pühapäev, 25. september 2016

Preemia

25. september tähistan Poeglapse sünnipäeva.

Kodus. Möödunud aastal oli mingis lasercitys, kuhu ma isegi kohale ei läinud, maksin ära ja siis mu ema oli ohvrimeelselt vastutavaks täiskasvanuks (kes erinevalt minust sõidab ka autoga).
Üle-eelmisel aastal oli vastutavaks täiskasvanuks Poeglapse isa ning peeti Sõjamuuseumis, mina lebasin teadvusetuna haiglas. Tütarlaps kui Suur Inimene on ka oma sünnipäevi nii 2015 kui 2016 minuta pidanud - miska olen saanud natuke neist paganama laste sünnipäevadest välja puhata.
Nii et kui Poeglaps teatas, et tal ei ole mingit ideed oma sünnipäeva osas, ainult ei taha mingit lasercityt, -game'i või värki, mu emakodu ega basseini, ma nii kohutavalt löödud polnudki kodu ja boffermõõga-tegemist välja pakkudes.
Aga nüüd, olles terve päeva pühendanud saabuvale sünnipäevale (ja torti olen nii palju tegema hakanud, et mõõtsin ära, kas suur vaagen külmkappi mahub) on natuke ikka juba löödud tunne küll. Sest oleks veel nii, et homme puhkan end tänasest välja - ei, siis alles kõige hirmsam osa tuleb. 

Nii, tort valmis, aeg üle südaöö

Ei tea, mida head endale ette lubada homse päeva üleelamise puhul. MITTE midagi ei tule pähe, mida õhtuseks preemiaks ootama panna.
Isegi ahvatlevat raamatut pole: hakkasin ühte uut pärast "Viimast ükssarvikut" ja tohutut naudingut lugema ning kuigi esimene peategelane on initsiatsooniriituse ja hingerännakuga hõivatud, mõtlen mina ikka veel sellele, et isa õpetas teda mõõka kasutama "vanadusest kangete liikmete" kiuste ja kui sul on teismeline poeg, kui vanalt sa ta siis tegid, et su liikmed saavad juba vanadusest kanged olla? Ja kus on poisi ema ning miks ta vendadest-õdedest juttu pole? Kas too tegelane vahest oli mingi äti ja umbes neljakümne ja veel viie aasta vanuse naise ajutise voodisooja-otsimise vili, keda siis isa mingite vanematevaheliste kokkulepete tulemusena kasvatab? Või pole isa ta bioloogiline isa üldse?
Need probleemid (millele ma LOODAN mitte vastuse olevat "autor ei mõelnud", ent kardan, et see vastus siiski tuleb anda) nagu takistavad teost nautimast.

Mida ma homme õhtul preemiaks teen?
Kuupäevaliselt juba täna pealegi.
Ah, kirjutan ühele sõbrale. Või kahele. =) Täiega on preemia, mul on kogu aeg kõigiga, kellega tahan suhelda, pidur peal, aint erineva tugevusega, et ma neid oma suhtlusvajadusega pikali ei jookseks.
See on üks väga oluline võrgupäeviku pidamise põhjus - siin ma saan endast rääkida ja kui ei meeldi, ära loe, keegi ei vaata natukenegi viltu. Mitte nagu spetsiaalselt sulle suunatud kirja puhul, mille mittelugemise või mulle lugemisest mitteteatamise korral mul on kohe: "Ahhaa, ta ei taha vastata, jah?! Mida lolli ma siis ütlesin - või tüütan teda oma mõttetu lobaga?!" ning paari päevaga see tunne üha süveneb, enne kui taas leevenema hakkab.
Samas on mul inimesest ju ka kahju, sest kui ta tunneb, et PEAB vastama, muidu olen kurb/pahane/häiritud, on mul eriti nõme ja võimatu olukord käes.

