reede, 14. detsember 2018

Sita mobiilikaameraga tehtud udune pilt Totorost

Aga ikka parem, kui ei midagi, eks?

Poeglaps pildistas, sest koera päriolukodu-inimesed
tahtsid tunnistust saada, kas ja kuidas Totorol hästi läheb

See punane värk all paremas nurgas on sohvapadjakate, millega tirimismängu mängime. Poroloonist padi ise on ammu tükkidena prügisse lahkunud. Praegu üritatakse mõõduka eduga teha tükkideks mu voodit ja kõiki meie puust toole. Tähendab, kõvast plastikust tooli ka, aga see ei alistu, võid närida või mitte närida, tooli üldse ei huvita.

Ei, ma ei ole eriti häiritud mööbli äranärimisest - ILU ja KORD ei ole küll miski, mida meie kodus väga leida oleks. kuni asjad on funktsionaalsed, täidavad oma funktsioonid ära, oleks järgmine asi, millest ma hooliksin, seinte värv - aga kuna head värvi on ainult esik, on kõik äranärimised ja äratäkkimised mulle täiesti ükskõik. Kuni neiu koer toolil või laual jalga või voodil põhja alt ära ei näri, on kõik kena.
Kuigi mind segab, kui põrandal kätekõverdusi tehes peopessa pinnu saan. Tundub maailma julmusena ja tunnistusena, et MISKI EI ÕNNESTU, KÕIK LÄHEB HALVASTI.

Välja arvatud, et Varrak sai mu raamatu jaoks Kulkalt toetuse ka kätte, raamat tuleb ja mis ma selle ilmudes olen veel mingi protsendi võrra rohkem kirjanik vä?
Ei ole rohkem, ma juba olengi ju?
Ma ilmselt ei usu, ei hakkagi uskuma.
Ei tundu nagu päris asi. Kirjanikud on inimesed nagu Heljo Mänd ja Leelo Tungal ja võibolla ka Indrek Hirv. Aga mina? Mina olen ju ... mina.
Mitte mingi ... ikoon.

Kuigi "Valikuid" arvustati "Loomingus" (novembri omas) ka. Aga linki ei tule, sest "Looming" sellest numbrist pakub netislugemiseks üldse ainult nelja teksti ja see minu raamatust rääkiv ei ole muidugi üks neist.
Jooksin täna raamatukokku ja lugesin läbi, seepärast mainin. Midagi väga uut ei öeldud, MUIDUGI on Omara klassikaline karm detektiiv, ainult juhuslikult seekord naissoost, ja maailm on avanenud praost sissepiilumise jagu, mitte lahtijutustatud.
Aga mulle meeldib eriti, et "Reaktoris" vatti ja sõimata saanud keel, Mngoate murde- ja inglise segu, Valner Valme meelest imeline on =)
(Mu enda meelest ka ei ole üldse rahulolematuse kohtki, et ma midagi HUVITAVAT olen teinud. See on ju HEA asi, et kõik pole nagu kõigil???)

Kuidagi märkamatult on läinud sedasi, et päevas viie asja tegemise asemel teen umbes 8. PLUSS need asjad, mida ma eraldi tegevusteks ei nimeta nagu koeraga möllamised, õueskäimised, söötmised jms, nõudepesu, asjade kappidesse panek, paberraamatu lugemine, trenn ...
Ega see mulle hea ole. Üle jõu tegemine. 
Üritan küll teha ainult neid asju, mis meeldivad (kõikvõimalikud pagaritööd on mu lemmikud näiteks, piparkoogitainas ja jõulukook, martsipan kuuma aprikoosimoosiga peale kleebitud ja glasuur üle kõige valatud), aga ikka on vaja pakendid ka veel pakendikonteinerisse viia ja läätsi keeta ja poes käia ja ...

Kirjutanud ei ole 3 nädalat. Sinna tõmbasin ise piiri ette, et kui ma olen nii väsinud, et niutsun häälega päevast päeva, vähemalt selle võin tegemata jätta. Mängida Civilizationit ja lugeda internetti läbi ja üldse mitte üritada sotti saada loost, mis pooleli ja millele oleks vaja mingit lõppu hakata leiutama vaikselt.
Las ta olla. Kord tuleb eluisu tagasi, seni ootab mind. Ei kao kuhugi.

kolmapäev, 12. detsember 2018

Väga lühidalt

Mul pole midagi müüd (muud nüüd) öelda, kui et konsulteerisin kirja teel psühhiaatriga, tõstsin antidepressantide annust ja juba teisel päeval hakkas tunda olema.
Üleni nõrkvasinud, aga ei vihka midagi ega kedagi, eriti mitte ennast.
Nüüd magan möödunud nädalaid järele. Ja kui ei maga, loen internetti läbi või olen koeraga, kes näris mu voodi niimoodi ära, et sees magasin ja alles tunde hiljem avastasin pinnuhunniku, õues.

pühapäev, 9. detsember 2018

Endauurimise hobi ikka

Ega ei ole kerge.

