teisipäev, 21. juuli 2015

Kunagi 2013 lõpus kirjutatud

Võib-olla saab sellest keegi midagi selgemaks, et avaldan oma vanu mustandpostitusi. 
Sellest konkreetsest, muuseas, viisakama osa tegin natuke ümber ja saatsin vaba elu elama juba toona.  
Võib-olla ei saa ka. Selgemaks.
Aga mus on väga madal soov midagi enda kohta saladuses hoida, ning see on ka hästi kirjutatud mu meelest.
Palju paremini, kui praegu kirjutan, tundetu ja ükskõikne, nagu olen.

***

Naljakas lugu - jooksmine või mitte, aga täna natuke surgiti seal haavas ja läksin jälle üleni tükikesteks.
Tundub, et võib-olla ei olnudki asi võõrutusnähtudes ainult.
Võib-olla on tugev ja hea olemise aeg otsa saanud mõneks ajaks.

***

Kuidas sa räägid asjadest, mille peab enne kandiliseks mõtlema ja sõnastama, et neist mingit aru ja otsa kätte saaks? Sellistest asjadest, mis valguvad peost ja peast ära nagu lilla udupilv või vesi või tulekeel?
Ma võin nad ju karpi suruda, kandiliseks mõelda ja lihtsaks teha, aga kas need on siis üldse need asjad?

Olen ühte meest kaua aega rinnus kaasa vedanud ja temast kilomeetrite kaupa vaikinud. Hinganud sisse ja mõelnud, et nüüd sõnastan ära... ja hinganud siis jälle välja, puhunud toa kannikesekarva udu täis ning pead vangutades minema läinud, vaatama aknast välja loojangusse või pimedusse või kuldsesse suvepäikesesse, üle aknapleki kõlkuvate jalgade all naeratavatesse lilledesse või taeva lõputusse sinasse.
Sinasse.
Sinna.
Sinusse.

Mõnikord ei taha näha asju ainult sellena, mis nad on. Näed hoopis natuke nendena, mis nad on, aga ka natuke nendena, mis nad võiksid olla, ja silmad on vett ja pihud lillat udu täis ja see on nagu torm kohati. Tükike kannikesekarva unelmat päris elu keskel. Värvimas teda eredamaks, heledamaks, hullemaks ja hellemaks, kui oleks ilma selleta.
Ning mis siis sellest, et valus. Vahepeal on ilus ju samuti. Üldse, ega see polegi elu, kui haiget ei tee!

Vead niisiis teda rinnus kaasa läbi oma suhete ja armumiste ja suudluste augustitaeva all ja arvad, et nii saab.
Selgub, et saabki.
Saabki.
Kogu eluga on nii, et kui sa midagi otsustad - siis on kogu küsimus selles, et kui lõplikult. Kuni su otsus on lõplik, selgub, et nii saabki.
Ja kui enam ei ole lõplik, võib korraga selguda, et ei. Ei, ikka ei saa. 

Ma ei saa.
Ei jaksa enam.

See rindu kinni kasvanud rauast küünis ei hakka kunagi olema midagi muud kui terav ja raske, kui tahes armas selle mehega ka kõnelda on, kui tahes imelisena, eredana ja hinnatuna ma end parematel hetkil tema seltsis tunnen, kui tahes säravate joontega ta end mu meeltesse joonistanud on.

Võib-olla otsustasin ma, et nii enam ei saa, just siis, kui sain aru, et ta teeb seda meelega.
Joonistab end mu meeltesse.
Vaatab, et ma kunagi ei saaks puhkust ega mõistmist ega lihtsaid ausaid vastuseid. See, et mul on konks elavas ihus, see ei ole nukker paratamatus, see on valik, mille lisaks mulle tegi tema ka.
Ja see teeb mu kurvaks ning on samas väga vabastav.

Vabastav, sest ma mõtlesin, et olen oluline kuidagi iseenda pärast. Mõtlesin, et kuskil seal on reaalne hoolimine. Ja sellest oli nii raske lahti lasta.
Aga tegelikult olen talle lihtsalt miski, mida enda küljes kinni hoida minu valust ja kurbusest hoolimata, ainult tema jaoks ja rõõmuks.
Mis ei ole üleni halb asi, sest vahepeal on ju minulgi ilus. Vahepeal on kannikesed ja loojangud ja vaimus väljajoonistunud kuju mu laugude all.
Aga võimalusest olla kellelegi enesehinnangutõstja, igavusepeletaja ja mäng on kergem lahti lasta kui tundest, et oled oluline.

