kolmapäev, 18. aprill 2018

Ühe postulaadi lahtikirjutus

Tegelt oletan, et püsilugejad ei vaja seda postitust, nad on niigi aru saanud, mida "tee, mis tahad" tähendab.
Aga ikkagi kraabib, et mõni isegi pealtnäha suht arukas inime on: "Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks."
Ühest küljest: ilmselt on jah. Teiselt: ja iga mittesigaduse ka.
Miks peaks tahtmine sigadustega seotud olema?

Ja üldse, KELLE eest ma peaks veel seisma, kui mitte iseenda? Kes seisis minu eest, kui ma ise enam tõesti ei jaksanud? Kes üldse, kunagi?!
Kui ma mõtlen vana aja endale, 10-aastasele, 15-aastasele, 20-aastasele - - -
Ach, mis ma ikka. Möödas, möödas ...

Tahtsin ju tahtmiste kohta näiteid tuua hoopis. Et mida see tähendab.

Näiteks. On vaja minna ühte kohta teisel pool Pealinna vanalinna ja sinna saab üsna täpselt ühe ajaga nii mööda ühte teed kui mööda teist teed kui üle Toompea. Et otsustada, millist teed valida, ei ole mitte vaja arvutada, mis ikkagi on sekundipealt ajaliselt lühim tee või mille ääres on mõni pood, mis võiks sisseastumist pälvida, või kuidas ikkagi kiirem on - ei, valin selle järgi, et "ma tahan seda teed minna praegu" - ja kõik.
Tee valitud.

Või lähen prügi välja viima või suitsu tegema. Saab küll panna alumise välisukse, kust kõik meie maja korterite elanikud käivad, korraks mittelukku. Aga miski ei taga, et just prügiviimise või koni konteinerisse toimetamise ajal ei tule mõni naaber ja ei lase mulle nägematult ust lukku, kuigi ma ei lähe isegi nurga taha.
Nii et dilemma: kas võtta võtmed kaasa või mitte?
Ja jälle ei ole lahenduseks mitte tõenäosuse arvutamine, kui võimalik on, et just sel ajal käib naaber välisuksest sisse või välja ja ma ka ei näe teda piisavalt vara, et röögatada: "Palun ärge pange ust lukku" ja nemad ka ei taipa, et lukustamata ukse võikski lukust lahti jätta.
Lahendus on hoopis: "ma ei taha neid võtmeid võtta, ei huvita piisavalt" või "ma hingerahu huvides tahan võtmed taskusse panna".
Kord tahan nii, kord teisiti.

Toidupoes allahinnatud "söö täna" riiuli juures näen 30% soodusega peedi-kitsejuustu salatit ja tuunikalasushit.
Peast sööstab läbi kümme mõtet teemal "seda salatit pole ma veel söönud, ehk oleks hea hetk proovida", ""söö täna" tähendab, et kõik see tuleb täna ära süüa ja ma mõtsin kapsasuppi teha, puljong on isegi valmis", "Poeglaps sushit armastab, aga salatit ilmselt ei ole nõus proovimagi", "sushi kohta nad räägivad, et jube tähtis on, et see värske oleks" ...
Lülitan kõik nad välja ja küsin endalt, mida ma TAHAN teha?
Ja mul on vastus, mida osta, mida mitte.

Kõnnin läbi esiku. Kui mõtlen, et krt, mulle ei meeldi terad jala all, võtan puhtaks. Kui mõtlen, et päris räpane, varsti on terad ka jala all, võin sealt viisteist korda veel sedasi läbi minna, enne kui pühin. Kui mu mõtted on mujal ja ei märka mustust, ei ole "aga 10 päeva pole juba esikut pühkinud!" mingi argument.
Kui ma tahan esikut pühkida, pühin. Kui ei taha, ei pühi.

