Algused

Täna on mälestusväärne päev, mil minu poeglaps omandas figuurijoonistamisoskuse (seni eksperimenteeris ta värvilaikude ja vahel juhuslike o-tähtedega).
Asi, mida joonistati (ja 50 korda), oli kala.
Väikesed lapsed, ma ütlen, on müstilised.

Tütarlaps seevastu läks täiesti ebamüstiliselt esimest korda (s.t koos kellegagi, kes teda ka õpetab) suusatama.

Mina vaatasin esimest korda Stardusti ja laadisin esimest korda alla midagi, mis ei ole Supernatural.

Lisaks sellele mõtlesin ma, kuidas meil on päris oma, jagamatu geenius Eestis. Sest Kiviräha geniaalsust ei ole võimalik tõlkida. Soomalsed ja lätlased, vahest ka leedukad ning rootslased veel saavad midagi aru, aga edasi läheb juba karmiks. Eelteadmised on puudu, kontekst ei päde.

Kui veider on, et kaheldamatult geniaalne mees nagu Kivirähk ei saa kunagi maailmakuulsaks, ja mitte seetõttu, et ta kirjutab raamatuid eesti keeles, vaid seepärast, et ta kirjutab raamatuid eesti kultuuris.

Esimest korda saan ma aru, et väikesesse kultuuri kuulumisel on mingeid tõsiseid miinuseid.

Kirjanaine ("-neitsist" on asi kaugel)

Vikerraadio mängib mulle parasjagu ette lindistust sellest, kuidas mingid kurjad inimesed vägistavad Queeni "Don't stop me now'd".
Üldiselt ma ei usu kurjadesse inimestesse, aga kui ma midagi sellist kuulen, siis sees tõksatab küll.

Niipalju siis sissejuhatust.

Eile tabas mind ängistus. Ta ründas mind täiesti salakavalast kohast, ma polnud absoluutselt ette valmistunud ja ainus asi, mis lõpuks aitas, oli jooksmine. Joosta polnud ka väga tore, sest oli selline libelögane ilm ja ma loovisin ringiratast ümber hiiglaslike loikude, aga ängi vastu aitas üsna tõhusalt. Soovitan kehalist liikumist väga!

Äng, va reo, leidis minusse pugemiseks järgmise augu:
kirjutamine.

Mul ei ole mingit ambitsiooni end kirjanikuks pidada, aga mul on siiras lootus selleks kunagi saada. Ja arvestamata tõsiasja, et mingite omakirjutatud asjade eest olen ma mingit raha saanud juba üle aasta (kuigi pärast seda, kui mu viimane palk veebruaris laekub, enam vist vähemalt mõnd aega ei saa, pagan seda majanduslangust võtku!) olen ma viimaks selle asja üsna tõsiselt ette võtnud.
S.t. ma tõesti kirjutan, mitte lihtsalt ei mõtle sellest, kui ägedaid asju ma ükskord kirjutama hakkan.

Üritan kirjutada päevas pool lk. (Teile tundub tempo naeruväärne? Mulle ka, aga ma olen aeglane inimene ja aeglane kirjutaja, ja mu lood ei edene rutem. Trükkida ma muidugi jaksaks palju kiiremini, aga...) Vahel õnnestub kaks. Vahel ei õnnestu üldse midagi.
Kirjutamine on see miski, mis mind rõõmsa ja innuka ja optimistlikuna hoiab, üks väheseid asju, mida ma teen paremini kui 90% inimesi, keda ma elus kohanud olen. (Ülejäänud 10%-st üks inimene täidab mind ka nukra alandlikkusega "sinna ei jõua ma küll kunagi", aga ülejäänutega sealt seltskonnast pistan ma heal meelel rinda).
Minu elueesmärke on põhimõtteliselt 2:

* saada vähemalt 4 last
* ilmutada vähemalt kaks omakirjutatud proosaraamatut, millega ma enam-vähem ka ise rahul olen.

Ja eile tabas mind keset kirjutamisprotsessi korraga ahastus ja ängistus.
Ma sain aru, et ma kirjutan paratamatult kehvemini kui Neil Gaiman. Kes on elavatest kirjanikest mu kindel hetkelemmik.
Ta nimelt kirjutab üsna suurem määral nii, nagu ma tahaksin ise kirjutada. Ühtaegu põnevalt ja kaasakiskuvalt ja avameelselt, aga ometi sealjuures nagu natuke nurga alt, nii et enamikus tema lugudes on autori hääletoon kogu aeg tunda, mitte ei kao tegelaste häälte sisse ära. Ja see hääletoon on selline lustlik ja leebelt muigav ka õudusjuttudes.
Ja kui ma siis kirjutasin seda oma lugu, sain ma korraga aru, et jumal küll, ma ju peaaegu plagieerin! Ja sealjuures pole mu peaaegu-plagiaat isegi niisama hea, kui teemalaenamise algpind on.

