Imeline pääsemine ehk koroona kui hästi läbimõeldud soov kuldkalakesele

Disclaimer: see ei ole väikese mõõtkava ega kellegi isiklikku või isegi tuhande inimese heaolu arvestav jutt. On hästi üldine, aga kui teil on isiklikke hingehaavu (keegi surnud, jube haige, tööst kurnatud, vaeseks jäänud vms) seoses koroonaga, tehke kas end seestpoolt kõvaks või ärge lihtsalt lugege.
Mul hea rääkida, mul on kõik hästi! 
Mis ei tähenda, et ma ei MÕISTAKS neid, kel pole.
(Välja arvatud need, kellele lihtsalt meeldib vaadata paljusid elusaid inimesi korraga. Neid ma jätkuvalt eriti ei mõista. S.t. mulle tundub hea soovitusena vaadata laulupeo videot, seal on ka palju inimesi ju?) 

Aasta tagasi kirjutasin fb-s nii:

Tunnistan, et olen segaduses vaikselt fb-s levival mureteemal "See nüüd ongi totalitarismi algus! JUBE!"

Sest noh. Ma arvasin, et totalitarism on hirmus, sest inimesed sekkuvad minu ellu teemal "kellega ma magan, kui palju lapsi saan, kas teen ikka piisavalt ühiskondlikult kiidetud valikuid" jms.

Ja praegu toimub just vastupidine. Korraga on igasugune surve igalt poolt taandunud, keegi ei ütle: "Sa pead seda ja seda ja seda ja seda, et õige inimene olla üldse!", mind jäetakse rahule, üksinda ja surveta ja võin teha, mis tahan.

Ok, ma TAHANGI aina võimalikult omaette olla, koeraga looduses käia ja peamiselt netis suhelda, aga keegi ei piira mind kuidagi, kuni ma teistsuguseid asju ihkama ei hakka. Võin seksida, kellega tahan, ka omasoolise mustanahalisega pereelu elada (ainult uusi inimesi ei kohta, ma pidanuksin selle naisega juba paar olema enne), võin mitte tööl käia ja koristada täpselt nii vähe, kui tuju on. Nagunii keegi külla ei tule.

Ma ei pea isegi poega üles ajama ja enne tema kooli talle teed tegema ja silitama, et aidata trauma vastu, mis kool on. Vabadus!

Viimaks ometi võin ma teha whatever fuck I want ja mitte tunda end süüdi, et aktiivsem ei ole, rohkem ei tee, veel rohkem ei tee!

Mis krdi totalitarism?!

Ehk siis: mulle koroonamaailm istub ja see postitus vaimus "teh viirus on PÄRISELT tore asi!"

Mõte algselt ei ole üldse minu oma, vaid pärit K-lt, kel lausa omad koroonasurnud suguvõsas olemas. Aga mina läksin sellest põlema ja leidsin muudkui tahke, miks see VEEL pikas perspektiivis hea haigus olla võib.
Niisiis:

1) Kui tahta mitte kohe, aga aastate ja aastate lõikes vähendada sotsiaalsüsteemi koormust, mida paremat saaks välja mõelda, kui likvideerida eest vanad, krooniliselt haiged, väga ülekaalulised, põhimõtteliselt lihtsalt kehaliselt nõrgemad inimesed? Surevad just need (keskmiselt, eks ole, mitte iga indiviidi eraldi võttes), kelle eksistents oleks teistele majanduslik koorem, mitte ei tooks tulu.

2) Olgem ausad, kaugetele maadele reisimine, kogu see transportimisele kulunud kütus, on meeletult kulukas planeedile. Kui inimesed istuksid oma kodus või sealkandis paigal, rändaksid vbla lähima mere, jõe või järve äärde ja tagasi, oleks see kasulik nii loodusele kui inimestel endal jääks ju ka rohkem raha alles. Pole vaja kulutada seda mingite absurduste peale. Söök, riided, koduküte, internet ja korralikud kõrvaklapid, mida väga muud vaja?
Tegelikult ei ole muidugi isegi korralikke klappe vaja. Aga no osad inimesed on melomaanid, onjo. Meile teistele on raamatukogud ja internet piisavad.

