teisipäev, 22. august 2017

I want it darker

Kõik mu analüüsid olid "väga korras".
Nii et olen tagasi "nojah, praegu on nii" juures. Inimesed on erinevad jms. Eks joon ja pissin ja elan sellega.

Ühtlasi otsustasin taas antidepressantide annust vähendada. Jälle on arstiga nõu peetud, aga võetud asi, mida ta mitu kuud tagasi kirjutas - et sügise poole - ja selle järgi toimitud.
Eelmisel korral annust vähendades ja enne veel seda üritades, ent siis ei õnnestunud, oli ka arsti väga mitme kuu tagune märkus mu ainus meditsiiniline seljatagune, aga ta oli eelmise korraga rahul? Järelikult kõik klapib ka nüüd tema ja minu plaanide ühisel vaatlusel.
Mina ja mu ääretu loogilisus. Aaa, et võiks kirjutada ja üle küsida?
Aga äkki ta ei ole minuga ühel meelel enam ja siis ma pean oma soovide kohaselt toimimiseks tema soovitustele risti vastu tegema ja seda ma ju ometi ei taha! Sest olen otsustanud ja phmt mul ongi valikus kas "teha, nagu tahan, tema soovitustega kooskõlas" või "teha, nagu tahan, tema soovitustest hoolimata".
Vist ei tasu siis riskida sellega, et vbla ta annab soovituse, mis mulle ei meeldi, eks ole!

Mitte et mu irratsionaalne ärrituvus oleks mulle endale märkamata jäänud, mitte et mulle meeldiks ärrituda ja masenduda - aga ma tahan proovida pisema annusega elamist, ma tahan seksi tagasi, ma tahan!
Ja kui ma tahan, teen.
Väga lihtne.

Seda enam, et nojah - olla natuke ärrituvam, kui enamasti olen, ei tee minust veel kaugeltki mingit plahvatusohtlikku ollust. Veel enam: kui mõtlen, KUI palju olen seni alla neelanud ja leidnud, et nojah, maailm ongi selline, minu viga, et ei sobi sinna, on vast natuke siirast viha, mida ma enam alla ei suru ja "ma ei tohi nii tunda"-endast maha ei lahuta, kohane.
Võib ju olla, et inimesed ongi lollakad, aga et ma krt seepärast arvasin, et ei tohiks nende peale vihastada, puhas enesesalgamine. Enda väikseks ja vaikseks tegemine: kes mina olen, et pahaks panna ...
Kurat, mina olen mina. Kui mina ise enda eest ei seisa, kes pagan veel?!?!?!

Ei keegi, muide.
Kontrollitud.

pühapäev, 20. august 2017

Polkovniku lesk

Olen nüüdseks üsna tõsiselt arvestamas võimalust, et mul on ka diabeet, sest selgelt on liiga vähe haigusi veel ja mõne võiks juurde saada ikka.
Lihtsalt - hea küll, meeletu väsimus ei ole uudis, ei ole isegi midagi, mida ma siin mainimiseks piisavalt oluliseks peaksin. Võib vabalt olla ajukahjustuse rõõm, mitte mingi suhkurtõve värk. Aga lakkamatu janu on reaalne ja samas üleni veider, nii et tegelikult ongi diabeet phmt ainus asi, mille oskan põhjusena välja mõelda (õigemini oskas notsu, ma ei tulnud ise sellegi peale). Kui kaks-kolm kuud on kogu aeg janu, on see liiga püsiv pentsikus, et asja juhusena defineerida.

Nagu mis mõttes. Ma ei ole ülekaalus, mitteliikuv, söön ka üsna arukaid asju (kuigi joon liiga palju kohvi) - mitte miski ei viita, et mul peaks teise tüübi diabeet olema!
Välja arvatud pidev veevajadus.
Noh, esmaspäeval lähen suhkrut mõõtma, eks siis näeb. Kuigi kui vereglükoos on normi piires, ma olen oma lakkamatu januga tagasi "no nii on, inimesed on erinevad, mul on praegu sedasi" juures.
Ja kui suhkur pole normi piires, saan imestada, miks. Geneetilist soodumust pole, riskitegureid ka mitte, mis toimub?!

