esmaspäev, 6. juuli 2015

Mees ja laps

Mult on küsitud lugematuid (s.t. tõesti, ei ole lugenud. "Palju" oleks ka täiesti ausalt öeldud, neid on PALJU) kordi, et kas ma mingil alateadlikul moel siiski ei saanud oma lapsi suhte hoimiseks, meeste kinni hoidmiseks, nende jaoks ja pärast. On olnud lausa pimesi oletajaid, et selleks ma nad muidugi sain, loomulikult.
Ma ei ole osanud muud öelda ega teha, kui eitada ja õlgu kehitada, sest see on nii mööda oletus, et pole taibanud ka teisiti reageerida.
Aga täna mul välgatas.

Esiteks mõtlesin mitte täna, vaid enne sel nädalal, kuidas tegelikult on see kokkuleppimine ja planeeritud rasedus täiesti meestekeskne teema.
Et kui naine otsustab, et tahab last, siis peab ta leidma mehe, kellega kord-paar magada ja põmm. On rase, rohkem selle mehega ei tegele, laps tuleb kandikul kätte ja muidugi on temaga palju tööd, palju kulusid ja palju-palju-palju sellist seotud, mille peale kohe ei tulegi, aga selline võimalus on.
Kui mees tahab last, nähtavat-olevat-katsutavat OMA last, peab ta esmalt leidma naise, kes tahaks temaga nii palju tegemist teha, et peab teda kontaktiks läbi raseduse ja soovitatavalt vähemalt lapse esimesed eluaastad ka, sest titt ja ema on alguses ikka suhteliselt kokku kuuluvad üksused, isegi segaduses sellest, et polegi enam üks keha.
Mees saab nähtava-oleva-katsutava oma lapse ainult siis, kui tal on suhteliselt kindel partner naise näol olemas ning temaga ka kokku lepitud, et saame lapse. Muidu võib vabalt juhtuda, et tegelikult on laps kellegi teise oma, mees kasvatab teda kogu elu ja halval juhul saab 3 aastat enne surma teada, et aa, muide, need lapsed - ükski pole sinu oma.
See võimalus on muidugi ka kokku leppides, aga inimesed on üldiselt head, näkku valetama ei kipu, kui seda vähegi vältida saab, ja palju ebatõenäolisem kui leppimata.
Kui mees tahab last, on "cherchez la femme" parim - et mitte öelda "ainus" - tee.

Nii.
Mina olen see naine, kes tahab lapsi. Isegi praegu, kuigi on täiesti selge, et niisugusena ma üksi lastekasvataja pole, aga ideeliselt tittede pihta ikka veel tunnen, nad on nii üleni nunnud.
Meeste vastu ei ole mingit iha (mis on samas nii veider olukord - ma isegi lasteaias keni poisse tahtsin, kuigi sõna "seks" oli mulle teadmata, ja mida see tähistas, samuti), aga titt ja tema saamiseks enda ette valmistamine paari aasta jooksul on üleni teemad. Miks mul on nii vähe lapsi?! Kas suurte perede dünaamikad pole siis ikka veel toredad?! Nii palju, et mingi mehega magada, ma ju pandav olen küll?

Mhmh. Olen küll. Ma saan suht pidevalt pakkumisi. Täna kohtusin nt mehega A., keda ma polnud iial varem näinud ja ei kavatse ka iial hiljem näha, kes peale viieminutilist sissejuhatust, kui kärsitult nõudsin, et läheks nüüd tema palve juurde, pakkus poe ees, et tahaks minuga vahekorda astuda. Põgenesin, sest mees ei olnud mu esteetiliste nõudmiste kõrgusel, ning sellise avalduse järel pidanuks ta ikka kuramuse kena olema, et mitte vastikust tunda, aga ma olen pandav.

Nojah, ja täna õhtul voodis mul välgataski. Et minu jaoks on kogu idee otsida lapses mingit kinnitust või abi mehesaamisele nii absurdne, sest ma esmajoones tahangi last - ja alles siis meest. Juhtumisi on mu mõlemad lapsed meestega, keda ka muidu väga tahtsin, aga minu jaoks ei ole ülima pühendumuse väljenduseks mehe suhtes mitte see, et saan tema lapse, vaid see, et ma EI saa tema last, kui ta ise pole selgesõnaliselt öelnud, et seda soovib.
Kui ma väga-väga teist inimest hindan ja armastan, ma ei varasta temalt endale last, isegi kui ta on mees, isegi kui ta on piisavalt ettevaatamatu minuga magamiseks. Aga mehelt, kes on mu meelest suht kama kaks - vabalt. Kui ma tahan last ja tema mitte, kas ma peaksin hoolima? Hei, ta ei tarvitse teadagi!