Aga siia saan rahulikult kirjutada. Kes tahab, loeb, kui tahab, annab tagasisidet, kuid keegi ei tunne mingit kohustust.
Nii lahe!
Jaa, siia postituse kirjutamine on ka preemia, ent ma kahte postitust päevas avaldan vaid erandjuhul ning tänane preemia on juba täiega ära teenitud. Olen niiiiiiiiiiiiiiiiii kangelaslik olnud, et võin nüüd teha absoluutselt kõike, mida tahan.
Tahan võrgupäevikupostitust kirjutada =)

Vbla vaatan netist ka kauniste noormeeste pilte. Selle üle veel mõtlen, kas tahan. Kas viitsin. Sest noh, ainult pilt jääb tühjaks, ma ikka pean inimese ja situatsiooni ka taha kujutlema, et päriselt ilus hakkaks. 
Vaata, ma olen tõesti muutunud. Sest 34 aastat ei saanud ma üldse neist printsessipäästmis-fantaasiatest aru. MINA ju päästsin ja kaitsesin oma ettekujutustes! Karistasin ning valisin oma suva järgi. See andis mulle hea tunde ja mul on olnud need ettekujutused nii kaua, kui mäletan (ja mäletan sestsaati, kui olin kahepoolene), mõttemängud kõik jooksid selle pealt, et mina teen ja otsustan. Kui mind usaldati päriselus, kui tundsin, et keegi toetub mulle, mul kohe oli magus ja hea selle pealt.

Ega see ei ole kadunud, aga vahele kujutlen nüüd ka seda, et kui ma üksinda leekides tõrjun kukkuvaid põlevaid tüvesid, võib mingi leekidele immuunne jumalus (no Loki, Lokit ma armastan juba ammmmmmmmu, ammmmmmmmmmmmmu enne Tom Hiddelstoni) mind kaitsta, jahedasse jõkke kanda ning mu põletusi seal jahutada.
See, et ma ei suuda alati kõike ise, on täiesti uus mõte, uus kujutelm.
Aga ma ei suuda. Olen selle haprusega nüüdseks leppinud, ma ei ole alati kõigist kõige vapram ja tugevam, vahel on nii tore, kui keegi ka mind päästab.

Korraga ilus ja hea tunne ning samas õudne, sest selle heaks ma ise ei saa midagi ette võtta, et keegi mind päästa tahaks. Kui tahab, tahab, kui ei taha, ei taha. Tema pall, mina ei saa midagi teha.
Lootmiseks on vaja lihtsalt uskuda, et mind püütakse kinni, kui kukun.
Et mu päästmine pole ainult mu enda asi.
Ja ma usungi - välja arvatud kui mulle taas ja taas ette tuleb, et jube ühepoolne, ma peaks ju omalt poolt ka toetust ja abi pakkuma, ning see valu sees ei lase rahulikult olla.

Ma ei tea, kas mu hinnang võimalikule ühepoolsusele on adekvaatne või rämedalt kallutatud. Vahel tundub, et nagu üha võtaksin - umbes et minupoolne panus on olemas olla aint. Aga siis tuleb "appi, ma ei jõua enam!" ning näib, et annan üle oma võimete ja võib küll abi paluda, ma ju ei jaksa!
Tunne, et ma pole piisavalt hea, ei anna piisavalt, pole abi ära teeninud, tuleb kuidagi liiga kergesti. Rämedalt kallutatud - või nii ongi?

Ma ei tea.

neljapäev, 22. september 2016

Mina ja teised

Üks ütles nii lihtsad ja samas nii targad laused: "Kõik tahaksid meid ümber teha, ükskõik kuidas me elame. Miks nad arvavad, et nende viisid kuidagi paremad on?!"
Nojah, noh.
Nojah!
Kuidagi saan veel aru neist, kes on maru õnnelikud ja siis üritavad seda õnne jagada - aga need, kes pole?! Nagu MIKS nad arvavad, et nende nõuanded kuidagi head on: kui nad oskaksid õnnelikult elada, nad ju elaksid ise?!

Et tunded on kehas ja kui su keha ei reageeri nagu mõnel teisel, ei saa sa ka tema moel õnnelik olla, on veel eraldi jutt.

