esmaspäev, 27. september 2021

Ei õpi

See raamat tuleb hea.
Enne oli käsikiri ja minu pilk sellele "täiesti okei, üldine lugu, peategelase olemus ja arengud on jee, pole häbi", aga kui K võttis asjad hambusse ning asus raputama, siis kuigi ma osade tähtsate küsimuste üle pidin võitlema, ta teised asjad suutis nii palju paremaks teha või öelda, et mina teeksin, et olen väga rahul. VÄGA rahul.
Vat nüüd ma tõesti tunnen, et KOOS tegemine annab võimaluse mõlemal oma tugevused välja tuua ja sisse panna seal, kus teisel on peamiselt nõrkused. 
Mis minul on: tervikutaju, tegelasetaju (ta ei teeks nii, kammaan - ta ei reageeriks sedasi, KAMMAAAN!!!), suure pildi tunnetus ja selline mälu, et ma ei lase sisse kohti, kus peategelase eluajaloost mõtlemine paljastab, et tal on korra olnud ema, isa ja vend ja teistel kordadel paljastab mõtlemine, et hoopis ema ja õde. (Ei nõua erilist nupukust, et ära arvata, kumb kumma perevariandi kirjutas =P)
Ma suudan päris hästi igast sisekonflikte edasi anda ning üldises plaanis kõige-edastamises luua eredaks mõned detailid ja jätta ülejäänu lugeja kujutleda. Seda viimast võib samahästi ka nõrkusena võtta. Pillun muusse teksti sujuvalt vahele pisiasju, mis muudavad olukorrad ja paigad elavamaks ja suudan päris hästi pinget-lõõgastust vaheldada sedasi, et igav ei hakka, ent kogu aeg ei ole vaja kaklusi ja tagaajamisi, surve on mujal. Aga ma ei süüvi pisikestesse detailidesse, ei vaevu kõrval-kõrvallugusid välja kirjutama jms.
Olen päris osav meeleolusid looma ning mul on kogu aeg tunnetus, mida on vaja korrata, et lugejale olulisused kohale viia, mida ei tohi korrata, sest moonutaks sõnumit, jätaks tunde: "see peab ikka hirmus tähtis olema, kui sedasi korrutatakse!"
Mis temal on: kalduvus tuua sisse draama ja pinge kohtades, kus mina ei vaevuks midagi tegema või leian, et on juba piisavalt dramaatiline, pole teema vinti peale keerata. Raamat läks kohe paar kraadi kangemaks sellega, et teravused, millele mina poleks tulnudki, tema kirjutatuna teemaks tõusid. Viitsimine detailselt kirjeldada. Kohad ja kliima muutusid kohe vähemalt neli korda elusamaks ja tajutavamaks kui enne oli ja igasugused pisiasjad annavad hingust ja elu. 

K: No mina joonistan, sina maalid.
Päris hea kirjeldus ja nüüd on paigas nii detailid kui suur pilt. Krt, nagu Bosch, noh!
Kuigi ma ise seda ütlen.

Nagu minu raamat, aga ometi üldse mitte, selgelt K raamat samapalju.

Muidu: see nädalavahetus oli saatanast. Ma ju teadsin seda ette.
Arcanar: Mõned inimesed ikka õpivad väga raskelt ja ainult iseenda vigadest.
Mina (ohkab): Ei õpi ka iseenda vigadest mitte.
Sain kõik tehtud, hoolimata kümnest ootamatust takistusest. Kõik teised olid rahul.
Mul endal oli täna õhtul sees nii palju sumatriptaani, et see tilkus kõrvadest välja, jäin poja sünnipäevalt tulles rongis magama (seda ei suuda ma juba aastaid muidu) ja hoolimata kahest tunnist unest hiljem ma lihtsalt ei pane pesumasinas olevat puhast pesu kuivama. Sest isegi MÕTE teha midagi kasulikku tundub talumatult võigas. 
Ei suuda, ei oska, ei taha, ei peagi. 
Olen piisavalt tubli old.

