laupäev, 23. juuli 2016

Kõik on lihtne, kui ära taandada

Oi, tere!

Selline rõõm teid näha kell kaks öösel, mil loobusin voodis lebamast ja numbreid lugemast.

Tänu sellele, et numbrite (tegelikult arvude) lugemine õigetpidi ja tagurpidi (tuhandest allapoole) on mul selline ebakindel magajäämisrituaal - ses mõttes, et kui ma jään ilma, ei hakka seda tegema, nii igav ja fantaasiavaene ju! - olen rohkem aega kulutanud ka numbrite individuaalsuse peale mõtlemisele.
Mul on igale numbrile mingi baasisiksus vaimus külge riputatud.
1 on ebakindlast soost, iseseisev, endaküllane, sitt meeskonnatöös, külmavärviline.
2 võib ka olla nii emane kui isane, palju koostoimivam, lahke, talle alati sobib vähemalt üks valikutest. Toetav. Võib olla nii külma- kui soojavärviline, aga pigem sooja.
3 on kindlasti meessoost, nii tõsine, et natuke mossis, võtab ka iseend väga tõsiselt.
4 võib olla nii mees-kui naissoost, sõbralik, humooriline, ladna sell, kellele on kõik hea, kõik sobib, alati võtab positiivse välja kõigest. Soojavärviline.
5 on meessoost, terav, konkreetne, aga üllatavalt paindlik, kui hakata variante pakkuma.
6 on naissoost, ilus, enesekindel, sobib kõige ning kõigiga, sest kaunistab kõike. Natuke uhke, aga keegi ei pane talle seda pahaks.
7 on naissoost, kiitsakas, teadmisi tuubil täis, eneseküllane, natuke nina-püsti.
8 on IKKA naissoost, hästi helde, lahke, emalik, kõigile sooja kohta pakkuv, alati olemas. Kindasti soojavärviline.
9 on meessoost, kaalutlev, rahulik, mõistlik. Isegi tark, ütleksin.
0 võib olla nii emane kui isane, Hästi rahulik, võrreldes 9-ga veel kaks sammu edasi, kindel ja enesekindel, eneses täiuslik, ent sobib ka kõigi teistega, ta on kohe NII täiuslik.

Ja siis on kõik arvud ju nende numbrite kombinatsioonid - ning et asja keerulisemaks ajada, ka erinevate arvude korrutised, ruudud (kuupe ma pole arvestanud, ent kui igav hakkab, siis astmetega saab lõputult mängida), erinevate numbrite kordumised arvus, sümmeetria või selle puudumine - ja see kõik mõjutab arvu isiksust.
Ma ei tee üldse nalja, kui ütlen, et kuni 10 000 on minu jaoks igal arvul eraldi isiksus ja edasi pole lihtsalt seepärast, et nende arvudega ma nii väga ei tegele.
Tegelikult on neil ka, ma lihtsalt ei süüvi.

Võibolla natuke seepärast tundub mulle hästi vaene mõte neljast isiksuse põhitüübist, ainult täitsa loll saab niimoodi inimesi määratleda. Veidi parem on see tähekombinatsioonide värk - aga no ikkagi, võimalusi kombineerimiseks on ju numbritega palju rohkem, ja jagatised, jagatised on tähekombinatsioonides täiesti puudu!!!
Mis mõttes on inimesed kellegi meelest lihtsamad kui numbrid?!
(Jaa, ma tean. See on lihtsalt juhus, et meil on just need numbrid, kümnendsüsteem jne - aga samas arvud jäävad ju samaks?! Mitte et mulle meeldiks teooriaski oma maailma nullidest ja ühtedest ehitada =P)

Mul on ikka selle rotaviiruse mõjul raske. Oksendamise ja situmise rõõmud said esimese ööga mööda, aga olen selline hästi õrn, hästi tuikuv, pidevväsinud, miski peale koduaia mustsõstarde ja vaarikate (no mõni neid siiski on) õieti ei maitse või maitseb hästi piiratud koguses ja ajal - tegin maisimanna putru, sest oli isu. Tõstsin ettenägelikult väga väikese portsu - oo, hea! Tõstsin teise veel, sama väikese - oo, ikka veel hea! Kraapisin poti puhtaks (sest ega ma eriti palju valmistanudki, natuke oma seisundit hinnates) - ja kolmas lusikatäis hakkas niimoodi vastu, et pea öögatasin.