Me kõik teeme teadustööd, kuidas end paremini tundes olemas olla. Ei ole üldse patt võtta mingid andmed kasutusse, mis on juba välja arvutatud ning uuritud - aga arvesta, et need on kellegi teise andmed ja ta ei ole neid uurides ja arvestades sind konkreetselt silmas pidanud!
Dohh.
Nii elementaarne - ja 2 aastat tagasi ma üldse ei teadnud seda! Raasugi ei arvestanud! Täiega on siis teistele uuesti ning uuesti jagamist väärt meenutus ka!

Mitte et ma tahaks ümber teha, kuidas teised elavad =) Lihtsalt tahaksin, et nad ei tuleks mulle nõu andma ja mu elu paremaks soovitama, nad ju ei tea minu eripärasid!
Kuigi nõuandmine on ka elamise viis. Hm. Ja (meenutates üht Arni kunagist fb postitust) virisemine samuti.
Noh, siin tuleb see mängu, et tehku teised, mis tahavad, andku võõraste uuringute pealt pärit nõu ja virisegu, aga kui nad seda minu kuuldes teevad, arvestagu, et hammustan.
Mulle see ei meeldi, minu kuuldes nii teha on mu piiridest üle astumine ja seda ma ei luba.

(NB! Kui sul on kurb ja paha ja nõme ja vihane, muidugi võib seda väljendada! Mulle ei meeldi tegelt ainult siis virisemine, kui probleem on üleni selle inimese peas ehk tegelikult tal pole mingit probleemi, kook on tema suus, sigaret näppude vahel, aga isegi sõnades pole mitte: "Mulle ei meeldi koogisöögime/suitsetamine, ent kehaline sõltuvus" vaid "Ei tohiks küll, tean, aga mis parata".)

Mh, kus mu poeg ometi on? Ma tegin talle ta lemmikputru koolist tulemise ajaks, aga ta ju ei taha seda, kui puder ära jahtub, ning pole üldse kindel, et soojendamiseks valmis olen! (Näe, sellise virina vastu pole teragi. Esiteks ei ole poja käimised minu kontrolli all - ei, tal pole telefoni ka kaasas - ja teiseks ma ei kaeble, et sedasi tuleb puder, maitea, ära visata. Kui ta ei söö ja keegi soojendada ka ei viitsi, söön ise ning jee. Ei, tema nagunii ei soojenda, veega keetmisi juhendan, aga piim on liiga trikikas isegi mu enda jaoks, et sellega asju soojendama õpetada. Õpib ise, kui vaja.)
Oh, käis kodus veel siis kui puder soe (kuigi mitte kuum) oli ning nüüd kadus trenni.

Vaata, mul on see ka, et ise ei varja, aga samas olen üleni tulvil pieteeditunnet ja mõistmist nende suhtes, kes millestki ei räägi.
Suhtun nii, et ta ei räägi sellest - ilmselt ei taha - ma ka peale ei käi. Küsimuste küsimisega on seepärast hästi raske, et automaatne eeldus on "kui ta tahab, räägib ise, kui ei taha, ei räägi küsideski". Kuna olen tasapisi aru saanud, et see läheb hirmsasse kooskõlla mu eluvalikuga "ma ei räägi, kui ei küsita, sest ju siis ei huvita," on nüüd (viimased kümme aastat) küsimine mu teadlik valik ja pingutus teise jaoks. Ent mitte automaatsus.
Kui ma küsin, siis tundlike teemade puhul sedasi servast puutudes, õrnalt, ning kui inimene ei taha rääkida, on tal vabadus seda mitte teha.

