neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

pühapäev, 13. august 2017

Meta

Mu poeg on haige
ja mina vist ka.
Tütar paistab ok. Seni.
Ma vist veel natuke aega ei kirjuta midagi mõttekat.
Aga samas - mis on üldse mõttekas? (Väga väga naine üritab midagi arukat arutada selle kohta, aga ei tule üldse välja.)
(Häh, olen visa! Kakskümmend tundi ja midagi ikkagi saabus ajju. Lugege!)

Üritan võrgupäevikus kirjeldada seda, mis mu peas toimub, kuidas mõtlen, ja loodan, et kellelegi on sest abi.
Neile, kes on minu jaoks liiga rumalad, on see mõttetu pläma, sest nad ei suuda kaasa mõelda. Asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, nende jaoks pole üldse pildis, ja siis ma tundun neile rämedalt ebaloogiliselt mõtlevat.
Neile, kes näevad minust veel laiemat pilti (hämmastav, aga on ka neid), on mu kirjutatav veits lihtsameelne, neil pole ka sellest abi.
Aga inimesed, kes mõtlevad minuga umbes samal tasemel, kellele pole vaja iga pisiasja ära püreestada ja söödavaks teha, leiavad vahel omaenda mõtetesse jõnksu sisse viiva idee, detaili, mis muudab üldpilti, uue vaatekoha - ja neile ma kirjutan. Midagi mõttekat ses mõttes, et kirjeldan, mida mina mõtlen, ning sellest VÕIB kellegi teise mõtlemisele abi tulla.
Ideede jagamine.
Arutluskäikude proovimine.
Mulle endale meeldib väga saada teada teiste inimeste ideid, kui need on PÕNEVAD. Kui need on täpselt samad, mis mul, on ka tore, toimub üksteise arutluste kinnitamine "Jah, mina mõtlen ka nii!" Ent kui on AINULT kinnitamine ja pole uusi mõtteid, uusi mõtteviise, mus tekib pahurus, sest ma tahan UUSI ideid ka!

Mu mõtlemine ei sirutu, ei pinguldu, ei arene, kui kõik aina minuga nõus on, ja sedasi mulle ei meeldi. Ega mulle muidugi see ka meeldi, kui inimene ei saa enesestmõistetavustest aru ning üritab omast arust tarka juttu ajada, mis minu vaatekohast on: "Nii nõme, et ei viitsi isegi vaielda." Tahan uusi ideid, mis on mulle päriselt ka uudsed, mitte "Jah, kui 7 olin, mõtlesin vist ka nõnda umbes. Sestsaati olen natu rohkem teada saanud."

Nojah, aga mina ei saa teisi endaga mõtteid jagama panna. Ma saan enda omi (siin) jagada, et inimesed nagu mina võiksid sealt vahel uusi ideid välja noppida. Ja saan teiste võrgupäevikuid lugeda ning sealt vahel endale uusi mõtteid leida.
See on natuke mu kõrvaloleva lugemisnimekirja iva - seal on üldiselt need, kelt ma saan vahel uusi mõtteid, vaatenurki, vaatevõimalusi. Need, kelle mõtted on kas samad kui mul või pole mulle huvitavad, tase allpool, mõned mulle enesestmõistetavad detailid nende maailmapilti ei kuulu, lähevad sealt välja.
Noh, ja need, kes lihtsalt ei kirjuta, on ka maha jäetud ning mitte nimekirjas.

Ma enam teiste vanu poste naljalt üle ei loe, ainult Murca omi vahel.
Vä-si-nud.
Jaks on piiratud ressurss. Hoian seda pisut kokku.

neljapäev, 10. august 2017

Tõenäosus

Sel, et tahan palju lapsi, on oma tagapõhi.
Jaa, muidugi mõtlesin järgneva ammmmmmu välja. Põhiosas poolintuitiivselt, sõnastasin korralikult, kui keegi küsis. Teismeliste tüdrukute jutud, esimesed veiniklaasid, purgiteod ja küünlavalgus. Tol ajal defineerisime ennast vabamalt ja ahnemalt, üritasime end üksteise ja maailmaga suhtestada, otsisime "nii elu käib" võtmeid.
Mina defineerin ikka veel sama vabalt ja ahnelt. Teised - ma ei tea, kas ei defineeri või neil lihtsalt pole vaja seda teiste kuuldes-lugedes teha? Või jagavad oma mõtteid minuga lihtsalt need tõeliselt lähedased ainult?
Võib see viimane olla küll. See sobiks faktidega.
Mõtlesin igatahes kõik järgneva välja, kui veel laps olin, näiteks umbes 11. Mõned lisandused tulid hiljem ja veel mõned veel hiljem, aga ajaks, kui olin 16, oli plaan selge.

Nüüd saabus üks väike uitvel lisamõte.

