neljapäev, 30. juuli 2015

Uus elu

Uus mittemeeldimine - ei meeldi jätta kuus kirjutatud võrgupäevikupostituste hulgaks PAARISarvu.

Ikka veel on tendents näha seda, mida arvan tõese olevat. Näiteks käisin eile jooksmas (jooksen juba nii, nagu oleksin keegi sportlik, pool tundi järjest) ning jooksin mööda ühest juuksur-kosmeetiku kabinetist. Sinna ette oli pandud infotahvel nagu vahel kohvikute ette, täiskirjutatud, ning kui sinnapoole jooksin ja täpselt ei näinud, lugesin midagi parüümi ja ampullide kohta.


Umbes sihuke tahvel nagu vasakpoolne

"Oo," mõtlesin joostes. "Parfüümiampullid. Naha all ilmselt. Njah, olen peaaegu aasta elanud väljaspool ringi, kus kosmeetikal on vähemalt mingi tähendus. Kunagi oli aeg, kus pea kõigil mu kursaõdedel olid ripsmepikendused, kuigi enamik nägi nendega välja, nagu oleks neil silmade peal kaks musta päevakoera. Ilmselt on parfüümiampullid mingi järgmine moeröögatus. Et kogu aeg eritab natuke lõhna mitu kuud järjest kuskil."
Jõudsin jooksuga lähemale. Tahvlil oli kirjas

PARIMATELE AINULT
PARIM!

ja edasi väiksemate tähtetega hinnakiri.

Mitte midagi parfüümist ega ampullidest.

Veel parem oli paar tundi hiljem. Läksin mööda kuulutustetahvlist. Seal oli kirjas:
"Muttitest kõrini?
Appi tuleb mutipüüdja!"
Ainult et mina lugesin: "Appi! Tuleb mutipüüdja!"
Selle üle ma naersin pärast veel. Ja veel. Ja veel. Sest noh, mutid kui armsad loomakesed, Pöial-Liisi ja kadakpõõsa juure all eluruum tal sügaval, ning nii naljakas.
Aga see tentents on murettekitav, tegelikult. Millal see möödub, millal ma saan end usaldama hakata? Milllal?!
Kas üldse?

Elu lahterdamine muusikapaladega. Mingil ajal oli see:



Ta oli nt 17 aastat. Meeldib ikka, ilus ikka, kuulan ikka - aga nüüd on selle asemel see:



Sarnane, aga erinev. On nüüd mu elu teemalugu juba mitu aastat.

Ma olen ikka katki, ikka ei taha õieti midagi, ei taha ikka kedagi, aga mingil moel läheb elu edasi ja on nüüd uus.
Uus elu. See ei ole halb asi. On nii teistmoodi, on nii - uus.
Mingil moel ma sain selle vana valmis. Läksin nii kaugele sel rajal, kui pääsesin ja kui enam edasi ei pääsenud, lõpetasin. Kõik, otsas, enam ei ole. Nüüd on uus.
Ja nii ongi.

kolmapäev, 29. juuli 2015

Söö, kui antakse!

Ma selgesti ei ole sotsiopaat ja ei kirjuta sotsiopaatidele, vaid neile, kelle meelest "Maha äng!" on kuidagi vajalik loosung. Et jaa, on olemas ka need inimesed, kellel on kogu aeg hea ja kes peavad, kui juba õppimiseks läheb, endale teadvustama, et teised inimesed on ka inimesed ning nende jaoks võib kõigil tehtavatel tegudel olla teine tähendus kui sinu enda jaoks.
Neist ja nendele ma ei räägi, räägin meile teistele.

Ikkagi käin mööda sama ringi ja mulle tuleb taas kord üllatusena, et ei, ennast õnnelikuna hoides saab maailma õnnelikumaks kohaks.
Täna rääkisin emakodus sellest, kuidas tegelt võib teistelt raha vastu võtta ja selle üle rõõmustada. Et inimesed on karjaloomad ja neid, kes armastavad ja sulle annavad, saabki rõõmsamaks, ise rõõmsam olles - ja kui teised seal emakodus sellega kohe lokkavalt nõus ei olnud, mõtlesingi juba, et eieiei, tegelikult on enda halvasti tundmine teiste pärast vajalik. Lähedane sugulane, kes peab mind üleval, ei olnud täiesti nõus! Tegelikult ma peaksin end tundma halvasti kõigi ees, kes mulle raha annavad! Enda halvasti tundmine, kusjuures ma samas ei pane hinnasilti juurde kõigele, mida mitterahaliselt teen, on ikkagi vajalik!

