Once more with feeling

Võib-olla seepärast, et vahepeal ikka enam üldse ei suutnud elada ja toimus ainult mingi läbi-häda-eksistents. Aga võib-olla hoopis seepärast, et talv sai otsa, aga kevadet veel polnud, oli mingi hall eimillegiaeg. Või siis seepärast, et eksistentsi talumatusest pääsemiseks ma vahepeal hästi palju lugesin ja üsna palju vaatasin filme ja olin lihtsalt nende sees ära ega näinud, et maailm toimub edasi. Või üldse seepärast, et ma loobusin kirjutamisest ja treenimisest ära ning see tundus nagu loobuksin hingamisest.
Igatahes ei suuda ma praegu kuidagi omaks võtta, et on märts. Olgu põhjused siis millised tahes. Mu teadvuses on jaanuari lõpp ning igasugused asjad, mis peaksid toimuma märtsis-aprillis, asuvad nii üüratumalt kauges tulevikus, et ma ei suuda neid tajuda ega seega ka nende nimel õhkagi teha.
Sest nad on nii kaugel lihtsalt.

Väga aeglaselt ajan tegelikkusetaju kombitsaid jälle välja ning märkan, et näe, päike. Ja adun pimenemiskellaaja põhjal, et me ei käinud lapsukestega tegelt talvises loomaaias, vaid kevadises.
Aga see ei tundu ikkagi reaalne.
Mult oleks nagu poolteist kuud ära varastatud. Üritan meenutada, mida jaanuaris-veebruaris tegin ja mitte midagi peale praktikabaasi laheda ilusa hea (nii ilusa! nii hea! ma täiega tahaks teda oma sõbraks, selliseks, kellega me koos õunasiidri või kohvi taga istume ja asju räägime - aga ma ei taha ta hullumeelset elu veel hullumeelsemaks ajada sellega, et kah aega nõuan) bossnaise ja paari autistliku lapse ei meenu.
Ok, see haukuv õppejõud ka, kelle vastu ma pean mingit naljakat personaalsõda, kus ma ei jonni meelega ja vaenulikult, vaid lihtsalt otsustasin, et enda eest tuleb seista ja kui tropitakse, siis mina kaasa ei mängi. See tähendab, et vahel olen seminaris julge ja aus, mis siis, et nõrgemal positsioonil, ja tunnen end seejuures nagu Poola.
Sest Poola...

i: Poola lihtsalt ei andesta kunagi.
kriimuline: see on nii kaunis, kuidas sa kõneled riigist ja rahvusest nagu inimestest.
kriimuline: seda Poolat, kes kunagi ei andesta, ma suudleks
kriimuline: suva, mis soost ta on
i: Poola on riigina teind asju, mille pärast ma kummardaks.

Mina muidugi andestan küll ega eelda ka mingeid kummardusi ja suudlusi.
Ma ju näen, et see õppejõud pole isegi pahatahtlik, lihtsalt tunnustusnäljas ja vajab armastust. (Vbla on Putiniga samamoodi?) Aga leian seejuures, et on mingi piir, mille juures peab vastu hakkama, mitte ära kannatama, sest vastasel juhul ei hakkagi sa kunagi vastu.
Või vähemalt mitte enne, kui on juba hilja.

Nojah, aga seoses sellega, et mul on ikka veel jaanuar, on täiega üllatav, et mingi nõrk sisemine kevadärkamine ikkagi toimub.
Mõtlen ilusasilmse isase peale mõtlikust minevikust ning miski alakõhus naeratab mahedalt.
Mõtlen sõprade, nende isaste ilusate sõprade peale, ja kõik naeratab.
Peaaegu ükskõik millise mehe (kes pole lähisugulane) peale mõtlemine võtab naeratama, kuigi igaühe jaoks isemoodi.
Mõne jaoks soojemalt. Mõne jaoks vabandavamalt. Mõne jaoks suisa patuselt. Mõne jaoks igatsevalt. Mõne jaoks lohutavalt. Mõne jaoks...

Üldiselt ei ole ma mingi tätoveeringuinimene, aga loosungi "Ma külvan tormi!" võiks ju kuskile naha peale sirgelt, suurelt ning paksus kirjas panna küll.

Kaks eelnevat lõiku ei ole muide omavahel seotud.
Üldse.

