kolmapäev, 4. märts 2015

Üks päev

Täna on ühel sünnipäev, keda ma armastasin.
Pole teda näinud kooli lõpust saati, ta kadus pildilt (mis on irooniline, sest ma tema pilte olen siiski näinud, mõned teised on ta endale näoraamatus sõbraks lisanud) ja et ma pole ta kõrval istunud viiendast klassist saati, las olla. Aga mulle on neljas märts kuupäev, mida on raske unustada. Tänane.

Eile jäin viirusesse, mida täna pole kusagilt märgata. Tähendab
* pea käib ringi - mhmh
* kogu aeg väsinud - mhmh
* lugeda ei jaksa - mhmh
* kerge peavalu - mhmh
* arvan, et nii on alati - mhmh

Arvan, et nii on alati =) Nii on ju alati! Vahel parem, vahel halvem, alati on nii. Piirid pole ületatud.

Mingil määral on mu seksuaalsus taastumas ja see on tegelikult tore. Täna ei ole sellest märke, sest ma küll tantsisin hommikumantlis peegli ees alloleva loo järgi, aga see oli selline teadlik esinemine, mitte ei tulnud iseenesest. Side on sellel taastärkamisel märgatud olemisega - mulle on küll suhteliselt naljakas, kui jõuluvanahabemega mees peatab mu kiire kõnni (minu arust see oli kiire!) lausega  :"Ära nüüd auto alla ka jookse!", eriti kui selja tagant tuhiseb mööda rong, aga see on midagi. Koos bussist korjatud: "Ilus naine, palun istu!" ja pikkade pilkudega linnas see on midagi. Ikka veel ei ole naine omast arust, aga see, et teiste meelest kärab küll, see on ka asi. Mis on ka tunda, mitte ainult näha. Võib küll pandavatele isikutele öelda mingeid asju, vbla on neil seda vaja.
Mul on vaja, ka päris vanade meeste tähelepanu on tähelepanu.

Kunagi mul isa ütles, et vanadele meestele tuleks naeratada, sest siis on neil ka tunne, et on mehed. Noh, nüüd korjan tagasi seda väljaantud naeratust. Ja kunagi, kunagi... Vaata, ma siinsamas lubasin avalikult, et kunagi saan terveks. Aga ma lubasin seda teadmata, kui väga ma tegelikult vajan tervenemist ja kui erinev ma endisest olen. Praegu uuesti lubada ei tundu üldse ülearune. Et vbla ma ei ole kunagi enam see, mis olin. Vbla ma ei suuda jutte kirjutada (noh, häid jutte). Vbla ma ei lähe õenduskooli tagasi (kurat, POOL AASTAT! Miks ma ei võinud pool aastat oodata?!). Aga mingil moel ma paranen; kui tasakaalu tagasi ei saa, õpin elama sellega, mis on, kui parem käsi ei olegi enam parem kunagi, hakkan vasakukäeliseks, ja kunagi ma olen jälle terve.
Netis paistan juba olevat ja pearinglus hakkab ka silma ainult libedaga või siis, kui midagi võtta üritan (sest ma pidurdan enne kätt ja vaatan hoolega, kuhu see suundub). Suhteliselt oma nägu olen, ainult meiki ei saa ikka endisel moel teha - käsi ei luba! (Seega pole ka meetodit kortsude peitmiseks.) Lugesin täna pool (halba) krimkat ja pool raamatut on palju. Ka pool halba krimkat. Eriti kui tegelt ei jaksa lugeda.
Võib lubada küll =)


pühapäev, 1. märts 2015

Käimata tee

Eile mul välgatas, kui ema rääkis, kuidas muuhulgas on ka mõned tema suhted kui klaasist pallid, mis purunevad. Ei tea, kas välgatas õigesti, aga sel hetkel tundus küll niimoodi. See oli mingi mõistlik asi, mis tuli, mingi reaalne avastus, mida teha.

