Ma panen oma testitulemuse siis kah üles.

Your Aspie score: 136 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 90 of 200
You are very likely an Aspie.

Alguses oli: "Ahhaaa! Ma teadsin, et mul on midagi viga!"

Siis oli: "Ma ei julge enam ühtegi oma (inimeste kohta käivat) hinnangut ega muljet usaldada, nagunii räägib mu puue ja mitte elukogemus. Oli seda siis nüüd vaja?!"

Sõnas "test" on link ka, kui mõni juhtumisi värve ei erista.

Okse esteetika e. leia valust ilu

Mul ei ole enam sõnu, sest mõtted on lineaarseks tekstivormiks liiga tihedad.
Nagu mingi suur kamakas, mille lähemal uurimisel võib leida miljoneid üksteisesse põimunud kiude.
On väga õudne ja kuidagi nagu päris põnev ka.

Me teeme, mida suudame, kõik lõppeb rusudes...

Kogu oma elu olen ma otsinud kedagi, kellele vajalik olla. Lapsena tahtsin koera.

Ei saanud. Mul olid kurjad vanavanemad.

Sain vanemaks ja tahtsin ikka veel koera, aga juba ka poissi.
Poiss pidanuks olema selline, kes näeks välja kaunis, kuid oleks seestpoolt katki, et ta mind ikka piisavalt kõvasti vajaks.

Sain viimaks koera, aga vanaema lõi ta peagi üle, sest tema elas aiaga eramajas, mina selleks ajaks enam mitte.
Kui koer ära jooksis, mul polnud eriti kahjugi. Tema vajas ju ikkagi minu vanaema, mitte mind. Milleks mulle selline koer?

Poisiga läks veel kaua aega ja kui ta lõpuks leidus, sai sedasorti kaunis ja katkine, et ta ei vajanud mitte mind vaid lihtsalt kedagi, kelle peal näidata, kui jõuline ning mõjukas ta on.

Sain väga haiget.

Proovisin õnne järgmise noore mehega, aga nägin kähku ära, et ega seegi pole valmis mind vajama, nagu mina vajasin, et mind vajataks, nii et otsustasin saada lapse.

Lapsega kaasnes uskumatu õnne-, turva- ja muidu täiuslikkuse tunne. Ma olin viimaks ometi vajalik!
Isegi noorest mehest lahku minemine, mis paratamatult pidi tulema, ei muserdanud mind väga. Raseduse teistest poolest kuni lapse kaheaastaseks saamiseni oli minu elu esimene tõsiselt õnnelik ja meelerahu täis periood.

Aga lapsed kasvavad ja kasvavad ja saavadki suuremaks. Nende vajadused laienevad emast eemale.
Ja nälg mu hinges ärkas jälle.

Otsisin siis mehe. Ikka sellise, kes just oma naisest lahku läinud ja hästi katkine.

Mees vajas midagi. Mulle tundus, et mind, aga mida aeg edasi, seda enam tundus, et ta vajab mingit teistsugust mind.
Mina tahtsin olla vajatud seepärast, et kui keegi mind vajab, siis ju ma olen inimesena kuidagi väärtuslik! Kui ta vajab aga mingit teistsugust mind, siis ma - ei ole väärtuslik!
Niisiis punnisin mehe vaadetele vastavaks muutumisele vastu, aga muutusin reaktsioonina hoopis väga kurvaks ja nälg minus aina kasvas.

Otsustasin selle kustutamiseks saada teise lapse.
Katkine mees aga leidis, et kui talle tekib minu juures konkurent, pole lootagi, et ma suudaksin anda talle kõike seda, mida tema vajab - ja jättis mu maha.
See, et ta mind väljapääsmatult ei vaja ja suudab maha jätta, oli mulle väga rängaks löögiks.
Aga mul oli kõhus kasvamas laps, kes mind ikkagi vajas. Ja teine laps vajas ka, seda enam, et meest enam koormust hajutamas ei olnud. Isegi mõttelisel moel mitte.

Ma olin õnnelik. Kurb, veendunud selles, et ma ei ole päris piisavalt väärtuslik, aga siiski õnnelik. Sest hei! mind vajati.
Ja kui mind vajatakse, on mul väärtus.

Ja ma sain hakkama. Inimesed imestasid - kahe väikese lapsega üksi, ilma tööta (või vahepeal jälle tööga, see sisaldas teistlaadi raskusi), küll peab raske olema!
Ei olnud raske - mind ju vajati, järelikult ma kõlbasin, järelikult mul oli koht, järelikult mul oli väärtus. Kui endasse uskuda, ei ole eriti miski raske.

