Pühapäevlik

Ta ei saa must aru.
Aga äkki ikkagi mõistab?!
EI SAA!
Aga äkki ikkagi ...?
Ehk teisisõnu: mõistus võib mul ju vägev olla. Aga tunded (nt hea lootus) on vähemalt sama vägevad.

Ma võin teada. Aga ei tunne. Niuts ja häda ja viletsus?
Nojah, aga ma olen, kes ma olen. Ei ole teistsugune. Ja see on ju ometi hästi?
On.

Ma kunagi mõtlesin ühe toonase sõbra üle. Kuidas ta kogu aeg korrutas, kui tark ja ilus ta on (no oli ka üle keskmise mõlemat, aga mitte midagi erilist samas) ja see kool ja see ülikool ja "ma olen ikka nii suurepärane".
Leidsin toona, et kui ta seda vähem korrutaks ja rohkem iseenesestmõistevasena võtaks, oleks kõrvalt vaadates usutavam ja näitaks, et ta ise ka usub seda.
Noh, mina korrutan omaenda oivalisust nüüd selgel põhjusel: et ma ise seda usuksin. Kui kogu aeg ei korda, kipuksin ära unustama. Parem mitte taas sinna jõuda, et inimene on nõme olla?!
Vbla temaga oli samamoodi?
Kui kogu aeg korrutada, usud? Ja noh - et enesekindlus on hea ja ei saa olla liiga enesekindel, usun ma ju samuti ammugi. Kui enesekindlus toob sulle jama kaela, polnud enesekindlust lihtsalt piisavalt palju. Alul mõtlesid: "Ma saan hakkama (nt selle inimesega suhtlemisega)" ja kui ei saanud, masendusid? Ent lisahulga enesekindlusega oleksid: "MINA tegin oivaliselt, kuid see teine polnud olukorra kõrgusel. Noh, tema kaotus!" ja kõik oleks jorjenid ja mahe septembrihõng.

Lõdvalt haakub selle teemaga, et saatsin Varrakule järjekordse käsikirja. Seekord 6 juttu. (Kõige pikem neist vast 24 000 sõna - aga see on tõesti konkurentsitult pikim, teised jäävad kuskile alla 6000 sõna piiri.)
Mulle endale meeldivad nad kõik.
Kuigi mulle muidu eriti jutukogud ei istu.
Miska on natuke naljakas, et ma kirjutasin sihandase.
Aga mulle meeldivad jutud! Lihtsalt kogus on alati mõni, mis ei meeldi, ja siis on halb.

Poeglaps ja Totoro
Peaaegu täpselt nemad, ainult pojal pole eal sellist hobusesaba ja Totu kõrvad pole kikkis

Enesekindluse juurde tagasi - kui nad (Varrak) jutukogu ilmutaksid, saaksin paitunde ja sõbraliku tõuke selga oma kirjanikuenesekindlusele. Kui mitte, tuleb vapper olla ja mõelda, et nende kaotus siis.
Hetkel on lausa tunne, et suudaksin küll.
2020 on seni mu vastu väga kena olnud, inimesed mu vastu ilusad ja head ja vapper tunne on sehen.
Ning need jutud on mu meelest kõik tõesti head.
Isegi tagasihoidlik vastuvõtt "kuigi sa proovid olla hea"le on tegelikult tähendanud väga mitu korda privaatselt ühendust võtnud ja lummatud lugejaid ja ma usun, et temagi leiab oma lugejad tasapisi üles. Aga see uus oleks jälle rohkem "tavalise" ulme poole ja vbla kergem müüa.
Vbla tooks rohkem au ka sisse (kuigi see poleks aus, tegelikult)?

Mul ei ole talle veel pealkirja.
Enne tuleks teada, kas üldse ilmub nende alt, ja ... aga ma arvan, midagi nimisõnalist seekord. Vbla "Õpitud"?
"Ära õpitud"?
"Õppetunnid"?
"Õpi õpi hoolega"?
Tea, kas miski taoline kõlaks väga mitteilukirjanduslikult?
Sisuliselt sobiks hästi. Need on elu õppimise lood.

