Ma ei taha olla normaalne, aga tahaksin ikkagi ellu neid mugavusi, mida normaalsus pakub. Nagu et ei oleks kogu aeg väsinud ja et suudaks suhteid pidada.
Ebaloogiline.
Täiega.
Seda enam, et kui mul oleks VALIDA, kas olla ebanormaalne mina edasi või ärgata täna lõunaunest vajamata tunnet, et olen oluline (või mine üldse põrgusse!) ja siis vehkida õhtuni tegutseda, ilma et väsiksin isegi inimestega koos olemisest, arvake, mille ma valiksin, eks ole.
Igaüks tahab ikka tema ise olla. Mina tahan mina ise olla.
Mul on tunne, et ma hakkan läbi närima, mis see "vajadus olla vajatud" tähendab.
Et tegelikult ei taha ma olla mitte vajatud, vaid et mind nähtaks, minust saadaks aru, ja arvasin, et seda on võimalik saavutada vaid siis, kui teine inimene mind vajab.
Vaata, mul on see, et ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud. Isegi kui nad pole mu tuttavad või ma oleks neist kasvõi kuulnud - ikka tahaksin.
Ja kipun tegema nii, et nad oleksid rõõmsamad, sest siis olen ju mina ka rõõmsam, ja mu jaoks on vaev, peab olema kindel otsus, et EI, SEDA ma ei taha, et mitte teha nagu nad tahavad.
Nagu Teised tahavad.
Vahel tuleb ette ka seda ja siis ma olen konkreetne. EI on EI.
Aga kui on "võiks teha nii, võiks teha teisiti" ja keegi kõrvalt on "tee teisiti!", ma teen.
Sest tahan talle rõõmu teha.
Aga ma tahan saada sama vastu inimestelt, kellega suhtlen. Sest minu jaoks on see elementaarne. Nii käib ju? Kui sa must natukenegi arvad (mind inimeseks pead), sa ju tahad teha nii, et mul on hea? Ja kaks ainsat põhjus, miks MITTE nii teha, on: kui sa ei saa aru või kui sul on raudne tunne, et MITTE seda, ei tee, nõup, jäkk.
Kui inimesed ei taju mind, no siis me ei suhtle kuigi lähedalt, sest ma ei taha.
Aga kui me juba oleme sattunud lähedalt suhtlema ja inimene hoolimata mu 28 korda selgitamisest ja isegi oma mõistmishüüust: "Aaaaa, SEDA sa tahad!" ei tee, nagu minu soov on (ja et oleks selge: ma hakkan sedasi inimese enda käitumisele risti vastu suruvaid soove üldse selgelt väljendama, kui mul on: "Jaa, seda ma PEAN saama, muidu on mul halb ja ma olen kogu aeg pinges ja õnnetu"), ma järeldan, et ma ei ole talle oluline.
Aga seda, et enamuse tarvis oluline ja märgatud olemine on "vajatud olemine", mitte lihtsalt "inimene olemine", olen õppinud. Elu on õpetanud. "Ma tahan teha, nagu ta tahab, sest ta tahab ju!" ei ole normaalsetel inimestel sees.
Aga mina tahan, et inimesel, kellega ma lähisuhtes olen, oleks. Sees. Et ta näeks mind, et ta oleks huvitatud mu heaolust, et ta saaks ka suhteliselt hästi aru, mis mus head olemist tekitab ja mis kohe üldse mitte.
Miks ma enamasti ise suhted lõpetan, eks ole.
Kui mul tuleb tunne, et teine ei näe mind, ei saa põhiasjadest aru ja ta seega üldse ei taju mind, ma ei taha seda suhet. Ma tahan talle olemas olla nii, nagu teised mulle on.
Aga nii palju olen ma inimeste kohta selgeks õppinud, et nad ei kipu teisi märkama, neid minu mõistes inimesteks pidama, kui nad neid just ei vaja. Noh, vähemalt nii ma arvasin.
Vajamine oli mu leksikas tähtis.
Ma pean küll tõdema, et mind pole ükski mees sedasi vajanud. Ma olin/olen mingi ebaoluline tilbendis, mida võib täie rahuga mitte märgata, teha minuga asju, mis "naistele meeldivad" - mis siis, et mitte mulle - ja noh.
Jah.
Päh.
Ma siiralt arvasin, et K.ga on teisiti. (Ja et Rongimehega on teisiti. Ja mõnega veel.)
Aga ei. Ma ütlen, ma ütlen selgelt välja, ma ütlen korduvalt selgelt välja, ma isegi saan mingi sõnalise reaktsiooni - ja ei mingit muutust käitumises.
Miska minu järeldus on, et nad kas
a) ei pea mind inimeseks
b) ma tahan neilt neile vastikut, neile eriti vastumeelset midagi
Ja kui see "väljakannatamatult vastik" on mitte mu nina all oma teiste naissuhetega vehkida või et võiks rääkida asjast, mis on aastaid üleval kui oluline küsimus, kui ma nõuan nii vähe ja sedagi ei saa nad antud - siis mul on tunne, et selge, must absoluutselt ei hoolita.
Aga ma tahan, et hoolitaks. Ehk siis tahtsin olla vajatud. Tahan ikka, et mind märgataks.
