Mure ja rõõm, nad rändavad üheskoos

...me näeme asju nagu meie oleme.

/läheb nutab edasi sõbra pärast, kel läks kaduma unistus, mida mina ise olen enda jaoks ja endale vaikselt unistanud.

Oh, ma olen nii isetu!

Mul on ühe asja kaelast ära saamise (täh, kaaspeakorraldaja, sinu hiigelpanuse eest!) järel tekkinud uus plaan.
Väike ja süütu.
Plaani keskpunkt on
Kim Boekbinder

kes teeb lustlik-lüürilist, kerge nurgaga (ja juhtumisi minu südame võitnud) muusikat, ning korjab Ameerikamaal raha, et välja anda Plaat. (Sellest räägib ta umbes igas teises blogisissekandes, oma myspace-kontol ja üldse igal pool, kus saab. Lugege linki!)
Kel on krediitkaart, peaks saama selleks talle ka otse annetada.
A mul ei ole krediitkaarti. Mul pole ka paypali (kuigi ma pean veel uurima, mis see üldse on).

Aga ma saadaksin hea meelega Kimile nt 50 krooni, mis siis, et see tuleb mu jõuluks mõeldud nappide säästude hulgast. Sest Kim teeb muusikat, mis teeb mu rõõmsaks.
Ta on nii äge!
Ja kui ma saaksin kokku veel inimesi, kes tahaksid Kimile raha annetada, heh, kui me saaks kokku mingi mainimist veidigi väärt summa, vahest õnnestuks veenda teda kunagi ka Eestisse esinema tulema, kui ta vahel Euroopasse sattub? Olen kindel, et ta on elus kontserdil veel parem.

Niisiis on mul idee Kimile raha korjata ja saata see üle kellegi, kes on usaldusväärne (jah, ma tahan raha korjata Kimi plaadi tarvis ja mitte mõne morni kohaliku jõuluostudeks) talle kätte. Ma olen suht kindel, et kui saata koos rahaga ka kiri, et see raha on summati sellelt ja sellelt ja sellelt ja sellelt inimeselt, mitte üheltainsalt jõukurilt, saame me kõik ka oma annetusele vastava tasu kas siis muusika allalaadimisõiguse ja -võimaluse või mõnel jõukamal ka reaalse plaadi näol.
(Ma olen selles suht kindel seetõttu, et Kim on leebe ja lustlik ja kontaktialdis, nagu ma tuvastasin, üritades välja uurida, kuidas talle annetada, kui mul krediitkaarti pole.)

Ma pole kunagi rahakogumiskampaaniat korraldanud =)
Kui kellelgi on soovitusi, kuidas see asi töötaks, või osalemissoovi, siis kommentaarikast on avatud, aga minu mailiaadress töötab ka.
Ja muidugi võiksid need, kes leiavad Kimi muusika samuti veetleva olevat, tema lehekülje linki oma blogides levitada ja kõneleda eestlasele sellest, kui tore ta on =)

Mõtisklus õhtupoolikul

Kas pole veider, kuidas selline kogemushetkel hea tundunud asi saab tuua nii palju halba? Kuidas maailm hakkab servast murenema ja tundub mind oma pinnalt maha raputada tahtvat millegi pärast, mis toimumishetkel oli midagi elu tähetunni sarnast?
Muidugi, oma süü ka (vähemalt suuremalt osalt).
V-o see on millelegi sümptomaatiline, et ma loomulikult oletan, et ega ma kedagi võõrast ju nagunii ei huvita, ja klapitan reaktsioone blogikannete all kokku tuttavatega, kellele need kõige paremini passivat näivad? Et ma eeldan, et nagunii ei tule mu luulelugemisele keegi, kes pole mu sõber/sugulane? Samas, sel on ka pointi, sest hei, need 16 kogu, mis ma müünud olen, on vähemalt 2/3 ulatuses müüdud inimestele, keda ma kui mitte tunnen, siis vähemalt tean.
Ja 16 ei oleks just mainimisväärselt suur arv isegi siis, kui see puudutaks ainult võhivõõraid.

Ma ei oska isegi põhjendada, et miks ma nii hullusti vihastasin. Sellega on vist kuidagi nii, et kui paned kuskile asja sisse tüki hinge, riskeerid paratamatult sellega, et keegi sellele asjale (ja ühtlasi hingele siis) peale astub. Kasvõi kogemata. Pahatahtlikkuseta. Ja üldjuhul ka arvestad selle võimalusega, et võib jala alla jääda.
Ma üldjuhul arvestangi.
Ausalt.
Aga enne esitlusüritust ma väga põdesin, arvasin, et kedagi ei tule, midagi ei ole, õudselt piinlik ja igav on... ja siis, täiesti ootamatult, mulle väga meeldis. Ja ma nautisin seda luulelugemist peaaegu eufooriliselt.
Millest tulenevalt muidugi esimese saadud kirjaliku tagasiside negatiivsus ehmatas pisarad voolama.
...läks vaimustushoos meelest ära kaitsekoorik peale tõmmata.
Ja kui asja veidi aja pärast rahulikumalt võtma hakkasin, tuli otsa see... hõõrumine.
Anonüümseks jäänud Anonüümselt, kes ilmselt on siin varemgi kommenteerinud (kes pagan sa ometi oled?) ja kelle toon on mulle tuttavaks saanud. Aga ma olen seda tooni juba ammu oma isa omaks pidanud. (Kes, olgem ausad, kasutab ka umbes sarnast kirjalikku intonatsiooni ja üle-eelmise posti all ütleb must suhtkoht lahti suisa. Noh, vähemalt on selge, kust ma oma äkkviha pärinud olen - lisaks vanaemalt saadule.)
Päris piinlik on nüüd. Siiralt kahju.
Aga... mis teha, ma olen vahel oma emotsioonide käes narts. Ja ma ei ole kunagi täiuslik. (Keegi pole. Või kui teie olete, noh, eks loopige sis kiva, kui muidu ei saa =P)

Me ei näe asju nii nagu nad on, me näeme asju nii nagu meie oleme.
(Anais Nin, rohmakas tõlge minult endalt)

Ponyo mäe otsas

Käisin kinos.
Lastega.
Teate, miks Miyazakit peetakse maailma parimaks lasteanimafilmide tegijaks?
Sest ta tabab oma tegelaste päris-osi. Kui segada fantaasiat ja reaalsust nii, nagu tema segab, on võimalik mõlemat uskuma jääda.
Detailides on vägi.
Andersenile pani pika puuga ära =)