Ülim väärtus

On mõned asjad, mis mulle eriti ei meeldi ja mis on koomilised.

Nt ei meeldi mulle jätta kuu postituste arvuks paaritut arvu. See ei ole kinnisideeline mittemeeldimine, aga kui ma märkan kuu viimasel päeval, et nii on juhtumas, tekib kohe tahtmine kasvõi mingit iba ajada ekraanile, et aga saaks paarisarvu kätte.

Siis ei meeldi mulle hommikul niimoodi tõusta, et ärkamise ja kodust väljumise vahele ei jää laiska hetke, kogu aeg tuleb midagi hommikulist ja kiiret teha. Ma parem ärkan varem ja võtan varbasirutamise, koore vahustamise ja muusika kuulamise aega ülinapigi uneaja arvelt, kui tean magama minnes, et hommikult polegi midagi muud oodata kui rabelemist ja kiirustamist ja Vajalikke Asju.

Mulle ei meeldi tööle minna - tööl olla on täiesti hea, aga kui ma kõnnin rongijaama poole või seisan juba perroonil ja näen vastassuna rongi saabumas, on pidevalt kiusatus pöörata mingile teisele teele, minna vale rongi peale ja sõita vales suunas - sest mind häirib meeletult valikute puudus ja see, et ma pean end oma tahtejõuga praegu ainult sinna ühte õigesse kohta liigutama ning ei tohi lasta tujudel end kallutada millegi muu poole.
Mulle meeldiks valikuvõimalus: ma võin teha seda või seda või seda, aga valin töölemineku, sest seal on tore ja saab raha ka. Aga selle asemel on teadmine, et kui ma tööle ei lähe, on selle teemaga suhteliselt aamen ka ja sinna kohta ma ilmselt enam kunagi tööle minna ei saagi ja siis ma pean minema =(

Mulle ei meeldi mu lapsed mu kodus, sest isegi kui nad on ligikaudu kogu aeg peadpidi raamatus või arvutis, jätavad nad igale poole laga. On vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi, kui minna pärast keskendunud töötegemist teise ruumi või oma voodi poole ja avastada, et vahepeal on see koht märkamatult kaetud lagakuhjaga ja mina pean hakkama laga likvideerimiseks käske jagama.
Sest lastel nagu omaenda aju poleks ses küsimuses, et oma toidunõud, mustad riided ja prügi tuleks ka ilma korralduseta sobivasse kohta toimetada.

Mulle ei meeldi üldse kedagi millekski käskida. Fakk, kas inimestel oma aju ei ole või? Miks mina pean teiste eest mõtlema?! Mul on omaenda mõtetegagi piisavalt tegemist, piisavalt tegemist omaenda valikute, otsuste ja iseenda õigel rajal hoidmisega.
Olen seega väga vilets juht, sest vajadus kedagi aktiivselt juhtida äratab mus siirast vedelat vaenu juhitavate vastu. Miks, kurat, on nad nii lollid, et neid üldse peab juhtima?! Miks igaüks end ise üleüldise heaolu nimel optimaalselt juhitud ei saa?

***

On muidugi ka hulk naljakaid asju, mis mulle meeldivad.

Näiteks meeldib mulle ummistunud poore lahti pigistada. Või vistrikke. Või sissekasvanud karvu. Igasugustel erinevatel punnidel on erinevad sisud, värvid, tekstuurid ja see, kuidas nendega pigistamise ajal ja pärast seda peab käituma (kas kasutada asepti, teepuuõli või pole tegelt kumbagi vaja) on täiesti mõnusalt intuitiivne tegevus ja valik. Hetk, kui punn pakatab ja temas olnud sodi mu nahast lahkub, ilma et nahk ümberringi katki läheks, on väga rahuldustpakkuv.
Hommikuti silmadest rähma nokkida on ka väga meeldiv ja emotsionaalset tasakaalu parandav tegevus.

Siis meeldib mulle veel see, kuidas tolmuimejaga tõmmates moodustuvad vaipkattele kassikarvavallid, enne kui nad torusse sisse imetakse. Vaiba peal laiali pole karvu nähagi, aga nende mustade rullide nägemine veenab mind, et teen koristades õigesti, mu tegevusel on sisu ja eesmärk.

Mulle meeldib märja koera lõhn. Ja värskelt avatud värvipurgi lõhn. Ja see nädal aega tühjalt seisnud saunas olev spetsiifiline puidu ja seismise ja vana kuumuse lõhn. Hobusetalli lõhn. Toidulõhnad trepikojas või korteris. Küüsalugu lõhn hingeõhus. Värske higi lõhn inimeste küljes.
Need kõik tekitavad mus turvatunnet - tunnet, et maailm toimub, elu kestab, olemus on tähtsam kui näivus ning head asjad on ehtsad, meeleliselt tajutavad ja tulevad ikka ja jälle tagasi, isegi kui vahepeal kaovad ära.

Mulle meeldib istuda, jalad üleval. Rongides toetan jalad kummalegi poole vastasistet. Bussides kerin põlved üles ja toetan vastu eesmise istme seljatuge. Arvutilaua all on mul jalapink. Koolis  istun võimalusel eraldi ritta, külg õppejõu poole, ning sirutan jalad kõrvaltoolile.
Tööl ma lihtsalt vaevlen ses osas.

Mulle meeldib nõusid pesta. Käed on soojas, liigutused automaatsed, mitte millelegi ei pea mõtlema ning kuna lapsed on enamasti toas, saan olla köögis päris omaette ja tunda, et mul on sellele omaetteolekule ka täielik õigus.

Mulle meeldib toorest liha süüa. Väikese soola ja pipraga, ükskõik kas hakitud või lõigatud, siga või lehm või kasvõi kalkun. Võib ka paksu võikihiga leiva peal, aga eelistavalt siiski omaette. Võib ka kerge küüslaugulisandiga olla, aga hea liha puhul eelistan ka selle ära jätta. Küpseliha on ka tore, aga toores... see on selline keelatud nauding. Nauding koos ohuga.
Nagu koogelmoogel ja toore munaga tiramisugi.

Ja mulle meeldib joostes see, et mul on sisseharjunud ringid, mida joosta siis, kui ma suunale ja distantsile mõelda ei taha, aga samas niipea, kui tuleb tuju, võin joosta hoopis muid teid ning pöörata igalt poolt valesti, ja pool linna on tegelikult läbi uurimata ning jooksurajaks tegemata jätkuvalt.
Uus tee pakub nii sügavat rahuldust vahel, et kahtlustan: selles mõnus on midagi enamat kui üürikese uudsuse võlu.
Seal võib olla midagi olemuslikult inimesele tarvilikku, midagi sellist, mille puudumise pärast inimesed, kel on kõik, mida nad on ihaldanud, ei suuda õnnelikud olla.

