Värk Viljandis

See Viljandi värk – see on ikka rõõmsatele inimestele mõeldud. Käib niimoodi, et teed enda seestpoolt lahti ning sööd siis õhkjuurte abil muusikat, rütme ja karjatunnet nagu vahejaam kunagi. Särised ning õilmitsed, kroonlehed laiali, võtad kõik sisse ning annad sama hooga tagasi ja edasi ka. Oled sülemi osa, üks närvirakk ühtset ülevat meeleolu tuksuvas organis.
Ma tean, olen seda olnud korduvalt ja korduvalt.

Aga kui sa enesealalhoiu nimel funktsioneerid parasjagu ainult üsna kitsas emotsioonivahemikus, milleks põhimõtteliselt on „asisest töömeeleolust“ kuni „rahuloluni tehtud tööst“ ja no äärmisel juhul ka „tööjärgse lõõgastumise naudinguni,“ on festival täiesti mõttetu.
Mitte otseselt piinav, aga – mõttetu.
Kui sa ei saa (või ei oska) end lahti teha ja hoiad oma õhkjuured hoolega vastu ihu, ära parem üldse tüki sellisesse kohta.
Kogu selle aja, mis ma Viljandis passisin, vasardas peas teadmine, et sel ajal võinuks vaadata filme või kirjutada või ujumas käia või kirsse korjata või tikreid või herneid süüa või teha midagi muud oluliselt meelivamat, produktiivsemat, isikliku arengu jaoks olulisemat kui kõõluda rahvast täis kärssavkuumas linnas ja loota, et mul hakkab millegipärast tore seal. 

Kurat, isegi Ironman 2, ülihalb film, pakkus mulle rohkem rõõmu, sest sain seda vaadata emotsionaalselt turvalises, omaetteolemist pakkuvas kohas, kehakatteks ainult paar aluspükse, ning kõige talumatumalt igavamates kohtades tegin vahepeal kätekõverdusi või sörkisin päikesepaistel välikempsu ja tagasi ning kaanisin külma kaevuvett.

Ei, jaa, muidugi oli häid asju ka sel festivalil, loomulikult oli.
Näiteks istusime lastega (minu omad + vennatütar) alkopoe trepil, sõime jäätist ja mängisime loomamängu (üks ütleb looma, teine ütleb uue looma, mis algab eelmise looma lõputähega). Ja kuna meil oli nii tore, sõime pärast jäätise lõppu edasi kotis olnud pähkleid, singisaiu ja kreemirulle ning muudkui mängisime.
Kuni tuli seltskond (mu mälu järgi otsis Poeglaps parasjagu s-tähega looma, kes ei oleks siil, siga, sinikaelpart, sisalik, suslik, siig, sabatihane, sipelgas, saksa lambakoer ega sebra), kes ei tahtnud alkopoest mitte jäätist, vaid alkoholi, oli seda ka eelnevalt tublisti pruukinud ja polnud tagatipuks ka omavahel kõige paremates suhetes (loe: üks suuremat sorti volukas lubas teisele, palju pisemale, vastu lõugu anda korduvalt). 

Siis me istusime edasi, sest ma otsustasin kellegi löömise korral politsei kutsuda, aga kui ma oleksin minema läinud, poleks ma ju näinud, kas on vaja kutsuda.
Kuna mul lisaks valvsale on ka lõbus, lahke ja õrn loomus, hoiatasin potentsiaalset lööjat ette, et nii võib juhtuda (+ mulle ei meeldi, kui minu laste juuresolekul väga variatiivfüsioloogiliselt ropendatakse ja pidin nagunii märkuse tegema). Mispeale tema õigustas oma vägivallaplaane sellega, et parasjagu poes olev tüüp on värdjas ja selliseid peabki lööma ning mina juhtisin tähelepanu sellele, et endast poole pisemaid ikka ei tohiks, isegi kui nägu üldse ei meeldi.
Lõpuks koorus välja, et vaenulik element oli üritanud tema ratast ära varastada, mispeale minu vägivallavastased argumendid kippusid otsa saama, aga löömiskavatseja sõbrad vedasid ta ka juba minema, sest kes see ikka tüli tahab. Nad sõitsid (natuke siksakis) minema täiesti varastamata ratastel ja sellega asi loodetavasti jäigi.

