kolmapäev, 1. aprill 2015

Peab vol IV

Ja nüüd on siis selline... täpselt kahevahel-tunne. Võib minna halvaks, aga võib-olla ei lähe, võib-olla saan sabast kinni veel.

Sel võrgupäevikul on käesoleval aastal (mis mõttes kestab aasta septembrist septembrini? Aa, ses mõttes. Ok.) peamiselt üks otstarve - ma elan end siia välja, kui loll ma ka olen. Püüan paar temaatilist posti vahele lükata, aga peamiselt on seesamune üks eesmärk. Kuigi tunnen natuke piinlikkust sealjuures ning mõtlen, et vast ei peaks nii avalikult halisema, on see avalik halisemine mõnikord ainus, mida tahan teha, ja see koht siin ainus, mis on üleni minu oma, ja siin niisiis võib. Siin ma võin.

Mõni loeb ka, statistikast on näha, et mõni päev lausa - paljud? Kas keegi saadab roboteid või? Kuram, ei pea ju lugema! Vahel mul tõesti ei ole midagi lugemisväärset öelda, katkisus kriibib silmi, aga põhiliselt pole midagi lugemisväärset öelda seepärast, et mu kogemus on kitsalt ainult minu oma. Kõik lähevad hulluks omamoodi, siin siis on minu hullus, minu ajukahjustus, minu üksik tee, ja kuigi ma olen oma kohatise loogilisuse üle natuke uhke, ei ole see päris inimlik. KUI vähe ma tunnen väljaspool valu, on üsna õudne, kui mõtlema hakata.
Mitte et ma selle üle palju mõtleks. Või siis mõtelnuks, kui aus olla, praegu küll jäin mõttesse.

Aga ikkagi. Ei mäleta paljut, mis juba kirjas, ja paljut ka ses osas, et seda ma juba olen kirjutanud, rohkem ei tasu. Ja keeldun selle pihta põdemast, tuleb nagu tuleb, kui tuleb, kuradima kuradima kuradima kurat, üks koht on minu oma ka ju?!

Nimelt eile õhtul voodis (nüüd äiutavad mind magama sellised mõtted) tõdesin ennast rahustavalt, et keegi ei mõtle must ju halvasti, kui ma ei kirjuta veel paar aastat, kui ma ei lähegi õenduskooli tagasi, ma võin olla masendunud kunstnik rahuga ja see on nii tore. Ei mingit survet, karjatunne (sest depressiivseid kunstnikke on veel ja veel!), heaolu kestab, kõik on ju paremini, kui ma olen rõõmsam?
Ja siis korraga meenus, et ei ole nii. Üldse. Keegi ei taha? Mõnigi neist, kes on kõige lähemal, on juba korduvalt väljendanud, et

* miks pole piisavalt hea romaan?
* kus on teine luulekogu?
* võrgupäevikut ikka võiks paremini kirjutada!
* kui õeks ei saa, võib-olla hooldajaks ikka? Teeni midagi!
* parane paremini!
* ole parem, ole rohkem, ole!

...ja täiega jube hakkas juba neile mõtteavaldustele mõtlemisestki. Nii palju kergem oleks mitte olla!

Ainult et kuna enne just olin ennast rahustanud ja hoidnud meeles kinni, KUI normaalne ma tegelt olen ja kuidas ma ei pea, need nimetud Kõik ju ei ootagi minult, mind peetakse koguni vajadusel üleval, mu lapsi ka - mõtlesin veel edasi.
Mõtlesin sinnani, et ehei, ainult võit õigupoolest: kas on Kõigil lähedased, kes tahavad neilt üha rohkem ja rohkem (krt, kirjuta ise romaan, kui enda jaoks ideaalset tahad!) ning siis saan vähemalt anda tasuta välja mingit nõu, kuidas pidada vastu, kuidas mitte uppuda teiste ootuste alla, kuidas eksisteerida läbi raskuste - või on mul TÕESTI eriliselt raske, sest üldiselt teistel on lähedased normaalsed.

Viimase vastu küll räägib see, et tegu pole ühe erandliku lähedasega, kes mult nõuab ja nõuab ja nõuab, vaid mitme erinevaga. Aga seegi on võimalik! "Eriliselt rasket" söön küll, kui see peaks tõene olema!

