Vahepala

Üritan päevast päeva edasi kirjutada oma surelikku proosat, aga selle asemel, et sel rindel midagi saavutada, avastasin hoopis, et Klooga-Rannas (see on üks kõige segasema õigekirjaga kohanimesid Eestis, ma ei pretendeeri siinkohal nimekuju korrektsele edastamisele ) on taas rand.

Selline, kus käivad inimesed ja vesi on soe ja selge ja adruvöönd liiva ja mere vahel on üsna tagasihoidlik. Hei, seal on isegi jäätiseputka ning riietumiskabiinid!

Niisiis olen pruun ning laisk, juuksed on mereveest karedad ja ma kaotasin randa ära oma päevitusriiete ülaosa. Kuidas ilma selleta ülejäänud suve jooksul toime tulla, on veel lahtine küsimus.

V-o tuleb taas katsetada õmblemisega. Mida ma vihkan ja alati läheb midagi valesti, aga samas sisaldab taas õmblustöö alustamine sellist võrratult aptmistlik-pasitivistlikku (tsiteerides armastatud õppejõudu e. M. Lotmanit) suhtumist oma ellu ja maailmasse üldse, et sel tegevusel on minu jaoks teatav sünge külgetõmme. Noh, et senised 8 korda on küll pikaajalise vaevanägemise tulemuseks alati olnud ebaõnnestumine, aga ÜKSKORD algab ehk aega..!

Jne.

Teine variant on kasutada ülemiseks otsaks mõnd värvilisemat pesutükki. Ma pole nagunii kunagi aru saanud, mis on fundamentaalne erinevus pesu ja bikiinide vahel.

Kolmas meetod on minna hulkuda mööda randa ja nutta kõva häälega.

Neljas on ajada läbi ilma ülemise osata.

Ah, küll kuidagi ikka saab.

Lapsukesed on kah pruunid, juuksed heledaks pleekinud ning hääled on neil valjud ja lõikavad nagu paabulindudel. Miks seda viimast, ma ei tea. V-o on mere ääres mängides vaja kõvasti röökida või midagi.

***

Kõrvaltegevusena e. suvise mängu jaoks harjutan innukalt jõulist flirtimist (loe: häbitut litutamist).

See on muuseas üsna lõbus.

Illustreeriva pildi kahmasin siit.

Jõud jätkuvalt täitsa otsas, nii et tuleb veel üks sürr-mõttetu sonimine

Naljakas aeg see jaaniaeg - inimesed on internetist ära läinud. Kohe kambakesi.
Mitte et mul väga midagi selle vastu oleks. Ongi hea rahulik natuke tööd teha.
Aga see on nii veider, kuidas igapäevased infovood on umbes 4x väiksemad kui tavaliselt. Võib jätta 3 päeva jälgimist vahele ja IKKA on naastes postkast tühi.
Kusagil päriselu õilmitseb ja internetijumal vihastab oma lained ja juhtmed puha kaameks.

Ootel postitused, mis saavad nüüd paari lausega kokku võetud, sest ma vist ei viitsi neid nagunii kunagi pikalt välja kirjutada:

* Loominguline töö e. mis on meis, loometöötajates - sarnast: tühja pilguga oma töövahendite põrnitsemine, kuna tähtaeg aina läheneb.
Kõik blogid on loetud, kõik artiklid ja koomiksiribad läbi uuritud, aga ikka veel ei ole mitte mingit ideed, kuidas oma töö ära teha. Tead küll, et ega asi ei parane enne, kui tegema hakkad, aga no ei oska kuskilt alustada! Ei tea, mida üldse teha, et teha. Ei oska, ei oska - ei oska!!!
Ja siis, kui esmane idee kuskilt pooleldi varguse läbi sündinud on ja täpsem mustand viimaks hirmsa pingutuse tulemusena valmis saab - noh, siis see päristöö alles algab. Sest siis tuleb tulemus kuidagi ka publikule söödavaks teha.
Ma mõtlesin, et nii on ainult minuga ja ma olen eriliselt küündimatu loovtöötaja lihtsalt. Siis valgustas kallis sõber graafiline disainer mind oma tööelu koha pealt ja korraga tundus kõik palju kaunim - sest tema on omas töös kindlasti kohe hea. Aga asi käib täpselt samamoodi.

