neljapäev, 18. oktoober 2018

Head

Vaata, mul on väga raske tunnistada, et migreenihood millekski head on.
Aga millekski on - kui olen ühe sellise üle elanud, nii et tabletid poole peal otsa saavad ja mul on vahepeal tõsiselt halb olnud, kukub ümbert ära igasugune idee sellest, kuidas peaks ikka Tegema ja Saavutama ja nädalatrennid täis tegema ja kirjutama ja ... jääb üks asi: hoolitse, et sul (mul) oleks võimalikult hea olla.
Ja tegelikult just SEE on elus põhiline. Kõik muu võib olla või mitte olla, aga omaenda isiku eest hoolitsemine on peamine.

Et jutt ei kasva pikemaks?
Et ma ei tee mitte ühtegi ühikut trenni?
Et ma ei tee süüa ja koristan aint vaikselt päeva jooksul proloonitükke põrandalt (Totoro leidis täna, et vana sohvapadi, mis on kogu aeg põrandal vedelenud, tuleb puruks närida)?

Ja täpselt keda see huvitab?! Kellel selle võrra halvem elada on?
Vat nii.

Kui mu jaksumeeter on omadega täpselt seal, et "jään ellu, kui lasen end lõdvaks ja teen ainult, mida konkreetselt sel hetkel tahan", ei tule ka rumalaid mõtteid selle kohta, et teeks äkki veel asju, rohkem asju, oleks vaja veel ...
Ei ole vaja. Kõik on see, mida tahan, ja kui ma ei taha, ei ole vaja teha ka. KELLELEGI ei ole vaja. Kas keegi saab õnnelikumaks, et mul on hästi halb? Noh, kui saab, mingu nad ka persse, selliseid inimesi ma ei taha ju toita ja katta. Aga kõik, kes hoolivad esimeses järjekorras, et mul hea oleks, ja alles teises, et see või too tehtud saaks, ju RÕÕMUSTAVAD, kui ma end hoida otsustan, dohh.

Ja no teha suutmine ja tegemine siis, kui on hea, on TEGELT selle "teen, mis tahan" taustal tautoloogilised. Kui tunne on hea, on hea, saab asju teha ja ei ole probleemijusugi. Ja kui on halb, nii et ei taha teha, on halb ja ei tee.
Mille üle ma ikka ja jälle imestan, on üldine usk, et nõnda suhtudes ei taha inimene kunagi midagi teha ja ei teegi midagi.
Ma kahtlustan, et sedasi arvajate näol on tegu inimestega, kes on nii ära vaevatud oma pidevast endasundimisest, et nad ei saa aru, kuidas üldse on VÕIMALIK tahta teha. Eieiei, ei saa olla ...

Aga minu iva on, et saab ja TAHADKI.
Natuke (või palju) jube on, et on umbes 456 inimest juba mu lugejategi seas, kelle meelest nii ei saa, pole võimalik. Ainult peab-peab-peab ja ei kujuta ette ka, et teistmoodi on võimalik.

Oi kui tark ma olen ...

K. Näe, see pilt illustreerib hästi, miks sina oled inimene olemises palju osavam kui mina 😄


vvn: nojah, mu huviala on teine 😊
aga vahel see ajab ka meeleheitesse, et ma niiii palju olen inimene olemist uurinud ja aru saanud ja jee - ja kuidagi IKKAGI ei tule see inimene olemine mul välja sama hästi kui suvalisel Mannil Viimsist

Lp Mann, see ei ole kuidagi halvustav, onju?

Aga täpselt.
Jubedalt üritan seda inimene olemise teooriat omandada juba nii kaua, aga ikka mul mõned asjad üldse välja ei tule, tunne ja mõistus lähevad täiesti lahku oma tunnetamises ja mõistmises ja nutt ja hala.
Mõnes mõttes ongi ju mõistlik ning vaba lihtsalt elada ja mingit teooriat üldse mitte omandada, teha, nagu tundub.
Lihtsalt mina ei suuda. Mulle ei tundu nii tugevalt, et mõistust vaja ei oleks. Aga krt, mõistus ka tunnetest üle ei jookse ja mina ka ei tea, KUIDAS elada.
Lihtsalt ... teen oma parima.
Lihtsalt ... mul on parima tegemiseks teooriaid tarvis.

teisipäev, 16. oktoober 2018

Rohkem elu

Fearless lives forever, ütleb Queeni filmi treiler.
Tegelikult muidugi arvan, et KÕIK elavad igavesti. Ikka veel arvan.
Aga kartmatud elavad vast oma eluajal natuke ... rohkem.

