esmaspäev, 18. august 2014

Nõmedusest vol mitu

Vahel juhtub, et oivalisus väsitab ära. Lihtsalt - ponnistus on pidevalt suur ja ei jaksa enam väga.
Siis mõtlen, et noh, ma ei pea ju igal alal oivaline olema, võin mõnes asjas lihtsalt hea ka olla. Kuskil pole parasjagu kedagi tulemusi mõõtmas, võib suveajal raasuke puhata nagu tava ja komme...
Laseb ohjad sel ühel teemal natu lõdvemaks.
No ja tegelikult võib sel teisel teemal ka pehmemalt võtta, sest tõesti. Ma olen sellega varem nii kõvasti vaeva näinud, et mõnd aega võib liugu ka lasta tulemustel.

Ja siis olen täitsa kogemata ühel alal täiesti nõme. Nii nõme, et nägu peopesades ja oh, oh. Kuidas ma siis selline ema olen?!
Ja korraga ongi üleni nõme tunne. Sest oivaline pole viitsinud suurt enam milleski olla ja üks hiigelsuur nõmeduspunkt elus kisub kõigi näitajate keskmise kuskile sinna "väga suvalise" kanti ja... Oh. Mida. Miks. Kuidas. Kes. Mis on minu elu mõte?

Nii nõme olen. Miks ma nii nõme olen?

Tööl on enamasti nii, et enne kella 10 on väga palju tööd. 10.15-11.30 on keskmiselt palju tööd. Ja peale 12 on hästi vähe tööd ja igav.
Sellega seoses on minust on saanud Postimehe igatööpäevane lugeja. Ja Postimehe osas nimega naine24 esitavad nad alailma igasuguseid küsimusi. 15 küsimust neile ja neile. 28 küsimust noile teistele. Hiljuti ujutasin oma lähemad sõbrad üle sooviga nendega veel lähedasemaks saada. Siis lugesin pealiskaudselt, kuidas oma elu analüüsida. Ning ühes neist suurepärastest küsimusekogumitest leidus üks, mis pani mu väga tõsiselt oma elu üle järele mõtlema.
"Millal tundsid sa end viimase kuu jooksul kõige elusamana?"

Kurat.

See elutunne, hoog, intensiivsus - see on see, mida ma kõige rohkem tahan oma eksistentsilt.
Ja ma jäin vastamisega täiesti hätta.
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Siis tuli ette, et joostes on vahel päris hea olnud. Mõtlesin veel natuke ja tuli adumine, et voolava vihma käes olla annab ka tugeva elususe tunde. Ja kõige parem on muidugi olnud vihma käes joostes, nii jah.
Aga kõik see muu melu on ikkagi sihuke... tundide mööda saatmine, päevade minema veeretamine, kuiv kudemine ja plastmass.
Halb ei ole. Aga ... midagi muud ka pole.

Ja ilmselt seepärast mul tuleb ka see nõmeduse tunne nii kergesti peale. Ma ei tee parasjagu midagi neist asjust, mis teevad mu elust elu - ei tunne tugevalt, ei püri võimatut, ei veritse ega sära. Lihtsalt olen. Loksun. Vudin. Täidan lihtsaid ülesandeid, teen lihtsaid liigutusi, pean kinni arukatest päevaplaanidest, saavutan väikesi saavutusi ja ei oska midagi enamat isegi tahta enam.

Või on see siiski "ei julge midagi enamat tahta enam", kui nüüd sõnadega täpseks minna.

Ja ah, ma saan aru, ma saan endast täiesti aru, sest see viimane trauma oli ikka väga hirmus ja väga valus. Muidugi ei ole ma veel vormis selleks, et põlve täiesti kõveraks tõmmata ja välja sirutada, selle peal hüpelda ja spagaati teha - aga aga aga...
Elu tundub ju nii mõttetu sellise tuimana!
Mul on nii nõme tunne endaga seoses nüüd!

reede, 15. august 2014

Vannun oludele alla ja kirjutan taas ühe päevakajalise postituse

Vahel üleni imestan, et kuidas ma enda üldse ära ohjan ajuti. Kuidas ma ei valgugi kogu aeg üle äärte ja ei lagune igas suunas, kui mind nii naeruväärsed asjad täiesti halba tundesse suudavad uputada nagu täna.