* Ma olen vahel nii loll. Loll lause pudeneb suust välja ja ma juba tean, et see on vale vale vale asi, mida öelda, sest selle ainus eesmärk on kerjata sümpaatiat, sellal kui selle ainus reaalne tulem on, et ma paistan välja nõme, valelik ja õel.
Aga kui ma olen ärevil, väsinud või mõlemat, ma ikkagi vahel ütlen neid asju. Emake maa küll, nii häbi on - aga isegi vabandada ei saa, ilma oma nõmedusele veel erilist tähelepanu tõmbamata!

* Häbisid ja alandusi on muidugi igasuguseid. Aga kirjanduses, filmides ja päris elus on minu jaoks kõige hullemad vist hetked, kui kingitust ei hinnata. Kui keegi on püüdnud olla teise vastu hea, anda talle midagi... midagi ilusat-helget-meeldivat või ka lihtsalt midagi, et oleks - ja sellesse suhtutakse põlastavalt. See on see Kõige Hullem Asi üldse. Seda on nii piinav juba pealtki näha, et tahaks maailma otsekohe ümber ehitada - ilma selle valusa piinliku stseenita.
Seda on veel eriti õudne kogeda.
Ja uhh, oleks et ma siis ise kunagi teisele ei teeks!
Aga teen. Vahel. Ma lihtsalt ei taipa andi anniks pidada enne, kui on juba hilja. Näiteks. Ja oh, kui jube on aru saada, mida ma tegin hiljem! Tahaks ennast maa sisse kaevata ja mitte kunagi enam välja tulla. End diivaninurka raamatuga sisse seada ja enam mitte kellegagi silmsidet võtta IIALGI.
Jube, ühesõnaga. Palun andeks!

* Ja vahel ma pean endale meelde tuletama, et andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud ja nüüd olen Hea Inimene igavesti, iial enam selle jaoks pingutama pidamata.
Andmine on üks sotsiaalse suhtluse kõige olulisemaid aspekte. Anda tuleks tegelikult ka siis, kui üldse enam ei taha, sest alles siis, kui üldse enam ei taha, hakkabki andmine alles oluline olema. Hakkab lugema. Hakkab inimese elus tõepoolest rolli mängima.
Sest kenale inimesele üht-teist pisikest vahel anda on endalgi meeldiv. Selleks on ka enamik meist naeratades valmis. Kuid kenad inimesed saavad isegi hakkama ja see nad nii kenaks teebki.
Kuid see hetk, kui sa oled kellegi jaoks see viimane, kes märkab, et asjad hakkavad päriselt perse minema - see on see oluline hetk. Jah, muidugi, too hädasolija käitub pool aega jäledalt ja on oma võimatult-veider-vastik-olemisega kõik teised juba minema ajanud. Sest hädas inimene ei olegi üldiselt teab mis meeldiv seltskond. Katkine inimene, teate, lihtsalt ei oleGI suurem asi kaaslane ja kui meie kaitsevallid ja maskid on juba räbalateks kulunud, ongi enamikku meist väga raske taluda.
Aga maskid ja vallid ei kulu üldjuhul esimeste asjadena läbi. Pigem vastupidi. Nii et kui juba need ka läbi lasevad, on nende taga asjad tõsiselt untsused. Vead ja vigastused nii suured, et oodata võib juba väga halbu asju.
Ja siis - siis tuleb vastu pidada ja püüda anda seda, mida vähegi oskad. Sest kui teine inimene uitab kuskil mädasoo serval ja sa tüdinenult minema lähed, teda kaasa kutsumata ta sinna sooservale tuterdama jätad - ja hiljem kuuled, et mhmh, jah, sinna sohu ta uppuski - siis vähemalt minul oleks küll väga halb edaspidi koos iseendaga elada.

Aga ma loodan elada koos endaga pika elu.