Noh, eks ma nüüd mõned päevad taastun. Õnneks kirjutamine ei nõua mult teise linna sõitmist ega inimestega suhtlemist ega ootamatustele nagu sanga kaotanud mask, kojujäänud vaktsineerimistõend, koroonaisolatsioonis jooksutüdruk, valesti aega vaadanud sünnipäevakülaline, valesti kohta vaadanud mina, ootamatult asendusbussiga asendatud rongid vms  reageerimist. 

Ja K on lihtsalt nii armas. 

reede, 24. september 2021

Lihtsalt midagi

Miks mul nii faking HALB peab olema?! Kas ei saaks nii, et oleks heam?!
Loe: pea valutab. Mis tähendab, et kõik muud ikaldused elus tunduvad mitmekordselt rasked ning poja matemaatika kontrolltöö üks ("Mis mõttes? KUIDAS? Ma olin üsna kindel, et saan kolme?!") lasub raskelt mu hingel, kuigi üldiselt ma selliseid asju üldse hinge ei võta. 
Aga no ... ootamatu üks, isegi mitte kaks, vaid ÜKS ehk alla 20%, on kahtlemata tegelt ka häiriv. Talle, ma mõtlen. Ja siis mind häirib, et tal on halb. 

Kuigi et pea valutab, on peamine. 

Ja siis ma möllan K-ga meie raamatut lõpetada.
JÄLLE. 
Mina olen selle kolm korda juba lõpetanud. Ent tema osas ma tegelt teadsin juba ette, et ta ärkab, kui tähtaeg kukil, ja sööstab siis hullunult tegutsema. Mis tähendab, et mina pean peaaegu sama hullunult kaasa tegutsema, sest see on minu raamat ju ka ja kui ta võtab ära suurema osa mulle meeldivast osast, ei ole üldse tore.
Ma ei taha, et tema kirjutaks raamatu, kus sees ka mõned minu tehtud laused ja kaanel minu nimi. Ma tahan need asjad, mis minu meelest teevad raamatu heaks, alles hoida. 
Ei, samas ta on ka "kle, äkki teed seda ja seda ja seda" asjade osas, mida mina tegelt pean/pidasin ka "no ... kõlbab küll" lahendusteks ja mul on hea meel joonistada need HEADEKS, mitte "napilt läheb kõige madalamast latist üle". Lihtsalt ta ju ei tea ette, mis mu jaoks on "see on põhiline, ma tegin seda NIMELT ja ei muuda!" ja mis on "jaa, on jabur küll, aga mis ma asemele panen?"
+ tal on asi, mida minul ÜLDSE ei ole: naturaalne paigatunnetus. 
Ilmselt on asi selles, et ma pole iial üheski Ameerika osas käinud ja leiutasin midagi oma kokkupuute peal Euroopa suurte linnadega. Hullem, ega ma siis puhta mõistusega võtnud, ma võtsin tunde ja vaimusilma ja noh ... ütleme, ei ole väga ameerikalik mõelda võtmes "ruumikitsikus, sest heades piirkondades tuleb iga ruutmeeter ära kasutada!" 
Meie vaidlused on päris toredad, me oleme üksteise vastu head, kiidame ja tunnustame vahele, aga need on ikkagi nii neetult KURNAVAD! 
Jah, mina lähen kirglikumaks.
Ma üldse kipun kirglik olema. 

Teatud mõttes on isegi hea, et mul nii rõve olla on. Sest kui oli tavaline-rõve, mul polnud võrgupäevikus ka midagi öelda. Et mul on halb, kuigi miski pole otseselt halvasti ja mõned asjad on otse hästi? 
Kui lugejad ei saa aru, nad ei saa. Kui saavad, mida ma seletan siin, nad saavad ka mu vaikimisest. 