Kui NORMAALNE ma tegelt olen... Ohhhhh. Jep.
Ok, aga ma tõesti arvan, et sinna rongi ette võinuks suhteliselt igaüks astuda, kel sedasorti kurvastust ja mõtteid esineb. Millest ma aru ei saa, on, miks ma elus olen. Kuidas ma elus olen. Pealegi veel suhteliselt funktsionaalne, käin ja räägin (kuigi pudistades).
Mingis osas ma usun ka neid nõudlikke lähedasi, muidu nad üldse ei morjendaks mind ja mu enesetunnet takkapihta, ja see mingi osa usub ühtlasi, et ju ma ikka olen elus selleks, et teha midagi paremini kui enne. Muidu ei tasuks ju üldse?!
Muidugi on põhjuse otsimine ja leidmine nali, aga see on selline nali, milles on osa tõtt, sest mütoloogiline mõtlemine on meis sees. Mus sees. Misiganes.
Aga. Selle. Paremini. Tegemisega. On. Aega.

Isegi mütoloogiliselt mõeldes. Võin ju kurta oma sünnipäeva ja numbrite üle, aga tegelt ei muuda paar aastat midagi. Paar kortsu midagi. Paar kuramuse kilo midagi.
Kaotasin lootuse teha kunagigi romaani, mis oleks mulle lugeda sama hea, kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Wintersoni "Kirg" või Eriksoni Malazi-raamatud? Noh, aga millegi raamatukujulise loomine tõesti ei ole ju midagi kilo- või kortsutundlikku! Aastate möödumas nägemine võib isegi kasuks tulla, elutarkus ja nii edasi. Kas ma ise mõtleks pahasti kellestki, kes peab loomingus paar aastat pausi pärast rongiga kohtumist?! Ei! Tegelikult ma isegi märkaks seda pausi tõenäoliselt. Paar aastat on kõrvaltvaatajale nii lühike aeg.

See, et ei mäleta ja tulevikku ei tunne, ei tähenda veel, et kõike peaks täna tegema. Aega on.
Aega. On.



Lugu on "nojah", aga mulle meeldib sissejuhatus. Meid on palju.

esmaspäev, 30. märts 2015

Vaheldus vol... 2?

On raske öelda, kust see siis tuli, aga juba nädal otsa on täiesti hea olla. Nii hea, et feministlikud arutlused ei tundu täieliku ajaraiskamisena (sest palju suuremaid probleeme on ju!), nii hea, et lausa avan paar linki mulle saadetutest, mõnes blogis leiduvaid või lausa avalikke näoraamatus üleval olevaid, nii hea, et vaevun välja minnes meiki tegema ja valima sukkpükse.
EBAloomulikult hea.
Kasutan paremat kätt arvutil keset klaviatuuri elava mittehiire jaoks, mille tarvis seni kaldun automaatselt vasakut valima, naiseriiete reklaamid ei aja kõik pilku piinlikkustundega kõrvale pöörama (ka mitte poele mõtlema), ja kuigi öösel magan ikka nii, et vahepeal ei maga, hakkab meenuma, miks ma arvasin, et magada saab umbes kõikjal mittekülmas, kui aga kuskil ja kellelgi on suuri uneprobleeme, pole magaja ilmselt piisavalt unine lihtsalt.

Mul on sada asja, mis on kõik sama halvasti või halvemini kui enne, aga vahelduseks MUL. ON. HEA. Pean seda osaks oma bipolaarsest loomusest, aga emake maa küll, ei mäletagi, millal oli nii hea pärast seda, kui sain pesema üle arvamatu aja ja mu ema ja hooldaja pesid mu PEA ka puhtaks. Enne seda olin samuti õnnelik, kuna arvasin ekslikult, et See juhtus õnnetusena ja oli seega minu otsustega mitteseotud. (Jep, ma olin selle üle rõõmus, sest ühest küljest ma ei mäletanud midagi, aga teisest ilmselt ikka arvasin, endalegi sõnastamata.) Ent see peapesu oli selline tähtsündmus ning tähistab takkajärgi sellist... suht viimast korda pikaajalist head seni.
Pärast on olnud võitlus ja võitlus ja võitlus ja nüüd on lihtsalt... tore.

