laupäev, 25. märts 2017

Tuulejumal

Tegin ka märtsiluuletuse.
Noh, nagu tema.
Korralik luuletus käib armastusest, nagu te teate.

Kui olen väsinud, ei armasta mind keegi.
Kõik on udu ja raskus ja milleks üldse,
kohv jahtub ära, jahtub teegi,
hoian pead käte vahel ja meelevaldse
ajus peituva jääkmõttena tuleb:
kellelgi pole mind vaja.

Aitab ainult uni, mitte miski muu.
Kas kuskil on mõni, kel oleksin truu,
kel vastu naerev, vaidlev, suudlev suu
võiksin olla lühikesegi aja?


Phmt nördisin keegi-ei-armasta-mind-tasemeni Poeglapsepoolse lambist-pahandamise ning siit tulnud kaineksmagamise-soovituse peale. Viimati olin purjus ... mmmm ... no millalgi 3 ja natuke veel aastat tagasi? Isegi estconil 2014 ei olnud, kuigi kolme päeva peale kolm pudelit siidrit jõin ära küll. Lootuses, et see teeb midagi paremaks. Joomine ju tegevat?
Ei teinud.
Tahaks jälle minevikuendale pai teha. Tema jaoks oli kõik, mis rõvedalt valus ei olnud, "ilus elu".
Oh. Oh! ma ütlen.
Kes ta oli? Kas talle pääseks kuidagi ligi?

Tegelt olen juba üsna-täitsa ära unustanud, kui üüratult rõve oli. Kui loen, tuleb ainult meelde. Ei oska enam proovidagi selgitada neile, kes teada tahavad (olen süstemaatiline ju, kui otsus on mitte jätta mehed maha siis: okCupid hetkel - mitte et mul poleks täielist lootusetuse tunnet, sest osad isased seal on rõvedad, osad väliselt väga tugevalt mitteveetlevad ja osad jälle nii lahked, et mul tekib "eieieiei, normaalsed mehed ju ei ole mu vastu kenad").
Mäletan fakte, ent toonane tunne on ununemas.
Mis, noh - on ju hea? Nii palju on nii kaua parem olla olnud, et isegi mu praegused väikesed murelikkushood häirivad? Välja arvatud, et nüüd on vahel ka tunne, et sõrmi võiks taas töötavasse muruniidukisse toppida. Sest no peab proovima!
Ma ei karda ka ju midagi.
Ainus, mis otseselt takistab, on tõsiasi, et töötavat niidukit pole kusagilt võtta.

Täna on säherdune tuul, et mul lendas tolmuimeja filter, mida aknast välja kloppisin, sõrmede vahelt (vasak käsi) minema. No läksin järgi, viies ühtlasi ka riidest tolmukoti tühjaks. Oletasin mõtlikult, et tuul on nii kõva, et võis filtri krt teab kuhu vedada - aga ta oli turvaliselt hekki kinni jäänud.
Viimaks ometi saan aru, et hekkidel on ka mingi muu mõte kui elamu lahutamine teest ja mürast sel.
(Ja mis krdi eesmärk on poole reieni ulatuvatel, väga ärapügatud minihekkidel, pole ma siiamaani aru saanud. Need on nagu kunstküüned - energia ja raha pidevhooldusesse ja siis on sul tulem, millega on ebamugavam elada kui enne oli. Jee.)
Aga tuul ja päike on toredad. Ma ei ole seda kirjutanud, sest oleks liiga jubedalt nabaimetelmise moodi, aga vahel mõtlen endast kui tuulejumalast. (MITTE tulejumalast, Sid!) Mulle meeldib tormi lennutunne, metsikus, millega juukseid rebitakse ja kuidas rõivad seljas laperdavad, kohin kõrvus, mis lülitab tavamüra tagaplaanile.
Tuul on minu oma =) Kui möödunud aasta aprillis Läänemaal Ruuduga fotosid tegemas käisin, oli tegelt plaanis möllavas tuules silma paista - aga nagu kiuste oli vaikne. Nii vaikne, et isegi mere ääres ei puhunud.
Vehkisin siis veidi ise, et juuksed lendama saada.



