teisipäev, 17. jaanuar 2017

Mida teha, mida ometi teha?

Üks üsna pidev tajuväärakus on küll minu puhul tõene: tajun nüüd inimesi ründavamana, kui nad tegelikult oma sõnades on.
Mitmel korral kinnitust saanud.

Enne, muide, reageerisin rünnakutele vaid siis, kui mul juba olid hambad kurgus - ja siis ka peamiselt uskumatusega. Vastu eriti ei hakanudki, lihtsalt imestasin, kuidas küll inimesed nii rumalad on?!
Nüüd hakkan. Ärksalt. Võibolla isegi siis, kui otseselt ei rünnata, lihtsalt - ei olda sõnakalt nõus. Oh, aga kuidas ma end siis veel tunnen, kui mind tõesti rünnatakse!
Mul tuleb siis meeleheide peale - mitte et kardaksin, aga see, kui lollid ja jõhkrad inimesed on, lööb mu tummaks ja õnnetuks. Likvideerin selle tunnistused omailmast, kui saan, lihtsalt seepärast, et ei taha näha maailma, mis seesugust juhmust endas tolereerib.

Täna aga avastasin (taas), et hei! Jaa, on küll osad inimesed lollid ja jõhkrad. Öäk. Kirjutavad hirmus halbu raamatuid. Loevad neid ja kiidavad. On niisama üldkokkuvõttes nõmedad. Lisaks tuleb sageli - nagu päriselt, SAGELI - ette, et inimesed lihtsalt ei saa aru, mida mina kirjutan või räägin, ja siis vaidlevad vastu asjadele, mida ma öelnudki pole. Phmt peavad mind ette lollimaks, kui nemadki on, ja arvavad, et nii nagu nad minust valesti aru said, ongi minu arvamus. On minu nõmedus, MINU küündimatus, sellega tuleb neil vaielda!
Jube!

Aga teised teevad One Piece'i, kirjutavad häid raamatuid, loevad NEID, kiidavad ning on niisama lahedad-head-vaprad.
Jaa, igal inimesel on puudusi (sealhulgas ülioivalisel minul), aga mõnel on need suured ja teda määravad, mõnel aga pisitillukesed, vaid omapäradena lugevad.
Ma küll häirun, kui mõned, keda oma karja kuuluvaks pean, on kuku-pikali-kui-nõmedad. Aga miks krt häiruda sellest, kui kuku-pikali-kui-nõmedad on need teised?! Kes polegi minu võrgustikus? Tean, tean: kõik inimesed ju pole minu inimesed! Mulle ei peagi kõik meeldima! On ometi ka Gaiman, Kate Atkinson, see sõber, too sõber, need lahedad tuttavad ja inimesed, kes teevad One Piece'i!

Miks lasta end häirida noist vägahirmuseredalt teistsugustest? Võib nad ju rahulikult inimeste killast välja arvata ja jälgida kui veidraid elukaid.
Ilmselt mul tekib tõrge, kui olen kedagi üsna okeiks-targaks pidanud ja siis ta käitub ülitobedalt. Jaa. Nii on.

Toosinane-üks-noh-see-sõber ütles, et tema on oma peas teinud lolluste talumiseks reegli: igaüks võib korra päevas loll olla.
Ei tea, ma küll nii tihti ei tahaks lubada. Kui inimene on sedavõrd järjepidevalt loll, siis ta ikka ongi juba loll!
Kuigi. Täiesti on olemas ka kaks inimest, keda algul pidasin lollimaks kui lolliks, ent nad on aastate jooksul arenenud ning nüüd mitte küll täiesti toredad, aga igatahes inimesed.
See selleks: on ju täiesti olemas ka lahedad! Ja neid on palju! Ma ei pea masenduma seepärast, et kõik pole sellised, võin lihtsalt neile lahedatele keskenduda ja ignoreerida ülejäänusid!

