reede, 22. september 2017

Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?
sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole
mõtle omaette, mind tõesti ei huvita
ma ei korralda su elu
kuidas ma saakski
ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."
J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!

kolmapäev, 20. september 2017

Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?

esmaspäev, 18. september 2017

Kolm aastat ehk mis ma NÜÜD siis olen

On tunne, et otsad on enam-vähem koos, selline ma (nüüd) olengi.
Võibki otsustada: oluliselt rohkem ei parane, võibolla ajapikku veidi. Nüüd elan sellena, kes must peale Rongi arenes.

Vahepeal häiris ja olin kuri väljaspoolse arvamise peale, kuidas ei tohiks rahul olla, et end tapsin ja mis välja tuli.
Enam ei viitsi eriti kuri ka olla. Teile ei meeldi?
Teie probleem.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem rahul. Selline tunne, et nüüd elan oma tõelist elu, teen, milleks võimeline olen, ja õitsen kui daalia. Muidugi väsin jubedalt ära, muidugi mu jalad valutavad pidevalt, muidugi ma kohati tuigun ja puterdan väsimusest ja trükivigad, lausestusvigad jne vajuvad robinal peale. Seksiga on ikka veel halvasti (kuigi jälle naaaaaaatukene paremini, see antidepressantide annuse vähendamine kuidagi toimetab mu kehaga).
Aga olen nii palju tõhusam kui enne, mu süda on nii rahulik, mul ei ole nii paljusid muresid, mis varem.

Näiteks ei põe:
* välimuse pärast
* üldise atraktiivsuse pärast
* kohatine püksipissimine ei ole mu arust murekoht
* raha pärast ei muretse
* rääkimata "ma ei ole piisavalt tark/ei väljenda end piisavalt hästi/ei hooli teistest küllaldaselt"-häiritusest

Ma või mu teod või mu sõnad ei meeldi kellelegi? Olgu, aga miks see minu mure peaks olema?!
Issszzzzzzzzand, ikka jaksasin varem põdeda seeüle, et piisavalt hea pole!

Igatahes ei ole enam "aga mis sinu elus siis toimub?" küsimusele "ah, ei midagi, sama vana jama" vaja vastata.

Inimesed kusjuures apsaluutselt ei käitu sedasi, et nüüd kuidagi halvem oleksin.
Rollimängijate kokkutulekul (millest, arvan, ei üritagi kirjutada, sest minu jaoks see oli siiski üle-elamise üritus, ma ei suuda adekvaatselt kirjeldada [kuigi vahepeal oligi täiesti tore näiteks tantsida või kell 4 hommikul üksinda koristada]) sain kolmelt inimeselt kingitusi. Nad olid täiesti omavahel mittekokkuleppinud, lihtsalt lahked mu vastu, ja need kolm kingitust olid: hea kohv, hea raamat ja rippuvad kõrvarõngad.
Ma olen endast vist õige mulje jätnud.
Pealegi nad hoolivad! Nii! Nunnu!

Mul õnnestus ka natuke selgemalt sõnadesse valada, kuidas kipun teistele andma, mida nemad tahavad, ennast tähtsustamata.
Hästi lihtne, tegelikult. Miks mulle ei meeldi need vahepealses vanuses lapsed, kelle kasvatamises ongi neile hetkel tahetu mitteandmine põhiline, miks end tapsin taustaveendumusega "ma ei huvita kedagi", miks tunnen kaasa inimestega üle kogu maailma, läbi kogu aja, väljamõeldud inimestega, ainult nende väga konkreetsetega ei tunne, kelle enda jaoks inimeste killast välja olen arvanud.
Mul on hea, kui teistel on hea. Mul on halb, kui teistel on halb. 
Ja nii ongi.
Kui mitte kellelgi minu arust toredal ei ole minu pärast heam nii, et sellest aru ka saaksin, ongi mul halb, sest on täiesti mõttetu ühiku tunne.

Rollimängijate kokkutulek. Iti tegi pilti

laupäev, 16. september 2017

Maailm pole selline, kui tahaksin. Mossitus

Ei, nagu.
MisMÕTTES?!
Ehk vihastasin end siniseks seepeale, et võin küll inimesega hästi läbi saada, aga ikkagi on ka tema suhtumises "aga ole parem-ilusam-oivalisem" sees.
Olgu, jah, see on ühiskondlik pidev taust "aga olgem paremad, kunagi ei aita", ega paljud polegi sellest edasi saanud. Esineb ka temas. Võiksin ju mitte hoolida, kulmu kergitada ja oma asju edasi teha. Aga ikkagi.
MisMÕTTES isegi pealtnäha täitsa targad inimesed, kellele ma olen rahulikult ja põhjalikult selgitanud, ikkagi ei kuula mitte mind, vaid mingit taustamüra oma ajus?

Ach, inimesed. Lollakad.
Kõik.
Aga miks nii, mõni võiks ju ikka ok ka olla, isegi nende seas, kes pole välja mõeldud?!
Kuigi isegi nende seas, kes on välja mõeldud ja üleni sümpaatsed, on nt Ace täpselt seda mõtteviisi esindav.
Pole piisavalt hea, peaksin parem olema, ma (Ace ise siis) pole midagi väärt.


A noh, ta on 20 ka animes. Peaaegu laps.
Verinoortel on rohkem lubatud loll olla, neil pole veel võimalust olnud õppida.

Vanuse suhtes on mul endal küll "no kui targaks võib saada, olen alles 37!" Et no ... natuke on küll tunne, et ei jaksa rohkem elamist õppida, kuigi aega ju on.
Tehke teie nüüd mulle, ise ei jõua enam. Maitea, suudelge mu jalad, värvige mu seinad ja õpetage mind taas seksima või midagi.
Kahjuks eluõppimise osas usaldan ainult teadmisi, mis viivad minu omadest edasi - mitte tagasi. Ja ses kontekstis on mõnelt võimalik uusi ideid saada, ent neid inimesi on vähe. Enamikul on minust vähem kogemusi ja nad näevad kitsamat pilti, kuid sinna kitsama pildi juurde ma tagasi minna ei saa ega tahagi. 
Lihtsalt ei näe?
Jama küll.

Muide, üks kõige ilusamaid, paremaid (no tähenduses "hea inimene") ja targemaid naisi, keda tean, on juba rase kunstliku viljastamise läbi.
Kusjuures tema on viis aastat noorem kui mina.
Ma teen midagi õigesti, kui temagi sarnase loogikaga tegutses, mhmh!

Igatahes on mul käes seisund, kus olen väsimusest üle. Põhiakud on tühjad (nii jube oli olla, kui põhja pealt viimaseid energiaraase kraapisin!), lülitus tehtud varuakude peale, enam-vähem elus olemine taas.
Miks ma teen endaga nii?!?!
Sest inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
Teiste sõnadega: loll olen, sellepärast.
Jaa, tegelt on alles homme raske päev.
Krt, phmt on mu plaan elada kuidagi see rollimängijate kokkutulek üle. Mitte hästi üle. Mitte teha kõik asjad ära, mida mul on plaanis teha.
Lihtsalt elada üle.
Õnneks on mul kolm migreenitabletti varuks.

Mitte et ma laktoosivabu küpsetisi ikkagi, nagu plaanitud, kell öösel valmis ei teeks, sest no - ma ju kuidagi jaksan veel?! Ja meil on ju laktoositalumatud üritusel?
Läheb, teen.

Ise tean, et nõme, aga ikka teen. Ilmselt liiga väsinud, et otsustada: olen liiga väsinud, lähen voodisse. Palun, järjekordne näide sellest, kuidas inimene teab, aga ei tunne, ja mille järgi ta siis ikkagi käitub.

Ma arvan, kõige kurvem ja ilusam ja armsam muusikapala One Piece'ist on ainus, mis mind veenab maha rahunema ja tudule keerama.



neljapäev, 14. september 2017

Oot, on hästi v?

Saatsin toimetajale toimetatud ja minu poolt uuesti üleloetud ja -vaadatud romaanifaili tagasi. Ta hämmastas mind uudisega, et noh, vaatab minu parandused veel läbi ja siis läheb küljendajale.
Tagakaane teksti esimene versioon saabus samuti. Nii hea!
Aaaah, keegi luges ja saigi aru, millest ma kirjutasin?!
Mul on nii hea meel.
Aga - juba?!
Mitte et ma ilmumist ei tahaks.  (Mu arust tuleb hea raamat!)
Ent ikkagi. Nii ruttu?! Toimetamine võttis kaks kuud, nüüd korraga on teos peaaegu valmis ja oot, ma ei ole kaanekujundusest midagi kuulnud veel?! Mis selle jaoks ei lähegi poolt igavikku v?!?!

Mulle endale tõesti meeldib.
Kuigi ma lugejaid ei usalda. Nagunii näevad mingeid valesid asju, inimesed on lollakad ... Aga see, kes tegi algversiooni tagakaanetekstile, ju luges ning teadiski selle põhjal, millest raamat on!?
Ikkagi kõhklen, kas tasub loota, et keegi veel aru saab.
Päris see romaan pole käinud ja käinud erinevate testlugejate juures ning mitte krdi keegi neist polnud "kuule, see on väga hea asi, aint sinna ja sinna ja sinna peaks veel tähelepanu pöörama".
Mitte.
Keegi.

Muidugi, tõsi on, et mul puudub iseenesestmõistevavuse taju. Kui keegi on millegagi minu või mu töö juures rahul, tuleb mulle alati öelda. Mitteütlemise korral oletan, et noh, enda arust tegin hästi, olen nägus, jube visa jms - aga keegi teine seda ei näe.
Õpin, õpin oma oivalisusi ise märkama, tunnistama ja pai küsima. Vahel, tugevamana, saan ise hakkama, aga kui parasjagu turvis auklik ning meel väsinud, tahaks ikka kellegi pai, kerra tõmbuda ja pea teisele sülle panna.

Ma ei oleta kunagi iseenesest, et see või teine on hästi kellegi teise meelest, sest peab ju olema.
Ei, mul on vaja, et öeldaks. Kui ei öelda, ega mina ka ei ütle ega küsi. Sest kui ei öelda, pole ilmselt nende meelest hästi, ja mis krdi mõte oleks ise esile tõsta midagi, mis ei ole nagunii ju teiste meelest hästi?!
Mina võin küll rahul olla.
Aga see ei tähenda, et arvaksin, et keegi teine on. Kui mulle ei öelda, ilmselgelt pole, sest kui ei öelda, pole midagi head lihtsalt öelda. Ju?!
Elik siin tuleb mängu minu "kui vähegi midagi head öelda on, ma ütlen".
Mul on raske aru saada, et kõik ei tee nii. Et mitte "nad ei ütle, sest mõtlevad halvasti", vaid "nad ei ütle, sest see headus on ju nii selge ja iseenesestmõistetav".