Polnud nagu päris SEE.
Aga noh, ega tuulejumalalt saagi oodata, et ta ümber ALATI tuul puhuks =) Vahel, tead, on päris-päris vaikne ka.

Seenekasvatamisega mul eriti hästi just ei lähe. Eelmisel korral hakkas miski kasvama, aga paar päeva edenenud, lakkas tööst ja kui olin veel kolm päeva oodanud, et midagi juhtuks ning pritsist niisutanud, kaotasin lootuse ja panin paki külmukasse tagasi.
Nojah.
Veel kolm päeva hiljem oli selge, et külmukas seentele meeldib - nii palju kasvama hakkavate austerservikute pesi polegi veel olnud! Aga kuna valgust seal samas eriti pole, ei tekkinud seenekübaraid, lihtsalt jalad sirgusid pikemaks ja pikemaks. Panin siis ikkagi aknalauale, otsese päikese eest kaitsult, nagu instruktsioonis öeldud, ja asusin pritsima.
Enamik pesasid kuivas ära, ent kaks tükki siiski säilitasid mingi eluvõime. Ühest tuli lõpuks üks seen, teisest kaks. Ülejäänud (arvasite õigesti) kuivasid ära. Lisasin kolm seent tükkidekslõigatuna hakkliharoale ja panin paki külmukasse tagasi ette nähtud 10-päevaseks puhkuseks.
Paar nädalat tagasi nägin Järve Selveris austerservikuid müügil. Kilohind kuus sentidega.
Ütleme, mul on nüüd hobi. Kuigi ma ei tahtnud mitte hobi, vaid seeni!

Ükspäev käisin massaažis (sain jõuludeks kinkekaardi). Kas te oskate öelda, mis aine see on, mis eeterlikus õlis lõhnab nagu hallitus? Bergamot? Lavendel?
Pärast oli mul õhtu otsa kohvikruusil hallituse lõhn. Näomassaaž ka, noh.

Mille/kelle jumalused või prohvetid te muidu salaja olete?

neljapäev, 23. märts 2017

Mina ja mitteminad

Ikka olen selle teiste ja enda tahtmiste, tunnete ja vajaduste nägemise teema peal.

Lihtsalt - mul ei tulnud, siiralt ei tulnud pähegi, et enamik inimesi ei näe kogu aeg teisi. Täpselt nagu mul ei tulnud pähegi, et osad inimesed ei jutusta kogu aeg endale oma lugu saja seistmekümne neljas eri variandis (vähe? no need on need tavalisemad).
Päris ma ei ole imetlenud ja tegelikult ei imetle ikka veel inimesi, kes seisavad oma vajaduste eest ning teevad teadlikult omaenda eluks häid valikuid. Aga mis mu imetluse suuremaks tegi, oli, et arvasin neid samamoodi sumpavat teiste inimeste soovide ja vajaduste kuhjas, ja et nemad suudavad sealt enda omad välja noppida, nagu oleks noil märgutuled küljes, oli mu silmis nii tähtis ja oivaline. Oh, nii lahedad, näevad oma vajadusi!

Ja nüüd siis võtan tasakesi omaks, et aa. Nad üldse polegi iial sedasi hädas olnud kui mina, kes ma ei suuda omaenda vajadusi, tundeid ja tahtmisi tuvastada ning ei pea neid naturaalselt oluliseks. Teen, mida teised must tahavad ja kui ei suuda, ei suuda, ei suuda enam, ei näe muud väljapääsu kui maha surra.
Nad näevad oma tundeid, oma tahtmisi, teiste omi aga peavad teadlikult tuvastama ning sõnastama.
Noh, ja mul on selgelt vastupidi.
Ja mismõttes?! Kuidas siis nii?! Jaa, selle avastuse, et me keegi pole mingid keskmised, mina ka kohe üldse mitte, tegin ammu ära. Jaa, selle samuti, et mulle lihtsalt ei tepsi paljud tavanõuanded ja et neid mulle pakkuda näitab, et inimene minu isikut ei adu, aga möliseda ikka tahaks.

