laupäev, 30. detsember 2017

Auga elatud aasta

Üritan aastat kokku võtta.
Omamoodi armas on pärast mingeid vahekokkuvõtteid lugeda ning mu eelmise aasta oma oli ... no pakub siiani naudingut.
Kuigi vahel on mõttejärjes pikkade hüpetega liikumine väga kohal seal. Mul oli endalgi väike probleem arusaamisega, millest jutt.
Siis tuli meelde, aa, need ja need mõtted! Sidusused, need ning need, jäid kui iseenesestmõistetavad välja kirjutamata - aga pfff. Pisiasjad, pisiasjad.
Kõik on taas selge, see on põhiline.

Varem - varem - tegin kokkuvõtteid sünnipäeval, aga koos tavaga panna endast sünnipäeval pilt võrgupäevikusse kadus too essentsi sõnastamise komme ära ning VAHEL ikkagi vahekokkuvõtteid ju võiks teha.

Selgelt oli Kirjanike Liidu romaanivõistluse aasta. See oli-tegi-mõjutas kõike, mu elu sai teiseks. (Nii palju raha pole mul ELUSKI olnud, et 800 euro eest seljale tätoveering teha. Mulle tundunuks see varem arutu põletamisena. Krt, kui saab kogu aeg kohvi peale koort osta, on juba rahadega hästi ju?!)
Jaa, teadsin varem ka, et kirjutasin hea raamatu, aga usk, et keegi teine ka võiks seda aduda, vajus vahepeal ikka väga madalaks.
Kui mõtlen, et kuradi mitte ükski testlugeja ei öelnud mulle selle kohta hästi, nagu mitte ükski. Kui meenutan, mida enne seda võistluse teist kohta tundsin ...
Oi, see tunnustus ja koht olid mulle olulised. NII VÄGA.
Ma ei ole maailmas üksi, ütles see.
Minust saadakse aru. On olemas inimesed, kes mõtlevad samamoodi, muigavad samade naljade üle, nende meeldimised ja mittemeeldimised käivad samu radu.
Ma ei ole üksi.

Raha oli ka tore. Et ei pidnud ise kirjastama ega isegi kirjastust otsima, oli tore. Aga põhiliselt, PÕHILISELT luges ikkagi tõdemus, kuidas ma ei ole üksi.

Miks olen nii morjendatud sellest, et must aru ei saada: paljud-paljud-paljud inimesed ei mõtle nagu mina. Üldse.
Neile jääb minu moodi mõtlemine arusaamatuks, kuid nad ei lase end oma lühikesest mõistmisest segada ning annavad naeruväärset nõu, soovitavad absurdsusi ja üritavad panna mind teistmoodi elama, sest nemad ju ometi teavad minust paremini, mis mulle hea on.
Sest ma ei mõtle nagu nemad, ei tee nagu nemad, ei ole nagu nemad (mitte et "nemad", need nõuandjad-maailmatargad, ühesugused oleksid, nad on omavahel kohati sama erinevad kui minust), ma olen sihuke, nagu olen, täitsa üksi, täitsa-täitsa-täitsa võõrliik.
Inimesed ei saa minust aru, ma olen liiga imelik. Nutt ja hala ja iga kuramuse kord, kui järgmine idioot hakkab tarka panema, on meeleheide.
Tegelt mind ei olegi olemas. Selliseid minu moodi inimesi ei ole, muidu oleksid need nõuandjad ja soovitajad ju teadlikumad, et nii ka saama?
Kujutan ette, et olen, aga tegelt mind ei ole. Teised näevad ainult minukujulist auku õhus.

Aga olen.
Ja ma ei ole isegi üksi.
Tegelt.
On ka minu inimesed kuskil. Jai!

Siis oli selgelt One Piece'i aasta.

Shirohige
Kõik mured olid pisemad, kui meelde tuli, et saan One Piece'i vaadata. Kõik rõõmud pikemad, soojemad, päikesekiirte ja tolmuteradega põimitud helgused.
Nagu ... maailmas ei saa kõik täiesti persses olla, kui on olemas inimesed, kes sedasi loovad. Kes niimoodi mõtlevad. Kes suudavad niimoodi maailma teha - jah, Oda teeb põhilise, aga olen Hollywoodi toodangu pealt näinud, KUI ära suudetakse rikkuda ka oivaline algmaterjal, kui see juhmide kätte anda.

