teisipäev, 15. jaanuar 2019

Igapäev

Jalad valutasid nii, et ei jäänud enam magama pärast Totoro "niits-niits-niitsu" voodi ees.
(Ei, ta ei taht õue, seal me juba 2 tundi tagasi käisime, ta tahtis seltskonda.) Tõusin üles, mängisin koeraga, panin jalgadele valuvastase masina külge (see on NIIIII tore asi, tõdesin, kui üleüldine valutamine nii palju tagasi tõmbas, et konkreetsete kohtade valu häirima hakkas), õpetasin koera (mis on phmt ju ka mäng), sõin, Totoro õppis käppa andma koos sellega, et temagi sõi - ja nüüd see masin muudkui tiksub mu küljes ning elu hakkab taas mõnus olema.

Ma alguses, kui kodanikud selle mulle kinkisid, rõõmustasin väga hirmsasti - aga mul oli igalt poolt nii halb, et tegelikult ma ei tajunud, et ühe valu mahavõtmine väga suur asi oleks. Seda enam, et nagunii sain valu vaid "maha" - mul valutasin mõlemad jalad taldadest pihani. Päris MAHA üks pisike masin valu ei saanud, kuna ma tervet päeva selle all ka ei istunud ju. Piirkond oli liiga suur.
Aga nüüd, kui valu on nii kõvasti tagasi tõmmanud, et kui peale tuleb, häirib tugevalt, on ikka hirmus meeldiv omada vahendit selle maha võtmiseks. Täitsa maha läheb nüüd, ilma jutumärkideta.

Tiksub siin vaikselt ja jalg ei tundugi enam kuum ja ere, vaid lihtsalt suriseb veidi.
Teine jalg valutab ka vähem. Ilmselt solidaarsusest.

Muidu käisin juuksuris. Tööstushariduskeskuses.
Ülehomme (nüüd juba homme) lähen tagasi, sest kaks ja pool tundi nad aint lõikasid seal, värvida ei jõudnudki. Ma tahan värvi ka!
Aga. Nad tegid mu tütrega NII ILUSAID asju, et saavad andeks kõik minu peal tehtud ebatäiused.
Pilti?
Ma vaatan, vast keegi teeb tast.
Minust saab mu sünnipäeval nagu ikka.
Kuigi enne on üks avalik kirjandusüritus, vbla sealt saan ka mõne edevuspildi.
Aweron tegi mulle väga laheda õla-kaunistuse (sidekriips, et ei loetaks õlaka-unistuse) ka dressikale, siis jääks see samuti peale ...

Joon hommikukohvi ("ja sai õhtu ja hommik ja uus päev"), söön maapähklivõid ning jube hea on olla.
Võimalik, et ositi sellepärast, et eile oli nii jõle.
(Alustasin kirjutamist juba üleeile, noh).
Üldiselt ärkan plaksust. Vaja on, mina ärkan - aga eile oli esimest korda nt 15 aasta sees nii, et ärkasin ja panin kella 9 minutit hilisemaks, sest niiiiiiii raske oli.
No ma öösel ei jäänud magama, siis käisin koeraga väljas ja jälle ei jäänud ja ...
Sain muidugi üles ja tegutsema ennast, aga foon peavaluks oli juba loodud. Juuksurist lahkusin valuga ja phmt ibukas ja sumatriptaan aitasid ainult veidi, enne kui koju jõudsin, kuuma duši all käisin ja voodisse vankusin.
Ei ole väga huvitav, eks ole, aga lihtsalt ... lihtsalt mu peavalud on kõige tabletipuhvriga nii jubedad, et ma ei ignoreeri neid. Mõjutavad mu elu liiga palju.

Oh, mis tõi mulle VIIMAKS kirjutamise ajal ka meelde! (Umbes kaks aastat olen mõelnud mainida, aga ALATI unustasin ära, sest noh - täpselt enne uinumist mõtlesin sellele ju ainult.)
Kui ma voodis ise seda plaanimata, mitteteadliku tegevusena väga sügava hingetõmbe teen, kasvab tõenäosus varsti magama jääda kohe kõvasti. Vbla on teiega samamoodi?
Pool minutit enne uinumist tuleb sügav hingetõmme?



