pühapäev, 24. märts 2019

Päike paistab ja pühapäev

Mu viimase aja lemmiklaulude seas on kaks (lemmiklaule ongi umbes kaks) jõeteemalist.



ja



Kui nii võtta, siis on nad muidu ka sarnased. Laulud siis.
Minu sellekevadine maitse? Aga vanemate lemmikute kõla on hoopis teistsugune ning ma ei armasta neid nüüd vähem kui varem ju!

Phmt olen haige ja kõik on väändes ja jube ja raamat ei ilmu enne aprilli (võib ka maisse lükkuda), sest Varrakul on kujundajatepõud, aga mul on ikkagi hea olla.
Päike paistab. Totoro vedeleb päikeselaigus, laste hääled kostavad toast kööki ...
AD-d. Nii toredad asjad.
Minu arust nad teevad isegi ilusamaks - sest ilu on hoiak ja eneses kindel hoiak tuleb nendega küll, ooojaa.

Kuigi kui ma vaatan oma vanu (nt aastast 2016) pilte, tunnistan endale ka ausalt, et ilu TÕESTI ei tee kuidagi õnnelikumaks. (Siis olid mul AD-d peal ja 9 kilo umbes praegusest kergem. See krdi hormoonravi ikka mõnevõrra tõstis kehakaalu, osa läks jälle alla ka, aga osa ei läinud.)
Emake maa, kui kaunis ma olin ... Ja kas ma tundsin selle võrra rohkem rõõmu v? Kas oli kuidagi parem maailmas olemas olla?
Ma ostsin M suuruses kleite.
Kogu suurem õnn praegusega võrreldes.

Hetkel on iluga, nagu on - aga see ülemine pilt annab toreda kahevärvilisuse edasi.

No okei, alumine pilt tuleb kudzuga ja sealt on ka rohkem näha, kuidas AD-d ilusaks teevad =)

Muidu on nii, et mul on tütar külas. Elutuba on voodeid ÄÄRENI täis, sest uue põranda sehkendamine poja tuppa võtab aega, aga see külalistekušett, mis muidu külje peal püsti oli, et vähem ruumi kahmaks, on tütre tudumise jaoks ka pikali pandud.
Tütarlaps tuli siia, sest emmeigatsus vallutas ta täielikult, ja ma lugesin eile öösel Kreeka müüte oma kahele lapsele unejutuks, sest tal oli ka nostalgia unejuttude järgi ning mul samas" mis mõttes mu poeg ajaloo tunnis kuuleb argonautide loost esimest korda?!"

Jah, ega ilu ei tee õnnelikuks, ent ikkagi on mul oma tütrega kohtudes "WTF, nii ilus, tark ja üleni julge, kuidas nii saaama?"
Aa, õige, minu tütar ju. Ma ka ju.
Aga siiski, imetlus.
Ta käib teatriklassis, onjo, ja siis neil on igast lavavõitlusasjad
 ja pantomiimid ja värgid.
Lisaks mõõtsin ma ennast ja tema mõõtis ennast ja meil on täpselt samad proportsioonid, kuigi ma olen - noh - natuke raskem ja suurem ja vanem.
Ma ausalt ikka vahel imestan, et ma niiiiiiiiii - noh - suur olen. Sest ma ei tunne end ebaadekvaatselt suurena, paksuna vms, aga no mõõdulindinäit on päris ... 10 cm rohkem kui mu hiilgavatel aegadel nii kõhust kui puusast.
Rinnust 5 cm.
Rind mul väga ei kasva =)

Ma olen natuke teadlikum teemast "kehakaal" hetkel, sest ma siiski päris hämmeldusin kleidikandmiskuu tõttu avastatud "issake, need kõik on mulle kitsad või?!" asjast. Ja nüüd üritan oma kitsaid riideid ära anda =) Sest miks neid hoida, kui ei kanna.
Sinise kirjanikukleidi andsin oma tütrele näiteks. Krt, kui hästi talle sobib!

neljapäev, 21. märts 2019

Vaikne rõõm

Elasin (üle)eilse üle ja täna on taas parem. (Kuupäevad, kuupäevad vahetuvad ju südaööl, nii keeruline on määrata, mis täna, mis eile!)