Kui mulle ei öelda, siis ei oletagi, et teised hästi võiks mõelda. Ma usun AINULT siis, kui öeldakse.
Olgu, kui kirjutatakse, siis ka =)
***
Huvitav, kas see lugu on ka Rentsilt? Ma olen tema päevikust nii mitu lugu võtnud, et elan usus, kuidas kõik lood, mis mulle meeldivad, võivad sealt pärit olla.

esmaspäev, 11. september 2017

Tuleb sisse, läheb jälle välja. Nagu hingamine

Mis, RAHAST on jutt!

Krt, pean jälle kokkuhoidlikuks hakkama. Vähemalt mõneks ajaks.
Kunstlik viljastamine variandis inseminatsioon maksab 349 eurot kord. Ma mõtsin, et selle raha eest saab 3-4 katset, aga ei - ühe.
See ei ole kohutav löök, aga rahaga päris "mul on küll liiga palju kleite ja see isegi ei ole mu lemmikšnitt, aga EHTNE SIID ja PÄRIS TIKAND ning nii odav!" enam teha ei saa.

Siidkleit on ikka veel pakis, millega postis tuli. Mul on liiga palju kleite, pole mingit motivatsiooni teda välja võtta ning uurida, kuidas siis minu seljas paistab.
See-eest nägin täiesti nõmedaid unenägusid (mitte hirmsaid, nõmedaid). Tõsi, oli hetk, kus keegi küsis, kas mul ka mõni tätoveering on ja siis võtsin pikemata selja paljaks ja nautisin "OI KUI SUUR!", "NII LAHE", "SA IKKA ÜLLATAD!" reaktsioone.
Olen ilmselgelt ka alateadvuse tasandil oma kaunistatud selja omaks võtnud.
Siis läks uni jälle nõmedana edasi. Nagu - ma ärkasin kolm korda lühikeste vaheaegadega, aga olin nii neetult unine, et magasin edasi. Alles neljandal korral loobusin - uni ei läinud paremaks, isegi uus unenägu ei alanud. No krt, tuleb siis ajul päriselt ärkvele tõusta lasta.
Midagi kirjeldada ka ei ole. Mingid keskealised naised, keda ma ei tundnud, mingi kokkusaamine, mingi maskidega tänavafestival, mida süüa - miski ei maitse - mida rääkida - kõik on mage - kaasa arvatud maskid ja inimesed ja ...
Nõme.

Peaks vist postituse ilmutamisega venitama, kuni Olevi käest pildid ka kätte saan.
Olgu, venitan.
Kõik ajamääratlused seega on hägused, "täna" ja "eile" üldse ei tarvitse täna või eile olnud olla, ent see-eest palun, pilt sellest seljast, mille demonstreerimist ka unes näen:



Aga.
Isane, kellest enne rääkisin, pani mul CivilizationVI tööle. (Ei, ma vahepeal hankisin videokaardi ja üks teine isane ehitas mulle lauaarvuti, mis on täiesti mängitav, aga ise IKKAGI civi seal tööle ei saanud.)
Nagu - nii tore.
Nagu - kõik elus on korraga kergem.
Nagu - kõik saabki korda.
Vaikselt nukerdades ja vahel ka teistele lootes lõpuks saab.
Võib aega võtta, aga LÕPUKS SAAB.

Näe, siin ma mängin Civilization VI.

Nii krdi elevil!
Abipalumine on imeline asi. Miks ma seda kogu aeg ei teinud?!

Ega muidugi ikka väga ei suuda. Olukorrad, kus tulen üldse selle peale, et keegi võiks aidata, satuvad harva ette. Omameelest palun alati, kui vaja, aga ikkagi on alailma: "Kuule, järgmisel korral analoogilises olukorras helista mulle! Ma ju aitaksin, kui teaksin."

Ja mina mõtlen: "Krt, ma ei tulnud selle pealegi!"

laupäev, 9. september 2017

Normid

- "No mitu trenniühikut sa siis nädalas tegema pead?"
- "Ma ei PEA. Ma tahan!"

Hakkasin mõtlema, miks mu maailm on nii täis norme, mille endale pannud olen. 90 trenniühikut nädalas, 5 tegevust päevas pluss natuke paberraamatut lugeda, natuke käsitisi kirjutada, valuvaigistavat masinat kasutada, õues käia - siis on päev tehtud.
Ma ju teen nii palju, kui tahan, päevast päeva, milleks need normid üldse?

Aa, selleks, et ma ei tunneks vajadust rohkem teha!

Muidugi.
Kui mul pole norme ees, mis ütlevad that'll do, pig, üritan kõike aina rohkem teha.
Vihastan end küll sinisekirjuks iga kord, kui meenutan, kuidas maailm (ehk teised inimesed) tahtis mult aina rohkem. Tee veel rohkem sporti, korista rohkem, teeni rohkem, pööra lastele rohkem tähelepanu, ole ilusam, saa paremaid hindeid, kirjuta rohkem ja paremini, söö tervislikumalt, räägi ilusama häälega ...
Aga samas see on mul sees. Ikka.
Kui end teadlikult ei valva, on kogu aeg tunne, et peaksin rohkem tegema.
"Piisav" on mu jaoks uus, selgelt pealerongi mõiste, ja mul on kergem seda "olen küllaldaselt!" hoida, kui olen enda jaoks enne paika pannud, kuidas just on piisav.
Normid ei ole mitte selleks, et nõnda palju peab ära tegema, vaid neist rohkem ei tohiks teha. Kui nad on täis, on piisavalt hea olemas, aitab!

Olen enda nii haiglaseks treeninud, et mu sisetunne ei ütle mulle "nüüd aitab!" enne, kui otseselt vedru välja viskama hakkan. (No ses mõttes, et kui ma valu pärast liikumisvõimetu olen, on ka "vedru väljas" elik töövõime nullis.)
Sedasi on need endale panud normid hoopis abiks. Ma nende järgi saan aru, et rohkem ei tasu.

Mitte et normide järgimist väga rakendaksin, tegelikult. Viis tegevust päevas? Einoh, ikka üritan mitte üle kaheksa teha, ausalt! Kuigi ma paljusid tegevusi ei pane enam kirjagi, need on kuidagi elu loomulikud osad.
Aa, et miks kogu aeg väsinud olen?

............

Lihtsalt tahtsin panna selle pildi =)
Vana mina salgaks maha, et nii on. Et probleem on kombes liiga palju teha.
Ta kinnitaks, et on laisk, mitte-eriti-tark ja no kui pea ei jaga, peavad ju jalad jagama?
Krt, mõtlen, et hei, kus te olite, kui vastuvaidlemist tõesti vaja oleks olnud?
Vat NÜÜD, jah, vahel mõni vaidleb. Kui mõtlen endast hästi ja konstruktiivselt.
Inimesed! Lollakad!

Täiesti hämmastav, kui juhm on ühiskond. Millesid nõmedusi inimestesse sisse kasvatatakse. Mus endas ärkab sellele mõeldes hämming, mitte isegi viha.
Kuidagi ju ikka usuks, et ajaloo jooksul on enam-vähem ideed kasutusele võetud, mitte need jaburad?
Noooooooooooooooooooooooo ei.
Mul on kõhe tunne aduda, et olengi hea ja arukas võrreldes keskmisega (see müütliline keskmine, ikka veel ei tunne ühtegi inimest, kes selline oleks). Ja nagu - mina küll ei oskaks maailma ära remontida. Krt, ma ei oskaks Harjumaadki ära remontida! Isegi selles majas, kus ma elan, on päris mitu inimest, kelle heaks ma midagi teha ei saaks, sest minu arusaam heast ja nende arusaam heast on liiga erinevad.
Aga inimesed, kes on rumalamad kui mina, on erinevatel erinevate võimalustepiiridega võimupositsioonidel ja teevad seal asju.
Kujundavad maailma.
Brr.
Noh, aga see pole minu vastutus, onju. Tegelegu nemad oma asjadega, mina tegelen omadega ja kui põrkuma peaksime - no ma ei tea, mina küll ei karda =P

Vahel on muidugi tunne, et no kui ma juba olen nii võimas ja vapper, äkki ikka peaks maailma ära parandama?
Siis meenutan endale jälle ja jälle, et pole minu vastutus, pole minu lusikad.
Maailm saab hakkama. Inimkond ei ole planeedi jaoks mingi oluline asi.
Minu asi on hoolitseda minu eest. Et mul on parem olla, kui olen inimeste vastu hea? Siis olengi hea. Täpselt selle piirini, kus endal hakkab halvem, kui muidu oleks. Kaugemale ei lähe.

***

Ach, see ka (mida, tõesti ei varja!): mõtlesin natuke oma armufantaasiate üle ja leidsin, et olen neljandast eluaastast (võib kolm ka olla, ma nii täpne dateerimisega ei ole, et kindlalt teada) väga vähe arenenud.
Ikka veel on kõige erutavam, vaimustavam, õrnakstegevam ja hullutavam, kui noor nägus isane usaldab mind nii palju, et lubada mind ligi oma väga valusatele kohtadele. Haavadele. Vahet pole, kas füüsilistele või vaimsetele-hingelistele.
Boonuspunktid tulevad, kui mina olen need haavad tekitanud samuti. Usalduse määr, mis siis peab taga olema, et ta mul neid ravida laseb-palub, on täiesti ...
ma sulan mõttestki.
Ja see on sedasi olnud terve mu teadliku elu. Minu dominantsuse veelkordne lahtiseletus.

Ma tahan, et mind usaldataks. Mitte lihtsalt et mina teen, mis mina tahan, oma tempos ja teinepool allub mu soovidele, vaid ta ühtlasi võtab päriselt ja enda sees hoiaku, et mina teangi.
Ta võibki mind ja minu otsuseid läbi ja läbi usaldada.
Ma ei tee talle halba.

Mis ei olegi kõigil niiviisi? Mis mu seksuaalsus on sama ebanormaalne nagu kõik muugi?

