esmaspäev, 27. aprill 2015

Nii ükskõik

Nimekiri asjadest, mis varem olid mu meelest asjad, kas halvad või head, aga igatahes asjad, millele mõelda, ja nüüd ei ole:

* Kosmeetika - emake maa, mis ma oleks kellegi arust parem, kui mul oleks vähem vinne või kortse või paksemad juuksed või vähem karvu või rohkem karvu või õigemad varjud põsesarnade all või läikivamad küüned? Kui ebaoluline! Kui võlts ja vale, kui mittemidagiütlev - jaa, ma võiksin olla täpselt samasugune, ent 10% paksemate juustega. Kas keegi märkaks vahet? Isegi ma ise? Ha.

* Toidu koostis - kui palju on säilitusaineid, kui palju on lisandeid, kui palju on rasva ja suhkrut, mis osa söögist on paksendaja, kui palju on krabinuudlis surimit, kui palju on kaloreid, kui palju päris toitu ma saan oma raha eest? Nojah. Kui ma ei mõtleks, et lapsed ka söövad, ilmselt elakski valgehallitusjuustu ja võiga leibadest. Kohvi peale minev piim-koor on ka olulised vist ja vahel tahaks magusat samuti, kui nüüd detailidesse laskuda. Näiteks kohukest. Ütleme, et ma elaks siis valgendatud kohvist, valgehallitujuustuga võileibadest ja kohukestest.
Nüüd teen mõnevõrra teisiti. Vahel võiks köögivilja ka olla, kasvõi konserveeritud ubade kujul. Ja sooja toitu teen, kuigi harva, nii kolm korda nädalas. Enamasti söövad lapsed kas kiirsuppi- või nuudleid, kui nad sooja sööki tahavad. Sest kas ma hoolin kellegi teise toitumisest, kui ma ei hooli endagi omast? Ja kas mingi toit, ükskõik mis koostisega, võiks mind ära parandada? Ha!

* Minu kott - seal sees on ikka veel mu rahakott, võtmed, taskurätikud, niit ja nõel, tampoone paar tükki, meigitarbed, dokumendid, ühesõnaga enamik elu. Ikka veel.
Aga kui tõenäoline on, et keegi teine teeb mulle hullemini liiga kui ma ise? Faking HA. Ma võin jätta seda kotti ka lahtisena igale poole vedelema, sest kui sealt ka kaob osa või kõik, mis see loeb? Paar asja vähem. Oi kui kole.

*Kõikvõimalikud viirus-, nakkus- jm haigused - kui sul nende pärast rõve olla, siis see rõveolemine on päris ja argument. Aga see, et tõbisus? Mingi nohuköhaasi? Et võib-olla nakkab samuti? Kas ma peaksin hoolima mingist võib-olla-nakkusest kellegi pihta? Ha, faking ha!

*Koduloomad - jaa, ma tean. Kuskil inimeste keredes on retseptorid, mis lasevad neil öelda kassi või koera või lumeleopardi poja peale "oooo kui nunnu!".

Oo kui armas! Appi!
Oo kui armas! Appi!

Välja arvatud minu keres. Võõraid beebisid ma veel nunnutan, vähemalt teen totraid todisevaid häälitsusi neid vaadates pingutuseta. Aga koduloomad? Isegi mu oma kass? Vahel on ta kena küll, selline must, karvane ja roheliste anuvate silmadega. Aga kui ta pole pilgu ees, on see potentsiaalne kenadus ka meelest läinud. Kuskil on mingid koeraemmed ja kassilembid ja teate - olgu. Nad ei sega mind kuidagi. Lihtsalt - kas mind peaks huvitama mingi looma saatus, kui mu endagi oma tundub mulle suht kama, elan või suren, 200 aasta pärast nagunii vahet pole?
Ma ei viitsi isegi ha-tada seepeale.

* Tulevik.
Jääb pika lahtikirjutuseta, sest olen sel teemal nii mitu korda kaevelnud juba.
Mis meist saab? Mmm... no millalgi sureme me ära? Suhteliselt kindlasti?
Kõik muu on teadmata.

reede, 24. aprill 2015

Faasinihe

Ma olen kurtnud, et bipolaarne.
Avaldanud seda nagu tõestamist mittevajavat fakti mingite sündmuste taustal, mõelnud ja öelnud mitmesugustele ja mitu korda välja, et selline elu meeldibki mulle rohkem, kus on üles kihutamine ja alla matsatamine, kui meeldiks tasasus ning ühesugusus - aga olen siiski suht põrutatud sellest, kuidas need "üleval" ja "all" faasid on nii ilmsed, kui hakata oma aju tasakesi kokku panema taas. Püstitamata üldse küsimust, kas oli ikka vaja nii "all" olla vahepeal, et nüüd see kokkupanek teema on, eks ole.
See oli eile hommikul, kui olin üleni "all" veel, miski ei meeldinud, midagi ei tahtnud, ainult see, et lubatud ju sai, ajas üldse välja minema - ja nüüd!