Ütleme, nüüd juba suudaksin, aga kui ma veel 24 tunni eest elanud endale mõtlen ja sellele elule imiku või väikelapse juurde liidan, ega midagi innustavat ei paista küll - aga samas ma siiski SAAN tasapisi tugevamaks ning ega ma siis kohe sünnita ju ka =)
Pole võimalike isadegagi veel rääkinud, sest loomulikult on mul mõned kriteeriumid enda puhul, mille tahan enne täis saada.
Vaata, koos sellega, et hülgasin normaalsuse-otsimise ja enda erinevatesse lihtsatesse rollidesse sobitamise püüu, tuli ka arusaam, et armusuhted lihtsalt pole mu forte. Mitte et ma pole piisavalt seda ja seda, olen liiga seda ja seda, et head armusuhet omada, peaks ikka kohanduma - vaid ma olen mina. Armusuhteks ei sobi? Nojah, elan siis ilma.
Kõik, kogu koogelmoogel.
See ei tähenda, et ma emana vilets oleksin =) Isegi koos rongiga: mul on lahedamad lapsed kui ma ühtegi nendevanust tunnen - ja ma tunnen krdi lahedaid veel!

Lõppu paneks "Ameerika jumalate" sarja treileri sest sest sest - nii KURADI hea ja ainult poole tunni eest nägin esimest korda ja NII KURADI HEA!
Aga paraku see veel juutuubis ei ela. 



P.S See on mu tuhandes postitus. Palju õnne mulle!

neljapäev, 21. juuli 2016

Sulnis

Täiega mittelahe.
Ma ei tea, millele ma lootsin, kui mu mõlemad lapsed on olnud rotaviiruses, mu ema on olnud rotaviiruses ja nüüd ma tulin siiasamma majja kassi järgi vaatama, kus nad kõik haiged olid. Aga siiski olin üleni üllatunud, kui ka selle sain.
Ja veel üllatunum, kui kohutavalt jäle see oli. Nüüd on kolmas päev ning ma niutsun meloodiliselt iga hingetõmbega ja hõõrun pihkudega pidevalt jalgu ning käsivarsi, et viia tähelepanu kehvalt enesetundelt kõrvale - ja see on meeletult palju parem kui alguses oli. Esimene öö oli väga mälestusväärne:


1) kuna mul on nüüd suu ja nina vahelised kanalid hirmus lahti, õnnestus umbes 30% kordadest oksendada läbi suu JA nina
2) mingil hetkel valisin, kas istuda wc-potile või kummarduda sinna kohale. Istusin, pasandasin, mõtlesin, et õige valik - ja oksendasin siis kempsu põranda täis

3) mitu korda tõstsin parema käe, et hoida juukseid oksendamisel üleval, ja torkasin endale pöidlaküünega silma. Ei, see ei aidanud iivelduse vastu
4) nagu Tütarlapse sünnitamine - kõik muu oli rõverõverõve, aga kõige hullem oli, et olin nii väsinud, aga magada ei saanud. Lõpuks oli mul kokkumurtud saunalina peldiku põrandal ja kuigi ma ei maganud, oli seal peal, pea prilllaual puhkavatele kätele toetatud, natuke parem

​5) ja siis mul läksid oksendamisest kõhulihased krampi, aga sellises tahapoole painutatud asendis, kus krambi välja sai, läks jälle süda kohutavalt pahaks kohe

Jee.

Lisaks oli äärmiselt vastumeelne ja rõve manustada mida iganes, mis ei oleks vesi - ja kuna mu keha on harjunud regulaarsete kohviannustega, pani kohvipuudus ka pea valutama. Peavaluga kaasneb mul enamasti ka iiveldus, millest nagunii just puudus polnud. Täna hommikul jõin suht sunniviisil kohvi. Esimene kruus veel kuidagi läks, aga teine oli puhas piin - ent aitas. Peavalu on taandunud vaevumärgatavaks.

