Mul on mitmega seda probleemi olnud ning kuna see läheb osaliselt ka teema alla, et mulle ei meeldi nõuanded (välja arvatud kui need on väga minu olukorda järgivad ja kavalad), mis on ka tähelepanekuna üleval, töötas aju selle küsimuse kallal tükk aega vaikselt ning sülgas täna õhtul vastuse välja.
Vaata, mul on pidevalt seda, et kaeblen inimesele oma hädalise olemise kitsast nurka, kõik muu on hästi, ja siis ta korraga hakkab probleemi lahendama. Lahendab ja lahendab ja mina kuulan, suu mentaalselt lahti, sest minu meelest ta lahendab probleeme, mida mul üldse ei ole. Juba tegin oma parima! Kõik on ära tehtud, mida sa siin?!
Üldse pole mingit lahendamist palunud ju! Olen juba probleemid nii hästi ära lahendanud, kui suudan, kui see või teine detail on ikkagi valus ja vilets, siis sellepärast, et seal polegi midagi minuvõimislikku teha, see ongi praegu valus ja vilets ja tuleb lihtsalt üle elada. Näiteks Murca kirjutas just meetodeid, kuidas.
Kui oleksin mingi oluliselt rumal, rumalam kui teised, oleks nende nõuannete ja probleemilahendustega vast midagi teha, aga praeguses seisus: MIKS?!
Kui ma tahan rääkida sellest, et elu pole praegu õitsev floksiaed, see või teine on nõme ning valus, tahan ma sellest rääkida ja teiselt pai, mitte nõu, kuidas paremini flokse kasvatada! Kui flokside aeg on ümber, nad närtsivad alati ära, kasvata neid kuitahes hästi, kurat! See käibki asja juurde, et vahel on valus, et vahel on öökülmad ja et enamus aastast pole nagunii üldse floksiaeg, kuitahes hästi sa neid ka kasvatad. Nii lihtsalt on!
Aga on mingid inimesed, kes ei usu, et see pole elu, kui haiget ei tee. Niipea, kui mul on valus, hakkavad nad kohe probleeme lahendama. Ilmselt teevad nad seda teistega ka, ma ei ole eriline.
Ja minul on seepeale abitus ja häda lihtsalt sellest, et ma, kurat, ei taha, et mu probleeme lahendataks! Juba lahendasin oma suutlikkuse piires! Lihtsalt, fakkadifakk, kuula ära ja kui sul on küsimusi, kas ma midagi ise valesti ei teinud enne, küsi - mitte ära anna nõu idee pealt, et nagunii tegi.
Ja eriti, ERITI ära lahenda probleeme, mis minu meelest üldse probleemid pole!
Ei, kui on pikaajaline valu, on midagi valesti ja siis tuleks hakata valesid asju õigemateks töötama, jaa. Aga kui on lühiajaline?
Mul on uudis neile probleemilahendajatele: elus saabki haiget. See on osa elust. Dohh.
Mu pojal oli nüüd päris sünnipäev, mitte pidu. Vau. Mul ongi nüüd kümneaastane ja neljateistaastane laps. Mõlemad üleni suured päris inimesed, omade meeldimiste ja mittemeeldimistega.
Olen natu segaduses. Kuidagi tundus 9 veel sellisena, et sain mõelda: mul on üks suur ja üks väike laps. Aga - aga - aga nüüd on KÜMME!
Ei anna end petta enam eriti.
Lisaks olen ikka veel sellest sünnipäevapeost tõbine. Ega polekski aru saanud, sügisel ikka köhitakse vahel, aga tuju läks nii kohutavalt hapuks, et kraadisin.
Nojah.
Kohe sai selgeks, miks nii jõuetu ja õnnetu olen.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
neljapäev, 29. september 2016
esmaspäev, 26. september 2016
Ei, ma ikka pean vahel sõrmed töötavasse muruniidukisse toppima, et aru saada: ei ole hea mõte
Oli kurnavam, kui ootasin.
Poja sünnipäev, noh.
Nii õudne, et kui poleks olnud abi lastega tegelemisel tähenduses "ta tegeles kõik ära", ei tea, mida oleksin teinud.
Õhtuks olin omast arust nõnda väsinud kui üldse andis, ei näinud, ajasin segast, ei suutnud magada - ja sedasi nii, et ma ei pidanud midagi tegema ja ei teinud ka, kogu sotsiaalne vastutus jäi teiste peale.
Õudne.
KUIDAS ma küll elan üle koolinädala võõras linnas?! Kaks ränka päeva järjest ja olen tõbine, tatine, köhane, väsinud, ajutu ning ei oska midagi ei teha ega tegemata jätta.
Nii. Väsinud.
Oot, kas mainisin, et olen väsinud? See on täiesti sõnulkirjeldamatu nagunii, mainin uuesti.
Väljakutse midagi arukat öelda on ka ilmselgelt liiga suur.
Aa, ei.
Peale magamist õnnestus üks mõte leida: vaata, mul on üks tuttav, kes elab pidevas endakiituses. Räägib igal võimalusel, kui tark, ilus ja veel kord tark ta on ja siis mul on natuke "Kule, vähemalt tee väljaspoole nägu, et see on normaalne, kohe tundub usutavam. Keegi ju ei räägi lakkamatult asjust, mida teab, kui juba räägid, järelikult kahtled!"
Aga vbla on see tema viis tegelt targem kui minu oma, sest mina vajan väliseid paisid ja kinnitusi, et jaa, me näeme ka headusi sinus, tema ilmselt mitte. Kinnitab kõik ise endale ära ja siis mina seal kõrval võin ju endale rääkida, et olen ükssarvik ja kuradile kõik, kes teisiti arvavad - aga temal kuidagi ei tule üldse ette, et keegi võiks ka teisiti arvata üldse.
Ega ta loll ja kole ka pole, muidugi. Lihtsalt mitte maailma ilusaim ja targim.
Krt, hapu maitse on suus. Kuna mulle on mao ülehappesus ja selle ravi juba minevikust tuttavad nähud, tunnen ära, aga kui räme see koormus pidi olema, et kahe päevaga niimoodi, saab ikka füüsiliste näitajate pealt ainult aru. Ise hinnata on "No oli vastik? Oli. Aga nüüd on möödas," ja edasi.
See, et lastel on sünnipäevad, on praegu meeles ainus tõsiseltvõetav argument uue lapse vastu. Huvitav, jõulude ees mul seda õudust ei ole näiteks. Puhtalt laste sünnipäevade teemaline jubedus. Kusjuures - rõhutamist väärt - tegelikult läks ju väga korda, kõik (peale minu ilmsesti) olid rahul ja tegelt olen ka mina rahul, sest mingit katastroofi ju ei juhtunud?
Lihtsalt vbla tasuks tulevaste sünnipäevade pidamine kuivalt üle anda. Kutsete tegemise ja kättetoimetamise üle võin veel valvata, toidu ära osta, kui on mingeid rahalisi kohustusi, võin ka neid kanda, ent mitte rohkem. Pidagu kuskil, kus mind ei ole, saatjaks keegi, kes pole mina.
Tittede esimesed sünnipäevad on õnneks veel minu õigustus oma sõpru näha ja sellisena rahulikud. Kaugemasse tulevikku ma nagunii ei mõtle samuti.
Tore, kohv maitseb ka hapu tänu maohappe üleküllusele.
Olgu, rohkem mõtteid ei tule. Joon oma happesega suuga ülejäänud kohvi ära ja proovin uuesti magada. Vbla aitab.
Poja sünnipäev, noh.
Nii õudne, et kui poleks olnud abi lastega tegelemisel tähenduses "ta tegeles kõik ära", ei tea, mida oleksin teinud.
Õhtuks olin omast arust nõnda väsinud kui üldse andis, ei näinud, ajasin segast, ei suutnud magada - ja sedasi nii, et ma ei pidanud midagi tegema ja ei teinud ka, kogu sotsiaalne vastutus jäi teiste peale.
Õudne.
KUIDAS ma küll elan üle koolinädala võõras linnas?! Kaks ränka päeva järjest ja olen tõbine, tatine, köhane, väsinud, ajutu ning ei oska midagi ei teha ega tegemata jätta.
Nii. Väsinud.
Oot, kas mainisin, et olen väsinud? See on täiesti sõnulkirjeldamatu nagunii, mainin uuesti.
Väljakutse midagi arukat öelda on ka ilmselgelt liiga suur.
Aa, ei.
Peale magamist õnnestus üks mõte leida: vaata, mul on üks tuttav, kes elab pidevas endakiituses. Räägib igal võimalusel, kui tark, ilus ja veel kord tark ta on ja siis mul on natuke "Kule, vähemalt tee väljaspoole nägu, et see on normaalne, kohe tundub usutavam. Keegi ju ei räägi lakkamatult asjust, mida teab, kui juba räägid, järelikult kahtled!"
Aga vbla on see tema viis tegelt targem kui minu oma, sest mina vajan väliseid paisid ja kinnitusi, et jaa, me näeme ka headusi sinus, tema ilmselt mitte. Kinnitab kõik ise endale ära ja siis mina seal kõrval võin ju endale rääkida, et olen ükssarvik ja kuradile kõik, kes teisiti arvavad - aga temal kuidagi ei tule üldse ette, et keegi võiks ka teisiti arvata üldse.
Ega ta loll ja kole ka pole, muidugi. Lihtsalt mitte maailma ilusaim ja targim.
Krt, hapu maitse on suus. Kuna mulle on mao ülehappesus ja selle ravi juba minevikust tuttavad nähud, tunnen ära, aga kui räme see koormus pidi olema, et kahe päevaga niimoodi, saab ikka füüsiliste näitajate pealt ainult aru. Ise hinnata on "No oli vastik? Oli. Aga nüüd on möödas," ja edasi.
See, et lastel on sünnipäevad, on praegu meeles ainus tõsiseltvõetav argument uue lapse vastu. Huvitav, jõulude ees mul seda õudust ei ole näiteks. Puhtalt laste sünnipäevade teemaline jubedus. Kusjuures - rõhutamist väärt - tegelikult läks ju väga korda, kõik (peale minu ilmsesti) olid rahul ja tegelt olen ka mina rahul, sest mingit katastroofi ju ei juhtunud?
Lihtsalt vbla tasuks tulevaste sünnipäevade pidamine kuivalt üle anda. Kutsete tegemise ja kättetoimetamise üle võin veel valvata, toidu ära osta, kui on mingeid rahalisi kohustusi, võin ka neid kanda, ent mitte rohkem. Pidagu kuskil, kus mind ei ole, saatjaks keegi, kes pole mina.
Tittede esimesed sünnipäevad on õnneks veel minu õigustus oma sõpru näha ja sellisena rahulikud. Kaugemasse tulevikku ma nagunii ei mõtle samuti.
Tore, kohv maitseb ka hapu tänu maohappe üleküllusele.
Olgu, rohkem mõtteid ei tule. Joon oma happesega suuga ülejäänud kohvi ära ja proovin uuesti magada. Vbla aitab.
pühapäev, 25. september 2016
Preemia
25. september tähistan Poeglapse sünnipäeva.
Kodus. Möödunud aastal oli mingis lasercitys, kuhu ma isegi kohale ei läinud, maksin ära ja siis mu ema oli ohvrimeelselt vastutavaks täiskasvanuks (kes erinevalt minust sõidab ka autoga).
Üle-eelmisel aastal oli vastutavaks täiskasvanuks Poeglapse isa ning peeti Sõjamuuseumis, mina lebasin teadvusetuna haiglas. Tütarlaps kui Suur Inimene on ka oma sünnipäevi nii 2015 kui 2016 minuta pidanud - miska olen saanud natuke neist paganama laste sünnipäevadest välja puhata.
Nii et kui Poeglaps teatas, et tal ei ole mingit ideed oma sünnipäeva osas, ainult ei taha mingit lasercityt, -game'i või värki, mu emakodu ega basseini, ma nii kohutavalt löödud polnudki kodu ja boffermõõga-tegemist välja pakkudes.
Aga nüüd, olles terve päeva pühendanud saabuvale sünnipäevale (ja torti olen nii palju tegema hakanud, et mõõtsin ära, kas suur vaagen külmkappi mahub) on natuke ikka juba löödud tunne küll. Sest oleks veel nii, et homme puhkan end tänasest välja - ei, siis alles kõige hirmsam osa tuleb.
Nii, tort valmis, aeg üle südaöö
Ei tea, mida head endale ette lubada homse päeva üleelamise puhul. MITTE midagi ei tule pähe, mida õhtuseks preemiaks ootama panna.
Isegi ahvatlevat raamatut pole: hakkasin ühte uut pärast "Viimast ükssarvikut" ja tohutut naudingut lugema ning kuigi esimene peategelane on initsiatsooniriituse ja hingerännakuga hõivatud, mõtlen mina ikka veel sellele, et isa õpetas teda mõõka kasutama "vanadusest kangete liikmete" kiuste ja kui sul on teismeline poeg, kui vanalt sa ta siis tegid, et su liikmed saavad juba vanadusest kanged olla? Ja kus on poisi ema ning miks ta vendadest-õdedest juttu pole? Kas too tegelane vahest oli mingi äti ja umbes neljakümne ja veel viie aasta vanuse naise ajutise voodisooja-otsimise vili, keda siis isa mingite vanematevaheliste kokkulepete tulemusena kasvatab? Või pole isa ta bioloogiline isa üldse?
Need probleemid (millele ma LOODAN mitte vastuse olevat "autor ei mõelnud", ent kardan, et see vastus siiski tuleb anda) nagu takistavad teost nautimast.
Mida ma homme õhtul preemiaks teen?
Kuupäevaliselt juba täna pealegi.
Ah, kirjutan ühele sõbrale. Või kahele. =) Täiega on preemia, mul on kogu aeg kõigiga, kellega tahan suhelda, pidur peal, aint erineva tugevusega, et ma neid oma suhtlusvajadusega pikali ei jookseks.
See on üks väga oluline võrgupäeviku pidamise põhjus - siin ma saan endast rääkida ja kui ei meeldi, ära loe, keegi ei vaata natukenegi viltu. Mitte nagu spetsiaalselt sulle suunatud kirja puhul, mille mittelugemise või mulle lugemisest mitteteatamise korral mul on kohe: "Ahhaa, ta ei taha vastata, jah?! Mida lolli ma siis ütlesin - või tüütan teda oma mõttetu lobaga?!" ning paari päevaga see tunne üha süveneb, enne kui taas leevenema hakkab.
Samas on mul inimesest ju ka kahju, sest kui ta tunneb, et PEAB vastama, muidu olen kurb/pahane/häiritud, on mul eriti nõme ja võimatu olukord käes.
Aga siia saan rahulikult kirjutada. Kes tahab, loeb, kui tahab, annab tagasisidet, kuid keegi ei tunne mingit kohustust.
Nii lahe!
Jaa, siia postituse kirjutamine on ka preemia, ent ma kahte postitust päevas avaldan vaid erandjuhul ning tänane preemia on juba täiega ära teenitud. Olen niiiiiiiiiiiiiiiiii kangelaslik olnud, et võin nüüd teha absoluutselt kõike, mida tahan.
Tahan võrgupäevikupostitust kirjutada =)
Vbla vaatan netist ka kauniste noormeeste pilte. Selle üle veel mõtlen, kas tahan. Kas viitsin. Sest noh, ainult pilt jääb tühjaks, ma ikka pean inimese ja situatsiooni ka taha kujutlema, et päriselt ilus hakkaks.
Vaata, ma olen tõesti muutunud. Sest 34 aastat ei saanud ma üldse neist printsessipäästmis-fantaasiatest aru. MINA ju päästsin ja kaitsesin oma ettekujutustes! Karistasin ning valisin oma suva järgi. See andis mulle hea tunde ja mul on olnud need ettekujutused nii kaua, kui mäletan (ja mäletan sestsaati, kui olin kahepoolene), mõttemängud kõik jooksid selle pealt, et mina teen ja otsustan. Kui mind usaldati päriselus, kui tundsin, et keegi toetub mulle, mul kohe oli magus ja hea selle pealt.
Ega see ei ole kadunud, aga vahele kujutlen nüüd ka seda, et kui ma üksinda leekides tõrjun kukkuvaid põlevaid tüvesid, võib mingi leekidele immuunne jumalus (no Loki, Lokit ma armastan juba ammmmmmmmu, ammmmmmmmmmmmmu enne Tom Hiddelstoni) mind kaitsta, jahedasse jõkke kanda ning mu põletusi seal jahutada.
See, et ma ei suuda alati kõike ise, on täiesti uus mõte, uus kujutelm.
Aga ma ei suuda. Olen selle haprusega nüüdseks leppinud, ma ei ole alati kõigist kõige vapram ja tugevam, vahel on nii tore, kui keegi ka mind päästab.
Korraga ilus ja hea tunne ning samas õudne, sest selle heaks ma ise ei saa midagi ette võtta, et keegi mind päästa tahaks. Kui tahab, tahab, kui ei taha, ei taha. Tema pall, mina ei saa midagi teha.
Lootmiseks on vaja lihtsalt uskuda, et mind püütakse kinni, kui kukun.
Et mu päästmine pole ainult mu enda asi.
Ja ma usungi - välja arvatud kui mulle taas ja taas ette tuleb, et jube ühepoolne, ma peaks ju omalt poolt ka toetust ja abi pakkuma, ning see valu sees ei lase rahulikult olla.
Ma ei tea, kas mu hinnang võimalikule ühepoolsusele on adekvaatne või rämedalt kallutatud. Vahel tundub, et nagu üha võtaksin - umbes et minupoolne panus on olemas olla aint. Aga siis tuleb "appi, ma ei jõua enam!" ning näib, et annan üle oma võimete ja võib küll abi paluda, ma ju ei jaksa!
Tunne, et ma pole piisavalt hea, ei anna piisavalt, pole abi ära teeninud, tuleb kuidagi liiga kergesti. Rämedalt kallutatud - või nii ongi?
Ma ei tea.
Kodus. Möödunud aastal oli mingis lasercitys, kuhu ma isegi kohale ei läinud, maksin ära ja siis mu ema oli ohvrimeelselt vastutavaks täiskasvanuks (kes erinevalt minust sõidab ka autoga).
Üle-eelmisel aastal oli vastutavaks täiskasvanuks Poeglapse isa ning peeti Sõjamuuseumis, mina lebasin teadvusetuna haiglas. Tütarlaps kui Suur Inimene on ka oma sünnipäevi nii 2015 kui 2016 minuta pidanud - miska olen saanud natuke neist paganama laste sünnipäevadest välja puhata.
