neljapäev, 5. mai 2016

Valikuvajadus

Miski ei kisu sees ja võiks kolmanda "elu on hea, ilma soe, kohv nautitav, lill" posti järjest teha, aga isegi see ei kisu piisavalt. Kuigi täna viisin enne kaheksat hommikul oma pesu välja kuivama ja esiteks mina! Oma! Pesu! Välja! ja teiseks oli ilm juba soe ning hommikumantlis täiesti paras olla.
Eelsuvi läheb muudkui kaunimaks ja ehedamaks.

Aga miks hakkasin üldse kirjutama, ei olnud see.
Valikute teema hoopis.

"Valikuvajadus" on suhteliselt uus nimi, mille panen hästi vanale ilmingule enda (ja ilmselt ka mõnede teiste) elus.
Kõigile see ei kehti, sest on inimesi, kes vabatahtlikult maksavad toitumis- ja trenninõustajatele, kelle garderoob koosneb kahest paarist pükstest ja paarist särgist, mis hommikul kätte juhtub, see selga läheb. Kes ostavad valentinipäeval šokolaadisüdameid, kannavad abielludes musta ülikonda ning valget kleiti, kes ei käi murul, sest nad ei mõtlegi sellele võimalusele.
On inimesi, kes elavad seaduste ning reeglite järgi ja üldse ei arutle sealjuures, kas see reegel või seadus talle praegu sobib ning täitmisele läheb.

Ehk: ma teen praegu päris selgelt vahet lawfulite, neutralite ja chaoticute vahel =)

Aga minu jaoks on valikuvajadus ning selle puudumisest tulenev stress väga reaalsed asjad. Näiteks polnud mul (tagasi mõeldes, siis ma muidugi seda ei näinud) raskusi allavõtmisega mitte seoses sellega, et ma poleks teadnud, et keha energiavajadusest vähem kaloreid = tasapisi allavõtt, kusjuures ei tasu anda liiga vähe kaloreid, siis tekib organismis säästurežiim. Mind ajas hulluks hoopis see, et ma ei saa! rohkem või kaloririkkamaid aineid süüa, kuigi tahaks.
Mis tõigi kaasa söömissööstud, vahel valitsenud "läks trumm, mingu ka pulgad"-suhtumise ja selle, et kuskil alates 12 eluaastast kuni 34 ja pooleni ma ei olnud enda jaoks kunagi piisavalt sale, sain üleni aru sellest, et "naine ei saa olla liiga rikas või liiga kõhn" ning mul on ikka veel vahel peas mõte "see on nii kaloririkas - kas ma ikka tahan seda tõesti?"

Kui kujutan ette, et ei saaks riietust, valida, vaid selga läheks need väga vähesed asjad, mis on, mul oleks ahistus lihtsalt sellest, et ei saa.
Vahelepõige: õevormi selgapanek on iga kord raskus. Vahelepõike lõpp.
Mulle meeldib kodus palju erinevaid raamatuid omada, et nad oleks suvalisel hetkel, kui tuju tuleb, võtta. Mulle ei meeldi trennis käia, sest lisaks sellele, et võtab ressursse, ma treenin ise omaette just siis kui tahan ja keegi ei mölise kõrval ka. Ja lõpuks ometi on mul vastus külmkapiküsimusele enda sees! Toitu on hästi palju selleks, et saaks valida! Osa sellest läheb halvaks, mis teha, aga samas on see kodujuust sul võtta, kui tuju tuleb!

Mis teeb vastamata armumise koledaks - mul pole valikut, ma ei saa valida, kas saan või ei saa, ei SAA.

Ma tahan valida. 
Millal magama lähen, mis siis, et kere nutab unevajaduse käes, millal üles tõusen, mida teen, söön, millal lapse saan, ja see mõistlikkuse teel käimine, ainult mõistlike asjade tegemine ajas hulluks! Nagu pun intended või veel täpsemalt - päriselt hulluks, võin nüüd rahus niimoodi öelda, hull, nagu olin.

Nii.
Selle mõtte sain kirja, et valikuvajadus ON.

See abipalumise, abiandmise ja suvalise andmise (aga mitte siis, kui palutakse!) teema vist ei ole see sama? Või on?
No jääb edaspidiseks, mul sai võhm otsa =)

teisipäev, 3. mai 2016

Üleni rahulik

Kaks kohtumist daamidega punases.
Üks oli rongis, selline üsna kogukas ja meikimata umbes 60-aastane naine, kel olid punased sukkpüksid, punased seemisnahksed saapad, punased rippuvad kõrvarõngad ja punane jope - neist ainus mittedaamilik ese, üsna suvaline, aga hästi toonis kõige muuga.
Imetlesin pool rongisõitu, siis ta läks maha.

