esmaspäev, 9. märts 2020

Jälle jalgratas!

Mäletate (kui loete, siis muidugi mäletate, see oli nt üleeelmises postituses kirjas), kuidas maijaksa enam võidelda?
See tunne on ikka veel siin. Aga koos küsimusega: "Miks kurat ma üldse võitlema kippusin jälle?!"
Kui ma ei mõtle ega tunne aega ette, ei plaani ja ürita, vaid teen, mida sel hetkel tahan, on kõik hea. Jamaks läheb, kui üritan elu kontrollida, teha nii, et "hea oleks" - aga ei ole.
On palju halvem, kui lihtsalt tehes, mida tahan.
Dohh.

Ega mul ikka otseselt lihtne ole (alailma tuleb: "Inimesed ei arva, et ma hea oleks! Ei, aga ma olen ju. Ei,  ma lihtsalt ei oska olla inimeste silmis hea siis? Ei, aga osade silmis ju ikka olen ..."), aga just see "vali vahetu hea, nii et on just tol momendil kergem olla" aitab. Iga hetke ja päeva ja tundi ja vbla isegi nädalaid, kuid ja aastaid vastu võtta.

Muidugi eelistan ma ikkagi neid probleeme, mis on, neile, mis muidu oleksid.
Nägin ühte, kelle kirjutistest olin nooremana väga hea arvamusel (kuigi hiljem pole julgenud neid lugeda, sest ARMUKADE, mis mõttes on tema märksa tunnustatum kirjanik kui mina???) fb-s pildil koos Peeter Helmega. Mingi raadiosaade.
Mu mõtted laias laastus olid: "Kuulsuse nimel, raha nimel - ma ikkagi ei suudaks seda teha. Kurat, olen aint hämmastunud, et Helmet veel tahetakse raadiosse tööle ja värki ... aga noh, Mart ja Martin Helme valiti Riigikokku, mida ma imestan?!"

Täna käisin vibroakustilises teraapias.
Isver, see on lahe!
Vedasin enda kohale kimpa-kompa-kimpa-kompa, miks ma seda teen, ah, õige, tahtsin proovida, kas on kasu ... Tulin koju tipa-tapa-tipa-tapa-tsirrrrrrrrrrrr, nii tore on maailm, nii hea on olla, turi pole enam pinges, tuju on palju parem, isegi maitseid tunnen rohkem ja tuuleõhk näol tundub kui paitused ...
NING täna oli alles esimene kord. Väidetavalt peaks mõju kumuleeruma ja õiget tunnet saan alles viienda-kuuenda korra järel.
Mulle need kehaga toimetamised mõjuvad nii palju rohkem kui niisama rääkimised ja "vaimne" teraapia!

One Piece'iga olen jälle sealmaal, mil on (minu jaoks) kõige karmim lookaar. Täiega hindan seda, mismoodi on tehtud ja nüüd vaatan natuke juba ka: "Mhmh, ei ühtegi naljakat repliiki, ta ei naerata, näidatakse pikalt hukkamistrepist üles ronimist, põlvitamist, ootamist ... jah, niimoodi mitte ainult et sünnib meeleolu, aga ma hakkan üleni Ace'iga kaasa tundma. On sedasi animeeritud ja tehtud, et hakkan tunnetama, kui raske on surra, kui oled 21 ja taevas on sinine ja mahe tuuleõhk puhub - ja sa ei saa mitte midagi parata. Lepid, sest valikut pole".
Aga nii hirmus raske on vaadata, ette teades, mis tuleb. Et surebki ...
Ja Shirohige ...

Pilt pärilt Maya Pandalt
Mu tütar kirjutas, kuidas (ta vaatas toona üsna värskelt lehelt, teadis ainult, et Ace sureb, aga mitte muud) ta kiindus. Kiindus täiega. Kuidas temas tekkis selgus, et kui piraat seal maailmas, siis Shirohige meeskonnas, just tema, nii õige ...!

Mingi ... kümmekond episoodi vast kestab lahing? Nii kaua ta kiindumus üha kasvas.
Siis Shirohige suri.
Nagu ... aaaaaaaaaaaaaaahhhhh!!!

Möönsin, et Shirohige surm jättis minussegi PALJU tugevama jälje, kui nt mu vanaema oma. (Sest ta oli nii palju toredam!)
Vanaema võiks veelgi surra. Aga ma värisen sisemiselt seda One Piece'i lugu taas uuesti vaadates. Juba kui Moby Dick (laev) esimest korda välja ilmus, mul tõusis süda kurku. See on nii võimas, nii õige ja oivaline ... ja ma tean, mis juhtub, kuidas edasi läheb.
On hirmus.
Aga ikka vaatan.
Sest on hirmus hea.
Jah, ka mina oleksin tema meeskonnas.
Luffy on tore ja päike ja seisab samuti omade eest lõpuni. Aga kui mul oleks mure, ma ei tahaks seda tema õlgadele panna. Jah, ta mõistaks, kui ma viimaks usaldaksin, abi paluksin, ta aitaks täiega ... aga Shirohige on TÄPSELT selline, et ma läheksin ise, välise surveta, nutaksin talle on jama ette ja usuksin, et see aitabki.
Ja aitakski.


3 kommentaari:

Frieda ütles ...

Ahhaa, seda vibroakustilist teraapiat olen ma tahtnud proovida, aga eriti pole leidnud, et keegi kuskil kogemusi jagaks. Sinu jutu põhjal tundub täiesti, et tasuks.

Rents ütles ...

Mis inimestel on nende helilainetega viimasel ajal, alles oli kogu internet täis ka helilainetega vibraatori juttu.

väga väga naine ütles ...

Mul muide on see vibraator, nope, ei toiminud.
Mul on seks selgelt PALJU rohkem peas kui füüsises.
Aga see üldine vibroakustiline teraapia on laias laastus see: https://ekspress.delfi.ee/kuum/vibroakustiline-teraapia-madalsageduslike-helidega?id=69158681