kolmapäev, 8. veebruar 2017

Süü

Teate, et mul ei juhtu KUNAGI seda, et veerand tundi seisab tühi, blogiposti ootav leht mu ees ja viimaks panen kinni, sest no ei ole midagi öelda?
Ok, seda ei juhtu kunagi, aga praegu, enne eelnevate ridade kirjapanemist, peaaegu läks nii. Mitte krdi midagi pole öelda.

Oh, ühe asja mõtlesin välja! Enne antidepressante ning peale Rongi oli nõnda kogu aeg. KOGU aeg. Nüüd, peale annuse vähendamist, nii palju, et tuleb meelde, kui korraga ränk ja koomiline see oli. Vahepeal on ka olnud, mõnikord ja natuke. Aga kui koomiline ja samas valus see algul oli, kuidas ma sain ise aru, et koomiline - ja ometi iga kord vaimset piina tekitav, seda pole mitte kunagi siia kirja pannud.

Nimelt. Kui ma lasen kraanist kannu vett, on üsna võimatu parema käega hoida nii kannu kui keerata kraaninuppu. Ma pean ühte neist asjust vasemaga tegema - ning süütunne ja vaimne piin, kuidas ma ikka paremat ei arenda, kuidas ikka PEAKSIN kõike paremaga tegema! on täiesti reaalne, hoolimata sellest, et mõlemat asja ei saa ühe ja sama käega teha samas rämedalt vett raiskamata - aga seda ma muidugi ka ei taha, siis oleks süütunne seepärast, kuidas lasen veel ilmaasjata valamust alla voolata.

Kui olla nii varmas kui mina süüd üles korjama ja enda peale võtma, võib seda kõikjalt ja alati leida.
Seepärast vihastasingi boonusisa peale, kes kaevas prügikastist üles kassitoidupurgi ja tuli mulle eraldi näitama, et näe, seal põhjas on veel pea teelusikatäis toitu, ma ikka tegin halvasti.
Õige, ma tunnen end nagunii liiga vähe halvasti seepärast, et ei tee seda või toda täiuslikult, võiks veel sellepärast, et ma ei näinud purgi põhja, end ka süüdi tunda. Hästi mõistlik oleks. Mis ma julgen öelda, et mul pohhui see lusikatäis kassitoitu?! Täiesti nartsissistlik ja teistega mittearvestav!

Oh, näe =) Jälle on mul midagi öelda siis, kui vihastan.
Ma olen tema peale ikka veel vihane. Või ei, vihane pole õige sõna. Olen nördinud, et tema mõtleb ainult endale, sest TEMA on ainus, kes seda lusikatäit äravisatud kassitoitu tähtsaks peab, samas süüdistades MIND, et MINA olen nartsissistlik ja mõtlen ainult endale.
Ei, ma tunnen end liiga vähe süüdi, ikka võiks rohkem!
Kusjuures nördinud olen peamiselt enda peale, sest ma siiralt pidasin teda targaks inimeseks. Nüüd nähes, kui rumal ta on, kuidas alati on teised (näiteks mina, aga see on ainult üks näide väga paljudest võimalikest) süüdi ja tema vaene ohver, on mul tahtmine nägu kätes ka tema kohta taeva poole huilata: "Miks, oo miks?!"

Miks ma olen üleni neid uskudes lasknud end halvaks pidada inimestel, kelle halvakspanu ütleb midagi ainult nende endi, mitte minu kohta?!?!

Oi =) Teate, selle jutuga paralleelselt kirjutan valentinipäevapostitust armastusest, ning sama sapp, mis seal, lekib ka siia =) Sest mu arusaam armastusest on revolutsiooniliselt muutunud. Aga milliseks, seda saate siis lugeda, kui päev käes.
Päris pikk postitus tuleb.
Ei, tasus ellu jääda, et teismoodi nägema hakata.

1 kommentaar:

väga väga naine ütles ...

Aa, hästi tähtis täiendus: kui tal oleks raha väga loetud majas ning murekoht, ma saaks aru ja oleks edaspidi hoolikam. Aitaks neid rahaga välja, sest lõpuks on see minu võetud kass, keda toidetakse, ja mu tütar elab ka seal.
Aga ei.
Lihtsalt on vaja pedantne olla ning prügikastis sobrada.