teisipäev, 14. august 2018

Normaalne, heas mõttes

Läksin ujuma (mis, normaalne Eesti suveilm ju?) ja sillakese eel peale raudteed karjuti mind kui "prouat" peatuma.
Teisel pool olid vanaema (no umbes kuuekümnene daam) ja lapselaps (umbes kaheksane poiss)  (sugulussuhe oletatav) jalgratastega ning mõlemad hüsteeria piiril.
"Seal on madu! Rästik!" karjus üks.
"Ei mitte seal, teisel pool! Silla peal!"
"TEISEL pool!"
"Teist vasakul, müüri ääres!"
Mina, kes ma olen hoidunud vasakule ja vaadanud paremale, sest teisel pool tähendab minu jaoks "teisel pool, kui sa oled", näen ka viimaks.
Mina: "Oi kui nunnu! Nii kaunis! Aga see ei ole rästik, see on nastik. Kollased põsed paistavad kaugele!"

Teglikult ei olnud need põsed erekollased nagu pildiraamatus. Rohkem kahvatukollased, peaaegu valged. Ka nastik ise polnud mitte läikivmust, vaid hall. Aga siiski - too niiöelda-vanaema oli hullumas. Pärast, kui mina üle silla ja nastik oma teed vingerdamas, tänas mind korduvalt, et tema arvas, et rästik, poleks teadnud, et nastik, poleks ma ütlenud ...
Kah asi, mille pärast muretseda, tõesti.
Nii rästiku- kui nastikuhammustusega traumapunkti, sest nastiku suust saad peaaegu 100% rõveda infektsiooni muidu, kumbki samas surmav ei ole: mis seal nii väga vahet! Pealegi (miks ma täiesti rahulikult astusin sillale, kui vanaema ja pojapoeg teisel pool meeleheitlikult karjusid) ega ka rästik ei ründa ju inimeset, suu ammuli, nii rästik kui nastik üritavad teelt eest saada ja oma normaalset elu elada kusagil mujal kui inimeste jalgteel.
Nagu ... ja selliseid inimesi PÄRISELT on, kes hulluvad, madu nähes?!

Noooojah ...

Ma arvan, kõige rohkem traumeeriski mind inimeste hullumise nägemine. Mingit põhjust pole, ent on karjumine ja häda.
Kuigi "prouaks" kutsutud olemine oli ka kainestav. Ma ikka elan usus, et näen välja nii umbes 33-34, mitte päris neiu enam, aga mitte ka "proua". Eriti vanaemaealise meelest.  Aga tühjagi.

Siis käisin blogikokkutulekul, kus saime Paulaga hästi jutu peale - nii palju sarnaseid kogemusi ja ma muudkui noogutasin - kuigi ühte oma juttu mahutasin lisaks teemale, mis sinna kuulus, ka lisateema, mida ei olnud tegelikult millekski vaja.
Mina, jutulooja, mhmh =P
Üldiselt olin üritusega hästi rahul, mitte viimases järjekorras sellega, et võtsin arve ja tulin ära enne, kui pilt päris kaldus.

Aga selle rõõmu anulleerisin täna, käies tütrega kulmutehniku juures ja pärast lobisedes pärast paar tundi ILMA HOMMIKUL KOHVI JOOMATA.
Kui kolme paiku pea tuikama hakkas ja ma kähku ühe latte ostsin, oli juba hilja. Täisvärk-peavalu, mille vastu aitasid lõpuks migreenitablett+ibuprofeen+kuum dušš+uni - ja need kõik kokku siiski jeeli-jeeli, selline pehme ja valuõrn tunne on ikka.
Tütar on uue kooliaasta ees üsna arusaadavas õuduses. Ütles, et tal polnud nii hirmus ka esimesse klassi minna. Tal oma sõnul on selgelt tendents tormata kõik uued inimesed läbi - ja see lõppeb sellega, et tal ei teki ühtegi päris sõpra, sest ta jookseb nende juurest, kellega klapib, ka edasi, et KÕIGI JUURDE JÕUDA.
Ent tal on kavas seda kommet kontrolli all hoida ja ma usun, kõik saab hea.

Kodus kirjutasin poja korvpallitreenerile (kes krt korraldab lastele, kordan, LASTELE, kes ei ole profiks hakkamise serva pealgi, 4 kolme-ja-veerandtunni pikkust trenni nädalas???) ja nüüd on ses osas süda rahul, et olen väljendanud: trenn peaks olema tore ja rõõm, mitte ränk ja masendav töö.
Püüdsin peavalu kiuste olla leebe ja kinnitada, et ositi me ikkagi ajame ühist asja - et poiss, minu poeg, teeks võimalikult rohkem trenni.
Neli kolme-ja-veerandi-tunni pikkust treeningut nädalas ei ole ses osas abiks, vaid toovad kaasa "See on nagu kool juba! Ta on täiesti hull!" reaktsiooni.