Mis siis, et juhmid ei saa must aru! Nende kuradima kaotus!
Mitte et ma ise arusaamatuses osapoole rollis poleks endamisi mõelnud, et kui mina ei saa aru, on seletus järelikult kehv. Väike, pea märkamatu vahe tuleb sisse sealt, et mina ei seleta, räägin oma meelest selgeist asjust, ja siis saadakse neist valesti aru. Kõvasti ja valesti.
Ja ma ka ei viitsi.
Ei jõua maailma soojaks kütta.

Võiks hoopis rääkida oma suhtest toiduga.
Sest "vaata ette, mida sa soovid!" tuleb siin täiega mängu. Soovisin süüa nii palju kui tahan, ilma et juurde võtaksin? Noh, soovitu on mul olemas.
Õigupoolest, kui suudaksin süüa järjepidevalt ROHKEM, võtaksin alla. (Proovitud.) Aga lihtsalt ei jaksa.
Ma ei jaksa nii mõnelgi päeval teha süüa ja siis seda süüa ka, pean valima ühe kahest. Täiesti sageli tuleb seda ette, et teen näiteks supi valmis ja siis tarbin seda homme, sest ei jõua kohe. Ei suuda. Vahel söön natuke, et oleks rist kirjas.
Söömine on ka selline pingutus, et kulutada oma toidutarbimisvõimekus näiteks ühe õuna peale, kust tuleb nii palju vähem kaloreid kui ühest nõhk-koogist, on täielik jõu raiskamine. Mitte et ma seda ikka ei teeks, aga siis, kui alla võtsin, ei teinud. Sõin teadlikult kõige kaloririkkamaid asju, mida tahtsin. Iga kord, kui meelde tuli ja otseselt vastumeelne polnud.

Ent ei jaksanud seda hoida. Nii krdi raske! Praegu söön juba kolmveerand tundi ühte õuna (poekaup, selline pisike Granny Smith, päris tavaõuna mõõtu) ning ei saa ega saa seda otsa, aga ma ei jaksa ju kogu aeg kooki, rasvast peekonit ja kohukest ka pugida! Tülgastus tuleb peale.
Söömine on krdi raske töö ja kui veel aju ka muudkui kipub küsima, kas on ikka vaja, sööme äkki vähem, on täiesti pekkis.

Seepärast mul näiteks on trenniga palju vähem probleeme, et kui keha on liikumisega nõus, ütleb ka aju vastava ettepaneku peale innukalt: "Jaa, ikka!" Kuid söömine on tema arust murettekitav teema, mida on raske õigesti käsitleda. Mao ülehappesus ja peenem talje ja mida krdit kõik veel.
Möllan kehatunnetuse ja faktide tunnistamisega ringi, pooli asju ei tea ja lõpuks ikkagi ei söö nii palju, kui vaja oleks.

Võibolla on mul sama värk, kui mõne inimese mõistmatus segab end mõnusalt tundmast? Mõne oma ei sega: kui olen enda jaoks paika pannud, et ah, see ongi lollakas, üldse ei häiri.
Aga kui vahel oleks nagu päris arukas, ent mõnikord täiesti lambist asju ja mõtteid võttev tüüp, tekib sisemine segadus. Ei oska käituda, ei oska olla, süüa või mitte süüa, mis see parem lahendus siis nüüd on ..?
Too või see on nagu lollid praegu, aga samas sel või teisel korral ju nagu polnud? Ja muusikamaitse on tollel inimesel ka hea, sellele aga meeldivad minu meelest samuti täiega lahedad antiikkangelased. Mida nüüd teha?! Kuidas olla ses ebakindlas maailmas, kus miski ei püsi?

Õnneks on need teised inimesed. Need, kes on lahedad ja teevad toredaid asju, kelle väikesed puudused on nende omapära ning üldse on nende ja nende loominguga mõnus.

