laupäev, 24. juuni 2017

Täiesti jaaniööga seostumatu

No ma ei saa.
Sanji on NII NUNNU!
No ja veri ning haavad meeldivad mulle ikka
ja piraat olles (piraadid ka meeldivad!)
saadakse ikka vahel haavata ja awwww!
Mõtlen, et One Piece'i tegijad on maailmas olemas, Miyazaki on maailmas olemas, on Murca ja olen mina ja on Ritsik, on Steven Erikson ja mu lapsed, Ilmar, Mona Mägi-Soomer, Kapten-mu-Kapten ja Kersti Kaljulaid, õues jookseb kirsiokstel orav ja paistab päike.

Maailmal on põhjust kesta.

On palju selliseid ka, kes mulle väga meeldivad, aga kuidagi ei tundu nagu pädevad põhjused maailmal olemas olla. Ja muidugi lollakad, kes on enamus aega lollakad - mitte nagu mina ja co, kes me vahel harva.
Ent tõesti: kui panna kõik kokku ja tulevad välja mõnedki oivalised, ei olnud ega ole kõik asjata vaev, nutt ja hala.

+ Sanjile annan isegi andeks, et ta alatihti ülikonnas või vähemalt viigipükstes ja triiksärgis ringi leegib. Kui tegelane on nii cool, võib.
No ... ja pealegi on ta vahel ka lahedas rüüžidega särgis!!!
Saledad jalad, rüüžidega (võis ka pitsidega olla) särk, pikad juuksed ja mõõk - minu meheideaal, kui olin nt vanuses 12-15.
Kas olen rääkinud, kuidas läksin pärast "10 aastat hiljem" viimase osa lugemist Rahvusraamatukogust trolliga koju ja olin täiesti meeleheitel. Sest raamat polnud isegi nii hea, aga korraga jõudis mu teadvusse, et ma MITTE KUNAGI ei kohtu d'Artagnaniga, see pole lihtsalt võimalik. Seda ei juhtu mitte kuu-naa-gii.
Olin veel nädala meeleheitel pärast seda, siis hakkas tagasi tõmbama, aga see kohutav valu on mul siiamaani meeles. Et (ühte paljudest) mu unistuste meest ei ole lihtsalt olemas. Ma ei saa mitte midagi teha, et ta minu mees oleks, mitte midagi, teda lihtsalt pole olemaski!!!

Jube.

See tendents väljamõeldud kagelastesse armuda on ikka veel kohal ja muutumatu.
Ega Poeglapse isa ega Leevike ega Rongimees kuidagi teistmoodi olnud - ma mõtlesin nad välja, minu pea sees olid nad Kangelased. Kui siis reaalsus sisse lõi, oli see mu poja isa ja Rongimehe puhul mu jaoks nagu põrmustav välk.
Nad ei näinud mind üldse sedasi, nagu mina arvasin, et näevad. Mind ei olegi võimalik armastada, kui nemad ka seda ei tee! Andsin kõik - ja sellest ei piisanud. Tühi maa, ahastus ja armetus.
Mida ma üldse üritan siin?!
Leevikese puhul jõudis tema reaalsete omaduste ülekäimine minu ettekujutatutest mulle teravalt kohale ja kui olin paar kuud tõsiasju uskumata üritanud kivist vett välja pigistada, jätsin ta.
Ning põdesin veel mitu kuud edasi, et mind ei ole vist tõesti võimalik armastada, mõni võib sallida oma läheduses, kui ta päris mind ei näe, vaid on kinni mu välise kesta suhtelise meeldivuse taga.

Et mida ise meeste suhtes teisiti tegin, kui nemad mulle kohutavalt ahastusseajavana mõjunud "mittenägemisega"? Ega mina ju ka päris inimesi näinud, mõtlesin kuldse kuu selga, tunded kehasse ja piinatuse laia selge lauba taha. (Sest mulle meeldis end näha kui piinade leevendajat, noh, järelikult on piinatust vaja, et mind kihevile ajada.)
No mu oma TÕLGENDUS on, et ma TÕLGENDASIN nende käitumisi oma pea sees teistmoodi, kui need päriselt olid. Aga paremana, lahedamana, põnevamana.
Kuid nemad lihtsalt osasid minu käitumisi kuivalt ignoreerisid ja ei tõlgendanud üldse. Mida tõlgendasid, seda tõlgendasid nõmedamana, igavamana, tuimemana.

