teisipäev, 13. juuni 2017

Ei oska tahta

Nüüd on juba täielik "no võta siis ometi aeg maha!" olukord ja selgelt näitab just see, kuidas mina ei oska.

Te oskate või?

Suudan aega ja hoogu maha võtta, kui lihtsalt ei jaksa rohkem.
Sellega tulen toime.
Aga praegu on "raha juurde teenida ei ürita, laps(ed) koolis ei käi, nii et igapäevast poja rõõmuks ärkamist ja hommikupiima soojendamist pole, mina ka koolis ei käi, lõpetasin ära, põrandad on puhtaks tehtud kolme või kahe päeva eest, oleneb põrandast, pesu on pestud, mina ise ilus - olgu, mida siis veel?"
Oleks ikka vaja mõnda tööd VEEL, et vabu hetki ei oleks. Kui last mulle keegi tore ei tee, äkki võtaks kutsika? Koer on ju mu ammune soov, ise seatud tärmin, mis ajaks, ka ainult aasta ja veel natukese kaugusel? Luulekogu käsikirja kallal võiks ju töötada, kui sellest jutust, mis hetkel lõpetamisel, aega ja jõudu üle ..? Rollimängijate kokkutulekuga võiks ka tegeleda, me parasjagu oleme pooleli mõtetega, kuidas väikeste laste hoid organiseerida.

Ongi nii, et ma lihtsalt puhata ei oska.
Peaks olema kindlalt piiritletud "puhkus" algus- ja lõpukuupäevaga, mil totaalselt rihm lõdvaks lasta - aga mul ju pole seda. Kogu aeg on "teen nii palju, kui jõuan, kui ei jõua, ei tee", "teen, mis tahan", "tunne on: teen, tunnet pole: ei tee" ja olen täiesti abitu olukorras, kus tunne ütleb, et no teeeeeks midagi - ja mitte midagi pole teha.
Mus kohe kasvab arusaamine inimeste suhtes, kelle meelest
* laste nutiseadmete kasutusaega ikka tuleb piirata lihtsalt igaks juhuks
* toit on mingi maru tähtis asi, millele keskenduda
* alati võiks rohkem koristada, näiteks kappe
* või käia mingitel eakatel sugulastel külas, mis siis, et üldse ei kisu, aga nad surevad varsti ära ja siis EI SAA.

Jaa, need kõik on "sul pole korralikke probleeme, nii et mõtled midagi endale välja", aga tapavad tühja aega väga tõhusalt.
Kusjuures isegi muidu jumalast arukad inimesed suudavad söömist ja söögitegemist jube oluliseks pidada ja selle alla, kuidas ja mida süüa, meeletult aega ja tähelepanu panna. Päriselt, inimesed, keda täiesti soojalt vaatan, räägivad fb-s õhinal mahetoodetest, nisuvalgu vältimisest ja milline hummus on ikka puhtaim vms.
Või mu ema mees (ei, ta on ka puhta toidu suur entusiast), kes päriselt, PÄRISELT usubki, et kui laps on piiranguteta arvutis (ja mina ei pane piiranguid, olen üleni selle poolt, et suured inimesed juba, teevad, mis tahavad - ja kas see on kuidagi kurjalt kätte tasunud meist kellelegi?), muutub ta lühinägelikuks ja tal on kohe varsti prille vaja.
Või vähemalt mõjutab see meeletult tema sotsiaalset võimekust. Igatahes on nutiseadmed kurjad!
Kui inimene teeb, mida tahab, peab see ometi halb olema! Inimesi tõmbab loomu poolest halva poole!
Siit

Ma olen jõhker revolutsionäär, et seda ei usu. Et ei usu enam, et kõik, mida inimene tahab teha, oleks kas paksustegev või kahjulik.
Mis muudab inimest endale kahjulikke valikuid tegema, on hoopis teadmine, et ei tohiks. Kui inimene saab vabalt valida, ei riku ta ennast ega oma elu ära. Aga kui ta ees on EI TOHI mõte, siis seda, mida ei tohi, tahaks ikka ja ikka ja rohkem ja siis veel rohkem.
Kogu me ühiskond elab selle peal, et keelata ja pahaks panna.
Miks nii? Kus on loogika?

