Möire! Möire!
Nüüd ma olen juba ligi 3 nädalat haige olnud, aga vähemalt läheb enesetunne tasapisi paremaks. Selle 3 nädala jooksul olen ma korduvalt vestnud neti teel juttu nägusa noore mehega, kes mu südamesse juba aastaid tagasi väikese pesa tegi. Jumal-paraku, kahjuks ei trüki me vastastikku kirjakesi millestki huvitavast.
Enamgi veel, temaga on kogu aeg, alates juba mainitud aastatetagusest ajast, praktiliselt võimatu rääkida, kui juttu tuleb millestki muust kui ilmast, tervisest või WoW-ist. Sest ta saab must kogu aeg valesti aru! Kogu aeg. Niipea, kui ma kasutan mõnd vihjet või kujundit või kirjeldust, mida ma eeldan inimesi mõistvat pikemate selgitusteta, lihtsalt sarnase kultuuritausta ja mõtteviisi abil, saab tema aru kuidagi teisiti kui mina asja mõtlesin. Ja ma ei viitsi enamasti klattida ka, et ei, ma ei mõelnud seda, ma mõtlesin hoopis midagi muud.
Ning nii läheb jutt väga kiiresti metsa.
Mida ma ka ei viitsi klattida.
Sest ta on kena inimene ja esteetiliselt nauditav, kuid ta on ka elav illustratsioon mõistele "inimene, kellega mina lihtsalt ei klapi".
Aga ma kasutasin selle nägusa noore mehe, kellega meil puudub igasugune teineteisemõistmine, pildileilmumise sellisel moel ära, et integreerisin ta oma oma ängistatud fantaasiajuttu.
Ühele teisele noorele mehele lubasin kunagi, et kui ma teda kasutan, hoiatan ette.
/Hoiatasin ka. Tegu on sama jutuga, muuseas. Kaevan liiga suurt hulka meestegelasi kasutades iseendale hauda. =(
Sellele teisele pole ma midagi lubanud ja ei kavatse talle ka midagi öelda. Aga ikkagi on selline
natuke ebamäärane-ebamugav tunne. Et äkki oleks õige, üllas ja viisakas talle öelda? Kui too teine noor mees juba tundis vajadust võtta mult eelkirjeldet lubadus, siis järsku on siuke asi inimestele oluline? Et neist ei kirjutataks eelnevalt luba küsimata?(Isegi kui sest kirjutisest ei tarvitse kunagi asja saada? Isegi kui selle inimese põhjal koostatud tegelane moondub tõenäoliselt töö käigus nii palju, et keegi teda nagunii ära ei tunne? Isegi kui ma ei taha öelda? Teate, ma vist ei ole lihtsalt eriti õige, üllas ja viisakas inimene.
Ma pean silmas, kes teist tunneks ära selle venna seal ülaloleval pildil nt? No vot.)
Igatahes olen ma homme Tartus ja Pärmivabrikus ning loodan teid kõiki seal kell 6 õhtul näha. Loodetavasti õnnestub tunda end hästi ja pakkuda teilegi tunnikese-poolteise jagu kvaliteetset meelelahutust. Või midagi sinnakanti.
Aa, ja et te ikka teaksit milliseks vastikuks hallräpaseks koledaks ängifilosoofiks ma olen muutunud:
lõoke says (21:41): homme on mul luulekoguesitlus
IIk
peaks minema ja pead pesema selle eel praegu
a ei viitsi
a peaks
a ei viitsi
a peaks
lõoke says (21:42):
a ei viitsi
issand kui õudne on elu!
Veel üks lisandus: Ma olen Päris
Teate, polegi nii õudne!! =)
