Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Kuidas inimene uskus kraadiklaasi rohkem kui oma viite meelt

Tv3 tegi midagi ilusat ja vedas lõunasel ajal ekraanile selle.
Mis on suhtkoht parim asi, mida ma telekast kunagi olen näinud. Ja toob lisaks meelde palju kauneid noorusmälestusi sellest, kuidas ma vaatasin antud sarja soome MTV3-st, oskamata ei inglise ega soome keelt, ning sain tavaliselt sellest, mis oli antud episoodis lahendatava intriigi põhiiva, aru alles siis, kui hakati lahenduseni jõudma. Kusjuures, kui ma sarja vaatama asusin, lootsin ma, et "Metsik Põhjala" tähendab midagi paukuvate püsside ja ulguvate huntidega à la Valgekihv.

See talv on meie kaunis kodukandis ka suhtkoht Põhjala. Ma panen selle kirja, sest praegu, jah, kõik teavad, et on talv, milletaolist pole 10 aastat näinud. Aga juba 2-3 aasta pärast hakkab segi minema: see oli see talv, mil lumi oli kogu aeg maas ja ilm külm ja tuult polnud niigi palju, et kuu aja vanune lumi puudelt maha raputada. Millal see nüüd oligi? 2008? 2011? Ülemöödunud? Üleülemöödunud? Üleüleülemöödun-ununud?
Ja kui veel mõni päristalv peaks vahele komistama, läheb arvepidamine juba lootusetult sassi.

Tänu sellele talvele on mul jälle nohu ka. Kusjuures vahepeal, kui ma võrgupäevikul tühjalt lasin aeleda, oli tervis isegi üsna korras, aga koos esimese selle aasta postitusega tuli ka esimene selle aasta nohu.
Tõsi, oleks ebaõiglane asjas päevikupidamist süüdistada - probleem oli hoopis kraadiklaasis.
Mul on nimelt tervislik mittemasohhistlik põhimõte, et ma ei jookse õues, kui sealne temperatuur on alla 8 miinuskraadi. No ütleme, 10 veel hädaga võib, aga 8 on siiski selline keskmine piir.
Nädalavahetuse, mis oli hirmus külm, veetsin suuremalt jaolt oma proua ema juures, sest oli ometi vaja tähistada seda, et ma vahepeal Veel Vanemaks olen saanud. (Oh õudu!)
Seal rääkis õuekraadiklaas kogu aeg sellest, kuidas külma on 17-22 kraadi.
Ja õues oli ikka päris krõbe tõesti.
Siis tulin mina koju, vaatasin esmaspäeva hommikul kraadiklaasi, et kas saata laps kooli - heh! 6 kraadi! Muidugi saadan!
Õhtupoolikuks oli see 6 kraadi küll 9-ks kahanenud, aga noh, võrreldes eelmiste päevadega oli ka 9 soe ilm. Panin selga puuvillase varrukateta türbi, varrukatega puuvillase türbi, kampsuni ja tuultpidava vesti, ning jalga ainult õhukesed puuvillased püksid, sokid ja tossud, ning läksin rõõmsal meelel silkama.
Mind küll natukene hämmastas, et sisse hingates oli tunne, nagu surutaks jääpurikat läbi nina ajju, ning reied kah külmetasid. Ilm polnud ju nii külm? Aga jalad liikusid küll ning ei olnud nagu katki midagi.
Kuid... järgmisel päeval (elik eile) oli mul kole vesine nohu tekkinud.
"Mäh," mõtlesin mina, "nõrk!"
Vaatasin kraadiklaasi, mis ütles, et miinus 9. Võtsin lapsed kaasa ja kooserdasin ujuma.
Imestasin, et ikka kuidagi jube külm on, miinus 20 ja miinus 9 vahel justkui polekski mingit vahet... Kuni vaatasin basseinis istudes seinal asuvat termomeetrinäitu, kus vilkusid vaheldumisi sise- ja välistemperatuur.
Miinus ÜHEKSATEIST??? Õues on MIINUS ÜHEKSATEIST kraadi? Kas selle veerandtunniga, mis me ujulasse tulime, langes temperatuur väljas 10 kraadi???? Misasja???

Koju jõudes kontrollisin asja ka netist. Kraadiklaas minu akna taga ütles, et miinus 14. Ilm.ee ütles, et minu Väikelinnas on hetkel 21 kraadi külma.
Järeldus: minu kraadiklaas näitab aiateibaid, mitte välistemperatuuri. Vähemalt miinuskraadide puhul igatahes.
Teine järeldus: ilmselt ma jooksin mingi kena -15-ga seal õues vähemalt. Kampsuniväel. Ime siis, et tatti pritsib igas suunas ja isegi toore küüslauguküüne kaelariputamine ning tema vendade ohjeldamatu söömine ei aita.
Pea ka valutab.

Nädalavahetusel ma peaksin justkui lumme mängima ja telki magama minema.
Kurat, ma ütlen!
(Ja söön veel veidi toorest küüslauku.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.