Vabadus.

Lihtlabane ving ja vääks

Äkki saaks koolide lõpetamise kuidagi ära keelata?

Need lillehunnikute all seisvate piduriides ja naeratavate tuttavate pildid hakkavad ajudele ja mul tekib mastaapne kiusatus minna ja öelda oma koolile, et ma ei tule siia enam tagasi, sest ma ei taha lõpetada. See kuradi lilletamine ja naeratamine kogu selle jama järel on täiesti kohatu: no olgu, kergendus, aga põhimõtteliselt on see ju lihtsalt mingist jurast enda läbi ujumine ja preemiaks on see, et võib sukelduda mingisse uude jurasse (tööelu) natukene parema varustusega kui enne?

Jeah, pidu.

***

Mul on paha tuju, sest tõusin eile liiga vara ja olin seejärel liiga pikalt üleval, tööd tegin ka halvasti (mitte meelega) ja üldse tegin liiga palju. Ma tean, et asi ongi ilmselt ainult väsimuses ning tegelikult on kõik sillerdus ja suvepuhkus ja pole mingit põhjust kibestuda koolilõpetajate peale, aga ega see mu tujutust ära ei võta.

Pealegi olen ma idioot. Panin oma poja käest laenatud telefoni (enda oma unustasin Tartusse) koti küljetaskusse enne, kui sel klahvilukk peale läks.
Nüüd nõuab lapse telefon mult puk-koodi. Kes kurat teab oma telefoni puk-koodi? Või kui paljudel see alles on?
Võin ju kodus vaadata sinna sahtlisse, kus ma hoian dokumente, mida vajatakse harva, aga mul on lausa mingi mälestus, kuidas ma hoidsin seda sim-kaardi väljamurdmise järel üle jäänud osa pihus ja mõtsin, kas hoida alles või visata ära - ning viskasin prügikasti. Sest mu poeg hoiab oma asju nii hästi, et seda ei lähe vaja.
Kahjuks ei arvestanud ma sellega, et mina ei hoia asju nii hästi.

Üks kleitidest, mille Organismi lohutamiseks ostsin, kadus ära. Arvasin vahepeal, et mul on pesumasin katki (tegelt ei olnud) ja tõin niisiis kleidi ema juurde pessu, aga nüüd, kahe nädala möödudes, ei ole seda enam ei musta ega ka puhta pesu hulgas. Tegu oli väga armsa tütarlapseliku tumehalli sametkleidiga, mida ma kordagi kanda ei jõudnud, mul ei ole rohkem ühtegi selles stiilis kleiti ja pealegi maksis ta tervelt kuus eurot.
Fakk, ma ütlen.
Pidin eile seega külla minema, rõivastatuna oma vanaema kombineesse, mil oli pealegi külje peal auk, nagu selgus, oma õe väikeseksjäänud rinnahoidjasse ning oma ema särki ja kingadesse. Ainult jakk, püksikud ja sukkpüksid olid enda omad.

Mu õde miskipärast ei rääkinud hommikusöögi eel minuga, aga vanaema räägib see-eest vahetpidamata, sest ta on vana ja tal hakkas ilmselt viimaks natuke kurb, et surm läheneb ja keegi teda ei armasta, mu sääred on pidevalt valusad, nagu kollitaks neid lakkamatu kerge kramp ning ültse ja apsaluutselt: I'm so lonley lonley lonley lonley, yeah! nagu laulis Freddie Mercury.

Hommik nagu ajahetke tardunud õndsus, tõesõna.

Kasutan kõik ära

Jooksin.
Nii hea.
See lepitab Organsimi eluga mingil ebamäärasel "näed, aga me suudame koos vähemalt midagi!" moel ning annab ka ajule vaevavaba tegevust, kuna pea tegeleb päkajooksupäevade, tallajooksupäevade, suurte, väikeste ja keskmiste ringide vaheldamise ning tundmatute teede läbiuurimisega.

Tegelt läheb see jooksuprogramm suht hästi. Juba kümnendik möödas, nagu poleks asigi. Vahel olen kaks korda päevas ka jooksnud, heaks tegemaks päevi, kui jooks oligi see, et sörkisin, laps seljas, mõnisada meetrit.
Muidugi ei jookse ma kaks korda päevas pikalt. Teine neist on ikka mingi siuke väike pooleteisekilomeetrine ots. Ja järgmisel päeval pärast kahe-korra-päevi teen ka ainult pisikese ringi, sellise aeglase ja lühikese kahekilomeetrise, et higi lahti, aga mitte enamat.
Kokku on siiski üllatav, et igapäevane jooksmine üldse ei tapa mind. Ei ole tunnet, et ooh, aah, ma ikka üldse ei jõua niimoodi järjest või et päev pärast jooksu oleks võimatu jalgu kiiremini kui teotempol liikuma sundida vms. Pärast üht pikemat päkajooksu olid küll sääred hommikul nii valusad, nagu kujutaks nad endast kahte tihket krampi, aga peale hommikust köökilonkamist läks juba paremaks ja pärast sai joosta nagu tavaliselt.

...ja kui vahel on ringi lõpus veidi raske, piisab lihtsalt sellest, et lasen meele vabaks mingite õrnade lootusi, naeratusi, puudutusi või pilke sisaldavate mälestuste kallale, ja kui need siis pehmelt ja tsensuurivabalt barrikaadide tagant välja hakkavad imbuma, tõuseb stressitase kehas kohe ja karmilt nii kõrgele, et jalad liiguvad iseenesest poole kiiremini ja ma läbin viimased 500 meetrit nagu lennates.

Mis ei olegi tegelikult halb tunne.

Ma suudan, ütleb see, mingil moel enda heaks ära kasutada kõik, mida elu toob.
Mind ei saa niisama lihtsalt murda, ütleb see.
Keeldun kartmast, ütleb see.
Ja isegi kui ositi ongi nii, et to love is to lose and to lose is to die, on mul tegelikult alles need olulised inimesed, keda ma kõrgelt hindan, kelle (vaimset?) puudutust usaldan, ja selle juuni kätte ma igatahes ei kõnge.

Eelmise lause selgituseks: mu selle kuu teemalugu:

Jaan

"Kas sina siis suitsetad? Ma arvasin, et..."

Vastasin ausalt, kuigi üsna üldsõnaliselt, miks ma parasjagu suitsetasin.
Inimesed jäid kümneks sekundiks mõnevõrra kohkunult vait ning võtsid seejärel kiiresti üles uue teema.