Kunagi Rents imestas, et kuidas inimene jaksab nii kaua ühest asjast jahuda kui mina Rongist, normaalsetel inimestel tuleb peale Madonna uus plaat ja nähtud film või midagi, ja ma ei osanud midagi öelda peale rõhutamise, et ärasuremine ei ole päris nagu eksamil läbikukkumine, see on natuke suurem asi.
Aga no üldiselt ongi nii, et kui miski mind ikka mõjutab, ma ei räägi nädal hiljem juba uutest asjadest - kui mõjutab, siis on ka aasta hiljem väga tugevalt meeles, ja nädal hiljem, kaks nädalat hiljem, kolm nädalat hiljem ikka on väga tunda veel. Kui ma enam sõnades meelde ei tuleta(nud), siis seepärast, et püüan püüdsin olla normaalne.

Noh, ja nüüd oli mul see ema mehega jama ja kuigi ma söön jälle ja enam-vähem ka magan (kaks kahetunnist ööd, kuuetunnine ja üheksatunnine otsa, nüüd üheksa umbes venitabki välja, kuigi uni läheb lambist ära), see ei ole unustatud asi. On ikka veel intensiivselt siin ja kohal - ja ma mõtlen, et vbla see on ka natuke, miks ma lahkuminekutest (s.t. teise initsiatiivil) üle ei kipu saama. Et mul ei lähe üle MISKI. Mida tugevam emotsioon, seda kauem kestab.
Siiamaani mäletan hellalt ja vaikse vaimustusvärinaga (s.t. siiamaani värisen, kui meenutan) 2014 Kõmmkärajaid.
See oli imeline. Jah, ma varsti tapsin end, aga see oli IMELINE.
Et kui asi mind mõjutab, see on mulle TOHUTULT võimas.

Sellega seoses: mina vist olengi see väga tundlik. (Vt pilti näiteks.)
Liiga hästi klapib =/
Aga mida pildil kirjas pole: ma mäletan. Ma mäletan 2 aasta eest öeldut, 20 aasta eest öeldut, 30 aasta eest öeldut. Ma mäletan oma öeldut, ma mäletan mulle öeldut (eriti solvanguid muidugi - ka tahtmatuid).
Seda seepärast, et kui ma tajun ebakõla, mulle jääb asi ajju kui "oot, see pole mulle veel selge".
Mõnikord on otseselt kurb seepärast - mul oli üks klassivend, kes mulle NÜÜD on nii ilusti öelnud ja kellega me võiks otseselt hästi läbi saada - aga ta oli umbes 10, kui lehvitas põrandakaltsu klassis, sõnadega "See on mõne plika püksist võetud" - ja see oli päris räme tumehall kalts, mina olin selleks ajaks arvatavasti ainus menstrueeriv tüdruk oma klassis ja iga krdi kord, kui ma teda näen reaalis või netis, tuleb meelde.
Sest see haavas mind.
Mis siis, et tema ilmselt ei teadnud, et ma olen otseselt puudutatud.
Ma olin.
Pole selge mu ajus = no et kas ta teadis? Kas talle on menstrueeriv tüdruk vastik? Kas mentsrueeriv tüdruk on a priori vastik? Kõigile? Kuidas paremini varjata, et ma olen sihuke vastik?
Kuskil vanuses 9 (mul algasid päevad vara) kuni 13 oleks olnud minu soov kuldkalale võtta menstruatsioonid ära. Et mul kunagi ei tuleks enam ühtegi. Valus, muudab mu vastikuks, veri lekib kõikjale (mul olid ka väga vererohked)  ja varjata on üsna raske, kui sul on korraga plekid isegi pealisriietel ja samas oled valust kahvatu.
Raseduse ja sünnitusega läks normaalsemaks. See oli esimese raseduse kaheldamatu tulu mu kehale koos peenikeseks muutunud pahkluude (oluliselt raskem keha, mida jalalihased liigutama pidid) ning püramiidjatest rinnakujulisteks muutunud rindadega.

Nojah, see selleks. Tegelikult hakkasin ikkagi kirjutama sellest, et mul on ikka veel sitt, kuigi natuke vähem.
Ja et ma ei tea, kas see on normaalne, aga see lihtsalt ON nii, noh.
Päris hirmus on leida, et Teised Inimesed on nii teistsugused, neid ei mõjuta miski nii hullusti. Aga ma loen jälle "Seltsimees last" ja vähemalt sealt tundub, et Leelo Tungal on samalaadse meelelaadiga. Valmis korjama kõik süü enda peale ja püüab olla "hea laps" - aga no ei tule välja, tee mis sa teed.

neljapäev, 6. detsember 2018

Noh, jälle targem enda osas

Mu ema mees kirjutas eile mulle päev otsa (millele ma vastasin ka, ega ta monoloogi pidanud) ja selle tulemuseks oli toores enesetapumeeleolu mu sees.
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.

Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).

Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!

Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.

Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!

Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?

Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.

Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.

Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?