neljapäev, 29. juuni 2017

Kõike saab osta?!

Oh, pärast kunstliku viljastamise idee omaksvõtmist (s.t. muidugi oli see ka enne mul mõttes, aga stiiilis "see on nii jube kallis, kui TÕESTI teisiti ei saa ...") on maailm palju valgem ja helgem ning mina täis indu lasta päevadel kuluda, näha tulevikku.
See painas mind kohutavalt - et tahan midagi (kedagi), aga no ei saa ise eriti selle heaks midagi ära teha. Või õigemini saanuks, aga mõtegi oli ääretult vastik - no see mehe äralohistamine ja tema abiga salaja lapse tegemine, "oh, ära kondoomi kasuta, ma olen sellele allergiline ja pärast mu viimast kontrolli pole seksinud kellegagi ja ma usaldan sind" (kusjuures on täiesti reaalne risk korjata nii endale kui halval juhul ka lapsele HIV, palju õnne). IU!!!!

Aga äkitselt on kõik lihtne. Sest no - raha? See on ainult raha. Kui mul on valida, kas saada midagi (kedagi) väga väga tahetut või hoida kokku raha, see ei ole isegi valik.
Korraga on oma tita käeulatuses ja maailm nii kullane ja hell, et ...! No mis siis, et magada ei saa. (Iga päev läheb uni varem ära - olen juba 4.11-ni välja jõudnud, kusjuures ei lähe ära seepärast, et unine pole, vaid on vaja pissile minna, aga pärast uuesti ei jää.) No mis siis, et ilmad külmad, kuigi peaaegu juuli! Mis siis, et seinavärvimisplaaniga millimeetritki edasi pole nihkunud! Mis siis, et üks põhjusi, miks ma magada ei saa, on valu jalgades, kuitahes palju ma valuvaigistavat masinat ka kasutaks (aga ilma oleks kolm korda hullem)!
Nii tühised asjad!
Täielik vaimustus.

See muudab mu ka avalamaks päris meestelt küsima - enne mul oli ikka väga tõrge nende isaste ees, kes ülisuperoivalised polnud, aga nüüd, kui varuplaan olemas, on kõik lihtne. Kui mees tundub mulle parem kui anonüümne spermadoonor oleks, küsin. Kui halvem, ei küsi.
Mõõdupuu olemas, kõik klaar.
Ma ei ole isegi "miks ma seda varem ei uurinud?!"-pahane enda peale. Lihtsalt nii tore, et enne oma 38 sünnipäeva juba asjad üle vaatasin! Aitäh, x!

Mida kõike ei saa rahaga osta! Isegi oma kõhtu beebi ostmisel on riiklikult enam-vähem paika pandud hind!

Ei, ma teadsin juba ammmmu (noh, nt 27 aastat), et best things in life are free on täielik jama, aga ikkagi ei tulnud selle peale, et tita saab endasse ka ju osta!
Korraga koomiline ja nii jube, et sõnu pole. Kuidas rahal ongi maailmas nii palju võimu, kui oma kõige õudsemates kujutlustes kujutlenud olen. Päriselt ONGI nii. See pole küüniline sünge vaatenurk, vaid reaalselt, kui sul on raha
võid osta mida (keda) iganes.



Jah, olgu, detailselt KÕIKE ja just sellisena, kui täpselt määrad, ei saa. Aga ikka VÄGA palju.
Peaaegu nagu vägivald - teate küll: kui vägivald ei lahenda su probleeme, on järelikult vägivalda lihtsalt liiga vähe.
Ma ei ole end küüniliseks pidanud, ent kui reaalsus sedasi õlale koputab ja saabub arusaamine, KUI süütu ja heauskne olen, on enda pärast täiega naljakas. Aga teate: ma ei arva, et ostetud laps oleks kuidagi kehvem kui lihtsalt tehtu. Absoluutselt ei arva.
Pigem on ta isegi parem: sedasi on selge, et tahetigi just LAST, mitte seksi ja "juhtus".

=P

teisipäev, 27. juuni 2017

Möh, möh ...

Aeg lendab jälle.
Nädal siin või seal ei tundu üldse tähenduslik. Pole enam ootamist = kõik on üsna suvaline. Poeg on suvevaheajal, ei mingeid kohustusi tema kooliga seoses. Ainus asi, millel on MINGI udune tähtaeg, on mu uus jutt, aga see on ka MINGI. Väljaandja ütles, et tema plaan välja anda ei aegu.
Kõige jaoks on aega just nii palju, kui ise tahan.
Lahe.

Ma rahulikult, rahulikult teen. Kuigi selle lapseideega tuleb vist kiirustada - eriti kuna üks laps pole kõik, mida tahan, kaks oleks miinimum.
Mõtlesin välja veel ühe, kellele temaga lapsesaamissooviga läheneda, ent tõsi on, et tõenäosus nõustumiseks on jätkuvalt madal. Olen suhteliselt segaduses, mida edasi teha, kui tema ka "ei" ütleb.
Mida ta tõenäoliselt teeb.
Nagu - mulle meeldivad nii vähesed mehed ja need on enamasti suhtes ju juba!

Ei ole enam isegi tunnet, et see oleks häda. Väga paljud mulle mitte meeldivad mehed on ka suhetes. Keegi arvas, et nad on ok.
Mis mul sellest. Mina ei arva ju.
Hirmus tore on, et toredatel on toredad kaasad, ja nende pärast on täiega pojeng!

Juba kolmas postitus järjest sel teemal. Nojah, aga mul pole midagi väga teha muud, kui mõelda. Tahtmine on kõik see vaba aeg täita? Võiks ikka lapse saada. Paratamatult viib see idee ent tõdemuseni, et laps jee, aga KELLEGA?! Ja ringi-ringi-ringijooks mööda sama staadionit.
- A ma ei taha väga kedagi reaalset!
- MIKS ma ei taha? Enamik inimesi näib tahtvat!
- Mul ei ole ju midagi viga - niisiis on teistel!
- Nojaa, aga fakt on, et üksinda lapsi ei saa!

Ausalt, ma ei arva, et see oleks tüütum teema kui Rong, inimesed on lollakad või mõni muu nabauurimine. Kannatate ära!

Muidugi oleks probleem lahendatud, kui armuksin kellessegi (või noh, kui tema minusse vastu ei armuks, oleks teine probleem asemel), aga midagi ei oska selleks ka teha.
Koos kaljuserval kõõluda iga meeldetuleva enam-vähem toreda vallalise mehega vbla? Aga ma ei karda ju midagi, adrenaliin hakkab väga loiult tilkuma ning tõenäoliselt oleksin ma ka kaljuserval: "Nojah, kui ma siia juba tulin, võib ju kõõluda ka. Ja teine oleks nii pettunud muidu!"
Sõnaga: ma ei ole kuidagi normaalne. Jaa, keegi pole, aga mina siiski kohe eriti mitte. Teha asju, sest need keskmiselt mõjuvad?
Ahem.
Aga lastesaamisele mu vastumeelsus enamiku isastega (muide, tegelt kehtib ka emaste kohta) lähedaseks saada kuidagi kaasa ei aita.
Kusjuures mul ON mingi seksihuvi ovulatsiooniperioodil.
Täiega tore. 0 orgasmi jätkuvalt pärast Rongi, aga no - olen ikkagi rõõmus, et päris surnud kala ihahulka pole kogu aeg sees, on natuke ... vaheldust.

Ei tea, mida muud teha, niisiis vaatan One Piece'i ja kirjutan.
Minu kava arvutiga mängida ei ole kuhugi jõudnud, sest mu läpakale ei saa panna välist videokaarti, mis tähendab, et juba ostetud mängu JA juba ostetud videokaardi kasutamiseks oleks vaja osta ka uus arvuti. Laua oma, ekstra mängimiseks.
Aga nii suur mu mott ka pole, et seda nüüd-kohe-kiiresti teha, kui mu ainus probleem on "liiga palju vaba aega".
One Piece täidab praegu kenasti tolle ülesande ära, kuni titat pole ja sedasi. Vaatasin pisteliselt siit-sealt laste (peamiselt poja) kõrvalt, aga mõned nädalad tagasi hakkasin süstemaatiliselt algusest peale.
Olen praegu episoodi 72 juures.
Kokku on neid hetkel 794 (kuigi viimaseid seitset olen samuti järjest ja hoolega vaadanud). Aja tapmine ei ole veel mõnda aega eriline murekoht =)

Kuigi aeg viskab mulle vimkasid vastu. Näiteks täna ärkasin ja jäin ärkvele pool viis hommikul. Tegelt tean, et see on vähesest söögist (Organism: "Kuule, tõuse üles ning mine juba jahile, eideke, kõht on tühi!") ja pool kümme õhtul oli VÄGA varane aeg magama jääda samuti, ent see ei muuda tõsiasja, et mu ees on üüüüüüratult pikk päev nüüd.
Nagu - kell pole veel seitsegi ja mul on nii palju tehtud, et lausa igav!

Isegi poodi ei saa minna, sest poed on veel kinni.

laupäev, 24. juuni 2017

Täiesti jaaniööga seostumatu

No ma ei saa.
Sanji on NII NUNNU!
No ja veri ning haavad meeldivad mulle ikka
ja piraat olles (piraadid ka meeldivad!)
saadakse ikka vahel haavata ja awwww!
Mõtlen, et One Piece'i tegijad on maailmas olemas, Miyazaki on maailmas olemas, on Murca ja olen mina ja on Ritsik, on Steven Erikson ja mu lapsed, Ilmar, Mona Mägi-Soomer, Kapten-mu-Kapten ja Kersti Kaljulaid, õues jookseb kirsiokstel orav ja paistab päike.

Maailmal on põhjust kesta.

On palju selliseid ka, kes mulle väga meeldivad, aga kuidagi ei tundu nagu pädevad põhjused maailmal olemas olla. Ja muidugi lollakad, kes on enamus aega lollakad - mitte nagu mina ja co, kes me vahel harva.
Ent tõesti: kui panna kõik kokku ja tulevad välja mõnedki oivalised, ei olnud ega ole kõik asjata vaev, nutt ja hala.