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.
Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka. Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...
Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. 
Jah, ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära.
Jah, ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.

Aga kui ei ole - siis on minna lasta jällegi lihtsam.
Olen üks mõte peas vähem, üks nägu rahva seas vähem, üks leht tuules vähem - see ei olegi raske.
I am a leaf on the wind. Watch how I soar.

Võib-olla ei saa temagi aru, et ta on nii oluline, nagu ta mulle on.
Tegelikult ka, inimesed ei saagi sellest vahel isegi siis aru, kui enda meelest olen kõik väga selgelt välja öelnud. Ma olen avameelne väga paljude asjadega, aga mitte sellega, kui katki mõni mind kui lihtsa vaevaga teha saab.
Sest... sest ma tahan ju olla aus ja hea ja tugev.
Ja olles aus ja hea ja tugev, pean tõdema, et tegelikult ma tükkideks ju ikkagi ei lagune, kui ma seda ise endale ei luba. Ning ega ma ei luba.
Poleks mingit õigustust.
Mulle pole midagi pakutud, midagi tõotatud, ühtegi sündsusetut hetke kingitud. Pole midagi mille põhjal hambaid kiristada ja rusikat kokku pigistada. Mis õigusega ma siis ähvardaksin tükkideks minna?
Kui lähen, on see üleni mu oma valik, viimse kui sendi ja sentimeetrini, ja oma vastutused tuleb ise kanda.

Ainult et nüüd ta võib-olla ei teadnudki.
Nüüd korraga, kui ma tunnen, et enam ei jaksa.
Mõned lihtsad asjad on liiga keerulised ja rasked ühtäkki, ja korraga küsin ma endalt, miks on nii, et ta ei paku mulle isegi viilu juustu talvel, kui mul on nälg ja külm ja ma palun.
Võib-olla tal ei ole.
Võib-olla ma küsisin valesti, liiga leebelt ja häbelikult.
Võib-ollasid on terve maailm.

Aga see, et tema armastab oma naist ja mina ei tea isegi, mis see armastus siis on (kui mitte just sooja tundega hetk, mil inimestel on koos hea olla?) (praegu mõtlen, et see on inimese kalliks pidamine tema kasutusest hoolimata), on fakt.
Teine fakt on, et ma ei saa seda küünist lõputult rinnus kaasas kanda, kui tahan veel kunagi kellelegi  tervet oma südant pakkuda.
Poole südame pakkumine ei ole seni väga häid vilju kandnud. Arvasin, et kui kellelegi pool juba anda, tuleb ülejäänu järele - aga läks kuidagi vastupidi. Annad poole kellelegi uuele ära, aga see konks tõmbab ka selle pooliku jälle enda juurde mõne aja pärast. Haav ei parane ja oh!
Ma olen õppinud seda valu samuti armastama.
Ega ma ei taha lasta sel haaval kinni kasvada, oma sisimas ei taha ikka veel.

Ma tean, et võib-olla olen kõigest valesti aru saanud. Ega ma ei olegi eriti tark naine.

Mu valgus on  lõpukorral.

23 kommentaari:

  1. Ilus ja samas kohutav. Kaunis ja jube.
    Põhiline on see, et sa seda kõike sõnadesse oled osanud valada. Et meiegi -pooletoobised -elamisest aru saaks. Tänud.

    VastaKustuta
  2. Kunagi üks kommija mõtiskles siin, et ei tea, kas asjaosaline-põhjustaja ise teab, et see kõik tema pärast oli? Ja talle tuli vastus : tean.

    VastaKustuta
  3. Emake maa küll, oo anonüümne kommentaator...
    See on postitus 2013. aasta lõpust. Sestsaati on palju mett verre voolanud!

    VastaKustuta
  4. Oh pagana anonüümne, et tal on jultumust su kronoloogiat mitte päriselt peast teada ;)

    VastaKustuta
  5. Pealkirja oskan lugeda, aga vabandust, ma ei mäletanud tõesti, mis aastal sul see rongiõnnetus oli.

    VastaKustuta
  6. Rongiõnnetus =) Nii ilus.
    2014 a. september.

    Ma küll ei tea, miks too kommentaar 2014 lõpust oli relevantne, aga mu pealkirjale viitamine ja asjade paigutamine ajateljele ei olnud.

    VastaKustuta
  7. Sest inimesed mõtlevad erinevalt?

    VastaKustuta
  8. Õige.
    Ela oma elu nii hästi, kui suudad, ma ei sekku, ilmselgelt pole see minu asi.