Mina enam seda valemit ei võta, tänan väga. Teen, mida tahan.

Ainult noh - päevadel nagu täna ma ei oska midagi tahta enam. Kõik on juba hea! Mida veel?!
Panen Sanji pildi. Mõni meeldiv nägu on igas päevas, isegi sellises, mil midagi ei taha!

Ashley Morgan,
tuntud OnePiece'i-lemb Pinterestis, jagas.
Kurat ma tean, kes tegi.
Tegelikult - kui juba, siis juba, otsin mõne pildi ka Nico Robinist. Nii tore, et ses animes on peategelaste hulgas üks lahe naine ka!
Ilusa häälega, targa peaga.

Kuigi neil seal on väga veider arusaam naiste rinnasuurusest. Sihukestega, nagu ses animes küljes praktiliselt kõigil emastel tegelastel, kes pole rõhutatult eakad, on raske isegi lihtsalt igapäevaselt toime tulla, rääkimata siis võitlemisest või muidu füüsiliselt nõudlikest tegevustest.

14 kommentaari:

notsu ütles ...

"Mis muudab inimest endale kahjulikke valikuid tegema, on hoopis teadmine, et ei tohiks. Kui inimene saab vabalt valida, ei riku ta ennast ega oma elu ära. Aga kui ta ees on EI TOHI mõte, siis seda, mida ei tohi, tahaks ikka ja ikka ja rohkem ja siis veel rohkem."

A. on selles asjas sinuga samast koolkonnast. Ta on veendunud, et mul saab nii magusasöömisel kui veinijoomisel füsioloogiline plokk ette tulla tänu sellele, et ma pole end neis asjus kunagi tahtega piiranud. ja et neil, kes pidurit peale ei saa, tulebki pidurdamatus sellest, et nad neid asju endale keelavad.

füs- plokist tegin isegi postituse:
https://notsumaja.wordpress.com/2017/05/28/hada-moodukuse-parast/

ma ise olen veidi kahtlevam - olen nõus uskuma, et ehk on A.-l minu puhul õigus ja veel paljudegi puhul, aga teisalt usun ka, et inimesed on erinevad ja ka toidu- ja joogiasjad mõjuvad eri inimestele tõenäoliselt erinevalt; ja kalduvus sõltuvusele kui niisugusele on erinev ja... nt alkohol olevat asi, mille janunemisele osal inimestel pidi olema pärilik eelsoodumus, füsioloogiliselt, sest ta sunnik on organismi arust nii toidu moodi; ja mõne inimese ainevahetus lülitub toidu pealt alksi peale kergemini ümber kui teisel. mis muidugi ei tähenda, et igaühel nii ohtlik peaks olema.

väga väga naine ütles ...

Olgu, möönan, et võibolla sai suu liiga täis võetud, KÕIK inimesed ei ole ühesugused kunagi. Lihtsalt see ühiskondlik suund "keelame, takistame, piirame, valvame" on nii --- nõme?

notsu ütles ...

jep, ja ega see keelamine eriti ei tööta ka.

kui inimesel on üleüldse kalduvus sõltuvustele ja me ei taha neid sõltuvusi enda kõrval näha, siis oleks mõistlikum tegelda hoopis kalduvuse endaga; kuigi vbla on sellisel juhul ka kaval alternatiiv asendada üks sõltuvus teisega, mõne sellisega, mis on odav pidada ega tee tervisele häda.

pluss need uuringud, millest paistab, et kõik sõltuvused ei ole päris sõltuvused - et mingi mõnuaine regulaarsed tarvitajad loobusid sellest ainest justkui möödaminnes, kui nende keskkond muutus. rott, kes oli vastikus puuris narkomaan, jättis mõnusasse puuri saades maha. Afganistani sõja sõdurid, kes tegid seal regulaarselt heroiini, kodus enam ei teinud. nii et esiteks, kas see on päris sõltuvus, kui see esineb ainult stressirikkas keskkonnas ja kas ühiskonnal ei oleks sel juhul mõttekam teha pingutusi hoopis selleks, et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalikult mõnus keskkond (alates näiteks linnaruumist ja töökeskkonnast); ja teiseks tuleks arvestada võimalusega, et suure keskkonnastressi puhul on iks mõnuaine tarvitamine funktsionaalne (ehk: äkki see heroiin aitas sõduritel koledas sõjas mitte hulluks minna?)