Milline mitteüllatus.

kolmapäev, 6. september 2017

Kuidas ma süütuse kaotasin

DISCLAIMER: See on väga rõve ja valus lugu!
Tõesti on.

Lugege edasi AINULT siis, kui suudate sihandast vastu võtta ja seedida, end pärast halvasti tundmata.

Ei ole seda avalikult rääkinud (ega kirjutanud), sest nii väga kui ma ka ei varja ja ei valeta, lihtsalt ei tahtnud sellele mõeldagi. Aga võibolla annab teatud pildi, mida kõike lastakse endaga teha, kui enesehinnang on maas ja baasveendumus enda kohta on "pole tähtis, mida mina tahan või ei taha, teiste tahtmised on alati tähtsamad".
Võibolla ka, miks nii hirmus väga tahaksin vanade aegade ennast kaitsta ja aidata.

Olin 16, kui meil toimus klassideekskursioon mingi teise kooli klasside ja vist meie koolist ka mitme klassi rahvaga Pariisi. Bussiga.
(Siis ma veel ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi.)
Ok, seda ma ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seda teadsin küll, et mulle ei meeldi teistega kambas käia ja "kohustuslikke vaatamisväärsusi" vaadata.
Võtsin kaardi pihku ja käisin omaette mingeid üsna vähekäidavaid väärtusi vaatamas. Montmartre'i leidsin üles (no see oli päris suur ka), aga Baudelaire'i hauda mitte (kuigi surnuaia siiski).
Päris keeruline oli.
Pariis on SUUR ja bussiliinid, metrooliinid, ohe. Aga ma olen siuke kartmatu ka. Kaart pihus ja otsisin.

Terve krdi PÄEVA (kusjuures kuna meie ekskursi kokkusaamiskohad, et ikka koos sööma minna, olid mingites Suurtes Tähtsates Kohtades, mul nende ülesleidmisega probleeme polnud.)
Ma ei teagi, kas see oli teise või kolmanda päeva õhtu, kui mõtlesin õhtul hotelli tagasi minna
ja ei leidnud seda enam üles.
Kaart mu käes ütles, et umbes õige koht, aga kuskil seda Päris Õiget Kohta polnud ja ma hotelli telefoninumbrit ka ei teadnud (mis, noored eided on kohati täiesti napakad. Enam ma, jah, ei läheks võõras linnas omaette luusima, teadmata, kuhu helistada, kui jama juhtub.)

Nüüd - see ilmselt ei ole Pariisi eripära, vbla Prantsusmaa oma. Aga mina olin täiesti ettevalmistamata selleks, kuidas seal mehed tänaval kontakti võtsid. Nagu kuradi KOGU AEG. Kõnnid ja "Bonjour!" (Tere!") "Bonjour, comment ca va?" (Tere, kuidas läheb?) "Bonjour, belle fille!" (Tere ilus tüdruk!) on pidev saateheli.
Nagu mitte 3 korda päevas, rohkem 30.
300 ei olnud, aga 50 on täiesti mõeldav, nii täpselt ei mäleta ka, et kindel olla.

Noh, ja mis te arvate, kui on õhtu ja pime ja ma ei leia ja ei leia ja ei leia õiget kohta, ja minuga võetakse jälle kontakti, ma ei ole end ära soomustanud, et ei vaata otsa, ignoreerin (mida suudan aint siis, kui on teadlik otsus), kas mul on pisarad silmis ja loodan parimat, kui kaeban järjekordsele mehele, et ei leia oma hotelli?
(Vabandust, tunnen iiveldust kurku tõusmas.)
Oli mees, kuskil 35 ma oletan. Vastik ei olnud väliselt, kuidagi kena ka mitte.
Arvasin, et aitab mul otsida, aga ilmselt ta meelega tiirutas mind mööda tänavaid ringi (sest järgmisel hommikul viis mu millegipärast kohe kohale).
"Ei leia."

Sõitsime metrooga tema poole, ma mõtsin, et ta helistab seal kuskile (mobiiltelefonid polnud veel asi), aga nagu selgus, ta viis mu sinna, et seal ööbiksin.
... ja siis ta ka musitas mind (päris suudlemata ma polnud seks ajaks, aga ega palju ei puudunud) ja käppis ja hakkas üsna konkreetselt püksi pugema.
Esiteks olin ma süütu ja teiseks oli mul mentruatsioon. Ma ütlesin talle seda teist.
Ta pakkus, et no siis võib anaalseksi teha.
Vat selle peale mul oli küll NOOOOOOOOOOOOOO EI, aga phmt sai siis seks tehtud. Oli küll valus. Pärast pesi ta oma peenist ja "palju verd on".
Jap.
Lahe.

Aga no sain duši alla ja hommikul tagasi, lugesin seda "oli ebameeldiv, aga vähemalt on möödas" kogemuseks - kuni õpetaja Nurmeots asus mind sõimama. Ta poleks kunagi arvanud, et ma SELLINE tüdruk olen.
Mõnitas mind korralikult ja me ei saanud ka edaspidi ÜLDSE enam läbi (mida, mõrtsukvaal ise).
Õnneks ta enam meie koolis ei õpetanud ka. Oli sinna teise kooli üle läinud, mis ka ekskursioonil käis.

Ei olnud kõige toredam elamus, ausalt.

teisipäev, 5. september 2017

Ei pea. Ausalt

Palun väga, selgub, et mul on vasakus munasarjas endometrioos.
Mitte et see mingi ohtlik asi oleks, aga
a) raskendab rasestumist
b) lõpuks on selge, miks mul menstruatsioonid ajuti nii jube valulikud on

Noh, viimasel ajal oligi elu liiga kerge või midagi. Ka antidepressantide annuse vähendamine tekitas raskusi ainult väga minimaalselt.
Aga aasta lõpuni on veel aega ja tita kõhtu saamine 2017. sees siiski võimalik. Lihtsalt arsti juures tuleb veel päris mitu korda käia ka siis, kui kõik läheb hästi ja päike ning heinamaa.
Nojah. Veider, aga ma ei ole isegi pettunud. Kuidagi näib tõenäosusteooria järgi kohane, et asjad ei lähe igal rindel ülilibedalt ja kui läheksid, on järelikult midagi olulist valesti kusagil ajas, mida veel ei näe.

Tõenäosuslikkus. Mu igavene vangla ja vabadus. Midagi ei tasu loota. Ootamatused ei ole mulle eriti sageli ootamatud, sest ma arvestan alati, et võib minna ka halvasti ja tõenäosusteooria järgi ei saagi kogu aeg hästi minna ja ...
Kui läheb hästi, on seal taga enamasti rämedalt tööd - välja arvatud, kui inimesed on minuga ootamatult toredad. Ses liinis juhtub vahel ootamatusi. Sellega, et inimesed on head, väga ei arvesta.
Siis olen jahmunud.

Aga tuleb ka vastupidiseid situatsioone ette. Kus loodan, et See Inimene on ju ometi täiega tore - ja siis pean leppima, et nõup, eksisin, ta tegi mulle nii nõmedalt, et see ei saa mingi segadus ka olla!
Aga võibolla ... eip, ta tegi JÄLLE samamoodi.
Kui järele mõelda, on minevikus päris palju sarnaseid juhtumeid.
MIKS MA LASIN VASTU HAKKAMATA ENDAGA SEDASI TEHA?

See ongi see, Paula. Mul on nii krdi HALE vanast endast. Tahaksin teda kaitsta, et tal vähemalt keegi oleks - aga EI. SAA.

Siinkohal teeb mu aju väikese pirueti ja mul on tahtmine fakki näidata, sest nüüd saan, nüüd on see reaktsioon osa minust, mitte "oh, selline laialt mõtlemata vihastamine on nii lihtsa maailmavaate tunnus, mida ma kunagi omama ei saa".
Jaa, nüüd ongi mulle kõik lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Aa, et teistel võivad olla omad põhjused?
Aga mis see minu asi olema peaks?!
Too pilt Sanjist ja Zorost korraga keskmist sõrme näitamas on samuti nii tore! Elik tegelikult jõudis aju kohe selle viimaseni, ma hoole ja põhjalikkusega taastasin möödavihisenud mõtteteekonna.

Pea veits valutab. Eile kurnasin enda ikka väga rämedalt ära + mulle tuli see kooliaasta algus "nüüd tõused kell 7!" kätte täpselt sel ajal, kui viiiiimaks olin harjunud peale kaheksat ärkama.
Kui poeg on kooli läinud, ma ei jää magama ka veel mitu tundi, sest aju on juba ärkvel.
Pea. Valutab.
Mitte väga. Mitte nii, et migreenitablett raudselt teema oleks. Valasin ibuka sisse ning mõtlen, et võibolla ikka õnnestub unega maha võtta.
Vahel, teate, veab. Tõenäoliselt. Kui KOGU AEG kõik halvasti läheks, oleks ka see tõenäosuse vastu.

***

Mhmh, aitaski.
Uimane, aga mitte valudes.
Ühtlasi tühistasin ära kaks tänast tegevust (mida enne kirja ei pannud, sest see ei tundunud tähtis, aga nüüd mõtlen, et märgib ju mu arengut). Nagu - jah, ilmselt läbi häda oleksin nad tehtud saanud, migreenitabletid pole ka veel otsas. Aga tühistasin ettevõtmised ära, sest enda viimseni pingutamine ja "kui veel kuidagi suudan, teen!" on krdi julm enda suhtes.
Võib küll pausi võtta, enne kui valu tapab, füüsiline või vaimne.
Mhmh.
Ei pea end viimseni pingutama. Ei. Pea. Midagi. Nii kaugele minna, et valik "mis on hullem, kas surra või välja kannatada?" umbes võrdsete võimalustena on ka valik - ja seda valikut ei ei ole vaja teha.
Juba enne tasub pidurit panna.

Ma tean.
Nüüd.

pühapäev, 3. september 2017

Rohkem kui null

Teate, et kui segada maisitärklist ja vett, saab täiesti uskumatute omadustega olluse, mis temaga aeglaselt toimetades on üleni vedelik (näiteks külm ja märg su peopesas), aga kiiresti ja jõudu rakendades (näiteks lusikaga kähku segades või tema pihta lüües) on tahke?
Nii mina kui mu lapsed olime üleni vaimustuses ja mängisime sellega enam kui tund aega.

