Reede, 10. mai 2013

Kuidas ma ühiskondlikult aktiivne blogija ei ole

Eile hakkasin raevukalt kirjutama sotsiaalselt oluliste küsimustega tegelevat postitust teemadel Hvostov, eutanaasia, hoolekanne, väärikus, alandus ja perekondlikud väärtused. Kuna mul aga oli kohutavalt kiire päev ning tahtsin õhtul pärast praktikat ja lapse lasteaiast perekondlikku lapsehoiukeskusse viimist ka leevikese poolt läbi liduda, jäi postitus pärast kuuendat rida pooleli, sest pidin bussi peale jooksma. Korjasin pärast bussisõitu küll sõiduteelt üles ühe purjus naisterahva, kes ülekäigurajal tasakaalu kaotas, selili käis ja väga vägeva muhu endale pähe kukkus, ning tarisin ta trammipeatusse, aga muidu jäi sotsiaalne aktiivsus tänaseks.

See tädikorjamissündmus, muide, ajas mu korraga elevile (ma nägin õnnetust, reageerisin ja ei mõelnud, et äkki keegi teine aitab või et joodik ei ole üldse mingi asi, keda aitama peaks vms, üheseõnaga, olin adkevaatne) ja meeleheitele (ma korjasin ta, jah, üles sealt sõiduteelt, ja, jah, seal oli ka teisi inimesi, kes aitasid ja inimkond on seega vähemalt osaliselt siiski hea, aga mis temast edasi saab? Kas ta kukub samamoodi ka trammist välja, kui on oma sihtpunkti jõudnud? Mis mõte mu tegevusel õigupoolest oli?), ja see on päris hea kujund ses osas, kuidas ma end viimasel ajal üldiselt tunnen.
Tunnen, et ma olen adekvaatne ja teen täiesti piisavalt palju igasuguseid Asju (vähemalt enda kohta) - aga tegelikult on see kõik kuradi mõttetu ja ilma soojaks kütta ikka ei jõua.

Ei jõua isegi päästa lapsi ja maailma vabadust.
Isegi mitte isiklikke lapsi ja omaenda vabadust.

Mitte midagi ei suuda. Isegi omaenda parim mina olles ilmselgelt ei suuda.
Mis on õigupoolest tohutult demoraliseeriv tõdemus. Sest mind on juba tubli 7-8 aastat ängipuhangutes pidevalt lohutanud vaikne usk sellesse, et kui ma end korralikult kokku võtaksin ja oleksin just nii võrratu, nagu ma vähegi olla suudan, siis oleks kõik (minu enesetunne kaasa arvatud) palju heam. Vbla mitte ideaalne, aga kuidagi... kirglik ja äge. Hea.

Ja nii ma võtsingi end kogu aeg kokku, ei lasknud endal oma kujuteldava potentsiaali peal liugu lasta ega mõelda "kui ma vaid piisavalt tahaksin, kus ma alles teeks..." jms, vaid sundisin end kõiki neid asju piisavalt palju tahtma, et neid tegelikult ka teha ja teha ja teha ja...
Ja tasapisi olengi teinud, olen muudkui üha rohkem pingutanud (muidugi tagasilöökidega), püüdnud iga hetke võimalikult õnnelikult rakendada ja saavutada elutäiust - seda, et ma valin lakkamatult asju, mis teevad mu õnnelikumaks, mitte asju, mis tunduvad ohutud - ja nüüdseks tundub, et olen oma potentsiaali enam-vähem ära täitnud. (See tähendab, et ma enam ei suuda rohkem teha, lakkamatu tegemine hakkabki juba tuntavalt tervise peale.)
Ning noh, ma tõesti õpin asja, mis mulle meeldib, mul on patsiendid, kes ütlevad, et ma olen niiii hea käega, kui mina süstin, ei ole üldse valus (mis tuleneb lihtsalt sellest, et ma võtan aega ega küta süstlasisu jõuga neile kiiresti kerre) ja siis mõned mittepatsiendid ütlevad, et Eesti fantaasiakirjanduse tõusev täht kah. Näen hea välja, sest kevad ja päike hakkab peale, teen 52 kätekõverdust järjest, lapsed on mul targad ja lahedad (ja lisaks veel ka ilusad, tõden nagu tõsine mimps kunagi) ning mu kallim armastab mind äärmiselt rahuldaval moel - aga oh üllatust! See kõik ei tee mind õnnelikuks, kui mul on parasjagu sitt päev ja selgub, et torumehe kinnitustest hoolimata olen jälle oma alumisele naabrile mingit vett pähe lasknud. Lisaks ei tee see kõik must ka head sõpra, huvitavat seltskonda ega üldse midagi erilist.
Põhiliselt annab mulle ainult ekstraannuse enesehaletsust, kui miski persse läheb, sest ma ju ometi nii püüdsin ning panustasin ja näen kogu aeg vaeva, miks siis ometi kõik välja ei tule, kurat küll?

Ja täna on mul sitt päev. Oli sitt juba ilma mingi muu põhjuseta kui see, et inimestel on vahel sitad päevad ja halb tuju ja tunne, et nad ei saa millegagi hakkama, aga siis tuli veel alumine naaber ka oma uputusprobleemiga. Ning selle nõmeda päeva sisse lugesin, kuidas Rents oli ühest mu ammusest mõtteavaldusest valesti aru saanud ja see ei ärgitanud minus mitte elutervet agressiivsust ega soovi eile alustatud päevakajaline-ühiskondlik postitus ära lõpetada, öeldes otsustavalt välja, mida ma arvan seisukohtadest "abivajamine on alandav" ja "kui mul on valida, kas elada osaliselt funktsioneeriva kehaga või olla surnud, eelistan igal juhul surnud olla", vaid hoopis apaatiat ja soovimatust kellelegi teisele halvasti öelda, sest mulle ei meeldi, kui mulle halvasti öeldakse ja mis mõte sel ikka on, et kellegi enesetunne kehvemaks teha? Isegi kui ta on minu meelest see ja teine?
Mida see paremaks muudab?

Aga noh, positiivsema külje pealt: asjad võiksid ka hullemad olla. Vähemalt suveks pole seekord mingeid üritusi planeeritud.
Magan päevad otsa kas vihmapladina saatel verandal või päikese käes järve ääres ja kuradile kõik.

3 kommentaari:

  1. Ma ka alustasin eile Hvostovi jne-postitust. Aga kui paha tuju tahab olla, siis tulgu ja olgu ära, ega tast enne lahti ei saa.
    Tubli, et abistasid purjus tädi. Mul paraku ei juhtunud kedagi ette, keda hellalt süstida, verd pühkida vms.

    VastaKustuta
  2. Kas iga blogi peab tingimata ühiskondlikult aktiivne olema? Kas mõni ei võiks isiklik ka olla?
    Võta rahulikult.

    VastaKustuta
  3. ma mõtsin esmalt, et mul on nii palju öelda ja... =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.