teisipäev, 23. juuli 2019

Mõned inimesed on mulle sarnasemad kui teised

Veel tagasisidemeid.

"Kuningatele" üks, mida ma varem ei märganudki (seal on ka "Valikutest" juttu natuke).
Kuna postitus on paljudest raamatutest, saab "Kuningate tagasitulek" aint lõigu jagu ruumi, kuid ikkagi! Tagasiside!

Aga teine ... Ometi keegi peale Frieda/Sille sai "kuigi sa proovid olla heast" samamoodi aru, nagu ma kirja pannes mõtlesin!
JEEEEEE!!!!!
Aitäh, kodanik sirgeldaja!
Nii kaunilt kirjutatud arvustus, et ohkasin lugemise ajal suure sisemise rahuga ja siiaaani, 6 tundi hiljem, teeb rõõmsaks.
Oot, loen veel korra üle!

Maailm tundub kohutavalt palju parem, kui selles on ka inimesi, kes muga sarnaselt mõtlevad. Et mõistusega tean neid olevat; et on One Piece (ikka veel jälgin üha, ikka veel vaimustun, aga no - episood nädalas on lihtsalt liiga vähe, et mu elu niivõrd mõjutada, et sellest siia kirjutada), on Murca, on Myazaki, on tumen, Ada ja no Friedagi - aga päriselt tunnetan ikkagi, et maailmas on ka minu-inimesi, kui mõni endast "ma-mõtlen-nii"-kombel märku annab.
Mitte "ma-mõtlen-KA-nii". Mulle takka kiitmine on hajameelselt meeldiv, kui inimene on meeldiv. Kui ma teda austan, on kergelt kõrvust tõstetud tunne. Aga nõusolek minu väljendatud mõtetega ei ärgasta ja rahusta. Ärksus, rahu ja ülevoolav rõõm saabuvad just siis, kui väljendatakse inimese omi mõtteid, mis juhtumisi on samad, mis ka minu peas keerelnud või võiksid keerlema hakata, kui taipaksin selle nurga alt vaadata. "Ma mõtlen nii" - ja mus kõlab kaasa, ma ka mõtlen nii.
HIRMUS LAHE!

Kui mõni mu lastest on ootamatult nunnu, on sarnane vaikse ereda rõõmu tunne. Ent häda on selles, et nad on nii jube nunnud alaliselt, et ootamatult nunnu on juba raske olla.

Aga jah - see arusaamine.
Mul läks jumala kaua, enne kui MINA aru sain, et vajadus olla mõistetud pole üldse täiesti tavaline ja kõigil. Praegu kirjutan seda - ja ikka kõhklen, ikka mõtlen, et eiei, see on tavaline ju, lihtsalt inimesed ei sõnasta nii!
Siis hakkan mõtlema ja taipan, et ei.
EI!
Minu "mäletan 30 aastat hiljem ka hetki, kus mind ei mõistetud" EI ole normaalne.
Et ebapärlikarbi mulle uhhuu-asjade külgemõtlemine on mu tolle aasta kõige tugevamate mälestuste seas ja "appi! vaenlane on maal"-tunne vallutav, EI ole tavaline reaktsioon.
Et ma siimaale jälestan Anomaalikat (kes on nüüd Rentsi ja Marca püsikommenteerija. Marca juures saan vähemalt mitte tema kommentaare lugeda, sest seal on ta ühe püsiva nimega, aga Rentsi võrgupäevikus on väga raske, sest ta vahetab nimesid ja kuigi osadel nimedel on äratuntav muster, osadel ei ole. Alati ei taipa Rents ka kustutada, kui ta teiselt IP-aadressilt saadab -  ja mul tuleb kommentaari lugedes: "See inimene ei saa üldse ju pihta, aga õpetab, kuidas elada ja mis teha - aa, selge, see on TEMA!" Ning siis on keeruline juba öeldut ajust välja saada) rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, pole ilmselt talle endale ega ka kõrvaltvaatajatele mõistetav. Ta ju tahab head, lihtsalt mulle ta meetodid ei meeldi või midagi?