Näitena võib ka võtta suurema ja tõsisema teema. Nt kõrgkoolis ma pidin tegema hulganisti ajuvabu koduseid ülesandeid, minema loengutesse, kui oluliselt meelsamini oleksin edasi maganud, ja need loengud isegi ei teinud mind kuidagi pädevamaks, nende ainus otstarve oli kontrollida mu kohusetundlikkust ja anda mulle rist kirja kohalolijate kontrolli ajal.
Aga kui mõtlesin, mida rohkem tahan - kas kooli lõpetada või seda nõmedat ülesannet mitte teha, selgus, et kooli tahan lõpetada siiski rohkem.

Ma valin tahtmise, mitte tarkuse ja "võibolla juhtub nii" järgi riideid ning saapaid. Otsustan, kas õhtul voodis veel korra pojale hüüda, et ta võiks ka magama minna või olla vait, nägu padjas. Kas seda postitust avaldada või mitte? Kas öelda hästi? Kas olla vait, kuigi võiks midagi öelda? Kas teha tööd või mitte? (Tahtmine oma lubaduste taga seista on väga väga suur, muide.) Kas vahetada läbipõlenud pirn kolme lambiga lühtris ära? Kas viia läpakas hooldusesse? Kas minna järjekordsele kunstliku viljastamise arstikohtumisele? Kas teha trenni, millist trenni, kui palju trenni? Kas kirjutada sinna ja sinna lause juurde ja kustutada teisal sõna, kuigi olen juba "avalda" öelnud? Kui asi on isegi paberil avaldunud, kas muuta faili?
Ma tahan nii on kõik. Otsustab.
Seisan enda eest, teen, mida mina tahan, ja krdile muu.

Kõik indiviidid ülejäänud maailmas on teretulnud ise enda eest seisma. Aga minu eest seisan mina.

25 kommentaari:

Tilda ütles ...

(Sõbralikult kaasa mõeldes)
Ma teen palju otsuseid mitte põhjusel, et nii tahan mina või tean, et nii on mõistlik. Aga nt rahu ja heade suhete hoidmise nimel. Et arvutan kiiresti välja, et nt see konkreetne "mina tahan" võit pole mulle nii oluline, kui suhte hoidmine. St, lõpuks: mina tahan suhet hoida ja seepärast astun täna ja siin korraks oma egost üle. Või... Aga siis ma ikkagi ei tee seda, mida ma alguses tahtsin, ma ikkagi kohanen, kohandan end olukorrale, mõtlen teise peale, sõlmin kompromisse jms...
Ja jõuan nii arutledes kuhugi ummikusse.

väga väga naine ütles ...

no see suhete nimel, see on sama, mis kõrgkooli-näide =)

Iseasi, et mul tuleb ka üsna teravalt "kas ma tahan häid suhteid inimesega, kes minu vajadustest üle sõidab?"

väga väga naine ütles ...

("Vajadustest üle sõidab" - mina nt ei taha seda teha =P Mul on ENDAL halb siis.)

notsu ütles ...

Mul tekkis Tildaga sarnane ummik: nimelt, kas on üldse võimalik teha midagi, mida üldse ei taha (kui just keegi ei võta mu keha oma võimusse ja sellega liigutusi ei tee)? selles viimse motivatsiooni mõttes, olgu selleks siis kooli lõpetamine või suhete hoidmine või oma usaldusväärse imago hoidmine.

ja et otsustamishäda tekibki siis, kui eri taseme tahtmised on konfliktis.

Aga siis tuli meelde, et hirmus palju otsuseid tuleb pigem harjumusest kui tahtmisest. umbes et kogu aeg olen selles suhtes usaldusväärne olnud, eks siis tuleb edasi olla, mis siis, et vahepeal on hoopis selgunud, et teine pool ei hinda seda usaldusväärsust ega toetugi võib-olla sellele. või harjumusest kalkuleerida oma trajektoori tee äärde jäävate poodide järgi.

Ja siis on veel kolmat sorti häda, kui inimese _tahtmine_ on teise vastu vastutulelik olla - aga teine tglt ei ole seda konkreetset vastutulekut tahtnud, talle on see vbla lausa koormaks (surematu näide mu tutvusringkonnast, kus kahest telki jagavast sõbrannast üks pani kangelaslikult telki üles ja teine kangelaslikult hoidus telki üles panemast). See ei ole niivõrd tahtmise enda teema, kuivõrd nende väljendamise oma.