Ja siis vajus mu vannivahuloss kokku. Emake maa, isegi ÜRITADES kirjutada täiesti oma juttu, avastan ma end näppamas võõraid ideid ja hääletoone. Mis siis veel saab, kui ma kuskilt teadlikult mõne mõtte või võtte laenan?! (Seni tundus selline laenamine mulle täiesti aktsepteeritav idee olevat: kui keegi on midagi juba öelnud maksimaalse täpsusega, ei pea ma ometi ainult seepärast seda teistmoodi ning halvemini ütlema, et keegi on seda juba teinud, onju? See on ju tegelikult tunnustus autorile, kui tema kujundeid või hääletooni tsiteeritakse, kas pole?)

Täna ma tikin oma lugu edasi ja loodan, et ta siiski nii plagiaat pole, kui mulle paar tundi tundus. Ja võimlen ja rahmeldan, et kere rõõmsana hoida.
Aga eilne päev ehmatas mu üsna ära.

Viimasel aastal on mu kirjutamisalane enesekindlus päris palju paisid saanud, kosunud ja kasvanud. Aga nagu majandus, ei saa ka enesekindlus lõputult kasvada. Ühel hetkel leiab nõela (või kuuma lambipirni või pigistavad lapsekäed või lihtsalt viletsalt seotud otsa) iga õhupall.

Kas kogu mu enesekindlus on ilma sissepuhutud õhuta tõesti ainult väike niiske narts?

"Ometi mitte, millega ma selle ära olen teeninud?! appi!" jne

Mind vahetevahel (loe: üsna tihti) tabavad sellised sisekõnemomendid, nagu seal pealkirjas. Või isegi ilma igasuguse suurema kõnelemiseta tuleb tunne, et emake maa, ma ei taha Seda teha. Ja siis lugupeetav Pea hakkab automaatselt protsessima, et kuidas saaks Seda mitte teha või vähemalt mite teha kohe praegu või korraldada keegi teine seda tegema või...

Ma olen neid protsessisaadusi (vabandusi, õigustusi, tegematajätmisi jms) elus palju kasutanud ja jõudnud kurvastavale järeldusele: 80% situatsioonidest on kõige mõttekam oma jama lihtsalt ära teha. Pärast laekuv jama on alalõpmata suurem kui algne ebameeldivusest ülesaamise pingutus.

/taas kord täheldatud, tarides poeglast läbi 4 rongivaguni rongikempsu ja mõeldes, kuidas ma nüüd juba üle 2 aasta olen sõna otseses mõttes lugematuid kordi pannud teda oma vasakule käele ja sikutanud paremaga pükse maha ja vasak käsi on päris tugev juba, aga ikkagi on see vastik koormus iga kord, peaaegu valu, ja kuidas ma vihkan sõitvas rongis vagunist vagunisse kõndimist ja eriti vihkan seda, laps süles ja... äkki saaks sundida teda lihtsalt mähkmesse pissima?
/ei saaks.

Ja siis ma mõtlen veel, et kui ma oleksin selle avastuse ("lihtsalt tee see ära" on parim taktika enamiku jamade puhul) teinud 10 aastat tagasi, oleks mul kindlasti lihtsam elu ja ma võiksin uhkusega joonida alla mingisuguseid saavutuslehti ("teinud sedasedaseda, omab sedaseda kraadi" jne).

Ja siis ma mõtlen: "Aga kindlasti olen ma midagi võitnud ka kogu selle edasilükkamise, vabandamise ja piiritu laiskusega."
Ma veel ei tea, mida, aga kindlasti midagi.
Ilmselt ma saaks teada, kui ma sellest millestki ilma jääks.

/ei taha eriti ilma jääda millestki, mis on minu.
/kogub oma elu rinna alla hunnikusse ja vaatab valvsalt ringi. Ei tule siin midagi näppama!