Ma ei ole siin veel jaganud pilte Edward Newgate'ist. Ehk Valgevuntsist ehk Whitebeardist (sest Whitemustache kõlab nõmedalt ja jaapani keeles on näokarvade kohta ainult üks sõna) ehk Shirohigest.
Sest noh.
Ta ei ole ei Robin ega nägus noor mees.
Aga.
Ta on raudselt see, kelle meeskonnas ma tahaksin olla (ja mu tütar ka), kes muutis OP maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga, ja kui mõtlen (SPOILER!!!) auga suremise peale, siis paremini ei saagi seda teha.
Ei. Saagi.

Et teda päriselt ei ole? Bah.
Mis on päriselt? Mis ei ole?
Kui ennast tapsin, ei olnud lapsed mu suurim ette-kahtlemapanija. Jaa, ma mõtlesin neile küll, aga mul ei olnud tunnet, et neil on mind väga vaja. Pigem, et neile on ka hea nii viletsast ühikust, kes nende eludel nagu veskikivi küljes ripub, lahti saada. Mitmepoolselt kasulik tehing.
Mul oli tunne, et kõik mulle armasad inimesed on ilma minuta viimaks vabad ja võivad raskusest priina helgelt taeva poole lennata.
Aga päriselt, päriselt, päriselt ma kõhklesin teemal, et kõik maailmad mu mõtteis, kõik inimesed mu peas lakkavad olemast ja kas ma võin neile ikka sedasi teha? Neil ei ole ju muud pinda eksisteerimiseks kui minu aju?!

Lõpuks leidsin, et võin. Kuradile! Mis mu mõttedki midagi väärt on ... Kujutan ette, et olen, kujutan ette, et mõtlen, kuid tegelt pole mindki, rääkimata mu mõtetest.
Kuni mu mõju kuskil märgata ei ole maailmas, võin sama hästi mitte olla.
Ja arvestades, kui valus olemasolemine oli, saab maailm paremaks juba ainult sellest, et nii palju valu, kui minu sisse ära mahtus, seda veel halvemaks ja valusamaks enam ei muuda?
Terasene loogika.

Kuidagi väga masendavaks läks. Võibolla seoses sellega, et kell on pool viis hommikul?
Lähen magama ja kirjutan ärksamana edasi.

Et sel aastal ka kooli lõpetasin, ei lähe väga arvesse, sest no mis sel aastal üldse oli - kaitsmine ja aktus? Ja ma ei ole ikka veel end tervishoiutöötajaks registreerinud, kuigi maksin isegi riigilõivu ära selle eest.
Huvitav, kas see makstud raha aegub ka kunagi?
Samas - mis on tähtsam, kas selle tegemine - ja mittetegemine - mida tahan, või 13 eurot?
Do whatever fuck you want on ikka ja täiega mu meeltes väga hea eluviisina. Sel on kaugem ajalugu kui "see aasta", kuid elasin nõnda ka 2017.

Mõned aasta laused veel, sest minu jaoks (tekstiinimene, noh) ongi Tähtsad Laused umbes aja märk ja mõõt ja mälestuste esilekutsumine.
Oleks naljaks, kui poleks nii kurb. 
See pole see. 
Inimesed on lollakad.
I am the storm.


Riided-ehted-jalatsid on nagu möödunud aastalgi. Mitte samad (välja arvatud need hästi paljud, mis on samad), kuid samasugused.
Võib oma erepunaseid pika säärega tennis-kets-saapaid vast eraldi mainida. Need on päris ebatavalised.
Juuste osas ka sõna ei võta - esimene muutus oli lahe, teine saatanast, nüüd hakkab väljakasvamisega koos enam-vähem vana mulje tagasi tulema.
Titat veel ei ole. Kõhuski mitte, rääkimata sellest, et käte vahel.
No ... see on miski, mida 2018 raudselt tahan juhtuvat. Mul ei ole piiramatult seda viljakat aega käes!