3) Tegelikult on ka riided, jalanõud jne noh ... ütleme, on hulk inimesi, kes pühendavad nendele ka hirmsat tähelepanu ning arutuid summasid. Kosmeetika ja parfüümid, maniküürid ja karvaeemaldused, kulmutehnikud ning ripsmepikendused.
Aga kui vähendada inimeste omavahelist kokkupuutumisevõimalust, pole kõikvõimalikel edevustoodetel üldse nii suurt kaalu. Keegi ei viitsi oma kulme lasta "teha", kui nad ainult poes käivad ja kodus ka kellelegi muljet avaldada pole.
Ehk siis: jälle väiksem koormus planeedile ning indiviidide elu kergem. 

4) Tegelikult on (ON) haridussüsteem üles ehitatud üpriski absurdselt ja on palju õpilasi, keda kurnab juba konkreetselt sundus olla koos teistega kahekümnekesi ühes ruumis.
Rääkimata sellest, et formaat "üks tüüp räägib ja klass kuulab" on täiesti arusaamatu, kui see rääkiv tüüp pole just väga hea. Kõigile pole väga head võtta - hm, aga mõni videos rääkiv tüüp? Väga hästi rääkiv ja kui tal miski viltu läheb, teeb video uuesti? Video on kättesaadav tuhandetele!
Rääkimata dokfilmidest vms.
Vahetu suhtlus jääb samas ikkagi nende hooleks, kes võibolla pole nii head loengupidajad, kuid ainet siiski tunnevad ja suhtlemises on nt kõvad käed. 
Aa, et seda on raske sisse viia, kõik on vanamoodi harjunud ja uuendused tekitavad hästi paljudes tõrkeid? Oo, hm, jaa: aga kui oleks olukord, kus vanamoodi nagunii ei saa, nagunii on vaja muuta ja ... siis saaks ju muuta PAREMAKS, eksju?

5) Sama, mis eelmine punkt, ainult nüüd on fookuses töötamine.
Kaugtöö neile, kes ei pea tingimata töökohal koha peal olema? Ammu juba võinuks, ent kõik olid harjunud, et tööl peab KÄIMA ja kontorisse kohale triivima.
Kuidas teha nii, et vanamoodi ei saa, peab kuidagi teisiti?
Aaa!!!

6) Rääkimata sellest, kuidas kõikvõimalikud panga- , kohaliku omavalitsuse- või raamatukoguteenused on tehtavad neti vahendusel ja korraga oled sa (olen ma) vaba kohustusest minna kohale ning inimestega näost näkku rääkida. Nii palju vähem vaeva - kusjuures varem ma isegi ei saanud aru, kui palju võtab kohustus minna kohale ja suhelda! Kuigi lähim pangakontor oli mul teises linnas ja ka otsene minek linnavalitsusse ikkagi minek. 
Ent nüüd, kui ma seda tegema ei PEA, on nii krdi tore! Elu nii palju lihtsam!

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ... kui  keegi võtnuks kuldkalakeselt soovida haigust, mis jätab lapsed suht puutumata või vähemalt elud võtmata, aga vanu tapab hordide viisi, oleks see väga inimarmastajalik soov. Kantud ihast, et inimkonnal tervikuna parem elu oleks, selge ju. Inimesi on liiga palju, aga kui ei vähendaks arvukust  mitte nooremast otsast, vaid sealt teisest, oleks noorus ikkagi ilus aeg, lihtsalt vanadust vähem ja lill!
Kuigi mina oma nooruses muretsesin hirmsasti selle pärast, et inimesi on liiga palju, ja poleks nii lihtsat ja toredat tõbe soovida osanud.
Ent tänapäeval vbla juba oleksin ka. Usku, et inimesi on liiga palju, kõigutab efektiivselt jälgimine, kuidas needsamad inimesed elavad. 
Mitte väga säästlikult, eks ole. Jah, ilmselt Indias või Laoses teistmoodi ... aga meie saame mõttetult laristada.  Mis tähendab, et üleüldine nappus kõigest ei ole tegelikkus. 