Kokanduspäevik vahelduse mõttes

Tegin kooki.
Noh, et tähistada ja nii.
Retsepti improviseerisin.
Kuramuse hea kook tuli. Pilti koogist ei ole, aga ega ilu olegi see, mida süiasse:

Retsept

sulata 100g võid
sega sisse 150 g suhkrut ja suur näputäis soola
sega sisse suur-suur sorts sidrunimahla (kes eelistab küpestuspulbrit sidrunimahla ja sooda segule, kasutagu sooda asemel seda ja unustagu sidrunimahl üldse ära)
ja 1 muna

Segatagu 175 ml jahu sisse umbes pool-3/4 tl soodat
lisatagu saadud kraam ülejäänud taignale
Siis läheb sisse 75-100g kookoshelbeid (võib asendada ka mandlijahuga).
ja 2-3 spl (hapu)koort

See on põhimõtteliselt taigen siis. Valad küpsetuspaberiga vormi, lõigud peale mingit mammu, mida armastad (mina lõikusin pirni nt).

Nüüd tuleb huvitav osa:
sulata 50 g võid
sega sisse 50-75 ml suhkrut
ja 1 munakollane (ma ise panin valge ka, aga süües tundus natuke liiga kohev see kate - igaühe oma asi, mismoodi tahate)
siis 2 suurt kuhjaga spl rasvast majoneesi (jogurtimajoneesid jms unusta heaga ära)
suur näpuotsanäis naturaalset vaniljet või selle puudumisel vähenda veidi suhkrukogust ja kasuta vaniljesuhkrut. Palju vanlijesuhkrut
1-2 spl (hapu)koort
Kes kookost väga armastab, võib seda katte sisse ka segada. Või siis veidi mandlijahu.

Vala saadud möga taignale laotatud puuvili-asjade peale.
Küpseta kuskil 125-150 juures kuni kattemöga hakkab ka kohati kollakaks-helepruunikaks tõmbama (tainas läheb rutem).

Ja täitsa uskumatu, kui hea koogi mingist majoneesi-kookose süreaalsusest saab.
Ma ütleks "jee, mina!" selle kohta suisa.

ja "jee, majonees!" kah.

Aastakokkuvõte

Eile võtsin nädalat kokku. Aastat on natuke raskem, aga võin ju proovida.

öö...
ee...
öööööeeeee...
Hea küll. Kui aasta inimest ega aasta muusikapala ega aasta toitu ei ole, siis... võtame laiemalt.

* aasta märksõnad: jätkuvus ja kirjutamine
* aasta üllatus: mul oli peaaegu kogu aeg mingit tööd
* aasta areng: sotsiaalse suhtluse arendamine. Võõraid inimesi enam eriti ei karda
* aasta jook: muidugi roheline tee. Selle võiks ka Viisaastaku Joogiks nimetada
* aasta nurjumine: ikka ma ei oska veel autoga sõita
* aasta rõivaese: valge seelik (ostsin sihandasi kolm. ühe kinkisin küll ära, aga kahte ülejäänut olen usinalt kandnud) ja mustad sukad
* aasta seltskondlik sündmus: mis mul on mingeid pidusid ka toimunud või? Ema 50. juubel ilmselt siis. Tantsima muidugi pole ikka jõudnud.
* aasta Veel Mingi Asi: jube rahulik ja õnnelik on olla olnud. Võitlus Ängiga on olnud pidev ja edukas. Jee mina!

29 on väga kummaline vanus. Kohe kukub 30 ja kõik need nägusad noored mehed... hakkavad veel nooremad tunduma. Aga praegu, praegu nagu veel võiks noori mehi taga ajada. Oleks justkui enam-vähem samas kümnes veel, olgugi see kohe muutub.
Mitte et ma selle muutumise pärast otse PÕEKS nüüd, aga... varsti v-o pole enam kohane olla mahe ja leebe ja unistav ning peaks hakkama teravaks ja pealetükkivaks, et üldse löögile pääseda.

Aga ma võin ehk mõne endast vanema mehega ka veel asju ajada. Mõned neist on suisa veetlevad, suisa veetlevad, ma ütlen! =)

Muidu vanuse vaheldumisega seoses elus suuri erinevusi ilmselt ei saabu. Halle juukseid veel ei paista ja kortsud on vähemärgatavad. Õppimisvõime on pisut langenud, aga see võib tuleneda vähesest harjutamisest. Elame veel!

Ja palju õnne minu emale loomulikult.
Kuskil 11 ja pool tundi veel ning saabki lapse kätte.

Huh!

Pilt on tehtud 28-aastasest minust ja täiesti kõlbulik aastat kokku võtma, sest ma olen orduga (ja lastega) kah kahtlemata aasta otsa päris kõvasti sebinud.


