esmaspäev, 20. veebruar 2017

Keegi ei mõista mind

Mul ei ole e-bay mailikastis rämpspostiks märgitud, sest nende mailid teevad tuju heaks.
Täna nt tuli taas kiri, et miskid asjad on valitud "just for you". Seal oli trellpuur, hammaste valgendamise komplekt, käekell, tööriistakomplekt, call of duty mingi asi (MINA ei tea, mis), fotoaparaat, lennureisideks sobiv kohver ja veel mõned esemed, mida ma iial ei kasutaks ega natukenegi ihale. No sportimisel pulsisagedust jmt mõõtev randmepael nt. Ainsad asjad, mis NATUKE minu teema, olid paar kõrvarõngaid - aga need olid ka roooosad!
Ja siis mu tuju täiega tõusis, et olen endast automaatreklaamiprogrammidele nii vildaka mulje jätnud.
Kui nüüd selgub, et kõik saavad ühesugused kirjad, olen natuke nördinud. Mitte palju, sest tuju ju tõusis juba? Ha!

Ausalt, see kulus ka ära. Mitte et midagi halvasti oleks või läheks, lihtsalt ei lähe ja ole hirmus hästi, ja häirusin.
Noh, ning maailmasuurune väsimus kõige selle peale, mis pole jube hästi, mu poeg köhib neljandat päeva ja täna hakkasin mina ka, sellised pisiasjad.
Aga e-bays arvatakse, et võiksin osta tööriistakohvri!
Parandab mõndagi.
Võibolla parandaks uni ka? Mul ikka lainetena käib vahel nukrus, et keegi ei mõista mind - kuigi seepeale alati mõtlen, et no kas ma otsisin nende mõistvamate inimeste mõistmist siis v? Ei? Lasen neil ka puhata. Mind kurvastab, et mingid muud ei mõista?!
Kuule, inimesed valisid Trumpi presidendiks ju! Nad ONGI täiesti teistsuguse mõttelaadiga! Nad ei SAAGI minu moodi mõtelda!

Jälle kergem.

On selline lause, mille peale hästi paljud täiskasvanud inimesed muigavad: "Keegi ei mõista mind!" Aga kui aus olla, ma ei saa aru, miks nad muigavad. Sest selleks, et kedagi mõista, on vaja natuke tema moodi mõelda. Mitte üleni, aga ühisosa peab piisavalt suur olema, et ka erinevusi sisse võtta ning nende üle mõelda.
Kui inimene ei mõtle üldse nagu sina, ta ei mõistagi sind. Ja nii ongi.

Sedasi vormuvad näiteks kogukonnad teatud blogijate ümber - inimesed, kes mõistavad, millest nood avalikultkirjutajad kirjutavad, tahavad seda tunnet ikka ja jälle kogeda: "Keegi mõtleb veel ositi nagu mina, loeme taas!"
Mõni inimene leiab palju kaasamõtlejaid, mõni vähem ja alati pole see ka mõistmisega seotud. Lugejad lihtsalt ei tea, et sa olemas oled ja kirjutad, ei suuda su väljenduslaadist läbi närida või mida iganes.
Aga ühisosa peab olema, et nood lugejad su kord avastanuna ka tagasi tuleks. Võrgupäevikud, millel on kindel kommentaatorite ring, on võitnud - need inimesed mõistavad kirjutajat vähemalt ositi ning ka väljendavad seda.

Ok, napakad kommentaatorid välja arvatud. Need käivad ei-tea-miks ja rikuvad vaid teiste tuju.

Aga kui teismelisel pole omavanuseid sõpru? Nood omavanused, keda nad tunnevad, mõtlevad hoopis teisiti, täiskasvanud omal moel, kättesaadavad pärislapsed omal moel? Siis ONGI nii, et keegi ei mõista. Ja mis seal naljakat on?! Täiega traagiline ju!
Hea on, kui vähemalt ise mõistad ennast. Mul näiteks on hapu meeleolu, sest haiglane. Mitte kõrge-palavikuga-pärishaige, vaid olematu palavikuga (36.9) vähehaige. Aga meeleolu mõjutab nii mis kohiseb, tahaks panna kellelegi pea sülle ja ulguda, et mõista mind, mõista mind ometi!

Arvan, et see on mu peamine tung - tung mõistetud olemise poole. Jaa, tung armastuse poole on ka, ent kui mind ei mõisteta, on see armastus ju - noh, ajutine verejooksu peataja, ent mitte pikaajaline muutuste tooja. Lihtsalt sümptomaatiline ravi.
Mis on ka hea. Mu meelest põlglik hoiak sümptomite allasurumise pihta on päris nõme - aga sümptomaatilise raviga samas ikka vähki ei peleta, eks ole.

1 kommentaar:

notsu ütles ...

kui ma üritan end muigaja pähe mõelda, tundub mulle, et muige tagamaa on mõte "no shit" - ehk viisakamalt öeldes idee, et see mõistetamatustõdemus käib kõigi kohta, sh muigaja. selline pessimismipositsioonilt tulev muie, et "ah sa nüüd alles avastad, kuidas asjad maailmas käivad".

paljud inimesed lihtsalt jätavad enda mõistetavaks tegemise püüdlused tahaplaanile, sest mingi muu vajadus käib üle: nt kuulumisvajaduse nimel elatakse mingi hüpoteetilise täiusliku grupiliikme elu, keda pole olemaski. nii on vähemalt küünarnukitunne (mõnikord täiesti füüsiline vajadus, ütlen ma inimesena, kes on ühes üksildasemas eluetapis käinud ööklubis, et teiste kehade vastu puutuda). tundub ka ootuspärane, et eri inimestel on eri vajadused prioriteetsed.

a kui ma ise tahan optimistlikum olla, siis ma vaatan asja hoopis sellest nurgast, et see fundamentaalne mõistmisvõimatus on ühtlasi see, mis teeb suhtlemise üldse mõttekaks. sest nii on mul teistele öelda uusi asju, mida keegi teine poleks saanud öelda. ma olen vajalik maailmatajur, isegi kui tajude edastamine käib konarlikult. a vähemalt on midagi uut edastada!

ja nii tekib kunst ka. sest uued asjad sünnivad just tõlkevigadest.

Murca pool tuli see kunagi jutuks, ainult et üksinduse vs. koosolemise aspektist.

Mu enda tunded kõiguvad selles asjas muidugi edasi-tagasi, vahel tundub maailma kõige lahedam asi, et "ma olen nii eriline, keegi pole nagu mina!", vahel tahaks ikkagi, et keegi mu mõtteid loeks.