Too see, noh, see sõber, on ka sellest aastast. Ta on mu poolaastat väga värvinud enda värvidesse. Ja tänu talle mul ei ole enam sellist suhtlusnälga nagu vahepeal, ma ei tunne, kuidas mittejagatud mõtted mus põletikke tekitavad, ning ei hullu.
Treeningud umbes samal tasemel kui eelmisel, kuigi sel aastal on 4 nädalat 0-seeriate arvuga.
Mitte 3. Aga noh, läks nagu läks.
Tahtsin sedasi, oli järelikult tarvis.

Et ma Sanjisse ja Zorosse korraga armusin, oli NII TORE. Ei kestnud kaua, ent oli olemas!
Nii. Hea.
Oot, ma panen veel mõne pildi.
Olemas.

Kas on veel midagi ..?
Et "ei tasu ronida üritustele, mis nagunii rasked on" on küsimärgiga tõdemus. Ikkagi.
Jaa, mul on raske ja vahel valus, jaa, väsin väga ära - aga samas, ega inimeste armsust ja armastust ilma neid nägemata sageli ikka tunne.
Olukorras, kus mina kirjutaksin netis oma mõtteid (nii tähtsad, suhtleme, peegeldame, põrgatame!), enamik inimesi ei võta üldse ühendust ega vastagi mulle, kui mina kirjutan - ja kui mõnedel neist mingi lävi saab ületatud, nad HELISTAVAD.
See on minu jaoks kaugelt õudsam kui inimeste elusast peast ülevaatamine. Päris-päris kontakt vähemalt võimaldab katsumist, kallistamist, ma võin sõbrast KINNI HOIDA, kui väga raske on - aga telefoniga rääkimine toob kaasa kõik pärissuhtluse miinused ühegi vooruseta.
Jäledus.
Pärast seda, kui tekstsõnumid teemaks tulid, on mu arust väga vähe olukordi, kus peaks üldse helistama. Mingid kiired asjad ainult.

Aga minu inimesed on tegelt ju armsad. Neid näha on tore, sama tore, kui saada nende armastusest tunnistusi teisi kanaleid pidi.
Lihtsalt rahvast on kuidagi sagedamini ja rohkem, kui minu meelest talutav oleks. Ja kõik ei ole minu inimesed. Netis kahtlemata on mõningad teised inimesed valmis minuga lobisema samuti, aga kui nad on mitte-minu-inimesed, ma ei taha ise. Vastik on.
Paraku.

Üldiselt Ebapärlikarp hoolitses selle eest, et 2017 ei oleks mu elu parima aasta konkurentsis (jep, olengi kuude kaupa morjendatud, kui inimesed kuritahtlikult ei mõista mind), kuid ta oli päris hea aasta ikka ja --- noh, tundeline.
Olin juba üsna unustanud, mis tunne on üles ja alla käia, südamesse võtta, valutada - ning pärast ikkagi elule ärgata, taevasse söösta ning särada, särada, särada.
Mul on see aasta alguses täitmisele võetud "heade asjade purk, panen kirja, kui miskit eredat ning kaunist tundeilmas" reeglipäraselt muudkui aga rohkem paberitükke sisse saanud. Mingil hetkel tekkis tunne, et nii palju paberit ei mahu ära, siis hakkasin juba täidetud sedelite teisi külge kasutama.
Aga mis lipikutel kirjas, on vaid häguselt meeles.

Pole päris kindel, kas viitsin, aga vbla 31. detsembril võtan purgi tühjendamise ja läbilugemise ette.

29 kommentaari:

notsu ütles ...

Vaat mis. Tuleb välja, et telefoni koha pealt oleme ühtekad - mis siis, et muidu täitsa erineva temperamendiga. Ja hoolimata sellest, et see ei paista olevat universaalne, sest need inimesed, kes meilimise või sõnumi saatmise asemel helistavad, on ju olemas, ju see siis istub neile.

Tho ütles ...