Ma ei suuda - ei suuda - ei SUUDA ette kujutada, et elaksin oma elu 0 kraadi juures, kui skaalal on ka + 40 ja -40.
See lihtsalt ... ei ole mina. Ma ei suuda(ks).
Alati täie rauaga, alati kõik välja. Piss on compromise. Go for a throat.

Ei saa üldse öelda, et kahetseksin oma võimetust end hoida, ette vaadata, turvaliselt mängida - aga imestan küll selle üle, et teised sedasi suudavad. Et neil üldse ei ole sees seda mootorit, mis tahab unnates maksimumi välja võtta (ja riskib seejuures väljalülitumise ja miinimumini jõudmisega), et ma olen oma kartmatusega imelik.

Mul ei ole raske mitte karta. Mul on raske karta.

Et kui vaatasin end üleeile õhtul kodus alasti tantsides aknapeegelduselt, oli see tants välja näha? Pohh.
Et küsin meestelt, kellega seni on lähim kontakt olnud viisakas vestlus, et kas nad mulle lapse võiksid teha? Muidugi, kui ma tahan.
Et ... krt, ma isegi ei tea, mis nõuab julgust, kui aus olla.
Mult nõuab julgust elik võimet hirm ületada ... eee ... eee ... vahel siin võrgupäevikus kommentaaride lugemine. Vaatan, et oo, uued kommentaarid - aga kuna mul on nüüd juba selge, et need EI pruugi alati sõbralikud olla, vidutan vahel enne vaatamist, kellelt, silmi.
Aga et jätaks vaatamata???
Mis see on variant v???
JÄTAKS VÕRGUPÄEVIKUSSE KIRJUTAMATA?
Eeee ... nali või?

Jah, ma tean, et alati ei lähe hästi. Kuskil on maailmad, kus ma sain rongi all surma.
Kuskil on maailmad, kus ma elan halvatuna.
Aga alati ei lähe ka halvasti. Kuskil on maailmad, kus üks mu kunstlikest viljastamistest õnnestus.

Kuskil on maailm, kus ainus erinevus praegusega on, et astusin Totorole saba peale, kui teda õuest sisse kõnnitasin.
Huvitav, kas kuskil on maailmad, kus ma olen muidu mina, aga ilma migreenita?
Ja mismoodi seal elada oleks? Kas see oleks mina üldse?
Kes on mina ja kus on ta piirid?

***

Migreenises öös kirjutatud.
Nüüd on hommik, milles ma rahus maha magaksin (Poeglaps käis koeraga õues ja söötis teda hommikul ja kõik vajalik on seega tehtud), aga Totorol hakkas IGAV ja ta toppis mulle esmalt oma külma märja nina näkku ning kui see ei toiminud, turnis kahe käpaga mu otsas ja niutsus.
Mispeale ma käisin tuikudes temaga õues, kus ta MIDAGI ei teinud, ja nüüd magab rahumeeli.

Aga mina olen niipalju äratatud, et teile esmalt kirjutada, kuda nägin und, kus kuskil lillenäitusel lasi pikkade tagajalgadel hüpetega ringi "vastsündinud tiiger", kes oli umbes 12 meetrit pikk ja mu eksämm-muumimamma seletas, et nende kodune tiiger oli ka alguses selline ja nad päris muretsesid, aga siis rahunes maha. Nende kodune koer Villu (kes reaalsuses on üks suurimaid koeri, keda tunnen) oli marutaudi saanud ja teda ka hammustanud, aga no marutaudiga on ju lihtne - haava ei tohi lakkuda, vaid ainult peale puhuda, ja tiiger oli nii tark, et tegigi seda, ja kõik on lill.
Siis selgus, et
a) see tiiger siin lillenäitusel on minu oma
ja b) ta räägib täiesti talutavas inimkeeles.