Igatahes.
Homme lähen siis tagasi romaani juurde, mis pool igavikku on kannatlikult oodanud, et ma jälle tema jaoks mahti saaksin. Tutvun temaga uuesti. Elan sisse. Ja vaatan, mis välja tuleb!

Olen väsinud, nii et suva armuhala lissalt

Tasus ikka raamatu saatmine ära. Näe, veel üks tagasiside.

Olen jätkuvalt surnuks väsinud. Aga oli ju palju toredam veeta sünnipäev mitte midagi tehes (peale põrandapühkimise, poeskäigu, apteegiskäigu, tortillateo, pakendite väljaviimise jms pisiasjade), peavalust puhates (hommikul oli, aga sai maksimaalse sumatripataani annuse, kuuma duši ja kolmetunnise unega suht maha) ja mitte isegi väga millelegi mõeldes, kui oleks olnud sundus veeta seda samas seisundis igasuguseid asju tehes, rabeledes ja sebides.
Iu.
Nüüd söön sünnipäevajärgseks hommikusöögiks järjekordset puuviljasalatit järjekordse piimakiselliga (poe oma, ei ole hapuks läinud) ja pea ainult tuikab veidi.

***

Hommik möödus. Päev möödus ka ära.
Käisin lastega oma sünnipäeva puhul kinos. Tütar hakkas koduteel mossitama, emake maa teab, miks. Mõlemad lapsed kaebasid oma vanusele ja soole lähima tegelase lolluse ja ebaustavuse üle ja ainult mina oli Scarlett Johansoniga rahul. Tütar ütles:
"Mhmh, ta oli väga sinu moodi!"
Poeg ütles: "Jah, ja mul on samamoodi cringe vahel sinu pihta, nagu mul tema pihta oli! No mis seal filmi lõpus nutta oli?! Ja pidid sa nii kõvasti nutma siis või???"
Ma nutsin, sest ilus oli. Ma enamasti nutangi, sest ilus on. Või on kellestki jube kahju.
Nooremana nutsin viha pärast samuti. Enam mitte. Sest enam pole mu viha jõuetu, vastupidi. On isegi jõuline!
... ja selle filmi homomeestest armastajapaar oli kah nii krdi nunnu ....

Tead, see armusuhtevärk on mul ikka hinge peal. Vbla jääbki olema. Sest ma õppisin NII hästi raamatutest ja filmidest selgeks, et kui oled ilus ja hea, on sul suur armastus soolas ja et see püsima jääks, pead lihtsalt piisavalt hea olema.
Ning kõikidest "elus ei ole reegleid ega õigeid valikuid" ja "hinnangud sulle on teistes inimestes, mitte selles, missugune SINA oled" ja "on teatud keskmiste peal toimivad süsteemid, aga mina olen ju UHKUSEGA mittekeskmine!" hoolimata on mul ikkagi "no KUI hea ja ilus peaks siis olema, et õnnelikku armusuhet saada???" ning lõputu segadus.
Kuskil kuklataguses on usk, et hea armusuhe on preemia küllalt hea inimene olemise eest ja misMÕTTES ma ei ole küllalt hea? Kammaan?! Võtan loogiliselt: ka minu kõige-mittelemmikumatel inimestel on pikaajalised suhted (olnud või kestavad edasigi), nii et selgelt ei pea isegi natukene tore olema, et suhet pidada.
Aga ei, mina ei saama.
Ma ei taipa seda mustrit.
Kusjuures mul ei ole isegi tunnet, et see või too isane oleks väga above my league - olen elus teinud küll seda liigitust, aga ma olen alati vaadanud ainult välimust.
Jap, mina olengi see naine, kes vaatas, et ilus poiss, ja armus kohe, tema hinge ega mõistust lisaks uurimata, sest ilusa näo ja keha taha, laheda pealiigutusega visatud pikkade juuste ja mõtliku pilgu taha pikaripsmelistest silmadest suutsin kõik voorused kohe ise mõelda. Hui mulle luges, mis väljaspool minu pead toimub.
Seega oli mu esimene poisssõbra-laadne toode, väga pikaajalistele lugejatele tuntud kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ikka NII jube, et laias laastus võiks öelda, et hullemaks enam väga minna ei saanud.
Aga ta oli VÄGA ilus.
Ühegi nii ilusa mehega pole ma pärast enam asju ajanud (kuigi kenad on nad kõik olnud), ja tasapisi õppisin kogemus kogemuse järel, et psühhopaatidega ei saa head suhet, räme lollus jääb rämedaks lolluseks, isegi kui mees, kes loll on, on hea vaadata ja puudutada ... ja ikkagi, IKKAGI ei saa ma ka nüüd neid, keda tahan.
Olgu, mul ei ole eriti laia valikut, sest ma ei salli uusi inimesi, kes kohe armumänge hakkavad proovima, vaid valin ainult juba tuttavate seast.
Aga no ikkagi!
Ma olen ju NII hea! Kas üks või kaks neist tuttavatest kenadest meestest ei peaks arvama, et ma olen nii tore, et julgevad ka läheneda või midagi?
Aga ei. Ja isegi kui ma ise lähenen ja löön külge väga avalikult ja selgelt: ei.
Nad ei taha mind.