Homme lähen Tartusse tööle. Phmt mõnes mõttes täiesti arulagedalt hea ja efektiivne: 15 minutit ettekannet, tund aega laval istumist, 195 eurot. 
Teisest küljest: ma lähen Tartusse. Rongiga. Ma sõidan tagasi. Rongiga. Mul pole isegi printerit, et ettekanne välja printida, aga kuna olen nagunii terve päeva kodust ära, on arvuti kaasavedamine tegelikult täitsa hea mõte. Jah, jah, ma saaksin raamatukokku printima minna, aga mu faking pea faking valutab, ma ei taha kuhugi minna. 
Faking iiveldab kah. 
Halb. 
Ja ma ei saa ööseks Tartusse jääda, sest ülehomme peab Poeglaps oma sünnipäeva ja mul on korralduslikud ülesanded stiilis "viia lapsed Tallinnasse põgenemistuppa kohale, võtta nad mängu lõppedes kaasa, viia sööma ja siis lasta kodudesse laiali".
Jah, osad neist tulevad kindlasti autodega, aga mul ei ole jaksu korraldada, et kõik poisid autodesse saaksid ja kokkuhoid ja tarkus jms. 
Olen parem loll ja lasen jalgadel jagada. 

Patti Smithile olen andeks andnud, et ta on, mis ta on (miks mul algul raske oli: mis inimesed PÄRISELT on asjade osas nii romantilised ja napakad v? PÄRISELT ongi nii, et krdi kirjaniku tool on sulle nii tähtis, et kahetsed, et sellele istusid, see rikkus midagi püha???), aga mul ei ole "M-rongi" lugedes siiski entusiasmi sees. Lugesin selle asemel siis "Witcheri" fanfictione ja sain veel enam muserdatud.
Et isegi esmapilgul head, justnagu päris tasemel ja ohtralt kiidetud lood sisaldavad selliseid idiootsusi keskel, et ma lihtsalt jätan pooleli, et inimesed MÕTLEVADKI nii, on ikka väga hirmus. 

Vaadata mulle "Nõidurit" täitsa meeldis. 
Mingil hetkel, kuskil näiteks kolmanda episoodi keskel, tuli Poeglaps ja viivles mu kõrval, kui vaatasin. Ütles, et hea valik, talle "Witcher" väga meeldis, kolm korda vaatas sarja läbi, alustas neljandat ka, aga siis mõtles, et muid toredaid asju on ju veel, pole vaja. 
Ekraanil oli Calanthe, Cintra emalõvi. 
"Sa oled väga tema moodi," ütles poeg. Kobisesin rahulolevalt midagi teemal "ma ise arvan ka nii, aga tore, et sina samuti."
"Tore, et sa ise ka seda tunnistad," ütles Poeglaps ja siis vaatasime koos, kuidas kuninganna Calanthe umbes veerand tundi käitus nagu tõeline mölakas. Nagu TÕELINE mölakas. 
Kunagi, kui teda veel lugesin, Mallukas kinnitas tavatõde, kuidas teiste juures häirivad meid jooned, mis tegelikult häirivad meid enda juures. Ma vaidlesin ja ta oli: "No mind küll häirivad!"
Noh, mind jälle mitte. Mind häirivad hoopis osaliselt minu moodi inimeste mitteminulikud nõmedused, sest mina ei tee sedasi, mina olen täiega parem ja targem, miks tema siis oldud ei saa?! 
Calanthe oli ikka nii nõme, et ...

Ega mind enda juures muidugi miski häiri ka. Ma OLENGI enda jaoks ideaalne. 
... ja siis esiteks ei kaasne enda jaoks ideaalne olemisega hea enesetunne (kuigi mul on palju parem juba, tänan küsimast, sumatriptaan on nii tore asi), ent mul ei ole ka kuhugi pürgida, sest ma juba olen nii hea, nagu saab.
Ja teiseks ei ole teised üldse seda meelt ja mina heidan oma meele kaugele ära, sest no MIS MÕTTES nad nii rumalad on, mis mõttes nad ei näe, et ma olen juba nii hea, kui suudan, ma ei lähe paremaks, ma ei TAHA minna teistsuguseks, peksa või ära peksa?!

Oh, jälle selle teema peal tagasi. 
Aeg postitus lõpetada. 

laupäev, 18. september 2021

Sest iga elu on lugu

Et seitsmendaks surma-aastapäevaks.
Narritan jälle saatust, kuigi pisemal skaalal. =P
Tegelt ka, olge hellad, mis siis, et norin. 