Lihtsalt see, et vahepeal ikka üldse ei tahtnud enam. Mingit isast partnerit ellu, isegi natuke ja servapidi mitte.
Liiga raske, nõuab suuri investeeringuid, hinna-kvaliteedi suhe on alati täiesti kapitaalselt paigast ära, ja milleks see kõik? Kui ongi vahel väga vaja kallistada, kallistan nt lapsi.
Ma ei suutnud isegi endamisi mängimisest rõõmu tunda, sest päris mehed tulid pidevalt meelde ja tuju läks otsekohe kapitaalselt ära.
Et noh. On küll ilusaid ja häid inimesi nende seas, isegi mu kõige lemmikumaid inimesi suisa, ent kui hakata kasvõi katsetades mõtlemagi elude või kehade ühendamise peale, vaatavad nad mind (mu vaimusilmas) tõsiselt omaenda ilusate selgete silmapaaridega ja ütlevad asju, mille põhiline iva on "aga".
Ja ma üldse ei mõtle seepeale enam edasi.
See "aga" on äärmiselt ebaerutav sõna.
Nüüd ta õnneks ei morjenda mind enam nii palju. On see kergelt kevadine tunne hoopis.

Kevad mõtetes on seejuures miskit moodi seotud sigarettidega. Niipea, kui tuleb midagi ses võtmes meelde, et "aga" või mingit muud valusat või pindakäivat värki, piisab ettekujutusest, et ronin aknale, süütan suitsu, hingan sügavalt sisse ja lasen maailma endast mööda. Jään ainult ise alles.
Siis ei ole enam oluline, et maailm.
Olen mina ja minu tahtmised, minu rõõm ja kurbus ning need on need, mis loevad. Need on need, millele pühenduda ja mitte lasta end eksitada.

Funktsionaalne riietumine

See algas siis, kui mul oli halb elu ja ei suutnud keskenduda mingitele pisasjadele nagu riided.
Nt ükspäev läksin magama seelikuga. Sest olin enda õhtul ära pesnud, ilma et seelikut olnuks vaja eemaldada, ja siis korraga tundus see luku avamine ja asja üle pea tirimine ületamatult raske ja läksingi magama kõige seelikuga.
Vähe puudus, et järgmisel päeval oleksin sellesama seelikuga jälle kooli läinud, aga üks pisike ketšupiplekk vasaku reie kandis siiski veenis mind, et oleks vaja riideid vahetada.
Aa, aga et kortsus ju?
Kortsud mind ei morjenda. Ma kannan kogu aeg nii, et jumala korralikud riided oleks muidu, ainult et triiksärk on täiesti kortsus.

Või siis oli mul kaks vaba tundi ja ma püüdsin tollal veel jube tubli olla. Täitsin need kaks tundi nii, et lippasin ema juurde, treenisin, käisin pesemas ja läksin siis üritusele edasi.
Ürituse jaoks olid mul hommikul välja valitud ja jalga pandud siuksed natuke lühemad teksad, poole sääreni. Sõber Tumen ükskord annetas. Ja nende alla pidi ju panema põlvikud, eks ole, mitte sokid, paljaste pahkluude ja säärtega meil siiski talvel ei käida. Aga mul ei olnud põlvikuid võtta ja sukkpükse ma jälle ei tahtnud, ja siis panin hoopis sukad.
Laia pitsäärega mustad läbipaistamatud sukad. Sest ma lasin neile ükskord suvel sääsetõrjet peale ja siis tekkisid läbipaistmatu sisse imelikud läbipaistvad laigud ja sukkadena nad enam väga kasutuskõlbulikud ei ole. Miks mitte kasutada põlvikutena.
Nojah, ja mul olid need kaks tundi, mil treenida ja pesta, ja ma võtsin teksad ära, sest need veniks trenni käigus jalgadega igast asju tehes ju välja, ja treenisin end maikas, puuvillastes punase pitsiga aluspükstes ja sukis.
Pitsäärelisis sukis.

Täna panin Morcheeba käima ja võtsin sportlikult puusi nõksutades hommikumantli seljast ja sealt alt ei tulnud üldse välja maika ja spordipüksid, nagu ma oodanuks, vaid tumepunane vooruslik rüüžide ja nööpide ja kõrge kaelusega vanaemaöösärk, sest ma polnud üldse end väga pesustanudki veel, nagu selgus.
Ja siis ma võimlesingi selles öösärgis. Hästi suure palli ja joogamati abiga.

