reede, 5. veebruar 2016

Uhkus mu hävitab

Kunagi 2014. aasta lõpul oli vestlus, kus mulle öeldi: "Su uhkus su hävitab!"
See oli aeg, millest osa on meelest läinud, aga see lause oli korraga nii tõsi ning samas nii palju reaktsioone tekitav, et jäi minuga.

Mu uhkus mu hävitab.

See oli tõsi vähemalt kolmes võtmes:

1) Kui ma oleksin maas roomanud ning kõigile nähtavalt tükikesteks läinud, kui oleksin nutnud ja kõigele käega visanud, sest miski ei olnud ju tore, oleks inimesed ju ka varem aru saanud, et heihoo, see inimene vajab vist rohkem lohutust praegu! Võibolla isegi ravi!
Aga kuna ma seda ei teinud usus, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja kui ei saa, on ka see minu vastutus, minaminamina, siis - siis läks nagu läks. Kusjuures see oli ja on mul ikka veel sügaval sees, lagunen ikka veel ainult siis, kui pean.
Aga kui mina juba pean, olen nii kaugel teisel pool piire, et enam pole millestki kasu.

2) See, et kõik võetud ülesanded ka ära täitsin ning kui mulle meeldis pakutav, võtsin selle vastu, tõi kaasa selle, et täitsingi ainult ülesandeid. Ega ma midagi tegemata siis jätnud, kui juba lubatud, ja ega ma mingi lollakas olnud, et meeldivast ülesandest ära ütlesin! Aa, et need ülesanded ka, mis ei ole meeldivad, aga tulid näiteks kooli ja lastega kaasa? No loomulikult olid need ka õigeaegseks ärategemiseks, ning seda enam oli põhjust meeldivatele asjadele "jaa!" öelda, sest nõmedustele pidi ju ikka mingi vastukaal ka olema!
Kui ei jõudnud, oli see minu viga, et üldse ülesanne sai võetud, ning vaja niisiis ikkagi õigeks ajaks ära teha või süütundes supelda. Ma suudan ju küll, kui pingutan! Muidugi võin veel pingutada, ega ma mingi hädine ole!

3) Ma ikka ei tahtnud ka, et keegi väljaspool lähiringi mu hädisustest liiga palju teada saab.
Et jaa, muidugi olin ka siin võrgupäevikus aus, aga ka ausust on mitmesugust (kunagi keegi siin kahtlustas mind just täpselt selles, et teen mingit nägu avalikkuse ees, mis faktide poolest võib ju tõene olla, aga tegelikult on kallutatud. Noh, olen seda teinud, kuigi väga õrnal moel. Natuke tugevamat nägu) ning võisin ju katki olla, kuid et keegid A. ja P. olid saanud jälgida, kuidas tahan, tahan, tahan ning siis ikkagi ei saa - oli mulle kohutavalt valus.
Kusjuures ma ei arvanud kunagi, et nad midagi halba teeks mulle oma teadmistega, aga oleksin tahtnud seda verist nahatut keha, kes olin, paruka ning meigiga varjata. Nende ees oleks tulnud hoopis põhjalikum olla kui enamiku inimeste ees ning nii kaugele mu varjamiskihk ei ulatunud.
Aga see, et nad teavad, oli mulle õudne.
See oli nende lahkus, et nad mu verist nahatut keha liivaga ei pildunud, ning ma nii üldse ei tahtnud olla armualune.

Vat ses osas mõtlen küll nüüd teistmoodi, et usaldan inimesi. Ma ei karda, mida nad minust mõelda võivad, et nad teevad mulle halba, et nad mõtlevad must teisiti, kui ma end esitelda tahan, et nad on pahased, kuigi ei ütle seda välja.
Jaa, muidugi on nad minust erinevad inimesed, mõtlevad ja teevad omamoodi oma parimat otsides, aga
mis see minu asi olema peaks?
Usun, et nad teevad oma parima, kui nende parim mulle sobib, on meie suhted või suhtepuudus soojad, kui ei - noh, pahasti küll.

Seda teen ka teistmoodi, et tean, et mu suutmistel on piirid ning neid tasuks arvestada.

