reede, 18. aprill 2014

Moekuninganna

Silmitsen end vahetult enne väljaminekut peeglist.
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti.

***

Ma olen edev.
Ei hakka seda mitte eitamagi.
Edevuse tõttu on mul kalduvuseks panna selga ilusaid asju, mis minu seljas ka head välja näevad, mingis teatavas kooskõlas ilma, aastaaja ja sündmusega, milleks ma end riidesse panen. Tõsi, alati mul kõigile sobivuskriteeriumitele vastavaid esemeid käepärast ei ole ja osad asjad saavad seega kapist võetud "midagi paremat praegu pole" süsteemi järgi.
Samuti ei pööra ma alati väga palju tähelepanu sellele, et asi, mis mulle selga läheb, sobiks kokku teise asjaga, mis mul ka seljas on. Kui vastuolu osutub karjuvaks, vahetan välja, aga kui küsimuse all on pisiasjad nagu "õhuke suvine seelik ruuduliste villasukkpükste ja villase kostüümjaki vahel" siis see küll pole argument minna teist seelikut otsima.
Kuni pikkus ja värv sobib ning mingeid valesid kehaosi ei paljastu, seni läheb loosi.
Ja siis muidugi tuleb tõdeda, et üleriie ja jalatsid on miskid, mida mul on üldse üks-kaks ühe ilma varianti ja neid väga ei anna ülejäänud rõivastega vastavaks varieerida. Aga ma ei hakka ometi seepärast kogu aeg kandma ainult mingeid kingade ja mantliga sobivaid asju - ning niisiis õnnestuski mul seista peegli ees oma musta 19. sajandi lõpu noorohvitserimantli, pruunide praktiliste poolkõrgete kingade, lillade sukkade ja vaid poolt säärt katvate kergelt räbaldunud teksadega, käes roheline kott ja mustad kindad.

***

Silmitsen end niisiis enne väljaminekut peeglist. Värvitud silmad, turris juuksed, need naljakad pooletoobised teksad ja...
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti."
Mõtlik vaikus.
"Kas ma peaks need uued tviidist püksid panema hoopis?"
"Ei, need on kortsus. Tead... sa oled sellises vanuses ja näed nii hea välja, et sind vaadates võib tegelikult arvata, et nii peabki, nii kantaksegi."
Vaatan end uuesti peeglist.
Tõden, et emal võib õigus olla, ükskõik kui väga see jutt ka tavalise emaliku meelitusena kõlaks.

Läksin nagu olin.
Enesetunne maksimumilus.
Kes krt see üldse tahakski normaalne olla, kui saab olla mina?

esmaspäev, 14. aprill 2014

Lõppematu ehk kevad, ikka veel kevad

Kell on üheksa ja päike loojub.
Loodus on nii külm ja näljane, värvitu ning paljas. Mõned sinised lilled kesk pleekinud heina, seda möödunud aasta koltunud mälestust, ei suuda minu südant küll kevade suhtes soojendada. Aga see valgus, mis kestab ja kestab ja kestab - see paneb uskuma, et midagi head on igas aastaajas.
Isegi kevades, mille vidistav vaim mulle oluliselt närvidele käib. Olen rohkem soojade värvide, valmivate viljade, lopsakuse ja raskete magusate lõhnade naine - aga see õhuke pikk õhtuvalgus, see võidab mu siiski enda poole.
Nii ilus.

Natuke samamoodi on ootamisega.

Sest ma tõesti ei ole mingi ootaja-naine. Kunagi iidsetel aegadel, kui olin veel hoopis teistsugune inimene, eeskätt lollim ja noorem, elasingi oodates. Oodates, et midagi juhtuks, mis mind mu nõmedast elust minema aitaks. Oodates kooli lõppu, et minna ülikooli, mis pidanuks olema elu parim aeg (ärge uskuge seda, mida räägitakse, uurige ise järele ja kujundage oma elu ise omaenda kauni tugeva käega!), oodates Arrrrrmastust (definitsioon: kahepoolse aktiivse huviga seksuaalsuhe, kus leiduks ka imetluse ja sõbralikkuse elemente, soovitatavalt vürtsitatud vajamisega. NB! Eelnev ei ühti mu praeguse armastusedefinitsiooniga!), oodates õiget kutsumust ja inspiratsiooni ja et keegi mu oivalisuse avastaks...
Miski oodatust ei saabunud ealeski ja see vähene sinnakanti-hubiseja, mis tuli, jõudis kohale katkise ning mitterahuldavana. Valusana.