Muidu kiidan väga heaks ilmade normaliseerumise ja jõevee meeldivalt jahedaks muutumise. Jõe ääres pole ka kedagi teist, nii et rahulikult märgadest ujukatest kuiva pesusse rõivastumine, püüdmata end seejuures end kleidi alla peita, oli väga helge kogemus.
Aint üha kasvav hulk lemmeid vees on kergelt häiriv. Vahepeal on päris veider tunne ujuda ning pärast on rohelisi ebemeid KÕIKJAL. Eriti muidugi juustes, aga õlavartel, jalgadel ja ujukate sees igal pool samuti.

reede, 10. august 2018

Ei ole minu töö maailma muuta

Sel on vahel mulle ikka mõju ka, mida karikate emand kirjutab.
Nii suur hulk tema jutustatavast haakub minu mõtetega nii hästi - ja kui ma siis teen midagi, tunnen midagi, mis ei klapi, üritan üles leida, et mis värk, miks ei klapi?

Elasin eile konflikti - see tähendab väljendasin väga konkreetselt, mida tahan ja küsisin, miks seda mulle ei anta, andke mulle põhjus, tänan väga - aga täna on mul halb.
Miks mul halb on? Sest ei saanud, mida tahtsin? Tegelikult ei - ma läksin konfliktile peale seisukohast "sa ei anna mulle, mida ma tahan, selgita ära, miks" ja sain "aa, sa tahad SEDA? Noh, jah, ma mõtsin midagi muud, vbla kunagi ..."
Elik tegelt kasvas mu mõttes isegi 30% suuremaks ja tugevamaks võimalus, et ikkagi SAAN.
AgA mul on niiiiiiiiiiiiiii halb mentaalselt.
Sest ma tahtsin selgust, alati tahan selgust, kuid sain "vbla kunagi kuidagi midagi ... vbla ka mitte".

Ja mu sees on kahtlus, kas must üldse saadi aru. Varem saadi ju valesti?
Kui ainult iseendast lähtuksin, kannataksin nüüd tuimalt. Aga kuna karikate emand küsiks endalt sellise olukorra puhul, mis värk, tegid oma tahtmist, sul peaks ju hea olema? mõtlesin edasi

Niih. Mind võibolla ei mõistetud. Ja siis on jube.
Ei tea, miks on nii oluline, et mind mõistetaks. See peaks ju olema ükskõik - väljendasin ennast ära, tegin oma tahtmist, minu jaoks võiks ju kõik tasakaalus olla?
Ent mitte. Mispärast? Eile läksin suht otse peale, üritasin lahendada, aru saada ja et minust saadaks aru ja ... ja täna on mul "oota, kas ma oleks sama hästi vait võinud olla või? Kas midagi muutus? Kas ma üldse saan kuidagigi maailmas midagigi muuta?!"

Ilmselt see ongi võti - iha midagi maailmas muuta. Iha, mis jäi rahuldamata. Maailm ei muutunud.
Oh, kuid ma ei pea ju! Maailm saab hakkama, mina ei pea teda paigalt tõstma.
Mina hoolitsen enda eest, eks ju? Et miski ei muutu, kuidas ma ka püüaksin?
Ära püüa, väga väga naine! Ei tasu vaeva.

Nii et kujuteldava karikate emanda kujuteldava endaküsitlemisega leidsin vastuse - ja meelerahu - taas üles.
Me ei muuda maailma meelega, eks ole. Ja üritada seda muuta on ainult enda lõhkumine. Aga vahel kogemata juhtub, et maailm muutub su peale.
Triviaalsus? Krt, ma avastan käibetõdesid ikka ja ikka!

Aga KUI õige see mõte oli, on mind ennastki hämmeldusseviivalt selge. Kuus tundi oli halb, kahtlev, tahtnuks midagi, tähelepanu ja/või hoolimiseväljendusi mitupalju, jõudu ei old, aga midagi teha, maailma jälgi jätta tundus kuidagi hirmus tarviline.
Ja piin.
Sis hakkasin seda postitust kirjutama. 6 lõiku - ja puhhhh! Kõik on kombes ning hea. Meel kerge ja rahulik, natuke laiskust ja palju pohhuismi. Miks mind segama peaks, mida keegi teine teeb või mõtleb? Ei ole minu töö seda muuta!

Ei ole minu töö maailma muuta.
Ja püüda maailma meele järele olla on täpselt sama kasutu. Ei, see ONGI sama asi ju! Tahtmine muuta kedagi muud kui ma ise. Panna need seal arvama midagi, mida nad enne ei arvanud. Maailm.
Ei ole minu töö.

