"On tekkinud õhkõrn võimalus, et mina koos Kaaspeakorraldajaga jõuame valmis kõigega, millega pidime valmis saama jne"
Likvideerisin lolli posti.
Mul on hinges ind kirjutada siia midagi sisukamat, aga kahtlemata ei tule sellest midagi välja, sest kuigi öine aeg täidab mind poeetiliste mõtete ja filosoofiliste aruteludega, on need hommikul enamasti lihtsalt ennastimetlev möla ja muud midagi. Seda on mõnest eelnevast postist ka näha; ja mõned olen ma varemgi ära kustutanud. Lolluse eksponeerimine lihtsalt järjekindlast pimedast veendumustest, et kui ma seda juba kirjutasin, siis peab seal mingi mõte ka olema, on levinud nähtus ja ka mulle vahel omane.
Öine aeg, nagu ma mainisin, täidab mind poeetiliste mõtetega. Final Fantasyt teate? Üleilustatud ja ülemäära lahedaks töötatud tegelastega mäng/anime, tegelaste enamuse moodustab jõuk kauneid androgüünseid mehi. FF armastab emotsionaalsust ja draamat ja võiks olla väga nauditav, kui nende plot poleks kokku pandud oskamatumalt kui aastane laps legosid kasutab, ja dialoog kohati lapsikuks ei kukuks, ja kui poleks mõningaid jubedaid manerisme, millega nad oma negatiivseid kangelasi varustavad, et keegi neid eksikombel positiivseks ei peaks. Ja seda jubedat koera seljas sõitvat kassi. Ei tohi unustada kassi, võeh.
Vaatasin ja mõtlesin, et aeh, ma tahaks võtta need filmid, kirjutada uue dialoogi, kärpida paar tegelast/stseeni välja ja mul oleks mitte just kunstiteos, aga väga magus salapatt (umbes nagu shokolaad, väärikuseta, paksukstegev, aga meeldiv). Aga täna öösel leidsin fännfiktsiooni FF-i kohta, mis on kunstiteos; mis on nii kuradi hea proosa, et mul on kadedusest hapu maik suus, ja nii põnev, et ma ei saa lugemist pooleli jätta.
Ja ma mõtlen: miks keegi, kes nii hästi kirjutab ja mõelda oskab, armastab FF-i kõige selle naiivse süzhee ja napaka dialoogiga? Kas ilusad androgüünsed mehed on tõesti nii võimas motivaator?
Esimesed 5 tundi pärast seda, kui mul õnnestus on kederluuga krõks! teha ma imestasin, et milleks paganaks on välja mõeldud kargud. Asi see siis ühel jalal hüpata pole, mõtlesin ma, kargud on ikka mingitele vanadele ja hädistele, aga mina hüppasin ja rõõmustasin omaette, et oh, saangi tugevaks. Või vähemalt saan parema jala tugevaks, kui täpsem olla.
Olen ma juba varem maininud, et intelligents ei ole minu kõige tugevamate külgede hulgas?
Kui ma Kultuuritehase ees ühel jalal ukse poole keksisin, lasin endale paar poissi appi saata. No nad toetasid, aga neil polnud toetamise ja minul toetuse otsimisega erilisi kogemusi, ja korra õnnestus mul komistada ja oma märg kips suisa maha toetada (jah, oli küll erikuradi valus, tänan küsimast). Aga see polnud veel midagi, seal oli kolm korrust järske treppe ja ma olen ohjeldamatult tänulik kandvale jõule, kes mu sealt üles vedas. Horisontaalsel pinnal ma hüppasin ise, aga nii pikad pole iial ühedki koridorid tundunud. Siiski, meesterahvaste lahke abiga sain nii üles kui alla kui koju, ja kõik oli hästi.
