laupäev, 10. märts 2018

Juhtus

Võtsin päeva puhkamiseks ja õnnestus ka.
Olen endaga nii rahul, et patsutasin end parema käega vasemale õlale ja masseerisin omaenda kaela selgest "sa teed nii hästi, VVN, et millegagi peab ju premeerima"-st. (Kuigi oma kaela ning turja masseerimine peamiselt ütles mulle, et teine inimene võiks seda teha. Kas lihtsalt selgest armastusest minu vastu või ka raha eest. Mona nt käis mul korra kodus mind masseerimas ja olin täiesti umbvaimusteses, kui mõnus see oli!)

Poeg läks Riiga korvpallivõistlema, tütar vennatütre sünnipäevaks ettevalmistusi tegema ja olen jumalast üksi.
Nii tore!
Ei tea kohe, mis kõik ära teeks või kuidas oleks. Kuidas ootamatut vabadust ära kasutada.
Eks ole, mida teevad normaalsed emad vaba õhtuga: lähevad linna pidutsema või midagi?

Ainus veider asi, mida MINA olen vaba õhtuga teinud, on enese tapmine. Konkreetselt oli "nii, viimane õhtu, mil mu lapsi hoitakse ja mina olen vaba naine, kui ma nüüd ära ei tee, lükkub jälle ebamäärasesse tulevikku".

Enamasti olen (nagu täna) üksinduses ainult hardalt õnnelik oma arvuti ja pomelokausi taga. Ei lähe kuhugi, ei tee midagi.
Olgu, eriti karmis tujus valmistan mingit toitu, mis mu pojale ei maitse, söön kana ja vaatan telekat.
(Tsitaat! Mul ei ole telekat ja kana sööb poiss meelsasti.)
Väike palavik on ka. Võimalik, et jäin selle puhkepäeva võtmisega naaaaaatukene hiljaks, sest tegelikult hakkab minutitega imelikum ja imelikumum.
Isegi pomelot ei taha.

See vedamise-teema on teemana esil päris mitmel pool. Poolt tausta ei tea, sest ega ma roni meelega kohtadesse, kus mulle nagunii ei meeldi, ent et Teema on, tean.
Mõtlesin sellele natuke.
"Inimene mõtleb, juhus juhib" oleks ju hea teema, mida jutlustada?
Ainult - ainult mu elus ei ole juhustele palju ruumi olnud. Pea kunagi pole JUHTUNUD midagi täiesti ootamatut stiilis "kohtusime sõbra pulmas ja nüüd oleme õnnelik paar juba 17 aastat" või "läksin kohvikusse ettekandjaks ja sealt leidis mu kohvi joov modelliotsija ning nüüd olen Eesti mõistes staar".

Ei, minu elus on peaaegu ainult minu oma valikud, minu oma otsused määravaks olnud.
Et olud ei räägi mu kasuks? Pohhui! Ma teen siis nii palju, kui peab, olude jaoks ning ajan oma asja väljaspool neid.
Teen, kuni saan kätte või nõrken.
Must või valge.
Halli pole.
Lapsed on teadlik valik. Ma tahtsin, tegin valikud, sain kätte.
Kirjutamine on teadlik valik. Ma pole sellest loobunud läbi oi-kui-paljude aastate, kui ometi väga selgeks sai, et raha sellega ei teeni ning mingit au ei saa.
No nüüd annab ta natuke tagasi ka, aga arvestades, kui palju ma sinna alla olen end pannud, küll ootamatult palju, kuid kindlasti mitte PALJU.
Aga ma TAHTSIN seda teha. Tahan ikka.
Minu valik.

Oot, ja mis mu elus veel on?
Aaaa ... elus.
Jah.
Vot elusolemine välja arvatud. SELLE juures juhtis juhus.

Miks ma elus olen, kuidas ma elus olen, kuidas üldse niimoodi saab, et asjad juhtuvad, mitte et teen oma parima ja sellest piisab (või osalevad antud küsimuses suuresti ka teised inimesed, NEID ma ei saa kontrollida ja tulemused on seega samuti täiesti minu kontrolli alt väljas), arumaitaipa?
Mis värk on?!

Muidu langeksin võibolla esoteerikasse ja mõtleksin, et olen elus, sest PIDINGI ellu jääma, mingid tähtsad asjad ajada jne, saatus ruudus - aga vat enne seda tuleb minu piir ette. Sest nõnda oleks juba talumatult ülbe.
Olla ülbe, sest ma olen nii lahe, tark ning suutlik?
Ok. See on omamoodi ausus.
Aga olla Äravalitu, Tähtsate Tegude Tegija, kes hukka ei või saada, ning siis Saatus, jumal, karma vms säästsid mu elu?
Ma ei suuda, ma ei saa, ma, kurat võtaks, ei TAHA.
Ma olen mina. Mitte vähem.
Mitte ka rohkem, kurat, kurat, kurat!

Kuna olen elus, ma ei saa öelda, et juhus on väljamõeldis; tee ise, isetehtu tagajärjed on ainus tulemus, mida näed. Ei saa rääkida, et võta need eeldused, mis sul on (ja see on küll puhas loto, millised on, milliseid pole) ning ela nende peal oma parimat elu; midagi ei juhtu, TEE ise!

MINGIL tasemel ikkagi juhtub ka. Aga ...
Aga ...

Aga mu elus on see ellujäämine ainus juhtunud suur asi.

Ma ei tea, mis järeldusi selle pealt nüüd teha.

1 kommentaar:

Para Nähtus ütles ...

Mingil hetkel avastasin, et häbenen oma suurte soovide puudumist. Et nagu see kui soovin õhtul minna koju, teha süüa ja vaadata oma seebikaid, oleks kuidagi tühine. Alateadlikult olin ennast hinnanud elu ja õhu raiskajaks. Samamoodi häbenen oma suuri unistusi...sest nii tühine inimene niikuinii ei jõua nendeni :D