Nii et kui Poeglaps teatas, et tal ei ole mingit ideed oma sünnipäeva osas, ainult ei taha mingit lasercityt, -game'i või värki, mu emakodu ega basseini, ma nii kohutavalt löödud polnudki kodu ja boffermõõga-tegemist välja pakkudes.
Aga nüüd, olles terve päeva pühendanud saabuvale sünnipäevale (ja torti olen nii palju tegema hakanud, et mõõtsin ära, kas suur vaagen külmkappi mahub) on natuke ikka juba löödud tunne küll. Sest oleks veel nii, et homme puhkan end tänasest välja - ei, siis alles kõige hirmsam osa tuleb.
Nii, tort valmis, aeg üle südaöö
Ei tea, mida head endale ette lubada homse päeva üleelamise puhul. MITTE midagi ei tule pähe, mida õhtuseks preemiaks ootama panna.
Isegi ahvatlevat raamatut pole: hakkasin ühte uut pärast "Viimast ükssarvikut" ja tohutut naudingut lugema ning kuigi esimene peategelane on initsiatsooniriituse ja hingerännakuga hõivatud, mõtlen mina ikka veel sellele, et isa õpetas teda mõõka kasutama "vanadusest kangete liikmete" kiuste ja kui sul on teismeline poeg, kui vanalt sa ta siis tegid, et su liikmed saavad juba vanadusest kanged olla? Ja kus on poisi ema ning miks ta vendadest-õdedest juttu pole? Kas too tegelane vahest oli mingi äti ja umbes neljakümne ja veel viie aasta vanuse naise ajutise voodisooja-otsimise vili, keda siis isa mingite vanematevaheliste kokkulepete tulemusena kasvatab? Või pole isa ta bioloogiline isa üldse?
Need probleemid (millele ma LOODAN mitte vastuse olevat "autor ei mõelnud", ent kardan, et see vastus siiski tuleb anda) nagu takistavad teost nautimast.
Mida ma homme õhtul preemiaks teen?
Kuupäevaliselt juba täna pealegi.
Ah, kirjutan ühele sõbrale. Või kahele. =) Täiega on preemia, mul on kogu aeg kõigiga, kellega tahan suhelda, pidur peal, aint erineva tugevusega, et ma neid oma suhtlusvajadusega pikali ei jookseks.
See on üks väga oluline võrgupäeviku pidamise põhjus - siin ma saan endast rääkida ja kui ei meeldi, ära loe, keegi ei vaata natukenegi viltu. Mitte nagu spetsiaalselt sulle suunatud kirja puhul, mille mittelugemise või mulle lugemisest mitteteatamise korral mul on kohe: "Ahhaa, ta ei taha vastata, jah?! Mida lolli ma siis ütlesin - või tüütan teda oma mõttetu lobaga?!" ning paari päevaga see tunne üha süveneb, enne kui taas leevenema hakkab.
Samas on mul inimesest ju ka kahju, sest kui ta tunneb, et PEAB vastama, muidu olen kurb/pahane/häiritud, on mul eriti nõme ja võimatu olukord käes.
Aga siia saan rahulikult kirjutada. Kes tahab, loeb, kui tahab, annab tagasisidet, kuid keegi ei tunne mingit kohustust.
Nii lahe!
Jaa, siia postituse kirjutamine on ka preemia, ent ma kahte postitust päevas avaldan vaid erandjuhul ning tänane preemia on juba täiega ära teenitud. Olen niiiiiiiiiiiiiiiiii kangelaslik olnud, et võin nüüd teha absoluutselt kõike, mida tahan.
Tahan võrgupäevikupostitust kirjutada =)
Vbla vaatan netist ka kauniste noormeeste pilte. Selle üle veel mõtlen, kas tahan. Kas viitsin. Sest noh, ainult pilt jääb tühjaks, ma ikka pean inimese ja situatsiooni ka taha kujutlema, et päriselt ilus hakkaks.
Vaata, ma olen tõesti muutunud. Sest 34 aastat ei saanud ma üldse neist printsessipäästmis-fantaasiatest aru. MINA ju päästsin ja kaitsesin oma ettekujutustes! Karistasin ning valisin oma suva järgi. See andis mulle hea tunde ja mul on olnud need ettekujutused nii kaua, kui mäletan (ja mäletan sestsaati, kui olin kahepoolene), mõttemängud kõik jooksid selle pealt, et mina teen ja otsustan. Kui mind usaldati päriselus, kui tundsin, et keegi toetub mulle, mul kohe oli magus ja hea selle pealt.
Ega see ei ole kadunud, aga vahele kujutlen nüüd ka seda, et kui ma üksinda leekides tõrjun kukkuvaid põlevaid tüvesid, võib mingi leekidele immuunne jumalus (no Loki, Lokit ma armastan juba ammmmmmmmu, ammmmmmmmmmmmmu enne Tom Hiddelstoni) mind kaitsta, jahedasse jõkke kanda ning mu põletusi seal jahutada.
See, et ma ei suuda alati kõike ise, on täiesti uus mõte, uus kujutelm.
Aga ma ei suuda. Olen selle haprusega nüüdseks leppinud, ma ei ole alati kõigist kõige vapram ja tugevam, vahel on nii tore, kui keegi ka mind päästab.
Korraga ilus ja hea tunne ning samas õudne, sest selle heaks ma ise ei saa midagi ette võtta, et keegi mind päästa tahaks. Kui tahab, tahab, kui ei taha, ei taha. Tema pall, mina ei saa midagi teha.
Lootmiseks on vaja lihtsalt uskuda, et mind püütakse kinni, kui kukun.
Et mu päästmine pole ainult mu enda asi.
Ja ma usungi - välja arvatud kui mulle taas ja taas ette tuleb, et jube ühepoolne, ma peaks ju omalt poolt ka toetust ja abi pakkuma, ning see valu sees ei lase rahulikult olla.
Ma ei tea, kas mu hinnang võimalikule ühepoolsusele on adekvaatne või rämedalt kallutatud. Vahel tundub, et nagu üha võtaksin - umbes et minupoolne panus on olemas olla aint. Aga siis tuleb "appi, ma ei jõua enam!" ning näib, et annan üle oma võimete ja võib küll abi paluda, ma ju ei jaksa!
Tunne, et ma pole piisavalt hea, ei anna piisavalt, pole abi ära teeninud, tuleb kuidagi liiga kergesti. Rämedalt kallutatud - või nii ongi?
Ma ei tea.
neljapäev, 22. september 2016
Mina ja teised
Üks ütles nii lihtsad ja samas nii targad laused: "Kõik tahaksid meid ümber teha, ükskõik kuidas me elame. Miks nad arvavad, et nende viisid kuidagi paremad on?!"
Nojah, noh.
Nojah!
Kuidagi saan veel aru neist, kes on maru õnnelikud ja siis üritavad seda õnne jagada - aga need, kes pole?! Nagu MIKS nad arvavad, et nende nõuanded kuidagi head on: kui nad oskaksid õnnelikult elada, nad ju elaksid ise?!
Et tunded on kehas ja kui su keha ei reageeri nagu mõnel teisel, ei saa sa ka tema moel õnnelik olla, on veel eraldi jutt.
Me kõik teeme teadustööd, kuidas end paremini tundes olemas olla. Ei ole üldse patt võtta mingid andmed kasutusse, mis on juba välja arvutatud ning uuritud - aga arvesta, et need on kellegi teise andmed ja ta ei ole neid uurides ja arvestades sind konkreetselt silmas pidanud!
Dohh.
Nii elementaarne - ja 2 aastat tagasi ma üldse ei teadnud seda! Raasugi ei arvestanud! Täiega on siis teistele uuesti ning uuesti jagamist väärt meenutus ka!
Mitte et ma tahaks ümber teha, kuidas teised elavad =) Lihtsalt tahaksin, et nad ei tuleks mulle nõu andma ja mu elu paremaks soovitama, nad ju ei tea minu eripärasid!
Kuigi nõuandmine on ka elamise viis. Hm. Ja (meenutates üht Arni kunagist fb postitust) virisemine samuti.
Noh, siin tuleb see mängu, et tehku teised, mis tahavad, andku võõraste uuringute pealt pärit nõu ja virisegu, aga kui nad seda minu kuuldes teevad, arvestagu, et hammustan.
Mulle see ei meeldi, minu kuuldes nii teha on mu piiridest üle astumine ja seda ma ei luba.
(NB! Kui sul on kurb ja paha ja nõme ja vihane, muidugi võib seda väljendada! Mulle ei meeldi tegelt ainult siis virisemine, kui probleem on üleni selle inimese peas ehk tegelikult tal pole mingit probleemi, kook on tema suus, sigaret näppude vahel, aga isegi sõnades pole mitte: "Mulle ei meeldi koogisöögime/suitsetamine, ent kehaline sõltuvus" vaid "Ei tohiks küll, tean, aga mis parata".)
Mh, kus mu poeg ometi on? Ma tegin talle ta lemmikputru koolist tulemise ajaks, aga ta ju ei taha seda, kui puder ära jahtub, ning pole üldse kindel, et soojendamiseks valmis olen! (Näe, sellise virina vastu pole teragi. Esiteks ei ole poja käimised minu kontrolli all - ei, tal pole telefoni ka kaasas - ja teiseks ma ei kaeble, et sedasi tuleb puder, maitea, ära visata. Kui ta ei söö ja keegi soojendada ka ei viitsi, söön ise ning jee. Ei, tema nagunii ei soojenda, veega keetmisi juhendan, aga piim on liiga trikikas isegi mu enda jaoks, et sellega asju soojendama õpetada. Õpib ise, kui vaja.)
Oh, käis kodus veel siis kui puder soe (kuigi mitte kuum) oli ning nüüd kadus trenni.
Vaata, mul on see ka, et ise ei varja, aga samas olen üleni tulvil pieteeditunnet ja mõistmist nende suhtes, kes millestki ei räägi.
Suhtun nii, et ta ei räägi sellest - ilmselt ei taha - ma ka peale ei käi. Küsimuste küsimisega on seepärast hästi raske, et automaatne eeldus on "kui ta tahab, räägib ise, kui ei taha, ei räägi küsideski". Kuna olen tasapisi aru saanud, et see läheb hirmsasse kooskõlla mu eluvalikuga "ma ei räägi, kui ei küsita, sest ju siis ei huvita," on nüüd (viimased kümme aastat) küsimine mu teadlik valik ja pingutus teise jaoks. Ent mitte automaatsus.
Kui ma küsin, siis tundlike teemade puhul sedasi servast puutudes, õrnalt, ning kui inimene ei taha rääkida, on tal vabadus seda mitte teha.
Mis muidu on ju igati kena idee, aga mõned korrad on mind aastaid hiljem tabanud hämmastus ja abitus, sest mis mõttes teine nii ilmselget asja ei TEADNUD?! Mina arvasin, et olen delikaatne ja hell, ei surgi, kui ta rääkida ei taha - aga ta ei saanudki tahta, sest ta üldse ei teadnud, et nii saaks ka mõelda!
Mis minu meelest oli iseenestmõistetav, jäi tal pimetähni alla.
Ja ikka veel selgub mõnikord, et inimesed mõtlevad: kui ma jutuks ei võta, MINA ei tea.
Nagu ... nagu ... häh. Ei, ma ei ole praegu isegi pieteeditundeline.
Mul ei ole mingit vajadust ega isegi huvi välja ajada juttu kõige kohta, mida tean. Räägin ainult neist asjust, milles kahtlen või mis muidu emotsionaalselt parasjagu hästi üleval on. Uurin, kas teine mõtleb neist asjust samamoodi või hoopis teisiti, kas tuleb kinnitus minu vaatenurgale või teine hoopis teistsugune arvamus.
Aga öelda välja asju, mida tean? Kui mult ei küsita? Milleks?
Selle asjade teadmise ning nende teadmiste jagamise kohta mul selgeid vastuseid veel pole. Aga teema on tõstetud, nüüd mõtlen selle üle.
Võimalik, et tulemuseks on "kui ta pole minuga ühest tõust ja me ei jaga ilmselgeid teadmisi, pole minu inimene".
Selline ego olen praegu =)
Nojah, noh.
Nojah!
Kuidagi saan veel aru neist, kes on maru õnnelikud ja siis üritavad seda õnne jagada - aga need, kes pole?! Nagu MIKS nad arvavad, et nende nõuanded kuidagi head on: kui nad oskaksid õnnelikult elada, nad ju elaksid ise?!
Et tunded on kehas ja kui su keha ei reageeri nagu mõnel teisel, ei saa sa ka tema moel õnnelik olla, on veel eraldi jutt.
Me kõik teeme teadustööd, kuidas end paremini tundes olemas olla. Ei ole üldse patt võtta mingid andmed kasutusse, mis on juba välja arvutatud ning uuritud - aga arvesta, et need on kellegi teise andmed ja ta ei ole neid uurides ja arvestades sind konkreetselt silmas pidanud!
Dohh.
Nii elementaarne - ja 2 aastat tagasi ma üldse ei teadnud seda! Raasugi ei arvestanud! Täiega on siis teistele uuesti ning uuesti jagamist väärt meenutus ka!
Mitte et ma tahaks ümber teha, kuidas teised elavad =) Lihtsalt tahaksin, et nad ei tuleks mulle nõu andma ja mu elu paremaks soovitama, nad ju ei tea minu eripärasid!
Kuigi nõuandmine on ka elamise viis. Hm. Ja (meenutates üht Arni kunagist fb postitust) virisemine samuti.
Noh, siin tuleb see mängu, et tehku teised, mis tahavad, andku võõraste uuringute pealt pärit nõu ja virisegu, aga kui nad seda minu kuuldes teevad, arvestagu, et hammustan.
Mulle see ei meeldi, minu kuuldes nii teha on mu piiridest üle astumine ja seda ma ei luba.
(NB! Kui sul on kurb ja paha ja nõme ja vihane, muidugi võib seda väljendada! Mulle ei meeldi tegelt ainult siis virisemine, kui probleem on üleni selle inimese peas ehk tegelikult tal pole mingit probleemi, kook on tema suus, sigaret näppude vahel, aga isegi sõnades pole mitte: "Mulle ei meeldi koogisöögime/suitsetamine, ent kehaline sõltuvus" vaid "Ei tohiks küll, tean, aga mis parata".)
Mh, kus mu poeg ometi on? Ma tegin talle ta lemmikputru koolist tulemise ajaks, aga ta ju ei taha seda, kui puder ära jahtub, ning pole üldse kindel, et soojendamiseks valmis olen! (Näe, sellise virina vastu pole teragi. Esiteks ei ole poja käimised minu kontrolli all - ei, tal pole telefoni ka kaasas - ja teiseks ma ei kaeble, et sedasi tuleb puder, maitea, ära visata. Kui ta ei söö ja keegi soojendada ka ei viitsi, söön ise ning jee. Ei, tema nagunii ei soojenda, veega keetmisi juhendan, aga piim on liiga trikikas isegi mu enda jaoks, et sellega asju soojendama õpetada. Õpib ise, kui vaja.)
Oh, käis kodus veel siis kui puder soe (kuigi mitte kuum) oli ning nüüd kadus trenni.
Vaata, mul on see ka, et ise ei varja, aga samas olen üleni tulvil pieteeditunnet ja mõistmist nende suhtes, kes millestki ei räägi.
Suhtun nii, et ta ei räägi sellest - ilmselt ei taha - ma ka peale ei käi. Küsimuste küsimisega on seepärast hästi raske, et automaatne eeldus on "kui ta tahab, räägib ise, kui ei taha, ei räägi küsideski". Kuna olen tasapisi aru saanud, et see läheb hirmsasse kooskõlla mu eluvalikuga "ma ei räägi, kui ei küsita, sest ju siis ei huvita," on nüüd (viimased kümme aastat) küsimine mu teadlik valik ja pingutus teise jaoks. Ent mitte automaatsus.
Kui ma küsin, siis tundlike teemade puhul sedasi servast puutudes, õrnalt, ning kui inimene ei taha rääkida, on tal vabadus seda mitte teha.
Mis muidu on ju igati kena idee, aga mõned korrad on mind aastaid hiljem tabanud hämmastus ja abitus, sest mis mõttes teine nii ilmselget asja ei TEADNUD?! Mina arvasin, et olen delikaatne ja hell, ei surgi, kui ta rääkida ei taha - aga ta ei saanudki tahta, sest ta üldse ei teadnud, et nii saaks ka mõelda!
Mis minu meelest oli iseenestmõistetav, jäi tal pimetähni alla.
Ja ikka veel selgub mõnikord, et inimesed mõtlevad: kui ma jutuks ei võta, MINA ei tea.
Nagu ... nagu ... häh. Ei, ma ei ole praegu isegi pieteeditundeline.
Mul ei ole mingit vajadust ega isegi huvi välja ajada juttu kõige kohta, mida tean. Räägin ainult neist asjust, milles kahtlen või mis muidu emotsionaalselt parasjagu hästi üleval on. Uurin, kas teine mõtleb neist asjust samamoodi või hoopis teisiti, kas tuleb kinnitus minu vaatenurgale või teine hoopis teistsugune arvamus.
Aga öelda välja asju, mida tean? Kui mult ei küsita? Milleks?
Selle asjade teadmise ning nende teadmiste jagamise kohta mul selgeid vastuseid veel pole. Aga teema on tõstetud, nüüd mõtlen selle üle.
Võimalik, et tulemuseks on "kui ta pole minuga ühest tõust ja me ei jaga ilmselgeid teadmisi, pole minu inimene".
Selline ego olen praegu =)
teisipäev, 20. september 2016
Eesmärgid
Vaikselt hakkan sisemist õudu tundma selle ees, et lähen (jälle) Lõunalinna sõja-katastroofimeditsiini õppima nädalaks ning 5 päeva loenguid, seminare ja värke järjest? Kuidas krt ma jaksan?!
Esmaspäeval oli ettevalmistav loengupäev Pealinnas, 8 tundi ja 45 minutit. Mõtlesin ette, et pean 3 tundi vastu, siis olen vaba lõpetama, pidasin peaaegu 6 tundi ja jee.
(Mitte et ikka poleks end rahustama ja kiitma pidanud mõttes, kui enne lõppu lihtsalt loenguruumist välja kõndisin.)
Kohv aitas, pärast ostsin endale preemiaks shokolaadisõõrikuid, millest enamik läks küll Poeglapsele (kes armastab sõõrikuid veel enam kui mina), aga no jee ikka.
Ent nädal otsa 8 tundi iga päev???
Sa kurat!