Aga! Järgmine päev! Parem jalg küsis, kas ma lolliks olen läinud või?! kui ma jälle tema peal hüppama asusin. Vasak jalg nagunii kogu aeg kurtis, et tal pole kuidagi hea ja kiskus iga asendi peale krampi. Maja sisetrepist ronisin ma üles käpuli ja reites polnud niigi palju jõudu alles, et seda rahulikult teha, ma pidin end astmeservast kinni hoides kätega üles tõmbama. Mingil veidral põhjusel valutasid ka rinna- ja ülaselja lihased.
Panin pea kätele ja puhkasin keset treppi. Ja trepi serval tuli selle väsinud ja tigeda ja kah tasapisi krampi vedava parema jala peale veel püsti saada.
Oh rõõmu!
Niisiis ma olen nüüdseks kindel, et kargud on toredad asjad, ja ei jaksa ära oodata, millal minu omad kohale saabuvad.
Ah, ja siis ma arvasin, et kõik peaks mind nunnutama, sest ma murdsin kederluu - krõks! aga tundub, et minu nunnutatud saamise vajadus on liiga suur isegi praeguse hetke ilmatuma lahke maailma jaoks. Seda ei suudeta täita. =/
Ma murdsin vasaku kederluu. Ma murdsin kederluu! Praegu!!! Kui Beleriand on vähem kui kahe nädala pärast.
Saate aru!? Nii palju siis jooksmisest. Nii palju siis tantsimisest! Nii palju siis nägusatele noortele meestele oma oivalise võhmaga mulje avaldamisest! Nii palju siis ise eriti ägeda rolli mängimisest võõral mängul! Nii palju siis ujumisest ja öistest väikestest järvedest suvesüdames!
Aga ma poleks mina, kui ma ei leiaks asjast oma maasikat, mis tuju tõstaks. Üks nägus noor mees taris mu süles trepist üles. Kaks mitte nii nägusat ja mitte nii noort, aga see-eest palju lahedamat meest tarisid mu alla tagasi. Mitme nägusa noore mehega sai msnitsi lahinguhaavu arutatud. Ja kui ma lähen ballile ja istun oma kipsiga nurgas, ja ei saa tantsida, siis mis te arvate, millistel inimsoo esindajatel ma lasen endale juua tuua ja end vestlusega lõbustada? Jah, naised on toredad küll, aga suurt hulka noori nägusaid mehi ei võida miski.
Ma maadlesin kaks päeva pistmisprobleemiga, andsin siis alla ja otsisin netist infot.
Nimelt pole mul joostes pistnud (kui liiga enne jooksmist söödud söögist põhjustatud pistmine välja arvata) ikka üsna kaua. Ütleme, umbes aasta või nii. Ja enne seda olid minu jooksmised nii kaootilised ja ebajärjekindlad, et polnud midagi imestada, et pistis.
Aga teisipäeval hakkas pistma kuskil ringi viimasel kilomeetril. Mitte väga kõvasti, aga ebamugavalt. Hoidsin tempo madala ja lootsin, et ehk läheb ise üle. Ei läinud. Kui koduni oli veel umbes 300 meetrit, andsin alla ja kõndisin 200m. Siis sprintisin viimased 100, et süütundest pääseda.
Järgmisel päeval hakkas pistma kuskil 100 meetrit pärast jooksu alustamist.
Roomasin distantsi läbi nagu 72-aastane järelkäruga Veera Vadina külast. See polnud isegi kiirhiilimine, see oli mingi... kekshiilimine keskmisel kiirusel.
Eile asutasin end õhtul jooksma minema ja seda oma Tütarlapsele teatades tegin kaks innukat hüpet.
Köögis.
Lihtsalt üles-alla.
Hakkas pistma.
Vat see oli hetk, kus ma sain aru, et Kea kunagisest soovitusest (hoia kõhtu hästi kõvasti sees ja lihtsalt jookse see välja) ei ole mingit kasu, ja otsustasin interneti avarate mõtete kasuks. Endal paremal pool kõhus ikka veel pistmas, trükkisin otsingusse "pistmine kõhus jooks".