Jap, tegelt ei ole märkamine mitte selle taga kinni, et inimene mind vajab, vaid lihtsalt selles, missugune inimene ta ise on. Kas ta lihtsalt märkabki teisi - või ei märkagi, nui neljaks.
Aga seda olen alles hiljuti (PR, aga ka PR ma ju ei saanud kõike kohe teada, vaid õpin jooksvalt elamist) avastanud, et teiste inimeste käitumine ja tunded on NEIS, mitte minus, ja mu variant on leida inimene, kes märkab teisi - mitte olla vajatud inimese poolt, kes ei märka, sest see ei märka nagunii.
Ma ei leia seda inimest.
Aga ometi loodan, et leiaks =P Sest ma olen uskumatult lollilt arutult mõttetult kõigi kogemuste vastaselt ikka lootusrikas.
Sest ma pole endale veel tundeisse võtnud, et normaalse inimese elu ei ole mulle ette nähtud, sest ma lihtsalt ei ole normaalne.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 8. detsember 2019
neljapäev, 5. detsember 2019
Argipäevane, mis läheb üle aastakokkuvõtteks
Kanasüdamed on niii head!
Ja siis sööb mu poeg kõik nad ära ja jätab mulle kastme ja riisi.
Mis on ka head, aga mitte niiiiiiiiiii.
Oh. Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu tahaksin! (Kuigi tegelt Poeglapse armastusega võib rahule jääda. Lihtsalt kanasüdamed olid ahvatlevad ja need 5 tükki, mis ma juba sõin, maitsesid oivaliselt. Ma valmistan neid ka suht hästi.)
Tütarlaps on ikka haige. Peaaegu ... ei, vist ongi kuu aega juba? Minu oletus on, et tal on enda ülekoormamise ja stressi tõttu paranemine väga aeglustatud, ent tema klassijuhataja on mulle juba kaks korda helistanud ja teinud hämaraid vihjeid võimalikule vähile ja et haiglauuringud, mis see perearst ka.
Ma ei muretse ikka. Aga noh. Vbla peaks?
Ei, ei muretse. Olen ainult pahane, et mulle peale käiakse soovitusega rohkem muretseda. Pfff!
Aga noh. Mul niigi on hädisevõitu olla ja siis see ka.
Mida ma teen, kui on tunne, et tahaks pai ja nunnutamist saada?
Mhmh, hakkan seda ära teenima. Kuigi seekord ÜTLESIN oma pojale, et ma tahaks pai ja nunnutamist, kui läksin ja lugesin talle ette ja soojendasin ja viisin arvuti kõrvale glögi ja viskasin veits ta prügi ära. Ja tema viis osad mustad nõud köögi kraanikaussi ja krõhvitses mu pead - kuigi ütles, et eelmine glögi, mille ostsin, oli parem.
Krt, oleks vist pidanud talle rõhutama, et näe, mina tõin selle sulle arvuti kõrvale suure kruusiga, mitte ei lasknud sul endal kööki järele minna nagu tavaliselt! Sest ta ignoreeris mu lahkust.
Oot, ma siis lähen ja takkajärgi vähemalt nõuan tähelepanu!
Tegelt on nii, et kuigi ma kogu aeg visklen end vee alt välja ning jaksan jälle, sest on vaja või vähemalt, kuna "hirmsasti tahan"(ja kuna ma saan konkreetselt rõõmsamaks, kui teistel on minu tegudest hea, kipun väga tegema nii, et keegi naerataks, nii et ma hirmsasti tahan teha nii, et minu peale rõõmustataks), on see päris raske aasta olnud.
Jaa, jõulud pole veel läbigi, aastasse võib veel mõni tore asi mahtuda - näiteks võiksin ju raha saada ka muud teed pidi kui töövõime(tus)toetust ja teie annetusi - aga üle 11 kuu on siiski selja taga. Ja noh:
Ei olnud kerge aasta.
"Kuigi sa proovid olla hea" ilmus ja siis ei saanud üldse nii palju tähelepanu ega kiita, kui mulle meeldinud oleks. Mind lohutab vähe, et turustamise viga. Minu kallis raamat sedasi vähearmastatud!
Poja toas sai tehtud seinad (need said tehtud) ja siis oli jama põrandaga, mida muudkui pandi ja pandi ja tegelikult pole siiamaani päris pandud (seina lähedalt on ribake puudu, mille jaoks lippe saagida tulnuks.)
Jamad K.ga. Minu interpretatsioon: ta ei armasta mind. Ega mind pole lihtne armastada mõnel, aga kui kedagi armastad, tahad ju teha seda, mida tema tahab? Eriti kui see on ainult rääkimine???
Tema interpretatsioon: ma armastan sind küll, aga ei taha teha, nagu sa tahad. Eriti kui see on rääkimine.
Phmt läks nagu peaaegu alati: ma leidsin, et mind ei armastata ja tegin suhtele lõpu. Et suhet ei ole, kui pole paar oldud?
Pff, seksi ületähtsustajad sellised!
Vaid vähesed armastavad mind nii, et ma seda ka TUNNEN.