Saate aru, inimestel internetis ei ole õigus - ja mul on seepeale tunne, et elu ongi mõttetu.
Et tegelt kõik ongi halvad. Peksavad, tapavad, vägistavad.
Ja ma olen kogu aeg elanud eksituse sees, mõeldes, et me püüame oma parimat ning igasugune julmus, juhmus ja õelus on halbades oludes kasvamise tulemus jms.
Fakk.

Probleem on põhimõtteliselt selles, et üks kodumaine ulmekirjanik postitas näoraamatusse kaebuse. Mul on lausa kiusatus panna link, aga hoian end, hambad ristis, vaos ja ei pane, vaid tsiteerin anonüümselt.
Kaebus kõlab nii:

"See on ikka muidugi vinge, et üheltpoolt ei ole pappi Eesti kirjanikele ja samas jagame raha siis tüüpidele, kes kirjutavad vene keeles. Äkki peaksime annetama enda kaitse eelarvest ka mõned miljonid vene sõdurite ülalpidamiseks, näiteks aitaksime osta mõnele piiriäärsele polgule mundrid selga ja padrunid rauda? Eestis elav venekeelne kirjanik ei ole Eesti kirjanik mitte kuskilt otsast."

...ja käib selle kohta, et Andrei Ivanov sai Kulkalt stipendiumi.
Lisaks mingid kommentaarid, mis hiljem ära muudeti ja mis soovitasid Ivanovil Putini poole pöörduda raha saamiseks. (Hetkel on seal kirjas, et Vene kultuuriühingud ja Vene rahad peaks talle toetuseks olema, mitte Eesti riik.)

Mina läksin selle mõtteavalduse alla vaidlema, et oot-oot, kuidas siis Ivanov Eesti kirjanik pole: kirjutab ju Eestist ja Eestis, kirjutab spetsiifiliselt meie kultuuriruumist, kes talle siis mõtteavaldaja meelest kirjutamise eest maksma peaks, tõesti Venemaa või? Kas me ei peaks tegelikult olema üsna rõõmsad, et Putin talle ei maksa: milleks oleks meie koduõuel hea pidada mingit tülikat sõnaandekat putiniaani?! Või on Ivanov teematõstataja meelest idioot, et üldse kirjutab midagi nii nõmedas kultuurilises olukorras nagu eestivenelane olemine seda on, ja peaks äraelamiseks minema metsa alla seeni korjama?
Et nagu... PÄRISELT mõtleb ka nii?

Ja sain esiteks selle, et mu täiesti viisakalt sõnastatud kommentaarid kustutati ära kui provokatsioonid ja teiseks vastuse, mille mõte oli: mul sügavalt  kama, millest ta elab, aga Eesti kirjanik ta ei ole ja Kulka raha talle maksta on totrus ja nõmedus ühekorraga.
Ja mul jooksis niimoodi juhe kokku seepeale, et kaks tundi ei suutnud millestki muust mõelda. Kuidas siis nii? Kuidas siis nii? Kuidas siis nii?!

* Esiteks - ma saan aru, et omasid tuleb kaitsta, aga kas see Ivanov siis pole ka oma? Nagu - kirjanik, kirjutav inimene, kulturnik. Võrreldes elanikkonnas kirjanike ja mittekirjanike arvu mu meelest ei tule kirjanikke nii palju, et peaks üksteisega leivapalukese pärast kiskuma minema tingimata - võib kakelda näiteks ehitajatega või mu poolest kasvõi õpetajatega, kui juba kaklema peab. Aga ei, on vaja minna Ivanovi kallale, kelle ainus süü võrreldes kõikvõimalike kodukeelsete kirjatsuradega on see, et sattub teine vene keelt paremini oskama kui eesti keelt.

