pühapäev, 26. veebruar 2017

Pisikesed pisiasjad

Puhtalt jonni pärast ei kirjuta enam väga oma viirus-(loodetavasti ikka on. Kui ei taandu, panen esmaspäeval arsti juurde aja kinni, et kiirtest selgitaks, ega äkki bakteriaalseks pole pööranud)haigusest.
Nagu - on muid asju ju elus samuti. Nii vähe, kui neid tunnengi.

Näiteks on minul ja mu pojal diametraalselt erinevad arusaamad, mis on filmides huvitav ja mis mitte. Minu arust on põnev see, kui tegelased räägivad. See arendab sündmustikku, avab karaktereid, lahe. Aga surmigavad on võitlussteenid. Ega ma võitluste vastu ole, lihtsalt need kipuvad jube kaua kestma ning ei anna üldisele plotile midagi juurde. Phmt võin esimese löögi juures uinuda, viimase ajal silmad lahti teha, ning pole filmi sisust midagi kaotanud.
Tema aga ei viitsi kõnelemist jälgida (jaa, saab küll keelest aru), sest siis ei toimu midagi, lihtsalt mingid lõugu liigutavad näod. Küll aega on põnevad võitlusstseenid, sest siis sünnib igasuguseid asju, mida on lahe vaadata!

Ja siis ma mõtlesin viimaks välja, mis värk on heade asjade endale meenutamisega - et mitte ei tule endale ette lugeda kõiki asju, mis mingite näitajate järgi peaks nagu hästi olema, vaid lihtsalt noppida oma mälust hetki, mil oli lõputult hea tunne.
Ääretult erinevad asjad. Kujutasin ette episoode ja detaile oma elust ning mõtlesin muudkui: "Ei. Järgmine. Ei. Järgmine," kuid sain ilusaid värke viimaks ikkagi päris hulgi. Kuigi neid, mille kohta "EI!" mõelda, oli muidugi kordades rohkem.
Kõik need momendid, kus tuli sisse ka mingi valus ja ebameeldiv emotsioon, olid "Ei!" Ainult puhast rõõmu ja õnne võtsin - ning päris jube oli, KUI palju proportsionaalselt oli viimast aastat. Kogu mu kuradi ELU on olnud pidev valestiolek, ning väga olulise osa headest mälestustest võtsid enda alla raamatud, mida olen küsimusteta ja üleni nautinud, isegi kui seal on kohutavaid kannatusi - sest ma ju ei nautinuks, kui seal midagi _lisaks_ kannatusetele polnuks.
Noh, ja siis olid mõned inimesed. Kallistamistunne selle isikuga ja teise isikuga jne. Kogu see nädal, mil sõja- ja katastroofimeditsiini õppisin, kõik need säravvärvilised sügisilmad ja imeline vaade magamistoa aknast, mündikreembrülee maik ja sitaks nägus isane õppejõud. Kohv emamaja trepil. Nunnutamised oma laste poolt. Tütarlapse vanaema käsu all olev mõis, selle lõhn, pliidi all vuhisev tuli.
Mul on endast ikka KOHUTAVALT kahju, et varem arvasin end ainult valesti olevat ja nii palju ilusad-olemise-potentsiaaliga mälestusi on varjutatud selle poolt, et muidugi olen valesti, halvem, kui võiks ja peaks ja oleksin võinud ikka paremini teha, paremini olla, hea, et niigi läits.

Ma ei saa end sülle võtta ja kõike halba olematuks teha. Aga ma SAAN end kallistada, otsida teiste kallistusi ja uskuda, et olen kenade inimeste tähelepanu väärt.



Ei, ma tõesti ei arva, et tähtedel oleks sittagi sellest, mida ma läbi olen teinud, kui isegi mul endal nagu väga polnud =) Ka praegu jagan ära, et on privileeg olla häiritud sellest, mismoodi mu elus on raskused jaotunud ja eriti privileeg see, kuidas saan avastada, et üliempaatilisusest tulenev valu polegi igaühes.
Vaata, see postitus, onju.
Kõik need lapsed, kes pidid hakkama saama ühiskonnas, mis ei arvestanud, et nad on nemad. Kes olid kogu aeg valesti, ilma et keegi oleks neile isegi diagnoosi pannud, tõdemisest, et su probleemid pole haiguslikud, sa lihtsalt oled enda moodi, rääkimata.
Sa arvad, et ongi normaalne, et sul hea pole. Ei peagi olema! Kunagi pole olnud! Leia rõõmu väikestest asjadest - aa, seda ka (enam) ei suuda? Mingi mömm oled siis, jah?
Isegi rõõmu tunda ei oska, nõõ-mee ...
Ja siis elad ka kuidagi ära - oh, muidugi halvasti. Võibolla viiendiku peal sellest, mis Oleks Võinud Olla. Aga elad.
Elati.