Mis muidu on ju igati kena idee, aga mõned korrad on mind aastaid hiljem tabanud hämmastus ja abitus, sest mis mõttes teine nii ilmselget asja ei TEADNUD?! Mina arvasin, et olen delikaatne ja hell, ei surgi, kui ta rääkida ei taha - aga ta ei saanudki tahta, sest ta üldse ei teadnud, et nii saaks ka mõelda!
Mis minu meelest oli iseenestmõistetav, jäi tal pimetähni alla.
Ja ikka veel selgub mõnikord, et inimesed mõtlevad: kui ma jutuks ei võta, MINA ei tea.
Nagu ... nagu ... häh. Ei, ma ei ole praegu isegi pieteeditundeline.
Mul ei ole mingit vajadust ega isegi huvi välja ajada juttu kõige kohta, mida tean. Räägin ainult neist asjust, milles kahtlen või mis muidu emotsionaalselt parasjagu hästi üleval on. Uurin, kas teine mõtleb neist asjust samamoodi või hoopis teisiti, kas tuleb kinnitus minu vaatenurgale või teine hoopis teistsugune arvamus.
Aga öelda välja asju, mida tean? Kui mult ei küsita? Milleks?

Selle asjade teadmise ning nende teadmiste jagamise kohta mul selgeid vastuseid veel pole. Aga teema on tõstetud, nüüd mõtlen selle üle.
Võimalik, et tulemuseks on "kui ta pole minuga ühest tõust ja me ei jaga ilmselgeid teadmisi, pole minu inimene".
Selline ego olen praegu =)


teisipäev, 20. september 2016

Eesmärgid

Vaikselt hakkan sisemist õudu tundma selle ees, et lähen (jälle) Lõunalinna sõja-katastroofimeditsiini õppima nädalaks ning 5 päeva loenguid, seminare ja värke järjest? Kuidas krt ma jaksan?!
Esmaspäeval oli ettevalmistav loengupäev Pealinnas, 8 tundi ja 45 minutit. Mõtlesin ette, et pean 3 tundi vastu, siis olen vaba lõpetama, pidasin peaaegu 6 tundi ja jee.
(Mitte et ikka poleks end rahustama ja kiitma pidanud mõttes, kui enne lõppu lihtsalt loenguruumist välja kõndisin.)

Kohv aitas, pärast ostsin endale preemiaks shokolaadisõõrikuid, millest enamik läks küll Poeglapsele (kes armastab sõõrikuid veel enam kui mina), aga no jee ikka.
Ent nädal otsa 8 tundi iga päev???
Sa kurat!
Isegi kui nad on seal minuga lahked, isegi kui kõik tehakse mulle nii kergeks, kui saab, ikka on hirmus. Ei saa järgmise päeva eest lusikaid ette võtta ka, sest järgmisel päeval on juba jälle ekstralusikaid tarvis!

Ega ma muidugi väljale käsitsi tegusid tegema üldse kipuks, kuid eelmisest korrast on meeles, et koordineerimine, millised haiglad keda vastu võtavad, mis transport kuhu viib ning palju on abiressurssi, palju kannatanuid, kuidas jagada, on ka oluline korraldada. Suudaksin neid plaane päriselt teha ning läbi viia, kui vaja oleks, minu õpetamine pole päris raisatud aeg.
Aga ... aga ... aga ..!

Vähemalt oli loengupidaja, kelles juurest ma minema EI kõndinud, väga kena mees. Viis tundi oli tema sisustada ja rõõm oli teda vaadatagi, noh. Kuivõrd ta rääkis oma kaitseväe-kogemustest, mis algasid aastal 1996, minust lausa veel vanem. Jee, ma polegi nii võimatult eakas!


Tahaks, et see oleks juba möödas. Mul on palju kergem end teoks kokku võtta, kui oodata, millal ning millisena just olukord oma hambaid näitab.

See on kõigega nii. Eile sundisin end magama jääma, kuigi ühele kummiga käevõrule tuli panna uued kummid ja ma olin ka välja mõelnud, millised ning kust neid saab. Ent painas ikka. Pidin end teadlikult rahustama, et praegu ma ei jaksa, on uneaeg. Ma olen ju väsinuna nii tudisev ka, kui mulle tuleb juba pähe, et ei suuda käsitööd teha, siis ei suudagi, liiga väsinud. 
Või noh, suudan, meeletu vihaga ja umbes 6 korda pikema aja jooksul, kui hommikul sama töö juures kuluks.

