Suhtlemise voorusi

Kui kõik on halvasti, tunned, et oled madal, rumal ja tühine inimene ning su eksistents näib üleüldse mõttetu, on aeg-ajalt abi teiste inimestega kohtumisest. Võib minna näiteks nädalavahetuseks külla vms.
Hiljemalt teisel-kolmandal päeval muutub suhtlemise käigus ilmseks, et teised on omadega sama puntras kui sina, ja noh.
Ma oskan ka tusane, nõme ja haige olles siiski teha häid piparkooke ja naerda.
Mis on natukene lunastavad kvaliteedid ja siis polegi enam niiiiii nõme olla.

Muuseas jäi Poeglaps haigeks ja olen veetnud lõbusa päeva lastehaigla ooteruumides tema lakkamatu köhimise ja taltsutamatult rõõmsa meeleolu seltsis.

Ahv

Normaalsetel inimestel on reede, aga mina teen kursusetööprojekti.

PõhiMÕTTELISELT on see kõik mu oma süü, sest regluaarse oivalisuse asemel olin sel teemal nõme prokrast septembrist saati. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi see mingi nähtava kasutegurita tundide kaupa ebasobivates artiklites kaevamine - ja siis on vahele vaja teha selliseid agressiivseid kõrge intensiivsusega, aga lühikesi treeningpause või süüa magusat, et mitte süüvida liiga sügavale mõtetesse: "Kõik on värdjad! Või vähemalt kõik, kes pole kirjutanud mulle mõnusat õigel teemal kirjandust ette ja seda tasuta netti üles pannud. Ja lisaks kõik, kes tahavad, et ma süüa teeks, koristaks, muid kokkuleppeid täidaks ja kassitoitu ostaks!"
(Jah, ka mu kass on värdjas selle definitsiooni järgi.)

Mingil haiglasel moel ma ka naudin seda hullust, kaasa arvatud peas plahvatanud sarkastilist negatiivsuspuhangut ja tuleviku tundmatust õudusest kõrgenenud üldist erutuvustaset. On tunne, nagu oleksin koomiksi või ameerika telesarja tegelane, ühekülgne, ent see-eest väga selgepiirilise karakteriga. Keppi, keeksi ja küünarnukkidega trollis trügida, mida enamat peakski elult tahtma?

Olla ületöötanud tige sapine moor on siiski oluliselt lahedam kui olla see ahv, pean tõdema.

Eluaeg, oo kallis-kaunis!

Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse  seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.

See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).

Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.

Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.

On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...

Head ajad III

Käisin burleski vaatamas. Link kohale on ka, aga leht ei ole nii lustakas, kui asi ise oli.
Täiega hea pidu. Inimesed võtsid end riidest lahti ja tantsisid ja sealjuures nautisid oma tegevust ja edevust üleni ja ausõna, sellist kogemust nagu sealne aftekas, pole mul varem olnudki.
Tants ja kehv vahuvein ja neli naist, kes üksteist spontaanselt riietest lahti koorivad, sealjuures teatraalset dom/sub pantomiimi tehes.
+ kokteilikleidid ja ülikonnad ja sulgboad jms.

Nüüd on natuke... dekadentlik pohmelus lausa.
Hea enesetunne, selline rauge ja nõrk ja pehme (peavalu läks ära, jee).
Ja et elu on hea, otsustasin ette lugeda mõned asjad, ilma milleta ta veel parem oleks, sest ega kogu aeg ei saa ka positiivne olla.


* Trennihaid, kes kuuldes seni spordivaenulikku inimest rõõmsalt kilkamas "leidsin üleni mõnusa koduse treegingprogrammi, otsustasin hakata üle päeva 15 minutit treenima nüüd" peavad vajalikuks mainida, et jajah, selles programmis on head harjutused, tee neid iga päev tund aega ja siis me räägime.
Võtad teiselt inimeselt trennirõõmu ja -huvi ainult selleks, et korraks avalikult teatada, et oled rämedalt palju sportlikum kui see seni (ja nüüd ilmselt ka lähitulevikus) üldse mitte treeninu?
Tõesti, täiega hea tehing! Maailm sai kohe palju halvem ainult ühe lause abil!

* Õpetajad, õppealajuhatajad ja õppejõud, kes hariduse andmise asemel keskenduvad sellele, et õppuritele pinda käia. ("Sul paistab rinnahoidja pael välja särgikaelusest ja see segab meesõpetajaid, vaata ikka ka, kuidas sa riides käid" ja vormistamisreeglite kallal tänitamise abil iga vähegi ärksama uurijavaimuga õpilase tümakstampimine ja "Nii nõrkade kõhulihastega ei saa sa küll ühtegi last sünnitatud" ja "Ma olen 27 aastat seda ainet andnud, aga nii rumalat last pole ma veel kohanud!" [mille järel pannakse hindeks 5-. Mida?!] ja nii edasi lademes näiteid.)
Lausa hämmastav, kui väikeste asjadega on võimalik tappa inimeses igasugune huvi midagi paremini teha!

Meesõpetajaid häiriva rinnahoidjapaelaga rõivastus nägi välja umbes selline. Ainult et kõik esemed olid musta värvi ja miski ei narmendanud. Varrukad olid ka alla tõmmatud. Õppur 16 aastat vana.

* Lastetute inimeste nõudlik kriitika laste ja lastevanemate pihta.
See on lihtsalt alati ebapädev. Vbla 1 kord tuhandest on pädev ka, aga isiklik kogemus ütleb küll, et alati, alati, ALATI on ebapädev.
Isegi kui mingi negatiivsuse tähelepanek lastetult tuleb õige, on idee, kuidas seda parandada või kuidas seda vältida oleks saanud, alati vale.
Õnnetuseks ei saa lastetud ise sellest aru ja jagavad kriitikat, mille valusust ja valedust aduvad nad alles siis, kui (või juhul kui) neil endal paar last käes on.
Ja sinna polegi midagi teha. Pime inimene ei saa anda värvusõpetust, aga lastetuna ei saa mõned ju aru, et on juhtumisi pimedad ses asjas ega saagi teada, mis värk käib.


Aga ega rohkem midagi ei meenugi praegu. Saaks need kolm asja maailmast maha, oleks kohe palju vahukooresem ja mandariinisem see ilmaelu.

Sest tegelikult on elu ju hea - kui sa parasjagu nt marsid kuskil külmal teel ja mõtled, et krt, oleks ilm 7 kraadi soojem, polekski millegi üle väga kurta, siis tegelikult võid võtta asja ka nii, et huh, oleks ilm 7 kraadi külmem, oleks veel palju hullem, ja tegelt ongi juba jumalast lahe.
Hea, et see veel niigi läits, on ju?!