Natu kõhklen järgnevat välja kirjutamast.
Sest mismõttes. Ma ju kaotan kogu asja ülluse, kui sedasi avalikult kirjutan. Nagunii MÕNI kohe saab öelda, et kerjan kaastunnet, mida ma ei vääri vms.
Üldse, olen seda varem ka kirjutanud: kui ma olen üllas, siis oluline osa üllustest on sellest mitte rääkimine. Olen nii üllas, et vaikin sellest! Ja siis mul on nõme, et mu õilsust üldse ei hinnata, keegi ei tea ja ma ei saa kuskilt kiita.
Teen endamisi taas järelduse, et üllus on mõttetu. 

Aga et kuidas siis üllas ... no ... vaatasin seda Bohemian Rhapsody filmi jälle.
Seal on nii palju asju, mis on faktiliselt valed. Vaatan ja TEAN, et vale, vale, see ka pole võimalik, sellist dialoogi ei saanud olla, sest juhtusid teised asjad, millest film ei räägi jms.
Samas ma ei saa aru, mida need kaebajad kaebavad faktide valesuse üle, kui TUNNE on õige. Karakterite ja loo TUNNE on õige.
Ma ju tean neid bänditüüpe hulgast dokumentaalidest. Täpselt sellised mehed, et nad VÕIKSID olla öelnud neid filmisõnu, vaadata neid filmipilke, teha neid filmiliigutusi, kui oleks vastav taust. Sellised inimesed nad ongi, kuigi nüüd muidugi mingi 75 või nii.
Freddiet polnud neis dokkides rohkem kui vanade lõikudena pressiintekate ja videode seest. Aga tundub samuti ehe.

Ja see "ma olen aus tundega, siis ma olen päriselt ka aus"-teema on mul see, milles mõttetu üllus pesitseb.
Nii vaatan mina asju. Detailid - detailid pole olulised, kuigi ma üritan ka neid endast rääkides täpsetena hoida. Kuid päriselt loeb, kas on autentne või petetakse emotsiooniga. 
Tunde osas valetada on jube kerge. Fakte saab väänata, neid otseselt teistsugusena esitamata, see on nii lihtne. Piisab vaid mitte kirjutamisest: "Mulle tundus, et ta pilk on põlglik", vaid sõnastada seda kui:"... ning ta vaatas mind tülgastuse ja põlgusega, väkk, väkk, kui jäle!"
Nii lihtne on isegi mitte otseselt valetades lasta alati teisel poolel süüdlasena paista.
Noh, ja mina seda ei tee, eksole. Liiga naeruväärselt lihtne oleks kirjeldada mõnesid pisikesi asju omapoolse tunde najal kui fakte ja luua sellega väär mulje, pff.

Kuid ma loodan kogu aeg naiivselt, et mu keeldumine tundeid mõjutada nähakse naturaalselt läbi ning inimesed armastavad mind seda rohkem, kuna ma kirjeldan asju sihilikult endale ebasoodsas valguses. Karmimalt, kui isegi mõtlen, sest teistel peab ju laskma ise otsustada, mitte veenma neid vaikselt ja ümber nurga. Eiei, ma olen liiga hea ja üllas sedasi tegemiseks!
Kõigile on ju ometi arusaadav, et ma VÕIKSIN ka endale soodsalt asjaolud ette mängida. Just mu näete-seal-mina-tegin-halvasti avatusest on näha, kui aus ja puhas ja ennastmitteõigustav ma olen, onjo. Täiega armastust väärt, eksju, onjo?