Aga laguneda ära, kui ma veel ei pea, tundub nii võlts! Abi küsida, öelda, et mul on halb, avaldada konkreetselt oma soove ja vajadusi on täiesti kombes, aga elukogemus on näidanud, et see ei jõua inimestele kohale.
Pärast on nad üleni üllatunud, et mis mõttes sul nii halb oli.
Ja ma ei tea, mida teha. Laguneda kõigile nähtavalt rutem näib ainsa lahendusena, aga no ma ei lagune ju!

Rohkem on uhkem

Saatsin praktikajuhendajale sõnumi, et homme ei tule, sest olen nii pagana väsinud, et - oh üllatust! - ei saa magada. Lisaks on köha kasvanud ning peavalu algmed ja appi.
Ilmselt mu lusikad on nii otsas, et kuna ma ise sellest aru ei saanud, pidi Organism tegevusse asuma.

Ta on mul on ikka lahe. Saatsin sõnumid (ka ühe sünnipäeva kohta, kuhu homme õhtul ei lähe) laiali ning meel on nüüd nii kerge. Magada muidugi ikka ei saa, ent kohustuste õhku haihtumine on ikka pagana magus tunne.
Peaks Organismi rohkem kuulama juba enne, kui ta vägivalda rakendab. Aga võiks ju veel pingutada ikkagi, ma ju suudan! Jaa, jaa, ma tean, pingutamine ei vii kuhugi, rõngas, millest ma iga päev läbi poen, ei veni ka - aaaaaaaaga võibolla hakkab, kui ikka piisavalt venitada?
Ühelausega, ma tean küll, et keha on tark, aga millegipärast üritan teda ikkagi mõistusega juhtida, ei usalda, ei kuule, kui ta just ei röögi, katsun ignoreerida, kuni saan.
Vat seda võiks tõesti muuta oma elus. Me oleme õppinud, et keha ei tohi kuulata, ta on laisk, sööb liiga palju ning valesid asju, ei taha midagi teha, kui võimalus anda - aga minu keha ei ole ju selline! Organism on täiesti arukas! Ma ei ole mingi keskmine, pagan võtaks!

Ok, tehtud. Edaspidi suhtun Organismi soovitutestesse lugupidavamalt ning panen neid ka siis tähele, kui nad pole puust ja punaseks tehtud ning mulle siis nendega pähe löödud.

Muidugi nõuab see teatud hoolt omaenda reaktsioonide märkamise suhtes, kuid ma olen neid tegelikult ju kogu aeg märganud. Lihtsalt varem pidin kaevama reaktsioonide, tahtmiste ning huvide väga suures pesukorvis, et üles leida, mis siis just nüüd see liikumapanija oli. Nüüd on korv tühi ning seal põhjas üksik sokk, mille mõjukuse mõistmisega on mul teatud raskusi, sest pole ikka üldse harjunud selle tühja korviga.

Mõnes mõttes olen endaga ikka väga rahul.
Ma ei ole ju kunagi olnud mingi peente varjundite ning ettevaatliku minimalismi naine. Olen hinnanud kirge kõigest ülemaks, mu lemmiktsitaatide hulgas on "Kui teha lollusi, teha neid korralikult" Vladimir Neffi trükimasinast, tugevad soojad värvid ja lopsakus on minu teemad ning see, et oli väga-väga hirmus elada, on selle teine pool, et võib olla ka väga-väga ilus.
"Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda üldse teed?" oli mu allkirjaks ühes foorumis, kus aastate eest palju käisin, ning mõtlen siiamaani nii. Et kui ükskõik millisesse hullusesse või hellusesse sukelduda, tuleks seda teha ikka täiega, üleni, kõike mängu pannes. Ja mis siis, et nii pole tark! Nii on väga elus.
Kuigi nojah - sukeldumine võib ka surmaga lõppeda.

