laupäev, 27. mai 2017

Maikuu

Just tuli meelde, kuidas on armunud olla.
Mitte teoreetiliselt, vaid tunne tuli peale. Eikellelegi suunatuna, täiesti anonüümselt.
Siis läks jälle ära.
Sedasi hetkeks oli tore küll. Natuke vapustus, natuke maailm kõikus - ja juba möödas, juba stabiilsus ja rahu tagasi.
Ja ma elasin sedasi aastaid ja aastaid ... Jälle koht, kus ma ei saanud inimestest aru, teooria oli mu arust vildakas - aga nüüd mõtlen, et eiei, võibolla teooria enamikule klapib, lihtsalt mulle mitte. Nimelt kestvat armumine kuni kaks ja pool aastat.
Ha. Ei, see on päris pikk aeg küll, isegi mulle. Aga et kolm ja pool aastat ei kesta? Ega neli ja pool? Ega viis aastat (mis on mu rekord)? Oot, mis tunne see siis on, mis mus vahel inimese vastu juuri ja õisi ajab ja ihaga seotud on?

Sariarmuja asi. Ei, mul on ka mõnepäevaseid hooge olnud. Aga et 30 kuud oleks maksimum? Häh.
HÄH.

See laul muidu mängis, kui mul armumise tunne peale tuli:



Väljas on miski melu. Mu mittedepressiivne väikelinn peab miskit Päeva ja kuna elan keskväljakule nii lähedal, üle tee on kohe keskpark ja üldiselt nii kena koht, on see täna kõik miskeid söögikohti ja taimemüügiputkasid täis, pargis on lava ja kummide otsas kõlkumine ja karussell - ning mul jube ahistatud tunne. Ei saa väljagi minna, ilma et kohe rahvamurdu sattuks! Neid putkasid pandi juba eile püsti, vaatasin, et osades olid ka madratsid ja tekid kaasas, ilmselt müüjad lausa magasid seal, et kell 7 hommikul juba tööga pihta hakata.
Jube.
Mul on küll tunne, et täna ma välja ei lähe, peitun koduseinte vahel.
See-eest Poeglaps võttis kogu oma nädalaid kogunenud taskuraha välja ning natuke mult võlgu ka ja käib vahepeal pudelisse jälle vett võtmas, muud pole aega teha.
Mingil ajal ta esineb ka - selleks käib ilmselt riideid vahetamas enne.

Ei, kui ma laps oli, mulle ka meeldisid Vanalinna Päevad, mattusin neisse risti ja põiki, etendused erinevates hoovides, vahvlid, rahakamatel päevadel ka üks pingviinijäätis - ning ööni välja.
Nüüd olen suur ja laisk.
Juba aknast välja vaatamine tekitab väsimust - kuigi laulavad ja tantsivad lapsukesed olid mulle ka 27 aastat tagasi igavad, ma sihtisin ikka süžeega näidendite peale juba toona. Muusika? No see võis ju olla, kui ta muu melu taustaks käis.

Mu isal oli korter vanalinnas, siis ma sain seal ööbida vahel. Praegu ikka võtab aju kärssama, et isa ei olnud ju kodus, mina ei osanud pliiti kasutada (üldse ei osanud, kuid seal oli ka teistsugune kui kodus) ja tegin endale kaminas plekk-kausi sees mingit munavärki söögiks. Nagu - kas mina oma lapsi jätaksin kuskile, tegemata kindlaks, et nad ka süüa saavad?
Aga see pole veel midagi.
Olin kaheksa. Mind pandi koolist kirja laste etlusvõistlusele, sest seal koolis olin loorbereid lõiganud oma ettekandega Jaan Kaplinski luuletusest "Jalrataste talveuni".
Ja oli kuupäev, asukoht ja kellaaeg.
Mu isa viis mu sinna ära ja lahkus must maja ees.
Läksin sisse. Ei osanud väga midagi teha, olin ses majas esimest korda elus.
Istusin saali maha. Publik kogunes.
Kui siis ettekandjad ükshaaval esile astusid, jõudis mul kohale, et vist oleksin pidanud kuhugi registreeruma, sest mina küll nende seas polnud.

Istusin lõpuni, vaatasin autasustamise ära, ja siis läksin koju, kusjuures ma ei julgenud koolis ega kodus öelda, et ma üldse ettekandmiseni ei jõudnud. Kuna olin ka nii palju selle luuletuse esitamise eest kiita saanud, mul ei tulnud pähe öelda, et midagi ei saanud. Et vbla esikolmik tuuakse kuskil ajalehes ära, niipalju mõtlesin, et sinna end paigutada vist ei tohi - siis ütsin, et sain 4. koha.

Aga aaaaaastaid oli see värk mul meeles kui häbi "Ma ju ... ei teadnud, et kuhugi registreeruma peab. Olen loll. Ei teadnud, aga ma oleksin ikka pidanud teadma, kui mult seda oodati!"
Nüüd mõtlen, et faking kaheksa-aastane laps?! Kurat, kui mu lapsed nii väikesed olid, istusin kuulekalt kõik nende esinemised maha ja vaatasin-kuulasin ära, kohale viimisest ja kõige selgeks tegemisest, mis vaja on teha, rääkimata!
Vat nüüd on küll tunne, et mu isa oleks mu ikka ära regada võinud.
Aga samas ei tahtnud toona teda kurvastada ja valetasin ka talle.
Mul ei olnud tunnet, et häbi, et ma midagi ei saanud etluskonkursil, mul oli häbi, et ma ette ei kandnud. Poleks nagu kohal käinudki.
Väga häbi. VÄGA. Aga et ma oleksin midagi toona või ka 15 aastat hiljem kellelegi ette heitnud, arvanud, et süü võiks olla ka mujal kui minus ..?

Ma olin univeraalne süü-enda-peale-võtja juba siis. KÕIK oli minu süü, minu viga, vaja ise parem olla.

Oi, viha =) Teate, kui krdi hea tunne see on!!!!

neljapäev, 25. mai 2017

Killud

Möödas järjekordne "teen, teen veel, oi, juba kõik tänaseks planeeritu ära tehtud? No siis teen muid asju hästi palju"-päev. Ja mul on nii hea ja tore olla.
Saan täpselt aru, miks nii palju teen - sest kui juhuslikult on lusikaid rohkem, on nende kulutamine tore ja endal asja käigus tunne "jee mina!" Aint siis, kui liiga palju teen, on pärast rõve tagasilöök. See on nii peenike piir - kui on tegemiste arv on lusikate piirarvuga täpselt tasa, on kõik hästi ja jee. Ning kui on üle, on õudus.
Ruudus.
Panin perearstile aja kinni, sest no mida põrgut.
Kui on rõve, on ikka väga rõve!
***
Lugesin paari postitust 2016 aasta suvest ja olen jahmunud: arvasin, et sel ajal olin juba suht adekvaatne (et mitte öelda: tegelt targem kui praegu, nüüd mulle juba hakkavad ühiskondlikud normid vaikselt sisse vajuma taas), aga mul endalgi oli raske lugedes mõtete loogikat tajuda.
Kui meenutasin, tuli tagasi küll, aga ma panin toona ikka suurte aukudega kirja. Seal mõned järeldused tuli lugejal ise teha, et ülejäänud jutt üldse mõttekas oleks.

Mis muidugi paneb arutama, kas mu nüüdne omast-arust-loogiline jutt on sama arusaamatu? Nõuab kaasamõtlemist tasemel 8?
***
On üks asi, milles minu geenid halvad on.
Nii kurb!
Poeglapsel on sama rõvedad peavalud kui mul. Nutmapanevad. Valuvaigistid küll toimivad, aga enne nende töölehakkamist saab leevendada  ainult füüsikaliste asjadega nagu dušš ja puudutus. Istun ja masseerin ta pead, kuni magama jääb. Õudusega ootan aega, kui valuvaigistid ka enam ei toimi - ja migreeniravimeid mu teada nii väikestele ei kirjutata.
Ehk jõuab ta saada piisavalt vanaks, kuni valuvaigistid veel toimivad. Aga päriselt, kui ei jõua, eks ma siis annan talle enda migreenitablette. Sest kui ta sureb nende tõttu natuke varem, on see ikkagi parem, kui valu kannatada.
Päriselt. Ma olen nüüd üleni kannatamise vastu.
Ning tulvil kõige tervistkahjustava ja varast surma tõenäoliseks tegeva heakspidamist, kui see on see, mida inimene tahab. Mis kuradi mõte on kauem elada ja kannatada?! Või käia iga päev koolis, kui sa just teisi ei nakata, nui neljaks, läbi valu ja väsimuse? Mis krdi MÕTE sel on?!
Kui miski tundub hea, teeme selle kättesaamise võimalikult keeruliseks ja halvustame kõigest jõust, äkki siis inimesed elavad enda jaoks piinavamat elu ikka?
Miks see, krt, HEA on?!
***
Lõdva seosena, head kirjeldades: suletekk on minu jaoks nii tore, ent kaks suletekki kodus veel parem, sest kui Poeglaps jääb minu voodisse peavalusena magama, on mul tema voodis sama mõnus tekk.
Et tal on sama mõnus tekk kui minul, on naguniigi vahva. Vanema hing ikka ei annaks rahu, kui tal oleks miski halvem kui minul!
Õnneks on Tütarlaps ilusam, helgem ning võimekam kui mina samas vanuses, tal on sama palju ilusaid riideid ja ehteid kui mul praegu ja sellel rindel ka kõik hästi.
Kuigi nii mõnusat tekki tal pole. On teistsugune, ka päris hea.
***
No kui palju on taimedel helerohelisi õisi?
Vahtrad on nii erilised ja oivalised selle poolest!
Õhtuti (sest päeval on liiga palav) joostes LÕHNAB ümber kõik nii hästi, et jooskmine on samuti kuidagi poole kergem ja võiksin poole rohkem.
Aga ma natuke ikka hoian joont "tee aint seda, mida väga vaja" ning jooksen ainult veidi rohkem.
No mõnes asjas hoian =)

Igatahes tuli noor suvi ehk vahtrate õied ja soe ilm viimaks kätte.
On meeldiv.

teisipäev, 23. mai 2017

Feed me and tell me I'm pretty

Kui mu vaade maailmale on sünge ja piinav, on asi minus.
Kui mu vaade maailmale on helge ja rõõmus, on asi minus.
Ma ikka üldse ei taipa, kuidas peaks minu mittetoitmine ja mulle komplimentide mittetegemine mu maailmanägemist positiivsemaks tegema. Nagu - maailmas on, päriselt ONGI hulganisti inimesi, kes põhimõtteliselt pai ei tee.
Mida?! Ja MINA olen isekas?!?!?!

Jaa, mul on jälle sitt päev ja ma ikka pean oma tendentsi paljutegemisele ohjes hoidma. Sest keha nõuab nii rämedat tolli liigse kurnamise eest! Mitu korda ma nüüd oksendasingi? 26?
Nii paljud teised inimesed tunduvad lollakad. Kes pole loll, kindlasti ei armasta mind üldse. Vähemalt ei peaks: mina olen ju ka lollakas.

Aga samas, kuna mina teen reaalselt, siis on ka teised hakanud rollimängijate kokkutuleku teemal liigutama ning asjad toimuma. Mis oleks väga tore, kui ma ei oksendaks kuradi 26 korda selle vahele.

Üks hea uudis tuli ka, aga kuna ta tuli formaadis "no eks näis, veel pole miski kindel" ootan avaliku kiremisega, kuni on, mida näidata ka. Või vähemalt näidata: "seda toona mõtlesin, kahju, et läks nagu läks - aga tegelikult läks niigi hästi!"
Selle hea uudise tuules sõitsin rongis ja vihastasin neli korda.
Huvitav, miks inimestele ei meeldi vihastada? Mulle väga meeldib ja tean ka, miks: nii kaua mõtlesin, et ma ei tohi vihastada, vihastamine paha, näitab ainult mu enda vaimset ebaküpsust, vihastamine nõme. Ja nüüd, kui luban seda endale vabalt; kui vihastan, siis ilmselt oli vaja, mul on nii hea ja kerge olla vihastades.
Energia, ei mingit näägutavat kõrvalpilku "hea inimene ikka ei vihastaks", olen, kes olen, teen, mis tahan.

Aga hea uudise tuules vihastamine oli selgelt "nüüd tunnen, et võin, et mul on õigus vihastada". Kui mind väljaspoolt tunnustatakse, näen seda kui "sa oled meie meelest ka hea, mitte ainult enda meelest, võid küll olla, kes oled!"
Mis on natuke - noh ... ebaterve =) Ma tohin vihastada ka siis, kui mind väljastpoolt ei tunnustata, krt. Ma olen piisav ka teiste heakskiiduta!
Olen ükssarvik, kui mind sellena ei nähta, on probleem nägijates, mitte minus.
Saa see selgeks, väga väga naine!

Mingi tavatarkus on ka ju, et ei tohi vihata, see koormab sind rohkem kui vihatavat. Ma ei tea, mida vihkamine ses kontekstis tähendab - aga mulle tähendabki inimese vihkamine, et ma lülitan ta enda jaoks maailmast välja, teda pole mulle.
Kui ma üldiselt suvalisest inimesest kitsas kurus möödaminekuks küsiksin: "Vabandust, kas te võtaksite korraks koomale?", siis temast läheksin üle, kui ta ise ei taipaks mind mööda lasta. Aga kui taipaks, ega ma meelega küll teda tõukama ei läheks. Minu eemärk oleks kuru läbida, seda ebameeldivat inimest lihtsalt pole mu maailmas, ma ei tee midagi tema tunnete mõjutamiseks ei negatiivses ega positiivses suunas.
Mind. Ei. Huvita.
Miks see mind koormama peaks?!

