teisipäev, 4. oktoober 2016

Lahterdan veel

Mitte kuradi keegi
ei oota mult kuradi rohkem
kui nagunii teen.

Noh, vbla ma ise välja arvatud =)

See on lihtsalt nii armas, kuidas mulle vastu tullakse ja minuga lahke ollakse, kui küsin. Nii armas. Nii liigutav.
Samas sain jälle tunnistust, kuidas ei ole minu eripära, et püütakse tubli olemisega hoolitsust ära teenida, see on üldine naiselik. Jälle üks sõber vaatas mulle abitu näoga otsa ja tõdes, et kuigi tema hoolitseb automaatselt, kui teine on haige ja tal on raske, ei ole tulemuseks mitte "saad, mida ise annad" ehk siis hoolitsetakse vajadusel tema eest, vaid lihtsalt harjutakse veel enam sellega, et tema hoolitseb. Kui tema on haige, ikka hoolitsegu.
Nii käibki.

Nagu - mähh. MÄHH. Mina pole küll õige inimene armusuhteid kritiseerima, minu käes pole ükski suhe kolme aastatki püsinud - aga MÄHHHH.
Miski oleks nagu väga valesti isegi minu äärmuslikult leebe pilgu jaoks.
Kas siis - ei ole normaalne üksteise eest hoolitseda, vaid päriselt päriselt päriselt ongi maailm täis mehi inimesi, kes näevad hoolitsust endale suunatud protsessina ning vastatikkus on naiste teiste naiivne lootus?!
Ei, küsimine on tore küll, aga kas siis selline "tal on raske, muidugi ma hoolitsen"-iseenesestmõistetavus on mingi naissoo eripära?! Et ... et ... et nagu ... ilma küsimata taipavad, et hoolitsust vaja, ainult emad?!?! Ja neist ka mitte kõik, ainult osad?!

Oo.
Eluski poleks aimanud.
See pole iroonia. Nii ongi. Ma arvasin, kõik näevad, et vahel on igaühel hoolitsemist vaja, ja kui ma ütlen, et on valus, halb, nüüd on vaja! on see piisav signaal.
Aga kui teiste eest hoolitsemine ei ole enesestmõistetavus? Kui see ongi mingi imelik asi, millele sa tuledki aint nina väga sügaval hunnikus?
Siis muutub arusaadavamaks =)

Vaata, ma ei ole otseselt pahane olnud kellegi peale teemal "kuidas te aru ei saanud?" Aga hämmeldunud? Oojaa.
Sest oleks siis nii, et ma oleks varjanud. Oleks siis nii, et ma ei oleks rääkinud, et ma poleks öelnud, "kuule, praegu minult küsida on rämedalt jõhker!" Et ma poleks korrutanud nagu katkine plaat, kui halb mul on. Ma ei saanud aru, kuidas oli võimalik, et inimesed said jahmunud ja segaduses olla pärast.
"Poleks arvanud, et ta halb nii halb oli," olnuks adekvaatne reaktsioon mu meelest, umbes sihuke oli ka mu enda oma - no et oli väga halb, aga ma siiski üllatasin end sellega, et ennast tapsin seepeale. Kuid "Pole võimalik!"!? Mitteuskumine?! "KUIDAS siis nii?!"

Aga kui sa ei mõtle üldse sellele, et keegi peale su enda võiks vahel hoolitsust vajada? Kui see lihtsalt pole idee, mis sulle üldse pähe tuleks, sest no ta ei tule?
Oo. Kõik muutub korraga arusaadavamaks. 

See ka veel, et mus elas usk (ikka veel pole täiesti surnud), et ole maailma vastu hea, siis on maailm ka sinu vastu hea. Mitte otsene vorst vorsti vastu vahetuskaup, aga midagi karma teemadel ühes elus. Püüdsingi üha parem ja parem olla ja mis kasu mul sellest oli? Kas maailmas hakkasid lõpuks tööle need "Nüüd on piisavalt, that'll do, pig"-mutrid?!
Nääh.
Kuigi ma olen nüüd elus, inimesed on minu vastu hirmus nunnukad ja kui välja arvata see, et mul on hulga vähem sõpru kui enne, on kõik muu parem?
Nii et noh =) Ühe-elu-karma-usksed võivad rahulolevalt pükse kergitada: kuna elan nüüd hästi, vbla ikka tegingi enne hästi ja mittehalvatus, mittelömastatus, mitteidiootsus on LOOGILISED preemiad maailmalt! (See oli nali, saite aru, onju?)

Et ma nüüd õpin ja õpin ja õpin abi küsima, ÜTLEMA, et see või too on mulle rasked, palun abi, ei ole ometi maailma muutunud tagasiside põhjus =)
Või ikka on.
Minu kogemuse kohaselt ei ole üldse nii, et mida annad, seda ka saad. On "mida küsid, seda vbla saad".
Aga mida annad? Haa. Haaa. Haaaaa.
Kuid kas pikaajalised armusuhted saavad üldse millegi muu kui vastastikkususe peal elada?!