+ Sanjile annan isegi andeks, et ta alatihti ülikonnas või vähemalt viigipükstes ja triiksärgis ringi leegib. Kui tegelane on nii cool, võib.
No ... ja pealegi on ta vahel ka lahedas rüüžidega särgis!!!
Saledad jalad, rüüžidega (võis ka pitsidega olla) särk, pikad juuksed ja mõõk - minu meheideaal, kui olin nt vanuses 12-15.
Kas olen rääkinud, kuidas läksin pärast "10 aastat hiljem" viimase osa lugemist Rahvusraamatukogust trolliga koju ja olin täiesti meeleheitel. Sest raamat polnud isegi nii hea, aga korraga jõudis mu teadvusse, et ma MITTE KUNAGI ei kohtu d'Artagnaniga, see pole lihtsalt võimalik. Seda ei juhtu mitte kuu-naa-gii.
Olin veel nädala meeleheitel pärast seda, siis hakkas tagasi tõmbama, aga see kohutav valu on mul siiamaani meeles. Et (ühte paljudest) mu unistuste meest ei ole lihtsalt olemas. Ma ei saa mitte midagi teha, et ta minu mees oleks, mitte midagi, teda lihtsalt pole olemaski!!!

Jube.

See tendents väljamõeldud kagelastesse armuda on ikka veel kohal ja muutumatu.
Ega Poeglapse isa ega Leevike ega Rongimees kuidagi teistmoodi olnud - ma mõtlesin nad välja, minu pea sees olid nad Kangelased. Kui siis reaalsus sisse lõi, oli see mu poja isa ja Rongimehe puhul mu jaoks nagu põrmustav välk.
Nad ei näinud mind üldse sedasi, nagu mina arvasin, et näevad. Mind ei olegi võimalik armastada, kui nemad ka seda ei tee! Andsin kõik - ja sellest ei piisanud. Tühi maa, ahastus ja armetus.
Mida ma üldse üritan siin?!
Leevikese puhul jõudis tema reaalsete omaduste ülekäimine minu ettekujutatutest mulle teravalt kohale ja kui olin paar kuud tõsiasju uskumata üritanud kivist vett välja pigistada, jätsin ta.
Ning põdesin veel mitu kuud edasi, et mind ei ole vist tõesti võimalik armastada, mõni võib sallida oma läheduses, kui ta päris mind ei näe, vaid on kinni mu välise kesta suhtelise meeldivuse taga.

Et mida ise meeste suhtes teisiti tegin, kui nemad mulle kohutavalt ahastusseajavana mõjunud "mittenägemisega"? Ega mina ju ka päris inimesi näinud, mõtlesin kuldse kuu selga, tunded kehasse ja piinatuse laia selge lauba taha. (Sest mulle meeldis end näha kui piinade leevendajat, noh, järelikult on piinatust vaja, et mind kihevile ajada.)
No mu oma TÕLGENDUS on, et ma TÕLGENDASIN nende käitumisi oma pea sees teistmoodi, kui need päriselt olid. Aga paremana, lahedamana, põnevamana.
Kuid nemad lihtsalt osasid minu käitumisi kuivalt ignoreerisid ja ei tõlgendanud üldse. Mida tõlgendasid, seda tõlgendasid nõmedamana, igavamana, tuimemana.

Mina mõtlesin neile kuldse kuu selga. Nemad mõtlesid mind porivaibaks. Kusjuures see, et nt Leevikesele meeldivadki porivaibad, mind ei morjenda.
Minu jaoks on (ikka on) mu lamedamaks, igavamaks ja lihtsamaks mõtlemine mu HALVEMAKSmõtlemine. Tõsi, enam see ei häiri ka mind. Mõelgu minust kes tahes kuidas tahes.
Minu olemust see ei muuda, on üsna ükskõik.
Kuigi toredate inimeste heakskiit ja vastikute halvakspanu on ikka tore. Lihtsalt ei määra mind kuidagi. Olen, kes olen, hoolimata sellest, mis teiste poolt mõeldakse.

Ilmselt see janu ehtsuse järgi on ka alus, millelt ma ei saa aru varjamisest ja valetamisest. Et ma tahan, et nähtaks ehtsat mind. Ei paremat ega halvemat, seda, kes tõeliselt on.
Mis muidugi ei seleta, miks mina armun ainult väljamõeldud meestesse. Päriselt. AINULT.
Ma olen elus ikka väga palju armunud olnud. Vbla 1000 korda? Muidugi vahel mõnesse eriti kõvasti (niu, Rongimees, niu), enamasti mitmesse korraga, aga alati, ALATI oma ettekujutusse, lukku, mis mul peas ketrab.
Tõelised inimesed? Aaa, ei, need meeldivad või ei meeldi mulle ka.
Aga armuda? Kas päris inimesse on üldse VÕIMALIK armuda? Kas armumine polegi oma olemuselt kellelegi kuldse kuu selgamõtlemine?

Mis minu jaoks wtf: minu arust mulle pole vajagi kuldset kuud selga mõelda, mul on see reaalselt olemas. Kreedo "on vaja olla nii hea, et end reklaamida pole vaja" on ka sel teemal elus. What you see is what you get, ma ei valeta, ei ilusta, ei liialda.
Ega ma tegelt ei saa ka kurta, et see teiste inimeste meelest armumist äratav pole. Lihtsalt - aga minupoolne armumine?
Seda LIHTSALT pole. Aint Sanjid jt meeldivad.

mõõk, eks ole 
Kui moodustatakse suhe ilma armumiseta, tuleb kõne alla mõistuslik "ta on toredam kui üldse mitte keegi, teeme ära".
Noh, aga minu jaoks peaks siis ikka SITAKS tore olema.
Olla minu mõistusega võttes toredam kui üldse mitte keegi on tõsine väljakutse, sest mulle väga meeldib omaette olla, ise valida, ise otsustada.
Jaa, mulle meeldib vajalik ka olla - aga selleks ei pea paarissuhet pidama, vajalik võin olla oma sõpradele ka nt.

See rist seljal, see on mõõk, noh
Phmt kirjutan siin innukalt ja pikalt, sest migreenihoog ja isegi tableti abil valuvabaks muutunud mina leiab, et igasugune hea on praegu kohane.

Oot, vaatan jälle pool episoodi One Piece'i ja kirjutan edasi! Ega Sanji ainsana seal tore ole, on Zoro ja sada kõrvalisemat tegelast ka. Ja oi! mulle meeldib selle anime moraal: tee, mida sa tahad. See on su süda, pole midagi olulisemat.
Kui midagi tahad, ongi see kõigekõige.
Näiteks magasin jaaniöö maha. Kell pool üheksa läksin ja natuke enne kuut tõusin. Plaanis oli lõunauni, aga no ei tulnud. 
Aga ideeliselt - kui teen midagi, mida tahangi teha, pingutuse mõiste üldse  ei tule mulle ajju, kuni TÄIESTI ära olen aetud füüsiliselt. One Piece räägib sama lugu: oma unelmate täitmine tähendab rämedat tööd, aga kuni sa teed seda rõõmuga, huviga, innuga, see ei ole vaev.
Miski muu ei loe, tee seda, mis meeldib ja sulle tähtis on!

Millega võikski lõpetada.

neljapäev, 22. juuni 2017

Kes ma olen?

Mõtsin netist retsepti vaadata ja siis teile rääkida, kuidas mina tzatsikit teen ja kõlbab küll - aga avastasin võrguretsepti lugedes, siis teist ja kolmandat kontrolliks peale, et teengi kõike õigesti.
Et koorimata kurgi riivimine jämeda riiviga on just see, mida ametlikud retseptidki õpetavad.
Ainult küüslauku panen rohkem, sest mulle meeldib küüslauk. Ja oliiviõli peale aega ei raiska, ma pole sellest õli külmale toidule lisamisest eales aru saanud.

Aga nojah. Selgub, et minu moodi tzatziki tegemiseks lugege netiretsepti, ignoreerige seal oliiviõli, aga till peab kindlasti olema - ja valmis! (Osad võrguretseptid ei sisalda tilli! Mis mõttes!? Münti suhtun ükskõikselt - kui on, vbla panengi, kui pole, pole.)
Ei, muidugi ei viitsi ma mingi sõelale tõstmisega aega raisata, lasen kurgil lihtsalt seista ja joon siis vedeliku ära, aga ideed see ei muuda, eks ole.

Nii palju siis jaanipäevaks valmistumisest. Ega ma reaalselt nagunii midagi erilist teha viitsi, vbla silman mõne tule üle, vbla panen köögis küünla põlema - ka lõke! Kuna lapsed lähevad maale, olen vaba naine püha ignoreerima.
Aga tzatziki on pikki aastaid, näiteks 15, olnud mu jaanipäevalemmik (nii odav, aga ometi hea!) ja midagi võiks ju mainida? Eriti kui ma eile tegin seda sööki jälle?

Nooojah.

Vaadakem asja positiivset poolt: ma ei pea püha pühitsema, lapsed võetakse ja nendega pühitsetakse mu ema poolt, võin täis rahus mitte midagi teha ja üldse mitte kurnuda.

Kuigi ausalt öelda kriibib natuke sees, et ei pea. Mitte et tahaksin, aga nii palju aastaid olen üha mõelnud ja lahendanud probleemi, kuidas lastel jaanipäeval tore oleks - ja korraga pole ühtegi nii väikest last enam, et mina midagi tegema peaks. Mis mõttes?! Ja kas ma ei saagi endale enam oma titat, kui mul on nii kõrged ootused mehele, kes teda mulle teha võiks?!
Apike.
Ma ei ole häiritud faktist, et väga kedagi ei taha, mõnega oleksin nõus.
Aga faktist, et 0 titat, väga ebamäärane lootus, et vbla kunagi mõni tuleb?!
Sellest olen.
Mismõttes mul on ja vbla jääbki olema ainult kaks last?!?!?! See tundub nii näruselt vähe. Jah, olgu, mõõtmatult parem kui üks laps, aga VÄÄÄ-HEEEE!!!!

Mossitus.

Kusjuures omast arust ei oota ma mehelt midagi müstilist.
Olgu kena, vapper ja aval, ärgu olgu loll. Mina meeldigu talle, ta olgu vallaline. KÕIK.
Ja selliseid ma tean kahte, neilt olen lapse ära küsinud, nad ei tahtnud minuga - no mida ma edasi siis tegema peaksin?!
Ok, üks on veel, aga tema on homo.
Väga keeruline probleem.