(Võtan riski ja jalutan võibolla teemast täiega mööda ka, aga 5:55AM on täpselt piisavalt jabur kell.)

A kuule, võõrliik, miks sa arvad, et see kuidagipidi vilets on? Et teistele arusaamatu? Ma ei tea, minumeelest oleks igav, kui ma saaksin inimestest aru saada. Unikaalsus kui väärtus, jahah, mhm, see ka jah, aga nagu... Kui see nii tohutult isekalt ei kõlaks, ma ytleks valjeminigi, aga kuratjapõrgu, mis kasu oleks teistest inimestest, kui nad mõtleksid minuga samu mõtteid? Neid ma tean ju niigi! Ja siis, et sind on ainult yks? Oled sa kindel, et maailmasse tegelikult rohkem mahuks? (Metafoorid ja asjad, sest mul on kuidagi suurte sõnade tuju ja realism ei sobi barokiga kokku.)

väga väga naine ütles ...

Mul on halb olla, kui mind ei mõisteta.
Et mõistusega tean, et pole minu probleem, kui teistel on probleem, lahendagu nemad, ei muuda, et tundetasandil on see minu probleem.
Kusjuures mul ei ole huvi teistsugune olla. Sellest olen ma nüüdseks üle. Aga teised võiks küll. Teistsugused olla. Ma saan närviataki, kui keegi jälle mu maailmas väiklane, õel ja ebaloogiline on. ERt "aa, las olla, inimesed on erinevad"?
Jah, aga miks nad NÕMEDAD peavad olema? See ei ole "teise nurga alt maailma nägemine". See on hiigelsuure taime ja selle jalamile jääva mulla nägemine olukorras, kus mina näen taime, mulda, lillepotti seal ümber, et mõned lehed on närtsinud ja ühe peal lepatriinu ja kuna see pott on õues, saab vihma rohkem ja keegi ei pea kastma (kuigi vahel võiks), ent külm pääseb ka vabalt ligi ning huvitav, kas peaks poti tuppa viima, äkki on juba nii sügis?

Mul ei ole huvitav kuulata seisukohti, mis on tõugatud "muld ja taim, me peaks mulda kobestama, kui tahame taime paremini kasvavat, aga ei viitsi, hädaldame niisama" vaatenurgast.

väga väga naine ütles ...

Veel täpsem olles: phmt ... kui inimene ei näe päris asju, seda, mis tõeliselt loeb, vaid takerdub mingite pisiasjade taha ja pead neid jube tähtsateks, kui (hingelähedane näide) inimese arust on last kasvatades jube olulised nähtused sissetulek ja teine vanem jning täiesti kõrvaline, kas sa ise oled tore inimene ja kas lastel on sinuga hea elada, mul ei ole talt midagi õppida. Mul ei ole ka tunnet, et jee, maailmas on erinevaid inimesi, teistsugused arusaamad!
Mul on ainult "issand, kui rumalad inimesed on!"
inimesed ongi nii lollid, et ostavad igast jama, kui ilus pakend ümber on ja reklaamist nähtud, et hea asi, kuulavad igast lollusi, kui ülikonnas keskealine valge mees räägib, valivad Trumpi - ja selle kõige juures on neil veel enesekindlust öelda, et nemad on nemad on need arukad ja julged, kes seisavad tõe eest.
reklaamid päriselt toimivad. Rassism on päriselt olemas. Coelho ja Reinaus ja krdima Veskimees on head kirjanikud.

Ja mul peaks olema tunne, et see teeb mu maailma kuidagi põnevamaks ja rikkamaks, et tohutu hulga inimeste jaoks nii ongi?!

Nipitiri ütles ...

VVN, ma ei ole ka paljude Sinu vaadetega nõus. Ma sellegi poolest ei mõtle Sinust mitte midagi negatiivset. Paljud Sinu vaated ei rikasta mind. Paljud mõttekäigud ei ole minu jaoks üldse loogilised (sobib, olen rumal). Aga kas kõik siin maailmas peab meid positiivselt või negatiivselt puudutama ja rikastama? Ka "Sirbis" ei huvita mind kõik artiklid. Ja ma olen siiras hämmingus, et Ebapärlikarp oli võimeline terve Sinu aasta selles mõttes ära rikkuma, et Su aasta ei saa kandideerida parima aasta tiitlile...

väga väga naine ütles ...