Ainult lilled pesumasinaparandajalt lohutavad ikka. Mäletate seda pesumasinat, millel ma lingi eest ära tõmbasin? Uks tehti lahti paari päeva pärast, aga vahetati üleeile. Ma (veel mitte rotaviiruse rõõme üle elamas, täiesti normaalne) võtsin pesumasinaparandaja vastu, naeratasin talle ja tegin midagi arvutis, saateks "lapsepõlve laulude"-nimeline juutuubi nimekiri. Kui ta lõpetas, proovisin ust sõnadega: "Tuleb lahti! Ja läheb kinni ka!", maksin, tänasin, kuulasin tema komplimenti mu armastuse kohta vana muusika vastu - ning läinud ta oligi. 
Kolmveerand tundi hiljem helises telefon. "Kas te olete veel kodu lähedal?" küsis pesumasinaparandaja seal. "Oh, väga hea, tulge välja, ma unustasin ühe asja!" Läksin natuke imestades õue ja seal ulatas pesumasinaparandaja mulle kimbu lilli, kollased roosid, päevalilled, lillad krüsanteemid - ja ütles, et ma olen nii tore inimene.
Olin üleni hurmatud ja rõõmus. Ilmselt oleksin ikka veel, aga kuna õhtul tuli rotaviirus peale, viis ta kuidagi tähelepanukeskme mujale.

Mis ei tähenda, et lilled aknalaual siiski meeleolu sulnimaks ei teeks. Lihtsalt kui alustada punktist a, on lõpptulemus natuke teine, kui alustades punktist x.

Nüüd lähen magama tagasi - tuleb kuidagi see öö vastu kolmapäeva tasa teha.
Aga A- ha meeldib mulle ikka veel igast asendist umbes =) Aint viimane plaat on jamapoolne.



teisipäev, 19. juuli 2016

it's too bad - but that's me

Oo, kohtusin (neti teel) inimestega, kes üldse ei ole minuga nõus ja arvavad, et olen nõme, ja mul on elevus sees sellest.
Nagu selline ind ja rõõm ja vaimustus. Sest oo, ma olen neile piisavalt olemas, et minu peale ärrituda ja mulle halvasti öelda-mõelda (üks neist oli viisakas, ei läinud isiklike solvangute peale), ma ei ole nendega üldse nõus ning saan üleolevalt mõelda "oh, te tibukesed, üldse ei tea, millest räägite, nii rumalad!"
See vaimustus olukorrast on nii siiras ja elev, et mu kinnitused, kuidas mul on kama ja üldse ei huvita, ei kõla raasugi tõepäraselt, sest olen neile mittemeeldimise peale nii innukas, et see paistab välja.

Kuigi samas mul ON kama. Lingiks kogu lõnga koos nendega, kes täiega lahked ja toredad on (minuga muuhulgas) seal?
Hm. Noh, kui neile lahti ei lähe, kel fb-d pole, on ju ikkagi need, kelle jaoks avaneb - ja ma tegelikult ei tea, kas on üldse neid, kellele ei avane.
Ok, läheb. Palun, siin. 

Kõige naljakam on just see, et mulle tegelikult on see teiste kaitsmine täiesti teema olnud - lihtsalt olen oma spiraalil jälle edasi nihkunud ja enam pole. Üldse. Või noh - loomulikult ma kaitsen teisi ja võitlen nende eest, kui see on see, mida ma teha tahan. Päris tihti ja palju tahan.
Aga kui on midagi, mida ma teha ei taha, näiteks bussis turvavööd sulgeda ja üldse mitte mõnusalt üle kahe istme keras magada, ei kavatse asja ette võtta. Ja nii ongi. Ei taha, ei tee.

Kusjuures jäin isegi mõtlema, et kas ma suudaks edasi elada, kui keegi minu lendava keha pärast sureks või ratastooli jääks - ja leidsin, et vabalt. Kahju oleks küll, aga kammaan: mul on kahju ka neist inimestest, keda näen bussiõnnetuses kuskilt fb-s jagatud pildil ja ise üldse asjasse ei puutu kuidagipidi. Võtaksin vastutust ka, ma ei tea, läheksin matustele või haiglasse, aga sellist "Ah, minu SÜÜ, olen nii halb!" tunnet üldse poleks.
Ma isegi praegu ei näe, et võibolla-juhtuv kuidagi minu SÜÜ oleks - juhtus nii, no juhtus. Jama küll.
Kammaan, ma olen elus. Kelle süü see on?!

