reede, 27. mai 2016

Tasakaal wanted!

Hästi imelik päev on olnud.
Selline, et osasid tänaseks mõeldud tegevusi ei teinudki ära, väsinud ja kuidagi nimetult nukker - ning samas täis hämmingut selle üle, et oot, elu oligi vist selline kunagi? Pidevalt oligi?!
Päev pole veel läbi, osasid asju vaikselt üha teen, aga see tunne, see tunne on nii tuttav. Et miski pole piisavalt hea, midagi pole piisavalt palju, kui tahaks tähelepanu, peaks ikka maailma paigast veidi liigutama - 1 km tunnis on nagu vähe, et pai oodata teistelt, peabki ise ära end haldama, kuni on Midagi ette näidata. Selline pidev nälg soontes ja soolikates, et tehke mulle pai, öelge, et olen tähtis, üldse ei leevene ka paari telefonikontakti või tütre saadetud kettkirja peale.
(KETTKIRJA?! Ok, ta on 14. Ma ise olen neid saatnud ning palju lollimaid asju teinud veel palju vanemanagi, aga ikkagi: kettkiri?!)

Arvestades, kui tuttav see kõik on, kuidas ma täpselt tean, millest, ja olen sama probleemi korduvalt ja korduvalt lahendanud, olen sunnitud endal diagnoosima suhtlemisvaeguse.
Ses mõttes läks Suurte inimeste juttude suhtlusmõtisklus mulle praegu väga õigesse kohta (kuigi ma iga kord võpatan, kui ta "ekstrovert" kirjutab, see on ekstrAvert eesti keeles), et noh, parasjagu väga minu teema.
Introverdid ja ekstraverdid on eri tüüpi energia kogumisel ning selle kulutamisel lihtsalt (panin teisena guuglis ette tuleva lingi, ei viitsi rohkem mõelda sellele), see on mulle teada fakt ning ei ütle midagi selle kohta, kuidas inimeste puudumine mind kurvaks ja näljaseks muudab.

Tahan tunda, et minulgi on kusagil oma kari ning isegi omaetteolemise vaieldamatu mõnu ei kaalu üles seda "mitte kedagi ei ole, nuuks!" üksildust.
Kusjuures see, et suhtlemisvaegus on olemas, et mul on vaja vähemalt netis inimesi, muidu on halb tunne, on ammu avastatud, selle arvestusega on ka aastaid ja aastaid elatud - ja phäh.
Mul õnnestus ikkagi kogu tarkus ära unustada selle rongijama sees ujudes ning tugevamatele stiimulitele reageerides.
Pean vist ikka homme Tütarlapse isale külla minema. Nagunii väsin maailmakõvasti ära, aga see üksildustunne saab peletatud.

Kusjuures mul oli rütm, oli programm, kõik oli tegelt kindlaks määratud ja graafiku järgi. Plaanisin endale 1-2 sotsiaalset sündmust nädalas, sest nii tundus paras ning vbla oligi.
Häda on selles, et ma ei pidanud plaanist kinni. Tegin kaks nädalat järjest 3 sotsiaalset sündmust nädala jooksul ja sealjuures ei olnud kõik need kolm mitte kohtumised ühe sõbraga korraga, kes tuleb mulle külla, oo ei.
Ikka täie rauaga: uus koht, uued inimesed, palju inimesi korraga, uued tegevused - ning pärast olin tuikuv ja kohmakas päevi.
Sellest tuli ju lõpuks välja ka puhata! Miska ma muidugi ei kohtunudki kellegagi peale vahel naabrite trepikojas ning Poeglapse ja tema lemmiksõbra.

No hea küll, seal klassikontserdil käisin ka, aga jee ma selle käigus kellegagi vestlesin =)

Nüüd on kurb ja nälg ja appi! Andke inimesi!
Nii raske on hoida seda tasakaalu, et kui kaua olla omaette ja koguda energiat ning kui kaua ja palju seda siis välja anda inimestega kohtumise peale.

