kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Olen väsinud, nii et suva armuhala lissalt

Tasus ikka raamatu saatmine ära. Näe, veel üks tagasiside.

Olen jätkuvalt surnuks väsinud. Aga oli ju palju toredam veeta sünnipäev mitte midagi tehes (peale põrandapühkimise, poeskäigu, apteegiskäigu, tortillateo, pakendite väljaviimise jms pisiasjade), peavalust puhates (hommikul oli, aga sai maksimaalse sumatripataani annuse, kuuma duši ja kolmetunnise unega suht maha) ja mitte isegi väga millelegi mõeldes, kui oleks olnud sundus veeta seda samas seisundis igasuguseid asju tehes, rabeledes ja sebides.
Iu.
Nüüd söön sünnipäevajärgseks hommikusöögiks järjekordset puuviljasalatit järjekordse piimakiselliga (poe oma, ei ole hapuks läinud) ja pea ainult tuikab veidi.

***

Hommik möödus. Päev möödus ka ära.
Käisin lastega oma sünnipäeva puhul kinos. Tütar hakkas koduteel mossitama, emake maa teab, miks. Mõlemad lapsed kaebasid oma vanusele ja soole lähima tegelase lolluse ja ebaustavuse üle ja ainult mina oli Scarlett Johansoniga rahul. Tütar ütles:
"Mhmh, ta oli väga sinu moodi!"
Poeg ütles: "Jah, ja mul on samamoodi cringe vahel sinu pihta, nagu mul tema pihta oli! No mis seal filmi lõpus nutta oli?! Ja pidid sa nii kõvasti nutma siis või???"
Ma nutsin, sest ilus oli. Ma enamasti nutangi, sest ilus on. Või on kellestki jube kahju.
Nooremana nutsin viha pärast samuti. Enam mitte. Sest enam pole mu viha jõuetu, vastupidi. On isegi jõuline!
... ja selle filmi homomeestest armastajapaar oli kah nii krdi nunnu ....

Tead, see armusuhtevärk on mul ikka hinge peal. Vbla jääbki olema. Sest ma õppisin NII hästi raamatutest ja filmidest selgeks, et kui oled ilus ja hea, on sul suur armastus soolas ja et see püsima jääks, pead lihtsalt piisavalt hea olema.
Ning kõikidest "elus ei ole reegleid ega õigeid valikuid" ja "hinnangud sulle on teistes inimestes, mitte selles, missugune SINA oled" ja "on teatud keskmiste peal toimivad süsteemid, aga mina olen ju UHKUSEGA mittekeskmine!" hoolimata on mul ikkagi "no KUI hea ja ilus peaks siis olema, et õnnelikku armusuhet saada???" ning lõputu segadus.
Kuskil kuklataguses on usk, et hea armusuhe on preemia küllalt hea inimene olemise eest ja misMÕTTES ma ei ole küllalt hea? Kammaan?! Võtan loogiliselt: ka minu kõige-mittelemmikumatel inimestel on pikaajalised suhted (olnud või kestavad edasigi), nii et selgelt ei pea isegi natukene tore olema, et suhet pidada.
Aga ei, mina ei saama.
Ma ei taipa seda mustrit.
Kusjuures mul ei ole isegi tunnet, et see või too isane oleks väga above my league - olen elus teinud küll seda liigitust, aga ma olen alati vaadanud ainult välimust.
Jap, mina olengi see naine, kes vaatas, et ilus poiss, ja armus kohe, tema hinge ega mõistust lisaks uurimata, sest ilusa näo ja keha taha, laheda pealiigutusega visatud pikkade juuste ja mõtliku pilgu taha pikaripsmelistest silmadest suutsin kõik voorused kohe ise mõelda. Hui mulle luges, mis väljaspool minu pead toimub.
Seega oli mu esimene poisssõbra-laadne toode, väga pikaajalistele lugejatele tuntud kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ikka NII jube, et laias laastus võiks öelda, et hullemaks enam väga minna ei saanud.
Aga ta oli VÄGA ilus.
Ühegi nii ilusa mehega pole ma pärast enam asju ajanud (kuigi kenad on nad kõik olnud), ja tasapisi õppisin kogemus kogemuse järel, et psühhopaatidega ei saa head suhet, räme lollus jääb rämedaks lolluseks, isegi kui mees, kes loll on, on hea vaadata ja puudutada ... ja ikkagi, IKKAGI ei saa ma ka nüüd neid, keda tahan.
Olgu, mul ei ole eriti laia valikut, sest ma ei salli uusi inimesi, kes kohe armumänge hakkavad proovima, vaid valin ainult juba tuttavate seast.
Aga no ikkagi!
Ma olen ju NII hea! Kas üks või kaks neist tuttavatest kenadest meestest ei peaks arvama, et ma olen nii tore, et julgevad ka läheneda või midagi?
Aga ei. Ja isegi kui ma ise lähenen ja löön külge väga avalikult ja selgelt: ei.
Nad ei taha mind.