Isegi kui nad on seal minuga lahked, isegi kui kõik tehakse mulle nii kergeks, kui saab, ikka on hirmus. Ei saa järgmise päeva eest lusikaid ette võtta ka, sest järgmisel päeval on juba jälle ekstralusikaid tarvis!
Ega ma muidugi väljale käsitsi tegusid tegema üldse kipuks, kuid eelmisest korrast on meeles, et koordineerimine, millised haiglad keda vastu võtavad, mis transport kuhu viib ning palju on abiressurssi, palju kannatanuid, kuidas jagada, on ka oluline korraldada. Suudaksin neid plaane päriselt teha ning läbi viia, kui vaja oleks, minu õpetamine pole päris raisatud aeg.
Aga ... aga ... aga ..!
Vähemalt oli loengupidaja, kelles juurest ma minema EI kõndinud, väga kena mees. Viis tundi oli tema sisustada ja rõõm oli teda vaadatagi, noh. Kuivõrd ta rääkis oma kaitseväe-kogemustest, mis algasid aastal 1996, minust lausa veel vanem. Jee, ma polegi nii võimatult eakas!
Tahaks, et see oleks juba möödas. Mul on palju kergem end teoks kokku võtta, kui oodata, millal ning millisena just olukord oma hambaid näitab.
See on kõigega nii. Eile sundisin end magama jääma, kuigi ühele kummiga käevõrule tuli panna uued kummid ja ma olin ka välja mõelnud, millised ning kust neid saab. Ent painas ikka. Pidin end teadlikult rahustama, et praegu ma ei jaksa, on uneaeg. Ma olen ju väsinuna nii tudisev ka, kui mulle tuleb juba pähe, et ei suuda käsitööd teha, siis ei suudagi, liiga väsinud.
Või noh, suudan, meeletu vihaga ja umbes 6 korda pikema aja jooksul, kui hommikul sama töö juures kuluks.
Aga ikkagi on täna hommikul neid kumme panna nii kergendav. Tehtud töö on tehtud, ootel olev -
brrr.
Muide, see võib olla põhjus, miks ma naiskäsitööd sellise kirega vihkan. Mul on väga raske panna poolik töö käest ja teha mingeid muid asju, ning nüüd teadvustatuna on see lihtsalt tendents ning mõistusega kontrollitav - kui ma aga sellest aru ei saanud, õmblesin ning kudusin hilise ööni ning läksin täiesti frustreerunult magama. Mis mõttes ma siis valmis ei saanud seda kampsunit?! Nii nõme. Too töö andis mulle ainult meeleheite (sest ega ma siis uuesti sama rahulolematust oodates teda ka taas kätte võtnud ning tegevus jäi soiku ning teda ei lõpetatud kunagi). Parem üldse mitte alustadagi!
Ha! Ja võibolla seepärast ei salli ma ka kaugeid eesmärke! Kui mul on mingi eesmärk (näiteks joosta mingi maa mingi ajaga, kaaluda nii ja nii palju, kirjutada romaan, vahet pole, milline), ma frustreerun põhjani, et seda näiteks nädalaga ei suuda. Isegi kahega ei suuda! Appi. Ei tasu üldse ponnistada, ma olengi nõrk.
Aga kui mu eesmärk on teha täna 18 seeriat trenni või loovkirjutada 200 sõna, on see kohe täidetav ja lill.
Mul ei ole seda tunnet, et halb ja nõrk mina, ei suuda. Eesmärk on täidetud? On. Kõik hea.
Et mingid kaugemad eesmärgid peaks veel olema? Ah, minge te ka ..!
Esmaspäeval oli ettevalmistav loengupäev Pealinnas, 8 tundi ja 45 minutit. Mõtlesin ette, et pean 3 tundi vastu, siis olen vaba lõpetama, pidasin peaaegu 6 tundi ja jee.
(Mitte et ikka poleks end rahustama ja kiitma pidanud mõttes, kui enne lõppu lihtsalt loenguruumist välja kõndisin.)
Kohv aitas, pärast ostsin endale preemiaks shokolaadisõõrikuid, millest enamik läks küll Poeglapsele (kes armastab sõõrikuid veel enam kui mina), aga no jee ikka.
Ent nädal otsa 8 tundi iga päev???
Sa kurat!
Isegi kui nad on seal minuga lahked, isegi kui kõik tehakse mulle nii kergeks, kui saab, ikka on hirmus. Ei saa järgmise päeva eest lusikaid ette võtta ka, sest järgmisel päeval on juba jälle ekstralusikaid tarvis!
Ega ma muidugi väljale käsitsi tegusid tegema üldse kipuks, kuid eelmisest korrast on meeles, et koordineerimine, millised haiglad keda vastu võtavad, mis transport kuhu viib ning palju on abiressurssi, palju kannatanuid, kuidas jagada, on ka oluline korraldada. Suudaksin neid plaane päriselt teha ning läbi viia, kui vaja oleks, minu õpetamine pole päris raisatud aeg.
Aga ... aga ... aga ..!
Vähemalt oli loengupidaja, kelles juurest ma minema EI kõndinud, väga kena mees. Viis tundi oli tema sisustada ja rõõm oli teda vaadatagi, noh. Kuivõrd ta rääkis oma kaitseväe-kogemustest, mis algasid aastal 1996, minust lausa veel vanem. Jee, ma polegi nii võimatult eakas!
Tahaks, et see oleks juba möödas. Mul on palju kergem end teoks kokku võtta, kui oodata, millal ning millisena just olukord oma hambaid näitab.
See on kõigega nii. Eile sundisin end magama jääma, kuigi ühele kummiga käevõrule tuli panna uued kummid ja ma olin ka välja mõelnud, millised ning kust neid saab. Ent painas ikka. Pidin end teadlikult rahustama, et praegu ma ei jaksa, on uneaeg. Ma olen ju väsinuna nii tudisev ka, kui mulle tuleb juba pähe, et ei suuda käsitööd teha, siis ei suudagi, liiga väsinud.
Või noh, suudan, meeletu vihaga ja umbes 6 korda pikema aja jooksul, kui hommikul sama töö juures kuluks.
Aga ikkagi on täna hommikul neid kumme panna nii kergendav. Tehtud töö on tehtud, ootel olev -
brrr.
Muide, see võib olla põhjus, miks ma naiskäsitööd sellise kirega vihkan. Mul on väga raske panna poolik töö käest ja teha mingeid muid asju, ning nüüd teadvustatuna on see lihtsalt tendents ning mõistusega kontrollitav - kui ma aga sellest aru ei saanud, õmblesin ning kudusin hilise ööni ning läksin täiesti frustreerunult magama. Mis mõttes ma siis valmis ei saanud seda kampsunit?! Nii nõme. Too töö andis mulle ainult meeleheite (sest ega ma siis uuesti sama rahulolematust oodates teda ka taas kätte võtnud ning tegevus jäi soiku ning teda ei lõpetatud kunagi). Parem üldse mitte alustadagi!
Ha! Ja võibolla seepärast ei salli ma ka kaugeid eesmärke! Kui mul on mingi eesmärk (näiteks joosta mingi maa mingi ajaga, kaaluda nii ja nii palju, kirjutada romaan, vahet pole, milline), ma frustreerun põhjani, et seda näiteks nädalaga ei suuda. Isegi kahega ei suuda! Appi. Ei tasu üldse ponnistada, ma olengi nõrk.
Aga kui mu eesmärk on teha täna 18 seeriat trenni või loovkirjutada 200 sõna, on see kohe täidetav ja lill.
Mul ei ole seda tunnet, et halb ja nõrk mina, ei suuda. Eesmärk on täidetud? On. Kõik hea.
Et mingid kaugemad eesmärgid peaks veel olema? Ah, minge te ka ..!
pühapäev, 18. september 2016
Mis ma siis nüüd olen - 2 aastat
Täna võib ju - mul on surma-aastapäev ja jee!
(Ainult ja ainult endast kirjutada, noh. Ning kuupäevaliselt on!)
Natuke on ikka veider tõdeda, et maailm ei jäänud seisma 18. september 2014. Mitte ainult et teised elasid edasi, vaid minu elus on samuti muutusi, ikka veel tuleb muutusi, inimesed on ka aastal 2015 ja 2016 minussesuhtumisi ja minuga käitumisi teiseks teinud. Nemad räägivad ja teevad, mina räägin ja teen, nemad räägivad omavahel - kõik muutub.
Maailm - toimub. Edasi. Tean küll, et see ongi elu, aga mu peas on ikka tunne, et tegelikult otsib Kõik mingit tasakaalupunkti, kus talle sobib, ja siis maailm sinna jääbki.
Rohkem ei toimu. Happy end.
Ajataju on ikka veel nihkes, kuigi mõistus juhib mängu ja ütleb mulle, et tegelt seda aega, millest mina üldse midagi ei mäleta, oli napp kuu. Aga siiski tundub kogu 2014 lõpp väga häguse ning samuti igavikupikkuse ajana, sellise justkui-aastatepikkuse mitte-perioodina, mil ma korjasin tagasi kaotatut ja see üldse ei kogunenud nii hästi, kui oodanuks. MisMÕTTES ma kohe jälle ei jooksnud, hüpanud, töötanud, kirjutanud, mõelnud nagu ennegi, niu?
Vahel, kui olen hirmus väsinud, tuleb mulle meelde, kuidas varem oli. Kuidas lihtsalt ei näinud lugeda, sest tekst oli nii topelt, et hoidsin temast aru saamiseks raamatut peast kõrgemal. Panin ühe silma kinni, nii nägin paremini. Praegu teen seda vahel harva ekraani ees, aga muidu ei iial.
Kui joostes põrutan end mõne sammuga ära, meenub, kuidas sedasi oli pea 2015 otsa iga jooksu ajal korduvalt ja korduvalt.
Nii palju olen unustanud. Kui miski konkreetselt meelde ei tuleta, on see info kadunud ning alles siis, kui Poeglapsele õhtujuttu lugedes keel komistab, meenub, kui raske oli vähegi selgelt rääkida.
Seda, kui raske oli teistel minust aru saada, peab nende käest küsima.
Mul on ettekujutus, et pidi keeruline olema. Kui vaatan oma sms-e Lõunalinna haiglast, tõesti vahel ei mõika, mida mingi sõnaga öelda üritasin, ja siis oli mu mõte ometi juba vähemalt nii palju selge, et tahta midagi öelda, võtta telefon, trükkida sõnum sisse ja saata ära. Et trükitu üleni arusaadav polnud, on juba tühiasi =) Ma olin ikka väga katki.
Oot, ma võiksin ju ümber lüüa!
"Mu arust on k6ige vähem pihta sjaand osa on k2nekeskus on mul koige vahem pihta saand. Ei p saagi aidata niisama halisen"
Teine, viis päeva varasem:
"telfefok oman.Kasutada eiOska tule,"
Ei saa öelda, et mul selle aja suhtes nostalgia oleks või ma endale jube targana takkajärgi tunduksin, ent see tunne, et iga pikali veedetud päev on kingitud, kohe aga suudan jälle, kargan taas püsti ja asun tegutsema, on selline, mida ikka veel peletan. Ikka veel tuleb peale.
"Ma VÕIN puhata, kui väsinud olen!" meenutan endale. "Saan niikuinii praegu rohkem tehtud kui tervena, ma VÕIN PUHATA!"
Aga kuskil sisimas on ikka pilkava näoga kamandaja, kes märgib: "Aga sa natuke jaksaks ju veel? Miks siis mitte teha?" ja ma pean talle ütlema, et pistku pea endale persse ja tehku suu lahti, mina nüüd puhkan, tänan väga.
Tegelt ma nii jõhkralt endale ei ütle, ka mitte sellele osale, mis loll on. Lihtsalt muigan tülpnult. Kui keegi teine tuleb samade nõuannetega, ütlen ent küll halvasti.
Mul ei ole vaja, et mind tõugataks rohkemale, et mul soovitataks kannatada hullemat valu ära, veel veidi teha, enne kui lõdvaks lasta. Ma nagunii teen seda ise endale. Valude vastuvõtmine ning rõõmude edaslükkamine tõesti ei ole midagi, mida kellegi teise käest õppida võiksin, olen ses osas ekspert.
Mittelemmikkommentaator andis mulle siin võrgupäevikus ükskord nõu, kuidas raha kokku hoida. Vat sama tunne on: see ei ole isegi vana sandi lonkama õpetamine, see on "Ma olen siin 20 aastat pimedana elanud ja sa tuled nüüd soovitama, et ma peaks ära õppima, kus mu kodul välisuks on? Nagu - kuidas sa ette kujutad, et ma seni elanud olen? Ei vaevu kujutlema?! Nagu palun, ole siis ometi vähemalt vait, su lolle mõtteid ei ole mulle tõesti vaja!"
Mida ma teistelt võtaks, nõuanded, millega mul midagi pihta ka oleks hakata, peaks tulema stiilis: "Kas see on see, mida sa praegu tahad? Jah? Siis puhkle nii palju, kui süda lustib!"
Aga millegipärast ei kiputa mulle seda soovitama.
Ikka pean ise tark olema, pagan küll =)
Ikka. Kuramuse. Veel.
Ja ikka veel on mul raske tõdemusega, et olengi enda suhtes kõige targem inimene maailmas. Leiduvad mõned, keda pean peaaegu sama targaks, kuid arusaamine, et ei saa kedagi pimesi usaldada, ei tohi, kõik, ka need, keda varem üleni targaks pidasin, eksivad vahel oma hinnagutes, on korraga hirmus ning kohutavalt väestav.
Üks, kellele edastasin oma mõtteid valge mära ja ükssarvik olemise kohta, kirjutas nii:
ehhh
ma olen kogu aeg ükssarvikut näinud
ja mõelnud
et mida sa nussid end nende valge mära asjadega
endal on kuradi piik otsaees, mis valgust ja maagiat lõikab
Teda usaldan ka.
Mitte niipalju kui iseennast, aga läbinägelik. Me tunneme mingi 15 aastat vist, ta pole mu vend, aga midagi taolist siiski. Ja nii ongi.
Ma ka nüüd näen.
Nii tore tunda, et mõni minuga vahel ka ühte meelt on. Kogu aeg ei pea end vastuväidetest läbi võitlema, torm ning sõdalane olema. Ei ole päris üksi oma vaadetega endale ja maailmale, on ka mõned samamoodi-nägijad.
Valud? Muidugi. Ikka mõlemad jalad puusast tallani, piirkond nende vahel ja kui alaselg ka valutab, panen valuvaigistava masina kohe sinna tegutsema. Seal ei ole enam "tüütu valu", on hoopis "eriti tüütu valu".
Aga mul kuidagi ei õnnestu edasi anda, kuidas need pidevad valesti-tundumised ei mõjuta väga mu elukvaliteeti. Et jaa, nad on ebameeldivad, kohati lausa häirivalt tugevad, aga mitte vastikud "millestki muust ei suuda mõelda".
Kui pea valutab, võin selle päeva kõige muu mõttes maha tõmmata ja kui ka saan midagi "nii rõve on, et vahet pole, sama hästi võib siis ka midagi teosammul jätkata ju" tehtud, siis mällu jääb päev ikka kui "peavalupäev" mitte "lõpetasin lõputöö-päev". Kui saabas hõõrub, siis natuke võib ju ära kannatada, aga kui juba selge vill ning jalg katki on, siis ikka naljalt selle saapaga ei käi tol hetkel enam.
Kuid need pidevad jala- ja seljavalud on ignoreeritavad. Mällu ei jää.
No on - on. Jama küll.
Kui vaatan oma tulevasele elule, võibolla 50 aastat või rohkem, etteteadmisega, et kogu ajaks valud jäävad, mul oleks "nojah. sitasti vist," aga väga ei huvitaks. Väga ei huvita. No on nii, suur asi küll. Vbla seksi osas oleks, et kui (kuidas on viisakas öelda? häbe? oma aruga ma ütleks kas "vitt" või "jalgevahe", mul selliseid vahepealsed sõnu pole) v*** parasjagu eriti valutab, pole teema. Aga ta ei valuta ju kogu aeg, ainult vahel.
Ning mu võime seksi üldse tähtsaks pidada on pealegi umbes kaheksa korda kasinam kui enne.
Parem pool on jätkuvalt kohmakas ka, jaa. Kui parem käsi või jalg hakkavad tudisema, tean, et olen väga väsinud. Igasugused pisikesed asjad mängivad. Kui mõnes asendis on lihas pinges, võbiseb kergemini, ent kui maksimaalselt lõdvestudes ikka väriseb, on asi päris hull.
Käekiri? Minu arust pole mingit püsivat muutust viimasel aastal toimunud. Et jaa, vahel on parem, vahel halvem, aga loeb põhiliselt see, kui väsinud kirjutamishetkel olen. Kõikvõimalikud paberitäitmiseks kuskil käimised on eriti veidrad - muidugi olen väsinud lihtsalt sellest, et tulin siia juba, ja nüüd te tahate, et ma käsitsi kirjutaks?! Mingi selline rafineeritud piinamisviis?!
Ametlikud paberid on mul eriti jõleda kirjaga täidetud seega.
Vat mälu on nüüdseks korras. Parem kui enne. Midagi unustan vahel harva, aga tõesti vahel harva. Ei pane neid harvu juhuseid ka endale pahaks: ma ei ole asendamatu. Kui mina ei tee, teeb keegi teine - või ei olnudki nii tähtis asi. Aga üldiselt: kui ma ei tee, ei lubagi.
Üleüldine inimlik muutumine.
Ha. Jaa. Vat seda ju ise ei näe - mina peamiselt tõden, kuidas ma ei karda midagi ja mul on hoopis kamam kui varem, mis on kah sama asja erinevad nurgad ainult.
Ma ei karda, et ma kellelegi x-le ei meeldi, et minust mõeldakse halvasti, et kuradi terve audikatäis inimesi pettub, kui ma nende ette esinema minnes pool tundi hilinen (hüpoteetiline olukord ja ega ma siis meelega hiljem läheks - kui ei plaani teha, ei lubagi!), ma ei karda surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ei karda oma lähedaste surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ja kuna ma ei karda, mind ka ei huvita eriti. Et "mida nad mõtlevad?!" näiteks.
Et hirm ja ahnus on inimese peamised motivaatorid? Võimalik. Mind ei huvita eriti ka erinevad teooriad inimeste kohta üldiselt. Ma ei ole mingi "üldine", tänan väga, mu lapsed ei ole "üldised", miks mingi inimestest üldiselt rääkiv mõte mulle oluline tunduma peaks?
Aga see on see, mida ise näen.