Kuni ma lõpuks asjad oma kätesse võtsin ja ootamise asemel tegema hakkasin. Lõin. Kasvatasin. Otsustasin. Valisin.
Kui polnud ka saavutatav unelm, andsin vähemalt oma parima ning avastasin, et kui suruda, suruda kõigest jõust ja otsustada, et keha ja vaim ei tohi murduda -

on elu igatahes kaugelt põnevam kui lihtsalt oodates.

Niisiis ma tõesti ei pea ootamisest lugu.

Aga...
Istudes päikeseloojangul oma aknalaual, klapid peas ja silmad taevale naeratamas.
Kõõludes eelõhtuti skaibi ääres, teetass pooltühi ning kolm tööd korraga pooleli.
Vahetades sõnadesse pandud unenägusid, kerglusi, elulisi pisiasju - ning lõigates end vahel sama vahendiga neist kergetest igapävaebemetest läbi selle puuteni, kus on vastas päris inimene, nii elus, ehe ja ainulaadne, et kivi ja klaas mu sees lihtsalt murenevad igatsusest...

...mõistan ma ootamisegi võlusid veidi.
=)

reede, 11. aprill 2014

Karge kevad

Kui süüa piisavalt külma jäätist, muutub suulagi tuimaks.
Tõmbad keelega üle hammaste taha ja kaardus kurgulae ette jääva ala ning tunned seal selliseid naljakaid kõvu laineid nagu tihke liivaga kaldaäärses merepõhjas, kus sa longid päikesepaistes ja tuules kahekümne kaheksandal juunil ning peaaegu kogu suvi on veel ees.
See nagu polekski sinu suulagi, vaid merepõhi ja mälestus lapsepõlvest, mil sa neid lainemustreid igal suvel uuesti avastasid ja augustis enam õigupoolest ei märganudki.
Natuke valus on niimoodi keelega tõmmates ka, nii nagu kunagi jalgadel oli. Nüüd... kas jalgadel on enam valus selle lainemustri peal?

Ei tule millegipärast meelde.
Olen ma selle lainetusega talla all ära harjunud, nii et tundub rohkem hea kui valus?
Või on mu jalad tuimemad kui toona?
Või ma lihtsalt tajungi ümbritsevat maailma vähem ja ainus tõeline koht maailmas on nüüdseks minu pea sisemus ja ainus tõeline inimene mina ise?
Inimesi on vaja näha, haista ja puudutada, et neid päriselt tunnetada. Aga mina puudutan päevad otsa inimesi, keda samas ei tunneta. Ei tohigi, ei saagi. Torgin nendesse nõelu, hoian käsi, silitan nahka haavade ümber... Ei tunneta. Võõrad.
Siis lähen koju ja kirjutan. Omad on ainult sõnad ekraanil, ei midagi muud.

Vahel on raske sõnugi tabada.
Mõnesid sõnu ütled ainult teatud isesorti inimestele. Isegi kui nad pole kõige lähedasemad. Aga just neil on sulle hea peegelväärtus, nad saavad aru.
Neile sõnastad halastamatult nagu klaasi lõigates. Puhtalt ja kirkalt.
Pärast on samasugune enesetunne. Puhas.
Ehe.
Mõnele täiesti isesorti inimesele, kuitahes võrratult olulisele, on aga raske tõelisi sõnu öelda. Kas see on õige lause, kas nii peaks, kas ma ei lõika sisse sinna, kust on ülemäära valus? Tõlgiks oma mõtted parem teise keelde, sellisesse, mis on vähem alasti, vähem toores ja vahetu.
Saab samuti kõik öeldud, mis tarvis.
...kuni ühel hetkel märkad, et räägidki kõigiga seda teist keelt, sest sedasi on ohutum, kergem ja lõbusam. Ainult tunded jäävad tuimaks ja mõtted poolde varde pidama. Pidevalt on pisike ja räpane tunne.
Kui su sõnad on kerge rämps, mis oled sa ise?