Nagu misMÕTTES?!
Ma ei saa üle sellest K. värgist. Mitte temast inimesena, vaid misMÕTTES löön ja löön ja löön külge mitu aastat, saan "ma mõtlen veel", "mulle ei meeldi otsustada", "ei, ma paar küll ei taha kellegagi olla" ja lõpuks saadan ise persse, sest mismõttes ta ei aita mind, kui mul on halb???
Ta tundus nii väga "just mulle".
See oli ka Rongimehega - kui ta oli oma naisest lahku läinud, tundus ta mulle nii täpselt klappivat.
Ja no... ei.

Mõned tuttavad mehed on, kes on nägusad, targad, lahked ja (vähemalt "suht") vallalised veel, ent nemad on mu jaoks ikkagi natuke liiga "above my league", sest teenivad ka VÄGA hästi.
Ja sel teemal on mul raske.
Kõik muu võtaksin innuga vastu, aga raha pelgan. Kui nad ise tahaks mind natukene pealetükkivamalt, kui kord aastas komplimente saates, osaleksin huviga. Aga peale mina käima ei hakka. Sest ... ausõna, kullakaevuri soont mus ÜLDSE pole.
Ma kardan raha.

14 kommentaari:

  1. Kanye West ja Kim Kardashian on minu meelest suurepärane näide sellest, et sa ei pea olema "hea" või "normaalne", et armastust leida, peab lihtsalt õnne olema, et sattuda kokku inimesega, kes sinuga ühtviisi hull on.

    VastaKustuta
  2. lisan, et "pikaaajaline" ei tähenda automaatselt "hea", kui suhetest juttu on.

    noh ja edasi järgneb juba, et loomulikult on häid suhteid raskem leida kui lihtsalt pikaajalisi. see eeldab palju paremat partnerit ja suuremat klappi jne.

    nii et kui sa vaatad mingeid mölakaid, kellel oleks justkui püsivam suhe, siis võib-olla pole neil nii hästi näkanud midagi. nad võivad lihtsalt olla sellest puust, kes lepivad ka halva suhtega, peaasi, et suhe oleks.

    VastaKustuta
  3. nõustun Rentsi ja notsuga. lisaksin, et pikaajalises suhtes tuleb igasugust jama ette, teema on selles, kas te elate selle koos üle või mitte. mõnikord tundub see jama selline, et tee tõuseb ees püsti ja ei saagi enam edasi, aga siis kuidagi jälle saab. inimesed peavad klappima ja usaldus on ka oluline (selle viimasega oleme ilmselt kõik küllalt elus nähvakaid saanud, aga õnneks ei ole mul patoloogilist usaldamatust tekkinud). huumorimeel võiks sarnane olla ja suhtumine mõnedesse elu põhiväärtustesse.

    VastaKustuta
  4. Ma näiteks enda kohta ütlen ausalt, et meie puhul ma olen täiega üllatunud, et asi toimib, sest me oleme mõlemad sellised (sita iseloomuga?) printsessid, et KÕIK ajab meid närvi. Teda ajab isegi see närvi, kui inimesed õuna söövad näiteks. Ja mina ei kannata isegi lähimaid sõpru üle paari päeva välja. Nii et see, et meil on päriselt meeldiv koos elada ning me tahame/suudame teineteist suurema osa ajast hästi kohelda, ongi juba imeline. Tänapäeval nagu väga ei usu happily ever afterisse, aga samas usun sellesse, et kui minusugune on nii mitu korda leidnud kellegi, kellega iseloom klapib, leiab vajadusel tulevikus ka. Iseasi see, et proovida tasub ka nendega, kes tunduvad out of your league, äkki selgub, et klapp on vastu ootusi hea.

