Oh, miks inimesed inimesed on?

Üsna kindlalt ei ole mul koroona, kui palavikkugi pole.
Aga kurgus kraabib, vedel tatt üritab mõnikord ninast otse näole voolata (õnneks Sinupret aitab tõhusalt), lihased valutavad, väsimus ja eeskätt on saabunud jõle emotsionaalne seisund. Ei ole isegi süütunnet, et miks ma (K-ga) nii ilge olen. On piisavalt kehv olla, et leiaksin: kui ta ei suuda mind nunnutada, kui mul on vaja, tema probleem.
Poeglaps tundub minuga üsna samas seisundis olema. Sitt olla, aga 36.6.
Tema õnneks olen mina ka sihuke ja mõistan seega täiega. 
Jäi minu voodisse magama.
See on natuke nörritav, aga noh - kui vaja on, eks ma lähe siis tema voodisse magama. 

***

Kuna laps on haige, tegin talle teed ja salatit.
Kuigi mina olen ju ka haige. 
Suht samapalju. 
Ah, aga ma TAHTSIN talle rõõmu teha ju! Nii et kõik hea, ei teinud endale liiga praegu. 
Ega paljud inimesed enam seda viga ei tee, aga mõned süüdistavad mind siiski ainult endale mõtlemises ja teistega mitte arvestamises.
Ikka imestama paneb, KUI lollid ja pimedad inimesed on. Selgelt on mu probleem vastupidine (kui aga saab kellelegi head teha nii, et see mulle otse jälk pole, kipun tegema ka üle oma jaksamise piiride), aga kuidas saab olla, et pealtnäha täitsa intelligentne inimene ei näe seda ja hädaldab vastupidise üle, sest just parasjagu on ta tahtnud mult asja, mille tegemine ON mulle jälk ja ma keeldusin? Ongi sellisel tasemel üldistusvõime, et inimene suudab näha ainult ajaliselt kõige lähemat ja ennast puudutavat ja siis ütleb mulle selle põhjal: "Sa oled selline"?

Isegi nutta ei taha, mus on lihtsalt tuim uskumatus. "Ei saa ju olla, niimoodi ei saa ju mõelda!" - ja kuigi mitte ainult mu mõistus, vaid kuradi vahetu kogemus, ise nägin-kuulsin-tajusin, ütlen, et SAAB, ON, ma ikka hästi ei usu.
Keegi sai kuskil millestki valesti aru, ta lihtsalt ei mõelnud --- oot, ega ei mõelnudki.
See ongi asja iva. Talle tundus sel hetkel nii ja ta ei mõelnud asja üle rohkem.
Ok, nüüd mul hakkab kurbus, mitte enam hämming ja uskumatus.
Miks inimesed on inimesed ...?
Kusjuures ega ma ei saa isegi hukka mõista midagi. Tunded on alati õiged ja ausad, väljendudes tasub olla aus (kuigi ma üritan ise olla aus ja hell) ning kui ta TAHTIS sedasi öelda, siis on ju ok?
Ma ise lihtsalt kipun veits targem olema,  veits suuremat pilti nägema.
... nii et minul on võimalus mitte tahta temaga suhelda või tahta oma tegusid lahti seletada (EI TAHA) või mis iganes. Minu pall. 

Olen resigneerunud.

Aga kui terveks saan ja olen ainult poole jagu nii väsinud ja õnnetu, vbla olen leebem ja mitte nii häiritud inimeste inimesed olemisest.
Mu uued purgid HTP5 tulid ka, nii et lähen 50 mg pealt, mida vahepeal igaks juhuks võtma hakkasin, et rohtu kauem jätkuks, 100 mg peale tagasi. 
Äkki see aitab kaasa leebem olemise osas.

Kirjutame, kes oleme

Eelmine toidupakk oli selgelt "me aitame natuke vaeseid", makaronid, kaerahelbed, leib, kaks õuna, pakk lihapalle ja väike pakk kiles sinki. 
Selles toidupakis, mille eile koju tõin. oli kõike. Kaerahelveste asemel neljaviljahelbed ja juustu, soolapulki ja pasteeti, poolsuitsuvorsti, hommikusöögihelbeid, täpsemalt riisi šokolaadis, piima, head leiba, teist sorti saia moodi pehmikut, kohupiimapasta ja isegi Lindti šokolaad. 
Õunad, lihapallid ja makaronid muidugi samuti.
Ütleme: ei mingit järjekindlust, aga mulle sobib.

