laupäev, 24. jaanuar 2015

Igapäevaselt

Kohv tundub olevat ainus asi
mis voodist välja veab.
Piimane kruusitäis tänase maitset,
täna on täna on täna
ja
natuke aitab, tunnen end vähem unisena.

Uus kruusitäis.
 
Täna ei olegi nii halb,
kui jätta homsele mõtlemata,
tegelt.
Ära mõtle, kuni vähegi saad!

Katkise kruusiga pudeneb kätele
kildude kaskaad.

***

neljapäev, 22. jaanuar 2015

Aadamal oli seitse poega...

... seitse poega Aadamal.
Ei nad söönud,
ei nad joonud,
ei nad tundnud armastust.
(Ajasid ainult Silmarile taga.)

Kui mul on kõige halvem olla, siis vahel võtan Maedhrose endale selja taha mind embama. Seda on seni juhtunud küll umbes kaks korda, sest ma kujutan praegu asju ette ainult sunniviisil (kes mind ikka sunnib peale iseenda, mhmh), aga mulle on Feanori (täppidega e, kus sa oled?) pojad tähtsad. Kõik 7.

Maedhros, kes oli Thagorodrimil vangina, Fingoni sõber, heitis end leegitsevasse lõhangusse lõpuks.
Maglor, kelle häält ma ei ole ju kunagi kuulnud, aga ikka ei suuda seda unustada.
Celegorm, kes rääkis loomade keeli ja kelle kord-oli, kord-ei suhtest Aredheliga lõpuks asja ei saanud. (Jep, täiega oletan olematuid tegelasi.)
Caranthir, kes kandis endas seda "olen paha" väga nüansirikast rütmi ja kellelt mu kuuldes keegi ei küsinud, kas ta tahab seda.
Curufin, kes oli nagu Feanor ebaõnnestunumas võtmes (vähem kõike) ja kellelt ka mu teada ei küsitud, kas ta tahaks oma elu hoopis elada.
Amrod, keda mängis Balor (kes omakorda on mu meelest tänu sellele ikka veel söögiasi), ja kes oli kas piinatud kuju juba pärast laevade põletamist või sai selleks alles peale surma Sadamates.
Amras, kes kas põles sisse laevade põletamisel (mul on teatud kiiks, et kuna ma elusalt põlemist kardan, see ilmselt on mulle), või käis kogu aeg koos Amrodiga ja oli temaga üks hing.

Ma pidasin neist seitsmest kunagi ettekande. Leidsin selle teksti, kui oli see 10-aasta vanune päevik ka, ja kuigi ma ei lugenud ettekande kirjutatud osa läbi - ei tahtnud, sest taas tulnud kalduvus masenduda oli juba liiga selge - jäi üks asi juba peale vaadates silma.
Et nad andsid küll oma parima, aga selleks, et Feanori pojana Keskmaal õnnelikult elada, pidanuks olema veatult hea, ja seda nad ei suutnud. Mitte keegi neist. Osad, muuseas, ei püüdnudki.
Liiga päris inimeste moodi ilmselt. Veatult hea - kes seda suudab üldse?

Maedhros (jah, on nende seas mu eriline lemmik) igatahes ei suutnud.

Kasiopeale ka Maedhros meeldis =)
Mingis mõttes ma üritasin sedasama. Olla nii hea, et keegi ei saaks kobiseda. Noor, sportlik, lapsed, kirjutab, õdetseb, inimesena söödav, ühiskondlikult söödav, annab ja veel rohkem - ja siis seda kõike veel rohkem, sest millegipärast ei olnud ikkagi vastuvõetav igal pool.
Nagu päris inimene. Keegi meist pole ju kõigile ja kogu aeg vastuvõetavad.
Ning nüüd ma ei saa enam seda kõike, nüüd on raske isegi mõnd punkti korraga täita, ja mingis mõttes ma saan Maedhrosest üleni aru, sest olla hea - seda ju ei suuda pidevalt. Olla õige ja kiidetud ja päris, seda ei suuda pidevalt, aga kui tunne on, et on vaja, muidu ei olegi keegi, siis ongi silma ees kaks valikut.
Maedhros lasi end rebestada isale meeldimise, sõbrale meeldimise ja ise olemise vahel, kusjuures see "ise" jäi selgelt kaotajaks. Alati oli keegi teine, kelle nähtamatule õlale toetuda, ja kui ta viimaks avastas, et neid õlgu ei ole, pole olnud juba ammu, oli tal valida ainult kaks teed.
Kas olla siiski parem, ilma toeta, aga parem - või mitte olla üldse.

Vahemärkus: kuram, mulle ikka meeldivad sulud.

Noh, ja ma ise tunnen samamoodi. Et on küll nutmiseks sobivaid kohti, kui otsida, aga veatult hea ei saa olla nagunii ja miks üldse tahta-proovida-olla, ma NAGUNII ei suuda ju! 
Aga lõhangusse läinud Maedhrosest rohkem hindas katoliiklik J.R.R. Tolkien ilmselt ta nooremat venda, kes lauldes mere kaldale jäi, ja mingi lootus ju on ka, et aasta pärast ma enam ei lõhu kruuse, ei kannata pearingluse all kogu aeg, suudan paremini kui praegu vähemalt.
Ja ma tahtsin ju elada, kui nii kaugele paranesin? Kurat, kasvõi Ukraina jaoks võiks ju terveneda, sest praegu ma olen TÕESTI kasutu.
Kurat.
Kurat.