Ehk ei tabanud vargussaatus ka ühtegi teist ratast. 

Aga loomamängu ja linnapikniku tuju oli mul igatahes läinud sellega, kuigi Poeglaps suutis välja mõelda sellise olulise looma nagu sinitihane ja mõned raundid veel tegime.

Ja siis oli tore veel see hetk, kus ma natukene oma emaga juttu sain ajada (ema klatš on alati parimat sorti, aga seda antakse üliharva) ja see, kus ma sõin täiesti ülemäära munavõid natukese näkileivaga.
Ja Murca. Mul on tunne, et Murca suhtleb hästi, et see värk on tal käpas.
Veits kadedaks võtab.

Aga siis olid lisaks need (mees)kodanikud, kes ridamisi tõdesid, et tuttaval tütalapsel eelmisest postitusest on õigus, ja saavutasid selle, et lähen homme esimese asjana oma veits välja kasvanud juukseid maha lõikama jälle, sest paraku ma olen väga kergesti provotseeritav tegema igasuguseid asju lihtsalt seepärast, et neid ei peeta mulle sobilikuks. Ja veel päike ja kuhjuv ebakindlus, kuidas inimestega suheldakse ja...
Ja lõpuks lugesin ühe käimisteedest veits eemal asuva maja trepil uhkes üksinduses raamatut "Kaevajad" ning sõin juustu. Polnud ka paha.
Aga järgmistel päevadel enam Viljandisse tagasi ei läinud.
Fakk, see festiveerimine on mingi õnnelike sotsiaalsete inimeste värk ikka.

Mahedalt kui siid

Estcon oli.

Et ma olen üsna vähe käinud (neljas aasta siis seekord), ei ole ma päris kindel, kas mu üldistus pädeb, aga  jäi sisse säärane tunne, et üritus 2014 oli selline hästi tüüpiline, natuke lõdvavõitu Estcon, mis juba ootab järgmise aasta kolimist ja sellega koos loodetavat uut hingamist ning ürituse juurde naasvate ulmehuviliste suuri masse.
Et meeldiv oli küll, aga sellisel raugel moel, nagu nädalalõpp metsas ilusa järve ääres ikka meeldiv on. Spetsiifilist kirjandus- ja kultuurielevust jagus Stalkerite jagamisse (hääletasin usinasti ja kuigi mitte ükski minu absoluutlemmik esikohta ei korjanud, olen tulemustega üldjoontes - ja kohati lausa väga - rahul) ning ulmejututöötuppa.
Aasta elamusteks sattusid olema ent hoopis koerad, kes olid dekoratiivsed ja isikupärased ja igal pool kogu aeg.

Pildi tegi Kilpkonn. Ei, tõsiselt!

+ äike ja vihm.

See oli parim. Absoluutselt parim. Pa-rim!!
Lisaks võib öelda, et Kilpkonn tegi palju toredaid pilte.

Olid küll ettekanded, aga pigem sellises vabas vormis, arutlevad ja mitte niivõrd uut infot jagavad kui ettekandja isiklikku arvamust ohtranäiteliselt kokku võtvad. Ühtlasi, kui külalise tund välja arvata, tulid ettekanded puha inimestelt, kes ikka Estconil ettekandeid peavad (mul on väga kahju, et viimasel hetkel selgusid ühel ajal olema ulmekirjutamise töötuba ja Sashi loeng "Kaaluprobleemidest ulmes", see viimane võis kirjelduste põhjal olla ürituse parim esinemine, aga jäi mul kuulmata), kuna kaks välisesinejat jätsid ette hoiatamata tulemata. (Mismõttes sa teed siukest asja, et oled esineja ning lihtsalt jätad tulemata?!?!?! Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii saama, et lubad ja siis isegi ei anna teada, et kavatsed üle lasta!!)