Aga ikkagi on täna hommikul neid kumme panna nii kergendav. Tehtud töö on tehtud, ootel olev -
brrr.
Muide, see võib olla põhjus, miks ma naiskäsitööd sellise kirega vihkan. Mul on väga raske panna poolik töö käest ja teha mingeid muid asju, ning nüüd teadvustatuna on see lihtsalt tendents ning mõistusega kontrollitav - kui ma aga sellest aru ei saanud, õmblesin ning kudusin hilise ööni ning läksin täiesti frustreerunult magama. Mis mõttes ma siis valmis ei saanud seda kampsunit?! Nii nõme. Too töö andis mulle ainult meeleheite (sest ega ma siis uuesti sama rahulolematust oodates teda ka taas kätte võtnud ning tegevus jäi soiku ning teda ei lõpetatud kunagi). Parem üldse mitte alustadagi!

Ha! Ja võibolla seepärast ei salli ma ka kaugeid eesmärke! Kui mul on mingi eesmärk (näiteks joosta mingi maa mingi ajaga, kaaluda nii ja nii palju, kirjutada romaan, vahet pole, milline), ma frustreerun põhjani, et seda näiteks nädalaga ei suuda. Isegi kahega ei suuda! Appi. Ei tasu üldse ponnistada, ma olengi nõrk.
Aga kui mu eesmärk on teha täna 18 seeriat trenni või loovkirjutada 200 sõna, on see kohe täidetav ja lill.
Mul ei ole seda tunnet, et halb ja nõrk mina, ei suuda. Eesmärk on täidetud? On. Kõik hea.
Et mingid kaugemad eesmärgid peaks veel olema? Ah, minge te ka ..!

pühapäev, 18. september 2016

Mis ma siis nüüd olen - 2 aastat

Täna võib ju - mul on surma-aastapäev ja jee!
(Ainult ja ainult endast kirjutada, noh. Ning kuupäevaliselt on!)
Natuke on ikka veider tõdeda, et maailm ei jäänud seisma 18. september 2014. Mitte ainult et teised elasid edasi, vaid minu elus on samuti muutusi, ikka veel tuleb muutusi, inimesed on ka aastal 2015 ja 2016 minussesuhtumisi ja minuga käitumisi teiseks teinud. Nemad räägivad ja teevad, mina räägin ja teen, nemad räägivad omavahel - kõik muutub.
Maailm - toimub. Edasi. Tean küll, et see ongi elu, aga mu peas on ikka tunne, et tegelikult otsib Kõik mingit tasakaalupunkti, kus talle sobib, ja siis maailm sinna jääbki.
Rohkem ei toimu. Happy end. 

Ajataju on ikka veel nihkes, kuigi mõistus juhib mängu ja ütleb mulle, et tegelt seda aega, millest mina üldse midagi ei mäleta, oli napp kuu. Aga siiski tundub kogu 2014 lõpp väga häguse ning samuti igavikupikkuse ajana, sellise justkui-aastatepikkuse mitte-perioodina, mil ma korjasin tagasi kaotatut ja see üldse ei kogunenud nii hästi, kui oodanuks. MisMÕTTES ma kohe jälle ei jooksnud, hüpanud, töötanud, kirjutanud, mõelnud nagu ennegi, niu?

Vahel, kui olen hirmus väsinud, tuleb mulle meelde, kuidas varem oli. Kuidas lihtsalt ei näinud lugeda, sest tekst oli nii topelt, et hoidsin temast aru saamiseks raamatut peast kõrgemal. Panin ühe silma kinni, nii nägin paremini. Praegu teen seda vahel harva ekraani ees, aga muidu ei iial.
Kui joostes põrutan end mõne sammuga ära, meenub, kuidas sedasi oli pea 2015 otsa iga jooksu ajal korduvalt ja korduvalt.
Nii palju olen unustanud. Kui miski konkreetselt meelde ei tuleta, on see info kadunud ning alles siis, kui Poeglapsele õhtujuttu lugedes keel komistab, meenub, kui raske oli vähegi selgelt rääkida.