Aga see ei ole terav, just hetkel ere olev probleem, lihtsalt just praegu märgin ära, et ikka veel mõtlen samas suunas. Ma juba kaks pool aastat olen sellest teadlik, ent tegelikult see ei ole muutunud igavik otsa.
Mitte "keegi taha mind". Vaid "mina ei taha kedagi neist, kes mind sedasi tahavad, et aru ka saan".
See "mittearusaamise"-koht on muidugi vapruse nõue ka: kes ei julge mulle väljendada, riskida sellega, et mina ei taha ja ei ole huvitatud, on automaatselt ka valikust väljas lihtsalt sellega, et polnud piisavalt vapper samuti.
Et mina ise ei julgeks väljendada, kui midagi tahan? Mis te teete nalja v?

Kuigi ühe kriteeriumi võiks veel anda: kui mees annab mulle palumata nõu, võib ta minna ja end põlema panna, mul ei ole tema suhtes enam mingit huvi.

Muidu on nii, et parandan oma värskeimat juttu ja omaenda soovituste arvessevõtmine on ikka väga abiks. Näiteks lahedate asjade sisseviimine - kui kõik on nõme, kes krt peaks tahtma sellest lugeda? Kohe, kui on nõmedusi, aga taustal ka midagi toredat, on lugu parem.

Natuke on ka veider ses suunas, et mu endapildis ei too mingit muutust kaasa, et miski asi on hästi läinud. Sest - sest see on ju möödas, loevad aga ainult need asjad, mis ees? Ja ees on see jutt, mida kirjutan, mitte mingi romaanivõistluse teine koht.
Romaanivõistlus on möödas. Tehtud,
Ei mõjuta midagi. Ka mu endapilti mitte.

Peamiselt mõjutab ikka see, mis on just praegu. Mitte miski, mis juba paar nädalat tagasi oli. Möödas, möödas.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Hästi pahane postitus mineviku pihta, selge haigustunnus

DISCLAIMER: See on inimeste jalaga peksmise postitus phmt. Tõsi, ma arvan, et need, keda peksta tahaksin, ei loe ja need, kes on "mul on kahju"' või lausa midagi enamat öelnud, ei ole peksmiskirjas.

Kui ma olen haige - fakk, närune 37, oleks veel Päris Haigus! - tuleb ennast hellitada, miski muu ei päde.
Ma siis valisin endale blogisoovituste põhjal filmi ja nüüd vaatan seda juba kolmat päeva. "Wild".
Ei, ega see ei ole tõesti üldse kehv film, kolmandat päeva (ja nüüd olen umbes tunni ära vaadanud) seepärast, et olen väsinum kui tavaliselt ja tagasi jaksamispiiri "ka kolm minutit filmi on asi!" peal.
Parasjagu olen filmiga seal, kus peategelase emal on vähk ja ta küsib läbi ukse selle teadasaamise järel oma tütrelt "Are you alright, darling?"
Ja ma vihastan ja vihastan ja vihastan.
Mitte filmi peale.
Inimesed ongi sellised, mina kaasa arvatud.
Vihastan seepeale, et peategelane ütleb, kuna läbi ukse tema pisarad ei paista: "Yeah, I'm fine!", kuid ei ütle, mulle ei öeldud, see ongi mingi soovunelm, et öeldaks: "Kuule, ära minu pärast muretse! Mina saan hakkama: sinul on jama, sina võid praegu olla täpselt nii ebamõistlik, jõhker ja kurb, kui tahad. Mina saan hakkama, ära minu pärast praegu üldse pabista!"

Vihastan ikka veel, aastaid takkajärele.
Miks ma teiste peale ei mõelnud?!?!?!
Fakk, aga kes minu peale mõtles?!?!?! Kes ütles: "Sul on raske, võid minu juurde tulla millal tahes, isegi kui see on väga tihti, isegi kui see on üleni lollakas - praegu on sinul jama, minu kord on aidata!"
Ei, krt. Keegi ei öelnud. Minu asi oli olla kõige tugevam ja kui ei jaksanud, olin "Nii isekas!"

PFFFFFFFFFFFFFF!!!!

"A mine persse!" on minu arust ikka veel ainuõige reaktsioon kõigile neile mõeldes, kes tahaks mult ikka rohkem ja rohkem.
Ma, teate, ei ole masin. Pole kunagi olnud.
Et enam ei ürita ka olla, et ei tahagi - on isekus?
Kui ma teile ei meeldi, minge ära.
Krt, vähemalt ei pea ma siis teie eest hoolt kandma, muretsema "are you alright?", arvestama teie tunnetega, sellal kui keegi kurat ei arvesta minu omadega. Mul on kergem sedasi, lihtsalt minge ära, minge persse, ärge olge mu elus!

Ei, tegelt ongi juba mindud, mul ei ole põhjust rohkem kedagi peletada.
Kes on jäänud, on andnud vähemalt samapalju, kui saanud. Aga too viha, too "KUIDAS nad aru ei saa?!" elab mus ikka.
Uskumatus, kuidas nii julmalt isekas saab olla, et heita MULLE ette isekust. MULLE?!
Et ma lõpuks enam ei küsinud "Are you alright, darling?" ja tegin midagi ainult endale mõeldes, rohkem ei jaksanud teisi endast ettepoole seada, oli ISEKUS?!

Oi, ma ei saa.

Ausalt, tegelt ikka veel ei suuda seda uskuda.
Mul ei ole pahasus sees sel teemal, et enese tapmine oli inimestele arusaamatu ja nad ei osanud seda ennetada. Sellest saan aru - ma isegi ei teadnud ju. Arvasin, et on küll jäle, ent tulen sellest välja nagu alati.
Aga just PÄRAST. Kuidas saab olla, et osad inimesed pärast ka aru ei saanud?
Tean küll, olen korduvalt ja korduvalt mõistusega avastanud - aga ikka ei usu. Tundetasandil näib see nii võimatu. Kuidas teised nii teistsugused on kui mina? Kuidas nii saab, et mina näen teisi kogu aeg ja nemad mind vahel harva - kui üldse? Mis mõttes toimivad nad hoopis muudmoodi?! Kes nad on? Mu tunne, et mind ei ole olemas, ongi adekvaatne, sest sellisel moel, kui teised mulle olemas on, mind polegi neile?

Aaa, see on see eksklusiivsete kallimate mõte! NEMAD on inimestele olemas nii, nagu mulle on kõik ja nagu mina eeldaksin, et olen kõigile, kes mind rohkem tunnevad kui natukesekesekene?!
Jestas. Emake maa!
Muide, seda olen ju ka vähemalt korra avastanud?

Elu on kordumine.

Sa sured vähki ja ometi on sinu asi öelda: "Are you alright, sweetie?"
Kui sa seda ei tee, oled teiste meelest kohutavalt, uskumatult isekas ja omaenda hädade aluspõhjus.
Fakkjurmatt, nagu ütleb üks tegelane ühes mu jutus.
Fakk.
Inimesed! Lollakad!
SEDA ma olen raudselt paljupalju kordi kirjutanud, aga teate mis?
Kirjutasin veel korra ja olen rahul pealegi. Tahtsin - kirjutasin.

Kuigi haigus võiks üle minna, täh. Nagu - midagi ravida ka ei anna, lihtsalt sitt meeleolu ja nõrkus. Pea käib ringi, käsi ei tööta, näen ainult ülespoole korralikult.
Ja tahaks inimesi lüüa. Mitte et tegelikult lööks, füüsiliselt, aga sitasti võiks öelda küll. Vt ülespoole, kui ei usu.
Ei kahetse ka. Mis nemad kahetsevad v?

Tegelt on naljakas, kuidas mulle piisab ka ühekordsest laiendamata "Mul on väga kahju"'st, aga sedagi ei ole.
No enamasti, muidugi on teistsuguseid samuti. Neid ma armastan.
Aga inimeste tahe uskuda, et ei, nemad tegidki kõik alati kõige õigemini, on võimsam kui soov minuga suhelda. Mina võiksin olla See Paha, kes valesti tegi, ometi mitte nemad!
Nooojah.
Palun, ärge suhelge. Mina teid ka enam putitama ja potitama ei hakka.

See ei ole mu üksilduse salgamine. Olen üksildane vahel, absoluutselt. On lihtsalt tõdemus, et parem üksi kui koormaga.
Mis see on ka inimestel paarissuhtesse ja selle lõpetamisse pandud tundmus või? Et kui teine on ainult koorem, ei ole paarisveol mõtet?
Pagan, ma olen ikka imelik, et seda tunnet sõprussuhetesse paigutan. Aga tõsi on ka, et armusuhetega pole ma üheskoos asjade tegemisele, ühes suunas mõtlemisele lähedalegi liikunud - välja arvatud tookord, kui armusin sõpra.

Ja siis tuli selline soga välja, et siga ka ei söö.

laupäev, 17. juuni 2017

Aja lugu

irve tegi, 2012
See oli see pilt, millest üldse mu fotomõtisklus algas
Uurisin ühe "ma vaatasin su pilte ja mõned on ikka jube head!"-kommentaari peale oma facebookis vanu fotosid läbi. Üks oli nii kena, et kontrollisin, kas see mul arvutis ka on - oli. Vist siingi kunagi ilmutatud.

Võrgupäevikusse olen ikka üles pannud pilte, kus ma üksi peal ja mis enam-vähem ilusad, eksole, mis tähendab, et enamasti need pildid, mida postitusse lisada täna ja kohe, on siin juba olnud.
Kui just samataolisi mitut polnud ja valisin seekord teise.

Tollal-ammu ma seda ülalolevat meeldejätmist väärt teoseks näiteks ei pidanud, aga nüüd vaatan küll, et jee! Ilma selleta oleks mu elu vaesem!
Natuke.

