Üllas mantra

Mis see minu asi on.

Üllas mantra, mida endale korrutada, kui tekib jälle tahtmine maailma parandada.
Alailma tekib. Nördin servatult, et jälle keegi kuskil tahab teisi panna elama nagu tema tahab! Mis õigusega ja miks tema meetod peaks see Õige olema ja mingu ka persse ja tahan võidelda ja räusata ja  ...!
Ja siis ma saan aru, et teen ise sama asja.

Tahan, et inimesed teeksid nagu mina: ei sekkuks teiste asjadesse (kui just teema pole selgelt ja ääretult sekkumistvajavate asjadega stiilis keegi sunnib oma last oma okset ära sööma või põletab sigaretiga kellegi teise elavat ihu vms), laseks neil süüa, mida tahavad, lugeda-vaadata, mida tuju on, väljas käia või mitte käia, nagu nad ise valivad (kuigi soovitusi võib muidugi  anda), omale pinnale kirjutada või oma häälega rääkida,  mida tahavad ... ja siis nördin, kui nad räägivad minu kuuldes või kirjutavad nii, et ma näen, kuidas tehku inimesed nii, see on kõige parem! Tehku KÕIK nii! Maailm saab Õigem!
Ohjah.
Pole. Minu. Asi.
Kuigi vähemalt lapsi tahaks ikka kaitsta =)
Ning teisalt vaadates nad VÕIVADKI teha, nagu tahavad, aga siis teen jälle minna, nagu mina tahan, ja kisun seega tüli kõigiga, kes teisi elama õpetavad.
Krt, nii raske on  vahel uskuda, et pole minu asi, pole minu vastutus, maailm saab hakkama ka ilma minuta.

Tegin mulgikorpi.  Ma tegelt kahtlustan, et õige oleks kirjutada, öelda ja mõelda "mulgi korp", aga kuna mu mulgi juured ilmnevad põhiliselt mulgikorbi armastamises (kohupiimakorp hunniku köömnetega, enamasti plaadikoogina tehtud), kasutan oma lapsepõlveideed selle toidu nimetuse kohta, ja ma arvasin, et see on "mulgikorp".
Idee teha kohupiimakooki  pärmitaignaga tundus veel üleeelmisel aastal üsna võõrik. Kaua  ma olin  kohupiimakooke teinud - 25 aastat? Pärmitaignaga? Ei iial. Aga mul oli pärm, mis vajas ärategemist, ja kohupiim.
Hm.
Mis  sellest saaks? On teoreetiliselt söögiasjad ja isegi kokku sobivad kuidagi  võibolla ...
Kaevasin mälust välja oma emapooolse vanaema, keda üldiselt ei sallinud, ent mõned ilusad mälestused on ka temast.
Peamiselt sellest, kuidas ta süüa tegi.
Tulid mälestused tema tehtud korpidest ja sellest, et mulgikorp oli mu lemmiklemmik.
Ilmselt oleks mu vanaema teinud ainult mulgikorpi, aga ema ei söö köömneid, nii et teine plaaditäis oli alati tavalist, mitte mulhikorpi..
See selleks, MINA armastasin just seda köömnetega varanti.
Tegin valmis. Oooo! OOOO!

Nüüd on mus kerge tõrge muid kohupiimakoooke teha, ent kuna mu poeg ei söö köömneid (mis see käib üle põlvkonna v?!), siis kui ta kodus on, ikka ei tee.
Praegu on ta K.-l külas. Autoga sinna, autoga tagasi ja kui K.-l  on koroona,on see meil ka nagunii.

Nii et mulgikorp. Ma olen juba üle poole  tänasest kogusest ära söönud. Nämma!

Pole olemas üldist normaalsust, mis kõigile teada

DISCLAIMER: Jälle minevikku vaatamise ja enesetapmise jutt. Kedagi konkreetselt nimetatud pole, üldine - aga siiski igaks juhuks hoiatan.