Aga ikkagi on mul hämmastus ja segadus, et mis mõttes nad ei NÄE?! Kui mina olen avalikult imelik, olen seda teadlikult, uhkusega. Aga kõik see, kuidas inimesed postitavad fb-s hingelisi lollusi, väga nürisid mõtteteri, lugusid oma lapse imelisest igapäevasest pudrusöömisest ja sittasid selfisid, kuidas nad loevad teiste postitusi, mis lähevad neile sügavalt korda, ent ei reageeri kuidagi nii, et teine ka sest teada saaks, pilluvad isiklikes jutuajamistes käibefraase, küsivad nagu mingi stambina iga kord, kuidas lastel koolis läheb - see kõik on üks ja seesama asi.
Teiste vaatepunkti mittenägemine.
Oma tegevusega teistes tekitatava reaktsiooni mittetajumine.
Pimedus teiste suhtes.

Ma mõtlesin ja mõtlesin varem, MIKS inimesed nii teevad? Sest kui mina valin olla imelik, on see teadlik valik. Ma päriselt ei arvanud, et inimene, kes nädalaid ja nädalaid postitab iga päev mitu korda avalikult lugemiseks oma väga halbu omaloomingulisi luuletusi, tahabki lihtsalt nõme paista. Ent ma ka ei saanud aru, miks ta siis nii teeb?! Võibolla ta siiralt arvab, et need on head? Aga et KÕIK nad on head?! Mida?!?!
Nüüd näen süsteemi. Aga kuigi näen, ei suuda päriselt uskuda. Lihtsalt liiga imelik.

Samas - nii palju ma siiski suutsin juba ammu selgeks õppida, et kui mul midagi on, ütlen. Sest teised ei saa muidu aru.
Peale enesetapmist olen sunnitud olema omaks võtma, et teised ei saa isegi siis aru, kui ütlen. Ja ütlen. Ja ütlen. Kui taaslugesin "Viimast ükssarvikut", sain aru, et minu nägemine pole minus kinni, vaid nägijates. Aga alles nüüd adun, et kõik, KÕIK võõraste reaktsioonid ongi kinni teistes, mitte minus.
Nad ei näegi mind.
Nad ei näegi muid inimesi kui ennast, nende oma silmade läbi paistev ongi neile tõde ja ainus tõde üldse.
Kuidas nii saama?!

Minul on nii raske oma silmi uskuda, pean eraldi ette võtma ja kontrollima, et ennast usaldada -
ja maailm on täis inimesi, kes näevadki eelkõige omaenda kitsast vaatenurka?
Krt, pole ime, et ma oma "usalda ennast, tee, mida sina tahad"-tõdedega olen paljude jaoks isekas. Sest see, mida mina õppima asusin, on nende normaalsus ja teiste nägemise valu miski, mida parimad neist tasakesi omandavad.
MITTE lakkamatult ümbritsev müra, mille seest oma häält üles leida üritada.

Eriti, ERITI naljakas on muidugi see, et oma teistemõistmisega olin samas täiesti hunnikus ning segaduses, sest ei mõistnud samas kõige baasilisemat asja: et teised ei mõista!
Või noh. Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Tuhat nelisada kuuskümmend kolm pisiasja muutuvad kõik arusaadavaks. Miks inimesed nii teevad. Kus on loogika. Ja ikkagi, IKKAGI ei suuda ma päriselt omaks võtta, et empaatiavõimega on mitte nii, et mul on samapalju kui teistel (miks ma suutsin oma lastele ja neile, kes must ka minu teada hoolisid, nii palju valu teha kui mu enesetapmine oleks toonud, kui õnnestunud oleks? Ei, sul /mul - ise ma nii ei arva, aga mõningate teiste hinnang/ on ikka empaatiavõimega lausa kehvasti ju!), vaid et mul on kõvasti rohkem.