Üldse on mul arvutis päris palju pilte.
Mõtlen kerge õudusega, miks.
Kas keegi kurat vaatab arvutist pilte, mis on nt 10 aastat vanad ja pole ka kuskil sotsmeedias avaldatud? Fotoalbumeid olen isegi teistel külas olles vaadanud: "Oi, kas su titepildid on seal? Põnev!"
Aga et istuks võõra arvuti taha ja kaevuks seal mingitesse iidsetesse pildikataloogidesse?
Ise vean küll pilte mälupulgal arvutist arvutisse, kui vana jälle surema hakkab ja uus saabub, ent MIKS?!
Mida ma saavutada tahan? Et ... mu lapsed kunagi veel 20 aasta pärast näitaks oma lastele, et näe, siin on vanaema noorest peast.
487 korda.

Kusjuures kuna mul endal fotokat pole ja pilditegemishuvi on ka umbes 2 kümnepallisüsteemis, mul on suht VÄHE pilte. No et kui keegi minust või mu lastest teeb, hoian alles enamiku ilusamaid ja mõned koledad sihilikult ka, et oleks näha: oli ka selliseid päevi, võis olla ka sihuke vaatenurk ning üldse.

Mõtlen selle fotovärgi üle.
Mõne pildi võiks veel üles panna siia, oleks vähemalt MIDAGI neist kasu?
Näiteks see kord, kui ma vedasin Eriksoni "Deadhouse Gates"'i igal pool kaasas ja lugesin igal vabal hetkel iga nurga taga, on ju mäletamist väärt. Jumala külm ilm oli, aga ma keeldusin raamatut hülgamast, PIDIN teada saama, mis edasi juhtub!

2011, boonusisa sünna.
Tema tegi pildi ka.

Nüüd on see raamat Amazonist tulemas, et mul oma eksemplar ka oleks. Siiamaani on sitaks oluline teos. Üks sõber tellis mulle, sest minul läks aega, et keskkonda kasutama õppida, ja tema juba oskas.

Mis, ma õppisin ka! Mul on mitu teost endatellituna samuti saabumisel, muuhulgas ka üks lugemata Erikson.
Erikson on nii tore!
Ma kirjutan üsnaväga endale meeldivaid lugusid, aga tema on veel rohkem minu maitse kui ma ise. Kuidagi adub ta minu kohta rohkem, kui isegi seda suudan.
Või siis oskab ta paremini kirjutada.
2013
Leevikese looming

Muide, see sõber, kes mulle Eriksoni tellis, oli ka see, kes mind purjekaga sõitma viis. Ta on nüüd mu lemmikute seas apsaluutselt. Veider, et mul oli vaja ennast tappa, et aru saada, kui üleprahitore ta on!
Aa, see ongi piltide mõte? Et kui ise vaatan, näen isiklikku ajalugu kui lugu enda ees lahti rullumas?

Noh, üsna pädev. Praegu vaatan ja näen? Järelikult õige asi, tasub pilte hoida.

Kuigi neid asju ja sündmusi, mida TAHAN üldse mäletada, on enne 20 eluaastat ja pärast 30. oluliselt rohkem kui vahepeal. Too aeg kuidagi sisaldas toredadest sündmustest laste sünde peamiselt.

Suht kõik ülejäänu oli rõve. Kusjuures kui alla 20 olin, oli kool - ent mul isegi on tegelikult sest ajast väljaspool kooli meeldivaid mälestusi päris ohtralt.
Tegelikult.
Aga 20-30 oli eraelu ka rõlge ning mulle meeldisid elus põhiliselt
a) mu lapsed
b) Tütarlapse isa perekond
c) lugemine

Ikka 2011 (varasemast pole ma enda arust
 väga vaatamist väärt, 30 eluaastat on piir)
Vat selle pildi autorit ei mäleta.
Äkki Tütarlapse onu?
Ma isegi ei taha sellele ajale väga mõelda.
Tuleb endal vastikus peale, kui meenub, mille kõigega leppisin, sest arvasin, et mina polegi midagi muud väärt. Stabiilne depressioon kehas, mille sees nüri visadusega erinevaid asju tegin, harjusin ära, et sedasi püsib nina vee peal ning midagi enamat tahta on kuritegu, MINA ometi seda saada ei saa ... See oli nii kuradi õudne!

Ja no ega ma hoobilt terveks ei saanud, kui 30 kukkus - umbes siis ma lihtsalt tuvastasin ära, et elu on elatav, kui teha neid ja neid asju.
Normaalse inimese jaoks see oleks ilmselt pideva laineharja püüdmine, kogu aeg peaks olema Eriti Mõnus, et saada tulemust, mis minu jaoks oli "normaalne elatav elu".

... ja isegi nii ei saanud hakkama, sest püüdsin tippu ja siis surin seepeale, et ei saanud.
Ei, tegelikult ei arva üldse, et minu viga, paha mina.
Aga kuidas olin üleni omaks võtnud, et valu ongi mu pärisosa, ma ei vääri ega saagi kunagi oodata teisugust elu, on nii hirmus!

Nii kuradi sügavalt elas mu sees too idee, et ma ei näinudki seda, ei tajunud kuidagi oma olemusest väljaspoolseisva eraldi teemana. Mu meelest lihtsalt selline oligi elu: valus. Peab olema valus, kui oled elus!
Emake maa, kui mööda panin!

no 2007, sellised olime siis.
Pilditegijat tõesti ei mäleta
Nii rõve aeg. Aga väikesed lapsed valgustasid seda - mulle ikka istuvad 0-3 ja siis 9+, ning aega, kus vähemalt üks mu lastest oli vanuses 0-3, oli 20.-30. eluaasta vahel 6 aastat. KUUS AASTAT.
Igavik.
Kuigi ma kasutasin seda kurjasti ära õigupoolest - muidu elasin nii jäledat elu kaebamata ja seda valeks hindamata, kui üldse sai, sest väikelapsed lasid ka seesugust elamist veidi nautida.

Ikka olen väsinud.
2008
Pildi nimi mu arvutis on muide "Boromiri surm".
Mul on isegi ähmaselt meeles, kuidas seda kirjeldasin.
Vägisi tekib tunne, et äkki on ikkagi PMS ka - no ei ole mulle enam tavaline sedasi kurb ja kuri olla absoluutselt mingisuguse põhjuseta.
Mul on otsene kogemus igasugustest asjadest, millest normaalne inimene (jaa, ka mina olen vahepeal normaalne olnud ja kavatsen jälle muutuda! Näiteks homme) end absoluutselt häirida ei lase, aga mina lasin ning eile ja täna lasen jälle.
Kõik olukorrad on võrgupõhised, sest elusast peast kohtumiste järel ei jaksanud ma isegi väga põhjas olles eriti põdeda. Olin liiga rahul, et end kokku võtsin ja enda Päris Inimestega Päriselt Kohtuma orgunnisin.

* kui ma kommenteerin midagi, see kas ei ole
Siin pildil näitan, kuidas Boromir
põlvedele vajus.
kõige targem jutt või on vähemalt lollina tõlgendatav (ka mina vahel, ka mina!) ja keegi teine enam seepeale midagi ei ütle.
Minu sõnastamata sisemõte on siis: "Kõik nägid mu nõmedust ja otsustasid, et nii lolli inimese vestluses osaledes ei tasu arutledagi."
* kui skaibin midagi kellelegi ja ei vastata. Sisekõne: "Käin talle pinda oma suhtlussooviga".
* kui mulle saadetakse nõme sõnum või kommentaar. Sõnastamata sisekõne: "Mind peetakse nii rumalaks, et see jutt peaks mulle arukas tunduma?! Äkki olengi?"
* kui kirjutan fb-sse mingi terase kommentaari ja siis seda ei laigita. Kas mu sarkasm oli nii terav, et inimesed arvasid, et olengi juhm?
* kui inimene, kes mulle täitsa meeldib, on juhm mitmel korral järjest. Sisekõne: "Ma ise olen juhm olnud teda hindama hakates. Mida ma nüüd tegema peaksin, viskama ta oma südamest välja või kui ta mind otseselt ei sega, ignoreerima?"

See on kõik ääretult koomiline, sest vaatan end parasjagu kõrvalt ja näen, kui mööda. Kuidas TÕESTI ei peaks kogu aeg arvesse võtma, mida teised must mõtlevad, sest esiteks ei mõtle nad enamasti üldse mulle, ja teiseks isegi kui mõtlevad ja mõtlevad halvasti, teavad nad vähem kui ma ise, mina tean paremini.
Lisaks olen selge tarkusenats ja eeldan, et teised on ka.

Aga pole hullu, esiteks on kuidagi rõõmsam olla jälle (kuigi päevi pole, valutab mul ju kurk! Lihtsalt tõbine, haigus rikub alati mu ära!) ja teiseks mõtlesin juba ammu selle üle järele ja leidsin, et rumalusest on üks hullem patt.
See on argus.
Inimene, kes tegelikult teab, kuidas oleks hea, aga ei julge midagi teha, on minu silmis hullem kui see, kes teeb nõmedat asja, aga vapralt ja uskudes, et nii ongi hea.
Ja noh - araks ei suuda ma end enam ka kõige ahastavamana pidada.

neljapäev, 15. juuni 2017

Ikkagi inimene!

Iga kord, kui midagi lollakat teen, mõtlen sinna juurde, et hei! Alternatiivid oleksid hullemad, võiksin ka üldse mitte midagi teha, olles surnud või nii kõva ajukahjustusega, et ei oskaks ka putru süüa.
Üldse, olen inimene, järelikult on lollakas olemine mu pärisosa.

Eile jõudsin lõpuks kohale tätoveerija juurde, kus leppisime umbes kokku, mida endale seljale tahan. Aga pole ka ime, et esimesel korral ei jõudnud ja ka eile otsisin kümme minutit, enne kui helistasin ja abi küsisin, sest pidin minema Jakobsoni tänavale, aga netist otsisin välja, kuidas saada sama majanumbri juurde Jakobi tänaval.
Puhas juhus, et need kaks tänavat suhteliselt lähestikku asusid =P

No mida ma ikka oma seljale tahan, eks ole, ei ole üldse võimatu mõistatada. Seda kõrvalolevat kirja ja kunstnikule jätsin suhteliselt vabad käed, kuidas kavand teha ja kuidas tuult ja tormi sinna juurde kujutada.
Inglise keeles?
Ah, aga mulle meeldib hirmasti sõna "warrior".
"Sõdalane" ei kõla üldse nii hästi!