Muidu: Poeglaps kaotas oma võtmed ära ning minu omad on meil praegu kahe peale ainsad.
Ta läks klassivennale külla ning vannutas mind, et ärgu ma magama mingu, ta viskab kive vastu akent ja siis ma tulgu ja tehku uks lahti. (Telefon? Jaa, see on tal küll, aga ettepanek helistada tõi kaasa: "Aga kive visata on palju lahedam!")
Mina olin siis kangelaslikult üleval, väsisin ära, ent ikka olin üleval, helistasin talle, et küsida, kas ma võin vast magama minna, millal ta tuleb - aga ta, reo, ei võtnud vastu.
Miska läksin magama. Kui uinumine osutus raskeks, kui iga valjem lapsehääl õues mu taas erksaks raputas, ütlesin endale: "On ebatõenäoline, et Poeglaps omaette hõisates koju tuleks, sest ta ju tuleb üksi. Üldse ei tasu võõrastele häältele, rulavurinale teel jm sellisele tähelepanu pöörata - kui rulavurin lakkab meie maja ees ja sellele järgneb aiavärava kriiksatus, tuleb alles üles ärgata."

Siiski olin takkajärgi natuke üllatunud, kui ärkasin aiavärava kriiksumise peale, tegin akna lahti ja seal all oli Poeglaps, kivike käes, ja küsis jahmunult: "KUST sa teadsid, et ma siin olen?"

kolmapäev, 25. mai 2016

Ostan täna pudeli naturaalset õunasiidrit, sest kuidagi tuleb ju tähistada!

Nadia Savtšenko on elus, Ukrainas, ja millegi juhtumine, mis mult selle rõõmu ära võtaks, on väga ebatõenäoline.

Jagan kõiki toredaid asju, mis jagatavad on ning hoobilt pähe tulevad, seepeale =)






... ja siis veel see:



esmaspäev, 23. mai 2016

Teeme, mis võime

Oh, mul on nüüd juba viis päeva pisut nõme olla olnud, ja see pole ikka veel üle. Kas see on normaalne, inimestel üldiselt ikka on omad üles ja alla perioodid ja ma mingi - hakkan ka normaalseks saama tasapisi või?!
Ei taha! Mulle nii meeldis see, et pea kogu aeg oli hea ning natuke nõme ainult siis, kui midagi selgelt negatiivset juhtus!

Kurat.

Paid lohutavad =) Paid on head. Tähelepanu, muide, on ka pai. Tänukallistused!

Käisin täna oma Poeglapse kevadkontserdil. Pärast võtsin ta ette ja rääkisin tõsiselt peavalu sees, et kui ma ei taha kuhugi tulla, ärgu käigu mulle peale. Sest ma läksin sinna seepärast, et vaidlus ja häda, mis oleks lahti läinud, kui oleksin teatanud, et ei! olid liiga suured eeldatavasti. Ma ei oleks suutnud neid taluda.
Nüüd pea valutab, aga miski ei garanteeri, et pea poleks ikkagi valutanud, kui ma tüli ja pahanduse ja vaimse pingega ei oleks sinna läinud.
Poeglaps oli nõus edaspidi mitte peale käima. Ilmselt nii leplikult seepärast, et klassiõe viiulimängust valutas ka tema pea ning kuigi ta peavalud pole nii jubedad kui mul (mina ei ole võimeline peavaluga palli vastu seina põrgatama, oo ei, ühe põrgatuse peale minuga samas toas on nii valus, et sisistan poja peale: "Palun. Ära. Tee!"), on nad siiski ebamugavad.

Laupäeval valutas mul ka pea. Kusjuures ei tea, kas mul on tuju halb, sest mul valutab tihti pea või on seos teistpidine - halb tuju loob nii palju pinget, et peavalu on kerge tulema.

Aga mõtsin selle peale, kuidas ma Poeglapsega rääkisin teemal, kuidas kui ma ei taha, ärgu käigu peale, kuidas ütlesin ju enne Rongi, et mul on halb, ja siis olid inimesed wtf?! kui ma rongi alla läksin, kuidas mul oli kalduvus nui neljaks asjad ära teha, kuitahes haige ja hädine ma ka olin.
Ja siis sain aru, et olen kogemata töötanud end paremaks inimeseks, kui normaalne on, ning teised inimesed ei osanud ega oska sellega kohaneda.