Kunagi irve pildistas seda peapesujärgset õnne.
Samuti juhin tähelepanu karvasusele, mida tegelt võiks taastekitada, kui järele mõelda.

Ma olen ikka see, kes olen, kena kõigi vastu, kes pole vastupidist kohtlemist väga nähtavalt ära teeninud, annan suitsu või shokolaadi (ok, seda viimast ei juhtunud ka varem tihti, vaid umbes kaks korda - aga võiks ju tihemini?) võõrastele, aga kuidagi on mul nüüd-äkki-korraga tekkinud tunne, et olulised pole ainult asjad, mida anda on, vaid mina ka. Et saabuv tänu pole mitte suunatud kelleleiganes, kel on ja kes annab, mida parasjagu vaja, vaid MULLE.
Olla kena inimeste vastu on seega mitte ainult mu ainus viis, kuidas eksisteerida, vaid äkitselt ka tasuv. Ja samas on see tunne ja nauding nii selgelt minus kinni, inimesest sõltuv, mitte asjadest ja nende oludest, et annab üsna selge pildi sellest, kuidas nii palju tegelikult oleneb inimesest. Kui vähe on teha maailmal, kui talle ei tulda vastu. Kui tähtis on see, mida ise mingi tegevuse juures mõelda, kui tähtis on ise.

Sellega on ka "Maha äng"'i olemasolu taaspõhjendatud. Rõõm ja õnnetus on sisemised asjad. Vaadates maailma rõõmsama pilguga ongi tas rõõmsam elada.

reede, 27. märts 2015

Vahel

Õppisin eile uue sõna. Li-mi-naal-sus. Liminality. Vaheperiood. Ei ole enam see, kes enne, aga ka mitte see, kelleks peaks nagu saama. Ei tea, mismoodi olla.
Jaa. Põnev? On. Aga õudne? Ka on.

Mul on igakülgne liminaalsus. Näiteks mu mälu ei saa praegu usaldada. Tean ise ka, et ei saa, aga vahel ma ju ometi mäletan asju, mida keegi teine eriti mitte ja ei tea, kuidas nüüd neid mälestusi kohelda. Kas nagu valesid - või ainult mulle teada olevaid tõdesid?
Või tähelepanu. Ma ei saa öelda, et kui mina ei näe, siis polegi. Vahel ma näen valesid asju, mida pole olemas, aga vahel ka õigeid, vahel olen ma umbes ainus seltskonnast, kes seda konkreetset asja näeb, ja on see siis päriselt nähtud asi üldse või minu viga?
Et ma sooliselt ei ole ja ei saa, seda olen juba kurtnud, seda, kuidas ei tea, mis edasi teha, ka, aga kuidas tegelikult tundub aeg, kus (aeg on jälle tegelikult koht!) mingit tulevikku pole ja millegi nimel ei saa ka töötada, ei suuda ilmselt edasi anda. See on. Aga mitte tavakogemuse raamides.

Jaa, muidugi ma tahan tagasi seda nägemist, kus saan mingit asja hoolega vaadates temast parema (mitte halvema) pildi või kus ei pea sama kohta viis korda läbi otsima, et sealt viimaks otsitav leida. Muidugi ma tahan tagasi seda paremat kätt, millega asju edukamalt võtta, panna, tõsta, hoida, avada, sulgeda, mida kere küljes hoides ringi liikuda ja mida mantli varrukasse panna, kui vasaku käega sama teha. Tahan tagasi, kurat, pead, mida saab usaldada! Seda tunnet, et tean, mida räägin, enda kohta ikka ju tean vähemalt.
Aga mida selle nimel ette võtta, mina küll ei mõista. Oodata? Teha... midagi? Nojah, aga MIDAGI ma ju ka teen. Teha midagi muud tundub täpselt sama hea, ainult harjumata.
Niisiis teen ka neid asju, aga natuke, nii et muu harjumuseks ei saaks.

Vaheperiood.