Kaur Virunurm ütles ...

Mina arvan, et piiramatu ekraaniaeg teeb lastele kurja. Olen nõus sel teemal pikemalt vestlema, kui kellelgi huvi.

Ma sööks end lõhki, kui ühiskond vähegi lubaks. Mul ei tule ei magusa ega üldse mitte millegi söömisel mitte mingit blokki. Täiesti jube. Alkohol vastu pole mul samas mingit tõmmet. Ma ei vaata iga õllepudelit pilguga et ohh, saaks ainult. Aga kogu muu külmkapi õlle ümbert võiks ma lihtsalt ja sirgelt pintslisse pista.

St päris selgelt on inimesi, kellele ON VAJA piiranguid, muidu rikuvad nad oma elu ise ära.

Tho ütles ...

Olen paar korda võrgus ringi vaadates sattunud notsu viidatud uuringust inspireeritud kirjutistele, mis räägivad, kuidas sõltuvus tuleb... eesti keeles võiks öelda näiteks karjasidemete puudusest. Idee lyhidalt selline, et kui inimene ei saa oma hädavajalikke sidemeid luua teiste inimestega, loob ta need mõne aine või tegevusega. See mõttekäik selgitab yhekorraga nii sõdurite missiooniheroiini kui koduperenaiste šokolaade ja poodlemisi. (Siit saab edasi mõelda: vvn ja tema vahelduvad ei-viitsi/taha-suitsetada)

Mul endal on ilmselt geneetiline risk alkoholi teemal. Endale suureks yllatuseks avastasin aga nii umbes kuu aja eest, et ei viitsi enam purjusolemist taga ajada. Maitse või stilistilise sobivuse pärast teinekord midagi - miks mitte, aga õhtul filmi kõrvale on tee või karastusjoogid samaväärne variant.

Magusa- või muu säärase blokid mul on olemas. Ylesöömist need ei takista, aga nad on täheldatavad. Lihtsalt asuvad "mõistlikkuse piirist" ysna kaugel teisel pool ja tegevusinerts (nt harjumus käsi sirutada ja objekt suhu asetada või kõik nähtavalolev ära syya) yletab nad kiirelt ning hõlpsasti.

notsu ütles ...

Filmikõrvasest joomisest: ma avastasin, et hea alkovaba õlu rahuldab mu "tahaks midagi head juua" samamoodi ära nagu alkoga õlu. aint kahjuks on nad enamasti magusavõitu, justkui alkovaba tähendaks ka humalavaba. Filtreerimata Clausthaler on üsna hüva rüübe.

Tegevusinertsi-söömise all olen vahel ka ise kannatanud, aga see ei ole vist päris sama asi kui tõsised neelud millegi järele.

Jäin tegevusintertside üle mõtlema ja jõudsin sinnamaale, et oma elu ja harjumusi mingil määral korraldada tundub hea mõte, kasvõi hedonistlikust perspektiivist - et ei raiskaks mingi pooliku mõnu peale ära seda aega ja jaksu, mida võiks kasutada suurema mõnu jaoks. Aga seda on produktiivsem teha selle kaudu, mida ma TEEN (ja "teen" kõige laiemas mõttes, mis sisaldab magamist ja kohvitassiga trepi peal istumist), kui selle kaudu, mida ma EI TOHI teha. Kui ma sisustan oma päeva toredate asjadega (sh toreda laisklemisega) ära, siis ei tekigi nii palju kiusatust lihtsalt inertsist autopiloodiga mingit jama teha.

Üks asi, mida tasub selles mõttes TEHA, on puhata - üleväsinud peast hakkavad mingid nõmedad autopiloodid tööle.