Aga ikkagi tundub mulle, kui Maailm ütleb, et olen pretty, kõik lihtsam ja ehedam. Nemad ka näevad, ju siis ikka olen päris, võin olla, kes olen! Vihastada nagu tuju tuleb! Teha asju, enda tahtmisi järgides, mitte üritades võimatut: kõigi teiste soove täita.
Kui maailm ütleb mulle hästi, mul on julgem ja lihtsam iseennast usaldada. Muidu ikka vabalt ei söanda.
Naljakas.
Paradoks iseendas.

esmaspäev, 22. mai 2017

Ressursid

Vihma ei ole olnud, aga ikkagi on õues nii hea lõhn, et usun korraga suve tulekusse, saabasteta käimisesse ja jääkohvisse. Kõik aknad ka puhtaks pestud (mingi ... kaks nädalat läks, kusjuures enamik sellest kulus pausile enne viimase ruudu pesemist), eile pesin isegi esikut ja kööki. Selgituseks, mida isegi tähendab: pesen oma korteris põrandaid umbes korra poole aasta sees, muidu ajan läbi harja, tolmuimeja ja plekkide puhul niiske laualapiga. Eksämm, tuntud ka kui muumimamma, saatis raha.
Kõik on hästi, resursid ei napi täna - noh, võikski niisiis midagi TEHA, eks ole?

Näiteks otsustada, et olgu, sel aastal ma korraldan vähemalt rahataotlemise osa rollimängijate kokkutulekust. Ent kuna keegi teine ei näi aktiivne, paistab minu tegemiste hulka kuuluvat ka üldjuhtimise sujuvalt enda peale võtmine (koos jäetava muljega, et mina ei juhi midagi, teised teevad ju nii palju. Nagu alati).
Täiega on naljakas =)
Ei ole isegi kurb, aint naljakas. Kui jõud otsa saab, eks ma nutan jälle siin.
Seda rahataotlemise plaani olen pidanud-vedanud 2 nädalat umbes, aga reaalselt tegutsenud kolm päeva. Või neli. Vat aja tajumine mul ikka veel eriti välja ei tule.
Võibolla ei anta selleks ürituseks raha - aga võibolla antakse ka. Mina olen igatahes zen - kuni taotluse tehtud ja saadetud saan, on kõik lill.
Rahuldatakse, ei rahuldata, rahuldatakse osaliselt ... kuna ei ole ootuspärane, et MINULT raha tahetakse, on muu kama.
Teema lõpp, välja arvatud et mul on plaanis taotluse kirjutamise käigus natuke oiata vahel siin. Mitte selle üle, et inimesed on lollakad, vaid peamiselt, kuidas mina olen lollakas.
Tänan tähelepanu eest.

Mu jalad on ikka tuimapoolsed. Peab tõdema.
Minul on kergelt ebamugav, mõtlen, et hea küll, panen plaastri peale, enne kui villi või katki läheb - ja avastan, et aa. Mitte lihtsalt, et juba on villis, vaid too vill on ka juba katki hõõrutud ja jalg verine.
Käisin pojaga koos poes seepi ostmas ning jälle. Eelmisel nädalavahel ka, siis oli lausa sokk verine. Muidu ei saaks arugi, et suve tulles võtsin kasutusse teised jalanõud kui sisseharjunud, aga nüüd käivad siia peale ja sinna peale hoopis muudmoodi kui saapad.

Vaikselt pageb mälestustest ka, kui üüratult jube oli aastaaegade vahetumine võtmes "laste jalad on jälle kasvanud, eelmised sügisesed jalatsid on kevadeks väikesed, jälle on vaja leida raha uuteks!"
Umbes kolme aasta eest sai see pidev närutamine läbi ja alles nüüd saan aru, kuidas teiste inimeste pea töötab.
Aaa, Tütarlapse isa, kes ei toonud mulle ära lapse mahaunustatud saapaid või pükse, polnud mitte ennekuulmatult udupäine. Lihtsalt ta ise unustas need ära, vbla lausa viskas minema, sest talle ei olnud üks püksi- või jalanõupaar nii oluline, et meeles pidada!
Aaa, kui ma mingi töö eest enam raha ei võtnud, sest ülesandeid jäi oluliselt vähemaks, ei olnud maksval inimesel mitte "Jee, mul on nüüd rohkem raha käes!", vaid temal oli suht kama, lihtsalt minu sissetulek jäi pisemaks.
Aaa, kui lapsed kaotavad ära kindaid, ei ole enamikul nende vanematest "mida teha, mida ometi teha" ja rõõm alles hoitud üksikutest kinnastest, nad lihtsalt ostavad uued kindad!
Ja see, et mu Poeglapse isa mulle üldse raha ei kippunud andma, tuli sellest, et ta ei saa (ikka veel, pole talle seletanud ka) aru, kui vähe mul seda oli!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kuigi ma ikka veel mõtlen, et krt, saada kuskil väljas söögikohas kokku peab tähendama, et kutsuja maksab - või ei tasu lihtsalt välja sööma minna, kutsuda saab ka koju külla ning seal ise süüa teha.
Sest nii palju raha, et ette sellega arvestamata enda eest väljas süües maksta, on mul nii harva olnud, et ikka on harva.
Kuigi kohvi ma nüüd ostan suht rahulikult, kui isu tuleb. Aga no sellega ARVESTADA, et mul on nagunii raha väljas söömiseks, saab ainult väga pime inimene.
Ja sokke ostan, kui neid napib (muide, leidis aset suurejooneline sündmus: võtsin radika pealt kuivamast paari halle sokke, panin jalga ning alles õhtul tuvastasin, et hei. Need pole üldse minu sokid, hoopis poja omad) ja pulgajäätist, kui lastel isu. Pesu pesemiseks pole seepi riivinud iidaegadest saati. Ega läbi läinud lambipirni asendamiseks esikus keeranud ühte välja elutoalühtrist, sest sinna jääb kaks veel, aga esik oleks täiesti pime.

Ma isegi mõtlen arvutimängu ostmisele. Sest Civilization on nii tore.
Nagu - mida?!
Ma olen enda kohta nii jõukas, et oooh. Jaa, osta on plaanis juuni alguses, kui riik mulle maksab, aga ikkagi.
Võibolla minu äärmiselt külm suhtumine sisekujundusse on ka kroonilise rahapuuduse tulem? Et tegelt on ju kama, et seinakate koorub ning on jaburat värvi - seinad on püsti? Sooja hoiavad? Järelikult on kõik korras.
Et sektsioonkapp mu toas on pruun ning näeb täiesti kõlbmatu välja? No ega ma pruuni suhtes just vaimustust tunne, aga kõik asjad sellest välja võtta, liivapaberiga nühkida, värvi eest maksta, värvida, kuivada lasta, siis jälle kõik tagasi panna ... nii palju kulutusi nii rahas kui energias!
Siis võiks kapp vähemalt süüa teha pärast või kuidagi selgelt parem olla endisest. Aga ta oleks lihtsalt paremat värvi? Ei viiiiiiitsi.

Ja kõikvõimalikud pildid seintel, kardinad, laudlinad - kas neist on KASU? Ei?
Pesen ära, panen kappi ja unustan sinna igaveseks.
Piltidel seintel oleks siis mõtet, kui mulle need seinad muidu ka meeldiksid. Oleksid ilusat värvi või midagi. Aga kuni nad on sellised ... noh, ruume omavahel eraldavad ja lage toetavad moodustised, mul on siiralt kama, kuidas nad välja näevad.
Ja isegi kui raha nüüd leiaks (päriselt leiaks!), mind kohutab mõte töömahust.
Viia mööbel mujale, võtta vana seinakate maha, eemaldada elektrikontaktid, põrandaliistud, mõõta välja, lõigata ja liimida seina uus seinakate, põrand katta ja maalriteip kanda ruumipiiridele, seinakate ära värvida (ainus töö, mis mulle meeldiks), eemaldada teibid jm, panna elektrikontaktid, liistud jne tagasi, tuua ja panna uuesti paika mööbel - ja selle kõige juurde pole veel arvestatud ettenägematuid asjaolusid, mis alati ilmnevad.
Brrr.
See oleks ÜKS ruum.
Ma küll pole eriti punktuaalne ja mind ei segaks veidi ebaühtlaselt paigaldatud seinakattepaneelid ega paar põrandale läinud värviträpsu, aga nooruslikku indu remonti teha minus küll pole. Mis siis, et ma ise ka näen, et kole on.
No on kole, siis on. Kah asi. Oleks veel ebamugav, oleks loota, et vähemalt mingi motivatsioon oleks end liigutada! Aga kole?
Ma olen nii palju hullemat näinud kui millegi "kole" olek. See viimane mind seega lihtsalt ei huvita.

Et koleduseteemat tasakaalustada, panen mõne ilusa pildi Nägusast Noorest Mehest. Noh, nt nooremast Jared Letost.

reede, 19. mai 2017

Väga väga

Ilmselgelt läksin jälle oma jaksamispiiridest üle.
Kui muidu aru ei saa, et nii ei tohi, ütleb keha seda väga veenvalt (ja valusalt). Kuigi need migreenitabletid on imelised ja Rennie toimib natuke ka maojamade puhul. Aga nad on sellised leevendajad, mitte "rabelen edasi, ma ju saan!", vaid "nõrkus ja jõuetus on nii palju paremad kui valu!"

Venin mööda kodu nagu iminappadel tulnukas ning püüan leida kõige vähem vastikuid tegevusi. Ei suuda otsustada, kas tahan rohkem Boondock Saintsi edasi vaadata (50 min) või Ameerika jumalaid (lk 494) lugeda (täiesti suvaline link, tuli guuglist ette).
Nii et kirjutan hoopis võrgupäevikut.

Vahel ikka mõtlen, miks ma teen endaga nii. Normaalsed inimesed ei ole selle probleemiga kimpus, et nad teevad nii palju, et keha ei pea vastu. Mulle on see tavaprobleem, lausa põhiline probleem, kui ausaks minna. Miks?!
Sest kui tegevusi valin, mu mootor on "aga äkki see meeldib mulle?" Et äkki on pärast paha ja valus hoopis? Noh, võtan selle riski. Et ma ka midagi ei karda, ei nõua see mult ka mingit eneseületust.
See ei tähenda, et mulle meeldiks, kui pärast valus ja halb hakkab. Lihtsalt olen valmis sellega riskima. Panema oma sõrmed sahtli vahele, sest äkki seekord ei murdu?

Elus kipun ikka maksimumi püüdlema ja et vahel on jube halb pärast? Nagu JUBE halb?
Sitt lugu küll, aga ikka parem, kui rahulduda mingi tasase keskmisega.
See ma olen. Selline ma olen.
Ritsik püstitas küsimuse, miks on inimestel just sellised bloginimed nagu on.
Vastasin sinna. Ausalt muidugi =) Väga väga lihtsalt on see, mis ma olen. Äärmused. Tugevad värvid ja lõhnad. Ei midagi tasast ja mahedat.
Aga ikkagi tekib küsimus, MIKS nii teen?! Miks selline olen? On ju lademes teistsuguseid ka, miks ma nii olen valinud elada?! Mida ma tõestan endale ja teistele?!

Fakk ...

Samas, võibolla ongi see vapruse paratamatu kaasnäht? Et kui rohkem ette vaataks, kui enda heaolust rohkem hooliks, ei topiks sedasi ise sõrmi sahtli vahele?
Ei saa juua end purju, tundmata pärast pohmelust. Kõigel on hind ja halbolu on vahest kartmatuse oma?
Väga võimalik, väga võimalik.
Oleks see siis mingi "uue mina" omadus! Ei, selline olen kogu aeg olnud. Kogu aeg sirutanud sõrmi kohtades, kus normaalne inimene nad peo sees peidus hoiaks. Muide, mul on päriselt ka kord sõrmeluud murtud olnud. Mis te arvate, kuidas see nii läks?
Üritasin jõusaalis raskusi muuta, teadmata, kuidas see täpselt käib, ka kelleltki küsimata, ja kolm kilo rauda kukkus sujuvalt mu näppudele.
Oli küll valus, tänan küsimast.

Ahhhh, ja see on ka ilmselt sama asi, see üles-alla käimine teemal "annan kõigile, kes olemas on" ja "tahan ise hoolitsust". Maailm on täis inimesi, kes ei anna kellelegi ja ei tunne ka, et keegi peaks neile andma, elavad ühtlases tasasuses.
Aga mina nii ei saa.
Lihtsalt ei saa.

Melanhoolne tõdemus, välja arvatud et ma ei ole eriti melanhoolne. Jaa, muidugi olen nõrk ja jõuetu, ent kurblik ainult pisinatuke, sest ma väsinuna alati olen selline.
Ja haigena. (Eile hakkasin nutma, kui mu poeg mulle midagi järsul toonil ütles, sest nii sitt oli olla ja keegi ka ei hellita mind, niuts, niuts! Ta siis tuli ja hoidis mul veidi aega ümbert kinni, kuni nutt üle läks.) (Eile oli ikka erirõve vahepeal.)

Tegelikult ei ole see eriti nupukas postitus, möönan. Mul säravamad mõtted tulevad ikka hea tunde pealt, seda üritan siis hoida ja nutikalt põhjendada. Aga kui on kehv, on ajus ruumi täpselt selleks, et tõdeda: sitt on.
Praegu enam isegi ei ole, aga - sitt oli.

kolmapäev, 17. mai 2017

Sisse tulev ja välja minev

Vanamuusika rünnak kesk ööd.



Vaatasin läbi oma aprilli sissetulekud ja väljaminekud.
Kurat, isegi uut pesumasinat ei ostnud (kuigi läkitasin Poeglapse kaks korda välisriiki korvpallivõistlema, mis oli kokku kallim kui pesumasin) ja ometi olid väljaminekud sellised, et ... ausalt, olen imestanud, mida kuradit teevad inimesed, kes kulutavad kuus tuhat eurot, ilma et neil oleks suur pere ülal pidada ja arved maksta, oma rahaga. Loobivad seda lindudele söögiks v?!
Ja nüüd mitte ainult et suutsin selle kõik ära kulutada, vaid mul ka täiega nappis raha vahepeal.
Ausõna, kui poleks Poeglapse isa saadetud tulumaksutagastust lapse eest, oleksin üleni hädas olnud!