Lisan 4 minutit enne sünnipäeva lõppu: mitte keegi ei soovinud mulle täna võrgupäevikus õnne! Minusugusele napi sotsiaalse pagasiga inimesele on see TÕSINE LÖÖK. Minge nüüd ja mõelge oma tegevusetuse üle tõsiselt järele!
Nii ei ole ilus!

Küll on kena kelguga-aa...

Naljakas tunne on.
Liuglen kelguga mäest alla ja kõrvus tuhiseb ja on vahva ja natuke pöörane olla.
Aga mäe all on lisaks ilusale liuteele ka kivi ja ma pole kunagi olnud suurem asi kelgujuhtija.
Rääkimata tõsiasjast, et kui ma all olen, tuleb hakata jälle mäest üles ronima.
Samas, muretseda alla sõites üles ronimise pärast - no siis ei oleks üldse mõtet sõita ju! Võiks viimsepäevalaupäevani külmetades mäe otsas kükitada, et aga ainult üles ronima ei peaks.

Mõistujutud =D

Nädalavahetuse aruanne:

* libedal jääl kukutud: üks kord. Kaod: mu lemmikpüksid pluss kaks päeva valutanud parem ranne, suur sinikas vasakul põlvel ja mu kaunis näolapp on äestatud ära lauba ja ninajuure piirkonnast.

* kingitusi saadud: 2. Reaalse kingituse näol on tegu on puust 20-lise täringuga, mille kõik tulemused on kahekümned. Teise kingituse sai mu mängupersoon. Kuradi suured nahksed tiivad, mis läksid mulle maksma 1 võlupunkti ja 7 (!!!) suuroskust elik feati. Minu lähima aja esmane eesmärk on kingitus nr 2 tagastada.

* Supernaturali osi vaadatud: 1, nimelt 4-11. Mulle meeldis. Tõesti. Hakkan juba mõistma, mis toimub vendade tondipüüdjate hinges tegelikult. Ei pea enam nii palju projekteerima. Rääkimata tüdrukust seinte sees! =)

* Söödud: kohutavalt palju. Mõõdulinti ei vaata.

* Beleriandi koosolekuid peetud: 1. Funktisonaalne, tõhus ja päris lõbus ühtlasi. Nüüd on mul palju ülesandeid jälle.

* Magatud: naeruväärselt vähe. Tuleb selle nädala alguses tasa teha. Kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan, siis sünnipäev otsa magamist vajaduseta üles tõusta on täitsa teema.

* Haigeid lapsi: 1. isane laps sedakorda. Jääkülmas toas magamisest kahtlemata.

Nädala ravim: Fastum Gel
Nädala toit: kaalikas ja brie
Nädala raamatud: Dragonlance Legends kaksikute osad.
Nädala vaatepilt: Kahrut vabatahtlikult pintsakus
Nädala uudis: ma olen jälle palgatööta
Nädala avastus: käsitsi pesu pesta polegi nii õudne, kui võtta appi puust harjavars ja pesusid vannis ringi sõuda nagu gondoljeer

Kogemuste kaheldav väärtus minu kogemuse põhjal

Üldiselt ma ei paiska netiavarustesse mingeid meeletult originaalseid ja uudseid mõtteid. Ma nopin siit teese ja sealt antiteese ja üritan neid kuidagi isikliku kogemuse kaudu sünteesida.
(Välja arvatud siis, kui ma lihtsalt mulisen, mida ma teen sageli ja rõõmuga).
Aga mul on vist öelda üks asi, mis ei ole iga nurga peal ära leierdatud.

Läbi isikliku kogemuse.

Mälu, elu ja igavik

Mul on suhteliselt pikk mälu. See tähendab, mu esimene mälestus ei ole pärit küll mingist sürreaalselt varasest ajast nagu 8 kuud vms, millega mõned mu tuttavad on hiilanud (küll mulle millegagi tõestamata, et tegu on reaalse mälestuse ja mitte unenäoga, aga ei tasu olla ülemäära skeptiline). Aga mälestus on pärit umbes vanusest 2 aastat ja 5-6 kuud.
Tuvastatavalt.
Sest see hõlmab kohta ja sündmusi, mis on ajas väljanopitavalt just sel suvel toimunud, kui ma 2 aastat ja 5-6 kuud vana olin.
Tegelikult ma ei tea, milline neist mälestustest ses suves just esimene on. Sest kui mu mälu ükskord algas, ta ei katkenud. Ei ole midagi sellist, et on üks mälestus 2 aastat ja 6 kuud ja siis üks kuskilt nelja aasta kandist ja kooliminekust saati alles enam-vähem mäletan. Mu mälu algab ja kestab. Muidugi ma ei mäleta nüüd kõike detailselt, aga sündmused, kulud ja rutiinid on päris hästi meeles kõigist järgnevatest aegadest.