Kirjutasime temaga koos juttu ja lõpuks kirjutasin mina sellest 5/6 vähemalt ja selle asemel, et öelda: "Ülihea!" on ta: "Ma ikka tahaks sealt ja sealt ümber teha". (Mitte et ta teeks, ta niisama nuriseb.) (Kuigi minu arust tuli see jutt hea.)
Tallitöö. Seda ei ole vaja kommenteerida.
Sain teada, et pean välja kolima. Seda ka mitte.
Raha muudkui ei olnud ja ei olnud. Seda ammugi mitte.
Hästi olid need asjad, mis ikka on (mu lapsed on imelised, Totoro on imeline ja Korpus on imeline). Ujuda oli hea, Keila jõgi on nii tore. One Piece'i uued episoodid tulid nii aeglaselt, et vaatan uuesti vanu üle. Olen kuskil 220 juures hetkel ja need on head.
Aga uutest asjadest ... "Vanaema saatis mu ütlema, et ta palub vabandust". Oivaline raamat, tegi terve aasta paremaks.
Seda ma pojale ette loengi.
Kogu aeg väsinud, vähe eredaid rõõme (välja arvatud et mu lapsed ja Totoro on NII LAHEDAD), raske, raske, raske.
Ja ometi on mul teist, lugupeetavad, nii palju rõõmu olnud, te olete asjad mulle kergemaks teinud ning andnud märke, et ikkagi hoolite minust ju. Aitäh! Ja lisaks on päris hirmus mõelda, mismoodi veel muidu olnud oleks.
Sest isegi nii on alailma võitlus. Milline eluviis (võitlen päeva algusest lõpuni läbi, saan Kõik Tehtud, jee, ja homme jälle sama) on üleni koomiline arvestades, et ma ju teoorias olen pehmuse ja minnalaskmise poolt.
Aga isegi ühiskonna meelest pehme ja minnalaskev elustiil (0 kellast kellani tööd!) on minu jaoks katkematu võitlus ja vahel on see nii kurb.
Kas ei võiks minna hästi lihtsalt iseenesest? Miks ma pean võitlema, et ninasõõrmedki vee peal püsiksid? Ja põhiküsimus: "Kui Kõik ei ela sellist elu, kuidas nad siis elavad?! Miks neil on kerge ja mul nii raske? Aa, et sisemus on igal ju omamoodi ja minu oma on minu oma? Aga ma ikkagi ei saa aru, miks ja kuidas teistele on olemas need "läks lihtsalt hästi" ja mulle ainult "tegin rämedalt tööd ja käisin peale ja peale pärast viiendat äraütlemislitakat tuli viimaks üks soosiv vastus ka ja see ongi minu maailmas hästiminek".
Nagu - nüüd tsiteerin rahuga Helvi Jürissoni: ""Miski siin ei klapi," hüüdis vana mäger."
Või mult nõuabki tööd see, mis Kõigil (mis ei tähenda kõiki, on ju) tuleb välja kergelt ja muuseas? Minu jaoks ONGI töö see, mis üldiselt inimeste jaoks on "no juhtus"?
Aga mingis osas olen ikkagi hea ka. Nt emana, eks ole.
Kuigi oma tita ei ole mitte lähemal, vaid KAUGEMAL selle aastaga. Ehk kunstlik viljastamine on mul rahandusliku olukorra tõttu mängust väljas ja enam pole last kelleltki küsidagi mitte. Paarissuhe näib üldse võimatuna, sest olgem ausad: mehi, keda ma tunnen, tahaks, kes vallalised on ja läbi küsimata, et kle, sa muga deitida ei tahaks v? ei tule ühtegi meelde.
Ok, mõned ilmselt on, aga ma ei tunne neid niigi hästi, et üldse teada, on nad vallalised või mitte.
Huvitav, kas see on mul esimene kord üldse tunnistada, et kehv aasta on olnud?
Ja kas võib loota, et järgmine tuleb parem, sest ma nii avameelselt tõden, et on, jah, sitasti läinud?
Ja siis sööb mu poeg kõik nad ära ja jätab mulle kastme ja riisi.
Mis on ka head, aga mitte niiiiiiiiiii.
Oh. Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu tahaksin! (Kuigi tegelt Poeglapse armastusega võib rahule jääda. Lihtsalt kanasüdamed olid ahvatlevad ja need 5 tükki, mis ma juba sõin, maitsesid oivaliselt. Ma valmistan neid ka suht hästi.)
Tütarlaps on ikka haige. Peaaegu ... ei, vist ongi kuu aega juba? Minu oletus on, et tal on enda ülekoormamise ja stressi tõttu paranemine väga aeglustatud, ent tema klassijuhataja on mulle juba kaks korda helistanud ja teinud hämaraid vihjeid võimalikule vähile ja et haiglauuringud, mis see perearst ka.
Ma ei muretse ikka. Aga noh. Vbla peaks?
Ei, ei muretse. Olen ainult pahane, et mulle peale käiakse soovitusega rohkem muretseda. Pfff!
Aga noh. Mul niigi on hädisevõitu olla ja siis see ka.
Mida ma teen, kui on tunne, et tahaks pai ja nunnutamist saada?
