teisipäev, 16. jaanuar 2018

Et mulle meeldiks

Peab tõdema, et mul pole ainult migreenid, vaid kohati ka niisama-peavalu.
Nii neetult hea olla on, kui valu (selgelt väsimusest antud juhul) ibuprofeeni mõjul üle läheb. Ei tea, mis kohe teeks.
Mitte et väga palju jaksaks, aga no äärmiselt tore tunne!

Digiallkirjastasin oma uue raamatu lepingu.
Oot, see tulebki päriselt välja?! Ei olegi ainult kujutlus, et võiks ju?!
Mul on ees veel mitu etappi uskumatust ja rõõmu. Mu üleüldise "nagunii läheb halvasti"-suhtumise hea külg: kui rattad mingi hea asja juhtumiseks juba veerema on hakanud, saan mitupalju korda imestada ja rõõmustada, et ei juhtunudki midagi kohutavalt halba veel! Jätkuvalt paistab, et rattad veerevad! MIDA?!
Kuigi üldine maailma sünge lootusetusega vaatamine ja "mis võiks halvasti minna, ka läheb"-usk ei ole tervislik suhtumise viis.
Aga olen vist liiga vana, et selle päriselt endast välja kraapimine teema oleks. Olen, nagu olen, ei parem, ei halvem.

Vahel teen nõmedusi.
Pakkusin mõne aja eest tahvlit - keegi tahtiski - saatsin talle ära - öösel enne und tuli meelde, et ILMA LAADIJATA.
Noojah. Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama.
See pole isegi jäine enesepõlgamise koht, lihtsalt tõdemus.
Nii on.
Nii olen.
Mis ma peaks veeeeeeeeeeeeeel parem olema v?!
Täna siis saatsin laadija ka.

Ole selline inimene, kes sulle endale meeldiks! Päriselt. Mis paljud inimesed ei püüagi sinnapoole v?!

Mitte et ma ise poleks tegelikult selline juba ammu olnud. Endale meeldivate kvaliteetide poolest olin üleni inimene, kes peaks mulle meeldima.
Aga ma ei õitsenud üldse vastava tunde sees. Et meeldin endale. Vastupidi.
Mu nõudmised iseendale olid nii palju kõrgemad kui teistele. Vaatasin seisukohalt, et kui mina midagi juba tegin ja suutsin, ilmselt see polnudki midagi eriti olulist.

Kusjuures mõistusega adusin, et nii ei ole kaval: nõuda endalt palju rohkem kui teistelt - aga alles nüüd näen, kui suured need käärid olid. Kuidas mulle meeldivate kvaliteetidega minu arust "toreda inimese" sai kokku ka veerandi selle eest, millega mina ise ikka polnud "see".
Varem arvasin, et teised on küll inimesed, eksklikud, ent oivalised ikka.
Aga kui mina eksisin, ükskõik kui harva, ükskõik kui natuke, sain endalt täie rauaga pähe.

Nüüd annan endale andeks.
Ja teistele, kes minu suunas nõmedad on olnud, enam mitte nii väga. Täna ei või mulle pähe kusta ja mina mõtlen seepeale, mis mina selle pälvimiseks küll valesti tegin. Paha mina!
Vähemalt vabandust paluma peab enne, kui andeks annan.

Oh, ma pole seda selgelt välja ju kirjutanudki =)
Et miks on headus ja tarkus minu arust tegelikult samad asjad ja "kurja tarkust" pole olemas!

Minu jaoks on asjad lihtsad. Kui inimene on rumal pisiasjades - kuidas elektrivool töötab, mis värk on klorofülliga, mis on ruutvõrrandi valem jm teadmised - on need pisiasjad, järgivaadatavad. Teadmiste mitteomamine ei ole lollus.
Aga kui ollakse rumal suurtes asjades, pole isegi kuskilt järele vaadata. Vat SEE on lollus, juhmus, napakus, kõik koos ja hüüumärgiga.
Minu definitsiooni järgi ei saa olla olemas tarka rassisti, seksisti, lapsepeksjat. Jaa, ma olen ka vihahoos oma lapsi löönud - aga see on vihahoos, meeleheites, mitte põhimõttekindel "nii peabki, olen hea vanem, annan peksa".
Pärast palusin andeks.