JAAA Totoro äratas mu, et õue minna. Toona oli kell pool kuus ja tema soov väga õigustatud. Piss ja ekskremendid.
Ütleksin, unenäo mõte oli: "Totoro on hiiglane ja minu oma ja isegi mitteideaalsetes tingimustes (mida markeeris unenäos marutaud) saame hakkama".

Siis jäin uuesti magama, ajasin vahepeal poja üles, magasin edasi ja nüüd äratas Totoro mind unenäost, kus elasin ajutiselt jälle mingis oma Karksi kodu modifikatsioonis, astusin sisse naabritädi juurde (kes oli seesama, kes päriselt mu Mittedepressiivses Väikelinnas), kel oli telekas ja mind näidati seal miskipärast, ma isegi ei teadnud, et saade - ja siis pidi tädi ära minema, ent jättis mind ja veel mõnesid vahepeal uksest sisse valgunuid oma korterisse.
Samuti jättis maha kirja juhenditega, mis on sahvris ja kust tuled käivad jms, kus muuseas oli ka lause: "Ärge dokumentaalfilme vaadake!"

No me molutasime seal korteris (tegelt tegin igast asju, mingid tiigrid ja leopardid olid jälle teema, aga kokku ma ei oska me tegevust paremini nimetada) ja mingil hetkel tuli telekast, mis lahti, ka dokkfilm. Päris hea, vaatasime huviga.
Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul uimane, raske hingata, väga imelik, ning teistel ka.
Tegin siis rõduukse lahti, õhk voolas sisse ja saime jälle normaalselt hapnikku. Keegi hakkas tänitama, et häh, oli ju kirjas, et ärge dokumentaalfilme vaadake, tädi kindlasti teadis, et siin ei tohi ja miks me vaatasime ometi ... vastasin, et krt, kui ma peaks ära minema ja mingid inimesed oma korterisse jätma, ma võiks ka kirja kirjutada nt "ja ärge lõvi toitke!", kuigi kuskil pole lõvi, sest see oleks mu arust hea nali!
Siis ajas Totoro mu jälle üles ja mõtlen siiamaani, et "ärge lõvi toitke!" on hea nali. Kui te juhtute mu korterisse üksi jääma ja mu jäetud kirjas, mida teha, kuidas olla, on selline lause, arvestage, et tõenäoliselt teen ma nalja.
TÕENÄOLISELT.

Nojah, aga seal unenäos olid ka tiigrid elik TRIIBULISED olevused (kuigi ma neist eriti ei kirjutanud). Ja vaatan ja vaatan nüüd Totorot, kellele üleöö on keset selga siginenud tume triip (pikkupidi) ja wtf?! WTF?!
Kas triip oli seal ka enne ning ma lihtsalt ei märganud? Kas ma kujutan seda ette ja tegelt on see vari (igas asendis ühes kohas)? Vbla eilne jões käimine (kuigi ta kastis endast märjaks ainult kõhu) kuidagi maagiliselt mõjutas? Ehk oli triibu algus seal juba mitu päeva, tumenes üha, ja alles täna märkasin?
KÕIK näib usutavam kui maailmade nihe, mille tagajärjel on mul nüüd triibuga koer ja millest andsid mulle märku tiigriunenäod.

Koos selle veidra triibuga kangastus mulle ka selgelt, MIKS ma kirjutan ulmet. Häbenematult selget žanrikahtlusteta ulmet.
Sest kui noor olin, lugesin muuseas hulka "mitteulmelist" kirjandust. (Sest ma lugesin kõike.) Ja seal juhtus alailma Imelisi asju. No näiteks Jane Eyre: Jane tundis tugevalt sisimas, kui teda nii paarisaja kilomeetri tagant kirglikult hõigati.
Inimesed nägid raamatutes nägemusi, nende keha tardusid, nii et nad ei suutnud liigutada, kuigi oli kindel kavatsus, mida teha, tajusid arusaamatult, et "seal peab midagi veel olema", nende sisemus tõmbus kokku, kui mingi lähedane surmaohus viibis neile teadmatult ning kaugel eemal, kokkusattumused olid sagedased ja üleni ebausutavad, ning eriliselt jäledad olid näiteks vene kirjanduses levinud "ja siis korraga muutus kogu ta isiksus, saabus valgus" -hetked.
Imelisusi juhtus. Mitte ühes ega neljas ega isegi neljakümnes raamatus, ALAILMA juhtus.
Millega seoses elasin ma kogu oma lapsepõlve ootuses, et Ometi Juhtuks Midagi Erilist.
Erilised hetked ju märgitakse ära, inimese sõrmist ilmuvad valguskiired või katab pilv korraga kogu taeva või kuuled ammusurnud esivanemate hääli või midagi.
Mitte midagi ei juhtunud.
IKKA ei juhtunud.
IKKA VEEL EI JUHTUNUD!