Ma ei arva paraku, et kui maailma asi paremaks ei tee, tal - sel mingil asjal - on mingi põhjus eksisteerida. Päikeseloojangud teevad maailma paremaks, sipelgad, bakterid, isegi viirused. Tasakaal, ökoloogia, kõik on kõigega seosas - aga milleks on vaja rumalaid inimesi, ma ei tea. Kui neid ei oleks, oleks maailm mitte lihtsalt et ikka tasakaalus, aga paremini tasakaalus ju?!

Hei, vägaväganaine, pea meeles _ maailm saab hakkama. Ja inimkond ei ole oluline!!! Liik sipelgaid ei ole oluline!! Kõik taandub kuidagi ära, tekib uus tasakaal. Sa ei pea kõike ise tegema!!
Ok, jälle meelde tuletatud =)

Aga. Mina ei vaata asju, ei loe asju, ei puutu asjadesse, mis mu elu ei rikasta. Ma ei taha. Milleks?!
Kui minu maailma asi paremaks ei tee, ok. Teiste omi võib ikka. Aga mina sellesse ikkagi ei puutu, ei taha sellest midagi teada, kohati on isegi jäle. Oleneb asjast.
Ma ei saa - päriselt, ei saa - aru, miks inimesed käivad nt lugemas võrgupäevikuid, mis ei tee nende elu paremaks. Nagu - jama on niigi liiga palju, käia ise seda veel otsimas? MIKS?!

Et Ebapärlikarbi saaga mu aasta ära sai rikkuda? Oojaa. Mitte miski ei häiri mind niivõrd, kui tunne, et mind ei mõisteta.
Mitte. Kuramuse. Miski.

Nipitiri ütles ...

Ma siis selgitan. On asju, mõtteid, ideid, mis ei tee midagi paremaks ja mis ei rikasta, nad on lihtsalt teistmoodi. Ma ei üldistanud ega laiendanud seda väidet kogu Sinu blogile, vaid osale Sinu vaadetest ja mõttekäikudest. Kas see on piisav põhjus, et huvi pakkuda? Nt. minu jaoks on täiesti normaalne, et teatud hulk inimesi mind ei mõista. Ma võtan seda täiesti kiretult. Ei saagi olla, et kõik mõistavad kõiki. Nii lihtne see ongi.

väga väga naine ütles ...

Inimesed on erinevad =)
Mina olen sellest liigist, kes vaikimisi usub, et kui inimene (ükskõik milline inimene) TAHAB must aru saada, ta ka saab. Mõistusega tean, et see ei ole võimalik, ent paraku - mõistus on mõistus, tunded kuid on kehas.
Iga kord, kui mind ei mõisteta, on mus tundena õudus, et inimesed ei TAHA aru saada.
Meenutan endale, et ei. Väga paljud ei SUUDA, mitte et ei taha.
Aga ikkagi on jube tunne.
Sest see on TUNNE.

väga väga naine ütles ...

Aga kuna ma võtan oma seisukohalt - kui inimesed siin käivad, parandab loetu järelikult nende maailma - siis: aitäh, et käite ja loete!

Liisu ütles ...

Sa korrutad mantrana, et inimesed on lollid, inimesed on lollid, ja see peaks siis Sind aitama. Mul on tunne, et elus hakkama saamiseks vajad Sa hoopis uut mantrat. Midagi, mis aitaks Sul päriselt ka nii elada, et teiste arvamus Sulle korda ei läheks.

Mulle ei lähe teiste arvamus korda. Mulle ei lähe teiste arvamus korda...

Kui Sa arvad, et mantra korrutamine Sind aitab, päriselt aitab, siis on ju lihtne - tuleb vaid korrutada seda õiget mantrat. "Inimesed on lollid" ei ole Sind küll kuhugi paremasse kohta viinud.

Liisu ütles ...