Seebimullipeegeldus suu peal

Imelik ilm. Pilved on paksud ja muhklikud nagu väga vanad madratsid, millel elavad tundmatut liiki suure kübaraga seened. Vahepeal sajab vihma. Siis puhub tuul. Siis ei ole mitte midagi.
Need tumehallid, kahvatuma servaga ja ilmselgelt seenetanud pilved ripuvad liikumatult paigal ja nende tagant kumab midagi nõrgalt kollakat. Taevas ilmselt.
Kas taeval polnud mitte kuldsed väravad ja midagi-midagi-midagi muud sellist kullasärast ka kuskil?
Isegi okkad kuuskede küljes ripuvad lõdvalt allapoole.
paigalseis. eimidagi.
Tütarlaps hüsteeritseb kõrvalruumis.
Poeglaps on segaduses. Ta ei tea veel, mis on väsimusdepressioon, väsimusraev ja - noh - see päris väsimus, see mis võtab aru ja tahte.
Mina tean, aga olen liiga väsinud, et reageerida.

Ebamäärase-kullakarvalise-taeva moodi asja poole lendab kiirete tiibadega lind.

- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval nägid?
- Ma nägin näljaseid suid, surnute luid, midagi kuue tuhande sääse ümber ja lisaks veel tuhandet tähte. Nägin tuules tuiskavaid oksi, päikeseviirgu mustikavartel, töötavaid kaaslasi ja palju vaeva.
- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval kuulsid?
- Ma kuulsin autode mürinat, koerte ühmatusi, rumalaid sõnu iseenda suust - aga ei midagi uut. Ma kuulsin võlur Schmendrikku luuletusi deklameerimas, mõistuse häält ja lapsukeste kriiskeid. Kuulsin lugusid, mida oleksin tahtnud meelde jätta, aga mille kohe unustasin. Kuulsin nagu läbi lehesahina. Nagu läbi vihmarabina. Kõik mulises ja vadises. Värises ja vabises. Tahtis, tahtis ja tuulutas, vahtis ja kuulutas.
- Sõber rästas, kellega sa jaaniöösel magasid?
- Magasin oksal õõtsudes heietuste ja muinasjuttude, unelmate ja uidude seltsis. Magasin lahkelt laenatul, raskelt ja unesse haardudes, üksinda kaardudes... Mõned sääsed tõin samuti asemele kaasa.
- Sõber rästas, ja kuhu sa nüüd siis tõttad?
- Sõtta, mu kallis, eks taevasse sõtta!

Nad räägivad, et pealpool pilvi on üks teistsugune maailm, kus sõber rästas - kui ta sinna kohale jõuab - oma mustade juuste ning kuldse mõõgaga vilistab rõõmsaid laulukesi täiesti inimlikku laadi huultelt. Tal on seal kusagil pesa, pruunide juustega tüdruk, draakonist verivaenlane nimega Teet ja pidevalt põrkab ta kokku umbes nelikümne nelja Väljavalituga, kes kõik püüavad üksteisega konkureerides maailma päästa.
Nii palju, kui mina tean, üritas sõber rästas lihtsalt teist korda sel aastal pesa ehitada, aga mõistagi hakkas ta asja käigus sõbrustama täiesti valet laadi tiivulistega, sellest tuli miski masendav mäss ja sitane sõda, osad tiivulised virutati taevast alla ja üldse olen ma liiga palju Sandmani lugenud ja ajan segast juttu.
Mu jaanilaupäev oli üsna samasugune kui sõber rästal, aga mina ei kavatse küll kuskile sõtta minna. Ma lähen parem magama ja lasen Une-Matil midagi ilusat näidata.

Aga jaanitule asemel oli meil mere ääres elus lohe (tema nimi ei olnud Teet), kes möirgas ja sirutas lapsukeste poole aplaid lõugu. Midagi sellist ei ole ma kunagi enne näinud. Väga võimalik, et ei näe ka enam.

vahel ma mõtlen, et raamatute lugemine ei ole hea ajaviide

Kaamelil läks süda pahaks.
Tal läks tuju täitsa ära!
Enam looma silma ei sära
nagu õline topaas.

(Ilmar Trull)

Lugesin raamatut "Minu armsad luud". Lugesin raamatu täitsa läbi. Nautisin. Nutsin vähemalt 4 korda.
Ja sain kohutavalt vihaseks.

