Põhjani leebe

Oh, Nico Robin väljendas konkreetselt enesetapusoovi!
Me oleme nii sarnased!
Mis, muidugi olen Sandmani Surmaga ka sarnane. Ja Mary Poppinsiga. Lihtsalt nad on omavahel samuti mõneti ühesugused, noh.

Muidu nägin täna öösel põnevat detailset und, mis jooksis ääretult loogilisena lõpuni. Kui üles ärkasin, olin: "Oooo, nii ilus ja ehe!"
Siiamaani võtab naeratama.
Mu päriselu-mitte-enam-sõber ka seal oli täpselt samamoodi mitte-enam-sõber. Me kumbki tegime oma nõiaasju (nagu võlukunsti alal andekad inimesed ikka teevad, eks ole) ja ta konkreetselt sooritas oma valikuid nii, et need takistasid mind, ega pannud seda miskikski (nii lahe sõna k-de ja s-ide koha pealt!). Mispeale mina kehitasin mõttes õlgu ja tegin OMA asju ka nii, nagu ta ei tähendaks midagi, mõtlemata ja valimata midagi tema pärast.
Igast asju tegin, see oli täiesti põnev. Me olime ositi vastaspooltel oma mitte-enam-sõbraga, kel olid teised prioriteedid kui mul - aga siis sai too mitte-enam-sõber vägevasti mingi kahurikuuli moodi asjaga pihta.
Phmt see lõi ta surnuks. Minu poole ponnistus võita.
Ja ma mõtlesin täiesti kainelt, et kui mina oleksin pihta saanud, tema küll oma teelt kõrvale ei astuks. Lõpuks me olime vastased.
Mõtlesin ta laste peale.
Maailma üldise toimimise peale.
Ja asusin elu ta kehasse tagasi kutsuma, põlvitades ta kõrval ja kõrvaltvaataja oleks ilmselt midagi elustamismassaaži taolist näinud, ainult see massaaži osa oli puudu - phmt lihtsalt põlvitasin, käed tema rinnal, ja kutsusin mõttes..
Õnnestus. Ta tuli teadvusele. Oigas, oli segaduses, tõusis istuli.
Muidugi olin mina seks istuliajamise ajaks juba läinud ja üsna kohe ärkasin pärismaailma.
Aga nii tore.
Täpselt.
Sedasi need asjad mu meelest käima peavadki.

Sest mu jaoks on olemas õige ja vale ja ma ei saaks endaga elada, kui valesti toimiksin.
Ilmselt õige ja vale tunnetamise erinevus ongi minu ja mitmete ekssõprade lahknemise põhjus. Sest enese tapmist mina ei hinda Valeks Valikuks, aga nemad hindavad ja täielik fundamentaalne erimeelsus.
"Ma ikka tegin valesti ja halvasti, paha mina!" tahtnuks nemad kuulda, ja kui minu tunne on "Ma niigi pidasin kaua vastu, olen kuradima kangelane, et nii kaua suutsin, jee mina!" tekkis teatud ... dissonants.
Nii lihtne tõde. Aga ikka vaikselt imestan, et aina empaatiavõimetuid inimesi enda ümber korjasin.
Veider.
Aga ise korjasin!
Kas asjad saanukski minuga teistmoodi minna, kui ma sündisin sinna peresse, kuhu sündisin, sellena, kellena sündisin, kas geenid ja keskkond ikkagi määrasidki kõik ära ning juhus ja eksitus tulid mängu vaid pisiasjades?
Noh, välja arvatud, et olen elus.

Otse animest

Mul pole see veel selge.
See ka pole selge, kes on lahedam: Sanji või Zoro.
Mulle meeldivad nad mõlemad. Mõlemad!!!

Aint paksus on mulle automaatne turn-off. Mehi, kellele selle olen valmis andeks andma, leidub, ent vähe.