Ainult inimesed ei vaata nii.
Vähemalt 99% inimestest. Nende metatunnetus ei ulatu nii kaugele ja ma saan lihtsalt sõimata või vähemalt pahandatakse minuga kõrgilt, et kuidas ma küll sedasi.
MisMÕTTES ma küll?!
Kusjuures ma ju tegelt tean ette, millised teemad lähevad veriseks. Ja et vbla ei tasu neid avalikustada, vbla mõne asja võiks peidus ka hoida?! Aga ikka kuidagi loodan, et mind nähakse läbi heatahtlike silmade ja heatahtliku suhtumisega,.
Ja siis üldse ei juhtu nii. Mõnedel headel juhtudel tuleb kommentaaridest läbi neutraalsus ja asjast mitte rääkimine,  aga enamasti ... (Ma mõtlen hetkel seda ma-ei-ütle-talle-kui-rase-olen teemat, mitte seda hilisemat tegelt.)  Enamasti ...
Ma ei oleks öelnud ka. Ja siiamaani arvan, et õige otsus. Laps ei ole minu oma, aga on 100% minu asi oma last kaitsta, kui mul on tunne, et teda ähvardab oht.
Ja nagu ... fakk. 
Ma võiksin teile mitte rääkida. Maha vaikida. Või võiksin rääkida nii, et mina ja mu otsused ilusamad tunduksid.
Kusjuures selleks poleks isegi vaja valetada, saaks täiesti tõeste faktide peal läbi. 

Aga millegipärast mu ehtsate tunnete peal elavat ausust ei hinnata. 

***

Täiesti teine teema


Vaat, ma ei ole selle külje pealt veel rääkinudki, et miks ma veel lapsi tahan ja kui sünnitatud ei saa, olgu  muul moel olla.

Mul läks endalgi aega, et sõnastada. Nii loomuliku ja õigena tunduv asi, et ei taibanud (jälle), et kõik ei tunne niimoodi, see pole mingi loomulik tavaline vaatenurk elule.
Umbes kuu olen sõnastatuna ka teadnud. Võiks vist teilegi kirjutada, jah?
(Mängib muuseas kaasa "mind ei ole tegelikult olemas"-tundes.)

Ma olen enda arust prequel.
Põhimõtteliselt see tegelane, kellega peategelasel on mingi side. Mingi lahe esiema, peategelane on tema laps, lapselaps või lapselapselaps, ja siis temal, sel peategelasel, on kõik need asjad, mis peategelastel. 

Selle esiema-tegelane olemisega on igati ära põhjendatud, miks minul neid asju ei ole ja sellega oli seitsme aasta eest minu jaoks ka absoluutselt, igakülgselt ja mingi küsimärgita põhjendatud, kas ma võin end ära tappa, kui mul ometi on lapsed. 
Dohh, peategelasel on väga okei omada näiteks sellist ema, kes end ära tapab! Lahe taust ning põnevad kõrvaltegelased üldse loovadki hea peategelase tausta, keegi krt ei ole hea peategelane ilma nendeta. 
Sitt peategelane küll. Need lood, mis olid 17-aastase Britney Spearsi fännide arust sobilikud oleksid olnud, peategelane kui tüüp, kelle emast me teame nii palju kui: "Ja ära siis külmeta, pane müts pähe!" ja isast "kiiktool ja pärast-tööd-õlu, ärge segage, kui ta raadiot kuulab!", need saavad jah toimuda hea taustata. 
Aga tühja ma sooviksin oma järeltulijaile SELLIST elu. 
Võeh!
Pealegi poleks see ju võimalik. SELLISEID lugusid ei juhtu kunagi ega kellegagi. Vaadake Britneyt, onju. Vägev lugu, temast on niiiiiiii kahju, aga mingit tüüpilist muinasjutusüžeed küll kuskilt ei paista. 

Kui mõni mu järeltulijatest aga õnnestub selles, mis headel peategelastel ikka õnnestub: vinge õnnelikult kaua kestev armulugu ja võit muul alal, nad on niigi saanud nii palju rohkem kui mina!
Õnnelik ... nojah, mitte lõpp. Kuid jätkuvus. Raskustest üle- ja läbitulek. Rahulolu ja valmissaamine. Olgu neil see!

Nii ma arvasin nendest ja endast. Ainult et noh - neid on ainult kaks, kas on vast liiga jabur loota, et neist või nende võimalikest järglastest keegi peategelane oleks? Peab keegi olema, peab ... pfff. Ei pea. Ei pea ükski mu laps selle sundusega elama, et kas on ise peategelane või saagu lapsi, et äkki mõne neist on! MINU lapsed on vabad ja no - kui neis ei ole peategelast, mis teha. Minus ka ei olnud, dohh.

