esmaspäev, 18. märts 2019

Miks ma ei taha malbelt naeratada

Ma olen võitleja.
Dohh, ma nagu tean seda ammu, warrior whispers back jms - aga valasin endale kohvilõpu (poeg tuli koolist ja võttis suure kruusitäie ära, nii ma sain natu vähem, kui plaanisin) ja korraga välgatas, miks võitlemine mind nii õnnelikuks teeb ja miks nii vabastav on.
Majanaabritega ja EKRE valijatega jne.  (Tähendab, mina ei algata, aga kui nemad tulevad räuskama, ma annan vastu ja olen NII RAHUL pärast.)
Ma olen võitleja. Kogu aeg olen võitleja olnud, aga varem arvasin, et mul pole ÕIGUST võidelda. Ma ei taganenud mitte seepärast, et julgust oleks nappinud, vaid arvasin, et nagunii on teisel poolel õigus, nagunii on tema käitumise taga tarkus, milleni mina ei küüni, ja hakata võitlema näitab ainult mu enda küündimatust.

Mis ei tähendanud, et oleksin nõus olnud, lihtsalt kahtlesin, kas mul ikka on õigus.
Ja nüüd ma
a) võitlen
b) kõigile, kes ütlevad, et ma ikka ei tohiks, vaata asju ka nende seisukohalt jms on mul ainult: "Mängi ise oma reeglite järgi, mind ei huvita."
 Phmt vihastan inimeste peale, kes keelavad mul võidelda, peaaegu sama palju kui nende, kelle vastu tahaks võidelda (no esialgu siiski sõna võtta).

Oli mingi artikkel, kuidas ärme ütle "natsid" ja oleme ju kõik üks eesti rahvas ja mul tuli kohe: "Sry, not sorry, mul on Etioopia tolerastiga õenäoliselt palju parem koos olla kui kohaliku EKRElasega. Et meil kohalikuga on rohkem ühist? Miks see kuidagi oluline peaks olema? Meil võib 207 erinevust olla, aga kui põhilised asjad klapivad, on lill. Meil või ka 4 erinevust olla, aga kui need on olulistes asjades, on tegu mulle vastiku kodanikuga."
Mis krdi ... sarnasuste ja erinevuste ARV? Armastus ja jälestus ei ole ju kvantitatiivselt tähtsad, on kvalitatiivselt!

Et mulle oluliste asjade hulka ei kuulu paokil prügikastikaas, aga kuulub iga inimese võrdne võimalus head elu püüda, on mulle määravaks, kellega ma olen ühtekas, kellega mitte. Et meil samas on või ei ole mõlemal 150 meetri kaugusel Rimi pood, on selle kõrval VÄGA tähtsusetu.

Muidu on nii, et remondi esimene osa on valmis ja nüüd saab K oiata, et põrandatasandussegu on halvasti kallatud, see ei ole üldse tasane ja wtf. (Randiel on seinaspetsialist, põrandakoolitus on tal alles ees ootamas, vabalt võis olla, et mu põranda tasandamine oli tal elus esimene selline töö). Ja ma tunnen talle kaasa, ausalt tunnen, sest ma tegelikult saan aru mõttelaadist "teen nagu käib, viimse detailini täpselt, või ei tee üldse", kuigi tegelt MINUL on pohh. Kui ma elan siin korteris veel 6 aastat, on niigi palju, ja kui kiiresti see natu ebatasasele pinnale laotud põrand ikka laguneks, onjo.
Aga no - ta ei suuda nii. Kergem on rasket tööd teha. (Panite tähele, kerge-raske? Vot see on minu huumor, lisaks sellele, et "kui ta tegelt oleks seda mõelnud, mis ütles, emake maa, kui naljakas!")

Kleidikandmiskuu edeneb, seni pole ühtegi päeva kleidi või kleidilaadse moodustiseta (öösärk! Päeval kantud) möödunud.
A ma pilte teen üldjuhul ikka vaheldunud rõivastega, kui on "seesama, mis 5. märtsil" pole nagu teema.

Välja arvatud täna. Kohe lähen ja lasen K-l endast oma uue seina taustal pilti teha, et ta natuke näeksite!
Olgu, seina jäi vähe näha, aga te näete mu roosat radikat =)

laupäev, 16. märts 2019

Pole enam! Otsas!