Viie päevaga olen oma uue (vana?) reaalsusega suht ära harjunud. Et jah, kogu aeg on rõve olla, nii käibki. Pole nutta midagi, kannatad ära - või sured.
Kui loomulik see tundub, on täiega jube.
Kui pea ei valuta, on juba hästi, jai.
Poeglaps reisib homme koos Tütarlapsega Lapimaale tütre isale külla. (Jaa, see tütre isa on ääretult imeline ses osas, et poeg on ka tema poolt üleni omaks võetud. On imeline.) Nii et olen nädal aega üksi. Üldiselt oleks see tore - aga mul on praegu nii jäle olla, et ootused on kõige halvemad.
Loodan vaid arstile ja et kui parem hakkab, on puhtalt kontrasti pealt juba tore.

Ja noh - see ka ju tõsi, et kui vahepeal pole halb, ei saagi aru, millal on hea. Loodetavasti ei lähe seekord jälle üldse meelest ära, kuidas "hea olla" tundub.
Loodetavasti ei kulu nii kaua aega.

reede, 24. veebruar 2017

Ei ole seotud vabariigi aastapäevaga - nothing to see here, move along

See on juba teab mis!
No kaua võib?!?!
Nii rõve on olla. Ainsa lohutusena tundub mu rõõmsalt naeratav poeg, kes muu naeratamise sekka ütles mu kaebuste peale: "Mhmh, mul oli täpselt samamoodi."
Ma loodan, et minul ka enam kaua ei kesta. Ta on oma haigusega must 3-4 päeva ees ning nüüd juba teist päeva rõõmus,

Aga nii kuradi rõve on! Meil mõlemil (temal oli, minul on) täpselt ühesugune seisund: kuskilt ei valuta. Nohu-köha on, aga ka mitte kohutav. Palavikku eriti pole. Ei iivelda.
Tohutu jõuetus.
Ja nii halb emotsionaalselt, et tahaks nutta. Vahel saab tahtmine reaalsuseks (minu puhul, tema ei nutnud). Enamasti siiski mitte, aga see, et tundetasandil on nii jäle olla, et niutsud häälega, ei saa ju normaalne olla?! Kõik normaalsed tegevused on hirmsad: lõikasin liha ja noakäepide tegi peopesale haiget. Nii halb ja vastik oli.
Mis, muidugi lõikasin liha lõpuni ja tegin supi valmis. Ma ei ole praegu nii tugev, et oma tundeid ja tahtmist arvestada. Olen NARTS praegu!

Käisin poes (me väga ei söö. Ma ei taha isegi neid asju, mida enamasti ikka söön ja see krmuse Tom Kha supp seisab ka niisama, aga vahukoor sai otsa ja köhasiirup ka). Seisin, korv käes ning panin silmad kinni, sest nii halb ja nõrk oli olla. Siis tegin lahti tagasi, sest no mis ikka paremaks läheb, kui poes seista.
"Kas kõik on korras?" küsis võõras tüdruk, silma järgi arvata nii 12-aastane.
Vastasin natuke aeglaselt: "Jaa. J-j-jaa, tundub küll," ja ta läks edasi. Aga pärast oli mul pikk tänulik mõtlus teemal "Keegi ikka hoolib!" Samas, et oli ka teine, paralleelne mõtlus teemal "Ma oleks ikka pidanud midagi veel ütlema, et oleks selge, kui tänulik ma märkamise eest olen!" vast nii tore pole.
Aga annab pildi mu vaimuseisundist.
Mis on jõle.

