laupäev, 17. märts 2018

Mõtlen depressioonist

Tahtsin putru, ei tahtnud tiramisut (mis oli valmis, eile tegin, sest tahtsin, noh).
Puder tehtud, söödud, hea olla, jai.

Olgu, kohvi veel joon. Kohv on ka hea.

Nii hea on!

Roaldi saate kodulehelt võtsin
Vaatan samas, söömise ja kirjutamisega paralleelselt, Roaldi depressioonisaadet (eile oli telekas), kus ka üles astun. Need asjad, millest juttu, ikka meenuvad, ja tahaks ukse vahelt kinni virutada mälus.
Nii krdi valus oli! Ma ei taha seda enam jälle sisse võtta, jälle tunda!

Aga üllatavalt hea saade on. Ootasin midagi lihtsustavamat ning igavamat. Seni kõige lihtsustavamat ja ning igavamat juttu on ajanud psühholoog =P Tal vist ei ole isiklikku kogemust taga.
Aga nt Heidyle noogutan kogu aeg kaasa ja olen teda tundmata, temaga mingitki sidet omamata, nii rõõmus, et ta olemas on.
Nii krdi lahe kodanik!
Ja ta saab tiitaaaa!!!
Jens samas ütles midagi VÄGA minu kogemusega ka haakuvat. Et teeb nüüd seda, mis enda meelest hea on - mitte ei kuula teisi.
See vist on üks haiguse üle elanud depressiivikute tarkusi: sina ise loed. Kuradile muu!

Muidu, kui eetris oli "Kirjandusministeerium", kus mu lahe isik salvestatud sai, saabus võrgupäevikut lugema jube palju inimesi ja klikke tuli täiesti wtf-koguses.
Aga unustasin ära, et telekas näha olemine sedasi mõjub, sest ülejärgmisel päeval oli taas kõik normaalne.
Nüüd tuli jälle meelde, kui eilne külajastajate hulk taevasse hüppas parasjagu sel ajal, kui Roaldi saade eetris.
Kusjuures mina seda tol hetkel ei näinudki, sest telekat mul pole ja Kanal2 laseb arvutist küll tasuta järelvaadata, ent mitte otsepilti jälgida.
Vaatan siis praegu.

Üks naljakas asi jäi ka silma: tätoveeringud paistavad depressiivikutele omased olema.

Mina tegin enda omad Pärast Rongi. Ja see mõtte- ja tundelaine, mis nendeni viis, oli: "Ma tahan. Nii et teen."
Ei mingit ajukulu sellele, et äkki mul on hiljem kahju, sellest tulenevad mingid jamad, mingid piirangud, mingid raskused töö saamisel - no siis on hiljem kahju, raskused jne.
Tegelen sellega, kui "hiljem" sellisena käes on.
Aga praegu ma tahan. Ja muretseda ette, et ÄKKI tuleb häda ... aga äkki ei tule? Mis see muretsemine annab? Võtab mult ära rõõmu praegu, aga ei taga, et tulevikus mõnd häda kaela ei tule.

Sest hädad ei tule minu kogemuse järgi põhjus-tagajärg tegudest. Peamiselt tuleb kogu "saatus" sellest, kuidas keha reageerib. Mis selles toimub. Kes OLEN.
Ma ei ole oma mõistus ega oma keha, aga olen nad koos. Üleni. Absoluutselt. Ühte ei saa teisest lahutada, me oleme tervik.
Ja tõesti ei loe, "mida teen". Või noh - loeb niivõrd, et kehal on reageerimiseks materjali vaja. Aga ei ole nii, et teatud teod viivad teatud tulemini, sest alati kõigil viivad.
Minu keha reageerib nagu spetsiifiliselt just mina reageerin mingitele asjadele. Ja absoluutselt ei loe, et 65% teisi inimesi reageerib sellisele teole vat sedasi hoopis.

Ma võin teha mida tahes, kuidas tahes. Võin olla üleni nii hea, et takkajärgi võtab ennast ka imestama, et NIIIIIIIIIIIIIII hea saab olla. Enda arvelt.
See ei loe mitte midagi.
MITTE midagi.
Tegu on minu seisukohalt tühjus, kui mu keha sellele ei reageeri. Et teised saavad mõjutatud? Kui nende reaktsioonid ei ole mu kehas tunda, pole ikka midagi.

Loeb ainult see, kuidas mu keha end tunneb. Mis minus toimub. Ja ennast, seda oma kehalist toimimist, ma nüüd hellitan ja hoian. Teen ainult seda, mida tahan. Mille kohta keha ja aju koos ütlevad, et see on hea mõte.
Kui nad on eri meelt (üsna harva, muide), kuulan keha.
Sest kehas on tunded.
Sest need on AINSAD, mis tegelikult loevad.

Sain oma Ace'i kruusi kätte. Tahtsin, tellisin, nii kaunis on!!!

10 kommentaari:

Nele ütles ...

Sina ja teised saate osalised jätsid hea mulje. Aga see psühhiaater esines küll veidi nõrgalt, tema depressiooni definitsioon jäi osaliste omadele ikka mäekõrguselt alla. Aga äkki ühel päeval saab ka laiem rahvas aru, et depressioon ei ole paha tuju ning "võta ennast kokku!" ei ravi seda...

väga väga naine ütles ...

Nii armas, et väljastpoolt-vaataja ka samamoodi hindab kui mina =)

Skarabeus ütles ...

Saate ajal märkasin ka ennast mõtlemas: tätoveeringud...No ma hakkan nüüd neid tätoveerijaid kallutatult vaatama(muig)...Mu sugulasel/naisterahval pole enam peaaegu tühja kohta nahal. Aga see on ilmselt teine äärmus!

