neljapäev, 8. detsember 2016

Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ma ei sega

DISCLAIMER: tegelt tean, et mind armastatakse. Lihtsalt mu mõttemallide kirjeldus: kuidas asjad MULLE paistavad.

Eile oli - huvitav.
Oli lahe osa. Oli jube osa. Lahe osa väsitas. Jube osa väsitas.
Siis oli veel niisama väsitav osa ka.

Lahe osa oli lahe. Mus tekib tasapisi tunne, et see lapseküsimine on hea jääsulataja. Last küll senised valikud ei ole valmis mulle tegema (mis on veidi kurb, ent mitte ootuspäratu), aga no muidugi ma valin ju TOREDAID mehi ja siis meil on nii krmuse tore =)
Meil oli nii krmuse tore =)

Ma tulin koju, üleni rahul ja elevil, aga hirmus väsinud, võtsin veel ühe kurguvalu-vastase tableti, ning kavatsesin magama minna.
Nagu - imemistableti. Phmt kurgukommi.
Aga see oli liiast. Sest oma laheda lapseküsimisaktsiooni käigus olin joonud ühe konjaki ja ühe latte, söönud suitsutatud pardirinda ohtra salatiga ja enne koju sisenemist tegin veel ühe suitsu ka.
See kuramuse imemistablett ilmselt andis viimase paugu.
Nii et veetsin järgmised neli tundi valudes vaeveldes, ajuti niutsudes, tekihunniku all värisedes (mu poeg tõi mulle oma voodist ka veel ühe teki, tal oli nii hale). Ning oleks siis, et valu nelja tunni pärast ise taandunuks! Ei, ma kutsusin endal oksendamise esile ja siis oksendasin umbes 7 korda. Seejärel vedelesin voodis veel tund aega, kui enam nii halb ei olnud, et niutsuda, aga piisavalt hea, et uinuda, ka mitte.
Nagu - bahh!
Noh, ja täna on selle meeletu koormuse, mis kehale osaks sai, tagajärjeks haigus (nii rõvedat nohu polegi aastaid olnud, palavik ikka üle 37.5 ei kerki) ja peavalu.

Miks ma, kurat, teen endaga nii?! Mõtlesin küll, et lapseküsimisaktsioon on kurnav, aga ikka oli vaja enne Tütarlapse kodust läbi käia mingeid allkirju andmas ja jõulukoogi toitmiseks rummi viia, Poeglapsega koos hiina toitu teha ja talle söögitegemisnõkse õpetada, enne söögitegemiseks sobivate komponentide hankimiseks poes käia - ja seda kõike mitte-veel-päris-üle-oleva haiguse kütkeis.
No nüüd vähemalt olen enda vastu lahke, ei kurjusta, teen endale pai ja kõike, mida vähegi tahan.
Lusikaid natuke tagasi kogudes.
Tegelt, kui seda rõvedat mao-atakki poleks olnud, oleks päris tore ikkagi.
See mees on nii oivaline! Meil oli nii hea! Nii lahe!

Nüüd vaatan ainult empaatiaküllaste poole. Aitab mulle neist psühhopaatidest!

Aa, kuna mul nüüd valutab pea, olen haige ja hädine, on hea päev rääkida mõttemallist "Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega."
Vaata, mulle meeldiks uskuda, et see on tõelevastavusetu mõttemall lapsepõlvest. Aga ma sain ja saan sellele kogu aeg tõestust!
Mõtlen, et nii ikka teatud mõttes vist ongi.

Eks ole, "segamine" on siinkohal lai mõiste. Kui ma ütlen, et räägi minuga, olen kurb, on see segamine. Kui ma kellegi välja kutsun, külla kutsun, tahan temaga koos midagi teha ning seda väljendan, on see segamine. Isegi kui ainus eesmärk on koos naerda, onju. Mitte halb segamine - aga phmt endale tähelepanu küsimine, eks ole. "Vaata mind, näe mind, ma olen olemas!"
Ja kui ma ei jaksa. Kui mul on jõud nii otsas, et enam segada ei jõua, ongi tühjus.

No mitte päris. Vahel on ikka mind ka külla kutsutud või minuga asju koos teha tahetud. Aga see vahekord minupoolse segamise ja minu segamise vahel on mingi - ma ei teagi, 10:1le?
Välja arvatud tähelepanu mulle kui kepika välimusega naisterahvale.
Mis on minu meelest brrrrrr.