Seda, kui raske oli teistel minust aru saada, peab nende käest küsima.
Mul on ettekujutus, et pidi keeruline olema. Kui vaatan oma sms-e Lõunalinna haiglast, tõesti vahel ei mõika, mida mingi sõnaga öelda üritasin, ja siis oli mu mõte ometi juba vähemalt nii palju selge, et tahta midagi öelda, võtta telefon, trükkida sõnum sisse ja saata ära. Et trükitu üleni arusaadav polnud, on juba tühiasi =) Ma olin ikka väga katki.
Oot, ma võiksin ju ümber lüüa!

"Mu arust on k6ige vähem pihta sjaand osa on k2nekeskus on mul koige vahem pihta saand. Ei p saagi aidata niisama halisen"

Teine, viis päeva varasem:

"telfefok oman.Kasutada eiOska tule,"

Ei saa öelda, et mul selle aja suhtes nostalgia oleks või ma endale jube targana takkajärgi tunduksin, ent see tunne, et iga pikali veedetud päev on kingitud, kohe aga suudan jälle, kargan taas püsti ja asun tegutsema, on selline, mida ikka veel peletan. Ikka veel tuleb peale.
"Ma VÕIN puhata, kui väsinud olen!" meenutan endale. "Saan niikuinii praegu rohkem tehtud kui tervena, ma VÕIN PUHATA!"
Aga kuskil sisimas on ikka pilkava näoga kamandaja, kes märgib: "Aga sa natuke jaksaks ju veel? Miks siis mitte teha?" ja ma pean talle ütlema, et pistku pea endale persse ja tehku suu lahti, mina nüüd puhkan, tänan väga.

Tegelt ma nii jõhkralt endale ei ütle, ka mitte sellele osale, mis loll on. Lihtsalt muigan tülpnult. Kui keegi teine tuleb samade nõuannetega, ütlen ent küll halvasti.
Mul ei ole vaja, et mind tõugataks rohkemale, et mul soovitataks kannatada hullemat valu ära, veel veidi teha, enne kui lõdvaks lasta. Ma nagunii teen seda ise endale. Valude vastuvõtmine ning rõõmude edaslükkamine tõesti ei ole midagi, mida kellegi teise käest õppida võiksin, olen ses osas ekspert.

Mittelemmikkommentaator andis mulle siin võrgupäevikus ükskord nõu, kuidas raha kokku hoida. Vat sama tunne on: see ei ole isegi vana sandi lonkama õpetamine, see on "Ma olen siin 20 aastat pimedana elanud ja sa tuled nüüd soovitama, et ma peaks ära õppima, kus mu kodul välisuks on? Nagu - kuidas sa ette kujutad, et ma seni elanud olen? Ei vaevu kujutlema?! Nagu palun, ole siis ometi vähemalt vait, su lolle mõtteid ei ole mulle tõesti vaja!"
Mida ma teistelt võtaks, nõuanded, millega mul midagi pihta ka oleks hakata, peaks tulema stiilis: "Kas see on see, mida sa praegu tahad? Jah? Siis puhkle nii palju, kui süda lustib!"
Aga millegipärast ei kiputa mulle seda soovitama.
Ikka pean ise tark olema, pagan küll =)
Ikka. Kuramuse. Veel.
Ja ikka veel on mul raske tõdemusega, et olengi enda suhtes kõige targem inimene maailmas. Leiduvad mõned, keda pean peaaegu sama targaks, kuid arusaamine, et ei saa kedagi pimesi usaldada, ei tohi, kõik, ka need, keda varem üleni targaks pidasin, eksivad vahel oma hinnagutes, on korraga hirmus ning kohutavalt väestav.