Juhtus siis juhtus =) Jama küll, et sedasi seekord?

Ma olen sellest korduvalt ja korduvalt rääkinud ju? Kuidas ma nüüd tunnetan, et ei ole olemas õigeid ja valesid valikuid. Ei ole seda, et teed kõik õigesti, siis saad õnnelikuks, kui pole õnnelik, teed ilmselt valesti.
Õnn on lihtsalt keha tunne. Ja mis sinuga maailmas juhtub, pole kuidagi sinu kontrolli all - sa saad kasvatada keskmist tõenäosust millegi keskimisi inimesi keskmiselt õnnelikukstegeva juhtumiseks, aga see ei aita tõesti kuidagi sinu enda väga konkreetse elu osas.
Me ei ole keskmised, mitte keegi meist, miks me arvame, et kuidagi kasulik on teha mingeid asju, mis "tavaliselt" head on?

Krt, see keskmise leidmise kultus on nii levinud! Hüütakse teaduseks. No ma ei tea =)

Ma arvestasin kuupäevi täiesti valesti. Nagu TÄIESTI. Ühest küljest mängib mu kohutav väsimus ilmselt kaasa, teisest see, et mõtlen hästi palju kõigi tulevate tegemiste peale, ning kahe faktori koosmõju oli, et arvasin eile siiralt, et on esimene august.
Ja kui sain aru, et ehei, alles 18. juuli, mul on NII PALJU TÄISPLANEERIMATA AEGA ees, ma ei suutnud kergendusest isegi ohata - täiesti tumm rõõm oli. Sest nii tore. Ei suuda reageeridagi, nii tore!



pühapäev, 17. juuli 2016

Udune udune udune

Laupäev:

Selle aasta estcon on eriti veider. Üleni arvaksin, et see on sellest, et mina olen veider - aga eelmisel aastal mul sellist tunnet ei olnud. Mis ma siis lihtsalt ei saanud oma veidrusest aru või milles asi?!

Olme on meeletult mõnus. Söök. Magamine. Ilm soe. Tekk samuti. Tasuta wifi, isegi parooli pole tarvis. Järv ujutava temperatuuriga. Wc koridoris. Kõik kuldne.
Lisaks on mu välimus saanud ohtralt kiita (mis on positiivne): juurdevõtmine, kleit, jakk, soeng, ehted, sukad. Ning üks jokkis isane tegi omast arust ilmselt mingit nalja teemal "Sinuga magada pole ma veel jõudnud, aga küll jõuame!" ja nüüd mul kripeldab, et ma talle halvasti ei öelnud, vaid minema kõndisin.
(pühapäeval ütlesin halvasti ka, aga ta vist ei saanud aru.)
Mul ei tule isegi nüüd halvastiütlemine välja, kui ette pole valmistunud. See "A mine persse!" on väga oluline tätoveering, meenutab mulle, et võin ise agressiivne olla, kui miski pinda käib, mitte eemale tõmbuda ja vait olla. Sest mul on kergem, kui ma vastu hakkan, vastu ütlen, vastu teen - siis pärast ei kripelda, kuidas "oleks võinud".
Aga mul ei tule see automaatselt. Automaatsed on mul ainult pidurid, üldse mitte vasturündamismootorid, Olen väga hästi selgeks õppinud selle, et "kannata välja, kannata ära, kord läheb vast paremaks", ning et neid pidureid ja väljakannatamist pole alati vaja, lase lõdvaks, ole, kes oled, näita välja, kui sulle ei meeldi - see võtab teadlikku otsust ja harjutamist. Aga jumalast tark on seda nüüdki kõpuks teha, on ju? =)

Ent kava on siin täpselt selline, et laupäeva õhtuni oli kolm asja, mis mind huvitasid, ning kahe ajal neist olin liiga väsinud, et osaleda. Natukene hõre tundub mu estcon praegu! Ühe neljalõigulise ulmejutu kirjutamine veerandi tunniga pole PÄRIS see, mida ulmekogukonnaga veedetud nädalavahetuselt ootaksin, eriti kui olin liiga väsinud, et üle kolme teiste kirjutet lugudest kuulata, ning läksin magama ära.