Sest mu igapäev on legendaarne!

reede, 11. jaanuar 2019

Ei kanna maailma

Hakkas veel heam.
Kusjuures - ootamatu, aga seletab mu järjekindlust üle pingutada - eile tegin ära kõik asjad, mis plaanitud ning mitte rohkem.
Nii tore oli seepeale, et pärast keskööd tegin veel tomkhalikku suppi (sealihaga, seda oli parasjagu), pesin pead ja panin pesumasina tööle, tegin kätekõverdusi ja täna on ikka veel hea.
Kuigi - hämmastav - väsinud.
Mõnus soe roidumus.

Pole isegi kindel, kas tahan koeraga raamatukokku joosta, sest selgub, et Kate Atkinsonil on VEEL raamatuid eesti keeles. Lisaks "Inimkroketile," ma mõtlen. Lausa kolm (olgu, ühe raamatu esimene ja teine osa on neist kaks) tükki!
Ühe lugesin läbi, aga mu Mittedepressiivses Väikelinnas on neti teatel ka teised olemas.
Hea soe on olla, ma miskipärast tunnen, et esikut pühkida oleks palju toredam kui õue minna.

Esik pühitud. Muidu ei saa arugi, et mul mingi karvane koer on, aga esikut pühkides alati märkan. Lisaks on see kokkupühitud karvahunnik veidralt roosakas, "Armas roosa kiizu!" nagu Poeglaps koera kohta ütleb.
See esikupühkimine ei ole "peseks või sokke"-sündroom. See on: mõtlen, mida ma tahan. Midagi kasulikku tahaks teha, puhatud juba on, just tõusin magamast ja andsin koerale süüa, kohv on arvuti ees joodud, hakkamine peal. Nii, mis kasulikke asju kohe ette võtta on?
Kirjutada veel ei taha, see tahtmine tuleb millegipärast hiljem, kui enam valge pole. Taarat viia - iu, üldse ei taha. Poodi minna - eriti ei taha.
Ja siis jäävadki esiku pühkimine ja raamatukogu valikusse, kuigi, nagu näha, põrand võitis.

Pole välistatud, et võtan Totoro kaasa ja ikkagi lippan raamatukokku samuti, aga kui, siis hiljem. Ei püüa veel viimaseid valguskiiri, võtan hoopis D-vitamiini. Joon kohvi. Mõtlen, kas One Piece'i vaadata.

Põhjus, miks ma pole One Piece'i, suu vahus, viimasel ajal kiitnud, on lihtsalt selles, et vaatasin kõik varemtoodetu ära ja nüüd saan 24 minutit nädalas uut episoodi. Ja kui siis terve episood, algustiitrid ja "mis toimunud" maha arvatud, nii et jääb heal juhul 20 minutit,  toimub kolm erinevat võitlust ja süžee üldse ei liigu, ei ole midagi kiitvat öelda samuti.
Siis ma vahepeal kogun episoode. Ei vaata, et saaks jälle 2-3 järjest ära näha.
Praegu on kas 2 või 3. Aga äkki ootaks veeeeeeeeeeeel ..?
Läheks jookseks hoopis raamatukokku, enne kui see kinni pannnakse ..?

***

Raamatukogus oli tõesti "Elu elu järel", ent peale esimese ja teise osa endale laenutamist tegin vea - mõtsin, et üks õueskäik, külastan poe ka ära.
Nüüd nii väsinud, et raske sõnu moodustada. Oli vaja, no oli vaja ..! Isegi mandariinide ja küüslauguta oleks veel päeva vastu pidanud, kõik muu oli nagunii juba puhas "kui ma juba siin olen, võin ju igaks juhuks võtta, ära tarbime ikka".
Nojah, aga mis tehtud, on tehtud =P

Varrak pole ikka toimetatud raamatut saatnud. Ma ei mäleta, kuidas "Valikutega" oli, mul oli toona TUNNE, et kõik toimub välgukiirusel, aga tegelikult võibolla läkski kuid? Ilmumisaeg novembris nagu viitaks sellele. Tunne, et toimub hästi palju hästi ruttu oli vast sellest, et seni olin mina pidanud anuma: "Avaldage, mind, palun avaldage, ma kõlban vist? Ei, kui ei kõlba, on ka kombes!" ja nüüd ma lihtsalt andsin teksti sisse ja kõik.
Komplimendid, et hea raamat, tulid veel pealekauba.