***

Selgub, et Murca on kõiki neid laule, mida ma aeg-ajalt lingin, juba linkinud.
Keskmiselt neli aastat tagasi.

Head ajad vol palju

Mul on vaba aega.
Täiesti absurdne tunne.

Üleeile oli mul eksam, pärast mida tulin koju, lugesin neli tundi Murca blogi (link on ühe suvalise natuke vanema postituse juurde), magasin neli tundi ja lugesin veel kuus tundi Murca blogi, sest mul on vaba aeg ja ma võin. Võin täiesti ebaproduktiivselt tegutseda, võin olla kella kaheni üleval, võin magada millal tahan. Olen maailma kuningas!!!

Eile selgus, et päris nii see ei käi, et magan millal tahan ja passin (isegi unepausiga) kümme tundi arvutis pärast kolmetunnise ööunega ööd.
Ärkasin hommikul peavaluga, mis muutus üsna kiiresti (umbes 10 minutiga) üsna vastikust täiesti rämedalt vastikuks, nii et valust oli süda paha ja kuna ma polnud midagi söönud, öökisin kuivalt vetsupoti kohal, vahepeal haledalt viiksudes "Miks peab nii paha olema?!"
Öökimise vahele tuiasin vabisedes mööda korterit ja koristasin ettevaatlikult kõike, mida nägin, sest ilmselt minu esivanematel oli paha olla enamasti siis, kui mingi laip oli liiga kaua toiduvarude nime all koopas olnud, ja ainus võimalus oma enesetunnet parandada oli see minema tirida ja nühkida lõhnava heinaga maha ka kõik märgid ja jäänused. Kuidagi teisiti ei oska ma selgitada seda, et nii minul, mu emal kui isegi mu vennal (kes on täielik metsinimene ja ma pole teda juba kaks aastat näinud, sest ta istub kuskil Püreneedes või Vahemere ääres või sealkandis vagunelamus ja joob, tätoveerub ja metsistub seal omaette) ilmneb tendents haigena väga põhjalikke koristusi ette võtta.

Õhtuks oli suure koguse ibuprofeeni sissevõtmise ja suure koguse vietnami salvi endale laubale määrimise tagajärjel juba peaaegu hea olla ja selgus, et eksami sain B (tundub õiglane hinne - ma oskasin päris hästi ja täitsa sain paar uudset teadmist isegi õppmise käigus juurde, aga paar vastust  leiutasin suht suvalt kohapeal, meenutades oma laste ilmatukauget imikuiga, sest polnud taibanud lapse arengu konspekti isegi üle vaadata, sest oli vaja riiklikku vaktsineerimiskava, analüüside normväärtusi ja rahvusvahelisi lühendeid tuupida) ja järelikult ei pea uuesti sooritama.
Selle meeldiva emotsiooni pealt läksin magama, nägin unes hästi palju seksi ja siis ärkasin täna nii hea tundega, et selles kasvõi püherda.
Selle asemel koristasin VEEL, tegin kaneelisaiu ja omletti ja teed ning mängisin oma poja ja tema semuga lauamängu. Ja siis oli veel tulumaksutagastus ka tulnud, nii et käisin poes ja ostsin selle söögist, kempsupaberist ja pesupulbrist peaaegu tühjaks ning natuke jäi veel ülegi selleks, et kõik meie pere kolm peent taamimantlit keemilisse puhastusse ja pisiparandusse viia niipea, kui me neid seljas ei kanna enam kogu aeg. 

Ja ma ikka veel ei pea midagi.
Terve vaba nädalavahetus koos (minu tasemel) korras korteriga.
Keegi külla ei taha tulla? Täiega võõrustaks!

Mida ma kirjutan, kui tegelt on väga pakiline eksamiks õppida

Eelmise nädala kolmapäeval avastasin, et olen halliks läinud.
Mitte nüüd üleni. Aga peegli ees juukseid sasides ja mingit tavalist-ebatavalist edevusrituaali läbi viies avastasin, et meelekohad oleks nagu natuke helendustriibulised.
Mõned juuksekarvad sädelevad nagu Puude valgus Valinoris või midagi sinnakanti.
Kontrollisin kuus korda üle, et ega mul hallutsinatsioone ole, ja lasin Tütarlapsel ka vaadata.
Ta tunnistas mu avastuse tõeseks. Hallid juuksed - ja mitte paar, vaid mitu. Üle kümne.
Et olen viimased peaaegu 4 aastat juukseid regulaarselt paar tooni tumedamaks tooninud, ei saa õigupoolest kindel olla, et millal see värk minuga täpselt juhtus, aga üldiselt loen seda hallinemist raske elu märgiks, mitte vanaduseks.
Meie pere naised ei lähe üldiselt varakult halliks (ega sure ka varakult ära - püüan mitte olla erand, kes kinnitab reeglit).

