neljapäev, 28. mai 2015

Maailm algab maikuus

Istusin aknal, aken lahti, rohelus silmapiirini, kuulasin sama juutuubi nimekirja, mis eelmisel aastal. Soe päike, sirelid hakkavad lahti minema, ise väsinud ning ujulas käinud (esmakordselt peale Rongi), ja mul oli hea olla.
Ja siis mõtlesin, et võibolla nii peabki.
Nii pidigi.
Mu ravimid hakkasid toimima umbes sel ajal, kus möödunud aastal maikuus maailm murdus ja aeg peatus, süda põlv läks kildudeks ja kõik oli nii õudne, et sellega leppida näis võimatu - ning aasta jäigi vahelt ära.
Aga nüüd on elu taas tagasi, ma tunnetan natuke juba ümbritsevat aega ja see, et ma elan, et saan aknal istuda ja päikest nautida, tundub tõeline. See aasta oli nii kohutav, et sõnadesse on raske panna, aga nüüd ma alustan uuesti, alustan maikuu keskelt ning mul on suhteliselt puhas tunne.
Nii pidigi.
Aasta jäigi vahelt ära, seda lihtsalt ei olnud minu jaoks - alustan uuesti samast päikesesoojusest, samast vaatepildist, samadest helidest. peaaegu samast lehtede tärkamisest puudel.

Üsna samast kohast. Jaa, ma tean. Seda ei suuda ja teist ei suuda, elan kahes linnas, lapsed on muutunud, mina olen muutunud ... Aga põhiasjad on samad, mis möödunud aasta maikuus, kool on samas paigas, kirjutamine on sama kaugel, see, mis on ühelt poolt (suutlikkus) kaotatud, on teisalt (kaasatunded mitmelt-mitmelt) jälle võidetud ning ma olen üsna sama inimene siiski.

Maailm algab.



esmaspäev, 25. mai 2015

Vaba aeg

Olen jõudnud sinnani, et mulle meeldib vaba aeg.

Enne (s.t. mitte enne rongi, seda ma ei mäletagi, kuidas siis oli, vaid nt kolm nädalat tagasi) tegin ka kõik kohustused ära niipea, kui sain, aga see umbes oligi päeva mõõt. Kui vahepeal ei jaksanud (kas viitsimise ja jaksamise vahel on vahe?), puhkasin loomulikult - ja magamaminekuks sain siiski kõik tehtud.
Nüüd teen kõik ära, niipea, kui saan, ja tekkinud vaba aega naudin. Või noh - kala näoga seina jõllitamine on ju ka nautimine, eks ole, kui sellega kaasneb hea tunne teemal "kogu lugu, nüüd ei pea enam midagi"? Sest ma ei teegi midagi selle vaba ajaga, lihtsalt istun või laman, täpselt nagu varem puhateski, aga saada aeg vabaks on tähtis asi mu vaimu jaoks. Puhkus näib kuidagi parem.
Iga tehtud asi on samm lähemale selle müütilisele "vabale ajale" ja seega tegemist väärt.

"Peab" annab päevale vormi mu arust? Nojah, annab. Kuid ma pean tegelikult nii palju, kui mõtlema hakata! Mingi arv trenniliigutusi ja mingi arv liigutusi, et õues käia, üks saadetud mail või avaldatud võrgupäevikupost, hommikul üleskirjutatud unenägu (täna näiteks nägin, et olen kuskil koolis ja sealt minemasõitmiseks oli vaja laeva - kai ääres aga, kust laev minema pidanuks, polnud midagi. Küll aga oli mingi laevakujuline kalju lähedal ja imede ime, see kivist paatmoodustis püsis kontrollimise käigus isegi veepinnal! Ronisin siis sinna peale, loksusin natuke edasi - kuid seepeale kadus jõest vesi ja ma kihutasin oma kivist laevakujulise kaljuga kuivadest koskedest alla, püüdes nendesse elu eest vett kujutleda. Jep, alateadvus on IKKA lame), ravim, eile voodis paika pandud tehtavad asjad - ja kokku saab neid "peab"-asju nii palju, et "vaba aeg" on korraga teema taas.
See on üleni mõnus tegelikult: areng, jee, midagi tahta, jee, teha millegi nimel (no näiteks et asjad oleks tehtud =P), jee.

Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismoodi oskan, kui kohustusi luues ja siis end nendest välja võideldes. Et niipea, kui tekib mingigi ajataju, sünnib kohe ka vaba aja taju, kusjuures tegelikult ei nõua mult keegi peale mu enda midagi ja kogu aeg võiks olla vaba.

Huvitav. Tegelt - kas ajataju ja vaba aja taju on teineteisega lahutamatult seotud? Et kui on aeg, tekib varem või hiljem ka mõte "seda aega saaks paremini kasutada võibolla?" aga kui aega pole, on vaid igavene praegu, polegi midagi muud?

reede, 22. mai 2015

Mis ma nüüd siis olen vol III

Mul on hea päev ja sellega seoses segadus - nimelt pidin täna kirja panema, mida suudan ja mida mitte, mis on ja mida pole, ja kui see panna sedasi heal päeval, on ju raske pärast üle lüüa!
Aga samas: sai ju tänane paika pandud mitu kuud tagasi. Ümber mõtlema ka ei hakka.