Aga tegelt-tegelt-tegelt ju ei ole.

Esiteks saab maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum, päris otseselt, ehk seda, kas keegi teine kaotas sulle andmisest rohkem, kui sina said, sa ei saa nii hästi kontrollida kui iseenda reaktsiooni. Ole õnnelik selle üle, mis said! Muuda maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum!
Teiseks võtad sa ju ka teiste andmisrõõmu vähemaks, kui sa oled nende pärast kurb ja süütundeline, selle asemel, et olla rõõmus või rahulik. Või mõlemat. Sest siis on teistel ju ka halb, et sa ei ole rõõmus, vaid kurb. Andmisrõõm on rõõm küll, aga kui sellele ei järgne teisepoolset saamisrõõmu, vaid süütunne, on palju nõmedam.
Kolmandaks - eat the fucking donuts!

Kolmas punkt on esimene ja teine koos, aga kompaktsem.

On igasuguseid salakarisid, kuhu otsa saab end veristada ja viia üldist õnne midagi tegemata alla, lihtsalt ise õnnetum olles. Te ju teate seda lugu targast, kes jättis valitsejale surres kirjad, mida avada, kui tal on kõik hästi ja kui tal on kõik halvasti? "Ka see möödub" oli mõlemas kirjas.
Huvitav on see, et head tunnet saan ma endal küll alla võtta teades, et see pole igavene, kohe ei tasugi end hästi tunda, teades, et suvi möödub, roosid õitsevad ära, mulle võib küll meeldida õues kohvi juua, aga talvel külmaga meeldiks oluliselt vähem, ja talv tuleb kord niikuinii.
Aga seda, et halb möödub, seda pean endale ise meelde tuletama ja meeles hoidma, see ei ole üldse nii iseenestmõistetav. Nagu oleks mu vaikeseisund halb ja siis sinna sisse tuleb vahel rõõmu ja helgust ja roosilõhna, aga sellele ei tasu loota. Isegi praegu, isegi depressiooniravimite täiega töötades, on mul selline suhtumine. Mõistusega tõrjun seda, ent kui ei taipa asja mõistusega võtta, on automaatne halvaeeldamine platsis.

Kurat, ma olen ikka nii katki.
Aga see on hea lugu ja hästi esitatud:


pühapäev, 26. juuli 2015

Kes päästab maailma kui mitte sina?

See on päris huvitav, kuidas lusikad võivad otsa saada ilma, et seda isegi märkaks.
Või noh - tervetel see ongi ilmselt nii, ei märka ja ei märka ning lõpuks võib asi väga koledaks minna selle toel, et ma natuke ju viitsin veel? Eriti kui end kokku võtan? Milline inimene ma tahan olla, kas see, kes teeb asju ära ja päästab maailma, või see, kes kerib end arvuti taha ja sööb šokolaadi interneti juurde?

Mina tahtsin küll maailma päästa. Tegelikult tahaks ikka veel, aga maailm, paraku, tahab kõigilt alati rohkem, ja olen õppinud üsna karmide elamuste kaudu, kuidas ma tõesti ei ole asendamatu.
Eile olin täiega imestunud, kuidas suutsin niiiiii palju teha päeva jooksul ja üldse ei surnud selle kätte ja ohoi, niiiiiiiiiiiiiiii palju!
Kui ma täna ei oleks nii kuramuse väsinud juba hommikul, kui mul ei oleks suutlikkus magada kadunud öösel poole kolme paiku ja ma poleks viimaks sellele unepuudusele alistunud ja seitsmeni üleval olnud, teinud ja söönud munavõid enne uuesti magajäämist, et uni üldse tuleks, võib-olla mõtleksin, et mu tegelik võime asju teha ongi lähemal sellele eilsele paljule ning mind hoidis seni tagasi ainult laiskus.
Võiks ikka teha rohkem!

Nojah, aga olen väga surnud täna ja siis sellist tunnet ei saa tulla. Koorisin kolm muna, sest munavõi oli hea, ja keetsin neid nagunii viis, sest jee ma üldse viistiks alla kolme muna keeta, ning see munakoorimine võttis mu täiega läbi. Nii veedangi oma pühapäevahommikut - joon kohvi ja puhkan munakoorimisele kulunud pingutusest. Kolm kooritud muna ootavad laual taldrikul, sest neid kahvliga peenestada ning soola ja võiga segada tundub õudselt pingutav, selleks tuleb eraldi jõudu koguda.