Esimene etapp (kõige hullem) peaks laupäeva õhtuks läbi olema. Remondi oma siis.
Siis on K kord mulle põrand osta (mul endal on raha suht otsas, aga ta lubas) ja paigaldada. Kuna see on laminaat, siis VÄGA raske ei tohiks olla, eks?
Jahm. No talle, mitte mulle. Mina suren juba selle kätte, et kõik on tolmune (otsustasin selle vastu võidelda, ent püüan end mitte ribadeks ajada) ja elutuba-minu tuba on täis väljatassitud mööblit ja mu poega.
Ise kolisin oma arvutiga kööki.

Kas ma jagan teiega ka "appi, mis sa tegid, ehitusprahti ei tohi konteinerisse panna" vaidlust oma majanaabritega (keeldusin prügikotti konteinerisse toppides uskumast, et mahakistud tapeet on "ehitusjääde")?
Teate, mitte praegu. Kui ma peaks trahvi saama, siis kirjutan.
Muidu: ei viitsi.

Enamik inimesi on normaalsed. (Tähenduses "täiesti talutavad".) Loodetavasti näiteks prügivedajadki.
Lihtsalt minu majanaabrid veidrad. (Tähenduses "raskustega talutavad".)
Nagu - ma mäletan vähemalt tosinat korda, kui prügikonteiner on nii täis, et kaas on PÄRANI, eelmisel nädalal vaatasin, et aa, sinna on visatud võileivagrill (selle asemel, et seda elektroonikajäätmetesse viia), lakkamatust isegi lömmivajutamata tetrapakkide voost rääkimata, aga kui mina panen kaks kotti mahakistud tapeeti ja konteineril jääb pärast sinna paari päeva jooksul inimeste olmeprügi ladustamist kaas veidi irvakile, on häda ja viletsus ja vaja tund aega seda õudust trepikojas arutada.
Ma lihtsalt ei.

Ei.
I have no more fucks to give. 
Seda laulu on kõik, kel sotsiaalmeedia, näinud vähemalt viiel korral jagatavat, aga no nii teemasse, et pean siia ka panema.



Oot, ma just kirjutasin mitu lõiku teemast, millest ma ei pidanud kirjutama, sest "ei viitsi"?
Ma muide enamasti "ei jaksa". Mitteviitsimine on haruldane ja paistab, et seekord ka ikka viitsisin.

Aga ma olen elevil. Mitte närviline ja "kuidas nad aru ei saa, et ma olen hea, äkki siis polegi?", vaid tahaks kellelegi kaussi sõita, korrata ja korrata, kuidas I don't give a fuck.
Sest olen ikka veel rõõmus ja üllatunud, et niimoodi üldse saab. Et SAAB mitte kõrvu lonti lasta ja mea culpa, mea maxima culpa sosistada.
Jah, see seadus on, et ehitusjäätmeid ei tohi tavaprügisse panna. Jah, vbla ma eksin, arvates, et tapeet ei ole "ehitusjääde".
Aga ma ei ole seepärast paha inimene ja kui mind sedasi koheldakse, oi!
Te arvasite, et ma olen paha?
Oh, ma annan teile oma lõugamise ja mind ei huvita-teatamisega ka hea põhjuse sedasi arvata. Sest kas mul oli hea elada, kui kogu aeg kõiges ka enda meelest süüdi olin ja hirmus lahke ja kena alailma?!
Haaaa =)
Mul pole midagi kaotada KONTROLLITULT.

Pealegi arvan ma, et inimesed, kes viitsivad tund aega (mitte et mina oleks nii kaua seal olnud, aga ma läbi ukse kuulsin nende hääli ja imestasin, et mida asja nad seal seletavad IKKA VEEL) igaks juhuks mingi võibolla ette tuleva prügijama pärast trepikojas kaagutada, ei oma päris probleeme ning siis mängivadki pisiasjadega.
Aga vana mina oleks ahastuses. Et ta teeb niiiiiiiiiiiiiiiii palju ja üritab niiiiiiiiiiiiiiiiii igal rindel, aga ikka teeb halvasti ja on halb inimene ja miski ei päästa.
Nüüd - noh, nüüd nad maksavad veidi ka ahistuse ja masenduse eest, mida nad oleks (ja on, brrrr, ebameeldiv meenutada) vanale minule tekitanud.
Kui sa imed probleemi välja paokil prügikastikaanest, sul TÕESTI ei ole suuremaid probleeme järelikult. Mis tähendab, et oled
a) õnnelik
b) loll ja ei oska seda nautida.