Tekkis tunne, et vbla peaksin end ebatavalise väljaütlemise pärast õigustama, aga ei leidnud kohe sobivaid sõnu selle tegemiseks.
Ehk siis õigustan takkajärgi siin.

Tõsi on, et praegu ma tõesti poosetan kohati oma südamiku.. põlvevaluga.
Ei saa eitada.
Aga sama tõsi on ka see, et kui ma seda ei teeks, kui ma teeskleksin rahu, vaikust ja sujuvust, poosetaksin lihtsalt sellega, kui kangelaslikult vaikides ma oma valusid kannan.
Ning sel juhul ma lisaks edvistamisele ka valetaks.
Sest sittagi ma siin nii kangelaslikult ju.

+ mu alastus on mu soomus nagunii.

***

Muidu sisaldas jaanipäev eeskätt tohutute liha-, pähkli- ja salatikoguste hävitamist, veidi imelist Irise-pavlovat ja õunasiidrit lisaks. Mul läks NÄGU ümmarguseks kahe päevaga seepeale.
Vahele käisin jooksmas. Kohati täitsa vahemaasid lausa, mitte lihtsalt kilomeetrit poodi ja teist tagasi. Üldiselt olen endaga päris rahul, sest normaaljuhul ma jaanilaupäeval, jaanipäeval ja üldse selles kandis eriline spordipühvel just pole.
Rahulolu pärsib veidi fakt, et kui ma laupäeval tegin hästi natukene kõhulihaseid ka hajameelselt, siis täna e. teisipäeval needsamad kõhulihased ikka veel valutavad. See värk, et kui ma muudkui jooksen iga päev, ega siis ei viitsi lihaseid väga teha. Ning need raisad taandarenevad seepeale rutem kui pastöriseerimata piim hapuks läheb, muidugi.

Kirjutamisega ei ole joone peal. Ära solgitud rutiini taas normaalsuseks muutmine võtab vahel mitu katset.
See ei ole halb.
Halb oleks siis, kui enam ei püüakski.
Tagasilöögid on normaalsus, millega harjuda, leppida ja rahulikult võtta.

Like a beast

Ricky Martin valmistas mulle mõne aasta eest rämeda pettumuse.



Enne olin terve igaviku olnud veendunud, et laulu sõnad on: "She looks like a flower/ but stinks like a beast/ like every girl in history," ja selle põhjal rõõmsalt valmis põnevlema, et miks on ikka vaja homoseksuaalset meest, et naisi kui kehalisi olenedeid imetleda ning mõista - ja siis tuli välja, et seal oli tegelikult hoopis "...looks like a flower, but stings like a bee". 

Laul osutus ägedate sõnade tühistudes lausa põhjani tühiseks ning kogu mu homoseksuaalsete meeste läbinägelikkuse ja tundlikkuse teemal põnevlemine läks kah tühja.
Üldse ei tea ma nüüd enam ühtegi poplaulu, kus tunnistataks, et ka ilusad tüdrukud mitte lihtsalt et higistavad, aga see fakt ja kaasnev inimloomalik lõhn on omal moel täiega ägedad.

Jooksmisega saab muidu mõnusalt higi lahti ja saabuda koju märja ja rahulolevana. Siis pesta ja jahe vesi ning seep tunduvad puhastusrituaalina mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes.
Lükkan selle jama enda pealt maha.

Kõik see värk tuli meelde seoses sellega, et juba läksin omadega võssa e. jäi vahe sisse igapäevase kirjutamise ja jooksmise programmiga. Mingid siuksed õhtud, kui tulevad ootamatud külalised veiniga su pesumasinat parandama nt täiesti takistavad õhtusi jooksuplaane ellu viimast. Või see, kui peab homseks tegema poolteist kilo šokolaadikooki - sest ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik teha kooki, ilma esmalt šokolaadi, siis tainast ja lõpus valmis koogi serva maitsmata, aga pärast söömist ma pean vähemalt poolteist tundi vahet pidama enne jooksmist, muidu hakkab raudpoltkindlalt pistma.
Vihkan pistmist.
Aga hommikul oli vaja 6:20 tõusta.
Jätsin jälle päeva vahele.

Mõtlesin, et ei lase end ajutistest tagasilöökidest kohutada ja püüan siiski edasi. Lõpuks ei pea ma ju tingimata jooksma 100 päeva JÄRJEST. Võib ka joosta 100 päeva mingi ajavahemiku jooksul, mis on natuke pikem kui 100 päeva, on ju nii?
Aga juba jäänud jooksuaugu järel on kohemaid kuidagi palju vähem motivatsiooni end iga jumala päev tossudesse, dressidesse ning õue ajada. Tänane jooksmine nägi näiteks välja nii, et võtsin oma poja selga, sörkisin temaga sadakond meetrit edasi ja siis jälle tagasi. Seejärel viskusin päikese kätte pikali ja magasin kaks tundi, tähistades sel moel kena külma suvepäeva Kloogarannas ja oma väikeõe sünnipäeva.

Pole päris kindel, kas see värk kvalifitseerub nüüd jooksupäevana või mitte.

Hirvega kaljuserval

Nüüd on see aeg, kus mõistus peab Organismi pidevalt kontrollima, vastupidi läheks kõik väga kiiresti kraavi. Sest Organism nagu mingi paanikas hirv, võbiseb põõsastes ja on valmis igale lähenejale sõrgade või sarvede või mõlemaga äsama. Stressstressstress, ja terve põõsastik vabiseb kaasa, sest vaene keha vaevleb oma esivanemate taaga käes ja ei saa üldse oldud.
Esivanemad nimelt võitlesid oma geenide edasiandmise eest küünte, hammaste, sõrgade ja sarvedega (oot, selle teooria järgi oli minu esivanem mingi küünistega kits?! aa, eee... ah, misiganes: võrdlus tuli, võrdlus ka jääb) ja kuna neil selle tehnika abil selgesti õnnestus, siis nüüd tahaks Organism sama teha.

O: Eideke, me sureme kohe välja! Kohe! Nagu kahe kuuga! Mine tee ruttu üks laps, päästa meid veel enne süsteemi täielikku kokkukukkumist! Sest su väärtus on maa-daal ja kohe saavad kõik sellest aru! Kiirusta!
Mina: Ole vait, mu vaene kullake. Kusss-ss! See läheb mööda. Praegu ei tasu kuhugi kiirustada. Oleme paigal. Ootame. Puhkame. Pärast on parem, eks siis vaatab, mis saab.
O (värisedes): Ei ole parem! Ja ei lähe mööda! Mitte kunagi! Me sureme ära selle kätte! Tee midagi! Ükskõik mida!
Mina (läheb ohates mõne sõbra rinna naale nutma).
O (ulub): Ei, mitte seda! Mine tee midagi seal, kus sind ei taheta! Sest misMÕTTES ei taheta?! See on maailma lõpp, et ei taheta! Tee midagi!

