laupäev, 27. mai 2017

Maikuu

Just tuli meelde, kuidas on armunud olla.
Mitte teoreetiliselt, vaid tunne tuli peale. Eikellelegi suunatuna, täiesti anonüümselt.
Siis läks jälle ära.
Sedasi hetkeks oli tore küll. Natuke vapustus, natuke maailm kõikus - ja juba möödas, juba stabiilsus ja rahu tagasi.
Ja ma elasin sedasi aastaid ja aastaid ... Jälle koht, kus ma ei saanud inimestest aru, teooria oli mu arust vildakas - aga nüüd mõtlen, et eiei, võibolla teooria enamikule klapib, lihtsalt mulle mitte. Nimelt kestvat armumine kuni kaks ja pool aastat.
Ha. Ei, see on päris pikk aeg küll, isegi mulle. Aga et kolm ja pool aastat ei kesta? Ega neli ja pool? Ega viis aastat (mis on mu rekord)? Oot, mis tunne see siis on, mis mus vahel inimese vastu juuri ja õisi ajab ja ihaga seotud on?

Sariarmuja asi. Ei, mul on ka mõnepäevaseid hooge olnud. Aga et 30 kuud oleks maksimum? Häh.
HÄH.

See laul muidu mängis, kui mul armumise tunne peale tuli:



Väljas on miski melu. Mu mittedepressiivne väikelinn peab miskit Päeva ja kuna elan keskväljakule nii lähedal, üle tee on kohe keskpark ja üldiselt nii kena koht, on see täna kõik miskeid söögikohti ja taimemüügiputkasid täis, pargis on lava ja kummide otsas kõlkumine ja karussell - ning mul jube ahistatud tunne. Ei saa väljagi minna, ilma et kohe rahvamurdu sattuks! Neid putkasid pandi juba eile püsti, vaatasin, et osades olid ka madratsid ja tekid kaasas, ilmselt müüjad lausa magasid seal, et kell 7 hommikul juba tööga pihta hakata.
Jube.
Mul on küll tunne, et täna ma välja ei lähe, peitun koduseinte vahel.
See-eest Poeglaps võttis kogu oma nädalaid kogunenud taskuraha välja ning natuke mult võlgu ka ja käib vahepeal pudelisse jälle vett võtmas, muud pole aega teha.
Mingil ajal ta esineb ka - selleks käib ilmselt riideid vahetamas enne.

Ei, kui ma laps oli, mulle ka meeldisid Vanalinna Päevad, mattusin neisse risti ja põiki, etendused erinevates hoovides, vahvlid, rahakamatel päevadel ka üks pingviinijäätis - ning ööni välja.
Nüüd olen suur ja laisk.
Juba aknast välja vaatamine tekitab väsimust - kuigi laulavad ja tantsivad lapsukesed olid mulle ka 27 aastat tagasi igavad, ma sihtisin ikka süžeega näidendite peale juba toona. Muusika? No see võis ju olla, kui ta muu melu taustaks käis.

Mu isal oli korter vanalinnas, siis ma sain seal ööbida vahel. Praegu ikka võtab aju kärssama, et isa ei olnud ju kodus, mina ei osanud pliiti kasutada (üldse ei osanud, kuid seal oli ka teistsugune kui kodus) ja tegin endale kaminas plekk-kausi sees mingit munavärki söögiks. Nagu - kas mina oma lapsi jätaksin kuskile, tegemata kindlaks, et nad ka süüa saavad?
Aga see pole veel midagi.
Olin kaheksa. Mind pandi koolist kirja laste etlusvõistlusele, sest seal koolis olin loorbereid lõiganud oma ettekandega Jaan Kaplinski luuletusest "Jalrataste talveuni".
Ja oli kuupäev, asukoht ja kellaaeg.
Mu isa viis mu sinna ära ja lahkus must maja ees.
Läksin sisse. Ei osanud väga midagi teha, olin ses majas esimest korda elus.
Istusin saali maha. Publik kogunes.
Kui siis ettekandjad ükshaaval esile astusid, jõudis mul kohale, et vist oleksin pidanud kuhugi registreeruma, sest mina küll nende seas polnud.

Istusin lõpuni, vaatasin autasustamise ära, ja siis läksin koju, kusjuures ma ei julgenud koolis ega kodus öelda, et ma üldse ettekandmiseni ei jõudnud. Kuna olin ka nii palju selle luuletuse esitamise eest kiita saanud, mul ei tulnud pähe öelda, et midagi ei saanud. Et vbla esikolmik tuuakse kuskil ajalehes ära, niipalju mõtlesin, et sinna end paigutada vist ei tohi - siis ütsin, et sain 4. koha.

Aga aaaaaastaid oli see värk mul meeles kui häbi "Ma ju ... ei teadnud, et kuhugi registreeruma peab. Olen loll. Ei teadnud, aga ma oleksin ikka pidanud teadma, kui mult seda oodati!"
Nüüd mõtlen, et faking kaheksa-aastane laps?! Kurat, kui mu lapsed nii väikesed olid, istusin kuulekalt kõik nende esinemised maha ja vaatasin-kuulasin ära, kohale viimisest ja kõige selgeks tegemisest, mis vaja on teha, rääkimata!
Vat nüüd on küll tunne, et mu isa oleks mu ikka ära regada võinud.
Aga samas ei tahtnud toona teda kurvastada ja valetasin ka talle.
Mul ei olnud tunnet, et häbi, et ma midagi ei saanud etluskonkursil, mul oli häbi, et ma ette ei kandnud. Poleks nagu kohal käinudki.
Väga häbi. VÄGA. Aga et ma oleksin midagi toona või ka 15 aastat hiljem kellelegi ette heitnud, arvanud, et süü võiks olla ka mujal kui minus ..?

Ma olin univeraalne süü-enda-peale-võtja juba siis. KÕIK oli minu süü, minu viga, vaja ise parem olla.

Oi, viha =) Teate, kui krdi hea tunne see on!!!!

neljapäev, 25. mai 2017

Killud

Möödas järjekordne "teen, teen veel, oi, juba kõik tänaseks planeeritu ära tehtud? No siis teen muid asju hästi palju"-päev. Ja mul on nii hea ja tore olla.
Saan täpselt aru, miks nii palju teen - sest kui juhuslikult on lusikaid rohkem, on nende kulutamine tore ja endal asja käigus tunne "jee mina!" Aint siis, kui liiga palju teen, on pärast rõve tagasilöök. See on nii peenike piir - kui on tegemiste arv on lusikate piirarvuga täpselt tasa, on kõik hästi ja jee. Ning kui on üle, on õudus.
Ruudus.
Panin perearstile aja kinni, sest no mida põrgut.
Kui on rõve, on ikka väga rõve!
***
Lugesin paari postitust 2016 aasta suvest ja olen jahmunud: arvasin, et sel ajal olin juba suht adekvaatne (et mitte öelda: tegelt targem kui praegu, nüüd mulle juba hakkavad ühiskondlikud normid vaikselt sisse vajuma taas), aga mul endalgi oli raske lugedes mõtete loogikat tajuda.
Kui meenutasin, tuli tagasi küll, aga ma panin toona ikka suurte aukudega kirja. Seal mõned järeldused tuli lugejal ise teha, et ülejäänud jutt üldse mõttekas oleks.