Üks teine vastas mu vastava uurimise peale:
no mu meelest oled sa üha enam ja enam enda moodi pigem. või ma hakkan harjuma. aga pigem ikka muutud tagasi.
aga lihtsalt. liikumine, kõne, stiil, natuke ka mõttemaailm. vähem naerad. kergemaid teemasid üldse kõne alla ei võta. aga ma pole kindel, kas see on sinu pärast või lihtsalt inimesed tunnevad, et peale kogu seda värki sinuga kerglastest asjadest rääkida on liiga nõrk ja sa lihtsalt lähed kaasa.
aga olekski ju idiootne arvata, et käid rongi alt läbi, vedeled pool aastat voodis, siis tuigerdad veel pool aastat, tajud maailma kahekordselt ja valutad üle kere ja oled ikka nii nagu enne.
Kuna tema on ka hea inimene hea peaga (hei, ma ju ei tsiteerikski siin mõtteid, mis mulle ei meeldi!), siis no umbes selline ongi mu hinnangul heatahtlik vaade mulle väljastpoolt.
See osa, mida ise ei näe.
Mida teised ei näe ega tea
* mul on nüüd sisekõnefraas "ei minesta, raisk!", mida mõtlen iga kord, kui pearinglus kõvemaks läheb kui tavaliselt
* ei kasuta enam juuksebalsamit. Pojale ka ei ütle, et oleks vaja.
* ei mõtle enam alailma igal võimalusel: "Uuringud näitavad, et sellistel ja sellistel inimestel on enamasti x. Omast arust olen selline ja selline, aga x-i pole. Peaksin rohkem selline ja selline olema!"
* Olen _väga_ enesekohane. Minu jaoks on arutlemine, kas keegi teine teeb halvasti või hästi, nüüd täiesti võõras, millega seoses olen mitu korda inimesed segadusse ajanud. Nad tõlgendavad mu öeldut nagu mõtleksin kellegi teise tegemiste kohta üldhinnanguliselt, kuid ei mõtle.
Ma võin isegi öelda: "Nii nõme!" Aga see tegelt käib minu enesetunde, mitte teise inimese käitumise pihta.
Ma mõtlen, kas mulle meeldib või ei meeldi. Minu mõjutamine on ainus, mis mulle loeb ja millest rääkima vaevun, mõtlema vaevun, mis mu meelest tegusid väärt on. Aga mingi üldine "see on halb!" või "nii on hea!"?
Haa. Haa. Haa.
Ei, ma ei kahetse. Inimesed lähevad mul ikka ümbert ära, üks teise järel, aga see on neis, mitte minus. Mul võib inimese kaotamisest kahju olla, aga see ei tähenda kuidagipidi, et mul oma tegusid vaadates "Oi, miks ma küll nii tegin?!" peale tuleks.
Ma tegin ja ma ei kahetse.
(Ainult ja ainult endast kirjutada, noh. Ning kuupäevaliselt on!)
Natuke on ikka veider tõdeda, et maailm ei jäänud seisma 18. september 2014. Mitte ainult et teised elasid edasi, vaid minu elus on samuti muutusi, ikka veel tuleb muutusi, inimesed on ka aastal 2015 ja 2016 minussesuhtumisi ja minuga käitumisi teiseks teinud. Nemad räägivad ja teevad, mina räägin ja teen, nemad räägivad omavahel - kõik muutub.
Maailm - toimub. Edasi. Tean küll, et see ongi elu, aga mu peas on ikka tunne, et tegelikult otsib Kõik mingit tasakaalupunkti, kus talle sobib, ja siis maailm sinna jääbki.
Rohkem ei toimu. Happy end.
Ajataju on ikka veel nihkes, kuigi mõistus juhib mängu ja ütleb mulle, et tegelt seda aega, millest mina üldse midagi ei mäleta, oli napp kuu. Aga siiski tundub kogu 2014 lõpp väga häguse ning samuti igavikupikkuse ajana, sellise justkui-aastatepikkuse mitte-perioodina, mil ma korjasin tagasi kaotatut ja see üldse ei kogunenud nii hästi, kui oodanuks. MisMÕTTES ma kohe jälle ei jooksnud, hüpanud, töötanud, kirjutanud, mõelnud nagu ennegi, niu?
Vahel, kui olen hirmus väsinud, tuleb mulle meelde, kuidas varem oli. Kuidas lihtsalt ei näinud lugeda, sest tekst oli nii topelt, et hoidsin temast aru saamiseks raamatut peast kõrgemal. Panin ühe silma kinni, nii nägin paremini. Praegu teen seda vahel harva ekraani ees, aga muidu ei iial.
Kui joostes põrutan end mõne sammuga ära, meenub, kuidas sedasi oli pea 2015 otsa iga jooksu ajal korduvalt ja korduvalt.
Nii palju olen unustanud. Kui miski konkreetselt meelde ei tuleta, on see info kadunud ning alles siis, kui Poeglapsele õhtujuttu lugedes keel komistab, meenub, kui raske oli vähegi selgelt rääkida.
Seda, kui raske oli teistel minust aru saada, peab nende käest küsima.
Mul on ettekujutus, et pidi keeruline olema. Kui vaatan oma sms-e Lõunalinna haiglast, tõesti vahel ei mõika, mida mingi sõnaga öelda üritasin, ja siis oli mu mõte ometi juba vähemalt nii palju selge, et tahta midagi öelda, võtta telefon, trükkida sõnum sisse ja saata ära. Et trükitu üleni arusaadav polnud, on juba tühiasi =) Ma olin ikka väga katki.
Oot, ma võiksin ju ümber lüüa!
"Mu arust on k6ige vähem pihta sjaand osa on k2nekeskus on mul koige vahem pihta saand. Ei p saagi aidata niisama halisen"
Teine, viis päeva varasem:
"telfefok oman.Kasutada eiOska tule,"
Ei saa öelda, et mul selle aja suhtes nostalgia oleks või ma endale jube targana takkajärgi tunduksin, ent see tunne, et iga pikali veedetud päev on kingitud, kohe aga suudan jälle, kargan taas püsti ja asun tegutsema, on selline, mida ikka veel peletan. Ikka veel tuleb peale.
"Ma VÕIN puhata, kui väsinud olen!" meenutan endale. "Saan niikuinii praegu rohkem tehtud kui tervena, ma VÕIN PUHATA!"
Aga kuskil sisimas on ikka pilkava näoga kamandaja, kes märgib: "Aga sa natuke jaksaks ju veel? Miks siis mitte teha?" ja ma pean talle ütlema, et pistku pea endale persse ja tehku suu lahti, mina nüüd puhkan, tänan väga.
Tegelt ma nii jõhkralt endale ei ütle, ka mitte sellele osale, mis loll on. Lihtsalt muigan tülpnult. Kui keegi teine tuleb samade nõuannetega, ütlen ent küll halvasti.
Mul ei ole vaja, et mind tõugataks rohkemale, et mul soovitataks kannatada hullemat valu ära, veel veidi teha, enne kui lõdvaks lasta. Ma nagunii teen seda ise endale. Valude vastuvõtmine ning rõõmude edaslükkamine tõesti ei ole midagi, mida kellegi teise käest õppida võiksin, olen ses osas ekspert.
Mittelemmikkommentaator andis mulle siin võrgupäevikus ükskord nõu, kuidas raha kokku hoida. Vat sama tunne on: see ei ole isegi vana sandi lonkama õpetamine, see on "Ma olen siin 20 aastat pimedana elanud ja sa tuled nüüd soovitama, et ma peaks ära õppima, kus mu kodul välisuks on? Nagu - kuidas sa ette kujutad, et ma seni elanud olen? Ei vaevu kujutlema?! Nagu palun, ole siis ometi vähemalt vait, su lolle mõtteid ei ole mulle tõesti vaja!"
Mida ma teistelt võtaks, nõuanded, millega mul midagi pihta ka oleks hakata, peaks tulema stiilis: "Kas see on see, mida sa praegu tahad? Jah? Siis puhkle nii palju, kui süda lustib!"
Aga millegipärast ei kiputa mulle seda soovitama.
Ikka pean ise tark olema, pagan küll =)
Ikka. Kuramuse. Veel.
Ja ikka veel on mul raske tõdemusega, et olengi enda suhtes kõige targem inimene maailmas. Leiduvad mõned, keda pean peaaegu sama targaks, kuid arusaamine, et ei saa kedagi pimesi usaldada, ei tohi, kõik, ka need, keda varem üleni targaks pidasin, eksivad vahel oma hinnagutes, on korraga hirmus ning kohutavalt väestav.
Üks, kellele edastasin oma mõtteid valge mära ja ükssarvik olemise kohta, kirjutas nii:
ehhh
ma olen kogu aeg ükssarvikut näinud
ja mõelnud
et mida sa nussid end nende valge mära asjadega
endal on kuradi piik otsaees, mis valgust ja maagiat lõikab
Teda usaldan ka.
Mitte niipalju kui iseennast, aga läbinägelik. Me tunneme mingi 15 aastat vist, ta pole mu vend, aga midagi taolist siiski. Ja nii ongi.
Ma ka nüüd näen.
Nii tore tunda, et mõni minuga vahel ka ühte meelt on. Kogu aeg ei pea end vastuväidetest läbi võitlema, torm ning sõdalane olema. Ei ole päris üksi oma vaadetega endale ja maailmale, on ka mõned samamoodi-nägijad.
Valud? Muidugi. Ikka mõlemad jalad puusast tallani, piirkond nende vahel ja kui alaselg ka valutab, panen valuvaigistava masina kohe sinna tegutsema. Seal ei ole enam "tüütu valu", on hoopis "eriti tüütu valu".
Aga mul kuidagi ei õnnestu edasi anda, kuidas need pidevad valesti-tundumised ei mõjuta väga mu elukvaliteeti. Et jaa, nad on ebameeldivad, kohati lausa häirivalt tugevad, aga mitte vastikud "millestki muust ei suuda mõelda".
Kui pea valutab, võin selle päeva kõige muu mõttes maha tõmmata ja kui ka saan midagi "nii rõve on, et vahet pole, sama hästi võib siis ka midagi teosammul jätkata ju" tehtud, siis mällu jääb päev ikka kui "peavalupäev" mitte "lõpetasin lõputöö-päev". Kui saabas hõõrub, siis natuke võib ju ära kannatada, aga kui juba selge vill ning jalg katki on, siis ikka naljalt selle saapaga ei käi tol hetkel enam.
Kuid need pidevad jala- ja seljavalud on ignoreeritavad. Mällu ei jää.
No on - on. Jama küll.
Kui vaatan oma tulevasele elule, võibolla 50 aastat või rohkem, etteteadmisega, et kogu ajaks valud jäävad, mul oleks "nojah. sitasti vist," aga väga ei huvitaks. Väga ei huvita. No on nii, suur asi küll. Vbla seksi osas oleks, et kui (kuidas on viisakas öelda? häbe? oma aruga ma ütleks kas "vitt" või "jalgevahe", mul selliseid vahepealsed sõnu pole) v*** parasjagu eriti valutab, pole teema. Aga ta ei valuta ju kogu aeg, ainult vahel.
Ning mu võime seksi üldse tähtsaks pidada on pealegi umbes kaheksa korda kasinam kui enne.
Parem pool on jätkuvalt kohmakas ka, jaa. Kui parem käsi või jalg hakkavad tudisema, tean, et olen väga väsinud. Igasugused pisikesed asjad mängivad. Kui mõnes asendis on lihas pinges, võbiseb kergemini, ent kui maksimaalselt lõdvestudes ikka väriseb, on asi päris hull.
Käekiri? Minu arust pole mingit püsivat muutust viimasel aastal toimunud. Et jaa, vahel on parem, vahel halvem, aga loeb põhiliselt see, kui väsinud kirjutamishetkel olen. Kõikvõimalikud paberitäitmiseks kuskil käimised on eriti veidrad - muidugi olen väsinud lihtsalt sellest, et tulin siia juba, ja nüüd te tahate, et ma käsitsi kirjutaks?! Mingi selline rafineeritud piinamisviis?!
Ametlikud paberid on mul eriti jõleda kirjaga täidetud seega.
Vat mälu on nüüdseks korras. Parem kui enne. Midagi unustan vahel harva, aga tõesti vahel harva. Ei pane neid harvu juhuseid ka endale pahaks: ma ei ole asendamatu. Kui mina ei tee, teeb keegi teine - või ei olnudki nii tähtis asi. Aga üldiselt: kui ma ei tee, ei lubagi.
Üleüldine inimlik muutumine.
Ha. Jaa. Vat seda ju ise ei näe - mina peamiselt tõden, kuidas ma ei karda midagi ja mul on hoopis kamam kui varem, mis on kah sama asja erinevad nurgad ainult.
Ma ei karda, et ma kellelegi x-le ei meeldi, et minust mõeldakse halvasti, et kuradi terve audikatäis inimesi pettub, kui ma nende ette esinema minnes pool tundi hilinen (hüpoteetiline olukord ja ega ma siis meelega hiljem läheks - kui ei plaani teha, ei lubagi!), ma ei karda surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ei karda oma lähedaste surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ja kuna ma ei karda, mind ka ei huvita eriti. Et "mida nad mõtlevad?!" näiteks.
Et hirm ja ahnus on inimese peamised motivaatorid? Võimalik. Mind ei huvita eriti ka erinevad teooriad inimeste kohta üldiselt. Ma ei ole mingi "üldine", tänan väga, mu lapsed ei ole "üldised", miks mingi inimestest üldiselt rääkiv mõte mulle oluline tunduma peaks?
Aga see on see, mida ise näen.
Üks teine vastas mu vastava uurimise peale:
no mu meelest oled sa üha enam ja enam enda moodi pigem. või ma hakkan harjuma. aga pigem ikka muutud tagasi.
aga lihtsalt. liikumine, kõne, stiil, natuke ka mõttemaailm. vähem naerad. kergemaid teemasid üldse kõne alla ei võta. aga ma pole kindel, kas see on sinu pärast või lihtsalt inimesed tunnevad, et peale kogu seda värki sinuga kerglastest asjadest rääkida on liiga nõrk ja sa lihtsalt lähed kaasa.
aga olekski ju idiootne arvata, et käid rongi alt läbi, vedeled pool aastat voodis, siis tuigerdad veel pool aastat, tajud maailma kahekordselt ja valutad üle kere ja oled ikka nii nagu enne.
Kuna tema on ka hea inimene hea peaga (hei, ma ju ei tsiteerikski siin mõtteid, mis mulle ei meeldi!), siis no umbes selline ongi mu hinnangul heatahtlik vaade mulle väljastpoolt.
See osa, mida ise ei näe.
Mida teised ei näe ega tea
* mul on nüüd sisekõnefraas "ei minesta, raisk!", mida mõtlen iga kord, kui pearinglus kõvemaks läheb kui tavaliselt
* ei kasuta enam juuksebalsamit. Pojale ka ei ütle, et oleks vaja.
* ei mõtle enam alailma igal võimalusel: "Uuringud näitavad, et sellistel ja sellistel inimestel on enamasti x. Omast arust olen selline ja selline, aga x-i pole. Peaksin rohkem selline ja selline olema!"
* Olen _väga_ enesekohane. Minu jaoks on arutlemine, kas keegi teine teeb halvasti või hästi, nüüd täiesti võõras, millega seoses olen mitu korda inimesed segadusse ajanud. Nad tõlgendavad mu öeldut nagu mõtleksin kellegi teise tegemiste kohta üldhinnanguliselt, kuid ei mõtle.
Ma võin isegi öelda: "Nii nõme!" Aga see tegelt käib minu enesetunde, mitte teise inimese käitumise pihta.
Ma mõtlen, kas mulle meeldib või ei meeldi. Minu mõjutamine on ainus, mis mulle loeb ja millest rääkima vaevun, mõtlema vaevun, mis mu meelest tegusid väärt on. Aga mingi üldine "see on halb!" või "nii on hea!"?
Haa. Haa. Haa.
Ei, ma ei kahetse. Inimesed lähevad mul ikka ümbert ära, üks teise järel, aga see on neis, mitte minus. Mul võib inimese kaotamisest kahju olla, aga see ei tähenda kuidagipidi, et mul oma tegusid vaadates "Oi, miks ma küll nii tegin?!" peale tuleks.
Ma tegin ja ma ei kahetse.
kolmapäev, 14. september 2016
Vaimne valu väsitab
Olgu, vot see on teema. Nagu oo. Päriselt. Nii juhtuski!
Nimelt avastasin katse-eksituse teel, kui kohutavalt kurnav on kurbus. Tausta lahti rääkima ei hakka, aga laupäeval oli üllatavalt ok, pühapäeval oli veel peaaegu kombes, esmaspäeval oli rõve ning teisipäeva pealt sain aru, et see on otseselt füüsiliselt kurnav.
Täna on pehmem, aga järelmõjud mõjuvad.
Eilne koos tänasega oli igatahes väga veenev.
Sest mul ei ole ju normaalse inimese väsimus, mis on lihtsalt tunne. Mul on konkreetsed füüsilised nähud. Pea käib ringi, ei näe, peab ühe silmaga või lõug rinnal vaatama, et üldse aru saaks, ja kui väga väsinud olen, ei saa enam magada ka.
See kõik oli - lihtsalt sellest, et olin kurb. Lisaks olen kahe päevaga rämedalt alla võtnud (nagu "kõval pinnal istumisega peab ettevaatlik olema, sabakont on väljas ja teeb haiget" ja "krt, panin suurema kaelaauguga pluusi selga ja tõmbasin alla nii, et üks rind ronis kaelusest välja") sest no nii üldse pole isu. Täna sain isegi taas aru, mida tähendab "ma ei jaksa midagi peale magamise teha" elik esimesed kasulikud liigutused päevas tegin kuskil viie paiku, enne tahtsin ainult tududa.
Väga veenev.
Sest mul üldiselt üldse pole seda. Mul tasa-tasakesi tuleb lusikaid juurde ning nende kulutamine lõpuni ära on normaalsus. Ja siis korraga ei olnud neid pooltki nii palju, kui eelnevate kuudega sisseharjunult päevas. Lihtsalt ei olnud, ei jaksanud midagi teha, ja see, kuidas täna olen juba kaks lõunaund maganud, on edasiminek, sest vähemalt saan magada.
Jai.
No enam ei ole isegi kurb, sain pai, aga järelmõjud.
Väsinud. Väsinud. Väsinud.
Aga see esimene kasulik asi täna oli, et jooksin (ringiga, sest kui juba jooksuriietes välja minna, on 500 meetrit üks ots kuidagi vähe) postkontorisse ja sain sealt kätte paki, kus selgus olema üks mu tellitud kleit.
