Kolm erinevat mõtterada

Ma räägin teile, kuidas depressioon tundub.
Praegu on see tunne mul peal ainult töölt tulles. Kui päris haige olla, on kogu aeg.

Ma vihkan maailmas kõike.
Ei taha midagi. Olgu, last tahaks, ent seda mulle ei anta. Aga koera silitada? No ta tahab silitamist, eks ma siis pean. Kassi silitada? Ta ka tahab silitamist, eks ma siis pean. Koeraga jalutada? No ta tahab jalutamist, eks ma siis pean. Pojale süüa teha? Aga talle ei maitse ju peaaegu miski, mida ma teen. Las sööb kiirnuudleid ja porgandit. Endale süüa teha?
Ma söön ja ei märka maitset.
Ma joon. Kui palju mineraalvett ma mahutan, kui samas luban endale ka vabalt kempsus käimist?
Ma suitsetan, sest midagi paremat ei tule pähe.
Kõik on vastik.
KÕIK!
Olgu, One Piece ei ole. Aga ma ei jaksa ka selle vanu episoode rohkem kui ühe päevas vaadata.
Soojas vees ujuda vist ka ei oleks, aga esiteks ei ole vesi enam soe ja teiseks tuleks selleks esmalt jõe äärde minna, aga see minemine on vastik.
Nagunii olen sel nädalal juba teinud 37 trenniühikut rohkem füüsilisi asju, kui mu ise paika pandud hea hulk oleks.
Tavaline hea oleks 90. Ma ei ole ühtegi nädalat sel aastal enam võlgu ka, kõik olen järele teinud.
Kätekõverdusi on küll võlgu kolm ja pool nädalat.
Ma ei tee neid järele.
Vastik.
Midagi ei taha (peale asjade, mida ma ei saa saada. Ei saa saada, sest need sõltuvad muust kui minu otsusekindlusest), no mitte midagi. Mille nimel ma pingutan selle lõputu jamaga, kui mul ei ole midagi tahta? Midagi, mis elu paremaks teeks, nagunii ju ei tule! Need on nii ebatõenäolised asjad, et elada edasi, sest äkki saan lapse (või kunagi oleks saanud nt Rongimehe) on umbes sama tõenäoline, kui elada edasi, sest äkki kasvavad mulle tiivad ja ma oskan lennukite abita lennata.

Tühi maa. Mitte midagi ei ole, ei paista, ei võta naeratama.

***

Ma ei karda midagi.
Mõnikord mõtlen, et oleks hea karta. Mitte olla "jee, obused!" tallitöö ees, mitte olla "jee, ta on kena ja aval, üritan" mehe ees, mitte kõike proovida, sest kui pole proovinud, ei tea ju.

Aga samas - kui mul poleks koera? Mul poleks seniseid lapsi? Mul poleks avaldatud raamatuid ega jutte? Ma ei teaks, kui oivaline on koeraga jalutada ja ükskõik kui väsinud ka pärast olen, see on alati pisem väsimus kui jalutuskäigule asudes?

Sama asi ju. Nürimeelne kartmatus siiski toob rohkem rõõmu kui vaevu mu ellu. Ja ega ma teisiti mõelda saakski, sest ega ennast ümber ei tee.
Ma ei karda. Õpi kartma? Lase naisukesel endale siplevaid kalapojukesi kaela valada?
Pole minu tee.

Igatahes - ega ma siis KARTNUD ju ka hobustreeneriga rääkida sellest, et ma ei jaksa. Mitte hirm ei hoia mind tagasi jamade ees, vaid kaine kaalutlus. "Kas see ja see on kergemad ja ma tahan neid rohkem kui toda ja toda?"
Aga neljapäeval läks olemine niiiii jäledaks, et "see ja see" ei olnud enam kergemad kanda. Ja ma olin täiega hädas, kui treener ja tema väga rase naine läksid eiteakuhu ja üldse tagasi ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud ja misMÕTTES, ma ei saa kõiki asju talle nüüd 5 minutiga ära rääkida ju?!
Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin. Oma meeletu võimekusega käsitsi kirjutada sain terve lehe täis kribatud.
Kui kiri kuskile kaduma ei lähe, ta saab seda lugeda ja targemaks. Panin oma telefoninumbri ka juurde, et kui on mõni mure, mida ma lahendada saan, las helistab.
Nii kerge ei ole olla, kui ära rääkinuna oleks, aga no praeguse seisuga lähen kolmapäeval tagasi ja ikka parem, kui esmaspäeval minna.