Teoorias olen ma neis asjus muidugi tugevam kui praktikas.

väga väga naine ütles ...

Kaur: arvesta, et ei tohi ka olla mõtet "see on paha!" Nt. söömise suhtes.
Aga laste ja nutiseadmete osas vabalt võime vaielda. Sest ma vaatan oma lapsi, kes võivad ekraani taga ka 10 tundi päevas veeta - aga point nende mingi muu tegevuse peale suunamises pole mitte seal, et "arvutis/telefonis ei tohi nii palju olla!", vaid "kas vahepeal lugeda ei tahaks?", "äkki käid poes ära, meil on leib otsas ja midagi värsket oleks ka vaja", "korvpalli mängida/rattaga sõita ei taha praegu v, ilus ilm õues?", "no koos värkide tegemiseks tasub sellele või tollele sõbrale helistada näiteks?" ja nad teevad nagu kulda. See ei ole isegi mingi probleem, nad hea meelega.
Lihtsalt inerts ja viitsimatus muud tegevust välja mõelda - et loovus areneb, kui nad ise peavad mõtlema ja midagi toredat muidu teha ei saa? Ma ei tea kui loovaks mu lapsed peaks muutuma siis, et rahul olla. Minu meelest nad on juba väga lahedad näiteks.

Aga jah, selle suitsetamisega on mul juba aasta otsa "ega väga ei taha, kui pole just poolteist päeva ilma olnud, aga pole ka motti maha jätta, kui on mingi pisike jusugi tunnet, "no võiks"".

notsu ütles ...

su lapsed ei kasvanud aga vist päris väiksest peale nutiseadmeajastul üles ka?

pmst räägitakse tnp ju üldse, et netimeelelahutusega on see häda, et ta annab end suht vähese süvenemisega, lühikeste ampsudena kätte. ja et kui see on AINUS meelelahutus, siis ei teki oskust pikemalt süveneda, olgugi et suurema süvenemisega asjad võiks suuremaid mõnusid pakkuda: inimestel on jumal paraku kalduvus leppida "käib kah" asjadega, millega on vähe tüli, selle asemel et suurepärase asja nimel vaeva näha. ja nii saigi mp3-st levinud failiformaat.

ma ise näen seda lühikeste ampsude kultuuri vahel näiteks delfi artiklites, kus tundub, et inimene ei suuda üle ühe lõigu korraga meeles pidada. ja kuna ma pole näinud ka kõige pahuramaid kommentaatoreid kaebamas, et kogu tekst põhineb non sequituril, siis kahtlustan, et suurem osa inimesi pole suutelised seda märkama, sest ka nende enda tähelepanu jätkub üheks lõiguks järjest.

notsu ütles ...

no ja lasteteema puutub nii palju asjasse, et mingi vanuseni on oskused veel kujunemas, aju pole veel päris küps ja ühendusteed on alles sissetöötamisel. see on ka põhjus, miks lapseeas psühhoaktiivsete ainete tarvitamine on ohtlikum kui täiskasvanult (ei pea olema üleüldse alkovastane, et väikestele lastele mitte alkoholi anda).

väga väga naine ütles ...

No ega jah neil päris väikesena rohkem nutivahendeid olnud kui minu arvuti. Boowa ja Kwala (kusjuures ma andsin selle ette prantsuse keeles mingis ebamäärases lootuses, et kui pisikestele lastele tutvustada erinevaid keeli nende kõlades, on neil kuidagi lihtsam uusi keeli õppida pärast. Ja inglise keel pole ometi kõik) ning tõmmatud filmid, mõned mängudega leheküljed ... Kusjuures enamik aega ma kasutasin oma arvutit ise =)
Ja aju plastilisus ning areng on mulle oluline teema küll ning tittedele ma naljalt nutivahedit kontrollimata sisuga kätte ei annaks (nutivahend muidugi rikutaks üsna kindlalt ära ka, kui ma teda suvalt väikestele pässakatele pihku topiks), aga ma nagu ei saa aru, miks multikas nutivahendist oleks ajule halvem kui lihtsalt röökimine, enda pulgaks ajamine, häda ja viletsus.
Muide, ergutitest: mu tütar ei joo kohvi, aga poeg paneb umbes seitsmendast eluaastast. Mu loogika oli, et kui lapsed tahavad seda KOHVI pärast, mitte suhkru pärast (mille välistasin nutikalt, nende kohvisse mitte suhkrut pannes ja keelates ka neil sinna suhkrut panna), on neil seda vaja. Noh, ja kui kolmveerand kruusi on piima ja ülejäänu kohvi, kui hull see ikka olla saab?
Millega ma ei arvestanud, oli poja kasvamine ja endale ise kohvi valama hakkamine. Ta küll joob ikka veel ilma suhkruta, aga valgendi ja kohv on umbes samas vahekorras kui minugi kruusis =P

