laupäev, 17. juuni 2017

Aja lugu

irve tegi, 2012
See oli see pilt, millest üldse mu fotomõtisklus algas
Uurisin ühe "ma vaatasin su pilte ja mõned on ikka jube head!"-kommentaari peale oma facebookis vanu fotosid läbi. Üks oli nii kena, et kontrollisin, kas see mul arvutis ka on - oli. Vist siingi kunagi ilmutatud.

Võrgupäevikusse olen ikka üles pannud pilte, kus ma üksi peal ja mis enam-vähem ilusad, eksole, mis tähendab, et enamasti need pildid, mida postitusse lisada täna ja kohe, on siin juba olnud.
Kui just samataolisi mitut polnud ja valisin seekord teise.

Tollal-ammu ma seda ülalolevat meeldejätmist väärt teoseks näiteks ei pidanud, aga nüüd vaatan küll, et jee! Ilma selleta oleks mu elu vaesem!
Natuke.

Üldse on mul arvutis päris palju pilte.
Mõtlen kerge õudusega, miks.
Kas keegi kurat vaatab arvutist pilte, mis on nt 10 aastat vanad ja pole ka kuskil sotsmeedias avaldatud? Fotoalbumeid olen isegi teistel külas olles vaadanud: "Oi, kas su titepildid on seal? Põnev!"
Aga et istuks võõra arvuti taha ja kaevuks seal mingitesse iidsetesse pildikataloogidesse?
Ise vean küll pilte mälupulgal arvutist arvutisse, kui vana jälle surema hakkab ja uus saabub, ent MIKS?!
Mida ma saavutada tahan? Et ... mu lapsed kunagi veel 20 aasta pärast näitaks oma lastele, et näe, siin on vanaema noorest peast.
487 korda.

Kusjuures kuna mul endal fotokat pole ja pilditegemishuvi on ka umbes 2 kümnepallisüsteemis, mul on suht VÄHE pilte. No et kui keegi minust või mu lastest teeb, hoian alles enamiku ilusamaid ja mõned koledad sihilikult ka, et oleks näha: oli ka selliseid päevi, võis olla ka sihuke vaatenurk ning üldse.

Mõtlen selle fotovärgi üle.
Mõne pildi võiks veel üles panna siia, oleks vähemalt MIDAGI neist kasu?
Näiteks see kord, kui ma vedasin Eriksoni "Deadhouse Gates"'i igal pool kaasas ja lugesin igal vabal hetkel iga nurga taga, on ju mäletamist väärt. Jumala külm ilm oli, aga ma keeldusin raamatut hülgamast, PIDIN teada saama, mis edasi juhtub!

2011, boonusisa sünna.
Tema tegi pildi ka.

Nüüd on see raamat Amazonist tulemas, et mul oma eksemplar ka oleks. Siiamaani on sitaks oluline teos. Üks sõber tellis mulle, sest minul läks aega, et keskkonda kasutama õppida, ja tema juba oskas.

Mis, ma õppisin ka! Mul on mitu teost endatellituna samuti saabumisel, muuhulgas ka üks lugemata Erikson.
Erikson on nii tore!
Ma kirjutan üsnaväga endale meeldivaid lugusid, aga tema on veel rohkem minu maitse kui ma ise. Kuidagi adub ta minu kohta rohkem, kui isegi seda suudan.
Või siis oskab ta paremini kirjutada.
2013
Leevikese looming

Muide, see sõber, kes mulle Eriksoni tellis, oli ka see, kes mind purjekaga sõitma viis. Ta on nüüd mu lemmikute seas apsaluutselt. Veider, et mul oli vaja ennast tappa, et aru saada, kui üleprahitore ta on!
Aa, see ongi piltide mõte? Et kui ise vaatan, näen isiklikku ajalugu kui lugu enda ees lahti rullumas?

Noh, üsna pädev. Praegu vaatan ja näen? Järelikult õige asi, tasub pilte hoida.

Kuigi neid asju ja sündmusi, mida TAHAN üldse mäletada, on enne 20 eluaastat ja pärast 30. oluliselt rohkem kui vahepeal. Too aeg kuidagi sisaldas toredadest sündmustest laste sünde peamiselt.