***

"Keegi ei armasta mind!"
Aga, mõtlen äkilisel selgushetkel, see ei ole esiteks selles mõttes tõsi, et on tema ja tema ja tema ja tema -
aga teiseks: millele ma tavaliselt ei mõtle, on, et paljud inimesed ei oskagi minu mõistes armastada.
See pole nendes, niimoodi inimeste vastu tunda, nagu mina tunnen, ja misMÕTTES ma mõtlen, et võiksin sama vastu saada?!
Nad on hoopis teistmoodi tehtud.

Paljud ON nagu mina.
Ja veel rohkemad ei ole.
Ja muidugi mulle ei sobi siis nende armastus, isegi kui nad seda olevat kinnitavad. Sest see ei ole üldse SEE asi, mis armastus minu meelest on.
Täpne oleks mõelda: "Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu mina seda tahan!" Kuna inimesed on erinevad ja armastus üldse üks kahtlane sõna, mille osutus nii ebamäärane, et seda teavad vaid kõige rumalamad kindlalt.
(Et midagi kindlalt teada, peabki rumal olema.)

Halan siin veel veidi, ehk läheb kergemaks

Hakkan jõudma meeleoluga "parem oleks mitte olemas olla" tasemeni.
Aga kuni see ei ole püsiv, eksole, kuni see on aint kõige raskemal ajal (nagu töölt koju tulemine), pole ju veel hullu?
See oli iroonia, aga karta on, et üritan ikkagi 5. septembrini välja vedada. Sest pooleli jätta tähendaks, et peaksin seda valikut seletama kolmele inimesele, kellest vähemalt kaks pole eriti arusaajad, ja oeh.
Kergem on läbi teha.
Jah, ega ma tegelt ei ole üldse hädas praegu, mu osaline töövõime selgelt võimaldab mul sedavõrd tasuta tööd teha, sest ma ju ei kaeba? Rohkem ilmselt mitte, selle ma vetostasin.

Ma alles hakkan aduma, KUI kuradist töövõimereform oli.

Nojah.

Kergem on teha kui seletada. Ma olen sedasi tehtud. Seletada, et miks ei saa, inimestele, kellega tuleb spetsiaalselt selleks ühendust võtta ...?
Brr.
Ei taha.

Ega ma ei tea enda kohta kõike, muidu.
Vahel valgustavad mind siinsed kommentaarid ka.
Aga see, KUI loll oleks normaalselt enda koha pealt olla, kuidas inimesed arvaksid, et nii on õige, on hämmastav.
Sa ei tohi teada, kui palju on sulle palju. Ei tohi teada, et oled endale liiga teinud. Ammugi ei tohi sa teada, mis aitaks. Kui sa tead, et sind kurnab see ja too, tuleb kõik su väited kahtluse alla seada, sest ega inimene ise ju tea, kuidas ta millelegi reageerib?! Et ma arvan, et ma tean?
Häh!
Tee, kuni kukud! Kui varem lõpetad, oled lihtsalt laisk ja valeetttekujutuste kütkes! Lesbid ei ole lihtsalt kohanud õiget meest! Tervislik = kõhnemakstegev! Riiklik vaktsineerimiskava on parim viis oma last vaktsineerida ja sellest kõrvalekaldujad ongi MMSi joojad! Autism, muide, on raske haigus!

Suvaline blogilugeja ka KINDLASTI teab minust rohkem kui ma ise.

Oot, ei, ma haugun vale puu all =) Polnud üldse plaanis selle puu osas sõnu võtta, aga olen kuradi väsinud. 
Tegelikult kohtlevad riik ja mu omad inimesed mind täpselt ühtemoodi. Ei usu, et ma tunnen ennast, et ma räägin enda kohta tõtt, et minu hinnang iseendale võib kuidagi pädev olla.
Nüüdki ei võta (kõige lähemad. Kaugelt vaatajad küll. Nt blogilugeja A.!) inimesed mind tõsiselt. Ma ÜTLEN, et mul on halb, ma ÜTLEN, et nüüd läheb jamasti, olen omadega nii kaugel, et lasta end nunnutada ja üldse mitte "ohmistenüüd, egamuleiolevaja" ainult elus püsimaks - ning see toob kaasa, et need omad ja lähedased inimesed ootavad ikka, et oleksin "nagu alati" ja on tohutult üllatunud, kui ei ole.