Seekord tuleb pärast estconi täiesti tavaline post, mitte mingi ülevaade

Ma iga kord unustan ära, kui rõve tundub valuvaigistiteta migreen, ja jälle meenudes on: "Kuidas SAAB nii vastik olla olla?!"
Kusjuures seekord polnud "valuvaigistiteta migreen" isegi mitte seepärast, et valuvaigisteid poleks, vaid ma võtsin ühe annuse sisse ja kolm tundi hiljem olin valust hullumas. Tol hetkel ei tulnud nagu meelde, et mõju võib läbi olla, mul oli VALUS ja aju ei töötanud kõige paremini.
Lihtsalt mõtsin, et varsti uued sisse võtta tasuks koos kohviga, äkki mõikab etemalt.

Päris migreenitabletid olid otsas, võtsin estconi-nädalavahetuseks kaasa kaks tükki, ent ei arvestanud, et need reedel juba ära kuluvad. Ja no täna, st pühapäeva hommikul, lõikas .... mis mõttes on ütlemine "lõikas nagu noaga" üldse? Noaga lõikamine on tühiasi! Mind võiks ikka väga mitu korda noaga lõigata, ilma et valu midagi peavalu poolegi oleks.
Olgu, põrutas nagu suure haamriga korduvalt ja korduvalt samasse kohta järjest.
Nii hull kui täna hommikul vist polegi olnud. Kunagi. Käed surid ära ilma peatoe külge klammerdumiseta, lihtsalt niisama, duši all olek aitas kahekümneks minutiks, lapsed magasid samas toas, nii et üritasin oiata vaikselt ja nutta hääletult, kuid ikkagi ärkasid nad üles, tegid pai ja masseerisid  ...
... kohv, ibukas ja veel üks soe dušš hiljem saab jälle täitsa olla. Tuikab?

Sanji ja Zoro ometi kord ei kakle omavahel.
Mina usun täiega sellesse kunstnikku ja
tema nägemusse!

Võrreldes sellega, mis oli, on jumalast hea.
JUMALAST hea.

***

Üldiselt oli seekord mulle sisukam estcon kui eelmisel aastal, lausa 3 ja pool tõhusat ettekannet kuulatud-vaadatud ja et ma kogu reedese õhtu ja osa pühapäevahommikust jubeda valu käes vaevlesin, oli lihtsalt paratamatu.
Liiga palju inimesi mulle.
Ja kui mõned neist on ka pingelised (mu taluvus lollide suhtes on oluliselt langenud), on eriti rõve.
Aga teekond sinna ja tagasi oli kombes, mitu täiesti huvitavat kavapunkti jälgitud, One Piece oma parimates ilmingutes (ma tean võrrelda, jälgin ka uusi episoode, kui need peale tulevad, ja no nii lahedat lugu ei põimu, kui mu vanade osade vaatamisel 200 ja 300 vahel) nauditud ning söök oli samuti täiesti hea.
Alkohol? Mitte tilkagi.

kilpkonn tegi minust ja mu tütrest pildi.
Juhin tähelepanu, et tütre seljal pusa peal on pilt Zorost.
Perekondlik fänlus on tore asi =)

Mul oli nii rõve olla, et ei julgenud.
Kohv? Ikka.
Lapsed kaasas? Olid.
Mu tütar vestles selle mehega (lahe!), kes meid kohale sõidutas ja tagasi tõi, ning sõnastas tänapäevase (minu meelest üleni pädeva) mõtteviisi: "Kui sul on olemas arvuti, wi-fi ja vool, sa ei ole kusagil üksi ega igavle. Katus ja söök ka - mida veel vaja?!"
Ja nii ongi. Võrguga arvuti on universaalne seltsiline, tema ainus puudus on, et ei kallista.
Pornot ka täis seksisõpradele, kes millegipärast ei fantaseeri.
Mina küll eelistan ise mõelda. Isegi praegu, madala seksuaalsusega nagu olen - vahel ovulatsiooni aegu ikka kutsub mõtisklema.
Ainult orgasmi, oh-ah, seda ikka pole.

Hm, aga selle "paljude inimestega koos olles tuleb ka migreen" tõdemusega vist ikka pean midagi tegema.
Sest ise ma ju ronin sündmustele, kus inimesi palju - ja see pole isegi "mul hakkab siis tore!" eksiarvamus, lihtsalt kuidagi on sees mõte, et "niimoodi inimeseks olemine käib, ma siis ka".