Hea küll, erinevad tervishoiu- ja meditsiiniteenuste, ravimite ja elektroodide arved võtsid omajagu. Mul ei olnud ka teadvuses enam, et konjak on kallis (tegelt ma selle pudeli ostsin ühele teisele peole kaasa kui see, kus ta lõpuks konjakijoomiseks kulutasin, aga seal ei teinud isegi lahti) ja inimestele kingitusi ostes võibolla ei tasu mõelda "See on ju ainult raha!", kui pärast endal halb.

Aga need napid kaks korda väljas - isegi mitte päriselt süüa, lihtsalt ampsata, ent koos lastega? Veel kaks kohvi väljas? Arvuti tolmust puhastamine? Natuke reisimist rongiga? Kuidas see kõik nii palju võttis ja kust ma varem selle jaoks raha leidsin?!?!?! Ma ju vahel ampsasin ka väljas, piisavalt tihti, et endale ära põhjendada: ega ma ei maksa söögikohas toitudes toidu ja joogi eest, ma maksan võimaluse eest rahus soojas ja kuivas kohas istuda ning mitte muretseda nõudepesu ega ka millegi muu pärast?
Kui raha on nii kaua järjest, et jõuad ära unustada, kuidas ilma on, ikka tõusevadki ootused ja elustandard.

Teate, ei lähe inimene rohkemast rahast oluliselt õnnelikumaks.
Kui kunagi mitte midagi ei saa, on jama. Aga kas kuus kulub 500 või 900 raha, ei oma mingit kvalitatiivset vahet - mulle vähemalt.
Mul on nüüd uusi riideid ning ehteid, mu lastelgi on riideid ja ehteid ka täiesti piisavalt. Väljaminekute hulk peaks LANGEMA, mitte tõusma? Aga ei, ma lihtsalt annan vähem meeldivaid või ebasobivas suuruses riideid ära ja ostan uue kleidi, mis rohkem täkkesse.

Enam ei tee nii. Aitab küll.
Nii jõukas ma tõesti ei ole.

Krt, kell on juba peaaegu õhtu?! Ja ma pole rohkem kui 2 rida kirjutanud ilukirjandust!
Muide, mõtlesin täna rongis sõites, et kuigi olen teadlikult pingutanud, et mu lood saaks Blechdeli testis läbi, üks veel-mitte-ilmunu vist ei saa. Olgu, seal ongi naistegelasi napilt, peamiselt on kaks meest lumes sumpamas, aga kas see peaks vabandus olema või?
Mitte et lugu ümber teeksin, lihtsalt - see tuli nii loomulikult, nii sujuvalt, et naised on loos aint lisandused meeste eludele.
Mingid ripatsid, mitte iseseivad inimesed.
Tuleb endale teadlikult meenutada, et me oleme inimesed! Mitte "ka inimesed" vaid inimesed! 
Lahedad tundelised stseenid võivad aset leida ka naiste vahel! Ei ole naistel ette nähtud igavad olla, kui mehi silmapiiril pole.
Kurat, see tekitab küsimuse, mida oma järgmiseks stseeniks kirjutada. Mõtsin anda ühe lause naistegelasele, kes mulle eriti ei meeldi, aga kui mitte teha järgmist dramaatilist stseeni meestega, vaid sellele lausele midagi ehitada, peaksin ju terve lehekülje temaga tegelema!
Ei, annan lause naistegelasele, kes mulle meeldib ka. Mhmh.

69 sõna veel.

Vaata, see demonstratsioon, kuidas ma olen kirjutades nürilt järjekindel, mis siis et puhanguid on minimaalselt, on ositi see, mida ma oma vaiksel moel olen siin võrgupäevikus algusest peale teinud.
Mulle läks hästi hinge kellegi küsimus paar aastat tagasi, et mida ma mõista annan, mida väljendada tahan sellega, mida kirjutan?
Ikka mõtlen sellele vahel.
Sest ma näitan end nurga alt, loomulikult. Aga alles täna ühe sõbraga arutades taipasin, mis see on, mida teen ja mida ootan.

Mina naljalt ennast ei kiida. Jee mina, tegin seda, jee mina, tegin teist, tuleb enamasti teemade peale, kus olen ise ette arvates keskmisest kehvem ja millega vaeva nägin.
Aga neid asju, mida enda arust sujuvalt hästi teen ja olen, ma enamasti jutuks üldse ei võta, sest mu vaikuse taga on soov näidata; "A see ongi mulle tavaline ju!"
Noh, ongi, eks ole.
Ent see ei tähenda, et ma ise vaikselt endaga rahul poleks, et neid teen ja suudan ja elagu mina! Et tegelikult kasvõi natuke kiitust ja tunnustust ei tahaks, sest olen nii kuradi lahe, te ju märkasite? Märkasite ju?!

Lihtsalt eeldan, et mul pole vaja öelda, inimesed näevad niigi. Ja noh - vat seal tuli enne enesetapmist ikka räme lõtk sisse.
Olin tükk aega täis siirast uskumatust, et ei nähta?! Olgu, teen paremini. Ikka ei nähta?! No olgu, olen veel parem. Ma olen nii kuradi hea, parem olla lihtsalt ei suuda - ja mida ma maailmalt tagasisideks sain? Kas keegi oigas, kuidas sa oled nii krdi oivaline, lihtsalt rõõm, et sa oled nagu oled? Kas keegi üldse märkas sõnades?
Ei. Maailm. Tahtis. Rohkem.
Inimesed. Väljendasid. Mida. Võiksin. Ikka. Paremini. Teha.

Kui olin antidepressandid peale saanud, tuli arusaamine, et aa. Enamik inimesi on lollakad.
Algul ilmnes see, kui oma ilukirjanduslikke lugusid tegin ja ühele täiesti nutikale toimetavale kodanikule, kes siin, seal ja kolmandas kohas  ütles, et keera tuure madalamaks, ei ole vaja kõike pudiks mäluda, seletasin mitu korda, et lugejad on lollakad, nad ei saa nüansiga väljendatust tõenäoliselt aru.
Tegelt olid ta soovitused head ja võtsin neid kuulda loogikaga "Noh, aga sina ju said aru? Ah, ei pea kõike madalaimale võimalikule tasemele söödavaks tegema, õige!"
Aga nüüd pean ka tõdema, et ega paljud inimesed ei taipagi muidu kiita, kui ise ees ära ei kiida, et näe, seda tegin hästi ja toda tegin hästi. Tahad, et märgataks? Peab ise ütlema, et näe, see oli hästi, tunnusta!

Ega ma ei taha näpuga näidata.

Selliseid on teisigi, näiteks Rents või notsu - loogika on ilmselt neil nagu minulgi, et kui mul seda või toda hästi teha raske pole, ei olegi see Saavutus. No mul on eeldused, millega on O või K tegevust lihtne teha, ega see minu teene pole! Või näiteks mul on kuidagi J veres ja kogemustepagasis, kerge on olla nürilt järjekindel kohas, kus 97 inimest sajast loobuksid.
Enda kiitmine asjade eest, mis pole vere hinnaga välja võideldud, tundub kuidagi - hirmus kohatu.

Nüüd olen natuke heldemalt end kiitnud ka, näiteks võrgupäevikus.
Aga enamikku häid tegusid ikka ei maini, sest need on ju loomulikud. Keegi peale kõige targemate ei märka mu kangelaslikkusi, kui ise esile ei tõsta? Nojah, mis teha.
Nii on.
Aga kurat, ega ma KÕIKE head ju ometi kiitma ei hakka?!

pühapäev, 14. mai 2017

Nädalavahetus - ja ärge tulge mulle rääkima, et see veel kestab!

Ma ei teagi, miks see laul mulle nii meeldima on hakanud, aga on.



Muidu: kas ma pean nii palju tegema, et kogu aeg puhkan eelmisest päevast välja?! Ilmselt ei.
Ma mõtlen välja veel, miks ma siis teen nii. Aga seni elan nagu oskan.
Raskustega.
Halle juukseid on ka kõvasti juurde tulnud. Enamasti ma oma meelekohti ei näe, aga kui juuksed kinni, siis mõtlen, et krt, peaks värvima v? Ma ei ole veel otsustanud, kas tahan. Vast on loomulikud hallid karvad hoopis lahedamad? Samas, nii oleks hea õigustus enda ees nt punaseks teha hoopis kõik.
Ma olen punane olnud küll. Vbla on taas aeg.
Vbla ka mitte.

Siis ronisin hommikul kaalu peale kuuajase vaheaja järel. "Aah, ma olen paksuks läinud!" ütlesin esimese asjana. Siis: "Ei, kui ma olen ühe kilo juurde võtnud, ei ole "olen paksuks läinud" see asi, mida öelda või mõeldagi!"
Seda enam, et 2 kilo on täiesti suvaline kaalu kõikumispiir.
***
Nüüd on enam-vähem normaalsed asjad öeldud ja edasi läheb kõik mulle endalegi hoomamatuks. Sest eilne päev oli enda surnuksrühmamises juba omaette tase. Ei tundu takkajärgi mõeldes ka reaalne.

Esiteks läksin lõunalinna. Pealinnast 8:04 mineva rongiga.
Siis läksin jalgsi Ada juurde, kuhu panin osad raskemad asjad.
Sealt läksin Lutsu raamatukokku, sain teada, et saavutasin ulmejutuvõistlusel 10.-11. koha, millega olen rämerahul, sest jutt oli minu enda arust hea, aga ulmet (nagu ma kõigile, kes huvi tundsid, entusiastlikult rääkisin) näpuotsatäis, ja phmt oleks minu päevane jaksulimiit juba otsas ja lusikatel lõpp peal.
Ainult kuna olin nii rõõmus oma koha üle (enne arvasin, et suvaline koht vahemikus 7-17 on hea, aga kui selgus, et esiüksteist avaldatakse paberil ja raha eest, kohe tahtsin sinna kuuluda), ei kukkunud päriselt kokku, vaid läksin jälle jalgsi Ada juurde tagasi ja magasin.
Kaks tundi.
See, kes on vasakul seljaga, sai kolmanda koha ja jee meile mõlemale!
k.k.p.s. tegi pildi
Ja siis läksin postapokalüptilisele stiilipeole.
Raskustega. Ma ei leidnud õiget kohta ning kõmpisin enne kolm korda ümber vale ja kuradi suure maja, mida arvasin olevat number 42, sest ta oli 44 kõrval ja ühe seina peal oli näha väga kulunud "2", mille kõrvalt arvasin nelja ära kukkunud olevat.
Ma eksisin. 42 oli hoopis teisel pool 44. 
Aga no leidsin viimaks üles.

Jõin end seal purju, tantsisin väga vaikse muusika saatel täiesti üksinda, tegin kaks suitsu, vestlesin, vaatasin seinal jooksvat ilma hääleta filmi ja taandusin siis Ada juurde, sest kell 22 oli mu mahv nii otsas kui otsas. 
Ja kell 02.50 ärkasin iivelduses ja peavalus.
Poleks vist pidanud 100 grammi konjakit ära jooma. Kuigi see oli päris konjak ja maitses ka hästi.
Aga arvestades, kui vähe ma joon enamasti, oli seda selgelt palju.

Ja siis võtsin tablette ja käisin öösel duši all ja tänaseks olen --- no olen elus.
Napilt.
Kui koju saan, taastun. Ma arvan, mitu päeva. 

A koht ulmejutuvõistlusel on ikka nunnu. Nagu - jee, ilmun jälle paberil! Lubadus selleks aastaks juba täidetud!

neljapäev, 11. mai 2017

Puhkepäev vol II

Oota, see ongi puhkamine v?
Nagu SEE?!

Olin täna täiesti läbi eilsest (üritasin end tervishoiutöötajaks registreerida, aga kuradi terviseamet oli minu külastatud paigast NÄDAL TAGASI ära kolinud), aga mõtsin, et no tavalistele asjadele lisaks poja püksid võin ikka ära parandada. Aga kuna need olid juba teist korda samast kohast katki, otsustasin seekord lappida.
Siis ma nõelusin.
Kaks tundi.
Nüüd olen vrakk, sest peenem käsitöö ei ole just mu forte. Kuradi nõela kuradima paremas käes hoidmine ja enda kuramuse võimalikult harva torkamine.

Kuna olen nii läbi, ei läinud isegi jooksma. Aga oleks siis kuidagi reipam tunne sellest!
Maailm tundub kuidagi kauge ja ebamäärane, olen ainult mõned sammud veel liiga lähedal, et saada adekvaatset üldpilti - aga peaaegu. Peaaegu tajun, mis suures plaanis toimub!
Inimesed on ka lihtsad, läbinähtavad, ja mind hirmsasti tüütab, kuidas nad leiutavad raskusi seal, kust mina lihtsalt läbi läheksin, ei suuda anda selgeid ei-jaa vastuseid ning tekitavad oma peas hallide varjundite müriaade.
Pfff. Kõik on ju LIHTNE, enamik raskusi väljamõeldud - või kui on objektiivsed, siis enamjaolt inimeste määratu lolluse tõttu.

See on tunne, eksole. Ega ma TEGELIKULT kõikehõlmavat tõtt taipamas pole. Isegi enda arvates.

Kui olen väsinud, aga teadlik, siis suudan oma tundeid kallutada ses suunas, kus ei oota mitte endapõlgus ja süü teemal "miks ma pole parem", vaid "olen niigi hea!" See oli vist eile õhtul, kui sõnastasin endale ära, et jaa, olen surmväsinud, täiesti hunnikus omadega seepärast vaimselt ja füüsiliselt, aga see ei võta mult teragi oivalisust maha.
I am the warrior and this is my song on ikka tõsi. Sõdalanegi on vahel väsinud, jõuetu, kurb, haavatud. Kaotused on võitluste sama lahutamatud kaaslased kui võidud. Kui praegu ei jaksa, ei tähenda ju see veel, et mul midagi viga oleks!

Aga mõnikord - sageli - olen liiga väsinud, et teadlik olla, ja siis läheb kõik halvaks. Eriti tuju.