Mina üritab Organismi kuidagi üle patsutada, ohjata, ümber veenda. Jooksutab teda, rihm käes, ümber poole linna, söödab teda kohvi, vahukoore ja šokolaadiga, isegi alkoholiga uimastamine on teema. Uued kleidid. Uued inimesed igal nädalal. Netisuhtlused öösse ja kallistused.
"Sa oled hea, ära muretse, kõik on hästi, maailm on valla, elu on põnev!"

Organism vahepeal isegi usub, aga vähimagi - vähimagi - müksu peale ujutab mu jälle stressihormoonidega üle ja ma olen sellest nii väsinud, nii tüdinud ja kurnatud, et nagu ei jaksagi teda enam rihmast hoida väga.
Pärast on piinlik.
Ja ei ole õigupoolest mingit vahet, kust need müksud tulevad. Tütarlapse isa, kes ongi vahel pisut järsk, teatas mulle küsimuse peale, mis teeb mulle muret minu tütre tulevase välisreisi juures: "Tal on telefon. Jutul lõpp."
Ja mina pidin kohemaid maha surema kohutavas hüljatus- ja mittehoolitustundes. Solvusin ja lõpetasingi edasisise diskussiooni.

Mingitest täpsematest müksudest rääkimatagi.

Huvitatud meestähelepanu on samas õudselt häiriv.
Sest ühest küljest nagu ei taha absoluutselt mitte kedagi lähemale kui kallistus, teisalt kallistusi nagu tahaks väga - ja eks ma siis katsu koos selle raevukalt rihmast rebiva Organismiga kuidagi manööverdada täpselt seal piiri peal nii, et keegi ei tunneks end valelootusi saanu, ärakasutatu ega kurva ja mahajäetuna.
Mina ise kaasa arvatud.

Kohati tahaks päev otsa kooke ja pekki süüa. Kohati ei taha üldse mitte midagi süüa. Närin töö juures vaevaliselt lõunaks kaasa võetud mandleid, saan mingi pihutäie toore jõuga kõrist alla ja joon kohvi peale.
"Kas sa inimese sööki üldse ei söögi?!" küsib sümpaatne arst juba teist ühist lõunapausi järjest. Ilmselt tal pole meeles, et on seda juba küsinud. "Me peame hakkama su hemoglobiini valvama, muidu kukud veel kokku keset tööpäeva!"

Aga vaevalt küll.
Inimesed ja nende Organismid on palju vintskemad, kui nad isegi arvavad =)

Vana ja hall

Teatud vanusest alates on inimese pealt otsa vaadates juba umbes näha, kuidas tal läheb.
Noored kuidagi on elastsemad, nad näevad algmaterjalist lähtuvalt üsna võrdselt viletsad-kaunid välja nii siis, kui neil läheb hästi, kui siis, kui neil läheb halvasti - aga kuskil pealt 30 hiljemalt hakkab ikka väga välja paistma mitte lihtsalt see, et liialt kahjulikke aineid tarbitud, vähe magatud, vähe treenitud, vähe (või valesid asju) söödud või vähe vett joodud, vaid ka lihtsalt see, et kortisool jookseb ja ei ole hea olla.
Vaatad inimesele otsa ja näed.
Meil, naistel, on küll sotsiaalselt aktsepteeritud viisid teeselda, et läheb veidi paremini kui tegelikult - meigiga saab üllatavalt ärksa näo pähe teha, kui ka tegelt on asjad väga hullud - aga siis ma võtan selle kraami näost maha, vaatan endale pärast dušši otsa ja püha kurat küll. Kuidas ma nii vana ja väsinud nüüd välja näen äkki?! Preili, mis teil viga on?

Liialt kohvi, liiga vähe und, liiga palju stressi, liiga vähe kallistusi.
+ nagu mu kena, hea ja tark kurusevend omaette pead vangutades ütles, kui mind pärast kursusetöö kaitsmist lumesaju algmete paiku koju tõi: "Ja sellise jama peale pean mina oma kallist eluaega kulutama!"
Võttes sellega  kokku meie uurimis- ja arendustöö metoodika (tuntud ka kui "haukuvat õppejõudu sisaldav") ainet, mitte minu kojutoomist siiski.

Homme on veel viimane seminar, siis on kooliga selleks semestriks kõik. Aga mul on lihtsalt äkitselt nii kõrini, et isegi neljas päev järjest jooksmas käia ei löönud endorfiine üles, ma lihtsalt ei viitsi, ei hooli, ei taha. Ei hooli.
Nägu on hall, juuksed on hallid - tõsiselt, neid halle juukseid tuleb järjest juurde, ja mul on siuke äge tooniv šampoon, millega nad ka välja paistavad jätkuvalt - silmade all on kortsud ja vasakul põsel mingi punni äärmiselt visa jälg. Vahepeal läheb väiksemaks, vahepeal suuremaks ja lausa päris punniks tagasi, aga ära ei kao.

Mõtlesin panna illustratsiooniks ühe pildi talvest, kui mul oli ka väga halb olla ja kaks tundi hiljem tõusis 38.5 palavik, aga pildid ei illustreeri midagi, sest samast seeriast on üks päris armas pilt ka:

Mina olen see kavalehega ja ilma sinise kampsunita eideke.

Jääknähud

Kui valu ei ole enam püsiv kaaslane, vaid tuleb ainult mõnikord, hallidel vihmastel päevadel, kui kedagi teist ei ole kodus ja sul on aega talle mõelda, kui sa siis surud endale sõrmed rinnanahka, üritades seal kripeldavat südant välja kiskuda, välja väänata nagu märga nuustikut, ja avastad, et naha pigistamine tegelikult ka aitas, nii et tekib kiusatus küüned sügavamale suruda ja vajutada  – siis on abi mõttest, et akuutne periood sai ju mööda.Tegelikult.
Need on ainult jääknähud.

Vahel ma mõtlen, miks me üldse otsime endale neid paganama paarilisi. Ma vaatan peeglisse ja isegi kui see on see hall päev, mil kedagi pole kodus, mu juuksed on veidi rasvased ja nahal punetavad mõned vinnid, silmad on värvimata ning seljas ripub T-särk, mille varrukad ja kaeluse ma ameerika krimkade õpetusel küljest harutasin (ükski naine ei näe tavalises meeste T-särgis hea välja!), ma säran. Loomulikult mitte õnnest. On ikkagi südamevaluperiood. Aga ma olen enda üle nii uhke, selle keha, selle vaimu, selle alistumatu rõõmsameelsuse üle ja ma pean endast nii väga lugu.
See rõõm enda üle, see särabki.