Aga ära võta oma seisukohalt. Nii teed Sa järeldusi, mis võivad valeks osutuda.

Anonüümne ütles ...

See helistamine... mu meeles on see seotud ka sellega, et „kõigil on kiire“ ja „pole aega“ (jutumärgid, kuna see on see, millest ma ka just kirjutasin) pärissuhtluseks (see tähendab päriselt näost näkku suhtlemiseks) ning kirjaliku teksti jaoks puudub lisaks ajale ka keskendumisvõime. Ja see ongi kaasa toonud miskit, mis mus ka teatava errori tekitab – isegi introverdid on helistama hakanud. No misasja?! Telefon kõlbab infovahetuseks, mitte päriselt suhtlemiseks.
Vaikimisi seadistus on üldiselt ka mul see, et kui inimesed tahaksid, siis nad suudaksid – mõista teisi ilma tõlketa, tajuda emotsioone õhust jne. Pärast seda läks oluliselt lihtsamaks, kui see teadmine lõpuks mulle päriselt kohale jõudis, et ei, asi pole mittetahtmises ega mittehoolimises, vaid mittesuutmises. Fundamentaalne erinevus, mida muuta ei saa.
Ja sellel kõigel pole muidugi vähimatki pistmist sellega, kas teiste inimeste arvamus korda läheb või mitte.

väga väga naine ütles ...

Kelle seisukohalt siis? Sinu? Ma ei tea seda.
Mingi kujuteldava keskmise inimese? Esiteks ma ei tea seda ja teiseks ma oletan, et selliseid inimesi küll on, aga väga vähe. Ma isiklikult ei tunne ühtegi.
Kelle seisukohalt, kui mitte enda?!

Aga ma lihtsalt ei ole selgeks saanud, et inimesed on lollakad. Teiste arvam ... krt, sa andsid mulle NÕU??? Ja ma isegi viitsisin vaidlema hakata?!?!

Nagu. Mulle mitte ainult ei tasu, vaid ei tohi nõu anda. Mul tuleb "Sa arvad, et tunned mind ja minu elu paremini, kui ma ise?! A mine persse!"
Kusjuures tegelt ma tean, et vahel näeb teine inimene paremini kui ise, teine pilk on abiks jne. Aga.
Et mulle mingit natukenegi väärtuslikku teist pilku anda, peab teine inimene mind hästi tundma, nägu väga hästi, ja ise oluliselt tark olema.
Nagu nii tark nt, et teada: nõuandmine nõme komme. Võib rääkida lugusid, isiklikke kogemusi, anda ideid, mille osas inimene ise otsustab, kas kasutab või ei. Aga nõuanne vormis "Tee nii!" on nii selgelt "Ma olen targem, ma oskan sind õpetada, lollike" et seda mitte kunagi ei tohiks mitte kellelegi teha.
Nagu kunagi.
Nagu mitte kellelegi.
Miks on "tee nii!" kellegi meelest adekvaatsem eneseväljendus kui "Võibolla võiksid nt sedasi proovida?" või "mind aitas sedasi tegemine", ma ei tea.

Mu meelest ilmselge tõde. Nõuandmine on kuradist.

Aga inimesed ONGI lollakad. Ka ses küsimuses.

väga väga naine ütles ...

(Frieda - tähh, nii tore on mõistetud olla!)

Liisu ütles ...

Pidasin silmas seda, et oma seisukohaga paralleelselt eksisteerivad ka teised seisukohad. Kui neist teadlik olla, siis saaks näiteks antud situatsioonis teha hulga rohkem järeldusi. Näiteks: Inimesed käivad, kuna loetu parandab nende maailma, aga inimesed käivad KA seepärast, et neil on uudishimu, seepärast, et nad tahavad teada, kuidas Sul läheb, seepärast, et tahavad vastanduda, seepärast, et meelelahutus. Palju asju võib olla.

Liisu ütles ...

Kirjutasin "mul on tunne, et...". Kui ma oleksin kirjutanud, et "võib-olla võiksid proovida näiteks teistsugust mantrat", oleksid Sa mind täpselt sama moodi perse saatnud ju.

väga väga naine ütles ...

