Pühapäevlik

Ta ei saa must aru.
Aga äkki ikkagi mõistab?!
EI SAA!
Aga äkki ikkagi ...?
Ehk teisisõnu: mõistus võib mul ju vägev olla. Aga tunded (nt hea lootus) on vähemalt sama vägevad.

Ma võin teada. Aga ei tunne. Niuts ja häda ja viletsus?
Nojah, aga ma olen, kes ma olen. Ei ole teistsugune. Ja see on ju ometi hästi?
On.

Ma kunagi mõtlesin ühe toonase sõbra üle. Kuidas ta kogu aeg korrutas, kui tark ja ilus ta on (no oli ka üle keskmise mõlemat, aga mitte midagi erilist samas) ja see kool ja see ülikool ja "ma olen ikka nii suurepärane".
Leidsin toona, et kui ta seda vähem korrutaks ja rohkem iseenesestmõistevasena võtaks, oleks kõrvalt vaadates usutavam ja näitaks, et ta ise ka usub seda.
Noh, mina korrutan omaenda oivalisust nüüd selgel põhjusel: et ma ise seda usuksin. Kui kogu aeg ei korda, kipuksin ära unustama. Parem mitte taas sinna jõuda, et inimene on nõme olla?!
Vbla temaga oli samamoodi?
Kui kogu aeg korrutada, usud? Ja noh - et enesekindlus on hea ja ei saa olla liiga enesekindel, usun ma ju samuti ammugi. Kui enesekindlus toob sulle jama kaela, polnud enesekindlust lihtsalt piisavalt palju. Alul mõtlesid: "Ma saan hakkama (nt selle inimesega suhtlemisega)" ja kui ei saanud, masendusid? Ent lisahulga enesekindlusega oleksid: "MINA tegin oivaliselt, kuid see teine polnud olukorra kõrgusel. Noh, tema kaotus!" ja kõik oleks jorjenid ja mahe septembrihõng.

Lõdvalt haakub selle teemaga, et saatsin Varrakule järjekordse käsikirja. Seekord 6 juttu. (Kõige pikem neist vast 24 000 sõna - aga see on tõesti konkurentsitult pikim, teised jäävad kuskile alla 6000 sõna piiri.)
Mulle endale meeldivad nad kõik.
Kuigi mulle muidu eriti jutukogud ei istu.
Miska on natuke naljakas, et ma kirjutasin sihandase.
Aga mulle meeldivad jutud! Lihtsalt kogus on alati mõni, mis ei meeldi, ja siis on halb.

Poeglaps ja Totoro
Peaaegu täpselt nemad, ainult pojal pole eal sellist hobusesaba ja Totu kõrvad pole kikkis

Enesekindluse juurde tagasi - kui nad (Varrak) jutukogu ilmutaksid, saaksin paitunde ja sõbraliku tõuke selga oma kirjanikuenesekindlusele. Kui mitte, tuleb vapper olla ja mõelda, et nende kaotus siis.
Hetkel on lausa tunne, et suudaksin küll.
2020 on seni mu vastu väga kena olnud, inimesed mu vastu ilusad ja head ja vapper tunne on sehen.
Ning need jutud on mu meelest kõik tõesti head.
Isegi tagasihoidlik vastuvõtt "kuigi sa proovid olla hea"le on tegelikult tähendanud väga mitu korda privaatselt ühendust võtnud ja lummatud lugejaid ja ma usun, et temagi leiab oma lugejad tasapisi üles. Aga see uus oleks jälle rohkem "tavalise" ulme poole ja vbla kergem müüa.
Vbla tooks rohkem au ka sisse (kuigi see poleks aus, tegelikult)?

Mul ei ole talle veel pealkirja.
Enne tuleks teada, kas üldse ilmub nende alt, ja ... aga ma arvan, midagi nimisõnalist seekord. Vbla "Õpitud"?
"Ära õpitud"?
"Õppetunnid"?
"Õpi õpi hoolega"?
Tea, kas miski taoline kõlaks väga mitteilukirjanduslikult?
Sisuliselt sobiks hästi. Need on elu õppimise lood.

Igatahes.
Homme lähen siis tagasi romaani juurde, mis pool igavikku on kannatlikult oodanud, et ma jälle tema jaoks mahti saaksin. Tutvun temaga uuesti. Elan sisse. Ja vaatan, mis välja tuleb!