teisipäev, 1. september 2015

Ei midagi erilist

Kuidas elab mälu: olin 90% kindel, et siin on mingi eile alustatud postitus ootel.
Tühjagi.

Küll aga olen nädalavahetusest nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud, et peaaegu võiks unustamist loomuliku asjana võtta. Meeles on üleeilse ... ei, üleüleeils ... ühesõnaga laupäeva õhtust hetk, kus mõtlesin üllatunult, kuidas ma ei olegi nii kohutavalt väsinud, nagu kõigi näitajate järgi (palju inimesi, osad neist mittetuttavad, programm, mis oli uue esitlemisele ning õpetamisele üles ehitatud, koht, kus olen ühe korra käinud) järgi olema peaksin - ja põrkasin siis vastu seina, mis tegelikult oli hea, sest muidu oleksin ninuli kukkunud.
Et asi ikka kindel oleks, põrkasin minuti pärast uuesti.
Rämedalt väsinud. Piisavalt, et sellest ise enam mitte aru saada.

Eelmisel aastal oli see kogemus, sel aastal oli ... teistmoodi.
Natuke lihtsam. Natuke tavalisem.
Aga ega ma ei oleks ise vast ka suutnud midagi sellist kogeda kui mullu. Olen teistsugune.

Kuigi mitte väga, tegelikult. Varem ma lihtsalt peitsin paremini, nii enda kui teiste eest, aga mehhanism oli sama. Mida vähem mul ressursse on, seda enam lähen enda sisse ära ja teisi ei märka, ei tee märkama, mu ainus reaalsus olen mina ise. See on nii selge nüüd, kus mu maailm kuivab mu väsides täiesti ilmselt kokku ning mitte miski peale iseenda ja oma kurnatuse ei huvita enam.
Ent varem oli tegelikult samamoodi. Miks ma ei suutnud eelmisel aastal Viljandi folki nautida, kuigi Rong oli olemata, ja lugesin selle asemel omaette raamatut? Miks ma ei mõelnud oma lastele ja vanematele, miks ma ei mõelnud sellele, kuidas teised minu pärast nutavad ja et neil on halb, kui ma end ära tapan?
See lasteasi oli ikka väga mitmel hinge peal, meenub =)

Sellepärast, et mind teised enam ei huvitanud. Täpselt nagu praegu vaatan väsinuna Poeglapse ehitatud legodest lennumasinat ning ütlen end kokku võttes ja sotsiaalne olles: "Ahah," lülitades selle sõnaga oma maailmast välja nii lennumasina kui Poeglapse, ei olnud nähtused ning isikud väljaspool mind mulle enam tähtsad ka toona. Lihtsalt seda ükskõiksust oli vähem näha, sest mina isegi ei teadnud, et ressursinappus paneb mind teisi inimesi oma maailmast välja lülitama.
Teised ei teadnud seda ammugi.

Läksin enda sisse ära ning välja näitasin naeratust nagu ikka. Ma lihtsalt ei jaksanud enam elusat kontakti otsidagi, nagu veel juulis mõnikord suutsin.
Kurat küll. Natuke olen ümbritsejate peale pahane ka - kui mult oleks sel ajal rohkem küsitud, minuga räägitud, kui ma oleks kellelegi tähtis olnud ise kontakti otsimata, võibolla mul ja teistel oleks palju vähem jamasid praegu!

Mul leidis feissbuugis viimasel päeval (emake maa, 18. sepembril 2014, see on see viimane päev, noh!) aset sihuke vestlus:


  • 18.09.2014 17:24
    T: ma olen korraga nii tüdinud sellest, et ma pean endale kogu aeg ruumi ja tähtsust välja võitlema, umbes nagu see uste vahelt anekdoote rääkiv tegelane leopoldis
    kapiuste vahelt*
    me kõik oleme tähtsusetud =)
    vbla ma peaks muidugi embama oma sisemist tähtsusetust ja leidma, et kui vahet pole, siis võib ju ka samas vaimus edasi lasta
    lõpuks ei ole see midagi ületamatut
    /me hingab sügavalt ja püüab
  • 18.09.2014 17:31
    Teine T: :)  proovi nautida ilusaid kogemusi, siis sa tahad ka olla, et nautida neid ilusaid kogemusi
    ma tean et seda pole lihtne teha, aga proovi .... nii tuleb ka soov ja tahe tagasi
  • 18.09.2014 17:33
    T: ma isegi ei oska täpselt ... miski ei ole nagu halvasti
    nautimisvõime on phmt nagu alles isegi
    eile sõin kooki
    väga hea kook oli
    täna tegin päikese käes suitsu
    oli ka hea suits ja hea päike
    nojah, aga see ongi see, millest ma üle ega läbi ei saa
    miski ei ole halvasti peale minu enesetunde
    ma ei näe mingit kohta, kus käed külge lüüa ja paremaks teha
    "ela paremat elu => oled õnnelikum" korraga ei tööta

    kuhu kuramuse kohta ma peaks edasi minema, kus oleks parem?


    See oligi täiesti täpselt see, mis oli viimseni valesti.
    Mul oli nii vähe ressurssi alles, et enam ei jõudnud endale ruumi ja tähendust välja võidelda, kumm kapiustel oli tugev edasi ning ma lihtsalt ei viitsinud-jaksanud rohkem. Olin enda sees ära, keegi ei sirutunud sinnapoole ning mul ei olnud enam jaksu ka endast või kapist või kuidasiganes seda nimetada, välja tulla.
    Kui andsin, mulle anti vastu küll, aga seda, et mul enam ei ole midagi anda, nüüd mõnd aega suudan ainult saada, ANDKE - seda oli raske endalgi märgata.
    Oli lihtsam rongi alla minna kui abi küsida, oli lihtsam ennast füüsiliselt ära lõhkuda, kui tunnistada kõigile, k.a. endale, et nüüd olengi üleni katki juba, appi.

    Sellega on seotud üks kolmas (sest "teine" on liiga äraleierdatud, eks ole) tähelepanek.
    Vaata, ma käisin seal larbikoolitusel, kolmepäevasel, et õppida paremini larpama ja võibolla ka mänge korraldama (kuid see larbikunst tuleb alles pärast kirjutamist ja hetkel piirdun tollega).
    Kolm päeva.
    On filmid, kus kahe tunni sisse mahutatakse ära aastane võtteperiood ning lugematud duublid.
    On jutud, mida kirjutatakse kuid ning kuid ja mille tegevustik hõlmab poolteist tundi.
    Ja siis on elu.

    Miks ei õpetata meid paremini elama, kuigi see oleks tähtsam kui rollimängud, filmid, raamatud ja ametlik haridus kokku? Iga hetke on ainult üks, nad kaovad päästmatult minevikku, võiks neist ju vähemalt maksimumi välja võtta?!
    Aga ei. Elamist õpitakse iseseisvalt, katse-eksituse meetodil. Nõnda, et "igatahes nii ei ole hea" on enda avastada.
    Muidugi on "hästi" elamine väga individualne asi, mingit universaalset retsepti, kuidas õnnelik olla, ei ole - erinevad religioonid küll üritavad natuke juhiseid anda, aga neid on nii palju ja soovitused ka ühe ametliku usu raames nii erinevad, et lõpuks taandub ikka kõik sellele, mis inimese enda jaoks hea tundub. 
    See selleks.

    Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mul on nüüd ette näidata Midagi Erilist elus, mingi Sündmus, millele inimesed võiks nagu reageerida, aga ...
    Filmis oleks see tähtis. Raamatus oleks see tähtis. Larbis oleks see tähtis. Inimesed reageeriks. Selle kohta oleks nii paljudel midagi öelda ka aastate möödudes. Seda mängitaks välja, see oleks nähtavalt oluline ja muudaks tulevikku nii palju, et ilma selle sündmuseta poleks seda lugugi.

    Päris elus ei öelda midagi.

    Ma tean, sest ma tean.
    Päris elus
    ei
    öelda
    midagi.