Muidugi on siin see klausel, et ma ei lähe elu sees lastele mingit elatisraha välja nõudma, sest kui mina tahtsin, mina ka vastutan.

Aga mõte, et laps on kuidagi mehe kinnihoidmiseks, laps on kuidagi mehe jaoks - ja mitte vastupidi - on mu meelest nii vildakas ja mööda, et ma tõesti ei ole osanud sellele reageeridagi.

reede, 3. juuli 2015

Kõik, mis mul on

Oot, see pagulaste, immigrantide jne-teema on kellegi meelest veel Teema ka või? Minu meelest ilmne asi, et loomulikult me võtame vastu, elagu edasi oma parimat elu ja kui see meile ei sobi, on seadused.
Kas on mingeid muid variante ka?!



Muidu on kolmas juuli ja mul on ette nähtud rääkida sellest, mis on minu võimed ja suutmised täna.

Kui aus olla, eriti ei viitsi/jaksa/midagi neljandat, näiteks on mu mehaaniline kaal mittedepressiivses väikelinnas ja tean, et olen rämedalt kõhn, selle pealt, et istudes oli valus ja siis otsisin tagumiku pealt vinni, aga mida polnud, seda polnud. Mul oli valus ainult seetõttu, et tagumikku on vähem. Istusin luu peal.
Umbes 60 kilo.
Muud mõõdud (sest mõõdulint mul on):
Rind: 87 cm
Piht: 70 cm (mis on pisut veider, sest piht oli mul varem peenemail päevil samapalju)
Puus: 95 cm (mis on minu kohta ikka väga rämedalt vähe. Mulle oli juba 103 cm vähe, põhjus pidu pidada hinges. Kõik alla meetri oli juba ulmeline, pärast põhikooli umbes kord pärast rasedust ette tulnud enne Rongi. Või nii.)
Kasv: 173 cm.  Seekord viitsisin mõõta ainult üks kord.
Kõne: Väsinuna halvem. Puhanuna siis ilmselt parem. Eile õhtul, kui olin nii-nii-nii väsinud, komistasin ikka mitu korda tavalise jutuajamise sees. Samas, vbla ma poleks seda märganudki, kui keelelised komistamised oleks üleni normaalsed ja tavalised?
Kiri.
Käsikirjaga on sellised lood, et vahepeal juba mõtlesin, et oo, sellega läheb aina paremaks ja paremaks, igapäevane unenägude üleskirjutamine on kasulik, esiteks kasvavad unenäod aina pikemaks ja teiseks ka minu kirjutised, aega kulub ikka sama vähe/palju, ja jee mina. Aga viimasel nädalal on nende üleskirjutamine nii raske olnud, käekiri nii halb ja arusaamatuid jõnkse, mida mu parem käsi ikka vahel teeb, jälle rohkem, ning sellist stabiilset edenemist siiski pole. Kaks sammu edasi, üks tagasi ja kõik need muud sõnad. 22. mail võis asi paremgi olla.
Arvutikiri: suht sama. Vigadeta kirjutada suudan, kui mitu korda asja üle loen, aga kõikvõimalikke hooletus-, trüki- ja lisaks ka täiesti arusaamatuid vigu on palju rohkem kui enne.
Loovkiri: no olen juba 100 sõna peal päevas v.a. need päevad, kui lihtsalt loen ja toimetan. Neid viimast kahte on nüüd nii raske teha! Lehekülje lugemine on umbes sama raske kui 100 sõna kirjutamine. See võib olla pearingluse ning väsimuse kõrval üks asi, kust on väga selgelt aru saada, et ei ole ÜLDSE nagu enne see inimene.
ÜLDSE.
Jooksmine ja jaks: ainus teema, kus mingi nähtav edasiminek on. 2 km on joostav, isegi 2,5. Ikka veel ei lõpe jaks päris otsa, ent kodu juurde tagasi jõudes on pigem nappima kippuv jaksamine, mitte mingi muu puudujääk, rõõmsa lõpetamise põhjuseks.
Kätekõverdusi võin teha 45+, aga 42 on siiski see piir, kust üle iga päev ei kipu minema.  
Vaateväli: ha, paintbrush. Värvitud ala on see topeltnägemisega.