Ja selle aja jooksul olen ma pannud tähele huvitavat asja:
Mu mälu ei taju mälestuste hulga osas mingit erinevust ajal, kui ma olin 3 ja praegu. Või hea küll, võib-olla ei mõlenud ma 3-aastasena aja ja mälu olemusest. Ütleme siis, kui ma olin 10 - ja praegu.

Mu mälu hõlmab jõuliselt kuskil 2-2,5 viimast aastat ja seal taga on riiulitäied raamatuid, kus saab õiget koodsõna teades mälestused välja noppida - ja vahel tulevad nad otsimatagi. Nii oli kümneaastasena, nii on nüüd. Ei ole praegu teistmoodi tunnet, et oh, kus mul on nüüd palju enam Nähtud ja Kogetud, palju enam, kust noppida ja vaadelda.
Et jah, elutarkust tuleb küll juurde. Pinda, millelt vaadates valikuid teha. Mõistust. Aga õnne ega kurbust ei tule juurde. Põnevust ega väsimust, mõtisklemist ega igavust, mitte midagi ei tule juurde. Mälus on neid kogu aeg umbes ühepalju. Kurbadel hetkedel tundub mälu kurbust täis, headel hetkedel on see rõõmus ja õnnelik mälu ja kui keegi märgib, et ma kurdan ennast vana olevat, siis tegelikult tundsin ma end 10-aastaselt väsinu ja tülpinuna sama tihti kui praegu.

Mul ei ole praegu rohkem tajutavaid mälestusi kui toona. Minu minevik ulatub ikka ja ainult ühekaugele: selle hetkeni, mil ma hakkasin mäletama. Ja see joon mäletamahakkamise hetkeni tundub kogu aeg umbes ühepikk.
Ja selle kogemuse põhjal püstitan ma teooria:
Lühikesi elusid ei ole olemas.

Kõrvalt vaadates on, loomulikult. Kõrvalt vaadates võime me kurvastada selle surnud lapse sündimata laste, tundmata armumiste, tegemata tegude pärast - aga lapsel endal on igaviku jagu mälestusi. Tema elutee tundub talle üsna sama pikk kui 98-aastasele vanamemmele. Mälu algusest mälu lõpuni üksainus igavik. Sest pärast mälestuste lõppu -eh, siis pole meie isegi enam midagi. Rääkimata sellest, et mõistus tajuks mälestuste lõppu.

Võib-olla me siiski oleme pärast mälu lõppu Midagi. Surnud ma veel ei ole olnud, nii et surma kohta ma ei tea.
Aga ma elan ja mäletan - ja elu kohta tean ma nii mõndagi.

Meie elu on igavik.
Ükskõik, kas see on ühepäevaliblika üks päev või suure maismaakilpkonna ligi 200 aastat. Sinu oma. Minu oma.

Peamine on see, et surres ei jääks painama mingid asjad, mida Kindlasti Teha Tahtsid. Sellised asjad tuleks võimalikult kähku kõik ära teha.

Ja edasi - edasi on üks suur lendlemine ja mälestuste korjamine. Nagu lillenoppimine, noh. Me ise ilutegijad.

Igavik otsa.

Liiga hea elu

Ma mõtlen, et kui ma saan endale lubada psühhosomaatilist mandlipõletiku ägenemist ja lümfide ülespaisumist lihtsalt seepärast, et tütarlapse sünnipäeva tähistamine oli õudselt traumaatiline, on mul vist ikka pagana hea elu küll.

Ma ei lisa siia sünnipäeva kirjeldust, sest internet on ikkagi suur ja lai ja jumal teab, võib-olla loeb seda mõne kõne all oleva lapse ema, aga ma ütlen, et KÕIK mu halvimad ootused läksid täide. Sellest hoolimata jäi tütarlaps oma peoga rahule - ja see on ju peamine. Või mis?

Ahsoo, ja ükski klaas ei läinud katki.
Jee.
Väikesed võidud, mis küll ei päästnud mind palavikust ja veidralt malbest ja leplikust meeleolust (minu puhul kindel märk tõsisest terviserikkest).