Oot, mis mul siis haigustena kallal on - või kes olen mina, sest "autistlikud kalduvused" ei ole midagi, mille saaksin endast väljaspoole tõsta ja ikka mina olla.

Migreenid
Depressioon
Autistlik aju
Ajukahjustus koos "parema käe osalise halvatusega"
Jalad valutavad pea kogu aeg (ajukahjustuse osa, aga tasub eraldi ära mainida)
Mao ülehappesus (nädala eest lõpetasin viimase 28-päevase ravimikuuri ja praegu annab jälle tunda)
Sain täna kahelt herilaselt nõelata (neil ei olnud midagi selle vastu, et sõin tikreid põõsast, mille sügavikku nad pesa olid tegemas, nii et ma ei märganudki neid, aga kui tõmbasin sealt põõsast välja suure naadi ja kaks vart kassitappu, oli nad nii häiritud, et ei hakanud tiirutamise ja mõrvarliku sumisemisega aega raiskamagi, kohe ründesse)

Jap, diabeet on täiega puudu veel.
Mis must saab, sedasi haiguste hunnikus, mis must üldse järele jääb?!

Väga väsitav nädal on olnud, aga see ei ole sellest, et oi, mul kindlasti suhkurtõbi (ma oli täiega üllatunud, kui selgus, et diabetes mellitus pole suhkrutõbi vaid suhkurtõbi), mis just nüüd ilmneda otsustas. Lihtsalt väsitavad sündmused kuhjusid ning ma väga vastu ka ei hakanud ehk tegin ikka ära ja ära ja ära.
Käisin nii keskkoolilennu kokkutulekul, teraapias kui ema juures, kuigi igasuguseid asju juhtus. Mu poeg jäi haigeks (mis tähendas paar ööd väga vähe magamist), kaotas rahakoti ära (mis tähendas teise linna talle järele sõitmist, sest ta ise oli raha ja piletita suht hädas seal), jalutasin äikesevihmas pahkluuni vees, eksisin ära ja tagatipuks nõelasid mind paganama herilased.
Kui nii kirja panna, polegi hämmastav, et ma tavalise 90 trenniseeria asemel olen sel nädalal teinud 10. Ei ole ka tunnet, et tahaks neid järele teha. On ainult tunne, kuidas OLEN NII KURADI VÄSINUD. Hea üldse, et niigi läits.
Noh, näiteks pea võiks ju ka valutada, eks ole!

Kokkutulek oli - huvitav. Vaatasin teisi ja pidin tõdema, et klassivennal, kes mu kõrval märkis, et kõik on täpselt samad inimesed nagu ennegi, on täiesti õigus. Siis vaatasin mõttes ennast kõrvalt ja pidin tunnistama, et mina olin samuti täiega sama inimene juba 20 aastat tagasi.
Sittagi pole muutunud.
Muidugi mingid pisiasjad, olgu. Aga kena härrasmehelik klassivend oli ikka kena ja härrasmehelik, asjalik korraldajaloomuga klassiõde oli ikka asjalik korraldaja, rõõmsast mittepirtsakast klassiõest oli saanud rõõmus mittepirtsakas lastearst. See, kes elab 13. aastat Austraalias, on täpselt selline, kellest võiski oodata, et ta reisib ja seikleb ja kannapöördeid teeb. Natuke veider ja ülevoolav klassivend on nüüdseks vahetum ja elusam kui meie ühiskonnas tavaline oleks (kuigi suht kena ikka veel) ja mida, mis me olemegi samad inimesed kui 20 aasta eest üleni või?!
Keegi ei olnud ootamatult paksuks, halliks või kortsu läinud, isegi soengud olid suhteliselt samad. Mõtlesin, mis minul peas on, ja hakkasin peaaegu naerma. Jaa, see on õnnetus, minu ja juuksuri teineteisemõistmise puudumise tagajärjel mu juustesse sattunud arusaamatus, aga ei ole väga kaugel pikast siilipeast  rangluuni ulatuva blondeeritud tukaga, mis oli mul peas, kui kooli lõpetasin.

Me olemegi kogu aeg olnud need, kes oleme.
Inimesed muutuvat? Vist mitte väga siiski.
Diabeet, ajukahjustus - midagi olulist ikka ei muutu minu sees. Pisiasjad, pisiasjad ...

neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!