Olen elanud sellise korraliku kirjutava koduperenaise päeva ära, viinud pesu välja ja toonud kuivana sisse, valmistanud kaks korda süüa, pesnud korduvalt nõusid, kuivatanud sama korduvalt söögiriistu, teinud trenni, kirjutanud, võõrustanud külalist, toonud Tütarlapse pilli pillimeistri käest parandusest ära, suunanud Poeglapse kirjatehnikat harjutama, käinud vannis, kirjutanud veel - ning olen nüüd ka surmani väsinud. Sest noh. Kirjutav koduperenaine olla ongi raske ja väsitav ju. Isegi tervele inimesele.

Miski pole tegelikult muutunud.
Isegi mu tegevused mitte. Panin eile õhtul kokku programmi, mida täna teen, ning tegingi neid asju nagu alati. Ma ju panen igal õhtul mingi programmi kokku! See võib-olla on natuke haruldane, et olen nii lõunaund maganud, teinud oma kohustused ära, teinud igasuguseid muid asju ning ka treeninud natuke rohkem, kui päevane limiit nõuaks - aga kuna ma lõpuks teen nagunii trenni ja muud tegevused ära, siis tegelikult mitte. Isegi see, et ma näen ikka mitmekordselt, pea käib hullusti ringi ning ärgates mõtlesin, et näe, sein, näe, pilt, näe nurga all on teine samasugune sein, näe, nurga all on ka teine samasugune pilt, ning lugeda on jälle raske, sest leheküljed on pilgu ees mitmekordsed, ei mõjuta seda, et muutus kõige põhilisem asi:
kuidas ma maailma tajun.

Nii selge on vahe "üleval" ja "all" vahel! Maailm on korraga poole toredam, inimesed selles rohkem hellust kui pahurust tekitavad, mul oli tore tunne, kui Poeglaps pani pea mulle sülle, kodutut habemikku, kel kilekotis vihmavari kaasas, oli hea, mitte piinlik näha - ja oleks midagigi peale mu enda hinnangute teistmoodi siis!
Mitte midagi pole.
Ilmselt annaks leida põhjusi, miks edasi õnnetu olla, ent hoidun neid otsimast.
"Üleval" on palju meeldivam.

neljapäev, 23. aprill 2015

Nõ-me

Täiega.
Ma TEAN, kui mõtlen, et on küll miski minu juures paranenud näiteks novembrikuust alates. Jaa, vahepeal (näiteks viimased viis-kuus-üksteist või misiganes päeva) on küll tagasilööke, aga needki ei löö nii sügavale kui ennemuiste oli ja peaksin(TM) olema tänulik. Ma ei löö enam endale näkku eksikombel, erinevalt näiteks veebruarist, kui käisin rahulikult kolm päeva ringi, küünejäljed näos, sest juhtus nii? Mu tütre pinginaaber saab aru, mida räägin? Miks ma siis nutan hommikuti köögis ja ehmatan sellega lapsi, eriti kui kõik on haigus ja ajutine? Mingi loll olen v?
Ma peaksin, ma peaksin, ma peaksin....

Viimased viis päeva - või nädal - või natuke rohkem - on olnud ränkrasked. Pea käib nii õudselt ringi, natukenegi allapoole vaadates on juba kõik seal kahekordne, saan sihitud ja elatud ainult tänu sellele, et olen sellega juba kohanenud. Vahepeal oli iivelduse, peavalu ja oksendamisega viirus, siis sai raskusi selle süüks ajada, vahepeal niisama-väsimus ja vahepeal isegi toredamad hetked. Aga kokku on kõik nõõ-mee.
Mul on aeg psühhiaatri juurde, ent tegelikult ma ei usu, et ta teeks mingit imet - et torust sisse ja siis tulen teiselt poolt naeratav ja rõõmus mina välja. Torust.
Tegelikult ma ei usu, et ÜLDSE paranen, kui üleni aus olla.

Iga päev loodan ärgates, et noh, täna näen selgemini - ja iga päev ma ikka ei näe selgemini, kui, siis vastupidi. Pea käib rohkem ringi ja isegi praegu tundub tool mu all sõitvat. Nii halb on, et täitsa... eeee...
halb.

esmaspäev, 20. aprill 2015

Halb, hea...

Esiteks ma mõtlen, kas see, et on nii halb olla, ei ole omamoodi hoopis hea märk.
Kui on halb, on ikka üleni halb. Nii halb, et sõna "depressioon" jõllitab igalt poolt vastu. Nii halb, et raske on näha enda olemisel mingisugustki  mõtet. Nii halb, et veetsin lõunalinna rongijaama peldikus jumala kaua aega, vaadates seina ja lastes kätekuivatil sooja õhku enda pihta välja ajada, sest tundus mõttetu kuhugi mujale minna. Minna rongi ETTE on mulle keelatud ja see oleks halb hetk ka, mõnel on sünnipäev ju. (Lehvitab tänulikult, sest minna kellegi sünnipäevale on HEA, ja oligi parem juba kohale kõndimise käigus, muuseas.)
Kui on ent halb, on mul piisavalt halb, et kõigil teistel tundub ka halb olevat, lapsed kogu aeg nutvat (eriti mu magamise ajal rongis muidugi), kõik täiskasvanud inimesed kuidagi väändunud ja veidrad, ja kui päikeseloojang värvib veel raagus puud punaseks ning kõik on objektiivselt võttes nii ilus, on mul tähelepanu põhiliselt sellele, et pissihäda. Kui kaugel on veel pood kempsuga?