Aga see ongi mu jaoks kõige kohutavam. Et inimesed võivad üldse mitte millestki aru saada ja täiega heatahtlikud olla - ning käituda nii halvasti, et mu elusalt ärakeetmine oleks vbla samal tasemel kannatustepõhjustaja. Et no keetmine oleks lühiajaliselt hullem, aga nende käitumisel on aastate ja aastate pikkused kannatusterohked mõjud mulle, kui ma hoolega ei ürita mitte sisse võtta ja end "minge perse!" mõtetega ei soomusta.
See on täiesti wtf.  Inimesed ...
Nad ei saa vahel ÜLDSE aru, ka mitte sellest, kui jäledalt ja kohutavalt ise käituvad.
Ütlen ja ütlen ja ütlen neile - ning nad lihtsalt ei võta infot sisse, mõtlevad emake maa teab, millele, ja lasevad samas vaimus edasi. See on lihtsalt ...
sõnulseletamatult jäle.
Minu elu: ma ÜTLEN - ja inimesed ei võta sisse.
On hiljem üllatunud.
Täiesti ....
...
Nojah, ja siis tuleb siuke raamatutagasiside, mille peale mul on: "Oo, maailm polegi täiesti võõras ja imelik! Siin on inimesi, kes mõistavad isegi ilma, et ma enne viis korda neile puust ja punaselt ette teeksin, nende käeseljad silte täis kleebiksin ja kindluse mõttes nina ka veel sisse torkaksin! Nad SAAVAD ARU ka vihjetest ja mitte-otse-ütlemisest! OOOOOO!!!!!"
Nii tore.
NII TORE!!!!

esmaspäev, 22. juuli 2019

Seekordsel Estconil!

Totoro jooksis pikali kaks inimest, neist ühe puhul läks väga hästi, et ta grillile ei kukkunud!

kilpkonna tehtud pilt Totorost
Ta sõi ka pahaaimamatult teise koera kausist ja on nüüd siiamaani segaduses, miks too teine koer teda ei armasta. Totoro põgenes tema eest kiunudes vahepeal, kuigi talle ei oldud haiget tehtud - aga õudne oli, et Sipsik oli pahane! Kiiiiiiiiiiiiiiiiiun ja hala! TA ON PAHANE!!!!

Kiunumise vahepeal jooksis ta ringi koos hurdaga!
Neil klappis, sest kuigi hurt on päris-päris-päris jooksukoer, Totoro sprintis ikka ka päris korralikult ja nad tormasid ümber maja nagu kaks õlitamata välku.

hurt
Pitsiline sokk on tal peas, et kaitsta teda omaenda kõrvadele
peale astumise eest, kui ta midagi maas nuusib
Järv oli muutunud "heast" "keskmiseks"! (Ehk sügavuse asemel on pikalt-pikalt kive ja veetaimi täis madalus, kus üha käia ja käia, enne kui põlv vette jõuab.) Aga viimasel päeval polnud enam laineid! Igasugused inimesed, kes polnud mina, ujusid samuti!

ujume Totuga
Ma tantsisin! (Täiesti üksi, situatsioonis, kus kõik teised istusid ja vaatasid ekraanilt videot. Ja järgmist. Ja järgmist. Jne.)

Kohvi ei saanudki enam päev otsa, vaid hommikul tehti 10 liitrit ja siis OLIGI KÕIK!!!!

Kõige lahedam ettekanne oli viimane!
Lühidusest hoolimata.
Ega ma enamasti muidugi ei kuulanud natukenegi, nii et ausam on öelda "kõige lahedam neist, mida jälgisin".

K ostis kohvikannu, kui selgus, et kohalikku kohvi pakutakse ainult hommikusöögi kõrvale!