Tulin internetti ja püüdsin kakelda.
Aga mõistus seisis teel ees.
Ütles, et tegelikult ei ole keegi mu tuttavatest süüdi selles, et iga raamat, kus ema on päris naine ja mitte mingi arusaamatu emadusklomp, paneb mind mõtlema kõigi nende raamatute peale, kus ema siiski on klomp.
Ütles, et ei ole vaja võidelda kenade inimestega, kes täiesti juhtumisi on meessoost, ainult seepärast, et meessoost inimesed on kirjutanud palju selliseid klompja emaga raamatuid ja mõned kipuvad ka visalt kinnitama, et naised ikkagi on lollim sugupool. (Tegelikult on ka väga paljud naised selliseid raamatuid kirjutanud - ja mõningad naised on siiralt veendunud, et naised ongi tõesti lollim sugupool.)

Ja nii ma siis istun siin. Vihast kahvatu, aga võimetu seda kuhugi suunas ohutult välja elama. Püüdes näole manada kramplikku naeratust, mis mõjuks loomulikuna (ka minu enda jaoks) ja üritades kõigest hingest mitte vihata oma laste (keda ma näen peale pikka viiepäevast pausi esimest korda ja juba tahaks nende vastu mässama hakata) jooksvaid tahtmisi ja nõudmisi.
Sest ema on inimene. Mitte "ka inimene". Vaid inimene.

Ühiskond, oh mu ühiskond, saa sellest aru, saa aru, saa aru..!

Nutiinimene

Ha!
Hahahahahaa HAA!

Ma leidsin oma keskkooli lõputunnistuse üles!
Ajani, kui minu ürgaegseid paberdokumente vajalikku kohta sisse viima saab hakata, on veel mitu nädalat, aga mõtlesin, et kui hakkan praegu otsima ja tunnistust kuskil ei ole, jääb veel meeldivalt palju aega, mil otsida seda vanematekodust ja kui seal ka ole, on ikkagi veel aega sattuda paanikasse, hingata sügavalt sisse ja välja - ning hakata duplikaati taotlema.
Aga ennäe! Juba kolmandast tõenäolisest kohast otsides hakkasid kollased kaaned kenasti silma.
Vaatasin huviga ka tunnistuse sisse.
See, et matemaatika oli kolm, kuigi mul oli hägune mälestus, et venitasin hirmsa ponnistusega nelja välja, oli teatav pettumus. Samas oli seal kirjas, et ma tegin koolieksami kunstiajaloos ja sain selle viie - mis oli mulle sügavaks üllatuseks, sest ma ei mäleta mingit eksamit, hindest rääkimata. Noh ja kunstiajalugu ennast üldse mainimatagi. Mingi da Vinci oli kuskil Itaalia piirkonnas? Hiljem kirjutati tast mingi kood vist?
Oluliseks pettumuseks tunnistusel olid keemia ja ajaloo 4-d. Tähendab, kui ma vaatan oma vene keele nelja ja keemia nelja, mis justnagu vihjavad umbes sarnastele teadmistele, on ikka päris pettumustäratav, et miks mu keemia ja ajalugu siis viied ei ole?! Mäh?!
Aga ju ma siis ei viitsinud viimasel veerandil enam vaeva näha või midagi. Kooli lõpp juba paistab, krt need hinded enam huvitavad, eks ole.
Kust ma võisin teada, et 14 aastat hiljem tabab mind soov astuda kooli, kus üheks sisseastumiskriteeriumiks on lõputunnistuse keskmine hinne?

Põhiliselt on väga äge aga see, et minu süsteem asju arhiveerida on tulus ja neid arhiveeritud asju on võimalik aju ja käsi liigutades hiljem suurtest paberikuhjadest ka üles leida.
Kuna too minu süsteem on "pane see sirgelt kuskile teiste samasuguste vahele, küll hiljem meelde tuleb, kuhu, sest aju ongi selleks ehitatud, et meenutada", ma iga kord rõõmustan, kui asi toimib. Sest see tähendab, et aju ka toimib ja see on ometi äge!