See välisesineja, kes tuli, nimelt Nikolai Karajev, tundus olevat imetore inimene, aga ma sain tast ja tema tegevusest kirjaniku, tõlkija ja eriti kriitikuna tunniajase esinemise kiuste vähem teada, kui tahtnuks. Seda isegi hoolimata sellest, et jõlkusin temaga kaasa piisavalt, jätmaks Ulmegurule (kes on mind palju kordi näinud enne) muljet, et olen esmakordselt Estconil viibiv ja seni kõigile tundmatu Karajevi naine, sest nojah. Ma väga vinge vestluse vedaja paraku ei ole ja kui ma eraldi ette ei mõtle ning soovitatavalt kirja ka ei pane, tulevad head küsimused pähe alles oma kodu turvalises süleluses jälle.
Phmt jäi asi seisu, et "sellest inimesest tahaks rohkem teada".

Pildi tegi.... Kilpkonn.

Seoses Ulmeguru avaldusega minu võõrapärasuse kohta (ja sellega, et ka Veiko Belials ei tundnud mind ära) tuleb tõdeda, et ma olen vist tõesti isegi möödunud aastaga võrreldes natuke alla võtnud. Eriti kuna sihandane veidi kahtlase väärtusega kompliment tuli samuti: "See et sa oled sedasi natuke kõhnemaks läinud, sobib su kehale väga hästi. Aga nägu on läinud kurjemaks kuidagi."
Ise nagu ei märkagi, v.a. et riided on vähem ümber ja vajan uusi bikiine hädasti.

Aga vbla on asi ka juustes. Neid on natuke vähem ja üks tuttav tütarlaps põrnitses mind natuke aega kahtlustavalt.
Tuttav tütarlaps: "Miks sa juuksed ära lõikasid?"
Mina: "Mmm... no seepärast, et tahtsin."
Tuttav tütarlaps: "Aga miks?"
Mõttepaus. Tõesti, miks tahab inimene juuksed ära lõigata? Tuli mõte, et tahaks, ja miski ei takistanud? Tore on ju teha seda, milleks tuju tuleb?
Aga ma ei jõudnud seda vastust veel sõnastama hakatagi, sest tuttav tütarlaps võttis teema juba kokku ära: "Sulle sobisid pikad juuksed."

Tagasi Estconi juurde: programm oli vast koostatud selline natuke pehmem kui eelmisel aastal, aga kuna kaks olulist esinejat jäid tulemata, tundus veidi vedelapoolne. Mis ei ole sel tasemel veel kuradist, aga enam pehmemaks ei saa vormi lasta, kui asi üldse ulmeüritus ja mitte niisama läbu tahab olla.
Rahvast oli natuke vähem kui mõnel eelmisel aastal, eriti uusi inimesi, ja raamatujuttu vähemalt mulle jagus kah vähem. Või siis oli asi selles, et tavalisest rohkem oli venekeelseid raamatuid puudutavaid jutte, aga ma ju ei loe vene keelt. Hea, kui saan "grof" ja "davlenije" öeldud. Miska need vestlused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest jälle välja ja mul oli tunne, et kaasa pole kuskil rääkida.

Pildi tegi Jaile.

Laupäeva hommikusse pakkus toredat vaheldust R., kes lõikas noaga näppu ja minestas seepeale ära. Sain end kohe kasuliku ja tähtsana tunda, kuigi mu ainsad reaalsed tulufaktorid olukorda olid asept ja võime mitte hirmuda ning võtta asja lõbusalt. Siiski: ka need on tegelikult arvestatavad kasutegurid.
+ natuke jooksis ta ju verd ka.
See on ikka tore ju, verest ei ole mul veel kõrini saanud üldse =)

Siis olid lauamängud, mis on ikka toredad, ja joomine, mis on hobi, millele ma väga ei saa pühenduda, sest ma jään magama lihtsalt, ja lobisemine, mida ma oleksin võinud ja tahtnud arendada Päris Vestlusteks, aga kui olin paarile inimesele peale käinud ja nad ei (osanud? tahtnud? taibanud?) vedu võtta, sai mul jaks otsa ja selle asemel mängisin veel natuke lauamänge ja sõin tomatit ning vardas küpsetatud põssast järele jäänud kamarat.