Mhmh, hakkan seda ära teenima. Kuigi seekord ÜTLESIN oma pojale, et ma tahaks pai ja nunnutamist, kui läksin ja lugesin talle ette ja soojendasin ja viisin arvuti kõrvale glögi ja viskasin veits ta prügi ära. Ja tema viis osad mustad nõud köögi kraanikaussi ja krõhvitses mu pead - kuigi ütles, et eelmine glögi, mille ostsin, oli parem.
Krt, oleks vist pidanud talle rõhutama, et näe, mina tõin selle sulle arvuti kõrvale suure kruusiga, mitte ei lasknud sul endal kööki järele minna nagu tavaliselt! Sest ta ignoreeris mu lahkust.
Oot, ma siis lähen ja takkajärgi vähemalt nõuan tähelepanu!
Tegelt on nii, et kuigi ma kogu aeg visklen end vee alt välja ning jaksan jälle, sest on vaja või vähemalt, kuna "hirmsasti tahan"(ja kuna ma saan konkreetselt rõõmsamaks, kui teistel on minu tegudest hea, kipun väga tegema nii, et keegi naerataks, nii et ma hirmsasti tahan teha nii, et minu peale rõõmustataks), on see päris raske aasta olnud.
Jaa, jõulud pole veel läbigi, aastasse võib veel mõni tore asi mahtuda - näiteks võiksin ju raha saada ka muud teed pidi kui töövõime(tus)toetust ja teie annetusi - aga üle 11 kuu on siiski selja taga. Ja noh:
Ei olnud kerge aasta.
"Kuigi sa proovid olla hea" ilmus ja siis ei saanud üldse nii palju tähelepanu ega kiita, kui mulle meeldinud oleks. Mind lohutab vähe, et turustamise viga. Minu kallis raamat sedasi vähearmastatud!
Poja toas sai tehtud seinad (need said tehtud) ja siis oli jama põrandaga, mida muudkui pandi ja pandi ja tegelikult pole siiamaani päris pandud (seina lähedalt on ribake puudu, mille jaoks lippe saagida tulnuks.)
Jamad K.ga. Minu interpretatsioon: ta ei armasta mind. Ega mind pole lihtne armastada mõnel, aga kui kedagi armastad, tahad ju teha seda, mida tema tahab? Eriti kui see on ainult rääkimine???
Tema interpretatsioon: ma armastan sind küll, aga ei taha teha, nagu sa tahad. Eriti kui see on rääkimine.
Phmt läks nagu peaaegu alati: ma leidsin, et mind ei armastata ja tegin suhtele lõpu. Et suhet ei ole, kui pole paar oldud?
Pff, seksi ületähtsustajad sellised!
Vaid vähesed armastavad mind nii, et ma seda ka TUNNEN.
Kirjutasime temaga koos juttu ja lõpuks kirjutasin mina sellest 5/6 vähemalt ja selle asemel, et öelda: "Ülihea!" on ta: "Ma ikka tahaks sealt ja sealt ümber teha". (Mitte et ta teeks, ta niisama nuriseb.) (Kuigi minu arust tuli see jutt hea.)
Tallitöö. Seda ei ole vaja kommenteerida.
Sain teada, et pean välja kolima. Seda ka mitte.
Raha muudkui ei olnud ja ei olnud. Seda ammugi mitte.
Hästi olid need asjad, mis ikka on (mu lapsed on imelised, Totoro on imeline ja Korpus on imeline). Ujuda oli hea, Keila jõgi on nii tore. One Piece'i uued episoodid tulid nii aeglaselt, et vaatan uuesti vanu üle. Olen kuskil 220 juures hetkel ja need on head.
Aga uutest asjadest ... "Vanaema saatis mu ütlema, et ta palub vabandust". Oivaline raamat, tegi terve aasta paremaks.
Seda ma pojale ette loengi.
Kogu aeg väsinud, vähe eredaid rõõme (välja arvatud et mu lapsed ja Totoro on NII LAHEDAD), raske, raske, raske.
Ja ometi on mul teist, lugupeetavad, nii palju rõõmu olnud, te olete asjad mulle kergemaks teinud ning andnud märke, et ikkagi hoolite minust ju. Aitäh! Ja lisaks on päris hirmus mõelda, mismoodi veel muidu olnud oleks.
Sest isegi nii on alailma võitlus. Milline eluviis (võitlen päeva algusest lõpuni läbi, saan Kõik Tehtud, jee, ja homme jälle sama) on üleni koomiline arvestades, et ma ju teoorias olen pehmuse ja minnalaskmise poolt.
Aga isegi ühiskonna meelest pehme ja minnalaskev elustiil (0 kellast kellani tööd!) on minu jaoks katkematu võitlus ja vahel on see nii kurb.
Kas ei võiks minna hästi lihtsalt iseenesest? Miks ma pean võitlema, et ninasõõrmedki vee peal püsiksid? Ja põhiküsimus: "Kui Kõik ei ela sellist elu, kuidas nad siis elavad?! Miks neil on kerge ja mul nii raske? Aa, et sisemus on igal ju omamoodi ja minu oma on minu oma? Aga ma ikkagi ei saa aru, miks ja kuidas teistele on olemas need "läks lihtsalt hästi" ja mulle ainult "tegin rämedalt tööd ja käisin peale ja peale pärast viiendat äraütlemislitakat tuli viimaks üks soosiv vastus ka ja see ongi minu maailmas hästiminek".