Mu pea hakkas valutama alles peale kojujõudmist!
(Kuigi siis oli küll tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud.)

Udu talus oli jälle udune!

Udu tuli naaaatukene hiljem igalt poolt viirgudena
Mu kleit teisel päeval oli alukate serva vahel ja keegi ei öelnud!
(Kuigi et ma näen sellega välja nagu rase, öeldi küll.)
(Ei, üks "juba eile vaatasin, et väga lahe kleit" tuli ka ära.)

K pilt
Nägin täitsa paljusid uusi inimesi! Noori inimesi! Järelkasv!
Mis tähendas ka, et purjus nilbikuid oli protsentuaalselt vähem!

Reidar ja Lill on nii toredad!
Kui poolvõõraid loendada, kes oma nunnususega üllatasid.
Ja Mannil on tita kõhus!!!! NII NUNNU!!!!!!!!!!!!!

Kodus selgus taas, et mida väsinum ja rohkem läbi ma olen, seda vähem jaksan endale öelda, et kle, ära tee, puhka! Tulin koju ja

* pesin ära pliidi
* pühkisin ära esikupõranda
* tegin puhtaks kassi liivakasti
* vahetasin oma voodis linad (kusjuures vahetasin ka tekikoti, kuigi seesinane sai sina vaid nädala eest pandud)
* tegin kohvi
* käisin duši all
* panin pesu pesema
* pesin nõud

Ja alles SIIS läksin magama. Peavalutablett sees.
Pool migreenitabletti tuli hiljem veel võtta. Nüüd on juba suht ok tunne.

Igatahes - ma vbla hommikul räägin veel midagi ja panen veel pilta kah. Aga vbla ka mitte.
Mul on koherentsusega (ehk teksti seostatusega) hetkel raskusi, aga pole päris kindel, et raskused homseks taanduvad.
Ikka imestan enda üle, et MIKS ma seltskondlikel üritustel käin, need väsitavad mu täiesti surnuks ju?
Miskipärast käin.
Vbla kunagi mõtlen välja ka, miks.

neljapäev, 18. juuli 2019

Inimesed! vol II

Nägin und, milles peegeldus minu absoluutne respekt Kersti Kaljulaiu vastu ning samas ka mu imetlus iseenda suutlikkuse suhtes. (Ma olen väga suutlik.)

Algas sellest, et me kohtusime Kersti Kaljulaiuga aastavahetuse paiku bussis, millest tehti video ja lõiguke sellest oli kiires "presidendi jõuluaeg" läbivaates ETV-s. Ma ei teinud midagi peale fänn ja "Eesti rahvas" olemise (ja koos temaga jõululaulu laulmise, bussis ei olnud väga palju inimesi, aga me kõik laulsime).
Lõppes sellega, et tema oli jätkuvalt Eesti president, aga mina mingi Euroopa Liidu Eesti esindusisik ja helistasin talle, et kas ma võin võluvõime ja Euroopa Liidu rahadega tekitada laiarööpmelise (laiem kui Eestis normaalne) raudtee Tallinnast Narva, et imeline relvadega ja phmt liikuv hirmuäratav pommituskeskus, mille Euroopa Liit omapoolse abina Tallinnasse saatis, saaks sealt Vene piiri äärde. Oleks seal ähvardusena, meie poole hoiatusena - ja vbla sõda siiski ei tule.
(A vbla ikka tuleb ka, selline väga "kohe sõda!" õhkkond oli.)
Ta küsis üle, kas ma tõesti saan EL rahaga (ja kahe tunniga, mis lubasin, sest see tundus tõenäoline aeg - ega ma uut raudeed ehitanud, aint vahetasin senise ühel real rööpad laiemalt seisvatega, dohh) toime ning ma olin selles veendunud. Siis ta andis loa. Mina vestlesin bussitäie erinevate rahvasaadikute ja paari ajakirjanikuga lühidalt sellest, mis plaanis, ja asusin tööle.
Ja siis ajas Totoro mu üles, väites, et väga on vaja kakale minna.
Oli ka.