Kohe esimene artikkel rääkis mulle vahelihase krambist ja kõhuhingamisest.
Jõin siis sooja vett, panin soojaveepudeli valutavale kohale ja 10 minutiga pistmine kadus. Otsustasin riskida ja minna.
Alguses jooksin väga aeglaselt, peaaegu järelkäruga Veera tempos. Hingasin hoolega kõhu abil. Kõik oli hästi. Esimene mägi. Üles. Alla. Ikka oli kõik hästi.
Hingasin suurema hoolega kui sünnitusel.
Käisin kõik järsumad mäed, mida ma eelmisel päeval vältisin, rõõmsalt läbi. Paar korda oli naaatukene tunda survet, aga mina muudkui hingasin ja läks paremaks.
Vägev.
Internet on lahe.
Aga kui ma ringi lõpetamas olin, sain korraga aru, et ma ei naudi hetke, ei naudi jooksu ega metsa magusat, peaaegu vaniljelist lõhna, vaid jagan oma tähelepanu hingamise ja selle vahel, et mõtlen, mida jooksmisest ja pistmisest võrgupäevikusse kirjutada.
Ja siis ma otsustasin, et teen selle posti veel ära, pistmise teemal, ja siis mõnd aega jooksmisest ei kirjuta. Kui just midagi väga veidrat ei juhtu, mida väga jagada tahaks.
Jooksen niisama.
Naudin hetke.
Minu kolmveerandtund päevas, mis on ainult enda jaoks.
Hea küll, mina peaks andma isikliku kogemuse läbi tõestust saanud retsepte ängivastaseks võitluseks ja teie peaks neid oma äranägemise järgi kas kasutama või mitte kasutama. Aga kui oled vihane, lihtsalt vihane, silmini tige, adrenaliini ja noradrenaliini (ja jumalad teavad veel mida) täis ja hirmsasti tahaks kellelegi haiget teha või tüli kiskuda lihtsalt riiu enda pärast, sest tööd kuhjuvad, aidatakse liiga vähe, muidu ka elu ja värk veeretavad takistusi igal sammul ja - lihtsalt oled nii VIHANE, et asu ei ole - mida siis teha? Ma ei tea. Andke teie mulle retsepte!
Ma läheks muidu kinno, aga mu depresiivsel väikelinnal ei ole kinu pakkuda. Loeks raamatut, aga raamatu lõpp oli täna ise üks asju, mis mu nii vihaseks ajas (ma ei vihastanud mitte raamatu vaid ühe tegelase peale, jubedalt vihastasin kohe), nii et see vast pole ka hea variant. Ma püüdsin kasulikku tööd teha e. rolle kirjutada. Kirjutasin ühe kibestunud lõigu ja siis vahtisin seda, silmad punnis peas, ja mõtlesin, kui ebaõiglane on, et mina üksi, ja miks keegi ei aita ja miks kogu aeg mina ja põrgusse. Ma tegin süüa ja närisin end raevukalt resultaadist läbi, end raasugi paremini tundmata. Suisa värisen sula tigedusest.
Nii et - mida siis teha? Ainus lahendus, mis mulle pähe tuleb, on jooksma minna. Aga selleks ma pean veel paar tundi ootama, kuni söögitegemisresultaat kõhus natuke seedinum on. Need, kes on mind ainult leebe ja õnnelikuna näinud, ei usukski, et need kenad kulmud nii tihedalt kortsu võivad kiskuda.
Ma teadsin ette, et see aeg tuleb, ja püüdsin end ette ka soomustada selle vastu, et muidu kõige toredamad inimesed paistavad vastikute nuhtlustena, kes ei tee, ei ole, ei hinda, ütlevad valesid asju jne. Püüdsin endale sisendada, et tuleb end vaos hoida ja tülliminekust on kõige vähem kasu. Aga ikkagi.