Eks too esimene koht, kuhu vaatasin, läks tõesti vähe viltu, sest sealt leidsin ma ainult oma põhikooli lõputunnistuse, millest oli väga vähe kasu ja mida ma ei viitsinud isegi lahti teha. Aga see näitas, et mõte liigub õiges suunas.
Teine koht ei tundnud mulle endale ka eriti perspektiivikas (nt juba seetõttu, et tunnistus ei oleks sinna kokku murdmata äragi mahtunud), aga ma vaatasin hilisema kogemuse huvides - sest kui ma oleksin vaadanud järgmisesse tõenäolisesse kohta ja seal ei oleks olnud, oleks väga masendav olnud sinna ebatõenäolisesse paika vaatada üsna tugeva eelteadmisega, et seal nagunii ei ole. (Ja ei olnudki.)
Aga kolmandas kohas, mingite kahetiivaliste ja kärnkonnaliste konspektide vahelt libisesid kenasti välja kilekaaned minu madala hariduse tunnistajatega. (Mitmuses, sest seal vahel olid ka riigieksamitunnistused, 2 tk.)
Nii et - huh, mulle kui keskkooli lõpetanule on nüüd kõik teed lahti! Elukevad!

Ainult noorem laps, see tuleks vist ka lasteaeda panna, enne kui õppima tormata...

Õnnelike aegade puudutus

Noppisin pühapäeval õnneliku hetke.
Selle täiusliku momendi, kus elu on nii hea, et õhk tundub paigal seisvat ja maailm kogu oma ajaga näib pidurduvat mesikuldselt venivaks tihkeks ajamulliks ümber minu. Kus kõik soovid ja saamised, teod ja puhkused on täpselt ideaalses tasakaalus ning miski ei vea ega rebi kuskile poole, kus elu ja maailm lihtsalt on - ja on head.
Istusin Lõunalinnas mingisuguse suletud ja hüljatud putka, kus kunagi minu ülikooliajal oli toore liha pood, ees trepil päikeseribas. Oli juba väga õhtu ja valgus oli tõmbunud kuldsemaks, tumedamaks, unisemaks kui ta oli keset päeva. Kõik sääsed olid juba välja tulnud, aga sellel päikesest soojaks köetud trepil valgusetriibus neid millegipärast ei olnud, mitte ainsatki, ausõna.
Juuksed, mille ma eelmisel päeval ise tiba liiga lühikeseks lõiganud olin, olid ujumisest veel märjad. Olin umbes tunni aja eest avastanud, et olen kuskile tundmatusse kohta kaotanud oma pangakaardi ja ostnud pärast seda avastust rahakotis veel kolisenud sularaha eest karbi punast lihasalatit, kuna mul oli metsik nälg.
See nälg oli istumise hetkeks samuti juba kustutatud ja tühi salatikarp tee äärde jäänud prügikasti visatud. Olin viimase 2 tunni sees kõndinud võluvas seltskonnas Tartu ühest keskpiirkonna servast teise ja siis omaenda võluvas seltskonnas (mul on endaga ka väga meeldiv) tagasisuunas jõe äärde. Kleidi eemaldamise järel sumatasin vette ning pärast 20 minutit intensiivset kehalist pingutust seal traavisin (jätkuvalt jalgsi) kõigi liikumiste alguspunkti tagasi.
Lihased surisesid pehmelt (see oli mu päeva teine tõsisem ujumine) ja huulevärv hakkas maha tulema. Mõtlesin sellele, et kas sportlikud saavutused nõuavad enda tasustamist ühe sigaretiga - ja siis jäi aeg seisma.
Aeglaselt lonkis mööda paar seltskonda suvekuumusest ja õllest uimaseid inimesi, aga taevale tänu ei kõnetanud mind keegi, nad tegelesid iseendaga. Kuskil avatud aknaga majas nuttis laps. Puust seinad igal pool piki tänavat õhkasid samamoodi soojust nagu trepiaste mu istumise all ning mitte ainuski sääsk ei pinisenud. Istusin, toetasin selja vastu kooruva värviga ust ja lasin tõeliselt meeldiva päeva, meeldiva koha, meeldivate inimeste ja meeldiva soojuse segul endasse ladestuda.
Päikesetriip nihkus natuke. Üks jalg jäi varvastpidi varju sisse.
Tõusin, tänumeelest ja õnnest uimane, ja läksin edasi.

Pildi laenasin küsimata siit

Nuuskmõmmiku tagasitulek

Mul on esimene kord kahe aasta sees siuke tunne, et tahaks minna linna kellegagi juttu ajama ja (jah, isegi) jooma.
Tõenäoliselt sellest tulenev, et olin 5 päeva lastega maal ja täiskasvanud inimesi nägin minimaalselt. Arvuti oli ilma võrguta kaasas. Püüdsin kirjanikku mängida. (Mitte väga edukalt. See-eest saavutasin kõrgeid skoore solitaire'is ja palju võite spider solitaire'is. Ja niitsin ära muru ja rohisin naadist puhtaks tikripõõsad. Ja käisin ujumas.)

