reede, 24. veebruar 2017

Ei ole seotud vabariigi aastapäevaga - nothing to see here, move along

See on juba teab mis!
No kaua võib?!?!
Nii rõve on olla. Ainsa lohutusena tundub mu rõõmsalt naeratav poeg, kes muu naeratamise sekka ütles mu kaebuste peale: "Mhmh, mul oli täpselt samamoodi."
Ma loodan, et minul ka enam kaua ei kesta. Ta on oma haigusega must 3-4 päeva ees ning nüüd juba teist päeva rõõmus,

Aga nii kuradi rõve on! Meil mõlemil (temal oli, minul on) täpselt ühesugune seisund: kuskilt ei valuta. Nohu-köha on, aga ka mitte kohutav. Palavikku eriti pole. Ei iivelda.
Tohutu jõuetus.
Ja nii halb emotsionaalselt, et tahaks nutta. Vahel saab tahtmine reaalsuseks (minu puhul, tema ei nutnud). Enamasti siiski mitte, aga see, et tundetasandil on nii jäle olla, et niutsud häälega, ei saa ju normaalne olla?! Kõik normaalsed tegevused on hirmsad: lõikasin liha ja noakäepide tegi peopesale haiget. Nii halb ja vastik oli.
Mis, muidugi lõikasin liha lõpuni ja tegin supi valmis. Ma ei ole praegu nii tugev, et oma tundeid ja tahtmist arvestada. Olen NARTS praegu!

Käisin poes (me väga ei söö. Ma ei taha isegi neid asju, mida enamasti ikka söön ja see krmuse Tom Kha supp seisab ka niisama, aga vahukoor sai otsa ja köhasiirup ka). Seisin, korv käes ning panin silmad kinni, sest nii halb ja nõrk oli olla. Siis tegin lahti tagasi, sest no mis ikka paremaks läheb, kui poes seista.
"Kas kõik on korras?" küsis võõras tüdruk, silma järgi arvata nii 12-aastane.
Vastasin natuke aeglaselt: "Jaa. J-j-jaa, tundub küll," ja ta läks edasi. Aga pärast oli mul pikk tänulik mõtlus teemal "Keegi ikka hoolib!" Samas, et oli ka teine, paralleelne mõtlus teemal "Ma oleks ikka pidanud midagi veel ütlema, et oleks selge, kui tänulik ma märkamise eest olen!" vast nii tore pole.
Aga annab pildi mu vaimuseisundist.
Mis on jõle.

Aga kuna tunnen end jõledalt, võin erinevatest jõledustest ka kirjutada, pea on neid täis. Ei kulu natukesekesekesekist pingutust, et neid kokku koguda, ainult kalla nagu ämbrist.
Oh. Nii jäle oli olla, et kraadisin ka.
38.
Ok, paljud enesetunde halbuse jooned saivad seletuse. Muuhulgas hakkas mul kahju, et Poeglast rohkem ei kraadinud. Aga praegu on igatahes tema temperatuur normis.

Vaata, kunagi kirjutasin sellest, kuidas ei suuda "ei" öelda. Päris adekvaatne jutt toona. Aga ma nüüd suurem ja ebadelikaatsem ning võin kohe väga selgelt kirjutada, mis värk.
Ja siis teha ka sõnades ära mõned seostamised, mis jälle lasevad mul ennast veidi paremini näha.

See on mingi üliempaatilisuse erivorm (mul muide on siiamaani meeles, kuidas Hundi ulg kunagi kommenteeris mu heietust kohutava sisuga raamatute teemal, et no kui pole empaatiavõimet, pole midagi teha, nii võib ka. Ei vastanud toona talle, ent meelde jäi: mu probleem pole ju mitte see, et mul pole empaatiavõimet, vaid vastupidi - mu empaatiavõime on niivõrd suur, et ma ei vaja üldse tema kunstlikku ergutamist. Mul ON juba piisavalt rõve mõeldes, mida halba kõik maailmas juhtub. Kui seda veel näkku hõõruma hakatakse, halvun täielikult, sest no nii vastik ja valus ja appi, kui õudne on maailm!), et ma tunnen teiste tundeid oluliselt paremini kui enda omi.
Enda omade teadvustamine võtab aega ja energiat, välja arvatud kui tunded on väga tugevad (vihahood enamjaolt).
Seda ma analüüsin siin võrgupäevikus ennast lõputult - kuni ei mõtle, ei saagi aru, mis värk on.