Nojah, ja aeg muidugi LÄHEBKI kiiresti, ma juba nii vana. Aastad vihisevad "viuh!" ja "viuh!" mööda ja kuidas nii, et rong oli juba üle nelja aasta tagasi? Paar aastat tagasi ju?
Krt, sel aastal on pooljuubel lausa.
Ei, ma ei ole möödunud aja jooksul maailma päästnud.
Aga noh - mul on eluõigus ikkagi. Nii kummaline, kui see ka ei tunduks.

Novembris kirjutasin sedasi:

Ma ei jaksa tervet maailma
oma õlgadel kanda.
Kord paari kuu jooksul tuleb see meelde,
panen maailma maha,
ja tead:
kordagi pole
ta hukka veel läinud
seepärast.

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Vä-si-nud

Oi, ma üldse ei arvanud, et uusaatalubaduste täitmine läheb nii, et mul on migreen, võtan tabletti, mis materdab valu maha, aga jätab meeletu nõrkuse, midagi ei jaksa. 5 asjagi ei tule päris täis, kui mitte pidada ka nt ilukirjanduse lugemist Asjaks.
Järgmisel päeval sama.
Aga no - ma teen aint seda, mida tahan? Absoluutselt täidetud. Mitte liiga palju? Absoluutselt täidetud.
Kergelt õõvastav, kui täpselt mu keha antud juhtnööre täidab.

Arvan, et vaatan uue Mary Poppinsi filmi ära.
Mu lemmiknaine Soomest soovitas tuliselt (nt Emily Blunt is phenomenal! THIS is the steely bitch that is Mary Poppins, as disarmingly, gloriously charming as she is also ja There are some moments that are less engaging, but far more deliciously magical moments. I have to admit to several instances of sentimental waterworks... 💗 ja And yes, of course the plot (there is a plot) is fairytale-simple, but this IS a fairytale) ning noh - mina olengi ju Mary Poppins.
Ennast on ikka tore näha, eriti läbi teiste sõbralike silme.

Mittesõbralike ... mitte niivõrd =)
Aga koos tundmisega (mitte teadmisega, tean seda kogu aeg), et maailm saab hakkama, mina ei vastuta tema eest, on ka "nad said valesti aru, api, mismõttes on mul maailmale selline mõju, ma ju ei taha! Kuidas mu tegusid ja sõnu üldse sedasi tõlgendada saab?!" palju leebem ja toob isegi kerge irve suule.
Sest pole minu töö ja vastutus maailma ümber teha, nt sealsetele inimestele end ära seletada, et nad ikka mõistaksid.
Nad ei saa must üldse õigesti aru? Karm värk, ent nende probleem, mitte minu oma =)

Kuidas, kuidas ma ära unustasin, et minu heaolu on minu kompass teel, selle üle valvamine mu tegude ja tegematajätmiste juht?
Aga unustasin. Ei tundnud enam. Jube oli olla - aga pange tähele, ka kellelgi teisel polnud sellest parem. Kui lasen end omaenda heaolul juhtida, teiste jaoks teen ikka - sest tahan. Sest mul on hea, kui neil on hea.
Lihtsalt usaldan iseend ja rohkem ei tee, kui mu enda heaolu laseb.