(üle)Eilne oli suhteliselt ränk, aga ma ei saa teile detaile kirjutada, sest see ulatub teise inimese privaatsetesse asjadesse tasemel, kus isegi mina juba mõtlen, et SEE on üleliia avaldada.
Võibolla ma muidugi dramatiseerin üle või ei taha lihtsalt endast halba muljet jätta vms, aga kindluse mõttes ei sisalda postitus sisulist infot eilse kohta. Lihtsalt palju väikesi jamasid ja üks, mis kõlaks õudselt, kui teile räägiksin - kuigi tegelikult pole.

Ent isegi kui kõigest oli kõrini ja tunne peal, et teen ja teen, ikka on jamad ja miks ma üldse? on lootusrikkus. Varsti on taas parem, mõtlesin ja tundsin.
Ning täna juba ongi!
Tegin süüa. Sellist päris süüa, kus toorest maitsestamata lihast valmib ahjupraad ja pärast võib veel süüa kodutehtud kookosküpsiseid, mida ka valmistasin. Mu pojale maitses KÕIK (väga haruldane) ja ta isegi ütles heakskiitvalt: "Meil pole nii ammu olnud korralikku lihatoitu!"
See on muide rosmariini, küüslaugu, Tarhuni ja loorberiga küpsetatud sea välisfilee.
Tarhun sai sellega ka otsa. Viimaks. Ta on seisnud poolikuna meil külmikus umbes jõulust saati, ma olen temaga teinud kastet lihatööstuses maitsestatud ahjupraele, lisanud pannkoogitaignasse ja nüüd läks veini asemel sealihale.
Päris hea toidutegemisjook. Kahju, et juua ei kõlba.
Ses osas on naturaalne siider ikka parem, et sellega saab süüa teha JA seda ka juua, kui vajadus tekib.
Täna (eile?) võtsin ühe pudeli. See ei ole jõulust, vaid on vaevu jaanuari keskpaigast kapis seisnud.
Üks 0,33 pudel - umbes paras kogus ka.

Parem enesetunne võib sellestki olla, et Totoro on kella viie kuni poole seitsme paiku hommikul õuetahtmise asemel hakanud käima kuskil ühe ajal öösel ja seejärel ootab umbes kümneni. Ma saan välja magada. Nii tore.
Olgu, võibolla juhtuski nii ainult kahel päeval ning edaspidi ta tahab jälle minu jaoks ööajal õue pissile. Aga ka see oli asi! Mul oli täna täitsa hea kohe olla - mida ei tule üldse nii tihti ette, kui võiks.

Täna - või oli see nüüd eile ...?

Igatahes tuli vahepeal kevad. See on täiesti tunda - igal pool on pori ja saapad jäävad sinna kinni või libisevad nagu vedelas pasas, korraga on külm ja samas talveriideid nagu natuke liiga kuum kanda ning linnud laulavad. Linnud, kes ei ole ainult varesed, hakid ja kajakad.

See linnulaul on tegelikult tore. Ainus osa kevadest, mis mulle meeldib.
Aaa, et see osa, kus on soe ja heleroheline rohi on paks ja kõik õitseb, vahtrad ja tulbid, ning korraga maitseb glasuuriga jäätis õues ülihästi?
Minu ettekujutuses on see juba noor suvi. Maikuu on suve ettevalmistuskuu - enamasti ongi juba suvi, ainult vahel juhtub õnnetusi. Koolis läks selleks ajaks ka leboks, põhiliselt olid mingid kokkuvõtvad tunnid, eksursioonid, õppekäigud, kirjandustunnid õues turnimispuudel, loeti luuletusi ja päike paistis.
Eksamid? Lausa rõõm võrreldes suvaliste koolitunde täis päevadega. Eksam oli ainult paar tundi, enamasti algas peale kümmet ning pärast oli päev prii ja õnnelik.