Mitte mida muud pole vaja.
Maisitärklis ja vesi.
Nüüd on selge, kuidas Jeesus vee peal kõndis ja et Peetrus suutis seda mõnda aega kaasa teha, aga siis hämming pidurdas tema tegutsemist ja ta vajus sisse!
Kuigi kust, krt, nii palju maisitärklist välja võeti, on ikka lahtine. Eriti kuna Ameerika ei olnud veel Euroopa, Aafrika ja Aasia inimestele tuttav ning mais kohalikele tundmatu teravili.
Vbla on jumalik sekkumine siiski kõige lihtsam selgitus.

Aga see on nii lahe! Nagu - miks ma varem ei teadnud, et sedasi saab?!
Vähemalt on vanemakssaamisel mõned plussid. Tasus ellu jääda, et teha avastus, kuidas mitte mina pole olemuslikult väärakas, vaid ümbritsesin end selliste inimestega, kes teistest ei hooli, kui kohutavalt lahedad lapsed mul on ja et maisitärklisest ja veest saab imelise olluse.

Ma ikka vahel (perioodiliselt) vaevlen sellepärast, mis oli. Nii-nii-nii-nii-nii väga tahaksin minna ja olla mineviku-endale lahkeks seltsiks, teda emmata, lohutada, rääkida, et pohhui teised, ta tõesti ei pea südamesse võtma kellegi sõnu või sõnade puudumist, ta on tähtis, on armastatud, kõik saab korda.
Kallistada. Kallistada veel. Ja veel. Sõbralikult naerda ja toonasele endale kohvi teha. Vahustatud koore ning beseerulliga sinna juurde. Ei, ta ei ole liiga paks, tõesti ei ole, ta oleks krdi ilus ka viis aastat vanemana.
Tõdeda, kuidas mitte lihtsalt ei ei tasu ja ei saa (seda teadsin teoreetiliselt ka enne Rongi, et olla mingi keskmine "kellelegi väga pinda ei käi" on oluliselt magedam, kui mõnele väga meeldida ja paljudele vastik olla + kõigile ei saa meeldida nagunii), vaid ei ma ei TAHAGI olla kõigile meele järgi. On täiesti kombes otsustada, et ma ei salli, ja seda üleni välja näidata. Ei ole vaja kõikidesse lahkelt suhtuda ning nende vaatekohta näha, aru saada ning leppida, väga väga naine.
Keegi sulle selle eest "tänan" ei ütle, ainult sul endal on raske.
Raskem.
Veel raskem.
Ma tean, et sul on raske. Ma tean. Kas sa tahad sellest rääkida?
Kallistus! Tahad näiteks seda juustupirukat samuti, kohvi kõrvale selguvad head saiatooted maitsvad olema?

Oh, paraku, aeg on meiesuguste jaoks lineaarne. Ma ei pääse kusagile. Mis möödas, see möödas.
Võin ainult edaspidi rõõmsamalt elada ja mitte teha selliseid vigu, mis varem (vaid hoopis teistsuguseid).

On üks isane, kes on märgatavalt hästi muga käitunud ja nägus ka. Ma ei ole mingit pidi lihtne inimene, aga ta on üpris kenasti toime tulnud. Märgin selle ära, sest noh - ma ei jaksa "võibolla neh - aga võibolla mette"-sid kaaluda, käin oma teed ja kui tahan last, kurat, saan selle osta, mitte loota, et äkki klapime temaga, äkki ma isegi tahan temaga seksida.
Ükskord.
Ja siis võibolla ta tahab minuga last.
Kunagi.
Kui ta mind tahab, võtab mu ka titaga kõhus. Mina teda olen nõus oma elulisandina kaaluma (mida, see on juba väga suur vastutulek!!!), ent mitte selle nimel pingutama.

Muide, ta rääkis mulle anekdoodi: "Why are gamers immortal? Because you can't kill anything that has no life."
Läksin täiega rõõmsaks seepeale.
Vesi ja tärklis olid ka tema teadmistest ja kodustest varudest pärit.
Mida, ikka on teistsugust ka, ma lihtsalt negatiivset ei kirjuta siia. Pole nii ere, noh!

Mu pisike Tütarlaps magab teises toas, miski arusaamatu valge plekk laubal (tegelt arvan, et see on nuuskamispaberi tükike). Nii tore on teda sedasi oma arvuti tagant näha, nii tore, et ta olemas on! Maailmas on midagi hästi, kui mõlemad mu lapsed on minu kodus.
Noh, midagi VEEL hästi peale selle, et Zoro ja Sanji on välja mõeldud ja väga hoolega väljajoonistatud karakteritena eksisteerimas, mhmh.

Pealegi sai turukraam otsa ja ma tohtisin (ise lubasin endale) tuua tomatit, tilli ja küüslauku.

Räägin teile natuke Nico Robinist.
Sest väide, et oleme nii ühtekad, ripub tühjuses ja keegi peale mu enese ei usu, onjo.
Sarnasus on tuumas. Mitte selles, et kenad tumedapäised naised, kellele meeldib kohv, kes naeratavad palju ja räägivad vähe, sest pole ju mõtet öelda midagi, mil kaalu ei ole, kes on kiindunud raamatutesse ja päris intelligentsed.
See on väline, pisiasjad, pisiasjad.

Aga me mõlemad korjasime väikesest peast endasse ja kandsime kaasas teadmist, et oleme valesti, tülikad, ebaolulised. Keegi ei armasta meid sellena, kes oleme, ja ükskõik mida ja kuidas teeme, see on valesti.
Sest me oleme valesti.
Sest me sündisime valena ja oleme olemuslikult vead maailma koes.
Nii krdi ootamatu on tõdeda, et keegid on valmis meie eest võitlema. Kui nii võtta, siis ses osas on tal natuke parem, sest mul on neid inimesi, kes must ära ei pöördunud ega teinud ka nägu, et ei ole midagi, kõik on kogu aeg korras olnud, päris vähe.
Aga neid on.
Minu nakama.
Inimesed, kes hoiavad mind ka siis, kui see on raske, kes võitlevad mu eest, armastavad mind samuti momentidel, kui see nahka lahmakatena maha rebib.

Ma ei ole VALESTI, väärtusetu, ja kui vaatan Robinit, kui neetult oivaline ja imeline ta on - ning samas elas sama usu sees, mis minagi, tajun üleni, et inimene ise ei näe end. Ükskõik kui hea sa oled, sa ise ei pruugi üldse-natukenegi-absoluutselt uskuda, et oled midagi väärt kellelegi.
Ühtekad.
Nüüd ma usun. Mis siis, et vahel on minu armastamine raske, et ma ei tulegi alati kõigile enam 90% kaugusele teele vastu, ei tee neile kinke ega süüa ega enamikku tööd nende eest ära ("alati" on selle eituse juures võtmesõna), ei ole kõigega nõus, et mult peab andeks paluma ka, et andeks annaksin - nad ikkagi hoolivad must.
Nad ikkagi hoolivad meist.
Meie inimesed.
Robinil omad. Minul omad.
Täpselt nagu talle, on ka mulle nakama kättesaamatuna tundunud unistus. Sa tahad kuhugi kuuluda, ent oled nii palju kordi vastu hambaid saanud, et eeldadki end alati saavat.
Alati.
Kui aus olla, usun vist ikka veel, et usaldada saan väääääääääga väheseid peale iseenda. Liiga raske oli toona (toona, muidugi te kõik saate aru, mis ajast jutt) aduda, et usaldasin valesti, minust ei hoolita, mulle tehakse haiget, tehakseGI, ma ei ole ei sinna või sinna teise suunda inimestele piisavalt oluline, et minu poputamisest ja hellitamisest hoolida.
See ei möödunud ajju järgmisi jälgi jätmata teemal "mind ei saagi armastada".

Aga kurat ----- mõned inimesed on ikkagi minu inimesed.

Ja "mõned" on palju rohkem kui null.

reede, 1. september 2017

Teadmistepäeval

1. september.
OEHHHHHHHHHHHHH.
Kas peaksin kuidagi rõõmus olema sel puhul? Et mu lapsed on jälle pooleks igavikuks orjusse minemas? Kusjuures ostsin koju makroone ja tõusin pool seitse, et asja vähemalt pojale kuidagi vastuvõetavamaks teha, aga see ei ole tähistamine, see on LOHUTAMINE.

Jäkk, kooliaasta, jäkk.

Vähemalt ühes asjas olen koolitähtpäevad endale toredaks toiminud - iga kord lillede asemel mingeid häid maiustusi õpetajatele läkitades on hea tunne. Ma ei pea tegema traditsioonilisi nõmedusi, võin asju omamoodi ning paremini teha!



Omamoodi.
Paremini.
"Palju õnne sünnipäevaks"? - no ei, kas kirjutan midagi personaalselt sünnipäevalapsele mõeldut või üldse ei midagi, kui midagi mõttekat pähe ei teki.
Kui veel haiglates aega veetsin (sel aastal pole käinud näiteks), siis kui esimene kord välja arvata (tookord olid kommid. Saan andeks, olin ikka üsna katki), olen alati täissuitsuvorsti või mingit head juustu personalile lõputänuks viinud.
Ei tea veel, kuidas selle lapseplaaniga läheb, aga krt. Kui tahan last, miks pagan peaksin isast otsima, kes mulle seltsiks hea oleks? Täiega vildakas idee põhjani.

Mulle meeldib endale meenutada, et ei pea, ei pea, ei pea olema "nagu kõik". Miks olla normaalne, kui võib olla mina?!

Mulle meeldib, et mu poeg alustab sageli lauseid nii: "Mulle meeldib, et ..." ja "Mulle ei meeldi, et ..." Mulle meeldib, et ta selle eeskuju naturaalselt omaks on võtnud.
Mulle ei meeldi see krdi hapu maitse suus. Rikub toidud ära. Miks üldse valmistada söögiks midagi maitsvat, kui suhupanemisresultaat on nii maohappeline? Kusjuures kui vahetult suus on, on veel hea, alles järelmaitse on hapu-hapu-hapu. Kõigel.

Praegu on esiteks mu lemmikaastaaeg ja teiseks mu lemmiaeg turul käimiseks. See teine on kaasa toonud, et olen sunnitud mitte enam asju juurde ostma või isegi järgmist toitu tegema, enne kui eelmised toidud on ära söödud. Mis mõttes on mul kapis halvaksminemisohus kukeseened? Ei, loomulikult ma saan nad läbi praadida ja lihtsalt säilituskarpi panna, aga misMÕTTES üldse selline probleem tekib?!
Nii ... vale.