Ja kui võtta konkreetselt kohalik ühiskond, Eestimaa ja värk, siis on kõik ikka VÄGA hästi ju. Puha head asjad juhtuvad - kui mitte olla meedik, eluihas vanur või üritada oma isiklikku elu üles ehitada sellele, et teised on edevad ja rumalad.
(Jah, jah, ma tegelt TEAN, spaad ja massöörid, siseturism ja teater-muusika-kino on samuti täiega löögi all ja ... ent ma kuidagi loodan, et nemad ujuvad välja, noh, sest neid on ju ometi PÄRISELT ka vaja =P)
Aga peaasjalikult on vähemalt minu silmis HÄSTI. 

Üles ja alla - nad räägivad, et antidepressandid võtavad mõlemast otsast äärmused maha? Jesver, mis mul veel muidu oleks ...

Oh, ma võibolla lähen suvel sünnipäevale. (Loe: kui koroonanumbrid lubavad.)
Oh, Ada võib vast koera hoida? (Nad said väga hästi läbi.)
Kord paari aasta järel taas koos teiste inimestega tantsida tundub päriselt ahvatlev. Mitte paarides, võeh, ikka kõik ühe, üks kõigi ees.
Jaa, see oleks lahe. 

Minus tekib teatud ind. Viimaks on mul ka tunne, et koroonamaailm on natuke ebameeldiv ja mõni üritus võiks ikka toimudagi.
Mis on ... suur edasiminek! Mul on HEA MEEL, et mul natukenegi häiritust nüüd sel teemal sisemuses on! 
Nagu Päris Inimene.

Eelmisel aastal ma ei käinud. Keegi ei pakkunud mu esimese küsimise peale küüti ja ma olin: "Oh, aga ausalt, ega ma pea ju minema, ongi mõnusam! Ei küsi rohkem!"
Kuid sel aastal küll hakkab juba tunda andma, et ... tahaks inimesi näha ja muusika saatel vingerdada, leebet loba kuulata ja ajada ja ... jup.

Üle-eelmisel aastal olin rahul, et muuseas ka selle kollektiivi lood mängimisele tulid ja ma isegi teadsin neid.
Ja üks isik LAULIS pimeda järve kohal kumava peaaegu täis kuu valgel vene keeles ning ma ei uskunud ja samas uskusin ja ikka ei uskunud, et see kõik ongi päriselt. 

Tegelt ei ole kõik hea. 
Mis on kurb, arvestades, et üldiselt mu elu ON hea ja igast detailid viitavad, et ON hästi ja mõned reaalsed "oh, ta aitas mu praegu kuristikust eemale, aitäh!" tulid ka.
Aga ma teen juba päris hästi vahet depressioonil ja niisama sital enesetundel. Ja selgelt ma olen haige, mitte lihtsalt hädine. 
Kuigi kahtlemata, kui magaksin rohkem, ei oleks mul nii halb. 
Samas, kui mul poleks nii halb, vbla magaksin rohkem?
Misiganes. On nagu on. Keskendun sellele, et tegelt on palju asju, mille hästiminekut loota, ja püüan mööda vaadata kaasnähtusest, et loomulikult toob see kaasa ka võimaluse KÕIGIL NEIL ASJADEL kuninglikult persse minna. 
Ah, aga puht keskmiste arvude teooria järgi MÕNI asi ikka hästi peaks minema!
Isegi kui see on ainult "ja sünnipäev toimubki". Midagi ikka hästi läheb!

Lisaks pesin oma toa ja köögi aknad puhtaks. Suure tee ääres esimesel korrusel ladestub välisklaasile ikka täiesti rabavas koguses soppa.
Võtsin sellest suurema osa ära.
Nüüd on väga klaar tunne. Nagu elaksin pooleldi õues. Siuke "täiesti siinsamas, käeulatuses" taju üle tee lasteaia hoovis kasvavaid puid vaadata. 
Poja toas ei pesnud. Esiteks suur inimene, hoolitseb ise oma vajaduste eest. Teiseks on tal nagunii ruloo kogu aeg all, sest ta ei kannata tunnet "möödakõndijad vaatavad mulle ju otse tuppa!"
Minul on see pohh. Esiteks arvan, et kui tuli ei põle, nad ei näegi sisse, ja teiseks ega mind väga ei morjenda nagunii. 
Vaadaku. Mul pole midagi varjata. 