Aga lapsed kasvavad. Saavad suuremaks ja tugevamaks, nende huvid ulatuvad laiemale, nende vajadusi kaetakse ka mujalt, ja nad saavad iseseisvamaks. Mulle on ka oluline, et nad oleksid õnnelikud, sest muidu ei oleks ma oma ülesannetega adekvaatselt hakkama saanud: mind on vaja, et üles kasvatada tugevad ja õnnelikud lapsed!
Nii et kuigi ma ühest küljest tahaksingi vast teha nad nõrgaks ja sõltuvaks, et nad mind vajaksid, ei saa ma seda liini õnneks liiga tugevalt ajada - ja ennäe! nad kasvavad minust tasapisi välja.

Nõnda on mu hinges taas ärganud vana nälg.
Et oleks keegi, keda armastada ja kes mind armastaks ja hindaks ja aitaks - see on mu tobe pealispindne eneseõigustus.
Tegelikult tahan ma kedagi, kes mind vajaks.
Mis tähendab ette kindlustatud haigetsaamist ja läbikukkumist, sest terve täiskasvanu ei vaja teist, haige ja katkine aga lõhub ka minu.

Lihtne ja kindel lahendus näljale ja üksildusele mu sees oleks ilmselt järgmine laps.

Ainult et - millal ma siis õppust võtan?

Sest ma saan aru, et nõiaring. Ma saan aru, et nii ei ole hea. Aga - ma ei oska teistmoodi.
Kust seda õppust leida?

Tuul on alati vastu

Tahtsin kirjutada kurba ja ilusat juttu sellest, kui kaamelt vaimustav oli tänaõhtune hämarikuvalgus ja kuidas lumega kaetud puud mu akna taga mõtlikult kaunina poseerisid ja polnud üldse tuult ja kogu maailm oli nagu mustvalge film ja mu suitsupaki peal oli kirjas "Suitsetamine tekitab sõltuvust, ära alusta!", mis on umbkaudu ainuke hoiatus, millest ma võiksin ka hoolida, aga ikkagi oli suitsuotsa hõõgus hallmustvalge maailma taustal südantmurdvalt ilus.
Ja sellest tahtsin ka kirjutada, kuidas olla kurb on tegelikult mingil masohhistlikul moel meeldiv, kuni endale aru anda, et ma asja naudin.

Aga siis avastasin, et mul on justkui pisut kiire kuskile.
Ja üldse, see õnnetuses püherdamine, tardunult ilusa looduse imetlemine ja enda haletsemine ei anna midagi muud kui tahtmise end tasapisi ja esteetilise viimistletusega ära tappa.

Lähen ostan parem lokirulle ja teen endale uue soengu või midagi.

Hiljem

...teate, ma tahtsin siia ühe video ka panna. Mis annaks meeldivalt mõista, millise soengu tegemisest ma täpselt mõtlesin.
Aga kui ma läksin, siis jäi asi üles laadima ja 5 tundi hiljem, kui naasin, laadis ta ikka veel.
Nii et ma ei saa kahjuks videot siin nähtavaks teha, aga otsige teda tekstist lingina =)

(See teeks mu nii õnnelikuks. Pagan võtaks, mul on vaja midagi, mis teeks õnnelikuks!)

(Muide, miski teebki - olen nüüd a-ha albumi "Hunting high ja low" uhke omanik. Piisab ainult sellele mõtlemisest, et naeratus suule tõuseks. Oh neid eraomanduse rõõme!)

Laps olla muretuna veel...

Alustuseks olgu öeldud, et minu lapsepõli oli murelik ja jõle seda ma üldsegi tagasi ei ihka.

Aga täiskasvanu ka ei oska olla. Phmt ma tahan ikka veel teha neid asju, mida lootsin teha kuskil 20-sena. Loomaaed on huvitavam kui sümfooniakontsert. Ilusad silmad ning õlad ületavad rammusa pangaarve võlu umbes sajakordselt. Päevameelelahutusena tahaks lihtsalt lasta endast ilusaid pilte teha ja neid siis sundimatu, aga võltsi hoolimatusega teistele näidata.

Ei ole lapsikustest küllalt saanud, ei ole.

Varem ikka imestasin, et kust see noorenapüsimise iha rahvastiku olulisel osal ometi pärit on: just põnev ju, et elu on muutumine ja muutuvad rollid, ootused ja eesmärgid - kui need oleksid inimesel eluaeg ühed ja samad, võikski samahästi lapsena ära surra või midagi!
Jätsin arvestamata selle, et mingi vanuse saab mõnigi meist enam-vähem selgeks ajaks, kui see möödas on.
Nt arvan ma, et võiksin oma nüüdse elukogemuse põhjal olla päris hea ja õnnelik hilisteismeline, sihuke paras keskkoolilõpetaja.