Täiesti hämmastav, millised väga tühised mured sünnivad, kui sul on ootamatult palju raha. Till vajub ka juba longu. Ma arvan, läbipraetud kukeseened kartuli (üleeile keedetud, karta on, et kohe vaja ära praadida) ja munaga + till peale on teema? Mulle meeldib väga - ainult mul on Tom Kha supp, mille eile tegin (ka kukeseentega, muidugi) veel ära söömata ja Poeglaps ei pea kumbagi toitu söödavaks ja oeh. MIDA ma küll teen? Ma ei jaksa kõike sööki ära süüa lihtsalt!!!
Söömine, teate, väsitab.
Eriti kuna pärast ei ole suus head maitset ka. On see ... maohappe oma. Mitte jõledalt vastik, aga tüütult kestev ja pealegi kogu aeg sama.

Olgu, seened läbi küpsetatud. Singiga. Sest no - sink oli ka juba sellises kahtlases seisus. Pealegi on seened singiga eriti head.
Mida, turul on ka lihatooted müügil!!!
Pole päriselt veendunud, et tahan täna veel midagi peale magamise ette võtta.
1. september ju. Päev, mil traditsiooniliselt ei taha mitte midagi teha, mitte kuhugi minna ja vihkan kogu maailma. Kui ta poleks hilissuves, mis on mu lemmik kõigi aegade hulgast aastas, oleks vist konkurentsitult halvim kuupäev.
Nüüd nõrk konkurents siiski on.

kolmapäev, 30. august 2017

Just praegu

Universumi kortsude vahel,
kõik võimalused ja võimatused,
kõik ajad ja ajatused
vihisemas mu ümber,
istun just praegu klahvide taga,
joon kohvi ning kirjutan. 

Aja ning ruumi see punkt on minu.
Voogab pimedusena,
lõikab kui tera,
kuuvalgustriip pargipuudel,
vanad murdumismärgid vasttekkinud luudel,
kõik on korraga
päris.

Praegu.

Eilne,
homne,
sada aastat, tuhat või miljon
loevad sama vähe ning palju 
kui üks silmapilk.

Just praegu
selles hetkes,
mis hõõgub kui sigaret
ja lõikab kui mõte,

on jälle mul maailmast pilt.


Mitte et kohv ei maitseks taas hapukas.
Kurat, no ma saan aru, olen enda nii ära lõhkunud (jälle? ikka?), et maohappejamad on ainult loogilised, aga siiski
Samas, kas hindaksin, kui neid ei oleks?
Tühjagi. Ei mõtlekski, kuidas võiks halvem olla.

Isegi oma kõige mustematel hetkedel ma PÄRIS kõike halba ikka ette kujutanud. Mõned asjad näisid lihtsalt nii tühised, et neid ei arvestanud.
Kujutate ette, kuidas peate valima oma parimate sõprade vahel, kes on puude külge seotud ja saate päästa ainult ühe - minu väga tavaline kujutlusmäng. Aga mitte kordagi, absoluutselt mitte kordagi pole ma seejuures kujutlenud, et mul on ka kohutav nohu samal ajal, kogu aeg peab nuuskama või valgub tatt üle näo nii kiiresti ja laialt, et seda pole mõtet varjatagi.
Kogu situatsioon muutus korraga tragikoomiliseks, eks?
Kellel siis pingelises kõikevõtvas olukorras nohu on?

Mmm, inimestel?

Samas, aga võibolla poleks? Võibolla keha mobiliseeriks kõik ressursid, hiljem võib küll 56 päeva haige olla, aga kui päris jama käes, tatt ei voola?
Vat ei tea. Katseliselt kindlaks ka väga ei taha teha.
Ega ma teakski, kuidas.
No - enne Rongi, kui olin vaimselt üleni haige (mitte "mõnevõrra haige" nagu juba mitu aastat, vaid ikka väga), oli mu füüsiline tervis pigem nõrgem kui tugevam. Samas - see polnud ka mingi ühekordne suur pinge, vaid pidev pingutus aastaid, kuid ja siis eriti rämedal kujul veel kuid.
Igatahes kaua.
Kuidas füüsilise tervisega ses "just nüüd, just praegusel hetkel kõigist universumi hetkedest on minul vaja kõike, mis mul on"-olukorras saab, ikkagi ei tea.

Just praegu, just sel silmapilgul mul küll ei ole tunnet, et tahaksin maailma murda, tükid näppude vahel tolmuks pudistada ja laiali loopida.
Või on?
Ma ei saa isegi aru.
Imelik on olla.
Ei oska sellele tundele nime anda. Kokku võtta. Laialt jagada. Korraga ebatõeline ja nii ehtne, et värsketest emotsioonidest sarnane ainult armumisrebestusega paari nädala eest.
Jaa, kui mõtlen Sanjile ja Zorole, on korraga kergem küll.
Miski on maailmas hästi.

Kahtlustan, et mu kehas hõõgub, miilab, ootab võimalust valmidus taas armuda, sariarmuda nagu mulle iidsetest aegadest saati omane. Aga aju on nii kõvasti pihta saanud (antud juhul ei mõtle, et füüsiliselt), et lihtsalt ei luba ning siis on see ... veider tunne, mil pole nime.
Nii tugev.
Nii defineerimatu.

Võiks mõne ilusa pildi ka panna. Ma ei tea, Robin ja kohv? Krt, kuid sellised on ainult on-kah pildid.
Lisaks jadamisi "aga Nico Robin ja Trafalgar Law sobiksid nii hästi kokku, sest mõlemale maitseb kohv"-pilte. (Mitte et Law üleni nunnu ei oleks: piraat+kirurg+nägus noor mees on võitev kombo. Aga need ka pole väga head pildid. Kuigi - ma võiksin ju teile näidata, milline Trafalgar Law välja näeb? Kõik ju ei tea One Piece'i tegelasi nägupidi? Nt ... ilmneb Trafalgar vasakul selle postituse üsna alguses, mhmh!)
Segab  ka, et ilusaid mehi olen valmis lihtsalt vaatama ja näitama, kuid Robini pildist eeldaksin, et seal on midagi sisukamat kui "ilus naine maailmasuurte rindadega". Mis on aga ilmselgelt liiga palju tahetud.

Tuleb hoopis Sanji ja kohv, mis teha.

Nii, ilus pilt on, rist kirjas.

Mis veel? Üks mu tohutu tarkuse terake (too mõte on kuskil siin võrgupäevikus kindlasti juba üleval, ent topelt ei kärise): see, kuidas inimesed sind näevad, on umbes 5% sinust sõltuv ja umbes 95% neist endast lähtuv. Kui keegi on sinu (minu) vastu hea, pole see su (mu) võlude pärast, vaid ta ongi hea. Ja kui on halb - on ka see temas. Sa (ma) saad (saan) veidi mõjutada, natuke loeb ka see, miline oled (olen) - aga vähe, väga vähekene. Võrreldes hindaja pilgu tähtsusega on väga kõrvaline, missugune just on hinnatav. Hindaja on omaenda kogemuste, vaatekohtade, unenägude ja loetud raamatute vangis.
Näeb seda, mida need näitavad.
Et keegid päriselt teisi näeksid?
Ha. Ha. Ha.
Jaa, muidugi on ka sinu (minu) vaatekohad teistele sinus (minus) endas. Mis seda peab eraldi ütlema või?

Teine rist kirjas.

Viha üle ma veel mõtlen. Oluline on, et vihastajal oleks vihastamisobjektiga üsna palju sarnasusi (no ma ei saa vihastada hoopis teistsuguste kogemuste ja kultuuritaustaga masai peale, no ei SAA, kuitahes nõmedalt ta ka käituks ning mõtleks), aga mingi hästi oluline erinevus ka ("oluline" on teema, sest jee ma vihastan teistsuguse muusikamaitse pärast kellegi peale).
Ja siis see erinevus häirib ja kisub, sest tas on ju nii palju minuga sarnast muidu, kuidas ta hoopis teismoodi mõtleb sest asjast?
Vist on nii?

Aga see mõte ei ole päris lõpuni mõeldud.
Võibolla on mingid asjad teistmoodi.

Kolmas rist.

Ma ei tea, paneks muusikat ka, et neli ära tuleks?




pühapäev, 27. august 2017

Väsinud

Viriseks, et miks kõik pole kogu aeg loogilised ja arukad?
Naah. Aga miks polnud terve augustikuu 30+ ilm, miks pilved ei liigu aina vasakult paremale (minu ümber pöörates IKKA vasakult paremale), miks linnud lendavad loomulikult, ent mul on mingit kuramuse lennukit vaja?!?!
Tundub nagu väheke ajutu.

Käisin ritsiku juures väikesel blogikokkutulekul ja oli huvitav. Oli ilmselt isegi huvitavam kui eelmisel aastal, sest sellist "meid on ainult 3-4, räägime üksteisega päriselt, mitte seltskondlikult" oli seekord samuti, eelmisest ma ei mäleta.
Vbla olin ka ise vähem aega, muidugi.
Aga ikkagi oli seekord palju teemasid, mis mulle päriselt ka haaravad.

Oot, püüan siia midagi märksõnapõhist kirja saada, on kergem endal meenutada hiljem.

* KUI rõve haigus on depressioon - ja ei, ei olnud mina jutu vedaja ega kuidagigi staar mõttes "Aga ERITI halb oli tal" - no ei olnud. NO EI olnud!
* Kui palju on vanemal õigus teada? Aga kohustus?
* Kus on piir ahistamise ja hoolitsemise vahel?
* Kuidas TEGELIKULT lapsendamine käib?
* Teiste sinuga sarnase ebanormaalsuse tuvastamine tekitab kahtluse, et äkki päriselt normaalsus ongi selline nagu minugi elu -> miks teiste blogide lugemine hea on
* Virisemise kvaliteedid

Muidugi oli vahepeal ka igavaid teemasid, mille juurest viisaka näo tegemise järel minema jalutasin, õues istusin ja õuna sõin, lebasin pehmel murul ja kuulasin kuskil läheduses asuvalt ringrajalt kostvat automootorite vingumist või kui teised läksid õue, suundusin mina tuppa ning sügasin tüüüüüüüüüüüükkkkkk aega koera, lugedes talle valjusti Joel Sanga luuletusi. Sest selgelt oli ta hea kuulaja, aga mul sai mõistlik jutt ühele suurele ilusale penile üsna varsti otsa.
Tita (soovitatavalt mitu) ja koer, need on mu elus veel puudu!