Aga suurtes asjades rumalust ma ei andesta. See ei ole mulle "mõned arvavad nii ja see on ka okei".
Ei.
Ei ole okei arvata, et las teised surevad, kuni mina ja minu lapsed ellu jäävad.
Ei ole okei arvata, et osad inimesed on lihtsalt sünnipära tõttu paremad kui teised.
Ei ole okei süüdimatult teatada: "Mis ta siis on selline!" oma kurjade tegude vabanduseks.

Ei ole okei.

laupäev, 13. jaanuar 2018

Staarenesetapja

Tegelt ei ole.
"Staardepressiivik" oleks täpsem, kuna ajakirjandus ikka vaatab mind huviga teema "depressioon" pealt. Aga samas: keegi kurat ei teakski, et see on minu jama, kui seda enesetapmise eredat sündmust taga poleks. Seega natuke ikka staarenesetapja.

Täna võõrustasin "Nädal Roaldiga" saatejuhti, kaameranaist ja helimeest. Ma ise muidugi pole ühtegi nende saadet näinud, telekata ja telekahuvita, nagu olen, aga olevat täitsa ok.
Kunagi märtsis tuleb siis deperssioon neil teemaks.

Nad olid täiega toredad, aga nii hullu väsimust kui pärast, ei mäletagi, millal oli. Lihtsalt sellest, et "ära veel teed välja vala, me paneme kaamera", "tule nüüd sealt uksest uuesti välja", "oota siin kolm minutit, me võtame auto, muidu ei jõua järele kuidagi", "hea kaader, istu veel sedasi. Ma istun ka, siin võibki rääkida!", "mhmh, läpaka taga, niih ... skrolli blogi üles ja alla!"
Muidugi olid küsimused ka üksjagu kurnavad ja neid oli PALJU (kindlasti ei lähe kõik vastused eetrisse, sel juhul tuleks ainult minust 50 minutit). Aga kui oleksime kogu aeg köögis istunud, ma nii surnud ei oleks RAUDSELT.
Kui nüüd olen.
Jätkuvalt olen.
Sedasi tühja kõhuga ja külmetades (ärgates olid ikka veel tekid üle pea ja varbad jääs) pole tükk aega uinunud. Enamasti ei jää magama nõndamoodi ja tuleb midagi ette võtta, kuid seekord oli väsimus nii suur, et miski muu ei lugenud.
Mitte et oleksin kohe jäänud, aga liiga väsinud, et süüa või tekke juurde tuua - ja viimaks viis see vaimne kurnatus siiski ärakukkumiseni.

Emake maa, kui jube väsinud!
Peale ärkamist, seejuures. Enne olin kirjutamisele mõtlemisekski liiga kapsas.

Muidu toimetan läbi oma uut romaani.
Viimane osa, selgub, on täiesti mitteviimistletud. Kergelt imestan, et kulka sellele raha andis - aga noh, nüüd teen ta ilusaks. Lõikan siit ülearuse maha, panen sinna paar lauset juurde ja vaatan, kuidas rohmakast tekstikamakast kerkib esile selge ja ere figuur.
Algne kirjutamine on nagu kiviploki lahtiraiumine ja laias laastus paika lõikamine. Aga hilisem toimetamine, läbiviimistlemine on alles kujuritöö.
Teen seda päris hästi.
Pühendumine. Selles olen jätkuvalt hea.