Suht kõik ülejäänu oli rõve. Kusjuures kui alla 20 olin, oli kool - ent mul isegi on tegelikult sest ajast väljaspool kooli meeldivaid mälestusi päris ohtralt.
Tegelikult.
Aga 20-30 oli eraelu ka rõlge ning mulle meeldisid elus põhiliselt
a) mu lapsed
b) Tütarlapse isa perekond
c) lugemine

Ikka 2011 (varasemast pole ma enda arust
 väga vaatamist väärt, 30 eluaastat on piir)
Vat selle pildi autorit ei mäleta.
Äkki Tütarlapse onu?
Ma isegi ei taha sellele ajale väga mõelda.
Tuleb endal vastikus peale, kui meenub, mille kõigega leppisin, sest arvasin, et mina polegi midagi muud väärt. Stabiilne depressioon kehas, mille sees nüri visadusega erinevaid asju tegin, harjusin ära, et sedasi püsib nina vee peal ning midagi enamat tahta on kuritegu, MINA ometi seda saada ei saa ... See oli nii kuradi õudne!

Ja no ega ma hoobilt terveks ei saanud, kui 30 kukkus - umbes siis ma lihtsalt tuvastasin ära, et elu on elatav, kui teha neid ja neid asju.
Normaalse inimese jaoks see oleks ilmselt pideva laineharja püüdmine, kogu aeg peaks olema Eriti Mõnus, et saada tulemust, mis minu jaoks oli "normaalne elatav elu".

... ja isegi nii ei saanud hakkama, sest püüdsin tippu ja siis surin seepeale, et ei saanud.
Ei, tegelikult ei arva üldse, et minu viga, paha mina.
Aga kuidas olin üleni omaks võtnud, et valu ongi mu pärisosa, ma ei vääri ega saagi kunagi oodata teisugust elu, on nii hirmus!

Nii kuradi sügavalt elas mu sees too idee, et ma ei näinudki seda, ei tajunud kuidagi oma olemusest väljaspoolseisva eraldi teemana. Mu meelest lihtsalt selline oligi elu: valus. Peab olema valus, kui oled elus!
Emake maa, kui mööda panin!

no 2007, sellised olime siis.
Pilditegijat tõesti ei mäleta
Nii rõve aeg. Aga väikesed lapsed valgustasid seda - mulle ikka istuvad 0-3 ja siis 9+, ning aega, kus vähemalt üks mu lastest oli vanuses 0-3, oli 20.-30. eluaasta vahel 6 aastat. KUUS AASTAT.
Igavik.
Kuigi ma kasutasin seda kurjasti ära õigupoolest - muidu elasin nii jäledat elu kaebamata ja seda valeks hindamata, kui üldse sai, sest väikelapsed lasid ka seesugust elamist veidi nautida.

Ikka olen väsinud.
2008
Pildi nimi mu arvutis on muide "Boromiri surm".
Mul on isegi ähmaselt meeles, kuidas seda kirjeldasin.
Vägisi tekib tunne, et äkki on ikkagi PMS ka - no ei ole mulle enam tavaline sedasi kurb ja kuri olla absoluutselt mingisuguse põhjuseta.
Mul on otsene kogemus igasugustest asjadest, millest normaalne inimene (jaa, ka mina olen vahepeal normaalne olnud ja kavatsen jälle muutuda! Näiteks homme) end absoluutselt häirida ei lase, aga mina lasin ning eile ja täna lasen jälle.
Kõik olukorrad on võrgupõhised, sest elusast peast kohtumiste järel ei jaksanud ma isegi väga põhjas olles eriti põdeda. Olin liiga rahul, et end kokku võtsin ja enda Päris Inimestega Päriselt Kohtuma orgunnisin.