* Teiseks, Eesti riik on meil põhiseaduse järgi selleks, et kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Kui keel ja kultuur oleks sama asi, poleks vaja neid eraldi üldse välja kirjutadagi sinna. Aga näe, ei ole päris sama asi, on keel ehk üks asi ja kultuur ehk teine asi. Kaitsma peaks aga mõlemaid, kas ei? Ka siis, kui nad ei kattu.
See, et ta ei kirjuta eesti keeles, ei vähenda kuidagi fakti tähtsust, et Ivanov kirjutab eesti kultuuris. Kirjutab pealegi moel ja asjadest, millest Eestis eestlasena elades eriti aimu ei ole. Kui ma ei oleks lugenud "Peotäit põrmu", oleks mul päris mitu pilku oma isamaale puudu.
Tõsiselt, kas siis mõnele ongi võimatu mõista, kuidas jõllita neid venekeelseid kuitahes tigeda näoga, see ei muuda fakti, et nemad on ka siin? Nemad kuuluvad ka siia. Kuhu mujale peaks nad minema?

* Sest milline lahe mõtlev venelane tahaks praegu Venemaal elada, kurat võtaks?! Me peaks neid kutsuma, mitte tõrjuma! Juba sellele mõeldes hakkab jube - ühel pool on mingid natsidest eestlased (no tõesti, selle mõtteavalduse ja selle taustal, mida mu vanaema pidevalt venelastest räägib, ei tundu see natslussüüdistus üldse absurdsena!), kes ei tahaks sulle üldse midagi anda peale jalahoopide tagumikku, ja teisel pool on Putin. No aitäh, vali nüüd endale meeldivam kodu.

* Kirjanikel on niigi sitt, ilma et omad ka kägisema hakkaks, kui mõni natukene paremini saab elada.
Kui Ivanov oleks mõni eestivenelasest viiulikunstnik, sportlane või skulptor, vaevalt et keegi kobiseks, et ta, võõrkultuuri rajakas, Kulkalt stippi saab. Aga kirjandus kui levimiseks hädasti tõlkimist vajav kunst on niigi mõistetud elama kitsamas ruumis kui teised. Nagunii on kirjutades raskem läbi lüüa maailmas - ja siis tuleb veel mingi halin, et kui su teosed vajavad riigikeelde tõlkimist, ei kuulugi sa kuhugi, ei olegi mitte keegi, kes kurat sul käskis kirjutada üldse?!
Tove Jansson ei kuulu soome kultuuri ja Sofi Oksanen loomulikult ei ole osa Eesti omast ja milleks meile see kuradi Ivanov, no tõesti?!

* Ja lõpuks - kas endal ei ole piinlik nii neetult väiklane olla? Et kui mina või mu sõber ei saanud seda stipendiumi, siis kuidas küll venelane sai saada?! Ilmselgelt on ta teise sordi inimene, olgu õnnelik, et me neile haigekassatki lubame, mis nad tahavad mingit kultuuri ka teha või?! Meie maal?! Meie raha eest!?

Nagu... mul pole ammu olnud nii halb tunne inimene ja "meie" olla.
Madal ja räpane.

kolmapäev, 13. august 2014

Täiesti mõttetu postitus

Üleeilne päev ärkamisest uinumiseni kestis 22 tundi.
Selle fakti taustal olen sunnitud nentima, et olen natuke lollakas.
Eriti kuna ööunele kulutasin seejärel kasinad 6 tundi ja eile oli puhkamise asemel vaja viis tundi loomaaias koos Poeglapsega ringi hulkuda ja pärast kurnatusest toibumiseks 5 euro ja 20 sendi eest (mis natuke lollakas, täitsa loll ikka) jäätisekokteile osta, õhtul aga joosta ja joosta ja joosta, nii et pärast ei tulnud uni - ja täna on tööpäev.