Sest kui ma saan, ma teen. Kui mul on jõudu minna Poeglapse klassikonterdile, ma lähen. Kui ma suudan veel 3 km kõndida, kõnnin matka lõpuni ära. Kui ma suudan end lohistada eksamit tegema palavikuga, lohistan. Ma ütlen, et nüüd on halb, ma ei jõua enam, kui ei jõua, mitte 3 tundi enne, esimese ebamugavuse peale.
Kui mul on halb, mul on halb.
Ning kui mulle siis abi ei anta, on: "Nojah, ei aidata, pean asjad teisiti korda ajama," Mitte et ma ütleks siis, et ei, kuulake, mul on TÕESTI halb, uskuge mind, ma suren, appi!
Kui mul ei oleks tõesti halb, te ei teaks, et mul halb on. Pisiasjade pärast ma kisa ei tõsta. Dohh.

Aga inimesed ei suutnud/suuda seda infot sisse võtta. Notsu jagas ühte koomiksit, ma toon selle veel avalikumalt esile:


Me juba teeme, mis võime. Nõuanded pinnalt "oh, mul on siin aspiriini" või "oh, natuke valu käib asja juurde" on arulagedalt mõttetud just seepärast, et me juba teeme, mis võime.

Abipalumise õppimise juures väärt teave, aga ma pole kindel, kuidas seda rakendada. Selle üle veel juurdlen.

laupäev, 21. mai 2016

Maailm, muutu sina!

Olgu, nüüd tahan mina tõsisest teemast rääkida.
Tõnn Sarve puhul ma vaikisin, sest kogu selle raamatu, kaanepildi ja sisu koosmõju jamasus tundus nii iseesestmõistetav.
Raivo Männi puhul mul oli raske juba, aga minu arust see oli ikkagi nii selgelt kõigile näha rõve ja jabur, et tundus asjatu sinna alla oma nappi püssirohtu raisata.

Aga Kenderi protsessi puhul ma lihtsalt ei saa enam.
Et kohe selge oleks - ma ei pea Kenderit kuidagi samasse kasti kuuluvat kui Mändi ja Sarve. Olen "Iseseisvuspäeva" lugenud, mulle ei meeldinud ja rohkem ma pole tema raamatuid pikemalt kätte võtnud, aga see on kõrvaline. Kirjutagu mida tahab, see on ilukirjandus, keegi ei sunni kedagi lugema.
Õudne on see protsess, mida tema üle peetakse.

Iseenesestmõistetav, et see on mingi jama, keegi ei mõista ilukrjanikku ju süüdi selle eest, mida ta kirjutab, keegi ei käsi ju kellelgi seda lugeda [kuigi koolis on kohustuslik kirjandus olemas, osaliselt jube, et selline asi on, aga noh - kirjandusteaduse õpilased ka loevad kohustuslikus korras raamatuid, seda ma praegu ignoreerin], lihtsalt nõmedaid kirjutisi on kõik kohad täis, olemas ja lausa eesti keelde tõlgitud on "Ameerika psühhopaat" - kala hakkab ka naerma idee peale, et on midagi, mida ilukirjanik ei tohi kirjutada.

Ja siiski on Kenderi kohtuasi. Reaalselt olemas. Kestmas.
Praegu.
Selles riigis, kus üldiselt ikka usutakse, et 2+2 võrdub neljaga ja kuigi selles on kahtlejaid, asja suhtelisuse peale rõhujaid, on nad väga väike vähemus. Siinsamas peetakse selle aburdsuse üle kohut, mitte kuskil Indias, kus naisi kividega surnuks loobitakse, mitte kuskil Ukrainas, kus sõda peetakse ja see meisse ei puutu, vaid kuramuse Tallinna linnas.