Eks ole, ma ei ole üldse hädas seepärast, et ma tervishoiuregistrisse kantud pole, ega ma väga tahagi tööle minna ja kandideerida ma saaksin ka ilma. Lihtsalt peaksin märkima, et diplom olemas, kannan enda kohe registrisse, kui vaja on.
Lihtsalt ma väsitasin end risti-põiki ära, muidugi oli mul veel linna asja ja see olnuks juba isegi väsitav - ja no kuradi kuradi kurat! Mitte millegi nimel!

Ja no see tänane nõelatöö! Üldiselt ma arvestan ühe lusika tegevuse alla, milleks on "ese nõeluda" ning see tähendab umbes seda, et sokis auk kinni tõmmata või nööp ette õmmelda. Mitte kuradi eseme pinna nõelumine, teise augu nõelumine, paikade väljamõõtmine ja paikapanemine, nende tihedate pistetega kinniõmblemine ja lõpuks ikka ühe terve kantava eseme saamine.
See VIST võttis rohkem kui ühe lusika.

Aga isegi selle arvelt ei ole enda peale pahane. Sest mul on ju rõõmsam, et mu pojal on kantavaid pükse üks paar rohkem? Muidugi olen!
Pealegi on need tegelikult täitsa uued püksid, paar kuud kasutuses olnud, lihtsalt jalgevahelt kärisesid kohutavalt katki.
Lasteriiete osas hiinlased siiski päris usaldusväärsed pole. Aga kui meil on juba säärased püksid, pealegi riidest ja tegumoega, mis Poeglapsele väga meeldivad, olgu nad vähemalt laias laastus terved ja jätkuvalt üleni kantavad!

Väga ... väga igapäevajutt sai =) Postitus selles, kuidas pükse nõelusin.
Nojah, vahel olen selline ka, tõden ja muhelen omaette.

esmaspäev, 8. mai 2017

Puhkepäev

Teadlikult võtsin puhkepäeva.
Pole siin midagi teha ja teha, kuni jälle süda paha ja peavalu! Mingeid natuke-asju ikka teen, aga ei mingit kohustust kuhugi MINNA näiteks.

Keskkonna vahetamine on nimelt ikka veel jube kurnav. Võtab lusika kohe maha - ja oleks siis kuhugi minek üks ja ainus keskkonnavahetus! Ei, esmalt lähen toast õue, siis (kui teise linna ka minek) rongi peale, siis uuesti õue ja alles siis jõuan lõpppunkti.
Kui enda vastu eriti julm olen, tuleb veel õue minna ning UUDE lõppunkti.
Alles siis koju.
Keskkonnad üha vahetuvad.
Noh, ja veel inimestega ka suhelda on täiega kohutav koormus kaelas. Kõik teekonnad üksi ära teha, üksi kuskil väljas söömas käia (teenindajale toidu nime ja "aitähi" ütlemine ei ole suhtlemine õnneks mulle), üksi linnas luusida (vastutulijad või kaasreisjad rongis ei loe) on väsitavuse osas peaaegu kombes siiski: keskkonnavahetus on, aga selle haldan enam-vähem ära.
Aga kui eesmärk on kuskil kellegagi rääkida ja võibolla näiteks kangapoest nööpe osta, on  palju-palju väsitavam.
Eelnev ei tähenda, et ma ei TAHAKS inimesi näha. Eriti kui nad on mulle kallid, ma jään väga kurvaks, kui neid inimesi ei näe.
Aga MA VÄSIN ÄRA. Lihtsalt sellest, et nad on, et suhtlen, et  mingid mittekontrollitavad värgid on vahetus läheduses ja teevad oma asju.

Et selles kontekstis on imelik, et veel lapsi tahan? Ah, aga oma laps on teistmoodi! Keskkonna vahetamist ka ei nõua =)
Ja tegelt mul tuleb lusikaid kogu aeg tasapisi juurde. Tasapisi. Aga tuleb. Lihtsalt mitu päeva järjest linnas käia ei ole teema. Ühel päeval käidud, tuleb päev jälle kodus puhata.

Mulle see rolliaktsepteerimine eelmise postituse lõpus oli üpris valgustuslik, muide.
Seletas nii palju mu purunenud sõpruste kohta. Sest inimesed olid kogu aeg ju samad, ok, et ma enam ei lubanud endale halvasti öelda, ei lasknud enam empaatiavaest suhtlust läbi - jaa, seletas mõndagi. Aga samas, kui järele mõelda, siis ALATI oldi enne taipamatud, mõistmatud ja otse vaenulikud mu enesetapmise osas. Ja mul ei olnud mitte mingit piirangut ega tõrget seepeale inimene persse saata (kuigi ma nii jõhkralt ei öelnud, ideeliselt saatsin aint).
Et sa arvad, et mu enesetapmine pole minust oluline osa ja ma sain lihtsalt loll olla seda otsust tehes, möödas, ebaoluline, edaspidi olen targem? See oli selline ühe hetke hullus, TEGELIKULT ma ju selline pole?!
No ega mul sind sellise vaatenurga, tahtliku pimeduse ja isevalitud nõmedusega ka millekski vaja pole!
Ma ei saa aru, kuidas ma kellegi jaoks ILMA Rongita eksisteerida saaksin =) Mind ju ei oleks, sellisena, nagu olen! See oli väga väga minu otsus, mina äärmuseni, mitte mõni "mittemina", ajutine ei-tea-kes.
Nüüd ma elan koos selle tehtud otsuse ning selle tagajärgedega - ja krdi hästi elan pealegi.

Ach, puhkepäev on nii tore =)
Midagi ei pea - see tähendab, ei pea ka enda arust. Nipet-näpet, igapäevased kuus asja ja siis veel kuus sellist pisikest, see ju ongi puhkus, mh, ah?
Kuigi piima ja koort peaks poest tooma =/ Ilma elada on vilets ja ajada poeg poodi on sama vaevarikas kui ise minna. Või halval (tõenäolisel) juhul vaevarikkam.

Vincent Valentine kogu oma ilus ja uhkuses
Eile tutvustasin tütrele Final Fanatasy VII-t kui ammendamatut ilusate meeste varaaita, kusjuures neil ilusatel meestel on kõigil ka viimase peal taustalugu. Tal on üsna sama maitse, mis mul - ainus selge ja suur erinevus on suhtumises koera seljas sõitvasse kassi. Minu arust on see võeh, jaburus ruudus, miks seda sinna vaja? Tema arust aga nunnususe tipp, kui tema seda mängu mängiks, mängiks ta kassi.

Aga Vincent Valentine on meie mõlema arust nii cool, et no ei saa. Kuigi Sephiroth muidugi ka. Ja Zack. Ja Reno ja Rude on duona täiesti äravõitmatult armsad. Ja ...

Mulle on väga korduvalt öeldud, kuidas mu tütar on nii kaunis, küll ta hakkab mehi peapöördega rajalt maha võtma - ja siis ma mõtlen endale nooruses ja sellele, kui kohutavalt palju on minul mu välisest ilust kasu olnud.
Kurat, oleks vähemalt ise olnud enesekindel ja rahul! Ei, kui mul ei ole oma välimusest kasu, see lihtsalt pole piisavalt kaunis ilmselt, järelikult ongi vaja põdeda.
Oleks ilusam, saaks kõik korda.
Et sisemine ilu? Mis ma sealt ka pole piisavalt ilus v?! Veel põdemisruumi!

Ma väga, väga loodan, et saab nende meestega nagu saab, aga vähemalt enesekindlust on mu tütrel rohkem kui minul!

Aga poeg õppis täna tegema sõlme lahti nii, et see ei lähe umbsõlme vahepeal. Et nii vana ja alles nüüd?! Õige, põdegu tema ja mina vanemana ka, et me täiuslikud pole.
Või siis mitte =P
Ta nüüd oskab! Jai!

laupäev, 6. mai 2017

Mis roll on sinule põhiline?

Oi, tere!

Migreen üle, uued tablad ostetud, kõht ka ei märatse (ega ole täkku täis - muide lapsepõlves koos vennaga kasutasime sõna "hobune" seksi koodnimetuseks, sest korra nägime temaga saadet hobuste paaritamisest ja olime mõlemad, lõug töllakil, selle pihta) ning siis võib jälle maailma paigalt liigutada, onju?
Muretseks rohkem oma tendentsi pärast liiga palju teha, aga tegelt on vaimselt päris hea olla, ainult keha ajuti veab alt. Kui endale meenutan, meenutan ja meenutan, et ei PEA, ma võin, on tegelt hea kerge olla. Jah, mul ei ole lusikaid piiramatult - ent neid on siiski selgelt rohkem kui aasta eest näiteks. Isegi rohkem, kui poole aasta eest.
Ning täna liigutasin jälle maailma paigalt ja ei surnud ja ma ju võin?
Vahel.

Pikad päevad ja kaua valgeolemine ilmselt ikka ka mõjutavad. Võibolla on õigus mu emal, kes arvas, et antidepressantide annuse vähendamine TALVEL oligi juba eos hukule määratud katse.

Phmt on mul hästi vähe öelda. Olen lihtsalt servani uhke, et suutsin oma looga - sellega, mis on ideeliselt suve lõpul raamatukstegemise taotlusega kulkasse minev - surnud punktist (mis kestis kõva tund aega) edasi saada. Korraks oli kätte rüppelangetamise ja "mina ka ei oska enam edasi minna!"-tunne, ent vahel on sest minu moodi nürist tegelemisest ka abi. Lihtsalt teed, vbla tuleb asja käigus mingi mõte.
Mul vahel ikka tulebki.
Üldse on nii HEA olla. Kerge.
Muretu.
Kas see tõesti on sellest, et õues on valge? Midagi muud nagu ka pakkuda ei oska. Sest oleks ma siis mingi innukas kevadeootaja olnud! Ei, kui talv on selline klassikaline ohtra lume ja jääga, meeldib ta mulle KÕVASTI enam kui kevad.
Mitte et meil oleks olnud sellist talve peale 2016 novembrit - siis oli talv ära, neli nädalat külma ja lund järjest. Kui järele mõelda, oli ka 2016 suvi läbi juunikuuga.
Huvitav, kui kaua peaks aeg sedasi nihkes olema, et tekiks uus normaalsus =)? Ja enamik aega polekski selliseid klassikalisi aastaaegu, oleks lõputu uduvihm ning ebamäärasus ning see tundukski inimesele "nojah, nii peabki"-na? "Suvel" lihtsalt oleks baastemperatuur 10 kraadi kõrgem.

Tore, ma räägin ILMAST. Ja enne seda tervisest! Omaenda vabal tahtel!

Kui natuke sisulisemate teemade peale minna, siis ma tõukasin oma parima sõbra sõpruseteemaliste mõtisklusteni ja tema omakorda tõukas mind natuke sügavamalt sellele mõtlema kui "veri seob, sest kleepub".
Saatis mulle paar artiklilinki ja neist üks oli päris huvitav: sõprusest oodatakse muuhulgas ka omaenda lemmikrolli kinnistamist. Seal on "veri" (või isiklike lugude jagamine) ka sees sõpruse ühe komponendina, aga peamine on hoopis see rolli toitmine ja märkamine.
Ja mõtlen: sealt see minu raskus uute sõpruste sõlmimisel! Sest esiteks ma ei taha, et keegi toetaks ühtegi mu rolli. ma tahan tunnustust ja omaksvõtmist MINUNA, mitte ... ma ei tea, õendusharidusega inimese või ilusa naise või kehaliselt puudelisena. Et ma peaks kuidagi eriti lähedane olema teiste autistlike joontega inimeste, teiste suitsetajate, teiste ... maeitea, ulmekirjutajatega?
Ma olen lähedane teiste inimestega, täh. Seda rolli ma tahan endas toita, mhmh.
Aga samas, ega ma ise ei anna ka teistsugust tagasisidet: näen ja tunnustan inimesi nende inimestena, kes nad on, aga et ma kuidagi eraldi toidaks kellegi rolli ema, isa, rollimängija või kirjutajana?
Haa.
Ma tulin selle pealegi, et nii võiks, mitte artikli lugemise, vaid tolle parima sõbra lausete peale. Et mina toidaks mingeid rolle kelleski, mis pole tema spetsiifilise isiku spetsiifiline asukoht maailmas, vaid midagi muud?!?!

Nüüd ma mõistan natuke paremini samas ka neid larpareid, kes igal larpi järelpeol heietavad vanu larpilugusid, mida ma olen juba 22 korda kuulnud. Nad tahavad kinnitust oma rollile rollimängjana, noh.
Ja kui veel järele mõelda, siis minule vist on tähtis mu roll enesetapjana. Kui inimesed ei taha minuga sellest rääkida, ignoreerivad, nad salgavad minu jaoks nii suurt osa minust, et mul pole huvi nendega suhelda. Varem oli see veel tungivam, veel valusam ja ma üldse ei saanud aru, miks nad ei taha. See olengi ju mina, MINA?!
Näed siis, ka minul on roll, mida ma tahan kinnitatavat.
Ainult noh. Kõik ebaõnnestunud enesetapjad, keda ma tean, olid mingid tabletivõtjad ja mulle tundub see kuidagi - eh.
Nüüd on ülbe eks ole, aga MITTETÕSISELTVÕETAV. Et kui ikka inimene tõesti surra kavatseb, on tabletid kuidagi väga vilets meetod selleks.
Ma ei ole kunagi arvanud, et tablettidega võiks oma eksistentsi lõpetada. See on siuke appikarje-värk, onju. Peale teismeiga ma ka leidsin, et veenilõikamine on suht mage, kui just kaelaveenide kallale ei minda. Selline kaheldav värk, võimalus surra on oluliselt pisem kui äraelustamise võimalus.

Kõri läbilõikamine oli mõte, aga seal just tuli mängu see, et kes leiaks? Ma küll ei tahtnud, et mõni pereliige. Iu!