Kleit nagu oli ja nagu ei olnud ka. Nagu kõik, mida tahtsin, aga pagan - tellisingi sellise väikese kaelusega asja v? Oma tavalise v-kaeluse, lihtsalt avara dekoltee, kõrge rullkrae või lahtijäetavate nööpide võimaluse asemel?
Vist jah - aga aga aga MIKS?!
Läksin lehele vaatama, mis mu seda tellima meelitas.
Kohe teine asi.
Vbla peaks selliseid veelgi hankima! Veel õigema kujuga, sest see polnud päriselt nii kolnurkset üldmuljet andev, kui võiks!
Ent - mul on teine kasulik asi ka täna tehtud ning paistab, et jõuan veelgi. Vbla saan kõik 5 asja ära tehtud ja normaalseks tagasi! Nii tore!
Nimelt avastasin katse-eksituse teel, kui kohutavalt kurnav on kurbus. Tausta lahti rääkima ei hakka, aga laupäeval oli üllatavalt ok, pühapäeval oli veel peaaegu kombes, esmaspäeval oli rõve ning teisipäeva pealt sain aru, et see on otseselt füüsiliselt kurnav.
Täna on pehmem, aga järelmõjud mõjuvad.
Eilne koos tänasega oli igatahes väga veenev.
Sest mul ei ole ju normaalse inimese väsimus, mis on lihtsalt tunne. Mul on konkreetsed füüsilised nähud. Pea käib ringi, ei näe, peab ühe silmaga või lõug rinnal vaatama, et üldse aru saaks, ja kui väga väsinud olen, ei saa enam magada ka.
See kõik oli - lihtsalt sellest, et olin kurb. Lisaks olen kahe päevaga rämedalt alla võtnud (nagu "kõval pinnal istumisega peab ettevaatlik olema, sabakont on väljas ja teeb haiget" ja "krt, panin suurema kaelaauguga pluusi selga ja tõmbasin alla nii, et üks rind ronis kaelusest välja") sest no nii üldse pole isu. Täna sain isegi taas aru, mida tähendab "ma ei jaksa midagi peale magamise teha" elik esimesed kasulikud liigutused päevas tegin kuskil viie paiku, enne tahtsin ainult tududa.
Väga veenev.
Sest mul üldiselt üldse pole seda. Mul tasa-tasakesi tuleb lusikaid juurde ning nende kulutamine lõpuni ära on normaalsus. Ja siis korraga ei olnud neid pooltki nii palju, kui eelnevate kuudega sisseharjunult päevas. Lihtsalt ei olnud, ei jaksanud midagi teha, ja see, kuidas täna olen juba kaks lõunaund maganud, on edasiminek, sest vähemalt saan magada.
Jai.
No enam ei ole isegi kurb, sain pai, aga järelmõjud.
Väsinud. Väsinud. Väsinud.
Aga see esimene kasulik asi täna oli, et jooksin (ringiga, sest kui juba jooksuriietes välja minna, on 500 meetrit üks ots kuidagi vähe) postkontorisse ja sain sealt kätte paki, kus selgus olema üks mu tellitud kleit.
Kleit nagu oli ja nagu ei olnud ka. Nagu kõik, mida tahtsin, aga pagan - tellisingi sellise väikese kaelusega asja v? Oma tavalise v-kaeluse, lihtsalt avara dekoltee, kõrge rullkrae või lahtijäetavate nööpide võimaluse asemel?
Vist jah - aga aga aga MIKS?!
Läksin lehele vaatama, mis mu seda tellima meelitas.
Aaaaa! Et pikk kee moodi asi kaelas muudab kohe ahvatlevaks!
Mul eriti selliseid ehteid pole, sest ma olen rohkem lühikeste kettide, käevõrude ja kõrvarõngaste masti naine, aga üks kingitus, mida seni olin korra kandnud, siiski leidus.
Jaa.Kohe teine asi.
Vbla peaks selliseid veelgi hankima! Veel õigema kujuga, sest see polnud päriselt nii kolnurkset üldmuljet andev, kui võiks!
Kurat, see kurvastegev asi - noh, sai leevenduse peale ja ongi leebem. Ja üldse pole uus teema ju tegelt. Aga siiski lõikab vahel täiesti ootamatult justkui lahkuminekuvalu. Väh.
Ent - mul on teine kasulik asi ka täna tehtud ning paistab, et jõuan veelgi. Vbla saan kõik 5 asja ära tehtud ja normaalseks tagasi! Nii tore!
pühapäev, 11. september 2016
Mida kõike võib kujutleda!
Oo. Hm. Oot, kas paljud teised inimesed ongi sellised?
Ma lugesin Murca blogi, sest lihtsalt läks nii. (Tead küll - loed ühte vana postitust ja siis järgmise ka, sest mõnus. Ja siis järgmise, sest kuidagi tundub see parem, kui midagi muud teha, ning enne kui täpselt aru saad, mis toimub, oled 3 aastat läbi lugenud ja alustad neljandat ja kuidagi on kätte jõudnud ülejärgmine päev. Aga toreduse tase tõuseb veres ju!)
Kui te vähegi olete sinna vaadanud, siis teate, et ta teeb pilte ja toob neid nähtavale ja nii lahe vaadata.
Noh, ja siis oli see postitus ning kuna olid lühikesed kommetaarid, lugesin need ka läbi.
See poleks mind veel mõtlema pannud, aga kohe peale seda kiikasin fb-sse ja seal jagati üht vana pilti, mida ma juba aastaid tagasi olen näinud, teemal "kui näed, millest kummikomme tehakse, ei taha sa neid enam iial".
Peitsin pildi ära (mulle on rakendus "peida see postitus" väga omaseks saanud, näen korduvalt aint seda, mis ei sega mind mu valitud maailmas näiteks sellega, et nägin asja juba mitu aastat tagasi), ent need kaks korraga panid mõtlema.
Ja siis edasi mõtlema.
Ja - oi, kas teised inimesed ongi sellised?! Ja kas ma olen avastanud veel ühe lineaarse ja süsteemse mõtlemise vahet tühiseks muutva asja?
Sest minu jaoks ei ole nülitud lambapeades ega kondihunnikutes, kurbade silmadega tapale viidavate loomades ega kärbunud varvastega jalas sigaretipakil midagi üllatavat. Rõvedad pildid suitsupakkidel panevad mu küll arvama, et viimaks ometi on portsigaril ka mingi mõte, sest ma ei taha iga kord suitsu võttes kellegi kärbunud jalga vahtida, ent ei üllata raasugi.
Rääkimata taimetoitlusele mõtlemisest mingi lambapeade pildi pärast või kummikarude mittesöömisest, sest želatiini tehakse luudest, mis muidu lihtsalt ära visataks.
Ma ju tean seda kõike ja palju hullemaidki asju! Indias elusalt maetud tüdrukimikud, ajaloos elusalt põletatud inimesed, praegusel ajal elusalt põlevad (mingeid erilisi rõvedusi isegi kujutlemata, aga vahel tulekahjudes juhtub) inimesed - kõik ju on mu peas olemas, kõike olen ma ette kujutanud, arvestanud. Ma tean, et nii on ja elan sellega, et nii käibki, nii on.
Enne rongi oli üks mu lemmiksisekõnefraase, mida kordasin, kui miski eriti räme talumisele tuli:
"Jeanne D'Arcil oli hullem!"
Kas - kas osad teised inimesed ei kujutle siis? Kas neile saabki tulla mingi pilt nülitud lambapeadest häiriva üllatusena?! Et enne nad ei mõelnud iial sellele, et lambaliha söömine tähendas ühe konkreetse lamba surma?!
Ja siis ma mõtsin selle peale, et lineaarne ja süsteemne. Et vbla TÕELINE lineaarne on tõesti see, et ei mõtle nende asjade peale, mis kaasuvad, ei kujutle. Ja minu lineaarne on lihtsalt see, et ma ei suuda ja taha kõige võimaliku peale mõelda, sest seda on liiga palju. Ma teen ühe asja korraga, sest KÕIKE arvestada on liiga palju. KÕIK on liiga suur ja ma ei saa eales midagi tehtud, kui sisse võtan. Mu kujutlusvõime on ammendamatu.
Ei tasu.
Üks asi korraga.
Vaata, pole ka iial aru saanud, mis mõte on moedisaineri ametil. Ma silmitsen mingit rõivatükki ja näen kohe, et kui sinna ja sinna pits õmmelda, oleks erilahe, ja sinna läheks vast roheline paremini kui must. Ainus, mis takistab mul endal erilahedalt riides käimast on, et asja käsitööline ettevõtmine näib mulle liiga-liiga-liiga raske. Isegi kui mul tuleb ka kohe mõte, et umbes sellist pitsi on Abakhanis selle ja selle hinnaga ning rohelist materjali saaks sealt - asja reaalne tegemine on see, mis pelutab. Olen korduvalt ju ka teinud ning saanud aru, et teha pole sama, mis ette kujutada!
Ent mõte, kuidas just lahedam välja näeks?!
Mis selle jaoks on nagu teoorias eraldi inimest vaja v?!?!?!
Ma kujutan kogu aeg ette, kõike ning kirssidega, mis inimesed ei teegi nii muidu või?! Et sisekujundajad on teema, sest inimesed ise ei suuda kujutleda, mis saab, kui x, y ja o toas kokku panna ja kas see oleks halvem või parem kui x, t ja u?! Oo, ja siis on veel aiakujundajad ja mastrubeerimine ikka pole seksiga samaväärne ja paljudele inimestele on filme lihtsam vaadata kui raamatuid lugeda?!
Mu jaoks on põhivahe kujutluse ja reaalsuse vahel, et reaalsus on märgatavalt järjekindlam.
Samas: aga miks ma ei kujutlenud, kuidas teistel on kohutavalt rõve, kui end ära tapan?
(Vahemärkus: üks, kelle sõprusest lahti ütlesin ja vastupidi ka, oletas kunagi 2015 kevadel-suvel, et muidugi kujutlesin ju! Et kõik nutavad, ma just ette kujutasinigi! Mul siiamaani kripeldab veidi, et toona teravamalt ei reageerinud, aga kuna pidasin teda siis oma inimeseks, vastasin, et nojah, minu ettekujutuses inimesed alguses nutsid, siis said üle, mul ei olnud mõttes, et see mingeid jäävaid traumasid kellelegi toob.)
Sest vat seal küll ettekujutamisvõime viis mu teed, et kujutlustes oligi see, mida tundsin: ma ei ole oluline. Alguses on mõnel valus, aga aasta pärast on uus elukorraldus kõigile sisse harjunud ning mu kohusetundlik ema viib hauale küünla vbla.
Kuigi, kui aus olla, ma nii detailseks isegi ei läinud, et mingit hauda või surnud olemist ette kujutada.
See oli ärategemishetkeni "võibolla teen, võibolla ei tee, eks raudtee ees ja rong tulemas, otsustab."
Sügaval oma sisemuses ei uskunud, et teen, sest arvasin endast nii halvasti. "Nagunii löön viimasel momendil põnnama!"
See oli ka üks põhjustest, miks alguses arvasin, et kogemata: "Pidi ju olema õnnetus, ma poleks ise julgenud!"
Kõik teie, kes te peate enesetapmist lihtsaks põgenemiseks: proovige! Minu jaoks on nad (me) sitaks vaprad, eriti kõik, kes ei rahmelda mingite tablettide ega muidu pealtnäha ohutute vahenditega. Ma ei mäleta ja ilmselt ei hakka kunagi mäletama, mismoodi tegelikult rongi ette astusin, aga olen seda korduvalt ja korduvalt enne kujutlenud. Kujutlustes ma valisin näoga rongi poole olla, et näha, mis tuleb.
Aga ma keskendusin kujutlemises enesesurmamise momendile, edasi ei kujutlenud, sest ma ei uskunud, et asja teoks teen. Kujutlus - kujutleda võib kõike! KÕIKE!
Aga paljudel teistel ei olegi nii või? Nad saavadki vaadata nülitud lambapeade pilti ja teadvustavad alles selle peale, et oi. Liha taldrikul pole lihtsalt liha, see oli kunagi elus loom!
Vahel muidugi tuleb ka ette uudiseid, mida ma ei taibanud enne kujutleda.
Küsid, on valus?
On küll.
Ma lugesin Murca blogi, sest lihtsalt läks nii. (Tead küll - loed ühte vana postitust ja siis järgmise ka, sest mõnus. Ja siis järgmise, sest kuidagi tundub see parem, kui midagi muud teha, ning enne kui täpselt aru saad, mis toimub, oled 3 aastat läbi lugenud ja alustad neljandat ja kuidagi on kätte jõudnud ülejärgmine päev. Aga toreduse tase tõuseb veres ju!)
Kui te vähegi olete sinna vaadanud, siis teate, et ta teeb pilte ja toob neid nähtavale ja nii lahe vaadata.
Noh, ja siis oli see postitus ning kuna olid lühikesed kommetaarid, lugesin need ka läbi.
See poleks mind veel mõtlema pannud, aga kohe peale seda kiikasin fb-sse ja seal jagati üht vana pilti, mida ma juba aastaid tagasi olen näinud, teemal "kui näed, millest kummikomme tehakse, ei taha sa neid enam iial".
Peitsin pildi ära (mulle on rakendus "peida see postitus" väga omaseks saanud, näen korduvalt aint seda, mis ei sega mind mu valitud maailmas näiteks sellega, et nägin asja juba mitu aastat tagasi), ent need kaks korraga panid mõtlema.
Ja siis edasi mõtlema.
Ja - oi, kas teised inimesed ongi sellised?! Ja kas ma olen avastanud veel ühe lineaarse ja süsteemse mõtlemise vahet tühiseks muutva asja?
Sest minu jaoks ei ole nülitud lambapeades ega kondihunnikutes, kurbade silmadega tapale viidavate loomades ega kärbunud varvastega jalas sigaretipakil midagi üllatavat. Rõvedad pildid suitsupakkidel panevad mu küll arvama, et viimaks ometi on portsigaril ka mingi mõte, sest ma ei taha iga kord suitsu võttes kellegi kärbunud jalga vahtida, ent ei üllata raasugi.
Rääkimata taimetoitlusele mõtlemisest mingi lambapeade pildi pärast või kummikarude mittesöömisest, sest želatiini tehakse luudest, mis muidu lihtsalt ära visataks.
Ma ju tean seda kõike ja palju hullemaidki asju! Indias elusalt maetud tüdrukimikud, ajaloos elusalt põletatud inimesed, praegusel ajal elusalt põlevad (mingeid erilisi rõvedusi isegi kujutlemata, aga vahel tulekahjudes juhtub) inimesed - kõik ju on mu peas olemas, kõike olen ma ette kujutanud, arvestanud. Ma tean, et nii on ja elan sellega, et nii käibki, nii on.
Enne rongi oli üks mu lemmiksisekõnefraase, mida kordasin, kui miski eriti räme talumisele tuli:
"Jeanne D'Arcil oli hullem!"
Kas - kas osad teised inimesed ei kujutle siis? Kas neile saabki tulla mingi pilt nülitud lambapeadest häiriva üllatusena?! Et enne nad ei mõelnud iial sellele, et lambaliha söömine tähendas ühe konkreetse lamba surma?!
 |
| Ei ole realistlik pilt, ei ole. Muidugi kujutlen paremini! |
Ei tasu.
Üks asi korraga.
Vaata, pole ka iial aru saanud, mis mõte on moedisaineri ametil. Ma silmitsen mingit rõivatükki ja näen kohe, et kui sinna ja sinna pits õmmelda, oleks erilahe, ja sinna läheks vast roheline paremini kui must. Ainus, mis takistab mul endal erilahedalt riides käimast on, et asja käsitööline ettevõtmine näib mulle liiga-liiga-liiga raske. Isegi kui mul tuleb ka kohe mõte, et umbes sellist pitsi on Abakhanis selle ja selle hinnaga ning rohelist materjali saaks sealt - asja reaalne tegemine on see, mis pelutab. Olen korduvalt ju ka teinud ning saanud aru, et teha pole sama, mis ette kujutada!
Ent mõte, kuidas just lahedam välja näeks?!
Mis selle jaoks on nagu teoorias eraldi inimest vaja v?!?!?!
Ma kujutan kogu aeg ette, kõike ning kirssidega, mis inimesed ei teegi nii muidu või?! Et sisekujundajad on teema, sest inimesed ise ei suuda kujutleda, mis saab, kui x, y ja o toas kokku panna ja kas see oleks halvem või parem kui x, t ja u?! Oo, ja siis on veel aiakujundajad ja mastrubeerimine ikka pole seksiga samaväärne ja paljudele inimestele on filme lihtsam vaadata kui raamatuid lugeda?!
Mu jaoks on põhivahe kujutluse ja reaalsuse vahel, et reaalsus on märgatavalt järjekindlam.
Samas: aga miks ma ei kujutlenud, kuidas teistel on kohutavalt rõve, kui end ära tapan?
(Vahemärkus: üks, kelle sõprusest lahti ütlesin ja vastupidi ka, oletas kunagi 2015 kevadel-suvel, et muidugi kujutlesin ju! Et kõik nutavad, ma just ette kujutasinigi! Mul siiamaani kripeldab veidi, et toona teravamalt ei reageerinud, aga kuna pidasin teda siis oma inimeseks, vastasin, et nojah, minu ettekujutuses inimesed alguses nutsid, siis said üle, mul ei olnud mõttes, et see mingeid jäävaid traumasid kellelegi toob.)
Sest vat seal küll ettekujutamisvõime viis mu teed, et kujutlustes oligi see, mida tundsin: ma ei ole oluline. Alguses on mõnel valus, aga aasta pärast on uus elukorraldus kõigile sisse harjunud ning mu kohusetundlik ema viib hauale küünla vbla.
Kuigi, kui aus olla, ma nii detailseks isegi ei läinud, et mingit hauda või surnud olemist ette kujutada.
See oli ärategemishetkeni "võibolla teen, võibolla ei tee, eks raudtee ees ja rong tulemas, otsustab."
Sügaval oma sisemuses ei uskunud, et teen, sest arvasin endast nii halvasti. "Nagunii löön viimasel momendil põnnama!"
See oli ka üks põhjustest, miks alguses arvasin, et kogemata: "Pidi ju olema õnnetus, ma poleks ise julgenud!"
Kõik teie, kes te peate enesetapmist lihtsaks põgenemiseks: proovige! Minu jaoks on nad (me) sitaks vaprad, eriti kõik, kes ei rahmelda mingite tablettide ega muidu pealtnäha ohutute vahenditega. Ma ei mäleta ja ilmselt ei hakka kunagi mäletama, mismoodi tegelikult rongi ette astusin, aga olen seda korduvalt ja korduvalt enne kujutlenud. Kujutlustes ma valisin näoga rongi poole olla, et näha, mis tuleb.