    Inimesed mu ümber ignoreerivad, elavad omasid elusid, räägivad ilmast ja oludest, nende tagamõte on nähtavasti mitte öelda ega teha midagi valesti - ent nad ei tee ka midagi õigesti.
    Elu läheb mööda, sisaldamata midagi erilist, sest erilised asjad on harjutamata, elutöötubades läbi proovimata, ja inimesed ei oska reageerida. Ilmselt ei osanud nad (me, aus on öelda "me"!) reageerida sellelegi, kuidas läksin enda sisse ära, sest enam ei jaksanud. Me keegi ei saanud aru, mis toimub, ei teadnud, kuidas on õige ja hea - ning elu läks mööda.

    Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.
    Päris jõle oleks muidugi olla tuttavate enesetapjatega juba nii ära harjunud, et adekvaatselt reageerida. + see on jälle see koht, kus tõdeda, et ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.
    Aga võiks ju vähemalt üritada midagi lahedat öelda-teha-näidata?! Sest elu läheb mööda ning midagi erilist polnudki, kui ise mitte neid erilisi hetki luua!



    Endale õlale patsutamiseks ütlen ka ära, et ma proovisin ära selle Asjast ise rääkimise ning väga meeldis. 
    Aga samas olla see, kes otsustab, on õudne. 
    Sest kui ma ei suudaks. Kui ma ei jaksaks anda, vaid tahaks praegu ainult saada - siis ikka keegi ei annaks. 
    Pole ju harjunud. Ei julge. Ei tahagi. Elu on pikk, küll jõuab.

    Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.

neljapäev, 27. august 2015

Kolmas tee

Seda avastust ma nüüd küll ei oodanud.
Keeruline kirjagi panna. Aga alustan kuskilt ja ehk jõuan siis ka ivani.

Kunagi, kui alustasin seda võrgupäevikut ja panin talle nime - Maha äng! - teadsin üsna täpselt, mille vastu võitlen ja miks.
Mulle oli depressioon tuttav. Teadsin seda endapõlgust, tunnet, et ma pole piisavalt hea, midagi väärt. Kuidas võisin ära süüa liitrise jäätisepaki sisu ning jääda siis veel kurvemaks, sest jäätis oli ka otsas, raha uue jaoks polnud, nõõ-mee. Teadsin seda apaatiat, kuidas midagi teinud, sest millelgi polnud mõtet, kuidas oli raske hommikul madratsilt üle tõusta, kui süüa võis ka seal ju, ning oma elu eest läksin lihtsalt kujutlemistesse või raamatusse ära. Madratsil (sest voodit mul polnud).
See oli nii raske, nii õudne, nii saba ja sarvedeta mõttetu, aga selgelt see oli mu elus tendents. Ning ma ei tahtnud.

"Ei enam," mõtlesin ma. "Mis teeb mu õnnelikumaks, kas Millegi Ootamine või millegi ärategemine? Kas oma naha lõikumine veenide pealt ja leidmine, et appi, see on ju valus, nii ma ilmselt siiski ära ei sure, või see sinine taevas ja vahtraladvad, kuhu lõikumise vahepeal vaatasin? Kurat, aitab! Keskendugem positiivsele ja hakakem paremaks, äng on nii nõõ-mee!"

Noh, ja siis ma hakkasin.
Tasapisi. Võttes pisipisikesi samme oma teel paremaks muutumisele, mõeldes väga tihti sellele "kas ma selline tahan olla?",  kiites ennast tubliduse eest, ning muutudes aastate lõikes ja tasapisi-pisitasa, aga muutudes.
See võrgupäevik on täis soovitusi, kuidas olla parem, rohkem, ilusam, kuidas raskustest üle saada, enda eest ise vastutada, kuidas näha positiivset, kuidas leppida oma vajakajäämistega. Kuidas olla parim võimalik ise.