S.t. et nägus noor naine olemise saan ma ilmselt selgeks kunagi sel ajal, kui menopaus saabub.
Ja siis hakkab loomulikult kahju, et mida paganat, kuhu see kaob nüüd?! Alles sai nautima hakatud!!!!

Postitus pühendatud üha lähenevale sünnipäevale.

Jääst

Lund on rindadest saati ja ta nibud on lumekarva.
Talv nagu igavik jalgade vahel, sooltes ja kurgus ja suus.
Rinnuni lumes
seisab ja silmitseb, süda lööb väga harva.
Valged käed lume all peidus, valgeks külmunud juus.

Talvenaine.

Nad näevad ja teavad. Imetluses ja hirmus
tuuakse hõbekee, kitseverd kausis, külm et poleks nii hirmus.
Naine vaatab, sinine pilk
läbi naha ja liha
luuni välja.
Mida ta näeb?
Jäine ja ohtlik ja püha.

Hõbe on lume all kaame ja tuhm, verigi jahtub ning jäätub.
Seisab mere ja maa vahel naine,
elutu, hingetu, eatu.

Ootab ta mahlakuud, ihkab ta soojust, tunda verd voolamas soontes?
Küllap see tuleb, suur sula ja tormiööd.
Küllap see tuleb, kui meri end lahti lööb,
küllap see tuleb ja ennast ta sisse sööb.
Küllap ta sulab ja kooleb.

Salalik naine

Ma valetasin.
Kogemata.

Selgub, et on asju, millest ma ei taha üldse avalikult kirjutada, üldse üldse üldse mitte.

Õudsad lood

Poeglaps: "Mina ei söönud neid merikarpidega komme ära! See oli hoopis... päkapikk!"

***

Tütarlapsel tuleb sünnipäevapidu.
Väga õudne on.
Mina kardan.
Oma sünnipäeva on ka jube oodata, aga tema oma teeb sellele pika puuga ära, sest minu sõbrad on ka peale sitta sünnipäeva ikka mu sõbrad edasi, aga tema klassiõed võivad ju hakata ilkuma ja irisema, kuidas see või teine asi oli nõme jne.
Mida ma kuidagi oma lapsele ei sooviks!

Avalik naine

Muutsin nime üleval paremas nurgas.
Enda oma niisiis.
Sellepärast, et kuigi ma ikka veel tunnen end vahel kohutavalt vanana ning märkan, kuidas nooruslik vaimustusmisvõime, eksapistlike huvide köitvus ja kortsudeta nahapind üha vähenevad, on mingisugusel väga ürgsel tasemel jälle märgata noor olemist.

No ei saa ju olla vana see naine, kes võtab öösel magamise asemel kaks tundi voodis mingisuguse selgesilmalise meesolevuse pärast pisaraid valada?!
Küll aga on naine, kes sellised asjad oma kõigile nähtavasse võrgupäevikusse üles trükib, ilmselgelt väga avalik.

Aluspesu kandsin täna lillelist ja haiguse tõttu rögastasin päev otsa kohutavaid tumekollaseid tatiklompe pabertaskurättidesse.
Ja pool aega olen oma hormoonide mängukann v.a. juhtudel, kui need toimivad ängistavalt ja nende vastu tuleb võidelda. (Sel viimasel juhul ma muidugi võitlen. Phmt see ongi selle avaliku võrgupäeviku teema - et hormoonid on head seltsilised, kuni nad muudavad inimese maailma kaunimaks, värvilisemaks ning ehtsamaks. Aga kui nad, vastupidi, värvid maha keeravad ja elu jäledaks sülgavad, tasub omada toimivaid strateegiaid kurjade hormoonide vastu suunatud revolutsiooni läbiviimiseks. Ja üldse ei tule olla mitte oma hormoonide ori vaid teadlik kasutaja!)

Kokkuvõtteks arvan, et kannan nime välja küll.

=)

Mälestuseks sisukorra kujul

Phmt panin siia (ühte kohta kokku) oma luulekogu arvustused, et neile, kes küsivad, oleks üks sisukorraga lehekülg ette viidata, selle asemel, et turtsatada: "Kuule, guugelda ise, kui huvi on!"
Osutus natuke keeruliseks teha, sest Eesti Ekspress oma vanu raamatuarvustusi enam ei näita ("blablabla, enam ei toeta, blabla, paberlehel, blablabla" tuli otsides ette) ja minu lemmikarvustus Rahvusraamatukogu lugemisblogis on ka kuskile peitu läinud - kõige blogiga tükkis.
Aga kergesti leitavad ning samas ühest reast pikemad arvamised on siin nüüd üleval niisiis.