Et ma tean, miks ma rongi alla läksin. Jaa, see oli spontaanne otsus, jaa, valin ilusti, kui saan, aga peamine ei olnud kumbki neist. Peamine oli teadmine, et see ei ole minu moodi. See ei ole asi, mida ma üldiselt teeks, isegi kui tahan. See mõte, see avastus oli mulle uudne, kuigi vast tuttav neile mitmele inimesele, kes on avaldanud arvamust, et valin raskema võimaluse, kui selline on.
Kui näen midagi sellise ahvatleva, aga mulle mitteomasena, on see suht kindel viis saada mind midagi tegema. Mitte mugavusvalik, vaid see vastupidine asi - teha, sest see ei ole tuttav, teha, sest nii ei ole harjunud. Teha, sest mitte teha on - nojah. Mugavam.
Ma küll ei käi rada, mida ma ei taha käia, aga käia rada, mida ma kuidagi loomulikult ei valiks, sest mugavus - alati. See, et ma tavaliselt ei tee nii, on argument.

Nojah, aga nüüd on see rada siis käidud- =)

Täna käisin ja valisin.
Olen juba 35 ja aint üks kord andud hääle meesterahvale. See teeb... emake maa, kolmeteistkümned valimised? Neist siis kaksteist korda hääl naiskandidaadile. Viin keskmisi arve rohkem naiste poole, aga 0 meest oleks ka hea ju? Paraku pidin ikka toetama seda, kes valeliku poliitika vastu võitles, sest mu jaoks on kuidagi oluline see, et viitsitaks vähemalt head nägu teha. Kui nägu ka teha ei viitsita, on ikka nii halb juba, et peabki kisendama. No ja siis oli parasjagu ainult üks kisendaja kandideerimas, meessoost. Minul aga asi värskelt meeles ja kandidaadi number siis kirjas ka.
Üldiselt ma mõtlen, et teatud moel on valimine täpselt see, mis ta olema peaks - viis tunda end tähtsa inimesena vähemalt natuke aega mingi hulga aastate jooksul igale lollakale. Ma saan ka hääle anda, kuigi ei mõtle muidu üldse oma tavalisel tasemel. Ja õhtul jälgida, kuidas läks ja elada kaasa. Jee? Jee.

Eile käisin ja vaatasin juba kolmandat korda filmi otsast lõpuni ära ja rõõmustasin sinna juurde nagu lumekuningas. Alguses oli tantsunumber, mis mulle väljatuleku vaeva juba tagasi maksis, ja mu mälestused filmist lõppesid kohal, kus Riff-Raff ja Magenta oma tulnukarüüs välja tulid.



Kui ma noor olin, arvasin, et Riff-Raff ongi selle filmi peamine tõmbenumber.
Seekord vaatasin ja avastasin, et vbla ka mitte, oleneb vaatajast =) Igatahes oli filmi lõpp mu jaoks uus kogemus, üldse polnud meeles.

Aga põhiline sest möödunud õhtust ja tänasest päevast on süüdimatu rõõmutunne, millega ma üldse harjunud pole. Vean süükoormat kogu aeg kaasas, kuigi see ei tee kellegi head, niipalju kui mina tean.
Kuidagi vabam hingamine tekkis üldise aktiivsuse ja tervelt kahe tuttava + äralugematute tundmatute noorte meeste nägemisega eile. See, et loll, see, et pea pööritab, see, et kõiki asju ei tee, mis õhtul plaanitud, ei lugenud enam eriti. Ei loe enam eriti.
Üks ütles kunagi (näiteks detsembris) mulle, kui küsisin midagi teemal "kas kõik kohalviibijad on piisavalt õnnelikud?", et nemad jälle mõtlevad sama minu kohta. On ta piisavalt õnnelik?

Võib-olla on tegu lihtsalt juhusliku puhanguga ja õnnetus luurab taas taga nurga.
Aga võib.olla hakkan seda viimaks päriselt uskuma.

reede, 27. veebruar 2015

Päevatõus

Juba kolmandat neljandat mitmendat päeva ärkan tundega, et nii hea on, magaks veel, lihtsalt seepärast, et nii hea on. Kord sai silmad avatud ja nähtud, et tegu on päikesepaistega, kord uduga, kord-paar ilmaga, mida ma enam ei mäleta. Kusjuures sellevõrra sisemine kell töötab, et korjasin selle välise kella pihku ja vaatasin teda hommikul kord 7.43, siis 7:40, siis 7.42 ja lõpuks (oh häbi - aga samas nüüd mul oli jälle palatinaaber üheks ööks ja ta äratas mind korduvalt) kell 7:36.
Ja ma ei teagi, kas miski on muutunud minus või haiglas, sest magasin seal viimast ööd mõne aja jooksul ning uus koht on täiesti uutmoodi ju.