Lõpp läheb üha rohkem ja rohkem käest ära, kuid vähemalt algab heasti

Nüüd on kõik parem. 
Mu ise määratud raviskeem tundub toimivat.
Psühhiaater ajas mõttetuid mullikesi, aga õnneks olen ma ise =P 

Mitte luksus, rõõm ja ainult lakkamatu vaimustus kõige üle, ent vähemalt lakkamatut: "Miks elu peab nii raske olema?" pole.
Ehk - edu, saavutus jne.

Mitte küll rahaline edu.
Maisaaru, kuhu raha lihtsalt - kaob.
Vale, sellest ma saan aru küll. Kui mul ON rohkem raha, ma ostan õhtul odavaid saiakesi ja viimase kuupäevaga 30% allahinnatud sushit  ja viimase kuupäeva ahjuliha, mis vaja lihtsalt ahju torgata. Kui mul raha eriti ei ole (nagu praegu), söön odavamalt, teen ise kaneelirulle, mandlitükkidega küpsiseid ja pitsat, ei osta mingit valmissööki. 
Ja saan ka hakkama. 
Aga ikkagi. 

On nii kummastav, et kas ma saan kuus 800 raha või 550, järgi jääb sellest üsna ühepalju.
Ok, igast kaartidele ja hoiuarvetele kogunenud lisasummad jäävad jõukama minu poolt raiskamata, las kogunevad. Vaesemal ajal saan need ära kulutada ja jään sellevõrra mõnusamalt ellu.

Kui täpsem olla, siis "Miks elu peab nii raske olema?!" ja sellest hullemad mantrad on välja vahetanud: "Tahan koju."
Mida kahtlemata on veidi pentsik omaenda kirjutuslaua ääres hommikumantlis istudes korrutada, aga no kui tuleb, las ta tuleb. "Tahan koju!"
Nonde sõnade tagapõhi on midagi stiilis: "Las keegi teine vastutab ka, ma ei taha kogu aeg ise võidelda, kodus võiks ju keegi sihuke olla".
Sellist vastutajat pole mul küll IIAL kodus olnud, alati vastutan mina ka teiste inimeste eest, ent lootus ei ole täiesti kadunud.
Ma kaldun lollilt üha lootma ja lootma ...

(Muidugi! SEEpärast on mus raudne veendumus, et kui teine pole ideaalne-oivaline, on üksi parem! Sest vastutada kellegi viienda ees ja eest lisaks ei ole üldse ahvatlev! Pingutada end veel rohkem tükkideks ühe täiskasvanud inimene õnne nimel - võeh!!! Oleks lapse nimel, saaksin mina ka sellest midagi, emotsionaalse rahulolu ja värki, aga anda kellelegi võim öelda, et tolm pole piisavalt hästi võetud, ekraan on viltu või võtta ta raskelt ohkama ja märtriilmel nõusid pesema EI OLE minu ettekujutus enda õnnelikumaks tegemisest, tänan väga.)
Nördin iga kord, kui loen kuskilt raskustes vaevlevale emale, kes tõdeb, et krdi karm on, vastuseks saadetavat. Kuidas: "Lapsel on ju kaks vanemat, las isa vastutab samuti!"

Kurat, kui ma olin kaheksa, juba üritasin vastutada oma mõlema vanema õnne eest (ja ei tulnud toime, häbi ja teotus). Te üritate öelda, et MINA (sest iga raskustes ema on ometi mina?!) võiksin KELLEGI TEISE peale LOOTA või? Päriselt?! Näiteks lapse saanuna tema isa peale? Ja ma olen mingi vilets inimene, kui seda ei oska ja ei suuda?! 

Kurat ... kurat! 
KURAT!!!
Et kui kogu mu elu on olnud isevastutamine ja idee vastutusest kõrvale viilida ja see kellegi teise hooleks jätta mulle võõras, on see minu SÜÜ ja MINA olen mingi vale inimene?!
Fakk ...