Mõtsin täna depressioonisaatele järgnevalt läbi, mis siis ON need uue mina avastused, kuidas elada SAAB (vastandina sellele, et vanamoodi lihtsalt ei saanud enam. Praktikas tõestatult).
Lühidalt ja selgelt kokkuvõetuna järgmised:

* Sina oled tähtis. Tee, mida SINA tahad. Hooli endast. Maailm saab hakkama. Ära ennast mingi anonüümse võibolla-on-neil-parem pärast katki tee, vaid võta (või ära võta üldse, kui niimoodi tahad) ette midagi, mis sind õnnelikumaks teeb!
* Oma ellu tasub kaasata ainult neid inimesi, kes sinusse suhtuvad sama "ma tahan, et tal hea oleks"-iga, mis sina neisse.
* Valu ei tasu kannatada. Kellelgi pole sest parem, et sul halb on. Valu vastu on IGASUGUSEID paremaid vahendeid kui "kannatan ära. Kui enam ei suuda, suren maha".
* Soodoma ja Gomorra värk - kuni maailmas on vähemalt mõned head ja ilusad inimesed, on maailmal ju põhjus olemas olla? Meenuta seda, kui kõik näib nii jube, et enam ei tea ega oska!
* Võta rõõmu, kust saad!

See ongi kõik või?
Õnneliku elu alused minu moodi inimestele?
Unustasin midagi v?

kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Sügavmust ja kiirgav helevalge


Äärmused.

Mhmh.
Ma olen siin paar korda vestnud kuldse kesktee voorustest, aga ... ma ei oska sel käia.
Ei taha, ei oska, ei püsi seal. Täiesti kogemata olen jälle ühte või teise äärmusesse vajunud ning hirmasti tuleb meelde Amanda Fucking Palmer, kes käis ühel aastal, kui "Coraline" oli kandidaat, Neili kaaslannana Kuldgloobuste jagamisel, ja pärast oli muidugi erinevatel saitidel maailmapalju "kel-mis-seljas-oli"arutlusi.

Ühes arvukatest lehtedest (kusjuures mul on meeles, krt. Mu aju on info panipaik: saidi nimi oli go fug yourself) oli ka küsitlus üleval, et kes oli best-dressed ja worst-dressed. Neil ütles, et ta hääletas Amanda poolt mõlemas kategoorias, teades, et need mõlemad teeksid ta rõõmsaks.
Hulk tema blogi lugejaid järgis ta eeskuju ja phmt nad ummistasid saidi ja Amanda valiti best ja worst dressed isikuks umbes neljakordse eduga järgmiste ees.

Ma tunnen samamoodi. Kas best või worst, andke minna, mõlemad on oivalised.
Mida mina peaksin läbikukkumiseks, oleks olla keskmine, hall, märkamatu.

Muide, viimaks sai Amanda tiitli "best undressed", mis oli päris tabav ka.

Nojah.

Aga minuga on samamoodi.
Nagu - ma vahel guugeldan ennast nimepidi ja kuna mul on nüüd romaan, ka koos selle nimega. Ja teate, mis ma leidsin? Rabarberibulvar kirjutas: "started with Triinu Meres’ “Lihtsad valikud”.. will talk about it soon. This book is probably the freakiest thing I’ve had in my life since 1999."

Ja ma olen nii krdi meelitatud, et!
Midagi paremat ei saakski öelda.
Mõtlen ja ei tule pähe, MIS mulle rohkem meeldida saaks. Isegi määratlus "since 1999" on ülim, sest viitab, et tegu pole mõttetu emotsionaalse hüüatusega ("maailma pehmeim voodi, ilusaim naine ja teravaim mõõk ühekorraga!"), vaid tegu on konkreetse määratlusega.
Autist täpselt piirini, kus ma küll mõistan metafoore, aga äärmuslikke liialdusi mitte. Et toon maailma 0,086% armastust juurde, aga mitte "toon maailma nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti jääb!"
(Mis on minu arust üleni ajuvaba, kui mõtlema hakata - keda ja miks tabab siis lõuakramp, nii et suu lahti JÄÄBKI?! Kui väga vaja, võib aint kirjutada "nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti VAJUB".)