Uus koht. Uus mina. Väljapääsmatult.
Ma olen sellest juba kirjutanud, kuidas ma ei ole päris sama inimene, aga ikka üllatun selle üle isegi. Kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke, kuidas mu juuksed peas käharduvad, mida nad mu meelest sellisel määral küll ei teinud, kuidas mul on nüüd mingid nähtavad õlavarre-kakspealihased, mida polnud... Kuidas ma ei ole siis sama inimene kui enne üleni? Kuidas elada teistmoodi, kui ma tean tegelikult samu asju kui enne? Ma pean ju olema samasugune, ainult nõrgem?

Ehk siis ma loodan, et paranen vanaks endaks - ja samas sama koht kui enne hirmutab ju ka. Sinna aega, kus läks ootamatult hästi, ei tahaks üldse. Kas saaks vanaks endaks, aga ühegi miinuseta?
Aa. Isegi see küsimus on vale ju, mhmh. Inimene tahan olla? Nii, aga miinusteta? Päriselt? Miinusteta?!
Isegi hobused hakkaks naerma.
Kõike ma ka pean meenutama. misMÕTTES ei ole loomulik teadmine?!

Hommikud on sellest hoolimata ilusad. Täis seda mõnu, mis muudab voodi kohaks, kus olla, isegi kui see on üleni ebaseksuaalne (mulle oli fantaasia orgasmi jaoks tähtis, aga luua mingit lugu, mis oleks loogiline ja tundeline ühtaegu, on teema kuudeks, mitte üheks kiireks näpukaks. Ja pealegi on käed kohmakad) ja Võib-Olla ma ei ärata lapsi kohe kooliks, vaid jätan selle töö oma emale ja boonusisale?
Ei =)
Võib-Olla ma kolin ema juurest tagasi sinna Mittedepressiivse Väikelinna korterisse kunagi poole märtsi peal hoopis, ja siis oleks sellest alustamine, et mugavus ja mõnu VÕIB-OLLA on üle kindlate kohustuste iga päev, päris halb.

esmaspäev, 23. veebruar 2015

Tähtis, tähtsusetu... loeme Gaimani "Ameerika jumalaid" parem jälle

"Tähtis" ja "tähtsusetu" on minu jaoks muutunud. Varem ma neist sedasi ei mõelnudki, iga inimene oli tähtis, kuigi mõned neist natuke nõmedad, ja ma nagunii märkasin rohkem kui enamus, miska kui ma midagi ei märganud, oligi see ilmselt varjul kuidagi. Enamasti märkasin ja sobitasin süsteemi, mõtlemata, kas asi on tähtis või tähtsusetu. Nad lihtsalt olid.

Nüüd on kõik teistmoodi. Mälu töötab teistmoodi: võin kõndida mööda sama tänavat seitsmendat korda ja ainus, mis reedab, et pole esmakordne külastus selles kohas, on mingi imeliku kujuga puu näiteks. Praegu on aedades mingid punaste õietõlvikutega põõsad ja ma mõtlen neid nähes, et olen siin ilmselt varem olnud - aga kuigi harvaesinevad, ei ole need põõsad ainulaadsed ja võib-olla pole ka. Kui vaadata tänava nime, on mõnevõrra kindlam, aga tänavad on ju ka pikad, sama nimega tänaval võib olla punaseid õietõlvikuid mitmes aias ja ma ikka ei tea.

Mul on postitus selle kohta, kuidas funktsionaalsus pole tähtis. Ega polegi. Ja kommentaar mitte-seal-all, kuidas tõeliselt tähtis polegi võib-olla see, mis me teeme omast arust tähtsal moel, vaid hoopis mingi hetk, kus seisame õige näoga ja oleme suvalised kõrvalseisjad, ja ma mõtlen, et ei.
Sest kellele me siis tähtsad oleme, kellelegi kolmandale loo jaoks, mida ta elab? Kellelegi kuuendale? Kellelegi kolmeteistkümnendale? Aga aga aga - miks nemad siis on tähtsamad kui meie? Mis nad tähtsaks teeb? Kas neil on lihtsalt mingi parem narratiiv elus parasjagu? Või nad jutustavad kellestki ja siis on mingi nägu õiges kohas selle jutu parandamiseks? Miks on keegi teine minust tähtsam?