Taust


Ma vist mõtlen "tõenäosustele" natuke rohkem, kui tavaline oleks müütilise keskmise inimese kohta.
Mu mõtted on alati olnud kuidagi laiahaardelisemad kui "üks-kaks-kolm kallist inimest on peamine, no igatahes mitte üle kümne, muu maailm on kama". Juba algkoolilapsena tundus mulle, et kui saaksin soovida, sooviksin, et kõigil, kes mind tunnevad kasvõi niigi palju, et tänaval mööda käinud, läheks hästi.
Nüüd ei ole ka möödumisel nägemine enam raasugi oluline.
Ma tahan, et KÕIGIL läheks hästi. Jah, olgu, on umbes 6 inimest, keda ma siiralt ei salli, aga nõme oleks ka otsustada, et kõigil peale nende peaks hästi minema. Maailmas on sadu tuhandeid, miljoneid, halval juhul koguni miljardeid inimesi, kes meeldiksid mulle veel vähem, kui lähemalt uuriksin. Pole lihtsalt juhtunud nii, et neid tunnen.
Kui juba läheb kõigil hästi, mingu mulle mittemeeldivatel samuti.

Juba üsna väikesena otsustasin, et tahan palju lapsi, sest kui neist ka keegi ei lähe teed, mille mina heaks kiidaksin, nende lastest mõnega äkki ikkagi mul klapib? Või vähemalt nonde laste hulgast mõnega? Kui tõenäoline on, et mitte kellegagi?!
Muidugi ei saa tagada, et mõni mu laps üldse omaenda lapsi ei taha. Ei saa ka tagada, et selliseid lapsi mul mitu pole. Seega - tasub valmistuda ja teha neid enda omi nii palju, et mõni siiski tõenäoliselt tahaks. Minu järglasi vähemalt paar isikut võiks ikka säilida ka 5 põlvkonna pärast!
Pealegi - maailma rohkem minu geene tuua võiks ju maailma minu ja mu järglaste jaoks paremaks kohaks teha. Jaa, see on igal juhul väga väike piisk meres, aga tõenäosuste peal mängides: mida ma enamat teha saaksin? Parem natuke geene ja mu naeratust ning emaarmastust kui ei midagi!
Pealegi pealegi - see on ainus surematus, millesse usun. Geenid, ma annan laste suurekskasvatamises oma parima ning see mõjutab natuke kogu tulevikku. Natuke, nõrgalt, piisk meres: ent mõni laps ikka kunagi, kasvõi 8 põlvkonna pärast, oleks laias laastus selline, nagu minagi säärastes oludes oleksin!
Juhused muudavad ja mõjutavad palju, aga just seepärast MÕNI järeltulija siiski ju lahe tuleb? Sattub nii!

Mõni mu järglane võib väga jäle välja kukkuda. Aga kui neid on piisavalt palju, võib mõni jälle väga lahe tulla. Minu geenid ju! Ma põimin neid erinevate lapseisade omadega, suurendan sellega oma järglaskonna variatiivsust ning isegi kui kõik läheb kõige halvemini, üks laps surebki juba lapse või noorukina, enne kui oma lapsed tal üldse teemaks tulevad, üks on homoseksuaal ja üks lihtsalt ei taha lapsi, ehk mõni ikkagi sattub selline, kes paljuneb!

Ma ei taha oma lapsi survestada. Ei tahtnud juba enne, kui konkreetsed lapsed sündisid, ei tahtnud juba siis, kui ise laps olin. Oma laste surumine mingisse vormi oli nii võõras mõte, et ma ei kohandanud seda enesega isegi natuke.

Päris mul ei ole ikka ja üha ja ilmselt eluaeg meeles, mida mu vanaema mulle ütles ja ütles ja ütles.
"Ma elu sees ei oleks arvanud, et mu lapselapsed kõrghariduseta on! Olen nii pettunud!"
"Et MINU lapselapse lastel ei ole ISA, ma ei osanud seda isegi mõelda! Väga kehvasti valisid, vat MINA ..!"
"Ma tean täpselt, mis (mu venna nimi)-ga valesti tehti. Liiga palju lubati! Poisslaps vajab kõva kätt!"
"Sa oled üks sita iseloomuga tüdruk!"

Noh, mind ei olnud (sel kohal "õnneks") väga kerge koolutada enda moodi mõtlema. Kellelgi. Ka vanaemal mitte. "Ole selline, nagu mulle meeldib, siis ma armastan sind!" ei kasvanud mulle sisse teistelt minu ootuste täitmise nõudmise võtmes.
Ainult võtmes, et mina olen vilets ja ei vääri armastust, mind ei saagi armastada, olen valesti ja väärakas, võtsin õppuse sisse.

Olgu, tagasi meie lammaste juurde.
Mu ajus oli: selleks, et tagada, et mõni mu lastest ikka ISE tahaks samuti lapsi ja oleks lahe neid kasvatama, tuleks lapsi saada palju. Tõenäoliselt mõni neist ikka ju lõpuks ..?
Mulle ei tundunud loogiline mitte konkreetse lapse surumine vormi, mis mulle meeldiks, vaid mõttekas näis (ja näib) saada neid nii palju, et tõenäosusteooria hakkaks minu kasuks tööle ja juhusliku vedamise protsentuaalne võimalikkus oleks suur.

