Mahedalt kui siid

Estcon oli.

Et ma olen üsna vähe käinud (neljas aasta siis seekord), ei ole ma päris kindel, kas mu üldistus pädeb, aga  jäi sisse säärane tunne, et üritus 2014 oli selline hästi tüüpiline, natuke lõdvavõitu Estcon, mis juba ootab järgmise aasta kolimist ja sellega koos loodetavat uut hingamist ning ürituse juurde naasvate ulmehuviliste suuri masse.
Et meeldiv oli küll, aga sellisel raugel moel, nagu nädalalõpp metsas ilusa järve ääres ikka meeldiv on. Spetsiifilist kirjandus- ja kultuurielevust jagus Stalkerite jagamisse (hääletasin usinasti ja kuigi mitte ükski minu absoluutlemmik esikohta ei korjanud, olen tulemustega üldjoontes - ja kohati lausa väga - rahul) ning ulmejututöötuppa.
Aasta elamusteks sattusid olema ent hoopis koerad, kes olid dekoratiivsed ja isikupärased ja igal pool kogu aeg.

Pildi tegi Kilpkonn. Ei, tõsiselt!

+ äike ja vihm.

See oli parim. Absoluutselt parim. Pa-rim!!
Lisaks võib öelda, et Kilpkonn tegi palju toredaid pilte.

Olid küll ettekanded, aga pigem sellises vabas vormis, arutlevad ja mitte niivõrd uut infot jagavad kui ettekandja isiklikku arvamust ohtranäiteliselt kokku võtvad. Ühtlasi, kui külalise tund välja arvata, tulid ettekanded puha inimestelt, kes ikka Estconil ettekandeid peavad (mul on väga kahju, et viimasel hetkel selgusid ühel ajal olema ulmekirjutamise töötuba ja Sashi loeng "Kaaluprobleemidest ulmes", see viimane võis kirjelduste põhjal olla ürituse parim esinemine, aga jäi mul kuulmata), kuna kaks välisesinejat jätsid ette hoiatamata tulemata. (Mismõttes sa teed siukest asja, et oled esineja ning lihtsalt jätad tulemata?!?!?! Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii saama, et lubad ja siis isegi ei anna teada, et kavatsed üle lasta!!)

See välisesineja, kes tuli, nimelt Nikolai Karajev, tundus olevat imetore inimene, aga ma sain tast ja tema tegevusest kirjaniku, tõlkija ja eriti kriitikuna tunniajase esinemise kiuste vähem teada, kui tahtnuks. Seda isegi hoolimata sellest, et jõlkusin temaga kaasa piisavalt, jätmaks Ulmegurule (kes on mind palju kordi näinud enne) muljet, et olen esmakordselt Estconil viibiv ja seni kõigile tundmatu Karajevi naine, sest nojah. Ma väga vinge vestluse vedaja paraku ei ole ja kui ma eraldi ette ei mõtle ning soovitatavalt kirja ka ei pane, tulevad head küsimused pähe alles oma kodu turvalises süleluses jälle.
Phmt jäi asi seisu, et "sellest inimesest tahaks rohkem teada".

Pildi tegi.... Kilpkonn.

Seoses Ulmeguru avaldusega minu võõrapärasuse kohta (ja sellega, et ka Veiko Belials ei tundnud mind ära) tuleb tõdeda, et ma olen vist tõesti isegi möödunud aastaga võrreldes natuke alla võtnud. Eriti kuna sihandane veidi kahtlase väärtusega kompliment tuli samuti: "See et sa oled sedasi natuke kõhnemaks läinud, sobib su kehale väga hästi. Aga nägu on läinud kurjemaks kuidagi."
Ise nagu ei märkagi, v.a. et riided on vähem ümber ja vajan uusi bikiine hädasti.