Homme lähen vanaemaga botaanikaaeda. Sest... tal vist ei ole kellegi teisega minna.
Ootan õudusega lakkamatut jutuvada teemal, kuidas tema leidis endale pärast sõda järelejäänute hulgast ikkagi MEHE, mitte lihtsalt meesterahva, mis neil kahel asjal vahet on (mees tunneb kella ja teab, kus ta kodu on jms) ja kuidas minuga ikka on läinud eriti õnnetult, et mu mõlema lapse isad ikka üldse MEHED ei ole.
Aga mis seal ka imestada, vaadates, milline ma ise olen.
Oh-kui-armas.

Aga seoses sellega, et mul on palju teha, on asjad üldiselt siiski hästi.
Eksistents on kuidagimoodi nihkunud sellisesse tasakaalupunkti, kus ma küll ikka veel ei mõtle väga asjade üle, aga vähemalt ei tundu ümberringi varitsevad asjad lakkamatult minust mingeid jubedusi mõtlevat, maod ei keerdu kõndides jalgade ümber ning töötegemine ükskõik mis rindel päästab mind iga päev ära kurjast.
Isegi söögiisu on tagasi tulnud viimaks: kaks ploomi ja pakk krabipulki lõunasöögiks = nälg ja ikaldus. Tahaks ikka midagi rasvast ja tõhusat, parem veel: sooja, rasvast ja tõhusat. Peekonit, mune ja tomatisalatit hapukoore ja tilliga, rohelist sibulat, kotletti ja koorega kohvi ja... hiljem võiks midagi magustoiduks ka olla.

Teeks õige tänaseks mänguõhtuks kooki, mh, ah? Huvitav, kas see peaks olema šokolaadivahukook või hoopis midagi toorjuustu ja küpsistega?

Tööl on mul söögiks veel paar ploomi + võimalus teha ravimiesindajate poolt lastetoidunäidisena kohale toodud piimaga kohvi.
Nälg ja ikaldus.
Maivõi.

pühapäev, 10. august 2014

Tartu-inimesed

Kuulge, see 40 tundi nädalas töötamine, see on ikka liig.

Püüdes ka muud elu juurde elada, on nädalavahetuseks tunne, et olen pesurullide vahelt läbi käinud õhuke liistakas. Nagu multifilmitegelane. Ei ole isegi otseselt halb olla, lihtsalt poolelus. Uimane. Nõrk. Nii palju teinud ja energiast nii tühi, et peaks nüüd puhkama üleni, aga ei oska hästi. Tormamisrütm on sees.
Edasi uutele raskustele ja värki.

***

Tartus elavad mul ühed erilised Tartu-inimesed.
Või mis ühed. Tegelikult elab Tartus lausa mitu komplekti erilisi Tartu-inimesi, aga kuna nad käivad omavahel läbi ja teevad asju koos, ja kuna nendega on põimunud ka need äratuntavalt väga spetsiifilised Tartu-inimesed, kes tegelikult pole konkreetselt just minu Tartu-inimesed, vaid keda ma ainult mõnikord näinud-kuulnud olen, tuli selline lause.

Lisaks elab Tartus muidugi ka hulk toredaid inimesi, kes võiksid elada kustahes mujal, ilma et see neid kuidagi oluliselt defineeriks, neist ma täna ei räägi.
Võtan need Tartu-inimesed ikka hoopis.

Nendega on see asi, et nad ei ole üldse normaalsed. Üldse tavalised. Nad moodustavad kõikvõimalikest sisseharjunud sotsiaalsetest normidest nii suuri kõrvalekaldeid, et see ei mõju enam "Meil kõigil on oma väikesed veidrused"-värgina, vaid nad nagu ongi teistsugused kui sünnis ühiskond.
Ja samas, paneme tähele, tegelikult ikkagi ei ole. Ka neil on haridused, ahjupuud ning lapsed. Alkoholi vm joovastavat tarbivad nad vähem kui normaalse ühiskonna liikmed üldjuhul. Neil on külmkapid ning koduloomad, nipsasjad ja nääklused.
Nii et mingite näitajate järgi nad nagu kuuluksid täiesti normaalsesse ühiskonda, aga... tegelt on nii, et ega ei kuulu küll.
Sest tegelt on nad paremad.