Lugesin kohtuprotsessi transkripti, 1. ja 2. osa, ja põhiline, mida tundsin, oli uskumatus. Õudus ja uskumatus, sest see ei ole ju võimalik?! Hästi pikad on need üleskirjutused, aga ma lugesin mõlemad osad läbi, sest kuidagi ikka lootsin, et olen millestki valesti aru saanud, see ei saa ju tõsi olla?!
Pähkel: Et kust te nagu võtsite näiteks sellesama, kui kaitsja juba küsis, selle kokaiini kasutamise seksi juures, või siis ütleme ka need, seksuaaltoimingute kirjeldused-
Kender: Nii?
Pähkel: Peas, kust see tuleb?
Kender: Peast.
(...)
Pähkel: Nüüd me jõuamegi selle huvitava asja juurde, te arvate, et te kasutate sõnu, mida inimesed jäävad uskuma? Te ütlete, et kirjanik ei vastuta mitte millegi ees?
Kender: Ei. Mitte millegi ees.
Pähkel: Kust tuleb niisukene-
Kender: Põhiseadusest. Kunstid ja teadused on vabad. Põhiseadusest.
Pähkel: Hea küll, see põhiseadus on-
Kender: Okei, okupeerime Eesti, siis jääb kirjanik ikka vabaks.
Või igaüks, kellele on pea. Sest pea sees toimuvat ei saa väljaspoolt kontrollida selle ohtrast üritamisest hoolimata, su mõtted on su enda omad ja totaalse kontrolli ühiskonnast eristab meie oma näiteks see, et võib oma peas toimuva ka suht vabalt üles kirjutada ning teistel seda lugeda lasta, ilma et see mingit kriminaalsüüdistust kaasa tooks.
Või siis mitte.
Oot, mida ma olen kirjutanud ... Tapmisest? Jaa. Vägistamisest? Pole ette tulnud. Piinamisest? Jaa. Inimsöömisest? Jaa. Reetmisest? Oojaa, see on mu viimaste aastate meelisteema: kuidas tehakse valik, mis lojaalsuse kriteeriumite järgi oleks nagu valevalevale, aga ometi ainus, mida see inimene just siis teha saab.

Kas see võiks kedagi innustada tapma, piinama, inimesi sööma ja riiki reetma?
Muidugi!
Pähkel: Mida tähendab vastutus kunsti ees? Et see, kui ma seda loon, keegi nagu ütles, et loeb, jumal, tema asi, viga peas.
Kender: Jah, just, hüpaku aknast välja, teen akna ka lahti kui vaja on. See ei ole minu asi, päriselt ei ole minu asi, ma olen kunstnik.
Pähkel: Et kõige parem elukutse, mida siin elus valida, on kunstnik?
Kender: Kõige raskem! Oma loomingu, inimesena vastutan kõige eest, kodanikuna vastutan kõige eest, loojana mitte millegi eest. Teen kassipilte, keegi zoofiil kiimleb nende peale – pole minu asi, ma armastan kasse. Pole minu asi, mida mingid perverdid teevad, ma armastan kirjandust, ma teen kirjandust. 0 vastutust. See kunst, see on nii tähtis osa inimeseks olemise juures, et kui sa kunsti armastad ja kunsti teed, siis sa annad ära enda hingest, enda südamest nii suure tüki, muidugi ma ei oota selle eest tänulikkust, aga lihtsalt see on juba see, mille eest ma vastutan, et see tükk oleks võimalikult aus, võimalikult võimas, võimalikult kõva.
Ma tahaks oksendada selle idee peale (nagu peale, pihta, oma oksega üle valada), et looja kuidagi vastutab, mida keegi tema loomingu põhjal teeb-mõtleb-tunneb.

Ach. A minge persse, mõtlen selle asemel, sest natuke on see mu nüüdse kompromissituse teema ka. Et sa valid selle, mis on sinu jaoks õige, ja kuradile muu.
Mul oli täna meinstriimi-päev, käisin lastega kinos Kapten Ameerika kolmandat osa vaatamas. Või siis eile oli, kell on juba 0:43 ja ma vist ei avalda asja enne hommikut? Aga seal oli see koht, kus matustel öeldi välja, kuidas raskel alal naisena ellu jääda ja see pädeb igal pool inimesena ellu jäämise kohta. Teha kompromisse, kui saab. Ja mitte teha, kui ei saa. Et kui ka kogu maailm on sinu vastu, kui sa tunned,et ajad õiget asja, mitte järele anda, seista nagu puu ning öelda maailmale: "Ei. Sina liigu, mina ei kavatsegi!"

Nii ongi. Mina ei liigu, ei kavatse loojana oma kirjutisi muuta, sest äkki keegi kusagil loeb valesti.
Aga mul on ka kerge: mitte midagi karta on lihtne, kui sa tõesti ei karda midagi. Valida mitte vähima võimaliku halva rada, vaid õiget teed.
On õudne, et meie koduvabariigi seadused on sellised, et loojat võib loomingu eest kohtu ette vedada.

Muide, mõtlesin välja, kuidas taustavärvitust tagasi saada - muidugi HTML-i kallale minna =)
Lill.