Aga ma keskendusin kujutlemises enesesurmamise momendile, edasi ei kujutlenud, sest ma ei uskunud, et asja teoks teen. Kujutlus - kujutleda võib kõike! KÕIKE!
Aga paljudel teistel ei olegi nii või? Nad saavadki vaadata nülitud lambapeade pilti ja teadvustavad alles selle peale, et oi. Liha taldrikul pole lihtsalt liha, see oli kunagi elus loom!
Vahel muidugi tuleb ka ette uudiseid, mida ma ei taibanud enne kujutleda.
Küsid, on valus?
On küll.
laupäev, 10. september 2016
Raha
Praegu on see aeg, kus inimesed eramajade ja õunapuudega panevad värava taha välja kasti või korvi õunte ja vahel ka sildiga "võta tasuta!" vms. Mõned isegi pakivad.
Ma tõin ühe sellise juba-pakitud-kilekoti umbes kilo õuntega koju ning need on nii head õunad!
Kuldrenetid.
Need maitsevad mulle jälle.
Kuldrenetid on mulle elus natuke tähtsad olnud ja vahepeal ma neid ei söönud.
Kunagi septembris nt aastal 2000 olin parasjagu Lõunalinnas ning täis mõtteid, et tuleks ikka semiootikat edasi õppida, kuigi tegelikult kaevas mu sees rebestatud servadega kraave äärmise edasijõudmatuse kaasa toodud kohutav masendus. (Miks ma äärmiselt edasijõudmatu olin: ma ei läinud eksamitele. Käisin terve semestri usinalt loengutes-seminarides, tegin vajalikud kirjalikud tööd ära, aga ei suutnud end mobiliseerida enne eksamit õppima ning ei läinud siis kohalegi.)
Olin üsna värskelt kolinud Kroonuaia tänavale kööktuppa, mille mu ema ja boonusisa mulle ostsid, ja mul polnud üldse raha.
Nagu ÜLDSE.
Mingeid varusid ka ei olnud, et hoi, elan nendest, kuni laekumine tuleb. (Eee ... mingi 10 krooni oleks ka juba täiesti asi olnud. Tollal polnud mul üldse mitte mingisugust regulaarset sissetulekut ja kuna olin iseseisvust hindavaks kasvatatud, ei julgenud kelleltki küsida ka, nagunii mulle osteti terve korter ju.)
Ja siis ma elasin nädal aega poolest pakist kaerahelvestest, mida siis veega keetsin, ning natuke eemalasuva võõra, aga piirdeaiata aias kasvava puu küljest korjatud kuldrenettidest.
Ega enne ka mingit priiskamist olnud, praetud sibulaga makaronid või tatar ja 200 grammist hakklihast sai neli toidukorda, sest lisasin seda pea näputäite kaupa taimsele toidule, siis oli heam. Aga kui kõik-kõik-kõik oli otsas peale soola, suhkru, toiduõli, loorberilehtede ning kaerahelveste, ketšupit ka polnud - vat siis oli päris viletsus.
Ega ma ei mäleta, kuidas see lõppes. Piletiga Pealinna vanemate ja vanaema külmkapi juurde sõitmiseks polnud raha - ilmselt hääletasin sinna.
Ent seda, kuidas ma tegin soolast kaerahelbeputru veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru ja veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru, vee ja õuntega ning kui kohutav oli lõpuks neid õunu ja kaerahelbeid nuusutatagi, on meeles. Läks ikka mitu aastat, enne kui ma kuldrenette jälle sööma hakkasin, ent kuna mul ei olnud mingit tõrget teiste õunasortide suhtes, ei olnud see ränk ära kannatada.
Nüüd söön kuldrenette naudinguga, tänan küsimast =)
Võiks mingi pildi ka panna, aga tollest ajast on kõik mitte ainult paberil, vaid rämedalt udused samuti! No kui sattun skänneri juurde, saate mõne uduse noorpõlvepildi siia mõnipäev =)
Siis oli ka rõve elada. Nagu väga väga väga halb, kuigi vist tollal olid mul juba antidepressandid peal - aga see võis olla see periood, mil mulle kuuks ajaks kahel korral kirjutatud rohud olid otsas, psühhiaater oli puhkusel ning tollal polnud mul ju isegi telefoni, et aega kinni panna.
Hästi õudne oli olla ning, mis toona selgelt juhtus: lootus muutus üha pisemaks ning pisemaks.
KOGU oma teadliku elu olin oodanud, et midagi juhtuks, mu kätest väljuksid tahtmise korral maagiajoad või kasvõi kasvaks käeseljale pisike võlulill, kirjutaksin romaani, mille geniaalsus avaks mulle terve uue maailma (see poolik mustand on mul siiamaani alles, arvutist arvutisse transporditud väga palju aastaid), midagi juhtuks.
Aeg muudkui läks, midagi ei juhtunud ning lootus, et midagi peale halbuste üldse kunagi mu juurde ise, ilma vaeva nägemata, tuleks, muutus üha pisemaks.
Ma õppisin sellest, et passiivsus on kurjast, tuleb tegutseda. Su juurde ei tule midagi - mine ise millegi juurde! Ole ise aktiivne! Ole Muhamed!
Jaa, ma õppisin sellest paljugi. Näiteks ennast surnuks rahmeldama, sest mis mõttes ikka veel ei ole õnnelik, teen siis veel rohkem järelikult!
Ega ma ei naljata, kui ütlen, et õpin praegu esimest korda ja väga hoolega abipalumist.
See on väga väikesest peast sisseõpetatud ja -harjunud, et parem varas kui kerjus. Varas saab vähemalt ise hakkama. Isegi Robin Hoodi raamatus põlgasid lindpriid kerjuseid!
Mul ei olnud üldse raha - no otsisin siis müntide saamiseks läbi välisriideid vanemate koridoris!
Jätsin ema raha eest poeskäimisel ülejäänud raha endale.
Vedasin endale emakodust salaja hapukoort ja riisi ja juustu ja mida iganes toidukapist leidsin.
Hiljem sain aru, et seda ei pea varjama, võin öelda, et võtan toda ja toda. Kui esimese lapse sain, muutus abivajamine ka natuke kergemaks, sest ma ei vajanud endale, vaid lapsele.
Kui laste jaoks, siis päris niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii piinlik polnud ise mitte kõigega toime tulla ja kelleltki abi saada.
Kuid alles viimasel kahel aastal olen jõudnud sinnani, et raha võib ka küsida. Pika sisemise piinata ning summat miinimumi peale, mis veel aitaks, vormimata. Ei pea põdema, et elan endale mittekuuluvas korteris isegi kommunaale maksmata.
Mul on muid väärtusi kui rahateenimine. See ei tähenda, et ma mitte kunagi endale mitte midagi lubada ei tohiks!
Oi, päriselt ka v?
See mõte pole ikka veel üleni omane. Vahel annetavad inimesed neil kõrvalveerus olevatel kontonumbritel (SEBi oma oli tükk aega vale, avastasin, kui üritasin seda numbrit oma emale anda ja üldse ei klappinud) ja siis mul on: "Aaaaa, nii tore! Huvitav, mida ma võin nüüd selle rahaga teha?!" On vaja endale jõuga meenutada, et konkreetselt see raha ei pea minema kohvi ostmiseks, ma võin teine kord teise raha eest kohvi ja vahukoort osta ja selle eest konkreetselt hoopis puuvilju ja sokke ja jäätist, keegi ei pahanda. Ma ei pea tingimata otsima ka vahukoort liitrihinnaga 2.90. Kui olen poes, kus see maksab 3.27 liitri kohta ja mul on parajasti koor puudu, ma võin ka sealt osta.
Keegi. Ei. Pahanda.
Nii keeruline on mõista, et kui pole higi ja vaevaga otseselt palgana teenitud, võib raha ikkagi minu oma olla.
Et mul on muid väärtusi kui rahateenimisvõimekus ja inimesed märkavad seda ning on mu vastu head. Et nii võibki.
Kui olin väike, veel rublaajal, varastasin oma emalt. Ma ei osanud seda kuhugi mujale kirja panna, aga et te ei mõtleks, kuidas olen selle unustanud või varjan.
Ma tõin ühe sellise juba-pakitud-kilekoti umbes kilo õuntega koju ning need on nii head õunad!
Kuldrenetid.
Need maitsevad mulle jälle.
Kuldrenetid on mulle elus natuke tähtsad olnud ja vahepeal ma neid ei söönud.
Kunagi septembris nt aastal 2000 olin parasjagu Lõunalinnas ning täis mõtteid, et tuleks ikka semiootikat edasi õppida, kuigi tegelikult kaevas mu sees rebestatud servadega kraave äärmise edasijõudmatuse kaasa toodud kohutav masendus. (Miks ma äärmiselt edasijõudmatu olin: ma ei läinud eksamitele. Käisin terve semestri usinalt loengutes-seminarides, tegin vajalikud kirjalikud tööd ära, aga ei suutnud end mobiliseerida enne eksamit õppima ning ei läinud siis kohalegi.)
Olin üsna värskelt kolinud Kroonuaia tänavale kööktuppa, mille mu ema ja boonusisa mulle ostsid, ja mul polnud üldse raha.
Nagu ÜLDSE.
Mingeid varusid ka ei olnud, et hoi, elan nendest, kuni laekumine tuleb. (Eee ... mingi 10 krooni oleks ka juba täiesti asi olnud. Tollal polnud mul üldse mitte mingisugust regulaarset sissetulekut ja kuna olin iseseisvust hindavaks kasvatatud, ei julgenud kelleltki küsida ka, nagunii mulle osteti terve korter ju.)
Ja siis ma elasin nädal aega poolest pakist kaerahelvestest, mida siis veega keetsin, ning natuke eemalasuva võõra, aga piirdeaiata aias kasvava puu küljest korjatud kuldrenettidest.
Ega enne ka mingit priiskamist olnud, praetud sibulaga makaronid või tatar ja 200 grammist hakklihast sai neli toidukorda, sest lisasin seda pea näputäite kaupa taimsele toidule, siis oli heam. Aga kui kõik-kõik-kõik oli otsas peale soola, suhkru, toiduõli, loorberilehtede ning kaerahelveste, ketšupit ka polnud - vat siis oli päris viletsus.
Ega ma ei mäleta, kuidas see lõppes. Piletiga Pealinna vanemate ja vanaema külmkapi juurde sõitmiseks polnud raha - ilmselt hääletasin sinna.
Ent seda, kuidas ma tegin soolast kaerahelbeputru veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru ja veega, sõin õunu, magusat kaerahelbeputru suhkru, vee ja õuntega ning kui kohutav oli lõpuks neid õunu ja kaerahelbeid nuusutatagi, on meeles. Läks ikka mitu aastat, enne kui ma kuldrenette jälle sööma hakkasin, ent kuna mul ei olnud mingit tõrget teiste õunasortide suhtes, ei olnud see ränk ära kannatada.
Nüüd söön kuldrenette naudinguga, tänan küsimast =)
Võiks mingi pildi ka panna, aga tollest ajast on kõik mitte ainult paberil, vaid rämedalt udused samuti! No kui sattun skänneri juurde, saate mõne uduse noorpõlvepildi siia mõnipäev =)
Siis oli ka rõve elada. Nagu väga väga väga halb, kuigi vist tollal olid mul juba antidepressandid peal - aga see võis olla see periood, mil mulle kuuks ajaks kahel korral kirjutatud rohud olid otsas, psühhiaater oli puhkusel ning tollal polnud mul ju isegi telefoni, et aega kinni panna.
Hästi õudne oli olla ning, mis toona selgelt juhtus: lootus muutus üha pisemaks ning pisemaks.
KOGU oma teadliku elu olin oodanud, et midagi juhtuks, mu kätest väljuksid tahtmise korral maagiajoad või kasvõi kasvaks käeseljale pisike võlulill, kirjutaksin romaani, mille geniaalsus avaks mulle terve uue maailma (see poolik mustand on mul siiamaani alles, arvutist arvutisse transporditud väga palju aastaid), midagi juhtuks.
Aeg muudkui läks, midagi ei juhtunud ning lootus, et midagi peale halbuste üldse kunagi mu juurde ise, ilma vaeva nägemata, tuleks, muutus üha pisemaks.
Ma õppisin sellest, et passiivsus on kurjast, tuleb tegutseda. Su juurde ei tule midagi - mine ise millegi juurde! Ole ise aktiivne! Ole Muhamed!
Jaa, ma õppisin sellest paljugi. Näiteks ennast surnuks rahmeldama, sest mis mõttes ikka veel ei ole õnnelik, teen siis veel rohkem järelikult!
Ega ma ei naljata, kui ütlen, et õpin praegu esimest korda ja väga hoolega abipalumist.
See on väga väikesest peast sisseõpetatud ja -harjunud, et parem varas kui kerjus. Varas saab vähemalt ise hakkama. Isegi Robin Hoodi raamatus põlgasid lindpriid kerjuseid!
Mul ei olnud üldse raha - no otsisin siis müntide saamiseks läbi välisriideid vanemate koridoris!
Jätsin ema raha eest poeskäimisel ülejäänud raha endale.
Vedasin endale emakodust salaja hapukoort ja riisi ja juustu ja mida iganes toidukapist leidsin.
Hiljem sain aru, et seda ei pea varjama, võin öelda, et võtan toda ja toda. Kui esimese lapse sain, muutus abivajamine ka natuke kergemaks, sest ma ei vajanud endale, vaid lapsele.
Kui laste jaoks, siis päris niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii piinlik polnud ise mitte kõigega toime tulla ja kelleltki abi saada.
Kuid alles viimasel kahel aastal olen jõudnud sinnani, et raha võib ka küsida. Pika sisemise piinata ning summat miinimumi peale, mis veel aitaks, vormimata. Ei pea põdema, et elan endale mittekuuluvas korteris isegi kommunaale maksmata.
Mul on muid väärtusi kui rahateenimine. See ei tähenda, et ma mitte kunagi endale mitte midagi lubada ei tohiks!
Oi, päriselt ka v?
See mõte pole ikka veel üleni omane. Vahel annetavad inimesed neil kõrvalveerus olevatel kontonumbritel (SEBi oma oli tükk aega vale, avastasin, kui üritasin seda numbrit oma emale anda ja üldse ei klappinud) ja siis mul on: "Aaaaa, nii tore! Huvitav, mida ma võin nüüd selle rahaga teha?!" On vaja endale jõuga meenutada, et konkreetselt see raha ei pea minema kohvi ostmiseks, ma võin teine kord teise raha eest kohvi ja vahukoort osta ja selle eest konkreetselt hoopis puuvilju ja sokke ja jäätist, keegi ei pahanda. Ma ei pea tingimata otsima ka vahukoort liitrihinnaga 2.90. Kui olen poes, kus see maksab 3.27 liitri kohta ja mul on parajasti koor puudu, ma võin ka sealt osta.
Keegi. Ei. Pahanda.
Nii keeruline on mõista, et kui pole higi ja vaevaga otseselt palgana teenitud, võib raha ikkagi minu oma olla.
Et mul on muid väärtusi kui rahateenimisvõimekus ja inimesed märkavad seda ning on mu vastu head. Et nii võibki.
Kui olin väike, veel rublaajal, varastasin oma emalt. Ma ei osanud seda kuhugi mujale kirja panna, aga et te ei mõtleks, kuidas olen selle unustanud või varjan.
reede, 9. september 2016
Milline üllatus!
Mu poeg vaatab lisaks animetele ka mitut juutuuberit, kes phmt lihtsalt mängivad arvutimänge ja räägivad sinna juurde.
Vaatab videosid, kuidas teised mängivad. Sest ma olen vanamoodne vanem ja ei luba arvutisse midagi alla laadida, mängi netis neid miljonit mängu, mis seal on!
Täna, enne kooli avatud arvutist (et midagi toredat ka oleks peale ärkamist, noh) vaadates, kuidas mingi mängukangelanna lendab köite otsas nagu Spiderman ning ründab terasese efektiivsusega titaani: "Nii lahe! Nii peakski olema! Ja see naine ka, naisena. Nii lahe!"
Olin täiesti tummaks löödud. Mitte midagi ei vastanud, ainult vaatasin üle tema õla videot.
Mis mu poeg hakkab puberteeti jõudma v?!?!? Vastassugu kuidagi teisiti vaatama kui oma sugu?!
Ja tema on mu VÄIKE laps ju!
Kuigi mulle muidugi meeldib, et tema meelest on naisena atraktiivsed väga osavad sõdalannad.
***
Mulle on viimasel ajal (nagu: poole aasta sees) mitmel juhul mainitud, et siin võrgupäevikus teemad korduvad.
Seepeale olen iga kord:
Nagu - miks seda mulle öelda?
See on täpselt sama asi kui juustega. Sa ei tunnusta, sa ei informeeri (õigemini peaksin ikka eriliselt juhm olema, kui see info mulle uudne oleks), sa lihtsalt ütled halvasti. Kes võidab? Et nagu sina v?
No kui sa tunned end paremini sellise asja peale, mine persse.
Kui ei meeldi: ära loe.
Dohh.
Nii, sain ise halvasti öelda, nüüd on kergem.
Vaata, reageerin peaaegu alati viivitusega. Saan aru, et mind solvati, ahistati, nii ei ole okei, näiteks kümne minuti pärast. Või on mul kümne minuti pärastki ainult ebamääraselt halb tunne ning miks registreerub alles 2 tunni möödudes. Kui olen enne otsustanud, et see inimene mulle meeldib, võib ka nädalaid või kuid minna, kuni lõpuks võtan olukorrad juppeks lahti ning saan aru, mis minus vastikut tunnet tekitab.
Kohe reageerin ainult siis, kui ma juba ootan juhtuvat, olen selleks valmis. Inimeste puhul, kes mulle ei meeldi, näiteks, ei ole mul mingit probleemi neilt negatiivsusi oodata ning kohe sobivalt vastata. Ootamatuste puhul kulub ent kõigepealt aeg aru saamiseks, mis toimub. Ja automaatne on minu puhul naeratada, noogutada, äärmuslikul juhul minema minna - sellega ostan endale protsessimisaega.
Millega seoses mul ei ole kunagi "oi, mis ma tegin!"-kahetsust, sest esmalt ma ei teegi midagi, protsessin.