    VastaKustuta
  9. einoh, ajatelg ajateljeks, üks aasta ei ole tegelikult nii pikk aeg, et oleks täiesti mõeldamatu, et 2013. aasta valus mees ja 2014. aasta valus mees on üks ja sama. või siis on üks aasta lihtsalt eri inimestele eri pikkune.

    mul läks millalgi kahekümnenda eluaasta ringis ühe ja sama mehe väljakraapimise peale kolm-neli-viis aastat. kusjuures mul ei olnud temaga kunagi suhetki, aga piisas, kui korra üle paari kuu kokku saime ja ta sõbralikuma näoga otsa vaatas - mis oli väga tõenäoline, sest ta on päris sõbralik mees.

    VastaKustuta
  10. Mul OLIGI sama valus mees, lihtsalt see, mida ta teadis ja mida mitte, muutus selle aja jooksul oluliselt.

    VastaKustuta
  11. Ilmselgelt ongi raske sekkuda millessegi, mis ei ole sekkumiseks välja riputatud. Ma igaksjuhuks täpsustan, et siin on tegemist mitme anonüümsega, seega võiks ju arutada, mis oli tõsisem patustamine oodatava tooni vastu, kas väherelevantse kommentaari toomine, naljategemine kronoloogiliste teadmiste eeldamise üle, tõsine mittemäletamine või nentimine, et inimesed on erinevad. Et kes nüüd saab oma elu edasi elada nii hästi kui suudab - või ma/me/nad kõik? Mis on tegelikult ju väga hea nõuanne absoluutselt kõigile, sest täpselt nii inimesed ju vist ikka koguaeg teevadki. Otseselt viisakusreeglite vastu keegi ju nagu ei eksinud või tulekski kommentaarides öelda lihtsalt, et oooo, kui ilus, kaunis ja romantiline? Sel juhul püüan ma ka edaspidi vähem sekkuda.

    VastaKustuta
  12. Kehitan õlgu.
    Miks on nii, et kui ma ennast kaitsen ilmselge nõmeduse vastu, siis on mu arust ainus ok kommentaar blogis korraga oooo kui ilus, kaunis ja romantiline?

    Inimesed ilmselt TÕESTI mõtlevad erinevalt.

    VastaKustuta
  13. ma näen siin situatsioonis tõtt-öelda kõige enam lihtsalt arusaamatust. mis nüüdseks on juba ära klaaritud. arusaamatus tuli sellest, et kui on antud punktidest koosnev joonis, siis eri inimesed ühendavad punkte erinevalt. selleks, et see juhtuks, ei pea mängus olema pahatahtlikkust.

    VastaKustuta
  14. Pahatahtlikkus ei olegi oluline.
    Inimesed vihkavad teisi mitte seepärast, mida nood teevad, vaid seepärast, kuidas nende kujutltuses neid nähakse.
    Mingi inimene oletas, et ma ei tea, mida too asjaosalisest Valus Mees teab, ka aastaid hiljem, ka kommentaarist, mida isegi tema mäletab, hoolimata. Ja ma läksin vihale, sest MISMÕTTES mind oletatakse nii loll olevat mind ennast puudutavates asjades, mismõttes keegi, kes eeldatavasti teab mind ainult blogi põhjal, arvab, et ta teab mu asju paremini kui ma ise???

    VastaKustuta
  15. No ok, täpsustan, miks võiks teoreetiliselt arvata, et ainus ok kommentaar on "ilus, kaunis, romantiline". 1. kommentaar: "ilus, kaunis, romantiline". Vastus positiivne. 2. kommentaar on täiesti neutraalne, sinu elule kaasaelav, aga võibolla pisut ebatäpselt sõnastatud või siis tõesti sündmuste kronoloogias pisut ebatäpne, et millal kes või mis juhtus ja mis nende omavahelised seosed on. Vastuse toon tundus mulle piisavalt üleolev, et selle üle nalja visata (kommentaar 3), mis sai samuti capsidega otsaettekoputuse osaliseks. Neljas ja viies kommentaar olid samuti minu omad, siiani minu arvates neutraalse tooniga, kuid mõlemad vastused pisut tigedavõitu, eriti see viienda oma. Mis puhtloogiliselt võimaldab oletada, milline siis peaks üks kommentaar olema. Tegelikult, nagu notsugi ütles, ei ole ehk ka 2. kommentaari taga mingit pahatahtlikkust. Teiste taga kindlasti ei ole. Inimesed vihkavad üksteist tihti ka ainult sellepärast, mida EELDATAKSE nende kujutluses olevat. Nagu ütles Porthos, ma võitlen sellepärast, et ma võitlen. Tegelikult on inimesed valdavalt head.