Veetsin just nädalakese maal. Kaevasin peenraid (parem hilja kui mitte kunagi), kirjutasin rolle ja ligunesin niisama, sest otse loomulikult õnnestus mul maaleminek oivaliselt ajastada: maaleminekupäeva hommikul käisin ma veel lastega linnas rannas, ujusime ja kiikusime, ning maale tulles olid ujukad kotis veel märjad.
Kui kohale jõudsime, auras maa äsjasest vihmasajust ja meid ründas 300 sääske.
Vihma sadas ka kogu järgneva päeva, ja mina, võõras vihmakindel ürp seljas ja kalamehesäärikud jalas, kaevasin otsustavalt peenramaad .
Jõin aga kuuma teed ja vahepeal kirjutasin rolle ja üldiselt võiks öelda, et nautisin elu.
Mingil kaevamishetkel, kui ma omaette laulda ümisesin ja naadijuurikaid oma kaevamistöö kohevast tulemist välja noppisin, tabas mind ootamatu mõte: vaata kui rahulik ma olen meie läheneva suurürituse, tegemata tööde ja ajamata asjade keskel! Ma üldse ei pabista, ei planeeri, ei ürita oma peas mingeid lahendusi välja mõelda, et end rahustada – ma olen vist ära õppinud hetkes elamise!
Vägev!
Tõsi, tegelikult ma ei ole kindel, kas tegu on nüüd tõepoolest tagajärjega minu järjekindlale püüule olla helgemeelsem inimene (ja mitte lakkamatus meeleheites tõmblevsubjekt, mis oli minu varasem programm, mida ma masohhistliku naudinguga pidevalt kultiveerisin) või hoopis mingisuguse kehakeemilise rekatsiooniga sellele, et ma elan enamik aega koos inimestega, kellele mul pole vajadust tõestada, et ma olen kohutavalt oivaline ja suutlik ja võluv ja väärt armastamist jne – ja kelle hulgast kellelgi pole võimu mind käsutada.
Aga ma kahtlustan, et vähemalt osa hingerahust on ikkagi puhta iseenda rahulik olema õpetamise resultaat kah. (Jee mina!)
Päev korraga – nii lame, kulunud ja tuim loosung. Aga nii hea viis elada, kui meetod enam-vähem käpas.
Teisel päeval kaevasin edasi. Selleks ajaks oli vihm kestnud lakkamatult üle 30 tunni (viimase episoodi ajaks juba üle 36 tunni) ja mättad lirtsusid, kui ma hanguga nende kallal kangutasin.
Kaevasin ja mõtlesin selle üle, kuidas mahepõllumajandus on rahva silmis üleni nii armas ja nunnu ja kena asi, aga kui ma juba oma hädise tosina rutmeetri üleskaevamise käigus nii palju vihmausse poolitan, siis ega ta nüüd nii uskumatult õrn ja hell ja armastav tegevus polegi.
See tähendab, muidugi, mina ka koolis õppisin, et poolitatud vihmauss kasvatab endale teise poole külge, aga nii naiivne ma nüüd ka pole, et loota seda vihmaussi eelstatuim ajaviide olevat.
Isegi kui ma oleksin varem nii naiivne olnud, siis neljasentimeetrise ussijuppi meeletut vingerdamist nähes oleksin ilmseltüsna kähku pihta saanud, et tema meelest pole mahepõllumajandus nii väga mahe midagi.
See omakorda pani mu mõtlema kõikvõimalike taimesööjate, budistide jm tapmisevastaste inimeste peale.
Ma ei lugenud neid õnnetuid tükeldatud vingerdisi oma kahe peenra kaevamise juures kokku, aga ma kujutan ette, et arv võiks jääda kuhugi poolesaja kanti. (Ja ma räägin siin neist, keda ma nägin, ja ega ma usse just ekstra ei ostinud, eks ole). Suurem maaharimine peaks olema tõeline usside tapamaja.
Räägi veel, et on võimalik elada oma lihtsalt ja mugavalt elu ära, samas kellelegi kannatusi valmistamata.