No kui mulle vastu tuldi, kohale viidi ja tänavanime rõhutati, sain õigesse kohta pärale samuti.
Suvel ei tehta pilte nahale?
Mina teen! Seda enam, et seljale ma nagunii päikest ei viitsi võtta. Aknal istuda, jalad õues, ja raamatut lugeda võin küll, aga see kuidagi ei ole seotud selja päikesele eksponeerimisega.
Ujumiseks selgub olema spetsiaalne plaaster, mis peab kolm päeva vastu ja kõik on pojeng ja armastus.

Võibolla lasen oma kätel olevad täiesti ülearused jutumärgid ka millekski tribalkaunistusetaoliseks teha, seda enam, et tribal on täiesti moest ära läinud ja tätoveerija juurde tuleb ridamisi inimesi, kes tahavad neid üle teha millekski muuks.
Ja noh - mina ju teate peale "Murul käimine keelatud!" lähen kohe spetsiaalselt murule ja demonstreerin, kuidas nii on ka hea.
Tribaltattoode moestminek on selge märk, et võiks endale midagi tribalit teha!
Mood! Pffff.

Aga muidugi väsitasin end kohutavalt ära. Esiteks otsisin. See oli ... üleeile? Vihma sadas. Sain märjaks, külmaks ja kurnatuks. Olin juba ennegi natuke hädine, sest tollesse päeva sattus päris palju tegevusi.
Poole tunni pärast loobusin ja triivisin ema juurde külla.
Sest koju puhkama muidugi ei võinud tulla.
Järgmisel päeval käisin lastega hambaarsti juures, paari tunni pärast preemiaks "Kardemoni" kohvikus söömas ja frappesid joomas (väga hea toit oli) ja siis bussisin-trammisin uuesti tätoveerija juurde, lootusrikkalt netist väga hoolega järele vaadanud, kuhu minna.
No ja 15 minuti pärast kohtusime ühe näitsikuga Maxima ees, mille ma ikka üles suutsin leida. Mind viidi kohale, rääkisime nahapildikavad läbi, selgus ka, miks ma töökoda üles ei leidnud, minemahakk.

Selleks ajaks olin nii väsinud, et lihtsalt ULU, aga üritasin veel Viru keskusest üht spetsiaalset arvutijuhet leida (ei leidnud) ja no ... no ei tasu, tõesti ei tasu.
Tänane päev läheb puhtalt väsinud olemise alla ära. Ühte telefonikõnet ei võtnud vastu, sest magasin, aga see oli kuller. Mingi sim-kaart, mille kohta ütlesin, et see on alles, on kadunud ja jamad KUHJUVAD, samas kui mina olen liiga kurnatud, et midagi neist jooksult lahendada.

Kuradile.
I am the storm.
Kui ei taha, ei tee.

Puhkan. Ilmselt puhkan homme samuti, sest miskipärast on mu poeg ja tema klassivend mu ümber igasuguseid asju tegemas ja lärmamas, padjasõda pidamas (loomulikult sain ka mina padjaga pihta) ja see on nii pagana kurnav.
Aga neil on tore ja klassivend peab nagunii veerandtunni pärast koju minema. Raevunud emaelevandiks muutumine ei tundu rentaabel.

Kuigi ausalt öelda ei tundu see seisund must üldse kaugel olevat.
KÕIK on nõmedad, ma ei suuda, appi!

Väsimus on saatanast.

teisipäev, 13. juuni 2017

Ei oska tahta

Nüüd on juba täielik "no võta siis ometi aeg maha!" olukord ja selgelt näitab just see, kuidas mina ei oska.

Te oskate või?

Suudan aega ja hoogu maha võtta, kui lihtsalt ei jaksa rohkem.
Sellega tulen toime.
Aga praegu on "raha juurde teenida ei ürita, laps(ed) koolis ei käi, nii et igapäevast poja rõõmuks ärkamist ja hommikupiima soojendamist pole, mina ka koolis ei käi, lõpetasin ära, põrandad on puhtaks tehtud kolme või kahe päeva eest, oleneb põrandast, pesu on pestud, mina ise ilus - olgu, mida siis veel?"
Oleks ikka vaja mõnda tööd VEEL, et vabu hetki ei oleks. Kui last mulle keegi tore ei tee, äkki võtaks kutsika? Koer on ju mu ammune soov, ise seatud tärmin, mis ajaks, ka ainult aasta ja veel natukese kaugusel? Luulekogu käsikirja kallal võiks ju töötada, kui sellest jutust, mis hetkel lõpetamisel, aega ja jõudu üle ..? Rollimängijate kokkutulekuga võiks ka tegeleda, me parasjagu oleme pooleli mõtetega, kuidas väikeste laste hoid organiseerida.

Ongi nii, et ma lihtsalt puhata ei oska.
Peaks olema kindlalt piiritletud "puhkus" algus- ja lõpukuupäevaga, mil totaalselt rihm lõdvaks lasta - aga mul ju pole seda. Kogu aeg on "teen nii palju, kui jõuan, kui ei jõua, ei tee", "teen, mis tahan", "tunne on: teen, tunnet pole: ei tee" ja olen täiesti abitu olukorras, kus tunne ütleb, et no teeeeeks midagi - ja mitte midagi pole teha.
Mus kohe kasvab arusaamine inimeste suhtes, kelle meelest
* laste nutiseadmete kasutusaega ikka tuleb piirata lihtsalt igaks juhuks
* toit on mingi maru tähtis asi, millele keskenduda
* alati võiks rohkem koristada, näiteks kappe
* või käia mingitel eakatel sugulastel külas, mis siis, et üldse ei kisu, aga nad surevad varsti ära ja siis EI SAA.

Jaa, need kõik on "sul pole korralikke probleeme, nii et mõtled midagi endale välja", aga tapavad tühja aega väga tõhusalt.
Kusjuures isegi muidu jumalast arukad inimesed suudavad söömist ja söögitegemist jube oluliseks pidada ja selle alla, kuidas ja mida süüa, meeletult aega ja tähelepanu panna. Päriselt, inimesed, keda täiesti soojalt vaatan, räägivad fb-s õhinal mahetoodetest, nisuvalgu vältimisest ja milline hummus on ikka puhtaim vms.
Või mu ema mees (ei, ta on ka puhta toidu suur entusiast), kes päriselt, PÄRISELT usubki, et kui laps on piiranguteta arvutis (ja mina ei pane piiranguid, olen üleni selle poolt, et suured inimesed juba, teevad, mis tahavad - ja kas see on kuidagi kurjalt kätte tasunud meist kellelegi?), muutub ta lühinägelikuks ja tal on kohe varsti prille vaja.
Või vähemalt mõjutab see meeletult tema sotsiaalset võimekust. Igatahes on nutiseadmed kurjad!
Kui inimene teeb, mida tahab, peab see ometi halb olema! Inimesi tõmbab loomu poolest halva poole!
Siit

Ma olen jõhker revolutsionäär, et seda ei usu. Et ei usu enam, et kõik, mida inimene tahab teha, oleks kas paksustegev või kahjulik.
Mis muudab inimest endale kahjulikke valikuid tegema, on hoopis teadmine, et ei tohiks. Kui inimene saab vabalt valida, ei riku ta ennast ega oma elu ära. Aga kui ta ees on EI TOHI mõte, siis seda, mida ei tohi, tahaks ikka ja ikka ja rohkem ja siis veel rohkem.
Kogu me ühiskond elab selle peal, et keelata ja pahaks panna.
Miks nii? Kus on loogika?

Mina enam seda valemit ei võta, tänan väga. Teen, mida tahan.

Ainult noh - päevadel nagu täna ma ei oska midagi tahta enam. Kõik on juba hea! Mida veel?!
Panen Sanji pildi. Mõni meeldiv nägu on igas päevas, isegi sellises, mil midagi ei taha!

Ashley Morgan,
tuntud OnePiece'i-lemb Pinterestis, jagas.
Kurat ma tean, kes tegi.
Tegelikult - kui juba, siis juba, otsin mõne pildi ka Nico Robinist. Nii tore, et ses animes on peategelaste hulgas üks lahe naine ka!
Ilusa häälega, targa peaga.

Kuigi neil seal on väga veider arusaam naiste rinnasuurusest. Sihukestega, nagu ses animes küljes praktiliselt kõigil emastel tegelastel, kes pole rõhutatult eakad, on raske isegi lihtsalt igapäevaselt toime tulla, rääkimata siis võitlemisest või muidu füüsiliselt nõudlikest tegevustest.

laupäev, 10. juuni 2017

Minna või mitte minna?

Minna blogipittu või mitte minna?
Ikka veel pole selget tunnet sees, kas tasub või mitte. Auhinnajagamiselt kõnniksin minema (iii-gav!) aga enne võiks ju ritsikuga rääkida ja pilte teha ja võiks ju olla tore? Mallukas on ka mu lemmikute seas ja tema saab vast isegi auhinna.
Aga no samas: uus koht, palju inimesi, täiesti ebaturvaline!

Väga keeruline.

Riided, milles ilus olen, on olemas. Ehted - mul on selgelt liiga palju ehteid, aga vähemalt saan vabalt valida. Kingade osas on mul nagunii ainult ühed, mis on mõnusad ja ilusad korraga (ehk ainult ühed, mida kannan). Maailma paigast tõstma ei peaks, et minna.
Aga olen alles pilti ette võtmas pärast romaanivõistluse tulemuste teatamist. On siis vaja oma sotsiaalset koormust ise tõstma minna, eriti kui seekord pole ka mingit auhinda loota?

Väga keeruline.

Ent tasakesi ikka tunnen, et vist lähen. "Kogemusi korjata" kõlab ju millekski heana ja mul on migreenitablett olemas. Tasub riskida.
No vaatab. Õhtuni on veel aega ka (praegu pole veel pool kümme hommikulgi).