Aa, et neist ebameeldivatest ka ei tohi enda segada lasta? Ega ma ei lasegi, saadan, kuhu parasjagu tahan. Aaaaaa, et ma ei peaks neilt ootamagi midagi, mida nad ise ei anna? Ha. Vat selle kohta ütles mäemamma ritsiku kommentaariumis väga väga väga hästi:


A) otse loomulikult ei saa meie kedagi muuta! Kõigil on oma head ja vead, ehk siis absoluutselt kõikide inimeste juures on asju, mis mulle või kellelegi teisele närvidele käivad. Ja sellisel puhul on lihtsalt vaja möönda, et NII ON. Mõnikord, kui mul näiteks mõne kalli inimese puhul miski hirmsasti pinda käib, siis ma ütlen endale, et mul on ju ka kiikse millega teised elama peavad. Ehk siis, me ei saa muuta inimest, aga iseenda suhtumist küll. ja ma räägin isiklikust kogemusest. promise!!!
B) AGA, see ei tähenda et peaks laskma endale pähe istuda. Üks asi on võtta teist inimest sellisena nagu ta on, teine asi on respekteerida iseenda piire, millest üle ei lasta. See kuulus "sinu vabadus ei tohi piirata minu vabadust". Siis on iseenda suhtes aus ja õiglane öelda (välja öelda niisiis). Ja öelda enne, kui sada eelnevalt alla surutud kihti plahvatavad ja sa karjuma hakkad 🙂
Sageli ei juleta öelda, sest kardetakse, et mis ta must nüüd arvab või et ma pahandan teda või miskit muud stiilis, ma ei taha paha olla.
Aga kui sa ei reageeri, siis oled ju tohutult paha iseenda suhtes.
Ja nii ongi. Mina kannan oma vajaduste, oma tahtmiste ja suutmiste eest hoolt nii hästi kui suudan. Kui miski mulle ei meeldi, ei ole mitte minu asi seda alla neelata, vaid väljendan rahulolematust.
Olen enda vastu hea, kaitsen oma piire. Kui teistega kokkuleppele ei saa, lähen nende juurest ära.

Ja söön, palju tahan, aga rohkem ka mitte  =)

laupäev, 14. jaanuar 2017

Selleks on ka võrgustik hea: teise ideed ja vaatenurk

Ikka väsinud.
Eile olin aktiivne ka. Sest ma võin küll endale kinnitada, et aega on, aga mingil hetkel tuleb ikkagi soov asjad ära teha ning kui ma pole täiesti audis, lähen ja teen. Sest tahan!
Ning pärast olen nii väsinud, et ajaks nutma, aga olen nutmiseks ka liiga väsinud.

Vahetasin ühe sõbraga kirju ja ühes ütles ta asja, mida ma ei ole isegi püüdnud sõnastada - aga täpselt. Täpselt!

Ja mind ajab ilgelt närvi see joga, et inimene peab iseendas õnnelik olema ega tohi loota, et teised teda õnnelikuks teevad. Sest on tehtud mingi 75 aastat kestnud uuring meeste õnnelikkuse kohta ja jõutud lühidalt järeldusele, et mehi teevad õnnelikuks head ja südamlikud lähisuhted sh eriti lähisuhe partneriga. Ja kuna mehed on inimesed ja naised ka, siis ma arvan, et sama valemit võib kasutada ka naiste jaoks. 

Ma ei ole seda sõnastanud, aga just.
Nagu mis mõttes peaks iseendas õnnelik olema ja siis tulevad sinu juurde ka head suhted, kui head suhted on õnne jaoks olulised? Oma saba sööv madu veits pole v? See on jälle selline tavatõde, see iseendas õnnelik olemine, mille üle ma mõelnudki pole. Psühholoogid ütlevad, ju neil on õigus.

Et mul elus pole psühholoogidega midagi peale olnud hakata, nad pole mulle midagi (kahe erandiga, see "äkki läheb hästi?" oli avastus ning psühholoogi "no kui inimesed on sinu vastu kurjemad, siis selles väljendub vast usk, et nüüd võib, nüüd sa talud seda?") öelnud, mida juba teadnud poleks, jätsin arvestamata.
Rääkimata sellest, et mingeid uuringuid oleksin läbi mõelnud.
Vat seda ma mõtlengi tarkuse all - et on võime asju seostada, näha mõjureid, nähtusi, mis klapivad või ei klapi. Mina näen päris hästi neid mõjutajaid, aga mitte ka kõige paremini kõigist. Nagu siinkohalgi tõestub: ka mulle saavad ilmselged asjad üllatusena tulla.