Noh, ja nüüd on see väga-väga hirmus möödas jälle mõneks ajaks. Kõik on hea, eriti kui Organismi kuulata ning mitte sundida teda peavalu tegema.
Teatud moel olen üleni järjekindel olnud, teinud täpselt seda, mida endalt ootasin, ja kuigi mu oma osalust teiselt poolt nii hästi välja tulemisel vähemalt teadlikult on olnud üsna vähe, olen endaga silmini - oot, mis on silmadest kõrgemal? - kulmudeni rahul.
Ma ei karda midagi.
See on nii tähtis ja nii tõsi, et ei saa aru, miks mu vastav avaldus ei ole üldist furoori tekitanud =)
Ma ei karda midagi.
Midagi.
Loomulikult ka mitte kedagi niisiis.

Nii on hea elada.

kolmapäev, 3. veebruar 2016

Räägin, sest saan

See õendusjuht, kes mulle praktikat teeb, on kuldne. Ta andis mulle aega sisse elada, ümbrusega harjuda, kannatab ära kõik need tähelepanuväärse aeglusega tehtavad imelihtsad asjad (teen ravimisegu ja tõmban seda süstlasse kaks minutit), aga laseb mul tilgasüsteeme täita ning veresuhkrut mõõta, lihasesse süstida ning käsitsi narkootiliste ravimite raamatusse kirjutada, ning pärast kiidab mind ka veel.
Kuldne.

Muidugi olen nii väsinud, et põrkan vastu uksepiitu, aga mu usk, et võibolla kunagi hakkangi õena taas tööle, kasvab iga korraga.

Aga ma olen väsinud ning inimesed internetis on lollakad ning mul ei ole nii palju jõudu, et nende peale mitte vihastada. (Ehk - ma täna räägin vihast ka pisut.)
Nagu.
Nagu.
Nagu.
Mis mõttes jälle ronivad kivide alt välja need, kes räägivad, kuidas depressiooniravis ikka kasutatakse liiga palju ravimeid ja tegelt oleks ikka teraapiaid vaja, sest inimesed peaks oma probleemidega tegelema, mitte nende eest hea tunde taha pugema?!
EMAKE MAA KÜLL!
Depressioon on HAIGUS. See ei tule sellest, et inimesed on liiga paksud, kallimata, neil pole lapsi või siis just on, nad on töötud või ületöötanud, nad teevad liiga vähe trenni, nad on liiga üksi - depressioon on neurokeemiline HAIGUS, selle põhjused on neurokeemilised.
Mitte elusündmustes kinni.
Jaa, sel haigusel võib olla ajend, aga täpselt nagu külmetamine ei tee haigeks, kui sul puudub igasugune kontakt viiruste või bakteritega (välja arvatud alajahtumine, milleks on vaja aga ikka rämedalt külmetada), ei tee ka ükski neist nimetatud asjaoludest sind depressioonihaigeks, kui sul puudub vastav neurokeemiline soodumus.

Sa võid võtta maha kõik "põhjused" ning sul on ikkagi depressioonihaige. Või siis võid depressiooni välja ravida ning inimene tegeleb kõigi muude probleemidega tunduvalt reipamalt ise edasi, laskmata end nii väga segada tagasilöökidest ning raskustest, tegeleb naeratades.
Ma ei saa salata, et minu meelest on kogu teraapia "teraapia" ning mulle ei toimi - aga on väga palju inimesi, kellele toimib. Neid teraapiatega ravida on väga kombes.
Ent see idee, et paha tunde paremaga asendamine on kuidagi iseenesest halb ning inimesed peaks ikka oma probleemidega päriselt tegelema, on nii loll, et nutt tuleks peale, kui ma nii vihane poleks.
Depressioon on täpselt see, mis ei lase inimestel probleemidega tegeleda - või siis, nagu minu näitel näha, tegeletakse end pooleks, suutmiste ülemise piirini, ning kuna ikka veel hea ei hakka, minnakse täiesti ribadeks.
Nagu MIDA?!

Ei, ei või ikka ravimitega olemist paremaks teha millegipärast. Surnu on ikka parem kui elav, vähemalt on ta ravimiteta surnud nagu peab.

Siit

Kui aus olla, elasin oma viha nüüd välja ning rohkem ei viitsi vihastada. Aga ma mõtlesin ka viha üle sellega seoses ning phmt mul on hästi lihtne teooria:

Kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, on täiesti kombes vihastada.