Selline maakaevamisfilosoofia avas mu silme ees täiesti uue maailmapildi.
Kui ma seni ikka arvasin, et kannatuste vältimine hea, kannatuste põhjustamine paha, siis nüüd ma korraga taipasin, et keegi kannatab alati.
Maailmakord, kus kõigil on hea, ei ole lihtsalt võimalik. Keegi kannatab alati. Loodus ei ole hea ega õiglane.
Ja Lääne-Euroopa kultuur, mis on palju aastaid pürginud sinnapoole, et kõigil oleks hea ja kellelgi ei oleks paha (ning kogu aeg mõistet „kõik“ laiendades: algselt tähendas see ainult valgeid õige päritoluga mehi ja nüüd hõlmab juba kõiki liigi homo sapiens esindajaid ning sirutub tasapisi ka teiste loomaliikide esindajate poole - kuigi kõhklevalt) on lihtsalt iseenast hävitaval teel. Mida enam ta oma „kõik“ mõistet laiendanud on, seda keerukam on olnud seda head ja õiget teed leida, kus kannatused on minimaalsed ja naudingud maksimaalsed.
Kuigi ma kiidan heaks kavatsuse, üllatab mind siiralt, et keegi pole laiemalt, ühiskondlikult, seda küsimust üles tõstnud. Et kas tahta teha nii, et kõigil oleks hea, on üldse mõttekas?
Vast peaks tegutsemisprintsiibid üle vaatama?
Mitte et mul oleks välja pakkuda paremat motivaatorit.
Ning Robin Hood armastas tsiteerida seda taati, kes väitis, et too, kes kuud kätte saada püüab, jõuab ikka kõrgemale, kui see, kes penni pärast poris tuhnib. Nii et vast on võimatu ihkamises ka oma jõud.
Aga on veider näha, et nii lihtne asi, mis mul maad kaevates pähe tuli, on ühiskondlikult nii vähe tuntud ja ma ei tea ühtegi rahvaliikumist ega ühiskonnateadus- ega filosoofiavoolu, mis seda põhimõtet arvesse võtaks.
Ma muidugi pole nii rumal, et arvata, nagu oleks ma esimene, kes sellele mõttele tuli, aga ma ei tea, kes tuli sellele enne mind.
Mis juba näitabki, et tegu pole üldtuntud ideega.
Aga tõesti – isegi budistid söövad haritud maa vilju. Kuigi igasugune tapmine on neil nii ei kui ei saab olla.
Või on see kuidagi nii, et nad eelistavad lasta teistel maa ära harida, siis see pole nagu nende vastutus ning süükoorem langeb võõrale hingele?
Selline vastutusest kõrvale hiilimine on mu meelest eriti inetu, aga noh – mida mina sest tean.
Mul on teistsugune taust ja kasvatus ja v-o ma saan kõigest valesti aru.
Kui keegi mult küsiks, et mis on siis tähtsam, hernepeenrad või vihmausside elud, ma ei oskaks vastata. Herneusside elusid mängu toomata (herneussid on ühed vähesed elusolendid, kes on mu meelest otseselt vastikud) – midagi head tahaks nagu vahel süüa ka.
Menüü tõmbuks ikka väga kitsaks, kui loobuda kõigist tööstuslikult kasvatatud loomsetest produktidest ning kõigest haritud maal kasvavast.
Ilmselt on kuidagi võimalik sel moel elada, aga lihtne ja mugav see elu kohe kindlasti poleks.
Veel:
Ma täheldan ikka ja jälle, kuidas ülimalt veetlevad ja lahedad inimesed on mõne koha pealt jobud.
Vihastan end siniseks, ohkan leplikult ja elan edasi.
Ma arvan, et see avastuste lõppematu rida on vist paratamatu.
Ma olen ise ka – veetlev ja kohutavalt lahe ja mõne koha pealt jobu.
