pühapäev, 30. aprill 2017

Eksistentsiaalsed mõmisemised - jätkuvalt suvalise möla lainel

On täiesti arusaamatu, mis jätab armi, mis mitte.
Nagu füüsilise armi. Üks kõva kahesentimeetrine arm vasakul õlavarrel välja arvatud, on põhiline jagu arme mu rongiavantüürist kehal erinevatest meditsiinilistest sekkumistest. Kanüüliarmid paremal randmel ja vaagnafiksaatorite armid puusadel. No kui hooooooooolega vaadata, hea küll, on ka ülahuulel üks ja seal, kust ninaluu katki oli, aga kõik muud armid üritavad kaduda - aint need tervise heaks tehtud augud keres kannavad endas veendumust, et nüüd jäävadki näha.

Ok, midagi on ka säärte esikülgedel, aga nagu kõik mu kukkumiste armid jalgel ennegi, on need armid kadumas.
Ega ma ei mäleta, kuidas rongi ees seisin, aga arvestades, kus kehapiirkondades mul mitte-ravimisest-pärit armid on, tundub, et tegin teoks ka teise asja, mille üle mõtlesin ja mõtlesin, ent polnud üldse kindel, et julgen: astusin rongi ette näoga rongi poole olles. Vaadates, mis tuleb.

Saan KÕIGEST aru, kõik on loogiline - ainult mitte, miks elus olen.

Ausõna, selleks ma küll valmis polnud.
Vahel ikka PÄRISELT mõtlen, kuidas maailm keeras end nii, et ellu jäin.
Seejärel tuleb meelde, et neid võimalikke maailmu, kus ei jäänud, ma ei saagi ju näha - ning kui juba maailm võib end nii või naamoodi keerata, et keegi jääb või ei jää ellu, võib samamoodi olemas olla lugematult maailmu, kus paar elektroni teistmoodi haakusid ja kõik muutus. Lugematult - aga huvitav, kas lõputult? Aga kui ei oleks lõputult, kus see lõpp siis oleks?
Kuigi mulle tundub kuidagi mõistlikum ühe universumi mõte =) End säilitava, endale mõnusaimat teed otsiva oma. Iseasi, et universum, mis inimest, inimkonda, imetajaid või Maad kuidagi hirmus tähtsaks peab, tundub absurdne.

Mul on alati olnud raske otsustada, mis on võimalik, mis mitte. Kõik-või-mitte-midagi-naine. Kui on olemas ainult see, mis teaduslikult tõestatav või vähemalt kunagi tulevikus teaduslikult tõestatav, on rahulik. Sellist maailma ma tunnen ja tean.
Aga niipea, kui lükkaksin ukse paokile, enam valida ei saaks. Jumal? Kummitused? Teised jumalad? Kuradid? Haldjad? Kakssada kolm erinevat versiooni haldjatest? Kümme tuhat nelikümmend üks? Maagia? Paradiis? Põrgu? Uuesti elamine? Kogu elav mass läbi kogu aja ongi sama olend, lihtsalt erinevas staadiumis?
Siis võiks KÕIK korraga olemas olla. Sest kui asjad ei allu mingile ühele selgele loole, on KÕIK võimalik.

Peale täiesti ebaloogiliste asjade, tähendab =)
Astroloogiat ma uskuda ei suudaks isegi päkkapikke ja ingleid uskudes. Sest päkapiku olemasolus oleks vähemalt MINGI loogika, aga miljoni valgusaasta kaugusel oleva tähe asukoht meie planeedi taevasse vaadates mu sünnihetkel mõjutab mind?
Nagu MIDA?!

Pigem juba inglid. Lõpuks: sellistena kui pildil, nad päris meeldiksid mulle.
Muide, te ei kujuta ette, kui keeruline oli leida ilusat inglipilti, kus ingel poleks küll meeletult riidessepakitud, aga tal poleks samas olnud naba.
Nagu pöähhh. Kas ma olen ainus, kellele sellised detailid häirivad tunduvad?
Loogika, lapsed, LOOGIKA ju ütleb, et kui nad pole inimesed, imetajad, soolised olendid, miks krt neil naba peaks olema?

Muide, minu meelest pole ka vaidlusteema, et kas Aadamal ja Eeval olid nabad - muidugi ei olnud ju!
Pffff.