Aga vbla on asi ka juustes. Neid on natuke vähem ja üks tuttav tütarlaps põrnitses mind natuke aega kahtlustavalt.
Tuttav tütarlaps: "Miks sa juuksed ära lõikasid?"
Mina: "Mmm... no seepärast, et tahtsin."
Tuttav tütarlaps: "Aga miks?"
Mõttepaus. Tõesti, miks tahab inimene juuksed ära lõigata? Tuli mõte, et tahaks, ja miski ei takistanud? Tore on ju teha seda, milleks tuju tuleb?
Aga ma ei jõudnud seda vastust veel sõnastama hakatagi, sest tuttav tütarlaps võttis teema juba kokku ära: "Sulle sobisid pikad juuksed."

Tagasi Estconi juurde: programm oli vast koostatud selline natuke pehmem kui eelmisel aastal, aga kuna kaks olulist esinejat jäid tulemata, tundus veidi vedelapoolne. Mis ei ole sel tasemel veel kuradist, aga enam pehmemaks ei saa vormi lasta, kui asi üldse ulmeüritus ja mitte niisama läbu tahab olla.
Rahvast oli natuke vähem kui mõnel eelmisel aastal, eriti uusi inimesi, ja raamatujuttu vähemalt mulle jagus kah vähem. Või siis oli asi selles, et tavalisest rohkem oli venekeelseid raamatuid puudutavaid jutte, aga ma ju ei loe vene keelt. Hea, kui saan "grof" ja "davlenije" öeldud. Miska need vestlused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest jälle välja ja mul oli tunne, et kaasa pole kuskil rääkida.

Pildi tegi Jaile.

Laupäeva hommikusse pakkus toredat vaheldust R., kes lõikas noaga näppu ja minestas seepeale ära. Sain end kohe kasuliku ja tähtsana tunda, kuigi mu ainsad reaalsed tulufaktorid olukorda olid asept ja võime mitte hirmuda ning võtta asja lõbusalt. Siiski: ka need on tegelikult arvestatavad kasutegurid.
+ natuke jooksis ta ju verd ka.
See on ikka tore ju, verest ei ole mul veel kõrini saanud üldse =)

Siis olid lauamängud, mis on ikka toredad, ja joomine, mis on hobi, millele ma väga ei saa pühenduda, sest ma jään magama lihtsalt, ja lobisemine, mida ma oleksin võinud ja tahtnud arendada Päris Vestlusteks, aga kui olin paarile inimesele peale käinud ja nad ei (osanud? tahtnud? taibanud?) vedu võtta, sai mul jaks otsa ja selle asemel mängisin veel natuke lauamänge ja sõin tomatit ning vardas küpsetatud põssast järele jäänud kamarat.

Aa, õige küll: lisaks koertele oli meil üritusel ju ka siga!

Ka selle pildi tegi Kilpkonn

Süüa sai hästi, voodis magada on imeliselt hea (iga larpar teab, mis kvalifitseerub mugavustega ööbimiseks, ja soe vesi, dušš, sirgete seintega üsna tolmuvaba tuba, puhtad linad ja madrats, mida sa ise ei pea seljas kohale vedama, annavad kokku kõik olulised mugavused maailmas) ja äikesehood andsid ka põnevuse ja lõbususe osas päris tubli tulemuse.
Joosta sai, ujuda sai, pesta sai, magada sai... No mida sa veel tahad?!

Ainult et tegelikult näidati mulle pühapäeva õhtul veel Monty Pythonit ka otsa, mis muutis kõik kaks korda paremaks, oli täiesti närimata kont ja elu on ilus.