Aga kuna tunnen end jõledalt, võin erinevatest jõledustest ka kirjutada, pea on neid täis. Ei kulu natukesekesekesekist pingutust, et neid kokku koguda, ainult kalla nagu ämbrist.
Oh. Nii jäle oli olla, et kraadisin ka.
38.
Ok, paljud enesetunde halbuse jooned saivad seletuse. Muuhulgas hakkas mul kahju, et Poeglast rohkem ei kraadinud. Aga praegu on igatahes tema temperatuur normis.

Vaata, kunagi kirjutasin sellest, kuidas ei suuda "ei" öelda. Päris adekvaatne jutt toona. Aga ma nüüd suurem ja ebadelikaatsem ning võin kohe väga selgelt kirjutada, mis värk.
Ja siis teha ka sõnades ära mõned seostamised, mis jälle lasevad mul ennast veidi paremini näha.

See on mingi üliempaatilisuse erivorm (mul muide on siiamaani meeles, kuidas Hundi ulg kunagi kommenteeris mu heietust kohutava sisuga raamatute teemal, et no kui pole empaatiavõimet, pole midagi teha, nii võib ka. Ei vastanud toona talle, ent meelde jäi: mu probleem pole ju mitte see, et mul pole empaatiavõimet, vaid vastupidi - mu empaatiavõime on niivõrd suur, et ma ei vaja üldse tema kunstlikku ergutamist. Mul ON juba piisavalt rõve mõeldes, mida halba kõik maailmas juhtub. Kui seda veel näkku hõõruma hakatakse, halvun täielikult, sest no nii vastik ja valus ja appi, kui õudne on maailm!), et ma tunnen teiste tundeid oluliselt paremini kui enda omi.
Enda omade teadvustamine võtab aega ja energiat, välja arvatud kui tunded on väga tugevad (vihahood enamjaolt).
Seda ma analüüsin siin võrgupäevikus ennast lõputult - kuni ei mõtle, ei saagi aru, mis värk on.

Teisi tunnetan seevastu lennult. See ei ole teadlik, rääkimata sellest, et pingutav. Ma tunnetan teisi vabalt ja ainus asi, mida ei suutnud (siiamaani päriselt ei suuda) tunnetada ongi, et teised ei tunneta muid inimesi nii. Phmt oli üliempaatilisus mu maailmapildis "kõigil on ju nii" ja kui ei olnud, kui üldse ei olnud, kui no mitte natukenegi ei olnud, oli mul täielik maailmapildi kräšš.
Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et mulle lähedased inimesed võiks mitte näha, kui katki olen. Minu järeldus oli, et neid üldse ei huvita lihtsalt, mis seisus olen, kuni tööd on tehtud.
Pärast Rongi mõtlesin, et ju ma siis väljendasin halvasti.
Ja alles üsna-nüüd taipan, et nad ei saanud aru, sest nad ei taju teisi, nagu mina seda teen. Mõned (Rongimees, olen otsekohene) ei adu ÜLDSE teisi inimesi, mõned aduvad natukene, mõned on normaalempaatilised ja see on tegelikult juba hästi - aga selliseid nagu mina, eriti polegi.
Inimesi, kes tajuvad teisi oluliselt paremini kui ennast.

Ma üldiselt püüan praegu iseennast rohkem tunnetada. Teha nii, et ENDAL hea oleks. Tegutsen sel sihil aktiivselt. Kurat, ja olen ikka päris tubli kohe olnud! (Kuigi ma aint ise end kiita saan selle eest ja kui teised üldse midagi arvavad, siis seda, et olen isekas.)
Aga kui olen haige, väsinud või muidu tasakaalust väljas, mul ei ole enam energiat, et enesest aru saamist saavutada. Siis lähen vana tuttavat teed - pole kindel, mida mina tunnen ja tahan, aga vähemalt tean, mida teine tahab. Noh, teen siis seda, mida tema tahab. Maailm parem vähemalt sellevõrra, et teine saab, mida tahtis!
Teen teiste tahtmist, sest pole jõudu enda omi tuvastada.
Suudlen, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Seksin, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Nüüd juba lähen, ent varem vabalt võisin ka mitte magama minna, sest keegi teine tahtis minuga netis rääkida.
Ja ärge saage valesti aru - kui ma EI TAHA, kui mu sees on kindel ei, seda ei kallutata ümber, saagu mis saab.
Aga kui ma ei ole kindel ja kui mul samas pole aega järele mõelda ja oma tundeid tuvastada, teen teiste tahtmist. Sest neist saan vähemalt aru!