Aa, õige küll: lisaks koertele oli meil üritusel ju ka siga!

Ka selle pildi tegi Kilpkonn

Süüa sai hästi, voodis magada on imeliselt hea (iga larpar teab, mis kvalifitseerub mugavustega ööbimiseks, ja soe vesi, dušš, sirgete seintega üsna tolmuvaba tuba, puhtad linad ja madrats, mida sa ise ei pea seljas kohale vedama, annavad kokku kõik olulised mugavused maailmas) ja äikesehood andsid ka põnevuse ja lõbususe osas päris tubli tulemuse.
Joosta sai, ujuda sai, pesta sai, magada sai... No mida sa veel tahad?!

Ainult et tegelikult näidati mulle pühapäeva õhtul veel Monty Pythonit ka otsa, mis muutis kõik kaks korda paremaks, oli täiesti närimata kont ja elu on ilus.

Pole midagi ebanormaalsemat kui normaalsus

Tuleb nädalavahetus.
Mul on selleks plaanid.
Plaanideks on kõik asjad koos ja pakitud, kõik tänaseks valmis olema pidavad tööd on tehtud ja ära saadetud, arvel on piisavalt raha, et osta pileteid, süüa ja jääb ülegi, ning esmaspäeval peaks tulema uus palk eile ära saadetud töö eest.
Korterist viisin kõik erinevad prügid nende erinevatesse ladustamiskohtadesse laiali, isegi kompostiämbri, mis oli ainult komveerand-täis, viisin kompostihunnikuse tühjaks ja pesin puhtaks - kell 6:20 hommikul, sest äädikaärbsed ei pea saama seal elada lihtsalt niisama ja omaette, kuni mina ära olen. Oma toa võtsin tolmuimejaga üle, köögi pühkisin harjaga, nõud pesin puhtaks, pesukorv on ka peaaegu tühjaks pestud. Ainult lastetuba on selline, et sinna hea meelega sisse ei astu.
Lastele, muuseas, on minu äraolekuks silmapealhoidja leitud, nende kohver samuti maaleminekuks kokku pakitud (kell 6:50 hommikul) ja koju Tütarlapse lauale on jäetud nimekiri asjadest, mida nad peavad tegema peale ärkamist ja enne nutiseadmetesse sukeldumist (muuhulgas oma tuba koristama).
Nädalavahetuse järel tuleb mul kaks töövaba nädalat (mitte puhkus, mul on lihtsalt paindlik graafik) ja siis kohe palju tööd (mis tähendab palju palka ja üldse mitte nälga suremist augusti lõpus, jee).

Tähendab, ongi kõik olmeline hästi.
Nädalavahetuseks on kõik valmis ja kokku lepitud, telefon ei ole koju ununenud, jalad ei ole alt ära kukkunud ja kui see saabuv üritus möödas on, saan kaks nädalat jooksmas käia ja romaani kirjutada ja sellega kõik mu kohustused piirduvadki.
Ülejäänud aja ujun, laisklen, magan ja sülitan lakke.

Hämming lausa. Mingi peaaegu täiesti pretsedenditu juhtum lähiaastate mälu jooksul, et ei olegi mingit "äkki-kuidagi-veab-välja" näljasurma olukorda suvel puhkuse ajal, pole ei eufooriat ega tragöödiat, ei erilisi unelmaid ega plaane, ei muresid ega pingeid, lihtsalt vaba aeg ja laisk oleskelu.
Peaks äkki mingi kohustuse endale kiiresti organiseerima? Otsustama, et pean tingimata langevarjuga hüppama, Alpidesse ronima minema või pidama ettekande plastmassiühendite mõjust planeedi magnetväljale (et leida ajuvaba teema, millest ma ühtlasi mitte midagi ei tea)?
Või peaks hoopis pea vastu seina katki peksma? Kellegagi tülli minema? Selle natuke tuimemaks tõmbunud põlve pihta haamriga virutama?