Kui muutun kriiskavaks fuuriaks, tõukan või sõiman, purskun pisaratesse või löön (on sedagi ette tulnud, oma laste puhul, tuhk peas, jaa-jaa), on need olukorrad, kus mulle protsessimise ajal sõidetakse veel mingi ereda negatiivsusega sisse. Siis mul lendab kaas pealt ning kogu Organism karjub: "Halbhalbhalb, TEE MIDAGI!"
Aga üldjuhul võtab sündinu omakstegemine aega ning see muudab minupoolse halvastiütlemisele reageerimise, ei-ütlemise ning perssesaatmise muidugi keerukaks.
Siis ongi nii, et ütlen võrgupäevikus.
Seepärast mulle ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeldib see "A mine persse!" tätoveering. Annab natuke mu mõtlemisele juurde kohest teise perssesaatmise võimalikkust, mida muidu ainult suure vaeva ja mööduva aja jooksul endas kasvatada suudan.
Naljakas, praegu taipasin, et ma ei suuda inimesi ootustevabalt võtta. Ootan kas, et nad on targad ja head (sünonüümid mu peas, sest kui sa oled piisavalt tark, et aru saada, päriselt süviti aru saada, mis teeb haiget, sa püüad teistele valusaid asju vältida ning neile head teha), (enamik inimesi tunduvad headena ikka veel) või häirivalt lollid.
Midagi nad mu mõtteis ikka on.
See ei tähenda, et ma nende tegusid ja sõnu ikka hinnagust üldisiksusele eraldi ei kaaluks, aga kui teod erinevad mu ootustest, läheb kauem aega.
Kurat, kell on pool kolm =) Kui poleks keskööl neljatunnisest unest tõusnud, oleks vist hilja.
Aga praegu - noh, vbla võiks varsti ka magama minna.
Oh, kui hästi öö lõhnab!
Vaatab videosid, kuidas teised mängivad. Sest ma olen vanamoodne vanem ja ei luba arvutisse midagi alla laadida, mängi netis neid miljonit mängu, mis seal on!
Täna, enne kooli avatud arvutist (et midagi toredat ka oleks peale ärkamist, noh) vaadates, kuidas mingi mängukangelanna lendab köite otsas nagu Spiderman ning ründab terasese efektiivsusega titaani: "Nii lahe! Nii peakski olema! Ja see naine ka, naisena. Nii lahe!"
Olin täiesti tummaks löödud. Mitte midagi ei vastanud, ainult vaatasin üle tema õla videot.
Mis mu poeg hakkab puberteeti jõudma v?!?!? Vastassugu kuidagi teisiti vaatama kui oma sugu?!
Ja tema on mu VÄIKE laps ju!
Kuigi mulle muidugi meeldib, et tema meelest on naisena atraktiivsed väga osavad sõdalannad.
Mulle on viimasel ajal (nagu: poole aasta sees) mitmel juhul mainitud, et siin võrgupäevikus teemad korduvad.
Seepeale olen iga kord:
Nagu - miks seda mulle öelda?
See on täpselt sama asi kui juustega. Sa ei tunnusta, sa ei informeeri (õigemini peaksin ikka eriliselt juhm olema, kui see info mulle uudne oleks), sa lihtsalt ütled halvasti. Kes võidab? Et nagu sina v?
No kui sa tunned end paremini sellise asja peale, mine persse.
Kui ei meeldi: ära loe.
Dohh.
Nii, sain ise halvasti öelda, nüüd on kergem.
Vaata, reageerin peaaegu alati viivitusega. Saan aru, et mind solvati, ahistati, nii ei ole okei, näiteks kümne minuti pärast. Või on mul kümne minuti pärastki ainult ebamääraselt halb tunne ning miks registreerub alles 2 tunni möödudes. Kui olen enne otsustanud, et see inimene mulle meeldib, võib ka nädalaid või kuid minna, kuni lõpuks võtan olukorrad juppeks lahti ning saan aru, mis minus vastikut tunnet tekitab.
Kohe reageerin ainult siis, kui ma juba ootan juhtuvat, olen selleks valmis. Inimeste puhul, kes mulle ei meeldi, näiteks, ei ole mul mingit probleemi neilt negatiivsusi oodata ning kohe sobivalt vastata. Ootamatuste puhul kulub ent kõigepealt aeg aru saamiseks, mis toimub. Ja automaatne on minu puhul naeratada, noogutada, äärmuslikul juhul minema minna - sellega ostan endale protsessimisaega.
Millega seoses mul ei ole kunagi "oi, mis ma tegin!"-kahetsust, sest esmalt ma ei teegi midagi, protsessin.
Kui muutun kriiskavaks fuuriaks, tõukan või sõiman, purskun pisaratesse või löön (on sedagi ette tulnud, oma laste puhul, tuhk peas, jaa-jaa), on need olukorrad, kus mulle protsessimise ajal sõidetakse veel mingi ereda negatiivsusega sisse. Siis mul lendab kaas pealt ning kogu Organism karjub: "Halbhalbhalb, TEE MIDAGI!"
Aga üldjuhul võtab sündinu omakstegemine aega ning see muudab minupoolse halvastiütlemisele reageerimise, ei-ütlemise ning perssesaatmise muidugi keerukaks.
Siis ongi nii, et ütlen võrgupäevikus.
Seepärast mulle ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeldib see "A mine persse!" tätoveering. Annab natuke mu mõtlemisele juurde kohest teise perssesaatmise võimalikkust, mida muidu ainult suure vaeva ja mööduva aja jooksul endas kasvatada suudan.
Naljakas, praegu taipasin, et ma ei suuda inimesi ootustevabalt võtta. Ootan kas, et nad on targad ja head (sünonüümid mu peas, sest kui sa oled piisavalt tark, et aru saada, päriselt süviti aru saada, mis teeb haiget, sa püüad teistele valusaid asju vältida ning neile head teha), (enamik inimesi tunduvad headena ikka veel) või häirivalt lollid.
Midagi nad mu mõtteis ikka on.
See ei tähenda, et ma nende tegusid ja sõnu ikka hinnagust üldisiksusele eraldi ei kaaluks, aga kui teod erinevad mu ootustest, läheb kauem aega.
Kurat, kell on pool kolm =) Kui poleks keskööl neljatunnisest unest tõusnud, oleks vist hilja.
Aga praegu - noh, vbla võiks varsti ka magama minna.
Oh, kui hästi öö lõhnab!
kolmapäev, 7. september 2016
Sinu muinasjutul ei ole minu üle võimu
Eilne päev oli päris kombes.
Üleeilne nii rõve, et oksenda kempsupotti (kraanikauss võib ju umbe minna, kui sul on paksem okse, onju, mul on lapsena paar korda olnud! Palun-palun, ega inimesed ei saakski ilma minu tekstita oma rõveduspiire ära täita!) ja sel oli üks põhjus - mul ei tulnud öösel und, ent hommikul vara pidi ikkagi Poeglapse kooli saatma - ning kakskümmend kuus ajendit, üks jäledam kui teine.
Päeva lõpuks oli juba nii rõlge olla, et tegin asjadele algusi.
Kergendas küll veidi.
Aga ma ei tea - mul on see kuidagi vist tagurpidi normaalsusega võrreldes? Et nagu paljudel inimestel on vähemalt juttude järgi: "Mul on täna rõve olla, ei tee midagi, vedelen ja loen jutukat." Aga mul on: "See on küll tähtajaga ootele pandud asi, ma olen pool aastat juba seista lasknud ja mitte tegelenud - aga täna on mul nii ilge olla, et kuradile, teen alguse ära."
Mitte-tegemine nõuab rohkem ressurssi kui tegemine. Suudan oodata, kui jõudu on, aga kui jaks lõppeb ning kõik on halvasti, ei ole edasilükkamine enam teema, sest ei jaksa.
Vbla see on see, miks olen vapper? (Kunagi, näiteks 5 aastat tagasi, üks nägus noor mees ütles mulle, et kui sul on mingeid eeliseid, tunnista ja kasuta neid - ning tõi enda näite. Tal oli ja on eelised ning see on tegelt LAHE, et ta neid ka kasutab. Ja mina olen vapper, enam ei hakka seal ümber pudrutama ning seletama, kuidas see pole üldse oluline. Olen vapper - nii lihtsalt on.) Et kui on halvasti, ma tahan midagi teha, edasilükkamine ja ootamine võtaks rohkem ressurssi kui äraotsutamine ning tegelemine.
Mul on kergem olla vapper, kui mitte olla, noh!
Näe, üks test, kus ma sain jälle INFJ. Advocate.
https://www.16personalities.
Üleeilne nii rõve, et oksenda kempsupotti (kraanikauss võib ju umbe minna, kui sul on paksem okse, onju, mul on lapsena paar korda olnud! Palun-palun, ega inimesed ei saakski ilma minu tekstita oma rõveduspiire ära täita!) ja sel oli üks põhjus - mul ei tulnud öösel und, ent hommikul vara pidi ikkagi Poeglapse kooli saatma - ning kakskümmend kuus ajendit, üks jäledam kui teine.
Päeva lõpuks oli juba nii rõlge olla, et tegin asjadele algusi.
Kergendas küll veidi.
Aga ma ei tea - mul on see kuidagi vist tagurpidi normaalsusega võrreldes? Et nagu paljudel inimestel on vähemalt juttude järgi: "Mul on täna rõve olla, ei tee midagi, vedelen ja loen jutukat." Aga mul on: "See on küll tähtajaga ootele pandud asi, ma olen pool aastat juba seista lasknud ja mitte tegelenud - aga täna on mul nii ilge olla, et kuradile, teen alguse ära."
Mitte-tegemine nõuab rohkem ressurssi kui tegemine. Suudan oodata, kui jõudu on, aga kui jaks lõppeb ning kõik on halvasti, ei ole edasilükkamine enam teema, sest ei jaksa.
Vbla see on see, miks olen vapper? (Kunagi, näiteks 5 aastat tagasi, üks nägus noor mees ütles mulle, et kui sul on mingeid eeliseid, tunnista ja kasuta neid - ning tõi enda näite. Tal oli ja on eelised ning see on tegelt LAHE, et ta neid ka kasutab. Ja mina olen vapper, enam ei hakka seal ümber pudrutama ning seletama, kuidas see pole üldse oluline. Olen vapper - nii lihtsalt on.) Et kui on halvasti, ma tahan midagi teha, edasilükkamine ja ootamine võtaks rohkem ressurssi kui äraotsutamine ning tegelemine.
Mul on kergem olla vapper, kui mitte olla, noh!
Näe, üks test, kus ma sain jälle INFJ. Advocate.
https://www.16personalities.
Ka "parenthood" on seal väga adekvaatselt kirjeldatud: kord ma sain lausa trauma sellest, et üks arutles fb-s (vist selle Tartu peksmise järel), et ta nüüd ei teagi, kuidas oma lapsi kasvatada: teha seda, mis on õige ja hea, ning teha seda, mis on kasulik ellujäämiseks, on väga erinevad asjad. Mina olin: "Mis mõttes seal üldse saab mingit arutelu kohta olla, loomulikult tuleb teha seda, mis on õige ja hea, ükskõik mis hinnaga!"
Ellujäämine, tehes valikuid, mis selle tagavad, ent pole õiged ja head, pole ju midagi väärt!?
Milleks mulle lapsed, kes on küll elus, ent mitte iseseisvad ja targad, tegemas omaenda teed rohtunud maailmas?!
Milleks mulle lapsed, kes on küll elus, ent mitte iseseisvad ja targad, tegemas omaenda teed rohtunud maailmas?!
 |
| Siit |
Täielik segadus.
Tegelt ma hakkasin siia kirjutama hoopis mingi teise mõttega. "Viimase ükssarviku" taaslugemisel tulnud mõttega sellest, kuidas nüüd suudan ennast näha kui "nad ei tunne mind ära, kuigi ma olen ükssarvik, mitte mingi valge mära!"
Sest varem kaldusin mõtlema, et kui teised näevad mind märana, äkki siis ikka olengi? Tuhat sõnnikukärbest ei saa ju eksida, sitt ikka ongi hea? Ma olen suvaline valge mära ning see, et ma ei tunne end nii, on minu enda ebaadekvaatsus!
Tegelt ma hakkasin siia kirjutama hoopis mingi teise mõttega. "Viimase ükssarviku" taaslugemisel tulnud mõttega sellest, kuidas nüüd suudan ennast näha kui "nad ei tunne mind ära, kuigi ma olen ükssarvik, mitte mingi valge mära!"
Sest varem kaldusin mõtlema, et kui teised näevad mind märana, äkki siis ikka olengi? Tuhat sõnnikukärbest ei saa ju eksida, sitt ikka ongi hea? Ma olen suvaline valge mära ning see, et ma ei tunne end nii, on minu enda ebaadekvaatsus!
Sellepärast oligi mulle lõpuks (kui olin aru saanud, et päriselt läksingi rongi alla ja polnud mu enda lõdvad valikud, et elan, vaid pime juhus) nii kergendav avastada end elusana pärast avantüüri, mis normaalselt oleks pidanud mu surmaga lõppema.
Ma ei olegi normaalne, hobuste reeglid mulle ei kohandu, sest ma ei ole ega ole kunagi olnud hobune! Isegi kui inimesed mind sellena näevad, mulle selle pealt nõu annavad, ma lihtsalt ei ole.
Olen vaba tegema asju selle pealt, kes olen, mitte selle pealt, kelleks mind peetakse ja mis selle jaoks, kelleks peetakse, tavaline käitumine oleks.
Olen vaba tegema asju selle pealt, kes olen, mitte selle pealt, kelleks mind peetakse ja mis selle jaoks, kelleks peetakse, tavaline käitumine oleks.
Muidugi võime me kõik tegelikult ükssarvikud olla =) See ei muuda, et tavaelu reeglid on hobustele loodud - astuge neist üle, kes tahavad!
esmaspäev, 5. september 2016
Teha, mida inimene tahab vol III
Võin teha, mida tahan, onju? Ehk siis võin üles tõusta, süüa kirjut koera (krt, avastus, et seda saab piparmündišokolaadiga teha, oli nii hea!), juua kohvi ja üldse mitte põdeda selle üle, et kell on pool kaks läbi öösel?
Jap.
Minu eelmise postituse kommentaaride hulk on täiesti tavapäraselt mõistlik, aga selle postituse all, mida seal linkisin, on kokku 44 (nelikümmend neli) kommentaari ja olles need kõik läbi lugenud, tuli mulle vägisi pähe laulurida:
"I was gonna kill myself, but I rather kill you!"
(näe, sellest laulust:
mis mulle kaua sobinud on, aga millele ma samas iial erilist tähelepanu polnud pööranud.)
Kurat, et ma selle tõeni varem ei jõudnud: kui kõik on juba kadunud, võib sama hästi ka vastu hakata, teistmoodi teha, kaotada pole enam midagi!
Kui piltlikult kirjeldada, siis mina käisin mööda järjest kitsamaks muutuvat (sest ma olin hulga asju juba ära teinud ning tegin aga muudkui edasi, kuni midagigigigi oli) rada "nii peab, nii on tubli, nii saab õnnelikumaks".
Selgelt too rada ei viinud kuhugi mõttekasse kohta ja lõpuks läksin meeleheites rongi alla.
Aga selle asemel, et rongi alla minna, võinuks ju ka aduda, et õigete asjade tegemine ei tee mind õnnelikumaks. Rada läheb kohutavalt kitsaks, valida pole enam midagi, olen juba nii õnnetu, et pahupidi küüned on sellega võrreldes täielik tühiasi - ja see tähendab ju, et maailm on mulle lahti! Astu rajalt kõrvale, jumalannad ja jumalad küll! Õiged asjad ei muutnud õnnelikumaks, kuitahes visalt neid tegin - noh, siis ju vahet pole, kui valesid teen, kaotada pole igatahes midagi!
Samas: nüüd sain sellest aru? Sain. See teeb mu õnnelikumaks? Teeb.
Siis on ju hästi!
Ma ei tea, kas olen nüüd tolle avastuse sees mingi eriline tark või tropp, sest nii palju kui saan, annan seda teadmist ka oma lastele edasi. Normaalsus pole asi, õpetan ma neile. Ole tark, ole inimestega hea - aga mitte selle pärast, et nii peab, sellised on reeglid, vaid lähtu oma sisetundest. Tee tööd ära, et pärast oleks kergem - aga kui sa ei taha neid teha nutmiseni välja, kurat, ära tee!
Sinu õnn on tähtsam.
Kusjuures ei paista nagu, et nad minu kõigelubamise peale viskuks laisaellu ja ei teeks enam midagi head. Tütarlaps on nii hõivatud erinevate tegemistega, et ei jõua isegi hingata, ringid, pilliharjutused, kool - oh, ta on mul ka suht viieline ju!
Poeglaps hingata jõuab. Pilli ei mängi, hoopis korvpalli. Ja nii viieline ta ka pole, kahes aines olid aastahinded neljad.
Aga siiski: miks on üldine mentaliteet, et lapsi peab sundima, muidu lähevad hukka, miks mind kasvatati "nii peab!" tegijaks, kui "tee, mida tahad!" on nii edukas?!
Kas ma seepärast elangi, maailm keeras end minu ellujätmise teed, et seda uudset kontseptsiooni tutvustada ja laiemalt sisse sööta?!
Jap.
Minu eelmise postituse kommentaaride hulk on täiesti tavapäraselt mõistlik, aga selle postituse all, mida seal linkisin, on kokku 44 (nelikümmend neli) kommentaari ja olles need kõik läbi lugenud, tuli mulle vägisi pähe laulurida:
"I was gonna kill myself, but I rather kill you!"
(näe, sellest laulust:
mis mulle kaua sobinud on, aga millele ma samas iial erilist tähelepanu polnud pööranud.)
Kurat, et ma selle tõeni varem ei jõudnud: kui kõik on juba kadunud, võib sama hästi ka vastu hakata, teistmoodi teha, kaotada pole enam midagi!
Kui piltlikult kirjeldada, siis mina käisin mööda järjest kitsamaks muutuvat (sest ma olin hulga asju juba ära teinud ning tegin aga muudkui edasi, kuni midagigigigi oli) rada "nii peab, nii on tubli, nii saab õnnelikumaks".
Selgelt too rada ei viinud kuhugi mõttekasse kohta ja lõpuks läksin meeleheites rongi alla.
Aga selle asemel, et rongi alla minna, võinuks ju ka aduda, et õigete asjade tegemine ei tee mind õnnelikumaks. Rada läheb kohutavalt kitsaks, valida pole enam midagi, olen juba nii õnnetu, et pahupidi küüned on sellega võrreldes täielik tühiasi - ja see tähendab ju, et maailm on mulle lahti! Astu rajalt kõrvale, jumalannad ja jumalad küll! Õiged asjad ei muutnud õnnelikumaks, kuitahes visalt neid tegin - noh, siis ju vahet pole, kui valesid teen, kaotada pole igatahes midagi!