Nagu misMÕTTES?!
Ma ei saa üle sellest K. värgist. Mitte temast inimesena, vaid misMÕTTES löön ja löön ja löön külge mitu aastat, saan "ma mõtlen veel", "mulle ei meeldi otsustada", "ei, ma paar küll ei taha kellegagi olla" ja lõpuks saadan ise persse, sest mismõttes ta ei aita mind, kui mul on halb???
Ta tundus nii väga "just mulle".
See oli ka Rongimehega - kui ta oli oma naisest lahku läinud, tundus ta mulle nii täpselt klappivat.
Ja no... ei.

Mõned tuttavad mehed on, kes on nägusad, targad, lahked ja (vähemalt "suht") vallalised veel, ent nemad on mu jaoks ikkagi natuke liiga "above my league", sest teenivad ka VÄGA hästi.
Ja sel teemal on mul raske.
Kõik muu võtaksin innuga vastu, aga raha pelgan. Kui nad ise tahaks mind natukene pealetükkivamalt, kui kord aastas komplimente saates, osaleksin huviga. Aga peale mina käima ei hakka. Sest ... ausõna, kullakaevuri soont mus ÜLDSE pole.
Ma kardan raha.

Küberpunkvamplarp ja 40

Alustuseks: 

Seda me Ruudu Rahumaruga tegime ses postis.
Sest kammaan: ma tahtsin endale 40. sünnipäevaks midagi kinkida ja teile sünnipäevapilte ka panna ja mulle meeldib, mis ta inimeste pildilepüüdmisel teeb.

Nüüd ma olen siis 40.
Päris ... lahe tunne.
Kuigi väsinud.

Sest käisin ikkagi sellel mängul, mille krdile saatsin eelmises postis. Kui pea enam ei valutanud, tundus, et suudan kõike.
Muidugi hakkas pea mängul jälle valutama ja raske ja raske ja böäh. Aga samas oli see nii lahe kogemus, et ei kahetse raasugi. Üks liin moodustus nii ilus ja täiuslik nagu filmis. Sellist asja ei juhtu sageli.

Lisaks tuli  iseendateemaline mõtelus-avastus.
Kuskil pool aastat tagasi taipasin, et ma ei mäletagi ühtegi korda, kus ma EI oleks mänginud "teen ise, ei looda, et teised teevad, rühman ja uurin ja katsun saavutada" rolli.
See avastus oli päris suur ja otsustasin hoobilt, et nii. Nüüd PEAN saama mängida rolli, kes ise ei tee midagi, tõstab käpad püsti, aga käsutab-palub-palkab ja saadab teisi tegutsema enda asemel.
Seekord üritasin endale sellist rolli luua ja seda ka mängida.
Issand, kui igav see oli.
Kui olin võtnud hoiakuks "mina ei sekku, mind ei huvita, miski pole mulle piisavalt lahe!", mul töötas see küll. Töötas tasemel "a mind ei huvitagi eriti" ja mul oli igav, sest ma olin võtnud hoiaku, kus kõik ongi igav.
Ja kui siis juhuslik sündmus mu sellest välja lõi (tegelikult hääldusarusaamatus - kaks inimest rääkisid Chenist mu kõrval, kui evangelist oli mulle JUST näidanud videot, mille järgi mu surnud kallim Zheng on vist elus, ja siis neilt sain justkui veel kinnitust, et muidugi on elus), kui mu empaatia taas tööle hakkas ja kõik enam ükskõik ei olnud, hakkas huvitav.
Mis siis, et pea lõhkus valutada. Ikka oli põnev mängida!
Hoolisin nii väga ja korda läksid igasugused asjad.
Nüüd ma mõtlen, et mul on vist elus samamoodi. Et kui mul empaatia töötab, ma võin küll väga hullusti haiget saada ja alati saangi. Peroodiliselt, sest selline on elu - aga kui ei töötaks, mul oleks nii igav, et see ei klassifitseeruks isegi eluks enam.
Sellega ma tegelen: üritan pannna piiri ette, et kogu aeg ilma nahata ja verilihal ringi ei jookseks, ent samas elada sedasi, et tundlikkus säiliks.
Et oleks huvitav, et läheks korda, et oleks ELAMISE (mitte elu veetmise) tunne.