Selle mõttetera - "kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega" - minu elu väga suurelt määramise kohta on üks lugu. Tähendab, muidugi on rohkem, kuid see üks on - eriline.
Arvan, et kuna asjaosaline mu võrgupäevikut ilmselt enam ei loe (üks sõpradest, keda mul enam ei ole), võin välja rääkida küll.
Sest jaa, olin juba kaua depressiivne.
Sest jaa, Rongimees ja temale õhk olemise õudus.
Aga see sulg, mis murdis kaameli (ehk minu) selgroo, oli mu nettipääsemisel 18. september 2014 fb-s jagatud pilt.
Mu (toonase) väga väga hea sõbra mehe jagatud foto tema paar päeva tagasi sündinud tütrest.

Nagu mis mõttes?! Jaa, ma teadsin küll, et tol sõbral on sünnitusaeg kätte jõudmas, me olime ühes linnas, mul oli kogu aeg mõttes, et kui, siis kas puuviljad või tort - aga kuidagi selle peale, et ma ei saa sõnumit telefoni, et jee, sünnitasin, titt on! lihtsalt ei tulnud. Et ei saa külla minnes valida, kas puuviljad või tort, sest ei teagi, et võiks külla minna.
Kontrollisin uskumatult telefonigi, et oot, äkki ma SAIN sõnumi, lihtsalt ei pannud tähele - aga ei.
Ei.
Ja siis mind vallutas väga tunne, et kedagi ei huvita, mida ma mõtlen ja teen, kuni ma ei sega. Nagu - kui silme ees kätega ei vehi, et jou, mina ka olen olemas, võingi mitte olla.
Ei, ei jaksa üha vehkida ja tähelepanu nõuda. Ei jaksa. Lihtsam on mitte olemas olla.

Seal taga on ka mu vajadus olla vajatud - kui olen vajalik, mind ei unustata. Ma ei pea ise segama, et mind mäletataks. Inimese vajadus mu järgi meenutab mind talle!

Muidu olen nagu tolmukübe. Valguses tantsimas märgatav, valguse mujale liikudes unustatud ja märkamatu. Ja olen ise oma valgus. Kui seda leekimas hoida ei suuda, jama küll.
Keegi ei mäletagi mind.
Või noh - empaatiavõimetud ei mäleta =) Tegelikult. On päris hämmastav avastada, et nende teiste, nende empaatiavõimeliste mällu vajutun küll. Olen olemas ka siis, kui otse näo ees kätega ei vehi.
Aga nemad jälle ei tunneta ära seda, kuidas ma ei usu, et neile olemas olen, kui nad seda ei ilmuta. Sest neile on inimeste meeles ja oma maailmas pidamine normaalsus ning minu tunne, et ma ei ole seal, ei ole kuskil, olen olemas vaid siis, kui segan, tuleb nendeni teadmise, aga mitte omapoolse tunnetusena.

Miska mina tunnetan, et olen neile olemas, ikkagi siis, kui ise segan. Kui kätega vehin ja endale tähelepanu küsin.
Nii et oo, kaamos, sa võisid küll öelda, et isekus, aga minuni jõudis see kui "Oo, ma olen talle olemas! JEE!"

esmaspäev, 5. detsember 2016

Mask (ehk hästi palju pilte)

Vaatasin (taas) filmi the Mask.
Mina ei tea, miks see mulle meenus ega ka, miks selle alla laadisin. Kavatsesin isegi enne vaatamist maha kustutada - aga no ikka tegin lahti.

Ja siis olin

sest appi. 
Kas kõik filmid on minust või ainult suurem osa?!
Muidugi ei vaadanud ma seda ära korraga, nii umbes kaks nädalat läks. Aga no NII MINUST! See tunne, et ma ei peida enam ennast sotsiaalse konformsuse maski taha, olen, kes olen, kui ei meeldi, mine ära - nii väga lugu minust, noh!
Appikesekesekene!

Noh, ja pealegi: Loki.
Nagu. Tema on. 