Ei, see ei ole mingi värske teema. Lihtsalt arutasime K-ga natuke oma perekondadest ja kodudest kaasa tulnud mõttemalle ja nimetatud isevastutamise teema oli peamine minu oma.
"Mina vastutan ise kõige eest," ja kui ma ei suuda, ei teeni piisavalt, ei tule toime, on see MINU viga. Oma valikud. Pean suutma!
Peale Rongi olen hakanud endale leebemalt vaatama. Ma ei pea kogu maailma ära parandama. Ei ole kõik siinsed hädad minu vastutada ja kui mina ei tee, teeb kas keegi teine või ei olegi nii hirmus vältimatu asi. Las olla tegemata.
Ja nälga või külma kätte surra mul ja mu lastel ikka ei lasta ju.
Ma VÕIN vabalt võtta ja puhata. 
Kuid kui öeldakse, et too võõras ema mina pean teistel ka vastutada laskma, mul jookseb juhe täiega kokku. 
Nagu - kellel? Kes tahab õudselt vastutust võtta ja ma ei lase?!
Et mina peaksin sundima inimest, kes ise ei taha, vastutama? Näiteks, maitea, mõne lapse isa kohtusse kaebama?
Sry. Te nõuate, et mina vastutaksin ka selle eest, et keegi teine vastutaks? 
Ma ei jaksa! Ma vastutan juba piisavalt palju, ma ei jaksa rohkem!!!!

(Muide, Tütarlaps on 19 ehk alaealise vanusest väljas ja elab üldse mu ema juures, Poeglapse isa aga maksab meie üüri juba pool aastat ja enamgi veel. Sain temal küsimisega Peale Rongi endana toime, kui pidi.
Selles postituses elan rohkem välja oma vanu nördimusi teemal: "Miks ma neid kohtusse ei kaeba ometi?!")

Oh, oota!
Mu patoloogiline soov kõigile meeldida, kes mulle spetsiifiliselt vastikud pole, on ju sama asi!
Minu vastutus on kõik õnnelikuks teha, mõtles väike väga väga naine. Ja siis natuke suurem väga väga naine. Ja siis enda arust juba täiega suur väga väga naine (nt vanuses 13). Minu asi on teha pere õnnelikuks. 
Kuna ma ei oska väga piiri tõmmata, kes on minu inimesed ja kes mitte, on minu asi teha KÕIK õnnelikuks. 
Nooooojah.

Olgu, ma ei ole enam laps. 
Ja õpin kogu aeg.
Juba ammu olen aru saanud, et
a) ma ei taha teisi õnnelikuks teha teeseldes, võltsides, ebaautentne olles
b) ei ole üldse võimalikki kõiki õnnelikuks teha, muuhulgas seepärast, et inimeste tahtmised käivad üksteisele vastu
c)  kui on valida, kellele meeldida, eelistan meeldida iseendale

Aga ma ei taibanud varem, kust on üldse pärit soov kõik õnnelikuks teha ja kõigile meeldida.
Ei ühendanud absoluutselt ära, et olen jumala väikesest saati tahtnud kõiki enda ümber rõõmsamaks ja rahulikumaks teha. Lugenud seda oma vastutuseks. Olen seda tajunud oma olemasolu ainsa eesmärgi ja õigustusena. 
Ma võtsin ammmmmmmmmmmmmmmmmmu oma vastutuseks hea õhkkonna loomise ning kui seda ei tekkinud, oligi see alati minu isiklik läbikukkumine!
Kunagi polnud keegi teine süüdi ega vastutav. MINU asi oli teistele hea olemine luua! 

Ja muidugi käisid mulle ERITI pinda süüdistused  teiste võõraste emade pihta ses osas, kuidas ma peaksin tegema oma lapse isa a või oma lapse isa b meelega õnnetumaks, sest ... ta peab ka vastutama või midagi. 
Nagu ... ma nagunii ei suutnud teda endaga suhtes õnnelikumaks teha, ma niigi olen läbi kukkunud. Te tahate, et ma kõik VEEL halvemaks teeksin?! Mida?!

Ossa. 
Nii palju mõtteid ja avastusi ...