Loen praegu raamatut, mis mulle vägavägaväga meeldib. Naomi Novik, "Väljajuuritud". SITAKS hea.
Aga vahepeal ma ei suuda üleni nautida, sest mingi lausejupp jälle meenutab mulle, kuidas kempsud, ekskremendid ja uriin on sellest raamatumaailmast välja võetud. Kuidas ongi võimalik kolm päeva järjest teadvusel ja suutlik liikuma, kuid paigal olla. Kuidas isik X vaevu sööb - ent et ta üldse, natukenegi eritaks, ei mainita.
Ja kuigi raamat on muidu NII HEA, kohe, kui jälle meenub, kuidas nad seal ei pissi ega kaka, mu vaimustus alaneb poole võrra.
Loogika. Kui seda vahel on ja vahel pole, on asi hullem kui loos, kus seda üldse pole. Sest viimasel juhul on see ilmselt teadlik valik, ent esimesel on tegu tõenäoliselt autori pimetähniga. Et mõnede asjade mõju teistele ta võtab märgata, mõnede oma mitte.

Kui mina kirjutan, vaatan kujutluspilte oma teadvuses ja kirjutan need siis üles. Kujutluspilte võib olla igasuguseid, aga kui nad ei ole LOOGILISED, valin, kas muuta olusid või pilti - mitte et lihtsalt ignoreerin ebaloogikat, ikka kirjutan üles, nagu pähe tuleb.
No ma ei saa nii! Kohati võiks vast sedasi kergem olla - aga ma. Ei. Saa.
Muide, mõnel pool mõnele lugejale käib närvidele just mu liigne loogilisus - kui ma nt panen tegelastele nimesid, on seal taga loogika, aga kuna mu loogika ütleb "900 aasta jooksul praegusest jäävad mõned nimed samaks, suvalisel hetkel vahepeal enamlevinud olnud pigem, ent enamus on uued või kõvasti muutunud vanad", on lugeja silme ees näivalt täiesti suvaliselt pandud nimed.
Et loogika peaks olema läbinähtav? Et a+b+c = 6 ja a ONGI 1, b ONGI 2 ja c ONGI 3, aga mitte mingid paljude komadega arvud näiteks?
Kuulge, loogika ei ole nii algeline tööriist isegi minu algelise inimmõistuse jaoks =)

7 kommentaari:

Rents ütles ...

Ma ei saa hästi aru, kui ma blogin oma päevast, kirjutan ma ka "pidin vara üles tõusma, aga ikka jooksin bussi peale ja peaaegu oleks tööle hiljaks jäänud" - pole selle pealegi tulnud, et sinna igaks petteks vahele kirjutada, et pärast ärkamist käisin ikka kusel ka ära. See on ju niigi selge, et ma umbne pole. Ei v? Või raamatu kontekst on kuidagi selline, et oleks tarvilik? Siin pole tausta just palju kirjeldatud.

notsu ütles ...

Mul tuleb lugedes see küsimus alati siis, kui kangelane on uimaseks löödud ja seejärel hoitakse teda lukus toas paar päeva kinni, kuni ta ära põgeneb. Vahepeal tuuakse süüa ja juua. Kui ma oleks mingis tavalises toas (mitte hotellitoas, kus kemps käib komplekti) kinni, siis oleks üsna varsti põletav problem, kuhu asjale minna. Või piinlik, kui ma nurka kusen. Ja kui kangelasel seda problet ei teki, on natuke raske oma "uskumatust edasi lükata".

väga väga naine ütles ...

Täpselt, notsu ütles ära.
Ja no kui ollakse võõras kohas ja on hoolega kirjas, kuidas otsitakse kööki, kõht on tühi, ja riided on räpased, inimene ise ka pesemata, mida teha - aga samas pole kordagi kirjas, et kempsu ka oleks nagu vaja otsida, on minu arust midagi viltu.

väga väga naine ütles ...

Raamatus istub vangist vabastatud kuninganna liikumatult paigal, midagi ei tee, midagi ei taha, poeg saab toites talle kuus lusikatäit putru sisse pigistatud, sest ta ei kipu ka neelama - ja kuninganna istub nii paigal, et tema valge kleidi serv ka poriga ei määrdu, mitu päeva järjest.
KUIDAS?!Teeb end täis, aga keegi ka teda ei puhasta ja valge kleit ikka ei määrdu?!

notsu ütles ...

Ma mõtlen alati huvitatult, kuidas Bilbo oma asjad haldjakuninga lossis aetud sai. Aga vbla oli haldjate enda tarvis koridori peal kemmerguid, mitte ei olnud kõik magamisruumide nurga taha ära peidetud.

notsu ütles ...

ja ka see küsimus tekib, kes Frodot talitas, kui tal need pikad teadvusetusperioodid olid. Aga kuna seal kirjeldatakse asju tema vaatepunktist ja tal ei olegi sel perioodil vaatepunkti, siis on kirjeldamatajätmine muidugi põhjendatud.

Eirys ütles ...

Bilbol äkki ei olnudki väga suurt probleemi, jõgi voolas lossi alt läbi, ehk oli seal ka muid avausi selle kohal peale tolle luugi, kust tünnid läksid. Kõik kenasti hügieeniliselt koristatud :)