KEVAD on ent see, mis moodustub lögast, porist, libedusest, niiskusest ning sellest, et paraja ilma riideid pole olemas - kogu aeg on kas palav või külm. Varbad saavad ka alatihti märjaks.
Iu.

Kui mõtlen, KUI hullusti kooli jälestasin, kuidas see on konkurentsitult mu elu halvim aeg, olen ikka päris segaduses. IKKA VEEL.
Et on inimesi, kellele meeldis? Et on olemas PÄRIS inimesed, kes meenutavad seda aega sooja härdusega?
Kuidas nii saama?!
Et oli talutav, olgu, seda ma suudan veel kuidagi omaks võtta. Aga et NEILE MEELDIS? Nagu ... bah.
Mis inimesed need küll on, mis koolides nad küll käisid ...

Aga nüüd on nii hea. Ma ei pea enam kunagi kooli minema, mitte kunagi - isegi oma laste koolidesse lähen ainult siis, kui tahan.
Kui ei taha, ei lähe ka. Ma ei PEA.

esmaspäev, 18. märts 2019

Miks ma ei taha malbelt naeratada

Ma olen võitleja.
Dohh, ma nagu tean seda ammu, warrior whispers back jms - aga valasin endale kohvilõpu (poeg tuli koolist ja võttis suure kruusitäie ära, nii ma sain natu vähem, kui plaanisin) ja korraga välgatas, miks võitlemine mind nii õnnelikuks teeb ja miks nii vabastav on.
Majanaabritega ja EKRE valijatega jne.  (Tähendab, mina ei algata, aga kui nemad tulevad räuskama, ma annan vastu ja olen NII RAHUL pärast.)
Ma olen võitleja. Kogu aeg olen võitleja olnud, aga varem arvasin, et mul pole ÕIGUST võidelda. Ma ei taganenud mitte seepärast, et julgust oleks nappinud, vaid arvasin, et nagunii on teisel poolel õigus, nagunii on tema käitumise taga tarkus, milleni mina ei küüni, ja hakata võitlema näitab ainult mu enda küündimatust.

Mis ei tähendanud, et oleksin nõus olnud, lihtsalt kahtlesin, kas mul ikka on õigus.
Ja nüüd ma
a) võitlen
b) kõigile, kes ütlevad, et ma ikka ei tohiks, vaata asju ka nende seisukohalt jms on mul ainult: "Mängi ise oma reeglite järgi, mind ei huvita."
 Phmt vihastan inimeste peale, kes keelavad mul võidelda, peaaegu sama palju kui nende, kelle vastu tahaks võidelda (no esialgu siiski sõna võtta).

Oli mingi artikkel, kuidas ärme ütle "natsid" ja oleme ju kõik üks eesti rahvas ja mul tuli kohe: "Sry, not sorry, mul on Etioopia tolerastiga õenäoliselt palju parem koos olla kui kohaliku EKRElasega. Et meil kohalikuga on rohkem ühist? Miks see kuidagi oluline peaks olema? Meil võib 207 erinevust olla, aga kui põhilised asjad klapivad, on lill. Meil või ka 4 erinevust olla, aga kui need on olulistes asjades, on tegu mulle vastiku kodanikuga."
Mis krdi ... sarnasuste ja erinevuste ARV? Armastus ja jälestus ei ole ju kvantitatiivselt tähtsad, on kvalitatiivselt!

Et mulle oluliste asjade hulka ei kuulu paokil prügikastikaas, aga kuulub iga inimese võrdne võimalus head elu püüda, on mulle määravaks, kellega ma olen ühtekas, kellega mitte. Et meil samas on või ei ole mõlemal 150 meetri kaugusel Rimi pood, on selle kõrval VÄGA tähtsusetu.