Jürgen Rooste Sirbis

Andra Teede EPL-is

Hannes Varblase luuleaasta ülevaate sees Sirbis

Lugemissoovituse blog

Oop omas päevikus (üks Ekspressis ilmunu oli sellesama kirjutise lühem kokkuvõte).

Väga lühidalt keegi-ma-ei-tea-kes

Nominatsioon

Pildi tegi minu jaoks SPETSIAALSELT Helen Illend =)

Soosegadus

Kas keegi suudab mulle selgitada, mis asjad on naiselikkus ja mehelikkus?

Need 2 sõna ajavad mu lõputusse hämmingusse, sest tunduvad hõlmavat veel segasemat hulka diskursusi kui sõna "kultuur".
Neil tundub olevat nii palju tähendusi - ja samas nii vähe, et vahel ma kahtlustan, et tegu on tühjade terminitega, millega võid tähistada ükskõik mida.
Nt "elupuuokste nõtke naiselikkus" või "elupuuokste nõtke mehelikkus".

Ei, ma saan väga hästi aru aru, mida tähendab "mehelik lõug" või "naiselikud käed". Aga elupuuoksad???

Ja misasi on "minu naiselikkus"?
"Minu naiselikkus puhkeb õide"? Või "et minu naiselikkus saaks vabalt hingata" (ei, tegu EI ole pesukaitsete reklaamiga)???
Et kõik oleks selge, lisan siinkohal näitena ka "minu mehelikkuse" sõnapaari kasutava veel jubedama lause: "Minu mehelikkus ei suutnud taluda naisi lihtsalt kui kaaslasi ja armukesi".

Mis asjadest need sõnad ometi räägivad???

Selle sõnakasutusviisi tekitatud hämmelduse kõrval tunduvad kaebused värvitoonide kohta, mis mul samuti on, üsna ebaolulised.
Aga ma edastan nad siiski, sest ma täitsa usun, et keegi isegi vastab.

Nimelt.
Kust ma pean aru saama, millest on jutt, kui mulle öeldakse ühest küljest, et "suvetüübile sobivad naiselikud roosakad, lillakad ja pruunikad värvitoonid" ja teisest küljest "vaip oli mehelikult pruun"?
Samamoodi sinisega. Missugune on see "naiselik sinine" ja missugune on "mehelik sinine"? Kust inimene üldse võtab idee mingit värvust nende sõnadega kirjeldada? Kas sel on mingi tagapõhi ka? Et umbes nagu on külmad ja soojad toonid, on ka naiselikud ja mehelikud?

...ja üldse mind huvitab, kas teised inimesed - need, kes ei ole mina - saavad nendest mõistetest päriselt aru ka? Kas vahest on minu naiselikkuses kuskil mingi fataalne viga, et ma ei mõista, misasi see ON üldse?

Pakun ka välja minu meelest suisa haaravalt meheliku mehepildiga video. Et saaks vaielda ja ilkuda.

Pildid küsimata laenatud Aarne bloogist.

Ma olen õnnelik inimene.

Vaadake, mulle tõesti tõesti tõesti meeldib lund rookida.
Andke aga ette lund, mida kaevata ja uuristada, tõsta ja loopida, ning ma olen rõõmus, heas vormis ja iseenda ja maailmaga rahul.

* Füüsiline liikumine, mil on ka muu kasutegur sehen kui minu enda kehaline heaolu.
* Põhjus minna talvel õue. Iga päev.
* Lume rookimise ajal on väga raske süüa.
* Ja isegi linna keskel on lumega ilus ning vaikne.

Nii et ses osas mul on praegu väga head ajad.

Muus osas vist ka. Kerge ja rõõmus on olla. Mul on tulevikuplaan ja imelised sõbrad ja hea soeng, mida veel vaja?

Kõigile neile kel on rasked ajad: pidage vastu! Kui vähegi suudate, mõelge funktsionaalsuse võtmes ja konstruktiivsetes suundades!
Uskuge: kõik läheb mööda!

Isegi head ajad, aga hei! Ette muretseda ei ole kuidagi funktsionaalne!

Ja lisaks tänase päeva kasulik tsitaat Neil Gaimanilt: "It's astonishing how much more cheerful a place the world becomes when you start to finish things."