Ma läksin sinnasamma Karksisse end ära tapma (oma Karksi-postituses ei kirjutanud, miks läksin, aga see oli mul kavas - aint selgus, et veene lõikuda on valus) ja ei midagi. Nada.
Estonia oli juba põhja läinud ning sellest ei andnud ka imeline valgusmäng taevas märku (kuigi aasta ja päev hiljem olid mu elu esimesed virmalised näha, ma veel imestasin). Ükskõik, kui eriline hetk oli, MIDAGI EI JUHTUNUD - kuigi vahel täiesti suvalistel hetkedel juhtus.
Näiteks need virmalised septembrikuus.
Aasta ja päev pärast Laeva Põhjaminekut.

Nii et kunagi - näiteks kuueteistkümnesena - tegin sõnastamata otsuse, kuidas kui pole KINDEL, et Imelisi Asju juhtub elus, aga neid kirjutatakse raamatutesse sisse, on kirjutajad kas valelikud või rumalad.
Tõenäoliselt viimast.
Nad näevad takkajärgi seoseid seal, kus neid tegelikult pole, nende variandis kindlasti oleksid virmalised ÕIGEL päeval välkunud ja ilmselt oleksid nad ise hiljem uskunud, et nii oligi. Nad kuulevad hääli ja näevad nägemusi ja normaalsed seletused (jaa, hääl oli, naabrite juures keegi saunast hõikas midagi ja selle hetke märja metsa kajaefektina tundus see "Kuule!" palju lähemal olevat) ei tule neile üldse pähe.
Imeline ja Üleloomulik näivad palju paremate seletustena.

Ja mina ei tahtnud sedasi mõelda, sest selgelt oli see VALE.
Ei, miski pole võimatu - aga mõned sündmused on oluliselt ebatõenäolisemaid kui teised. Ning kui inimene valib ebatõenäolisema seletuse tõenäolisema asemel, on see tema asi, mitte miski, mida mina tegema peaksin.
Mingeid kummitusi või imelist sisetunnet meie normaalsesse maailma loota on lihtsalt naiivsus. (Et õuduskirjandus ja õudusfilmid peaksid õudsed olema? Kuulge, kui üleloomulikud õudused tõsi oleks, mina nt rõõmustaksin hirmsasti, sest see tähendaks, et maailm on palju huvitavam, kui arvasin, ja JEEEE! Selle laheda avastuse tuules võiksin ka valurikkalt surra, ikka rõõmustaksin.)

Ja ma hakkasin neist valelike või rumalate kirjanike kirjutatutest hoopis rohkem hindama ja nautima raamatuid, mis selgelt meie tavareaalsuse reegleid ei arvestanud. Nendes tehti oma reeglid ja võimalusi oligi juba eos palju rohkem, kui tavaelu pakub.
Kui ma kirjutasin (selleks ajaks kirjutasin juba ammu, oma esimest romaani alustasin umbes kaheteistkümnesena), mulle isegi ei tundunud, et peaksin üritama Meie Maailma ilusamaks ja lahedamaks kirjutada, kui ta on. Jaa, muidugi on siin päriselt kokkusattumisi ja osad inimesed näevad nägemusi jne - aga raamatuid, kus kõik see juhtub, on juba kaugelt rohkem protsentuaalselt, kui elus imelisi kokkusattumisi.
Siukseid teoseid küll rohkem vaja pole. Niigi eksitasid mind kaua ...