Kojumineku eel sai rumal oldud - mul isegi OLI kuskil ajus, et seitsmeks tasub bussijaama minna (ilmselt mingi eelmise korra mälestus), aga lükkasin selle tuimalt eemale, sest hiljem läheb ju ka busse ja mul on tore.
Siis mainis ritsik midagi teemal "millal su buss läheb, viimane minu teada oli kell seitse" kuus minutit enne vastavat kellaaega ja mul oli viivukese jagu: "Mis, aga ma tahan koju!!!" Mõtlesin ebamääraselt hääletamisele ja mis rong ka juba ära läinud? ja kes mul Pärnus elavad, võiks läbi helistada, äkki keegi on Tallinna minemas ...
Õnneks selgus netist, et üks buss on juurde pandud. Väljumiskellaajaga 20.15. Bussijaamas kohapeal avastasin veel, et üks (läbisõitja teekonnal Riiast Peterburgi) läks pealegi 19.40 samuti. Ja kõik sai korda, mina koju ja jee.
Ainult ühispilti seekord ei tehtud, see on miinus võrreldes eelmise korraga.
Erinevalt mõnest mulle MEELDIB piltidel olla!

Mitte et ikka veel poleks nüüd "väsisin surnuks, maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne".
Teadsin ju ette, et väsin ehutavalt ära. Olengi väsinud, täiesti graafikus omadega, IU, KUI VASTIK see on!

Või siis on osa mu "appi, maailm on haud" sellest, kuidas olen One Piece'iga sinna jõudnud, kus umbes 16 osa on väga sisuline, põhimõtteline ja tähtis lahing (nõup, üldse pole igav) käinud - ja nüüd, 17. ja 18. ja ilmselt ka tulevik näitavad mulle, millisteks alatusteks inimesed võimelised on.
Nagu ... jaa, see on loogiline. Päris inimesed on ka sellised. Aga nii piinavalt valus on vaadata ja tajuda!
Et minus pole empaatiat?! Olen ikka veel mõnevõrra häiritud sellest, kuidas täitsa targad inimesed hindavad nii mööda. "Isekas" ja "pole empaatiat" olid mulle väga: "WTF nad näevad? Keda nad näevad? Minuga pole sel küll midagi pistmist!"
Isegi nüüd, isegi adudes, et inimesed on lollakad, ikka hämmastab.

Aga mis aitab - ma mõtlen neile, kes kaotavad, kelle pihta nõmedaid taktikaid kasutatakse, kellele valetatakse ja kes ära lõhutakse - aga kes on selle kõige keskel inimesed, loobumata sellest, mis neist inimesed teeb.
Ja mis siis, et sa kaotad. Ja mis siis, et sa sured. Ja mis siis, et su ümber surevad need, keda sa armastad.
See ei ole oluline.
Oluline on, et mõned inimesed on inimesed ka surmas ja valus.
Inimkond ei ole täiesti mõttetu nii, mhmh.
Eeeeehk ... eelmise postituse jätk.

Eih, ma saan aru küll: hirmu puudumine ei ole päris inimlik. Ma ei saa isegi päriselt julge olla, ses julgus teatavasti pole mittekartmine, vaid hirmu ületamine, ja ma ei saa midagi ületada, kui mus lihtsalt pole hirmu. Kartmatu, jaa. Vapper isegi. Aga julge?
Jama küll, ei tule ära.

Aga see kaastunne kõigi vastu, kel miski jamasti, on kogu aeg minuga kaasas ja mul ei ole vaja seda ergutada, vaid aja jooksul olen õppinud ohjeldama ning maha keerama, sest see võttis minust nii palju, samas kellelegi midagigi andmata.
Ent kui olen väsinud, valvan end kehvemini ning empaatia tungib kõigist toppimata pragudest sisse. Äkki ikka tasuks end põlema panna, kellelgi võib soojust väga vaja olla? Kuidas sisemus kisub kokku raamatute, filmide, multikate, väikeste fännfiktsioonijuppide, laulude, luuletuste, lavastuselõikude peale - on nii valus ja meeleheitlik ja rebestav.
Armumine on üsna täpselt sama tunne, muuseas.

Kuni tuleb meelde, et on olemas ka see hea osa. Inimesed, kes on inimesed läbi kõige.

reede, 25. august 2017

Olla inimene

DISCLAIMER: jaa, tean, endakiitus. Ja mis siis? Ma tunnen nii! Vbla on see kreedo, ah?

Maivõi.
Panen Ace'i lause eesti keelde ümber, sest nagunii on see originaalis jaapani keeles, milles heal juhul tosinat vigast sõna tean (suvalisel eesti moodi kirjutatud kujul vast nt "arigato, tšotto matte, aniki, okosan, otousan, nanda-jo, baka, hai, ne, desu, iita-taki-mas". Ja muidugi "oi!"), ent inglise keeles kirjutamine on originaalteksti osas täpselt sama mõttekas kui eesti keeles kirjutamine.
Välja arvatud, et mulle on eesti keel nagu omasem.

"Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Nagu ... just.
Nagu ... täpselt.
Nagu ... ma vihastasin end kaameks, kui nägin facebookis üht tuttavat tõsimeeli pärast seda Tartus koomasse pekstud meest arutamas, et ei teagi nüüd, kuidas oma lapsi kasvatada, kas nii, et nad head inimesed oleksid, või nii, et nad ellu jääksid. Mis kuradi KÜSIMUS see on?!?!?! Mis ellujäämine on mingi oluline asi võrreldes hea olemisega v?!?!?!
Nagu ... mis mõte on inimene olla, kui sa lased on tegusid mõjutada sellest, et keegi teine on vbla tugevam?

Siis võib samahästi ka maha surra. Vahet pole enam.

Jaa, mingis osas saan aru ka sellest, et kui ellu jääda, tulevad jälle head ajad (nagu ütles Bellemere-san), ei ole üldse mõeldamatu painduda ja oma aega oodata. Aga kui võttagi nii, et roomamine saab sinu osaks igaveseks, et eladki kuidagi paindunu ja kooldununa ...
Krt, toosama Bellemere-san läks samuti surma täiesti teadlikult, otsustades, et parem tema kui ta tütred.

Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Bellemere
Inimene olla on mõtet, kui sa oled enda jaoks inimene. Parim, mis võimalik.
Aa, et end reaalselt ka tapma hakata on suht ebaharilik ja nõme ja mida ma jutlustan värki, mille kõrvaltähendus on "hulk inimesi võiks lihtsalt ära surra"? Eriti haige ikka omaenda tõbe üldiseks muuta tahta ..!
Ei, mu moraal ei ole see. Mu moraal on "ole parim võimalik". Parim, mida suudad ja oskad.
Elan muuseas ka usus, et kõik teevad oma parima.
Lihtsalt alati ei tule sellest välja "kõigile parim", sest inimesed on lollakad. KÕIK inimesed.
Kuigi mõned sagedamini kui teised. Donald Trump ja Mihkel Kunnus on head näited.

Ja üldse ja üldse ja üldse tasub inimkonnal eksisteerida nõmedate kiuste, lihtsalt mõnede säravate nimel ja pärast. Laias laastus sama jutt, mis võrgupäeviku päises Sandmani Surma suust. Ainult noh - mina võtan ka laiemalt. Maailm on pahna täis, aga kõik pole pahn! On mõned eredad hetked eredate isendite elus, mis muudavad nõmeduse väljakannatavaks, isegi õigustatuks.
Mitte et mul ikkagi poleks "aaaaaaaaaaaaaaah, MIKS nad nii lollakad on?!" sageli.
A noh - nemad on nemad. Mina olen mina. Ja ma ei lase kellegi jõul end teatud moel käituma mõjutada, tänan väga.

Sest ma tahan inimene olla. Nii, et sel mingi tähendus ka oleks. Nii, et suudaksin endale peeglis otsa vaadata.
Suudan. Mulle meeldib see inimene, keda näen.
Olla inimene on tähtsam, kui olla elus. Olla inimene on tähtsam, kui kasvatada elusaid lapsi. Olla inimene on ainus, mil minu silmis päriselt päriselt tähtsust on.

Kõik muu on ebaoluline mudru.

neljapäev, 24. august 2017

Head uudised

Jai, HMN toetas Rollimängijate kokkutulekut!
Me nüüd saame edevama tordi ja rekvisiite ja heli- ning valgustehnika ja ... oh, ma ei teagi, mida raha eest saab tegelt. Olen nii võõrdunud sest maailmast.
Aga vääääääääääääääääääääääga rahul.

Mida ma saan teha, et mu rõõm ja rahu nähtavad oleks? Nooooh ...


Seda saan teha, mhmh!

Muidu on ka kõik hästi. Sellepärast julgengi päevast antidepressandiannust pisikeseks teha, et kui mul põhjust on end halvasti tunda, ikka tunnen, ent kui konkreetselt põhjust pole, riskin oma loomulike tunnete segadikus elada. 
Ja seks, noh. SEKS!
Kolm päeva väiksemat annust ja unes juba toimub midagi. Ning mulle tuli tellimus kirjutada erootilist (võib ka porno-) lugu, kirjutan ja ... mmmm.
Kirjutan. Mmmmmmm!

Võiks midagi veel öelda ... sest noh, häid asju on.
Aga mul ei tule pähe midagi, mis ses mõõtkavas hea oleks. Nii et lõpetan nõnda:



teisipäev, 22. august 2017

I want it darker

Kõik mu analüüsid olid "väga korras".
Nii et olen tagasi "nojah, praegu on nii" juures. Inimesed on erinevad jms. Eks joon ja pissin ja elan sellega.

Ühtlasi otsustasin taas antidepressantide annust vähendada. Jälle on arstiga nõu peetud, aga võetud asi, mida ta mitu kuud tagasi kirjutas - et sügise poole - ja selle järgi toimitud.
Eelmisel korral annust vähendades ja enne veel seda üritades, ent siis ei õnnestunud, oli ka arsti väga mitme kuu tagune märkus mu ainus meditsiiniline seljatagune, aga ta oli eelmise korraga rahul? Järelikult kõik klapib ka nüüd tema ja minu plaanide ühisel vaatlusel.
Mina ja mu ääretu loogilisus. Aaa, et võiks kirjutada ja üle küsida?
Aga äkki ta ei ole minuga ühel meelel enam ja siis ma pean oma soovide kohaselt toimimiseks tema soovitustele risti vastu tegema ja seda ma ju ometi ei taha! Sest olen otsustanud ja phmt mul ongi valikus kas "teha, nagu tahan, tema soovitustega kooskõlas" või "teha, nagu tahan, tema soovitustest hoolimata".
Vist ei tasu siis riskida sellega, et vbla ta annab soovituse, mis mulle ei meeldi, eks ole!