Aga inimeseks olemine on nagu naiseks olemine ju. "Mina olen selline? Olen. Järelikult naised (või inimesed üldse) on ka sellised."
No ja kui on mulle raskeid inimesi kasvõi üks mu lähiümbruses, on juba jäle olla.
Kui neid on rohkem, on veel halvem. Oleneb muidugi raskusastmest ka.
Ja isegi kui on kerged ja toredad inimesed, aga neid on PALJU, mulle tundub ikka vaevaline.
Miks ma teen endaga nii?! Ise lähen ju ...
Järgmisel nädalavahetusel ka. Rollimängijate kokkutulek tuleb ka.
Praegu pea veel tuikab, on meeles, et vast ei tasuks ise sõrmi sahtli vahele sättida. Aga kui on üle, kui on PÄRIS hea olla, alati loodan, et ehk seekord läheb hästi, teeme ära!

Krt, ma ses osas olen täiesti õppimisvõimetu vist. Või noh - mul on väga paljude teemade kohta sees küll "ei tasu loota, nagunii läheb halvasti".
Aga kuna MÕNIKORD on rahva hulgas suhtlemine seni ka hästi läinud, vähemalt valuvaigistite toel, olen ürituste suhtes täis põrmustavat optimimimimimismi.
Aitab. Kui senilubatud on möödas, hakkan "ei" ütlema.
Mitte kõigele ja kogu aeg, aga no mida ma ronin kohtadesse, kus 90% aint haiget (füüsiliselt) saan?

Üllatus

Oh, pagan.
Ma mõtsin, et lasen endale peale tätoveerida teksti ja mõned kujundid, aga nüüd on selge, miks mul eile nii pagana valus oli ja mida see tätoveerija TEGI. (Sest ma veetsin olulise osa ajast ta nõela all, mõeldes: "No MIDA ta SEAL teeb, seal peaks ju kõik valmis olema?")
Ta tegi tausta.
Eeeee ... ei, kavandil OLI taust ka, aga selline vaevumärgatav ja peamiselt valge. Jaa, mulle öeldi küll, et see on aint kavand, tegelikult tuleb teistmoodi, ent siiski olin eile suures hämmingus, kui kodus oma lillakashalliks värvitud selga uurisin.
Et polegi lihtsalt laialiläinud tint ja sinikad ja veri?
Aa. Et see jääbki nüüd eluks ajaks nii? Minu peale? Nagu ... nagu ... Nooo ... jah.
Olgu siis nii.
Tegelt päris lahe.
Kui mõttega harjuda, polegi paha.

Ma ei oodanud seda? Ei.
Aga kunstiliselt, ideena, on nii isegi parem ilmselt. Välgunool tuleb väga palju selgemalt välja.
Harjun, harjun ...
(Kuigi päris valus on. Tekst ja kujund üldse ei valutanud sedasi, aga nüüd on vähe keeruline liikudagi. Nagu mingi vana haigete kontidega memmeke. Kreemitamine on ka valus, kujutate ette? Jalad valutavad, selg valutab, õlad on kanged ja ei paindu hästi varrukateni ...)
Raha samuti rohkem ei küsita, hea.
Kuigi tegelt on naljakas - ma MAKSAN, et keegi mulle sedasi haiget teeks.
Kusjuures sangarlus on mul ikka veres. Ega ma ise eile tätoveerijale ei öelnud, et aitab tänaseks, tema ütles mulle. Alles pärast analüüsides adusin, et see, kuidas vabisesin, ei suutnud jalgu paigal hoida, need võbisesid ikka kõvasti, ümisesin ja oigasin madalal häälel nagu sünnitades ja kuidas mul käed ära surid, sest klammerdusin nendega nii kõvasti peatoe külge, viitas vist, et mul oli päris valus.

Nooojah.
A tegelt omamoodi ikka lahe.
I am the storm. 
Ma olen, mis ma olen. Sedasi tätoveeritud seljaga, kui olen. Läks nii, selge, nüüd nii on. Mis kellelegi ei meeldi v? Tema probleem, mitte minu oma.

Pealegi on alumine osa veel teha ja lahe tekst ja lahe pilt ja \o/

Oi, unustasin pealkirja panna!