Oh, olen pädev, panen lingi ka õnneuuringu lühikokkuvõttele. Pikalt oli samuti, ent kes seda ikka lugeda viitsib. Eesti keeles oli, aga ma ometi ei jaga Telegrami =) Peaksin siis tõestama hakkama, et eieieiei, SEE on päris uuring, noh!
See oli päris uuring. Pikaajaline sihandane.

Mao oma saba söömine läheb täpselt kokku minu iseseisvus vs võrgustik mõtiskeludega. Mitte iseseisvus ei tee õnnelikuks, sa ei saa üksi rõveda enesetunde inimesest rõõmsaks inimeseks, sest isolatsioon teistest ei tee kuidagi õnnelikumaks. Võrgustik teeb. Aga kui vaadata nii, et võrgustik saabki hakata vormuma, kui piisavalt iseseisev oled, head suhted tulevad, kui sa neid enam ei vaja, ongi purkis ja bambuses. Head lahendust polegi, sest iseendas õnnelik olemiseks peab puudega olema.
Inimene (kui on normaalne inimene) loomulikult ja looduslikult on karjaloom. Sotsiaalne. Mis tähendab, et kui tal karja pole, on ta hädas. Aga kui nüüd öelda talle, nii et ta usub (oo, ja mina uskusin!), et enne karja ei saa, kui omaette õnnelik oled, ongi jama käes. Õnnelikuks ei saa, aga kui õnnelik pole, neid asju ka ei tohiks saada, mis õnnelikuks teevad.
Jee.

Kurat. Kurat. Psühholoogid minu eesel ja perse! Ma ikka kuidagi arvasin, et nad teavad, lihtsalt mina olen erand. Aga sittagi.
Isegi teadus räägib ajuti teist keelt kui nende tavateooriad. Aga ei, ikka on vaja arvata, et tavateooriad on jagamist väärt! Mitte neid kahtluse alla panna ja täpsemalt uurida ja värki.

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Igapäev

Kuramuse rõve.
Kui ennast kokku võtan ja varud mobiliseerin, suudan päris palju. Aga kui siis taastun nagu praegu ja kogu organism kokku kukub, on väga õudne. Kõik valutab, liigun pisikeste sammudega, vahepeal lihtsalt seistes, seinast kinni hoides, ning ei jaksa üldse midagi. Ja seda just taastumiseks aega andes. Kolmandal-neljandal päeval saabub see täielik jõuetus ning nõrkus, näen 3x halvemini, liigutan paremat kätt täiesti mööda eesmärgist - sest siis on varuakud täis, asi lülitub peageneraatori peale ümber ja see on täiesti tühi!

Rõ-ve!

Kusjuures, kui elu nõuab, suudan end jälle kokku võtta, varuakude peal toimida ja vajaliku ära teha. Olen ka enda suhtes kuritegelikult varmas seda tegema. Mähhhhh.
Tubli? LOLLLLL!!!!
Kahtlustan isegi, et tubli ja loll on natuke kattuvad mõisted. S.t. loomulikult saab inimene olla täiesti mittetubli ja ikka loll. Aga tubli ja tark?! Kui ta on eredalt tark, ta ju ei olekski tubli, vaid naudiks elu ning ei rühmaks end mingigi naudingu saamiseks siniseks näost?!?!?! Tark inimene ei saa tubli olla, ta on õnnelik ning tasakaalus ilma, et peaks muudkui pingutama! Isegi kui teab natuke vähem kui mõni tubli, see ei olegi talle oluline elus.
Miska targaks saamiseks tubli olemine näib veel eriti koomiline.
Mille eest inimestele koolis hindeid pannaksegi?
Väike vihje, kui keegi seda vajama peaks: tarkust mõõta on keeruline. Tublidust koos eeldusega, inimene pole päris idioot, oluliselt lihtsam.