Selgelt ma näen paremale halvemini.
Miks ma tahtsin koordinaatteljestikku teha eelmisel korral, on mulle mõistatuseks. On ju, ma näen ideaalis lõputult üles ja paremale? On ju?! Ja telgedel polnud ka nimesid...
Ilmselt olin lihtsalt loll.
Lollus: Nii huvitav asi, nii raske ise hinnata - aga vähemalt seda võin näiteks öelda, et eksisin eile ära. Minnes kohta, kus enne nii paarkümmend korda ikka käinud, käinud ka pärast Rongi, lihtsalt siis polnud veel selline lokkav suvi.
Mõtlesin, et ei mäleta hetkel seda konkreetset kohta, võib-olla on vahepeal ehitatud uus maja, võib-olla ehitatud mitu uut maja, ja seepärast näeb kõik nii uudne välja. Kui lõpuks tõdesin, et uus paik, mitte mälupettekas, ma mitte ei läinud tagasi viimasesse kindlasse kohta, vaid helistasin ja otsisin abi. Sest oma meelest võisin olla krt teab kus, võib-olla 5 peatust varem bussist maha tulnud, ma ei usaldanud oma mälu üldse enam.
Ma tean küll, et loll, aga see, kuidas aju vahel töötab ja vahel mitte, suudab mind siiski iga kord üllatada.
Vasak ja parem pool, -käsi, miski: vasakuga on parem asju teha, mhmh. Kohvi ümberajamine ja vahvliküpsetaja kiskumine laualt ära, mõlemad parema käega, olid päris õudsed kogemused mõned päevad tagasi. Ja vahel ma tunnen joostes, kuidas parem jalg tahaks alt ära mingeid oma asju ajama minna, aga mu keharaskus ei lase. Kas asi on selles, et jooksen järjest rohkem, või selles, et parem pool on halvem kui varemalt, ei tea. Aga selge on, et parem ei ole vasakust parem.
Jalavalu: alles. Faking kogu aeg.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, kuigi ta on leebem õigupoolest. See, kuidas ta sõltub ilmast ja sotsiaalsest survest, on siiski täpselt nagu enne.
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Seksuaalsus: 0.
Või ei, natuke ikka vaatan, et mida selga panen linna või külla minnes, ja kui mingi kena kutt on ka eeldatavasti kohal, vaatan teist korda veel. Aga et tahaks kedagi või temast midagi...
Ütleme 0.3. Kümne palli süsteemis.

Muidu on nii palju rääkida, sest peas on nii palju mõtteid, aga väsin nii kiiresti, et peate vist sellega, mis juba kirjas, leppima.
Kusjuures ma ei tee midagi erilist, ausalt, lihtsalt mul on nende lusikatega omamoodi.
Teate seda anekdooti, kus politseinik küsib peatatud autojuhilt, miks ta ometi niimoodi kihutas, ja autojuht vastab, et püüdis enne kütuse lõppemist garaaži jõuda?
Mul on suht samamoodi. Hakkan hommikul asjadega pihta ning püüan nii mitu, kui saan, ära teha enne, kui lusikad otsa lõppevad.

See pole täiesti mõttetu, sest lusikaid on mul õhtuks nagunii vähem, lihtsalt ärkvel olemine ka kulutab. Ajataju pealt näeb - ma võin hommikul teha seda ja seda ja seda ja seda, ja siis vaadata, et emake maa, läks ainult 28 minutit kõige peale? Oi.
Ja siis olla ööhakul voodis, sest unine, aga magada siiski ei saa, tõusta üles sööma, kui olen veendunud, et ei jää magama kohe - ning see võttis peaaegu 2 tundi, avastan kella vaadates.
Lusikad, tuntavad ajas.

Üks lugu on, mis pandi juutuubi 18. septembril, ja on nii mulle. Olen seda viimasel kahel päeval muukui kuulanud, kuulake teie ka!

teisipäev, 30. juuni 2015

Väga ebaentusiastlikult öeldud: "Jee mina."

Mul on täna peavalupäev.

Mis ses mõttes on täiesti märkimist mittevääriv, et viimasest seitsmest päevast viiel (umbes, ma täpselt ju ei mäleta) on mul olnud vähemalt mõni aeg peavalu ja olen suhteliselt tuim ja tundetu siiski - kui kunagi rääkisin avalikult, et ei tunne midagi peale valu, siis tasapisi olen avastanud, et ka valutundlikkus on tegelikult madalam kui varem, ma TUNNENGI vähem, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt - ja peavalu ei ole üldse nii õudne enamasti, kui mäletamist mööda oli. Ning on siiski ülimalt märkimisväärne, sest ma püsisin selle tänase peavalu käes nii umbes poole viiest hommikul kuni seitsmeni üleval ja kui siis uinusin, tõi mu ema mulle kell kaheksa heatahtlikult kohvi ja sestsaati olen jälle üleval.
Seda, et ma ei lähe kuhugi, sest peavalu, tuleb ikka üsna harva ette, aga täna tuli. (Mis te arvate, miks tõi ema mulle kell kaheksa kohvi? Sest kui ma oleks kuhugi läinud, oleks see mõistlik aeg ärkamiseks olnud!)