Nagu - nüüd tsiteerin rahuga Helvi Jürissoni: ""Miski siin ei klapi," hüüdis vana mäger."
Või mult nõuabki tööd see, mis Kõigil (mis ei tähenda kõiki, on ju) tuleb välja kergelt ja muuseas? Minu jaoks ONGI töö see, mis üldiselt inimeste jaoks on "no juhtus"?
Aga mingis osas olen ikkagi hea ka. Nt emana, eks ole.
Kuigi oma tita ei ole mitte lähemal, vaid KAUGEMAL selle aastaga. Ehk kunstlik viljastamine on mul rahandusliku olukorra tõttu mängust väljas ja enam pole last kelleltki küsidagi mitte. Paarissuhe näib üldse võimatuna, sest olgem ausad: mehi, keda ma tunnen, tahaks, kes vallalised on ja läbi küsimata, et kle, sa muga deitida ei tahaks v? ei tule ühtegi meelde.
Ok, mõned ilmselt on, aga ma ei tunne neid niigi hästi, et üldse teada, on nad vallalised või mitte.
Huvitav, kas see on mul esimene kord üldse tunnistada, et kehv aasta on olnud?
Ja kas võib loota, et järgmine tuleb parem, sest ma nii avameelselt tõden, et on, jah, sitasti läinud?
teisipäev, 3. detsember 2019
Elegantsused
Viimasel ajal (loe: umbes kuu) on mind tabanud absurdne vanainimesehäda: ma kipun "euro" asemel "kroon" mõtlema. Isegi mitte ütlema - ma rahast nii palju ei räägi. Aga pea sees on muudkui kroonid.
Nagu ... oleks ma veel mõni pensionär! Või oleks see krooni euroks muutumine hiljuti juhtunud asi! Ei.
Aga no mulle jõudis vist nüüd kohale. Või midagi.
Seekord oli mul homoseksualismi-teemaline unenägu. Kus üritasin kõigile tuttavatele selgeks teha, miks on oluline avalikult aktsepteerida, kuid neist parem osa ignoreeris teemat ja halvem osa kinnitas mulle, et mis hälbest poputada, ja põhiliselt tegelesid nad kõik jahi organiseerimisega. Kellele jahti pidama hakatakse, jäi unenäos ebaselgeks, aga igatahes olid mängus kuldsed mittehelisevad jõuluehe-kellukesed ja kard. Ja kaks koera ka, kellega ma sain oivaliselt läbi. Neist ühe nimi oli peaaegu Pontšo (mu eksämma 7 aastat surnud koera nimi), aga lõpuks selgus, et siiski Pontsu, ja ta nägi välja nagu ketikoer mu väga ammuses Tartu kodus, kus ühes puumajas oli 10 korterit, neist minu oma 10. See kujutas endast kööktuba wc-ga koridoris. Vets oli täiesti viisakas ja veega.
Too koer omakorda nägi välja nagu natuke suurem, kõrgejalgsem ja raevukam Totoro, kelle karvastikus puudub oranž.
Kui esimest korda seal käisime (päriselt, mitte unes), läks mu pisike õde vanuses kaks aastat koera ketiulatusse talle pai tegema ja ma ei arvanud et ei tohiks. Koer oli ka sõbralik, niutsus ja rõõmustas ja ma ei saanud aru, KUI hästi läks, kuni järgmisel korral (üksi) sinna minnes koer jälle niutsus ja saba liputas ja alles kui talle peaaegu ketiulatusse jõudsin oma väljasirutatud käe ja naeratusega, muutus äkki raevukalt lõrisevaks koletiseks suurte hammastega. Põrkasin tagasi ning olin edaspidi tema osas ettevaatlik, mis ei takistanud ta perenaist kord, kui tulin puid toomast, süli halge täis, ja koerale sõbralikult laususin: "No mis sa haugud mu peale?" oma korterist välja kargamast ja minu peale lõugamast: "Mis koer ei või enam võõraste peale haukuda ka, jah?!"
Vastasin (mõnevõrra kohkunult, aga peamiselt hämminguga), et no nüüdseks ta võiks minuga ju juba harjunud olla. Mispeale koeraperenaine lõrises: "Igasugustega harjuda ta ei tahagi!" ja kadus raevukalt oma korteri ukse taha.
Ta ikka jälestas mind täiega. Ilmnes ka edaspidi. Siiamaale ma ei tea, miks - vbla olin liiga nägus ta jaoks või midagi? Tema ise ja ta teismeline tütar oli mõlemad suht raskekaalulised ja ema ka punasenäoline, mingist enda ilusana esitlemisest polnud juttugi. Nad kandsid peamiselt meeste T-särke ja karvase kraega ebamäärase kujuga jopesid.
Muide, ma leidsin Totoro värvuse kirjeldamiseks hea võimaluse: ta on nagu natuke kõrbema läinud pannkook värvilt.
Muidu: tegin stiiliotsuse. Mul on vaja outfiti, mis on valge, aga lilla vesti ja kübaraga. Ma arvan, see oleks hea asi, mida omada, sest:
Nagu ... oleks ma veel mõni pensionär! Või oleks see krooni euroks muutumine hiljuti juhtunud asi! Ei.