Mis muidugi paneb arutama, kas mu nüüdne omast-arust-loogiline jutt on sama arusaamatu? Nõuab kaasamõtlemist tasemel 8?
***
On üks asi, milles minu geenid halvad on.
Nii kurb!
Poeglapsel on sama rõvedad peavalud kui mul. Nutmapanevad. Valuvaigistid küll toimivad, aga enne nende töölehakkamist saab leevendada  ainult füüsikaliste asjadega nagu dušš ja puudutus. Istun ja masseerin ta pead, kuni magama jääb. Õudusega ootan aega, kui valuvaigistid ka enam ei toimi - ja migreeniravimeid mu teada nii väikestele ei kirjutata.
Ehk jõuab ta saada piisavalt vanaks, kuni valuvaigistid veel toimivad. Aga päriselt, kui ei jõua, eks ma siis annan talle enda migreenitablette. Sest kui ta sureb nende tõttu natuke varem, on see ikkagi parem, kui valu kannatada.
Päriselt. Ma olen nüüd üleni kannatamise vastu.
Ning tulvil kõige tervistkahjustava ja varast surma tõenäoliseks tegeva heakspidamist, kui see on see, mida inimene tahab. Mis kuradi mõte on kauem elada ja kannatada?! Või käia iga päev koolis, kui sa just teisi ei nakata, nui neljaks, läbi valu ja väsimuse? Mis krdi MÕTE sel on?!
Kui miski tundub hea, teeme selle kättesaamise võimalikult keeruliseks ja halvustame kõigest jõust, äkki siis inimesed elavad enda jaoks piinavamat elu ikka?
Miks see, krt, HEA on?!
***
Lõdva seosena, head kirjeldades: suletekk on minu jaoks nii tore, ent kaks suletekki kodus veel parem, sest kui Poeglaps jääb minu voodisse peavalusena magama, on mul tema voodis sama mõnus tekk.
Et tal on sama mõnus tekk kui minul, on naguniigi vahva. Vanema hing ikka ei annaks rahu, kui tal oleks miski halvem kui minul!
Õnneks on Tütarlaps ilusam, helgem ning võimekam kui mina samas vanuses, tal on sama palju ilusaid riideid ja ehteid kui mul praegu ja sellel rindel ka kõik hästi.
Kuigi nii mõnusat tekki tal pole. On teistsugune, ka päris hea.
***
No kui palju on taimedel helerohelisi õisi?
Vahtrad on nii erilised ja oivalised selle poolest!
Õhtuti (sest päeval on liiga palav) joostes LÕHNAB ümber kõik nii hästi, et jooskmine on samuti kuidagi poole kergem ja võiksin poole rohkem.
Aga ma natuke ikka hoian joont "tee aint seda, mida väga vaja" ning jooksen ainult veidi rohkem.
No mõnes asjas hoian =)

Igatahes tuli noor suvi ehk vahtrate õied ja soe ilm viimaks kätte.
On meeldiv.

teisipäev, 23. mai 2017

Feed me and tell me I'm pretty

Kui mu vaade maailmale on sünge ja piinav, on asi minus.
Kui mu vaade maailmale on helge ja rõõmus, on asi minus.
Ma ikka üldse ei taipa, kuidas peaks minu mittetoitmine ja mulle komplimentide mittetegemine mu maailmanägemist positiivsemaks tegema. Nagu - maailmas on, päriselt ONGI hulganisti inimesi, kes põhimõtteliselt pai ei tee.
Mida?! Ja MINA olen isekas?!?!?!

Jaa, mul on jälle sitt päev ja ma ikka pean oma tendentsi paljutegemisele ohjes hoidma. Sest keha nõuab nii rämedat tolli liigse kurnamise eest! Mitu korda ma nüüd oksendasingi? 26?
Nii paljud teised inimesed tunduvad lollakad. Kes pole loll, kindlasti ei armasta mind üldse. Vähemalt ei peaks: mina olen ju ka lollakas.

Aga samas, kuna mina teen reaalselt, siis on ka teised hakanud rollimängijate kokkutuleku teemal liigutama ning asjad toimuma. Mis oleks väga tore, kui ma ei oksendaks kuradi 26 korda selle vahele.

Üks hea uudis tuli ka, aga kuna ta tuli formaadis "no eks näis, veel pole miski kindel" ootan avaliku kiremisega, kuni on, mida näidata ka. Või vähemalt näidata: "seda toona mõtlesin, kahju, et läks nagu läks - aga tegelikult läks niigi hästi!"
Selle hea uudise tuules sõitsin rongis ja vihastasin neli korda.
Huvitav, miks inimestele ei meeldi vihastada? Mulle väga meeldib ja tean ka, miks: nii kaua mõtlesin, et ma ei tohi vihastada, vihastamine paha, näitab ainult mu enda vaimset ebaküpsust, vihastamine nõme. Ja nüüd, kui luban seda endale vabalt; kui vihastan, siis ilmselt oli vaja, mul on nii hea ja kerge olla vihastades.
Energia, ei mingit näägutavat kõrvalpilku "hea inimene ikka ei vihastaks", olen, kes olen, teen, mis tahan.

Aga hea uudise tuules vihastamine oli selgelt "nüüd tunnen, et võin, et mul on õigus vihastada". Kui mind väljaspoolt tunnustatakse, näen seda kui "sa oled meie meelest ka hea, mitte ainult enda meelest, võid küll olla, kes oled!"
Mis on natuke - noh ... ebaterve =) Ma tohin vihastada ka siis, kui mind väljastpoolt ei tunnustata, krt. Ma olen piisav ka teiste heakskiiduta!
Olen ükssarvik, kui mind sellena ei nähta, on probleem nägijates, mitte minus.
Saa see selgeks, väga väga naine!

Mingi tavatarkus on ka ju, et ei tohi vihata, see koormab sind rohkem kui vihatavat. Ma ei tea, mida vihkamine ses kontekstis tähendab - aga mulle tähendabki inimese vihkamine, et ma lülitan ta enda jaoks maailmast välja, teda pole mulle.
Kui ma üldiselt suvalisest inimesest kitsas kurus möödaminekuks küsiksin: "Vabandust, kas te võtaksite korraks koomale?", siis temast läheksin üle, kui ta ise ei taipaks mind mööda lasta. Aga kui taipaks, ega ma meelega küll teda tõukama ei läheks. Minu eemärk oleks kuru läbida, seda ebameeldivat inimest lihtsalt pole mu maailmas, ma ei tee midagi tema tunnete mõjutamiseks ei negatiivses ega positiivses suunas.
Mind. Ei. Huvita.
Miks see mind koormama peaks?!

Aga ikkagi tundub mulle, kui Maailm ütleb, et olen pretty, kõik lihtsam ja ehedam. Nemad ka näevad, ju siis ikka olen päris, võin olla, kes olen! Vihastada nagu tuju tuleb! Teha asju, enda tahtmisi järgides, mitte üritades võimatut: kõigi teiste soove täita.
Kui maailm ütleb mulle hästi, mul on julgem ja lihtsam iseennast usaldada. Muidu ikka vabalt ei söanda.
Naljakas.
Paradoks iseendas.

esmaspäev, 22. mai 2017

Ressursid

Vihma ei ole olnud, aga ikkagi on õues nii hea lõhn, et usun korraga suve tulekusse, saabasteta käimisesse ja jääkohvisse. Kõik aknad ka puhtaks pestud (mingi ... kaks nädalat läks, kusjuures enamik sellest kulus pausile enne viimase ruudu pesemist), eile pesin isegi esikut ja kööki. Selgituseks, mida isegi tähendab: pesen oma korteris põrandaid umbes korra poole aasta sees, muidu ajan läbi harja, tolmuimeja ja plekkide puhul niiske laualapiga. Eksämm, tuntud ka kui muumimamma, saatis raha.
Kõik on hästi, resursid ei napi täna - noh, võikski niisiis midagi TEHA, eks ole?