Rottis vorsti

Tegin vorsti. Võileivagrillis (jajah, võileivagrillis tohib teha ainult võileibu, mitte soojendada toorvorste ega sulatada shokolaadi, nääknääknääk, olgem oma kodutehnikaga loovad, kuni see üles ütleb), sest ahju ei viitsinud kuumaks ajada.
Päris arvestatav kuhi vorsti tuli kolme soojendusega.

Ja saate aru, istun mina kahe jupikese vorsti ja kahe keedukartuliga hetkeks arvuti taha maha, et lugeda, kuidas Sam rahaga Deani põrgust päästis, lähen siis võtma järgmist vorstijuppi - ja VORST ON OTSAS!!!
Ei, mu poeglaps ei ole kiirsööja.
Ta andis kõik vorstid parasjagu köögis kraanikausi all elavale üksikrotile (ma ei tahtnud, et ta peaks olema üksi puuris, kus on igav ja paha, kuni me talle kallima leiame ja poegi saame ja rotidünastiat jätkame, nüüd kus esiema kõrvad pea alla pani).
Kraanikausialune urg oli vorsti täis.
Niisiis võtsin ma kahvli ja rottisin osa vorsti tagasi. Pesin puhtaks ja küpsetasin üle.

Rott pani muidugi pahaks. Ründas kahvlit. Ma blokeerisin ta puulusikaga.
Niisiis varastas ta järgmise treti ajal, kui mina jälle arvuti taga olin, lusika ära. Väikese lusika. Mida ma pimesi sealt urust kuidagi üles ei leia.
See, mu daamid ja härrad, on sõda.
SÕDA, ma ütlen!

Igas pulmas pruut...

Jah, nii on.
Pildil on minu Tütarlaps ja Poeglaps nädal pärast Poeglapse sündi. Õnneks pole ma mingi kuulsus ja pilt on vana ka, nii et keegi neid selle põhjal vast ära röövima ei hakka.

Täna on minu tütre sünnipäev, aga kui keegi mulle õnne soovib, siis ma tunnen, et tegu on täiesti ärateenitud sooviga. Õigupoolest olen ma veendunud, et MINA olengi need õnnesoovid just ära teeninud.
Sünnitamine, kodanikud, on raske töö.
Muidugi, kõik naised on erinevad jne, aga MINU puhul on see raske töö.
Eriti esimesel korral ja kogemusteta, et enne tasub nii palju magada, kui vähegi võimalik. Ka meetodil "10 minutit magad, 2 minutit vaevled valudes, veel 2 minutit üritad uuesti magama jääda ja jälle otsast peale" tasub ikkagi magamisega vaeva näha.
Sest tütarlast sünnitades õnnestus mul 74 tunni jooksul magada umbes 3 tundi ja ohoi, kuidas see juba kuskil seal "40 tundi järjest üleval" juures enam üldse tore ei olnud. (Muidugi, ega ma kõik need 74 ei sünnitanud. Alguses oli tavaline 14-tunnine ärkvelpäev, siis 3 tundi tavalist ööund ja siis oli see sünnituse algusosa, mis tundus pigem huvitav kui ebamugav - sel ajal ma oleks veel rahulikult magada võinud - väikeste katkestustega iga veerandtunni järel - aga ei, mul oli ju nii HUVITAV. Kuni lõpuks enam magada ei suutnuks ka.)

Tütar on mul sünnist saati väga ilus laps. S.t. ta on ikka veel ilus laps. Ta on ka sünnist saati SUUR laps olnud. Tegelikult nägi ta sündides välja nagu paarinädalane. Nüüd, täna seitse saanuna, saadavad teda küsimused: "Ja mis klassis siis sina juba käid?" ning WC-de piletimüüjad ei taha uskuda, et tegu on koolieelikuga. Ei tahtnud juba suvel uskuda, kui nüüd detailidesse laksuda.

Mida aeg edasi, seda vähem me saame temaga klapime ja see on nii kurb. Mina saan vihaatakke, kui tema midagi unustab, sassi ajab või ära lõhub. Tema on ilmselt surmani tülpinud vastusest "Jah, kohe kui tuba korras on" (ükskõik mille kohta, mida ta tahab) ning koristamisest kui sellisest. Tihtipeale veedab ta terve päeva "koristades" (ehk segamini asjade keskel pikutades ja koomikseid lugedes, kusjuures seda saadab iga pooltunni järel kostev refrään.
Refrääni esitaja (mina): "Kas asjad on põrandalt juba ära pandud?!")
Võib-olla paraneb me läbisaamine pärast seda, kui ta 10 saab. Sest mulle sobivad tited ja teismelised hästi, see vahepealne periood on see, millega mul raskusi on.