Siis otsid oma selgeid klaaskirkaid sõnu edasi ja õpid neid taas välja ütlema, sest parem alasti ja haavatav kui vatti mässitud elu.

neljapäev, 10. aprill 2014

Siseneda ainult kutsumisel!

Selline silt on mul ukse peal.
Tundub, et midagi sellist on ajus ka. Kui sa oled sinna kutsutud, siis õnnestub siseneda sügavatesse kihtidesse, ent kui kutset pole...
***

Võtan mingit täiesti pisikest ja rutiinset sõrmetorkimis-verd ja korraga on täielik hämming.
Kus ma olen? Mida ma teen? Miks? Kes? Mis?
Mingi sõrm, mingi verepiisk, mille, ma sinna olen pigistanud just...

Kohe, kui mõtlema hakkasin, tuli muidugi meelde. Pilk haaras asjad, mille olin analüüsiks valmis pannud, valis välja vajaliku ja keha sai edasi tegutseda.
Aga see hetk, võõra inimese sõrm kinnastatud näppude vahel ja täielik segadus, miks see seal on või mis toimub või kas see on üldse minu elu? - see oli väga eredalt mõttetühi.
Kes ma olen? Kas see olengi päris mina või ma kukkusin kuidagi kogemata siia ellu, nõelad näppude vahel ja valvenaeratus huulil? 

Pärast tuli sama mees uuesti tagasi. Mingit uut sõrmevere-analüüsi saama. Ma vaatasin teda, aga ära ei tundnud. Imestasin isegi, et näe, keegi on pannud talle sõrmele täpselt samasuguse plaastri ja samamoodi, kui mina paneksin. Küsisin nime ja vat nimi tuli tõesti tuttav ette.
Aga ma ei taibanud ikka veel, et ta on minu juures veerand tundi varem käinud. Arvasin, et olen kellelegi teisele tema nime kirjutanud eksikombel.
Võtsin uue analüüsi ära, panin tulemuse kirja ja hakkasin otsima, et kes see eelmine siis oli, kes vale nime sai.
Ja alles siis, kui nägin, et enne oli teine analüüs ja nüüd on see analüüs, taipasin, et oli sama mees. Ma võinuks selle plaastri lahti harutada ja samast haavast pigistada, mitte inimesse uut auku teha.
Ent mu mälestus temast oli umbes 20 cm lühem, ilma vuntsideta ja näoga, mis võinuks kuuluda mõnele Gruusia patriarhile. Ta lihtsalt... ei jõudnud mulle kohale vast?

Ükspäev käis siin ühe pohmellis südamehaige juures kiirabi ning ühtlasi ka üks mu kursusevend, kes kiirabis töötab. Lippasin vaatama, mis nad teevad ja tagasi tulles selgitasin juhendajale, et noh, kursusevend ju, ikka vaja üle vaadata.
Juhendaja küsis mult, kes neist see minu kursusevend oli, ja ma ütlesin õige nime.
Siis parandasin valeks nimeks.
Siis lisasin vale perekonnanime.
Siis lisasin isikukirjelduse, võtsin vale eesnime ja lisasin sellele vale perekonnanime.
Siis sain õige eesnime ja perenime jälle kokku seoses sellega, et mu juhendaja tunneb teda ja ütles ette.

Me oleme ligi kolm aastat koos õppinud ja see kursusevend päris meeldib mulle. Et... ei jõudnud kohale?
Ah, ma ka ei tea ju.

***
Perearstikeskus pakkus mulle suveks osalise ajaga tööd. Võtsin vastu.