Okei

Olgu, järgmise Ghibli oleksin peaaegu pooleli jätnud. Ei jätnud, aga vaatan natuke süngelt, sest ta sisaldab kaht teismelist, kes peaaegu ei maga, vaid teevad kogu aeg tööd. Nad on sealjuures üleni lahked ja abivalmid ning vähemalt poiss on aktiivselt tegev ka ... noh, koolivälises aktivismis, silmad säravad ja sõbrad ümbritsevad ja ... 
Ilmselt saab neist paar. 
Kuna ma ise olen langenud depressiooni sügavikesse (jah, mittemõistmine, eriti blogis kipub minuga sedasi tegema, ega see esimene kord ole) ja mul on raske ÜLDSE midagi peale magamise teha; seisan, käed rippu, Poeglapse toas ja seletan talle: "Ega mul ei ole rohkem midagi öelda või plaanis siin teha, mul läheb lihtsalt aega, et liikuma saada," mulle ei tundu üldse võimalikuna sedasi elada ja vaimset tervist säilitada. 

Jaahh, kirjutasin psühhiaatrile ja uurisin, mida ma pean tegema, et uut sorti AD-sid saada. 
Nii palju mul veel kainet mõtlemist on, et aduda: Poeglapsel ei oleks kellegi teisega parem elada kui minuga ja Tütarlaps oleks MARU õnnetu, kui end ära tapaksin. 
Lihtsalt nii rõveRASKE on. 
Ja siis on need Moonimäe teismelised üliinimesed ... ma ootaksin mingit väga karmi murdumist, aga see on ju Ghibli. 
Ilmselt nad saavad hoopis õnnelikuks. 
Urrr ...

...oh, nad vahepeal osutusid hoopis poolõde ja poolvend olema. Olgu. Kuigi nad on nii ebatõenäolised oma olemuselt, kui nad on ühe isa lapsed, kes ilmselt oli ka natuke hullaktiivne, on see loogilisem ja vastuvõetavam ...
... ja siis selgus, et veel kolmas mees on poisi isa. Kõik puhas ja nagupeab. Lilleline ja okei. Las armastus õitseb jne.
Tegelt on nende pärast hea meel.

Kuigi nad on ikkagi ebausutavad. 

***

Phmt oli mul üks päris hea vestlus ja elu tundub korraga väljakannatatavam. Tegin isegi kaks seeriat kätekõverdusi ja pesin mõned nõud ära. 
Mõistmine.
Tunnete valideerimine. 
"Sa tunned nii ja see on arusaadav."
NII krdi hea ...

Muide, sõna "valideerimine" ei ole mu meelest kuidagi hea ega eestikeelne ega midagi - aga ma ei tea, millega asendada. "Kinnitamine" nagu ei anna päris õiget tunnet edasi.
Tavainimene otsis asendust "See on okei"/"See pole okei"'le ja vist ka lõpuks ideaalset ei leidnud. 
"Ütleme iga kord isemoodi," oli konsensus, aga ma ei taha isemoodi öelda, kui ma tahan just SEDA asja öelda. 
"Nii täiesti võib tunda."
"Sedasi on jõle teha!"
Aga ei saa "see pole kohane!" teatada millegi kohta, mis ei ole absoluutselt vastuvõetav ju. Ja samas kui sa tahad teisele teatada, et tema tunded on okei, ei saa öelda: "Need on vastuvõetavad tunded".
See vormiks hoopis teise nüansi. Siis sa ei anna teada, et need tunded on igati mõistetavad ja nii tunda on täiesti ... nojah, okei. Teavitad hoopis, et olgu, nii võib ka tunda, me ei viska sind bussist välja veel sellepärast ... aga vähe imelik oled ikka.  
Mul on tunne, et mingid vormelid oleks "see pole okei"/"see on okei" kohta sobilikud ja kui neid pole, võibolla ongi okeitamine okei. Sest terminid ongi ju olemas ja terminid just selleks, et kõik öeldut täpselt sellena võtaks, millena nad mõeldud on.
Kui aga keegi tuleb jutuga "armastusest" ning keegi aru ei saa, millest jutt, on segadus ja häda. 

Nojah, aga teise poolt valideeritud tunded tunduvad palju vastuvõetavamad ka mu enda jaoks. Muidu ikka elab sees väike: "Kas ma tegelt ei peaks seda tundma? Kas tegelikult on täiesti okei (täiesti kohane) mind nii kohelda ja ma olengi mingi imelik, et häiritud olen???"
Kas ma peaksin tegelikult olema täiesti rahul ja teised oletavad, et olen normaalne, seega täiesti rahul? 

Ja nüüd on: "Ma olen okei sellena, kes olen. Ei pea teistsugune olema!"
Huuuhhh!