teisipäev, 12. detsember 2017

Tegelt on IKKA hästi

... aga virisen, sest midagi tõhusamat ei jaksa teha.

Nädal. Rohkemgi. Oleneb, millest aega lugeda, operatsioonist või kojusaabumisest.
Nagu --- kammaaan, viimaks ometi on nagu varem?!

Ma selgelt endale ülesandeid koostades loodan nõnda. Pigem ikka teen ju rohkem, mitte vähem!
Ja siis olen nagu olen - üleni pehme, maailm on servadest hägune, põhiline jaks läheb sellele, et püsti püsida, silmad lahti hoida ja endast enam-vähem normaalse inimese mulje jätta. Kusjuures teen kõik plaanitu sedasi ära, sest see on ju plaanitud ja plaanide ümbertegemine nõuab lisaenergiat ja ...
... ja siis olen siuke. Pehme.
Peast vist ka.
ÜLENI pehme.
Ei ole halb tunne. Maailm on soe, hell ja mõnus puutuda. Mitte raskepehme nagu vatt, vaid kergepehme nagu suled. Meeldiv kui kassipoja kasukas.
Või olen ise selline?
Igatahes on mulje kõigest neetult ebamäärane, vahune, tõelisuseta.

***

Mul on sõber, kes on selle tiitliga pärjatud olnud alla poole aasta.
(Mida, täiega on tiitel! Sõprus on Tähtis!)
Teatud moel on ka "JÄLLE!"-tajumine temaga seoses. Sest noh - pandavad isased sõbrad, kellest lõpuks tuleb ainult jama, on mulle üsna tuttavad ideeliselt. Näib, et alati on üks või teine osapool sisse võetud, aga millegipärast - ja ma siiralt ei saa aru, miks, mulle tundub üleni loogiline, et kui kellegagi on hea klapp, võiks temaga ka armuasju ajada, mis siis, et me kohe üksteise huultesse ning niuetesse ei haardunud - ei tule sellest armusuhet, vaid ainult JAMA.
Kuid ma olen põrmustamatut optimimimimismi täis ja panen oma sõrmed taas naeratades sahtli vahele, sest no mis - et eelmistel kordadel tuli ainult sitta ja ahastust ja valu, ju ei tähenda ometi, et sellel korral?
Ma ju usaldan - eeeee ... jälle.

Nojah, ent see olukord annab maailma ebareaalsuse-tundele omajagu juurde. Et kõik on hästi ja oivaline ja ... ja ometi on mul kogu aeg tunne, et kuskil pinna all luurab mingi JAMA ning teen, mis ma teen, seda kätte ja nähtavale veetud ka ei saa.
Aga võibollla ei ole jama, eks ole. Äkki seekord veab!
Mis, loomulikult olen sellele mõelnud, millele pole? 
Lihtsalt-tegelt-päriselt.
Hoolimata valmidusest sõrmed sahtli vahele toppida ma väga ei taha selle soolise paarumisega isegi eemalt ja võibolla tegeleda.
See on nii valus teema, hoopis kergem on endale öelda, et paarissuhted pole mu forte, elab ilma. Tähendab, ei olegi, eks ole, ja elabki täiesti hästi ilma ja ... ja ometi on mus peidus lootus, et noh, aga ma ju saan selle risti ka kirja!
Isegi sellest hoolimata, et mul juba on ajaloos Poeglapse Isaga täitsa kirglikud 2 ja pool aastat.
Kunagi. Äkki ..?

Aga seni: vot sõbrad, ilma nendeta ma ei saa üldse. On rõve üksildane külm jabur mindpoleolemas-tunne, kui pole võimalik mõelda, et aaaaaaaaaaga talle ja talle ja talle olen vähemalt kallis!

***

Muidu käisin jälle Browhouse'is.
Jep, olen tõsine tibin, käisin juba KOLMANDAT korda kulmuhoolduses. (Ei, niivõrd ei ole, et neile isegi mainiksin, et pean võrgupäevikut, ja saaksin midagi reklaamitegemise eest odavamalt.) See tänapäevane tume tihe kulm, mida nad teevad kuuks ajaks (ok, neljaks nädalaks) ja millega ilma meigita näen välja nagu OLEKSIN end juba meikinud, on ikka nii tore.
Esimesel korral ei pannud ma endale kohe uut aega kinni, vaid harjusin natuke oma uue välimusega. Alles Balti Jaama turu kempsus endale peeglis otsa vaadates otsustasin, et jaa. Selline tahangi välja näha. Koju saabudes saatsin kirja, et jah, mhmh, hästi tehtud, naine, ma tahan uut aega!
Sain ka, koos tänuga heade sõnade eest.
Olin meelitatud. Kui keegi tore rõõmustab mu tegevuse (näiteks sõnamise) peale, on "olen midagi õigesti teinud"-tunne.

Nüüd on pärast "hooldust" (kõlab nagu piiramine-pügamine-väiksemakstegemine, aga tegelt on värvimine-rõhutamine-noh, ja natuke kitkumist ka) rõõm endale otsa vaadata. Tuttav nägu, aint kenam kui vahepeal.

***

Poeglaps: "Ta on loll ja tüütu, aga muidu pole tal eriti midagi viga."

1 kommentaar:

Tho ütles ...

(Nende sõnadega annab kirjeldada hämmastavalt suurt osa inimkonnast. Mingite mööndustega isegi maailmast.)