Carmen Chito ütles ...

Meeldis sinu positiivsus :) tuleks kasvòi koos blogima :D

Borealiscape ütles ...

Sattusin juhuslikult saatele, ja seejärel leidsin tee siia blogisse. Ja vaatasin Kirjandusministeeriumi saate järele. Ja lähen ostan rmtu. Intervjuu oli lahe. Varasemaid blogi postitusi lugedes märkasin, et Triinuga on palju ühist-sarnast nii vanuses (kaks kuud vanem), hariduses (filosoofia ja hiljem praktilise väljundina meditsiin) kui ka eneseotsingutes-tasakaalu leidmises. OK, olen vist laisk-laisem, ei taha laskuda lõputusse eneseanalüüsi. See väsitab. Seetõttu püüan konkreetse muusikaga samastudes oma teadvust aktiveerida. Sihuke passiivsuse-aktiivsuse sisselülitamine/sümbioos. Ja selleks sobib kõige paremini The Smiths. Ma ei oskagi, mis Morrissey lüürikas peidus on - kinemaatiline dünaamika, liikumine mineviku-oleviku vahel, s.tapeadele näpu silma torkamine, väike, aga tervistav kogus misantroopiat, mannetu argireaalsus, romeojulialik armastustemaatika, aga ka osutused viimasele astmele taganemisteel (eriti loos Asleep). Kõige selle eelduseks oleks samastumine lüürikaga, aga see samastumine tuleb väga lihtsalt. Ja kui muusika on läbi kuulatud-endast läbi lastud, siis on tulemuseks teraapiline kogemus, pingete lõdvenemine. Nagu fännid on The Smiths`i iseloomustanud - the band that saved your life. Soovitan.

väga väga naine ütles ...

Mulle suht meeldibki, aga natuke masenda.
Kuulan aint vastava tujuga, enamasti vajutab liiga kurvalt peale.

Tho ütles ...

Natuke teist asja: Kui ma kruusi pilti nägin, siis ma ei olnud veel selle kohani lugenud, mis selle kätte saamisest rääkis. Aga esimene mõte oli: "See peab sulle saama!"

(Saade? Ma tean, et oli. Ema helistas ja kysis, kas sina - tunduda tuttavlik.)

Mann ütles ...

Saade oli väga hea ja aitäh, et jagasid😊
Kas oleksid nõus natuke nõustama kuidas aidata või käituda oma lähedasega (poeg), keda laastab sama haigus. Endal juba juhe koos, ei tea enam kuidas aidata või mida teha😢

väga väga naine ütles ...

Mina olen väga ravimiusku. Ainevahetushaigus, rakkude ainevahetuses siis mure, ja kui saab selle korda, on lill.
Samas isegi tean kahte, kellele no ei toimi tabletid. Ma ei ole uurinud, kui palju nad neid vahetanud on või palju erinevaid proovinud, aga no igatahes hinnang on, et ei toimi.
Minu isklik kogemus on, et ravim jaa, teraapia ... pffff.. No võib ju teha ka, tükki küljest ei võta, aga abi pole. Või on nii vähe, et ei tunneta. Aga teoreetiliselt: inimesi on igasuguseid, vbla mõnele just teraapia toimib, ravimid mitte?

Ja no universaalne, sobib ka kõigile mittedepressiivkutele: ütle, et ta on kallis, et ta ei PEA midagi tegema selleks, et kallis ja väärtuslik olla, et ta on lahe just sellisena nagu ta on. Praegu on tal sitt aeg, aga kallis sellest hoolimata. Et ei jaksa vahel mitte midagi teha? Pohhui, ikka on kallis.
Kui ta füüsilist kontakti talub, kallistada ja pai teha võib ääretult palju, enne kui depressiivsel inimesel küll saab.

Mann ütles ...

Räägin talle kogu aeg kui tähtis ja kallis ta meile kõigile on ning kui valus mul on vaadata teda sellises seisus. Tema selle peale.. tean ja tunnen kuidas temast pere hoolib ja armastab, aga sellest ei piisa. Ennem hoitsin end tagasi vestluse ajal ja kui ütles, et ei taha enam rääkida.. tõmbasin kõrvad ludusse ja läksin ära, sest nii lugesin netist, et tuleb rahule jätta. Üheltmaalt taipasin, et see ei toimi, ütlesin et nüüd aitab.. räägid minuga.. isegi kui ei taha ja kuulad mis mul öelda on. Nüüd nutame, naerame, karjume kui vaja ja räägime rahulikult. Tundub, et see toimib paremini ja seda on tunnistand ka tema ise.
Elame välismaal ja tal pole sõpru ega sõbrannasi.. muidugi sooviks ta endale neid.. no kust kurat ma need talle leian kui kohalikud on küll sõbralikud
kuid omaks väga võtta ei taha. Olen andnud soovitusi kust leida tutvusi... kuid jah... seis selline nagu eelnevalt kirjeldasin.
Nüüd on "avastand", et alkohool teeb olemise paremaks ning nii hävitab end kiiremini, istub ja joob üksi. Enne ei võtnud alkohooli suusissegi, pidas mõtetuks raha raiskamiseks.
Rohud on peal kuid tundub, et need ei aita nii nagu peaks. Mingi aeg oli täitsa normaalne, kuid nüüd nagu oleks alguses tagasi. Sain suure vaevaga veenda, et läheks arsti juurde ja laseks rohud välja vahetada. Teraapias käis ka kuid pidas seda mõtetuks kuigi mulle tundus, et peale teraapiat oli tuju hea.
Endalegi juba tundub, et pean psühiaatri uksetaha kraapima minema, närvid ei pea vastu enam, aga alla ķa ei anna.. minu laps ju.