neljapäev, 17. oktoober 2019

Tavaline päev

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
Jestas ja isver ja oeh.
Ja kes tegi? Ise tegin.
Ma lihtsalt - kirjutasin lugu ümber. Kustutasin suure osa maha, kirjutasin osa juurde, täitsa kena lugu tuli, aga üsna lühike.
Ja saatsin ta siis otse Loomingusse, sest nad ju tahtsid lühikest lugu.
Aga nüüd ma pole enam üldse kindel, et selle teise jutukogu üldse valmis saaksin ju! Mingi ... mahtu võiks rohkem olla! Kas mul on veel midagi kuskil, mis sinna sobiks ja mille olen ära unustanud? Vist ei ...
Samas Loomingus on ka parimal juhul avaldamisjärjekord aasta.
Peaksin mingi uue loo kirjutama äravõetu asemel oma kujuteldavasse raamatusse, eks? Mitte et selle võõrsile saadetu eest isegi raha rutemini saaksin või midagi.
Palju õnne, väga väga naine, te ikka oskate oma elu keerulisemaks teha!

...

Totoro igatahes ei söö vähem krõbuskeid seepärast, et liha ongi tõhusam toit.
Eile sõi ta kogu päeva jooksul "hommikueine eel" tulnud umbes kahesajagrammise raasu searaguud, lakkus puhtaks kaks võipaberit ja ühe taignakausi. (Minu arust peab igaühel majapidamises roll olema ja tema on meil "lakkumisspetsialist", tänu kellele on mul vähem nõudepesutööd ja pakendiprügi sorteerijad saavad puhtad pakendid. Ainus, kes jääb meil rollita, on kass. Tema ainult sööb, magab ja vahepeal eritab.)
Krõbuskid seisid kausis.
Täna hommikul ei saanud ta isegi seda tükki liha-konti, sest olin karm ja ütlesin, et enne tuleb krõbinad ära süüa.
Krõbuskid seisid kausis.
Koer käitus, nagu ta näljasena ikka käitub - natuke jaburalt, tormakalt, ei kippunud kuulama, mis ma rääkisin, küll aga kippus rihma lõugade vahele haarama ja mu kõrval hüplema. Mitte minu peale (inimese peale hüppamine on keelatud!), vaid mu kõrval.
Õues käia oli päris veider.
Kella kolme paiku, kui olin krõbuskitele kaks korda piima peale valanud ja Totoro oli piima ära lakkunud, koerakrõbinaid puutumata jättes, istusin kausi kõrval maas ja siis ta sõi. Kui iga suutäit pealt vaatasin.
Kuigi ta pidas pause, nii et kaks korda segasin kausis käega, tõstsin piimasemad krõbinad pealepoole.
Sai kausi tühjaks.
Pärast andsin talle preemiaks searaguud ja oh-kui-pöördes koer! Anna veel, see on nii hea, anna veel, anna veel, palun! Niuts?

Õhtueineks ma kogu järelejäänud raguud talle anda ei tahtnud, läksin hoopis uuesti poodi.
Seal aga ei olnud enam ühtegi kondisegu, nii et ostsin hoopis lõhe supikogu.
Kui Totoro väike oli, maitses talle toores kala väga ja kuna ta on pärit forellikasvatusega tegelevast turismitalust, oli roosa kala maitse talle tuttav ja ta sõi isuga. Viimasel ajal ta kalavaimustus lahtus, aga ma polnud umbes neljal kuul enam proovinud ja noh - mul on nüüd kass ju ka kodus ja TEMA armastab lõhet väga.
No tõin siis lõhe supikogu andsin Korpusele pisema tüki, Totorole suurema - ja esmakordselt ajaloos toimus turtsumine ja kähisemine toidu teemadel. Sest Totoro ei puutunudki oma kausis olevat kala, aga läks Korpuse juurde nuuskima. Ma ei tea, kas ta kavatses ära võtta, aga ta ikka peaaegu sööstis ja kuigi ma seisin ees ja tirisin ta eemale kahel korral, kolmandal kass hüppas turri ja küüru oma kala kohal.
Viisin Totoro kaelarihma pidi teise tuppa, tema kauss ja tema lõhe kaasas.
Arvake, kas ta puudutas ka seda kala, mis talle niisama anti, ilma et ta seda kelletki röövima pidanuks?
Jep, ei puudutanud. Nuttis ja haukus teisel pool ust, nagu oleks talle teab mis ülekohut tehtud, aga LÕHET ta ei tahtnudki. Aint kassi kiusata.
Pff.