Aa, ja mis ma veel mõtsin: vaata, see soov kõigi eest hoolitseda, olla kogu maailma suur õde, vast ei ole emadusele taandatav kuidagi - aga mingi värk sellega ikka on.
Vbla on seos teistpidine: et hoolitsejatele meeldivad ka tited?
Sest mul ei ole iial olnud seda tunnet, et noh, NÜÜD võiks ise ka lapse saada, enne oli iu, väkk.
Olen tahtnud ema olla ja lapsi saada nii kaua kui mäletan. Muidugi oli see esialgu samas kastis mõtetega "mul võiks olla oma leopard, kelle seljas sõita. Ja tiiger! Ja lumeleopard! Ja muidugi lõvi! Minu mõtted, nii et terve kari kaslaskiskjaid korraga, kõik musse ülepea kiindunud ja muidugi mõistavad igat mu lauset!" ja "Oo, kui mina iluuisutaksin seal olümpial, ma valiks SELLE loo ja oleks sellises kleidis, teeksin selliseid hüppeid ja elemente, aga piruette ei teeks üldse, ja võidaksin!" Aga põhimõtteliselt veetsin ma siiski lapseeast suure osa, mõeldes, mis lastele nimeks panna (Kleopatra ja Aphordite olid näiteks päris kaua tüdrukutenimede osas esiotsas, ning siis olid planeeritud  kaksikud poisid nimedega Kalašnikov ja Mauser ning Tiiger, Rahe ja Torm olid sellised neutraalse sooga nimed, mis vahel läksid tüdrukule ja vahel poisile), kuidas neid võiks mul tulevikus olla 5-7 ja kui ma alustasin siis kui alustasin, mul oli kohe mõttes, et jee! Algus tehtud!
Nüüd olen plaanides tagasi tõmmanud oma absoluutse miinimumi ehk nelja lapseni (kuigi mul on väike lootus, et kui kõik sujub üle ootuste hästi, äkki tuleb viis ära), ent seda HETKE, et nüüd võiks lapsi saada, mul iial ei tulnud, sest seda hetke, kus ma lapsi ei tahtnud, mu mälus pole. On üks ja ainus moment hiljem, kui mulle tundus, et sellelt mehelt nüüd ma last ei tahaks, teen aborti, kui rase olen - aga õnneks polnud.

Äkki seal on see, et absoluutne hoolitsus kogu maailma eest (mu elus on nüüd PALJU rohkem inimesi, keda ma ei salli ja kelle eest ei hoolitse, nagu kaheksa /lugesin hiljem mõttes üle/ kolm korda rohkem - kuid need, keda ma ei tunne, on ikkagi anonüümselt meeldivad ja toredad ja ma tahaks, et neil hea oleks) on lihtsalt hoolitsejatel, kellele siis muuhulgas meeldivad ka tited, kelle eest hoolitseda? Kõigil ülejäänutel pole seda? Pole mõtteski?!
Ja see vist ei käi isegi sugu pidi üldse sel juhul. Sest järele mõeldes: mu vend on täpselt nagu mina. Talle ka meeldisid (nüüd pole sel teemal nii 11 aastat rääkinud) tited ja ka tema üritab hoolitseda kogu maailma eest. Et meil on selleks natu erinevad teed, ei muuda, et mootor on sama.

Teha maailm paremaks. Kasvõi natuke, kasvõi tibanatuke!



Ei, siis ma enam laps polnud muidugi, aga kleit ja lugu suht pädesid ja nad olid ka hirmus head =)

Õues on nii ilus, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Tumehall taevas, vikerkaar, päikeses leekidena eretavad vahtrapuud ning roheline kuldsete lehtedega maapind.
Arvasin, et Lõunalinna aeg on kevad, ent siin on praegu nii tohutult kaunis!

7 kommentaari:

tühi ütles ...

Eh, nüüd tuleb natuke nagu udujutu moodi see asi, aga las ta olla.