Mitte et mu irratsionaalne ärrituvus oleks mulle endale märkamata jäänud, mitte et mulle meeldiks ärrituda ja masenduda - aga ma tahan proovida pisema annusega elamist, ma tahan seksi tagasi, ma tahan!
Ja kui ma tahan, teen.
Väga lihtne.

Seda enam, et nojah - olla natuke ärrituvam, kui enamasti olen, ei tee minust veel kaugeltki mingit plahvatusohtlikku ollust. Veel enam: kui mõtlen, KUI palju olen seni alla neelanud ja leidnud, et nojah, maailm ongi selline, minu viga, et ei sobi sinna, on vast natuke siirast viha, mida ma enam alla ei suru ja "ma ei tohi nii tunda"-endast maha ei lahuta, kohane.
Võib ju olla, et inimesed ongi lollakad, aga et ma krt seepärast arvasin, et ei tohiks nende peale vihastada, puhas enesesalgamine. Enda väikseks ja vaikseks tegemine: kes mina olen, et pahaks panna ...
Kurat, mina olen mina. Kui mina ise enda eest ei seisa, kes pagan veel?!?!?!

Ei keegi, muide.
Kontrollitud.

pühapäev, 20. august 2017

Polkovniku lesk

Olen nüüdseks üsna tõsiselt arvestamas võimalust, et mul on ka diabeet, sest selgelt on liiga vähe haigusi veel ja mõne võiks juurde saada ikka.
Lihtsalt - hea küll, meeletu väsimus ei ole uudis, ei ole isegi midagi, mida ma siin mainimiseks piisavalt oluliseks peaksin. Võib vabalt olla ajukahjustuse rõõm, mitte mingi suhkurtõve värk. Aga lakkamatu janu on reaalne ja samas üleni veider, nii et tegelikult ongi diabeet phmt ainus asi, mille oskan põhjusena välja mõelda (õigemini oskas notsu, ma ei tulnud ise sellegi peale). Kui kaks-kolm kuud on kogu aeg janu, on see liiga püsiv pentsikus, et asja juhusena defineerida.

Nagu mis mõttes. Ma ei ole ülekaalus, mitteliikuv, söön ka üsna arukaid asju (kuigi joon liiga palju kohvi) - mitte miski ei viita, et mul peaks teise tüübi diabeet olema!
Välja arvatud pidev veevajadus.
Noh, esmaspäeval lähen suhkrut mõõtma, eks siis näeb. Kuigi kui vereglükoos on normi piires, ma olen oma lakkamatu januga tagasi "no nii on, inimesed on erinevad, mul on praegu sedasi" juures.
Ja kui suhkur pole normi piires, saan imestada, miks. Geneetilist soodumust pole, riskitegureid ka mitte, mis toimub?!

Oot, mis mul siis haigustena kallal on - või kes olen mina, sest "autistlikud kalduvused" ei ole midagi, mille saaksin endast väljaspoole tõsta ja ikka mina olla.

Migreenid
Depressioon
Autistlik aju
Ajukahjustus koos "parema käe osalise halvatusega"
Jalad valutavad pea kogu aeg (ajukahjustuse osa, aga tasub eraldi ära mainida)
Mao ülehappesus (nädala eest lõpetasin viimase 28-päevase ravimikuuri ja praegu annab jälle tunda)
Sain täna kahelt herilaselt nõelata (neil ei olnud midagi selle vastu, et sõin tikreid põõsast, mille sügavikku nad pesa olid tegemas, nii et ma ei märganudki neid, aga kui tõmbasin sealt põõsast välja suure naadi ja kaks vart kassitappu, oli nad nii häiritud, et ei hakanud tiirutamise ja mõrvarliku sumisemisega aega raiskamagi, kohe ründesse)

Jap, diabeet on täiega puudu veel.
Mis must saab, sedasi haiguste hunnikus, mis must üldse järele jääb?!

Väga väsitav nädal on olnud, aga see ei ole sellest, et oi, mul kindlasti suhkurtõbi (ma oli täiega üllatunud, kui selgus, et diabetes mellitus pole suhkrutõbi vaid suhkurtõbi), mis just nüüd ilmneda otsustas. Lihtsalt väsitavad sündmused kuhjusid ning ma väga vastu ka ei hakanud ehk tegin ikka ära ja ära ja ära.
Käisin nii keskkoolilennu kokkutulekul, teraapias kui ema juures, kuigi igasuguseid asju juhtus. Mu poeg jäi haigeks (mis tähendas paar ööd väga vähe magamist), kaotas rahakoti ära (mis tähendas teise linna talle järele sõitmist, sest ta ise oli raha ja piletita suht hädas seal), jalutasin äikesevihmas pahkluuni vees, eksisin ära ja tagatipuks nõelasid mind paganama herilased.
Kui nii kirja panna, polegi hämmastav, et ma tavalise 90 trenniseeria asemel olen sel nädalal teinud 10. Ei ole ka tunnet, et tahaks neid järele teha. On ainult tunne, kuidas OLEN NII KURADI VÄSINUD. Hea üldse, et niigi läits.
Noh, näiteks pea võiks ju ka valutada, eks ole!

Kokkutulek oli - huvitav. Vaatasin teisi ja pidin tõdema, et klassivennal, kes mu kõrval märkis, et kõik on täpselt samad inimesed nagu ennegi, on täiesti õigus. Siis vaatasin mõttes ennast kõrvalt ja pidin tunnistama, et mina olin samuti täiega sama inimene juba 20 aastat tagasi.
Sittagi pole muutunud.
Muidugi mingid pisiasjad, olgu. Aga kena härrasmehelik klassivend oli ikka kena ja härrasmehelik, asjalik korraldajaloomuga klassiõde oli ikka asjalik korraldaja, rõõmsast mittepirtsakast klassiõest oli saanud rõõmus mittepirtsakas lastearst. See, kes elab 13. aastat Austraalias, on täpselt selline, kellest võiski oodata, et ta reisib ja seikleb ja kannapöördeid teeb. Natuke veider ja ülevoolav klassivend on nüüdseks vahetum ja elusam kui meie ühiskonnas tavaline oleks (kuigi suht kena ikka veel) ja mida, mis me olemegi samad inimesed kui 20 aasta eest üleni või?!
Keegi ei olnud ootamatult paksuks, halliks või kortsu läinud, isegi soengud olid suhteliselt samad. Mõtlesin, mis minul peas on, ja hakkasin peaaegu naerma. Jaa, see on õnnetus, minu ja juuksuri teineteisemõistmise puudumise tagajärjel mu juustesse sattunud arusaamatus, aga ei ole väga kaugel pikast siilipeast  rangluuni ulatuva blondeeritud tukaga, mis oli mul peas, kui kooli lõpetasin.

Me olemegi kogu aeg olnud need, kes oleme.
Inimesed muutuvat? Vist mitte väga siiski.
Diabeet, ajukahjustus - midagi olulist ikka ei muutu minu sees. Pisiasjad, pisiasjad ...

neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

pühapäev, 13. august 2017

Meta

Mu poeg on haige
ja mina vist ka.
Tütar paistab ok. Seni.
Ma vist veel natuke aega ei kirjuta midagi mõttekat.
Aga samas - mis on üldse mõttekas? (Väga väga naine üritab midagi arukat arutada selle kohta, aga ei tule üldse välja.)
(Häh, olen visa! Kakskümmend tundi ja midagi ikkagi saabus ajju. Lugege!)

Üritan võrgupäevikus kirjeldada seda, mis mu peas toimub, kuidas mõtlen, ja loodan, et kellelegi on sest abi.
Neile, kes on minu jaoks liiga rumalad, on see mõttetu pläma, sest nad ei suuda kaasa mõelda. Asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, nende jaoks pole üldse pildis, ja siis ma tundun neile rämedalt ebaloogiliselt mõtlevat.
Neile, kes näevad minust veel laiemat pilti (hämmastav, aga on ka neid), on mu kirjutatav veits lihtsameelne, neil pole ka sellest abi.
Aga inimesed, kes mõtlevad minuga umbes samal tasemel, kellele pole vaja iga pisiasja ära püreestada ja söödavaks teha, leiavad vahel omaenda mõtetesse jõnksu sisse viiva idee, detaili, mis muudab üldpilti, uue vaatekoha - ja neile ma kirjutan. Midagi mõttekat ses mõttes, et kirjeldan, mida mina mõtlen, ning sellest VÕIB kellegi teise mõtlemisele abi tulla.
Ideede jagamine.
Arutluskäikude proovimine.
Mulle endale meeldib väga saada teada teiste inimeste ideid, kui need on PÕNEVAD. Kui need on täpselt samad, mis mul, on ka tore, toimub üksteise arutluste kinnitamine "Jah, mina mõtlen ka nii!" Ent kui on AINULT kinnitamine ja pole uusi mõtteid, uusi mõtteviise, mus tekib pahurus, sest ma tahan UUSI ideid ka!

Mu mõtlemine ei sirutu, ei pinguldu, ei arene, kui kõik aina minuga nõus on, ja sedasi mulle ei meeldi. Ega mulle muidugi see ka meeldi, kui inimene ei saa enesestmõistetavustest aru ning üritab omast arust tarka juttu ajada, mis minu vaatekohast on: "Nii nõme, et ei viitsi isegi vaielda." Tahan uusi ideid, mis on mulle päriselt ka uudsed, mitte "Jah, kui 7 olin, mõtlesin vist ka nõnda umbes. Sestsaati olen natu rohkem teada saanud."