Inimesed ei näe.
Inimesed ei näe.
Kes natuke näeb, on juba väga empaatiline.

Kurat!

Raske on pausi võtta,
hingata sisse ja välja
terve päeva,
teise,
kolmandagi.
Tahaks
kuidagi kasulik olla,
koristada,
kirjutada,
olla ema ja nii.
Raske on pausi võtta.
Isegi kui tean,
et muidu paha.

Täiesti raske on teha
vaid nõnda, et endal hea.

Selle lugudejutustamise juurde tagasi tulles: seepärast mulle tegelt meeldib teadmine, et tapsin ennast (ja jäin elama).
Sest ma ju kogu aeg iga aspekti oma elus võin jutustada sellisena, nagu tahan. Sain juba ammmmmuuuuuuu selgeks, et sedasi saab. Vaatenurga küsimus ainult. Liialdan natuke sellega, keeran teises kohas võimsust vähemaks, ja täiesti teine lugu tuleb.
Ma siis keerasin kõik endas hästi tavaliseks, ei võtnud midagi erilisena, sest noh - ma ei tahtnud ometi jutustada oma elu nagu keegi, kes end tähtsaks peab! Ennast täis on. Kõik on ju tavaline, samades tingimustes teeksid kõik ilmselt samasuguseid valikuid?

Aga vot enesetapmine enam päris tavaline ei olnud. See oli päris asi. Jutusta kuidas tahad, ikka on ere. Et veel ellu ka jäin, on täiesti suudlahtivõttev. Päris asi, mitte jutustamisnüke.
Ikka veel olen selle üle uhke - ma tegin PÄRIS asja, looloomise asemel.
Ja saatus tegi vastu. Et ma ei peaks end defineerima läbi Rongi, et ma peaks ka enda silmis olema rohkem kodukokk, ema, õde ja kirjutaja?
Vabandust, aga Rong on kõige erilisem asi, mida IIAL olen teinud.
Eelistan ennast defineerida läbi selle. Palju te tunnete inimesi, kes on surnud?
Ma ka väga paljusid ei tea, mhmh.

esmaspäev, 20. märts 2017

Kui midagi tahad, tee see ära (ehk statistika)

Kogu aeg jutlustan ise asjade tegemist - ei,see võrgustiku jutt on ka oluline, tee ise, mida sina tahad tehtud saavat, lase teistel teha nende asju, mhmh - aga hetkel olen oma võimest ette võtta vaimustuses. Kordan jälle üle: eesmärgi korral eesmärgipärane tegutsemine on palju tõhusam, kui voodil istumine ja mõtlemine: "Keegi võiks teha."
(Jaa, olen ikka sunnitud tõdema, et tõeline jama on asjadega, mida tahaks, ent üksi ei saa. Nt. laps või sõprus või suhe - aga osasid asju siiski saab ka!)

Näiteks lõi mul korraga pildi ees häguseks tõdemus, et osad inimesed, näiteks mina, mõtlevad kogu aeg lugusid välja, see on nende olemus, ja kas nad vahel panevad oma jutte ka kirja, ebaoluline. Aga osad inimesed jälle ei tee seda. Nagu ÜLDSE. Nagu ÜÜÜÜLLLDDSSEE. Nende peas ja olemuses ei ela lood, see ei ole osa neist.
Noh, seesama Mary Sue'mise küsimus.
Kui loojutustajatel on vaja lihtsalt elust maha tõmmata kõik need 306 lugu, mida nad ei ela, ja leida too, mida elavad (ja need 306 on ainult reaalelu realistlikes tingimustes, kõik muud tingimused toovad kaasa oma lood!), on mitte-jutustajatel täieline jama, kui nad peavad mingi elu või eluplaanid või eluplaanide varuplaanid VÄLJA MÕTLEMA. Nad mitte ei jäta kõrvale lugematut hulka variante, valides välja endale meeldivaimad, vaid alustavadki täiesti tühjalt kohalt.
Mis asjad need elu teevadki? Oi ei, kas ma pean oma vanemate sotsiaalset staatust ka arvestama või?! Oota, mina mõtlesin, et lihtsalt elan, mitte ei defineeri seda? A mine ka persse!