Isegi kui väga halvasti tuleb (oi, ma eelda[si]n, et kõik, mis viltu saab minna, ka läheb, ja osad asjad, mis ei saa, lähevad ikkagi), ma olen vähemalt teinud, mis oskan ja saan, mitte lootnud, et "äkki õnnestub".

Mu oma esivanemate lood olid mulle eeskujuks - mulle ei meeldinud väga ei mu vanaemad ega vanaisa, aga meeldisid memm-vanavanaema, ema ja isa. Vanatädidest ja -onudest vähesed (mis on, arvestades, et mu emapoolse vanaisa sünniperes oli 15 last, päris napp meeldimiste hulk), ent mõned siiski.
Ühesõnaga - et osadega ei klapi, aga osadega siiski, oli mulle tuttav teema.
Ehitasin oma tulevikuplaanid sellele üles. Osadega ei klapi. Hah, nagunii läheb halvasti ja selgub, et lausa suurema osaga ei klapi - kuid mõnedega siiski!
Mõnedega siiski!

Uus mõte, mis pole väga suur, ent siiski


Täna mõtlesin sellele, et ilmselt on mu vanaemade ja vanaisade geenid ju ka kuskil minus. Kuigi olin pettumus ja tegin kõike valesti, aga geenid, geenid ju levivad ikka! Isegi tundsin vanaema-vanaisa isiklikult. Nad on mind mõjutanud, nii vähe, kui nad mulle meeldisidki. Ma olen nende järglane samuti.
Jaa, muidugi arvestasin juba ammu, et mulle võib mitte sobida suur hulk asju, mida mu lapsed või lapselapsed tahavad, teevad, mis neile oluline on ja mis mitte - aga ma ei mõelnud sellele, et kellelegi teisele võiksid need ju sobida. Näiteks mu (surnud) vanaemale.
Kuidagi põimuvad meie geenide ja kasvatuse võrgustikud nii, et igale võib seal leiduda midagi meeldivat. Mulle ei meeldi? Aga mõnele jälle meeldibki just mulle ebameeldiv!
Kõigile on midagi.

Ainus, mida usun päästmatult lugevat ja millele panustada, on järeltulijate, oma geenide olemasolu. Jaa, inimesi on palju ja me kõik omavahel kuidagi mingite kaugete esivanemate kaudu sugulased. Ideeliselt ei pea olema OMA lapsi, kui su vanavanavanaonu lapselapse-jne lapsed tulevad millegipärast samasuguste ripsmetega kui sinagi oled, kuigi keegi ei tea sellest - aga jälle, nii mõtlemine, vastutusest enda vabakslugemine, on mulle võõras.
Mina teen, mis mina suudan. Lisan oma piisakese merre, natukene suurema vast kui mõni teine. Lihtsalt lootmine, et äkki läheb hästi?

Ma ei oska.

Ma tõesti ei oska mõelda endast kui kellestki automaatselt erilisest, kel võiks vedada lihtsalt seepärast, et mina olen mina. Või kelle lastel. Või ...
Ma olen lihtsalt üks inimene väga paljude hulgast. Sama eriline kui igaüks meist.

Kuigi ma olen elus. Hm. See on jätkuvalt arusaamatu ja äkki ikka saan loota sellele, et MINUL veab? Või vastupidi: kõik mu vedamine kulus sinna, edasi tuleb tulemusi ikkagi ainult töö pealt?
Võimatu võimalikkus ...

kolmapäev, 9. august 2017

Jestas

Jestas.
Jestas.
JESTAS.
Ma olen armunud.
Sanjisse ja Zorosse korraga.
Enne olid nad lihtsalt toredad ja ilusad, aga siis vaatasin ära episoodid 377 ja 378, vaatasin veel korra, otsisin üles kõik fännfiktsioonid, mis leidsin, ja olen üleni sees.

See tunne.
Korraga iiveldus ja õrnus hinges. Nii väga tahaks kaitsta ja aidata ja nii väga kardan samas midagi ära rikkuda, ehk nad ise teevad ja teavad paremini! Korraga valu ja ometi nii elus tunne, nagu oleksid närvilõpmed, mis kogu aeg longus ja tundetud, traatharjaga püsti veetud ja üles ärritatud.
Rongimehest saati pole nõnda kauem kui paar minutit minuga olnud.
Valus? Jaa. Elus? Nii elusana pole ma end kaua-kaua tundnud.
Näis, et see osa minust on täiesti surnud - ja kuigi mõneti ongi, ma elus meeste osas olen üsna lootusetu, keegi ega miski ei tundu mulle enam imetlusväärne - siiski mitte päris.
Mitte mina. Mitte veel.
Nii. Kuradi. Hea. Tunne.

Nii elus!

Õige jah. Lisaks tundele "a mnje pohhui, ma teen suitsu ja vaadake ise, kuidas saate!" harrastasin ma suitsetamist seepärast, et see muutis armumise talutavamaks, võttis teravuse mõneks hetkeks maha ning jäi vaiksem, leebem variant järele.
Vaigistas valu. Ma olin vahepeal unustanud, et sigarettidel oli ka selline funktsioon mu jaoks. Noh, nüüd meenus jälle.