Näiteks otsustada, et olgu, sel aastal ma korraldan vähemalt rahataotlemise osa rollimängijate kokkutulekust. Ent kuna keegi teine ei näi aktiivne, paistab minu tegemiste hulka kuuluvat ka üldjuhtimise sujuvalt enda peale võtmine (koos jäetava muljega, et mina ei juhi midagi, teised teevad ju nii palju. Nagu alati).
Täiega on naljakas =)
Ei ole isegi kurb, aint naljakas. Kui jõud otsa saab, eks ma nutan jälle siin.
Seda rahataotlemise plaani olen pidanud-vedanud 2 nädalat umbes, aga reaalselt tegutsenud kolm päeva. Või neli. Vat aja tajumine mul ikka veel eriti välja ei tule.
Võibolla ei anta selleks ürituseks raha - aga võibolla antakse ka. Mina olen igatahes zen - kuni taotluse tehtud ja saadetud saan, on kõik lill.
Rahuldatakse, ei rahuldata, rahuldatakse osaliselt ... kuna ei ole ootuspärane, et MINULT raha tahetakse, on muu kama.
Teema lõpp, välja arvatud et mul on plaanis taotluse kirjutamise käigus natuke oiata vahel siin. Mitte selle üle, et inimesed on lollakad, vaid peamiselt, kuidas mina olen lollakas.
Tänan tähelepanu eest.

Mu jalad on ikka tuimapoolsed. Peab tõdema.
Minul on kergelt ebamugav, mõtlen, et hea küll, panen plaastri peale, enne kui villi või katki läheb - ja avastan, et aa. Mitte lihtsalt, et juba on villis, vaid too vill on ka juba katki hõõrutud ja jalg verine.
Käisin pojaga koos poes seepi ostmas ning jälle. Eelmisel nädalavahel ka, siis oli lausa sokk verine. Muidu ei saaks arugi, et suve tulles võtsin kasutusse teised jalanõud kui sisseharjunud, aga nüüd käivad siia peale ja sinna peale hoopis muudmoodi kui saapad.

Vaikselt pageb mälestustest ka, kui üüratult jube oli aastaaegade vahetumine võtmes "laste jalad on jälle kasvanud, eelmised sügisesed jalatsid on kevadeks väikesed, jälle on vaja leida raha uuteks!"
Umbes kolme aasta eest sai see pidev närutamine läbi ja alles nüüd saan aru, kuidas teiste inimeste pea töötab.
Aaa, Tütarlapse isa, kes ei toonud mulle ära lapse mahaunustatud saapaid või pükse, polnud mitte ennekuulmatult udupäine. Lihtsalt ta ise unustas need ära, vbla lausa viskas minema, sest talle ei olnud üks püksi- või jalanõupaar nii oluline, et meeles pidada!
Aaa, kui ma mingi töö eest enam raha ei võtnud, sest ülesandeid jäi oluliselt vähemaks, ei olnud maksval inimesel mitte "Jee, mul on nüüd rohkem raha käes!", vaid temal oli suht kama, lihtsalt minu sissetulek jäi pisemaks.
Aaa, kui lapsed kaotavad ära kindaid, ei ole enamikul nende vanematest "mida teha, mida ometi teha" ja rõõm alles hoitud üksikutest kinnastest, nad lihtsalt ostavad uued kindad!
Ja see, et mu Poeglapse isa mulle üldse raha ei kippunud andma, tuli sellest, et ta ei saa (ikka veel, pole talle seletanud ka) aru, kui vähe mul seda oli!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kuigi ma ikka veel mõtlen, et krt, saada kuskil väljas söögikohas kokku peab tähendama, et kutsuja maksab - või ei tasu lihtsalt välja sööma minna, kutsuda saab ka koju külla ning seal ise süüa teha.
Sest nii palju raha, et ette sellega arvestamata enda eest väljas süües maksta, on mul nii harva olnud, et ikka on harva.
Kuigi kohvi ma nüüd ostan suht rahulikult, kui isu tuleb. Aga no sellega ARVESTADA, et mul on nagunii raha väljas söömiseks, saab ainult väga pime inimene.
Ja sokke ostan, kui neid napib (muide, leidis aset suurejooneline sündmus: võtsin radika pealt kuivamast paari halle sokke, panin jalga ning alles õhtul tuvastasin, et hei. Need pole üldse minu sokid, hoopis poja omad) ja pulgajäätist, kui lastel isu. Pesu pesemiseks pole seepi riivinud iidaegadest saati. Ega läbi läinud lambipirni asendamiseks esikus keeranud ühte välja elutoalühtrist, sest sinna jääb kaks veel, aga esik oleks täiesti pime.

Ma isegi mõtlen arvutimängu ostmisele. Sest Civilization on nii tore.
Nagu - mida?!
Ma olen enda kohta nii jõukas, et oooh. Jaa, osta on plaanis juuni alguses, kui riik mulle maksab, aga ikkagi.
Võibolla minu äärmiselt külm suhtumine sisekujundusse on ka kroonilise rahapuuduse tulem? Et tegelt on ju kama, et seinakate koorub ning on jaburat värvi - seinad on püsti? Sooja hoiavad? Järelikult on kõik korras.
Et sektsioonkapp mu toas on pruun ning näeb täiesti kõlbmatu välja? No ega ma pruuni suhtes just vaimustust tunne, aga kõik asjad sellest välja võtta, liivapaberiga nühkida, värvi eest maksta, värvida, kuivada lasta, siis jälle kõik tagasi panna ... nii palju kulutusi nii rahas kui energias!
Siis võiks kapp vähemalt süüa teha pärast või kuidagi selgelt parem olla endisest. Aga ta oleks lihtsalt paremat värvi? Ei viiiiiiitsi.

Ja kõikvõimalikud pildid seintel, kardinad, laudlinad - kas neist on KASU? Ei?
Pesen ära, panen kappi ja unustan sinna igaveseks.
Piltidel seintel oleks siis mõtet, kui mulle need seinad muidu ka meeldiksid. Oleksid ilusat värvi või midagi. Aga kuni nad on sellised ... noh, ruume omavahel eraldavad ja lage toetavad moodustised, mul on siiralt kama, kuidas nad välja näevad.
Ja isegi kui raha nüüd leiaks (päriselt leiaks!), mind kohutab mõte töömahust.
Viia mööbel mujale, võtta vana seinakate maha, eemaldada elektrikontaktid, põrandaliistud, mõõta välja, lõigata ja liimida seina uus seinakate, põrand katta ja maalriteip kanda ruumipiiridele, seinakate ära värvida (ainus töö, mis mulle meeldiks), eemaldada teibid jm, panna elektrikontaktid, liistud jne tagasi, tuua ja panna uuesti paika mööbel - ja selle kõige juurde pole veel arvestatud ettenägematuid asjaolusid, mis alati ilmnevad.
Brrr.
See oleks ÜKS ruum.
Ma küll pole eriti punktuaalne ja mind ei segaks veidi ebaühtlaselt paigaldatud seinakattepaneelid ega paar põrandale läinud värviträpsu, aga nooruslikku indu remonti teha minus küll pole. Mis siis, et ma ise ka näen, et kole on.
No on kole, siis on. Kah asi. Oleks veel ebamugav, oleks loota, et vähemalt mingi motivatsioon oleks end liigutada! Aga kole?
Ma olen nii palju hullemat näinud kui millegi "kole" olek. See viimane mind seega lihtsalt ei huvita.