No lihtsalt selleks, et end turvalisemalt tunda.
Normaalne rahulik elu, see on nii ebatavaline, et tundub juba eos kahtlane.

Väsimuse uued nüansid

Mäletate, ma kunagi talvel-kevadel kurtsin, kuidas väsinud? Väsinud, väsinud, väsinud, ei jaksa olla, ei taha teha, ei hooli, ei suuda, tahan ainult magada, viuviuviuviuviu?
Ja no kui ma meenutan, siis siiralt oligi väga rõve olla.
Aga nüüd on nii, et väsimus mõjub mulle suurepäraselt. Üle kuue tunni öö kohta naljalt ei maga, argipäevad on täis liikumist, mõnusat-mõõdukat töökoormust ja õueõhku ning see kõik kokku hoiab mind pidevalt seisundis, kus ma väga ei mõtle millestki, ei tunne midagi, ei taha midagi ja keskendun lihtsalt jooksvale hetkele. Teen seda, mida parasjagu on vaja teha, mõtlen, mida parasjagu on vaja mõelda ning Organism võtab vahelduseks asju väga rahulikult. Jookseb, kui on vaja joosta, töötab, kui on vaja tööd teha. Muul ajal istub niisama.
Ainult siis, kui tuleb juba kolmas mees hommiku kohta, kel sooned täiesti nähtamatud on, hakkab ülahuulelt higi nõrguma, sest kurat, kurat, kurat, ukse taga on järjekord ja ta siis tuleb sihukestega jälle! Mismõttes?! Meestel on ju ette nähtud heade veenidega olla!

Õnneks läks selle kolmanda soonetuga koba peale pihta kohe esimese torkamisega. Ja kuigi siis ülejärgmisel oli jällegi hirmus hirm nõelte ees, nii et panin ta pikali ja lohutasin ja kiitsin peaaegu pooleks, polnud see enam nii häiriv ega tundunud igavikku kestvat - ja saingi tõesti kõik proovid enne ära võetud, kui laboriauto kohale sööstis.
Ei muretse, ei närveeri, ei pingestu ning üldse on hea ja rahulik olla. Vahelduseks väga mõnus.

Lihtsalt need nädalavahetused, need kuidagi... tõmbavad tuule läbi kolju ajju ikka kohati. Südame kurku ja ninast vere välja.
Siis taastud neist nädala sees ja kogud varusid uue jaoks.
Maitea, vanasti oli kuidagi vastupidi ju?

Inimesed on ilusad ja head

Mul üks semu kirjutas selle siin mõne päeva eest.

Lihtsad asjad. Neid on vaja korrata ja korrata ja korrata - ning ikkagi pilgutad hämmeldunult silmi, kui nad korraga su jaoks õigesse konteksti sattuvad.

Mul juhtus siuke asi laupäeva öösel, mida pole olnud kaua-kaua. Kaua. Ka-u-a.
Tegin midagi sellist, mida ma sellisel kujul muidu eales ei teeks. Kui, siis kuidagi teistmoodi, igavalt ja kohmetult, natuke tobedalt ja natuke lõbusalt - aga kuna just tol laupäeval oli piisavalt palju ebamugavust all, tegin midagi täiesti ebanormaalset.
Ning tollest esimesest ebatavalisest liigutusest tekkis ootamatul moel midagi head.
Teed rinnakorvi kellegi ees lahti, kõik voolab välja. Teine pilgutab silmi, vangutab pead, ohkab... siis kallistab, kartmata end lögaseks teha, ja näitab sulle vastu omaenda sisikonda.
Saabki ühe raksuga teretuttavast elus inimene, soe ja päris.