Samas: nüüd sain sellest aru? Sain. See teeb mu õnnelikumaks? Teeb.
Siis on ju hästi!
Ma ei tea, kas olen nüüd tolle avastuse sees mingi eriline tark või tropp, sest nii palju kui saan, annan seda teadmist ka oma lastele edasi. Normaalsus pole asi, õpetan ma neile. Ole tark, ole inimestega hea - aga mitte selle pärast, et nii peab, sellised on reeglid, vaid lähtu oma sisetundest. Tee tööd ära, et pärast oleks kergem - aga kui sa ei taha neid teha nutmiseni välja, kurat, ära tee!
Sinu õnn on tähtsam.
Kusjuures ei paista nagu, et nad minu kõigelubamise peale viskuks laisaellu ja ei teeks enam midagi head. Tütarlaps on nii hõivatud erinevate tegemistega, et ei jõua isegi hingata, ringid, pilliharjutused, kool - oh, ta on mul ka suht viieline ju!
Poeglaps hingata jõuab. Pilli ei mängi, hoopis korvpalli. Ja nii viieline ta ka pole, kahes aines olid aastahinded neljad.
Aga siiski: miks on üldine mentaliteet, et lapsi peab sundima, muidu lähevad hukka, miks mind kasvatati "nii peab!" tegijaks, kui "tee, mida tahad!" on nii edukas?!
Kas ma seepärast elangi, maailm keeras end minu ellujätmise teed, et seda uudset kontseptsiooni tutvustada ja laiemalt sisse sööta?!
reede, 2. september 2016
Kooliaeg vol II
Oo, lugesin eile üht võrgupäevikut, mida kirjutavale inimesele meeldis koolis käia.
Mu esimene reaktsioon oli, et ta ütleb mulle seal, et mina olen kuidagi valesti, kui mulle apse-apse-apseluutselt ei meeldinud, aga ise ta on!
Enamik teisi on minu poolt - ja üldse, mul ei ole olnud neid toredaid asju, mis ta üles luges.
Kooliaulas valsi tantsimine või diskotamine? Aaa, see oli tema analoog sellele, et istud seina ääres, vbla mõni klassivend õhtu jooksul võtab tantsima, aga mitte kunagi need populaarsed, kes sulle ka salaja meeldivad, vaid mingid teised. Ikkagi pead rõõmus olema ja koju minnes endamisi tõdema, et noh, kaks tantsu tantsitud, päris hea õhtu.
Huvitav, miks ma küll kooli- ja klassiüritustel kaheksandast klassist enam ei käinud v.a. kaks lõpupidu ja 100 päeva ball?!
Esimene armumine? Ma ei tea, mina armusin esimest korda lasteaias. Kahesse poissi korraga, isegi ei üritanud nende vahel valida.
Et keegi natu-natukenegi oleks minu armumisele vastanud, siis on ikka korralik esimene armumine? Noo see juhtus ülikooli esimesel kursusel ja oli Kea. Kes - ausalt - ikka purustas kõik oma teel, minuga eesotsas. See, kui halvasti ta mulle ütles ja tegi, paneb mind siiamaani endamisi pead raputama.
Ei, me nädalajagu vast ikka seksisime ka. Aga ma olin tema jaoks liiga koleda kehaga.
Ja siis ja siis - vaimne väljakutse? Elevus? Kirgastumine?
No mul ei juhtunud koolis mitte midagi neist. Kodus, jaa. Raamatuid lugedes näiteks. Luuletusi kirjutada oli ka kodus parem, kaustikute lõppu tunni ajal kirjutatud olid sellised "teha, teha, teha midagi, mis ei ole tunnis käsiteldav teema!" Samaväärne ruudulises vihikus ruutude mustrisse värvimisega.
Aga koolis?!
Phmt jagunesid seal kõik inimesed ja sündmused kaheks: need, mis olid normaalsed, okeid, võib nii olla küll. Ning need, mis olid jäledad.
Jaa, phmt oli ka päriselt häid asju - aga mitte miski, mitte miski neist polnud osa sellest päriskoolist, mis kool oli, kõik oli klassiväline tegevus.
Mulle meeldis väitlusring. Ükskord rääkis emakeeleõpetaja minuga vahetunnil, kui ma olin tunnis, pisarad silmas, istunud. Mul oli paar sõpra, kellega peale tunde ja vahel ka tunni ajal kirjakesi saates igasuguseid asju tegime. Ja kui me klassiga vahetunnis õues ukakat mängisime, oli ka tore (sest ma jooksin kiiresti, peitsin hästi, siis mul oli eduelamus, noh). Kui veidi suuremana mõnega mu vähestest semudest vanalinnas hulkusime ja juttu rääkisime, koos filmistsenaariume kirjutasime või jutte välja mõtlesime, oli lahe.
Sealkandis, kus elasin, elas üks klassivend ka ning me läksime algklassides vahel koos koju.
Eeee ... mis veel?
Aa, ei - vot kirjandeid kirjutada mulle ka meeldis! Ometi üks hariduse omandamise osis, mis mulle täiesti sobis ka!
Aga mis oli kas normaalne või jäle:
* tunnid
* vahetunnid
* klassiõhtud
* koolipeod
* mingiteks esinemisteks valmistumine
* esinemised ise
* õpetajad
* muu personal
* enamik teisi õpilasi
* kooliasjad (nagu ESEMED, stiilis pinal, vihikud, koolikott)
* vara tõusmine (algkoolis käisin vahepeal õhtupoolses vahetuses - oooo, nii hea! Kahjuks sain alles hiljem, hommikupoole koolis käima hakates, aru, et see oli lõpp-lahe.)
Kui ma oma koolieale tagasi mõtlen, siis kõik negatiivne kaalub saadud positiivse umbes kaheksakordselt üles. Ja see on veel VÄGA optimistlik, heatahtlik ning kõike head meenutav, halba unustav hinnang.
Nii, ja siis mõtlesin kaitsvalt, kuidas tema, see teise võrgupäeviku teine kirjutaja, on ise imelik ja ei ole kuidagi minu viga ja süü, et minu koolikogemus oli jäle, temal aga hea. Mingi - ekstravert! Mingi - popp tüdruk nagunii!
Aga siis mõtsin, et oot.
Ta oli ju tõepoolest õnnelik, vaevalt ta valetaks sedasi?! Täpselt nagu mina olin tõepoolest õnnetu. See ei ütle ju midagi kooli kohta, see ütleb midagi meie kohta. Me oleme, kes me oleme, ja ei ole nii, et üks meist oleks valesti. Lihtsalt teatud inimtüübile siiski sobib ka kool, haridussüsteem, ja kuigi enamikule meist ei sobi (sest seda, et kool meeldinuks, olen kuulnud väga väheste inimeste käest - aga uurinud paljudelt), need inimesed on olemas, kellele see värk praegusel kujul istub.
Me oleme, kes oleme. See ei tähenda, et keegi meist oleks valesti, me olemegi erinevad. Dohh.
Nüüd panin selle kirja ka.
Teema lahendatud, peast ära.
=)
Mu esimene reaktsioon oli, et ta ütleb mulle seal, et mina olen kuidagi valesti, kui mulle apse-apse-apseluutselt ei meeldinud, aga ise ta on!
Enamik teisi on minu poolt - ja üldse, mul ei ole olnud neid toredaid asju, mis ta üles luges.
Kooliaulas valsi tantsimine või diskotamine? Aaa, see oli tema analoog sellele, et istud seina ääres, vbla mõni klassivend õhtu jooksul võtab tantsima, aga mitte kunagi need populaarsed, kes sulle ka salaja meeldivad, vaid mingid teised. Ikkagi pead rõõmus olema ja koju minnes endamisi tõdema, et noh, kaks tantsu tantsitud, päris hea õhtu.
Huvitav, miks ma küll kooli- ja klassiüritustel kaheksandast klassist enam ei käinud v.a. kaks lõpupidu ja 100 päeva ball?!
Esimene armumine? Ma ei tea, mina armusin esimest korda lasteaias. Kahesse poissi korraga, isegi ei üritanud nende vahel valida.
Et keegi natu-natukenegi oleks minu armumisele vastanud, siis on ikka korralik esimene armumine? Noo see juhtus ülikooli esimesel kursusel ja oli Kea. Kes - ausalt - ikka purustas kõik oma teel, minuga eesotsas. See, kui halvasti ta mulle ütles ja tegi, paneb mind siiamaani endamisi pead raputama.
Ei, me nädalajagu vast ikka seksisime ka. Aga ma olin tema jaoks liiga koleda kehaga.
Ja siis ja siis - vaimne väljakutse? Elevus? Kirgastumine?
No mul ei juhtunud koolis mitte midagi neist. Kodus, jaa. Raamatuid lugedes näiteks. Luuletusi kirjutada oli ka kodus parem, kaustikute lõppu tunni ajal kirjutatud olid sellised "teha, teha, teha midagi, mis ei ole tunnis käsiteldav teema!" Samaväärne ruudulises vihikus ruutude mustrisse värvimisega.
Aga koolis?!
Phmt jagunesid seal kõik inimesed ja sündmused kaheks: need, mis olid normaalsed, okeid, võib nii olla küll. Ning need, mis olid jäledad.
Jaa, phmt oli ka päriselt häid asju - aga mitte miski, mitte miski neist polnud osa sellest päriskoolist, mis kool oli, kõik oli klassiväline tegevus.
Mulle meeldis väitlusring. Ükskord rääkis emakeeleõpetaja minuga vahetunnil, kui ma olin tunnis, pisarad silmas, istunud. Mul oli paar sõpra, kellega peale tunde ja vahel ka tunni ajal kirjakesi saates igasuguseid asju tegime. Ja kui me klassiga vahetunnis õues ukakat mängisime, oli ka tore (sest ma jooksin kiiresti, peitsin hästi, siis mul oli eduelamus, noh). Kui veidi suuremana mõnega mu vähestest semudest vanalinnas hulkusime ja juttu rääkisime, koos filmistsenaariume kirjutasime või jutte välja mõtlesime, oli lahe.
Sealkandis, kus elasin, elas üks klassivend ka ning me läksime algklassides vahel koos koju.
Eeee ... mis veel?
Aa, ei - vot kirjandeid kirjutada mulle ka meeldis! Ometi üks hariduse omandamise osis, mis mulle täiesti sobis ka!
Aga mis oli kas normaalne või jäle:
* tunnid
* vahetunnid
* klassiõhtud
* koolipeod
* mingiteks esinemisteks valmistumine
* esinemised ise
* õpetajad
* muu personal
* enamik teisi õpilasi
* kooliasjad (nagu ESEMED, stiilis pinal, vihikud, koolikott)
* vara tõusmine (algkoolis käisin vahepeal õhtupoolses vahetuses - oooo, nii hea! Kahjuks sain alles hiljem, hommikupoole koolis käima hakates, aru, et see oli lõpp-lahe.)
Kui ma oma koolieale tagasi mõtlen, siis kõik negatiivne kaalub saadud positiivse umbes kaheksakordselt üles. Ja see on veel VÄGA optimistlik, heatahtlik ning kõike head meenutav, halba unustav hinnang.
Nii, ja siis mõtlesin kaitsvalt, kuidas tema, see teise võrgupäeviku teine kirjutaja, on ise imelik ja ei ole kuidagi minu viga ja süü, et minu koolikogemus oli jäle, temal aga hea. Mingi - ekstravert! Mingi - popp tüdruk nagunii!
Aga siis mõtsin, et oot.
Ta oli ju tõepoolest õnnelik, vaevalt ta valetaks sedasi?! Täpselt nagu mina olin tõepoolest õnnetu. See ei ütle ju midagi kooli kohta, see ütleb midagi meie kohta. Me oleme, kes me oleme, ja ei ole nii, et üks meist oleks valesti. Lihtsalt teatud inimtüübile siiski sobib ka kool, haridussüsteem, ja kuigi enamikule meist ei sobi (sest seda, et kool meeldinuks, olen kuulnud väga väheste inimeste käest - aga uurinud paljudelt), need inimesed on olemas, kellele see värk praegusel kujul istub.
Me oleme, kes oleme. See ei tähenda, et keegi meist oleks valesti, me olemegi erinevad. Dohh.
Nüüd panin selle kirja ka.
Teema lahendatud, peast ära.
=)
neljapäev, 1. september 2016
Kooliaasta, öäk, algab, öäk
Alles neljapäev?!
Kurat!
Olen nädalajagu tööd ju ära teinud juba! Mis pean veel jaksama v?! Poega ka homme kooli saatma ja seda kooki, mida eile täiesti väsimusest vidus silmadega tegin, kellelegi andma ja ise ka sööma või?!
Kui nõme.
Teen suure vihaga 48 kätekõverdust praegu!
Tuli 50. Sest olen pahane. Päriselt, päriselt arvan, et tegelt olen piisavalt teinud, ent samas on lastel ka päriselt päriselt esimene september ja terve kooliaasta ees ning mul ainult nädalalõpuni (ehk kaks päeva) vaja vastu pidada, et neile natukenegi pai sellelejõledusele kannatusele katsumusele kaasa teha.
Võtan end kokku ja teen pai.
Mul endal on septembris üks koolipäev, oktoobris viis ja siis veel aint lõputöö kaitsta. Millalgi vahepeal tuleks see ka lõpuni kirjutada, aga no enamus on valmis, natuke siit, natuke sealt kõpitseda ja läheb.
Neil on oluliselt hullem.
Mis ei muuda, et olen pea kogu maailma peale pahane ning kõik näib ebaõiglane. Ma ju juba tegin nii palju, kui suutsin ja natuke rohkem! Mis ma pean kümne minuti pärast kooliaasta alguse aktusele minema v?!
Pffff.
Ja oleks siis kellelgi sellest mingit kasu olnud, et ma sinna aktusele läksin! Ma Poeglast eemalt nägin, aga tema mind mitte ja pärast kadus ta kuhugi ära. Kui plats (õueaktus) oli rahvast enam-vähem tühi ning ma seisin pingil püsti ka, et mind talle näha oleks, teda aga ikka ei olnud, läks mu pissihäda nii suureks, et tulin koju ära.
_________________________________
Magasin. Maailm 30% parem. Rääkisin inimesega, kes mult pahameele kaela sai, veel 20% parem - phmt võib juba elada.
Aga ikkagi - vastikvastikvastik on sundida oma poega homseks pinalit ära täitma, kotti kokku panema, kuramuse vastik on isegi rääkida ja riideid vahetada ja üldse: väää.
Kooliaktus oli ka selline, nagu nad alati on - et kooliskäik ikka seab aluspõhja tulevaseks ning palju rõõmu ja hariduse kvaliteet ja kooliaeg on ikka kuldne aeg, mida vanemaks saad, seda enam koolipõli meeldib.
Öäk.
Mida vanemaks saan, seda selgem on mulle, et see oligi elu halvim aeg. Miski ei ole nii halb olnud pärast. Lihtsalt olin otsutavam oma otsuses, et halbust ei pea taluma. Muidugi teen oma parima, et minu lastele see poleks nii räme, aga kõned on ikka jäledad kuulata.
Ö. Ä. K.
Tegelikult aastaaegade ja ilmastiku mõttes on ikka mu lemmikaeg, õhk lõhnab nii hästi, valgus on eriline. Ent see kuramuse esimese septembri sümboolsus, vabadus lõppeb, sundus algab - see on nii rõve läbi teha ja teha ja teha ikka ja jälle igal aastal.
Kurat!
Olen nädalajagu tööd ju ära teinud juba! Mis pean veel jaksama v?! Poega ka homme kooli saatma ja seda kooki, mida eile täiesti väsimusest vidus silmadega tegin, kellelegi andma ja ise ka sööma või?!
Kui nõme.
Teen suure vihaga 48 kätekõverdust praegu!
Tuli 50. Sest olen pahane. Päriselt, päriselt arvan, et tegelt olen piisavalt teinud, ent samas on lastel ka päriselt päriselt esimene september ja terve kooliaasta ees ning mul ainult nädalalõpuni (ehk kaks päeva) vaja vastu pidada, et neile natukenegi pai sellele
Võtan end kokku ja teen pai.
Mul endal on septembris üks koolipäev, oktoobris viis ja siis veel aint lõputöö kaitsta. Millalgi vahepeal tuleks see ka lõpuni kirjutada, aga no enamus on valmis, natuke siit, natuke sealt kõpitseda ja läheb.
Neil on oluliselt hullem.
Mis ei muuda, et olen pea kogu maailma peale pahane ning kõik näib ebaõiglane. Ma ju juba tegin nii palju, kui suutsin ja natuke rohkem! Mis ma pean kümne minuti pärast kooliaasta alguse aktusele minema v?!
Pffff.
Ja oleks siis kellelgi sellest mingit kasu olnud, et ma sinna aktusele läksin! Ma Poeglast eemalt nägin, aga tema mind mitte ja pärast kadus ta kuhugi ära. Kui plats (õueaktus) oli rahvast enam-vähem tühi ning ma seisin pingil püsti ka, et mind talle näha oleks, teda aga ikka ei olnud, läks mu pissihäda nii suureks, et tulin koju ära.
_________________________________
Magasin. Maailm 30% parem. Rääkisin inimesega, kes mult pahameele kaela sai, veel 20% parem - phmt võib juba elada.
Aga ikkagi - vastikvastikvastik on sundida oma poega homseks pinalit ära täitma, kotti kokku panema, kuramuse vastik on isegi rääkida ja riideid vahetada ja üldse: väää.
Kooliaktus oli ka selline, nagu nad alati on - et kooliskäik ikka seab aluspõhja tulevaseks ning palju rõõmu ja hariduse kvaliteet ja kooliaeg on ikka kuldne aeg, mida vanemaks saad, seda enam koolipõli meeldib.
Öäk.
Mida vanemaks saan, seda selgem on mulle, et see oligi elu halvim aeg. Miski ei ole nii halb olnud pärast. Lihtsalt olin otsutavam oma otsuses, et halbust ei pea taluma. Muidugi teen oma parima, et minu lastele see poleks nii räme, aga kõned on ikka jäledad kuulata.
Ö. Ä. K.
Tegelikult aastaaegade ja ilmastiku mõttes on ikka mu lemmikaeg, õhk lõhnab nii hästi, valgus on eriline. Ent see kuramuse esimese septembri sümboolsus, vabadus lõppeb, sundus algab - see on nii rõve läbi teha ja teha ja teha ikka ja jälle igal aastal.
Tellimine:
Postitused (Atom)