Ja tõepoolest, see depressioon, mida ma tundsin ja mille vastu teadlikult võitlesin, ei tulnud tagasi enam.
Tuli see - teine.
Kui ma nii tark olen, kuidas ma ei saanud aru, et olen depressioonis? (Väga hingeminev kommentaar oli mu tarkuse teemaline, ma võin ju mitte olla ERITI tark, aga siiski targem kui enamik inimesi enda meelest.)
Vat sellepärast ei saanudki. Mul oli meeles, mihuke ta oli, ja seekord polnud mul midagi sellist.
Ma ei arvanud, et olen kuidagi halb ja ebatäiuslik ja ei väärigi õnne ega midagi head ega üldse midagi peale surma. Ma ei olnud ka üldsegi apaatne, ma võtsin uusi tegevusi, võtsin ja võtsin ja võtsin, ja kui enam ei suutnud, ütlesin mõnest kahetsusega ära. Tegin ja olin parem ja tegin ja tegin ja olin parem ning lõpuks ma sain aru, et ei jõua rohkem.
Ei jõua rohkem teha ega olla veel parem, ja kuradi kurat!
Ma ei olnud õnnelik selle üle, mis juba oli. Oli meeles, kuidas oli elada teistmoodi, voodis lebades, süües, unistades ja mitte midagi tehes, ning seda tagasi ei tahtnud, ent sel uuel moel ikka saanud õnnelikuks.

Noh, ja vot siis tuligi häving, surm ja polnud enam muud teed kui rongi alla, sest mis võimalused veel olid?
Mul küll pähe ei tulnud.
Selles mõttes oli mu muutumisprogrammist "kasu", et vana endana ma ei oleks rongi alla läinud. "Võeh, see on ju valus! Ja hirmus! Ei taha!" Aga milline inimene ma tahtsin olla, kas selline, kes mõtleb küll, aga teoks ei tee, või see, kes teeb kavatsetu ka teoks?
Läheb rongi alla, sest viimane.

Ja nüüd, nüüd ma korraga näen, et on ju ka kolmas tee! Mitte kõigele käega löömise ja jäätisesöömise tee ega otsustav endapiitsutamisel tunginev isiksuse parandamise tee, vaid enda kuulamise tee, selle tegemine, mis teebki õnnelikumaks!
Maha äng, nagu igasugune äng, nii see apaatne mittemidagitegemine kui kohustuslik nui-neljaks-parem-inimene-olemine!

Ma proovin nüüd seda õnnelik-olemise-värki. Teen valikuid selle järgi.
Viie aasta pärast peaks tulemusi juba paistma, aga seda ma ei luba, et on ka meeles neid kokku võttev postitus teha.

teisipäev, 25. august 2015

Natuke uhke

Kunagi aastal 2008 tegin tõlke. Fännfiktsioonile Zelazny Amberi kohta.

Huvitav, et see on mul mingil moel jätkuvalt hinges, mingil moel jätkuvalt teema. Et suremine on tähtis, annab surijale väe, me oleme, mis me oleme, aga suremine on eriline hetk, siis tuntu ja mõeldu erilised tunded ja mõtted, suremine on kuidagi rohkem päris kui muu elu.
Sellepärast saan nüüd ka uskuda omaenda erilisust, endale ilulaternaid külge riputada ning neid siiralt imetleda, mis siis, et ise riputasin, ise tegin, ise ka vaatan - on mis on, vähemalt olen kord surnud. Väga eriline.
Või noh, võisin tegelikult küll ebaõnnestuda, aga kuram, vähemalt üritasin. Üsna tõsiselt.

Ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.

See-eest vaatasin eelmise aasta augustis endast tehtud pilte ja kurat! Ma olin ikka täiega ilus!



Surmaneedus

Need sõnad viimased, täis kibedust ja raevu
Veel sülitan su pihta, põlat’ vaenlane
Ja nean sind lõpuni, mis siis, et hingan vaevu
Ning peatselt viib mind igaveseks pimedusse tee.

Me teeme, mida suudame. Kõik lõppeb rusudes:
Tee viimne käänak ikkagi meid hävinguni viib
Ja ometi üks kaart on käes meil mängimata veel,
On lõpu eel too viimne käik me teha ikkagi.