Ei, ei hakka kohe üritama ümber muuta põlvkondade kaupa inimestele pähejäänud ning nende arust usutavat väidet, et kool teeb targaks.
Võtame rahulikult. Kõigepealt kaitsen oma lõputöö ära, siis vaatan edasi. Ei hakka kohe tubli olema!

Kuigi see lapseasi ikka kummitab. Nii keeruline! Ma küsisin neilt ära, kes mu lemmikud on + üks on vahepeal naisele läinud, talt ei hakanud küsimagi. Nüüd on üleval ja küsimata kandidaadid, kellel mõni oluline puudus: kas on nad homod või juba väikese lapse isad, lihtsalt lahku läinud, või jube noored vms. Kõhklen. Kõhklen. Kõhklen veel.
Ei, nad kõik on toredad inimesed, aga sedasi on miljon raskust, mida muidu poleks. Mis ma pean tõesti kohtinguportaalidesse pöörduma või?! Aga ...

Kurat.
Mulle meeldiks, kui mu lapseisa mulle ikka meeldiks ka!
Mitte et elukogemus poleks näidanud, et mulle meeldib laps ikka, isegi kui tema isa enam mitte. Aga kuidagi halb algus oleks, kui too isa mulle ennegi ei meeldiks! Ja ma nüüd na mugavaks läinud, tahaks võimalusel väikest isapoolset majanduslikku toetustki.

Aga selle kõigega tegelen PEALE kaitsmist. Enne puhkan enda välja. On küll raske, iga pealetuleva kohustuse (mul, teate, on juba mõned lapsed, neil omakorda vajadused) korral tahaks kohe kõik ära teha, isegi kui hirmsat kiiret pole. No et oleks tehtud.
Teadlikult pean endale meenutama, et aega on selle kiire asjaga. Aega on. ON!
Praegu ma ei jaksa isegi kõva häälega rääkida. Kamandasin oma poega väga vaiksel häälel elutoa põrandat tühjaks tegema, et seal tolmu imeda saaksin. Ta muide kuulab mind üsna hästi, sellise jõuetu poolsosistava häälega veel eriti. Aga kuidas ma ei jaksa, on natuke koomiline ja natuke traagiline ikkagi.

Vahel mõtlen, et võiksin vbla oma elust raamatu saada. Aga kohe jookseb vastu see, et jube ebausutav lugu. Päris elu? Äh, see, et miski on päriselt juhtunud, on halvim põhjus sellest kirjutada, nagu ütles John Irving. Kõik on päriselt juhtunud!
Ja minu elu ei ole usutav.
Tavaliselt olen sellega väga rahul, tundun endale natuke suuremana kui elu, hea hiilgav on olla. Aga vahel - näiteks praegu - on üksildane tunne. Keegi, ka need inimesed, keda pean suht targaks, ei näe maailma nagu mina. Lihtsalt ei mõika mõnesid asju, mis mulle enesestmõistetavad. Peavad headeks raamatuid, mis minu arust lausa karjuvad näkku, kui asjatundmatu ja ülejalalaskev autor on. Vaatavad maailma teise nuka alt.
Lihtsama ja kogenematuma nuka.

Natuke on seepärast ka raske leida lapseisa, kes mulle meeldiks. Kes on minu moodi, on nagu mina, aint veidi lollim. Kes on teistsugused, kipuvad olema liiga teistsugused. Ja kui ei ole, on neil mõni muu suur puudus.
Kes on naisel, jätan üldse arvestusest välja, sest monogaamiast rahulikult kõrvale käivad mehed oleks mulle endale vastikud. Isegi kui neil on vaba suhe ja naine käib samamoodi kõrvale - LAPS on midagi muud kui lihtsalt seks. Kui tehtaks ta naise eest salaja, oleks vastik, kui peetaks naisega nõu ja too oleks päri, oleks tegu juba nii haruldase juhtumiga, et phmt samasugune lotovõit nagu mu ellujäämine all rongi tuleks teist korda veel.
Mis pole väga - tõenäoline.
Juba praeguse vedamisega ei anna minu elust lihtsalt raamatut kirjutada, sest justkui liiga hästi läheb. Kõik päris päris õudne ja valus on möödas ja isegi kui kurdan, kuidas väsimus on rõve, pole see midagi võrreldes nende asjadega, mis päriselt rõvedad olid.
Ilged.
Rõlged.

