Esmaspäev, 29. detsember 2008

Ajakajaliselt ehk mis siis sünnib mu veetlevas elus

Sul on peiari pidetu pilk.
Mõtlen,
kus käinud see suu...
Millal langes viimane tilk,
millal murdus viimane luu...

Küünal põleb. Kohv tõmbab.
Linad on jahedad.
Jääb voodite vahele vagu.

Oh, vahemaad,
vahemaad!


_________________________________________________

Jõulurasv on pingutuseta maha pudenenud.
Samuti igasugune füüsiline vorm.
Lapsed olid haiged ja välja ei saanud ja mul on kalduvus alustada kehalist taandarengut kohutava kiirusega (hiljem asi pidurdub, aga esimestel koormusvabadel nädalatel otsustavad mu lihased, et jee! Nüüd on töö läbi ja me ei kavatse enam mitte kunagi midagi pingutavat teha, hakkame hoopis spagettideks. Keedetud spagettideks, loomulikult).

Vaatan peeglisse ja olen ilus ja kõik kohad on täis mu juuste pruuni pilve.
Vastassugu on meie sõber, noh :D
Vähemalt ajuti.

_________________________________


Payah Kun, kaunis kapuutsiga rott, lahkus meie hulgast vannitoa radiaatori vastas soojas kohas 26.12.2008.
Tema viimaseks eineks jäi spinatiga hakkliha.
Payah Kun oli hea sõber ja kannatlik elukaaslane. Ei närinud ära hullemaid asju kui seljakotid ning linad, armastas liha ning juukseid ja valitses tarmukalt kõiki teisi rotte, kes temaga ta elu jooksul koos elasid.
Loodetavasti saab talle osaks hea järgmine elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.