Täpsus ja äärmused. Mitte ebamäärane hall mudru, ei siin ega seal, ei ei ega jaa, ei nii ega naa.
Päris naljakas: olen nii mustvalge suhtumisega, kui üldse saab, asi või inimene kas meeldib mulle või ei meeldi, kõhklemine ja kahtlemine ajavad mind isegi meeldivate inimeste puhul peast hulluks ja halliks ning raudselt on mu lipukiri (üks neist) "tee oma valik, maksa hind ja ära, kurat, VIRISE!"
Ja nii mitu arvustajat on kirjutanud, kuidas mu romaan on tegelaste poolest halltoone täis. Kõik on hall.
Ja ma mõtlen: misasja?!?!

Aga noh. Ilmselt paistab välja, et ma ei usu heasse ja kurja. Headusse ja kurjusse.
Paistab välja, et minu tegelased teevad kõik oma parima neis tingimustes, kus nad on.
Kurjus on üldse täiesti haige mõiste. Inimesed ei ole KURJAD. Nad on parimal juhul ajuti lollid, pimedad, isekad - aga mitte kurjad.
Headus klassikalises mõttes on lihtsalt teiste valu tundmine ja üritus seda võimalusel vältida. Ja kurjus - selle mittetundmine. Pole vaja vältida, kui ei tunne ise, eks ole.
Minu lahend maailma väga vastikutest inimestest vabastamiseks oleks nad kiirelt, valutult ja kõige parem, kui nad ei teakski, mis toimub, hukata. Sest ma ei taha nende valu tunda.
Empaatiavõime (või selle puudumine) on ainus hea ja ainus kuri, mis olemas on.

Mhmh, mina tean, kuidas on =)

Mu tädi tegi pildid ja lõikas kokku ka.
Mida, mis ülevalgustatud? Mulle igatahes meeldib!
Kirjutada "minu arvates" oleks kuidagi väga silmakirjalik, kui tõesti siiralt usun, et nii ongi. Nagu - kelle arvamust ma siin esindan, Kersti Kaljulaiu oma v?!
Muidugi on nii "minu arvates"!

Paneks endast veel mõne pildi ka. No et ma esitlesin raamatut ja jee ja ...? Ja südaööni, mil postituse ilmutan, on veel tervelt kuus pikka minutit.

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kui endal midagi tarka öelda pole

Kui paremat pole, kõlbab juba see tuhklume ja umbkaudu ühe miinuskraadiga ilm ka talveilmaks.
Kuigi keeldun asja Talveks nimetamast, kuni vähemalt nii paksu lund pole maas, et rohuladvad välja ei paistaks.
Eelmine talv oli 2016. aasta novembris. See pole veel alanud. No näis, mis saab, vast algab kunagi.
Kunagi.

***

3 tundi hiljem tuiskab. Pole paha.
6 tundi hiljem IKKA tuiskab.
Mis ma peaks nüüd kaebama v? Ent nii lahe! Aga seda lund võiks ikka rohkem olla!
Aint teile kirjutamisega on vähe jama: ma olen niiiiiiiiiiiii väsinud! Mis, ikka veel või? Kusjuures praegu on pigem "jälle", täitsa oli paar ärksat tundi eila.
Või oli see üleeila.

Ma lingin siis arvustusi. Oma romaanile, millele veel?

Loterii
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Goodreads
Ja Reaktori omi ma tegelt juba linkisin. Aga Baasis on needsamad + mõni veel.

Suht positiivsed kõik, aga muidugi on ka teistsuguseid arvamusi. Lihtsalt nende omanikud on viisakad ja vähemotiveeritud ka ütlema, et näh, jama.
Marcalt nt võib küsida vist teistsugust arvamust.

Ja kui juba, võiks ju "Roheliste välisseinte" lugejamuljeid ka jagada.
Loterii
Baas
Goodreads, kus lugudele eraldi on lehekülg puudu, aga natuke on kogumiku üldarvustustes minu loost juttu ikka.

Ja et oleks täiuslikult minuvälistele (hei, arvustakse küll minu loomingut, kuid arvustusi kirjutavad ju teised!) loome- ja ilmamaanähtustele keskenduv post, panen siia alla laulu, mille olemasolu olin ära unustanud, kuigi alla-kahekümnesena kuulasin seda kogu aeg ja nüüd, ta taas leidnud, armastan nii väga!!!