Kui te tunnete mõnd inimest, kes on igakülgselt veetlev ja lahe ja mitte ühegi külje pealt jobu (need jobusused, mis mõjuvad veetlevalt, kuna kodanik BbG suudab seda nii hurmavalt serveerida, on tegelikult ikkagi jobusused, ärge seda unustage), ma tahaksin temast kuulda.
Tegelikult, andke pildilink ja kontaktid, ma lähen teen temaga intervjuu.
Tõsiselt räägin.
Pärast saaksite siit lugeda. See oleks üks tõeline „maha äng!“ teema.
Veel veel: Kui te juhtute raamatupoes nägema midagi sihukest: http://www.apollo.ee/product.php/0350094,võiksite vaadata. Äkki isegi osta. See teeks mu südamele rõõmu.
Veel veel veel:
Kolmandal päeval vahtisin süngelt läbi akna taevast tilkuvat vett ja juurdlesin, kas ma ikka tahan oma niisama tilkuva nohuga minna sinna mingite peenratöödega tegelema. Ja kas vahest on alanud Suur Veeuputus ning peenarde asemel tasuks oma ponnistused paadiehitamisele suunata. Keetsin kohvi ja ube ja kütsin ja küürisin ja leidsin veel 18 vabandust õue mitte minemiseks – aga viimaks said vabandused otsa ja ma tükeldasin vapralt veel mõned vihmaussid.
Käed värisesid. Mis pagan, mõtlesin mina, miks käed värisevad.
Läksin tuppa, kraadisin.
Oli palavikus.
Jee.
Pildi tegi Ema Kaasa, muide. Seal kohas ma olingi. Ühe väga vihmase nädala olin ma seal.
Öösiti, magamata peast, on kõik hirmud innukad haarama, kõik paanikad innukad lämmatama, kõik mured innukad lahendamatuina näima ja üldse on kõik pime ja õudne. Tee läheb ka liiga kangeks ja kuhu ma ometi kaotasin selle paki suitsu, mille ma 2 nädalat tagasi ostsin ja kust ainult poole sigaretti ära tõmbasin?! Nüüd kuluks see pakk ära. Suits tekitaks tunde, et hauahaigutus mu hinges ei hirmuta mind ja ma olen valmis hukatust suisa vabatahtlikult embama. Aga ma kaotasin selle paganama paki kuskile ära.
Muidugi on öösiti ka kõik patud magusamad, kõik vestlused põnevamad ja kõik tavapärane kerge salapäralooriga varjutatud, aga kui on vaja tähtaja eel tööd teha, on öö üsna karm aeg - kogu aeg tuleb töömeeleolu asemel "tormaks õige ringi ja paanitseks"-meeleolu või (minu puhul enamasti) "nagunii on kõik p***s, mis siin, enam üritada, parem loen midagi"-meeleolu.
Romantiline enesehävituslikkus ei päästaks nagunii kah miskit, kui nüüd aus olla. Surm naeratab meile iga päevaga üha laiemalt ja mulla maitse on juba hammaste all. Emake maa ja kõik jumalad, millesse ma end küll mässinud olen?! 100 osalejaga üritus sisuliselt kahekesi korraldada! Me oleme ikka täitsa lollid.
Jah, ma üritan tööd teha. Rolle kirjutada. Kell 00.03 öösel. Võib-olla pole see mul just elu nutikaim mõte, aga nii hea oleks veel üks enne magamaminekut valmis teha.
/muide, ma avastasin eile, et mul pole ei au ega häbi ja ma isegi ei tunne neist puudust. Aga mind häirib, kui teistel mu ümber pole au ega häbi. Eriti kui tegu on mulle lähedaste isikutega, nt. mu oma lastega. Silmakirjalikkus. Valus. Peaks end kokku võtma.
/või noh, mingisugune vinti keeratud au mul ikkagi on ka. Aga viimasel ajal hakkab ka see alla käima. Peaks end kokku võtma või midagi.
Viimasel ajal olen asjad pisut pihust ära lasknud.