Teine oli Stroomi rannas, kus hästi palju inimesi eelsuves nurrumas, vene ja eesti keeles rääkimas, jalutamas oma koeri, väikelapsi ja iseend.
Umbes samas vanuses naine, kuigi pisem nii kasvult kui ümbermõõdult. maailmalaheda punase tikanditega ja kootud olemist teeskleva pontšomantliga, punased püksid, punane kübar - aga et asi oleks teise daamiga rongis võrreldav, olid tal jalas suvalised valged (tegelt pisut halliks tõmbunud) tossud. Isegi kinni nöörimata, selliselt sisse lükatud paeltega, et nende otsa ninuli ei kukuks.
Teda ma, tõsi, nägin ainult möödumas ega saanud väga pikalt ja andunult põrnitseda.
Aga see mõte, mis mul neid nähes umbes peas oli, oli: "Sa ei pea olema pealaest jalatallani tuunitud, meigitud ja kaunistatud, et stiilne olla, saabki täpselt nii palju ponnistades, kui endale hea tundub."

Ja see on meeldiv omaenda tulevikule mõeldes. Et ei ole alternatiivid siis samuti "suva see välimus" ja "välimus on kõik!" Saab seal vahel vabalt püsida ka vanuses umbes 60 ja see ei ole mingi jalgratas, mida ise pean leiutama, juba toimib!

Mulle on võrgupäevikusse tuldud otsinguga "miks üks inimene teeb teisele haiget".
Üldiselt see on täiesti adekvaatne otsing, mis otsija minu juurde tõi, ikka juurdlen selle küsimuse üle - aga üldiselt võiks ju ka kokku võtta:

* sest tal on pohh
* selgest lollusest
     alatüüp * tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati
* see on läbikaalutud otsus "mul on niimoodi parem ning kui mina ise enda eest ei seisa, ei seisa keegi"
* väga väga väga harva on ilmselt sadistlik rõõm ka mängus, aga mina küll ühtegi sellist juhust ei tea

Miks ma üldse rohkem mõtteid olen kulutanud? Täiega adekvaatne kokkuvõte sai 6 minutiga tehtud!
Haarab nii minu kui kõik mu tuttavad ära. Hah.

Muidugi on kõik lihtne, kui inimesed, nende teod, tunded ja valikud kastidesse panna, kastile silt peale - ning kõik on neljakandiline. Kerge ära paigutada ning kapivalmis.
Ent just praegu - või noh, paar aastat - ma ei jaksa enam leeki, auru ja vedelat vett pihus hoida üritada.
Läheb kasti, silt peale ja mu sehen on vaid imestus, miks ma niimoodi varem ja alati ja kõigiga ei teinud. Kas need asjad seal kastides on üldse enam need aurud, suitsud ning voolavad veed, ei pea ju mind huvitama!
On nii palju lihtsam, kui hoolida eeskätt endast, kui mitte püüda maailma õnnelikuks teha, nui neljaks, enda arvelt.

pühapäev, 1. mai 2016

Mai algas

Magasin täna peaaegu poole üheteiskümneni.
Ooh. Ühest küljest hirmus lahe, ma hakkan tagasi tulema ka selles asjas!
Teisest: ma olin eile ikka RÕVEväsinud. Oli tunne küll, et veidi väsinum kui tavaliselt, aga sellest, et nii hirmsasti, saan aru alles täna, kui maailmal on hoopis selgemad ja soojemad vormid.

Aga nüüd on mai =) See on ainus kevadkuu, mis on peaaegu lahe. Sest löga ei ole maas, löga ei saja taevast alla, ilm on (võrreldes talvega ja enamasti) soe ning varsti ilmuvad välja ühed mu lemmikõied - vahtra omad.
Õied ja lilled on ilusad ikka, aga mul on kolm lemmikut: vahtraõied, ebajasmiin ja pojeng (mis on tumedam kui roosa). Spetsiifilist värvi ning vormi daalia meeldib mulle ka, aga ta ei lõhna nii jube hästi ja siis jääb kriipsukese alla eelpoolnimetatutele.
Mai on tore, täna jõin jälle õues trepil päikese käes peesitades kohvi, seljas ainult öösärk ja sokid, ning maailm kallistas mind hellalt.

Ilmselt tundsin nii, sest peavalu oli nii ülijäle.