Nüüd istun siin ja mõtlen, et tegelikult tegin selle mitteminemisega inimestele ju teene - vaevalt on neil aega ja energiat üle, et mind mu magamatuses ja peavalus putitada ja poputada. Kuna olen sihuke ajukahjustusega ja traumatõbine, on neile seda kõrgemad ootused mind rahulolevana hoida.
Kõik said õigupoolest õnnelikumaks, kui ma ei olnud kangelane. Jee mina.

Räme peavalu.

Aga köögis on kohvi. Ise tegin. Ma lähen võtan selle ja joon õues ära, sest midagi peab kasu olema sellest, et suvi.
Hah, mingi helebeežis kostüümis värvitud juustega tädi läks mööda ja mõõtis mind mu leoparimustrilistes sussides ja punases hommikumantlis pika hukkamõistva pilguga. Või noh, see võis ka ta tavaline ilme olla. Mõõtis mind pika pilguga. Ma olin talle selle pilgu jagu tähtis, sest jõin õues kohvi! Jee mina.

Sestsaati, kui Rong oli, on mu suhe kohviga muutunud. Soojast sõltuvusest (s.t. ma ei üritanud sellest vabaneda, aga kui ma hommikust kohvi ei saanud, oli peavalu suht kindel tulema) on saanud Põhiasi, Mille Maitse Mulle Meeldib.
Söön üsna vähe, mis ilmselt on põhiliseks põhjuseks, miks ma ka kaalun vähe ning mulle on kõik riided suured v.a. mu tütre omad, mitte seepärast, et naisterahvas ja vaja ikka kehamassi väiksena hoida, vaid mul puudub entusiasm toidu suhtes. Ma ei söö mõnu pärast, ainult selleks, et kõhtu täita. Loen nüüd kaloreid tagurpidi, s.t. kui ikka oluliselt alla 1400 kcal päevas jääb, on asi kuri, une viibimine põhjendatud, külmatunne, mis ei taandu, põhjendatud, ja tuleb veel midagi süüa.
Aga valgendatud kohv mulle meeldib. Seda joon küll maitse pärast. Mul on isegi ideaalvalgendi, milleks on umbes 20% koor. Vahukoor on veidi liiga rammus, et väga hea maitsta, kohvikoor jälle liiga lahja. Segan ideaalse valgendi saamiseks kohvi sees piima ja vahukoort ning peavalugi on kohe pisem.
Kui haiglas olin, oli ostetud kohv lisaks külalistega koos joomisele ka mulle preemia õues käimise eest. Olin siis juba avastanud, et kui ma õues ei käi, masendun hullemini, aga siiski kulus see lisastimulatsioon päevas ära.
Mulle maitseb veel või, seemneleib ja suhkur. Ongi kõik. Muid asju ma söön, aga kohvi armastan. Kui Jack Sparrow kurtis, et why is the rum always gone, siis mina ja mu ema kaebame: "Why is the coffee always gone?"
Sest Keegi joob kohvi alati ära, kui seda tehakse, ja kui minna uut tassitäit valama, jääb tulemuseks ainult pikk nägu ja tühjad pihud.

Kui just mitte üksi kodus olla ja ise kohvi teha. Jee mina.



Mu vanaisa ja -ema hauaplatsist teisel pool on pere hauaplats, kus on kuju ja kiri "Armastud. Leinatud. Unustud."
Mu meelest väga tark kiri. Täpselt nii tulebki oma inimestega käituda - armastada, kui nad elus on, mõtelda nende peale, kui nad on värskelt surnud, aga kui nad juba kaua surnud on, unustada.
Umbes nii ma seda ka plaanisin, kui üritasin surnud olla. Jee. Mina.