Teisi tunnetan seevastu lennult. See ei ole teadlik, rääkimata sellest, et pingutav. Ma tunnetan teisi vabalt ja ainus asi, mida ei suutnud (siiamaani päriselt ei suuda) tunnetada ongi, et teised ei tunneta muid inimesi nii. Phmt oli üliempaatilisus mu maailmapildis "kõigil on ju nii" ja kui ei olnud, kui üldse ei olnud, kui no mitte natukenegi ei olnud, oli mul täielik maailmapildi kräšš.
Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et mulle lähedased inimesed võiks mitte näha, kui katki olen. Minu järeldus oli, et neid üldse ei huvita lihtsalt, mis seisus olen, kuni tööd on tehtud.
Pärast Rongi mõtlesin, et ju ma siis väljendasin halvasti.
Ja alles üsna-nüüd taipan, et nad ei saanud aru, sest nad ei taju teisi, nagu mina seda teen. Mõned (Rongimees, olen otsekohene) ei adu ÜLDSE teisi inimesi, mõned aduvad natukene, mõned on normaalempaatilised ja see on tegelikult juba hästi - aga selliseid nagu mina, eriti polegi.
Inimesi, kes tajuvad teisi oluliselt paremini kui ennast.

Ma üldiselt püüan praegu iseennast rohkem tunnetada. Teha nii, et ENDAL hea oleks. Tegutsen sel sihil aktiivselt. Kurat, ja olen ikka päris tubli kohe olnud! (Kuigi ma aint ise end kiita saan selle eest ja kui teised üldse midagi arvavad, siis seda, et olen isekas.)
Aga kui olen haige, väsinud või muidu tasakaalust väljas, mul ei ole enam energiat, et enesest aru saamist saavutada. Siis lähen vana tuttavat teed - pole kindel, mida mina tunnen ja tahan, aga vähemalt tean, mida teine tahab. Noh, teen siis seda, mida tema tahab. Maailm parem vähemalt sellevõrra, et teine saab, mida tahtis!
Teen teiste tahtmist, sest pole jõudu enda omi tuvastada.
Suudlen, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Seksin, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Nüüd juba lähen, ent varem vabalt võisin ka mitte magama minna, sest keegi teine tahtis minuga netis rääkida.
Ja ärge saage valesti aru - kui ma EI TAHA, kui mu sees on kindel ei, seda ei kallutata ümber, saagu mis saab.
Aga kui ma ei ole kindel ja kui mul samas pole aega järele mõelda ja oma tundeid tuvastada, teen teiste tahtmist. Sest neist saan vähemalt aru!

Pärast mõtlen enamasti, et seda ma nüüd küll ei tahtnud, iu. Tolle mehega enam tegemist ei tee!
See on teine põhjus (esimene on see, et diskvalifitseerisin minu vastu kenad olevad mehed kohe ära, sest ükski täiearuline mees ei saa ju minu vastu hea olla!), miks mul on meestega nii läinud nagu on - kui nad on innukad ja hakkamist täis ja justnagu toredad ka, annan nende tahtmistele järele ja pärast ei soovi neid enam näha. Sest mul ei olnud esmalt aega protsessida, kas ning kui palju ma neid tahan, sain ebameeldiva kogemuse osaliseks ning edasi on juba kindel EI. EI TAHA!