Aga jah. Ma olen ise sitt rollikinnitaja. Pole ime, et mul on raske leida inimesi, kellega üleni klapiks!

kolmapäev, 3. mai 2017

Enesealalhoiuinstinktita

Kurat, no kas ma ei saa kunagi selgeks, et ei tohi palju teha?!
Maohapperünnak pärast üleeilset? Tehtud, terve üleeilne öö ja eilne päev. Aga kuna ma ometi ennast mingil maohappel aheldada ei lase, siis pärast eilset (mis oleks normaaljuhul tavaline päev - aga mu lusikad olid juba otsas ning muidugi oli vaja VEEL kulutada) tuli öösel ka migreen.
Viimane tablett sees ja kahed valuvaigistid ka, on nüüd ainult natuke valu ja peamiselt jõuetus, aga no MIKS MA TEEN endaga nii? Kogu kuradi aeg on kuskil seljaajus usk, et ma ei ole tegelikult olemas, mind ei ole millestki märgata - ja siis rabelen end tükkideks, et ikka oleks.
Kas keegi armastab mind selle eest rohkem v?

Palju õnne!

Eriti naljakas - või noh, oleks naljakas, kui see poleks nii kurb - on, et kui ma saaksin kuskilt kõvasti raha, siis ma juba teaksin, kuhu alla see panna. Mitte mingisse enda jaoks tehtavasse koduarendusse, tätoveeringusse, lastega pildistamisse vms, ei.
Ma paneks teema alla, mis nõuab lisaks rahale ka sitta kanti rabelust, enda tükkideksrebimist ning tulemuseks oleks "vbla kellelegi meeldib".

No palju õnne, mina!

Sest kui parajasti süda pole paha kõhus toimuvast ega migreenist, kui pea ei valuta, kui ma ei tuigu väsimusest, tundub ikka, et no võin teha, palju jaksan. Ei pea lusikaid igaks juhuks kokku hoidma. Ning teen ja teen ja teen.
On siis keegi sellest õnnelikum v? Olete te õnnelikumad, et mul on 423 sõna rohkem juttu kirjutatud? Et ühe nagunii äraantava kleidi seljalt kaks pisikest auku kinni nõelusin? Et mul on pestud poolteist aknaruutu rohkem?
Mhmh, ma sedasi arvasingi.
See oleks nalja ... Ei, see ONGI naljakas. Täiesti koomiline: kui mul tuleb kahtlus peale, et mind ei ole olemas, on lahenduseks rebida end tükkideks, tehes, tehes ja tehes, ehk keegi märkab. Ja kui ma siis olen enda tükkideks rebinud, on mul nii halb olla, et SOOVIN, et mind poleks olemas.

Kui ma ei tunne end haprana, ei kahtle endas ja oma olemasolus, ma ka ei kipu end lõhkuma. Ent minu lahendus hädale ja viletsusele vaimus pole mitte vanni minna, sarja vaadata või kooki teha, minu lahendus on üritada maailma paigalt liigutada.
Pffff.
Hanna (jep, ma tean mitut sellenimelist) tegi

Tegelt ma ei ole enda suhtes üldse mürgine. Aitab sellest endamürgitamisest küll! Oletatud piisavalt, kuidas ma ei ole piisavalt hea, peaksin ikka teistsugune olema.
Olen, mis ma olen.
Aga kahju on endast. Enesealalhoiuinstinkt on mul väääääga nõrk.

Noh, sellel enda mittehoidmisel on oma hea külg ka, loomulikult.
Vaata, ma olen jätkuvalt veendumusel, et inimesed muudab kõige hullemaks, talumatumaks, vägivaldsemaks ja julmemaks usk, et neil on õigus. Sellest tulenevalt tükk aega püüdsin kõiges kahelda, relatiivselt vaadata, aduda asjade suhtelisust. Või mis "püüdsin". Mõtlesingi maailmast mitte milleski kindel olles!
Aga enam ma ei karda muutuda nendeks, keda jälestan. Sest ma ei karda eriti midagi =) Ja kui mulle mitu korda üle kontrollitult ikka tundub, et mul on õigus, kuradile!

Et ma võin eksida? Mhmh.
Võitlen ikkagi.

I am the warrior and this is my song!




Ei, tean küll, et olen seda lugu juba kaks korda jaganud, aga see, just nende sõnadega ja sellisena, on minu lugu!

pühapäev, 30. aprill 2017

Eksistentsiaalsed mõmisemised - jätkuvalt suvalise möla lainel

On täiesti arusaamatu, mis jätab armi, mis mitte.
Nagu füüsilise armi. Üks kõva kahesentimeetrine arm vasakul õlavarrel välja arvatud, on põhiline jagu arme mu rongiavantüürist kehal erinevatest meditsiinilistest sekkumistest. Kanüüliarmid paremal randmel ja vaagnafiksaatorite armid puusadel. No kui hooooooooolega vaadata, hea küll, on ka ülahuulel üks ja seal, kust ninaluu katki oli, aga kõik muud armid üritavad kaduda - aint need tervise heaks tehtud augud keres kannavad endas veendumust, et nüüd jäävadki näha.

Ok, midagi on ka säärte esikülgedel, aga nagu kõik mu kukkumiste armid jalgel ennegi, on need armid kadumas.
Ega ma ei mäleta, kuidas rongi ees seisin, aga arvestades, kus kehapiirkondades mul mitte-ravimisest-pärit armid on, tundub, et tegin teoks ka teise asja, mille üle mõtlesin ja mõtlesin, ent polnud üldse kindel, et julgen: astusin rongi ette näoga rongi poole olles. Vaadates, mis tuleb.

Saan KÕIGEST aru, kõik on loogiline - ainult mitte, miks elus olen.

Ausõna, selleks ma küll valmis polnud.
Vahel ikka PÄRISELT mõtlen, kuidas maailm keeras end nii, et ellu jäin.
Seejärel tuleb meelde, et neid võimalikke maailmu, kus ei jäänud, ma ei saagi ju näha - ning kui juba maailm võib end nii või naamoodi keerata, et keegi jääb või ei jää ellu, võib samamoodi olemas olla lugematult maailmu, kus paar elektroni teistmoodi haakusid ja kõik muutus. Lugematult - aga huvitav, kas lõputult? Aga kui ei oleks lõputult, kus see lõpp siis oleks?
Kuigi mulle tundub kuidagi mõistlikum ühe universumi mõte =) End säilitava, endale mõnusaimat teed otsiva oma. Iseasi, et universum, mis inimest, inimkonda, imetajaid või Maad kuidagi hirmus tähtsaks peab, tundub absurdne.

Mul on alati olnud raske otsustada, mis on võimalik, mis mitte. Kõik-või-mitte-midagi-naine. Kui on olemas ainult see, mis teaduslikult tõestatav või vähemalt kunagi tulevikus teaduslikult tõestatav, on rahulik. Sellist maailma ma tunnen ja tean.
Aga niipea, kui lükkaksin ukse paokile, enam valida ei saaks. Jumal? Kummitused? Teised jumalad? Kuradid? Haldjad? Kakssada kolm erinevat versiooni haldjatest? Kümme tuhat nelikümmend üks? Maagia? Paradiis? Põrgu? Uuesti elamine? Kogu elav mass läbi kogu aja ongi sama olend, lihtsalt erinevas staadiumis?
Siis võiks KÕIK korraga olemas olla. Sest kui asjad ei allu mingile ühele selgele loole, on KÕIK võimalik.

Peale täiesti ebaloogiliste asjade, tähendab =)
Astroloogiat ma uskuda ei suudaks isegi päkkapikke ja ingleid uskudes. Sest päkapiku olemasolus oleks vähemalt MINGI loogika, aga miljoni valgusaasta kaugusel oleva tähe asukoht meie planeedi taevasse vaadates mu sünnihetkel mõjutab mind?
Nagu MIDA?!

Pigem juba inglid. Lõpuks: sellistena kui pildil, nad päris meeldiksid mulle.
Muide, te ei kujuta ette, kui keeruline oli leida ilusat inglipilti, kus ingel poleks küll meeletult riidessepakitud, aga tal poleks samas olnud naba.
Nagu pöähhh. Kas ma olen ainus, kellele sellised detailid häirivad tunduvad?
Loogika, lapsed, LOOGIKA ju ütleb, et kui nad pole inimesed, imetajad, soolised olendid, miks krt neil naba peaks olema?

Muide, minu meelest pole ka vaidlusteema, et kas Aadamal ja Eeval olid nabad - muidugi ei olnud ju!
Pffff.

Loen praegu raamatut, mis mulle vägavägaväga meeldib. Naomi Novik, "Väljajuuritud". SITAKS hea.
Aga vahepeal ma ei suuda üleni nautida, sest mingi lausejupp jälle meenutab mulle, kuidas kempsud, ekskremendid ja uriin on sellest raamatumaailmast välja võetud. Kuidas ongi võimalik kolm päeva järjest teadvusel ja suutlik liikuma, kuid paigal olla. Kuidas isik X vaevu sööb - ent et ta üldse, natukenegi eritaks, ei mainita.
Ja kuigi raamat on muidu NII HEA, kohe, kui jälle meenub, kuidas nad seal ei pissi ega kaka, mu vaimustus alaneb poole võrra.
Loogika. Kui seda vahel on ja vahel pole, on asi hullem kui loos, kus seda üldse pole. Sest viimasel juhul on see ilmselt teadlik valik, ent esimesel on tegu tõenäoliselt autori pimetähniga. Et mõnede asjade mõju teistele ta võtab märgata, mõnede oma mitte.

Kui mina kirjutan, vaatan kujutluspilte oma teadvuses ja kirjutan need siis üles. Kujutluspilte võib olla igasuguseid, aga kui nad ei ole LOOGILISED, valin, kas muuta olusid või pilti - mitte et lihtsalt ignoreerin ebaloogikat, ikka kirjutan üles, nagu pähe tuleb.
No ma ei saa nii! Kohati võiks vast sedasi kergem olla - aga ma. Ei. Saa.
Muide, mõnel pool mõnele lugejale käib närvidele just mu liigne loogilisus - kui ma nt panen tegelastele nimesid, on seal taga loogika, aga kuna mu loogika ütleb "900 aasta jooksul praegusest jäävad mõned nimed samaks, suvalisel hetkel vahepeal enamlevinud olnud pigem, ent enamus on uued või kõvasti muutunud vanad", on lugeja silme ees näivalt täiesti suvaliselt pandud nimed.
Et loogika peaks olema läbinähtav? Et a+b+c = 6 ja a ONGI 1, b ONGI 2 ja c ONGI 3, aga mitte mingid paljude komadega arvud näiteks?
Kuulge, loogika ei ole nii algeline tööriist isegi minu algelise inimmõistuse jaoks =)

reede, 28. aprill 2017

Täitsa suvaline möla

Mu tütrel oli viimane-viimane-viimane see näitering. Juhendaja ehk 80-aastane daam, kes uuel sügisel enam õpilasi ei võta ja teatrit ei tee, jõi end sel puhul purju ja mul on awwwwww. Sest kuigi ma purjutamist väga ei soosi (endale ei paku midagi, vaatan teisi peamiselt arusaamatusega), teen eakatele naistele erandi.
Nemad võivad =)
Üldse naised võivad rohkem, aga sellepärast, et selliseid naisi nagu ma eile öösel oma aknast nägin, kes üritavad parki magama jääda ja kellele siis möödakäija 43 korda иди домой! ütleb, on siiski suvalise minu vaateulatuses vähem kui täiesti lampjoobnud mehi.
Jäävad kohe meelde ja puha!

Poeglaps läks ise poole seitsme paiku magama ja magas terve õhtu ning öö otsa. Ei ole kerge see koolilapse elu, ei ole. Väsitab täiega ära.

Ma ikka mõtlen vahel, et peaks taas tööle kandideerima. Et väsitab ära küll, aga jõuaksin ju, kui oma elus natuke ümberkorraldusi teeksin, 2 korda nädalas?
Vist.
Aga natuke aega veel ei kandideeri. Sest no mul aega ja jõudu ÜLE küll pole.

Mis mulle samas natu veider tundub nii kohtamisportaali kui töölekandideerimise puhul on see, et üldiselt inimesed üritavad näidata end natuke parema ja tõhusamana, kui nad on. Phmt pannes endale kohustuse olla iseendast tublim - või surudes sellele, et kui nende nõrkused nähtavaks saavad, ei viitsita enam uut otsida.
Minu mudel on suunata kohe tähelepanu oma probleemsetele kohtadele ning anda nii väikesi lubadusi, et need kindlalt ära jaksan täita. Meeldivalt üllatada jõuab tulevikus alati, ent ebameeldivalt ju ei tahaks.
Seal ilmselt tuleb ette minu üks raskus ühiskonda sobitumisel. Kui minu "rõhutan oma nõrkusi, ei luba rohkem, kui 100% ära jõuan täita" loetakse teiste poolt "selline on siis tema ilustatud endakirjeldus, nagunii teeb sellest vast 50%", tekib teatud ... dissonants reaalsusega.

Mitte et ma ennast muudaksin seepärast, eksole. Lihtsalt muigekoht.
Kuidas "lubaduste pidamine" on mingi selline nähe, mida lapsest saati inimestele intensiivselt pähe määritakse, ainult et kui mina võtan seda eesmärki tõsiselt, olen täiesti imelik ja end maailmast väljaspoole paigutav paljude jaoks.
Hah, mu koolilõputöö peamine sisuline (vormistus oli mul sügavalt pohh ning minu viis näidata, kuidas "te ei keskendu olulisele" läks mulle vähemalt kaks hindepalli maksma) kitsaskoht oli ka seal, et lõpus pidi tooma ära ettepanekud vormis "mida mina kavatsen teha" ja kuna mina ei tahtnud midagi lubada, läksin ühe eelkaitsmisel soovitusi jaganud õppejõuga otseselt raksu.
Kui ma pole üsna-üpris-väga kindel, et teen, ei lubagi. Dohh.
Teema ka "miks ma ikka ei öelnud, et enesetappu plaanin".

Olen risti-põiki väsinud. Mis see paistab süngest toonist välja v?

