neljapäev, 23. märts 2017

Mina ja mitteminad

Ikka olen selle teiste ja enda tahtmiste, tunnete ja vajaduste nägemise teema peal.

Lihtsalt - mul ei tulnud, siiralt ei tulnud pähegi, et enamik inimesi ei näe kogu aeg teisi. Täpselt nagu mul ei tulnud pähegi, et osad inimesed ei jutusta kogu aeg endale oma lugu saja seistmekümne neljas eri variandis (vähe? no need on need tavalisemad).
Päris ma ei ole imetlenud ja tegelikult ei imetle ikka veel inimesi, kes seisavad oma vajaduste eest ning teevad teadlikult omaenda eluks häid valikuid. Aga mis mu imetluse suuremaks tegi, oli, et arvasin neid samamoodi sumpavat teiste inimeste soovide ja vajaduste kuhjas, ja et nemad suudavad sealt enda omad välja noppida, nagu oleks noil märgutuled küljes, oli mu silmis nii tähtis ja oivaline. Oh, nii lahedad, näevad oma vajadusi!

Ja nüüd siis võtan tasakesi omaks, et aa. Nad üldse polegi iial sedasi hädas olnud kui mina, kes ma ei suuda omaenda vajadusi, tundeid ja tahtmisi tuvastada ning ei pea neid naturaalselt oluliseks. Teen, mida teised must tahavad ja kui ei suuda, ei suuda, ei suuda enam, ei näe muud väljapääsu kui maha surra.
Nad näevad oma tundeid, oma tahtmisi, teiste omi aga peavad teadlikult tuvastama ning sõnastama.
Noh, ja mul on selgelt vastupidi.
Ja mismõttes?! Kuidas siis nii?! Jaa, selle avastuse, et me keegi pole mingid keskmised, mina ka kohe üldse mitte, tegin ammu ära. Jaa, selle samuti, et mulle lihtsalt ei tepsi paljud tavanõuanded ja et neid mulle pakkuda näitab, et inimene minu isikut ei adu, aga möliseda ikka tahaks.

Aga ikkagi on mul hämmastus ja segadus, et mis mõttes nad ei NÄE?! Kui mina olen avalikult imelik, olen seda teadlikult, uhkusega. Aga kõik see, kuidas inimesed postitavad fb-s hingelisi lollusi, väga nürisid mõtteteri, lugusid oma lapse imelisest igapäevasest pudrusöömisest ja sittasid selfisid, kuidas nad loevad teiste postitusi, mis lähevad neile sügavalt korda, ent ei reageeri kuidagi nii, et teine ka sest teada saaks, pilluvad isiklikes jutuajamistes käibefraase, küsivad nagu mingi stambina iga kord, kuidas lastel koolis läheb - see kõik on üks ja seesama asi.
Teiste vaatepunkti mittenägemine.
Oma tegevusega teistes tekitatava reaktsiooni mittetajumine.
Pimedus teiste suhtes.

Ma mõtlesin ja mõtlesin varem, MIKS inimesed nii teevad? Sest kui mina valin olla imelik, on see teadlik valik. Ma päriselt ei arvanud, et inimene, kes nädalaid ja nädalaid postitab iga päev mitu korda avalikult lugemiseks oma väga halbu omaloomingulisi luuletusi, tahabki lihtsalt nõme paista. Ent ma ka ei saanud aru, miks ta siis nii teeb?! Võibolla ta siiralt arvab, et need on head? Aga et KÕIK nad on head?! Mida?!?!
Nüüd näen süsteemi. Aga kuigi näen, ei suuda päriselt uskuda. Lihtsalt liiga imelik.

Samas - nii palju ma siiski suutsin juba ammu selgeks õppida, et kui mul midagi on, ütlen. Sest teised ei saa muidu aru.
Peale enesetapmist olen sunnitud olema omaks võtma, et teised ei saa isegi siis aru, kui ütlen. Ja ütlen. Ja ütlen. Kui taaslugesin "Viimast ükssarvikut", sain aru, et minu nägemine pole minus kinni, vaid nägijates. Aga alles nüüd adun, et kõik, KÕIK võõraste reaktsioonid ongi kinni teistes, mitte minus.
Nad ei näegi mind.
Nad ei näegi muid inimesi kui ennast, nende oma silmade läbi paistev ongi neile tõde ja ainus tõde üldse.
Kuidas nii saama?!

Minul on nii raske oma silmi uskuda, pean eraldi ette võtma ja kontrollima, et ennast usaldada -
ja maailm on täis inimesi, kes näevadki eelkõige omaenda kitsast vaatenurka?
Krt, pole ime, et ma oma "usalda ennast, tee, mida sina tahad"-tõdedega olen paljude jaoks isekas. Sest see, mida mina õppima asusin, on nende normaalsus ja teiste nägemise valu miski, mida parimad neist tasakesi omandavad.
MITTE lakkamatult ümbritsev müra, mille seest oma häält üles leida üritada.