Võiks ka mitte ennast pooleks rabeleda. Sellest ei lähe ka midagi paremaks KONTROLLITULT. Kuid on väike erinevus selle eelmise kontrollitult saabunud teadmisega: ma TAHAN rabeleda. Teha üle oma jaksamise piiride asju, teha ja teha ja teha - ja vahel mängib sedasi väljagi, eks ole. Ma ei sure ära. Isegi pea ei valuta (aa, ma võtan juba peaaaegu igal hommikul 400 mg ibukat sisse? No aga kuni migreenitabletti vaja ei lähe, on ju ok veel?)
Kui mõtlen, kuidas viimased nädalad üle olen elanud, tuleb konkreetne jahmatus peale: selge on, et varsti enam sedasi ei saa, miks, MIKS ma lõdvemalt ei võta?!
Kuni jaksan, seni teen.
Ma olen nii lollisti õppinud end mitte kuulama, üle oma piiride laskma, et enam ei oska tark olla ja puhata. Kogu aeg tuleb "A ma täna veel!" ja see täna kestab peaaegu igavesti, kuni valu või haiguse kätte ei sure. Või võtan vahepeal ühe "puhkepäeva" (mil teen poole vähem asju umbes ehk ikkagi päris palju) ja siis jaksan ju eriti ohtralt veel järgmistel päevadel!
Olgu, nädalavahetuse puhkan, nui viieks.
Või seitsmeks.

neljapäev, 14. märts 2019

Mis oli, mis on

Tegelt märkasin juba ligi poolteist aastat tagasi, et M suurus ikka pole enam hea ja L on minu oma.
Mhmh.
Aga mida ma EI märganud: mu allesolevad kleidid on enamasti inimesele, kes on kõhnem kui mina. Märgatavalt.
Alles selle käesoleva kleidikandmiskuuga jõudis mulle kohale, et SEE kleit ju pigistab õlavartest ja see teine on lihtsalt tobe ja see ilus roosidega ON tegelikult L, aga mõeldud märgatavalt lühemale inimesele. Enne ta rippus mul seljas, piht peaaegu õiges kohas, ent nüüd on ümbermõõdud parajad ning pihakoht mitte isegi roiete kõhuks ülemikukohas, vaid ainult natuke rindadest allpool.
No ja SEDA tumepunast siidkleiti ja SEDA roosat valgete lilledega ei hakka isegi proovima, need olid mõnevõrra piiri peal juba mu kõhnadel aegadel!

Aga oma L suuruses kleidid andsin ju enamjaolt ära. Sest no mida ma kapis hoian asju, mida ei kanna, eks ole.
Ainult et nüüd tuleks kõik need kitsad asjad tütrele annetada, lühikestest ma ei tea, mis saab (ta on teatavasti pikk) ja endale uusi kleite osta.
Mis OLEKS hea, kui remont poleks kõike mu raha ära söönud.
Nüüd ei teagi, mida teha. Kanda kleidikandmiskuu järel (selle ikka teen ära, nii paljas ma ka ei ole) peamiselt seelikuid (millest osad on samuti kitsad, miks nad seisavad mul kapis???), pluuse ja haaremipükse? Loota kaltsukate 1-euro-päevade peale?
Jestas, keerukad probleemid.

Ei, ma ei kahetse. Sel hetkel parimana tundunud valiku tegin - ainus, mis loeb.
Nüüd tuleb taas valida.

Huvitav, kas see valge kleit, mille emale kinkisin ning mida ma mitte kordagi tema seljas näinud pole, võiks mulle tagasi tulla?
Ja siis see punane, mis temalt esmalt mu õele läks, sest liiga lühike, aga ma pole ka õde seda iial kandmas näinud?
Kuigi see on vist liiga teistsuguse kehakuju jaoks siiski.
No kõik tuleb ära kasutada või anda neile, kes kasutavad, dohh!

Aga Aliexpressi on taas lahe uurida. Sest hiinlased teevad KÕIKE, igasugusele maitsele, kehakujule ja kiiksule sobivat.
Lihtsalt vanasti ma veel ei teadnud, et ka pikkust tuleb mõõduna jälgida, dohh.