Ma suudan ju ise kõike, mida tahan suuta – miks, miks ma lasen end siis niivõrd haavata sellest, et mulle ei leidu sobivat elu- ja seksuaalpartnerit? Iga kord, kui ma loodan ühe leida, lõpetan alasti ja verisekskraabitud puusadega asfaldil lebades, õhku ahmides ning sügavas hämmelduses sellest, et kuidas saab olla nii valus lootusest loobuda.

Miks, küsin endalt peeglisse vaadates, miks ma üldse kunagi loodan mingeid selliseid värke? Miks mul seda vaja on? Mul on juba lapsed. Mind imetletakse täiesti piisavalt. Ma suudan seksuaalselt ennast ise rahuldada ja isegi teenin küllalt, et end selle üle õnnelikuna tunda. On eneseteostus, on põnevused, on töö, mida ma armastan...

Ikka, ikka oli vaja minna ning püüda seda täiusliku muinasjutu momenti isase ja emase vahel.
Nüüd valutab, halli ilma valu, külma suve valu, üksilduse ulg mu hallides silmades.
Miks mulle seda vaja oli?

Töö teeb vabaks

Mul on nii tore töö.
Esiteks, kuna ma töötan üle päeva, on iga päev reede.
Mõelge: kõik mu tööpäevad on reeded! Viimane kui üks!

Teiseks, nii registratuuris telefonile vastamine kui protseduurides vere võtmine on üleni mõnusad. Eriti meeldivad mulle need värviliste korkidega verepudelikesed ja nendes erinevalt käituv veri: osa muutub kollakaks-läbipaistvaks, osa klompub tumedaks hüübeks, osa kihistub ühtmoodi, osa teistmoodi - vahel ma lausa mõtlen, et võiks laborisse tööle minna. Sellisesse, kus saab ise verd võtta ja seda pärast analüüsida. Mõista kõigi nende erinevate pudelite saladusi ja saada teada, kuidas sisuga toimida, et õige vastuse saaks.
Ainus, mis mulle verevõtmiste juures ei meeldi, on tittede vered - need võtame kapillaarist ja ses pole mingit elegantset soonetabamise ja vahutades katsutisse voolamise kiirust ja sujuvust. Teed hoopis lapsele augu sõrme või varbasse ja siis 20 minutit pigistad seda toore jõuga, et piisav kogus verd kätte saada. Halvemal juhul laps ka röögib su peale kogu selle aja ja veel halvemal juhul keksib ukse taga laboriauto juht, kes tahaks vered minema viia, aga sa ei saa lasta tal seda teha, sest titt ei anna piisavat verekogust kätte veel.

Haavade sidumine on vastu ootusi üsna igav tegevus. Huvitav on ainult siis, kui on mingi mitteparanev nõmedalt tüütu haav, katsetad seal peal erinevaid vahendeid ja viimaks hakkab üks neist lõpuks mõikama. Siis seod sellega ja iga kord rõõmsalt vaatad, kuidas näe, aina paraneb! Mina avastasin, olen krooniliste haavandite uurimise pioneer!
Peamiselt on sidumine aga nüri käsitöö, kus tuleb salv, steriilsed lapid (nad ütlevad "haavatampoon", aga nojah. Mulle on sõna "tampoon" 19 aastat midagi muud tähendanud) ja neid paigal hoidev side kuidagi ilusti ja siledalt ümber inimese osa saada, nii et kuhugi ei jääks ebamugavat sõlme ja kogu kupatus samas iga väikese sikutamise ja nihelemise peale ära ei tuleks.
Olen lahendanud selle probleemi, toppides igale poole suka (selle pitskinda moodi) peale.

Või siis on vaja plaastrit vahetada. Selle tegevuse nimi on ka "sidumine", kuigi midagi ei seota. Plaastri vahetamine ongi täpselt nii põnev töö, nagu ta kõlab olema. Võtad ühe plaastri ära, puhastad haava, paned uue plaastri peale. Vahel paned plaastri alla ka veidi haavasalvi. Jee. Küll ma olen kasulik. Ega seda iga suvaline sõber või elukaaslane või kasvõi kuueaastane laps ei suudaks teha, ega ju.

Igasuguste papiribade kuses leotamine on haavadega võrreldes jumalast põnev - näe, on selline pastelsete värvidega riba, aga torkad selle kellegi topsi pandud pissi sisse ja ta muutub kohe erksavärviliseks ja põnevaks. Räägib haigustest ja probleemidest või nende puudumisest. Phmt lastakse need ribad muidugi ka masinast läbi, aga kuna õnneks meil masin vahepeal ajab täielikku käojaani, olen omandanud ka riba silmadega lugemise oskuse, suht pilgult ütleb ära, kui midagi on valesti.
Ja siis on need teised papiribad veel, kus saab vaadata, mis värvi valge riba pärast mingis eritises leotamist läheb. Kas läheb roosaks? Või tuleb sinine triip ja punane triip või ainult sinine triip? Jumalast põnev. Nagu alkeemia, noh, kuigi tegelt on päris keemia.

Niite on ka tore haavadest välja nokkida. Kuna see nõuab teatud osavust, tundlikku kätt ja teravat silma, tunnen end seda tehes päris tähtsa ja toreda inimesena. Eriti kui sisse ei lõika, sest siis ma teen mingit ägedat asja ja samas ei tee kellelegi haiget ja ei ole väga palju nuttu, hala ja minestamist. S.t. ma olen sisse lõiganud ka korra. Patsient ei pahandanud, panin plaastri peale ja kõik oli hästi, aga ilma sisse lõikamata on siiski kuidagi vahvam.
Teisalt, korra mul üks minestas ära ka niitide eemaldamise peale. Ja oli nuttu ja hala ja kõike. Aga see oli siiski erandjuht, selline ärev inimene sattus lihtsalt.
Muidu haiglas võtsime haavadest ka klambreid välja, see oli samuti jumalast muhe.