Näiteks olen ma täiesti hurmatud sellest, kuidas ressursid on üsna suure grupi peale ühised.
Sa hoiad minu lapsi, ma hoian sinu lapsi, see kolmas, kelle lapsi me ka ühtlasi hoiame, hoiab ka meie kõigi lapsi. Me kõik saame seega kolm korda sagedamini vabu õhtuid kui teistsuguse elukorralduse juures.
"Kas sul leiba on vaja? Meil on üle."
"Kas ma võtan teile ka piima, kui auto tuleb?"
"Ma tulen läbi, mida poest on vaja?"
Vabad toad sõprade sõpradele elamiseks, sest mis nad on siis vabad seal muidu.
Kes jaksab, see koristab või peseb nõusid või teeb süüa, ükskõik, millises kogukonnamajapidamises ta ka olema sattub.

Kohati on mul tunne, et isegi mehed ja naised on seal vajaduse järgi jagamisel: mul pole praegu väga vaja, kasuta siis veits aega mõnel moel, mis seal ikka. Aga see pole muidugi päris nii lihtne, sest nad on ikkagi ka inimesed, mitte valged küünlaleegid, mis üksteisesse vajuvad ja taas lahknevad, nähtavat jälge jätmata.
Mingi selline suurema seltskonna peale helluse ja hoidmise põimumine, kusjuures vahel saadakse ka haiget - see on küll.

Majapidamised haakuvad ja katavad üksteise vajakajäämisi nagu servapidi üle üksteise lapatud tekid. Ongi siuksed inimesed, kellele võib külla minna ette kokku leppimata: keegi ikka kodus on ja su vastu võtab. Kui ka ette helistad, ei ole karta mingit sügelemist "mul on koristamata-" või "aga mul pole midagi süüa-" teemadel: kui sa süüa tahad, võtad ise kaasa, ja kui ei võta, siis nii ongi. Siis arvestad sellega, et halvemal juhul on nälja puhul võtta ainult kuivaineid, õli, kolm kärbatanud õuna, hapuks läinud maapiim ja kraanivesi - neist teed siis ise mingi roa ja jagad pererahvaga.
Kui sinuga ei viitsita tegeleda, siis seda öeldakse, aga see ei tähenda, et sa pole teretulnud: peale esimesi kallistusi võta riiulist raamat ja loe seda nurgas näiteks, mingil hetkel keegi kindlasti tahab sind jälle. Või mine tee linna peal omi asju ja avasta laekudes, et sind on väga-väga tagasi oodatud.
Kui tahad ööseks jääda: noh, mingi teki ja madratsi leiab ikka.
Sageli ka puhtad linad.

Mis kõik on imeline.
Täiesti äge.
Mul tekib nende Tartu-inimestega 70% vähem sotsiaalset ärevust, sest umbes nii palju vähem on ka igasuguseid arusaamatuid "niimoodi on normaalne ja kohane" sotsiaalseid piiranguid, teesklemisvajadust (ka nemad teesklevad, aga oi kui palju vähematel teemadel!) ning suhtluse õigesse vormi vormistamisele kuluvat auru. On normaalsed, vajadusele ja võimalustele tuginevad head funktsionaalsed sidemed ning sedasorti hoolimine, mis minu kogemuse kohaselt kuulub muus ühiskonnas üsna eksklusiivselt perekondadele.
Kusjuures on ju olemas ka selliseid täiesti haletsusväärseid perekondi, kus isegi pereliikmete vahel pole säärast sujuvust ja ausust, kus tehakse nägusid, otsitakse välja paremad nõud, vabandatakse tolmukübeme pärast ja kenitletakse isegi lähisugulaste seas! Ses osas on ikka üleni hea, et mõned suudavad ühiskondlikest normidest vaba käe ja olekuga üle olla, pakkuda võltsile tasakaalustust. 

Nii.