Tegelt üks poolvõõras oli jube nunnu ja tegi mu elu palju kergemaks.
Aga kui ainult mõtlen K peale, mul tuleb: "KUIDAS NII SAAMA?!?!" ja aju läheb jälle lühisesse. Ja siis mõtlen oma ajaloole ja olen täiesti wtf wtf WTF?!?!

Mispeale ma lihtsalt ei mõtle sellele.
Sest ei mõtle midagi välja.
Umbes nagu "Miks ma elus olen?"
Sest juhtus nii? Sest X ei uskunud mind? Sest sama X ei osanud käituda?

AGA MIKS?! Jälle inimeste maailmasuurune lollakus?
Ja tühi maa. Ma ei tea.

***

Migreen sai mu viimaks kätte. Aga no arvestades, KUI raske see tallitöö on mulle vaimselt olnud, läks niigi hirmus kaua aega. Ütleksin isegi, et keha võttis end viimseni kokku ja alles nüüd, kui läks natuke kergemaks, lubas valul üldse tulla.
Viis tabletti on kulunud seni seni. 50 mg ühes. Suht täpselt kuuuetunniste vahedega - need kuus tundi on valuta, ent siis hakkab tagasi tulema.
Aga vapper keha, niigi kaua pidas vastu!
Ostsin viimase sumatriptaani retsepti välja ja vaatab - vbla jätkub sellest.
Vähemalt tabletid toimivad täiega praegu.

Augustiööd on pimedad

Homme on vaba, ülehomme talli.
Mitte midagi muud teha ei jaksa, aga naljakal moel ei jaksa ma ka pidurit vajutada oma söögitegemise juures. Mu vaene poeg on sunnitud kõik tehtu ära sööma või kannatama mu vingus nägu, aga kuna ma samas olen liiga väsinud, et nt küüslauku koorida, on kõik pisut maitsetum, kui võiks.
Aga noh - seni halvaks läinud pole?
Pole.
Nii et kõik on hästi.

Et väsimust veel ebausutavamaks teha, oli mul vaja korjata Totoroga jalutades spordikott täis mahajäetud majade juures kasvavate õunapuude vilju ehk lühidalt õunu.
Sest obused ju armastavad õunu ja on aastaaeg, kui nad neid suht vabalt ka saada võiks!
Treeneriga läbi räägitud, ta rõõmustas õunte üle juba teoreetiliseltki. Kuigi tema arvas ilmsesti, et mu pakkumine kotitäis õunu tuua tähendas seda, et ma oma aiast korjan.
Aga mul ju - noh, mul on väsinud peast väga suuri raskusi endale käe ette panemisega, et ei üritaks särki seljast teistele anda. Näiteks mõtlesin, et hei, seal ja seal ja seal ma ju TEAN, et on uibud, ja need hobused saavad ühe kribukese õuna vahel harva, ise nii suured, ilusad ja läikivad - ning ma koeraga jalutades ju võin mõned õunad kaasa korjata?
Või siis spordikotitäie õunu, see ei ole ju raske?

Ma väga tahan, et mulle rasketel aegadel inimesed, kes must hoolivad, hakkaksid ise andma, sest mul ei ole enam jõudu mitte endast anda, kui paistab, et teistel on vaja.
Ning nördin väga, kui olen oma vajadusi teadlikult hinnanud, otsustanud, et nüüd on jama, teisele ÖELNUD, et kanna minu eest hoolt, ma olen katki - ja seda ei tehta.

Jah. Ma ikka veel arvan, et mu sõnad võiks inimestele midagi ka tähendada.
Ei. Ikka veel ei kipu tähendama.

Aga ma sain täna hobust harjata. Ja vaatasin, kuidas neid pärast trenni dušitati - arvasin, et pesemiseks on soe vesi ja voolik, mis seal ikka, aga seebivahust valgekirju obune! AWWW!!!
Ma tean küll, et nad on sportlased, aga seebiga higi maha pesemine oli ikka nii naljakalt inimlik, et naeratasin viis minutit selle üle.

