reede, 16. veebruar 2018

Isu, imeline värk

Olen isu tagasi saanud!

Ei pea enam konkreetselt nälgas olema, et söömine naudingut pakuks.
Päris mitu korda tuli nagu tavaliselt hommikul amps suhu ajada, sest no hommikune eine ikka on vajalik, meenuta kehale, et toit on ka olemas - ja see amps oli NII HEA. Hommikusööki kohe võtma LÄKS!
Või tõstangi teise portsu putru veel, kuigi nälga enam üldse ei ole, sest MAITSEV on.
Olgu, ei tõsta. (Sest lusikaga jamamine on raske, parem käsi jne.) Valan, natuke tolle lusikaga tagant aidates. Nii pakse sööke üldiselt ei teegi, mida valada ei annaks.

Mõnevõrra tunnetan, et peen värk: ise ametlik sant, aga elab paremini kui mittesandina!
Tegelikult mängib nii vähe rolli, kui raske on mul käsitsi kirjutada või et tagumikku pühin vasaku käega, et millegi parema käega tõstmise või asetamise ajal pean kogu aeg mõtlema. Mõtlema teemal "Nii, sõrmed kokku, nüüd hoian neid nii, säilitades pinget ümber metallkäepideme ja lõdvestan samas käsivart ja ei pillagi midagi maha!"
Kuigi viltu võib minna ikka.
Sõnad ei ole mõtlemise juures tegelikult olulised, aga konkreetne asjale ja oma käele pööratud jätkuv tähelepanu küll. Ja ma saan sedasi elatud täitsa adekvaatselt. Saan söögid tehtud ja nõud pestud, treenitud ja kirjutatud, mängitud ja töötatud, masseeritud ja meigitud.
Aint verd ei võta. Isegi kujutluses mitte.
Küüsi ka ei laki.

Aga isu on nii tore! Aa, selline ta oligi!
Õige jah - oli meeles, et nauditav, aga et sedasi - ei.
Nt et ostan ära kõik juustrullid (neid oli kolm, Poeglapse lemmikud), mis seal Selveris sel hetkel müügil, panen hajameelselt natuke juustupudi tühjaksjäänud saiakorvist suhu, kui kaaluma suundun - ja pudemed on nii kuradi head, et ma ainult hädavaevu vean end maksmise järel järgmised 50 meetrit kevadrullideni, mida siis söömiseks ostan, välja.
Hirmsasti tahtnuks kohe pirukasse kaevuda.
Kuigi juusturullid olid ostetud pojale homsel korvpallivõistlusel kaasa võtmiseks.
Mälestus isu olemusest hajus kui hommikuudu: oli, oli vähem ja enne kui märkasingi, polnudki midagi alles.
Kusjuures - ei tea, kas see on kokkusattumus, aga mul on natuke vinnid taas ilmnenud seljale ja isegi näkku. Näkku tervelt kaks viimase pooleteise kuuga!
Võibolla seal on mingi side. Mingi värk sellega, et tahtmise-tunne tuleb tagasi, pärast seda, kui ta oli väga ära hirmutatud sellega, et ma KUNAGI midagi ei saanud, mida tahtsin. Või kui sain, oli pärast hind VÄGA räme.
Et keha vaikselt jälle julgeb tahta ja vinnid on lihtsalt selle kaasnähe, et tahan ..? Et vinnid ongi inimestel, kes tahavad ..?
Peaksin seda oletust tobedaks esoteerikaks, kui asi praktikas justkui ei toimiks. Aga justkui toimib. Justkui.

Muidu - käisin järjekordsel satsil "mina, kuulus kirjanik", seekord taas ajakirjandusega kohtumaies. Ajakirjanik oli veel üks inimene, kel mu raamat kaasas (olgugi selgelt raamatukogu oma).
Mis keegid loevad ka seda v? Päriselt v? PÄRISELT v?!
Eeee ... ühest küljest olen ma naeruväärselt tänulik ja rõõmus.
Teisest: oleks ma teadnud, et keegi seda loeb, äkki oleksin ikka natuke mõelnud lugeja peale muus võtmes samuti kui "mulle meeldib nii, lugejad võivad heaks kiita või mitte kiita, teen, nagu MINA tahan!"
Või siis ikka ei oleks =P
Kuid mingi nimetu, ebamäärane süütunne on. Et kui juba loetakse, äkki peaks ikka parem olema ..?

Jah, ma tean.
MA TEAN.

Vabanduseks võib tuua, et olen rämeväsinud. Eelmisest "kuulus kirjanik" õhtust pole ära taastunudki, vahepeal olid veel vastlad ja sõbrapäev ja ajasin kõikvõimalikke PärisAsju ja phmt tahaksin nüüd ainult voodis olla. Parem, kui magada ka saaks, ent kui ei suuda, on lihtsalt voodi ka hea.
Ei, kohe lähengi.

Isegi oletan, kust see "ma ei ole küllalt hea, kui maailma paigast ei liiguta"-tunne pärit on. Lapsepõlvest, ikka lapsepõlvest.
Päris ma ei ponnista nüüd, et MINU lastel niimoodi poleks. Et nad tunnetaksid, et on piisavalt head. Tütarlapse osas parandan vigu, seda "not good enough" olen tasse algklassides ikka väga sisse kasvatanud.
Ta on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII sitaks hea tegelt! MIDA ma tahtsin?!
Aga pojaga paistab hästi olevat.
Sain piisavalt vara uue minana jaole =)

 Aga see "not good enough" on minus endas samuti ikkagi, IKKAGI!
Isegi kui arvan väga, "miks".
Isegi kui tean, et olen kõike, mida tahan.
Ikkagi!!!
Ja kui olen väsinud või haige, on vaja eneses toimuvast väga teadlik olla, hoolega endale infot teadvustada ja uuesti ja uuesti ja uuesti, et seda tunnet peletada.

3 kommentaari:

notsu ütles ...

Kui sa kirjutasid, et tütarlapsele jõudsid "ei ole piisavalt hea" natuke alguses sisse kasvatada ja poeglapsega läks paremini, siis jäin mõtlema, et järsku on see üldse üks vanemate laste needus. Nendega ollakse tüüpiliselt nõudlikumad. Sina oled ju samuti suur õde.

väga väga naine ütles ...

Kusjuures see nõudlikkus ei ole ju tegelt nõudlikkus lapse suhtes. See on "näete, kui hea vanem ma olen, mul on täiesti "nagu peab"-laps!" Elik teistele ENDA presenteerimise nõudlikkus, mis tuleb siis lapse arvelt.
Eks see on vanematel lastel ehk oma vanemate esimestel hullem, aga mu vend sai ka ikka täie rauaga nt.

notsu ütles ...

mhmh, vabalt. esimese lapsega ollakse endas ebakindlam.