Kui olen "üleval", enesekindlust tuubil täis ning lendan kõigest läbi kui vibult lastud nool, on mul tunne, et jaa. Muidugi. Mina olen torm ja juhtun teistega - mitte et minuga juhtuvad asjad. Oojaa.
Aga samas on sel ka teine pool. On kinniõmmeldud suuga Loki. On mürki tilkuva mao alla maailma lõpuni aheldatud Loki.
Oma lapse soolikatega seotud.
See, et on mära-Loki, kes kannab oma kõhus varssa, on pigem tore. Varsad on armsad. Ent ...
Ometi: kas oleksin valmis vahetama oma suurepärasuse-hetked ja kõige kohutavamad piinatuse-hetked elu vastu, kus tunded kõiguvadki +10 ja -10 vahel? Ühtlane rahu?

Ei oleks ju!
Ei oleks.
Kui mul oleks valida, valiksin just need mured ja need keerukused, mis ongi. Muidugi on nad rõvedad. Eri. Kuradi. Jälgid. Aga - kas tahaksin mingeid muid? Kas tahaksin mingit teistsugust elu?
Ei.

Olen, kes olen.
Kui ei meeldi - mine ära.

Koos "Maski" vaatamisega tuli ka rahu oma lõputöö osas. Lisaks ettepanekute muutmisele anti paar jaburat soovi veel komisjoni poolt. Silmitsesin eile seda tööd ja pfff. Punkthaaval loetelude tavatekstiks tegemisel kannataks loetavus ju!
Siis mõtlesin - ach! Kas mina peaks püüdma nende meele järgi olla või lepivad nemad sellega, mis mulle meeldib?!
Saatsin juhendajale kirja küsimusega, kas saan positiivse hinde ka siis, kui selle muutmata jätan. Mul on suurem rõõm teha enda jaoks hea töö kui püüda maailma ootustega kohaneda. Ainult läbi tahaks saada.
Muidu tuleb see jama veel kord ära teha.
See oleks hullem, kui kohe end nõudmistega kohandada.
Ent ka mitte ahastus ja õudus.
Olen, kes olen. Maailmal on omad ootused? Jama küll, ent ma tean, et tema tahab alati rohkem. Nagunii.
Eih, läheb, nagu läheb. Kompromissitult endaks olemise eest tuleb vahel maksta kõrget hinda - no jama küll.
Maksan ja ei kahetse.


Mitte et see kellelegi - mõtlen ja tulevad meelde kolm erandit, kõik naissoost - päris vastuvõetav oleks. Ikka tahetakse mind konventsionaalsuse radadele suunata, isegi väga heatahtlike inimeste poolt. Ole selline, nii käivad asjad!



Tegelt teeb elurütm mulle natu muret. Hommikul - väsinud. Lõunal - väsinud, kuigi üks päevauinak juba möödas. Õhtul - väsinud, kuigi kaks päevauinakut tehtud. Ja siis kuskil kümne ajast ööhakul kuni üheni öösel on normaalne ja tõhus olla.
Muidu poleks midagi, aga kõigil neil väsimusperioodidel kipub pea ka valutama ja iu.

Kraadisin. Napilt alla 37, ütleme, 36,95. No kaua võib sedasi haige olla?!
=) Eks ole, just kaebasin, kuidas teised ei taha mõista, et ma ei ole normaalne, ja püüavad mulle mingeid normaalse-inimese-värke kohandada. Ja siin ma ei ole ise nõus isegi aktsepteerima, et sellise ka-kõrgeimal-hetkil-alla-38-palavikuga võin kaks nädalat haige olla?
Normaalsus. Seda on nii keeruline mitte oodata!

***

Mina: Kas ma teen stuudiumi lahti ja vaatad, mis sul veel õppida on?
Poeg: Noo ... ma mõtlen, et ... ei.
Mina (natuke imestunult): Ei? Nooojah! (teen arvutis oma asju edasi)
Poeg: Kuule, sa ise ju küsisid!
Mina: No jah, jah!
Poeg (naeratab): Ma ei saa üldse aru neist inimestest, kes küsivad ja siis vastust ei kuula. Et: "Kas ma teen stuudiumi lahti?" "Ei." "No ma ikka tegin." Miks üldse küsida siis?!
Mina (naeran ja annan talle musi)
Poeg (naeratab veel laiemalt): "Kas sa hakkad õppima?" "Ei." "No miks sa ei hakka, kell on juba üheksa läbi!" (vangutab arusaamatuses pead ja kehitab suurejooneliselt õlgu nagu prints. Kes ta vist ongi =))