Sama juhtus enne rongi - et ma olin lõpuni funktsionaalne? Sellepärast olin, et olin omadega liiga läbi, et mingeid oma tahtmisi ja huvisid teadvustada. Tegin, mida teised ootasid, täitsin oma funktsioonid ära, sest sellest, mida teised mult tahtsid, sain vähemalt aru.
Ja ma ei jaksanud seda kõike anda, mida taheti. Tegingi järelduse, et teisi huvitab ainult see, et oma funktsioonid ära täidaksin ja kuna ma ei jaksa kõigi soove täita, olen nagunii läbikukkunud inimene, keda pole tarvis. Et mul halb ka veel elada on, on minu enda probleem.
Üritasin probleemi lahendada.

Aga et nad ei saanud aru mitte seepärast, et nad ei hoolinuks, vaid nad lihtsalt ei tunneta teisi nagu mina?! PÄRISELT?!
Kuigi mõni ikka ei hoolinudki =)

Märkan oma käitumisloogikas praegu, et kui ma olen väsinud, haige, jõuetu, üritan kontakti saada kellegagi, kes mulle hästi ütleks. Kes oleks minuga sõbralik, lahke ja ei tahaks midagi enamat, kui ma juba olen.
Varem oli ka nii, ent siis ei teadvustanud seda endale. Olin lihtsalt kohutavalt hädas, kui mult siis ka midagi taheti. Sest ma tegin ju selle ära, mida taheti. "Mul on kergem ise ära teha, kui talle uuesti öelda ja öelda, et tema teeks" nagu lapsevanemad vahel tõdevad.

Mul on PÄRISELT kergem teiste tahmist teha, kui hakata esmalt oma tahtmist tuvastama, siis seda teisele teada andma ja halvemal juhul veel temaga sellepärast võitlema ka.
Mida väsinum ja õnnetum olen, seda vähem otsustan ise ja seda rohkem teen, mis teised tahavad. Kui praegu mingi üritus vms värk on, ütlen kohe ära, et tahan seda, seda ja seda mugavust. Sest kui ära väsin, ma mitte ei hakka rohkem nõudma, vaid kui enne pole midagi oma soovidest sõnastanud, siis enam ei hakkagi.
Väsinud peast on lihtsam ilma mugavusteta läbi ajada, kui neid küsida - või siis ma lihtsalt ei lähe.

See on ka uudne mõtteviis ja käitumine - et võin mitte minna, kui ei jaksa. Varem lohistasin end kohale, ükskõik mis ka juhtuks. Haige? Ainus kõhklus tuleb teemal "kas nakatan teisi". Peavalu? No kui vähegi pilt ees on, söön hobuseannuse valuvaigisteid ja lähen.
Krt, ma murdsin jalaluu ning pidasin 3 tundi hiljem, jalg kipsis, loengut!!! Sõitsin sinna taksoga kohale ja põdesin, et jäin 20 minutit hiljaks.
Nii nõme minust - aga no vähemalt ütlesin telefonis ette, et hilinen.
Muide - kas te arvate, et keegi imestas pärast mu ülemäärase kohusetunde üle, tunnustas, et nii krdi tubli olin, et ma korjasin punkte?
Ha. Fking ha.
Ma ise pidasin seda normaalseks, teised mu lähikonnas ka, ja neid, kes olid kaugemad ja šokeerunud, ma ei arvestanud.
Nad suusoojaks, arvasin.
Mida mina tunnen ja tahan, on keeruline otsustada, mul on valus ja halb ja ei jaksa mõelda, ent lubasin loengut pidada ja teised ootavad seda? Selge, saab peetud.

Kuulge, aga kui mul on rõve olla palaviku pärast, siis selle saab ometi alla võtta?!?!
Haa, kohe.
Enda peale mõtlen, ei teegi teiste tahtmist?! Rämeisekas, selgelt.

