reede, 19. detsember 2014

Uus

Aeglaselt-aeglaselt tekib mingi eneseteadvus taas.

Haiglates oli see hea asi, et käske täites oli võimalik tubli olla. Täitsin niisiis korraldusi täpselt, mul oli pidev ülevaade, mis kellaks kuhu minna, ja kui mõni hooldaja nägi mind rulaatoriga vertikaalis kuhugi minemas, sain juba kiita.

Mulle on kiitus armas. Liiga armas, ning te ei peaks seda vbla teadma, aga kui saan kiita, siis pean seda tegu automaatselt paremaks kui kiituseta jäänut. Jätkuvalt. Võin küll kiruda seda, kes valvab mu järgi, aga kui ta taipab mind õigel ajal kiita, kaotab kirumine kõik mürgi ja muutub ekstreemjuhtudel vaikuseks. Kui ma olen vihane, olen vihane, muidugi olen, aga kui on kahtlus, annab mind kiites saada enda poole üsna kergesti, kuigi mitte igaveseks. Ja inimesed haiglates on ju head! Miks peaksin neid kurjaks pidama? Kogu aeg arvasin hästi kõigist neist, isegi kui nad andsid üksteisele täpselt vastupidist nõu, sest ma uskusin nende head tahet. Uskusin seda hoidmist, mis oli.

Pärast (koju)(kuram, see pole ju mu kodu!) emakoju tulekut tekkis aga võimuvaakum. Tahtsin anda kontrolli kellelegi, keda usaldan, ent seda polnud keegi võtmas. Palgalisi polnud, ema ja boonusisa olid ära enamik aega, oma lastele ei anna ju (kuigi üritasin, päriselt), õde on ka lapseealine ja vanaemaga läksin tülli umbes kohe, sest ta on valesti mu jaoks. Mingit struktuuri lõid kokkulepitud kohtumised, aga palju neid ikka oli?

Mõtlesin siis sügavalt ja sain aru, miks see paarissuhte-värk on. Mul täidavad neid funktsioone, mis üldiselt on teiselpoolel, peaasjalikult vanemad, aga kõigil pole nii noori või nii võimekaid vanemaid võtta. (Ei, seksi ei loe vajaduste hulka hetkel.) Kui need, kes on, üldse keelduks, mis must saaks?! Kuhu ma paneks oma 2 last, kassi ja rabeda keha-hinge?
Praegu tahaks anda ära ainult otsustusõigust, mida tasa-tasa õpin ise taas võtma, iga õnnestunud otsus seemneks. Aga kui ma ei tahaks vanemaid oma igapäevaellu, peaksingi meest tahtma sama meeleheitlikult, sest ainult iseendale toetuda - kes seda suudab? Kuhu jääb kari? Kes me oleme üldse päris üksi? Kes MA oleks?
Mind ju ei olekski - kuigi, kui mõtlema hakata, ma poleks vigastunud ka ju ilma rongikäivitajata =)
Mingi kaasvastutaja teeks elu kergemaks, tahtsin öelda. Omavanune, keda usaldaks, mhmh.

Aga et mul pole, hakkan taas ennast kokku panema iseseivana ja tasakesi teen sel rajal samme, mida isegi märkan. Otsustan mõnesid asju juba mõttega, mitte pliks-plaks meetodil või kiitust otsides. Kurjustan lastega. Teen. Lähen. Valin. Ei püsi selle muusika juures, mis raadiost tuleb, ei söö, mis ees, ainsaks valikuks mitte süüa. Isegi vahe soolase ja magusa vahel on tekkinud. Aeglaselt, aga saan taas uueks.

Aeglaselt, aga saan.    

neljapäev, 18. detsember 2014

Kasutegur

See, et ma ei kaalu midagi, võib harjumuseks saada.
Vahepeal olen veel kilo maha võtnud, kõige riietega ja kempsuta on 57, ning öelda, et see poleks mu meelest ainus edasiminek pärast seda, millest viisakusest ei räägi, oleks ju puhas vale. Alla 60! Hei, miks pole kooma juba tunnustatud dieediviis?! Vanast ajast on isegi natuke lihast alles, treeningute uimane jätkuvus on siiski jätkuvus ning peale pesu vannitoas on ennast suht rõõm vaadata.
Mis on ka ainus aeg. Enamasti olen mitmekordse pika aluspesu ja dresside sees peidus, muidugi. Ja täiesti ebaseksuaalne. See, et murdsin häbemeluu lisaks muudele, ei anna eriliselt tunda, aga salata ka ei saa. Sünnitama kodus enam väga ei kipu. Seksi osas olen nähtavasti süütu tasemel, mis minu vanuses on päris ebaharilik.

Et kehakaalu ja õnnelikkuse vahel puudub igasugune seos, selles olen ma nüüd katse-eksituse meetodil veendunud, aga üle 65 ikka ei tahaks minna, sest kui ma juba kaalun alla 60, kas ei peaks sellest mingit kasu olema?! Elik teisiti öeldes: kui ma juba läksin alla rongi, kas sel ei võiks olla mingitki kasutegurit?
Kuramus, on ikka raske tõdeda, et ise tegin, ise vastutan, ise ise ise.