Aga jah. Mul on Kersti Kaljulaiu suhtes hull respekt. Phmt täiuslik president, parem kui oivaline. Ainus "khm"-hetk oli Ojasoo kutsumine Vabariigi Aastapäeva kontserti lavastama pärast tema naisepeksuepisoodi. Aga no palun: veatu inimene ei oleks enam inimene, eks ole. Kõik teevad ebatäiuslikke asju ja kuni need püsivad teatud piirides, "juhtub".
Lennart Meri peksis ISE oma naist ja millegipärast see ei peleta inimesi (mind küll, aga ma olengi imelik) temast hästi mõtlemast ja nostalgiaga meenutamast. Aga mulle on see märgatavalt üle "juhtub" piiri.
Ma arvan, kui ta oleks päriselt kahetsenud ja päriselt andeks palunud, mul oleks ta naisepeksuga ok. Ka mina olen oma lapsi löönud. Aga nii palju, kui infot on tilkunud, ta pidas seda enda kui vinge isikuse üheks jooneks ja ei häbenenud ka. Rääkimata päriselt kurb olemisest.
Mis tähendab, et ei ole mul temaga "kombes"-tunnet ja Kersti Kaljulaid on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lahedam.

Muidu käisin varasel hommikutunnil veel vaarikaid päästmas. Sest osad on juba nii valmis kui valmis ja nagu alati, ei korja naaber neid ära - ja ma siis sõin kõige tumedamaid ja valmimaid, et nad raisku ei läheks.
Ikka olid süümekad - et vbla SEL AASTAL ta oleks muidu kohe korjanud, kui ma "päästnud" poleks. Aga nii palju kordi on juhtunud, et ma vastutusvõimelise ja kohusetundlikuna surun alla oma soovi mõned vaarikad võtta (vaarikad on mu lemmikmarjad) fking kuu aega, poolteist kuud, isegi kaks järjest - ja näen, kuidas vaarikad vaikselt krimpsu tõmbuvad ja siis maha kukuvad ja kes sellest nüüd õnnelikumaks sai?
Ma tegelt ikka veel ei tea, KELLE vaarikad need üldse on. Ma lihtsalt näen, et neid kasvatatakse, toidetakse kompostmullaga ja puha - aga ei korjata ega isegi sööda otse põõstast. Vbla mõnikord mõni süüakse ka, aga sel juhul minu nägemata ja minu vaarikapäästmisaktsioon ei takista söömist. Ega ma nii põhjalikult siis päästnud. Ainult kõige küpsemaid, juba lillakateks muutunuid.

Oi. Tunnid (mitte päevad, eks ole) hiljem, kui olin seda postitust alustanud, ent mitte lõpetanud, helistas naks naabrinaine kuuendast korterist ja ütles, et oli mulle ukse taha jätnud karbitäie vaarikaid.
Nii et
a) nüüd ma tean, kelle vaarikad need on
b) ta siiski korjab neid vahepeal
c) ta on nii tore!
d) aga tundub, et pole ka pahane mu vaarikate päästmise aktsiooni peale, pigem on mõeldav, et see andiski talle teada, et mulle maitsevad vaarikad.

Mulle maitsevad vaarikad, muide. Mu lemmikmarjad.
Üks Tütarlapse onudest soovis mulle kunagi FB-s sünnipäevaks "vaarikaid ja välguvalgust!"
Tundsin end nii mõistetu ja märgatuna, et siiamaani mäletan, kuigi sellest nt 10 aastat möödas on. Tal olid meeles mu lemmikasjad (no mõned neist, eks ole.)
NII TORE.

Krt, see on post sellest, kuidas inimesed on nii ilusad ja head ju!
Näed, loomad küll, aga hurmavad loomad.
Sageli vähemalt.

