Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.

Hala, kuidas te nagunii ei mõista mind

Hästi mage on kogu aeg halada kuidas pea valutab (või et kohe pärast kelkimist, et mul maohapperünnakuid enam pole, tuli maohapperünnak), aga no NII ON.
Ei, maijõua ikka kolitud. Ikka ei ole mul isegi pilte. Värske panus oli minna Sõbralt Sõbrale poodi ja küsida, mida teha, kui mul on asju üle.
"No me saame võtta ainult paar kilekotti korraga, rekka tuleb alles tuleval nädalal. Mis asju muidu?"
"Noo ... lauamängud, pehmed mänguasjad ja muidugi lasteriided."
"Tooge siia, paar kilekotti korraga."

Peavalu kiuste midagi jälle tehtud. Jee!
Minu arust ongi jee, aga mingi hääleke kuklas pobiseb, et blogilugejatel on ammu kopp ees mu olematutest saavutustest. Oli ju jube kiire uut elupaika leida ja nüüd ikka ei ole kiire või mis?
Ma ei või muud öelda, kui et ma teen oma parima, ok? Paremat kui minu parim lihtsalt ei ole kuskilt võtta. 

Jap, täpselt nii hale olengi..
/kaevub enesehaletsusse "vaene mina, keegi ei mõista, KUI RASKE mul on".

Aga jah. See mõtlemise väsitavuse värk. Mhmh. Jajah.
Ma ei võta nõusid pestes kraanikausiservalt nõudepesuvahendit, vaid ma esmalt vaatan, tuvastan nõudepesuvahendi asukoha, sirutan käe, võtan selle, keeran tagurpidi (enamasti kas taldriku, kruusi, potikaane vms kohal, nuustikule panen vaid harva) ja siis hakkan süsteemikindlalt pesema. 
See käib automaatselt?
Mul on uduselt meeles aeg, kus mulgi käis.
Enam mitte. Aju sai põrutatud täpselt nii palju, et mõtlemisega katab probleemkohad enam-vähem ära. 
Lihtsalt noh - väsinud.

Ja peavalune. Sest mõistagi on keha: "Ma ei jaksa olla kogu aeg kurnatud ja terve! Kui ma olen kogu aeg kurnatud, võta migreenid, maohappe kangus, ärritunud soole sündroom ja igast erinevad hooajaviirused!"

Nutt ja hala, NUTT JA HALA. Isegi peekoni olemasolu maailmas ei tundu elu päriselt elamisväärseks muutvat. Ja kohvi julgen juua ainult mustalt - see maohapperünnak oli suht ... ebameeldiv. 

Lisaks loen "Süü on tähtedel", olen leheküljel 51 ja mõtlen mõrult, et ka vähki põdevatel teismelistel on õnnelik armumine.
Nojah, vbla on see kuidagi tasakaalu loov maailmas - et on küll vähk, aga vähemalt sitaks lahe armumisobjekt, kes viitsib lugeda su lemmikraamatut ning kiidab su välimust jne. Aga siiski. 
Kurat, K. ei ole isegi minu raamatuid läbi lugenud! "Lihtsad valikud" ja "Lagunemine" veel läksid, kuid ülejäänud kaks jäid pooleli. Ei, ma ei ole temasse armunud, aga see võimalus oli üleval. On ikka veel, natuke, kuigi ta ikka ja jälle ilmutab oma neid omadusi, mis ... ei ole nii meeldivad. 
Muuhulgas soovimatus mu välimust kiita, raamatuid lugeda ja tunnistada, et ta on milleski eksinud. 
See viimane ei meeldi talle ÜLDSE. Mis toob kaasa mitmesajameetrised ennastõigustavad selgitused, MIKS ta just nii käitus, kui piisaks: "See ei olnud must ilus. Ma ei mõelnud halvasti, aga kukkus nii välja. Sorry!"-st.

Mis mõttes olen ma 40 ja mitte ükski kaunis (noor)mees pole iial (no nii, et ma teaksin) mu lemmikraamatuid õhina ja vaimustusega läbi lugenud?! Mitte kunagi????
Tõsi, Tütarlaps on õhinal läbi lugenud kõik minu kirjutet raamatud ja meil on mõned ühised suuuuured lemmikud ("Viimane ükssarvik" näiteks).
Aga Poeglaps mitte midagi. Mitta ridagi. Ja ma ei kaeba ka - hea, kui-et ta üldse loeb, kama kaks, mida siis. 
Ning ma olen üsna loobunud ideest, et me lemmikraamatud samad oleksid. Üks tema absoluutseid lemmikuid on "Koeralaps Berta seiklused". Olgu, see mälestus ja vaimustus on umbes 4 aastat vanad, ent siiski. 
Ei, ma olen ka seda raamatut lugenud. Berta oli vist šoti terjer? Mitte midagi muud ei mäleta.