Teistele jagamine lootuses, et see on vastastikune on päris segane üritus, aga samas on tegemist nii ohutuna tunduva lõksuga.
Kui ma tahaks seda kirjeldada, siis on see nagu supisaba. Sa oled sabas esimene ja näed, et teisel on kiirem. Annad oma koha ära. "Mine, kohe on minu kord!"
Jälle oled esimene. Ok, üks kord juhtus, kohe saad kõhu täis. Jälle tullakse ja küsitakse sinult: "luba ette, mul hädasti vaja!"
Lubad,vajud järjekorras tahapoole ...ring ei saagi otsa, juba on kohal võõrad - :
"Kle, sul pole kiire, lase mind ka!"
A siis on sul endal seda suppi kiiresti vaja, silme ees on juba must "Laske mind ette, mul on vaja!"
Kõik tarduvad. "Kui jultunud, nii ülbe! Endal on kogu aeg ükskõik olnud, ise lubas kõiki vahele!"
Või siis ei küsigi. Kukud kokku, nälg murrab pooleks.
"Miks ta siis ei küsinud? Kustkohast meie pidime teadma, et tal vaja on, ta ju taganes nii lahkelt. Oli lausa näha, et tal pole kiiret!"
Alati oled ise süüdi.
Kui tõsiselt mõtlema hakata, siis...oledki. Poleks pidanud teisi kogu aeg järjekorras ette laskma.
See viimane teadmine teeb pahuraks.

Marca ütles ...

Vabalt võib olla su teoorial tõepõhi all, mina liigitun küll sinna alla. Mul on üks suuremaid hirme see, et pean kellegi eest hoolitsema. Beebid on ka õudsed, ilmselt samal põhjusel, ma ei tundnud kunagi, et endale beebit tahaks. Suur laps, võib-olla, aga beebi, ei! Praegu ma tunnen ka sageli kerget rõõmu kui näen kedagi imikuga - näe, mina enam ei pea - mähkmeid vahetama, öösiti toitma, mõistatama, miks ta karjub jne. Hoolitsemine koormab, ma suudan selle mõelda seitse korda suuremaks koormaks, kui see reaalselt on. Ilmselt ma olen siis kohutavalt egotsentriline, hoolimatu jms, aga samas, ma ise tahaks uskuda, et tegelikult, sisimas, ma ju hoolin. Iseasi, et kellelgi teisel, hoolimist vajaval, pole sellest sooja ega külma...Lihtsam on mõelda, et hoolid, kui päriselt midagi ära teha. Paralleelina - kui paljud jagavad hüljatud loomade pilte ja kui paljud tegelikult varjupaika vabatahtlikuks lähevad.

väga väga naine ütles ...

tühi: mhmh! Täpselt! Kui oled laitmatult isekas, probleemi ju pole =)

Marca: hea teada, et teooria alla liigituvad veel mõned peale minu ja mu venna =D

notsu ütles ...

a mul ei ole kunagi olnud titetungi, teisest küljest suure õe kompleks on olnud küll. See tunne, et ma võin oma probleemid-vajadused parajasti tahaplaanile jätta, sest teiste omad on hullemad ja neil on raskem.

kuigi vbla see tunne tuleb lihtsalt sellest, et nii ongi. teistel ongi raskem.

mis linnadesse ja aastaaegadesse puutub, siis muidugi on sügis väga-väga Tartu-aeg. siis ärkab ta ellu (suvel on varjusurmas).

apropoo. ma ei ole täpselt aru saanud, mis päevast mis päevani sul see koolitus siin on, aga ma mõtlesin, et kui sul on vahepeal vaja kohta, kus kohvi juua - või tühja tuba, kus omaette seina vahtida - siis mul on nii kohvi kui ka tühi tuba. aint et kolmaba-neljaba õhtul (alates nii umbes poole kuuest) olen kodust ära ja ütleme kella kaheni päeval ma tavaliselt magan. reedel olen ärkamisest saadik täitsa planeerimata ajaga.

notsu ütles ...

(suure õe kompleks käib mul täpsemalt nii, et kogu aeg on tunne, et teistel on raskem ja suuremad probleemid, nii et pole ilus enda omadega esile tükkida. mis võib kõik olla täiesti adekvaatne tunne. aint et vahel on kohutav isu selle järele, et ise saaks nõrk olla, vastutust kellelegi teisele anda jne.)

notsu ütles ...

ja tühja toa pakkumise kohta - mitte et mul suhtlemise vastu midagi oleks, aga ma mõtlesin, et järsku sul on oma introverdi-patareisid vaja laadida, mille jaoks suhtlemine ei aita.

väga väga naine ütles ...

Aitäh! Tegelt on mul kõik olemas. (Tütarlapse vanaema on kuldne inimene mitte ainult oma sisemuselt, vaid ka võimalused on suured. Elan omaette toas kus on omaette vets ja vannituba. Nagu kõik on, parem kui hotellis, sest süüa ja hommikukohvi ja vajadusel pai raudselt hotellis ei saa =) Ja nii tore, et pakud, a ma lihtsalt ei jaksa. Nagu - mul oli teatud lootus sees, et see ainult tundub mulle, tegelt on mul jõudu rohkem - aga kui ma esmäeval ei saanud öösel magada, sest liiga väsinud, teisipäeval võttis lõunaunne jäämine pea tunni, aga kestis siis viis tundi, mõistsin, et enne ikka hindasin adekvaatselt. Ma lihtsalt ei jaksa.)