    VastaKustuta
  5. No see ei olegi, et "jubedalt tahaks", see on "kuidas krt ma nii sisse olen õppinud, et hea armusuhe on tõestus, et oled hea, ja preemia heaolemise eest ühtlasi? Wtf ma sellest alusideest lahti ei saa?!"

    VastaKustuta
  6. kas see "nii mulle" ja "just mulle" tunne on eelkõige just tunne, või on sellel mingi sõnastatav kontseptsioon ka? selles mõttes, et mis sul seda tunnet äratab.

    sa oled midagi varem muidugi juba sõnastanud, nt et sulle meeldivad haavatud sõjamehed. ja ühtlasi on tulnud ka tõdemus, et selle rolli täitjalt ei saa ise abi, sest selle jaoks sobivad teistsugused mehed.

    et kas sul selles "nii mulle" tundes alguses see ka mingit rolli mängib, et vajadusel saaks abi ka tema käest?

    ma üritan nähtavasti kohmakalt küsida seda, kas a) see on oluline, aga kuna mehel on seksikad haavatud sõjamehe omadused, siis on talle lihtne kuldset kuud (ehk toetamisvõimet) selga mõelda, või b) meeste atraktiivsuses ei mängi see mingit rolli ja muutub oluliseks alles siis, kui mehest on ka midagi muud vaja, kui et ta oleks ligitõmbav.

    VastaKustuta
  7. No ma mõtlesin omast arust objektiivsete kvaliteetide alusel. Et ta
    a) oleks mõtlemisvõimeline
    b) meil oleks hea rääkida, oleks mingid sarnased lähtepunktid
    c) me saaks üksteisest aru (jah, ma alati feilin selle oletuse juures suurelt)
    d) tema on minu arust ilus ja mina tema arust ka vähemalt kena
    e) tal ei ole tõrget mu laste suhtes (K-l on lausa nendega hea suhe endal, minust sõltumata)
    f) me oleme üksteise meelest hästi lahedad inimesed

    Ja alati (no ütleme, neljal korral olen sedasi mõelnud) on mul "nii, kõik oluline klapib, selle nimel võime ju voodis algul mitte sobida, aga küll asja tööle saame, kui üksteist paremini õpime" ja "pole ju hullu, kui ka suhtluses mingid algusekohmakused on, ta on nii tore, ma olen nii tore, neist saame vabalt üle!"
    ... ja no ÜLDSE ei ole ja ei lähe nii, nagu ma mõtlen. ÜLDSE.
    kas mees ei saa üldse pihta, kes ma olen, ja tegelt ei ole üldse mõtlemisvõimeline (leevike) või tõmbub kehva seksi peale eemale nagu rongimees (kuigi tegelt temal vähemalt oli tegelt hea põhjus - arvas, et tuleb sõjast tagasi ja siis on minuga hea, aga tuli sõjast tagasi ja hakkas alles läbi põdema, et naine ta maha jättis) või ei saa must aru nagu K.
    Ja kuidas läks Poeglapse isaga, kellega KA kõik klappis LISAKS sellele, et ma olin nii armunud, nii armunud, oli ikka päris tobe.
    Ütleme, tal olid mõned omadused lisaks neile, millele mina mõtlesin.

    VastaKustuta
  8. Ehk phmt ma ei märka lihtsalt seda, et jama on, jama tuleb. Aga ma isegi ei saa öelda, et armumisudus ei märka, sest ma tean, mis armumine on, ja no K.sse ma ei olnud kunagi.
    Ta tundus lihtsalt tore ja hea.