Olgu. Ma küll olen nii väsinud, et jaksan toast tuppa ka ainult väga pisikeste sammudega kõndida, ei käinud täna loomaaias ega midagi, seda raha, mida pidin sünnipäevaks koguma, hakkasin otsast kulutama - aga tõesti.
Inimesed ON nii ilusad ja head!

Ja emake maa, kui MAITSVAD need vaarikad on!

teisipäev, 16. juuli 2019

Seltskonnaelu

Mõtlen folgile.
Kohe hakkab sisemus röökima, et eijaksa, eijaksa, eijaksa!
Aga kaua aega ei olnud ju sedasi? Mul oli palju aastaid täitsa siiras tunne, et Viljandis pärimusmuusikleda on NII LAHE ja mu põhimure oli, kuidas hoida kokku nii palju raha, et passiks piisaks - sest ses osas olen ma küll alati selge suunitlusega festivaliline olnud, et mulle meeldib muusika, mulle meeldib hullunult tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal raugelt musta laega saalis istuda ja kuulata, aga see "melu" on mulle mittemeelitav faktor olnud. Ja suhtumine "mulle meeldib, milliseks linn muutub, kontserdid on ükskõik, võin ka lihtsalt vaba lava ees istuda ja nautida", omaksvõtmisvõimatu.
Et ma mõistan seda tunnet ja vaatepunkti tegelt.
Aga ei suuda kuidagi endale oma kaasaegses minas kohandada.

Mõistan vaatepunkti, sest lapsena Vanalinna päevi armastasin samamoodi melu pärast - et mul küll oli tahe näha kõiki lastelavastusi, mis erinevates õues etendati, rahaliste võimaluste tekkides kolm korda, ja ma olin ka valmis mõneks laste tantsulavastuseks, aga mulle meeldis ka see, et kõikjal toimus midagi. Ostsin "iga loos võidab" loteriipileteid ja võitsin plastmassist ilukammi, käisin kõik laadatüüpi kohad läbi, lasin end lihtsalt rahvavoolul kanda ja nautisin.
Juba tollal polnud mul tunnet, et sõber peaks kaasas olema. Jaa, kui keegi tuli ja saime kokku, mulle meeldis, aga praegu mälestustes elab peaaegu ainult üksinda kogetu.
Üks erand on. Pöörane vihmasadu tabas meid Avega koos ja siis jooksime kallavas vihmas mu isa töö juurde Olevimäest alla. Olime täiesti märjad, aluspüksid ka, kui sinna jõudsime (ja juba ennegi, aga siis me ei peatunud, et kontrollida, kas aluspüksid on ikka päris läbi ligunenud juba) ja mu isa vaatas meid ja pani kuskile asju täis kambrisse, kus oli ka lahtikäiv diivan, oma sealolnud magamiskoti alla puhkama.
See on väga vinge mälestus, sest mulle meeldib paduvihm ja olin koos Avega isa juurde tormates eluvaimustuses. Nii lahe! Ja ta kuivatas ka suhtkoht me riided ära, nii et väga jube polnud ka pärast koju minna.
Isa ise oli juba meie perekonnast lahknenud ja elas kuskil omaette.
Võibolla seepärast oligi tal magamiskott töö juures ja teadmine, et seal toas (mis oli formaalselt "tema kabinet", kuigi peamiselt oli seal kola ja ma ei mäleta ühtegi korda, kui seda kabinetina oleks kasutatud) saab diivanil magada.

Enne Rongi oli mul folgi osas juba selge "päevapass, kõigil päevadel ma ei taha - või ostan üldse piletid eraldi kontserditele, ma ei jaksa väga palju". Mis tekitab küsimuse, kas ma olen vananedes vähemtaluvaks muutunud - või hoopis, kas olen ehk enda osas oluliselt tundlikum ja teen-usun vähem, mida PEAKS inimene tegema ja tundma. Keskendun endale ja oma tunnetele, mitte hüpoteetilisele keskmisele inimesele, kes ilmselt tunneks NII.