Pärast mõtlen enamasti, et seda ma nüüd küll ei tahtnud, iu. Tolle mehega enam tegemist ei tee!
See on teine põhjus (esimene on see, et diskvalifitseerisin minu vastu kenad olevad mehed kohe ära, sest ükski täiearuline mees ei saa ju minu vastu hea olla!), miks mul on meestega nii läinud nagu on - kui nad on innukad ja hakkamist täis ja justnagu toredad ka, annan nende tahtmistele järele ja pärast ei soovi neid enam näha. Sest mul ei olnud esmalt aega protsessida, kas ning kui palju ma neid tahan, sain ebameeldiva kogemuse osaliseks ning edasi on juba kindel EI. EI TAHA!

Sama juhtus enne rongi - et ma olin lõpuni funktsionaalne? Sellepärast olin, et olin omadega liiga läbi, et mingeid oma tahtmisi ja huvisid teadvustada. Tegin, mida teised ootasid, täitsin oma funktsioonid ära, sest sellest, mida teised mult tahtsid, sain vähemalt aru.
Ja ma ei jaksanud seda kõike anda, mida taheti. Tegingi järelduse, et teisi huvitab ainult see, et oma funktsioonid ära täidaksin ja kuna ma ei jaksa kõigi soove täita, olen nagunii läbikukkunud inimene, keda pole tarvis. Et mul halb ka veel elada on, on minu enda probleem.
Üritasin probleemi lahendada.

Aga et nad ei saanud aru mitte seepärast, et nad ei hoolinuks, vaid nad lihtsalt ei tunneta teisi nagu mina?! PÄRISELT?!
Kuigi mõni ikka ei hoolinudki =)

Märkan oma käitumisloogikas praegu, et kui ma olen väsinud, haige, jõuetu, üritan kontakti saada kellegagi, kes mulle hästi ütleks. Kes oleks minuga sõbralik, lahke ja ei tahaks midagi enamat, kui ma juba olen.
Varem oli ka nii, ent siis ei teadvustanud seda endale. Olin lihtsalt kohutavalt hädas, kui mult siis ka midagi taheti. Sest ma tegin ju selle ära, mida taheti. "Mul on kergem ise ära teha, kui talle uuesti öelda ja öelda, et tema teeks" nagu lapsevanemad vahel tõdevad.

Mul on PÄRISELT kergem teiste tahmist teha, kui hakata esmalt oma tahtmist tuvastama, siis seda teisele teada andma ja halvemal juhul veel temaga sellepärast võitlema ka.
Mida väsinum ja õnnetum olen, seda vähem otsustan ise ja seda rohkem teen, mis teised tahavad. Kui praegu mingi üritus vms värk on, ütlen kohe ära, et tahan seda, seda ja seda mugavust. Sest kui ära väsin, ma mitte ei hakka rohkem nõudma, vaid kui enne pole midagi oma soovidest sõnastanud, siis enam ei hakkagi.
Väsinud peast on lihtsam ilma mugavusteta läbi ajada, kui neid küsida - või siis ma lihtsalt ei lähe.

See on ka uudne mõtteviis ja käitumine - et võin mitte minna, kui ei jaksa. Varem lohistasin end kohale, ükskõik mis ka juhtuks. Haige? Ainus kõhklus tuleb teemal "kas nakatan teisi". Peavalu? No kui vähegi pilt ees on, söön hobuseannuse valuvaigisteid ja lähen.
Krt, ma murdsin jalaluu ning pidasin 3 tundi hiljem, jalg kipsis, loengut!!! Sõitsin sinna taksoga kohale ja põdesin, et jäin 20 minutit hiljaks.
Nii nõme minust - aga no vähemalt ütlesin telefonis ette, et hilinen.
Muide - kas te arvate, et keegi imestas pärast mu ülemäärase kohusetunde üle, tunnustas, et nii krdi tubli olin, et ma korjasin punkte?
Ha. Fking ha.
Ma ise pidasin seda normaalseks, teised mu lähikonnas ka, ja neid, kes olid kaugemad ja šokeerunud, ma ei arvestanud.
Nad suusoojaks, arvasin.
Mida mina tunnen ja tahan on keeruline otsustada, mul on valus ja halb ja ei jaksa mõelda, ent lubasin loengut pidada ja teised ootavad seda? Selge, saab peetud.