(Ei, muidugi ei ole ma tema peale pahane, et ta käitus nagu koer. Kammaan =) Aint lõhe mittesöömise pärast olen veits mures - Korpus kõike seda 700+ grammi vist süüa ei jaksa; seni on nii umbes 70 nahka pannud.
Koera jääk jääb ka talle.
Mis ma pean ülejäänust päriselt kalasuppi tegema v? Samas ... mulle õigupoolest maitseb kalasupp väga. Hm. HM!)

teisipäev, 15. oktoober 2019

Väikesed elumuutvad asjad

Emake maa, sain just aru, et oktoober on juba poole peal!
Mina olen omadega ikka septembris. Noh, tunnetuse ja ajaplaneerimise osas. Täna sain aru, et november pole enam hirmus kaugel - mägede taga - ning ainult teoreetiliselt tajutav "tulev aeg", vaid sinna on mõned nädalad ainult.
Krt, aeg ikka lendab nagu kotkas.

Olgu, minu plaan teha raamat on sujuvalt saanud plaaniks teha 2 raamatut, aga umbes aasta lõpuks võiksid ju mõlemad valmis olla?
No vähemalt üks ikka. Suht mureta tegemine lausa, kui ühega piirduda. Aasta lõpuni on kaks ja pool kuud?!
Eee ... ah, jõuab. Jõuab kaks ka.
Iga päev mõlemast natuke ja tuleb ära.
Tänane on tehtud. EI olnud raske - kui ma TEAN, millest kirjutada, ei olegi. Ühel juhul kirjutan ümber juba aastaid tagasi valmis tehtud juttu, mille sisu on hea, aga rütm ja vorm ripatab igalt poolt. Toona kirjutasin selle üsna otse oma mõttemängude, Rongimehega peetud mängusiseste dialoogide ja Hilise Lõikuse mängu pealt üldiselt, ja noh - ega ma ikka vähem kui aasta pärast Rongi ei olnud päriselt ... SEE.
Aga sisu ja tugistruktuur (MILLEST see lugu sündmuste all räägib) on tugevad.
Teisel juhul kirjutan juba läbi elatud elust ja oma vaadetest olemisele. Pole ka just uus ja keeruline teema, mille üle mõtiskleda ning mitte aru ega otsa pihku saada.

K tehtud pilt esitluselt
Nii tore oli mõtiskleda, mis selga panna -
ja see oli tulem
Kuna olen hakanud Totorole andma supikogusid ja searaguud, nii pool kilo või natuke vähem päevas, ei taha ta enam krõbuskeid ega isegi konservi väga mitte. Kauss kvaliteetseid loomapoest pärit eriti häid krõbuskeid täis ja koer niitsub näljast, sest mis mõttes rohkem konte ja liha ei saa?! Ma ju tahan! Anna veel!
Lebab traagilisel ilmel esikus ja niutsub vaikselt. Tema elu on nii raske!
Äkki ta oleks õnnelikum olnud, kui ma üldse poleks selle päris lihaga jamama hakanud? Kui ta üldse ei TEAKSKI, et külmukast tuleb ka konte välja?
Huvitav filosoofiline küsimus.
Samas, mina ka ei teadnud, et saab paremini elada, kui ma eluaeg elanud olin, ja kui AD-d mõjuma hakkasid, olin täiega vaimustuses. Ei olnud küll tunnet, et enne oleks parem olnud - enne oli ainult tuim lootusetus, usk, et elu ongi selline, see pole elu, kui haiget ei tee.
Aga ei tea, kas teadmine, et on ka paremat süüa, kui ... noh, mingi Tasakaalustatud ja Tervislik Toit, kas see teadmine oleks mu elu muutnud.
Sest head toitu olen eluaeg tundnud.

Hm.

Üldiselt ma ikkagi arvan, et kui saab pidada söömisstreiki, kuni nälg hakkab silmanägemist ära võtma ja Totoro ka krõbuskid nahka paneb, ei ole ta päriselt näljane, vaid lihtsalt veidi pirtsakas. Natuke pirtsutada võib, aga rohkem konti selle eest ei saa. Saab ikka sama palju kui enne.
Oh, sõi krõbuskid ära!
Siis saab preemiaks konti.
Täna on searaguu.