Nüüd on kõik lihtne - ja mul vähe kannatust nende jaoks, kellele pole või on lihtsad teised asjad. Hea ja halb kuidagi teistpidi kui mul näiteks. Ei, minu poolest olgu neil teistmoodi, mulle ei ole huvitav ega vajalik kedagi ümber veenda. Lihtsalt mind on võimalik teistmoodi arvama panna ainult väga heade argumentidega. Kui neid kohe ei tule, kaotan huvi. Halvad argumendid ei ole midagi, mida viitsiksin isegi ümber lükata, ma lihtsalt ei hooli neist piisavalt.

Enamik inimesi nende inimlike murede ja rõõmudega on mulle lihtsalt igavad. Kardavad midagi, koguvad millekski raha, sisustavad. Neile on oluline, mis värvi on taldrikud või voodipesu või otsivad parima hinnaga kiiremat arvutit, reisimuljed, autorehvid ja hinded  - no mind ei huvita!
Huvitavad ainult päris asjad. Mis toimub hinges.
Igapäev on mõttetu mudru. Seega olen alati hädas, kui minu käest küsitakse näiteks, mida ma päevad otsa teen. Nagu - mida?! Aega üle küll ei ole, kui seda mõtlete? Mida ma veel võiksin öelda? Mingi - rääkida, kuidas poes käin, nõusid pesen, pojaga õpin, jooksen, treenin, kirjutan? Igav ju!
Eile näiteks näitasin Poeglapsele, kuidas, ja panime siis koos töövihikute ja õpikute teistele osadele paberid ümber. Sinine paber on.
Maru põnev.

Kehalised lood on huvitavamad, sest keha ja hing on suht sarnased minu teoorias (vaim tuleb lisaks ning siis keha ja vaim mõjutavad üksteist, ning nende koosmõjust vormub midagi hingetaolist tegelt). Sellest, kuidas selg valutab, olen nõus pikemalt kuulama ja rääkima kui reisimuljetest näiteks. Mis paneb mõtlema, sest reisimuljed on vaimu teema ja vaim ju mõjutab ka hinge? Miks nad siis mulle nii kohutavalt igavad on?
Vbla seepärast, et muljetamine mitte ei mõjuta hinge, vaid hing on muljete korjamisel juba olemas ja tööriist?
Mittemõjutatav jubin pole mulle huvitav. Kui räägitakse mõne vana naise või lapse või sooliselt ihaldatava isiku kaunistest silmadest, on muljed huvitavad. See hing on mulle põnev, muutuv, tundev, elus. Aga kui jutt käib toidust, tornidest ja treppidest, on hing nii igav (või seda lihtsalt ei näidata mulle), et kui ma oleks siga, oleks rääkija seatüütamises kõrgem klass ning ma sureks igavusse väga ruttu.

Et igapäevaasjad huvitavad mind niivõrd, kui palju nad kellegi hinge mõjutavad. Aga lihtsalt et oli sedasi, vaatasime hiina müüri ja see oli suur - iiiiiigav.

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Haigusemõjud

Juba mitmendat päeva on unenägudest meeles rohkem kui vaid killukesed tunnet.
Ilmselt asi selles, et olen haige ja palavikuga elavad unenäod mu peas eredamalt ja tugevamalt, ent ikkagi lahe.
Teemad on ka mõnusad: näiteks nägin varem hästi palju oma Karksi kodu unes. Nagu häääääääääästi palju ja need olid sellised närvilised uned pea alati. Ilmajäämise ja märkamatuna püsimise omad.
Nüüd pole juba kaua näinud, ent mõne päeva eest jälle. Mul oli see maja oma omanduses, aga tuli kuskile teise kohta viia. Me sõitsime mööda jõge sellega ning üritasin teda paigutada ühe kiriku varemetega (meenutas väga Tartu Toomkirikut) kokku sulama ja suht tuli välja ka. Maja üha kasvas selle sobitamisega, võlvkaared ja puha, ning olin üpris rahul.