Üks viimne temp on heita jäänd teil näkku,
Mis vääramatu hukatuse vaenlasele laob,
Kuid selle hind on pöördumatult ränk ju:
Me veri, hingetõmbed, elu – kõik meist kaob.

Kuid küllalt sest! Käes elu lõpuriismed,
Mu veri soontes tardub jäätund veeks
Ees rebestavad hingetõmbed viimsed,
Aeg anda kingitus teil kogu valu eest.

Ta võtke vastu, minu surmaneedus,
Mu mürk ja turmatõotus, viimne ennustus
Teil vannun vihkamist ma, veri suus ja neelus,
Jään järgi ootama teid seal, kus surm ja pimedus.

_________________________________________


DEATH CURSE
Maya

Last words. Last bitter words, spat out in hatred
At that which I abhor and most despise,
A curse laid with my last breath as I die here
Before the darkness comes to close my eyes.

Although we do our best, we come to ruin:
Disaster waits around the road's last bend.
Yet still we have one final card to play now:
This much is granted to us in the end.

A final jest: though we shall never see it,
We can be sure our enemies will fall:
But yet we pay the highest price to gain this,
Our blood, our breath, our very lives, our all.

Enough of this: I know my life is ebbing,
My blood is frozen water in my veins,
I've nothing now to lose, no life worth living:
I'll give the gift I've paid for with these pains.

Take now my dying curse, my fullest venom,
Promise and prophecy of my last breath,
With all my power I swear my hate
And wait for you to follow me to death.



pühapäev, 23. august 2015

Isiksuse lõhestumine ja teisi jutte

Seekordne ajalugu on üsna süütu. Miks ma küll tahan kõik mustandid kas ära kustutada või ära avaldada?? Kas sel on midagi pistmist surma-aastapäeva tulekuga veidi vähem kui kuu pärast? 
Krt, omaenda surma-aastapäeva tähistamine on vist üsna harvaesinev, pole eriti nagu kelleltki küsida ka, et noh, mismoodi see käib. 

Ma täna olen reede-laupäev toimunud mängust nii väsinud, mu lusikad on nii otsas, et midagi muud ka ei kirjuta. Päris üllatav, et niiiiiiiiiiiiiiii väsinud üldse olla saab. Eile oli peavalu, iiveldus, midagi ei näinud - nooh, täna on aint see, et midagi ei näe, alles. Otsisin hommikul kohvipurki, mis oli aknalaual lõpuks, ja lihtsalt ei näinud seda.

2012 algusest.

T (öö hakul voodis, pea täis närvilisi mõtteid, mis põrkavad mõttetult ringi ning ei paku mingit rahuldust. Iseendale): Ma ei tea enam üldse, millest õhtul mõelda või kellega rääkida. Isegi nägusad noored mehed mu fantaasiates ajavad närviliseks ja tundub, nagu nad tahaksid midagi kogu aeg ja ma üldse ei tea, mida, ja see ka väsitab ja ma ei jaksa ette kujutada, et kõik on kuidagi hästi, sest ei ole ju ja...

R, poolelioleva teose tegelane (jalutab paljajalu laksuvate lainete saatel kaadrisse, nägu liikumatu, päevitunud ja kõhn, hääl jahe ja kuiv): Räägi minuga! Millal sa minuga üldse rääkinud oled?

T (võttes seda kui järjekordset mõttetut põrkavat mõtet, kuigi enda suvise jahedapoolse mere äärde liivale mõtlemine ei tundu sugugi halva ideena): Jajah, mhmh, sinul on muidugi mulle eriti palju öelda. Võib-olla sa pole märganud, aga sa oled eriti lihtne üheplaaniline isik! Mulle teeb natuke muret, et sellise peategelasega lugu ei köida kedagi tegelikult.

R (jätkuvalt kuival jahedal toonil): Aa, et kui ma ei ole sinusugune kätega vehkiv tuulelipp, siis ma olen üheplaaniline? Et kui ma olen sõdur, siis ma olen üheplaaniline?