Aga võibolla on see "nii halb" ka märk sellest, et ma tunnen kehas aset leidvat hormoonide pidutsemist natuke rohkem. Tunnen natuke rohkem, mis siis, et vales suunas. Valusas suunas. Aga kasutan tundeid vähemalt!
Mul oli eile - ok, üleeile, kirjutan kaua - jalavalu, kui kõndisin. Mõtlesin, et äkki on see sellest, et jalad said ka viimaks aru, et nad võivad midagi tunda nüüd. Isegi ilma katsumata. Võib-olla lekib see valu tasakesi neisse välja ja pärast seda on allpool vööd taas normaalne? Näiteks paari-kolme-kümne kuu pärast? Ma ei jõua ära oodata seda, et jalad ka päriselt tunneks, näiteks kassi käpasurvet! Muidu on ikka nii, et näen kassi end tagajalgadele ajavat, päris nunnu - ja siis karjun üle maja, sest mul tekkis õrn kokkupuude küünega, nii valus ja pealegi ootamatu, isegi kui see oli umbes kahekümnes kord. Sest ma tunnen altpoolt vööd nii vähe,  et unustan ära, kui valus see kokkupuude võib olla.

Paraku ei ole asi nii lihtne kui valu väljaleke. Ma võtsin sukkpüksid ära enne magamaminekut, neisse tekkis auk seepeale sinna, kus kuivanud veri pani nad jala külge kleepuma, ja mu jalgadel oli veriseid kohti veel, ent valus oli hoopis mujalt. Vereplekid ja hõõrumise märgid olid labajalgadel, aga kõndimisel valutasid hoopis sääred. Olin sunnitud seega veel mõtlema ja avastama, et tegelt oli valu ilmselt lihasevalu. Pole harjunud jalalihaseid nii palju kasutama.

Aga siiski. Võibolla tundmine on samamoodi kui lihaste kasutamine? Kasutades tekivad tunded tagasi? Kasuta siis ometi! Tunne!

Teiseks on ikka rõvehalb vahepeal ja ainult usk, et see on haiguslik ning ajutine, hoiab kuidagimoodi püsti. Kusjuures no mult tõesti ei oodata midagi muud, mingit parem olemist, rohkem raha, ausõna, ei oodata praegu - aga ei, kui on vaja välja surra ja end halvasti tunda, ei ole vaja mingit päris põhjust.
Piisab ajukeemilistest ja neist, mis tegelt on nagunii. Inimeste igapäevakäitumisest ja CV-keskuse rämpspostist - juba on veel halvem.

Kolmandaks on mul päevad.
Täna vähemalt ei pidanud voodist välja ronimiseks mingeid tehnikaid kasutama, mingeid "noh, jah, aga kokkuvõtteks on ärkamine ja laste äratamine siiski parem kui apaatselt lebamine ja uni ka enam ei tule, sest mure laste koolijõudmise pärast ju"-asju mõtlema, magada oli hea, ärgata ka hea ning halb hakkas alles poole tunni pärast.
Kui see halb oli PMS, on ju hästi?! Ma tunnen mingeid muutusi kehas - hea. Muutused valusale poole on vast ositi siiski puhas keemia - hea. On lootus, et kõik see vastik muutus on pealegi ajutine - ka hea.

Aga ma ei vaevuks muidugi üldse neid põhjuseid otsima, kui tegelikult ei oleks nii halb.
See, et pole nagu häid asju, annab samas võimaluse hinnata neid mõnesid rohkem, kui on. Eile oli näiteks see lugu.



Ma ei tea õigupoolest, miks otsin siia võrgupäevikusse häid asju ja ei taha üldsegi leppida, et võibolla mõni asi ongi halb üleni. See on vist seotud sellega, miks ma armastan õnnelikke lõppe - tean vähemalt seda, et mingeid lõppe pole nagunii olemas, ja miks siis katkestada kohas, kus sellest tuleb ainult veel kannatusi, mitte mõnes teises, lootusrikkamas? Pealegi võib kõike vaadata nii ja teisiti. Mõni autor kirjutab nii, et naeratad lugedes, mõni teine kirjutab täpselt samadest asjadest, ja nutad.

Jaa, muidugi oleme me ise asjade mõõduks. Kui saaks nüüd kuidagi nii ka mõõta, et tulemuseks poleks halb?!