Vaata, ma tegelikult ju ei tea, palju inimestel normaalselt jaksu on. Jaksu, kurbust, rõõmu, elu mõttetuse tundmist vms.
Tean, mis on minu normaalsus, ent teiste oma on kahtlane asi. Võib olla nii, võib olla teisiti ja phmt ikkagi, kui sügavamalt ei mõtle ja ei jälgi, on: "Kõik on nagu mina ju."
Kunagi, nt 4 aastat tagasi, keegi kommenteeris siin võrgupäevikus, et on täiesti ajuvaba oma kohutavaid raskusi mitte teistele infona jagada ja vaprat nägu teha.
Ja ma olin: "Kust, kurat, peaksin mina teadma, et need on kohutavad raskused??? Minu jaoks on see ju tavaline pind, millel ma elan aastaid, aastaid, mõnes asjas nii kaua, kui mäletan! Kui ma selle üle halisen, olen ainult mingi viripott ju?!"

Kui enesetapumõtted tulevad, võta ühendust arstiga.
Mul on need olnud sestsaati, kui umbes kolmene olin. Nagu ... millal ma oleks pidanud korraga aduma, et eih, nüüd on jama, on aeg arstiabi otsida?!
Kui ma olen effing eluaeg kurb olnud, elu on mind väsitanud ja mu suhtumine sellesse (ellu siis) on "Pingutus ja võitlus, surm on eeldatavasti puhkus ja viimaks ometi pääsemine lakkamatust võitlemisest", ma ei SAA ARU, et surra tahtmine mingi eriline veidrus oleks.
Kogu aeg on ju nii?!

Olgu, see oli selline pikk kirglik sissejuhatus avastusele, et ma olen ikka päriselt ja väga puudega.

Sest "inimestel on nüüd palju vaba aega". Nagu ... ja nad tunnetavadki seda nii? Neil ongi "oi, mis ma selle süllekukkunud ajaga nüüd teen?"
On mingi ilmselge tõde, et nüüd saab igasuguseid asju teha, mis muidu tegemata.

Ja mina elan karantiinis täpselt sama tihedalt kui varemgi. Suren lakkamatusse väsimusse täpselt nagu varemgi. Väsimus on nii kõikehõlmav ja tohutu, et kohati ma ei jaksa hingata.
Mitte metafoorselt, vaid hingan ära ning järgmise hingetõmbe tegemine tundub keerukas. Nii et 15 sekundit ei hinga, sest kuni õhupuudusest veel ebamugav (või lausa halb!) ei hakka, ma puhkan. Hingamisest.
Täiega väärin puhkust.
Elamise raske töö!

"Poleks kunagi uskunud, et sina nii rumal oled, et end tapma hakkad."
Mis kuradi RUMAL?! Ma olen faking kogu aeg väsinud, iga kuradi hingetõmme on koormus, iga samm, iga otsus, teises linnas käimisest, kuradi kõrgkooliharidusest või vajadusest jälle duši alla minna rääkimata, on võitlus, enda sundimine, peab jaksama, kõik ju jaksavad - ja siis on RUMAL otsustada, et ma ei suuda enam, suren ära, saab ometi puhata?!
Kui mul oli raske, miks ma ometi ei öelnud, et raske on?
Sest ma EI TEADNUD, et see pole kõigi normaalsus! Et sellist lakkamatu võitluse tunnet üldse enamiku inimeste jaoks ei eksisteeri.

Muidugi on PR asjad karmimaks läinud. Kahjustatud ajuga inimesena ma väsin veel rohkem ära kui varem. Samas see "aga nii ongi mu normaalsus" ehk kuidas ma arvan, et nii käib, sest ma saan ju sedasi elatud, on hulgakaupa uusi tõestusi saanud.
Nt mul jalad valutavad.
Aga kuna nad valutavad suht kogu aeg ja väga ei häiri mind sellega, pole ma viitsinud eriti arstidele sellest rääkida. Haapsalus veel mainisin, aga keegi midagi ei teinud ja no see ongi minu normaalsus.
Kui töövõime hindamise taotlust tegin, siis jalavalu mainimisele tuli vastus: "Ei leidnud tõestust".
Muidugi ei leidnud, ma perearstile pole seda kurtnudki, sest no - väga ei sega, valutavad, no valutavad, mul on valuvaigistav masin ja phmt ma ei räägi kogu aeg sellest, mis otseseselt vaev ja õudus pole!
Mis krdi TÕESTUST?
Te küsite, ma vastan, mis peaksin kogu aeg kurtma, et keegi usuks v?!
Mida ma kurdan, kui see mu normaalsus on?!