Muidugi, niimoodi need teismelised ja varakahekümnesed sõprussuhteid sõlmisidki, tuleb meelde küll!
Neil kummalistel noortel olevustel on nii palju ebamugavust elus, et pidevalt imbub selgroogu ja luuüdisse vajadus midagi muuta, kuhugi areneda, haarata pimeduses esimesest ettejuhtuvast käest.
Oli selline aeg minulgi - kunagi. Vahel näen tutvuskonnas ikka veel sama mustrit, siis vaatan nagu loomaaias: haaratakse, kallistatakse, räägitakse, hoitakse... Pidevalt on mingi draama, veri jookseb vannitubadest magamistuppa ja üle rõduserva alla, aga sidemed, mis inimeste vahel sel moel sõlmitakse - need on muljetavaldavad. Sitked.
See sõna mulle meeldib.
Sitked sidemed.

Ja korraga juhtus see mul endal. Tegime end üksteisele omadeks kolme ja poole tunniga.
Öö ja kuu ja soe vihm, hetked ning laused, mis jäävad aastateks mällu kui maamärgid.
Kummalgi ei ole vastuseid, aga on sarnased küsimused, mida omavahel jagada.

Ometi mingi tõeline võit ellu ka kogu selle südamiku põlvetrauma tagajärjel!
Imeline.

***

Muidu muudkui jooksen ja jooksen ja jooksen, ka neil päevadel, kui on enne 10 km mingi tüütult raske kotiga ringi lohisetud või kui on peavalu või väga kuum ilm või äike või jalkafinaal või kõik see korraga.
26. päev täna.
Kaks on tegelt vahele ka jäänud kogemata, aga ainult need kaks, tõesti.

Võib tõdeda, et olen hakanud kiiremini jooksma.

Surnud seis

Mind küll ajab närvi ja murelikuks, kui sellise ilmaga tuleb laboriauto 2 tundi tavalisest hiljem ja kõik mu hoolega kogutud veri seisab ikka veel külmkapi peal soojas ootel.
Või noh. Ma ikka loodan, et auto tuleb 2 tundi hiljem, mis on varsti. Mitte 3 tundi hiljem. Või 4 tundi hiljem.
Või üldse mitte.

***

Tegelt on nii, et ega mul midagi uut öelda ei ole.
Lihtsalt suren jupphaaval, tehes asja käigus tööd, käies reeglipäraselt jooksmas, suren naerdes, suheldes, kallistades, maasikaid näksides, raamatuid lugedes, kirjutades ja kassi sügades.
Kõlab parema viisina, kui surra nuttes, küüsi lihani ära närides ja pead vastu seina pekstes, aga ainus sisuline erinevus on ilmselt see, et kui suremine ükskord läbi saab ja juhtumisi ei lõppegi mitte päris laiba ja päris matuste, vaid mingite uute eluvõrsete peenrast tõusmisega, olen vast kriips mugavamas seisus kui pea vastu seina peksmise variandi puhul.

Ma ei saa aru, kuidas teised seda teevad.

Inimesed lähevad lahku, on maailmasuurune ahastus - ja kolm nädalat hiljem on neil uus kallim.
Mul on lihtsalt null. Isegi väga toredad mehed, kes mind varem üleni paelusid, tunduvad sama erutavad ja ahvatlevad kui puupakud. Neid,  kelle puhul varemalt pealevaatamisest piisas, et Organism erutunult: "Shiny! Seks! Kohe!" hingeldaks, ei taha. Ka neid, kes on lihtsalt nii lahedad inimesed, et olid varem nii aju kui Organismi vaimustunud üksmeele järgi paaritumisküsimustes head valikud, ei taha. Neid, keda enne ei tahtnud, ei taha muidugi nagunii.
Mu erutuvus ja elevus on null. Null. Null.
Mitte kedagi ei taha, see, kelle pärast kogu see jama, kaasa arvatud.
Aah, või oleks mul siis midagi tõelist olnud temaga vähemalt, eks ole! Oleks mingi hea põhjus kuskil kogu selle ikalduse jaoks!