Kunagi, kui mul veel oli mingi tähelepanuvõime (vanasti, noh), vaatasin autosid värvi järgi. Helesinise autoga tulin, ilmselt helesinisega ka lähen, kui on sama juht. Sinna on õige koht pakid viia, sinna on õige koht ootaval ilmel ise positsioneeruda.
Nüüd ma näiteks majade värvi jätan meelde mitme-mitmekordse nägemise järel. Autode kohta ei teagi, eriti kui pole ere värv, mis meelde jääks. Kas nüüd on värv minu jaoks kõrvaline detail, et ei jää meelde? Samas, need detailid, mille järgi nt isadega poisid (üldistan, üldistan) autosid vaatavad ja markideks jagavad, on veel ebaolulisemad kui värv. Kelle pilk see täpsem on autot vaadates, minu "on mingi, vist  must" või isaga poisi "2012  aasta Subaru Legacy, vist must"? Mis on tähtis, mis tähtsusetu? Kes otsutab?

Ma suutsin kirjutada jutu umbes mittemillestki. (Praegu ei suuda, proovitud.) Miska oli jumala raske valida, et mida kirjutada ja millest, pidi ikka olema originaalne idee, vähemalt mingit originaalsust sisaldav idee, ja siis võis käsitööoskuse üldse käiku lasta. Kas mu prototüübid (keda ma tõesti enamasti ei tunne sügavuti) on siis selle abil parema elu elanud? Või ma olen midagi väärt sellepoolest, mitu nimetust ma omaenda raamaturiiulis ära täidan? Või on need prototüübid kuidagi paremas seisus, kes ära trükitud said, võrreldes nendega, kes ei saanud? Kas see vares, kes haigla akna taga puu otsas mõnusas keras istus, ajal, kui ma füsioteraapias joont mööda kõndisin, on nüüd tähtsam. kuna sa loed temast?
Lugesin eile üht oma juttu. Jumalast põnev oli. Tõsi, prototüübid tulid alles lugedes meelde.

Ühemõttena: ei, ei ole nii, et tähtsus on kusagil mujal, sest kus siis on? Ükski koht pole parem kui sa ise! Neil, kel on mingisugunegi jumal, on vähemalt see osa lihtsam, kuna kõik on kuidagi tähenduslikum, aga mida me, ülejäänud, teeme? Loeme raamatuid, sest keegi ju peab ka lugema, kuulame muusikat, sest keegi ju peab ka kuulama (ja pealegi on muusikat teha raskevõitu) (ma juttude kohta sõna ei võta), oleme kenad...
Jaa, kenad inimeste vastu, kes elavad samas maailmas, see aitab vähemalt meid endid, aga võib-olla ka neid, kelle vastu kena ollakse. Sest naeratus ja lahke sõna ON vahel kulda väärt, isegi kui nendega pihta saadakse, mitte välja ei anta.
Lihtsalt ei tasu end ka peale pressida. Naeratus ja lahke sõna ( või kolm sõna) on head, aga kui nendega koos tuleb vajadus ajada mingit tähendusetut juttu, pole nad enam nii universaalselt kenad žestid. Mingid inimesed maandavad ennast kõneldes ja nad ei ole seepärast paremad neist, kes tahaks kuskile peitu minna, kui nende pihta ootamatult kõneldakse. Mõlemad on olemas. Ka eestlaste seas.

Kuram, kas ma pean loengut või? Eelnev on lihtsalt see maa, kuhu ise jõudsin. Edasi ei jõua. Ma usun, et me oleme ise oma tähtsuse mõõdikud, aga kui mõõdik ei näita õigesti, ei näita sinna, kuhu tahaksin, ei tea, mida teha. Tublim olla, väikeste liigutuste võrra?

Jah, aga... aga... aga ma ju olingi? Kuni "ei jaksa" vastu tuli ja sõna "tubli" kaotas tähenduse ja kõik läks nagu läks.
Ma parem lähen ja joon kohvi. Kohv on hea.

See on hea raamat ja Shadow on jätkuvalt rohkem jamas kui keegi meist, internetiga lugejatest ja kirjutajatest.