Ma tükk aega ei teinud midagi oma migreenidega ju samuti. No pea jälle valutas - nojah, mul valutabki vahepeal väga. Jama küll.
Kust ma pidin teadma, et see on mingi haigus ja selle vastu on ravi välja töötatud? Migreeni tunnuseks on ka "väga tugev valu".
Millega võrreldes tugev? Kust ma tean, et pingepeavalude "keskmine valu" on midagi muud, kui migreenivalu? Ma arvasin, et mul ongi "keskmine valu". Sest emotsionaalse pingega ju tuli peale, järelikult pingepeavalu. Keskmine? No see valu järelikult on keskmine.
Mis krdi "valuskaala"??? Kuidas ma skaleerin? Ilmselt elusalt põlemine on 10. Nii et mul üle kuue küll ei ole, eks ju?
Õenduskoolis õppisime, et tuleb seda skaalat kasutada ja inimestelt küsida jne. Ma juba siis olin: "Oot, aga miks peaks inimene saama skaalast samamoodi aru, kui me praegu õpime? Mille põhjal ta otsustab, et kas 4 või 9 palli valu?"
Näide kummalisest skaalast: Loteriid peab (põhikirjutaja, kes vahel teisi juurde otsib, on) üks "kolm" kelle jaoks kõige-kõige kõrgem hinne jutule, mis ta aastate jooksul pannud on, on 7/10.
Jah, kui mõtlema hakkan, saan aru. 10/10 on nt nii hea, et parem ei saa enam olla, ideaal, phmt lugesid seda ja võinuksid kogu elu jooksul ka selle ühe jutu lugeda, see ütles kõik ära ja rohkem polegi vaja.
9/10 on jumalik.  Parim asi, mida iial lugenud oled, jääb ajju eluks ajaks, imeline.
8/10 on imehea, särab kui teemant (aga siiski mitte päris nagu täht). Võtab hinge kinni. Kuu aega ei mõtle eriti muust kui sellest jutust.
Noh, ja kui nii häid asju pole ette tulnud, ongi 7 ülim ja 6 juba väga hea jutu hinne.
Et minu jaoks 10 oleks "oivaline jutt, midagi ei puudu, midagi pole üle" ja 9 "jube hea, aga võiks vbla veeeeel seda olla", on minu skaala. Tema oma on teistsugune.
Skaalad. On. Erinevad.

Tegelt, kui õues päikest nautisin, tuli tunne, et peaksin selle "normaalsused on erinevad, ma olen kogu aeg väsinud, see ongi minu normaalsus" raames rääkima ka sellest, kuidas tausta peal, mis mul on, oli ikka ERILISELT julm kuulda üha: "Inimene peab ise nii palju teenima, et mingit rahalist abi ei vaja, kõik oma asjad elamises korras hoidma, head partnerit omama, lastega tegelema, aeda pidama (kui aeda ei ole, kõlbavad ka lillekastid aknal), mingeid hobisid omama, ilus ja ahvatlev olema," ja veel asju, mis mulle hoobilt meelde ei tule.
Kõike PEAB ja kui sa ei suuda, oled läbikukkunud inimloom. Ennast ära tappa samas KA ei tohi, see on nii isekas.
Mis mõttes sa ei jaksa? Kõik ju jaksavad!
Ma olen NII KURI selle mentaliteedi ja tema levitajate peale ikka veel.
Krt teab, vbla jäängi. Kurjaks.
Nii inimvaenulikku mõtteviisi teist ikka annab otsida kui see ühe inimese käest kõige nõudmine.