Et koleduseteemat tasakaalustada, panen mõne ilusa pildi Nägusast Noorest Mehest. Noh, nt nooremast Jared Letost.

reede, 19. mai 2017

Väga väga

Ilmselgelt läksin jälle oma jaksamispiiridest üle.
Kui muidu aru ei saa, et nii ei tohi, ütleb keha seda väga veenvalt (ja valusalt). Kuigi need migreenitabletid on imelised ja Rennie toimib natuke ka maojamade puhul. Aga nad on sellised leevendajad, mitte "rabelen edasi, ma ju saan!", vaid "nõrkus ja jõuetus on nii palju paremad kui valu!"

Venin mööda kodu nagu iminappadel tulnukas ning püüan leida kõige vähem vastikuid tegevusi. Ei suuda otsustada, kas tahan rohkem Boondock Saintsi edasi vaadata (50 min) või Ameerika jumalaid (lk 494) lugeda (täiesti suvaline link, tuli guuglist ette).
Nii et kirjutan hoopis võrgupäevikut.

Vahel ikka mõtlen, miks ma teen endaga nii. Normaalsed inimesed ei ole selle probleemiga kimpus, et nad teevad nii palju, et keha ei pea vastu. Mulle on see tavaprobleem, lausa põhiline probleem, kui ausaks minna. Miks?!
Sest kui tegevusi valin, mu mootor on "aga äkki see meeldib mulle?" Et äkki on pärast paha ja valus hoopis? Noh, võtan selle riski. Et ma ka midagi ei karda, ei nõua see mult ka mingit eneseületust.
See ei tähenda, et mulle meeldiks, kui pärast valus ja halb hakkab. Lihtsalt olen valmis sellega riskima. Panema oma sõrmed sahtli vahele, sest äkki seekord ei murdu?

Elus kipun ikka maksimumi püüdlema ja et vahel on jube halb pärast? Nagu JUBE halb?
Sitt lugu küll, aga ikka parem, kui rahulduda mingi tasase keskmisega.
See ma olen. Selline ma olen.
Ritsik püstitas küsimuse, miks on inimestel just sellised bloginimed nagu on.
Vastasin sinna. Ausalt muidugi =) Väga väga lihtsalt on see, mis ma olen. Äärmused. Tugevad värvid ja lõhnad. Ei midagi tasast ja mahedat.
Aga ikkagi tekib küsimus, MIKS nii teen?! Miks selline olen? On ju lademes teistsuguseid ka, miks ma nii olen valinud elada?! Mida ma tõestan endale ja teistele?!

Fakk ...

Samas, võibolla ongi see vapruse paratamatu kaasnäht? Et kui rohkem ette vaataks, kui enda heaolust rohkem hooliks, ei topiks sedasi ise sõrmi sahtli vahele?
Ei saa juua end purju, tundmata pärast pohmelust. Kõigel on hind ja halbolu on vahest kartmatuse oma?
Väga võimalik, väga võimalik.
Oleks see siis mingi "uue mina" omadus! Ei, selline olen kogu aeg olnud. Kogu aeg sirutanud sõrmi kohtades, kus normaalne inimene nad peo sees peidus hoiaks. Muide, mul on päriselt ka kord sõrmeluud murtud olnud. Mis te arvate, kuidas see nii läks?
Üritasin jõusaalis raskusi muuta, teadmata, kuidas see täpselt käib, ka kelleltki küsimata, ja kolm kilo rauda kukkus sujuvalt mu näppudele.
Oli küll valus, tänan küsimast.

Ahhhh, ja see on ka ilmselt sama asi, see üles-alla käimine teemal "annan kõigile, kes olemas on" ja "tahan ise hoolitsust". Maailm on täis inimesi, kes ei anna kellelegi ja ei tunne ka, et keegi peaks neile andma, elavad ühtlases tasasuses.
Aga mina nii ei saa.
Lihtsalt ei saa.

Melanhoolne tõdemus, välja arvatud et ma ei ole eriti melanhoolne. Jaa, muidugi olen nõrk ja jõuetu, ent kurblik ainult pisinatuke, sest ma väsinuna alati olen selline.
Ja haigena. (Eile hakkasin nutma, kui mu poeg mulle midagi järsul toonil ütles, sest nii sitt oli olla ja keegi ka ei hellita mind, niuts, niuts! Ta siis tuli ja hoidis mul veidi aega ümbert kinni, kuni nutt üle läks.) (Eile oli ikka erirõve vahepeal.)

Tegelikult ei ole see eriti nupukas postitus, möönan. Mul säravamad mõtted tulevad ikka hea tunde pealt, seda üritan siis hoida ja nutikalt põhjendada. Aga kui on kehv, on ajus ruumi täpselt selleks, et tõdeda: sitt on.
Praegu enam isegi ei ole, aga - sitt oli.

kolmapäev, 17. mai 2017

Sisse tulev ja välja minev

Vanamuusika rünnak kesk ööd.



Vaatasin läbi oma aprilli sissetulekud ja väljaminekud.
Kurat, isegi uut pesumasinat ei ostnud (kuigi läkitasin Poeglapse kaks korda välisriiki korvpallivõistlema, mis oli kokku kallim kui pesumasin) ja ometi olid väljaminekud sellised, et ... ausalt, olen imestanud, mida kuradit teevad inimesed, kes kulutavad kuus tuhat eurot, ilma et neil oleks suur pere ülal pidada ja arved maksta, oma rahaga. Loobivad seda lindudele söögiks v?!
Ja nüüd mitte ainult et suutsin selle kõik ära kulutada, vaid mul ka täiega nappis raha vahepeal.
Ausõna, kui poleks Poeglapse isa saadetud tulumaksutagastust lapse eest, oleksin üleni hädas olnud!

Hea küll, erinevad tervishoiu- ja meditsiiniteenuste, ravimite ja elektroodide arved võtsid omajagu. Mul ei olnud ka teadvuses enam, et konjak on kallis (tegelt ma selle pudeli ostsin ühele teisele peole kaasa kui see, kus ta lõpuks konjakijoomiseks kulutasin, aga seal ei teinud isegi lahti) ja inimestele kingitusi ostes võibolla ei tasu mõelda "See on ju ainult raha!", kui pärast endal halb.

Aga need napid kaks korda väljas - isegi mitte päriselt süüa, lihtsalt ampsata, ent koos lastega? Veel kaks kohvi väljas? Arvuti tolmust puhastamine? Natuke reisimist rongiga? Kuidas see kõik nii palju võttis ja kust ma varem selle jaoks raha leidsin?!?!?! Ma ju vahel ampsasin ka väljas, piisavalt tihti, et endale ära põhjendada: ega ma ei maksa söögikohas toitudes toidu ja joogi eest, ma maksan võimaluse eest rahus soojas ja kuivas kohas istuda ning mitte muretseda nõudepesu ega ka millegi muu pärast?
Kui raha on nii kaua järjest, et jõuad ära unustada, kuidas ilma on, ikka tõusevadki ootused ja elustandard.

Teate, ei lähe inimene rohkemast rahast oluliselt õnnelikumaks.
Kui kunagi mitte midagi ei saa, on jama. Aga kas kuus kulub 500 või 900 raha, ei oma mingit kvalitatiivset vahet - mulle vähemalt.
Mul on nüüd uusi riideid ning ehteid, mu lastelgi on riideid ja ehteid ka täiesti piisavalt. Väljaminekute hulk peaks LANGEMA, mitte tõusma? Aga ei, ma lihtsalt annan vähem meeldivaid või ebasobivas suuruses riideid ära ja ostan uue kleidi, mis rohkem täkkesse.

Enam ei tee nii. Aitab küll.
Nii jõukas ma tõesti ei ole.

