Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind.
Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo.
Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri.
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi.
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi.
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan.
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette.
Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin!
Igal pool ja alati imelik ...
Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu.
Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru.
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat.
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste.
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks.
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida?
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!
K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe.
Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?