Ometi on hirmus hea meel!
Nii. elus. NII ELUS ON OLLA!

Jah, see traatharjaga tõmbamine on hea metafoor. Mitte kõvasti, vaid ärritus püsib just täpselt kuskil valu ja sügeluse vaigistamise vahepeal.
Vahel on sedasi nii hea, nii väga vaja - aga nüüd kujutlege, kuidas see lakkamata käib. Kuidas kulutatakse tõmmetega tasakesi nahka õhemaks, üsna kiiresti muutub see juba nülgimiseks, aga traadist harjased lähevad aina sügavamale ja sügavamale kehha ja mitte midagi teha ka ei saa, et see lõppeks, keegi ei lohuta, kõigi meelest on see normaalne, saa üle ometi ..!

Ma ei saa aru.
Tõesti.
Armumine ei ole ju MÕTE, see on TUNNE. See on kehas, mitte peas.
Aga meie kehad on isesugused. Igaühe oma natuke erinev. Minu oma ... on selline, nagu ta on.
Kui minus pole kirge, on kogu aeg kahtlus, kas ikka olen päriselt olemas. Selline plastmassine maik elul. Kui ma enam ise ei usu, et olen, kuskilt ei tule tagasisidet ka, et oleksin kuidagi olulisem kui katkine mänguasi - on päris räme.

Ja kui valu on harjumus, seda ei märkagi enam. Tuleb aina juurde ja juurde ja ... nojah, ma ikka olen eriti nõrk, et taluda ei suuda. Või midagi.

Aga kui ei ole harjumust, kui korraga saabub adumus, et keha pole enam plastmassisarnane, vaid tunneb tohutult rohkem, ning sügelust, mille olemasolugi varem ei märganud, saab kratsida - on nii hea.
Nii. hea.

teisipäev, 8. august 2017

Võin ju ka puhata?!

Mul ei ole midagi teha enam!!!

Romaanist pole kippu ega kõppu (peale selle, et esimene ports raha tuli ära ja ilmselt ikka tahetakse välja anda, kui juba makstakse). Saatsin ka viimase jutu käsikirja ära ja sellele pole juba KAKS PÄEVA (mis oli ühtlasi ka nädalavahetus) tagasisidet tulnud. Rääkisin fotograafiga, et mul on seljast mõni rahuldav foto oleks ja ta leiab mulle aega paari nädala jooksul. Arstiaeg on 4. september. Elektrikontakti jama osas (tuli ei lähe enam põlema, kuitahes palju lülitit vajutan, enne läks nt 35 vajutuse peale viimaks, ei ole pirn läbi) on kiri läkitatud.
Ja mul ei ole enam mitte midagi teha, et oma elu paremaks muuta.
Hea on peeglisse vaadata. Mul on rohkem ilusaid riideid, kui ära kanda jaksan. Rohkem ehteid, kui vaja. Kuramuse sukkpükse on veel PAKENDIS 5 paari, ühed sukad ka, rääkimata neist tosinast sukkpüksipaarist ja veel poolest tosinast suka omast, mis lihtsalt kapis ning ootel.

Olen täiesti - abitu? Segaduses? Mis ma nüüd peangi lihtsalt ootama, kuni keegi teine midagi teeb, ja One Piece'i vaatama, sest ma ise ei oska enam midagi enda heaks teha?

Selle ootamisega on raske.
Kogu aeg on olnud.
Usk, et keegi teine teeb midagi, ei ole kandnud. Iial. Aga kui endal ei ole enam midagi teha, kui polegi midagi jäänud peale teiste peale lootmise - on natuke (või palju, oleneb vaimuseisundist) õudne.

Abipalumine? Jaa, aga mul ei ole enam paluda ka midagi.

Samas olen ma nii kuradi väsinud, et äkki oleks vaja lihtsalt puhata ja mitte enam teha? Ei ole vaja tuikuda poeteel, ei ole vaja hakitud tomatit maha ajada, selle asemel, et ta kaussi lükata, ei ole ju vaja! Nagu - võiksin puhata? Äkki võiksin tahta puhata?
Selles mõttes on oma ahvatlus.

One piece. Suletekk.
Las vahelduseks teeb keegi teine.
Ma võin isegi mitte magada (seda pean nüüd oma eriõiguseks), vaid ... lebotada?
Nooojah ... VÕIN.