Krt, kell on juba peaaegu õhtu?! Ja ma pole rohkem kui 2 rida kirjutanud ilukirjandust!
Muide, mõtlesin täna rongis sõites, et kuigi olen teadlikult pingutanud, et mu lood saaks Blechdeli testis läbi, üks veel-mitte-ilmunu vist ei saa. Olgu, seal ongi naistegelasi napilt, peamiselt on kaks meest lumes sumpamas, aga kas see peaks vabandus olema või?
Mitte et lugu ümber teeksin, lihtsalt - see tuli nii loomulikult, nii sujuvalt, et naised on loos aint lisandused meeste eludele.
Mingid ripatsid, mitte iseseivad inimesed.
Tuleb endale teadlikult meenutada, et me oleme inimesed! Mitte "ka inimesed" vaid inimesed! 
Lahedad tundelised stseenid võivad aset leida ka naiste vahel! Ei ole naistel ette nähtud igavad olla, kui mehi silmapiiril pole.
Kurat, see tekitab küsimuse, mida oma järgmiseks stseeniks kirjutada. Mõtsin anda ühe lause naistegelasele, kes mulle eriti ei meeldi, aga kui mitte teha järgmist dramaatilist stseeni meestega, vaid sellele lausele midagi ehitada, peaksin ju terve lehekülje temaga tegelema!
Ei, annan lause naistegelasele, kes mulle meeldib ka. Mhmh.

69 sõna veel.

Vaata, see demonstratsioon, kuidas ma olen kirjutades nürilt järjekindel, mis siis et puhanguid on minimaalselt, on ositi see, mida ma oma vaiksel moel olen siin võrgupäevikus algusest peale teinud.
Mulle läks hästi hinge kellegi küsimus paar aastat tagasi, et mida ma mõista annan, mida väljendada tahan sellega, mida kirjutan?
Ikka mõtlen sellele vahel.
Sest ma näitan end nurga alt, loomulikult. Aga alles täna ühe sõbraga arutades taipasin, mis see on, mida teen ja mida ootan.

Mina naljalt ennast ei kiida. Jee mina, tegin seda, jee mina, tegin teist, tuleb enamasti teemade peale, kus olen ise ette arvates keskmisest kehvem ja millega vaeva nägin.
Aga neid asju, mida enda arust sujuvalt hästi teen ja olen, ma enamasti jutuks üldse ei võta, sest mu vaikuse taga on soov näidata; "A see ongi mulle tavaline ju!"
Noh, ongi, eks ole.
Ent see ei tähenda, et ma ise vaikselt endaga rahul poleks, et neid teen ja suudan ja elagu mina! Et tegelikult kasvõi natuke kiitust ja tunnustust ei tahaks, sest olen nii kuradi lahe, te ju märkasite? Märkasite ju?!

Lihtsalt eeldan, et mul pole vaja öelda, inimesed näevad niigi. Ja noh - vat seal tuli enne enesetapmist ikka räme lõtk sisse.
Olin tükk aega täis siirast uskumatust, et ei nähta?! Olgu, teen paremini. Ikka ei nähta?! No olgu, olen veel parem. Ma olen nii kuradi hea, parem olla lihtsalt ei suuda - ja mida ma maailmalt tagasisideks sain? Kas keegi oigas, kuidas sa oled nii krdi oivaline, lihtsalt rõõm, et sa oled nagu oled? Kas keegi üldse märkas sõnades?
Ei. Maailm. Tahtis. Rohkem.
Inimesed. Väljendasid. Mida. Võiksin. Ikka. Paremini. Teha.

Kui olin antidepressandid peale saanud, tuli arusaamine, et aa. Enamik inimesi on lollakad.
Algul ilmnes see, kui oma ilukirjanduslikke lugusid tegin ja ühele täiesti nutikale toimetavale kodanikule, kes siin, seal ja kolmandas kohas  ütles, et keera tuure madalamaks, ei ole vaja kõike pudiks mäluda, seletasin mitu korda, et lugejad on lollakad, nad ei saa nüansiga väljendatust tõenäoliselt aru.
Tegelt olid ta soovitused head ja võtsin neid kuulda loogikaga "Noh, aga sina ju said aru? Ah, ei pea kõike madalaimale võimalikule tasemele söödavaks tegema, õige!"
Aga nüüd pean ka tõdema, et ega paljud inimesed ei taipagi muidu kiita, kui ise ees ära ei kiida, et näe, seda tegin hästi ja toda tegin hästi. Tahad, et märgataks? Peab ise ütlema, et näe, see oli hästi, tunnusta!

Ega ma ei taha näpuga näidata.

Selliseid on teisigi, näiteks Rents või notsu - loogika on ilmselt neil nagu minulgi, et kui mul seda või toda hästi teha raske pole, ei olegi see Saavutus. No mul on eeldused, millega on O või K tegevust lihtne teha, ega see minu teene pole! Või näiteks mul on kuidagi J veres ja kogemustepagasis, kerge on olla nürilt järjekindel kohas, kus 97 inimest sajast loobuksid.
Enda kiitmine asjade eest, mis pole vere hinnaga välja võideldud, tundub kuidagi - hirmus kohatu.

Nüüd olen natuke heldemalt end kiitnud ka, näiteks võrgupäevikus.
Aga enamikku häid tegusid ikka ei maini, sest need on ju loomulikud. Keegi peale kõige targemate ei märka mu kangelaslikkusi, kui ise esile ei tõsta? Nojah, mis teha.
Nii on.
Aga kurat, ega ma KÕIKE head ju ometi kiitma ei hakka?!

pühapäev, 14. mai 2017

Nädalavahetus - ja ärge tulge mulle rääkima, et see veel kestab!

Ma ei teagi, miks see laul mulle nii meeldima on hakanud, aga on.



Muidu: kas ma pean nii palju tegema, et kogu aeg puhkan eelmisest päevast välja?! Ilmselt ei.
Ma mõtlen välja veel, miks ma siis teen nii. Aga seni elan nagu oskan.
Raskustega.
Halle juukseid on ka kõvasti juurde tulnud. Enamasti ma oma meelekohti ei näe, aga kui juuksed kinni, siis mõtlen, et krt, peaks värvima v? Ma ei ole veel otsustanud, kas tahan. Vast on loomulikud hallid karvad hoopis lahedamad? Samas, nii oleks hea õigustus enda ees nt punaseks teha hoopis kõik.
Ma olen punane olnud küll. Vbla on taas aeg.
Vbla ka mitte.

Siis ronisin hommikul kaalu peale kuuajase vaheaja järel. "Aah, ma olen paksuks läinud!" ütlesin esimese asjana. Siis: "Ei, kui ma olen ühe kilo juurde võtnud, ei ole "olen paksuks läinud" see asi, mida öelda või mõeldagi!"
Seda enam, et 2 kilo on täiesti suvaline kaalu kõikumispiir.
***
Nüüd on enam-vähem normaalsed asjad öeldud ja edasi läheb kõik mulle endalegi hoomamatuks. Sest eilne päev oli enda surnuksrühmamises juba omaette tase. Ei tundu takkajärgi mõeldes ka reaalne.