Vaikselt hakkab ka rõõmus, et sain raha.
Kuna ma väga hädas enam pole, nii et kõik läheb ära erinevate aukude lappimisele (mis on mu harjunud rahasaamise muster: kui tuleb suurem summa, kaob kõik kohe erinevate elementaarsuste taastootmise peale), on korraga võimalik ideedega mängida, et kuhu panna ja mida teha.
Jestas, võin uue tätoveeringu teha!
Võin seinu värvida! (Esiku seinad, kui kõige lihtsamad teha, on esmajärjekorras.)
Võin ... eee ... ma võin raha kõrvale panna juhuks, kui keegi mulle lapse siiski teeb!
Uue videokaardi osta! (Mu poeg on väga selle mõtte poolt.)
Krt, ma võin isegi mitut asja sellest nimekirjast teha ja ikka pole raha otsas!!!!
Üldiselt kuidagi teoreetiliselt saan aru, et raha võib ka niisama kõrvale panna, mitte ainult juhuks, kui ma lapse saan. Aga tõsi on ka, et mu jaoks rahal iseseisvalt pole väärtust. Raha on hea, et asju saada, teha, mitte iga väikese kulu pärast muretseda - aga lihtsalt olemas olla kuskil arvel, kui mul võiks selle asemel olla lahe tätoveering seljal?
Tätoveering võidab iga kell.

Noh, ja hambaarsti juurde kontrolli viin ennast ja oma lapsi nagunii. See on nagunii arvestuses sees.

Kuna mul praegu midagi targemat teha pole, jooksen raamatukokku.
Hea metafoor mu põhitegevustele elus: joosta raamatukokku. Õdendamisega hektkel ei tegele (mitte et see poleks mu meelest natuke kurb, aga ma ei jaksa end ühelegi õdendamisega tööle praegu pakkuda, "Võtke mind ma ... eee ... võin rääkida!" ja hädalist vajadust ka pole).
Jooksen. Raamatukokku.

Pöhh, raamatukogu oli kinni. Neil on suveks uus lahtiolekugraafik, mis laupäevast tööd ei sisalda. Iseenesest kena raamatukogutöötajate suhtes, aga pettumustäratav minule.
Õnneks on neil vähemalt kast tagasitoodavate teoste jaoks väljas.
Aga ikkagi poleks selle ühe raamatu tagasiviimiseks minna tasunud, mõttekam olnuks pikendada.

neljapäev, 8. juuni 2017

Valikuvajadus vol II

On saabunud täiesti arusaamatu situatsioon: mitte mina ei otsi kirjastajat, ei saada oma käsikirju ja keegi ei taha avaldada, vaid võin kirjastajat VALIDA.
Minu ümber tungeldakse!
Olgu, kolm inimest päris "tunglemist" tegelikult ei tekita, ent mulle piisab kuhjaga.
Pealegi oli üks neist Krista Kaer. Mis santsud üldse teistele jäävad, kui "Varrak" on variant?! Ei ole väga palju inimesi, keda raamatute juures küsimusi küsimata usaldan, kuid Krista Kaer on üks neist.
Korraga on üsna vastutusevaba tunne.

Paistab, et mul ilmub varsti raamat.

See on ikka üsna tummakslööv. Seda enam, et töö käsikirja kallal kestis nii kuradi kaua, võttis mult nii palju jõudu - ja samas jäi praeguse hetke ja viimaste tööpuhangute vahele nii kaua aega, et see ei tundu enam "ma kirjutasin raamatu!" Nagu - pigem on "elasin, elasin ja korraga selgub, et elamise kõrvalprodukt saab kaante vahele?!" Tundub nagu läheks loosi üldse-mitte-minu-vaeva-nõudnud miski, mil minuga ainult ebamäärane seos.
Mis ei ole tegelikult aus mõte. Lihtsalt - võttis nii kuradi kaua, ma otsisin kirjastajat ja elasin mitmeid pettumusi üle ning mu suhtumine sellesse romaani oli "ma tean, et hea, aga keegi teine seda ei usu!"
Ja nüüd äkki ei pea enam ise vaeva nägema. Minu eest tehakse.
(Välja arvatud natuke, toimetaja käe alt läbi käinud teksti ülelugemine jms ikka.)
Emake maa, mis toimub?!

Lollidest ei ole muidugi ikka pääsu. Vähemalt see on samamoodi kui alati. Ikka ronib mõne kivi alt keegi välja ja kirjutab asju, mille peale tahaks näo peopesadesse peita ja oiata. Võibolla ka pead vastu seina peksta.
Aga ma ei tee neist kumbagi.
Lollidest mitte välja teha, neid sisaldav on elu, neid sisaldav on maailm - see on mu õppimisel olev eluõppetund. Olen VÄGA palju edasi liikunud oma vana arvamuse juurest, et kui kellelegi ei meeldi ja see mind segab, tuleb järelikult ennast muuta neile meeldivamaks.
Aga päris vabalt see "a mine persse!" ikka ei tule, on teadlikku meenutamist vaja, et ei ole minu asi, mida teised mõtlevad. Nende mõtted on nende probleem, mitte minu oma. Mina ei pea teiste eest vastutama ega kedagi teist õnnelikuks tegema, mul on omad asjad, mida ajada.
Mul. On. Omad. Asjad.
***
Aga see on omamoodi nii naljakas, kuidas mu sees on kindel teadmine, et asjad ei saa lihtsad olla. Ei saa kerged olla.
Või noh - oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kui ma pingutan end ribadeks ja saan töö tehtud, võib tulla ka mingi tasu. Aga et mina ei peaks end pooleks rassima?! Et lihtsalt läheb hästi? Et toimub kellegagi miski vastastikkune armumine ja on kerge ja hea?! Et lapsi tehakse sellega, kellega juba on kerge ja hea ning nad lihtsalt tulevad planeerituna ja rõõmsa pere rüppe? Et keegi tahab mu loo või luulekogu või romaani käsikirja, ilma et ma ise teeks seal kallal veel aasta otsa tööd ja otsiks teisi ka, kes veel tööd teeks ja ikka tahetaks mult viimaks ka raha? Et ma võin kusagil elada, ilma et see oleks miski kõige odavam ja ülejäänute poolt minimaalset pingutust nõudev koht, et ma saaksin VALIDA, kus elan? Et mind tahetakse oma seltsi, ilma et ise enda peale pressiksin, meelde tuletaksin, korduvalt meenutaksin, et aga see plaan ju? Et asjad, mida ma tahan, tekiksid mu ette ilma tööta nende nimel, võta ainult, mis meeldib? Et miski lihtsalt läheks hästi iseenesest, oleksin inimestel lihtsalt meeles, see lihtsalt oleks sedasi?

Minu elus on võimalust valida nii vähe olnud, et mul aliexpressist asju tellides on täielik: "Ma saan ISE VALIDA, mis mulle enim meeldib?!?! Nii lahe!!!! Mina! Ise! Valin!!!!!" ikka veel. Olgu, riideid enam ei telli, voodipesu ka mitte, aga raamatud on järgmises plaanis.
Amazon.
Civ 6 juba tellisin.
Eestist, selle tellisin Eestist.

Tunne, et "saan ise valida" on joovastav. Mitte kasutada ära teiste jääke, ajada läbi kõige kitsamalt ja siis veel natuke kitsamalt. Saada kogu aeg oma "sõpradelt" nende hädasid kaela, ilma et keegi minu pärast südant valutaks (ei, mul oli päris sõpru ka, ilma jutumärkideta, neist praegu ei räägi), olla murdumatu terasEST naine, kes ainult annab ja kellele ei anta, kes armub ja ei mainigi seda aastaid, sest ei tohi ometi segada teiste õnnelikke elusid ...
Ei. Ma võin ise valida, mida ja keda oma ellu tahan ning mida ja keda mitte!!!
Enda eest seista.
Mina ise olengi tähtis endale!!!!

See kirjastuste endapakkumise rõõm on ikka väga suur nüüd. Mitte mina ei pea end kuhugi suruma ja kõigega leppima, mis teised tahavad (sest ma ju pean õnnelik olema, kui natukenegi midagigi sinnapoole saan, kui tahtsin), vaid teised pingutavad minu nimel.

Jaa, palun, luban lahkelt oma raamatu nimel teistel pingutada.
Mul on nii krdi hea meel selle üle, et keegi tahab!!! Olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest, et end pakkuda, ennast söödavaks teha, end kohandada ja kohendada - väga palju aastaid on seda tehtud ja ikka mitte piisavalt hea oldud.
Ei taha enam.
Mitte natukenegi.
Enam mitte.

Pisut on see ka see, et ma naljalt ennast ja oma tegusid ei kiida - eeldan, et kui miski on hästi, teised inimesed reageerivad ise. Aga need teised inimesed jälle eeldavad, et kui ma juba end ei kiida, polegi järelikult midagi kiita.
Tajun seda, pole uus taju - aga ei oska ikka midagi peale hakata tõdemusega, et kui ei reklaami, polegi olemas. Kedagi eriti ei huvita pärisasjade uurimine. Tee tööd, väga väga naine, kuni pooleks lähed, kui ennast kiita ei taha!
Phmt on mu kreedo olnud, et tuleb olla lihtsalt nii hea, et ei ole vaja reklaamida.
Kui aus olla, ega see väga hea mõte pole olnud. Aga ometi üks kord toimis!

Varrak lubas mu raamatu välja anda. JEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!

teisipäev, 6. juuni 2017

Nooh, viiiiiiimaks

Huvitav, kui ma täna (s.o. 05.06) midagi ei avalda, kas on parem tunne homme hõisata/masetseda/nojah!-tõdeda?

Ilmselt.
Aga see ometi ei tähenda, et ma midagi ei kirjuta, lihtsalt ei avalda, eks ole. Kell on juba rohkem kui 8 õhtul, ma olen väga vapralt vait ja kirjutamata olnud ja seni vastu pidanud, olen endaga täiega rahul.
Vahemärkus: mida tähendab "ei viitsi blogida"? Et nagu - nagu - nagu -
ei, ma ei saa ikkagi aru. Minu jaoks on see nagu mõtlemine - raske on MITTE teha, nõuab teadlikku pingutust. Ainus põhjus, miks ma teid, oo lugejad, iga päev oma postitustega üle ei ujuta, on, et ma tahan, et natuke rohkem inimesi juba ilmunud postitust loeks ka ja vbla isegi kommenteeriks.