Aga kirjutada elust sama igava ja tühjana kui ta mulle tundus ... MIKS? Miks? Ma olin selliseid raamatuid ka lugenud, saanud läbi ja kiiresti mida meeldivamat võtnud (varemloetud ja seega kindel, et meeldivam).
Meeldivama raamatu pealelugemisel ma jubedate mõjul väga ei masendunud. Ainult keskmiselt.

Siiamaani mõtlen, MIKS sedasi kirjutada.
Nagu elu poleks juba piisavalt jäle, on mõnedel vaja seda veel hullemana näidata.
Hr. Lammas "Sirlist, Siimust ja saladustest" on mu arust ainus seletus. Ehk osadele inimestele lihtsalt meeldib oma tegelastega juhtuvaid halbu asju kirjutada. Sadistlik rõõm. Ja tegelased ei saa midagi parata, nad saavad vitsa ja uss nõelab neid kõhtu, ninna ja keelde.
Ma olen lugenud raamatut, kus mees vägistab oma naise nende surnud lapse hauast välja kaevatud poolkõdunenud kehal.
Nagu ... MIKS?!?!?!?!
Noh, vaatame asja positiivset poolt: ma ei loe enam iial midagi Jüri Ehlvesti kirjutatut, tean hoiduda.

Ma mõtlesin küll lapsena krimkat kirjutada. Krimkad mulle meeldisid. Alustasin ka, kuigi ei jõudnud isegi sinna, kus kuritegu ära tehakse.
Fantastika meeldis mulle ikka rohkem =)

Aga jah.
Peamiselt on minu ulmekirjutamise taga usk, et meie maailm originaalis on nõme, igav ja kõik läheb halvasti. Nii et pole mõtet selliseid lugusid juurde toota, neid juhtub iga päev piisavalt, kui vaid lahtiste silmadega ringi vaadata.

Miska ma ka siiamaani mõtlen: "Oot, KUIDAS ma ellu jäin???"
Ei oska seda oma maailmapilti teisiti mahutada kui "maailma määravaimad jõud on juhus ja eksitus".
Sest ... sest.
Sest.

pühapäev, 14. oktoober 2018

Teiste pilk

Maioska, maijõua, maisaa ...
Siis meenutan endale, et ei. Mitte ma ei suuda tormile vastu seista, vaid mina olengi torm.
Asjad ei juhtu minuga. Mina juhtun asjadega.
Minu asi ei ole MURETSEDA, et teistel pole äkki piisavalt hea. Muretsegu nemad ise. Seisku enda eest nemad ise.
Kes seisis minu eest?
Haa.

Ja kohe on kerge.

Olevikus kusjuures seda küsimust küsida ei saa, et kes minu eest seisAB. Sest meenub hulk inimesi, kes paistavad seda proovivat vähemalt.
Kes minu eest seisab? Noh, tema andis mulle selle võimaluse ja nemad kiidavad ja tunnustavad ja tema ja tema ja temaga olengi päriselt hea sõber ja muidugi nad ...
Mulle tuleb ka meelde paar inimest, kelle puhul paari aasta eest oli täiesti ilmne, et nad ei jaga masti ega mändi, kes pakkusid mulle mind abistada üritades _tööd_, kui mulle ka 150 meetri kaugusele poodi minek tõsine väljakutse oli, tahtsid parimat ...
... aga ainus, kes sai mõista, KUI mööda see oli, olingi ma ise.

Olevikus "kes minu eest seisab?" küsida pole kunagi iroonilisel moel saanud. (Sest oleksin alati vastanud, et tema ja tema ja tema --- ja OI! kui mööda pannud.)
Kui õigel hetkel oleksin taibanud, et need teised võivad ju üritada, aga nad ei ole minu eest seismises paremad kui ma ise, oleks vast hulk jama olemata olnud. Kuid täiesti naiivselt uskusin, et kui pealtnäha tark inimene näeb, et mul on probleeme X ja Z valdkondades, pean need probleemid lahendama ja ongi lill.
Ma tõesti, tõesti, TÕESTI uskusin, et teis(t)e pilk on pädevam kui mu enda oma, ma olen, mida must arvatakse, mitte, mis ma tunnen end olevat.