Kui ükski mu järeltulija kah peategelane pole (nagu minagi), jääb mulle ainult see roll, mis mul TEIE elus on. Et noh, see tüüp, kelle võrgupäevikut loete, vbla ka raamatuid natuke. Ehk mõni teie seast on peategelane. 
KÕIK teie olete peategelased?
Nojah ... olgu. 

Aga ...  
Miks ma ikka ja ikka ja IKKA otsisin seda õnnelikku armulugu. Miks ma Rongimehega ebaõnnestumise järel nii väga koost lahti lendasin. Miks ma üritasin ja üritasin ja üritan: ma ikka lootsin olla peaosaline. Ja JÄLLE ja JÄLLE selgus, et ei. 
Lahe põnev kõrvaltegelane, kel kogu aeg armuasjus viltu veab - mhmh. 
Kes vahel teeb mõne laheda larpi või kokkutuleku.
Mhmh.
Kes isegi rohkem lapsi kui kaks ei saa, kel ei õnnestunud isegi lahe ja täiesti ebatüüpiline suure pere ema olla? 
Mhmh, jajah.
Ainult et ...

Ainult et oli too episood, kus ma jäin Rongi ees ellu. 
Selliseid asju kõrvaltegelastega üldiselt ei tehta. Säärane vastu kõiki ootusi ellujäämine on peategelase materjal.
Olgu, mul ei ole püsivat armusuhet (kuigi K-ga tegelt ... nojah, aga ,,, ok, igatahes mul ei ole manifesteeritavat "näe, ma polegi täielik paaria!-armusuhet, on midagi veidrat), kuid ma jäin rongiga rinda pistes ellu JA ei ole isegi väga juhmiks jäänud vms pärast. 
Vbla ...
VÕIBOLLA!

Aus olles: ma ikka ihaldan seda peategelaseks olemise-õigust. Vaatan inimesi ümbertringi, kes aina paari lähevad: selge, peategelased. Vaatan, kuidas nad on oma eluga rahul. Selge, peategelased.
Miks mina ei või siis ... aga äkki mina ka ikka ...
Ent ma ei julge enam loota. Veider põnev kõrvaltegelane olla on ju ka lahe.

Oot, kurat, seda ta ka ei taheta mulle jätta?! Peab olema nähtamatu ebaoluline statist kuskil väljaspool kaadrit, et ometi silma ei hakkaks ega kuidagi teistmoodi oleks? Hästi tavaline ja unustatav?!
EI. OLE. SIUKE!!!!!!!

Jep, imelik kõrvaltegelane olemine on hea. Ma ei kaeba - olla hea prequel, olla alus, millelt tekib lugu, on täiesti ok saatus.
Või õigemini: ma kaeban teemal "mis mõttes te ei luba quirkyl kõrvaltegelasel olla quirky kõrvaltegelane, vaid ta peaks olema ... keegi unustatav? KEELDUN!"

"Te".
Maitea, kas ma norin kaklust v? Ega ma ei taha tegelt kakelda, vaid et te ütleks mulle, et ma võin olla mina, see on ok, lihtsalt teie hoiate parem eemale.
See on ka minu silmis ok, ma olen veider kõrvaltegelane kellegi teise elus.
Aga kakelda, ideega, et ma pean teile meeldima, muidu olen halb inimene - ei ole halb ju - oled küll ... SEE oleks lootusetu võitlus.
Ei hakka kõik mõtlema nagu mina, pole lootagi. Ja viimaste postituste alt olen saanud pea aint ilusaid ja häid sõnu nagunii. Te olete hellad ka ju!
("Pea" ehk ühe kommentaari lisaks Morgie omale, kus täitsin soovi, kustutasin veel ära.)