Aaah, selge, miks selline väsimus, et ainult lohisen! Menstruatsioon.
Aga krt. Väsinud võin olla ka selleta!
Enda vastu eripõhjuseta lahke olemise võimalus läks praegu täiega mööda. Aga ükspäev tulin tätoveerimast, mis oli jälle vahelduseks rõvevalus (tekst ja lihtsad selged kujundid on kombes, aga krdi peen pildivärk, varjundid ja detailid on RÕVE), öösel vähe maganud ka, sest endatuunimisseansile vaja hommikul minna sellest hoolimata, et kell neli läks uni ära ja olin pea seitsmeni üleval.
Plaanisin korjata õuest pesu kokku ja minna tuppa magama.
Ja siis seal õues, kus kuiva pesu kaussi panin, oli mu eakas naaber, kes sõbralikult soovis, et tema kõrvale istuksin ja tikreid sööksin. Ütlesin, et ma ei jaksa, et tulin linnast ning mul plaanis riided nöörilt kokku korjata ja magama minna. Tema loomulikult ei pannud mu selgitust miskikski (ma ei või, kui lahe sõna ikka!), aina oma tikrisöömise jms-ga - ja ma lihtsalt võtsin kuiva pesuga kausi kaenlasse, soovisin talle head aega (mille peale naabritädi mind mõrvalikul ilmel ja südamest solvununa põrnitses) ja tulin tuppa ära.
Läksin magama.
Ikka veel õnnitlen ennast oma vajaduste eest seismise puhul. Sest palun: olin aus, aga sellest ei hoolitud. Siis hoolitsesin enda, mitte teise eest.
Täiega vinge must!

Isegi menstruatsiooni polnud. Kuigi tõsi on, et enda nõela alla panemine on natuke hullem. Noh, kui põhjalikku pilti teha vähemalt.
Peenikesed kirjad mu käsivartel ei ole samast klassist. Ma nüüd tean.
Huvitav on see valust värisemise värk - enne ma ei ühendanud ära, et piisava hulga füüsilise valuga tuleb ka värisemine ja pooles kehas ärasuremise-tunne. Olin nii varem tundnud küll, aga ei taibanud, et see on valust. Arvasin, et lihtsalt mõne haigetsaamise korral on sedasi (nt kui ma esimest korda oma sõrmeluud murdsin, löök tömbi raske esemega on päris kole), mõne ajal pole, juhuste värk.
Aga tätoveerumise ja peavalude loogika on mu nüüd üsna selge teadmiseni juhatanud.
Piisavalt rõve valu võtab nii palju inimest endasse, et kehas tekivad kontrollimatud reaktsioonid.
Loogiline ka, tegelikult. Valu on tunne. Tunded on kehas. Keha reageerib.

Oi, lähen üsna süngeks juba. Vä-si-nud. See muudab. Süngeks.
Ma just vaatasin ka One Piece'i episoodi, kus valul oli natuke rohkem tähendust kui muidu. Ütleme, armid seljal on sõdalasele häbiks?  Kui seda pilti viimati jagasin, ma veel ei teadnud, kui ühtekad Zoroga oleme.
Sest nojah - ma ei karda ka valu enam.
Valutab? Rõvedalt? Sitt lugu küll.

Kui kinnitasin oma pojale, et olen warrior - ei - jaa - ei - jaa - jne, küsis ta lõpuks, miks mul nii suur ego on?
Jäin mõtlema.
Tuli meelde, kuidas kunagi ammu-ammu-ammu, kui Kapten-mu-Kapten mind välja tantsima viis, ütles ta midagi. Sel hetkel enda kohta, aga mulle jäi meelde ning aastate pärast olin selle üheks oma elutõeks võtnud.
Ikka pean pädevaks.
"Kui sa midagi oled, tasub seda endale tunnistada ja ära kasutada. Mina näiteks olen ainus Eesti advokaat, kes Afganistanis võitlemas käinud, ja kasutan seda üleni ära!"
Jep, täpselt.
Mida see mulle annaks, kui salgaksin kõike head endas, kui näeksin ennast väikese, nõmeda ja viletsana? Aa, õige, ma ju juba tegingi seda ja resultaadid ei olnud sellised, mis kellelegi meeldiks. Mina ise ja kõik (toonased) lähedased kaasa arvatud.

Ei sobinud, proovitud ja kõrvale heidetud idee.

Kas ma olen kartmatu? Talun jubedalt palju, enne kui kaebama hakkan? Aus, hell ning hea? Kurat, olen jah. Ei hakka enam salgama, mõtlema, et saaks ka paremini, saaks ka rohkem, saaks ...
Ma olen küllalt hea juba.
Punkt.
Nüüd võiks magama minna.

pühapäev, 6. august 2017

Usk imedesse

Mees sai punkti, kui küllakutse peale küsisin: "Sa proovid praegu varbaga vett, et kas minuga liini hakata ajama või?" ja ta üldse ei hirmunud seepeale ära.
Ei, muidugi tahan ma titat eelkõige, oma beebit! Jai!, aga on tore näha, et ma sellest põhihuvist hoolimata pole losing my touch ning veetlen ka toredaid mehi.

Mul on muidugi rahulik inimeste vaprust sedasi testida samuti, sest mina ei taha neilt midagi - ei last, ei seltsi, ei pai. Hoolitsus - jaa, selle võtaks, aga et mina saaks ennast hoolitsetuna tunda, on vaja, et ma peaks inimest võimekaks esmalt enda eest hoolitsema. Olen nõus hoolitsema küll, vabalt, väga paljude eest - aga ühepoolselt hoolitsema kena isase eest, keda ma siis ka seksuaalselt huvitavaks peaksin?
Ha.
Ha.
Ha.
Vastastikkused teened, jaa. Tunne, et ta ise ei oska ja mina olen see targem, kes peaks mõlema eest mõtlema? Appi, appi, jäle! Tunduvalt hullem, kui ootamatult prussakakobarat oma kapis kihisemas ja liikumas näha.
Ma olen valmis inimese eest hoolitsema, aga sry. Kui ma näen seda ühepoolse panusena, mul on null huvi midagi suhteSARNASTKI sõlmida.
Muidugi olen sellest juba kirjutanud. Nagu 6 korda vähemalt. Aga üks juhtum tuli jälle värskelt peale ning no ma ei suuda.
Inimesed! Lollakad! Kui palju kui kaua võib?!?!?!