Kunagi tulevikus tean, mis saab, aga praegu on mul raske minevikkugi mäletada. Vaadake (nagu tõesti, krm, mingi pilt on teema vist) mind! Väljastpoolt on nagu oli, suhteliselt. Natuke kergem. Võimalik, et natuke rohkem lihastes, sest üks asju, mille pärast ma liminaalsuses ei taha muretseda, on mu keha, ja seega teen lihaseharjutusi suhteliselt mitu tükki päevas. No nii 15 seeriat miinus nädalavahetused, mil üldiselt teen järgi nädalas kogunenud miinusi, sest 15 seeriat selgub olema täpselt nii palju, et neid koguneb.
Kuigi ma ei jookse.
Aga seestpoolt! Oleks nii, et üleni loll, lihtsalt saab ka ise sellest aru, saaks kuidagi opereerida. Aga ei. Vahel on välgatusi, vahel jälle pole. Vahel on avameelsusi ja tõdesid, hiljem kehitan õlgu ("see on siis öeldud") ja vajadusel põhjendan ajukahjustusega. Vahel on nii ja vahel on naa, vahel on segamini kõike ja ei mingit kindlust milleski. Lollim kui enne - nojaa, nt 88% ajast. Aga seal on see 12%, mis on umbes samal tasemel kui enne, lihtsalt arvestusega, et ka enne polnud päris ühtset mind, ning need 88 jagunevad samuti lugematuteks alamtasemeteks. Päris lolli ja natuke lolli, tähelepanematu, aga mitte nii väga lolli jne vahel.

Mingid esimesed korrad pärast rongi saavad unustatud, sest tulevad peale järgmised. Mingid saavad unustatud, sest ma ei tee neid mingeidasju enam niipea ja nädala-paariga ununevad esimesed korrad ka. Täna näiteks käisin vannis jäätist söömas, võimalik, et lausa esmakordselt elus, mitte rongi järel. See ei jätnud eriti positiivset tunnet, nii et ilmselt ununema määratud kogemus.

Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kelleks saan. Ja võib-olla ei saagi, võib-olla see ongi kõik - aga miks ma siis ei mäleta ka paari kuu vanust ennast õigesti? Kes ma olen?

Tahtmine
on ka kahtlane. Ma ei taha ja tahan enamasti mitte tundega, vaid mõistusega, ja kui katseliselt midagi võib-olla-meeldivat teha, on enamasti tulemuseks "Ahah."
Et jah, tegin, pole erilisi positiivseid või negatiivseid elamusi, aeg elada muud elu nüüd.
Võib-olla mulle seepärast peab meeldibki - ei pea uurima endalt, mida tahan või ei taha, saab mingid tegevused niisamagi paika. Sest ma ei tunne tahtmisi ja mittetahtmisi, nagu normaalne oleks.

Jalad ja üldse kogu piirkond allpool vööd on samasugune, sihuke... tuim. Täpselt samuti, nagu ma ei taha aktiivselt süüa või juua, teha midagi või mitte teha, ei tunne ma ka seal suurt midagi peale valu. Ei kuuma, ei külma - täna Tütarlaps, kes lahkelt aitas mul süüa teha, viskas kogemata ühele mu jalale terve puulusikatäie keeva koorekastet. Mispeale ma aietasin, isegi mitte niivõrd valust kui kohusetundest, ning läksin kõigi pükstega külma vee alla. Pärast mõtlesin tükk aega, et mis nüüd edasi teha, sest märjad püksid ei tundunud kuidagi ebameeldivad või liiga jahedad. Kui otseselt valu pole, polegi midagi.
Mõistus juhib, aga emotsionaalne pool tunneb peamiselt valu. Kui on nii halb, et üldse ei taha, siis tunnen, muidu mitte.

Vaheperiood.
Kestab ja kestab ja kestab ja mul on nii raske näha, mis on pikaajaline muutus, mis ajutine ja mis neil vahet on.



Ma kirjutan sellest loost jutu. Kui ma kirjutan ainult enda rõõmuks, see ju ei loe? Ma ei ürita olla kirjutaja, kes ma ei ole, saan täiesti vabalt teha, täpselt nii halvasti kui tuleb. Ja liminaalsus üha kestab.

teisipäev, 24. märts 2015

Peab vol III

Kirjutasin kaks päeva kirja ja ei leidnud siis võimalust seda saata, sest keeldusin üle tunni aja toimiva kontakti otsimisele kulutamast.
Jee mina?
Jee? Aga ma tegin valiku mitte otsida! Selle, et valimine oli peaaegu võimatu, olin loomulikult unustanud, aga lugesin ennast (võrgupäevikut) nt üleüleüleeile, ja siis meenus.
Et see oli ju häiriv faktor.
Et tegelikult on ka mingi erinevus soolase ja magusa vahel ja võimalus otsustada, et tahan neist üht, teretulnud nähe. Peaaegu ei saagi enam kurta, et maitsemeel on muutunud ja igasugune liha on lihtsalt liha, meelsamini söön hoopis leiba. Päriselt ka.