Pole midagi ebanormaalsemat kui normaalsus

Tuleb nädalavahetus.
Mul on selleks plaanid.
Plaanideks on kõik asjad koos ja pakitud, kõik tänaseks valmis olema pidavad tööd on tehtud ja ära saadetud, arvel on piisavalt raha, et osta pileteid, süüa ja jääb ülegi, ning esmaspäeval peaks tulema uus palk eile ära saadetud töö eest.
Korterist viisin kõik erinevad prügid nende erinevatesse ladustamiskohtadesse laiali, isegi kompostiämbri, mis oli ainult komveerand-täis, viisin kompostihunnikuse tühjaks ja pesin puhtaks - kell 6:20 hommikul, sest äädikaärbsed ei pea saama seal elada lihtsalt niisama ja omaette, kuni mina ära olen. Oma toa võtsin tolmuimejaga üle, köögi pühkisin harjaga, nõud pesin puhtaks, pesukorv on ka peaaegu tühjaks pestud. Ainult lastetuba on selline, et sinna hea meelega sisse ei astu.
Lastele, muuseas, on minu äraolekuks silmapealhoidja leitud, nende kohver samuti maaleminekuks kokku pakitud (kell 6:50 hommikul) ja koju Tütarlapse lauale on jäetud nimekiri asjadest, mida nad peavad tegema peale ärkamist ja enne nutiseadmetesse sukeldumist (muuhulgas oma tuba koristama).
Nädalavahetuse järel tuleb mul kaks töövaba nädalat (mitte puhkus, mul on lihtsalt paindlik graafik) ja siis kohe palju tööd (mis tähendab palju palka ja üldse mitte nälga suremist augusti lõpus, jee).

Tähendab, ongi kõik olmeline hästi.
Nädalavahetuseks on kõik valmis ja kokku lepitud, telefon ei ole koju ununenud, jalad ei ole alt ära kukkunud ja kui see saabuv üritus möödas on, saan kaks nädalat jooksmas käia ja romaani kirjutada ja sellega kõik mu kohustused piirduvadki.
Ülejäänud aja ujun, laisklen, magan ja sülitan lakke.

Hämming lausa. Mingi peaaegu täiesti pretsedenditu juhtum lähiaastate mälu jooksul, et ei olegi mingit "äkki-kuidagi-veab-välja" näljasurma olukorda suvel puhkuse ajal, pole ei eufooriat ega tragöödiat, ei erilisi unelmaid ega plaane, ei muresid ega pingeid, lihtsalt vaba aeg ja laisk oleskelu.
Peaks äkki mingi kohustuse endale kiiresti organiseerima? Otsustama, et pean tingimata langevarjuga hüppama, Alpidesse ronima minema või pidama ettekande plastmassiühendite mõjust planeedi magnetväljale (et leida ajuvaba teema, millest ma ühtlasi mitte midagi ei tea)?
Või peaks hoopis pea vastu seina katki peksma? Kellegagi tülli minema? Selle natuke tuimemaks tõmbunud põlve pihta haamriga virutama?

No lihtsalt selleks, et end turvalisemalt tunda.
Normaalne rahulik elu, see on nii ebatavaline, et tundub juba eos kahtlane.

Väsimuse uued nüansid

Mäletate, ma kunagi talvel-kevadel kurtsin, kuidas väsinud? Väsinud, väsinud, väsinud, ei jaksa olla, ei taha teha, ei hooli, ei suuda, tahan ainult magada, viuviuviuviuviu?
Ja no kui ma meenutan, siis siiralt oligi väga rõve olla.
Aga nüüd on nii, et väsimus mõjub mulle suurepäraselt. Üle kuue tunni öö kohta naljalt ei maga, argipäevad on täis liikumist, mõnusat-mõõdukat töökoormust ja õueõhku ning see kõik kokku hoiab mind pidevalt seisundis, kus ma väga ei mõtle millestki, ei tunne midagi, ei taha midagi ja keskendun lihtsalt jooksvale hetkele. Teen seda, mida parasjagu on vaja teha, mõtlen, mida parasjagu on vaja mõelda ning Organism võtab vahelduseks asju väga rahulikult. Jookseb, kui on vaja joosta, töötab, kui on vaja tööd teha. Muul ajal istub niisama.
Ainult siis, kui tuleb juba kolmas mees hommiku kohta, kel sooned täiesti nähtamatud on, hakkab ülahuulelt higi nõrguma, sest kurat, kurat, kurat, ukse taga on järjekord ja ta siis tuleb sihukestega jälle! Mismõttes?! Meestel on ju ette nähtud heade veenidega olla!

