teisipäev, 25. veebruar 2020

Lahke emps

Tegin päriselt vabariigi-aastapäeva-õhtusöögi. Ehk siis seaprae (ükspäev oli 2.48 eest kilo müügil sea raieliha ja ma mõtlesin, et kui ma sealt kondid välja lõikan, saab koer söönuks ja jääb ka meile) ja kartulipudru (50% alet, praadisin singirasvaga üles, jube hea). Ja grillisin banaane, mida sõin vaniljejäätisega.
Mu poeg sõi seaprae ühel kamakal kamara seljast (ta ARMASTAB kamarat) ja kartuliputru. Palju kartuliputru.
Kui olin täissöönud ja pehme, helises korraga uksekell.

Meil ei käi ette hoiatamata ju keegi külas?!

Võtsin kooditelefoni.
"Jaa?"
"Triinu või?!"
"Jaa, mina olen." Olin järjest enam segaduses, sest seda häält ei osanud ma paika panna, aga hääleomanik nagu ... nutnuks vist?
"Olen A...(tsenseeritud) (mu poja klassivend laheda kahiseva häälega, aga ses vanuses poiste hääl ei ole väga ... püsiva kvaliteediga nähtus, seepärast ei pannudki paika algul), kas Poeglaps võiks ...?"
ent ma ei oodanud, mis ta veel öelda võiks, vaid lasksin ta kohe sisse. Sest tuttav ju! Oma!
Ta oli üpris punaste käte ja punase ninaga, kui sisse astus. Nina lörises. Üsna läbikülmunud.
Poeglaps tuli ka esikusse ja me saime mõlemad kuulda, kuidas A. oli just kodust põgenenud, sest täna olid seal kõik tema vastu ja ta ei taha tagasi minna, vähemalt mitte enne, kui isa on oma elukaaslasega rääkinud, ja poiss pööras jutu ajal meile selja ning toetas pea vastu ust, et me ei näeks, kuidas ta nutab.
Mu süda paisus kaastundest. Võta maha, tule edasi; kui tahad, võid ööseks ka jääda, ja otsisin välja kaks Bountyt (saladuslikud), sest magus rahustavat närve.
Vähemalt öeldi nii raamatus "Tobias ja II b" ja see oli hea raamat.
A. ja Poeglaps kadusid viimase tuppa ning ilmusid sealt vahepeal, et kempsus käia või süüa võtta.
Kell 10 läksin küsima, kus toas A. magada tahab, ja ütlema, et mina tahan, et ta oma isale sõnumi saadaks, et on klassivenna pool.
"Me oleme sellest rääkinud, ta magab siin toas. Ja oma isaga on ta ka juba rääkinud. Nii et fakk off!"
See ei olnud üldse nii ebasõbralikult öeldud, kui siia kirja pannes nüüd näib, alltekst oli pigem: "Ära pabista, me oleme ise ka ajudega!" ja ma lahkusin rõõmsa tundega.
Tegin A-le põrandale aseme matist, kahest padjast, linast ja magamiskotist, läksin ise magama ja kuulsin läbi une veel igavik otsa, kuidas nad arvutis madistasid.

Mul on kahju, et A.l on kodus raske, aga nii tore, et ma olen see ema, kelle koju sääraste muredega tulla võib ja kes natuke seega inimestele maailmas olemise vaeva vähendada saab. Ta üldse ei oodanud, kuni ma ära lähen esikust, et oma häda välja paisata, ma olin täiega kaasatud - ja nii armas.

Nüüd on hommik. Poisid magavad.
Teen ja joon kohvi ära ja siis toon poest hommikusöögikrõbuskeid.
Mul on ju meeles, et A. neid armastab!

5 kommentaari:

SG ütles ...

Kui ta sulle "Fuck off" ütleb, siis...sa ei ütle selle peale midagi?

väga väga naine ütles ...

Miks ma peaksin? See ei häiri mind. Palju rohkem häirib mu köögipühkimissoovi peale talt tulev: "Kuule, mina pean päev otsa koolis olema, sina vähemalt seda ei pea!"
Sest see on tõsi.
Aga hakata seletama, et mina teen ka raskeid asju jne tundub niiiii kurnav. Miks ta seda juba ise ja lennult ei tea?!

Fakkoff? Need on lihtsalt sõnad, mida mina ise ka teinekord kasutan ja mida tema oma arvutimängudes PALJU kasutab - ja need on seal ühed leebemad. Üldse, kui ta ütleks kurjalt, ta esiteks ütleks midagi eesti keeles ja selgelt arusaadavat, mitte poosekat välismaa keeles, ja teiseks see oleks toonist aru saada. "Fakk off" temalt mulle on umbes: "Mine tee oma asju, mul praegu ei ole jaksu sinuga jamada, aga teinekord jälle tuleb, eks ju" lühemalt öelduna.

väga väga naine ütles ...

aa, mõtlesin järele. On küll asju,. mida ei tohi öelda ja ma reageerisin juba esimesel korral VÄGA tugevalt. "Vägistage ta surnuks!" arvutimängus ebameeldiva tegelase kohta meeskonnakaaslastele.

Nagu ... ei. Ei. Ei. EI! Mitte kellegi kohta, kuitahes ebameeldiv ta ka oleks. Mitte kunagi. Ei!!!!!

Taliesin ütles ...

See on nii äge lugu lihtsalt. (mitte see, et A.-l on kodus raske, ma mõtlen, see ülejäänu) Aga see on kuidagi selline lugu, millest lapsena fantaseerida - et kui ma suureks saan, siis ma olen vot sihuke inimene, kelle juurde tulla saab.

väga väga naine ütles ...

\o/