Ja siis veetsin umbes tunni segaduses, et oot, mida inimesed siis ikka päriselt teevad ja kuidas normaalne on (no nagunii mõlemat pidi, aga mis enamikule tavaline, pff) - kui korraga taipasin.
Hei!
Mul on ju käed trükkimiseks ja tutvuskond? No siis võib ju neti teel küsida, kuidas nendel! Teha ebateaduslikku privaatset suvalist statistikat ja saada vähemalt MINGI ülevaade!

Jaa, ma tunnen ebaproportsionaalselt paljusid rollimängijaid ja kirjutajaid. Jaa, ma küsisin ka suht suvaliselt neilt, kelle vastust parajasti tahtsin, ning pealegi loeb hetkel ka see, kes parasjagu netis oli ja üldse vastas.
Kuid mingi statistika tuli ja olen nii rahul. Selle asemel, et nuputada, kuidas lood on, millega on kujutlemine seotud, kas empaatiaga, kas lugemisega, mis värk üldse, ma otsisin reaalseid vastuseid!

Tegin andmeid kogudes ka soolise eristuse, sest esialgu tundus, et sel on mõtet - aga hiljem tulid protsendid siiski sarnased (ja veel hiljem jälle mitte).
(Kes ei ole veel vastanud, sai küsimuse, ent loeb võrgupäevikut ja mõtleb, et näh, hilja - ei ole! Mind ju huvitab võimalikult lai põhi oma uurimistes! Lihtsalt - noh. Nüüd tuleb vbla natuke kallutatum vastus, sest sina vastajana tead, kuidas teised vastasid =P)

Küsimus oli selline: "Ma teen statistikat: kas sa lood oma peas lugusid? Selliseid üsna detailseid, dialoogide ja pingekohtadega?"
Hiljem, mitmete segaduses vastajate järel, tuli sinna otsa veel täpsustus: "Et alguse ja/või lõpuga, pole üldse tähtis."

Ja tulemused seni:

Mehed, jaa või pigem jaa 13
Naised, jaa või pigem jaa 10
Mehed, ei või pigem ei 3
Naised, ei või pigem ei 7


Ma olen Stepirotti armastanud mingi - 10 aastat?
Ehk siis: lugudes elamine on pigem tavaline, nende väliste võõrkehadena tunnetamine pigem ebatavaline.
Kuidas on asi seotud lugemise, kirjutamise ja empaatiaga, on muidugi ikka lahtine, ent põhi, mille pealt mõelda, on nüüd olemas, ja jee =)

A muidu, kui keegi peaks Sephirothi (Stepirotti, nagu me omamehelikult vahel ütleme, Sephi, nagu ta semudele on) kohtama, võib talle minu poolt edasi öelda, et kui vahel on jube halb ja valus, on tegelt hästi.
Kui valu on nii tavaliseks saanud, et miski ei tundu kohutav, kui sa oled lapsest saati elanud nagu tema (ehk siis rõvedat elu), ja kannatus ongi omaks võetud kui normaalsus, on asi väga palju halvem.
Tuvastada, et see või teine on jõle ja seda kanda ebardlikult raske, on küll meeletult valus - aga tervem, oluliselt tervem, kui kõik ära taluda.
Vahel õudusesse mattuda on HEA asi. Näitab, et vaimsed valud on parandatavad kogu su isiksust muutmata. Kui enam miski üle mõistuse jube ei tundu - vat siis on päris jama.
Ent ka see pole lootusetu olukord.
Ma tean. Ta teab.