Et paljudele tegi rõõmu see, et elan, ei ole kätetu ega jalutu, on hea. Et kõiki ei mäleta, on veel parem, sest nii võin kujutleda sinna "ei mäleta" lahtrisse keda tahes. Nimed blogis ikka tundsin ära, aga kujutlusvõime on ka hea ja ma ikka veel kaldun uskuma kõike, mida ise kujutlen =) Mõnes mõttes muidugi ei ole ka hea, samal põhjusel - võib-olla just sinu unustasin kujutleda?

See on tegelikult huvitav - et paari inimese "õige" kujutlus minust on piisav, on see, mille nimel täiesti võib elada, ja kui seda pole või pole kujutlust sellest, kuidas mind kujutletakse, ongi kõik läbi ja elu mõttetu, kuigi neid, kes kujutlevad, võib olla rohkemgi.
Mis mulle üldse loevad teiste kujutlused?!
Aga mingil määral ikka loevad. Et mitte öelda "see on peamine, mis loeb".
Ei ole sealjuures isegi püsivaid õigeid inimesi, kelle kujutlused tulevad arvesse. Kord see, kord teine, kord kolmas. Mõnele aitab kassist, kellele armastus antakse, mõnele ei aita kellestki, sest keegi ei tea "tõelist" teda.
Et mingit tõde polegi, ei ole nende jaoks tõena olemas. Et keegi ei saagi teada "päris" meid, sest "pärist" ei ole olemas, ja isegi kui anda pidevalt oma parim, ei näe kõik seda parimana, ja kellelgi pole kontrolli teiste ega isegi omaenda kujutluste üle niiehknii, pole olemas. Et me oleme need, kes me oleme vaid teiste teadvuses, pole olemas.
See võrgupäevik on mu katse kontrollida, mida must kujutletakse, ja see on ka läbi kukkunud, sest panen siia üles asju, mida hiljem natuke kahetsen. Mitte kustutamispiisavalt, ent siiski kahetsen.

Kujutlemine on vist ikka tähtis, kuigi see on tõest kaugel ja midagi ei muuda.
Imelik.

Mingil määral on see, et käisin all rongi, mulle ses osas ju kasulik, et paarkümmend inimest, kes varem must ei mõelnud eriti, mõtlevad nüüd natuke aega. See ei muuda jätkuvalt midagi, aga... mingi kasutegur on. Nähtamatu, aga on.
Vbla polegi kaal see ainus - või isegi peamine - asi, kust kasu leida?

esmaspäev, 15. detsember 2014

Minamidamina, jälle

Võibolla on kõigil pooltütlejatel õigus ja olengi depressioonis.
Täiesti mitterõõmus on olla küll juba mitmendat päeva ja näib, et süvenevalt. Isegi magada ei saa. Füüsilised hädad tunduvad enamlevat (see tähendab, et neid tuleb juurde), vaimsed... ka. Minestus, tasakaaluhäired, valestinägemine, parem käsi ei hoia ÜLDSE enam tagasi seda, et ei ole päris korras - jah, võib kurta ka kehaliselt.
Vaimselt on lihtsalt hullem.

Ma ei mäleta oma esimese lapse esimest sõna ega teise lapse sünnikaalu. Ei mäleta oma Keila arvutiparooli (ainult seda, et oli negatiivne ja mitteropp, küsimusega meenus nii palju). Ei mäleta, millal milliseid jõule peeti, ainult Anna puder on meeles. Ühte pin-koodi ei mäleta, ilmselt pean panka minema koos passiga. Ei mäleta, kus mu riided ja saapad on, et mul on sellised riided, et sai ostetud sellised pusad, et see mängupüstol on laenatud ja kuskil on tal ka võõras laskemoon.
Selle, mida olen kellelegi öelnud, unustan veerandi tunniga. Et üldse olen öelnud, enam mitte, vähemalt nii palju on edasiminekut võrreldes kahe kuu eelse ajaga, aga ma TAHAKSIN, et poleks. Iga kord, kui kuulen, kuidas olin suremas ja närune ja kuidas inimesed rõõmustasid iga mu elumärgi üle, lähen õhku täis nagu oleks paranemine siiani kuidagi minu teene. Nädalavahel Tartus kuulsin mitu korda, kuidas on ikka tore, et elan, ja rõõmustasin iga kord. Aga et ma VEEL paraneksin, ei usu. See ilmselt on ositi sellest, kuidas märkan negatiivset rohkem kui positiivset, seda, et kohv läks maha, rohkem kui seda, et kohv jäi kruusi, ositi järgnevast:

Et.
Ma tean küll, et inimesed on paranenud palju hullemast. Aga ma ju tean ka, et palju hullemast paranejaid on vähemus ja palju rohkem on neid, kellest me ei kuule. Ja mul on olnud juba kahtlaselt palju õnne seni, esiteks olen elus, teiseks mitte ratastoolis, kolmandaks trükin siin küll halvemini kui enne, aga siiski mitte päris halvasti ja peaaegu mõttekat juttu, ja ükskord peab õnn ju otsa lõppema? Nt praegu? Nt üleeile? See, et minestamine ja kehaline tasakaalutus ja valestinägemine, seda tahaksin jäävaks lugeda ja iga vihje sinnapoole, et ma ei tea, mis kuu aja pärast on (kuigi ei teagi) ajab meeleheitele.
Muidugi ei tea! Sina ka ei tea! Võibolla on hullem! Ma peaksin täna minema oma poja jõulupeole ja ei tea, kas jõuan kohale üldse. Võibolla kuu aja pärast seda probleemi pole, aga ma saan 35 ja arvestades, kui (vanadus)nõder ma juba olen, olen ka ettenägelik ja ilmselt on mul siis teised täpselt sarnased mured. Üritan kuhugi minna, aga ei tea, kas kohale saan, just. Üks kõndis ööga 60 km nii.
Ma võin ka hakata minema ja tee peal unustada, kuhu.

Minu meelest on kõik halvasti.

reede, 12. detsember 2014

Vaheldus

Täna oleb päevikukirjutaja rõõmsam.
Elu on võibolla siiski elamist väärt. Mida ma ei otsustanud eelmise postituse depressioonikommentaari peale, aga selle peale sai väljendama küll. Võib-olla on isegi õige mõte see, et kliiniline depressioon, aga hästi ei usu, sest objektiivselt on kõik peale XXXXXi hästi ja oleks ma ennast nii täpselt diagnoosinud juba enne, oleks ju ka abi otsitud ja leidunud. Aga mul ei olnud ühtegi kaugele näha tunnust.
Et ma tahtsin ja ei saanud - see ongi ju inimeseks olemise normaalsus? Me ju tahame ja ei saa - ja nii elataksegi. Et mina vist ei elanud, on minu ebaõnnestumine lihtsalt.

Vahelduseks niisiis mittedepressiivselt:

Poes olen käinud 4x. Õudsalt kirju on kõik! Peab ikka jube täpselt teadma, mida tahad - või hästi nägema - kui sinna riiulite vahele seiklema lähed. Kahel korral neljast otsisin aineid piparkoogitaignaks, ühel korral isegi leidsin.Tegin ka, abiga. See nami-nami retsept on päris hea, aga jahu läheks nagu pisut rohkem korraliku piparkoogi jaoks; niimoodi väheneb oluliselt jälle rullimisvaev.

Emme, kelle juures ma elan ja kes seega on veel tähtsam kui muidu, rääkis hommikul sellest, kuidas ma olen muutnud inimeste elu nähtamatut osa ja see on ometi miski, mida ma saan ka uskuda. Et panin nad/teid teistmoodi käituma, mõtlema, tundma. Et minu pärast on mõned elud natuke teistsugused. Või palju, oleneb inimesest.
See loeb mulle, sest millegipärast mu mõjukus, olulisus, tähtsus loevad mulle üldse. Loodan, et ei jäägi lugema, siis on tulemuseks ju teised vanaemad, aga praegu ikkagi loevad ja seda salata oleks valetamine. Olla tähtis, kasvõi ajaloona, kasvõi ilusa laibana. Aga olla tähtis ilma laibaks hakkamata - see on juba samm edasi, nii on isegi parem.
Jee.

Unenäod ei määra enam nii palju. Varem olid nad kõikehaaravad ja isegi mittemäletamise korral elumõjutavad (õudusuned olid kõige haavamavad), nüüd ma ei mäleta neist ikka veel rohkemat kui lõppu (eile öösel pööras mingi sangar kopa tagurpidi ja sai vett, mida oli millekski vaja, täna peitsid kõik inimesed end sammaste taha, aga olid nähtavad just seetõttu, et olid inimesed), aga nad on rohkem ükstapuha, ei määra päeva. Nad lihtsalt on.
Mäletan halvasti, eriti lähiminevikku, ositi kujutan asju ette ja lasen end nendest ettekujutustest mõjutada, ositi mäletan unenägusid tegelikult juhtunu asemel - aga seda, et kogu maailm koosneb plastketastest või et ma rongi alla ei roninud ilma plastpulkadeta, plastpulkadeks võib olla aga ka alkoholijoove, ma vähemalt ei arva.
Mingi tase hullust on loovutatud.

Ja muuseas, nüüd ma tean, kuidas elati rasketel aegadel. Väikesi valusid enam ei märkagi, päriselt. Mingid päevad - ei ole märgatavad. Peavalu - ei ole enam. Nälg - ei ole enam. Isegi öösel ei ärka tuppatulija peale. Päkapikul poole lihtsam kohe.
Tundlikkus alaneb, pohhuism tõuseb. Päris põnev. Ma ütleks, et nii täpselt elatigi.

Aitab küll, öö on =)