Armsas lillepõssas

Tasakesi tekib tunne, et võiks jälle loovkirjutada.
Mitte avaldamisele mõeldes vaid - lihtsalt.
Ma ei tea, nutsin kurbuse välja ja olen taas normaa... mittekurb?
Vbla.
Aga see on küll nüüd täiesti kindel, et ma kannatangi elu halvasti. St teemal "väsin ära". Sest minu karantiinielu on täpselt samasugune kui mu mittekarantiinielu, ainult et poega ei tule ka hommikul äratada - ja ma olen nii väsinud. Nii väsinud, et see on peaaegu valus. Lugesin Boris Johnsoni "inimesed, elage selliste suurte piirangutega!"-juttu ja olin: "Kuule, ma elan niigi enam-vähem* nende piiride sees ju ja sedasi laialt vehkida on raske, nii palju jõuda on koormus!"
JA seda veel arvestades, et ma tegelt tööl ei käi.
Mingi krdi rühmatrenn, "sõpradega väljas käia", kino või teater vms on lisakoormus, mitte lõõgastus.
Kui mul kultuurinälg peale tuleb, ma lähen raamatukokku või loomaaeda.

Tegelt on muidugi just praegu räme luksus olla puudega "mulle tiksub iga kuu sama summa arvele". Sest need, kelle sissetulek sõltub tööst, mida nad saavad ja teevad, omavad seda tööd veel vaid hea õnne korral. Ilmselt minu blogisõbrad on puha esimese Eesti inimesed (s.t. need, kes Eestis elavad), kel on suht rahulik rahaküsimustes ja töö säilimise teemadel, haigusesse surevad inimesed palju hullem kujutlus kui isikliku raha olematuse mure - aga ma juba tunnetan vaikselt kaasa paljude inimeste kaela ümber järjest rohkem pingule tõmbuva raha-on-otsas-silmusega.

Vaikselt, sest veel ei ole mu sotsiaalmeediakanalid TÄIS nende karmi elu hala ja üleskutseid aidata, aga natuke juba tilgub. Mulle töötab see samuti, sest no mul endal on igasuguseid rahata elamise kogemusi ja kui mõtlen, KUI hea mu oo-vaene-raha-pole-elu praegu on võrreldes ajaga, kui mul oli kodus kaks last ja kass ja me elasime 227 euroga kuus, mul hakkab hirm ja paha.
Nagu ... hetkel ma saan mõelda, et 70 eurot arvemaksmise-lisakulu saabuvas aprillikuus on ebameeldiv, aga noh, mis seal ikka, vähemalt asjad tehtud ja möödas. Tollal ...
emake maa küll!
Mul oli arvel mitte iga euro, vaid iga 10 senti. Mitte ainsatki suuremat kulutust, kui kuskilt sai odavamalt.
Mäletan, kui 2015 aasta suvel, kui mul oli raha arvele kogunenud, sest ma ei maksnud ei enda ega oma laste toitu, tellisin ali-st natuke asju. (Päriselt natuke.) Sest sain. Rahabossi tunne.
Ja siis ühe esemena tellisin mingi 2 midagi maksva kaelakee oma pojale, sest mis mõttes mina ja tütar saame ehteid ja tema mitte midagi?!
Ja mul on nii meeles see sisemine hämmeldus, et nii ka saama. Et ei kulutagi ainult asjade peale, mida on kas eluliselt vaja või keegi väga-väga tahab, vaid lihtsalt võetakse midagi, sest muidu mõni äkki kurvastab.
2 midagi eurot.
HÄMMELDUS.
Mu elu on nii hea. Ma ei mõtle ka enam 2 euro kaotuse peale, sest see lihtsalt ei ole summa, mis mulle oluline oleks.
Aga ma tean, et vahel on, mõnele on ja oh, nii kahju on kõigist, kel praegu ja tulevastel kuudel on!

Kuna ma istun siin väga omas mullis (hetkel täiega kohane, onju) olen ka üllatunud ja üsna ebameeldivalt, et mingid seksismi kasv, EKRE toetuse tõus ja autoritaarse korra ihalus olevat päevakorral.
Mina mõtsin, et kõik on head ja lahked, sushikoht söödab meedikuid, kunst ja sport tuleb tasuta (netti), vbla võetakse praegusest koolikorralduse-kogemusest ka tarkusi ning hiljem on kergem neil, kes tõesti ei armasta seltskonda ning ei suuda kahekümne viie klassikaaslasega koos pooltki nii hästi õppida, kui kodus omaette.
Phmt nägin aina head.
Aga samas TEAN, et kui inimestel on jama, nad lähevad kurjaks. Kas enese vastu (vt mina) või teiste peale, polegi väga vahet. Hädas inimesed, kel on halb, on viletsad ka teistele midagi muud kui halba andma. Head nägema. Rõõmus olema.
Nii et noh. Mul on lihtsalt jube hästi.

Suhtelisel tasemel.
Tegelt olen ikka kogu aeg väsinud, raha ei ole ning ma ei tea, kus septembris elan. Aga no kuna teistel on hetkel halvem, on mul jälle suhtelisel tasemel parem ning lillepõõsas. (Kirjutasin algul "lillepõssas", see on ka armas.)
In every life we have some trouble
But when you worry you make it double
Don't worry, be happy

* - "kord päevas" õues käia saavad kodanikud, kel koer, ainult siis, kui neil on vähemalt kolmeliikmeline liikuv inimpere, kellest iga liige oma üheks korraks õue minnes võtaks koera(d) kaasa.