Toimetan veel korra läbi me ühisromaani K-ga ja kuna olen kaks päeva tegelenud peamiselt tema tekstiga, tunnistan, et olen vihane. 
Sest minategelane on naine, kes ei käitu küll nii nagu mina, ei ole sellise taustaga nagu mina, aga kuna mina olen ta peamiselt kirjutanud, mõtleb siiski laias laastus nagu mina. Suure osa K. tekstist veedab ta sõbra seltsis, kes ei ole nagu K, pole sellise taustaga nagu K, aga huvitaval kombel räägib ja tegutseb nagu K (eriti oma halvimatel hetkedel) ja me peategelanna mitte lihtsalt ei LEPI sellega, vaid käitub, nagu see olekski täiesti söödav ja hea viis käituda.
Ja ei ole.
No tõesti ei ole!
Ehk toimetasin nüüd peategelanna oluliselt vihasemaks ja kavatsen ära likvideerida ka kogu selle "eile olime üksteisega veits verised, ent täna on ju kõik korras, alustame ühise hommikusöögiga ja ei mingeid probleeme"-värgi.
Ehk üks suurem konflikt oli tekstis juba enne, aga minu meelest pidanuks konflikte olema rohkem ja ignoreerimine EI ole mingi viis, kuidas tülidest üle saada.
No vähemalt mainin edasi toimetades, et see ei ole tegelikult hea viis asju klaarida osade inimeste meelest.
(Näiteks minu - ma ei unusta, mulle jääb sisse, kuni pole lahendatud, ja tuleb pinnale, kui uus sarnane situatsioon tõstatub. K. rääkis mulle oma elust eksiga, kus kõik ta kunagised vead iga tüli ajal esile veeti, ja ma noogutasin, et tõesti vastik - aga nüüd saan täiega tollest eksist aru. 
Kui probleeme pole läbi arutatud ja lahendatud, MUIDUGI toob inimene need uuesti üles! Või noh, mis krdi "uuesti" - minu jaoks on need kogu aeg üleval, kui lähenetakse K moodi ehk ignoreeritakse. Need ei lähe minema.)

Me kirjutame seda, kes me oleme. 
Ei ole üllatav tõdemus, vastupidi.
Aga kui kirjutame koos, siis meie omavahelised probleemid on samuti tekstis sees? See millegipärast ON üllatav.

Aga kuna mina viitsin (loe: tahan) läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada, ent tema puhul ka esimese mustandiosa (nii 8000 sõna või nii) tekitamine võttis pool aastat ootamist ja aju lõdvestamist, saan ma lõpliku tekstiga teha, mis mina tahan. 
Teen ka. See on eeskätt minu lugu, kui tema tahtnuks seda rohkem enda omaks teha, krt, äkki kirjuta(nu)ks siis!

Või vähemalt rääkinuks minuga läbi, kui ma teema üles võtsin.
Sest muidugi ma võtsin.
Aga selle asemel, et rääkida minuga nagu inimene omaenda inimlikest tunnetest ja soovidest, ta selliste teemade juures läheb alati mingi absurdse teoreetilise aluse peale.
Näide, hästi süütu ja mitteisiklik: kui võistlusele saadetava teksti osas on vaja otsustada, kuidas teha taandridade ja moodustuvate lõikudega, ütlen mina, mida mina tahan. Kuidas mulle õige näib.
Ja tema räägib mulle plokkidena kirjutamise kasutusaladest, ajaloolisest "miks see loodi"-värgist ning ma võin kuidagi selle kõige tagant aimata, miks tema seda moodust kasutades kirjutada eelistas. 
Välja arvatud et ta muidugi oletamist ja arvamist SAMUTI väga kahtlaseks peab ja "assume makes an ass of u and me". 

Mulle käib HULLULT pinda, et ta ei ole võimeline lihtsalt ütlema "seda tahan, seda ei taha", vaid "selgitab" ja "argumenteerib" ja ütleb jumala sageli, kui mina olen juba korralikult vihaseks läinud, sest ta näib minuga vaidlevat ja see aina kestab ja kestab: "Ma lihtsalt seletasin tausta."
Krt mind see taust huvitab!
Ma EI TAHA sellest midagi teada, mu elu on piisavalt raske ka tarbetu infota! Ütle, kuidas sina tahad teksti vormistada, mina ütlen, kuidas mina tahan, leiame parima ühise viisi - mida kuradit pean ma pihta hakkama infoga, et plokkidena kirjutamine on teaduskirjanduses tavaline ja online-tekstides samuti? Miks seda mulle rääkida?
AAAAARRRRGH!!!!

Minu shünnipäevakink ... teile

Tänu K-le mul on nüüd teile jagamiseks kaks noorepõlvevideot väga noore naise (ehk minu) ... eeee ... mõtetest, näost ja tütrest. 
22 olin.

Jutt on ka oluline =) Vähemalt mulle endale, väga tore oli seda kuulata.
Nagu päris!

Palju õnne mulle

Et te ei mõtleks, et olen vanas eas häbelikuks muutunud või midagi.

Selline ma olen, võtke heaks või pange pahaks

Ega ei ole tegelt raske 41 olla.
40 olemine harjus sisse ära, sellest sain sujuvalt "üleneljakümneseks naiseks" ja nüüd olen see edasi - üleneljakümnene naine.
Ehk nagu olen harjutanud end ütlema, kui kurnatus tapab ja muudkui tuleb: "... ma olen väsinud vana naine, ma ei jaksa ..." "EI! Ma olen väsinud parimates aastates naine! Lihtsalt väga väsinud, noh! Ei peagi jaksama."

Mul on muidugi just tehtud paljaid pilte endast veel. 

Ja nii edasi. 
Aga korraliku sünnipäevameeleolu jaoks hoopis üks natüürmort. 

Minu aknalaud

Muidu vaatasin vanu videosid ajast, mil Tütarlaps oli veel imik. 
Kui K viitsib vaeva näha, panen teilegi lõigukese üles siia.
Stiilis "annan kingitusi, kui mul sünnipäev on =) Kammaan, seal on midagi huvitavat veel lisaks mu sitaks armsale tütrele.