Eriti, ERITI naljakas on muidugi see, et oma teistemõistmisega olin samas täiesti hunnikus ning segaduses, sest ei mõistnud samas kõige baasilisemat asja: et teised ei mõista!
Või noh. Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Tuhat nelisada kuuskümmend kolm pisiasja muutuvad kõik arusaadavaks. Miks inimesed nii teevad. Kus on loogika. Ja ikkagi, IKKAGI ei suuda ma päriselt omaks võtta, et empaatiavõimega on mitte nii, et mul on samapalju kui teistel (miks ma suutsin oma lastele ja neile, kes must ka minu teada hoolisid, nii palju valu teha kui mu enesetapmine oleks toonud, kui õnnestunud oleks? Ei, sul /mul - ise ma nii ei arva, aga mõningate teiste hinnang/ on ikka empaatiavõimega lausa kehvasti ju!), vaid et mul on kõvasti rohkem.

Inimesed ei näe.
Inimesed ei näe.
Kes natuke näeb, on juba väga empaatiline.

Kurat!

Raske on pausi võtta,
hingata sisse ja välja
terve päeva,
teise,
kolmandagi.
Tahaks
kuidagi kasulik olla,
koristada,
kirjutada,
olla ema ja nii.
Raske on pausi võtta.
Isegi kui tean,
et muidu paha.

Täiesti raske on teha
vaid nõnda, et endal hea.

Selle lugudejutustamise juurde tagasi tulles: seepärast mulle tegelt meeldib teadmine, et tapsin ennast (ja jäin elama).
Sest ma ju kogu aeg iga aspekti oma elus võin jutustada sellisena, nagu tahan. Sain juba ammmmmuuuuuuu selgeks, et sedasi saab. Vaatenurga küsimus ainult. Liialdan natuke sellega, keeran teises kohas võimsust vähemaks, ja täiesti teine lugu tuleb.
Ma siis keerasin kõik endas hästi tavaliseks, ei võtnud midagi erilisena, sest noh - ma ei tahtnud ometi jutustada oma elu nagu keegi, kes end tähtsaks peab! Ennast täis on. Kõik on ju tavaline, samades tingimustes teeksid kõik ilmselt samasuguseid valikuid?

Aga vot enesetapmine enam päris tavaline ei olnud. See oli päris asi. Jutusta kuidas tahad, ikka on ere. Et veel ellu ka jäin, on täiesti suudlahtivõttev. Päris asi, mitte jutustamisnüke.
Ikka veel olen selle üle uhke - ma tegin PÄRIS asja, looloomise asemel.
Ja saatus tegi vastu. Et ma ei peaks end defineerima läbi Rongi, et ma peaks ka enda silmis olema rohkem kodukokk, ema, õde ja kirjutaja?
Vabandust, aga Rong on kõige erilisem asi, mida IIAL olen teinud.
Eelistan ennast defineerida läbi selle. Palju te tunnete inimesi, kes on surnud?
Ma ka väga paljusid ei tea, mhmh.

4 kommentaari:

Sallike ütles ...

Maga kaineks.

väga väga naine ütles ...

A mine persse!

Rents ütles ...

See nägemine on muidugi graduaalne. Ütleme näiteks, et inimene, kes mind ei huvita, on minust sisse võetud. Heal juhul märkan ma seda silmanurgast, kehvemal juhul ei pane tähelegi, aga kuna see pole minu jaoks oluline, siis see ei jõuagi üldisesse nägemisvälja, kui ta just ei ole mu hea sõber, siis teen mingeid korrektuure, et ta aru saaks, et mina igatahes ei ole huvitatud (näiteks räägin, kui väga mulle keegi teine meeldib). Aga kogu see teema ei huvita mind nii väga, et minu otsuseid rikkuda. Aga kui tegu on kellegi lähedasega, kellel on mulle täiesti mitteõigustatud ootused (no mõni sugulane, kes arvab, et ma võiks tema soovide pärast kukkuda kohe oma vanematele lapsi tootma, või kipub tegema ettekirjutusi selle kohta, kuidas ma elama peaksin), pean mina küll natuke rohkem vaeva nägema, et teadlikult see oma nägemisväljast välja lükata. Kehvemal juhul isegi ise hoolitsema selle eest, et see inimene ise üldse nägemisväljas ei oleks, kui temalt ainult stressi ja targutamist tuleb. Ja need tasemed - kes (ja kas) on piisavalt tähtis, et meie fookusesse jõuda, on iga inimese puhul täiesti erinevad. Psühhopaat ainult ennast näebki.

väga väga naine ütles ...

No vot! No täpselt.
Ja mina näen phmt kogu aeg kõiki teisi, kellega isegi väike kokkupuude on (stiilis "näeme üksteist tänaval"). See ei tähenda, et nende meele järgi üritaksin olla, aga ma tajun neid.
Mis mõttes ei olegi inimesed kõik sellised?!