* kui ma kommenteerin midagi, see kas ei ole
Siin pildil näitan, kuidas Boromir
põlvedele vajus.
kõige targem jutt või on vähemalt lollina tõlgendatav (ka mina vahel, ka mina!) ja keegi teine enam seepeale midagi ei ütle.
Minu sõnastamata sisemõte on siis: "Kõik nägid mu nõmedust ja otsustasid, et nii lolli inimese vestluses osaledes ei tasu arutledagi."
* kui skaibin midagi kellelegi ja ei vastata. Sisekõne: "Käin talle pinda oma suhtlussooviga".
* kui mulle saadetakse nõme sõnum või kommentaar. Sõnastamata sisekõne: "Mind peetakse nii rumalaks, et see jutt peaks mulle arukas tunduma?! Äkki olengi?"
* kui kirjutan fb-sse mingi terase kommentaari ja siis seda ei laigita. Kas mu sarkasm oli nii terav, et inimesed arvasid, et olengi juhm?
* kui inimene, kes mulle täitsa meeldib, on juhm mitmel korral järjest. Sisekõne: "Ma ise olen juhm olnud teda hindama hakates. Mida ma nüüd tegema peaksin, viskama ta oma südamest välja või kui ta mind otseselt ei sega, ignoreerima?"

See on kõik ääretult koomiline, sest vaatan end parasjagu kõrvalt ja näen, kui mööda. Kuidas TÕESTI ei peaks kogu aeg arvesse võtma, mida teised must mõtlevad, sest esiteks ei mõtle nad enamasti üldse mulle, ja teiseks isegi kui mõtlevad ja mõtlevad halvasti, teavad nad vähem kui ma ise, mina tean paremini.
Lisaks olen selge tarkusenats ja eeldan, et teised on ka.

Aga pole hullu, esiteks on kuidagi rõõmsam olla jälle (kuigi päevi pole, valutab mul ju kurk! Lihtsalt tõbine, haigus rikub alati mu ära!) ja teiseks mõtlesin juba ammu selle üle järele ja leidsin, et rumalusest on üks hullem patt.
See on argus.
Inimene, kes tegelikult teab, kuidas oleks hea, aga ei julge midagi teha, on minu silmis hullem kui see, kes teeb nõmedat asja, aga vapralt ja uskudes, et nii ongi hea.
Ja noh - araks ei suuda ma end enam ka kõige ahastavamana pidada.

7 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Nojah - 37.1

Kaamos ütles ...

Palavikulised mõtted, eksole :)
Lõpupoole kirjeldatud ülemõtlemine teiste inimeste suhtlemismotiivide üle on nii tuttav. "Miks ta minuga nii käitub/räägib? Ah, viga on niikuinii minus!"
Mulle piisas ühest heast sõbrast, kellega pikemalt kestnud kirjalik suhtlus pani mind vähem vabandama selle eest, kes ma olen. Nüüd on juba peaaegu võmalik mõelda, et "ma ei meeldi sulle? Ok, pole minu mure!"
Jätka samas vaimus!

väga väga naine ütles ...

Kusjuures ma isegi tean ju, et niimoodi on - et väikene palavikujusugi rikub mu vaimselt täiesti ära.
Aga ikka jõuan enne päev otsa imestada, kurb ja kuri olla, mis mul küll viga on?!, kui viimaks kraadima asun =P

Ken Leek ütles ...

mul on kombeks füüsilisi vajadusi vahel unustada, nii et olen märganud, et kui sisemonoloog hakkab väga eksistentsiaalseks ja misantroopseks kiskuma, siis kujuteldava kaaslase jutt kohe muutub, kui talle mingi õlu ja võileib hambusse visata

notsu ütles ...

ma ei tea, mida see minu kohta ütleb, aga mul hakkas suur huvi, millal laevasõidupilt ikkagi tehtud on, sest ma justkui mäletasin seda. ja leidsin: juulis 2013

ma peaks vist detektiiviks hakkama - mitte et see ülesleidmine erilist võimekust näitaks, küll aga huvitumist sellistest detailidest ja viitsimist neid taga ajada.

notsu ütles ...

krt, link ei tulnud hästi.
http://mahamure.blogspot.com.ee/2013/07/parim-puhapaev.html

väga väga naine ütles ...

Krt, JÄLLE =)
Seal all oli enne kirjas "2013 vist", aga muutsin ümber. Mul on selline tendents - algul on mul õigus, aga hakkan kõhklema ja muudan ära.

No mis, muudan jälle.