Kuulge, aga kui mul on rõve olla palaviku pärast, siis selle saab ometi alla võtta?!?!
Haa, kohe.
Enda peale mõtlen, ei teegi teiste tahtmist?! Rämeisekas, selgelt.

Ma tegelt ei võta enam südamesse, et mind isekaks peetakse. Inimesed, kes ei adu, kui raske mul üldse on oma tahtmisi tuvastada teiste soovide mudru seest, võivad mõelda, mida tahavad. MINA tean, milline ma olen ja mis mu liikumapanevad jõud on. Ja kui ma nüüd natukene üritan enda peale ka mõelda ja seda "isekusena" nähakse, näitab see lihtsalt, et nood inimesed ei saa üldse mu põhimootoritest aru.
Noh, on lollakavõitu, teisiti öeldes =)
See, et NEMAD ei näe teiste tahtmisi ja siis kui näevad, püüavad neid täita, ei muuda, et mina näen teiste tahtmisi kohe, enda omi - peale juurdlemist, sõnastamist ja loogika rakendamist.

Aga on korraga naljakas ja traagiline, kuidas ma ei saa lähedussuhet ühegi mehega, kes mind väga tahab, just sellepärast, et nad mind tahavad. Ühest küljest ma pean neid nagunii lollakateks, sest targad mehed ju saaksid aru, et ma ei vääri armastamist.
Ja kui siiski proovin, teen nende innukat tahtmist, saan negatiivse kogemuse ning veendumus, et meestel, kes mind väga tahavad, on midagi olulist puudu, aina süveneb.
Palju õnne, mina.
Hea töö.

kolmapäev, 22. veebruar 2017

Õigesti ja valesti

Mul on nii halb. Nii halb. Nii halb.
Kõik koos: väsimus (emake maa, no OLI vaja end nii ribadeks ajada, kui nagunii öösel ainult 6 tundi maganud?), haigus, üksildus (mitte segamini ajada üksindusega). Käisin pühapäeval isegi kohtamas.
Läheb nüüd veidi aega, et sellest kogemusest toibuda.
Lisaks, et ikka HÄSTI rõve olla oleks, ma ka ei söönud päev otsa.

Tõin ennist analoogia vaimse külma ja ihulise külma vahel? Mu esimene katse rõveväsinuna magada tõi kaasa voodis tuhandeni ja tagasi nulli lugemise, siis sain aru, et sisemine külmus ei anna hoolimata kõigist 11 tekist järele, kui ma ei söö.

Ei saa öelda, et söömine päris maagiliselt aidanuks. Jõudsin ka peale seda lugemisega tuhandeni ning tagasi alla tulles kuskile 300+ kanti. Vähemalt polnud külm.
Aga no vähemalt LÕPUKS ikka uinusin, olles enne ära teinud umbes kõik lamedused, mis end tegema sundisid, vaadanud dr Who episoodi "Blink" (sest poega tuleb ometi popkultuuri alustekstide osas harida) ja söönud seljankat.

Mu nüüdne supitegemisviis on "võta purgisupp, lisa külmutatud köögivilju, vett, soola, küüslauku ja singikuubikuid".
Kui just pole Tom Kha. Seda teen korralikult v.a. et kasutan valmis maitseainesegu.

Nüüd ärkasin ja nii kuradi halb on olla, et niutsun häälega, kuigi isegi pea ei valuta enam - migreenitabletid jee. Kõik on korraga - ka lõputu janu, köha ja mäda maitse suus.
Jee.
Jee.
Nii. Kuradi. Halb.
Ja siis ma peaks positiivselt mõtlema?!