Üks, kellele edastasin oma mõtteid valge mära ja ükssarvik olemise kohta, kirjutas nii:

ehhh
ma olen kogu aeg ükssarvikut näinud
ja mõelnud
et mida sa nussid end nende valge mära asjadega
endal on kuradi piik otsaees, mis valgust ja maagiat lõikab

Teda usaldan ka.
Mitte niipalju kui iseennast, aga läbinägelik. Me tunneme mingi 15 aastat vist, ta pole mu vend, aga midagi taolist siiski. Ja nii ongi.
Ma ka nüüd näen.
Nii tore tunda, et mõni minuga vahel ka ühte meelt on. Kogu aeg ei pea end vastuväidetest läbi võitlema, torm ning sõdalane olema. Ei ole päris üksi oma vaadetega endale ja maailmale, on ka mõned samamoodi-nägijad.

Valud? Muidugi. Ikka mõlemad jalad puusast tallani, piirkond nende vahel ja kui alaselg ka valutab, panen valuvaigistava masina kohe sinna tegutsema. Seal ei ole enam "tüütu valu", on hoopis "eriti tüütu valu".
Aga mul kuidagi ei õnnestu edasi anda, kuidas need pidevad valesti-tundumised ei mõjuta väga mu elukvaliteeti. Et jaa, nad on ebameeldivad, kohati lausa häirivalt tugevad, aga mitte vastikud "millestki muust ei suuda mõelda".
Kui pea valutab, võin selle päeva kõige muu mõttes maha tõmmata ja kui ka saan midagi "nii rõve on, et vahet pole, sama hästi võib siis ka midagi teosammul jätkata ju" tehtud, siis mällu jääb päev ikka kui "peavalupäev" mitte "lõpetasin lõputöö-päev". Kui saabas hõõrub, siis natuke võib ju ära kannatada, aga kui juba selge vill ning jalg katki on, siis ikka naljalt selle saapaga ei käi tol hetkel enam.
Kuid need pidevad jala- ja seljavalud on ignoreeritavad. Mällu ei jää.
No on - on. Jama küll.
Kui vaatan oma tulevasele elule, võibolla 50 aastat või rohkem, etteteadmisega, et kogu ajaks valud jäävad, mul oleks "nojah. sitasti vist," aga väga ei huvitaks. Väga ei huvita. No on nii, suur asi küll. Vbla seksi osas oleks, et kui (kuidas on viisakas öelda? häbe? oma aruga ma ütleks kas "vitt" või "jalgevahe", mul selliseid vahepealsed sõnu pole) v*** parasjagu eriti valutab, pole teema. Aga ta ei valuta ju kogu aeg, ainult vahel.
Ning mu võime seksi üldse tähtsaks pidada on pealegi umbes kaheksa korda kasinam kui enne.

Parem pool on jätkuvalt kohmakas ka, jaa. Kui parem käsi või jalg hakkavad tudisema, tean, et olen väga väsinud. Igasugused pisikesed asjad mängivad. Kui mõnes asendis on lihas pinges, võbiseb kergemini, ent kui maksimaalselt lõdvestudes ikka väriseb, on asi päris hull.
Käekiri? Minu arust pole mingit püsivat muutust viimasel aastal toimunud. Et jaa, vahel on parem, vahel halvem, aga loeb põhiliselt see, kui väsinud kirjutamishetkel olen. Kõikvõimalikud paberitäitmiseks kuskil käimised on eriti veidrad - muidugi olen väsinud lihtsalt sellest, et tulin siia juba, ja nüüd te tahate, et ma käsitsi kirjutaks?! Mingi selline rafineeritud piinamisviis?!
Ametlikud paberid on mul eriti jõleda kirjaga täidetud seega.

Vat mälu on nüüdseks korras. Parem kui enne. Midagi unustan vahel harva, aga tõesti vahel harva. Ei pane neid harvu juhuseid ka endale pahaks: ma ei ole asendamatu. Kui mina ei tee, teeb keegi teine - või ei olnudki nii tähtis asi. Aga üldiselt: kui ma ei tee, ei lubagi.