Vaata, ma sain mai lõpus, nt 27. mai, kõne. Tundmatu number, aga mitte peidetud
Võtsin vastu.
Tere, kas Triinu Meres kuuleb?
Jaa.
Kas teie kirjutasite "Lihtsad valikud"?
Pean tunnistama, et mul sel hetkel üldse ei ühendanud ära, millest ta räägib, aga mul oli ebamääraselt tunne, et nimi on tuttav, ilmselt mõni mu jutt jah. Nii et vastasin "jaa".

Selgus, et see oli Eesti Kirjanike Liidust kõne, et neile meeldis mu romaanivõistlusele saadetud romaanikäsikiri  ja on loota mingit auhinnalist kohta ja tulgu ma 6. juunil tulemuste teatamisele kohale.
Seda ma nüüd ootan ja ootan ja ootan. Sest no romaanivõistlus - see on nagu midagi enamat kui ulmejutuvõistlus. (Pealegi sel ma ei saanud esmakordselt osaledes esimest kohta, mul Tänapäeva romaanivõistlustelt pole hoolimata kahekordsest osalemisest ka äramärkimist tulnud - kusjuures teisel korral oli seesama käsikiri, mis praegugi. Lihtsalt ma parandasin teda üle enne uut saatmist ja konkreetselt nutsin ta ees, sest kohati käitus peategelane nii tuimalt ja hoolimatult, et mul oli päris jube mõelda, et sellised inimesed mulle tundusidki.)
Ja ootan edasi, sest alles on viienda juuni õhtu ja üritus homme on alles kell kaks ja maeivõi! kui kaua võib inimest sedasi ootamas hoida!?!!?!!?!

Ma mõtlen, et kui nad mulle juba helistasid, siis äramärkimine vast ikka tuleb. Kui seda ka mitte, siis olen vihane. Aga mingi raha oleks teretulnud + auhinnaline koht teeks mu hirmus rõõmsaks.
Igatahes saan vähemalt oma uut sinist kleiti kanda ja juuksed püsti ajada, ebatavaline välimus teeb mu nii rõõmsaks.
Huvitav, kas kunstripsmed ka panna? Kui vihma ei saja, siis vast.
Kui sajab ---- jah, aga ma võin ju vihmavarju võtta! Olgu, kunstripsmed on teema.
Ma olen neid elus kaks korda kasutanud, nüüd tuleb kolmas. Olen elevil lihtsalt sellepärast, et saan end ehtida! Kui enda meelest ilus olen, on kohe kergem võtta vastu kõik, mida saatus mulle näkku paiskab! Sinine kleit, kunstripsmed ja kerge punkstiili-maiguga soeng.
Ja kõrva vast ükssarvikukujulised värgid.
Kõik probleemid on pisemad, kui õnnestub end vähemalt silmahakkavaks teha.

No püüan magada. Äkki õnnestub homset mõned tunnid lähemale tuua.

***

Olgu, hommik, kell saab kohe kaheksa. Mingi valemiga ei tee ma nii kaua (tulemuste teatamine algab kell kaks) meiki ja ei pane riidesse, nii et üritan kuidagi teisiti aega tappa. Arvestades, et olen oma hommikuse tomatisupi juba nahka pannud, natuke keeruline - aga! Mul on vaatamata nii One Piece'i viimane episood kui Ameerika jumalate oma.
One Piece tuleb enne, sest jumalad on põnevamad (mis on põhjendatav peamiselt sellega, et ühte sarja on varsti 800 osa, teist on seni tehtud 8. Ma ei ole 790 osa ära vaadanud, ainult pisteliselt koos oma lastega). Aga isegi nendega venitades (no ma suudan seda, anime on poole peal, nüüd tulin jälle kirjutama) ei lähe piisavalt aega ära.
Õudne on see, et ma ei julge midagi loota, aga päris ilma samas ka ei saa. Selline ebamäärane hirmus tunne.
 Aitab ainult mõte "keskendun enda üleslöömisele ja lastega pärast kohvikusse minekule".

Lugeda ka ei taha, kuigi mul on "Mary Poppins" jälle pooleli. Peakangelannaga on mul ka ühtekate tunne. Sest noh - ma elan täiesti ebanormaalset elu, aga käitun, nagu oleks see täiesti tavaline ja olen lausa nördinud, kui keegi tuleb uurima, et misasja?! Jah. Vähemalt OLI nii.
Vahel jäisiroonilise käitumisega, ent alati usaldusväärne ja hea südamega? Jah.
Arvab, et on maailmailus ja on eriliselt edev? Jah.
Elab omaenda reeglite järgi? Jah.
Aga jajah.
Isegi lugeda ei taha.

Tõsi, võin natuke aega ära kulutada, otsides Mary Poppinsist head pilti! Filmi- ega muusikalipildid ei kõlba kuhugi. Nad üldse ei saanud pihta, kes on Mary Poppins, ja ta muudkui NAERATAB seal laialt. Kus on selle loo lapsepõlvele omane vaikne süngus kõrvuti imedega ja teadmine, et Tema käes on võim?!
Võeh!
Hea meelega magaksin, aga ma isegi ei looda enam und saada. Kui kaua eile öösel numbreid lugesin! VÕEH!!! Aga no proovin.

Ei jäänud. Nüüd olen enda nii ilusaks teinud kui parajasti läks, soeng hakkab ära vajuma (no ta on mul juba poolteist tundi peas ka olnud ja koosneb ainult juustest ja geelist), söönud kaks redist, vaadanud One Piece'i ja poole peal Ameerika jumalatega - ma siis rohkem ei kirjuta praegu. Sest jõuaks veel maad ja ilma, aga teil on igav lugeda.
Aeg. Ei. Liigu.

***

Esimiskiasi (no ei ole "-kolmik" sest ongi esikoht
ja kaks teist)
No nii. Tuli ära. II koht romaanivõistlusel.
Mida ma veel võiks öelda? Et ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kirjutasin hea raamatu?
Täiesti väärt II koht on. Seda enam, et ulme ei ole just hindajate lemmik enamasti ja oma mõttes patsutan endale II koha eest kõvasti õlale.
Aga ma eriti ei jaksa rohkem praegu kirjutada.
Mitte "ei viitsi".
Ei jaksa on hoopis teine asi =P

laupäev, 3. juuni 2017

Veidi veel

Veel pisut oodata.
Veel veidi.
Üldse pole tunnet, et kohe saab see läbi - igavene praegu kestab ja ootus koos sellega. Praegu on igavene ootus. Et kellaaeg muutub? Et kuupäev muutub?
Kas seal peaks midagi vahet olema?!

Muidugi täidan oma päevad ära, teen kõiki neid asju, mida ikka, ent see, mida TEEN ja see, mida TUNNEN, on sama vähe seotud, kui mõistus ja tunded. Näe, juba siin märkasin.
Ainus, mis hetkel loeb, on, et miski ei loe. No kirjutan, no jooksen, no teen peekonit ja praemuna, no söön neid - ja see kõik on lihtsalt ellujäämine selle ajani, mis loeb ka.
Ainus põhjus asju teha on lootus pärast Oodatavat Sündmust saabuvale kergelt paremale tundele, kui oleks praegu lihtsalt istudes ja seina vaadates, vahele kempsus käies ja juues. Et nagu - mingi pehmendus ehk juhuks, kui läheb kehvasti.
Isegi süüa ei taha, aga teadlikult söön ikka, sest süda läheb pahaks muidu.
Natuke hoian oma kehalist heaolu.
Natuke.

Catherine Karina Chmiel tegi pildi
Pean tõdema, et mulle ikkkkkkkkkkkkka meeldib Maedhros =) Ei, mul pole ka Maglori ega teiste Fëanori poegade VASTU midagi, nad on mulle samuti sümpaatsed, aga Maedhros on midagi/kedagi erilist.
Me oleme nii ühtekad. Selliste asjade poolest ka, mis ajju päris kohe ei saabunud, vaid vajasid natuke pikemat omaksvõtmist.
Kuidas me mõlemad kaldume alati ennast süüdistama, alati iseennast halvana ning süüdi tundma. Kuidas vaprus, kui mitte midagi pole enam teha, kõik on tehtud ja see ei muutnud midagi paremaks, ainult halvemaks, kehutab oma elu lõpetama, sest no MIDA veel teha muidu?! Kuidas kena välimus ei too veel armuõnne.

Krt, ma täpselt ei tea, mis Tolkienil peas oli Maedhrost luues, aga ta saavutas üleni usutava tegelaskuju!
Mul on aega läinud, et seda mõista, aga tema (kirjanikku mõtlen, mitte Maedhrost) tegelased on vapustavad: väikesed kõrvalkarakterid on nii komplekssed, nii hästi läbi mõeldud. Igaüks, tõesti IGAÜKS neist võiks olla oma raamatu peategelane, see oleks täiega hea raamat ja karakter on detailideni olemas.
Tõsi, millegipärast eelistas Tolkien ise teoseid luua vähe igavamate peategelaste peale. Bilbo pole üldse halb, temast täiesti tasus - aga no Beren ja Luthien?! Turin Turambar?
Ikka Catherine Karina Chmiel.
Tegi ka selle Maedhrose.
Ega nad ju otse kehvad tegelased polnud, aga võrreldes Fëanori ja tema perekonnaga, võrreledes Finarfini järglastega, võrreldes kuramuse Maegliniga - ma küll ei viitsiks aega raisata =)
Inimesed on ka põnevad, Haleth näiteks oleks täiesti lahe tegelane.

Aga noh, jah.
Ma jään oma piiridesse ja Maedhrosega tunnen ainult hingesugulust. Kuigi - ta on ainus tegelane ÜLDSE, kellest ma omal ajal (eestikeelse) fanfictioni olen kirjutanud.

On alles kolmas juuni. No mida ma saan teha, et aeg kiiremini läheks? Kui suudaksin, ainult magaksin, aga uni ka ei tule ju nii palju ja tihti!