Mart Sanderit vaatasin natuke, kuigi ta polnud mus esialgu huvi äratanute hulgas. Tundus päris muhe inimene olevat (et ta mingi püsiv ulmelugeja, -vaataja ja kirjutaja on, teadsite? Mina mitte), aga kui mul kohv otsa sai, läksin topsi pesema ja siis olin juba püsti, ruumist väljas, tundus kuidagi kergem oma tuppa tagasi tõmbuda.
Panin päevukad selga ja läksin hoopis ujuma.
Kui nina vette ei lähe, on see ikka hea! Ujumises on nii palju sellest olemas, mis mulle meeldib: vee puude nahal, loodus, omaetteolek samas inimestest kaugele jäämata, rõõm omaenda füüsilisest võimekusest, suhteline vaikus, keegi ei sega, ei tee ettepanekuid, millelegi muule kui omaenda soovidele pole tarvis reageerida - oo.
Seekord tundsin endas tohutu vaimustust selle kõige suhtes, üldse ei tulnud väsimust peale, ujusin ja ujusin rinnuli ning mõtlesin, et vahepeal selili keerates võiksin tunde järves veeta. Ujusin lähemale ühele tiirule õhku täis kanistri otsas. Algul paistsid nad koos kuidagi luigetaolised, siis ma hakkasin mõtlema, miks see luik kogu aeg ühes asendis on, siis eristasin ära, et oot, seal all on vist mingi valge poi ja selle peal väike lind, igatahes pisem kui luik, ja lõpuks sain aru, et kanister, neid oli veel, mingi kalameeste värk ilmselt, ja seal peal tiir. Ujusin, kuni tiir minema lendas, siis keerasin selili ning mõtlesin ujuda järve keskosas kuni olen paadisilla suhtes, kust teele asusin, sama kaugel teisel pool, kui olin ühel pool.
enne ujumaminekut
Kilpkonn tegi
Sain mingi 40 tõmmet tehtud, kui jäin veetaimedesse kinni.Ma ei ole nende suhtes eriti paaniline, nii et esialgu tõstsin käsi samamoodi kui ennegi, aga need paganama taimed haakusid mu juustesse, mu käte ümber, mu jalgade ümber ja see juukseidpidi tirimine oli ikka nii vastik (mitte valus, aga ebameeldiv), et pöörasin rinnuli vehkisin, summisin, vandusin häälega ja sain viimaks vabasse vette tagasi.
Ja veel kümne tõmbe järel juhtus see uuesti.
Ma ei tea, kui erinevat teed ma ujusin, mingil hetkel otsustasin, et ei viitsi, ujun hoopis kaldale, aga ma jäin veetaimede lõksu näiteks tosinal korrral. Nii tüütu oli, et ronisin redelit pidi sillale täies kergenduses, et viimaks.
Ja siis istusin seal pingil oma viis minutit, sest mis mõttes käib pea nii hullusti ringi?!

Pühapäeval:

Olgu, nüüd on mul estconi tunne =) Kusjuures ühtegi ettekannet veel pole olnud, aga kuulasin hommikusöögilauas, kuidas Manjana ja Raul poliitika teemal (sõbralikult) jaurasid, Raul ei olnud veel magama läinudki, jõi kohvi ning oli purjus ja ma mõtlesin - kurat, mõni mees on ikka vapper. Sellisel moel, mida ta vbla isegi ei tähelda, normaalne ju - aga olla avalik homo ulmeseltskonnas ikka on. Jaa, minu arvamus on ka, et kergem on olla avalikult see, kes oled, kui varjata ja vaikselt olla - aga see vist ei ole üldine?

Isegi avalikult loll olijad saavad mu käest osaliselt andeks vapruse eest olla, kes oled. Ainult kui tundub, et nad ei saa üldse pihtagi, et teisiti võib ka, on "MIKS ta on?!"

... ja nüüd on pühapäevane ettekanne olnud, ma jaksasin poolteist tundi Joss Wheadoni maailmade kohta kuulata, palun preemiat mulle ja ettekandjale!
Tõsi on ka, et rohkem ma ei jaksa mitte midagi teha. Suitsetan ühe sigareti ja lähen magama. Kuradile. Niigi suutlik olen!

Postituse ilmutamisega ootan, kuni mõned pildid ka tulevad, aga valmis on ta täiesti kirjutatud.