Esiteks läksin lõunalinna. Pealinnast 8:04 mineva rongiga.
Siis läksin jalgsi Ada juurde, kuhu panin osad raskemad asjad.
Sealt läksin Lutsu raamatukokku, sain teada, et saavutasin ulmejutuvõistlusel 10.-11. koha, millega olen rämerahul, sest jutt oli minu enda arust hea, aga ulmet (nagu ma kõigile, kes huvi tundsid, entusiastlikult rääkisin) näpuotsatäis, ja phmt oleks minu päevane jaksulimiit juba otsas ja lusikatel lõpp peal.
Ainult kuna olin nii rõõmus oma koha üle (enne arvasin, et suvaline koht vahemikus 7-17 on hea, aga kui selgus, et esiüksteist avaldatakse paberil ja raha eest, kohe tahtsin sinna kuuluda), ei kukkunud päriselt kokku, vaid läksin jälle jalgsi Ada juurde tagasi ja magasin.
Kaks tundi.
See, kes on vasakul seljaga, sai kolmanda koha ja jee meile mõlemale!
k.k.p.s. tegi pildi
Ja siis läksin postapokalüptilisele stiilipeole.
Raskustega. Ma ei leidnud õiget kohta ning kõmpisin enne kolm korda ümber vale ja kuradi suure maja, mida arvasin olevat number 42, sest ta oli 44 kõrval ja ühe seina peal oli näha väga kulunud "2", mille kõrvalt arvasin nelja ära kukkunud olevat.
Ma eksisin. 42 oli hoopis teisel pool 44. 
Aga no leidsin viimaks üles.

Jõin end seal purju, tantsisin väga vaikse muusika saatel täiesti üksinda, tegin kaks suitsu, vestlesin, vaatasin seinal jooksvat ilma hääleta filmi ja taandusin siis Ada juurde, sest kell 22 oli mu mahv nii otsas kui otsas. 
Ja kell 02.50 ärkasin iivelduses ja peavalus.
Poleks vist pidanud 100 grammi konjakit ära jooma. Kuigi see oli päris konjak ja maitses ka hästi.
Aga arvestades, kui vähe ma joon enamasti, oli seda selgelt palju.

Ja siis võtsin tablette ja käisin öösel duši all ja tänaseks olen --- no olen elus.
Napilt.
Kui koju saan, taastun. Ma arvan, mitu päeva. 

A koht ulmejutuvõistlusel on ikka nunnu. Nagu - jee, ilmun jälle paberil! Lubadus selleks aastaks juba täidetud!

neljapäev, 11. mai 2017

Puhkepäev vol II

Oota, see ongi puhkamine v?
Nagu SEE?!

Olin täna täiesti läbi eilsest (üritasin end tervishoiutöötajaks registreerida, aga kuradi terviseamet oli minu külastatud paigast NÄDAL TAGASI ära kolinud), aga mõtsin, et no tavalistele asjadele lisaks poja püksid võin ikka ära parandada. Aga kuna need olid juba teist korda samast kohast katki, otsustasin seekord lappida.
Siis ma nõelusin.
Kaks tundi.
Nüüd olen vrakk, sest peenem käsitöö ei ole just mu forte. Kuradi nõela kuradima paremas käes hoidmine ja enda kuramuse võimalikult harva torkamine.

Kuna olen nii läbi, ei läinud isegi jooksma. Aga oleks siis kuidagi reipam tunne sellest!
Maailm tundub kuidagi kauge ja ebamäärane, olen ainult mõned sammud veel liiga lähedal, et saada adekvaatset üldpilti - aga peaaegu. Peaaegu tajun, mis suures plaanis toimub!
Inimesed on ka lihtsad, läbinähtavad, ja mind hirmsasti tüütab, kuidas nad leiutavad raskusi seal, kust mina lihtsalt läbi läheksin, ei suuda anda selgeid ei-jaa vastuseid ning tekitavad oma peas hallide varjundite müriaade.
Pfff. Kõik on ju LIHTNE, enamik raskusi väljamõeldud - või kui on objektiivsed, siis enamjaolt inimeste määratu lolluse tõttu.

See on tunne, eksole. Ega ma TEGELIKULT kõikehõlmavat tõtt taipamas pole. Isegi enda arvates.

Kui olen väsinud, aga teadlik, siis suudan oma tundeid kallutada ses suunas, kus ei oota mitte endapõlgus ja süü teemal "miks ma pole parem", vaid "olen niigi hea!" See oli vist eile õhtul, kui sõnastasin endale ära, et jaa, olen surmväsinud, täiesti hunnikus omadega seepärast vaimselt ja füüsiliselt, aga see ei võta mult teragi oivalisust maha.
I am the warrior and this is my song on ikka tõsi. Sõdalanegi on vahel väsinud, jõuetu, kurb, haavatud. Kaotused on võitluste sama lahutamatud kaaslased kui võidud. Kui praegu ei jaksa, ei tähenda ju see veel, et mul midagi viga oleks!

Aga mõnikord - sageli - olen liiga väsinud, et teadlik olla, ja siis läheb kõik halvaks. Eriti tuju.

Eks ole, ma ei ole üldse hädas seepärast, et ma tervishoiuregistrisse kantud pole, ega ma väga tahagi tööle minna ja kandideerida ma saaksin ka ilma. Lihtsalt peaksin märkima, et diplom olemas, kannan enda kohe registrisse, kui vaja on.
Lihtsalt ma väsitasin end risti-põiki ära, muidugi oli mul veel linna asja ja see olnuks juba isegi väsitav - ja no kuradi kuradi kurat! Mitte millegi nimel!

Ja no see tänane nõelatöö! Üldiselt ma arvestan ühe lusika tegevuse alla, milleks on "ese nõeluda" ning see tähendab umbes seda, et sokis auk kinni tõmmata või nööp ette õmmelda. Mitte kuradi eseme pinna nõelumine, teise augu nõelumine, paikade väljamõõtmine ja paikapanemine, nende tihedate pistetega kinniõmblemine ja lõpuks ikka ühe terve kantava eseme saamine.
See VIST võttis rohkem kui ühe lusika.

Aga isegi selle arvelt ei ole enda peale pahane. Sest mul on ju rõõmsam, et mu pojal on kantavaid pükse üks paar rohkem? Muidugi olen!
Pealegi on need tegelikult täitsa uued püksid, paar kuud kasutuses olnud, lihtsalt jalgevahelt kärisesid kohutavalt katki.
Lasteriiete osas hiinlased siiski päris usaldusväärsed pole. Aga kui meil on juba säärased püksid, pealegi riidest ja tegumoega, mis Poeglapsele väga meeldivad, olgu nad vähemalt laias laastus terved ja jätkuvalt üleni kantavad!

Väga ... väga igapäevajutt sai =) Postitus selles, kuidas pükse nõelusin.
Nojah, vahel olen selline ka, tõden ja muhelen omaette.

esmaspäev, 8. mai 2017

Puhkepäev

Teadlikult võtsin puhkepäeva.
Pole siin midagi teha ja teha, kuni jälle süda paha ja peavalu! Mingeid natuke-asju ikka teen, aga ei mingit kohustust kuhugi MINNA näiteks.

Keskkonna vahetamine on nimelt ikka veel jube kurnav. Võtab lusika kohe maha - ja oleks siis kuhugi minek üks ja ainus keskkonnavahetus! Ei, esmalt lähen toast õue, siis (kui teise linna ka minek) rongi peale, siis uuesti õue ja alles siis jõuan lõpppunkti.
Kui enda vastu eriti julm olen, tuleb veel õue minna ning UUDE lõppunkti.
Alles siis koju.
Keskkonnad üha vahetuvad.
Noh, ja veel inimestega ka suhelda on täiega kohutav koormus kaelas. Kõik teekonnad üksi ära teha, üksi kuskil väljas söömas käia (teenindajale toidu nime ja "aitähi" ütlemine ei ole suhtlemine õnneks mulle), üksi linnas luusida (vastutulijad või kaasreisjad rongis ei loe) on väsitavuse osas peaaegu kombes siiski: keskkonnavahetus on, aga selle haldan enam-vähem ära.
Aga kui eesmärk on kuskil kellegagi rääkida ja võibolla näiteks kangapoest nööpe osta, on  palju-palju väsitavam.
Eelnev ei tähenda, et ma ei TAHAKS inimesi näha. Eriti kui nad on mulle kallid, ma jään väga kurvaks, kui neid inimesi ei näe.
Aga MA VÄSIN ÄRA. Lihtsalt sellest, et nad on, et suhtlen, et  mingid mittekontrollitavad värgid on vahetus läheduses ja teevad oma asju.