Ma mingist intervjuust kuulsin, et ajakirjanduseetika vastu käib enesetapjatest ses enesetapmise kontekstis hästi kirjutamine, sest keegi võib eeskuju võtta.
Aaaaa! Seepärast siis on üldine arvamus "võeh!" ja "kuidas sa võisid!" Et kui ühiskondlik hoiak on negatiivne, siis teised mõtlevad järele, enne kui ennast tapavad!
Mul on teile uudis. Kui asi juba enesetapmiseni on läinud, on inimesel nii sügavalt kama, mida "teised" arvavad, et ühiskondlik negatiivne hoiak ei päästa.
Ta mõtleb nagunii järele.
Ma mõtlesin nagunii järele.
Olin enda meelest juba ennegi nii halb, et kellegi meelest natuke halb olemist rohkem mind küll ei pidurdanud - 2 eurot allahindlust Mercedese ostmisel.
Pisidetailid.

Natuke on naljakas, et mida kaugemale see aeg must jääb, seda pahasem olen teiste peale. Alguses (noh, Alguses, mul on selgelt uus Algus peale Rongi mõttes) olin enda meelest nii halb, kõik teised head, minust nii palju paremad, ja ma kõik mentaalsed jalahoobid kümme korda ära teeninud.
Nüüd ikka mõtlen juba päris kurjalt, et no KURAT. Te ei öelnud mulle, et ma olen kallis ja tähtis ja hea, niigi palju teinud, ei pea rohkem!
Ei öelnud ka siis, kui otse küsisin. Tahtsite ikka, et teeksin rohkem, teeksin paremini, ma ei ole piisavalt hea.
Ja pärast olite HÄMMINGUS, kuidas ma võisin ennast tappa?! Nagu - nagu - ise te ei teinud mulle pai. Kui küsisin, ikka mitte. Kust kurat ma teadma pidin, et isik N või L (suvalised tähed) on haavunud ja õnnetu, kui mind enam pole?!?!?!
Et te ei ütle ja siis on šokk, et ma ei uskunud, teadnud, võtnud arvesse?!
Ja MINA olen isekas?!?!?!

Vihastada hea =) Vihastada nii krdi mõnus - no vähemalt seda ma sain neilt nüüd.
Vihastada ja tunda, kui mõnus nii on!

neljapäev, 1. juuni 2017

Veel veidrustest mu privaatses psüühes

Praegu torkas pähe: aaaaaaaa!
See, et mul ei oma lähedastele eraldi lahtrit ajus, mul pole mingit "oma laps on ikka hingele kõige lähemal" (ega oma särk ihule), toobki ilmselt kaasa ka selle, et mina küll oma lähedaste peale eriti ei vihasta - raudselt võõraste või poolvõõraste peale rohkem.
Et kõige enam vihastad kõige kallimate ja lähemate peale?
MIKS?!
Sest nemad pääsevad kõige lähemale? Eeeee ...
Mina nende peale, kes lähedased, praktiliselt ei vihasta. Võin nördida ja suunata nende tähelepanu sellele, et polnud neil just kõige targem otsus, võin pahandada. Aga eredat raevu? Et mulle oleks otse vastik miski, mida nad teevad?
Ei.
Sest - inimesed, kes mulle ei meeldi, ju ei saagi minuga lähedasteks?! Ma ei võta neid. Isegi kui nad on mu perekonnas, pole see argument. Ja kui ma kellegi peale vihastamiseks kõvasti põhjust leian, nad ju ei meeldi mulle, see lähedaseks võtmine ei tuleks üldse kõne allagi!

Tegelikult vaatan üsna samamoodi nagu notsu siin kommentaariumis - et kui vihastan, see inimene vist pole mulle armastada. Aga erinevus tuleb sisse seal, et kui ma näen vihastamispõhjust pisiasjana, ma ikka ei vihastagi väga, rohkem pahandan või nördin või misiganes. Kui näen suure asjana, tähtsana, siis: head teed tal minna!
Mu armastuse köidik on nagu noaga puruks lõigatud. Kui inimene on oluliselt lähedane, võib minna kaks-kolm-neli vihastamist, et otsustada: pole minu inimene, ma ei taha teda oma ringi. Aga kui järjekindlalt nii läheb, et ta minu arust halvasti teeb, mul ei ole mingit tunnet, et armastus peaks jääma.
Kõik inimesed ei sobi omavahel. Ma ei sobi temaga. Kõik.
Et ma kahetseksin?
No ma ei tea, vbla kunagi hakkan kedagi =)

Poeglaps tuli peavaluga koju ja kui ma talle tabletti andsin, sõnas: "Ma ei tea, kas ma sinna korvpallihooaja lõpetamisele jaksan minna."
"Muidugi ära mine," vastasin mina. "See on ju pidu, lõbutsemiseks, ei peaks üldse olema piinav kohustus. Mine rahulikult magama ja ära üldse muretse!"

Pärast jäin mõtlema (poeg kustus nagu küünal, magas kahe minutiga).
Njaa, kui paljust jamast ma oleksin end elus säästnud, kui ma oleksin ise varem tulnud mõttele, et pidu on selleks, et inimene rõõmus oleks!
Minu jaoks on pidutsemine pea alati olnud karm kohustus. Asi, milleks ma end rämedalt kokku võtan ja phmt loodan, et midagi väga hullu ei juhtu. Või noh, murdeeast alates vähemalt - enne ma ei mäleta, et mulle peod meeldinud poleks, Lapsena olid need täiesti toredad. Peitus ja mööda pimedat aeda ringi jooksmine, mängud ja kui kohal ainult suured, raamatulugemine meeldivalt toiduküllases ja turvalises keskkonnas, kus OMETI kord keegi koristama ei sunni.
Aga pärast olid peod jäledad. Klassiõhtud! Kooliball! Jube mõeldagi!

Kuigi ka hiljem oli päris mitu pidu, kuhu läksin või mida korraldasin siiski lootuses, et on tore - aga hakkasin ikka juba kahekümnenda eluaasta kandis taipama, et mu lootus Millegi Toreda juhtumisele on lollus ja parim, mis saab tulla, on sitt seks.
Enamasti pole sedagi.
Tasakesi filtreerisin kogemuse põhjal välja, mis mulle meeldib ja mis mitte.

Mulle meeldisid ja meeldivad
a) kostüümipeod, stiilipeod, teemapeod
b) mitme ruumiga või õues toimuvad peod, kus ma saan vahepeal omaette tõmbuda ja aja maha võtta
c) peod, kus mina olen kõige tähtsam ja inimesed pürivad minu seltskonda, mitte et pean pingutama, et keegi mulle tähelepanu pööraks
d) mängud - siinkohal pean pigem silmas pikka ja põnevat viietunnist lauamängu või kaarditagumisõhtut, mitte midagi stiilis "piinlik pulmakorraldaja". Aga pean ka tunnistama, et praegu ma lihtsalt lauda mängima ei läheks, sest see paneks mu kohe kohustuse alla "PEAB MÄGIMA!" ja kui ma parajasti ei taha/jaksa/mõlemat? Eeeei tasu minnagi.
e) väikese inimeste arvuga istumised

Põhimõtteliselt meeldib mulle tantsida ka, aga seal on jälle mingi keeruline etikett, millal pidudel tantsitakse, kui palju tuleb enne midagi muud tehes aega täis tiksuda, tantsimisele ei saa keskenduda, vaid peab kuidagi suhtlema enne mulle täiesti arusaamatul määral.
Samas nö. "tantsupeod" üldse ei meeldi: miks krt peab paljupalju inimesi kokku tulema, et liiga valju muusika järgi koos kitsal põrandal tungelda? Ma tantsin meelsamini kodus üksi, aitäh. Oh, rääkimata neist korraliku tantsuga pidudest, kus tantsitakse paaris ning ette nähtud sammudega - ma olen elus kahel tantsukursusel käinud, aga ei oska ikka midagi ses võtmes.
Polkaga saan toime.
Rivi- ja ringtantsudest ma saan aru. Nende puhul on ka mõistetav, miks palju inimesi on vaja - üksi hästi rivi ei tee. Aga miks paaristantsud, ma ei mõika.
Mul on üksi ja ilma kindlate sammudeta palju toredam. Pole vaja kellegi teisega arvestada, muretseda, ega ma talle otsa ei koperda, kas tal on väga nõme sellise oskamatuga kui mina, aduda, kuhu ta nüüd mind juhtida tahab - brr.

No ja jälestan selliseid klassikalisi pidusid, mille point on pidulikes riietes viisakat seltskonnajuttu ajada, inimesi on 10+ (võib ka 200 olla) ja teeselda, et sul ei ole tohutult ebameeldiv ning raudselt sa parema meelega loeks kodus pidžaamasse rõivastatuna krimkat ja sööks õunakooki.

Teate, kui palju ma olen sellistel pidudel käinud? Nagu normaalne inimene, ausalt! Õppisin selgeks, et normaalsed inimesed pidutsevad ja pidutsesin siis minagi. Mu suhtumine pidudesse on olnud täpselt see, et "peab".
Tean küll, et PARIMAL juhul ei ole vastik, on kombes - aga ikka lähen vapralt kohale, sest peab ju! Kõik käivad pidudel, peod on reisimise ja seksi kõrval nähtus, mis kõigile mitteimelikele inimestele meeldivad.
Ja nüüd saan aru, et krt. EI PEA. Peod on selleks, et inimesel tore oleks - ergo, kui mul on ilma peota toredam, äkki ei tasu sinna ronida siis?!?!?!

Kurat, aga kui mul on rohkem jõudu, ma ikka veel plaanin sinna peole minna või tänna peole minna! Äkki ei ole vastik, on mu eelmõte, lootus ja ootus.
Jaa, phmt ma ootan väga vähe, kui juba MIDAGI toredat saab (ja mulle on ilusana nähtud olemine ka juba Asi), on peoga kaasnev pingutus ja jubedus veidi ära tasunud. Kui mitu meeldivat asja toimub (hea toit ei ole üks neist, vat seda ma pean loomulikuks osaks peost), on kõik üle ootuste ja mina rahul.
Ja siis taastun kaks päeva sellest, et ... oli vähem tore, kui kodus arvutis oleks olnud.
Palju õnne.

Oma pojale küll oskan öelda, et ei PEA minema, võta vabalt - aga ise ikka ronin avalikele üritustele.
Oleks naljakas, kui poleks nii veider.
MIDA ma teen seal?

P.S. Vähemalt on juuni juba. Asi seegi.