Üleüldine inimlik muutumine.
Ha. Jaa. Vat seda ju ise ei näe - mina peamiselt tõden, kuidas ma ei karda midagi ja mul on hoopis kamam kui varem, mis on kah sama asja erinevad nurgad ainult.
Ma ei karda, et ma kellelegi x-le ei meeldi, et minust mõeldakse halvasti, et kuradi terve audikatäis inimesi pettub, kui ma nende ette esinema minnes pool tundi hilinen (hüpoteetiline olukord ja ega ma siis meelega hiljem läheks - kui ei plaani teha, ei lubagi!), ma ei karda surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ei karda oma lähedaste surma ega valu (kuigi väldiksin seda, kui saab), ja kuna ma ei karda, mind ka ei huvita eriti. Et "mida nad mõtlevad?!" näiteks.
Et hirm ja ahnus on inimese peamised motivaatorid? Võimalik. Mind ei huvita eriti ka erinevad teooriad inimeste kohta üldiselt. Ma ei ole mingi "üldine", tänan väga, mu lapsed ei ole "üldised", miks mingi inimestest üldiselt rääkiv mõte mulle oluline tunduma peaks?
Aga see on see, mida ise näen.

Üks teine vastas mu vastava uurimise peale:

no mu meelest oled sa üha enam ja enam enda moodi pigem. või ma hakkan harjuma. aga pigem ikka muutud tagasi.  

aga lihtsalt. liikumine, kõne, stiil, natuke ka mõttemaailm. vähem naerad. kergemaid teemasid üldse kõne alla ei võta. aga ma pole kindel, kas see on sinu pärast või lihtsalt inimesed tunnevad, et peale kogu seda värki sinuga kerglastest asjadest rääkida on liiga nõrk ja sa lihtsalt lähed kaasa. 

aga olekski ju idiootne arvata, et käid rongi alt läbi, vedeled pool aastat voodis, siis tuigerdad veel pool aastat, tajud maailma kahekordselt ja valutad üle kere ja oled ikka nii nagu enne.

Kuna tema on ka hea inimene hea peaga (hei, ma ju ei tsiteerikski siin mõtteid, mis mulle ei meeldi!), siis no umbes selline ongi mu hinnangul heatahtlik vaade mulle väljastpoolt.
See osa, mida ise ei näe.

Mida teised ei näe ega tea
* mul on nüüd sisekõnefraas "ei minesta, raisk!", mida mõtlen iga kord, kui pearinglus kõvemaks läheb kui tavaliselt
* ei kasuta enam juuksebalsamit. Pojale ka ei ütle, et oleks vaja.
* ei mõtle enam alailma igal võimalusel: "Uuringud näitavad, et sellistel ja sellistel inimestel on enamasti x. Omast arust olen selline ja selline, aga x-i pole. Peaksin rohkem selline ja selline olema!"
* Olen _väga_ enesekohane. Minu jaoks on arutlemine, kas keegi teine teeb halvasti või hästi, nüüd täiesti võõras, millega seoses olen mitu korda inimesed segadusse ajanud. Nad tõlgendavad mu öeldut nagu mõtleksin kellegi teise tegemiste kohta üldhinnanguliselt, kuid ei mõtle.
Ma võin isegi öelda: "Nii nõme!" Aga see tegelt käib minu enesetunde, mitte teise inimese käitumise pihta.
Ma mõtlen, kas mulle meeldib või ei meeldi. Minu mõjutamine on ainus, mis mulle loeb ja millest rääkima vaevun, mõtlema vaevun, mis mu meelest tegusid väärt on. Aga mingi üldine "see on halb!" või "nii on hea!"?
Haa. Haa. Haa.

Ei, ma ei kahetse. Inimesed lähevad mul ikka ümbert ära, üks teise järel, aga see on neis, mitte minus. Mul võib inimese kaotamisest kahju olla, aga see ei tähenda kuidagipidi, et mul oma tegusid vaadates "Oi, miks ma küll nii tegin?!" peale tuleks.
Ma tegin ja ma ei kahetse.