Kaal: 61 kg
Pikkus: 174 cm (ma ei saa aru: mis ma olen pikemaks kasvanud või on mõõdulint invaliidne või milles asi, aga nii umbes neli korda mõõtsin üle ja ikka sama tulemus)
Kõne: kuidas ma seda mõõdan? Väsinuna halvem, aga arusaadav siiski ka halvimatel hetkedel? Hea küll, midagi siiski võib öelda: aeglasem kui enne, mõtlen vahel sõnade üle huulte kuuldavale toomisele, kui neid ütlen, aga ette loetud saan juba ka hääli tehes.
Jaanuaris oli mul "Kahe kantsi" algust suhteliselt võimatu ette lugeda, sest surev Boromir võis sedasi pudistades küll rääkida, nagu mina seda tegin, aga Legolas ja Aragorn ka? Fui.
Kiri: käsikiri on ikka päris-päris-päris halb võrreldes endisega. Ma nii mõtlen sellele, kuidas nüüd ma KIRJUTAN, et on ime, et keeleotsa suust välja ei aja. Mingi edasiminek kuude lõikes on muidugi sellega ka, aga jälle: kuidas ma oma käsikirja küll mõõdan? Stopperiga, nii ja nii mitu tähte minutis? Aga et lugedes tekst ka arusaadav võiks olla, sellele mõõtmisele ju ei allu?
Arvutikiri: mul on meeles, et "vaid" ette käib koma  ja enamik õigekirjareegleid. Nirti hiljuti rääkis, et kolme punkti ette käib tühik, nüüd mäletan niisiis seda ka. Aga üldiselt kirjutan siiski pisut aeglasemalt kui enne, mõnede komade juures kõhklen, ning teen trükkimisel vigu, mida siis hiljem õudusega ("kes juba luges?") parandan.
Loovkiri: kirjutan päevas 50 sõna umbes. Et mul Pealinnas on sihuke arvut, mis sõnu ei loe, siis umbes, ja muidugi on see viiskümmend naeruväärselt vähe - aga tegelikult rõõmustan, et üldse midagi. Kirjutades nii (50 sõna päevas) on mul ikkagi üle 5000 juba kirjas ka. Vat ses osas mõõdan täpselt meetri ja arvuga, võib-olla on täiega nõmedad sõnad, ei hooli.
Mul on loovkirjutamise juures ju kõik teistmoodi kui enne - varem mulle meeldisid inimesed, tegelased, neisse sisse elada oli kerge, aga raske valida, kuhu maailma ja eriti mis lukku nad lasta. Lood olid defitsiitsed, neid oli umbes viis ja kõik triviaalsed.
Nüüd on mul lugusid jalaga segada, lauluviis on lugu, plakat aial on lugu, tahvel seinal on lugu. Maailm on igapäevane, sest midagi uut luua on keeruline, kuid ajalugu päästab - ent minna siis inimesse sisse ja näha asju tema vaatenurgast ... oh ei.
See on nii mehaaniline ja elutu toiming! Ainult mehaanilised ja elutud tegelased nüüd? Paistab nii ...
Jooksmine ja jaks: mul ütleb suutlikkus joosta üles enne kui jaks. Pea käib nagunii ringi, pisike ebatasasus teel tuleb välja koperdamisena, sest ma ei märka seda, iiveldab, sest pea ju õõtsub pidevalt - ja on täiesti suur kergendus lõpetada, kuigi põhimõtteliselt jaksaks veel teist samapalju või rohkemgi. Aeglaselt, muidugi. Väga aeglaselt. Üle kilomeetri küünin, aga üle kahe vist mitte kuidagi. Samas, ega proovimata tea. Proovinud pole.
40 kätekõverdust järjest on normaalne teha.
Vaateväli. Ok, siin tuleb paintiga näidata. Oli siuke, topeltnägemisega ala on see värvitud
:
Nüüd on siuke:

Otsenägemine on kehvem kui enne, külgedele näeb paremini. Pindala ei tasu mõõta, see on iga kord erinev väsinud ja mitteväsinud peast, nagunii on näidatud umbes + mul läks sada aastat, et saada koordinaatteljestikule sirgeid jooni. Käsi värises, noh. Ka heal päeval.
Parem käsi-jalg-misiganes: Ikka on vasakuga parem asju teha. Ilmselt on ka mingi vahe endisega, ilmselt on paremaks läinud see parem pool (jee, ma olen nii väga vaimukas), aga kui palju ja milles, ei ole paraku taas meetriga mõõdetav. Üldse. Mingil määral annab aimu see, kui raske oli mul paintiga joonistada, ja mingil määral see, et kuigi pole viimastel kuudel nõusid purustanud, ajasin eile banaani keefiriga seelikule. Üsna suures koguses.
Väsimus: ma väsin ikka veel kõige peale. Ei ole nii, et meeldiva tegevuse ajal puhkan ebameeldivast või aju mittenõudva ajal ajunõudvast. Tegevus on tegevus, kõik väsitab. Kui tegevus toimub uues kohas, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad uued inimesed, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad paljud inimesed, isegi tuttavad, väsitab rohkem. Kui on suhteliselt uus asi ise, väsitab rohkem.
Mul on homme kaks seltskonnategevust, mõlemad mulle uutes kohtades, ja õudne hirm nende ees. Ma väsin nii ära! Aga lähen ikka.
Jalavalu: alles. Mul on jaanuarikuust meeles, et siis oli ka. See ei olegi kadunud, käib sedasi rohkemaks ja vähemaks vaid, ja on ühtlasi suhteliselt ainus asi, mida ma ÜLDSE allpool vööd tunnen.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, ei ole mingit muutust
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Mälu: ma ju ei mäleta, mida ei mäleta?
Nali, halb. Aga peamiselt seejuures tõsi. Näiteks arvutusülesandeid eelistan teha kirjalikult, mitte peast, sest siis saan kogu aeg vaadata, mis arvud on ja mis tehted on, ja nii on tõenäolisem saada õige vastus. Muidu ma (ja see on eriti kohutav) leiutan arvud ise, aga ei tea, et need pole algsed, ja olen nördinud, et tulemus ei tule üldse oodatava sarnanegi. Ma panen sinna, kus on augud, midagi - aga ise ei tea, et panin ja mida, ning siis avastan üllatusega.
Seksuaalsus: no ei ole. No ei ole! Aga üritusele sobivaid riideid siiski valin juba.

Millle kohta veel võiks kirjutada, ei mäleta. Väsinud ka juba.

kolmapäev, 20. mai 2015

Juhuse asi

Üleeile oli mu vanaema kremeerimine.
Selle, kes oli vihane ja rahulolematu ja pragaja, aga lõpuks enam mitte. Nagu paljud, muutus ka tema surma eel heaks ja leebeks.
Võibolla seepärast olengi elus, et mul seda faasi küll ei olnud? Samas, ma olen kogu aeg leebe, välja arvatud, kui ei ole. Umbes kogu aeg kontrollib mind mõistus, välja arvatud need hetked, kus ma viskan mõistuse üldse peast, sest tunded on nii tugevad, et mis see aru siin üldse õiendab, pole vaja. Mõistus on leebe muidugi, sest ta on tark ja teab väga hästi, et kõik annavad oma selle hetke parima. Mõistlik ongi olla leebe.
Mina ei ole eriti tark, et see taas kord öeldud oleks. Eriti praegu, kuigi tundeid on väga vähe.

Aga seda headusefaasi enne surma pole muidugi paljudel, tegelikult. Suremine ja elamine, ühed juhuse asjad mõlemad.
Lihtsalt mul jätkub segadus, miks. Oleks võinud - ja ometi ei ole. Oleks võinud minna ka nii-ii-iii halvasti, aga ei. Mul on lisaks üldisele elususele ka kõik jupid küljes ja liikuvad.
Kuigi natuke lollakas ja muidu hädine olen ikka. Loomulikult.
Eile oli Poeglapsel klassimatk - nii umbes 4-5 km väga mõõdukas tempos, pausidega giidi kuulamiseks. Koju pealegi viisid Poeglapse klassivenna vanemad autoga, maa, mida plaanisin muidu ka jala kõndida.
Ning ma olen sellest ikka veel väsinud. Ilma liialduseta, paraku. Poeglaps oksendas eile pärast matka (tegelikult ta tunnistas mulle et oksendas ka enne, aga tahtis nii hirmsasti minna, et ei öelnud mulle) ja täna telefoni peale ärgates olin tõeliselt tänulik, et ta otsustas kooli mitte minna ja mina sain edasi magada. Mis on mu üldise kohusetunde taseme juures väga suur asi. Üldiselt mul ei tule und, kui juba äratus helisenud on.
Aga põrkun vastu asju ikka veel, näen veel halvemini kui muidu ikka veel ja üldse on siuke poolläinud tunne. Ikka veel!

Täna saatsin Tütarlapse tema isaga kalale Norra. Põhimõtteliselt võin vist endale õnne soovida, pakkisin ise tema asjad ja vist ei unustanud midagi.
Et 7 minutit enne koti üleandmist sain telefoni teel teada, kuidas tagasi tuleb - nimelt ilma pagasita, lennukis on lubatud vaid käsipagas - tähendab, et sada asja jääb issi kätte. Seda ma ei arvesta. Nagunii tuleb suvi ja külma-ilma-asjad ongi sel ajal üle.

Suvi. Ma küll eriti ei oota, sest ma ei oota suurt midagi, aga täna niideti mu maja ees pargis esimest korda muru.
See lõhnas küll hästi.