Nüüd: üldiselt suudan ma nüüdseks suht kõik oma tavalised välimusehädad edevuseks ümber konverteerida - nii laia-kumera tagaosa kui nats lamedad rinnad, nii mingid rasedusest jäänud jooned kõhul kui sünnimärgid, nii kahvatuse kui päevituse, nii kortsud kui ebasümmeetrilise ise lõigatud soengu. Vinne ma ei suuda spetsiaalilusaks mõelda, aga ega end neist segada ka ei lase. Tegelt on mul juba noorest saati lausa selline mõttemäng, et milliseid ägedaid edevaid maske ma ostaks ja kuidas kasutaks, kui mu nägu ära lömastataks või põleks, või kuidas edvistada kaotatud jäsemete või sõrmedega või mõne meele töö lakkamisega (nt ei kuule enam ühel hetkel).
Nii et hallid juuksed iseenesest ei ole mingi probleem, neid ägedaks mõelda on tühiasi. Hei, mulle esteetiliselt lausa meeldib lühike hallisegune juus - selline karm ja kaunis kergelt lesbiline mulje. Halli võiks juba nii palju tegelt olla, et välja ka paistaks. Annaks tõsiseltvõetavust juurde.
Ja kui närvidele hakkab käima, siis on ometigi olemas juuksevärvid. 
Ent ikkagi kaasnes hallinemisavastusega midagi paanikataolist. Emake maa, see juhtub minuga kaaaa! Ma ei olegi haavamatu võitmatu igavesti noor (ja kohmakavõitu) amatsoon! Ma olen... nagu kõik.

Mõnedki edevad naisblogijad, kes on  juba teinud oma "Pagan, juuksed on hallid!"-postituse, on saanud (piinlik tunnistada) minu kergelt üleoleva muige osaliseks stiilis "oh te vaesekesed, kehvad hallinemisgeenid vist?"
Ja nüüd on mu endaga täpselt samamoodi.

Hallid.

Juuksed.

Ja ehmunud "mis minuga toimub?!" sinna juurde.

Kas ma äkki peaks kiiresti kolmanda lapse hakkama panema? Kas kõik, kes seda postitust loevad, muigavad samuti üleolev-haletsevalt "ennäe vanadust, tädike..." ja mõtlevad, et äkki ei oleks vaja nii ilmselgeid kehalisi lagunemismärke üldse avalikku võrgupäevikusse üles panna, midagi võiks ikka privaatseks ka jääda? Naine, ole vait, meil on häbi lugedagi! Sul võiks olla häbi kirjutada ometi! Kas ma karmi kauni lesbi imagot kultiveerides saadan signaale, et ma mehi ei musita enam, kohe täiesti põhimõtteliselt mitte? Kas seelik kui selline näebki nüüd imelik välja mu seljas või oli asi ainult selles seelikus, mille ma nädalavaheks valisin (sest ma ostsin ta suvel ja polnud kordagi kandnud ja vahel peaks riided ikka õue jalutama ka viima)?
Kas..?

Õnneks läks ehmatus siiski üsna ruttu üle. Kaasa aitas see, et kaotasin vahepeal oma uued hallid juuksed ära - s.t. otsisin neid igast valgustes ja igast peeglite ees, aga mida polnud, seda polnud. Alles täna, uuesti sama peegli ees otsides, ilmusid jälle välja.
Ma siis kindluse mõttes sikutasin ühe peast ära ning vaatasin teda näpu vahel hoides, et olla kindel - jah, on küll hall, ei ole valguse viga.
Oli küll hall. Umbes 3 cm halli karva, pehmemat ja siidisemat kui mu teised juuksed.

Pärast vaatlust ei osanud ma selle imeasjaga midagi muud teha, kui sõin ära.
Vbla tuleb neid nüüd juurde, sest sa oled see, mida sa sööd ju.