T (lepitavalt): Ok, sa ei ole päriselt üheplaaniline, aga sa oled lihtne, eks ole? Sul on kõigi probleemide jaoks ainult üks lahendus. Aga mul on palju keerulisemad mured! R, no sa vaata mind! Mida sinul mulle öelda oleks? Oskaksid sa näiteks midagi öelda selle kohta, et ma olen täiesti ilma igasuguse lootuseta armunud inimesse, kellega mind seob küllaltki tihe suhtlus, aga kes mu tunnetest suuremat välja ei tee? Ja pool aega ma arvan, et ta ei ole neist tundmustest üldse teadlikki, aga teine pool aega jälle tundub, et on, ja  ta kasutab neid armutult ära. Ning tegelikult ma isegi ei tea, kas ma tegelikult tahaksingi teda enam kehaliselt või kas ma oskaks temaga midagi muud peale hakata, aga see teadmine, et ei saa, see on nii painav ja haakiv ja liimiv, et lahti ma ka kuidagi ei pääse ja...

R (vahib teisele otsa ja tema hallid silmad vajuvad uskumatusest aeglaselt suureks): T, naine! Misasja sa ometi ajad?

T: ...saad aru, mul on palju keerulisemad tund... (aju hakkab tööle) Oot. Issand. Ma kirjutasin sinu ja K olukorra enda pealt maha või? (paus) Appi. Ja kirjutasingi. Täpselt maha. Ja ei pannud ise üldse tähelegi. Nii et sa tead väga hästi, mida ja kuidas ma tunnen. (rabatud)

R: Tore, et tähele panid. (veel iroonilisemalt) Ja muidugi suur tänu. Mul oligi elu liiga lihtne muidu. (jätkab mornilt, pikkade pausidega lausete vahel) Minu ainus funktsioon ühiskonnas on sellele kasulikumate liikmete kaitsmine. Mul ei ole perekonda ega ühtegi päris lähedast inimest peale K. Toitu ei ole. Elukeskkond on mürgine. Ja siis see jamps ka veel, millesse sa mu sisse kirjutasid. Mina püsin selle kõige kiuste jalul, liikvel ja mõistuse juures. Ei, muidugi, ma olen _liiga lihtne_, et sinuga mõttekat vestlust pidada.

T: ...

R (on jõudnud rohtunud neemele ja hakkab tule jaoks roikaid koguma)

T: (kõhklevalt) Kuule... Anna andeks! Ma vist olin sinuga ebaõiglane. Sa oled palju huvitavam, kui ma ise arugi sain.

R (noogutab ja teeb tasapisi tule üles. Riputab kateloki veega selle kohale)

T: Ma tegelen sinuga kohe, kui mahti saan. Praegu ei ole aega kirjutada üldse. Saa aru, palun!

R (noogutab ja vaatab kõrvale)

T (vaatab ka kõrvale. Mööda hämarduvat randa tulevad K ja H.)

T: Saad aru, ma küll panin K paari teise inimese põhjal kokku, aga ma mõtlesin tegelikult temast kui enesest. Ma üldse kunagi ei mõtelnud, et mina olen selles loos sina. Sa pole üldse minu moodi ju! Ma ei suudaks iialgi nii vähe rääkida ja... Sa käitud ka üleni teistmoodi!

R (kehitab õlgu):  Me oleme kõik sinad nagunii ju. See ei määra midagi. Tegelt ma arvan, et ...(tsenseeritud) tahaks ka sulle paar sõna öelda. Ja H. on päris ärritunud tegelikult. Ta pidi meile oma perekonnast rääkima, aga sa ei leidnud selleks kohta, ja see varjatus ajab ta marru praegu.

T (mõõdab pilguga lähenejaid ja märkab pimenenud rannal veel kellegi suurt tumedat kuju vilksatamas. Paistab, et ...'l(tsenseeritud) on tõesti midagi öelda): Oijah. Kui mul ainult oleks mahti märkmeid teha, milline ütlemata viljakas vestlus sellest tänasest küll tuleks...