Armsas lillepõssas

Tasakesi tekib tunne, et võiks jälle loovkirjutada.
Mitte avaldamisele mõeldes vaid - lihtsalt.
Ma ei tea, nutsin kurbuse välja ja olen taas normaa... mittekurb?
Vbla.
Aga see on küll nüüd täiesti kindel, et ma kannatangi elu halvasti. St teemal "väsin ära". Sest minu karantiinielu on täpselt samasugune kui mu mittekarantiinielu, ainult et poega ei tule ka hommikul äratada - ja ma olen nii väsinud. Nii väsinud, et see on peaaegu valus. Lugesin Boris Johnsoni "inimesed, elage selliste suurte piirangutega!"-juttu ja olin: "Kuule, ma elan niigi enam-vähem* nende piiride sees ju ja sedasi laialt vehkida on raske, nii palju jõuda on koormus!"
JA seda veel arvestades, et ma tegelt tööl ei käi.
Mingi krdi rühmatrenn, "sõpradega väljas käia", kino või teater vms on lisakoormus, mitte lõõgastus.
Kui mul kultuurinälg peale tuleb, ma lähen raamatukokku või loomaaeda.

Tegelt on muidugi just praegu räme luksus olla puudega "mulle tiksub iga kuu sama summa arvele". Sest need, kelle sissetulek sõltub tööst, mida nad saavad ja teevad, omavad seda tööd veel vaid hea õnne korral. Ilmselt minu blogisõbrad on puha esimese Eesti inimesed (s.t. need, kes Eestis elavad), kel on suht rahulik rahaküsimustes ja töö säilimise teemadel, haigusesse surevad inimesed palju hullem kujutlus kui isikliku raha olematuse mure - aga ma juba tunnetan vaikselt kaasa paljude inimeste kaela ümber järjest rohkem pingule tõmbuva raha-on-otsas-silmusega.

Vaikselt, sest veel ei ole mu sotsiaalmeediakanalid TÄIS nende karmi elu hala ja üleskutseid aidata, aga natuke juba tilgub. Mulle töötab see samuti, sest no mul endal on igasuguseid rahata elamise kogemusi ja kui mõtlen, KUI hea mu oo-vaene-raha-pole-elu praegu on võrreldes ajaga, kui mul oli kodus kaks last ja kass ja me elasime 227 euroga kuus, mul hakkab hirm ja paha.
Nagu ... hetkel ma saan mõelda, et 70 eurot arvemaksmise-lisakulu saabuvas aprillikuus on ebameeldiv, aga noh, mis seal ikka, vähemalt asjad tehtud ja möödas. Tollal ...
emake maa küll!
Mul oli arvel mitte iga euro, vaid iga 10 senti. Mitte ainsatki suuremat kulutust, kui kuskilt sai odavamalt.
Mäletan, kui 2015 aasta suvel, kui mul oli raha arvele kogunenud, sest ma ei maksnud ei enda ega oma laste toitu, tellisin ali-st natuke asju. (Päriselt natuke.) Sest sain. Rahabossi tunne.
Ja siis ühe esemena tellisin mingi 2 midagi maksva kaelakee oma pojale, sest mis mõttes mina ja tütar saame ehteid ja tema mitte midagi?!
Ja mul on nii meeles see sisemine hämmeldus, et nii ka saama. Et ei kulutagi ainult asjade peale, mida on kas eluliselt vaja või keegi väga-väga tahab, vaid lihtsalt võetakse midagi, sest muidu mõni äkki kurvastab.
2 midagi eurot.
HÄMMELDUS.
Mu elu on nii hea. Ma ei mõtle ka enam 2 euro kaotuse peale, sest see lihtsalt ei ole summa, mis mulle oluline oleks.
Aga ma tean, et vahel on, mõnele on ja oh, nii kahju on kõigist, kel praegu ja tulevastel kuudel on!