+36 ja -36 vaheldumine on parem, kui stabiilne +12 ikka.

See "nagu filmis"-liin:

„No ma olen teda ikka kõvasti täiustanud. Ütleme 40% on algne, 60% minu tehtud! Ja ma ei kirjuta tema aju üle, ta mäletab iga treeningut, iga võitlust, analüüsib neid ja leiab uued võtted.”
„Aga kui raske on remontida, kui ta võitluse käigus ära lõhutakse?”
„No läheb aega, aga ma olen selline nokitseja tüüp, tasapisi remondin ja teen veel paremaks.”
„Eks ta on päris heas korras ka, seda on näha, et võtab kõvasti tööd.”
"No sedasi nende hobidega juba kord on ..."

Kogu selle vestluse aja seisab Keravälk (võitlusandroid, inimnäolise näo asemel mask) kõrval ning vaikib.
Tema poole ju ei pöörduta.

Heimdall (teine võitlusandroid, ümberehitatud kaevandusrobot, kes tuntud oma legendaarse soomuse poolest, aga aeglasevõitu. Tema on värvi muutvate tulukestega kostüümis, ainult veerand nägu metalli all) seisab galeriis ja vaatab üksisilmi installatsiooni, mis sisaldab väikesi sisselülitatud pirne sinaka valgusega.
Seisab mitu minutit ja vaatab vaikides.

Plekipeks (ehk võitlusandroidide võitlus - phmt tolle maailma gladiaatorivõitlus).
Esimene faas. Väga vinge, vägavägavinge, Heimdall võidab, aga see, KUI vägevalt nad võitlevad, kuidas Ronin (teine võitleja) tabab Heimdalli põlveliigest ja kuidas hiljem seda uuesti ründab, aga nüüd on „raudvara” valmis – ohhhh!
Plekipeksu teine võitlus oli visuaalselt sama efektne, aga metamängija minus oletas, et Keravälk PEAB npc-d võitma, nii et polnud nii pinev.

Keskkonnakaitsja-kunstniku ettekanne-installatsioon-performance, mille käigus ta kavatses ära juua kuus topsitäit saastunud kraanivett vaestest linnajagudest.
Joob ühe, hakkab köhima ning õhku ahmima.
Joob teisest pool, räägib oma kehvadest tunnetest, köhib, vahepeal otsib võimalust istuda või toetuda kuhugi ...
Lavale astub Heimdall. Joob järjest ja rahulikult tühjaks neli ülejäänud saastunud vee topsi.
„MIKS sa seda tegid?!”
„Minule ei tee see midagi. Bioloogilised olendid võivad ära surra.”
„Ma ei usu, et ma surnud oleksin. Mul oleks lihtsalt väga-väga halb hakanud.”
Heimdall ei ütle midagi. EI kehita õlgu. EI ilmuta mingeid tundeid peale vilkuvate tulukeste vilkumise. Roheliselt ja punaselt.