Vähemalt õnnestus mul täna osta pastakasisusid. Täielik wtf mu jaoks jälle - müügil on pea ainult avatavad, vahetatavate sisudega pastakad. Igas raamatupoes, postkontoris, suuremas marketpoes. Aga selleks, et pastakaSISU eraldi osta, pead spetsiaalsesse kontoritarvetepoodi minema ja seal ka on vaid piiratud valikus, igale pastakale sisu pole.
Mees leti taga seletas, et sisude müük ei tasu ära: saad mingi sendi kasumit igaühe pealt - ja inimesed nagunii eelistavad osta terve pastaka, nad on sellised mugavad.
Raha üle, ilmselt. Keskkonnateadlikkuse peale ma võiks süljata - ei, ma ise ka olen, üsna, aga teha oma isiklikest valikutest mingi TÄHTIS asi on naeruväärt endaahistamine. Inimkond tervikuna on universumi seisukohalt ebaoluline kübe ja sa arvad, et SINU valikud on maailma hukkamineku või mittemineku seisukohalt väga tähtsad?
=D
Aga selle peale, et raha on liigselt, kergitan paremat kulmu. Sest enda eest ju ikka võiks hoolitseda veidi, see inimesele endale ikka loeb!

Paremat, sest tükk aega vahepeal kergitasin vasakut (nagu ma kõiki täpsust nõudavaid liigutusi kipun vasakut kehapoolt rakendades tegema), märkasin tendentsi, üritan end ümber harjutada.

Kuulsin pealt, kuidas mu poeg tutvustas oma klassivennale muusikat.
"See on jube hea laul," ütles ta ja pani mängima

kolmapäev, 26. aprill 2017

Headel läheb hästi?

Maailm on täis erinevaid inimesi.
Ma ei pea kõigiga klappima, jaa, tean. See pole muuhulgas ka võimalik.
Ma ei pea isegi kõigiga klappima, kes mulle meeldivad.
Aga kui ma olen emotsionaalselt hapram - muide, ikka imestan, kuidas paljude inimeste meelest on mõistus ja tunded kuidagi otseselt seotud ja kui midagi tead, peaks see nagu vahetult tundeid mõjutama? - lööb ikka jalust maha, KUI rõverumalad mõned on.

Kui olen tugev ja vääramatu, mõtlen: "Ach, lollakad, pole minu vastutus!"
Ent alati ei ole. Siis mind piinab, et maailma ümber teha ei jaksa.
Ja väsimuse määr on raudselt üks nõrgakstegevaid faktoreid. Ööhakul on kõik poole halvemini kui hommikul tund aega pärast ärkamist.

Tegelt mu mõtlus on ebamääraselt seotud selle postituse all olnud kommentaariga, et laias laastus ongi ju nii, et headel läheb hästi.
Mul tuleb seepeale kohe suhu kibe maitse, sest raudselt minu elus headus ja tublidus natukenegi rõõmu ja õnne ei andnud, kuid kui saatsin teised ja nende tahtmised kukele ja hakkasin ennast prioriteediks pidama, teeneid küsima ja oma tahtmisi kuulama, läks kordades ja kordades mõnusamaks.
Aga ikka vahel mõtlen, et ma pole ikka piisavalt hea veel - jõuga tuleb siis endale meenutada, et isetus ja lahkus ei annagi midagi. Inimesed mu ümber pole mõtetelugejad, eriti kuna mina ka teesklen nii krdi hästi, et sealt teeskluse alt pole võimalik midagi välja lugeda. Kui ma ise oma tahtmiste eest ei seisa, ei seisagi keegi.

PALUN ärge nüüd kommenteerige siia alla, et isekus ongi headus tegelt. Selline idee oleks loogiliselt ju, et kõik, kes raasugi teistele ei mõtle, on mitte ainult et kõige paremad ning õnnelikumad (nad on õnnelikud nagunii, sest kui kellelegi teisele ei mõtle, on maailm inimese jaoks palju väiksem ja kergesti tasakaalustatav), vaid kõik see, mida multikad väikestele lastele õpetavad, on puhas õelalt tõelusega vastuolus jama ning selle sihiks on kasvatada üles segaduses olevaid ja valesti arvavaid inimesi.
Sest lastele suunatud kirjanduses-filmikunstis-multikates kuidagi ikka rõhutakse selle peale, et teiste peale peab mõtlema ja lahke ning sõbralik olema, endale keskendumine on paha ja inetu ja toob kaasa HALVASTIMINEMISE.
Väikestele lastele suunatud moraalijutud ei ole isekuse headust tähendades ju kuidagi mõttekad. Või siis on seal taga hirmus vandenõu kasvatada senistele isekatele mugavaid manipuleeritavaid isiksusi =P

Kui ma ise enda eest ei seisa, oma mugavust ning naudinguid tähtsaks ei pea, ei teegi seda keegi. Siis tõmmatakse mind tühjaks ja keegi ei tunne end isegi halvasti, et nii läks.
"A kust me pidime teadma?!"
No ei pidanudki. Keegi mitte lihtsalt, et ei näe ega näinud mu pea sisse, vaid isegi ei süvene(nud) piisavalt, et saada aru: kui ma ÜTLEN ja ütlen ja ütlen korduvalt, on asi ikka päris perses juba!
Mitte keegi ei võitle minu eest, kui ma ise enda eest ei seisa.

See on natuke naljakas, kuidas ma palun eraldi mitte kirjutada üleni ebaloogilisi kommentaare, ent olen tasakesi ära harjunud sellega, et isegi need, kes peavad oma arutluskäike loogilisteks, võtavad seitsme ilmselge suure mõjuriga teema, teevad kolme mõjurit arvestades mingi järelduse ja siis on hämmingus, et mismõttes mina üldse loogiline pole ja nende järelduse kui arutu kõlbmatuks kuulutan.
Kui te suudate veidikenegi järjepidevalt ja mitut eraldi andmekogumit korraga arvestades mõelda, oletegi juba minu raamatus väga arukas, õnnitlen =)

pühapäev, 23. aprill 2017

Ebamäärane porisemine

Selline põhjuse ja kättesaadava leevenduseta vähe kehv olemine on nüüd 20 päeva pärast antidepressandiannuse vähendamist.
Täielik võit. Eelmisel korral oli 16. päevaks nii rõve, et pöördusin tagasi täisannuse juurde, kui keegi ei mäleta mu elu pisiasju täpselt. Aga nüüd pea 3 nädalat möödas ja esimene selline märk - pealgi olen ikka veel neljapäevast väsinud ja lusikate vähesus võib kehva vaimse seisundi põhjuseks olla küll. Phmt täielik põhjus rõõmustamiseks tegelt =)
Kusjuures tegigi rõõmsamaks =)

Võin täiesti rahulikult veel ühe päeva teha pisikesi asju ja magada, magada, magada.
Ei lähe maailm hukka.

Äratasin end öösel üles, sest unes ma parandasin oma puumaja (nagu treehouse, mitte puust tehtud - kuigi oli ka puust tehtud) suht võlukunstiga, mõlemal käel peopesi sõrmedega kokku surudes ja sõrmi jälle välja sirutades. Siis ärkasin, kuna tegin reaaluses samamoodi, ent üks käsi oli ära surnud ja selline liigutamine tõi kaasa veidra aistingu.
Ega unenägu ei olnud teab-mis-hea: kuigi olin väga laheda puumaja teinud, aga sellele konkreetselt KÜLGE, vaja ainult uksest läbi minna, oli üks tuttav oma maja teinud. Kivist.
Vaatasin seda ning nentisin, et väga lahe, aga see ahi küll tõmbama ei hakka ning vingumürgitus on kole. Mispeale tuttav hakkas MIND põhjama stiilis "oled kade" ja "tahad halba teha".
Nii et suht rõõm oli üles tõusta ja endale suppi soojendada pärast kolmveerandi liitri vee tarbimist.

See unetuttav on päriselus üks, kelle kohta üleni ei suuda uskuda, et nii väiklane ongi, aga ei hooli ka piisavalt, et järgi kontrollida.
A unes näen. Ilmselt see vist-ehe väiklus on midagi, mida vaid raskustega omaks võtan.
Ehk mul on päriselt-päriselt raske uskuda, et inimesed ongi lollakad. Pideva halva üllatuse tunne sees on ikka ebameeldiv.
I'm too young for this shit!

See väiklus on vähemalt 80% ulatuses nähtus, mida "lollakad!" sõnaga kokku võtan. Ma ei saa sellest aru.
Aga noh - mulle ongi enda eest hoolitsemine ennekõike, teised tulevad kuskil tagapool, arusaamatu. Lihtsalt ei oska niimoodi mõelda. Minu meie-nemad on "kõik inimesed on meie-tegelt on loomad ka meie, mis siis, et neid söön-ok, sääski võib tappa, neid ongi palju". Kui oleks näljahäda ja mina kuskil grupis, kus arutatakse, kes järgmisena ära süüa, ma pakuksin enda vabatahtlikult välja. Mitte seepärast, et tere, surm, vaid seepärast, et sedasi oleksin teistele kasulik ja need, kes siiralt surma kardavad, saaksid natuke aega juurde.
Ja mina vast mõne kallistuse ka enne äratapmist.

Kui ütlen, et kõik on mina, nii kõik kannatajad kui kõik, kes ootamatust õnnest tummaks löödud, väljendan seda, mida vahetult tunnen. Mitte mingit kuramuse teoreetilist teooriat.

Ja siis on uskumatus, et mitmed teised inimesed on VÄIKLASED, ainult enda või enda ja oma sõprade-lähedaste eest väljas. Ma. Ei. Saa. Sellest. Aru. Et osad inimesed ongi mõnes vaimus rohkem inimesed kui teised?! Päriselt?!
Krt, ja oleks siis nii, et ma neid väiklasi inimesteks ei pea =) Ikka pean. Kerge reservatsiooniga küll, ent pean.
Lihtsalt mitte MINU inimesteks.

Nüüd võiks midagi HEAD ju ka öelda, muidu keegi ei usu, et läksin rõõmsamaks selle peale, et mõtsin oma väiksemale AD-annusele ja tajusin võitu.
Noh, hea on näiteks see, et teisedki on ära sõnastanud, et vaprus on tähtsam kui täius. Et ma eksin vahel? Et ei tea kõike?
JA MIS SIIS?!
(Link peaks viima loetavale tekstile, sest ma videosid ei armasta.)

reede, 21. aprill 2017

Kuulge, nüüd natuke aega usun, et olen ehtne

V
Ä
S
I
N
U
D

Igast huvitavad hfüüsilised reaktsioonid - lõikavad valuhood labajalas, kuidas vaatepilt silme ees kisub kubistlikuks, janude janu, mis ei kustu joomise peale sugugi kergesti. Ja vaimsed - peamiselt kuidas ei jaksagi hoolida. Tegin ja olin, ent ei olnud piisavalt hea? Pohhui. Mind täna enam ei huvita.

Kuid täiesti ettevalmistamata, mingi minupoolse pingutuseta tuli üks pai, mida ma õieti ei suuda uskudagi.
A pilt on ka, nii et peab uskuma.
Ooo! OOOOOOOOOOOOOOOO!
Ja siis veel OOOOOOOOOO! kui te enne aru ei saanud.
Muutis kohe väsimuse vastuvõetamaks, ei olnud nii rebitud ja valus tunne, hoopis "oi, maailm ikka vahel pöördub hästi!" Et sõnade järjekorda oli veits muudetud, ei muuda tunnet, et Mallu tätoveeris endale õlale minu teksti! Minu! MINU!

Jaa, tänan, muidugi olen oivaline! (ütlen graatsiliselt kummardades)

Muidu oli ka hea päev eile tegelikult. Kusjuures ühe headuse moodustas plaanitud kohtumine, mida ma ei püüdnudki reaaluseks teha, kui teine inimene kohtumispaigas kohe silma ei hakanud, sest ma olin nii krdi väsinud. Teda pole? Ok, ei hakka ootama, lähen koju ära, sest nii paganama väsinult midagi muud tarka enam teha ei jaksa.
Enne käisin lastega kinos "Tuulte oru Nausicaad" vaatamas. Päris lahe film ikka. Olin oma senisest kahest vaatamisest enamiku ära unustanud - ainult see oli meeles, et miski loodusesõbralik tüdruk lendab kogu aeg liuguriga ringi ja sõda käib.

Aga nii ära väsitas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ent siis kirjutas Mallukas, et tegi tätoveeringu =)
Ma paneks foto ka, ise ta fb-sse juba pani sellesama, aga olgem ausad - sealt on peamiselt näha tätoveeritud Mallukat, pilt on arusaadav, ent tekst vähe udune. Vaatan ja rõõmustan omaette hoopis =)

Enesekindluse buustimine on ikka üleni abiks. Võin ju MÕELDA, et see või teine, mida teen, on lahe. Sellist rahulikku voogamise ja produktiivsuse puhangut, mis tuleb, kui TUNNEN, et olen oivaline, kuid mõtlemine kuidagi kaasa ei too.
Mõte ja tunne, nii erinevad asjad!
Mul on nüüd parem ka kirjutades, sest natuke aega on pohhui, kas mu kirjutatav ikka on hea. Teen oma parima, mida enamat võiks keegi oodata?

Head lugu? No ma teen oma parima, et oleks =)

Oh, Instagrammis on ka pilt! Mitte et ma seda arvutisse seivida ja teile näidata saaksin, lihtsalt uskuge =)

kolmapäev, 19. aprill 2017

Inimesed! Lollakad!

Ehk siis - vahel on hea inimene olla.
Vahel on jube teiste inimestega liigilist kuuluvust jagada.