Muidu on nii, et remondi esimene osa on valmis ja nüüd saab K oiata, et põrandatasandussegu on halvasti kallatud, see ei ole üldse tasane ja wtf. (Randiel on seinaspetsialist, põrandakoolitus on tal alles ees ootamas, vabalt võis olla, et mu põranda tasandamine oli tal elus esimene selline töö). Ja ma tunnen talle kaasa, ausalt tunnen, sest ma tegelikult saan aru mõttelaadist "teen nagu käib, viimse detailini täpselt, või ei tee üldse", kuigi tegelt MINUL on pohh. Kui ma elan siin korteris veel 6 aastat, on niigi palju, ja kui kiiresti see natu ebatasasele pinnale laotud põrand ikka laguneks, onjo.
Aga no - ta ei suuda nii. Kergem on rasket tööd teha. (Panite tähele, kerge-raske? Vot see on minu huumor, lisaks sellele, et "kui ta tegelt oleks seda mõelnud, mis ütles, emake maa, kui naljakas!")

Kleidikandmiskuu edeneb, seni pole ühtegi päeva kleidi või kleidilaadse moodustiseta (öösärk! Päeval kantud) möödunud.
A ma pilte teen üldjuhul ikka vaheldunud rõivastega, kui on "seesama, mis 5. märtsil" pole nagu teema.

Välja arvatud täna. Kohe lähen ja lasen K-l endast oma uue seina taustal pilti teha, et ta natuke näeksite!
Olgu, seina jäi vähe näha, aga te näete mu roosat radikat =)

laupäev, 16. märts 2019

Pole enam! Otsas!

Esimene etapp (kõige hullem) peaks laupäeva õhtuks läbi olema. Remondi oma siis.
Siis on K kord mulle põrand osta (mul endal on raha suht otsas, aga ta lubas) ja paigaldada. Kuna see on laminaat, siis VÄGA raske ei tohiks olla, eks?
Jahm. No talle, mitte mulle. Mina suren juba selle kätte, et kõik on tolmune (otsustasin selle vastu võidelda, ent püüan end mitte ribadeks ajada) ja elutuba-minu tuba on täis väljatassitud mööblit ja mu poega.
Ise kolisin oma arvutiga kööki.

Kas ma jagan teiega ka "appi, mis sa tegid, ehitusprahti ei tohi konteinerisse panna" vaidlust oma majanaabritega (keeldusin prügikotti konteinerisse toppides uskumast, et mahakistud tapeet on "ehitusjääde")?
Teate, mitte praegu. Kui ma peaks trahvi saama, siis kirjutan.
Muidu: ei viitsi.

Enamik inimesi on normaalsed. (Tähenduses "täiesti talutavad".) Loodetavasti näiteks prügivedajadki.
Lihtsalt minu majanaabrid veidrad. (Tähenduses "raskustega talutavad".)
Nagu - ma mäletan vähemalt tosinat korda, kui prügikonteiner on nii täis, et kaas on PÄRANI, eelmisel nädalal vaatasin, et aa, sinna on visatud võileivagrill (selle asemel, et seda elektroonikajäätmetesse viia), lakkamatust isegi lömmivajutamata tetrapakkide voost rääkimata, aga kui mina panen kaks kotti mahakistud tapeeti ja konteineril jääb pärast sinna paari päeva jooksul inimeste olmeprügi ladustamist kaas veidi irvakile, on häda ja viletsus ja vaja tund aega seda õudust trepikojas arutada.
Ma lihtsalt ei.

Ei.
I have no more fucks to give. 
Seda laulu on kõik, kel sotsiaalmeedia, näinud vähemalt viiel korral jagatavat, aga no nii teemasse, et pean siia ka panema.