Aga muide, see populaarne kohalkäimispõhjus "folgil näen tuttavaid!"-värk on küll mulle KÕIGE JUBEDAM OSA folki. Tegelt. "Melu" oleks ok, see oleks üsna talutav, kui kogu aeg poleks õudset "Oi,tšau! Noh, kuidas läheb?" ohtu, mis realiseerub ka alalõpmata.
Brrr.
Jah. Nii ongi. Täiesti võõrad inimesed, kes mult midagi ei oota ega taha, on ok. Aga tuttavad on jubedad =P
Virtuaalselt on kõik hea, siin ma võin tohutut tutvuskonda pidada ja suhelda ja värki. Aga näost näkku on sõbrad head, väikestes kogustes harva ja ettemõeldud kohtades ka tuttavad kombes, ent ootamatult ette kerkivad tuttavad on rasked - ja minna kohta, kus neid on eeldatavalt palju? Eeee ... kas ma olen loll v?
Kusjuures olen küll. Käisin nädalavahel sellisel sünnipäeval, mis tuttavaid tuubil täis. (Oli küll kurnav, ei salga). Järgmisel jälle lähen vabatahtlikult Estconile.
Kusjuures sünnipäeval olid enamasti sümpaatsed tuttavad. Estconil ... mu paremad tuttavad seal on sümpaatsed ja on hunnik selliseid, kes väga lähedased pole, aga ka ok-d. Aga sealne mölakatekontsentratsioon on ikka päris suur. Purjus meeste kohalolek, kes ennast "vabalt tunnevad" ja sellega seoses inetult käituvad, on alati märgatav.

Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest no mis - ainult mina ju, võib nõme olla, minu enda asi on õlgu kehitada ja seda nõmedust mitte südamesse võtta. Aga nüüd väärtustan end juba nii palju, et kui minuga nõme ollakse, ma ei luba seda ja kargan nõmetsejale kõrri.
Millega seoses ka märkan, et mida paganat. Miks ma ISE ronin sinna, kus kaklema peab, et eneseväärikust säilitada? Kus rämedad peavaluhood tulevad, nii et isegi migreenitabletid ei aita, sest pinge on nii hull?

Aga Estconil on hea järv, maitsev toit, voodis magamine ning alati ka mõned ettekanded, mis on toredad, mõned inimesed, kes on nii armsad - ja ikkagi lähen.
Võtan seekord Totoro kaasa, olen temaga omaette teistest eemal ja siis on vast enam-vähem.

 Lapsed seekord ei tule. Tütarlaps on Etnol ja Poeglaps ei tulnud eelmisel korral kõige selle kuumaga toast praktiliselt väljagi, sest võõrad inimesed. Seekord mõistetavalt ei taha toonast elamust korrata.
Kuigi üleeelmisel aastal oli tal täitsa tore.
Inimesed muutuvad ka. Hämmastav.
Mul selle teooriaga on tutvus olemas, aga elus üritan aina leida mingeid seaduspärasid, et kuidas just muutuvad. Peab olema loogika, mis mõttes lihtsalt muutuvad?!
On olemas inimesed, kes pole täna, kes olid eile ja kogu aeg muutuvad (hei, Murca! lehvitan!), aga mina küll tunnetan, et olen seesama kaheksa-aastane, kes vihma valades Olevimäest alla jooksis, valjusti naerdes ja kiljudes.
Aeg on üks ja mina seal sees kogu aeg ühe ja samana olemas, lihtsalt mõned asjaolud mu ümber ja sees muutuvad.

Aga inimesed on ka erinevad. Mõned muutuvad nii, mõned teisiti, 89 eri viisi vähemalt, ja mõned inimesed kasutavad neist KÕIKI vaheldumisi.
Oeh.
Mul on keeruline huviala =P Loomade käitumine, eriti inimloomade käitumine, ei ole lihtne teema.