Aga tütarlaps meeldib mulle ikkagi. Kui raevukalt ta oma väikest venda kaitseb, kui keegi (nt mina) tollele ülekohut teeb Kui uskumatult lustakaid pilte joonistab ja maalib. Kuidas ta tahab lugeda ka vanu häid lasteraamatuid, mitte ainult Tommy ja Jerry koomikseid. Hakata kunstnikuks. Võimelda. Ilus olla, edev nagu emagi.
Ja kuidas ta on nii uskumatult oma isa nägu :D

Ühesõnaga, palju õnne!
Meile kõigile.

Rasketest hetkedest

Päevas, mille jooksul on kaks asja viltu läinud, on juba tõsiseltvõetavat ängipotentsiaali. Päevas, mil viltu on läinud 3 asja, on ängipotentsiaal nii tugev, et katsu või käega.
Sellistel hetkedel (nagu täna nt) üllatab mind alati, kuidas on positiivsete asjade vägi niivõrd palju nõrgem negatiivsete omast. Miks ma ei saabu koju, ohjeldamatult õnnelik, et sain piima, leiva, hapukoore, paprika, apelsinid, tütarlapse sünnipäevakingid, lasteaiakommid, ahjuvorstid, ravumid, võid, juustu, pirne, paari sooje sukkpükse ning karbi mune ostetud?
Selle asemel vaevab mind, et ma unustasin After Eight'id (ei, ma ei soovita neid süüa. Neid toodab saatanlik imikutapjafirma Nestlé, mida ma muidu väga järjekindlalt boikoteerin - kui teema huvitab loe nt siit - aga mul on lapse sünnipäevaks seda mõnusat KARPI vaja ning kuna mulle piparmünt shokolaadiga ka hullupööra maitseb, otsustasin seekord erandi teha) ja rotisaepuru osta.
Umbes nagu "sai ilmaasjata linnas käidud, ligi 7 km maha tatsatud ja rotile saepuru ja mängule karpi ei saanudki, lolllollloll!"

Mis ei ole tõsi (et asjata jne), neid asju, mida ma tõin, on ikka kordades rohkem kui neid, mille ma unustasin.
Rääkimata asjadest, mida mul polnud tingimata plaanis just täna osta, aga mida ma kasutan ja mis on kohe otsa lõppemas ja mida sai siis ka toodud (nt. MiniRiski pesuloputusvahend ja lõng).
Rahakulu on muidugi ka üks sai, mis hinges kriibib, aga mul on ju tõesti kogu seda kola vaja ja ma võin kohe ja kindlalt lubada, et raisku ei lähe midagi.

Ja üldse, igasuguseid väikesi võite oli. Sai pesumasin remonti toimetatud. Köögipõrand pestud. Laps magas lõunaund. Teine laps sai hommikul lasteaeda viidud (laiskadel päevadel ma saadan ta iseseisvalt sellele 300 m pikkusele rängale teekonnale). Ilus ilm oli (= D-vitamiin minu ja mu laste organismis suisa muliseb). Ma isegi ei planeerinud tänaseks mingit arvutitööd, nii et selle tegemata jäämine mind ka morjendada ei tohiks, ja ikkagi, IKKAGI on nii, et kaks-kolm nurjumist tekitavad tunde, nagu oleksin ma vilets ja närune inimene.

Mis ei ole tõsi.

Ma olen tähelepanuväärselt tõhus olnud täna ja väikesed äpardused ja suuremad tagasilöögid ei ole nii hullud, et neist üle ei saaks. Ja ometi pean ma kasutama Meetodeid, et ängipotentsiaaliga päev ainult selleks jääkski. Kui nõme.

Meetodid:
* sõnastada oma negatiivsed läbielamise ükshaaval ja täpselt. Sõnades ei tundu nad üldiselt nii hirmsad.
* sõnastada plaan jama korrigeerimiseks. Kui see pole võimalik, siis sõnastada jama tühisus Tõeliste Väärtuste taustal. (Kui see ka pole võimalik, on tegu kriisisituatsiooniga ja selle kohta ei oska ma nõu anda. Soovitan pöörduda professionaali poole.)
* sõnastada päeval korda saadetud positiivsed asjad ja nende Suur Tähtsus Maailmaajaloolises ja Isiklikus Plaanis. (Loevad ka "Mul oli kaks tundi jutti hea olla").
* lõõgastuda.
* Olla veel natuke tubli, et kaalukaussi kõige halvema hetke tundest ülespoole liikuma kallutada.
* Võimalusel suhelda kenade inimestega, kes naeratavad ja tunnustavad.