***

Tegelt on ta vist haige. Ja minu haiguse sümptomid sobivad nii üks-ühele tema omadega, et võibolla pole ma mitte ikka-veel-haige, vaid jälle-haige.
Uus haigus. Jee.
Homseks planeeritud Esimene Pikem Jooksuretk Peale Haigeolemist lükkub vist jälle edasi.

laupäev, 3. detsember 2016

Varjamisest ja avalikustamisest vol II

Servatult koomiline oli käia ja näha, kuidas vean vasakule.
Eks ole, ratas või isegi vana auto võib ühele poole vedada, sa kohandad oma käitumist sellega liikudes - aga et sa ise, oma jalgade ja peaga, lihtsalt vead vasakule? Kui omast arust lähed otse, keerad kergelt vasakule poole ning alles kui omast arust pidevalt paremale poole hoiad, lähed otse?
Nii veider.
Kui ma ei teaks, et võiksin hoopis halvemini käia, oleks võibolla hirmutav.
Nüüd on lihtsalt veider ja naljakas. Naermapuhkemiseni naljakas.

Asi võib muidugi selles ka olla, et peavalu läks minema (otsus mitte teha mingeid pingutavaid asju tõi kaasa ka kehalise piina leevenemise - nii krdi raske ongi mitte teha, kui ei taha, ent see tasub ära!) ning ma olen kõige ja kõigi suhtes maailmas kohe 50 kraadi leebem, hellem ja üldiselt ka naeruhimulisem.

Muide, mul on kraadides mõõtmisega raskusi - ise ka ei tea, kas räägin temperatuurist või ringikraadidest. 50 kraadi on hea ebamäärane - igas mõõtkavas väga tuntav, aga mitte teise äärmusse viiv, irreaalne või ringi täis tegev.

Samas see teeb ettevaatlikuks - et ma ei pruugi ise arugi saada, et valus. Lihtsalt vastik on ning alles kui valu ära kaob, on täiesti ootamatult ning tohutult hea.
Siis saan aru, et enne oli valus.
Jaa, see on juba olnud =) Mitu korda. Mitmes asjas. Kõige mälestusväärsem lõppes Rongiga, aga muidu on ka nii olnud - saan aru, et oli valus, alles siis, kui valu lõppeb.
Enda valuga ära harjutamine ning sellega üsna funktsionaalsena edasi toimimine on ääretult ohtlik mäng,

Ja oleks siis millegagi kelkida! Noh, et olen nii vapper ning vastupidav, jee mina - ei, saan aru, et valu, alles siis, kui see möödas on.
Siis ei ole uhkust enda üle, on "miks ma jälle endaga nii tegin, kurat?!"

Mul ei ole millestki muust rääkida kui oma peavaludest ja haigusest selgesti. Aga no need koos "miks on X ja Y tegemata?"-ga haaravad mu ajust umbes 90% ja ülejäänu on poja homsed korvpallivõistlused ja sinna kaasvõetav toit.

Aa, ei. Umbes protsendi moodustab ka tähelepanek, et mu juuksed muutuvad jälle sirgemaks, ning mõtlus, kas tuleks vast keemilised lokid teha.
Sest lokilisus meeldib mulle!
Poole aasta vanused lokid =)
No ma ei tee ise pilte, pean leppima sellega,
mis ja millal teised teevad.
Ruudu Rahumaru. 
Aga võibolla on mulje, et sirgenevad, ekslik?
Keemilised lokid on päris kallid ka.
Äkki päästab märja peaga magama minemine?
Nüüd, peale peapesu, aga ilma märja peaga magamist, on jälle kenasti lokkis.
Hmmm ...

Oh, üks eluseik on veel rääkimisevalmis!

Olin ema sünnipäeval. Minu õde ajas seal veidi punast veini Tütarlapse vihiku viimasele lehele ja pärast paari Verise Pühapäeva teemalist nalja ning vihikukuivatust tuli artueluks, kust keegi üldse aru peaks saama, et see veiniplekk on. Üks soovitas väita, et vesivärvid, teine arvas, et värvide vesi ajaks ka asja ära, ja siis olin mina.
- Kui keegi küsiks, võiks ka öelda, et tädi tuli külla ja ajas sinna veini. Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?
Jajah, tädi käib külas ja on nii purjus, et lagastab kõik veiniga ära, mhmh!
Mu soovitus ei läinud läbi, kuigi arvan, et keegi ei küsi iial selle pleki kohta midagi ja Tütarlapse paarist pillatud märkusest jäi mulje, et ta jagab mu arvamust.