Muidugi on eelneva nördimuse juures ka tera eneseimetlust, sest oo, näete kui sügav, kui süvitsiminev, kui pühendumisvõimeline ma olen! Kes on tegelikult Põhjamaade parim leinaja? Mu aristokraatselt kõhnunud lõuajoon ja lillakaspruunid silmaalused peaks näitama mu kannatuste suurust kõigile, kes otsa vaatavad! Kurat, ma olen nagu raamatutegelane lausa!
Aga edevus ei päästa mind arusaamatusest, kuidas ja miks teised inimesed ikkagi saavad nii, et homne armumine eilse haava tohterdab, nagu Jaan Kross kirjeldas.
Mina vähemalt olen täiesti armumisvõimetu, kui mul kaotusvalu peal on. Mäletan, et Poeglapse isa järel käisin kolm aastat täiesti tuimalt ringi, nagu mingi plastmassnaine. Mõtsin, kas ma üldse kunagi hakkan jälle suutma mehi vaadata. Süda oli lukus: kes sees, see sees, kes väljas see väljas, ja seks, need mõned korrad kui seda tollesama pojaisaga ette sattus, oli kogu aeg oluliselt halb.
Kusjuures enne oli temaga ju nii hea. Nii hea.

Vbla umbes selline tunne ongi olla keemiliselt kastreeritud? Lihtsalt minu keha teeb seda endaga ise, tal ei ole vaja mingeid väliseid abivahendeid. Mul ei ole mitte kellelegi midagi anda, kurat võtaks! ütleb ta ja nii ongi.
See on tema otsus ja mina oma aju ja ideedega, kuidas võiks, ei saa sinna mitte midagi parata.

***

Muidugi, kolmandast küljest võttes: käis meil üks päris haige perearstikeskuses. Vähk. Läheb halvemaks. Arstid omaette imestavad, et ta niigi kaua vastu on pidanud.
Temaga võrreldes on mul ikka kõvasti parem elu. Rohkem tulevikulootust, juukseid ja lihaseid. Ja ükskord läheb see surnud seis ju jälle mööda lõpuks?

Raport

Ma olen suur idioot.
Vahel mõtlen, et lausa liiga loll, et eksisteerida.
Küsimuses "kas ennast vast võiks natuke hoida ja mitte toppida elavat ihu töötavate masinavärkide vahele?" olen näiteks täiesti õpivõimetu ja täis põrmustavat optimimimimimismi kuni viimse võimaliku hetkeni (ja sageli pärast seda ka, sest siis on: "Kuule, oli ootamatult kole, aga seni elasin üle ja hetkel polegi nii hull. Võib vist samas vaimus jätkata küll.")

Näiteks oma viimase töönädalaeelse nädalavahetuse täitsingi täpselt nii lõbusalt:

Organism: Nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... See oli halb mõte. Ma arvan, et me oleme suremas, eideke. Otsi mingi pime nurk või veel parem, teine külg maakeral, sest mu arust me oleme kõige halvemas kohas, kus me üldse olla saame parasjagu.
Mina: Kuule. Siin on süüa ja palju toredaid inimesi, jalgpall ja pealegi lasub meil kui heal inimesel vastutus mitte olla täielik tropp, onju. Ärajooksmine jätaks väga veidra mulje, otse nõmeda lausa. Mõtle, maailmas on ilma käteta inimesi, kes elavad päris rõõmsalt, ja kas meil on käsi puudu või? Naerataks õige natuke ja jätaks hala?!
Organism: Jaa, jaa, aga tegelt ikkagi ei, sest ma suren. Tahan ära. Tahan peitu. Ei suuda magada. Ei suuda suhelda. Ei suuda hingata...  Kurat, vanamoor, jookse ära, siin on väga halb olla!
Mina venitan nagu saan, kannatan mittemagamist, mittesöömist, mittesuhtlemist ja mittehingamist ja viimaks teen kehale hommikul tünga, joostes küll poolteist kilomeetrit ära, aga siis needsamad poolteist jälle tagasi. 
Organism hingeldab, keel vestil, sest pärast üpris magamata ööd ta ei ole väga kepsakas tegelikult, ega saa kolmekilomeetrise jooksu järel kurnatuse tõttu suurt midagi aru.
Mina: No näed, polegi hullu! Said oma endorfiini. Tegelt me oleme mingis väga heas kohas ja siin on väga vaja olla, kasvõi ainult sulle õpetamiseks, et nii saab. Päris inimesed ei hammusta ja nendega tohib näiteks rääkida. Lähme räägime. Just nii. Väga, hea, tubli, see juba peaaegu läheb. (Siis kõrvale, vastuseks ühele saabunud ettepanekule): Eiei, ma ei taha täna õhtul linna. (Jälle Organismile): Sina lihtsalt suhtle nüüd edasi. Lõbutse ja naudi!
Organism (tuleb aegamööda enam-vähem teadvusele, vaatab suurte ehmunud silmadega, mis üle jupi aja jälle seletama hakkavad, enda ümber ringi, ja toob kuuldavale käheda karje): Issake, eideke..!
Kuule,  kuidas, kuramuse päralt, me jälle siiasamma urkasse tagasi sattusime?! Pidime ju ära jooksma?! Oi, nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... Me oleme suremas, ma olen selles üsna kindel. Lähme ära, sest siin ma keeldun magamast, keeldun söömast, hingamast ja isegi haigutamast, kurinahk! See ei ole turvaline koht, ma juba enne hoiatasin sind!!