Mõne aja pärast seisab ta uuesti galeriis. Vaatab sama installatsiooni, mis ennegi.
„See meenutab mull aega, kui ma veel ... olin. Kaevanduses töötasin. Need tähed vilguvad samamoodi!”
”Oota, mida? Mis sa olid?”
„Uus olin.”
„Aaa ... ma kuulsin „elus olin” ja mõtlesin, et oot, mida!” Mina (kuulus popkunstnik, kes tegelikult on salajas Neo-Hiinast pärit android, kelle esialgne programm maha võeti, kui Neo-Hiinast põgenesin)  isegi naeran.
Heimdall ei naera.
„Elus ... elus ma ei ole, eks ole ju. Jah ...”
Midagi mu sees murdub, aga ma ei ütle seda talle. Ainult mõtlen, kuidas ta need neli topsi tühjaks jõi.

Varsti pärast seda kõnnin mööda Keravälgust, kes seisab koridoris. Mitte midagi ei tee. Lihtsalt seisab. Otsustan, et pean küsima, mis mul sees kripeldab.
„Kas sind ei häiri, kui sinust sinu juuresolekul räägitakse nagu asjast?”
Ta vaatab mind. Krt, et ma selle näomaski alt pole enne märganud, et tal on ilusad kurvad silmad!
„Väga häirib.”
Vaikus.
„Ma mitu tundi tagasi kuulsin, kuidas see naine (näitan peaga Heli, üks mängija, ma tema rollinime ei teagi, poole) ja su treener sinust rääkisid. Ja sa seisid seal kõrval. Ja mind jäi ... piinama. Sul on ju tunded!”
Noogutan omaenda jutu kinnituseks.
Hakkan minema.
Ta haarab mu käe, labakäe, nagu vanadel rüütellikel aegadel. Ei suudle seda, aga hoiab pihkude vahel.
„Aitäh. Aitäh, et sa seda ütlesid.”

Ma arvan, kõige toredamad inimesed siin klubis-galeriis ongi androidid.

Et meil hiljem on kolmekesi galeriis veel selline südamest südamesse vestlus, kui Keravälk on juba vaba (ta võitis vabaduse oma hiilgavate võitudega areenil) ja uue, inimnäolise peaga varustatud, ning Heimdall istub, sest tema energia on korraga väga otsa saanud, mina näitan neile oma androidikoodi ja me räägime sellest, kuidas on vabadust ihata ja siis lihtsalt ei tea enam, mida teha, kuidas Heimdall vaatab sädelevate lampidega teost ja mõtiskleb, et võiks ehk ka kunstiga tegeleda ja Keravälk räägib, kuidas ta nii väga tahtis vabaks saada ja mitte enam võidelda, mitte enam võidelda, aga nüüd ei tea, mis edasi teha ... see oli lihtsalt ilus finaal.
Edasi ei olnud minul sel mängul igatahes enam midagi teha.
Kõik oluline oli nähtud ja tehtud.
Aga päriselt sai mäng otsa vast veerandi tunni pärast.

Ach, krdile

Olgu, pingutamine on jälle liiale läinud.

Ja oleks, et sellest mingit KASU oleks, eks ju. Et mu poeg oleks: "Oo, emme, sa tõidki mu kohustusliku kirjanduse raamatu ära! Nii lahe!"
Ei. Tõin talle Tallinna raamatukogust raamatu. Nüüd pean päevast päeva talle ütlema: "Loe täna 20 lk ka!" ja siis taluma tema virisemist, et kohustuslik kirjandus on nõme ja miks nad vabalt valida ei saa, mida loevad?!
Või kui ma olen välja ajanud öömaja Tartus, transpordi Tartusse, välja mõelnud ja suht valmis pannud kostüümi, oleks mängujuhid minuga: "Oo, sa oled nii vapper ja lahe, meil on nii hea meel, et sa tuled, me tõesti proovime sind õnnelikuks nüüd teha!"
Ei. Nad on: "Võta midagi kunstiks kaasa, meil vähem tassimist" ja "Printige oma tegelased ise välja, meie seda ei tee" ja tõtt öelda ma kirjutasin oma tegelasplaani, et tahan, et mul raha oleks ja sain rolli, kus "mida sa tahad" - oma töid müüa, "majanduslik tase" - vaene ja midagi veel teemal "vaene kunstnik, ei ole kerge kunstnik olla".
Käin poes, toon igasugu asju. "Keeda mulle makarone, mul ei ole nende muude asjade isu ja lõhe sa sõid ka ära!"
Ja vinnatakse ära mu endale toodud mineraalvesi, sest "tal on isu".
Ja ma ei kaitse seda ka, sest ma ju tahan, et ta rõõmus oleks! Mulle nii üldse ei meeldi endale meeldivaid inimesi pahandada või kurvastada!
Kirjutasin jutu, saatsin testlugejale. Nüüd peaksin ilmselt küsima, kaugel ta on ja mis vead jne, aga ma ei jaksa. Peaksin välja mõtlema veel mõned inimesed, kes võiksid testlugeda, ja neilt küsima, kas viitsivad - aga ma ei jaksa.
Kõik tahavad mult asju, aga mul ei ole enam midagi anda. Nagu mitte krdi midagi.
Ja pea valutab.
Kuidas ma aru saan, et olen päris katki: pea valutab mitu päeva järjest. Pausidega, sest mul on imelised migreenitabletid, aga valu tuleb ja tuleb ja tuleb tagasi.