Ent täiesti mööda mu jutt kõigist kohalviibijatest siiski ei läinud.
Päev hiljem kirjutasin pojale puudumistõendi käesolevaks päevaks, mil tal oli peavalu (ja ma olen väga mõistev teiste peavalude suhtes), öeldes seal ühtlasi, et ta ilmselt enne neljapäeva kooli ei tule. (Sest meil oli plaanis Lõunalinna väisata koos.)
Nojah, ja siis sain uuesti haigusega vastu vahtimist. Nii et kaugesse linna me ei läinud ning Poeglaps läks järgmisel päeval hoopis kooli.
Kui olin öelnud, et tegelt kirjutasin talle puudumistõendi neljapäevani, jäime korraks mõtlema, mida koolis öelda.
"Noh, võib öelda, nagu asi oli," alustasin ma, mõeldes mingi rangelt tõele vastava, kuid vale muljet loova sõnastuse peale, kuid poeg naeratas säravalt ning sõnas: "Jaa, et me plaanisime reisima minna, aga siis ikka ei läinud,"ja ma olin täiesti tummaks löödud sellest, et muidugi.
Võib ju ka tõtt-tõtt rääkida, mitte ainult tehniliselt võttes tõtt!

Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?

Ma saan veel aru olukordadest, kus tõe rääkimine tooks kaasa mingi olulise jama - aga kui ei too? Ja krt, mina ise lähen samuti automaatselt ebatõe teed, kui end ei valva!
Pffff.
MIKS?!

neljapäev, 1. detsember 2016

Teha, mida inimene tahab vol V

Ma tahan kohvi! Nii väga!
Mis siis, et tast pole mingit kasu, ainult maohappe-kahju. Aga tahan!
Teen.
Tahan - teen. Nii huvitav võimalus elu elada =)

Taevake, kui HEA see kohv on!!!!
Ja nii kaua, NIIIIIIIIII kaua elasin, tehes mitte seda, mida tahan, vaid seda, mida nagu pidanuks ja mis nagu vajalik olnuks. Kurat teab kellele, kurat teab milleks.
See on ... no see on teema, postitamise teema ammugi. Aga mul on just see kõhklus, et teema on NII SUUR, ma olen sellest nii mitme nurga alt juba kirjutanud: kas natuke lame pole nüüd neid kõige ilmsemaid näiteid tuua? Mingid üldistused on ammu ära tehtud ja siia pea sama ammu kirja pandud. Nüüd lihtlugusid kirja panna on justkui pisut hilja?!

Aga samas see elab mus ikka. "Peab, on vaja!"
Võibolla, kui ma mingil ajal olen enda lõpuks välja kirjutanud, enam ei paina isegi uitmõttena, millele "Sa pole pädev!!!" käratada?

Kõige jaburam oli see "ei tohi!" muidugi toiduga seoses.
Kuramuse "ma pean kõhnem olema!" on seljaajus. Kunagi 2014 lõpus, 2015 alguses, kui olin ikka rängalt kõhn, kurtsin, et vahel magama jäämise eel tundub õlavars nagu jämedam olevat, ja see häirib. Jaa, isegi ma ise sain aru, et see on vähe naeruväärne probleem, aga häiris, pagan võtaks. Reaalselt.

Kogu aeg sõin jube vähe, nüüdseks olen juba üle kahe aasta jube vähe söönud - aga ikkagi iga kord, kui paar päeva järjest rohkem söön (sest tahan, vahel tahan ka nii), tuleb endale meenutada, et ma ei pea seepärast nüüd mõnd aega ekstra vähem sööma.
Ma ei lähe ilusamaks, kui kõhnemaks muutun.
Ei lähe õnnelikumaks, kui ilusamaks muutun.
Pealegi näitas elukogemus viimati, et lähen kõhnemaks, kui rohkem söön.
Aga ei, niipea, kui natuke kaalu juurde tuli, mul kohe käivitus peas "peab alla võtma!"-mootor.
Kui magamaminekuaeg on käes, aga potis veel mõned soojad pelmeenid, mu automaatne reaktsioon mõttele "Võiks mõne võtta," on "Ei, mul pole nälga, milleks asjatuid kaloreid tarbida?" ning alles siis tuleb "Söömine on mulle HEA ju. Söön, kui tahan!"

