laupäev, 9. detsember 2017

Uduselt, pehmelt

Nõup, ikka veel pole terve, reibas ja energiline (no endagi kohta). Aga ei ole kogu aeg paha olla, ainult vahel.
Ilmselt peab rahul olema. Väikesed sammud edasi minnes on ka olulised, kilomeeter tunnis jne. Lihtsalt olen oma hädisusega nii ära harjunud, et taipan: "No olen hädine!" ainult, kui on kontrastina näha, mis võiks olla ja mis on.
Paistab, et tuleb veel üks trennita nädal. Et no pisinatuke teen, nädala peale kokku tuleb veidi rohkem, kui normaalselt ühes päevas on, aga 90 seeriat? Mis te teete NALJA v? Ma selle nädala seeriad teen järgmisesse ette, siis vast JÄRGMISEL saan 90 täis.

Ja mis mõttes ainult mu lapsed saavad aru, et mul eriliselt nõrk ja paha on? Või ei, ema saab ka. Aga siiski.
Aga siiiiiiiiiiiiiiiiiski.
Kellelelgi mu maailmas on eeldus, et 5 päeva nõrk olla peaks nagu piisav olema. Aitab küll, kepsuta nüüd edasi!
Ja mina ei.
Nagu ei.
Nagu üldse ei.

Kuigi küpsetasin piparkooke ja need tulid küll head. Ise tehtud tainas, arvata oligi, et head.
Igast teised inimesed kaunistasid neid, sest minu enda piparkoogiglasuurimine pole mitte "niiniiniii, sedasi on ilus", vaid "vürtsiküpsis all, veidi glasuuri peal, eesmärk on täidetud".
Seega on piparkoogid ka ilusad. Sest kaunistamisega tegelesid (peamiselt) teised.
Nagu ... ühe peal on mitte lihtsalt et äratuntav kuusk, vaid keegi on teinud kuuse külge ehted ja jalalamile lume. Siis on vampiir-täheke ja puuvõõrikuga süda ja raagritsikas ja lumememm ja nagu-valgunud-värv ja märklauad ja ...
Kui mina kaunistan, on kõige konkreetsem tulemus millelegi nägu pähe joonistada või loomadele vöödid tekitada. Enamasti ma lihtsalt pigistan glasuuri ebamääraste kohati keerdus loperguste ringidena.
Nii et läks üle kõigi ootuste hästi.
Mis, et see on koht, kus hea võrgupäevikupidaja jagaks pilte? No aga ma ei tee pilte. Näitan omal pinnal aint siis, kui mulle meeldib kellegi teise tehtud pilt.
Olen, kes olen, mitte parem, kui olen, mitte ka halvem.
=P

Tundub, et hetkel on sellele isikule, kes olen, parim magama minna. Selge, saab mindud.

***

Ei hakanud parem.

***

Äkki täna tõesti ei tee mitte midagi? Ok, paar kerget seeriat trenni ehk. Nojah, ja putru ma juba tegin. Sest oli pudruisu. Pealegi tõi naabrinaine (vanus umbes 65, te olete temaga virtuaalselt kohtunud) mulle purgi ploomimoosi.
Ta tõi selle seepärast, et ma ei saanud oma poega telefoni otsa (jap, tal oli telefon vaikse peal) esmaspäeval, et öelda, kuidas ma ei tule koju, vaid jään haiglasse. Lõpuks loobusin ja helistasin oma tütrele, kes omakorda rääkis mu emaga, too oma mehega ja tol mehel oli naabrinaise number. Peale olukorrast teadlikuks saamist tuli naaber ukse taha ja informeeris ukse avanud poega, et too on üheks ööks omapead, sest emme jääb haiglasse.
Aga siis tekkis naisel teadlikkus, et seal ukse taga viibivad mingid inimesed, kelle eest võiks hoolitseda, ja ta tõi mulle päev hiljem ploomimoosi.
Mis on pudruga hea.

Ma muide panin pudru sisse veidi kama. Kogemata. Omast arust võtsin suhkrupurgi, kus peaks sees olema rafineerimata suhkur, ja jõudsin imestada, et suhkrut on kuidagi vähem, kui mäletasin, see on kuidagi tumedam, kui peaks, ja panin seda pudrule igaks juhuks veidi rohkem - kuni taipasin, et ei, purk kirjaga "HERKULAD" ei sisalda suhkrut, suhkrut sisaldab purk kirjaga "SUHKUR".
Aga noh, natuke kama neljaviljapudrus on märkamatu. Pole oluline.

**

Aga tead. Mu praegused lapsed on niiiiiiiiiiiiiiiiiii lahedad. Kui tõenäoline on, et uus laps oleks midagi muud?
Ma nii tahan, et ta juba kasvaks minus!
Kuigi see ajab raudselt südame kohutavalt pahaks. Mul on juba kogemused.

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Kellel on eeldus, et 5 päeva nõrk peaks piisav olema? sul?

väga väga naine ütles ...

Mul KA.