Ja siis saab palka ka.
Mul oli täielik elamus seoses sellega, et sõitsime lapsukestega Tartust koju ja mul oli sellise koogi isu, kus peal on besee ja vahel vaarikatega kohupiimakreem. Läksin siis poodi ja leidsingi sellise koogi, aga 400-grammist pakki polnud, oli ainult 900-grammine. Ja kilohind oli 7+ raha (mitte 5+ raha, mis mu meelest on ok koogihind ja millise hinnaga kooke seal täitsa mitu müügil oli. 400-grammises pakendis).
Ning ma sain selle ikkagi ära osta erilise hingepiinata, sest see oli see kook, mida ma tahtsin, ja mul üldse ei olnudki iga arvelolev euro ära planeeritud. Sõime kooki lastega koos rongis, pangakaardiga tükkideks lõigatud kujul, natuke jäi hommikusöögiks ka, ja oh. Milline otsustusvabadus! Tahan seda kooki, ostangi seda kooki, kõik. Side lõpp. Nii ongi.
Et nii ka saab, oli mulle tõsine üllatus ikka.

***

Kuna mu eksistents kuumab igakülgsest vabadusest - ma võin teha mida iganes ma tahan! olen üleni vaba olend! meeldida on vaja ainult endale! - mõtsin, et võtan ette väikestviisi raamide tekitamise.
Kirjutan järgneval 100 päeval iga päev vähemalt 200 sõna ilukirjandust ja käin iga päev jooksmas. Kohustust palju joosta ei võta, aga niivõrd, et paneks tossud jalga ja läbiks vähemalt pisikese allakahekilomeetrise ringi ümber pargi, nii palju nagu ikka võiks.
Lihtsalt et endale tõestada: ma suudan.

P.S. Et mitte jääda neutraalseks kirgi kütval teemal: pooldan kooseluseadust. Sest ei näe, et see kellelegi kurja teeks (v.a. üks lisavõimalus iseend lambist õnnetuks mõelda inimestele, kellele meeldib end õnnetuks mõelda), aga mõnel inimesel läheks vbla elus reaalselt kergemaks.
Päriselt kergemaks, nii et hulk mõttetut jama jääb olemata.

Iseenda tüdruk

Juba mitmendat päeva järjest on täiesti inimese moodi olla. Leebe, hell ja helge, valu lakkamise joovastus põksub pidevalt soojust kaelalihastesse ning väikesed asjad teevad rõõmu, ridamisi.
Tahaksin ses helguses kogu maailma kõigile lahendamiskergeks teha, aga niimoodi see muidugi ei käi. Igaühel on ikkagi omaenda jama, omaenda hakkamasaamisprotsessid ja need ei tarvitse minu omadega üldse sarnased olla.

Aga mind aitasid kirjutamine, kehaliselt pingutav tegevus ja inimestega suhtlemine hästi palju. Hästi-hästi palju kohe. Tõtt-öelda olen täiesti vaimustuses, et nii ruttu selle südamevärgi valutava põlve peaaegu korda sain. Mitte et ta oleks kasutuskõlbulik uue maratoni alustamiseks, aga ta, kurat, vähemalt ei valuta kogu aeg!
Ja see on puhas võit. Esialgse tunde järgi oleks vbla aasta otsa pidanud südamikumõra kokku kasvatama.

Kogu see sissejuhatus on siin tegelikult seepärast, et sel hetkel, kui ma umbes verd oksendasin ja kogu keha ütles kogu aeg, et valesti, kirjutasin muuhulgas ühe luuletuse. Enda väljaelamiseks, selleks, et saaks üldse hingata kuidagi - aga mul on tunne, et ta sai hea kogemata. Oleks ilmselt veel parem, kui lugeja ei teaks midagi autori viimase aja elukäänakutest, aga vbla on siiski nii ka.

Iseenda tüdruk

Käisin eile linnas peol.
See oli hea pidu,
naeru, plaksutamist ja puusanõkse täis.
Ma jõin ja naersin, tantsisin
kergel muretul moel, ning see aitas.

Koju kõpsisin kõrgetel kontsadel,
kõrvus õõtsumas rõngad, kaelas hüppamas keed ja
keegi mees ütles “Vau!”
kuid teine ta kõrval
pillas pilkavalt: “Kuule, jõulud on möödas,”
ja ma tundsin end kohutavalt.

Kõndsin edasi, pea püsti ja kingad kõpsumas,
mida muud ma pidanuks tegema,
ja alles kaks tänavat edasi taipasin:
ma pidanuks nende kolme juurde minema,
jõulu-kutile otsa vaatama ja ütlema,
et rääkisin päeval mehega,
keda olen kolm aastat armastanud
ja kes ütles mulle täna lõplikult ära,
et ei.
Ei, meil ei tule midagi.
Seejärel käisin peol,
heal peol, kus olid sära, sukad ja võltsteemandid,
kus ilusad naised võtsid riidest lahti,
rahvas plaksutas
ja mina ostsin endale suure pudeli siidrit,
teatasin, et kavatsen olla suurejooneliselt õnnetu,
kõik kuradile saata,
ning seda ka tegin.
Ja nüüd tema sõnad
rebisid minusse uuesti augu.
Kas ta ka mõtles
oma hooletut õelust pillates,
et ma võin olla õnnetu,
et mul võib olla raske
ja ta võib-olla teeb mulle haiget –
või mõtleski ainult sellest, et
tal on loomupärane õigus ette kirjutada,
kuidas peavad välja nägema
ilusad naised, kes oma koduteel temast mööduvad?
Kas ta võib-olla usub,
et maailmas peab mingi kord valitsema,
või koguni seda,
et tema peaks saama maailmakorda ära määrata?

Ise vahel mõtlen,
et mina ei julgeks.
Liiga suur vastutus.

Mul ei ole selle kolmeaastase armastuse särki,
aga on mu enda eilne peokleit,
siidine, litriline, õhuline ja imekaunis.
Surun nina kangasse:
õhkõrnalt aimatav higilõhn,
veidi parfüümi,
mingi tabamatu daamilik pahelisushõng;
oh, nii hea!
Ja ma armastan seda ja iseend,
ma armastan end, nagu oleksin iseenda tüdruk,
nuusutan oma lõhna,

ma armastan iseend.