Alustades väga väikesest detailist:
mis mõttes on pasha "kaloripomm"? Just sõin oma teist selleaastast pashat (miks tehakse pühadetoite ainult kord aastas? A kui mulle maitseb, miks ei või rohkem teha?) ja mõtlesin, et see on täpselt nagu kirju koer, aga küpsisepuru asemel on kohupiim ja šokolaadi ei lähe.
Mis teeb temast oluliselt tervislikuma ja hetkel minu meelest ka maitsvama magusroa.
Aga "kaloripomm"? Näe, siin, siin, siin ja rohkem ma ei viitsinud otsida. Ma olen sama kuulnud ka päris inimeste käest, mitte vaid lugenud internetis liikuvast folkloorist. Kui pasha on kaloripomm, mida need nii ütlejad siis muidu söövad? Või nad pistavad pool kilo pashat korraga pintslisse (ja söövad kõiki teisi toite samuti poole kilo kaupa)? Või mida?!

Üldine jutt:
et inimesed ei ole lollakad, mulle ainult tundub?
Oh, oleks see nii! Olen täiesti valmis eksima ses asjas, mingit probleemi ei oleks.
Õnnetuseks tõestavad needsamad inimesed (TM) igapäevaselt, kuidas on ikka küll. Trumpi presidendiks valimine oli lihtsalt ere näide, mida meeles pidada, kui taas tuleb peale hämmastus, kuidas nii saama?!

Et pashat kirjeldatakse kui kaloripommi, on pisipisipisiasi. Et Aasta Ema peab reglemendi järgi olema abielus (millist nõuet pole vist sama Naisliidu valitaval Aasta Isa valimise juures), on natuke  suurem, aga siiski ka pisiasi, üks detail.

Ent mis paneb juukseid katkuma: lollus on üleüldine, igas eluvaldkonnas mitte ainult esile tulev, vaid vahel konkreetselt valitsev joon. Kuna see on nii krdi üleüldine, ei ole isegi mõte "Aga ma õpetan inimesi!" indu tekitav, sest alustama peaks väga baasilistest asjadest, A-st ja I-st. (Mismõttes A-st ja B-st? Kas B on mingi üldkasutatav täht, milleta eesti keelt ei ole v? Häälik, mis kogu aeg ette tuleb ja mille tähistamiseks ühtegi teist tähte kasutada ei saa?)
Mul ei ole huvi.
Ma ei taha ja ei jaksa vastutada teiste inimeste lusikate eest. Tehku nemad, mis nemad tahavad, mina teen, mida mina tahan.

Ka siin, võrgupäevikus. Ma lihtsalt kustutan rumalad kommentaarid või end rumalana tõestanud inimeste kommentaarid ja elan oma maailmas, mis on NATUKE vähem rumal.
Lihtsalt ei kanna inimeste üldist rumalust ära. Kui luban sel oma lauba taha ja rindu sisse, sügavale südamesse tungida, hakkab nii õudne, et suremine näib jälle hea valikuna.
Nii et siis ei luba.

Ma üldse püüan maailma eest nüüd natu vähem hoolitseda ja enda eest rohkem. Täna ei andnud raha ühele, kel oli seda raudselt rohkem vaja kui mul, aga mul on ka parajasti vaja poja korvpallireisiks ja talle Lätti kaasa antava taskuraha nimel säästa. Siiamaani veits kummitab, aga tunnen, et tegin õige valiku samas.
Hoolitsen enda eest. Pole siin midagi kogu maailma eest vastutada! Ma. Ei. Jaksa.

Nii, võiks veel midagi rääkida lisaks sellele, kuidas olen targem ja parem kui mõni teine =)
Huvitav, mida?
Et osad inimesed on ikkagi lahedad? On. Osad inimesed on lahedad. Ja vahel mul pole üldse piinlik inimkonna osa olla.

pühapäev, 16. aprill 2017

Inimene on mõnus olla - vahel

Alustasin taas väiksema annuse antidepressantidega 2. aprillil ja no - mõjub.
Mõjub siis seksuaalsusele seekord.

Kogu maailm paistab nagu läbi kergelt seksika loori. Isegi mõned NIMED on seksikad. Nimetan neid enda sees - Arkadi nt on erutav nimi, dekabristid ja kaame kuu, ja Joakim. Mulle kuidagi meelivad mehenimed, kus teine täht on O - ja absoluutselt mitte konkreetne, ent kõikehõlmavalt maailmavärviv, veidi hõrgutav pilk tekib.
Arvestades, et see pole mitte ärakaotatud antidepressantide mõju, vaid lihtsalt kolmandiku võrra vähendatud annuse oma, on kunagi päris lõpetades orgasmid tagasi saada täiesti realistlik soov.

Ja meel pole ka kurb. Takkajärgi oletan, kuidas masendusin seepärast, et kulutasin täiesti tuimalt ja ükskõikselt pikema perioodi vältel taas kõik oma lusikad ära (ja mõned rohkemgi, kui oli võtta). Nüüd jälle loen, pean piiri, ei võta ette, kui teisti saab ka - ja mingit probleemi pole.
Kuidas ma ikka nii loll olen, peaksin ju teadma ..?

Ah, olen, siis olen.
Eksimine on inimlik? On. Ma olen inimene? Olen.
Kui järjepidevalt juhm pole, on juba hästi. Ja tõsi on, et mul on ikka heameel mõeldes neile, kes ON järjepidevalt juhmid minu asjus, sest olen ära teadvustanud, et probleem pole minus (miks ma ikka teistsugune pole? Parem see või teine? Ole parem hobune, mulle meeldiksid sa sellisena! Ei, ikka veidi teistsugusena, proovi veel), vaid AINULT nendes.
Mitte mina ei pea teistsugune olema, et inimestele rohkem meeldida - Sisyphhose ülesanne - vaid arvamus minust ongi neis teistes inimestes ja kui nad peaks tahtma mind rohkem armastada, muutku ennast.
Mallukas ka kirjutas sellest - võinoh, enamvähem =)
MINA end teiste silmade või tunnetuse jaoks muutma ei hakka.
Enam. Olen ükssarvik, otsige oma hobuseid mujalt!

"Ameerika jumalate" sarja lõigud ilmuvad sotsiaalmeediasse, ja naljakas on näha inimeste reaktsioone. Suvaline neist:
"The level of excitement I have for this series is indefinable. Great casting, too!"
Nagu - jaa, ma kindlasti vaatan seda. Jaa, mulle senilekkinu järgi paistab meeldivat kõik peale kleenukese Easteri. Jaa, väga lahe.
Aga excitement? Et mulle oleks küüsinärimavõtvalt põnev mingi sarja telesse tulek?!
On sihuke kassipojaga-mängimise-nunnu näha, mida inimesed põnevaks peavad. Ot-sa-tibuke, tupsununnu, mis SULLE tähtis tundub! Nii väike ja teotamata veel!

Muidu on nii, et käisin Elvas Murca snniunniüniinnipäval.
Bliu one, mina, et kohale läksin ja enne diivanile külili vajumist isegi paar tundi sotsiaalne olin. Magada muidugi ei saanud, niisama lebasin (kuni tuli öö ja SIIS magasin küll), aga üks Eliisabeti kingitud lusikas oli mul kaasas, nii et päris ilma neist siiski ei jäänud.
See-eest hommikul olin oluliselt kepsakam, inimesi oli vähem ning maailm tore. Tasus kasvõi tänase hommiku pärast käimist - kuigi enne mõtsin, et no mu patoloogiline vaprus ja "peab proovima" on ikka ka tähtsad ja saan punktid kirja juba minemise eestki.
Aga et oli mõnus, on ikka tegelt lahedam kui vapper olemine =)

Olgu, aga tulin siis sealt ära ja kuna täna oli Elvas selline ilm, et lumetorm vaheldus päikesesoojusega, oli minu mineku ajal parasjagu purgaa.
Rühkisin rongijaama ning nägin sinna jõudmise ajaks välja nagu paras lumememm. Kloppisin end maja varjus enam-vähem puhtaks, raputasin koti peaaegu lumetuks ning avasin siis rongijaama ukse.

Või noh, püüdsin avada. Lukus, kuramus.

Vaatasin silti. Pühapäeval avatud kolmeni. Mida, ma tulin nii aeglaselt, et kell on kolm läbi?!?!
Vaatasin kella. 14.47.
Lonkisin teisele poole maja. Õnneks oli purgaa seks ajaks läbi ja paistma hakkas soe päikene. Soojendasin end kiirte paistel ning leppisin oludega.
Tuli keskealine naine arvata kolmeaastase lapsega ta käekõrval, mõlemad veel lumised. Naine katsus rongijaama teist ust. Ka lukusolevat.
Või uks igatahes ei avanenud.
"Hm," imestas ta kuuldavalt. "See peaks ju kolmeni lahti olema ... Naljakas."
Laps (süngelt): "Ei ole naljakas."

=)

neljapäev, 13. aprill 2017

Mis kellele mõjub, mis mitte

Võibolla mõni veel mäletab seda.

Mulle on see arusaadavatel põhjustel ikka teema. Aga on ka tunne, et mu armastus lohisevate veenide ja arterite pihta ei ole üldse piiratud armusuhetega.
Hiljaaegu oli jälle olukord, kus keegi laotas mu ette oma haavad ja kohe tahtsin siduda ja kergemaks teha, valud ära võtta ning lohutada.
See on sihuke tingrefeleks - kui mind usaldakse puutuma haavu, ma ei ole nende suhtes ükskõikne. Ainult siis, kui mulle on neidsamu haavu ette laotud korduvalt ja korduvalt ning olen endale ära öelnud, et siin pole mul ilmselt midagi teha, haavaomanikule nähtavasti meeldivad nad, et kinni panna ning korpa peale kasvada ei lase, enam ei hooli ja lohuta.

Nüüd jätan need inimesed tuimalt üksi, elagu ise oma haavadega, nagu paremaks peavad. Aga varem pidi teine ikka VÄGA mitu korda näitama, siduda laskma, lahti kiskuma ning mind veel taassidumise ajal näkku lööma ka, et ma enam ei hooliks.
Mõtlen, et emotsionaalne veri seob. Veri kleebib inimesed kokku, üksteise haavade nägemine ja puutumine on see, mida mina "läheduseks" pean üldse. Kõik ülejäänu - sarnased huvid, sama töö, sama maitse pirukate, raamatute või seksi suhtes - on liiv, mis niriseb maha ja ei kleebi kedagi.

Aga ma lendasin orki, arvates, et sedasi on kõikidega.
Vist.

Mulle oli niivõrd arusaamatu, kuidas inimesed, keda mina olen sidunud ja lohutanud, ei tee sama minuga, et tapsin ennast, veendunud, et minupoolne haavade nägemine ja nende hell puutumine ei tähendanudki midagi. Mind ei olnud olemas ka siis, kui arvasin end olevat. Ma ei olnud oluline isegi siis ja neile, kellele raudselt arvasin, et olen.
Nüüd - jah, nüüd enam niimoodi ei mõtle.
Aga raisk, tunnen natuke ikka.
Verine haav näidatakse ette ja isegi kui ei öelda, et aita mind, mul instinktiivselt tuleb soov aidata. Awww, ta usaldab mind nii tundlikesse paikadesse, ta usaldab mind enda juures väga õrnade asjade ligi!

Kuni aga jaksan, seni teen midagi.

Jaa, mul on juba natu parem, aga see haigus pole ikka päris üle. Et ma lootsin end teatud asjade mittesöömisega taas tahtma panna? No ma ei tea, see Tom Yum supp, mida potis kohusetundlikult juba neljandat päeva keema ajan, et halvaks ei läheks, ajab ikka iiveldama. Kui täna ka ei taha, viskan minema. Üleeile sõin veel ainult magusat (loe: seda magustoitu, mille retsept mingis eelmises postituses on, ja kohvi), täna on praemuna singiga ka teema juba.
Aga pudrud, supid, ühepajatoidud ja salatid ajavad südame läikima juba neile mõeldeski.
Porgandit võin süüa. Isegi meeldib. Õun meeldib vähem, aga no läheb ka kuidagi.
Aga et isu oleks?! Haa Haa. Haa.

Ja meeleolu on siuke ... noh, väsinuna on nagunii halb, eks ole. Haigena olen kogu aeg väsinud. Kui ei söö eriti, ei saa ka magada, ja no ei ole isu.
Aga sellist ekstrajäledat tunnet enam pole kui üleeile, see läks üle.
JAI!

Loen praegu raamatut, mis mulle täiega meeldib. Jaa, ma üldse ei hakka surema, ei ole 16 ning leukeemiast tean ka ainult mõnda-natuke, sest olin hematoloogia osakonnas 2. kursusel praktikal, aga see, kuidas peategelane tunneb end maailmas võõrkehana, kuidas isegi arvatavalt kõige lähedasemad ütlevad talle tema kontekstis absurdseid asju, kuidas keegi lihtsalt ei saa aru, sest neil ei ole sarnast kogemust - oojaa.
Hea raamat. Vähemalt mulle tundub kohati nii hirmus täpne - ja "see hetk on imeline"-momente täis. Lugejal tekib tunne, et tasub ka sedasi elada ning samas väga nina alla seda tunnet ei hõõruta, sest tegelikult on täiega nõme olla 16 ja suremas.
Nii, aga miks ma hakkasin sellest rääki kirjutama, oli, et peategelasel on nimekiri asjadest, mida ta enne surma teha tahab, ja mingil kohal seal olid narkootikumid.
Tema võtab seeni ja need vähemalt kirjelduse järgi täiega mõjuvad talle.

Mõtlen praegu: huvitav, kui mulle narko huvitavalt mõjuks, kas oleks midagi, mis mind pidevtegemise ees tagasi hoiaks? Peale selle, et kallis.
Ma ei ole väga palju proovinud. Viimasel vist 15 aastal üldse ei midagi peale alkoholi, suitsu ja kohvi. Aga kuigi mu loiu eksperimenteerimise lõpu võib panna rasedaks jäämise arvele, ei usu ma õigupoolest, et ma siis, kui ei olnud rase ega imetanud, poleks uuesti proovinud, kui seal midagigi ahvatlevat oleks olnud.
Lihtsalt ei olnud.