Praegu nägin unes, kuidas üritasin koos nelja jaapanlasega kuskil Jaapani raudteejaamas koha peal valmistatavate küpsiste müügikohta teha. Tohutult erinevaid jamasid, vähemalt kaks korda ütles üks jaapanlane mulle, et ah, ostame kala ja riisi ja kuradile, teeme seda. Aga niipea, kui me testiks küpsiseid müüsime, olid sabad leti ees ja ma jonnakalt ajasin küpsiseasja edasi.

Seda und, kuidas ütlesin oma (tegelikult surnud) vanaemale tõtt näkku, armastasin samuti. Tunne oli täpselt nagu päriselus: ei karda midagi, mind on võimatu haavata!
On nii kahju kogu sellest ajast, kui olin kurb haavatav ühik, kes püüdis sobituda ja ei suutnud. Nagu ... miks, miks ma ei näinud, et viga ei pruugi olla minus?! Miks ma ei taibanud torm olla juba palju varem?!
Kuigi vanaema puhul suht mõistsin, et tema näeb vildakalt =) Mida ma aga ei mõistnud, oli, et isegi kui ta õigesti näinuks, ei olnud minu asi ta heakskiitu ära teenida. Talle ei meeldi? Tema probleem, mitte minu oma.

Ainus asi, milles tõesti teistele tuginesin, oli raha. Ja mul oli tunne, et kui keegi mind natukenegi rahaliselt toetab (muide, too vanaema ei teinud seda), ongi tal õigus minu väärtust määrata. Et phmt on nad nagu mu ülemused ja nende otsus paikapanev.
Alles nüüd on mul see ka kama. Ütlesin boonusisale, kes üritas panna mind end süüdi tundma riigilt laekuva lastetoetuse pärast, et kui mu tütrel oleks muidu vähegi jama, ma ju toetaks. Aga kui tal ei ole, kui tema tuntavalt ei võidaks, too boonusisa tuntavalt ei võidaks, mu ema tuntavalt ei võidaks, ainult mina kaotaks, mis krdi MÕTE sel poole lastetoetuse neile äraandmisel siis on?!
Ning samas - sellist ideed ei oleks mulle pähe tulnud varem. Kes vähegi mind rahaliselt toetas (ma elan boonusisa korteris ja ta maksab enamiku arveid jätkuvalt), oli must üle ja tema arvamus luges maailmapalju. Alati püüdsin teha nii, et neil hea oleks.

Ja siis olin IKKA isekas, kui end tapsin. Nagu - ma ei saa aru. Tegin end teiste järgi niivõrd ümber, kui suutsin. Ei näinud muud väljapääsu sest ootuste puntrast, kuhu end mässinud olin, kui surra - ja IKKA olin isekas paljude meelest?
Siiamaani panen seda mõtet pahaks.
Mu probleem oli täpselt vastupidine. Rebisin end maailma meeleheaks tükkideks, väikesteks valusateks ribadeks, endale armu andmata. Ja maailm - maailmal ei saanud küll.
Muuhulgas pidas mind järjekindlalt, ka kõige hullemas seisus olevana, isekaks.
Hah!

Aga kõik need sujuvalt rõõmsate unenägude järel tulnud sünged mõtted ja eelmise postituse armastusekriisi mu elus saab panna selle arvele, et haige. Niigi pidasin kaua ja hästi vastu, tühine 37.2 on väike tasu selle eest maksta.
Homme on jälle uus päev, mil ma mitte kuradi midagi (peale selle ja selle ja selle) ei tee ning rahus haige olen. Jee mina!