Aga lisaks sellele sotsiaalsele õdususele on need muus osas samuti üleni imelised inimesed seal Tartus. Andekad, ilusad, põnevad ja täis sedasorti harjumusi, mis muidu tunduvad kuuluvat ainult vanade aegade juttudesse.
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus võetaks perioodiliselt ilma igasuguse alkoholi toeta suvalisel hetkel (kesköö või keskpäev, vahet pole) välja kitarr, trumm ja plokkflöödid, ja lauldaks tundide kaupa mitmel häälel kauneid kõlavad laule väga headele tekstidele, kui A. juures.
Lauldakse seejuures hästi - aga et lauljaid on palju, siis õnneks kõigi poolt mitte ka nii hästi, et oleks piinavalt häbi kaasa laulda, kui lood juba meelde hakkavad jääma. Nad seal armastavad muusikat, aga see ei ole neile samas pühakoda, mida ei või määrida - pigem  kogukond, kuhu arvatakse ka vähemad velled ja õed (nt need, kes viisi ei pea), piisab ainult igaühe isiklikust soovist osaleda. Oh, kui ilusti kõlavad need sillerdavad sopranid ja altide mahedalt kumisev põhiviis, oh see öö ja kuu ja hullupööra häbematult lõhnav loog!
Laulu saatel kõrvaltoas kolmekorruselise nari alumisel riiulil magama suikudes saad üleni aru, kuidas olla selliste inimeste sõber on privileeg, mis siis et nende juures ei saa duši alla ja käimla on kuiv.

Need sealsed noored on lisaks kuradima ilusad ka. Lihtsalt puhtfüüsilisest inimilust osasaamiseks on minu Tartu-inimestega lävimine kullaauk.
Millised juuksed ja milline fantastiliselt silekreem nahk on Adal! Millised imelised skulptuurjad lihased, suured silmad ja pronksine jume on kujurpoisil, kes mind alati ära saadab, ühtlasi mu kotte rongijaama tarides! Needsamad suured silmad ja imeline luustruktuur kujurpoisi kristallheliseva häälega õel, kes on nii helge, rõõmus ja otsusekindel korraga, et tema seltskonnas tunned, nagu oleksid ise ka natuke selgem ja siravam inimene. Või mandlisilmade ning idamaiste põsesarnadega noor kunstnik, kes mind nähes alati täiesti pöördesse läheb, kuigi ta mind õieti ei tunnegi, nagu oleksin ma mingi universaalne õnnetooja.
Ada õekesed, kes on nagu mingi graatsiate punt phmt, ilmuvad samuti kohati välja, mõnel sabas näiteks uduste silmadega komplekt testosteroonist ja rastadest või lihtsalt sõbralik naerusuine turrjuustega semu. Oh, ah.

Kuigi muidugi, need kes (enam) päris nii ilusad pole, on ikkagi üleni toredad samas. Targad ja elutargad, originaalse, ent tasakaalus maailmapildiga. Mitte ühtegi stereotüüpi mahtuvad inimesed, inimesed, kes on spetsiifiliselt nemad ise, nii kummaline kui nende sisemuskomplekt kõrvaltvaatajale ka ei tunduks.

Seal on nii hea külas käia. Vahel mõtlen, et oleks hea ka seal elada, olla osa sellest süsteemist, moodustada oma ellu selline -kond, kus ma tõesti tunneksin end omana.
Aga kuni meil on koolid pealinnas, pole tartlaseks saamine vist väga teema - ja ma vist nagunii olen rohkem piiridel kõndija, see, kes leiab rõõmu kusiganes, aga päris oma kohta süsteemides... mitte nii väga. 
Et mitte öelda: ei leia seda kunagi. Kusagilt.

***

Aga postituse alguse juurde naastes: kas teate, mis kõiki neid mu erilisi Tartu-inimesi ühendab?

MITTE KEEGI neist ei käi nädalas kuramuse 5 päeva - 40 tundi tööl. Need, kes käivad tööl, käivad osalise koormusega ja mitmes kohas. Teised õpivad. Mõned ei õpi ega tööta, aga peavad maja ja lapsi.

Ma tõesti arvan, et 40 tundi nädalas on selge liig, mitteinimlik ja seda tuleks võimalusel iga hinna eest vältida!