Kuna ma istun siin väga omas mullis (hetkel täiega kohane, onju) olen ka üllatunud ja üsna ebameeldivalt, et mingid seksismi kasv, EKRE toetuse tõus ja autoritaarse korra ihalus olevat päevakorral.
Mina mõtsin, et kõik on head ja lahked, sushikoht söödab meedikuid, kunst ja sport tuleb tasuta (netti), vbla võetakse praegusest koolikorralduse-kogemusest ka tarkusi ning hiljem on kergem neil, kes tõesti ei armasta seltskonda ning ei suuda kahekümne viie klassikaaslasega koos pooltki nii hästi õppida, kui kodus omaette.
Phmt nägin aina head.
Aga samas TEAN, et kui inimestel on jama, nad lähevad kurjaks. Kas enese vastu (vt mina) või teiste peale, polegi väga vahet. Hädas inimesed, kel on halb, on viletsad ka teistele midagi muud kui halba andma. Head nägema. Rõõmus olema.
Nii et noh. Mul on lihtsalt jube hästi.

Suhtelisel tasemel.
Tegelt olen ikka kogu aeg väsinud, raha ei ole ning ma ei tea, kus septembris elan. Aga no kuna teistel on hetkel halvem, on mul jälle suhtelisel tasemel parem ning lillepõõsas. (Kirjutasin algul "lillepõssas", see on ka armas.)
In every life we have some trouble
But when you worry you make it double
Don't worry, be happy

* - "kord päevas" õues käia saavad kodanikud, kel koer, ainult siis, kui neil on vähemalt kolmeliikmeline liikuv inimpere, kellest iga liige oma üheks korraks õue minnes võtaks koera(d) kaasa.

Ängipuhang

Kui üks naine, keda tean ja kes mulle meeldib, kirjutas ja pani üles nunnu pildi, kuidas neil on mai lõpus titat oodata, rõõmustasin siiralt.
Kuidas nad on 11 aastat mehega koos old ja ta on kõige hellitatum ja kätelkantum naine üldse ja oo - aga nüüd nad saavad üksteise juures konkurendi, keda kätel kanda ja hellitada! Ja see on tore!

Ent mu fb seinale tuli ka mingi suvaline teade täiesti tundmatu nimega  kodanikult, kellega mul samas on hulk ühiseid sõpru ja tema oleks nagu samuti mu sõber ja wtf?
Mõtlesin veidi.
Siis lahutasin ära eesnime ja perekonnanime ning sain, et aa. See perekonnanimi on just selle eesnimega sobiva naise pikaajaline poissmeessõbra perekonnanimi. Nad ilmselt on pabereid täitnud ja nüüd ametlikud.

Ette hoiatamata vallutas ahastus mu täiega.
See, et nad abiellusid, et kõigil on mingid püsivad kallimad, kellega lõpuks paber tehakse, ja mul üldse ei ole, on veel talutav.
Aga see, kuidas toimub mingi ühtekuuluvuse manifesteerimine teemal "ma võtan sama nime kui sul, sest me oleme nii koos, nii-nii-nii koos!" on mulle kohutavalt valus. Nutan-juba-pool-tundi-valus. Poeg käis ja kallistas mind, ent siis mul oli vaja nuusata, korraks rahunesin, tema lahkus - ja mina nutan edasi, sest nii valus.
Sest see ei ole mingi nõme naine, kellest ma räägin. See on suht nii lahe naine, kui üldse saab olla. Mitte "traditsioonid ja siis ikka kõik näevad, et olen abielus!", vaid just kokkukuuluvuse näitamine. "meie maailma vastu, kui vaja!"

Minu ahastus teemal "mul ei ole meest" ei ole "seksi on vaja" ega "et keegi aitaks" ega "mulle see positsioon ikka meeldib, mille mehega koos olemine annab". Pole isegi "aga titaaaaat ju ilma meheta ei saa!"
On "misMÕTTES keegi, keda mina tahan, ei pea mind nii heaks, et tahta minuga paar olla?!?!?!"
Täpselt sama ahastus kui Varrakult "ei!" saades.
Täpselt sama ahastus, kui kehvade müüginumbrite teemal "kuigi sa proovid olla hea" puhul, aga juba "Lagunemine" tõi seda väga väga väga tugevalt.
Kui oli see värk ebapärlikarbiga, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest pole piisavalt hea, oli see ka.