Ta (Poeglaps, mitte Berta) on lugenud ka raamatuid, mis mulle VÄGA meeldivad, ja näiteks kahe kolmandiku peal pooleli jätnud. Mitte et otse halb oleks, aga no ei kisu endasse, eks ole. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" meeldis talle küll peaaegu lõpuni. Aga viimased peatükid olid nii halvad, et jättis ikkagi katki.

Nagu - ei lubanud mul ette ka lugeda. "See loheosa on nii vastik! Mulle meeldis vanaema, aga teda enam pole nagunii!"

Ühele väga nägusale väga noorele mehele laenasin "Püha ja õudse lõhna". Pärast seda pole ta enam ühendust võtnud (ja mu raamat on ikka tema käes!), ohjeldamatust vaimustusejagamisest rääkimata. 

Mulle tundub, et leida seksuaalses mõttes huvitavat inimest, kellega nii ühtekas oleksid, et teile üksteise lemmikraamatud meeldivad, on haruldane peavõit. Kuidas on, oo püsikaaslasega lugejad - kas teie partner armastab teie lemmikraamatuid?

/loeb "Süü on tähtedel" raamatut edasi.

Ma arvan, mu probleem on ka selles, et ma omast arust räägin inimestele, kes "does care, how lost anybody is".
Kas siin tuli ikka  öelda anybody või peaks olema somebody? 
Või siis on kogu mu probleem usus, et armastust saab ja tuleb ära teenida. 

Oma üle vaadatud

Vend käis mul külas.
Tal on ka imearmas koer, kes käis samuti meil külas. Totoro oli üsna jahmunud ja õnnetu. "Kas ta nüüd jääbki siia?" näis olevat ta küsimus ja kuna külaline sõi ära tema toidu, jõi tema vett ja korjas lõua alla tema palli, oli tal päris kõrvaletõrjutud tunne vist.

Kui venna koer, kes selgelt tahtis paika panna, et tema on tähtsam emane (no 8 aastat 2 vastu, küllap ta ongi), otsustas minna Totoro asemel tema turvapaika laua all, juhtus küll nii, et ta ei tundnud veel meie majapidamist piisavalt hästi ja sellal, kui tema mõtles, kuidas minu jalgadest mööda saada, läks Totoro teiselt poolt lauda varjupaika tagasi ja hõivas selle. 
Siis Krapula ei trüginud rohkem ka. 

Vend näeb peaaegu täpselt samasugune välja kui enne, ainult hambaid on vähem. Mida ei ole eriti näha, aga natuke siiski ja eriti on kuulda. 
Ma ei häbenenud, kui aru ei saanud, küsisin muudkui üle, mis ta ütles.
Ka temal on happy end saabunud, noorusarmastus (tollal platooniline armumine) taaskohtudes õitsele löönud ja ta tuli Barcelonast Eestisse, et naisele (ka autist, miks te küsite?) turvaline tuttav ümbrus säilitada. 36-aastasena mõtleb ta sellega seoses umbes 20 aastase pausi järel taas tööle minna. Soome. 

Tema põhiline šokk Eestis on hinnad. "Kõik muu on ilus, toit imehea - must leib merevaiguga, oo, oo - aga hinnatase!!!!" 
Kiitsin sügisilma ning ta oli rahulolevalt nõus - laeval oli Läänemeri näidanud talle halli ja sompus nägu ning ta mõtles, miks ta ometi siia ronib, brr! Aga Tallinna sadamas säras päike, 17 kraadi sooja ja kõik väga hea. 
"Oh! Ma arvan, kuna ma olen ka usinalt koerakakat korjanud juba aastaid, jumal õnnistas mind!"

See viimane on viide loole, mille enne talle jutustasin. 
Kuidas meil Eestis ei ole koerakaka korjamine päriselt inimestele veel tuttav idee - et koeraomanikud on küll kursis, aga inimesed, kel koeri pole, on vahel ikka üllatunud. Mind on paar korda tänatud, aga Poeglaps tuli ükskord õhtul koeraga õuest üsna hämmeldununa. 
"Mingi mutike ütles mulle, kui koera kakat korjasin, et jumal õnnistab mind. Ma ei saa aru ..." ta vangutas pead. "Kujutan ette seda jumalat; kuidas ta istub ja mõtleb: "Ahhaa, see korjas samuti koerakaka üles! Õnnistan tedagi!""

Mina nägin venna sõnul samasugune välja kui kümme aastat tagasigi, me ema samuti, aga lapsed ... nemad on kuidagi ... teistsugused =)

Lisaks loeb ta "kuigi sa proovid olla head" , millega olen väga rahul.
Loetakse! Loetagu! 

Aga see kohtumine, kuigi tema käis mul külas ja ma ei pidanud kuskile ise ronima, võttis kõik mu lusikad. Täna pakkisin taas kasti raamatuid ja viskasin minema esimese virna Tähekesi. Oeh, küll see kolimine on ikka raske!

Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!