Nojah, aga mina ei saa teisi endaga mõtteid jagama panna. Ma saan enda omi (siin) jagada, et inimesed nagu mina võiksid sealt vahel uusi ideid välja noppida. Ja saan teiste võrgupäevikuid lugeda ning sealt vahel endale uusi mõtteid leida.
See on natuke mu kõrvaloleva lugemisnimekirja iva - seal on üldiselt need, kelt ma saan vahel uusi mõtteid, vaatenurki, vaatevõimalusi. Need, kelle mõtted on kas samad kui mul või pole mulle huvitavad, tase allpool, mõned mulle enesestmõistetavad detailid nende maailmapilti ei kuulu, lähevad sealt välja.
Noh, ja need, kes lihtsalt ei kirjuta, on ka maha jäetud ning mitte nimekirjas.

Ma enam teiste vanu poste naljalt üle ei loe, ainult Murca omi vahel.
Vä-si-nud.
Jaks on piiratud ressurss. Hoian seda pisut kokku.

neljapäev, 10. august 2017

Tõenäosus

Sel, et tahan palju lapsi, on oma tagapõhi.
Jaa, muidugi mõtlesin järgneva ammmmmmu välja. Põhiosas poolintuitiivselt, sõnastasin korralikult, kui keegi küsis. Teismeliste tüdrukute jutud, esimesed veiniklaasid, purgiteod ja küünlavalgus. Tol ajal defineerisime ennast vabamalt ja ahnemalt, üritasime end üksteise ja maailmaga suhtestada, otsisime "nii elu käib" võtmeid.
Mina defineerin ikka veel sama vabalt ja ahnelt. Teised - ma ei tea, kas ei defineeri või neil lihtsalt pole vaja seda teiste kuuldes-lugedes teha? Või jagavad oma mõtteid minuga lihtsalt need tõeliselt lähedased ainult?
Võib see viimane olla küll. See sobiks faktidega.
Mõtlesin igatahes kõik järgneva välja, kui veel laps olin, näiteks umbes 11. Mõned lisandused tulid hiljem ja veel mõned veel hiljem, aga ajaks, kui olin 16, oli plaan selge.

Nüüd saabus üks väike uitvel lisamõte.

Taust


Ma vist mõtlen "tõenäosustele" natuke rohkem, kui tavaline oleks müütilise keskmise inimese kohta.
Mu mõtted on alati olnud kuidagi laiahaardelisemad kui "üks-kaks-kolm kallist inimest on peamine, no igatahes mitte üle kümne, muu maailm on kama". Juba algkoolilapsena tundus mulle, et kui saaksin soovida, sooviksin, et kõigil, kes mind tunnevad kasvõi niigi palju, et tänaval mööda käinud, läheks hästi.
Nüüd ei ole ka möödumisel nägemine enam raasugi oluline.
Ma tahan, et KÕIGIL läheks hästi. Jah, olgu, on umbes 6 inimest, keda ma siiralt ei salli, aga nõme oleks ka otsustada, et kõigil peale nende peaks hästi minema. Maailmas on sadu tuhandeid, miljoneid, halval juhul koguni miljardeid inimesi, kes meeldiksid mulle veel vähem, kui lähemalt uuriksin. Pole lihtsalt juhtunud nii, et neid tunnen.
Kui juba läheb kõigil hästi, mingu mulle mittemeeldivatel samuti.

Juba üsna väikesena otsustasin, et tahan palju lapsi, sest kui neist ka keegi ei lähe teed, mille mina heaks kiidaksin, nende lastest mõnega äkki ikkagi mul klapib? Või vähemalt nonde laste hulgast mõnega? Kui tõenäoline on, et mitte kellegagi?!
Muidugi ei saa tagada, et mõni mu laps üldse omaenda lapsi ei taha. Ei saa ka tagada, et selliseid lapsi mul mitu pole. Seega - tasub valmistuda ja teha neid enda omi nii palju, et mõni siiski tõenäoliselt tahaks. Minu järglasi vähemalt paar isikut võiks ikka säilida ka 5 põlvkonna pärast!
Pealegi - maailma rohkem minu geene tuua võiks ju maailma minu ja mu järglaste jaoks paremaks kohaks teha. Jaa, see on igal juhul väga väike piisk meres, aga tõenäosuste peal mängides: mida ma enamat teha saaksin? Parem natuke geene ja mu naeratust ning emaarmastust kui ei midagi!
Pealegi pealegi - see on ainus surematus, millesse usun. Geenid, ma annan laste suurekskasvatamises oma parima ning see mõjutab natuke kogu tulevikku. Natuke, nõrgalt, piisk meres: ent mõni laps ikka kunagi, kasvõi 8 põlvkonna pärast, oleks laias laastus selline, nagu minagi säärastes oludes oleksin!
Juhused muudavad ja mõjutavad palju, aga just seepärast MÕNI järeltulija siiski ju lahe tuleb? Sattub nii!

Mõni mu järglane võib väga jäle välja kukkuda. Aga kui neid on piisavalt palju, võib mõni jälle väga lahe tulla. Minu geenid ju! Ma põimin neid erinevate lapseisade omadega, suurendan sellega oma järglaskonna variatiivsust ning isegi kui kõik läheb kõige halvemini, üks laps surebki juba lapse või noorukina, enne kui oma lapsed tal üldse teemaks tulevad, üks on homoseksuaal ja üks lihtsalt ei taha lapsi, ehk mõni ikkagi sattub selline, kes paljuneb!

Ma ei taha oma lapsi survestada. Ei tahtnud juba enne, kui konkreetsed lapsed sündisid, ei tahtnud juba siis, kui ise laps olin. Oma laste surumine mingisse vormi oli nii võõras mõte, et ma ei kohandanud seda enesega isegi natuke.

Päris mul ei ole ikka ja üha ja ilmselt eluaeg meeles, mida mu vanaema mulle ütles ja ütles ja ütles.
"Ma elu sees ei oleks arvanud, et mu lapselapsed kõrghariduseta on! Olen nii pettunud!"
"Et MINU lapselapse lastel ei ole ISA, ma ei osanud seda isegi mõelda! Väga kehvasti valisid, vat MINA ..!"
"Ma tean täpselt, mis (mu venna nimi)-ga valesti tehti. Liiga palju lubati! Poisslaps vajab kõva kätt!"
"Sa oled üks sita iseloomuga tüdruk!"

Noh, mind ei olnud (sel kohal "õnneks") väga kerge koolutada enda moodi mõtlema. Kellelgi. Ka vanaemal mitte. "Ole selline, nagu mulle meeldib, siis ma armastan sind!" ei kasvanud mulle sisse teistelt minu ootuste täitmise nõudmise võtmes.
Ainult võtmes, et mina olen vilets ja ei vääri armastust, mind ei saagi armastada, olen valesti ja väärakas, võtsin õppuse sisse.

Olgu, tagasi meie lammaste juurde.
Mu ajus oli: selleks, et tagada, et mõni mu lastest ikka ISE tahaks samuti lapsi ja oleks lahe neid kasvatama, tuleks lapsi saada palju. Tõenäoliselt mõni neist ikka ju lõpuks ..?
Mulle ei tundunud loogiline mitte konkreetse lapse surumine vormi, mis mulle meeldiks, vaid mõttekas näis (ja näib) saada neid nii palju, et tõenäosusteooria hakkaks minu kasuks tööle ja juhusliku vedamise protsentuaalne võimalikkus oleks suur.

Isegi kui väga halvasti tuleb (oi, ma eelda[si]n, et kõik, mis viltu saab minna, ka läheb, ja osad asjad, mis ei saa, lähevad ikkagi), ma olen vähemalt teinud, mis oskan ja saan, mitte lootnud, et "äkki õnnestub".

Mu oma esivanemate lood olid mulle eeskujuks - mulle ei meeldinud väga ei mu vanaemad ega vanaisa, aga meeldisid memm-vanavanaema, ema ja isa. Vanatädidest ja -onudest vähesed (mis on, arvestades, et mu emapoolse vanaisa sünniperes oli 15 last, päris napp meeldimiste hulk), ent mõned siiski.
Ühesõnaga - et osadega ei klapi, aga osadega siiski, oli mulle tuttav teema.
Ehitasin oma tulevikuplaanid sellele üles. Osadega ei klapi. Hah, nagunii läheb halvasti ja selgub, et lausa suurema osaga ei klapi - kuid mõnedega siiski!
Mõnedega siiski!

Uus mõte, mis pole väga suur, ent siiski


Täna mõtlesin sellele, et ilmselt on mu vanaemade ja vanaisade geenid ju ka kuskil minus. Kuigi olin pettumus ja tegin kõike valesti, aga geenid, geenid ju levivad ikka! Isegi tundsin vanaema-vanaisa isiklikult. Nad on mind mõjutanud, nii vähe, kui nad mulle meeldisidki. Ma olen nende järglane samuti.
Jaa, muidugi arvestasin juba ammu, et mulle võib mitte sobida suur hulk asju, mida mu lapsed või lapselapsed tahavad, teevad, mis neile oluline on ja mis mitte - aga ma ei mõelnud sellele, et kellelegi teisele võiksid need ju sobida. Näiteks mu (surnud) vanaemale.
Kuidagi põimuvad meie geenide ja kasvatuse võrgustikud nii, et igale võib seal leiduda midagi meeldivat. Mulle ei meeldi? Aga mõnele jälle meeldibki just mulle ebameeldiv!
Kõigile on midagi.

Ainus, mida usun päästmatult lugevat ja millele panustada, on järeltulijate, oma geenide olemasolu. Jaa, inimesi on palju ja me kõik omavahel kuidagi mingite kaugete esivanemate kaudu sugulased. Ideeliselt ei pea olema OMA lapsi, kui su vanavanavanaonu lapselapse-jne lapsed tulevad millegipärast samasuguste ripsmetega kui sinagi oled, kuigi keegi ei tea sellest - aga jälle, nii mõtlemine, vastutusest enda vabakslugemine, on mulle võõras.
Mina teen, mis mina suudan. Lisan oma piisakese merre, natukene suurema vast kui mõni teine. Lihtsalt lootmine, et äkki läheb hästi?

Ma ei oska.

Ma tõesti ei oska mõelda endast kui kellestki automaatselt erilisest, kel võiks vedada lihtsalt seepärast, et mina olen mina. Või kelle lastel. Või ...
Ma olen lihtsalt üks inimene väga paljude hulgast. Sama eriline kui igaüks meist.

Kuigi ma olen elus. Hm. See on jätkuvalt arusaamatu ja äkki ikka saan loota sellele, et MINUL veab? Või vastupidi: kõik mu vedamine kulus sinna, edasi tuleb tulemusi ikkagi ainult töö pealt?
Võimatu võimalikkus ...