Sest oli "nii peab!" Sest "olla kõhn on tervislik ja ilus ja kõhnad ongi paremad".
Sest kuramuse KÕIK tunduvad seda meelt olevat. Mu imekaunis pikk ja kõhn Tütarlaps arutleb, et peaks ikka trenni tegema ja natuke alla võtma. Mu lähedane sugulane märkis suvel, et võibolla ei läinud mul korsetihaagid kinni seepärast, et ma kohvile vahukoort peale panen. (Muide, korsetil lasin lihtsalt nööre järele, oligi teine mu tütre järgi ju seatud.) Murca rääkis kaunis rahulolevalt, kuidas ta on trenniga seoses alla võtnud. Pidev trenn-söömise kontrollimine-paks-on-paha on nii väga ühiskonnas sees, et teisiti arvaja on räme radikaal ja natuke koomiline kuju. Ega ta ju TÕSISELT - ei, räägibki tõsiselt! - eeee ... noh, hulle on igal pool.

Kohv on nii kuramuse hea!

Mul on see kehakaalu asi olnud "ma olen liiga paks!" näidiku peal sellest ajast, kui olin 12. (Tõend on olemas mu toonase paberpäeviku näol.) Mu tagumik on liiga suur. Reied liiga jämedad. Kaalun liiga palju.
Poeglapse isa ütles, kui 25 olin, et võiksin alla võtta.
Vat Tütarlapse isast seda ei mäleta, aga ega polnud vajagi ju - ma ütlesin seda endale ise ikka ja ikka, jälle ja jälle.

Ja oleks siis vähemalt põhjust olnud! Oleks ma iial kasvõi tüse olnud!
Mu kõige kõige kaalukamatel aegadel oli kehamassiindeks 24.
Oo, kui jube.
"Ma ei tohi süüa!" oli mu pidevkaaslaseks täiesti kuramuse asjatult!!!
Kusjuures ma teadsin ju mõistusega juba ammu-ammu, et väiksem kehakaal ei tee õnnelikumaks, ent ikkagi oli mul sees "aga äkki ma pole teda lihtsalt piisavalt alla saanud, võibolla teatud tasemest vähem olles ta ikkagi teeks õnnelikumaks?!"

Oh. Nägu peopesades ja "miks, oo miks?!"

Ei, MUIDUGI näitan näpuga ka ümberringi, sest jee sealt on tulnud enesekindlust tõstvaid ergutusi ja tunnet, et "oo, olen täiega ilus ju!" Aga "ma ei tohi süüa!" on mul sees ka, nii tihedalt sisse ja luudest läbi kasvanud, et ei tundunud üldse eemaldatav. Enamasti komplimentide peale "oo, sa näed täna nii hea välja!" mõtlesingi, et nojah, meigi ja hoiakuga annabki palju ära teha.
Muidugi tänasin graatsiliselt ja enesestmõistetavalt, sest komplimenti vastu võtta ju oskan - aga see mõte, et kui ma oleks PIISAVALT ilus, oleksin ka õnnelik, oli luuüdis sees.
Ei, ma olen ilus küll, aga ilmselgelt mitte piisavalt.
Selleks vist tuligi surra, et näha - ilu on tõesti ainult väline kest.

Jaa, omal moel oluline väline kest, päris mulle ei meeldi kenad mehed mehena rohkem kui need ülejäänud - kuid minu väline kest tõesti ei tee sisemust.
Tõesti.
Ma muide lähen täiesti pahuraks, kui mu kena säärejooks või suured silmad taas mõnda meest minu poole tõmbavad. Olen nii palju rohkemat kui see väline kest, kurat! NÄHKE seda!
Välimus tuleb ülejäänuga komplektis, kuid ei ole põhiline kuskilt otsast!!!

Ritsik kirjutas ka enesekindlusest. Kusjuures enda jaoks olen kogu aeg olnud hea, lihtsalt arvasin kogu aeg, et kui ma õnnelik ei ole, ju siis olen kuidagi valesti. Ei tea, mismoodi, aga KUIDAGI.
Nüüd ei ole tagasiside maailma poolt oluliselt muutunud, lihtsalt ise olen endaga rahul.
Võibolla see ongi enesekindlus? Et kama, mida maailm arvab, mina olen rahul?

Muidu - vist leian, et Katzenjammer ongi maailma parim bänd =)