***

Mis mu unedega toimub, on veidi kahtlane.
Et eile öösel nägin unes tunnet ja kujuteldavat perioodi peale Poeglapse isast lahkuminekut ja ärkasin šokis ja vaevas, võiks juhus olla, eks?
Ainult et just nägin analoogilist "ta on täiesti võõras, kas ma üldse tundsin teda kunagi, kes ta on, miks ta minuga ei ole, isegi lauseid ei vaheta, kas ta tõesti ei hoolinudki minust kunagi???" Rongimehest.

Nagu - mis toimub?
Kaks ööd järjest?!
Ja tunne oli väga õige, väga täpne.
Isegi mõtlesin unes sellest natuke ja möödaminnes - kuidas igasuguseid asju toimub ja need võiksid olla tähtsad, aga kogu mu tähelepanu on sellel ühel suurel verisel haaval ja MITTE MISKI MUU ei määra minu juures midagi, miski muu ei ole tunnetatav, ei paista tõeline.

Huhhhh.
Päris jube ikka.
Või noh - natuke sellepärast olengi kell kolm öösel üleval ja kirjutan teile.

Kuigi Totoro niitsumine ka mõjus.
Seal on mingi värk - et ma olen võimeline ütlema talle "Vait!" ja edasi magama, kui ta niutsub kõvasti või isegi haugatab heleda häälega. Sest elu on näidanud, et siuke nutt võib viidata millele iganes, näiteks et tal on üksi kurb ja mängi minuga, naine!
Ta jääb varsti vait ja teeb oma asju, näiteks magab.
Aga kui ta niitsub vaikselt ning meeleheitlikult, olen ka läbi sügava une PÕMM ärkvel ja asun riidesse panema, sest see registreerub mu ajus kui "tal on häda, aitan!"
On alati olnud ka.
Häda siis.
Ma kujutlen seda tundena, kus mu põis on nii täis, et peaaegu valutab, ja iuuuuuuuuuuuu! Sellest tuleb armsaninaline (kui ta selle pika hella nina mulle pihku paneb või sellega kaenla alla poeb, ma sulan!) päästa!

Aga ikkagi.
KAKS ööd järjest. SELLISED uned.
Miks nii?!
(Issand, ei, ma ei taha vastust: kuidas krt keegi lugeja saaks teada, kui ma isegi ei tea?! Kui ma arutlen, ei ole vastus see, mida ootan, vastus on uskumatult jäle hoopis. Veendunud vastus on "mina lahendan selle üks-kaks ära, sina oled rumal".
Elik miks ma läksin ahastusse ja õudusse Anomaalika peale ja nüüd lähen Manjana peale. Mitte et ma head mõttejätku ei tahaks, et mu arutlust edasi viidaks ja variante pakutaks ja värki.

Ent mitte lõplikke vastuseid, mitte lahendusi. 
Sihuke lahendus on ALATI ebaadekvaatne, sest triviaalsuste peale "aga äkki on nii" olen ma ise mõelnud ja need kõrvale heitnud kui kõlbmatud.
Ja siis tulevad Isikud ja annavad mulle kindlas kõneviisis teada, et "on nii". Ja ma oksendan mõttes ja saan hingelised krambid ja no NII JÄLE.)

esmaspäev, 11. märts 2019

Tänahommikune

Kas ma olen maininud, et olen väsinud?
Oi, ainult 446 korda?
Nii et võib korrata. Ma olen VÄSINUD. Kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis, ise teen nii kuradi palju, et ei saa enam öösiti magada. Jään küll, aga kui Totoro kuskil kell kuramuse neli kakskümmend kuus ütleb, et kle, kakahäda on, ma pärast temaga õues käimist enam magama ei jää. Praegu on kell kuus üheksateist, ma olen ära teinud küpsisetaigna, mis külmukas ootas, vahustanud vahukoort ja toorjuustu, et küpsiste kõrvale midagi kreemist ka võtta oleks, söönud ära apelsini, sest apelsin hea, teinud ja joonud juba ühe kruusi (Totoro-kruus) kohvi ära ja teine on pooleli.