Olen ühe korra sellest juba kirjutanud, aga topelt ei kärise.
Läksin hommikul juba ajulagedalt väsinuna teraapiasse ja mõtlesin selle üle. Et kui ma praegu kukuksin (libe oli!) ja üritaks positiivselt mõelda, siis ma mõtleksin, et luid ei murdnud? Jee! Ja "Jõuan veel rongile? Jee!"
Aga päriselt positiivne oleks hoops, kui tõuseksin püsti ja ei mõtlekski üldse sellele, et näh, kukkusin, vaid hoopis teistele asjadele. Mingi raamatu kaanepildile ja päikesepaistele, et kevad tuleb ning kas sinine kleit oleks parem kui roheline või vastupidi.

Aga kui mul on paha olla, tulevad ainult halvad asjad ajust esile. Mõelda neist seda, et võiks veel hullem olla, halvale veel mõttes halbust otsa keerata, mind küll kuidagi ei aita. Mitte "jee, mu lapsed on terved!", vaid siis tuleb "ja kui neil mingi ravimatu haigus keret näriks, KUI rõve siis veel olla oleks!"
Mitte "jee, ma ei küpse praegu elusalt!", vaid "võiksin ka elusalt küpseda, vat see oleks vast jälk". Üldse ei tööta nii, et praeguses olekus parem olla oleks. Mõte sellest, kui palju ruumi veel halvemaks minna on, on lihtsalt siis ka peas. Ja olla veel viletsam kui enne.

Muidu teraapia oli päris hea ja seda suveni kord nädalas teha tundub täiesti vastuvõetava mõttena. Tegelikult oli mul sealt ära tulles palju parem tuju, kui sinna minnes. Aga siis käisin pojale
Strongarmi otsides läbi kahest kaubanduskeskusest ja väsitusin nii ära, et siga ka ei sööks.
Mind. Vbla mõtleks näiteks: "See ei ole miski tervislik toit, miski kookuvajunud raibe aint. Üldiselt ma surnuid söön, nad on nämmad, eriti mõnusalt pehmeksläinuna, aga see on - imelik."

Terapeut küsis mu heade lapsepõlvemälestuste kohta. Ma kohe lõin letti selle, kuidas me emaga tulime külast koju (mitmest külast palju kordi) ja siis laulsime koos.
"Ja kuidas see tundus?" küsis terapeut.
"See tundus õige," ütlesin iseennastki üllatades. "Et täpselt nii on hea ja midagi muud polegi vaja."
Ta küsis veel, aga ma olin peamise ära öelnud.
"Kas sul on hiljem ka seda tunnet olnud?" päris ta siis.
"Mõned korrad vist," vastasin ebaledes. "Ma täpselt ei mäleta."

Aga nüüd tagasi mõeldes tõden, et krt.
Krt.
Need ongi mu "elu tippelamused". Hetked, kus ma tunnen, et kõik klapib, miski (ka mina mitte) pole valesti. Õiged hetked.
Ja nii õudne on. Kuidas kogu kuradi aeg olen muidu enda meelest valesti. Ebapiisav, ei tea, kuidas just, kuid raudselt valesti.
Mulle jääbki eredusena meelde, et vot siis ei olnud, ja selliseid hetki tahaks elult koguda. Annavad elusolemisele mõtte.

Tegelt ei tea, miks mul praegu sitt tunne on. Praegu nagu "kurat, mitu nädalat juba". Hetkel tundub konkreetselt nii halb, et süda on paha.
Ma loodan, et see on antidepressandi annusekogusega mängimisest ja kõik läheb ka lühikeses perspektiivis jälle paremaks, kui lihtsalt magan.
Mitte et ma nii väsinuna kergesti ka magada saaksin.

See kuradi Strongarm ei tööta samuti korralikult. Vahel trummel ei pöörle ehk ta ei lükka järgmist kuuli ette ja tuleb tühilask.
Tšekk on alles, eks ma lähen millalgi väljavahetamislootusega Juku poodi.

Ega ma ei ole ju piisavalt väsinud, mkmm.