Mina mõtlesin neile kuldse kuu selga. Nemad mõtlesid mind porivaibaks. Kusjuures see, et nt Leevikesele meeldivadki porivaibad, mind ei morjenda.
Minu jaoks on (ikka on) mu lamedamaks, igavamaks ja lihtsamaks mõtlemine mu HALVEMAKSmõtlemine. Tõsi, enam see ei häiri ka mind. Mõelgu minust kes tahes kuidas tahes.
Minu olemust see ei muuda, on üsna ükskõik.
Kuigi toredate inimeste heakskiit ja vastikute halvakspanu on ikka tore. Lihtsalt ei määra mind kuidagi. Olen, kes olen, hoolimata sellest, mis teiste poolt mõeldakse.

Ilmselt see janu ehtsuse järgi on ka alus, millelt ma ei saa aru varjamisest ja valetamisest. Et ma tahan, et nähtaks ehtsat mind. Ei paremat ega halvemat, seda, kes tõeliselt on.
Mis muidugi ei seleta, miks mina armun ainult väljamõeldud meestesse. Päriselt. AINULT.
Ma olen elus ikka väga palju armunud olnud. Vbla 1000 korda? Muidugi vahel mõnesse eriti kõvasti (niu, Rongimees, niu), enamasti mitmesse korraga, aga alati, ALATI oma ettekujutusse, lukku, mis mul peas ketrab.
Tõelised inimesed? Aaa, ei, need meeldivad või ei meeldi mulle ka.
Aga armuda? Kas päris inimesse on üldse VÕIMALIK armuda? Kas armumine polegi oma olemuselt kellelegi kuldse kuu selgamõtlemine?

Mis minu jaoks wtf: minu arust mulle pole vajagi kuldset kuud selga mõelda, mul on see reaalselt olemas. Kreedo "on vaja olla nii hea, et end reklaamida pole vaja" on ka sel teemal elus. What you see is what you get, ma ei valeta, ei ilusta, ei liialda.
Ega ma tegelt ei saa ka kurta, et see teiste inimeste meelest armumist äratav pole. Lihtsalt - aga minupoolne armumine?
Seda LIHTSALT pole. Aint Sanjid jt meeldivad.

mõõk, eks ole 
Kui moodustatakse suhe ilma armumiseta, tuleb kõne alla mõistuslik "ta on toredam kui üldse mitte keegi, teeme ära".
Noh, aga minu jaoks peaks siis ikka SITAKS tore olema.
Olla minu mõistusega võttes toredam kui üldse mitte keegi on tõsine väljakutse, sest mulle väga meeldib omaette olla, ise valida, ise otsustada.
Jaa, mulle meeldib vajalik ka olla - aga selleks ei pea paarissuhet pidama, vajalik võin olla oma sõpradele ka nt.

See rist seljal, see on mõõk, noh
Phmt kirjutan siin innukalt ja pikalt, sest migreenihoog ja isegi tableti abil valuvabaks muutunud mina leiab, et igasugune hea on praegu kohane.

Oot, vaatan jälle pool episoodi One Piece'i ja kirjutan edasi! Ega Sanji ainsana seal tore ole, on Zoro ja sada kõrvalisemat tegelast ka. Ja oi! mulle meeldib selle anime moraal: tee, mida sa tahad. See on su süda, pole midagi olulisemat.
Kui midagi tahad, ongi see kõigekõige.
Näiteks magasin jaaniöö maha. Kell pool üheksa läksin ja natuke enne kuut tõusin. Plaanis oli lõunauni, aga no ei tulnud. 
Aga ideeliselt - kui teen midagi, mida tahangi teha, pingutuse mõiste üldse  ei tule mulle ajju, kuni TÄIESTI ära olen aetud füüsiliselt. One Piece räägib sama lugu: oma unelmate täitmine tähendab rämedat tööd, aga kuni sa teed seda rõõmuga, huviga, innuga, see ei ole vaev.
Miski muu ei loe, tee seda, mis meeldib ja sulle tähtis on!

Millega võikski lõpetada.

2 kommentaari:

notsu ütles ...

mhmh, see, et unelmate täitmine ei ole vaev, on just see, mida ma Ritsiku kommentaariumis kahtlustasin ja mille kohta küsisin. kahtlustasin seal ka seda, et siit tulevad teiste inimestega tõlkevead sisse - siis, kui nemad nimetavad "pingutuseks" ka seda tööd, mis on unelmate täitmiseks, endale oluliste asjade nimel. ja selle mõisteerinevuse pealt on loogiline, et küsimusele "kas on vaja pingutada?" vastatakse erinevalt.

väga väga naine ütles ...

ma sealt kommentaariumist sain sõnastuse ka, mhmh =)