Mul on lineaarne mõtlemine. Üks lähedane sugulane eristas mingil ajal ära, et lineaarne ja süsteemne mõtlemine on võimalikud (ma ei tea, kust tema selle võttis, aga selline pädev lähedane sugulane on, ma usku[si]n teda) ning ma eelistasin ja eelistan ikka veel teha asju ükshaaval. Magama minnes eelistan teada, mis kell pean ärkama ja mida siis teen, sest mitte teada ja olukorrale reageerida tähendab seda, et ma ärkan ja ärkan ja ärkan tunniste vaheaegade järel, sest võib-olla on käes aeg reageerida.
Seda umbes tähendabki mulle "peab". Et ma tean, mida ma pean tegema, kohanen vastavalt ja teen. Olukorrale reageerida võib ka, aga ainult "pidamiste" vahele, sest see nõuab enda pidevalt muutustele avatuna hoidmist ja enda pidevalt muutustele avatuna hoidmine on raske.

Praegu mul muud ei olegi kui see raske. Kas ma paranen septembriks piisavalt, et kooli tagasi minna? Kas ma saan jutu augustiks valmis? Kas mu käsi väriseb homme veel rohkem kui täna? Kas telefoni haiglas võetakse? Kes ma olen, kui ükski senine tegevusala lihtsalt ei klapi uue minuga? Mida ma üldse võin tulevikult oodata?
See kõik on väga hirmutav.

Eile oli mul marupaha olla. Maru. Paha. Peavalu, iiveldus (ei söönud terve päeva jooksul rohkem kui neljandiku küpsist ja seda ka seepärast, et tuli mõte kontrollida: äkki küpsist saab ilma iivelduseta), palavik ja emotsionaalne null. Mis minu puhul on ikka päris madalal. Lugesin eksikombel oma võrgupäeviku mustandeid ja neist kaks olid õnnetuseks hüvastijätukirjad enne surma, üks 2012. aastast, teine 2013. lõpust. Suhteliselt pädevad mu silma jaoks ka täna. Tõdemas, et ma lihtsalt ei suutnud olla veel parem inimene ja sellega võinuks ka lõpetada olemise, sest oli ebatõenäoline, et midagi toredat veel tuleks suurema rassimiseta. Rassimine aga oli mulle liigagi tuttav. Mitte see asi, mille nimel elada.

Täna on kevad, päike, maailm lõhnab hästi ja selle nimel võib ju elada, et maailma häid lõhnu tunda? Maja ees (kuigi ma näen neid mõnevõrra mitmekordselt) õitsevad lumikellukeste vahel ka krookused ja isegi üks tsilla juba. Samuti ei valuta mul pea, saan isegi arvutis olla eriliste omapoolsete ohvriteta.
Kõik on hästi, vastandina eilsele, kui kõik oli halvasti.
Ilmselt see on üks asju, mida taas õppida - ootama tulevikku, mil on mõnevõrra teistmoodi olla, uskuma, et selline tulevik on võimalik, nägema kannatusi kui paratamatuid vahepalu, mille järel on jälle parem. Ilusam. Kevad!

Aga - tulevik on ju hirmutav? Miski, millele ma ei taha mõelda ja mõtlengi võimalikult vähe?

Ühelausega: täiesti on midagi õppida. Ja täna usun, et suudan. Homme võib-olla jälle ei usu, sest lineaarne või süsteemne, mul on raske tulevikku kaugemale kui 36 tundi näha ja selle aja sees ei saa ka milleski kindel olla. Aga vähemalt on kuhugi mujale pürgida kui vana endani üldisemalt. Õppida tulevikku nägema millegi muu kui õudusena.
Hm.
Mhmh.