pühapäev, 11. september 2016

Mida kõike võib kujutleda!

Oo. Hm. Oot, kas paljud teised inimesed ongi sellised?

Ma lugesin Murca blogi, sest lihtsalt läks nii. (Tead küll - loed ühte vana postitust ja siis järgmise ka, sest mõnus. Ja siis järgmise, sest kuidagi tundub see parem, kui midagi muud teha, ning enne kui täpselt aru saad, mis toimub, oled 3 aastat läbi lugenud ja alustad neljandat ja kuidagi on kätte jõudnud ülejärgmine päev. Aga toreduse tase tõuseb veres ju!)
Kui te vähegi olete sinna vaadanud, siis teate, et ta teeb pilte ja toob neid nähtavale ja nii lahe vaadata.
Noh, ja siis oli see postitus ning kuna olid lühikesed kommetaarid, lugesin need ka läbi.

See poleks mind veel mõtlema pannud, aga kohe peale seda kiikasin fb-sse ja seal jagati üht vana pilti, mida ma juba aastaid tagasi olen näinud, teemal "kui näed, millest kummikomme tehakse, ei taha sa neid enam iial".
Peitsin pildi ära (mulle on rakendus "peida see postitus" väga omaseks saanud, näen korduvalt aint seda, mis ei sega mind mu valitud maailmas näiteks sellega, et nägin asja juba mitu aastat tagasi), ent need kaks korraga panid mõtlema.
Ja siis edasi mõtlema.
Ja - oi, kas teised inimesed ongi sellised?! Ja kas ma olen avastanud veel ühe lineaarse ja süsteemse mõtlemise vahet tühiseks muutva asja?

Sest minu jaoks ei ole nülitud lambapeades ega kondihunnikutes, kurbade silmadega tapale viidavate loomades ega kärbunud varvastega jalas sigaretipakil midagi üllatavat. Rõvedad pildid suitsupakkidel panevad mu küll arvama, et viimaks ometi on portsigaril ka mingi mõte, sest ma ei taha iga kord suitsu võttes kellegi kärbunud jalga vahtida, ent ei üllata raasugi.
Rääkimata taimetoitlusele mõtlemisest mingi lambapeade pildi pärast või kummikarude mittesöömisest, sest želatiini tehakse luudest, mis muidu lihtsalt ära visataks.

Ma ju tean seda kõike ja palju hullemaidki asju! Indias elusalt maetud tüdrukimikud, ajaloos elusalt põletatud inimesed, praegusel ajal elusalt põlevad (mingeid erilisi rõvedusi isegi kujutlemata, aga vahel tulekahjudes juhtub) inimesed - kõik ju on mu peas olemas, kõike olen ma ette kujutanud, arvestanud. Ma tean, et nii on ja elan sellega, et nii käibki, nii on.
Enne rongi oli üks mu lemmiksisekõnefraase, mida kordasin, kui miski eriti räme talumisele tuli:
"Jeanne D'Arcil oli hullem!"
Kas - kas osad teised inimesed ei kujutle siis? Kas neile saabki tulla mingi pilt nülitud lambapeadest häiriva üllatusena?! Et enne nad ei mõelnud iial sellele, et lambaliha söömine tähendas ühe konkreetse lamba surma?!

Ei ole realistlik pilt, ei ole.
Muidugi kujutlen paremini!
Ja siis ma mõtsin selle peale, et lineaarne ja süsteemne. Et vbla TÕELINE lineaarne on tõesti see, et ei mõtle nende asjade peale, mis kaasuvad, ei kujutle. Ja minu lineaarne on lihtsalt see, et ma ei suuda ja taha kõige võimaliku peale mõelda, sest seda on liiga palju. Ma teen ühe asja korraga, sest KÕIKE arvestada on liiga palju. KÕIK on liiga suur ja ma ei saa eales midagi tehtud, kui sisse võtan. Mu kujutlusvõime on ammendamatu.
Ei tasu.
Üks asi korraga.

Vaata, pole ka iial aru saanud, mis mõte on moedisaineri ametil. Ma silmitsen mingit rõivatükki ja näen kohe, et kui sinna ja sinna pits õmmelda, oleks erilahe, ja sinna läheks vast roheline paremini kui must. Ainus, mis takistab mul endal erilahedalt riides käimast on, et asja käsitööline ettevõtmine näib mulle liiga-liiga-liiga raske. Isegi kui mul tuleb ka kohe mõte, et umbes sellist pitsi on Abakhanis selle ja selle hinnaga ning rohelist materjali saaks sealt - asja reaalne tegemine on see, mis pelutab. Olen korduvalt ju ka teinud ning saanud aru, et teha pole sama, mis ette kujutada!
Ent mõte, kuidas just lahedam välja näeks?!
Mis selle jaoks on nagu teoorias eraldi inimest vaja v?!?!?!