Ei =)
Ma olen väga tundlik tooni suhtes. VÄGA. Minu arust see on enesestmõistetav, et öeldakse TÄPSELT nagu tuntakse ja saadakse teise öeldust aru detailideni ja see suva eneseväljendus, "kukkus nii välja" on mulle täitsa võõras.
Miska olen hädas, kui mu hoolega ja täpselt väljendatut ei mõisteta ja vastupidi - ma ise võin täitsa valesti aru saada, kui on vähe mööda väljendatud.

Hell ausus on mu lipukiri.
Ja siis ma loen ... ja loen (enamasti ongi jama ainult mu enda võrgupäeviku kommentaaridega, teised inimesed, kelle blogisid loen, on kõik toredad ja nende kommentaatoreid ma saan kaugmalt distantsilt võtta ja nad mind iskli9kult ei puuduta - v.a. kui puudutavad) ... ja olen täiesti hädas.

Inimesed ongi SELLISED?!?!
Ongi. Ongi. Harju sellega, väga väga naine, nad valisid ka Trumpi presidendiks. Inimesed. On. Lollakad.

irve ütles ...

Siia laekub suuresti 3 liiki tagasisidet.

Nõustumised: need sulle meeldivad
Mittenõustumised: need sulle ei meeldi
Nõuanded, mis johtuvad mittenõustumistest ära tüdijatest: need sulle kohe üldse ei meeldi

Siin on minu hüpoteesi kohaselt töös mingi lusikate kokkuhoiu mehhanism. Nõustumisi on tarbida lihtne ja neil pole mõtet peatuda.

Mittenõustumised on vastikud, nendele kulub aega ja lusikaid ja nad ründavad maailmapilti. Need tuleks -- juhul kui nad paika peavad -- ju enda maaimapilti (lusikaid kulutamata) sisse integreerida. Või siis täiesti välja arvata öeldes, et need on lollid väited sest nad ei sobi. See viimane on odavam kui hakata maailmapilti kuidagi uuesti kooskõlastama-tasakaalustama. Vastik on elada segaduses.

Nõu andmine, mis on on justkui mingi rünnak ego pihta ja see on sul väga hell ja selle kaitsmiseks on kõige ökonoomsem arvaja ise tühiseks tulistada. Lusikaid nende teiste maailmavaadete jaoks lihtsalt pole.

Vähemasti see on minu tööversioon sest alatasa käimasolevast põlisdebatist.

Liisu ütles ...

Mulle võõra lugejana mõjuks "mu ego on hell, palun ärge tehke" palju mõtlemapanevamalt kui "mine perse, sa oled loll!".
Väike tähelepanek lihtsalt. Aga muidugi oleneb sellest, mis on eesmärk. Kas mitte haiget saada või hoopis näida tugev.

väga väga naine ütles ...

Esiteks: ei ole nii, et mulle kõik nõustumised meeldivad.
Aga no mida ma lasen end häirida sellest, et keegi mulle ebameeldival moel nõustub? Ignoreerin lihtsalt.

Teiseks: jama küll, aga mul ON juba maailmapilt. Osad asjad ei sobi sellega. Nagu ei sobigi. Minu "asjad on niimoodi" maailmapilti ei ole võimalik integreerida mõtet "asjad ei ole niimoodi".

Ja nõuandmist ma ei kannata.

väga väga naine ütles ...

Liisu: eesmärk "mitte haiget saada" ei ole eesmärk. S.t. kui see oleks eesmärk, ma ei kirjutaks avalikku võrgupäevikut. Ma ei paneks end olukordadesse, kus mind saab jalaga lüüa üldse.
Ma ei oska karta. Ei oska ettevaatlik olla. Nii lihtsalt on.

Näida tugev? OLEN, KES OLEN. Selline, nagu olen. Ei halvem, ei parem.
Mina kirjutan seda, mida ma tahan kirjutada. Teistel ootan ainult, et nad minu enda pinna peale minu üle mölisema ei tuleks. Kellele meeldib - hea. Kellele ei meeldi - jama küll. Aga ära loe, kui ei meeldi.
Kuna minu arusaam on, et mul on kergem, kui endale meenutan, ikka ja jälle, et inimestelt ei tasu midagi muud loota kui lollakust, siis on see ka pidevalt siin kirjas.
Ei meeldi? Ära loe.

unknown ütles ...