Vabanemine, algus

Vesi tuleb taevast, see taevas on hallll, puud nii rohelised - tumedad suverohelised juba - ja maailm võtab vaikselt seda kuju, kus mu elu on täis pigem võimalusi kui kaotusi.
Muidugi on mingid asjad, mis üldse ei ole teema, mis ilmselt niipea ei ole teema - aga see, et mingitele teemadele ei pööra tähelepanu, tähendab tegelikult seda, et saab teha muid asju ja oo.
Vabadused.
Võimalused.
Mõelge, mul on tegelikult lõpetamiseni ainult pool aastat. Kursusetöö on valmis phmt (tänu i-le, kes võttis mind motiveerida imelise järjekindlusega) ning juhendajalt absoluutse heakskiidu saanud, kõlbab ka lõputööks, kui lisan veel ühe peatüki hooliva õendusabi tähtsusest. Praktika on tehtud ja selle paberid ning -tööd peaaegu korda aetud.
Pool aastat, ja ma võin minna kuhu tahes.
Teha mida tahes.
Ma võin võtta oma lapsed ja mõneks aastaks riiki vahetada. Võin linna vahetada. Mul on luulekogu jagu materjali koos, vaja ainult asju ajama hakata. Mul on peaaegu valmis romaan. Mul on seljanõgu nagu unelm ja paar sinihalle silmi, mida kiidetakse üle päeva igasuguste inimeste poolt ikka ja jälle (ma pole siiamaani aru saanud, mis neis erilist on peale selle, et nad on minu omad) ning suu, mille puhul ma saan aru, kui suur ta on, ainult praegu, kui ma vähe naeratanud olen ja kui siis aeglaselt jälle naeratama asuda, ma korraga tunnen, kuidas see naeratus aina venib ja venib laiemaks, ja taipan, kust mu poeg oma ilusa suure suu on pärinud.

Oh, see hommikune õunasiider ja me Adaga koos kumbki oma arvutis istumas, vaheldumisi juutuubist lugusid valimas, laisk vikerkaar vormub taevasse ja kuhugi ei ole kiiret!

Jooksev naine

Mõnikord teevad unenäod ikka oma väga-parima, et ärkaksin stressitasemega, millega pean voodis jupp aega rahunema, enne kui tekib mingi motivatsioon end sealt välja veeretada.
Nagu misasja.
Mida, aju, mida?! Miks on vaja genereerida unenägusid, kus ma olen täiesti uskumatult nõme, imepäraselt ja irreaalselt nõme - nii nõme, nagu ma poleks ka 15-aastasena olnud - ja samas kõik see põde ja süütunne ja häbi on umbes nagu mu praegusel minal oleks seepeale? Kus on õppetund?

Et olla hea on tegelikult siiski parem kui olla halb?

Rsk, mu alateadvus on ikka veel nii lame, nii lame. Mitte kunagi ei saa ma sealt mingeid ägedaid tarku ja sügavaid sõnumeid, alati on mingid ilmselged asjad kerges soustis või siis mõttetu lihtsakoeline meelelahutus, vahel ka tapmise ja tagaajamisega.

Aga need tänased unenäod olid ikka klass omaette.

Teine uni veel läks kuidagi. Seal ma põhiliselt jooksin ning kui ma ka millegi muu kohta ei saa aru, et miks, aju miks?, siis see on vähemalt loogiline teema.
Olen viimasel ajal palju jooksnud ja kuna jooksuvõime määrab suures osas ära see, kui palju valu ja ebamugavust sa oled parasjagu valmis ära kannatama, mul aga on nii sitt olla pool aega, et phmt saab füüsilise valuga vaimset lämmatada ja nad taandavad teineteise ära, olen jooksnud ka silmapaistvalt kiiresti, mitte ainult enda kohta päris pikalt ja kaua. Ise ka imestan kohati, et kuidas jaksan.

Unes, niisiis, oli mu elus halb hetk. Peaaegu nii halb, nagu esimese unenäo järel päriselt olnukski, võib-olla mõnevõrra halvem, kui päriselt on, ja siis ma ei osanud enam muud teha, kui viskasin kuskil ebamäärasel Mustamäel või hoopis kuskil Silikaadi peatuse kandis või ma-ka-ei-tea-kus oma koti suvalise pingi peale ja jooksin kahe teismelise sõbraga võidu.
Algul olid nemad kõvasti kiiremad, aga kuskil 200-300 meetri järel väsisid ära, mina selle aja peale hakkasin aga alles hoogu sisse saama. Nemad jäid kuskil autode vahel seisma ja naerma, mina lihtsalt jooksin sealt minema, ei teadnud kuhu ega omanud ka mingit ettekujutust, kuhu kanti jõuan: mingid võõrad kohad, võõrad majad,võõrad bussid... vahepeal väsisin, kõndisin 100 m, kuskil sõitsin huupi paar peatust ühistranspordiga, ja jooksin jälle edasi.
Lõpuks olin ilmselgelt teises dimensioonis, tänavatele tekkisid hobuvankrid ja majade ümber kollased õlgedest hernehirmutised, ja ma hakkasin läbi jooksma mingeid oma eluloos tähenduslikke punkte, et aru saada, mismoodi ma siis siin maailmas toimin; kas on veits parem seis kui seal, kust ma jooksma asusin? Jooksin neid paiku läbi, rääkisin elanikega, oma sõprade ja sugulaste ja õpetajatega, ning sain aru, et absoluutselt sama sitt on. 
Halbus oli teiselaadiline, aga samaväärne eelmise maailmaga.

Lõpuks jõudsin kuhugi hobusetalli, kus nad hoidsid mu eelmist, jumalikku kehastust, hobuse kujul. See oli kuidagi normaalne, et ta seal oli ja et ta hobune oli, ja ma seisin latri ees ning ohkasin, et näed, näed, kunagi kui me jumal olime, oli elu nii paljutõotav, aga nüüd on nagu on. Sina oled hobune, mina olen... maiteamis.

Ja siis läksin välja ja jooksin edasi. Suvalises suunas.

Mõnes mõttes oli see nagu isegi vastuvõetav uni. Sümboolse olukorrakirjeldusena suht adekvaatne, kuigi ärkasin peksva südame ja kõrge muretasemega veres.

Aga see esimene unenägu, see oli küll täiesti pälvimatu. Ausõna. Võeh.
Võeh!

Hoida

Disclaimer: järgnev tekst ei ole etteheide, kuigi on veidi edvistamine.

Mõnikord on mul kohutavalt puudu mingi sel hetkel natukene suurem ja targem inimene, kes paneks mulle käed keskmise survega (mitte õrnalt ega ka nii, et liigesed raksuvad) ümber, hoiaks, naeraks mu üle sõbralikult ja ütleks, et hei, õeke. Kõik on korras. Sa oled korras. See läheb mööda. Sa oled, kes sa oled - ja see on hästi.
Maailm läheb hästi.
Sest jaa, ma tean seda ise ka, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine,  kõlavad nad reaalselt nagu lohutus.
Kui ma neid ise endale ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine! Sa tead küll, kuidas asjad käivad! Vajuta neid nuppe ja tööta!"
Toimib küll, aga kõlab kaunis kalgilt. 

Mõtlesin selle asja üle natuke - et miks mul on vaja kedagi teist kallistamiseks, kui olen ometi ise - ega leidnud muud vastust, kui et inimesed ikka otsivad endale mingeid teisi inimesi. Karjaloomad nagu me oleme. Teise inimese soojus tõestab väärtust ühiskonna jaoks ja eksistentsiõigust.
Läksin panin ise käed kellelegi ümber ja ütlesin, et läheb mööda. Äkki on abiks.