Aga no mulle jõudis vist nüüd kohale. Või midagi.
Seekord oli mul homoseksualismi-teemaline unenägu. Kus üritasin kõigile tuttavatele selgeks teha, miks on oluline avalikult aktsepteerida, kuid neist parem osa ignoreeris teemat ja halvem osa kinnitas mulle, et mis hälbest poputada, ja põhiliselt tegelesid nad kõik jahi organiseerimisega. Kellele jahti pidama hakatakse, jäi unenäos ebaselgeks, aga igatahes olid mängus kuldsed mittehelisevad jõuluehe-kellukesed ja kard. Ja kaks koera ka, kellega ma sain oivaliselt läbi. Neist ühe nimi oli peaaegu Pontšo (mu eksämma 7 aastat surnud koera nimi), aga lõpuks selgus, et siiski Pontsu, ja ta nägi välja nagu ketikoer mu väga ammuses Tartu kodus, kus ühes puumajas oli 10 korterit, neist minu oma 10. See kujutas endast kööktuba wc-ga koridoris. Vets oli täiesti viisakas ja veega.
Too koer omakorda nägi välja nagu natuke suurem, kõrgejalgsem ja raevukam Totoro, kelle karvastikus puudub oranž.
Kui esimest korda seal käisime (päriselt, mitte unes), läks mu pisike õde vanuses kaks aastat koera ketiulatusse talle pai tegema ja ma ei arvanud et ei tohiks. Koer oli ka sõbralik, niutsus ja rõõmustas ja ma ei saanud aru, KUI hästi läks, kuni järgmisel korral (üksi) sinna minnes koer jälle niutsus ja saba liputas ja alles kui talle peaaegu ketiulatusse jõudsin oma väljasirutatud käe ja naeratusega, muutus äkki raevukalt lõrisevaks koletiseks suurte hammastega. Põrkasin tagasi ning olin edaspidi tema osas ettevaatlik, mis ei takistanud ta perenaist kord, kui tulin puid toomast, süli halge täis, ja koerale sõbralikult laususin: "No mis sa haugud mu peale?" oma korterist välja kargamast ja minu peale lõugamast: "Mis koer ei või enam võõraste peale haukuda ka, jah?!"
Vastasin (mõnevõrra kohkunult, aga peamiselt hämminguga), et no nüüdseks ta võiks minuga ju juba harjunud olla. Mispeale koeraperenaine lõrises: "Igasugustega harjuda ta ei tahagi!" ja kadus raevukalt oma korteri ukse taha.
Ta ikka jälestas mind täiega. Ilmnes ka edaspidi. Siiamaale ma ei tea, miks - vbla olin liiga nägus ta jaoks või midagi? Tema ise ja ta teismeline tütar oli mõlemad suht raskekaalulised ja ema ka punasenäoline, mingist enda ilusana esitlemisest polnud juttugi. Nad kandsid peamiselt meeste T-särke ja karvase kraega ebamäärase kujuga jopesid.
Muide, ma leidsin Totoro värvuse kirjeldamiseks hea võimaluse: ta on nagu natuke kõrbema läinud pannkook värvilt.
Muidu: tegin stiiliotsuse. Mul on vaja outfiti, mis on valge, aga lilla vesti ja kübaraga. Ma arvan, see oleks hea asi, mida omada, sest:
pühapäev, 1. detsember 2019
Kudend pühapäev
Kuulsin rongis pealt juttu, mida üks naine telefoni rääkis.
"... ma olin nii vihane, nii vihane, et nutt tuli kurku! Inimene sureb sõidu pealt ära ja mina saan sõimata!"
Hiljem rääkis ta veel pädeval toonil mingitest raamatupidamisasjadest, kuidas nüüd on "e-arve", mis EI ole PDF, mis tuleb mailile, vaid mingi eraldi asi, kuidas vabatahtlikud aitavad kedageid, tundus et nt vanureid kodudes, ja kuidas toimetulekutoetusega ära elada ja kuidas ning kui palju umbes seda saab.
Aga ka inimene, kes on tegev hooldusalal, ei tohiks kuidagi sõimata saada, et keegi teine ära sureb. Ka kiirabitöötaja ei tohiks.
KEEGI ei tohiks, kui ta otse tapja pole!
Totoro eelmisest karvaajamisest on mul meeles, et see kestis kohutavalt kaua. Niii kaua, et ma mõtlesin täiesti tõsiselt, et vbla see ongi normaalsus ja koertega majapidamises on kogu aeg nii palju karvu.
Seekord on möödunud umbes poolteist nädalat. Või siis kaks. Mingeid märke karvauputuse raugemisest ei ole. Ma katkun kogu aeg talt karvu ja prügikastid on neid täis, tolmuimeja tolmukotist ei tasu rääkidagi, õues on igal pool karvaseid mälestusi sellest, et Totoro on seal käinud ja IKKAGI on ka kõik põrandad karvased ja kuigi ma harjan oma mantlit pidevalt, on too nagu üits karvapundar.
Ma ei ole VÄGA häiritud, kuigi natuke siiski.