Aga üldiselt - väga üldiselt - hakkab mul jälle kurb, et ees ootamas pole ühtegi fancy-riietus-üritust. Elu on 30% vaesem ja kurvem, kui pole põhjust end üles lüüa!
Oleks ometi midagi "mis ma selga panen?" võtmes plaanida ...

laupäev, 12. oktoober 2019

Niutsun, aga tegelt ei ole elu vastik, korteriraha on juba üle 800

Loomingust öeldi mulle:

Rõõmustas, et meiega ühendust võtsite ja pakute oma kaastööd.
Nii pikka juttu energiliselt täita tiheda sündmustevooga on aukartust äratav saavutus. Arvatavasti leiaks selline lugu lugejaid.
Pikkus 112000 täheruumi on aga Loomingu puhul ületamatu takistus. Suudame ühte numbrisse paigutada kõige enam 4--5 proosaautorit, igaühe mahuks 20000-30000 või pisut enam. Lühiromaani mahus kaastööde avaldamiseks lihtsalt puudub võimalus.

Mõnes mõttes tore - neile meeldis!
Teises mõttes mitte-nii-tore.
Ma pean jälle raamatu välja andma ja pärast seda, kui see viimane (niuts, pai talle, niuts) üldse piisavalt kiita pole saanud, on järjekordse jutukogu kirjastus(t)ele pakkumine eneseületus.
Ei, ma saan hakkama, teen ära, aga niuts!
Iga kord pärast raamatut on mul "no vähemalt raha sain, kuidas tal läheb, pole enam minu teha" ja iga krdi kord on mul iga arvustuse, või veel hullem arvustamise puudumise osas "minu armas kukununnu! Mis mõttes nad ei hooligi temast?!?!"
Või siis hoolivad, mina õilmitsen ja tunnen end ühiskondlikult aktsepteerituma inimesena.

Aga jah. Ma ei tee kirjutades grammigi selleks, et meeldida kellelegi teisele peale iseenda ja kui raamat peale ilmumist ei meeldi inimestele, kellele ta ei peagi meeldima (Indrek Rüütel, khm, Reaktoris, khm, mingi iseend tagumikust hammustav mees Sirbist, khm), olen isegi rõõmus - aga kui teiselt poolt poleks Friedat ja eppu ja Sirgeldajat, kes, paraku küll, Ametlikus Meedias trükitud pole ja seega ei levi väga, mul oleks ikka väga: "Mäh?! MisMÕTTES?!" tunne.
Sest tegelt ma arvasin juba 1994, et olen hea kirjutaja - aga et seda sageli  ei nähta, sellest ei saada aru, ma pean end pooleks töötama ja siis keegi märkab alles, on elu näidanud alalõpmata.
Enne lõpukirjandit ütles mu emakeele ja kirjanduse õpetaja mulle kurvalt, et muretseb minu pärast. Et tema teab, et ma sedasi mõtlengi, nagu kirjutan, aga ametlikud hindajad arvavad ilmselt, et originaalitsen. Üritan põnev paista.
Kirjandi sain 7 punkti kümnepallisüsteemis. Klassis valitsenud 9-te ja 10-te hulgas pigem kehv, aga siiski piisavalt hea tulemus, et tol aastal kirjandusse sisse saada.
See kirjandusõpe oli küll mu teine valik ja kuna semiootikasse sain ka sisse ja see oli esimene, oli kirjandusala mu tudengiaja algusena mängust väljas.
Lihtsalt "hea, aga imelik kirjutaja" on minuga väga kaua juba kaasas käinud imaago. Ma ei taha kõigile meeldida, ent samas on pettunud tunne, et need, kellele nagu võiks korda minna, ei teagi, et siuke raamat olemas on.
Ja nüüd veel ühte sama laadi raamatut pakkuda, mis sobiks veel uuele grupile ...
nojah, pakun ikka.
Teeme ära, hullem ikka ei saa kui enne.

Aga NIUTS!!!!!

Tänan tähelepanu eest.

Üldiselt sain jälle tunnistust sellest, kuidas Teised inimesed ei ole nagu mina.
Suurtähega Teised, s.t. on inimesi nagu mina veel, aga mitte eriti palju. Ja see on nii kuramuse veider, et kui mult midagi tahetakse ja see ei ole mu arust otseselt jäle, ma hakkan ise ka tahtma seda teha, sest ma ju tahan, et teised õnnelikud oleksid.
Ja kui siis mina midagi tahan, ei pea tolle tahtmise eiramiseks asi-tegevus-miski Teisele üldse jäle olema. Lihtsalt ei tekita entusiasmi - ja ta ei annaGI.
Mina olen siuke ... "Ma arvan, see teeks talle rõõmu. Teen ära!" ja Teised on: "Ta küsis küll kahekümnendat korda umbes juba, aga no mul ei ole tunnet, et teeks!"