    VastaKustuta
  16. Üldiselt arvan ikkagi, et mul on õigus.

    Aga lisamärkusena - mulle ei ole eriti mõtet nalja teha, ma võtan kõike "facevalue"na. Kodus on Poeglapse meelest mind nüüd "nii kerge" sisse vedada ükskõik mille ütlemisega, sest arvan siiralt, et kõik on öeldud selleks, et ma seda protsessiks ja mingid järeldused teeks. Ning asja sotsiaalne aspekt ei ole külg, mida ma protsessimise juures arvestaks.

    VastaKustuta
  17. me ei saa iial teada, mida too esimene anonüümne mõtles. ma nägin tema kommentaaris hoopis küsimust, et "ühes kohas oli nii kirjas, teises kohas naa, mismoodi päriselt on?" ja ma oletasin selle põhjuseks lihtsalt tema tähelepanematust selle suhtes, millal need kaks erinevat asja toimusid - pigem siirast segadust kui norimist.

    st anonüümse kommeentaar võib selle asemel, et tähendada "ma tean su asju paremini kui sa ise," tähendada sama hästi hoopis "olen loll, ei saa aru, seleta mulle". nii napi sõnastuse puhul, nagu tema kommentaaril oli, on kõik võimalused lahti.

    VastaKustuta
  18. selle kohta, kui lihtne on lugejal segadusse sattuda - näe, ma jõudsin siin kommentaariumi jooksul vahepeal ju mõtlema hakata, et juttu on kahest eri mehest.

    VastaKustuta
  19. Olen ikka veel ärritunud.
    S.t. jaa, alguses see esimene anonüümne võis ka segaduses olla, aga ma seletasingi talle. Natuke üleolevalt, aga mu meelest oli see segadus (kui oli) temas kinni, mitte minu puuduliku väljendusoskuse taga. Ja siis keegi arvas, et mind peab karistama ja testima, sest julgesin mitte olla igaks-juhuks-lugupidav.
    Pfffffffffff.

    VastaKustuta
  20. Osake minust mõtleb, MIKS ta nii ärritatud on. Teine osa minust ronis teist korda voodist välja, sest nii pahasena ei saa kuidagi magada.

    Ok. Mis mulle üldse ei meeldi
    * Et üldiselt on Anonüümsel eeldus, et inimesed on head, aga see ei kehti minu pihta, MINA kindlasti tahan aint väga kiitvaid kommentaare oma plokki ja olen sapine kõigi muude kohta.
    * Isegi kui mu üleolevus on mõnevõrra õigustatud esimese ( või noh, tegelt üldarvus kolmanda)kommetaari lollusega, on siiski vaja mind sihilikult närvi ajada korduvalt ja korduvalt, kuigi juba esimesest reaktsioonist oli näha, et mulle väga ka need Anonüümse kommentaarid ei meeldi. Ei, aga võiks ikka proovida, kui väga ei meeldi! Sest ma tegelt olen nõme, aint püüan seda käpardlikult mitte näidata! Kisub mu päevavalgele kõige mu nõmedusega!
    * Kui see oleks kogemata, ma saaks veel aru. Inimesed mõtlevad erinevalt jne. Aga ei, see oli konkreetselt meelega, Anonüümsele lihtsalt ei meeldinud mu toon ja siis ta provotseeris meelega ja järjekindlalt. Nagu MIKS?! MIKS?!

    VastaKustuta
  21. Ühe lausega: mulle ei meeldi olla Nõme Inimene Anonüümse peas.

    Omast arust ma ei olnud nõme ega ole seda tiitlit millegagi ära teeninud.

    VastaKustuta
  22. Ma korraks ytlen kaks sõna anonyymse kaitseks: Lugedes postitust ja vaadates kuupäevi ja asju oma peas ajateljele paigutades (parema arusaamise huvides) hakkas isegi mulle korraks tunduma, et juttu on erinevatest inimestest. Tema pointidele sellegipoolest pihta ei saanud.

    Sest elu käigus möödub aeg kuidagi märkamatult ja sujuvalt, aga kui pärast hakata aastaarvusid ja muud toredat yle vaatama, mõjuvad osade asjade ajavahed ja kestused uskumatuna. (Aga võibolla on mul lihtsalt see aasta igasuguseid tagasivaatamise hetki liiga täis - sellest juba viis aastat? Tollest yle kymne?! See oli ju eile, mis mõttes see oli nädal tagasi?)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.