Et selles kontekstis on imelik, et veel lapsi tahan? Ah, aga oma laps on teistmoodi! Keskkonna vahetamist ka ei nõua =)
Ja tegelt mul tuleb lusikaid kogu aeg tasapisi juurde. Tasapisi. Aga tuleb. Lihtsalt mitu päeva järjest linnas käia ei ole teema. Ühel päeval käidud, tuleb päev jälle kodus puhata.

Mulle see rolliaktsepteerimine eelmise postituse lõpus oli üpris valgustuslik, muide.
Seletas nii palju mu purunenud sõpruste kohta. Sest inimesed olid kogu aeg ju samad, ok, et ma enam ei lubanud endale halvasti öelda, ei lasknud enam empaatiavaest suhtlust läbi - jaa, seletas mõndagi. Aga samas, kui järele mõelda, siis ALATI oldi enne taipamatud, mõistmatud ja otse vaenulikud mu enesetapmise osas. Ja mul ei olnud mitte mingit piirangut ega tõrget seepeale inimene persse saata (kuigi ma nii jõhkralt ei öelnud, ideeliselt saatsin aint).
Et sa arvad, et mu enesetapmine pole minust oluline osa ja ma sain lihtsalt loll olla seda otsust tehes, möödas, ebaoluline, edaspidi olen targem? See oli selline ühe hetke hullus, TEGELIKULT ma ju selline pole?!
No ega mul sind sellise vaatenurga, tahtliku pimeduse ja isevalitud nõmedusega ka millekski vaja pole!
Ma ei saa aru, kuidas ma kellegi jaoks ILMA Rongita eksisteerida saaksin =) Mind ju ei oleks, sellisena, nagu olen! See oli väga väga minu otsus, mina äärmuseni, mitte mõni "mittemina", ajutine ei-tea-kes.
Nüüd ma elan koos selle tehtud otsuse ning selle tagajärgedega - ja krdi hästi elan pealegi.

Ach, puhkepäev on nii tore =)
Midagi ei pea - see tähendab, ei pea ka enda arust. Nipet-näpet, igapäevased kuus asja ja siis veel kuus sellist pisikest, see ju ongi puhkus, mh, ah?
Kuigi piima ja koort peaks poest tooma =/ Ilma elada on vilets ja ajada poeg poodi on sama vaevarikas kui ise minna. Või halval (tõenäolisel) juhul vaevarikkam.

Vincent Valentine kogu oma ilus ja uhkuses
Eile tutvustasin tütrele Final Fanatasy VII-t kui ammendamatut ilusate meeste varaaita, kusjuures neil ilusatel meestel on kõigil ka viimase peal taustalugu. Tal on üsna sama maitse, mis mul - ainus selge ja suur erinevus on suhtumises koera seljas sõitvasse kassi. Minu arust on see võeh, jaburus ruudus, miks seda sinna vaja? Tema arust aga nunnususe tipp, kui tema seda mängu mängiks, mängiks ta kassi.

Aga Vincent Valentine on meie mõlema arust nii cool, et no ei saa. Kuigi Sephiroth muidugi ka. Ja Zack. Ja Reno ja Rude on duona täiesti äravõitmatult armsad. Ja ...

Mulle on väga korduvalt öeldud, kuidas mu tütar on nii kaunis, küll ta hakkab mehi peapöördega rajalt maha võtma - ja siis ma mõtlen endale nooruses ja sellele, kui kohutavalt palju on minul mu välisest ilust kasu olnud.
Kurat, oleks vähemalt ise olnud enesekindel ja rahul! Ei, kui mul ei ole oma välimusest kasu, see lihtsalt pole piisavalt kaunis ilmselt, järelikult ongi vaja põdeda.
Oleks ilusam, saaks kõik korda.
Et sisemine ilu? Mis ma sealt ka pole piisavalt ilus v?! Veel põdemisruumi!

Ma väga, väga loodan, et saab nende meestega nagu saab, aga vähemalt enesekindlust on mu tütrel rohkem kui minul!

Aga poeg õppis täna tegema sõlme lahti nii, et see ei lähe umbsõlme vahepeal. Et nii vana ja alles nüüd?! Õige, põdegu tema ja mina vanemana ka, et me täiuslikud pole.
Või siis mitte =P
Ta nüüd oskab! Jai!

laupäev, 6. mai 2017

Mis roll on sinule põhiline?

Oi, tere!

Migreen üle, uued tablad ostetud, kõht ka ei märatse (ega ole täkku täis - muide lapsepõlves koos vennaga kasutasime sõna "hobune" seksi koodnimetuseks, sest korra nägime temaga saadet hobuste paaritamisest ja olime mõlemad, lõug töllakil, selle pihta) ning siis võib jälle maailma paigalt liigutada, onju?
Muretseks rohkem oma tendentsi pärast liiga palju teha, aga tegelt on vaimselt päris hea olla, ainult keha ajuti veab alt. Kui endale meenutan, meenutan ja meenutan, et ei PEA, ma võin, on tegelt hea kerge olla. Jah, mul ei ole lusikaid piiramatult - ent neid on siiski selgelt rohkem kui aasta eest näiteks. Isegi rohkem, kui poole aasta eest.
Ning täna liigutasin jälle maailma paigalt ja ei surnud ja ma ju võin?
Vahel.

Pikad päevad ja kaua valgeolemine ilmselt ikka ka mõjutavad. Võibolla on õigus mu emal, kes arvas, et antidepressantide annuse vähendamine TALVEL oligi juba eos hukule määratud katse.

Phmt on mul hästi vähe öelda. Olen lihtsalt servani uhke, et suutsin oma looga - sellega, mis on ideeliselt suve lõpul raamatukstegemise taotlusega kulkasse minev - surnud punktist (mis kestis kõva tund aega) edasi saada. Korraks oli kätte rüppelangetamise ja "mina ka ei oska enam edasi minna!"-tunne, ent vahel on sest minu moodi nürist tegelemisest ka abi. Lihtsalt teed, vbla tuleb asja käigus mingi mõte.
Mul vahel ikka tulebki.
Üldse on nii HEA olla. Kerge.
Muretu.
Kas see tõesti on sellest, et õues on valge? Midagi muud nagu ka pakkuda ei oska. Sest oleks ma siis mingi innukas kevadeootaja olnud! Ei, kui talv on selline klassikaline ohtra lume ja jääga, meeldib ta mulle KÕVASTI enam kui kevad.
Mitte et meil oleks olnud sellist talve peale 2016 novembrit - siis oli talv ära, neli nädalat külma ja lund järjest. Kui järele mõelda, oli ka 2016 suvi läbi juunikuuga.
Huvitav, kui kaua peaks aeg sedasi nihkes olema, et tekiks uus normaalsus =)? Ja enamik aega polekski selliseid klassikalisi aastaaegu, oleks lõputu uduvihm ning ebamäärasus ning see tundukski inimesele "nojah, nii peabki"-na? "Suvel" lihtsalt oleks baastemperatuur 10 kraadi kõrgem.

Tore, ma räägin ILMAST. Ja enne seda tervisest! Omaenda vabal tahtel!