Mis mu elulaad (teha nii, et Teised õnnelikud oleksid) ja kirjutamislaad (teen nii, et endale meeldib) ei lähe päris kokku?
Eks vist nii on, jah. Kirjutamine on see ala, kus omaenda tahtmist teen, sest muu oleks talumatult jäle ja võlts. See on minu "EI TAHA"-koht lihtsalt.
Mul on neid EI TAHA kohti elus mitmeid. Lihtsalt minu EI tulebki siis, kui mõni neist käes on ja nii kuradi raske on õppida elama nii, et EI küll ei ole, aga kaine mõistus ütleb, et tegelt ma ju ei võida enesetundes midagi, aint kaotan seda (midaiganes) tehes. Ja siis mitte teha =( Sest kui mult tahetakse, ma kohe tahan (TAHAN ise) seda teha, et teist (Teist) rõõmustada.
Niuts.

neljapäev, 10. oktoober 2019

Vässssssss-s-s-s s s

Väsimusepäevik.

Samas, kui piirduda ainult sellega, et väsinud, võiks päevikupidamise katki jätta.
Märkida ära päevad aastas, mil pole väsinud (neid mõned on) ja valmis.
Sedasi tegema ma üldsegi hakkamas pole. Mulle meeldib kirjutada!

Eile lõpetasin (no hetkel lõpetasin vähemalt. Muidu ikka vaatan oma raha eest ilmumata, aga kuskil võrgus aastate eest ilmutatud jutte ja näen sadat parandamiskohta, mille üle käin, kui kunagi paberavaldamine jutuks peaks tulema) me Ühisjutu, saatsin Loomingule (ha- ha, nii täpselt ennustasin!), nüüd siis on eneseabi-eluloo-võrgupäeviku-raamat järgmine.
Ma arvan, ei võta eesmärgiks siit poste kasutada - kirjutan, nagu tuleb, aga kui on: "Oot, SELLEST ma olen ju juba kirjutanud?", võin üles otsida ja tarvitada.

Üks asi korraga, aga üks asi peab samas kogu aeg töös olema.
Sinna kõrvale teen Kõiki Muid Igapäevaseid Asju, ja kui vahepeal on mõni tallitöö, lihtsalt suren.

Muudkui õpin enda kohta, ah?

Aga mõte, et kõigega, mis on mäng, tuleb lihtsa loogika pealt kaasa mõni päris, on väga lahe.
Ma juba ammu arvan, et keel eksitab mõtlemist, suunab nii väga oma radadele, et hirmus - aga polnud samas juba aastaid meenutust saanud, et nõnda onnNNNgi ju.
Nüüd jälle sain ja intellektuaalne osa minust rõõmustab.
Kõik on mäng SISALDABKI juba ka ideed kõik on päris ning see intuitiivsel tasandil tundub nii õige, nii õige.
Yosh. Täpselt nii ongi.
MUIDUGI on binaarsed opositsioonid ka tegelikult keelelõks me ajule. Kui miski on "suur", peab miski kasvõi kontekstis, võrdlusalusena, olema "väike", eks? Aga kui miski on "koer", siis EI pea olemas olema "kassi", piisab sellest, et on "mittekoer".
Ent antud juhul tundub see mäng-päris tabav, täpne ja tõene.

Lisaks sain pahandada.
Kirjutasin Liisi Ojamaast fb-s. Täpselt sellest ja nii palju, kui mul isiklikku kogemust ja kokkupuudet ja mõtteid. Pretendeerimata absoluutsele tõele, vaid täpselt ainult sellest, mida mina nägin ja lugesin.
Esmalt tuli seepeale üks teda isiklikult tundnu ja avas "kauaaegse haiguse ja alkoholismi seoste" tausta. See oli kena.
Siis tuli teine ja phmt sõimas mu läbi. Et "jäle on, et Hips nii haledaks tehakse" ja "kui sa kirjutad, on sul ka vastutus".
Ma nüüd olen natsa hämmingus. Aga mitte väga.
Inimesed ... AEH.

Ütleks veel midagi, aga liiga väsinud. Nii et jääb sellega =)