Mul tuli mõte, ühe sõbra kunagi öeldu toel. (Võib-olla ta ütleski kõike seda ja mõte pole üldse minu oma, ei mäleta ju.) Et kõigist võimalikest maailmadest saangi tunda ainult seda, kus ma elus olen, sest neid maailmu, kus surin, ma ju ei tunneks. Et see praegune on üks neist maailmadest.
Ja samas võib täiesti ollagi, et see maailm ongi ainus, sest kõiksus keerab ennast sellesse jätkuvusse, mis on talle tululikem - nii palju kordi on maailmal olnud hukkumisoht, nii ebatõenäoline oli elu teke, kui palju saab ühel planeedil vedada?! Aga kui ta keerab end selle järgi, mis on talle tululikem, on kõik loogilisem. Siis pidigi vedama.
Ebavedamise juhud on kuskil paralleelreaalsustes, võib-olla olematusse kadunud, võib-olla olemas, aga meile igatahes kättesaamatud. Ja ma ei saa näha maailmu, kus surin.

Tegelikult olin omadega läbi juba kahe muna koorimise järel, aga koorisin ka kolmanda, sest siis on see tehtud, kõik munad kooritud, ning ei oota tegemist. Mingi metafoorne võrdlus mu elule üldiselt? Kisub ikka pingutama oma jaksamise piirialadel, sest muidu tuleb pingutada hiljem ja pingutamise ootus on hullem kui reaalne pingutamine?

Täna lõppeb folk ja pereliikmed tulevad pealinna tagasi. Muidugi ma koristan nende saabumiseks.
Lihtsalt - mitte praegu.

laupäev, 25. juuli 2015

Väga natuke põdemist

Lugesin natuke oma vanu rongijärgseid postitusi. Mittesüsteemselt, lihtsalt mõned tulid viimaste päevade vaatamisi analüüsides ette, ja siis lugesin mõned veel.
See on vist hea uudis, et tajun valestiolemisi ja neid kohti, kus järeldatakse tomateid kapsastest ehk täiesti suvalisi asju suvalistest asjadest, ning vahel on põhjuse ja tulemuse vahel hoopis tükk tühja maad, mille sees ma ilmselt mõtlesin midagi, aga keegi ei tea, mida. Kirjas seda igatahes pole.
Et kui näen, et miski on valesti, ma vähemalt seda konkreetset viga enam ei teeks?
Vist.

Ei saa ka paluda, et juhtige ometi mu tähelepanu puudujääkidele, sest noh - nagunii siis juhib keegi mu arust valesti, ja samas kui minu meelest on õigesti juhitud, teen ikkagi kõigil olemise kehvaks, käitudes ülemäära alandlikult ning muutmisaltilt. Vabalt võib pealegi olla, et midagi on valesti nii põhjalikult kui põhjalikult, et ma olengi haige ja vigane selle koha pealt ning ei saa ka paremaks muutuda kiiresti.

Ühelausega: kannatage välja! Mina pean selle ajuga elama. Paluks enimkannataja aumärki ka!

Mu lähedane sugulane vaatas mind ja arsti juures käinud kassi, kellelt leiti kaks puuki ja põhjendati, et tal on kere pealt mitmes kohas karv puudu seepärast, et seal all on paranevad haavad ja siis ta sügab neid, mitte hirmsa kassihaiguse tõttu. Aga maru kõhn olevat!
"Sa oled ikka täpselt perenaise moodi," ütles lähedane sugulane kassile. "Oli ilus paks perenaine, nüüd on sihuke vare. Oli ilus paks kass ja mis sust alles on? Kõik seepärast, et mõlemad otsustasite kakelda!"
Mina: "Mhmh. Vastassoo pärast oli see kaklemine ka."

Kass näeb endisega võrreldes ikka väga hale välja, kuigi nägu on nunnu. Huvitav, kas minuga on samamoodi?

Muidu on nii, et vaatan üle lugu, mille tähtaeg on esimesel augustil, ja natuke põen, et kas võetakse vastu ja kas on ka peale võimalikku avaldamist mu meelest selleks üldse piisavalt hea ja kas ma ei peaks tema parandamise ja muutmise asemel juba hoopis midagi uut tegema. Aga ainult natuke.

18. september 2014 on ikka populaarne kuupäev muusika osas, mis mulle meeldib =)