kolmapäev, 30. november 2016

Haiguse mustrid

Panen kõrva taha. Õpin.
Mul ei ole selliseid lihtsaid külmetushaigusi pool igavikku olnud ning selgelt ei oska nendega midagi tarka peale hakata.

Vaata, varem oli mul üsna ühene käitumisviis: kui enam üldse ei saanud, olin kodus ja paranesin. Aga kui kuidagi sai või kui oli mingi tähtis asi, tormasin välja ning tegin tegusid.
Palavikuga praktikale? Kusjuures mõtlesin sellele, et vbla ei peaks, nakatan patsiente - ent paar päeva enne esimest korda olin ühe palavikuläikeliste silmadega üha nuuskava ja köhiva sama osakonna õega koos liftis sõitnud, kes hoolimata haigusest tööle kamandati, sest kedagi polnud võtta. Pani maski ette ja tegi päeva ära. Nii et läksin siis minagi. Tehtud.
Kolmkümmend kaheksa kuuega teises linnas eksamit kirjutamas käia? Tehtud, ibuprofeeni abiga.
Kurk valutab ja nohu? No see pole kõneväärtki probleem, kurgupastillid ja kempsupaberirull aitavad üle elada. Jälle.
Phmt mu hoiak selliste haiguste suhtes, mis polnud selgelt piiritletud bakteriaalsed tõved, oli: "Need lähevad nagunii mööda, lihtsalt vastik on. Kannata ära!"

Aga tundub, et see enam ei ole pädev käitumisviis. Nagu üldse mitte. Ega ta varem ka just tark polnud, ent nüüd lihtsalt ei toimigi.
Olen juba nädal aega tõve küüsis, mille ise endale kaela lubasin sellega, et koormasin Organismi hirmsasti ära. Ja kui parem hakkas, asusin kohe taas koormama ning nüüd on jälle maani jõuetus, nohu ja 37.5. Külmetan tekihunniku all sokkides ja pikas öösärgis, isu ei ole (ma pean sööma, ma pean, ma pean!), keegi mind ei armasta ning hoian end jõuga tagasi imesid tegemast, et pai saada.

Kuidas ma varem seda mustrit ei näinud?!
Muster järgmine: kui olen haige või niisama väsinud, tahaks, et keegi minu eest hoolitseks, teeks pai, ütleks ilusti. Kui seda pole - seda üldiselt pole - on mu sisemine järeldus, et ju ma pole siis pai ära teeninud. Teen rohkem, teen veel rohkem asju, lõpuks teenin ära ka ju!
Kuna ma pärast asjade ärategemist vahel kiresin sellele või teisele, kuidas jee mina! tegin selle või tolle ära! või tegin asju, mida nt netiavarustest näha võib, umbes pooltel või veidi enamatel kordadel saingi pai lõpuks kätte. Aga natuke vähem kui pooltel ei saanud ikkagi.
Küsimise peale ka ei antud.
Otsisin neid pagana empaatiavõimetuid suhtluspartneriteks, kes lihtsalt ei saanud aru, et kui juba küsin, mul on tõesti vaja.
Siis oli ikka väga hale olla juba. Ennegi oli halb, tegin haigena kangelastegusid ja ikka pai ei saanud. Miks ma üldse olemas olen?! Kellelgi pole vaja!

No nüüd ma püüan puhata ja kosuda, ent kuna see on mulle uus asi - niimoodi haigusesse suhtuda, et seda tulebki põdeda, mitte selle küüsis olles kangelastegusid teha! - on see raske.
Raske, ma ütlen!
Kogu aeg tahaks oma seisundit ignoreerida ja tavalisel määral (või üle selle, peab ju pai tulema!) tegusid teha!

Mitte et ma pai küsiksin =) Või noh, praegu ja siin kõlab küll nagu üpris otsene vihjamine, aga tegelikult on mulle mehhanism ju selge. Paha olla => tahaks pai. Ja kuna ma ise näen, et tegelikult otsin lohutust, sest mul on kehalistel põhjustel rõve, ei mõju lohutajate puudumine hetkel halvasti. "Nii on," kehitab sisemus õlgu. "Kui parem hakkab, ei ole enam endast kahju ka."
Tegelt pole väga nüüdki. No on nii, on.

Kuigi see, kui pagana KÜLM on, on tüütu. Mulle ei mahu rohkem riideid selga ju!
Isegi villased sokid vedasin jalga,
Ja mitte miski ei maitse.


4 kommentaari:

notsu ütles ...

oh, nunnutamise tuju tuli, aga kuna täpselt ei tea, mis sõnastuses nunnutamine mõjub nunnult, siis piirdun paiga (sest see on äraproovitud ja usaldusväärne). pai.

väga väga naine ütles ...

Täh!

udupea ütles ...

Pai muidugi :)
Ps: teine ring läheb ja ikka ei leia millegi kallal iriseda

väga väga naine ütles ...

Veel täh!!!!!