Ma olen nii kuradi hea, kui ma suudan, ma kogu aeg annan oma parima,
aga see ei ole piisav.
Ma ei tee enda arust midagi valesti, aga tagasiside on halb. Ole normaalsem (aga see abiellunud ja uue nimega naine on peaaegu sama ebanormaalne kui mina!), ole teistsugune, ole keegi muu. Kõigil teistel on hea paarisolu! Lihtsalt minul mitte. Mina ei sobi kellegagi.
Notsul on väga pikaajaline mees. Karikate emandal on väga pikaajaline mees ...

Ot.

Et mitte enesehaletsuse sügavikesse vajuda, tasub tõsiasju meenutada. Kui mul oli õenduskooli kursus, oli üks väga pandava välimusega kursaõde, mingi Pärnu miss vms olnud kunagi. Ja tema oli sama vääramatult vallaline kui minagi.
Ja mu lemmikkursaõel (ta käis "Lihtsate valikute" esitlusel ja tõi mulle kotitäie toitu kingiks! Kuidas saab sellist inimest mitte armastada?!?!) ka ei paistnud meest kuskil. Kuigi ta on igati lahe nii kehalt kui hingelt, nii sõnavaralt kui pükstelt-kleitidelt.

Olgu. neile mõeldes jäi nutt pidama.
Lihtsalt ei vedanud. Mul, tal, sel, tol kolmandal.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkagi ....

Tegelt mul on ... Mida, vastuolu eelmise postiga suur-suur? Kuulge, eelmises ma ju seletasin ka, et kui mõistusega võtan, on elu nagu lillepõõsa sees! Lihtsalt hetkel on tunded nii tugevad, et rullivad mõistusest üle, nagu seda polekski. Mul kipuvad sellised tunded olema igal rindel.

Tegelt mul on raske üldse midagi teha. Sest ajus taob: teen, mida ma ka teen, see lihtsalt ei kõlba. Miks ma üldse?
Isegi söögitegemisega on nii. Poeg sõi esimese hooga ära veerand pitsat, rohkem ta pole seda puutunud. Siis sõi ka seepärast, et ta võttis hästi palju kohe. Kõht oli tühi ja ta nägi, et seal on ohtralt juustu peal.
Kui ma tegin kooki (ja ma olin talt küsinud enne, kas ta tahaks!), võttis mingil hetkel ühe tüki. Ülejäänu jäi mulle ja K. võttis ka tüki (pärast notsu suhtefoobia-selgitust leebusin tema osas, ent kuna ta on mu poja sõber, käis vahel külas ka klauslita, et ta minu sõber on).
Kiirnuudlid, porgandid, hommikusöögihelbed ja must tee piimaga. Põhiline, millest Poeglaps toitub.
Mida ma loovkirjutan, keegi seda avaldada ju ei taha. Nagu ... 2 raamatut järjest "see pole see pole see" tagasiside.
Ma ei oska rahvale meeldida. Või Krista Kaerale, kes on kusjuures targem kui enamik rahvast.
Mida ma üldse siin kirjutan ... fb, kommentaarid või võrgupäevik. Selgelt on kriisiaeg ja keegi ei vasta. Ka teiste blogide all on kas vaikus või räägivad idioodid. (Samasugune tegelt ekslik üldistus nagu mõtte juures: "KÕIGIL on kallimad!" Mõned kommentaariumid ikka elavad, lihtsalt kuna minu viimase postituse all on 0 kommentaari ja Murca oma all terve kahepäevase igaviku jagu ainult minu oma, sain tunda, et vaikus on üleüldine.)
Inimestel ei ole vist enamasti nii, et mida pingelisem aeg, seda rohkem otsiks üle veebi käehoidmist ja kaasamõtlejaid? Ma ei tea, olen jälle imelik.
Või mul lihtsalt ei vea.
Või midagi.
Krt, nutan edasi.