laupäev, 5. jaanuar 2019

Jätkuvalt hämmelduses, et ei taibanud enda eest väljasolemist jätkata

Ma ikka veel ei suuda päriselt uskuda, kuidas sain ÄRA UNUSTADA, et ma ei vastuta maailma ega teiste inimeste eest, ei ole minu asi neid ümber teha.
Ja kui kerge ja hea on nüüd, kui see meelde tuli.
Selgelt ikka midagi väga olulist on mõtlemisviisis kinni, sest oma suuremat annust antidepressante võtsin ja võtsin ja see omakorda võttis kõige hullema valu maha - ent kirvendas ikka, kogu aeg kirvendas. Inimestel on minuga halb, pean paremini tegema - aga ma juba olen nii hea, kui suudan, ma ei saa ju rohkem teha, end täiesti ära lammutamata - minust ei jätku, ei jätku, ei jätku, kõik on nõmedad, tahavad arutult palju ... - kuni tuli meelde, et ei peagi jätkuma kellelegi teisele kui mulle endale.
Jah, ma ei jõua soojaks kütta ilma.
Jah, maailm (täpsemalt inimesed selles) tahab alati rohkem. ALATI, ükskõik kui puruks enda teen, ikka pole piisavalt. Kontrollitud.

Ja mis siis?
Ma ei pea andma.
Krt, endalgi vähe =P
Ma saan vaid iseenda eest hoolitseda, minu enda tunded on ainsad, mis mu kontrollile alluvad!!!

Millega seoses annan ka uusaastalubaduse.
Ma nimelt tasapisi muutsin ära süsteemi "plaanin päevaks viis asja ja siis teen need ära". Sellest sai esmalt "plaanin päeva viis asja, teen need ära ja siis veel mõned, sest ma ju jaksan", siis "mis ma ikka plaanima hakkan, nagunii teen viis + midagi" ja viimati juba "teen kaheksa-üheksa-kümme ette kavatsemata asja ja mõtlen õhtul, et SEDA ja SEDA oleks veel teha võinud, aga noh - homme teen".
Nii et mu esimene uusaastalubadus on: hakkan jälle järgmiseks päevaks plaane tegema ning EI tee krooniliselt üle normi.
Olgu, viis asja on mulle juba liiga raske saavutada, teeme kuus.
Ja vahel võib normi ületada ka. Aga VAHEL.
Mitte kuramuse seitsmel päeval nädalas, neist ühel, olgu, tegingi kuus asja. Puhkepäev phmt.

Nii et kuigi mul kuhjuvad kirjutatavad jutud (""Loomingus" tuleb ulmenumber, vast sa aprilli keskpaigaks ..?", "Ulmejutuvõistluse tähtaeg on 31. märts, lõpetame enda oma ära ja saadame sinna, onjo" - ütlesin muide MINA ISE) ja ma ootan iga päev toimetatud tekste "Kuigi sa proovid olla hea" päris valmis tegemiseks, see on ikkagi hetk, kus endalt küsida: "Kas maailm läheb hukka, kui mu jutt sinna "Loomingusse" ei lähe?"
Nii.
Maailm ei lähe hukka - ja vast ei ole ka mõtet panna mõnd pooleteralist teksti, mille varem hülgasin kui "pole küllalt hea" lõppu kandma ja anda sisse raha pärast.

Raha on tore asi, aga mu nimi on mulle kallim ning "käib küll"-asju ikka väga ei tahaks (rohkem?) teha. Teadlikult teha veel pealegi. Sest korralikult kahe jutu tegemiseks + raamatu toimetamiseks ei ole aprillini lihtsalt aega.
Teen ulmejutuvõistluseks nii hästi, kui suudan ja ei üritagi rohkem.
Minu heaolu on rohkem väärt kui MISKI muu. Ja kas ma tahan teha midagi keskpärast, kiirustatut? EI.
Ja mina ka ei vastuta, kui nimetet "Loomingu" ulmenumber on piinlik ja suvaline. See ei ole minu asi, sellega tegutsevad teised, las nemad vastutavad ka. Minu komme korjata enda peale vastutust, mis pole minu, on nii mind ennast kahjustav, kui ÜLDSE saab.

Ütleme, mu uue aasta teine lubadus on teha täpselt nii palju, kui mu enda heaoluks tundub vaja olevat ning mitte millimeetritki rohkem.
Nagunii on selleski lubaduses lõtk: nagu TUNDUB vaja olevat. Aga ega ma ole mingi kõiketeadja, et võiksin kindlalt öelda: "Seda on heaoluks vaja, seda mitte."