Miks sind sellisel juhul Ebapärlikarbi postitus häiris? Ei meeldi? Ära loe. Või oot, sulle ju ei tohtinud nõu anda.

väga väga naine ütles ...

Mind ei häirinudki tema postitus.
Inimene kirjutab omaenda võrgupäevikusse täpselt seda, mis tema tahab, nii käibki.
Mind häirisid need kommentaarid, mis tema poolt siia võrgupäevikusse tulid. Esialgu olid suht normaalsed, aga ma ei tea, mille peale ta keema läks, aga ikka päris jõhker oli mingist hetkest alates.

Mis sa ise ei olegi tema v????
Ma olin suht otsustanud, et too Unknown on tema pärast seda, kui ma ta kommentaarid ära kustutasin, aga kuni inimene enam-vähem viisakas on, mu pooles olgu. Kui asi jõhkraks läheb, ma ei taha.
Minu pind. Minu päevik. Kui mu maailma halvemaks teeb miski selles, korrigeerin.

irve ütles ...

Ma muide selle "minu sein, minu reeglid" reegliga olen 1000x päri. See pole isegi mingi sõnavabaduse teema, kui tuimalt kustukummiga üle kütta. See ajas mu juba Laari seina täissaamise puhul veidi närvi, et Laaril on tegelikult oma sein ja oma luba seal mingit kuvandit hoida, aga reaalselt kõik tänitasid tüübi vaeseomaks.

Ma ise küll kipun ära kustutama need inimesed, kes tüli üles keerutavad ja isiklikke torkeid teevad, aga see on mingi foorumi adminnimise kiiks ja ei pruugi üldine hea praktika olla.

unknown ütles ...

Ei ole jah. Kas sa tõesti eksisid? Kuidas see võimalik on?

kitseke ütles ...

Mul on tekkis loetuga kaks seost: Minu pind! Minu pind! Minu pind! (teadagi, millega). Ja siis multifilmiga, kus juhmakad loomad karjatavad kitsekesele üksteise järel: Sa lugesid mind ÜLE? ("Sa andsid mulle NÕU?"). Ehk siis, üks mõte teise blogi lugeda on seoste tekkimise võimalus.

väga väga naine ütles ...

Oh, hakkab jälle pihta.
Äkki oleks vait, kui midagi tarka ega head öelda ei ole? Ma ei mõtle halbuste peale, et oi, nõme mina, tõesti, elan edaspidi teistmoodi.
Ma vihastan ja kurvastan, et maailm (või konkreetsemalt inimesed selles) on nõmedad.
Miks teie maailm parem on sellest, et minu oma halvem on?! Miks mitte vait olla ja kui ei meeldi, mitte lugeda?!
Aga ma ei tea, mis on "teadagi millega". Minu jaoks on !minu pind", aga ma ei tea, kelle jaoks mis veel.
Seesinane on minu netikodu. Mida täidan seda. Kellele ei meeldi, on teretulnud mitte lugema, nett on piisavalt suur, et mujale lehtedele minna.

Aga ei, on vaja siin seletamas käia ja mul olemist halvaks teha.
MIKS?! Miks on kellelgi elu parem, kui kellelgi teisel halvem on?!

Eirys ütles ...

Tere! Mina võtan mitu kuud hoogu, et öelda: suur osa sinu teemadest on sellised, et pärast lugemist mõtlen nende üle mitu päeva. Mõtlen, kuidas mina selle kohta arvan. Ei tule enamasti kommenteerima, sest kui mul on selge, mida ma mõtlen, kaob mul paraku igasugune huvi seda kirja panna. Aga kahtlemata rikastab sinu mõtete lugemine minu maailma. Seega, ole tänatud ja head uut aastat!

väga väga naine ütles ...

Palun ja tänan ja jee! Nii tore on vahel tunda, et olen midagi ka hästi teinud =)