Peale Rongi sain alles aru, KUI mööda need Teised näevad. KUI mööda.
Isekuses süüdistamine (mille üle ma olen sada korda imestanud ja JÄÄNGI imestama), et kui ma oleks teiste peale mõelnud, oi, ma küll ennast tapnud poleks ... Isegi ilma antidepressantideta sain aru, MILLINE jama see oli. Nagu BAH. Nagu sõnatuksvõtvalt ekslik.
Ma juba kolm aastat olen teadnud, mis nõu ma ise oleksin vanale endale andnud. Olen seda siin vist kirjutanud ka, aga võin korrata küll:
"Ära mõtle kogu aeg teistele! Sa ei saa kõigi elu heaks teha! On täiesti okei võtta vabalt ja keskenduda omaenda vajadustele, iseendale - sest kui sina seda ei tee, ei tee keegi! Kui sa oledki teistele koormaks, ole! Las teised rühmavad natuke sinu heaks samuti, sa oled nende heaks piisavalt teinud. Ei, PÄRISELT oled. Et nad ei taipa, kui palju mängu panid? Pole sinu probleem! Ela nüüd nii, et sa seda naudid!!!!"

Koos teistepoolse isekuse minus nägemisega umbes taipasingi, et teised, ka mitmed teised korraga, võivad TÄIESTI mööda näha. Mitte natuke mööda, vaid diametraalselt, üleni, absoluutselt. Et nende hinnangud mulle pole minus ja minu käitumises, vaid neis endis ja nende varasemates kogemustes. Nad ei näe mind. Nad näevad midagi, mis nende ettekujutustega passib, aga MINUGA ei tarvitse sel muud pistmist olla kui umbes sama näolapp.

Selline murrang.
Nii tohutu muutus.

Jah, nüüd ma usaldan teiste pilku vähem. Aga ei saa öelda, et üldse mitte - igasugu võistluste tulemuste hindamine mõjutab mind ikka maapõhja. Pädev žürii arvas, et ma kirjutan hästi! - ja hõljun pilvepiiril. Pädev žürii arvas mind nende hulka, kes kirjutavad nii halvasti, et seda isegi mainida pole mõtet - ja ma rooman vaevaliselt läbi järgnevad päevad, järgnevad kuud ja meenutan, meenutan, meenutan endale, et kui MULLE meeldib, on põhieesmärk täidetud.

Aga vähemalt tean, mida mõelda, mida oma meeltesse taguda, eks ole.

Keegi ei ole minu suhtes targem kui ma ise. Kõik "mine sinna ja sinna ikka, see pole ju raske" - dohh, see on MULLE raske! Peavalu näiteks ütleb seda väga selgelt pärast.
"Ära seda söö-suitseta-tee, see on ebatervislik!" - aga kui ma TAHAN seda teha, on see mulle järelikult millekski hea. Mul on seda vaja. Et sinu õhukeses kaustas pole saadava hea tehtud halva üle kaalumise kohta märkust, tuleb sellest, et kaust räägib inimestest keskmiselt, mitte minust individuaalselt.
"Nii ei tohi teha " ja "sa pead nii tegema!" - ütleb kes ja mis alustel? Kui hästi ta mind tunneb? Paremini kui mina?
Mitte keegi ei tunne mind ja minu suutmisi paremini kui ma ise. Ma kuulan teiste nõu - ja mu pea hakkab valutama, mu meeleolu läheb halvaks, ma tahan surra.
Ainult ma ise suudan öelda, mis on mulle hea ja mis mitte.
Ja nii ongi.
KEEGI teine ei tea paremini.

Vat selles ei ole mul veel selgust, kas kõigiga on nii.
Loogiliselt võttes peaks ju olema - kõik teevad enda jaoks parimaid valikuid, sest keegi kurat ei tea paremini kui nemad ise, mis neile hea on.
Ja siis on maailm TÄIS inimesi, kelle jaoks mulle iseenesestmõistetav - et mitte kellegi olemist ei tasu halvaks teha meelega, sest siis on maailm halvem, ja mina elan ju ka maailmas, nii et minul on seega halvem - on täiesti võõras mõte ja kes teevad meelega teiste olemist halvemaks.
Ja TEEVADKI. MEELEGA, mitte et kogemata läks.
See ongi nende arust neile parim.
Mis loogika seal taga on, jääb mulle mõistetamatuks.

neljapäev, 11. oktoober 2018

Töötegemine

Tegin täiesti ootamatu teo. Endale ootamatu siis.
See toimetamistöö, mille võtsin? Kirjutasin kirjastajale, et ei, ma ikka ei taha seda, näe, nii palju tegin, järgmisele toimetajale võid sedasi anda, et topelttööd ei tuleks - ja olengi sellest vaba.
VABA!
VAAAAAAAA-BAAAAAAAA!!!!!!!

