kolmapäev, 26. aprill 2017

Headel läheb hästi?

Maailm on täis erinevaid inimesi.
Ma ei pea kõigiga klappima, jaa, tean. See pole muuhulgas ka võimalik.
Ma ei pea isegi kõigiga klappima, kes mulle meeldivad.
Aga kui ma olen emotsionaalselt hapram - muide, ikka imestan, kuidas paljude inimeste meelest on mõistus ja tunded kuidagi otseselt seotud ja kui midagi tead, peaks see nagu vahetult tundeid mõjutama? - lööb ikka jalust maha, KUI rõverumalad mõned on.

Kui olen tugev ja vääramatu, mõtlen: "Ach, lollakad, pole minu vastutus!"
Ent alati ei ole. Siis mind piinab, et maailma ümber teha ei jaksa.
Ja väsimuse määr on raudselt üks nõrgakstegevaid faktoreid. Ööhakul on kõik poole halvemini kui hommikul tund aega pärast ärkamist.

Tegelt mu mõtlus on ebamääraselt seotud selle postituse all olnud kommentaariga, et laias laastus ongi ju nii, et headel läheb hästi.
Mul tuleb seepeale kohe suhu kibe maitse, sest raudselt minu elus headus ja tublidus natukenegi rõõmu ja õnne ei andnud, kuid kui saatsin teised ja nende tahtmised kukele ja hakkasin ennast prioriteediks pidama, teeneid küsima ja oma tahtmisi kuulama, läks kordades ja kordades mõnusamaks.
Aga ikka vahel mõtlen, et ma pole ikka piisavalt hea veel - jõuga tuleb siis endale meenutada, et isetus ja lahkus ei annagi midagi. Inimesed mu ümber pole mõtetelugejad, eriti kuna mina ka teesklen nii krdi hästi, et sealt teeskluse alt pole võimalik midagi välja lugeda. Kui ma ise oma tahtmiste eest ei seisa, ei seisagi keegi.

PALUN ärge nüüd kommenteerige siia alla, et isekus ongi headus tegelt. Selline idee oleks loogiliselt ju, et kõik, kes raasugi teistele ei mõtle, on mitte ainult et kõige paremad ning õnnelikumad (nad on õnnelikud nagunii, sest kui kellelegi teisele ei mõtle, on maailm inimese jaoks palju väiksem ja kergesti tasakaalustatav), vaid kõik see, mida multikad väikestele lastele õpetavad, on puhas õelalt tõelusega vastuolus jama ning selle sihiks on kasvatada üles segaduses olevaid ja valesti arvavaid inimesi.
Sest lastele suunatud kirjanduses-filmikunstis-multikates kuidagi ikka rõhutakse selle peale, et teiste peale peab mõtlema ja lahke ning sõbralik olema, endale keskendumine on paha ja inetu ja toob kaasa HALVASTIMINEMISE.
Väikestele lastele suunatud moraalijutud ei ole isekuse headust tähendades ju kuidagi mõttekad. Või siis on seal taga hirmus vandenõu kasvatada senistele isekatele mugavaid manipuleeritavaid isiksusi =P

Kui ma ise enda eest ei seisa, oma mugavust ning naudinguid tähtsaks ei pea, ei teegi seda keegi. Siis tõmmatakse mind tühjaks ja keegi ei tunne end isegi halvasti, et nii läks.
"A kust me pidime teadma?!"
No ei pidanudki. Keegi mitte lihtsalt, et ei näe ega näinud mu pea sisse, vaid isegi ei süvene(nud) piisavalt, et saada aru: kui ma ÜTLEN ja ütlen ja ütlen korduvalt, on asi ikka päris perses juba!
Mitte keegi ei võitle minu eest, kui ma ise enda eest ei seisa.

See on natuke naljakas, kuidas ma palun eraldi mitte kirjutada üleni ebaloogilisi kommentaare, ent olen tasakesi ära harjunud sellega, et isegi need, kes peavad oma arutluskäike loogilisteks, võtavad seitsme ilmselge suure mõjuriga teema, teevad kolme mõjurit arvestades mingi järelduse ja siis on hämmingus, et mismõttes mina üldse loogiline pole ja nende järelduse kui arutu kõlbmatuks kuulutan.
Kui te suudate veidikenegi järjepidevalt ja mitut eraldi andmekogumit korraga arvestades mõelda, oletegi juba minu raamatus väga arukas, õnnitlen =)

4 kommentaari:

notsu ütles ...

Muide, ma ei näegi laste multikates ja muinasjuttudes niivõrd moraalijutte. Või vähemalt mitte selles mõttes, et "kui sa teed hästi, siis sa saad preemiat."

Pigem selles mõttes, et "loo kangelane on hea," ja kes ei tahaks kangelane olla.

See, et kangelasel läheb hästi, on lihtsalt selline eakohane värk, vastutulek laste soovile, et lood oleks õnneliku lõpuga, muidu oleks liiga kurb. Ühesõnaga, see ei pruugi olla õpetus "siis tuleb preemia," vaid lihtsalt õnnelikuma maailma kujutamine. Mõnes mõttes eskapism. Just nagu vana kooli krimkad, kus geniaalne detektiiv alati lõpuks õige mõrvari paljastab ja süütu süüdistatava hea nime puhtaks peseb, on eskapism.

väga väga naine ütles ...

Awww. Jaa, see on tegelt hea mõte, loodetavasti nii ongi.

väga väga naine ütles ...

Aa, ja see ka -> VAT seda ma peangi silmas "mitmete eri andmekogumitega arvestamisest" rääkides. Elik notsu lööb ka minu ses võtmes üle: mina unustasin ära, et oot, lastele suunatud meelelahutus ei ole ju kantud mitte ainult kavatsusst lapsi vaimselt kasvatada, vaid olulisel määral ka sellest, et asi MEELELAHUTUSLIK oleks.

Ja vast saab mõni nüüd paremini aru sellest, kuidas mu meelest on mistahes teemas absurdne sõgedus arvestada asju N ja M, aga mitte I ja J. Sest nähtustest, kus ma ei saa aru, kuidas on võimalik I-d ja J-i mitte näha, ei saa ma näidet tuua, kuna ma ei saa aru, kuidas niimoodi mõelda võib - aga siit ja praegu saan

notsu ütles ...

ma pidasin ise rohkem lohutust silmas kui meelelahutust, aga vbla on lohutusfunktsioon lihtsalt üks meelelahutuse tähtis osa.

laps kuulab/loeb/vaatab lugu, samastab ennast peategelasega ja saab tema näol õnnelikuks.