Kui suveeelne karvaajamine läbi sai, mõtlesin, et ok, ei saa ju olla, et uus tuleb kohe peale? Ei, loogiline, kevadel-suve algupoolel aetakse paks karv maha, aga mida seal enne talve veel maha ajada on? Siis kasvab ju juurde, legend, et karva aetakse kaks korda aastas on vist mingi ... jäneste pealt tulnud või midagi.
Noh, nüüd tean kogemuse pealt, et kaks korda aastas on tõsi. Aga ikkagi ajab see mind segadusse. Sest karvad ju kasvavad ka, ei teki maagiliselt plaks! koera peale, nii et iga kord peale suvekarva mahaaajamist ja talvekarva (ilmselt tuleb siis samas nääpsust rohkem karvakesi?) veel-mitte-täis kasvamist peaks koer ju suhteliselt kiilas olema?
Aga mitte ainult Totoro pole kogu aeg karvane loom, vaid üldse tänaval ma pole kuidagi kiilaid koeri näinud.
Guugeldus ... tamditamm, koerte karvahooldus, mida teha, kui koer ajab lõputult karva --- ja huskyde lehelt leidsin: "Karvavahetuse periood kestab tavaliselt kolm kuni kuus nädalat, uus karv kasvab asemele järgmise kolme-nelja kuu jooksul."
Et siis ... Totoro ajab karva novembri keskelt detsembri lõpuni ja siis on uus soe karv on tal seljas märtsi lõpus või lausa aprillis? Kas natuke hilja ei ole või?
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger.
Oot, ma tsiteerisin pedofiili praegu? Ok, tsiteerisin, aga ühtlasi rõhutan, et pedofiila on andestamatu.
Veel hullem tabu kui suitsetamine.
Üldiselt valutas mul pea tavalise "vähe und => tavaline peavalu = valukeskuse ärritumine => migreeen" süsteemi järgi, kusjuures vähe und oli jälle lihtsalt keha "eideke, söö midagi!" nõudmine, mida mina ei kuulanud esimesed kaks tundi (öösel ja väga vara hommikul), sest olin nii väsinud, ei jaksanud end jälle üles vedada.
2 tunni pärast loobusin. Tõusin üles, laadisin alla Thor Ragnaröki, vaatasin Aliexpressist valgeid haaremipükse ja sõin ühe hurmaa. Kella viie ajal hommikul siis uinusin viimaks mõnusalt.
Krt, ÜHEST HURMAAST aitas! Organismil on ikka väga konkreetsed soovid! Kui on "süüa vaja!", siis on süüa vaja, aga mitte kohutavat kogust, vaid natuke.
Oo, söök. Söö ikka vähem, on parem, kas jah?
Mu ema on vist praegu kergem kui mina. Ta ütles, et kaalus alla 75 üle teab mis aja. Ma ei ole kaks kuud kaalunud end, aga riiete sobimise järgi küll ei ütleks, et alla olen võtnud.
Pigem juurde. Aga noh: kas ma olin kõhnana õnnelikum? Ei? Mida seal kahetseda siis?
Niih, lõunauni magatud, peavalu lahkus.
Jee.
Väga kudenud tunne.
Mitte nii jee, aga no paratamatu.
Kuna nüüd on detsember ja vaikselt jõuluaeg ja täna esimene advent (millega seoses hakkasid meil taas päkapikud käima), meenutan ettevaatlikult teile oma korterilaenukorjandust. Et noh. Kui keegi peaks tahtma mulle midagi jõuludeks kinkida, siis seekord ma võtaks raha. Praegu on kontol EE921010011838960223 1192 eurot ja 59 senti.
On küll veits piinlik sedasi küsida. Ei jääks ma lageda taeva alla, saaksin sotsiaalkorterisse ikka ju. Aga samas - kui on inimesi, kes TAHAVAD mind aitada, kes ei jää seepärast ise nälga ja paljaks, siis mulle meeldiks ikka küll hirmsasti.
Iga päev kontrollin ka kulka portaali, et ehk saan loomestipendiumi, ja kirjutan juttu edasi ning olemasolev raamatukäsikiri on Varrakus sees. Krista Kaer ütles, et nad loevad.
Kuigi see viimane äratab mus kerget õudu. Raske, raske on end hindamiseks välja panna, sest võidakse vabalt otsustada, et nõup, pole piisavalt hea.
"... ma olin nii vihane, nii vihane, et nutt tuli kurku! Inimene sureb sõidu pealt ära ja mina saan sõimata!"
Hiljem rääkis ta veel pädeval toonil mingitest raamatupidamisasjadest, kuidas nüüd on "e-arve", mis EI ole PDF, mis tuleb mailile, vaid mingi eraldi asi, kuidas vabatahtlikud aitavad kedageid, tundus et nt vanureid kodudes, ja kuidas toimetulekutoetusega ära elada ja kuidas ning kui palju umbes seda saab.
Aga ka inimene, kes on tegev hooldusalal, ei tohiks kuidagi sõimata saada, et keegi teine ära sureb. Ka kiirabitöötaja ei tohiks.
KEEGI ei tohiks, kui ta otse tapja pole!