Ma arvan ... tegelt see vist ei huvita kedagi peale mu enda ja ma olen seda juba avastanud. Aga täna jälle, eks? Avastan, panen kirja.
Kuidas mu õudus maailma muutmise võimatuse ees ja mu tunne, et mind ei ole olemas (eriti kui ma toda maailma muuta ei suuda) on üleni seotud sellega, kuidas tajun teisi paremini kui iseennast. Kaotan iseenda ära (varem kadusin nii kergesti, nii kergesti, nüüd püüan end valvata ja endale alles olla - kuid vahel lasen jälle pilgu kõrvale ja krt! Ma ju alles olin siin?!?!), seda kadunud ennast seetõttu ei tunneta, et ta kadunud on - aga pole hullu, tunded on alles, ma ju tunnetan teisi! Ma ju tunnetan - siis need olengi vist mina, eks?
Ennast tuntakse ju?!
Ainult et neid teisi, kuitahes hästi neid ka enda meelest tajun, ma muuta ei suuda.
Ja vahel, üritamisest hoolimata, ei ole ma ka seal maailmas kellelegi märgatav.
Ning lähen katki ja valudesse, sest mul on tunne, et ma ei suuda iseend kontrollida! Ma olen iseendale kontrollimatu, ma ei taju iseennast, ma ei ole päris! Mulle aint tundub, et olen!

Aitab ainult üks asi. Tõmmata piir enda ja maailma vahele. Siin olen mina, seal on muu maailm. Näe, mina! Oi, tere, KUIDAS mind üldse kaotada saab!? Kuidas saab iseend tajuhäireks pidada?
Nojah, aga tegin seda jälle =)
Nüüd, kui enda jälle üles leidsin, on päriselt naljakas ja üldse mitte kurb.

Võibolla selle teiste tajumise tõttu kaotangi end ära kergemini kui enamik ülejäänusid? Et kuna mina tunnetan ümbritsejaid, ei pane üldse tähelegi, et minu tunde-ise on/olen jälle putku pannud ja asub/asun kusagil mujal kui teadvus?
Võibolla seda mõtlengi sõnadega "teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad".
Tundub õige mõte olema. (Pun intended.)

Siiralt arvasin varem, et mõeldes Õigesti ja Õigeid mõtteid, mõjutan ka tundeid soovitud suunda.
Oh, ma olin nii tobe =)
Nüüd ei viitsi isegi naerda inimeste üle, kes arvavad, et teraapia ja rääääääkimine aitavad tundeid soovitud suunas käänata, et tundeid üldse tuleb käänata, mitte tunda ja omaks võtta, et on olemas "negatiivsed" tunded ...

Sellistel hetkedel kui praegu, iseennast väga tundes ja tajudes, mõtlen, kui lihtne oma tundeid kuulates ja oluliseks pidades elada on.  Kui lihtne. KUI lihtne ...
Aga sellist tunnetust ei saa sunniviisil õppida. Ainult vabal tahtel. Kui selline TUNNE on =)

kolmapäev, 8. august 2018

Voodielu

Nägin unes, et pidin tegema vene keele harjutusi mingte absurdselt kirjanduslike väljendite (uduloor tumendas maastiku häguseks?) peale, oodates samas pääsu ämmaemanda vastuvõtule, kes ise oli küll entusiastlik ja üritas mind isegi varem vahele võtta, aga ma olin ikka väga kindel, et pole rase.

Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!

Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!

Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.

Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(

Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.

See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.

Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.

Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.

Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema

pühapäev, 5. august 2018

Kunagi oli fännitüdruk

Eile oli Ritsiku korraldet blogijate kokkutulek eesmärgiga matkata.

Alustuseks rüsasin üleeile oma jala ära. Ma vahel kipun valu vääralt tundma, et jalgadest jooksevad hood läbi, on loomulik - aga seekord olin varbaküünt natu valesti lõiganud, jäi terav nurk ja siis see lõhkus teise varba ära.
Ma ei tundnud ka enne kui õhtul, et jalg on kuidagi ikka veel valus ... oi, verine!

Nii et juba kõhklesin veidi.

Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.

Nii kuradi halb! Kõhuvaluhood ja oksendamine-oksendamine-oksendamine - mul oli hirmus janu, aga kõik joodu (peamiselt väikese soolaga vesi, üritasin midagi mineraalsoolade taastamise teemal) tuli poole tunniga jälle välja.
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.

Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.

Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.

Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.

Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?

Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.

Ainus pilt, mis mul ENDAst sealt Taanist on - see, kes loeb
"Meistrit ja Margaritat" muidugi.
Jep, ma näen 12-13 aastase kohta eakas välja.
Lapsukesed legodega on mu vend (see blond) ja üks Joel.
Põlved on vist Sandra omad.
Muide, ma olin ka veendunud, et mul on väga koledad käed.
Paks ja kole niikuinii.
Ma ei oska seda armastuse määra õieti kirjeldada, mis mul nende vastu oli. Kõik plaadid, mis kassettidel saada, omastasin. Igasuguseid obskuurseid lugusid tean, sest ma kuulasin neilt kõike. Korra raadiost soovilugu tellides (Queen, "You're My Best Friend") sain sealt kiita, et tean, et loo autor oli John Deacon ja ta mängis/mängib bändis bassi. Olen tõeline Queeni-spetsialist. Nagu ... niiiii triviaalne teadmine ju, see oli isegi hitttlugu, dohh, muidugi ma tean!
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.

Isegi a-ha mitte =)