Olgu, Sanji on lahe, on.
Pealegi on ta blond.
Aga paistab, et Zoro on veel lahedam. Nagu VEEL lahedam.
Kui tal on vaba hetk, ta kas treenib või magab ja üldises plaanis on ta nii rahulik, nii tüüne, nii ükskõikne, et ma tunnen kõigega temas tugevat hingesugulust. Muidugi tal on ka tunded, ent need tõusevad nii pinnale, et ta neid tajub ja ilmutab ka, eriolukordades.

Ainult noh - maailma vägevaimaks mõõgakäsitlejaks ma saada ei igatse. Olen niigi piisavalt warrior.

Muidu Zoro rohelised juuksed on ka lahedad.

Ma ise olen kuidagi ... vabamalt võtmas.
Ei, mis, loomulikult olen ma kogu aeg väsinud ja teen oma jaksamise otsani asju, aga ma ei toimeta praegu juba nädal aega uut lugu läbi. Mu algne õigustus oli, et kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet, ent päevade möödudes sai sellest: "Aga kui praegu ei taha, miks ma pean?!"
Ootab veel veidi, kuni päriselt tahaksin lugu paremaks kirjutada. Midagi ei juhtu ju paarinädalase viivituse pärast?! Ei lähe maailm hukka, ei lähe.

No ja kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet ka.

Mu kirjutajaenesekindlus on selle romaanivõistluse teise kohaga kõvasti tõusnud. Enne mõtlesin küll, et kõigile ei saa meeldida, on nagu on, aga see oli natuke nukker mõte ning taustal pahameel teemal "ulmelugejale on täiesti kama karakterisügavus ja loo psühholoogiline tagapõhi, temale piisab, kui vene keeles ropendatakse ja kuskil on kosmoselaev, normaalse lugeja pihku aga mu looming ei sattugi."
Nüüd on tunne, et häh! Mina kirjutan, mida mina tahan, kui mulle endale meeldib, ongi minu isiklik eesmärk saavutatud ja pohhui muu!
Aga samas: see suhtumine on tegelikult ju ka juba paar aastat vana, et teen, mida MINA tahan?!

Ausalt, ma ei tea, kuidas uue maailmanägemise omandasin. Ilmselt mängis põhikohaga tõdemus, et niimoodi elades nagu enne, elasin ennast lõpuni, hukatusse ja ahastusse. Niimoodi ei saanud.
Praktikas tõestatult.
Olgu, proovime siis teisiti. Selle asemel, et kogu aeg teisi endast ettepoole seada, oletades nende arvamust hindamisel adekvaatsemaks, keskendun oma arvamusele, oma tunnetele ja kui teistel on probleem, väljendagu.
Mina enam ei oleta, et äkki on nõnda, siis võiks tal ju sedasi kergem olla, nii et teen, nagu temale võibolla sobivam!
Sest keegi ei tee seda mulle ja nagunii on võibolla.
Võidakse ka täiesti mööda oletada. Ma tean, olen ise oletanud.

Ei mäleta midagi, aga olen ikka natuke uhke, et mu rongiarmid
on kõik eespool

Pealegi teen nagunii sitaks asju. Liiga palju, praegu on ju suvi ning mul on lapseeast saati sees veendumus, et puhkamise aeg. Aga ikka on läbipugemiseks fikseeritud suurusega rõngas, mitte kumm, ja no kui ma suudan natuke veel, võin ju?
Alles kui ei suuda, on pohh, mis maailmas juhtub: MINA olen nüüd väsinud ja puhkan, tänan väga.

Näiteks täna: mõtlen, et võiks ringiga turule joosta ja maasikaid osta. Või siis väliujulasse minna - mulle ujumine väga meeldib ja kui ma oma värskelt tätoveeritud seljale (pilt on pooleli, üks seanss tuleb veel) vesti peale viskan, võin ju?
Oo, aga võiksin ju ka mõlemat teha? Erikson kaasa ujulasse ja - ma ju jaksan?

No vaatab. Praegu arvan, et jaksan.

P.S. See on nii tore, kuidas nad jaapani keeles "Oi" ütlevad. Seal on see LAHE sõna.