Eih, erinevad mehed. Kuidas nad saaksid üks ja sama olla?!

Mul on nii kuradi kõrini märgatavalt targem ja tugevam olemisest, kuid ei suuda end välja lülitada ja lihtsalt mitte olla. Või noh - loogiline ka. Mitte mina ei peaks end viletsamaks tegema, kui olen, lihtsalt asju ajan inimestega, kes on minu tasemel. Ülbe seisukoht? Aga elu teeb kergemaks.
I am the storm.

Mitte et väga häiritud oleksin. Lihtsalt mõte "nii käib, nii elatakse, mees ja naine paar" on ikka mul kusagil luuüdis ning tunde vastu mõistusega võidelda võtab - palju. Kui jälle kogen, KUI rumalad mehed olla võivad ja KUI jaburad ja vastikud nendepoolsed sümpaatia-avaldused, on tunne, et midagi on valesti.
Vähemalt ei vaata (nagu - sõlmin sõprusi samuti teistmoodi) enam neid, kes kedagi peale enda ei näegi. Tajuvad vaid iseennast inimestena.
Ka mina õpin. Aeglaselt, ent siiski.
Tegelikult olen õppinud sedagi, et no ei ole nii, et inimesed käivad paaris. Ma olen inimene? Mhmh. Paarisolek pole mu forte? No ei ole.
Järelikult kõik inimesed ei klapi paaridesse.
Aga ikkagi on mul kena, avalat ja esialgsete testide järgi vaprat meest, kes minust huvitatud (ent mitte liiga ruttu) taaskohates natuke "oh, äkki juhtub ime?!"

Kas ma liiga vana ei ole, et imedesse uskuda?
Nojah, aga samas olen elus ju!
Väga ebatõenäolisi asju võib juhtuda.
Ausalt siiski: arvan, et võimaliku imeni on veel umbes tosin aastat aega. Südamik peab enne ära paranema, kui teda jälle lõhkuma hakata saan. Ta peab olema seisundis, kus teda kasutada võib, noh.

Kas ma panen jälle sõrmed sahtli vahele, kui see hea mõttena tundub?
Muidugi.

reede, 4. august 2017

Kulge, see ujukaasi ei ole ikka paremaks läinud!

See oli aastal 2009.
Vahepeal tegutses Eestis Marks&Spencer, siis oli parem, aga nüüd ...

Väikesaarel käies kaotasin sinna oma bikiinid.
Mitte et neid isegi selga oleksin pannud. Ilmselt tõmbasin koos teiste riietega kampsunit otsides välja, sinna põrandale nad kukkusid ning jäidki.
Need olid head bikiinid, ilusad ja mõnusad - aga samas mingi 5 aastat vanad, pole nagu hullu avastada, et nojah, tuleb uued hankida siis.
Pealegi on aeg, mil kõigil ujumisriietel soodukad.

Nii et avasin lootusrikkalt aliexpressi ja asusin valima.
Pool tundi hiljem loobusin. Kuidas saama nii, et hiinlased, kes valmistavad absoluutselt kõike, teevad nii palju nõmedaid bikiine? Kas on peaaegu ainult nöörid püksteks või on ülemine ots traaditatud, jaburad värvid ja mustrid (no me teame ju, mis toonid näitavad nahka päevitumana - vot, kõike muud oli, aga just neid minimaalselt), veidrad rüüžid. Vaatan lehekülje lehekülje järel läbi ning pole isegi huvi ühtegi pilti lahti teha ning asju lähemalt uurida.

Olgu, ilmselt on vaja rannariideid siiski pärispoest ja kabiinis proovides osta.

Nii et ükspäev, kui mul nagunii arvutijuhet vaja oli, suundusin kaubanduskeskusse paljude poodidega ning proovisin selga.
Esiteks olid värvid veel nõmedamad kui aliexpressis. Aga võtsin kõik vähegi kõlbulikud ning passitasin, proovisin, vaatasin end peeglist ja nutt ning hala.
Leidsin isegi ühed püksid, mis mulle meeldisid ja sobisid. Heegeldatud rannariided on minu teema - pole küll kunagi ühtegi paari omanud, aga alati innukalt vahtinud ja teadnud, et jaa! Tahan! Kunagi.
Aga nende pükste juurde oli valida null parajat rinnahoidjat - mulle oli M suurus selgelt väike.
Nagu. M-suurus. Rinnahoidja. Väike.
Kui ma poleks eluaeg teadnud, et olen see suht väikeste rindadega naine, poleks ilmselt imelik, aga OLEN ju! L-suurust aga neid rinnahoidjad üldse polnud.
Proovisin siis ühtesid teisi, värvi poolest sobivaid.
Suurus 40 pigistas ja jäi napiks. Rinnahoidjal! Ma kannan enamasti 38 särke-pluuse, on ka mõned 36 suurusega.
Käisin veel poes, teises ja kolmandas ja mis mõttes ainult koledad bikiinid teema on?!