Totoro eelmisest karvaajamisest on mul meeles, et see kestis kohutavalt kaua. Niii kaua, et ma mõtlesin täiesti tõsiselt, et vbla see ongi normaalsus ja koertega majapidamises on kogu aeg nii palju karvu.
Seekord on möödunud umbes poolteist nädalat. Või siis kaks. Mingeid märke karvauputuse raugemisest ei ole. Ma katkun kogu aeg talt karvu ja prügikastid on neid täis, tolmuimeja tolmukotist ei tasu rääkidagi, õues on igal pool karvaseid mälestusi sellest, et Totoro on seal käinud ja IKKAGI on ka kõik põrandad karvased ja kuigi ma harjan oma mantlit pidevalt, on too nagu üits karvapundar.
Ma ei ole VÄGA häiritud, kuigi natuke siiski.
Kui suveeelne karvaajamine läbi sai, mõtlesin, et ok, ei saa ju olla, et uus tuleb kohe peale? Ei, loogiline, kevadel-suve algupoolel aetakse paks karv maha, aga mida seal enne talve veel maha ajada on? Siis kasvab ju juurde, legend, et karva aetakse kaks korda aastas on vist mingi ... jäneste pealt tulnud või midagi.
Noh, nüüd tean kogemuse pealt, et kaks korda aastas on tõsi. Aga ikkagi ajab see mind segadusse. Sest karvad ju kasvavad ka, ei teki maagiliselt plaks! koera peale, nii et iga kord peale suvekarva mahaaajamist ja talvekarva (ilmselt tuleb siis samas nääpsust rohkem karvakesi?) veel-mitte-täis kasvamist peaks koer ju suhteliselt kiilas olema?
Aga mitte ainult Totoro pole kogu aeg karvane loom, vaid üldse tänaval ma pole kuidagi kiilaid koeri näinud.
Guugeldus ... tamditamm, koerte karvahooldus, mida teha, kui koer ajab lõputult karva --- ja huskyde lehelt leidsin: "Karvavahetuse periood kestab tavaliselt kolm kuni kuus nädalat, uus karv kasvab asemele järgmise kolme-nelja kuu jooksul."
Et siis ... Totoro ajab karva novembri keskelt detsembri lõpuni ja siis on uus soe karv on tal seljas märtsi lõpus või lausa aprillis? Kas natuke hilja ei ole või?
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger.
Oot, ma tsiteerisin pedofiili praegu? Ok, tsiteerisin, aga ühtlasi rõhutan, et pedofiila on andestamatu.
Veel hullem tabu kui suitsetamine.
Üldiselt valutas mul pea tavalise "vähe und => tavaline peavalu = valukeskuse ärritumine => migreeen" süsteemi järgi, kusjuures vähe und oli jälle lihtsalt keha "eideke, söö midagi!" nõudmine, mida mina ei kuulanud esimesed kaks tundi (öösel ja väga vara hommikul), sest olin nii väsinud, ei jaksanud end jälle üles vedada.
2 tunni pärast loobusin. Tõusin üles, laadisin alla Thor Ragnaröki, vaatasin Aliexpressist valgeid haaremipükse ja sõin ühe hurmaa. Kella viie ajal hommikul siis uinusin viimaks mõnusalt.
Krt, ÜHEST HURMAAST aitas! Organismil on ikka väga konkreetsed soovid! Kui on "süüa vaja!", siis on süüa vaja, aga mitte kohutavat kogust, vaid natuke.
Oo, söök. Söö ikka vähem, on parem, kas jah?
Mu ema on vist praegu kergem kui mina. Ta ütles, et kaalus alla 75 üle teab mis aja. Ma ei ole kaks kuud kaalunud end, aga riiete sobimise järgi küll ei ütleks, et alla olen võtnud.
Pigem juurde. Aga noh: kas ma olin kõhnana õnnelikum? Ei? Mida seal kahetseda siis?
Niih, lõunauni magatud, peavalu lahkus.
Jee.
Väga kudenud tunne.
Mitte nii jee, aga no paratamatu.
Kuna nüüd on detsember ja vaikselt jõuluaeg ja täna esimene advent (millega seoses hakkasid meil taas päkapikud käima), meenutan ettevaatlikult teile oma korterilaenukorjandust. Et noh. Kui keegi peaks tahtma mulle midagi jõuludeks kinkida, siis seekord ma võtaks raha. Praegu on kontol EE921010011838960223 1192 eurot ja 59 senti.
On küll veits piinlik sedasi küsida. Ei jääks ma lageda taeva alla, saaksin sotsiaalkorterisse ikka ju. Aga samas - kui on inimesi, kes TAHAVAD mind aitada, kes ei jää seepärast ise nälga ja paljaks, siis mulle meeldiks ikka küll hirmsasti.
Iga päev kontrollin ka kulka portaali, et ehk saan loomestipendiumi, ja kirjutan juttu edasi ning olemasolev raamatukäsikiri on Varrakus sees. Krista Kaer ütles, et nad loevad.
Kuigi see viimane äratab mus kerget õudu. Raske, raske on end hindamiseks välja panna, sest võidakse vabalt otsustada, et nõup, pole piisavalt hea.
Tellimine:
Postitused (Atom)