Jaa, kõik ei mõtle nagu sina, kõik annavad oma parima, neil pole vbla nii palju teadmisi või on rohkem (ka ju võimalik!), kõigil on omad põhjused arvata, nagu arvavad.
Muidugi on võimalik mitte kunagi vihastada, elada oma elu ära malbelt muiates ning aristrokraatide põlgust rakendades, aga

miks
peaks?!

Kes sellest õnnelikumaks saab? Sina ise? Ei, kui sa pead endale meenutama, et neist teistest peaks pigem kahju olema, nad ongi teistsugused, nad on teistsuguste raskuste ees kui sina, sa ei saa sellest õnnelikumaks. Asju targalt võtta on pingutav.
Sa ei vihasta, ent see mittevihastamine võtab rohkem energiat kui vihastamine.
Nemad? Et kui sa vait oled, siis nad ei teagi, et midagi sinu meelest lolli ütlesid ja arvavad, et kõik on nendega nõus?!
Aga mis see sinu asi peaks olema, et nad õnnelikumad on?! Miks nende õnn on olulisem kui su enda oma?

On üks viis, kuidas kõik oleks õnnelikumad - sa ei vihasta, vaid seletad rahulikult ning mõistvalt, miks idee X ei ole pädev.
Aga. Kui sa ei vihasta, kui sul on üsna kama, mida Nad mõtlevad, kust võtta üldse vunki midagi seletada? Energiat, aega, hoolt? Vihaga on vähemalt vunk omast käest.


(Ma ei tea, kelle käest selle loo korjasin, aga hea lugu.)

esmaspäev, 1. veebruar 2016

Teismelised

Mis, jaanuar saigi läbi?! Ma alles hakkasin omaks võtma, et algas!

Mul on praktika. Praktika. Praktika.
Väsinud.
Võiks veel öelda, et olen lõhkemiseni lahe ning et kohv on hea jook.
Igav? Noooh ...

Kui täna rongiga koju sõitsin, istusid minuga ühes pingis kaks teismelist noormeest, nägusad, natuke sarnased (vbla vennad?) ning täpselt selles vanuses, kus ma juba vaatan neid kui noori mehi, aga siiski selgesti veel lapseohtu noori mehi. Ostsid sooduspiletid P.-linna ning kui teine neist oli soodustust tõendava dokumendi välja otsinud, soovis klienditeendindaja: "Head reisi!"
Noormees A: Teile ka!
(klienditeenindaja läheb edasi)
Noormees B: "Teile ka"? (kerge naeruturtsatus) Sa soovisid talle ka head reisi?
Noormees A: Noh, tegelt ... Talle kulub see ära. Muudkui edasi-tagasi, kogu aeg rongi peal ... Päris pagana sitt töö! Ise küll ei tahaks!
Noormees B: (noogutab nõustuvalt)

Edasi rääkisid nad kumbki oma telefonis mängides mängu-ja pärisjutte segamini ning eesti ja inglise keelt ka segamini, nii et mul oli teatud raskusi vestluse jälgimisega. Aga ühe osa korjasin veel üles.

Noormees B: ... ja siis ta ei saanud, ta pidi koos tüdrukuga K.-le (kohanimi) minema.
Noormees A: K.-le? Tüdruk on K.-lt?
Noormees B: (kehitab õlgu)
Noormees A: Ma lihtsalt tunnen pea kõiki K. tüdrukuid ja need on ... (peab pikema mõtluspausi, siis rõhukalt) ... masendavad!

***

Mu Tütarlaps ei ole masendav, ent käitub minuga nagu teismeline. Ei prõmmi, ei põrgi, ei pauguta, aga ka ei klammerdu ega kallista, isegi kui ma vastavat soovi avaldan. Ignoreerib mind. Seda veel teeb, et kui ma ütlen: "Astu üks samm lähemale! Nii, ja nüüd pane mulle käsi ümber!", kuulab käsku.
Mõnes mõttes olen kergendunud, mõnes mõttes siiski ka pettunud. Ei olegi üleni teistmoodi laps, norm püüab mõneks ajaks kinni isegi parimad meie seast.

Mitte et ta ikkagi üleni lahe poleks.