Ei, ikka süüvin parem aliexpressi. Jaa, hiinlased teevad nähtavasti kohutavalt palju koledaid rannariideid, aga nad teevad rannariideid PALJU ja mõned ilusad peidavad end samuti ju kuskil?!
Emake maa küll!
Olin seekord teadlikult visa, ei lasknud end peletada kirjadest "sexy bandage" ja "brazilian", mis ilutsesid ka vähegi kõlbulikumana paistvate piltide juures, ja kuigi mul ikka vajusid silmad järjest suuremaks ja suuremaks, nähes, kui palju koledaid ujukaid müüakse, leidsin 45 minutiga kahed üsna kõlbulikud.
Mitte rabavalt ilusad, vaid sellised normaalsed "siuksi ma võiks kanda küll, kui nad parajad sattuvad olema".

Nagu.
Nagu.

Ei, ära tellinud veel pole, sest lõpuks on mul olemas täiesti korralik trikoo (kui Eestis veel tegutses Marks&Spencer, said sealt nii kahes osas ujumiskostüüm kui trikoo koju toodud), kuna mul on värske tätokas, ei tohi päikest võtta ja mul ei ole tegelikult bikiine hirmsasti VAJA - aga lihtsalt.
Need võiks ju järgmiseks aastaks varuks olla. Ilma päevitusriieteta on vähe puudulik.
Ent kuidas saab nii raske olla ujukaid osta?!?!
Naisi, kes bikiine tahavad suviti, on ju päris mitu, neil võiks midagi valida ka olla?!
Nutt. Hala. Häda. Jne.

"Iu" ka.

kolmapäev, 2. august 2017

Julgen loota

Oot, juba on august?
Kõik asjad, mille panin mõttes ootele "augustis tegelen", tulekski nüüd tasapisi ära teha.
Oi.
Aeg ikka tormab, kui pole midagi erilist kindla tähtajaga oodata. Täitsa veider.
Suvi saab ka läbi, enne kui päriselt alanudki on - hekis mu maja küljelt üle tee on paar punakollast kohta. Muidu kiristaksin hambaid teemal "kliima soojenemine", ent on meeles, kuidas mu lapsepõlves oli samasuguseid pea lumeta talvesid ja jahedaid suvesid ning siis polnud kliimasoojenemist süüdistada võimalik.
"No nii on" ja sai sellega elatud.

Ja juba mitu päeva on soe olnud. Eile vaatasin õuekraadiklaasi ja see näitas 24 kraadi! Palavus lausa!
Näeme. Võibolla tuleb soe august.
Lemmikosa aastast on vaid hingetõmbe kaugusel. Öösel tõstan pilgu kauaks-kauaks taevasse ja näen seal korraga arvutute tähtede külma kuma läbi sooja pimeduse.
Varsti saabub ka õunahõng, nagu oleks ümberringi tuhat avatud naturaalse siidri pudelit,  valgus muutub kuldsemaks, värvid tugevamaks, suvi pole läbi, vaid hõõgub.
Hõõgub.

Sain tükikese tööd. Tuli koju kätte, ise ei pidanud midagi otsima.
Mu meelest nii võikski asjad käia. Sest teen ju alati nii hästi, kui suudan, aga see töö taga ajamine, "laske, ma annan oma parimat teie heaks" on jama.
Nemad (need anonüümsed "nemad") võiks ise tahta, et nende heaks rühmaksin, ja minu tähelepanu püüda. Mitte et mina selleks mägesid peaks liigutama, et saaks aga rohkem pingutada.
Midagi nagu ei klapi sedasi. Phmt sama imelik, kui maksta raha, et mulle rõvedalt haiget tehtaks.
Aga no kui töö tuli koju kätte, teen rõõmu ja vaimustusega.

Ei, muidugi on mu loovkirjutamine ka töö, pff. Aga kuidagi ei näe teist sellena, olen nii harjunud mõttega, et see on hobi, mida oma lõbuks teen. Mis ma saan RAHA selle eest? Nagu rohkem kui 150 eurot kõigi vaesuses elamises tekkinud hädakulude katteks?
Oi.
Uskumatu ...
Kuidagi on ajalehele kirjutamine rohkem "töö" mu meelest.