Kõige levinum legend on kanepi oma. Kõik need legaliseeridatahtjad ja raviotstarbel-vähemalt-mõtekaks-pidajad panevad ta kõlama nii, nagu tegu oleks millegi alkoholist süütuma ja toredamaga.
Süütuse osas sõna ei võta. Vbla ongi.
Aga alkohol ei ole mu meelest tore ja kanep veel vähem. Ma olin proovimises visa, sest "esimestel kordadel ei mõjugi", aga kui ka juba kuuenda korra järel ei juhtunud midagi peale uniseksmineku, muutusin pahuraks. Ja kui kaheksandal korral IKKAGI magama kukkusin (kusjuures ei olnud isegi eriti häid unesid, polnud üldse midagi: mul oli tunne, et just heitsin voodisse, aga vaja ikka pissil ka käia - aint vahepeal oli talvekeskööst kuidagi valge hommik saanud), kaotasin igasuguse huvi.

Siis oli spiid - no mida, üheksakümnendate lõpp, nullindate väga algus! Tollal popid rohud.
Ei saa öelda, et ÜLDSE poleks mõjunud. Omaenda õlavarte nahk tundus hiiglapehme, seda oli mõnus katsuda. Ja väga uniseks just ei jäänud, öösel tantsisin sõbraga ja uinusin 7 paiku hommikul - aga samas, päris ei tulnud sarnaseid öid ka igasuguse spiidita ette! Jaa, ma olen spiidi all teinud asju, mis kõlaksid praegu välja öeldes üpris põnevalt - aga point on, et ma ei teinud neid mitte peale tulnud uljusest, vaid mõttest "nii, olen narkootikumi teinud, peaks midagi hullu ka ette võtma, nüüd võib".
Ei olnud tunnet, et maru põnev oleks, piirid kadunud. Oli tunne "no midagi peaks ju juhtuma!"

Mingeid n-ö narkootilise efektiga tablette olen ka võtnud, aga kuna need ei teinud ÜLDSE midagi ja ma ka ei mäleta, mis need olema pidid, ignoreerin.

Vahel mõtlen, et kui miski elus tore ei ole enam jälle, võiks oopiumiderivaatidega katsetada. Sest mis mul kaotada oleks?
Tüdruk seal raamatus on 16 ja suremas ja teatud moel peaks temal olema rohkem "mis mul kaotada on?" Aga fakk. Ma küll ei tunne nii.
Otsustasin juba enne rongi ära, et maailm ei lähe hukka, kui ma teda kinni ei hoia. Meil kellelegi pole midagi kaotada, tehes just seda, mida tahame.

Tegelt ma praegu kõhklen, kas ilmutada see postitus või parem ei - väga masendunud mulje tuli kokku, mis on täiega ebaõiglane mu vaimuseisundi hindamiseks. Vaimuseisund on päris ok. Ja kui võrdlen sellega, mis oli kahe aasta eest, siis - MIDA üldse kaevata on?! Päris ok? Kuule, PÄRIS OK on ju! JEEJAIJEEJAIJEE!

Kas mu see postitus ja üldse viimase aja postitused on kuidagi depressiivsed v? Et nagu - paneb kohe imestama, kui mõni on teistmoodi?
Ei peaks olema tegelt. Tunne küll kuidagi rämehalb pole!
Ärge nüüd öelge, et minu hea oleks keskmisele teisele IKKA halb?

teisipäev, 11. aprill 2017

Elu on keeruline, ei saa ma seda selgeks

Nii lihtsalt on.
Nii ei ole "õigesti", nii ei ole "valesti", nii lihtsalt on.

Ja siis ma tahaks ... krt, ei ole ilus öelda "surra" seepeale ... tahaks lakata olemast, sest nii rõve on olla, kuna mul on alati rõve olla, kui haige ja keegi ei hoolitse. Kuskilt ei valuta praegu isegi. Tatt ei lahma. Ei iivelda. 37.2 palavikku, nõrkus ja väike kõhuvalu - kõik.
Välja arvatud et maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne, mu poeg mängib telefonis, nutab ja peksab rusikaga voodit ja kui palun teda seda mitte teha, mul on halb kuulata, ütleb läbi hammaste: "Ei koti! Mul on ka halb!"

Olen sama asja ikka ja uuesti siin rääkinud, aga uus sõnastus tuli täna pähe.
Jaa, kui mul on halb, ma tahan pai, hellitusi, lohutusi, hoolitsust. Aga kui mul ei ole halb, puistan neid enda ümber, et siis, kui ON, miski tagasi tuleks. Nagu Aramise arust tuli headel aegadel külvata lõunalekutseid vasakule ja paremale, et halbadel aegadel kuhugi lõunale minna oleks.
Et see on minu eriline nõmedus, et olen maailmale hea ja siis loodan, et miski võiks tagasi tulla, kui mul halb on?
A minge ka persse, kes niimoodi mõtlevad.
Ma tean, et see aeg tuleb. Kui mul halb on ja tahaksin pai, ilma et midagi head parajasti teeksin. Ei pea üldse olema vaimne haigus, kehalisest piisab täiesti. Tahaksin siis kellegi muu turjale jätta kogu vastutuse ja ise ainult vaikselt halada.
Et ma alati ei jaksa ise see tugev olla ja teistele anda, peaks siis nagu - tähendama, et kunagi ei anna? Ka siis mitte, kui jaksan mängeldes? Sest tuleb aeg, kui ma tahan pai, mitte ei anna seda välja, ja siis ma olen isekas, kui ei anna teistele, vaid tahaks ise?

Pole isegi sõnu, kui loll see kontseptsioon on.

Et inimesed ei ole lollid? Et Trumpi valijad ei ole lollid? Et see õpetaja, kelle juttu mu Poeglaps kordas - Trump on tegelikult Ameerikale hea, ehitab müüri, nii et terroristid ei pääse sisse - pole loll? Et ekreistid ongi targemad, kui ma mõista suudan?
Haa. Haa. Haa.
MUIDUGI olen ka mina loll. Ikkagi inimene. Aga krt, mitte nii väga kui enamik teisi. Keeldun seda oletust isegi natuke tõsiselt võtmast.

Ma olen, mis ma olen. Mitte endast parem - ent no kurat! Igatahes mitte ka endast halvem.

Aga armastusega on ikka hambad.
Ma elan ositi kujutlusis ju ning siis proovisin erinevaid kujutluspilte, et kelle hoolitsus ja nunnutamine oleksid praegu teema. Ja mõtlen küll, et noh, nüüd lasen enda vastu kena olla - aga ette kujutades on ikkagi nii, et tunduvalt rohkematelt inimestelt ma ei suudaks hellitamist vastu võtta, läheks kohe kodust ära, kui oleks oht, et tulevad ja nunnutavad, kui on nende arv, kel laseksin enda vastu hea olla ja üldse ei põrgiks.

Minu vastu hea olemine on privileeg, mida luban ainult neile, keda pean vähemalt sel hetkel endast tugevamaks ja targemaks.
Paraku enamikku inimesi ei pea. Ma päriselt arvangi, et inimesed enamasti on lollimad ja nõrgemad isegi kui nõrk ja hädine mina, ja mina vastutan nende eest. Vastupidise enda ees teesklemine oleks nii võimatu, isegi teise ees teesklemine nii palju rohkem ressurssi nõudev, kui lihtsalt üksi olla ja kõik ise ära teha, et selle ees on tuim õudus. Ei taha. Ei.
Oleks naljakas, kui see poleks samas nii kurb. Sest minu vastu hea olla lubaksin ma ka neil, kes üldiselt paistavad silma sellega, et nad ei ole kellegi vastu head. Mul on sihuke mootor sees, et luban endal nõrk ja väike olla ainult nende jaoks, keda usaldan iseendaga ise hakkama saavat ja endale mitte kahju tegevat minu aitamisega.

Neid, kes ennastohverdavalt appi tõttaksid, sest neile on teiste abistamine loomulik, vaataksin kerge õudusega. Neid, kes appi tõttaksid, sest väga väga naine, nii armas ja tore eemalt vaadata, nüüd on lähedaleminemise hetk, suure ja sügava õudusega.
Luban end aidata ainult neil, keda juba usaldan, keda juba loen oma inimesteks.
Ja krt, oleks tegelt nii, et mul oleks liiga palju neid abistajaid ja siis võiksin valida! Ei, mu valim ongi hästi kitsas, juba eos on nii suur jälestus igasuguste lollikeste-nõrgukeste abi ees, et üritan nendega mitte lähedaseks saadagi.

Selgelt ses idees on mingi nõrk koht, et külvan enne lahkust paremale ja vasakule, ent kui vaja, kõlbab mulle ainult väga spetsiifiline lahkus spetsiifilistelt inimestelt, sest teisi ma ei pea piisavalt tugevateks ja tarkadeks, et neile lisakoormat peale panna. Aga samas on nende "tugevate ja tarkade" seas hästi mitu sellist, kes hoolitsevad enda eest hästi sel lihtsal põhjusel, et ega nad teisi tunnetagi päris inimestena, teised on neile võõrad.
Näiteks mina.
Jee.

Krt, elu on ikka keeruline.

pühapäev, 9. aprill 2017

Naudinguid otsimas

Minu ettekujutus ideaalsest magustoidust praegu, kus ma väga suhkrusse sukeldumist ei soosi ja ostetud magussöögid seega väga teema pole.

pakk või veidi rohkem (või veidi vähem) vahukoort.
pool tl vaniljesuhkrut
1 spl või umbes nii pärissuhkrut
umbes 200g toorjuustu

Vahusta suhkruga vahukoor. Siis pane sinna vahu hulka toorjuust ning lülita mikser kõige madalamal kiirusel teda hästi vahukoorega segi segama. Umbes 20-30 sekundit läheb.
Valmis.
Lihtsalt vahukoor on mulle nagu pisut läila, nii näljaseks ei ole mul õnnestunud end veel ajada, et see parem tunduks kui vahukoore-toorjuustu segu.

Päris veider, et mulle ongi niimoodi hea, niimoodi mulle maitsebki - ja siis mingid poejäätised või -beseed on jõhkralt magusad. Mul ei teki mitte igatsust - nii magus, nii hea! - vaid segadus. "Oleks poole vähem magus, oleks kõvasti parem ju?!"
Miks nii palju suhkrut?!
Segadus mitte isegi tervise vms pärast, lihtsalt vähemaga maitseks ju paremini?

Sügavad mõtted hetkel puuduvad. Võiks veel rääkida, kuidas mulle ikka meeldib raha kulutada, aga tõesti - ka see on kuidagi mõnusam, kui pole teist kogu aeg ja vahel tuleb paar nädalat järjest kokkuhoidlik olla.
Võiks. Aga see oleks nagu kaebus, et miks mul vahepeal üldse rohkem raha oli, raha paha - aga no ei!!!
Raha hea. Lihtsalt vaheldus ka hea. Kui kogu aeg pole vaene, on vahepeal nii krmse hea hinge tõmmata. Siis kannatab seda vahepeal-vaene-olemist ka paremini. Tundub nagu vaheldus, mitte "ma ei saa kunagi, mida tahaksin, miks ma üldse ..?"
Ja et mul on nii palju ilusaid riideid ja ehteid ning et ma võin viia kaks mantlit korraga keemilisse puhastusse, nii et üldse ei toitu nädal aega makaronidest, riisist ja kappi jäänud munadest pärast seda, on äärmiselt tore.

Proovin uuesti seda väiksemat annust AD-sid.
Sest no see seksiasi on ikka hinge peal. Mis mõttes ei tahagi rohkem kui vahel ovulatsiooni aegu ja siis ka napilt, kui võrrelda oma meenutustes elavaga?!
Midagi on ikka väga valesti. Ja kuna vähemtegemine on nii hästi mõjunud - seekord on mul MEELES ka, et ei tasu maailma kogu aeg paigalt lükata püüda - äkki on tulem parem kui kaks kuud tagasi? Äkki ei muutu maailm hoobilt jäledaks kohaks?
Praegu on 6. päev. Eelmine kord pidasin 16 vastu, vaatab, palju seekord tuleb =)

Muidu käisin lastega loomaaias ja kohvikus. (Mida?! Ei, päriselt, käisimegi. Umbes kolm tundi loomaaias ja poolteist kohvikus.)
Krt, on ikka tore küll. Tundub selline lame rahvalik meelelahutus. Aga me vaatasime vähemalt veerand tundi isalõvi läbi puuriukse (sel kitsal puuril, kus ta parasjagu oli, polnud klaasseina, aga ta paistis oma möirgamise ja saalimisega trellitatud ukseavast kõrvalpuuri ees oleva klaasi läbi kätte) ja veel veerand tundi teise puuri ilmunud emalõvi, sõime elevandimajas sealset aroomi ignoreerides ja kaht majas olnud emaelevanti vaadates vorstikesi ning jõime meega teed - termos - ning täiega lahe oli.
Ning veel lahedam oli see, et kuna loomaaia piletid olid täiesti ootamatult odavad soodushinnalistele (e. meile kolmele näiteks kõigile, kokku KUUS raha), oli mul 24 eurot üle, mille me siis kohvikus laiaks sõime ja jee.
Seal Rocca al Mare Rahva Raamatu kohvikus anti supi (täiesti hea) kõrvale jumalikku leiba.
Ma pole eales aru saanud juttudest, kuidas nii hea leib, mmm - no leib on leib, maitseb nagu leib. Kellegi kodutehtud? No siis on viisakas kiita, kõik alati kiidavad, aga minu arust maitseb nagu leib.
Ent see leib oli PÄRISELT ka hea.
Ilmselgelt nad küpsetavad seda kuskil ise, polnud raasugi tehasemoega ja NII KRDI HEA.
Soovitan seal kohvikus tellida suppi ja siis saab viilu imelist leiba kõrvale. Pluss napakese ürdivõid.
Mmm!

Poeglaps sõi jälle toorsalatit. See oleks koomiline, kui poleks samas nii lahe =) Inimesele _meeldibki_ värske salat kõigist toitudest kõige enam.
Nojah!
Aga see leib, see leib! Parem kui krevetid gumbo-supis (mis juba ütleb midagi)!

neljapäev, 6. aprill 2017

Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.


Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!