Kui natuke sisulisemate teemade peale minna, siis ma tõukasin oma parima sõbra sõpruseteemaliste mõtisklusteni ja tema omakorda tõukas mind natuke sügavamalt sellele mõtlema kui "veri seob, sest kleepub".
Saatis mulle paar artiklilinki ja neist üks oli päris huvitav: sõprusest oodatakse muuhulgas ka omaenda lemmikrolli kinnistamist. Seal on "veri" (või isiklike lugude jagamine) ka sees sõpruse ühe komponendina, aga peamine on hoopis see rolli toitmine ja märkamine.
Ja mõtlen: sealt see minu raskus uute sõpruste sõlmimisel! Sest esiteks ma ei taha, et keegi toetaks ühtegi mu rolli. ma tahan tunnustust ja omaksvõtmist MINUNA, mitte ... ma ei tea, õendusharidusega inimese või ilusa naise või kehaliselt puudelisena. Et ma peaks kuidagi eriti lähedane olema teiste autistlike joontega inimeste, teiste suitsetajate, teiste ... maeitea, ulmekirjutajatega?
Ma olen lähedane teiste inimestega, täh. Seda rolli ma tahan endas toita, mhmh.
Aga samas, ega ma ise ei anna ka teistsugust tagasisidet: näen ja tunnustan inimesi nende inimestena, kes nad on, aga et ma kuidagi eraldi toidaks kellegi rolli ema, isa, rollimängija või kirjutajana?
Haa.
Ma tulin selle pealegi, et nii võiks, mitte artikli lugemise, vaid tolle parima sõbra lausete peale. Et mina toidaks mingeid rolle kelleski, mis pole tema spetsiifilise isiku spetsiifiline asukoht maailmas, vaid midagi muud?!?!

Nüüd ma mõistan natuke paremini samas ka neid larpareid, kes igal larpi järelpeol heietavad vanu larpilugusid, mida ma olen juba 22 korda kuulnud. Nad tahavad kinnitust oma rollile rollimängjana, noh.
Ja kui veel järele mõelda, siis minule vist on tähtis mu roll enesetapjana. Kui inimesed ei taha minuga sellest rääkida, ignoreerivad, nad salgavad minu jaoks nii suurt osa minust, et mul pole huvi nendega suhelda. Varem oli see veel tungivam, veel valusam ja ma üldse ei saanud aru, miks nad ei taha. See olengi ju mina, MINA?!
Näed siis, ka minul on roll, mida ma tahan kinnitatavat.
Ainult noh. Kõik ebaõnnestunud enesetapjad, keda ma tean, olid mingid tabletivõtjad ja mulle tundub see kuidagi - eh.
Nüüd on ülbe eks ole, aga MITTETÕSISELTVÕETAV. Et kui ikka inimene tõesti surra kavatseb, on tabletid kuidagi väga vilets meetod selleks.
Ma ei ole kunagi arvanud, et tablettidega võiks oma eksistentsi lõpetada. See on siuke appikarje-värk, onju. Peale teismeiga ma ka leidsin, et veenilõikamine on suht mage, kui just kaelaveenide kallale ei minda. Selline kaheldav värk, võimalus surra on oluliselt pisem kui äraelustamise võimalus.

Kõri läbilõikamine oli mõte, aga seal just tuli mängu see, et kes leiaks? Ma küll ei tahtnud, et mõni pereliige. Iu!

Aga jah. Ma olen ise sitt rollikinnitaja. Pole ime, et mul on raske leida inimesi, kellega üleni klapiks!

kolmapäev, 3. mai 2017

Enesealalhoiuinstinktita

Kurat, no kas ma ei saa kunagi selgeks, et ei tohi palju teha?!
Maohapperünnak pärast üleeilset? Tehtud, terve üleeilne öö ja eilne päev. Aga kuna ma ometi ennast mingil maohappel aheldada ei lase, siis pärast eilset (mis oleks normaaljuhul tavaline päev - aga mu lusikad olid juba otsas ning muidugi oli vaja VEEL kulutada) tuli öösel ka migreen.
Viimane tablett sees ja kahed valuvaigistid ka, on nüüd ainult natuke valu ja peamiselt jõuetus, aga no MIKS MA TEEN endaga nii? Kogu kuradi aeg on kuskil seljaajus usk, et ma ei ole tegelikult olemas, mind ei ole millestki märgata - ja siis rabelen end tükkideks, et ikka oleks.
Kas keegi armastab mind selle eest rohkem v?

Palju õnne!

Eriti naljakas - või noh, oleks naljakas, kui see poleks nii kurb - on, et kui ma saaksin kuskilt kõvasti raha, siis ma juba teaksin, kuhu alla see panna. Mitte mingisse enda jaoks tehtavasse koduarendusse, tätoveeringusse, lastega pildistamisse vms, ei.
Ma paneks teema alla, mis nõuab lisaks rahale ka sitta kanti rabelust, enda tükkideksrebimist ning tulemuseks oleks "vbla kellelegi meeldib".

No palju õnne, mina!

Sest kui parajasti süda pole paha kõhus toimuvast ega migreenist, kui pea ei valuta, kui ma ei tuigu väsimusest, tundub ikka, et no võin teha, palju jaksan. Ei pea lusikaid igaks juhuks kokku hoidma. Ning teen ja teen ja teen.
On siis keegi sellest õnnelikum v? Olete te õnnelikumad, et mul on 423 sõna rohkem juttu kirjutatud? Et ühe nagunii äraantava kleidi seljalt kaks pisikest auku kinni nõelusin? Et mul on pestud poolteist aknaruutu rohkem?
Mhmh, ma sedasi arvasingi.
See oleks nalja ... Ei, see ONGI naljakas. Täiesti koomiline: kui mul tuleb kahtlus peale, et mind ei ole olemas, on lahenduseks rebida end tükkideks, tehes, tehes ja tehes, ehk keegi märkab. Ja kui ma siis olen enda tükkideks rebinud, on mul nii halb olla, et SOOVIN, et mind poleks olemas.

Kui ma ei tunne end haprana, ei kahtle endas ja oma olemasolus, ma ka ei kipu end lõhkuma. Ent minu lahendus hädale ja viletsusele vaimus pole mitte vanni minna, sarja vaadata või kooki teha, minu lahendus on üritada maailma paigalt liigutada.
Pffff.
Hanna (jep, ma tean mitut sellenimelist) tegi

Tegelt ma ei ole enda suhtes üldse mürgine. Aitab sellest endamürgitamisest küll! Oletatud piisavalt, kuidas ma ei ole piisavalt hea, peaksin ikka teistsugune olema.
Olen, mis ma olen.
Aga kahju on endast. Enesealalhoiuinstinkt on mul väääääga nõrk.

Noh, sellel enda mittehoidmisel on oma hea külg ka, loomulikult.
Vaata, ma olen jätkuvalt veendumusel, et inimesed muudab kõige hullemaks, talumatumaks, vägivaldsemaks ja julmemaks usk, et neil on õigus. Sellest tulenevalt tükk aega püüdsin kõiges kahelda, relatiivselt vaadata, aduda asjade suhtelisust. Või mis "püüdsin". Mõtlesingi maailmast mitte milleski kindel olles!
Aga enam ma ei karda muutuda nendeks, keda jälestan. Sest ma ei karda eriti midagi =) Ja kui mulle mitu korda üle kontrollitult ikka tundub, et mul on õigus, kuradile!

Et ma võin eksida? Mhmh.
Võitlen ikkagi.

I am the warrior and this is my song!




Ei, tean küll, et olen seda lugu juba kaks korda jaganud, aga see, just nende sõnadega ja sellisena, on minu lugu!