Kuna "augustis tegelen" oli ka kunstliku viljastamise asjade ajamiseks määratud, panin arsti juurde esmase aja kinni.
See on faking oktoobri alguses! Nagu - miidaaaaa?!?! Minu eesmärk saada "selle aasta lõpuks tita kõhtu" muutus just raskemaks saavutada.
Krt, mis ma ootasin, et saan aja kuu aja pärast v? Ja siis veel kuu ning protseduur tehtud?
Vist ootasin jah.
Hm.
Nojah, eks ma siis eksisin.
Noooooooojah.
Oot! Aga ipatsient-portaalis üldse ei saa viljatusravi-arstide juurde registreerida, ma valisin tavalise naistearsti! Äkki peaks (judistab end kerge õudusega) HELISTAMA ja ikka õiget doktorit püüdma?!?
Olgu, täna on hilja, aga homme saab tehtud.
Sest mis on kõige halvem, mis võib juhtuda, kui helistan? Et pean end natuke enne kokku võtma. Aga kui mitte telefoneerida, võin täiesti vale arsti juurde minna, kes ütleb kahe kuu pärast "helistage sinna ja sinna ja pange aeg".
Selgelt on kavalam kohe helistada.

Te ilmselt ei saa aru, KUI väga ma seda last tahan. Ma ei oska seletada ka - lihtsalt mu elueesmärkide seas on 1) vähemalt 4 last ja 2) vähemalt 2 ilmunud proosaraamatut, mis mulle endale meeldivad.
KÕIK.
Muu on ebaoluline mudru, mis üleni võib muutuda. Kui need kaks ühikut on olemas, pole ma asjatult elanud.

Mis ma üritasin elamist lõpetada 0 proosaraamatu ja 2 lapsega?
No kaotasin lootuse kirjutada nii häid raamatuid, et need mulle endale meeldiksid (ma olen päris nõudlik), ja rohkem lapsi saada. Tegin, mis ma tegin nende eesmärkide suunas, tegevus ei viinud kuhugi mujale kui järgmise läbikukkumiseni.
Noh, ja depressioon. Ma ei lootnudki enam, et hästi võiks minna, miski, kunagigi. Kõik oli tumehall ja lõpuks must.
Mitte. Midagi. Mida. Ma. Tahan.
Kunagi.

Iu. Nii jube.

Tippelamused, tunne, kuidas see on nüüd täiuslik hetk, on ka toredad - ent neid täiuslikke hetki oma elueesmärkidena sõnastada saingi alles siis, kui olin juba loobunud mõttest, et oma PÄRIS elueesmärgid ära täidan. Samas ---
--- vaata ette, mida sa soovid --- =)
See on täiesti naljakas, et kui traditsiooni järgi väikesed tüdrukud unelevad heast partnerist kunagi tulevikus, unistasin mina hoopis üksikema olemisest ja arvukatest kallimatest. Lapsi plaanisin 5-7, no ÄÄRMISEL juhul olin nõus ka neljaga leppima. Maksimaalselt kaks neist olid planeeritud sama isaga, enamasti ikka laps ja isa mõlemad uued.
Et ma mingi mehega koos elaksin?! Einoh, mõni kuu mõnega ju võib ka ...
Juba tollal adusin, et mehed jäävad vanemaks ja ei tarvitse enam nii apetiitsed olla, kui lapse tegemise ajal, mina aga olin kogenud oma armumisvõimekust ja pidasin seda ammendamatuks (eksitus). Tundus ainult loogiline armuda järgmisse mehesse.
Aaa, et mina jään ka vanemaks?
Sellega ma ei arvestanud.

Ei ole isegi kurb, on naljakas, kui täide plaanid läinud on ja kui väga oleks ikka tasunud vaadata ette, mida soovin.
Ja samas ja samas ja samas - krt, vara veel hõisata, aga kui saan tita, kui raamat ja teine ka ilmuvad, olen vist nii paksult rahul, et kogu aeg on vaarika-beseerulli, vahukoore, biifsteegi ja krevettide oivaline segamaik suus.

Raamatutega on hästi.
Nagu päriselt.
Mulle pole KUNAGI arusaadav tundunud, miks inimesed ilmutavad mingeid pooletera-romaane ja on-kah-jutukogusid. Kirjanduses hindan mina teraskindlalt kvaliteeti üle kvantiteedi (nii umbes 24 korda) ja alati imestan, kui loen mingeid kesiseid raamatuid. Mida nende autorid küll mõtlesid?!

Samas - tõsi on, et antoloogiates ilmumist olen vahel küll tuimalt "raha saab? No pole just ideaalne, aga läheb!" võtnud. Mulle eri autorite antoloogiad nimelt ideeliselt ei meeldigi, nendesse võib lõdvemalt suhtuda. Saate aru, iga kord on sees ka mõni kehv lugu ning kui laps olin, kirjutasin tolle aja vähestesse antoloogiatesse iga jutu pealkirja järele, mida sellest arvasin, et mitte kehvi kogemusi korrata.
Seetõttu olen osasid lugusid raamatust "Lilled Algernonile" lugenud 70 ja osasid 2 korda.
Teist korda lugesin, kontrollimaks, kas mu arvamus on aastate jooksul muutunud.
Ei olnud.

Praegu tundub aga tõesti, et krt seda üldrahvalikku tagasisidet ette teab, aga mulle endale meeldivad oma tulevad raamatud. Mõlemad!!!
Beebi ka  kõhtu ja siis tuleb veel seni ellu jääda, kuni teine väike samuti olemas.

Ei tundu ränk olevat. Ometi kord on minu elu lihtne ja kaunis!