Lendav ütles ...

Kui ma tahan, et mul oleks oma kodu ja mul on hetkel pooleliolev ehitus, siis ma ei jää igavesti magama ja molutama, vaid ajan ennast hommikuti püsti (kuigi väsimus ja kondivalu tahaksid vägagi pikali jääda) ja lähen ehitama. Kuigi sel hetkel väga-väga tahaks teki alla jäädagi. Sest maja tahan ma rohkem.

Tahtmine on enam-vähem sama, mis eesmärk. Kui eesmärgiks (ja tahtmiseks) on kodurahu iga hinnaga, siis kannatatakse igasugust jama välja ja kompromss on isegi hea lahendus juba. Inimesed tahavad erinevaid asju, kõiki eesmärke ja sihte ja soove võib nimetada tahtmiseks. Mulle näiteks ei meeldi mu töö. Aga ma käin seal, sest mu palga saamise soov on suurem, kui töö mittetahtmine. Kui inimene saab aru, mida ta tahab ja oskab oma tahtmisi pingeritta seada (sest kõike korraga saada on üsna võimatu - ei saa samal ajal ülikooli lõpetada ja kodus magada), on hästi.

Halb on siis, kui oma õigustest ja võimalustest on ebaadekvaatne pilt - sellistel juhtudel tekivadki perekonnad, kus üks laseb ennast teisel peksta, sest olgugi, et ta valu ei taha, arvab ta, et üksindus on surm. Surma tahab ta vähem kui peksmist, seega... Igasugused neuroosid, deprekad jms häired takistavad eluterve egoismi avaldumist.

väga väga naine ütles ...

notsu: jaa, just, omaenda hetketahtmise tunnetamine on teema - et kui TAHAN teha, nagu harjunud, on selline tegu täiesti ok, aga alati üldse ei taha tegelt.

Lendav: nii on, nii on.

avk ütles ...

Lihtsalt selline tagasihoidlik märkus, et need "Teen mida tahan" postitused toovad mulle meelde ühe teise kuulsa põhimõtte:
"Do what thou wilt shall be the whole of the Law."
Aga see läheb ka veel edasi: "Love is the law, love under will."
Ehk siis asi jääb uduseks mida selle "love" puhul ikkagi võib teha ja mida mitte. Võib-olla samamoodi on headusegi puhul. Sest mis ühele hea, ei pruugi seda olla üldse teisele. Ja kuskil tuleb alati see koht, kus üks peab järele andma. Budistid ütleks ilmselt selle peale, et tahe on alati vägivaldne, sest sõidab kellegi teise tahtest üle ja kõige parem on mittemidagi tahta. Samas on tahe meile sünnist saadik sisse kodeeritud, keha hoiab kümne küünega elust kinni, tahab elada.
Pika jutu lühike lõpp - headusest ja tahtest mõtiskledes koperdan ma kohe paradoksi otsa. Paistab, et endale midagi tahtes ei saa head tahta.

väga väga naine ütles ...

et valides selle tee teisele poole vanalinna sa sõidad kellestki ja tema tahtmistest üle? Et kuidagi on oma tahtmise järgi riiete selgapanek või selle toidu, mida tahad osta, poest ostmine teise tahtmisest üle tallamine?

Mis see üldse kedagi teist huvitama peaks?!?!?!

Rents ütles ...

Budistlikust seisukohast on igasugune tahe vägivaldne, sest sa oled kõigega üks ja seega ei vaja midagi / vajad kõike. Nii et peaksid jalad ristis OM ütlema ja üldse mitte midagi tahtma, sest tahab ego.

väga väga naine ütles ...

ach, üks usk lihtsalt!
Selge =)

avk ütles ...

Uskude pärast on peetud sõdu, mis siis veel rääkida eneseuskude eest peetud sõdadest :)

väga väga naine ütles ...

