reede, 14. september 2018

Ilus haigus

Maisaa, niiiii ilus on õues!!!
Ja ma olen niiiiiii haige samas.
See on lausa alatus. Ma võiksin seda kuldset septembrit nautida (ah, 4 aastat tagasi oli samasugune!), ent kõik jõuab minuni nagu läbi määrdunud vati.
Toona - toona oli hullem. Mite lihtsalt määrdunud vatt, aga kaks klaaspurki üksteise sees, mõlemad räpased, ja omakorda räpast vatti täis ning mina selle keskel kui pisike jäätuv pöial-liisi.
Aga tati sisse uppuda, kurku valutada ning maailma eemalseisjana tajuda on ikka ka ebameeldiv.
Krt, kui ma noor olin, mul valutas KOGU AEG kurk.
Olin sellega nii harjunud, et ei arvanudki, et teismoodi elatakse. Aga nüüd küll segab kõvasti.

Mille kõigega ma leppinud olen ...

Mitte et mitteleppimine oleks minu eriõigus. Ei, keegi ei peaks leppima sellega, et tal halb on!

***

Järgmisel lõunal, kaks ibukat, kolm sinupretitabletti ja kuristamist ning septoletet hiljem on SUHTELISELT ok olla. Sellise enesetundega isegi võiks homme Lõunalinna larpama minna. Mis on mul plaanis, et te teaks.
Ei, ei ole plaanis enam ilus ja lahe olla. Jube kaua veetsin põdedes. et ma ei tee ikka käsitööd mängimiseks küllalt hästi, ei jookse küllalt kiirest ja võitluses ei kõlba kuhugi.
Nüüd: ma lähen kohale, mul on enam-vähem kostüüm, annan oma parima. Mis te veel tahate?!

Totoro kohta uudiseid? No ma igast pisiasju ei esita, aga need vanaaegsed kunstitööd, kus lebab koer taluõues rohul, esikäppade vahel kont? Totoro taaslavastas selle, aint ta lebas idülliliselt murul ja esikäppade vahel oli õun, mida ta innukalt sõi siis.
Ta on minu käest saanud õunasüdameid, mu poja käest arbuusi ja kurgiotsi, aga terve õun oli ikka väljakutse. Vahepeal ta veeretas seda, tormas järgi ja mööda, urises, mängis ja oli nii õnnelik, et süda tegi pealtvaatajal rinnus peaaegu haiget.
Mida?! Kuulge, kõik ju teavad, et koerlased on üldiselt segatoidulised. Minu teadvusse jõudis see kunagi väga ammu ühest loodust üsna adekvaatselt kirjeldavast lasteraamatust lugedes, kuidas šaakal puu all viinamarjadest kõhu täis vitsutas. Hakkasin siis ENEKEsest uurima, et kas nii saama, ja mida ma lugesin?
Nii saama.
Sealt lasteraamatust lugesin ka, kuidas šaakal arbuusi sööb. Mõned varastavat põldudelt arbuuse ja hammustavad neil oma tugevate lõugadega koore katki.
Ma ei tea, kuidas õnnestub lõugu nii laiali ajada, et arbuus vahele mahub, aga kuidagi ilmselt saama. Totorole küll arbuus maitses. Äkki ma mäletan valesti, seal oli mingi kavalam söömismeetod kui koore lõuge vahel purustamine?
Vot siukseid asju ma mäletan, onjo. Mida kuskilt loen, nt et šaakalid söövad magusaid puuvilju heal meelel (ja arbuuse, mis teatavasti ei kasva puu otsas). Aga koolis õpitust? Teo seedekulgla ehitust?
Nalja teete v?


1 kommentaar:

notsu ütles ...

oojaa, koolipõlve halboluga leppimisest võiks ma samuti palju rääkida. Ma näiteks arvasin, et on normaalne, et enam-vähem kogu aeg valutab kõht ja pea. See jama kestis natuke ka ülikoolis, aga kadus millalgi märkamatult, oletatavasti siis, kui ma jäin enda ööpäevarütmiga sobivama päevarežiimi peale ja hakkasin rohkem und saama kui 5 või maksimaalselt 6 tundi ööpäevas.