Öösärk on mul boonusisa surnud emalt, selline pikk ja pikkade varrukatega, tihedast linasest,  volangiline, nööbid varrukaotstes ning kaelusel. Vanaemaöösärk. Nii tore! Sokid olid selle postituse päritolu erivärvilised.
Mul on kiusatus kirjutada rongist ja veel kohvist ja vbla ka veel väsimustest ja omaenda lõputust lahedusest, sest keegi arvas, et ma võiks seda mitte teha ja mul on see murul käimise keelamise peale kähku murule ronimise tahtmine ikka väga sügaval sees.
Aga ühega rääkides sain aru, et lisaks normaliseerimisele on mu soov pidevalt rongist kirjutada ka soov nunnutatud saada. Et mulle öeldaks: "Jaa, ma mõistan nüüd sinu vaatekohta paremini, ei olnud mina süüdi, ei olnud ka sina, meil on rahu!" Aga ma muidugi ei saa. Nunnutatud.
Ilmselt on need, kellelt tahaks nunnutamist, seisukohal: "Miks sa sorgid ikka veel neis valusates asjades, mul on nt pohh!" Ja noh - ega ma tegelt ei taha seda nunnutamist ka nii teravalt, et see vajadusena meeles kangastuks.
Lihtsalt oleks tore.

Nii et murul käimise keelamise peale surun soovi veel sügavamalt murule tormata maha ja kirjutan hoopis sellest, et maikuu on mõnus =)
Oh, ja sellest, et mulle ikka niiiiiiiiiiiiiii meeldivad mu tätokad! Silitan neid ja imetlen neid, nad lohutavad mind, kui kurb olen, väga efektiivselt (kuigi olen harva kurb, tuleb seda vahel ette), nad naeratavad koos minuga, kui olen enesekindlust tulvil ja nt jooksen ülestõmmatud varrukatega dressipluusis, ja mul on nii hea meel, et nad on.
Tegin, mis tahtsin, üleni hea valik =)

Huvitav, kas minna jälle õue teise kohvikruusiga? Maikuu on tore ja soe. Praegu.
Minna.

Vaata, mul on ka asjad praegu nii hästi kontrolli all ja kõik hea, et miski peale rongi ei lõikagi emotsionaalselt. (Või noh, peavalu siiski.)
Ma tahaks veel mõnda last, aga kuna sellegagi ei ole kiiret, no mida veel öelda?! Et eile käisin oma seniste lastega kevadekskursioonil, tegin selleks vahvleid ja lõikasin suitsuvorsti, määrisin leibadele võid ning meil oli hea? Pole nagu teema =)
See, et mu lapsed on nii lõhkemiseni lahedad, on ka nagu vana avastus. Vbla see on natuke uudsem välja öelda, et lahedatel inimestel ONGI lahedad lapsed, sest nad ju elavad koos nendega lahedalt ja kui mu poeg teeb hommikul voodi üles, ma ütlen talle, et nii tore, mitte ei ole seisukohal, et lahedus on normaalsus, aint siis, kui ta ei tee, on õiendamine ses küsimuses teema.

Krt, jälle rääkisin sellest, et olen lahe. Ma ikka ei saa. Mässumeel on nii sügaval sehen!


reede, 29. aprill 2016

Peavalumõtisklused

Ma ütleks, et peavalu tõmbab lõpuks tagasi ja jee, ainult eile (toim: üleeile) õhtul arvasin sedasama - ning sittagi.

Aga no praegu on palju heam olla kui päeval, mil nutsin pisarateta ja miski peale duši all istumise ei aidanud - ent õnnetuseks on mul 60 l boiler ja see sai mingi aja pärast soojast veest tühjaks.
Ning kuna mul on nüüdseks 37+ tundi halb olnud, on esiteks pähe hästi palju mõtteid tulnud, mu suhted teistega on valgustavad olnud ning kokku ma arvan, et tean enda ja inimeste kohta midagi uudset - aga mida, päris kindel veel ei ole. Panen kirja, ehk loob sõnastamine süsteemi.

Või siis panen homme kirja, valu taas kasvab.

1. See ei ole mingi uus avastus mul, et enamasti suudan kõigi teiste eest hoolitseda, maailm on täis mu väiksemaid õdesid-vellesid - aga kui mul on halb, siis on üsna vähe neid, kes mu eest vastu hoolitsevad. Et appihüüd mobiliseerib (aitäh raha eest, aitäh ibuka eest! nii nunnu!), ent enamasti arvavad inimesed, et ah, see on ju tugev isegi, mis tast poputada.
Ikka veel! Nagu - mis ma peaksin oma suhtemustreid päriselt muutma, virisema rohkem, siis inimesed märkaks v?
Mul on see mudel sees küll, et ma hädaldan aint siis, kui on juba tõesti halb. Ja olen siis täiega segaduses sellest, et miks mulle ei tehta pai, ei öelda, et läheb üle, natuke veel, kõik saab korda - vaid antakse näiteks külma nõu ainult. Nagu see oleks mu oma süü, et halb on, seda tulnuks vältida juba eos ja mida ma üldse hädaldan.
See, et olen teiste vastu hea, mõistev ja lahke, ei too midagi tagasi. Kes aitab mind, aidanuks nagunii, ka siis, kui ma enne üldse kellegi teise eest hoolitsenud poleks.
Õnneks vähemalt konkreetne appikarje paneb liikuma - aga see on lihtsalt üllatav, kui vähesed ja kui suva on kõigil neil, kellele ma suureks õeks olen olnud.