Olen seda varem ka siin kirjutanud, aga ühe semu fb-märkus meenutas mulle, et ma seekord ei pannudki eraldi kirja:
oma tahtmise tegemine ei ole loomulik, ei ole asi, mis tuleb automaatselt (vähemalt mitte kõigil, minu moodi vildaka endatajuga inimesi on veel ja veel). See nõuab eraldi endakuulamist, eraldi tajumiseks võetud hetki.
Teha, mida ma tahan, ei ole absoluutselt esimese uiuga kaasajooksmine. Seda enam, et seda "esimest uidu" mul sageli polegi. Aju läheb kohe kaalutlemise teed, mis see kõige mõttekam lahend ikka oleks.
Ja astuda sellest kombest samm eemale ja leida, mida TAHAN, on minu jaoks väga suur avastus ja elu lahedaks muutumise põhjus olnud.

avk ütles ...

Noh, selles, et Sina oled leidnud uue (enese)usu, ei kahtle vist enam keegi. Ka ei püüdnud ma sind budistiks suunata. :) Pigem üritasin oma segasel moel lahata seda, mis "heaks" olemisega üldiselt inimestel kohe haakub. Altruism - see teise tahtele allumine. "Hea" on minu meelest muidugi ühiskondlikult väga kasulik fiktsioon, aga fakt on ka see, et indiviidi "hea" ei pruugi ühiskonna omaga alati sugugi haakuda. Ellujäämine on üks verine värk. Kannatustest kubisev. Ja parem, kui need oleksid vähem enese st rohkem kellegi teise kannatused.
See on siis minu (enese)usk. Ja ei, ühiskondlike standartite järgi ei saa ma olla hea inimene. Ja kas on vajagi? Vähemalt endale ei peaks ju valetama.

Bitt Koin ütles ...

Esimene variant on dilemma kus on 2 võrdset valikut ehk 1 valik, viskad kulli või kirja või lähened emotsionaalselt "mina tahan", tegelikult polegi midagi tahta.
Teistega arvestamine on pigem sümbioos, kus mängib rolli mõlemapoolne sõltuvus."Mina tahan" on põhjendus mis ei vaja põhjendamist, kuid kui inimene ei oska isegi endale oma tahtmisi põhjendada, kuidas ta siis seda teistele teeb. Vaevalt keegi suudab endale oma peavalu põhjendada sellega, et "Ma tahan nii ja ongi kõik".

Tilda ütles ...

Ma usun vist nii, et suhteid, kus inimesed klapivad sedavõrd, et kompromisse üldse tegema ei pea, ei ole olemas. Vahe on vist nende hulgas ja määras ja saavutamise protsessis.

Morgie kirjutas eile enda juures targalt tsoonidest, et on isiklik ja koostööd nõudev ja siis juba teise inimese oma.

väga väga naine ütles ...

Kuna notsu oletas kord Marca juures ja siis ma vaatasin kirjavigu ja juttu ja kuidas inimene mitte millestki aru ei saa, aga seletada ikka tahaks, siis - Bitt Koin, kui sa oled Anomaalika, palun ole vait.

Kui sa ei ole Anomaalika: mina ei arva, et midagi peaks teiste jaoks põhjendama. Kelle asi? Miks? Enda jaoks on aga "mina tahan" üleni adekvaatne.
Ja peavalul on 100 võimalikku põhjust. Phmt on põhjused enamasti "ma tegin, mida ei tahtnud/ei teinud seda, mida tegelt oleksin tahtnud, muidugi keha karistab ära".
Ma olen VÄGA psühhosomaatiline. Ebameeldiv seltskond, millele naeratan ja ei ütle, et minge persse, kaua töö tegemine, kuigi tegelt tahaks magama väga ja hommikul üldse ei taha tõusta, vaimne pinge peabpeabpeab-ist, palju inimesi, kui tegelt tahaksin üksi olla ja kahjuks ma ei uskunud, et kempsus peidus istumine oleks tegelt adekvaatne, on kõik teemad "miks pea valutab".