Jaa, ma tahan tervemaks saada. Proovida saada. Mitte olla Maedhros, vaid Maglor seekord.

teisipäev, 20. jaanuar 2015

Rohkem kui tuhat sõna

Kiiruga võetud Arno poolt enne, kui ta koolituma läks. Ilma ilustusteta, sest ma ei oska neid teha, mitte et ma olekski mingi ilustustetevaba kogu aeg ja põhimõtteliselt.

Sünnipäevapilt, aajee.

Midagi muud tarka pole ja lolli... Krm. Lolli.
Phmt ei tahaks ikka loll ka paista ju. Parem unine või väsinud või midagi sinnakanti.

neljapäev, 15. jaanuar 2015

Teine

Tuli meelde üht feisbuuki postitust tehes.
(Ma kirjutan sinna tunduvalt vähem kui siia, aga sedakorda tõesti.)
Et ma valin alati selle, kes/mis pole ilmselge, vaid teisena tulev. Mis on mõnes mõttes õudne, aga mõnes mõttes loogiline - ei pea ennast esmajärgus märgatavaks ja valib siis alati ka ise teise. Näiteks oli mu noorusajal kombeks fännida njuufaunlandi koera, sest vetelpäästja on lahe ja pealegi on see suur koer, kohe nähtav, kui jalutate, ja uhke tunne.
Mis tähendas, et ma pidin eelistama bernhardiini, kes oli veel suurem ja kellega jalutada poleks ka häbi ots, aga kes ei päästa inimesi mitte veest, vaid lumest. Oot, miks ma üldse eelista(si)n koeri kassidele, kui kaslased on mu meelest alati ahvatlevad olnud?

Oli üks "Kassiraamat", kust Kõik said teada, et tiiger on suurem kui lõvi, raskem kui lõvi ja peab jahti üksinda - millest sai alguse mu seni kustumatu armastus lõvide vastu.
Mulle ei meeldinud mitte Sherlock Holmes, vaid Watson, mitte Romeo, vaid Tybalt, mitte valge, vaid must luik, mitte kreeklased, vaid troojalased. Igal juhul ei meeldinud mulle see esmane kangelane pooltki nii palju, kui tema kaaslane, see, kes oli pooleldi tema taga varjus.
"Kolm musketäri" oli ses mõttes mulle kirjutatud, et d'Artagnan oligi algul jobu, enne kui osutus Kõigile söödavaks, ja kes oli peamine peategelane, püsis alaealisele mulle segane tükk aega. Piisavalt tükk, et sain juba d'Artagnani armastada, enne kui tema peategelase-seisus talle koormavaks osutus.


See oli (ja on?) automaatne tendents, et kangelane pole see lemmik, vaid Teine. Kas kurikael või sõber, aga Teine. Paha sai tähelepanu teisena, kui sõpru polnud, loomulikult, siis oli ta Teine, eks ole.
Mingi osa oli seal kindlasti sellel, kuidas ennast nägin - see, et pole söödav igaühele, sai väga varakult selgeks, ammu enne kooli ning ma kohe ei tahtnudki konkureerida seal, kus konkureerivad Kõik. Mingi osa oli ka sellel, keda-mida arvasin end väärt olevat, aga see probleem, et ma polegi paremat väärt, küll minu oma ei ole. Ma ikka valisin, mida tahtsin, iseasi, mida ma tahtsin just, eks ole. Iseasi veel, et vaata ette, mida soovid (tahtsin rohkem aega elamiseks - tahtsin? sain) ja see, et mulle meeldis Corwinist rohkem Julian ja Taavestist rohkem Koljat, see ikka on see tahtmatu valik. Lihtsalt on nii. Kas nii on sünnist-emaihust saati või hilisemate kogemuste toel tekkinud komme valida sel konkreetsel moel, see ei loegi vast. Lihtsalt ON NII.

Aga see oli huvitav tuvastada, sest iga päev ma ju ei mõtle (mõelnud) oma valikute ja mittevalikute teemal. Mõni tundub mulle hea ja mõni mittehea, mehed, naised, raamatud - on need, mis on Kõigile ja need, mis on Meile Teistele. Minu inimestele, kui soovite, aga miks on mõned inimesed minu inimesed ja teised mitte, ei tea ma ise ka. Hei, muinasjuttudes ma ju elasin kaasa ikka Lumivalgekesele ja Tuhkatriinule, mitte kurjadele võõrasemadele! Täiesti nagu Kõik.
Võib-olla ma olengi Kõik.
Olin. Olen. Olin. Misiganes, raskus, mis kuulub väljaspoole jaanuari.

Aga üks meenutas mulle, et mul on kalduvus valida teisiti kui tundub mõnus. Et tal on ka see kalduvus, ent see on harjutamisega muudetav asi. 2000 aastat edasi on nagunii ju ükspuha.
Võib-olla ma peaksin ka oma kalduvusi muutma, on iva.