Peavalu on peaaegu taandunud, no natuke veel!

2. Kuna mu peavalud on selgelt pingepeavalud, mille ainus erinevus klassikalisest "sellised sümptomid viitava sellele" on valu tugevus ning kestvus, hakkasin mõtlema, et kus mul siis seekord pinge oli. Nagu poleks ju - polnud praktikat, seltskondlikku üritust, kuhjuvaid kohustusi - miks?!
Üllatavalt ei läinud üldse kaua aega, et selgus saabuks.

Paar kuud tagasi kirjutasin sellise luuletuse. Ise üleni uskusin.

Mata tulevik maha!
See pole seeme, ega tast ei kasva puud
ega kõrvitsat ega kooki
ega mitte midagi muud,
aga mata tulevik ikkagi maha.
Teda pole,
võimalik, et sellist ka ei tule.
Tegelikult ei tasu
kulutada kahe nädala pärast saabuvat raha
ega jagada laskmata karu nahka
ega õppida trigonomeetriat, lõpetades urri kõhus.
Tee asju täna,
praegu,
kuni münt on õhus.


Siiamaani usun. 

Aga. Kui ei saa valida asju, mida just praegu tahaksin. Kui mul on raha otsas ja söön seda, mis toidukapis on, kui lähen kooli või sünnipäevale, sest lubasin ja on vaja, kui valikuid peaaegu ei ole ja mu ees on ainult üks tee, siis tulebki pinge lihtsalt sellest, et ei saa valida.
Korraga saan täpselt aru, millest see maailmasuurune kergendus, kui mõnest kindlalt lubatud olengust ära ütlesin, millest see tunne, et kuradile töö, sõidaks rongiga hoopis teises suunas, mis siis, et mu töö mulle tegelt meeldis, miks ma tahan valida oma sukk- ja aluspükse ning kohvikruusi. 

Ma võin, kui tahan on nii oluline! 
Selle valikuvabaduse puudumine, et mida ma süüa tahan, kuhu ma sõita tahan, mis mulle praegu enim meeldiks, ongi pinge. Iseenesest, ilma selleta, et tahaks midagi muud, kui saab. Valikuvõimaluse puudumine ongi pinge!
Jaa, kohustused on ka toredad, aga lasta neil kuhjuda, peab-peab-peab, on jube. Täiesti kombes on, et mõnel päeval on vaja ära teha need kolm asja - aga ma tahan siis ise valida, millal, mis järjekorras, kuidas just. Nädalas kaks päeva kuhgi kella peale minna on hädapärast toimiv. Aga kui ma ei saa valida - ja enamik inimesi ei saa, tööpäev algab siisjasiis, vaja kohal olla, tunnid siisjasiis, vaja kohal olla, ning sedasi viis päeva nädalas - on pinge automaatselt. Isegi kui mulle tegelt meeldib see kohustus, mida teha ja milleks kohal olla!

Hommik. Peaaegu kadunud valu! Jai!

Mitte et ma poleks ikka veel hästi õrn ning väsinud sellest, mis kaks päeva oli. Kuskil mu sees on ka tunne, et noh, nüüd saab kõik need kahel päeval tegemata jäänud asjad ära teha ning pean mõistusega end korrale kutsuma, et ei ole vaja. Oled väsinud? Oled. Puhka! 

3. Huvitav, kas valikuvajadus on tegelt hästi paljudel ning ühiskond ehitatud nii, et enamik meist elab permanentse pinge all?


4. Sellest hoolitsemisevärgist ma tõesti ei saa aru. Nagu tõesti. Ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kui olen tore, tahavad inimesed mind rohkem aidata, kui mul raske on. Mitte tingimata need, kelle vastu tore olen olnud, äkki aitab hoopis keegi teine, aga põhimõtteliselt jee, nii toimib.
Minu peas.

Ja tegelikult ei toimi. Ma võin öelda, et tee mulle pai, mul on praegu vaja - eih, sedasi tellimise peale olla ebasiiras. Allmõte, mida ma loen, on: "Halda ise ennast ära, seni oled suutnud, suudad ka edasi."

Oot, mis ma ei ole tegelt nii tore, kui arvan? No aga ma ei oska ka enam toredam olla! Enam toredamaks ei saa minna, mult endalt märkimisväärset pingutust nõudmata!
Ja kui aus olla - ma meeldin endale rämedalt just nii.


5. Tegelt ei ole mingit viiendat punkti. Vedru käis maha. Joon kohvi, ei mõtle midagi, las jääda.


Seda värvilist tausta ka ei oska normaalseks muuta.
Las. Jääda.