Oot, ma just kirjutasin mitu lõiku teemast, millest ma ei pidanud kirjutama, sest "ei viitsi"?
Ma muide enamasti "ei jaksa". Mitteviitsimine on haruldane ja paistab, et seekord ka ikka viitsisin.

Aga ma olen elevil. Mitte närviline ja "kuidas nad aru ei saa, et ma olen hea, äkki siis polegi?", vaid tahaks kellelegi kaussi sõita, korrata ja korrata, kuidas I don't give a fuck.
Sest olen ikka veel rõõmus ja üllatunud, et niimoodi üldse saab. Et SAAB mitte kõrvu lonti lasta ja mea culpa, mea maxima culpa sosistada.
Jah, see seadus on, et ehitusjäätmeid ei tohi tavaprügisse panna. Jah, vbla ma eksin, arvates, et tapeet ei ole "ehitusjääde".
Aga ma ei ole seepärast paha inimene ja kui mind sedasi koheldakse, oi!
Te arvasite, et ma olen paha?
Oh, ma annan teile oma lõugamise ja mind ei huvita-teatamisega ka hea põhjuse sedasi arvata. Sest kas mul oli hea elada, kui kogu aeg kõiges ka enda meelest süüdi olin ja hirmus lahke ja kena alailma?!
Haaaa =)
Mul pole midagi kaotada KONTROLLITULT.

Pealegi arvan ma, et inimesed, kes viitsivad tund aega (mitte et mina oleks nii kaua seal olnud, aga ma läbi ukse kuulsin nende hääli ja imestasin, et mida asja nad seal seletavad IKKA VEEL) igaks juhuks mingi võibolla ette tuleva prügijama pärast trepikojas kaagutada, ei oma päris probleeme ning siis mängivadki pisiasjadega.
Aga vana mina oleks ahastuses. Et ta teeb niiiiiiiiiiiiiiiii palju ja üritab niiiiiiiiiiiiiiiiii igal rindel, aga ikka teeb halvasti ja on halb inimene ja miski ei päästa.
Nüüd - noh, nüüd nad maksavad veidi ka ahistuse ja masenduse eest, mida nad oleks (ja on, brrrr, ebameeldiv meenutada) vanale minule tekitanud.
Kui sa imed probleemi välja paokil prügikastikaanest, sul TÕESTI ei ole suuremaid probleeme järelikult. Mis tähendab, et oled
a) õnnelik
b) loll ja ei oska seda nautida.

Võiks ka mitte ennast pooleks rabeleda. Sellest ei lähe ka midagi paremaks KONTROLLITULT. Kuid on väike erinevus selle eelmise kontrollitult saabunud teadmisega: ma TAHAN rabeleda. Teha üle oma jaksamise piiride asju, teha ja teha ja teha - ja vahel mängib sedasi väljagi, eks ole. Ma ei sure ära. Isegi pea ei valuta (aa, ma võtan juba peaaaegu igal hommikul 400 mg ibukat sisse? No aga kuni migreenitabletti vaja ei lähe, on ju ok veel?)
Kui mõtlen, kuidas viimased nädalad üle olen elanud, tuleb konkreetne jahmatus peale: selge on, et varsti enam sedasi ei saa, miks, MIKS ma lõdvemalt ei võta?!
Kuni jaksan, seni teen.
Ma olen nii lollisti õppinud end mitte kuulama, üle oma piiride laskma, et enam ei oska tark olla ja puhata. Kogu aeg tuleb "A ma täna veel!" ja see täna kestab peaaegu igavesti, kuni valu või haiguse kätte ei sure. Või võtan vahepeal ühe "puhkepäeva" (mil teen poole vähem asju umbes ehk ikkagi päris palju) ja siis jaksan ju eriti ohtralt veel järgmistel päevadel!
Olgu, nädalavahetuse puhkan, nui viieks.
Või seitsmeks.