Absolutely Fabulous ütles ...

Haha, su peavalu on siis ju nagu peab-valu (badumm tshhh).

väga väga naine ütles ...

=)
Kusjuures sageli isegi ei "pea". Ma ei pea minema seltskonda, kus on mulle ebameeldiv inimene. Ma ei pea vähe magama. Ma ei pea tegema kõike, mis planeeritud.
Maailm ei lähe hukka. Kõige halvem, mis juhtub, on kellegi pettumine. Hm, mis on halvem, kas kellegi teise pettumus või minu pea(b)valu?

Tee seda, mis SINU meelest hea on, VVN! Aga ma alati ei mäleta, et nii tasub =P

notsu ütles ...

pluss see, et too teine ei pruugi pettudagi.

väga väga naine ütles ...

Just.
Mina saan kindlasti haiget, keegi teine võibolla ja vähem.

Huvitav, mis ma küll tegema peaksin maailma üldise heaolutaseme tõstmiseks ..?

notsu ütles ...

ma tabasin end sellises olukorras ükskord oma mahasurutud tahtmatust teistele projitseerimast - vaatasin pooleldi võõrast seltskonda, junn tõmbus jahedaks - "ma ei oska nendega suhelda, kindlasti on neil minuga igav ja nad ei taha minuga suhelda" - kui järsku tuli teadlikkusehoog ja ma taipasin, et hetkel ei taha/viitsi hoopis mina nendega suhelda. maailm läks paika, püsisin rahumeeli tolle peokorteri köögis, ei sundinud end suhtlema ja inimesed tundusid hoobilt sõbralikumad ja meeldivamad.

õppetund: kui ei sunni end asja eest, teist taga ebameeldivaid asju tegema, on palju kergem inimestesse hästi suhtuda.

avk ütles ...

"Huvitav, mis ma küll tegema peaksin maailma üldise heaolutaseme tõstmiseks ..?"

Kas see oli retooriline küsimus?
Kui ei, siis ma küsiks vastu, et kas maailma heaolutaseme tõstmist on vaja maailmale või Sulle endale? - kui sellele ära vastad, siis peakski nagu vastus käes olema.

Inimese kasulikolu on ju alati seotud tema enda vajadustega. See on lausa eksistentsiaalne küsimus.
Oled ise õnnelik, on ka maailm pisut õnnelikum. Kahjuks enamus inimesi ei taba ära mis neid tegelikult õnnelikuks teeb ja lähenevad sellele mööda ilmatu pikka kõrvalteed. Kuni võibki olla juba liiga hilja.

väga väga naine ütles ...

Muidugi oli retooriline.
Dohh.

avk ütles ...

Ma ise valutan tihti südant keskkonna pärast kus me elame. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru, kui õnnelikuks teeb neid tegelikult puhas õhk ja puhas vesi ja puhas toit ja hea uni ja mitte eriti pingelised töösuhted ja head perekondlikud-sõbrasuhted. Hea tervis.
Selle asemel on nad valinud võistluse.
A la "võidab see kellele on surres kõige rohkem asju". Et nad on valinud mingid pisikesed punktivõidud teiste inimeste ees, pärast mida tuleb tühi tunne ja vajadus uusi punktivõite korjama söösta. Ja absoluutselt kõik see, mis reaalselt nenede heaolule ja õnnetundele kaasa aitaks unub selle võistluse käigus. Kuni kriitilise piirini.

Olen aru saanud, et ega teisi selles suhtes muuta ei saa, ainult ennast saab ja see läheb ka üsna vaevaliselt, sest ühiskondlik surve jne. Üks samm õnne poole korraga. Aga ma loodan, et koos sellegaga muutub sammukese võrra ka maailm.
"That's one small step for a man, one giant leap for mankind."?

Bitt Koin ütles ...

Hmm, mul hea meel, et ma kellegi või millegi moodi olen või ei peaks hea meel olema, ega ma ei tea. Palju on tunda seda psühhosomaatilisust ja asjade isiklikult võtmist.