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Keegi ei mõista mind

Mul ei ole e-bay mailikastis rämpspostiks märgitud, sest nende mailid teevad tuju heaks.
Täna nt tuli taas kiri, et miskid asjad on valitud "just for you". Seal oli trellpuur, hammaste valgendamise komplekt, käekell, tööriistakomplekt, call of duty mingi asi (MINA ei tea, mis), fotoaparaat, lennureisideks sobiv kohver ja veel mõned esemed, mida ma iial ei kasutaks ega natukenegi ihale. No sportimisel pulsisagedust jmt mõõtev randmepael nt. Ainsad asjad, mis NATUKE minu teema, olid paar kõrvarõngaid - aga need olid ka roooosad!
Ja siis mu tuju täiega tõusis, et olen endast automaatreklaamiprogrammidele nii vildaka mulje jätnud.
Kui nüüd selgub, et kõik saavad ühesugused kirjad, olen natuke nördinud. Mitte palju, sest tuju ju tõusis juba? Ha!

Ausalt, see kulus ka ära. Mitte et midagi halvasti oleks või läheks, lihtsalt ei lähe ja ole hirmus hästi, ja häirusin.
Noh, ning maailmasuurune väsimus kõige selle peale, mis pole jube hästi, mu poeg köhib neljandat päeva ja täna hakkasin mina ka, sellised pisiasjad.
Aga e-bays arvatakse, et võiksin osta tööriistakohvri!
Parandab mõndagi.
Võibolla parandaks uni ka? Mul ikka lainetena käib vahel nukrus, et keegi ei mõista mind - kuigi seepeale alati mõtlen, et no kas ma otsisin nende mõistvamate inimeste mõistmist siis v? Ei? Lasen neil ka puhata. Mind kurvastab, et mingid muud ei mõista?!
Kuule, inimesed valisid Trumpi presidendiks ju! Nad ONGI täiesti teistsuguse mõttelaadiga! Nad ei SAAGI minu moodi mõtelda!

Jälle kergem.

On selline lause, mille peale hästi paljud täiskasvanud inimesed muigavad: "Keegi ei mõista mind!" Aga kui aus olla, ma ei saa aru, miks nad muigavad. Sest selleks, et kedagi mõista, on vaja natuke tema moodi mõelda. Mitte üleni, aga ühisosa peab piisavalt suur olema, et ka erinevusi sisse võtta ning nende üle mõelda.
Kui inimene ei mõtle üldse nagu sina, ta ei mõistagi sind. Ja nii ongi.

Sedasi vormuvad näiteks kogukonnad teatud blogijate ümber - inimesed, kes mõistavad, millest nood avalikultkirjutajad kirjutavad, tahavad seda tunnet ikka ja jälle kogeda: "Keegi mõtleb veel ositi nagu mina, loeme taas!"
Mõni inimene leiab palju kaasamõtlejaid, mõni vähem ja alati pole see ka mõistmisega seotud. Lugejad lihtsalt ei tea, et sa olemas oled ja kirjutad, ei suuda su väljenduslaadist läbi närida või mida iganes.
Aga ühisosa peab olema, et nood lugejad su kord avastanuna ka tagasi tuleks. Võrgupäevikud, millel on kindel kommentaatorite ring, on võitnud - need inimesed mõistavad kirjutajat vähemalt ositi ning ka väljendavad seda.

Ok, napakad kommentaatorid välja arvatud. Need käivad ei-tea-miks ja rikuvad vaid teiste tuju.

Aga kui teismelisel pole omavanuseid sõpru? Nood omavanused, keda nad tunnevad, mõtlevad hoopis teisiti, täiskasvanud omal moel, kättesaadavad pärislapsed omal moel? Siis ONGI nii, et keegi ei mõista. Ja mis seal naljakat on?! Täiega traagiline ju!
Hea on, kui vähemalt ise mõistad ennast. Mul näiteks on hapu meeleolu, sest haiglane. Mitte kõrge-palavikuga-pärishaige, vaid olematu palavikuga (36.9) vähehaige. Aga meeleolu mõjutab nii mis kohiseb, tahaks panna kellelegi pea sülle ja ulguda, et mõista mind, mõista mind ometi!

Arvan, et see on mu peamine tung - tung mõistetud olemise poole. Jaa, tung armastuse poole on ka, ent kui mind ei mõisteta, on see armastus ju - noh, ajutine verejooksu peataja, ent mitte pikaajaline muutuste tooja. Lihtsalt sümptomaatiline ravi.
Mis on ka hea. Mu meelest põlglik hoiak sümptomite allasurumise pihta on päris nõme - aga sümptomaatilise raviga samas ikka vähki ei peleta, eks ole.