Ma tegelt ei võta enam südamesse, et mind isekaks peetakse. Inimesed, kes ei adu, kui raske mul üldse on oma tahtmisi tuvastada teiste soovide mudru seest, võivad mõelda, mida tahavad. MINA tean, milline ma olen ja mis mu liikumapanevad jõud on. Ja kui ma nüüd natukene üritan enda peale ka mõelda ja seda "isekusena" nähakse, näitab see lihtsalt, et nood inimesed ei saa üldse mu põhimootoritest aru.
Noh, on lollakavõitu, teisiti öeldes =)
See, et NEMAD ei näe teiste tahtmisi ja siis kui näevad, püüavad neid täita, ei muuda, et mina näen teiste tahtmisi kohe, enda omi - peale juurdlemist, sõnastamist ja loogika rakendamist.

Aga on korraga naljakas ja traagiline, kuidas ma ei saa lähedussuhet ühegi mehega, kes mind väga tahab, just sellepärast, et nad mind tahavad. Ühest küljest ma pean neid nagunii lollakateks, sest targad mehed ju saaksid aru, et ma ei vääri armastamist.
Ja kui siiski proovin, teen nende innukat tahtmist, saan negatiivse kogemuse ning veendumus, et meestel, kes mind väga tahavad, on midagi olulist puudu, aina süveneb.
Palju õnne, mina.
Hea töö.

6 kommentaari:

notsu ütles ...

oioioi...

Kaastunne haiguse pärast kõigepealt - mul on kirjelduse järgi otsustades sama tõbi (kurk-nohu-köha, midagi ei jaksa, aga ilma palavikuta) ja nii on mul vahetu inf selle kohta, kui tüütu see täpselt on.

See "ei saa lähedussuhet ühegi mehega, kes mind väga tahab, just sellepärast, et nad mind tahavad. Ühest küljest ma pean neid nagunii lollakateks, sest targad mehed ju saaksid aru, et ma ei vääri armastamist," tuleb mu nooremast east väga tuttav ette. Ma ei tea, kas minu näitest piisab, uskumaks, et see hoiak võib ka üle minna? äkki annab natuke lootust?

Kas see postitus oli osalt ka Murca viimase kirjutise peale (et rääkige avastustest "teised ei olegi nagu mina")?

Kuna ma olen parasti siin, siis võin siia jätta küll ühe hästiütlemise, mis ei nõua sult midagi. Head!

notsu ütles ...

sidrun ja mädarõigas lähevad praegu hästi peale, huvitav, kas sulle ka (mõeldes asjade üle, mis võiks haigusest isutule maitsvad tunduda).

väga väga naine ütles ...

Alusidee oli jah Murca kommenteerimisest =)
Täh, ma ka loodan, et teadvustamine ja sihilik meestes lahkuse soosimine võib vast soodsalt mõjuda ja ehk läheb üle. Sa oled täiega positiivne näide =)

väga väga naine ütles ...

Haa, tegin veel ühe avastuse =)
Muidugi.
Selle oma kalduvusega tunda teiste tundeid ja minna heatahtlikult nendega kaasa seoses olen väga selgelt seksuaalselt dominantne - kui MINA kontrollin tempot ja mis täpselt saab, ma suudan tahta ise. Niipea, kui mulle peale käiakse, on mul "nojah, me ju võime teha nagu sina tahad, ok" ja kui ma just pole selle inimesega juba nii lähedane, et mul on magus tunne sellest, et "luban seekord sul juhtida!", ka totaalne erutusepuudus.

johkoorberg ütles ...

Mõtlesin, et äkki on millekski hea, kui välja ütlen: kui arvad mõnikord jälle, et keegi ei hooli ja kedagi ei huvita, siis noh, kuskil keegi tegelikult on, keda huvitab ja kes hoolib ja Su pärast muretseb. Mitte, et ta oskaks sellega midagi peale hakata, vaatab niisama abitult ja muudkui muretseb. Nii et ta läheb nüüd jälle oma urgu peitu tagasi. Lihtsalt, noh, et teaksid.

väga väga naine ütles ...

Aitäh!
Selleks on hea, et siis ma tunnen end hoitumana, noh =)