Oojaa, mõistagi olen ise seda enda pealt õppinud. Et valu on tegelikult hea.
Jaa, muidugi ma kallistan teda kaua ja ütlen kõike ise, kui kokku saame. Ma arvan, et saame peagi, eile nt nägime.
Ja siis ta saab jälle mind hoida ning on nii soe ja elus =)

reede, 17. märts 2017

Äärmiselt kehaline

DISCLAIMER: väga füsioloogilised detailid.

Üks asi, mille tähelepanemine vbla aitab teisi, kes on sarnaselt väärakad, aga mitte end nii tähelepanelikult jälginud.
Oeh, nii. Kas nüüd alustada lugu algusest, kui olin nii umbes 11, või kohe sellest tähelepanekust endast?

Põhimõtteliselt on tähelepanek lihtne: perioodil menstruatsioonist ovulatsioonini ja ovulatsiooni ajal ka ma üldse ei pissi püksi, isegi kui joostes nuuskan või aevastan või ootamatult auku astun. Perioodil ovulatsiooni lõpust menstruatsioonini aga jooksen hügieenisidemega (pesukaitse on selgelt liiga vähe), sest nagunii pissin lihtsalt joostes samuti, rääkimata sellest, kui sel ajal midagi ohtlikku TEEN kah.

Oeh, kõige keerukam kirjas =)
Jaa, ma olen teinud Kegeli harjutusi. Suht pidevalt.
Ei, see probleem ei tekkinud pärast laste sündi. Juba 11-aastasena kehalise tunnis oli see jama, et vahel sai täiesti rahulikult hüppenööriga hüpata, vahel tegin püksi tilga ja siis järgmise ja siis järgmise ja issand, keegi küll ei näinud, aga ikkagi nii nõme ja häbi. Õnneks olin niiskete pükste osas üsna ükskõikne ja hüppenöör kehalises siiski harvaesinev vahend. Hüpata vist tuli minut aega järjest.
Jaa, olen arstile rääkinud. Mulle soovitati Kegeli harjutusi.
Jaa, mul algasidki päevad 11-aastasena.
Ei, ma ei märga end muidu kui joostes-hüpates ka ovulatsioonist menstruatsioonini.

Hirmus kehaline, peaks piinlik olema, miks ma, taevake, üldse avalikult räägin seda ..? Sest aastaid ja aastaid elasin täielises arusaamatuses. Tõdesin ainult: "Vahel teen püksi, vahel mitte, mingit seaduspära pole." Mu keha oli arusaamatu ja reetlik nähtus, mis vahel pani mu täiesti nõmedatesse olukordadesse, vahel mitte ning mingit loogikat ma ei leidnud.
Kuni leidsin.
Nii pooleteist aasta eest või sedasi.
Seda, kuivõrd hormonaalne tsükkel naisi mõjutab, räägitakse ikka veel liiga vähe. Seda kas ignoreeritakse täielikult, kõneledes noortele tüdrukutele ainult sellest, et vahepeal on päevad, kus tilgud verd, või veel hullem, irvitatakse selle üle, et enne menstruatsiooni on osad naised irratsionaalselt riiakad.
Nagu. Hormoonid on OSA MEIST. Nad mõjutavad KÕIKE. Ei ole võimalik hormoone maha lõigata ja jäägina ikkagi terviklikku inimest saada. See pole naiselik eripära, kahtlemata, lihtsalt meie soo peal on suguhormoonide toime rohkem näha.

Noh, ja ma siis natuke misjoneerin. Räägin asju, mida enamasti ei räägita, sest kurat. Mul on keha. See ei ole plastikust. Mõtlen, et vbla on teistel ka. Vbla nendegi arust on see peamiselt mõistuse kandja ja seksikuse määraja, nagu mulle lapse-noorukina näis. Ning keha loomukujundajana tunnetamine täiesti veider idee. Et kehal on omaette jõud? Ähh, lollus.
Vot selle lolluse-idee vastu ma jutlustangi. No ei ole lollus mu kogemuse kohaselt, üldse ei ole!
Keha on ainult kest? Noooo ei.