Erinevad kruusid on nagu erinevad riided: mul on magus hetk valida: "Mille tunne mul on?" ja siis võtta. Selleks ongi erinevad riided ja kruusid head - saab valida. Kui oleks ainult üks-kaks kruusi, mis on ilusad-mõnusad, või sama vähe ilusaid-mõnusaid riideid, oleks mul halb, sest mida sa valid, kui ainult üks valik on hea?
Mul on vaja valida, muidu lihtsalt rahuldamata valmisvajadus ajab hulluks. Depressioon, tere.

Aga kui saan valida, on hea. Ma ei PEA seda ja seda seljas kandma, seda ja seda sööma või jooma, neid nõusid kasutama, seda tööd tegema, esikut pühkima, pesu pesema, sest lapsel pole puhtaid sokke ega pükse - aga ma tahan.
Lapsel tegelt on paar paari sokke ja ühed püksid puhtad veel. Mul on krabipulki, sinki, mune, leiba, teist leiba, hallitusjuustu, küpsiseid, kreemi, külmutatud vaniljesaiakesi, piima, vahukoort, keefirit, apelsine, banaane, kapsast, viinereid (koerale "siia!" õpetamiseks - ma seni ei olnud seda sõna kasutanud, mulle tundus "tule-tule" omasem), kollast juustu, vahukoore-toorjuustu segu, marineeritud kurke, siidrit, majoneesi, võid ja veel palju asju, mida ma ette lugeda ei viitsi, igast tomatikonserve, makarone ja läätsi kuivainetekapis nt.
Kui ma ühel päeval ei kirjuta, ei lähe maailm hukka, aga oma 100 sõna päevas tõesti ei ole raske teha samas.
Jne.
Kui ma saan valida, on elu hea. Kui ei saa ... brrr.

Kell kuus kolmkümmend üheksa on Harjumaal juba valgepooolne hämarus. Võibolla polegi suveajale üleminek absurdselt varajasel ajal ja 31. märts üsna kombes aeg selleks.

Ahhh, muide - tuli meelde! Kohustuslikud naisšovinismiminutid ikka ka vahel!
Kui Lõunalinnas käisin, ütles Ada asja, mida ma päris noorena võtsin kui iseenesestmõistetavust, aga olin vahepealse 27 aastaga umbes ära unustanud.
Aga tema sõnade peale peale tuli mul kogu teema ette ja sõnastan siia.

Nimelt see legend, et mehed tahavad seksi ja naised pipardavad, ON KÜLL aluspõhjaga, mis siis, et ma tean läbi kogu oma tutvuskonna paarumise ajaloo KAHTE paari, kus mees tahaks rohkem, ja juba hetkel KUUT (+ ajalooks saanud paarid, kes enam pole paarid, ma ei oska isegi pakkuda, palju neid on), kus naine tahaks rohkem ja mis mõttes mees ei anna kätte?!?!?!
Aga.
Legendi aluspõhi on lihtne. Kui suhted on juba sitad, kui lahkuminek terendab vähemalt ühe poole silme ees ja omavahelist klappi ei ole, on naine mõistagi: "Ma ei taha!" ja pöörab külma selja. Ja mees, va napakas, arvab, et mis,  probleemi ju pole (sest temal endal sel hetkel ei ole) ja naine LIHTSALT ei taha, sest naised ongi sellised.

Dadaa: legend on sündinud!

***

Muidu: nüüd on juba legaalne hommikutund. Mulle helistas õmbleja, kel palusin oma mantli vooder asendada (vanal oli auk augus kinni phmt ja minu 4x parandamine minevikus ei innustanud mind taas end nõrgaks parandama, sest selgelt see ei omanud kasutegurit, voodririie on lihtsalt pude juba) kell 9.56 ja põmm! olin ma ärkvel ja enam magama ei jäänud.

Sest taustväsimus on liiga hull.

Aga ma ei saa ka rahuneda ja mitte midagi teha, sest remont. Nagu alati, võtab see kolmandiku võrra rohkem raha, kui plaanisin, ja karta on, et poole rohkem aega (sest no kes olnuks valmis, et osa seina lahkub koos põrandaliistuga ja tuleb uuesti ehitada? Ja et K räägiks mu ära ja ma ikka laseks ühe hooga põranda samuti ära tasandada, ta ise laob pärast uue?)

Nutt ja hala? Aga migreenitabletid toimivad, jee!