Mõni Meetod on veel, mida mina pole täna kasutanud, aga mis on alati abiks. Näiteks:
* täida kalendermärkmik kasulike tööde nimekirjaga, mis on kenasti süsteemis ja reaalsesse ajagraafikusse paigaldatud.

Ja nüüd ma olen Meetodid ära kasutanud.
Ja enam-vähem leebes meeleolus.

Aga see, miks halvad asjad on nii palju tugevamad kui head, on väga põnev küsimus. Kindlasti on mõned psühholoogid-psühhiaatrid seda uurinud. Ja v-o on olemas õnnelikud inimesed, kelle jaoks on positiivsed mõjurid tugevamad kui negatiivsed? Või sõltub see kõik hoopis taustsüsteemist ja inimeste jaoks, kel kogu aeg viltu veab, ongi positiivsed asjad rohkem väärt kui meie, ülejäänute jaoks? Äkki on positiivsete ja negatiivsete tunnete määr kõigil enam-vähem sama ja erinevused on vaid selles, mille peale reageeritakse?

(Noh, imekaunis ja sale andekas, terviklikust perekonnast pärit ja hästi teeniv tütarlaps võib vabalt veeta pikki päevi, ahastades selle üle, et ta randmed pole nii peenikesed kui talle meeldiks ja tema meesterahvas ei toeta piisavalt neiu püüdlusi teda stiilselt rõivastada. Ja lastekodulaps aastal 1998 võis olla terve nädala õnnelik, sest sai proovida Domino küpsist.)

Tänaseks aitab. Lähen magama.
Ikkagi kell 7 üles tõustud.


Korrigeerin pool tundi hiljem:
tuli mulle ühte postkasti pai. Kolossaalne pai, täiesti oivaline pai, selline pai, et kuku vaimustusest pikali. Päev läks kohe kaks kraadi paremaks.
Aitäh!

Terviseks,

oo J.R.R. Tolkien!

Head raamatud.

Ja palju õnne sünnipäevaks ka, loomulikult!

Masohhism?

Vähemalt kord iga 2 nädala sees käin ma mängimas.
Täna on jälle kord päev, kus kogu seltskond juurdleb selle üle, MIKS me seda teeme. MIKS meile pakub lõbu aastate kaupa lakkamatute nurjumiste tähe all elada. Aegamööda oleme me tuimestunud. Alguses me püüdsime päästa haldjaid ja inimesi, kelle keeled maha lõigati või kes elusalt põletati. Seejärel võtlesime selle eest, et neid tappa, noh, et nad sureksid kiirelt ja valutult. Seejärel selgus, et nad ei sure vaid püütakse Kaldea-nimelisse vaheilma, kus nende hinged lõputult piinades vaevlesid ning lõplikuse ja kergenduseta ikka ja jälle surid, et anda Neemek(r)antsi valitsejale ja tema jäledale nõunikule üha rohkem ja rohkem väge-võimu.

Nüüd me ponnistame ainult surmailma viiate sissepääsude vabahoidmise, isiklike sõprade ja saatusest märgitud laste nimel.
Ja nurjume taas ja taas.

Ja kõige hullem on, et võimalusi midagi positiivsele poolele kallutada nagu polegi. Kümme minutit tagasi tühistas Neemekrantsi teenistuses olev maag (ei mingi imemees, lihtsalt Neemekrantsi teenitsuses olev maag, koleda valge mantliga) kahekümnese veeretusega loodud antimaagia välja sel teel, et võttis ruutjuure piist, uuris selle abil välja loitsu nõrgad kohad ja rõhus siis nendele.
Meie kaotasime saatusest märgitud lapse ja pääsesime napilt eluga, olles tapnud pooled kongis olnud vangid (teine pool jätkab piinlemist, loomulikult).
Ja kui me kaebasime, väitis mängujuht, et ta ponnistab endal naba paigast ära, et meid elus hoida ja meile rõõmu teha.

Öelge, kus on siin loogika?
Ja kas miski selles aitab ängi vastu?
Nagu... laske mind maha.