Mispeale mina olin tõesti jälle täiesti meeletult üllatunud, et miks nii, kust see siis nüüd korraga?! Kas see kõik pole juba mingi läbitud etapp?

Nii naljakas.
Nii kohutav.

Inimüübilt olen selgesti kuskilt Charlie Chaplini ja Piilupart Donaldi vahel. Selline, kelle puhul loo õnnelik lõpp ei ole mitte see, et ta midagi kusagil saavutaks, vaid see, et oh, ta jäi ellu ja maja ei põlenudki päris jäägitult maha, vaid sealt ikkagi päästeti lemmiktugitool, kass, lillepott ning neli purki kõrvitsa-mustsõstra moosi.

Suurejooneline.

Kuidas isegi palka saavatel inimestel raha ei jätku ja miks

Kui sa oled juba jõudnud ära harjuda sellega, et kogu aeg on raha ja kui kõht jääb kodust tulles tühjaks, võib lihtsalt osta turult lõunaks pool kilo maasikaid bussi kaasa,  on avastus, et pärast õppelaenu tagasimakset neli päeva ei olegi üldse raha, väga kasulik "Maa kutsub!" meeldetuletus.

Tundus ju, et igasuguseid varusid on kodus kõriauguni, aga kui mitte ehitada pähe kokkuhoidlikku menüüd "sel päeval need ja need kuivained + lihaline ja porgandid, sel need kuivained pluss pool pakki võid pluss juustuline, redis ja sibul, ja tol päeval need kuivained ja munad", võibki selguda, et kahe päevaga saavad aedvili, munad ja lihaline täiesti otsa ning edaspidi on võtta ainult kuivaineid, kuivatatud ploomide pakk ja üks peaaegu sama ära kuivanud juustukonts.
Ja rahaliselt võimalik osta pakk piima ja pakk pärmi lisaks.
Mille kõige peal mina ja lapsed elame küll homseni ära, aga kass, kes sai hommikusöögina kätte viimase konservipõhja, mitte nii hirmus hästi.

Niisiis refreshin närviliselt pangalehte, sest juunikuus tuli palk juba teisel kuupäeval, miks ta siis ei võiks juulis vähemalt kolmandal tulla?! Kass väga ootab!

Ühtlasi tuleb tõdeda, et teatavate varude olemasolu korral on kümne euroga nädalas küll võimalik üsna ok-lt ära elada - aga seda ainult siis, kui sa tead, mida mõistlikku sellega täpselt teha, mitte ei osta lõunaks turult karpi maasikaid või õhtusöögiks linnapoest natukest praetud maksa, sest kõht on liiga tühi, et söömisega kojujõudmiseni oodata.

Idioot. No tõesti!