Muidu on täna nii paha olla, et toppisin postitusse ainult ühe maal-korjatud-teema, ja seegi on lühike tegelikult.

pühapäev, 28. juuni 2015

Harjutused sabale

Huvitav, mitu teemat seekord ära tuleb, arvestades, et 21-8=13 on veel jäänud, uusi pealetulijaid arvestamata?*

Mus on puhkenud elitist. Mõne inimese kohta (ei, mitte sina! Ma tean küll, kellest räägin ja nad ükski ei ole mu võrgupäeviku lugejad!) mõtlen täiesti konkreetselt, et milleks ta mulle. Ta ei ole üldse minu inimene, meil ei ole koos raasugi toredam, kui üksi olles, vestlusteemad ei haagi - milleks?!
Selline mõte ei ole iseenesestmõistetav. Detsembris-jaanuaris-veebruaris, isegi märtsis veel võtsin vastu igaühe, kes tuli ja midagi pakkus. Masseerima või teed jooma, sünnipäeva pidama või jalutama, kõik võtsin vastu ning ise ei mõelnud midagi. Isegi mitte seda, et kas mul on seda asja tehes toredam, kui niisama seina vaadates. Ei mõelnud üldse midagi.

Nüüd mõtlen. Ei lähe enam igaühega tantsima, hatšapurit sööma või raamatupoodi. Mul on tekkinud mingi otsustusvõime ja koos tekkega tuli ka arusaamine, et enne seda ei olnud. Millega seoses meenus üks vana vaidlus ja nüüd on mul argument.
Nimelt sain ma kunagi mitme kuu eest kirja, mis rääkis phmt sellest, et psühhiaatriahaiglas on paha, sest seal ei lubata voodi all olla. Mispeale mina kaotasin kohe huvi, sest kui inimene ei taha olla psühhiaatriahaiglas sellepärast, et seal ei lubata voodi all olla, ei olegi tal ilmselt haiglasoluks piisavalt paha. Ja siis üks teine (lehvitab!) leidis ratsionaalseid põhjusi, et miks on loogiline mitte tahta olla psühhiaatriahaiglas, kus normaalselt ära ei seletata, miks ei tohi voodi all olla.

Aga. Need loogilised põhjused võivad olla ja ollagi täiesti loogilised. Kuid selleks, et sul üldse tuleks pähe mingit loogikat rakendada ja mõelda millegi kohta, et see ei meeldi, peab sul juba olema piisavalt hea. Et olla natukenegi elitist, peab sul olema juba piisavalt hea, otsustamaks: "See mulle meeldib, see mitte."

Harjutan praegu seda, mis tunne on meeldiv ja mis tunne on ebameeldiv. Kui otseselt valus pole, on varjundid raskesti tabatavad ja et asi oleks veel eriti hull, ka raskesti mäletatavad. Mäletan, et mängisin möödunud (täna on pühapäev?) nädalal lahkuminekut ühest sõbrast, kes andis mulle natuke põhjust. Mäletan ka seda, et päris ebameeldiv mäng, aga seda, mis tunne oli, ei mäleta. Oli mingi... ebameeldiv tunne. Kõik.

Et ma täna hommikupoole ajasin ümber kohvitassi, ei ole mul vaja mänguga meenutada. Seda enam, et hiljem üritasin ka töötavat vahvliküpsetajat sülle kukutada ja ebaõnnestusin ainult seetõttu, et tegu oli moodsa vahvliküpsetajaga, mis laual püsima disainitud. Nii vilets ei ole mul koordinatsiooni ja pearinglusega ikka ammu olnud.
Panen tähele, et vilets, kuna seda pole ammu olnud. Muidu oleks "nagu ikka". Nii sujuv paranemine kui üldse mitte paranemine, stabiilne kehvus, on ühevõrra märkamatud.

Raamatus "Miisu" on üks inimeseks muutunud kass, kelle jaoks on kurnav olla sedasi poolinimene, poolkass. Hingearst ütleb talle, et ka lihtsalt inimene on kurnav olla ja Miisu on üsna üllatunud, aga peab tõdema, et nii vist on jah.
Aga sedasi kahe vahel, nagu mina olen, on täiega kurnav olla. Kuigi ma pole üldse kass, isegi 10% mitte.

Kui just kõik kassid pole autistid. Mulle on inimesed nii väsitavad, kui neid on üle kahe mu ümber, et kurnun ning kulutan oma lusikad  lihtsalt nende seltskonnas olemise peale ära. Kusjuures inimesed ei pea mulle üldse vastumeelsed olema. Ega võõrad ega väga aktiivsed ega midagi. Ma võin nad isegi ise kutsunud olla! Aga tühjagi, väsin ära ikkagi.



* 4 teemat + üks, mis ka eelmises postituses käsitletud. Päris hea ikka =)