***

Keilas on nad otsustanud raha tänavavalgustuse koha pealt kokku hoida, aga teinud seda meeldivalt arukal moel - süda-südalinn on pime, aga suurte majade kandis, seal, kus igasugu kuritegevus võiks muidu elustuda, põlevad tuled edasi. Kiidan väga heaks.
Keegi on peaga mõelnud.

Muidu: mul tuleb raamatuesitlus 14. septembril kell 17.00. Kirjandustänava festivali raames.
Räägin Valner Valmega.
Mõtlen juba, mis selga panen ja nii tore.

Nädalavahetusel

Rääkisin eile treenerile, kuidas mulle on kolm inimest näidanud (muide, kolme erinevat moodi), kuidas veenõusid pesta. Aga see ei ole ju oluline, kuidas just pesta, oluline on, et nõud puhtaks saaksid?
Ta nõustus minuga entusiastlikult. Puhtad nõud!
Kahtlustan, et tema innu põhjuseks oli sissejuhatus, mille põhjal ta arvas mu teab-mis-nõmedusega välja tulevat: "MA saan aru, et esiteks sina vastutad nende hobuste eest ja teiseks ka armastad neid, aga ..."
Ja siis ma tulin täitsa mõistliku jutuga, mitte et "ei tasu neid hobuseid nii poputada ka" vms.
"Nagu sinu kohvikruus!", ütles ta nõu puhtusastmest rääkides, ent põhiliselt oli ta lihtsalt nõus.

Ja ostis mulle lõunaks kebabi.
Ok, ta ostis lõuna kõigile, kes eile sel ajal tööl olid, ja mina pidin nimme venitama, et selle ajani kohal püsida, kuni kebabid talli saabuvad, aga asi on põhimõttes.
Toimub teatud kohanemine.
Mitte et ma poleks selle pika töölpüsimise peale koju jõudes (lahutame maha aja, kui koeraga koos poes käisin, sest ta pidi välja saama ju) kohe magama läinud, kella poole kümneni maganud ja siis uuesti 11 veidi läbi sängi pugenud.
AGA ASI ON PÕHIMÕTTES!

Lähen esmaspäeval tööle natuke parema tundega.

Lootus kuu aega vastu pidada on taastekkinud, kuigi ärge saage valesti aru: mitte midagi tahtmise ja üleüldise halbolu pooolest polnud eile töölt tulles asjad kolmapäevaga võrreldes mitte paremad, vaid halvemad. Täpselt see tunne, kuidas hästi halb on olla, aga mitte midagi ei taha. Ei ole asja, mis selle halbolu vähenemisele ja heaolu suurenemisele võiks viia tunde järgi. Isegi uni ja voodi pole sellised, et tunneksin: SEDA TAHAN! Lihtsalt voodisse minna pole vastumeelne.

Aga täna on parem. Laupäeval siis. Pärast (arvutab) 11 tundi pausiga magamist ajas koer üles ja täitsa on inimese tunne, mitte et peituks kohe taas voodisse.
Või noh - kell kümme hommikul juba arvan juba, et võiks ka.
Natuke Civilizationit veel, siis lähen ...
... või ...
Krt, mu mõtlemisvõime jahtus täiesti maha. Kirjutan veel, kui enam ei maga.

***

Tähendab, ma ei läinudki magama. Sest enne oli koeraga vaja õues käia ja kui juba, ega ma kaheks minutiks siis, ja pärast oli kõht nii tühi, et kindlasti tarvis süüa. Ja siis veel kohv - kohvi teine kruusitäis on mul veel joomata, muidu.
Mitte et see ei laseks mul magama jääda - ses osas kofeiin mulle ÜLDSE ei mõju - aga kahju ju raisku lasta! Mismõttes ma jätan kohvi joomata?!

Ja siis tuli seda kõike uuesti teha. Koer taas õue, kõht läks tühjaks (seekord tegin ka sooja toitu, mida tüüpiliselt enam süüa ei jaksanud, sõin võileiva avokaado ja hallitusjuustuga), ja kohv.
Nüüd on kohv.
Ning tõdemus, et ma ei ole arukas pärast sellist nädalat.
Nii on. Ei ole teisiti. Naudin, mida saan ja ei ole enda peale kuri.
Jai!