    VastaKustuta
  9. Vat KEAga meil seda ei olnud, et ma oleks mõelnud, et oo, meil klapib. Temast ma teadsin enne esmakohtamist (teater+kõrts), et ta on ilus, ma ootasin tast, et ta oleks ilus, ja olin kõigeks muuks valmis - ja täpselt seda ma ka sain.
    Ilus oli ta edasi ja kohtles mind halvasti, magas kõigi mu lähemate sõbrannadega ja kui sõber talle kätte ei andnud, mustas teda minu ees (kui andis, ei olnud see garantii, et ei mustaks, see võimalus sai ka täidetud), elas mu korteris üüri maksmata, kuigi korduvalt küsisin, (ja mul ei olnud ÜLDSE raha) ja ma põdesin hirmsasti, kui ta kodujuustu külmukast ära sõin ja lisaks ütles mulle alailma halvasti.
    Aga. Kuna ma talt tõesti mitte midagi ei oodanud, ei head seksi, ei ilusaid tundeid, ei sõbralikkust, lahkust ega mõistust, üllatas ta mind tegelikult positiivselt sellega, et tegi päris hästi süüa, ei olnud loll ja vahel oma sõprade ees rääkis minu kuuldes minust head.
    Aga noh. Ma olin 17 lõpus temaga käima hakates ka. Kui juba loll olla, siis vähemalt noor ja loll, mitte vana ja loll.

    VastaKustuta
  10. Nüüd võiksite te öelda, et see "oo, need asjad on hästi, nii et võiks proovida" tundub hea viis tegelikult ja on täiest veider, kuidas mul näkanud pole - vähemalt mitte rohkem kui Poeglapse isaga.
    Ma vahel ikka vangutan omaette pead, et SEE oligi mu Suur Armastus v?
    Sest MINA olin küll väga armunud, aga et mees loobub must (RASEDAST minust), sest muidu peaks oma ema korterist ära kolima ja see on liiga raske ja läheb kulukaks ka ...
    Ma vist ei olnud talle ikka nii tähtis.

    VastaKustuta
  11. kui teise külje pealt vaadata, siis oli hästi, et ta sinust loobus. ehk teen talle ülekohut, aga ema korterist... ilmselt oleksid veel ühe lapse saanud ja seda eluajaks. ja sellised lapsed on jube tülikad, olen ühe taolisega terve lapsepõlve koos elanud.

    VastaKustuta
  12. (oh, muidugi on hästi =) Hea, et lahti sain jne. Lihtsalt et midagi nagu väga asemele ei tulnud, on ... kummastav.)
    (Aa, ema ei elanud korteris sees siiski. Lihtsalt ... ei saa isegi öelda "läksime tülli", sest ta hüppas mulle suht lambist kaela ja sõimas läbi ja väitis, et ma elan tema pojaga ainult seni, kuni mu tütre isa tuleb soomest töölt tagasi ja olen "hävitanud" tema korteri [ehk ei koristanud seal lakkamatult vaid ainult palju rohkem, kui mu enda meelest vaja]ja ei nõelu mu pojaisa vanema lapse e. pmt oma poja vanema venna sukkpükse ja poisil on sellest trauma, et peab katkiste sukkpükstega lasteaias käima).)

    VastaKustuta
  13. (Kusjuures see sukkpüksiasi võis vabalt tõsi olla, kui ma nüüd talle - poisile - tagasi mõtlen. Et oli selline loomus, kes tõesti võiks olla häiritud. Väga. Aga kuna minu tütar, kes
    a) ei käinud lasteaias
    b) ei pidanud tõesti mingeid auke rõivastes märkamisväärilistekski
    oli mu lähim väga-side umbes kolmeste lastega, arvasin, et neil KÕIGIL on augud kama.
    Ja noh - ega ma poisi kasvatusse ja ellu väga sekkunud. Ega riietesse. Mina valvasin oma lapse riiete, pesuaegade jms üle, mees oma poja omade. Oli väga erandjuhus, kui mina teda nt lasteaiast ära tõin.
    Me lapsed küll mängisid koos ja sõid koos ja kui ühele osteti maiustus, siis teisele ka samaväärne, aga nüüd takkajärele mõeldes: ega me mingit PERE küll moodustanud.)

    VastaKustuta
  14. Aga jah, raha.
    Ma lihtsalt ei oska seda oma eluga siduda. Kui ise teenin, saan ruttu lahti ja et stabiilselt muudkui tuleks - ma ei oska sedasi mõeldagi.
    See on nii võõras.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.