Ma kujutan kogu aeg ette, kõike ning kirssidega, mis inimesed ei teegi nii muidu või?! Et sisekujundajad on teema, sest inimesed ise ei suuda kujutleda, mis saab, kui x, y ja o toas kokku panna ja kas see oleks halvem või parem kui x, t ja u?! Oo, ja siis on veel aiakujundajad ja mastrubeerimine ikka pole seksiga samaväärne ja paljudele inimestele on filme lihtsam vaadata kui raamatuid lugeda?!
Mu jaoks on põhivahe kujutluse ja reaalsuse vahel, et reaalsus on märgatavalt järjekindlam.

Samas: aga miks ma ei kujutlenud, kuidas teistel on kohutavalt rõve, kui end ära tapan?
(Vahemärkus: üks, kelle sõprusest lahti ütlesin ja vastupidi ka, oletas kunagi 2015 kevadel-suvel, et muidugi kujutlesin ju! Et kõik nutavad, ma just ette kujutasinigi! Mul siiamaani kripeldab veidi, et toona teravamalt ei reageerinud, aga kuna pidasin teda siis oma inimeseks, vastasin, et nojah, minu ettekujutuses inimesed alguses nutsid, siis said üle, mul ei olnud mõttes, et see mingeid jäävaid traumasid kellelegi toob.)
Sest vat seal küll ettekujutamisvõime viis mu teed, et kujutlustes oligi see, mida tundsin: ma ei ole oluline. Alguses on mõnel valus, aga aasta pärast on uus elukorraldus kõigile sisse harjunud ning mu kohusetundlik ema viib hauale küünla vbla.
Kuigi, kui aus olla, ma nii detailseks isegi ei läinud, et mingit hauda või surnud olemist ette kujutada.
See oli ärategemishetkeni "võibolla teen, võibolla ei tee, eks raudtee ees ja rong tulemas, otsustab."
Sügaval oma sisemuses ei uskunud, et teen, sest arvasin endast nii halvasti. "Nagunii löön viimasel momendil põnnama!"
See oli ka üks põhjustest, miks alguses arvasin, et kogemata: "Pidi ju olema õnnetus, ma poleks ise julgenud!"

Kõik teie, kes te peate enesetapmist lihtsaks põgenemiseks: proovige! Minu jaoks on nad (me) sitaks vaprad, eriti kõik, kes ei rahmelda mingite tablettide ega muidu pealtnäha ohutute vahenditega. Ma ei mäleta ja ilmselt ei hakka kunagi mäletama, mismoodi tegelikult rongi ette astusin, aga olen seda korduvalt ja korduvalt enne kujutlenud. Kujutlustes ma valisin näoga rongi poole olla, et näha, mis tuleb.
Aga ma keskendusin kujutlemises enesesurmamise momendile, edasi ei kujutlenud, sest ma ei uskunud, et asja teoks teen. Kujutlus - kujutleda võib kõike! KÕIKE!

Aga paljudel teistel ei olegi nii või? Nad saavadki vaadata nülitud lambapeade pilti ja teadvustavad alles selle peale, et oi. Liha taldrikul pole lihtsalt liha, see oli kunagi elus loom!

Vahel muidugi tuleb ka ette uudiseid, mida ma ei taibanud enne kujutleda.
Küsid, on valus?
On küll.

3 kommentaari:

tumen ütles ...

Huvitav. Mina kujutasin neid päid nähes kohe üht ülemõistuse pikalt hautatud liharooga ette. Sellist, kus paned kahvli ligi ja kõik kukub luudelt maha. Mmmmm
Aga kas sa seda ka ette kujutasid, et võid ellu jääda?

väga väga naine ütles ...

ei =) Selle peale ma ei tulnud =)

tühi ütles ...

Lükkasin kogu aeg selle uudise aktsepteerimist edasi.
Ei ole, ma ei usu, mingi eksitus niikuinii, kohe öeldakse, et lihtsalt keegi samanimeline..
Kurat.