Lisaks sirutasin sõrme hooga kinnilangeva metallukse vahele, Patti Smithi raamat, mida loen, ei meeldi mulle ning  kuna mu sõrm on katki, ei saa ka kätekõverdusi teha. 
Elu on raske.

kolmapäev, 15. september 2021

Kilde elust

Poeglaps tuleb koolist, paneb mahlapaki külmkappi.. 
Vaatan mõtlikult. 
"Ma tahtsin proovida, kuidas granaatõunamahl maitseb. Pole eriti hea."

Nojah, see pole mahl ega isegi nektar, muidugi pole ma seda ostnud.
Aga ma panin seda värki hapu moosisilma asemel oma hommikusse sametsuppi ja sinna sobib imehästi. 

Muidu on nii, et kulka lubas mulle ja K-le honorari, kui raamat välja tuleb. Kirjastaja on olemas, tema taotleski raha ja kõik võiks olla ilus ... aga K. tahab, et oleks parem, veel parem, veel-veel-veel parem, ta illustreerib ka (mõned pildid on olemas, ei tule nullist, on täitsa vaadatav ja puha, ent siiski natuke jube) ja mul on sees väike kõhelus. 
Sest noh. 
Kader annab välja puhtalt oma kuludega, lihtsalt honorarid on riigilt, ja ma täitsa saan aru, et ta tahaks seda enne jõulu teha.
Siis ostetakse, noh.
Aga ma armastan K-d nii väga ja ei taha talle pinda käia isegi mitte seepärast, et kirjastaja inimesena on imeline! Nii et kui ta ise ei sunni end kohutavalt takka, olen ma phmt jama ees. Mis on täiesti ebaõiglane, kuna nii K kui Kader mõlemad tahavad, et ma õnnelik oleksin ja misMÕTTES ma ei saa oldud siis?! 

Muide, veidi parem on.
Eriti puhanud ja söönud peast.  
Isegi juukseid värvida ei tundu täiesti tobe mõte. 
Aga ükspäev naeratasin peeglisse. 
Jumala võõras nägu. Ma pole nii ammu iseend naeratamas näinud, et hakkan ära unustama, et see tige kitsas kuivanud nägu, mis mulle otsa vaatab, polegi ainus võimalik minunägu. 
Jap, kitsas ka - võtsin üsna korralikult alla.

Käisin boffermõõgaga vaipa kloppimas. Mis teha, kui vaibaklopitsat pole, eksole.
Lahenda probleem nii, et see pole enam probleem.

Aega läks, aga olen oma kassi viimaks armastama hakanud. Enam ei ole: "No ole ometi vait, mis sa JÄLLE tahad?!" vaid teen pai täitsa omast huvist ja innukalt. (Enne tegin ohates ja mehaaniliselt, sest kass toppis nina mu käe alla nii nõudlikult, et leppisin.) 
Enamasti tahab ta pai. Kõik muu on talutav ja võib oodata, kui pai tehakse. Siis on kohe nrrrnrrrnrrrnrrr ning ainus liikumine suruda oma pead paremini ja kõvemini käe alla. 
Paar korda on ta ka külili heitnud, esikäpad nunnult kõveras, et paita nüüd kõhtu. See on vist sellega seotud, et Poeglaps on teda ammu, sageli, igalt poolt, üleni ja kohati "agressiivne paitamine, kõvasti ja kiiresti!" nätserdanud ja ta arvab, et nii käibki.

Kuna ma midagi isiklikumat ei kirjuta, sest ei SUU-DA, palun, pilt.


Arvestage, et mu parem käsi väriseb ja mul on päris raske pilti teha üldse. Jumala palju kordi olen andnud telefoni Poeglapsele tagasi, veendununa, et ma nüüd pildistasin, palun tulemus mulle discordi saata - ja seal pole ühtegi pilti. On näiteks kaks videot, mis kogemata filmisin, kui üritasin fotot teha.
Ükskord hakkasin otse karjuma. Telefon keeldus pilti tegemast, kui kass ja koer lamasid nii nunnusti kõrvuti voodis, valgus oli hea, kõik klappis peale selle, et SEE KURADI TELEFON EI REAGEERI MU VALGE TÄPI PEALE VAJUTAMISELE ÜLDSE!!!!
Ei reageerinudki. Mitte ühtegi fotot ei tuld.