Nüüd olen seisus: "Inimesed räägivad muga messengeris, aga ma ei vaata nende sõnumeid, sest nad tahavad mult midagi - isegi kui see on "lahke olla, me viime su oma autoga tartusse, tule mängima!""
Ma ei jaksa enam.
Läksin rikki, ei tule kuhugi, ära ka ei ütle rohkem, et EI TULE, lihtsalt ignon.
Sest ma EI JAKSA.

Ostsin endale uue telefoni, et näeksin neid sõnumeid, mis tulid (piiksud käisid), aga ma ei saanud neid lugeda, sest telefoni ekraan on pekkis.
Nojah.
Hea asi on, et mul on uus telefon. Halb asi on, et sealne sõnumisalvestamisvõimalus on vist pisem kui vanal (no poes polnud minu mudelit, võtsin selle, mis oli. 20 euri odavam). Igatahes nägin ma 16 iidaegset sõnumit ja kui olin need ära kustutanud, uusi igatahes peale ei tulnud.
Ma annan oma pojale iga päev D-vitamiini kapsli. Kas ta võtab seda ise, kui mul meelest ära läheb? Olgu, see on palju soovitud. Aga kas ta ütleb aitäh? Ei. Kui mul hästi läheb, võtab ta kapsli sisse ja joob vee peale kommentaarideta. Kui halvasti, teeb ta mingit keeldumisenalja, söödab mahakukkunud rohu Totorole või ohkab demonstratiivselt, nagu tuleks midagi eriti vastumeelset teha, ja ma peaks nagu PEALE KÄIMA ka veel, et ta võtaks D-vitamiini, kui ma niigi olen ju räme tubli olnud, meeles pidanud ja talle arvuti taha kah viinud.
Iga. Krdi. Päev.
Seepärast mulle ei meeldigi need "vahepealses vanuses" lapsed. 3-10. Mulle NII ÜLDSE EI MEELDI saada inimeste käest negatiivset tagasisidet, kui annan oma parima. Aga nii palju koristada, kui tuleks minule meeldiva keskkonna saamiseks koristada laste järelt, kes ei pane prügi prügikasti või joonistavad põrandale ja oma näole ja jätavad poolsöödud toidu voodi äärde põrandale 8 söögikorral järjest, ma lihtsalt ei jaksa. Nii et ma pean sundima neid tegevusteks, mida nad teha EI TAHA ja see on nii vastik ja raske ja vastik ja vastik ja kas ma mainisin, et vastik?
Aga jai, migreenitablett hakkas jälle toimima.
Enam ei valuta.
Mis on hästi.

Kokkuvõte: ma rabelen ja rabelen, torman elu eest, et hoida taset, mis juba on.
Et edasi jõuda, tuleks joosta kaks korda kiiremini.
Õnneks ma vähemalt tean, mida nüüd teha. Nimelt TEHA VÄHEM. Mitte minna. Mitte valmistada. Mitte värvida, pesta, naeratada, kiita, olla soe ja innustav.

Mina vastutan enda eest. Keegi teine seda ei tee.