Kaur Virunurm ütles ...

Tere. Ma ikkagi ei hakka vaidlema. Nutiseadmete ohtude kohta on nett artikleid täis, mida ma paremini oskan öelda kui miljon inimest ja arsti enne mind?

Ma peaks tegelikult enda latentset mängusõltuvust kirjeldama. Ma arvan, et see on mulle päris palju halba teinud. Aga võimalikud on ka muud vaated. Et kui nohik on nohik, siis ta miskit asjalikku nkn ei teeks, mängigu siis pealegi.

Kokku jookseb kõik sinna, kui palju peaks ühiskond või kaaslased teise inimese ellu sekkuma. Kas riik võib öelda, et ära joo end põhja? Miks, mis õigus tal selleks on? Aga kas ema-mees-naine-laps-sõber võib öelda?

Mingit konsensust me siin ei leia. Mõned kogukonnad on ühiskondlikumad ja püüavad üksteist rohkem vee peal hoida. Näiteks sellega, et leiavad igaühele abikaasa. Kui sa oled india mägikülast, siis sind PANNAKSE mehele ja kedagi ei koti, mis sa ise elust arvad. Selline ühiskond ei ole otseselt halvem ega parem kui lääne isiklikku vabadust ja otsustusõigust väärtustav ühiskond. Me muidugi võtame seisukohti ja kuna meie oleme "läänest", siis on sundabielud meie arust taunitavad. Aga see on subjektiivne seisukoht. Objektiivselt saab see mägiküla endaga hästi hakkama ja meie arvamus pole neile argument.

notsu ütles ...

kohvil ei tohiks nagunii aju arengule sellist mõju olla nagu alkoholil.

Kaur, ma olen suga ses mõttes nõus, et ma ise tajun oma netisõltuvust või selle alget asjana, mis võiks mind alla neelata, kui ma end vahel teadlikult arvutist eemale ei tõstaks. Ma küll tahan muid asju teha ja sageli rohkemgi kui netis passida. Aga ajataju kaob ära ja ootamatult avastan, et päev on otsa saanud ja ma pole ühtegi seda asja teinud, mida ma _tahtsin_ teha.

kusjuures vahepealne netipaastumine (st - päris välja ma ei saa töö pärast lülitata, aga käin ainult lehtedel, kus on vaja käia) mõjub selle vastu maru hästi. ärajäämanähud lakkavad ja sis saab jälle netis käia sellepärast, et ma _tahan_ seal olla, mitte sellepärast, et ups, näpud tegid ise arvuti kaane lahti.

notsu ütles ...

ja ma ma pean täiest okeiks ka seda, kui mul ongi ühel ilusal päeval tahtmine päev otsa netis lämiseda ja ma seda siis teengi. vahe on just selles, kas ma teen midagi sellepärast, et _tahan_ või viib mind sinna automaatpiloot. vahe on tähelepanelikkuses iseenda suhtes.

ja see on ka põhjus, miks puhkamine on oluline, väsinud peast kukub tähelepanelikkus ära.

väga väga naine ütles ...

Ma olen sama meelt =) Et kui kulutada ressursse (on need jõud, aeg, raha või midagi muud) niimoodi, et tegelikult ei naudi, on see raiskamine.
Kui naudid, on teine teema, isegi kui kõik on sama.