Õnneks läks selle kolmanda soonetuga koba peale pihta kohe esimese torkamisega. Ja kuigi siis ülejärgmisel oli jällegi hirmus hirm nõelte ees, nii et panin ta pikali ja lohutasin ja kiitsin peaaegu pooleks, polnud see enam nii häiriv ega tundunud igavikku kestvat - ja saingi tõesti kõik proovid enne ära võetud, kui laboriauto kohale sööstis.
Ei muretse, ei närveeri, ei pingestu ning üldse on hea ja rahulik olla. Vahelduseks väga mõnus.

Lihtsalt need nädalavahetused, need kuidagi... tõmbavad tuule läbi kolju ajju ikka kohati. Südame kurku ja ninast vere välja.
Siis taastud neist nädala sees ja kogud varusid uue jaoks.
Maitea, vanasti oli kuidagi vastupidi ju?

Inimesed on ilusad ja head

Mul üks semu kirjutas selle siin mõne päeva eest.

Lihtsad asjad. Neid on vaja korrata ja korrata ja korrata - ning ikkagi pilgutad hämmeldunult silmi, kui nad korraga su jaoks õigesse konteksti sattuvad.

Mul juhtus siuke asi laupäeva öösel, mida pole olnud kaua-kaua. Kaua. Ka-u-a.
Tegin midagi sellist, mida ma sellisel kujul muidu eales ei teeks. Kui, siis kuidagi teistmoodi, igavalt ja kohmetult, natuke tobedalt ja natuke lõbusalt - aga kuna just tol laupäeval oli piisavalt palju ebamugavust all, tegin midagi täiesti ebanormaalset.
Ning tollest esimesest ebatavalisest liigutusest tekkis ootamatul moel midagi head.
Teed rinnakorvi kellegi ees lahti, kõik voolab välja. Teine pilgutab silmi, vangutab pead, ohkab... siis kallistab, kartmata end lögaseks teha, ja näitab sulle vastu omaenda sisikonda.
Saabki ühe raksuga teretuttavast elus inimene, soe ja päris.

Muidugi, niimoodi need teismelised ja varakahekümnesed sõprussuhteid sõlmisidki, tuleb meelde küll!
Neil kummalistel noortel olevustel on nii palju ebamugavust elus, et pidevalt imbub selgroogu ja luuüdisse vajadus midagi muuta, kuhugi areneda, haarata pimeduses esimesest ettejuhtuvast käest.
Oli selline aeg minulgi - kunagi. Vahel näen tutvuskonnas ikka veel sama mustrit, siis vaatan nagu loomaaias: haaratakse, kallistatakse, räägitakse, hoitakse... Pidevalt on mingi draama, veri jookseb vannitubadest magamistuppa ja üle rõduserva alla, aga sidemed, mis inimeste vahel sel moel sõlmitakse - need on muljetavaldavad. Sitked.
See sõna mulle meeldib.
Sitked sidemed.

Ja korraga juhtus see mul endal. Tegime end üksteisele omadeks kolme ja poole tunniga.
Öö ja kuu ja soe vihm, hetked ning laused, mis jäävad aastateks mällu kui maamärgid.
Kummalgi ei ole vastuseid, aga on sarnased küsimused, mida omavahel jagada.

Ometi mingi tõeline võit ellu ka kogu selle südamiku põlvetrauma tagajärjel!
Imeline.

***

Muidu muudkui jooksen ja jooksen ja jooksen, ka neil päevadel, kui on enne 10 km mingi tüütult raske kotiga ringi lohisetud või kui on peavalu või väga kuum ilm või äike või jalkafinaal või kõik see korraga.
26. päev täna.
Kaks on tegelt vahele ka jäänud kogemata, aga ainult need kaks, tõesti.

Võib tõdeda, et olen hakanud kiiremini jooksma.