Nüüd, sellise varasuvise maakogemuse võrra rikkamana, kus alles tahaks sotsialiseeruda! Väge täis nagu rakett!

Aga kedagi pole.
Kõik on laste sünnipäevadel ja muidu tont teab kus laiali.
14 kirja mailikastis olid ka peaaegu kõik facebooki saadetud spämm.
Kutsuge mind mängima ja laulma!

/hakkab kohe kurvastama nüüd

P.S. Kas see, et ma näen piltidel välja paksem kui peeglis, tähendab, et mul on ebaadekvaatne enesehinnang, ma näen end peeglist valesti ja peaks päriselt dieedile minema?

Harjutusi sabale?

Inimese aju on imelikult kokku pandud.
Omaks võtab asju mingi ajani - ja pärast seda laseb neid endast läbi voolata, aga kinni ei haagi.

Nt muusika pealt on seda näha - inimesed jäävad alailma kinni muusikasse, mis oli neile oluline kuskil vanuses 16-22. Ja hiljem tuleb peale head muusikat süle ja seljaga, aga nad ei kuule seda. Ei usu seda. Kõik need "pärast Led Zeppelini pole ühtegi kõva bändi tulnud"-inimesed on sedasorti pimedad.
Samas, uut muusikat võib ka vaimustusega vastu võtta ja innuga kuulata - aga niimoodi südamesse ta ikkagi ei jää nagu hilisteismelisena kuuldu.
Minu probleem on konkreetselt selline, et kui ma tahan kuulata "midagi head", siis mul tuleb meelde väga vähe muud muusikat peale selle, mida ma "noorpõlves" kuulasin. Ma lihtsalt ei mäleta ise oma hilisemaid lemmikuid! Need elavad kuskil aju selles osas, kuhu rajad on sisse käimata.
Kusjuures suurt osa sellest noorpõlvemuusikast ma enam ei tahagi kuulata ja see peaaegu häirib mind. Aga meelde tuleb kohe ja plaksuga. Hilisemat muusikat pean vajadusel hoolega hoolega oma ajust välja otsima, abistades protseduuri võtmesõnade esitamisega: "mida ma nüüd kuulasingi, kui ma Lasnamäel elasin?" ja "see, mis mängis tollel jaanipäeval, kui me puu all tantsisime" ja "M-i lemmik, noh" ja "sellel oli see mustvalge video".
No
ei
mäleta!

Seda lugu aga ei unusta ära. Ei ole võimeline!
Ikka veel vahel kuulan, kui õige tuju tuleb.

Samamoodi paistab olema näitlejatega. Ma tahan öelda: ajast kui Brad Pitt oli noor ja kaunis ja kõhulihastega, mis panid Geena Davise oo-oo-oohkama, on oma 20 aastat möödas. Ajast, mil Johnny Depp loksus surevana paadis ja "I don't smoke" pomises, on peaaegu sama kaua. Rääkimata ajast, mil Indrek Sammul surematut sarmi ilmutades oma Julia kõrval mürki jõi ja siis "Kõik jõid ära?" küsimuse peale noogutas nii, et mul tahtis süda sees lõhkeda.
Ma tõesti ei ole mingi traditsionalist, kes on muutusteks võimetu ja raudselt veendunud, et viiekümneaastane kunagine esimene armastaja on ikka veel sama ahvatlev nagu siis, kui mina olin 17.
Aga ma lihtsalt ei mäleta nooremate näitlejate nägusid ja nimesid, nõnda et kui keegi mult küsib hurmavate meesnäitlejate kohta, pean ma vist nende samade nimedega jälle välja tulema. Nagu oleks toiminud mingi vermimine - sama, mis hanede ja Konrad Lorenzi puhul, noh - ja ma oleksin kogu ülejäänud eluks päästmatult paigas.

Aga ma ei taha! Tahan õppida ja areneda! Tahan uut muusikat kuulda ja armastada! Ja uusi inimesi leida ja ka reaalselt endale ligi lubada!
Appi!