Nii lihtne oligi.
Olen jahmunud.
Tee, mida sa tahad - tahad mitte seda teksti toimetada - ära siis toimeta! (Aga ikka ütle ka seda teistele, et nad oskaksid oma plaanid ümber teha, ei loodaks enam sinu peale. Sest sa ju tahad samas, et neil oleks hea ja nad ei vihkaks sind pärast?!)
Ja selline vabanemistunne, selline kergendus!
Ohhhhhh ...

Jah, ma ei saa selle eest raha nüüd. Aga selle vabanemistunde pealt võiksin ka kuu aega neljaviljahelbeputru süüa ja musta kohvi juua. Isegi Poeglapse hädaldamise kannataksin välja - aga nii hulluks asi muidugi ei lähe, sest töövõimetuspension.
Totoro ei protesteeriks. Ostsin 15+2 kilo kvaliteetset loomapoe-kutsikatoitu ja kuigi ta jääks ilma õhtustest konservidest, ta väga häiritud poleks sellest.

Samas - ega see äraütlemine päris tasuta olnud. Võttis ikka vaimset tolli korralikult, nii et isegi rääkida on nüüd raske.
Nii et kirjutan hoopis. Nii ära väsitada, et seda ei suudaks, on mind üpris keeruline.

Millega seoses kandideerisin ka kirjanikupalgale (mina, ja väsin kirjutamisest ära?) ja avaldust arvutisse lüües mõistsin, et ONGI nii: mul on kergem kirjutada 100 000 tähemärki kui anuda kirjastust (ühte), et nad mind avaldaks.
Ja kui see üks kirjastus ütleb EI ja teine kirjastus ei ütle üldse midagi, olen: "Ach, kirjutan siis midagi uut, 200 000 tähemärki näiteks, sest see ei ole selgesti piisavalt hea."

Nii kuradi raske on enda hindamiseks välja panemine, enda üles kiitmine - ja vajadus teha seda näiteks 7 korda järjest. Või 17. (Ma lihtsalt ei ole kunagi üle 5 korra üritanud, kui ei, siis ei, kirjutan midagi muud parem.)
Täpselt nagu töö otsimine: tööd TEHA on 38 korda kergem, kui otsida ja lasta end vaadata sealt küljest ja neil inimestel ja siis sealtsamast küljest, aga teistel inimestel, seejärel varjundi võrra nihkununa kolmandast küljest kolmandatel inimestel ja APPI, MA EI TAHA, SUREN PAREM NÄLGA!!!

Nii jäle!

Ma ütlen, täiega olen hea töötaja, kui mulle tullakse pakkuma (kuigi nojah, ma JUST võtsin punkti maha oma oivalisusest, sest toimetamisega läks nagu läks), aga TÖÖ OTSIMINE?!
Eeeee ...... eeeeee ...
Mul ei ole isegi midagi öelda sel teemal tegelikult. Nii krdi jube!
Oluline põhjus, miks ma õendust läksin õppima, oli õdede puudus. Ma tahtsin viimaks ometi saada vabaks sellest, et keegi ei taha mind ja mina muudkui pakun. "Võtke mind, ma ju olen hea, ma ju olen, ma ju olen ..." Aga kas ikka olen? Kui nende arust ei ole ja nemad näevad väljastpoolt õigemini kui mina seest, vist ei ole?
Ma vist olen ikka halb.
Noh, arvestades, kuidas mul nüüd on õendusharidus, aga ma käelisi toiminguid ei tee, Murphy seadused kehtivad üleni. Ikka olen seisus "kui ma end pakungi, vaevalt nad võtavad".

Miska ma väga ei paku.
Vahel hirmus harva.
Aga no kirjutada - SEDA ma võin.