Ja kui pärast jälle kurb hakkas, mõtlesin kerge õuduse ja eneseimetlusega, et vbla see ongi mu ainus valik. Sest vbla ma olengi kõige suurem ja targem inimene, keda sedasi isiklikult tean, ja vbla see ongi minu töö - olla see, kes paneb enda ise kokku ja kui parasjagu suudab, sirutab käe ka neile, kel vaja on? Et kes tahab, saab kinni võtta?
Muidu, kui ma ei suuda, ega ei siruta ka. Ma ju tean, kuidas ennast kokku panna, mida selleks vaja on, mida ei tohi ja millistel hetkedel tuleb teised kuradile saata, endaga hell olla ja hoopis iseennast kallistada.
Omaenda võimete piire tuleb tunda.

Aga ikkagi. Täna ja eile kaks inimest, kes kannavad mu eest tõesti 0 vastutust, sirutasid käe.
Päris ma ei rõõmustanud.

Oma elu

Nägin öösel inimsõbralikke unenägusid ja ärkasin inimsõbralikus meeleolus.
Ei oska öelda kumbapidi loogika kehtib - kas tuju parandas alateadvuse öine sõbralikkus või ilmnesid paraneva tuju tundemärgid esmalt lihtsalt alateadvuses ja unes?

Igatahes tegin selle leebe hommiku järel päev otsa kasulikke asju, vaikses, rahulikus ja laisas tempos, lugedes vahele päikese käes raamatut ja süües igasuguseid maiuspalu lihtsalt seepärast, et neid oli ja nad ei tundunudki vahelduseks vastikud. Sirelid hakkavad jälle lõppema, mingil magusvalusal moel mõjuvad närbunud õiseservad kohaseltki, ja seda innukamalt ma oma mittedepressiivse väikelinna vahel luusides nina neisse surun ja neile naeratan. 
Kõik kaduv on kaunis. 

Või oot! Misasja?
Tähendab, see ei olnud see meeleolu, mida ma tahtsin siia! Mingid pagana kaduvad sireliõied... see sirelinukrus, see on nagu ajukatk, roomab igale poole sisse.
Vabandust!

Tegelikult tahtsin jõuda hoopis selleni, kuidas ma sel päiksepäevajärgsel õhtul koridori koristasin.
Meil on ette nähtud iga nädal koridori pesta, korterid kordamööda, ja kuna põhimõtteliselt on kord nädalas oluliselt tihemini, kui ma omaenda põrandaid pesen korteris - oluliselt tihemini - ei ole mul üldiselt selle tegevuse suhtes mingit erilist vaimustust. Ma teen seda, aga iga kord mõtlen, et päh. Miks? See on jumalast puhas põrand ju, miks seda koristada?
Aga seekord oli keegi mingit läga tilkuvat värki üles kolmandale korrusele vedanud nädala sees, lisaks sadas vahepeal vihma ja põrandakividele olid kuivanud porised kingajäljed ja omajagu oli sisse veetud ka liiva ja puulehti, ning niimoodi koristada on hoobilt palju toredam.
Mulle meeldib tunda, et mu tegevusel on sisu.

Pesin põrandat ja meenutasin, kuidas mina (kirjatööde spetsialist) olin hiljuti andnud korteriühisuse esinaisele meie viimatise koosoleku protokolli, kus punktina viis oli kirjas: "Krt 6 tõstatas koridori koristamise küsimuse. Arutelu. Otsus: hakkame paremini koristama."

Krt 6 tähendas siis korterit, mitte kuradit. Kuigi mõtteharjutusena oli päris tore protokolli vaadata ja mängida, et krt siiski tähendab kuradit ja tegu oli katlarühma koosolekuga põrgus ja mis probleeme siis kuraditel ühist katelt kasutades elus esineb. 
Selline muretu vahemärkus, millel ei ole mingit seost järgnevaga.

Ja siis mõtlesin veel, kuidas ma küll olen üldiselt püüdnud alati koristada, kui on minu kord, aga paar korda siinelatud 5 aasta jooksul olin õigel nädalalõpul ära, korra unustasin ja korra, selle aasta jaanuaris, olin nii haige, et tuli korraks küll meelde, aga läks siis jälle, ilma et ma midagi teinud oleksin.
Huvitav, kas nad pahandasid, mõtlesin ma, ja kas see, kui haige ma olin, peaks neid huvitama selle fakti kõrval, et koridor oli koristamata?
Aga mis see minu asi on, lõpuks, mõtlesin seejärel üsna rõõmsalt. Ma olin haige. Ja isegi kui poleks olnud: inimesel on õigus teha vigu. Ja nii ongi. Alati ja igal ajal, meil on absoluutselt alati õigus vigu teha, sest me oleme inimesed ja see käib nö. ameti juurde, ja miks, mis täpselt ja mis alustel pole absoluutselt kellegi teise asi, me ju teeme nagunii oma parima alati ja rohkem ei saa keegi nõuda.
Anda oma parim ongi piisavalt hea, ükskõik, mis siis ka välja tuleb.

Ilmselt said pühendunumad päevikulugejad juba aru, kuhu ma tüürin selle jutuga =)

Aga mina ise olin üsna üllatunud ikkagi, kui mu järgmine mõte oli, et oo, aga see kehtib ju ka armuasjades: et igal inimesel on õigus teha vigu!
Arvestada viltu.
Hinnata valesti.
Teha haiget endale või teisele või kasvõi tervele jalkameeskonnale korraga. Sest vahel läheb ka nii. See käib inimeseks olemise juurde.
Aga kuni ma olen andnud oma parima, pole kellelgi teisel midagi kobiseda. Vastutan ainult enese ees, vastutan küsimuses "kas see oli mu selle hetke aus parim?"
Ja kuni tegu polnud teadliku enesehävituse või tahtliku julmusega, oligi see ilmselt mu aus parim ja kõik on põhimõtteliselt hästi.

Elu on teadustöö, mille käigus me kõik uurime innukalt küsimust: "Kuidas elada hästi, mõttekalt ja õnnelikult?" Töötame läbi kirjandust, viime läbi katseid. Igati normaalne on, et ajuti on läbiviidud katse tulemuseks: "Igatahes mitte niimoodi".

Ja mitte kellegi teise mõtted selle kohta ei oma mitte mingisugust tähtsust. Nad ei tea asjaolusid ning ei peagi teadma.
Elagu oma elu või midagi.