laupäev, 13. september 2014

Kuni ei mõtle, pole vigagi

Öösel läks meel kurvaks.
Mingi moment on seal tormiga kaasa jooksmise ja tormi raugemise kergenduse vahel, mis jätab mu väga rabedaks ja haavatavaks kõigele, mis on - või mida ei ole.
See, kuidas keha vajab karja, puudutust, kaasamist, see, kuidas mõistus otsib süsteemi ja isiklikku narratiivi arendavaid hetki - see kõik on vahel nii raske ära hallata.



Eelmise meeleolumuusika sain Rentsi käest, aga unustasin samas, kust see pärines, ja et väga värskelt tulnud postitusest, asendasin ära, kui meenus =)

reede, 12. september 2014

Täna ei ole reede!*

Issake, poisid ja tüdrukud!
Emake maa!
Kui otse öelda, siis õumaigaad, tundub, nagu enam ei jõuaks, tundub, et olen suremas.

Või ei, tegelikult.
Kui tundetäpne olla, võiks õigupoolest öelda, et olen juba surnud. Sest mul aju enam eriti ei ole, on autopiloot, tundeid eriti ei ole, on autopiloot (mis oletab, mida ma võiks tunda ja siis markeerib seda paari vahvelrabeda naeratuse või sapise suukõverdusega), ja kõik, mis mu ümber toimub, lihtsalt toimub, ilma et mul oleks sellega mingit seost peale telefonitõste ja malbehäälse "Perearstikeskus, tere päevast!" või verepudeleid kallutades peapöördeta, ent sama sõbraliku häälega kuuldavale toodud "Võtke palun istet - sinna suurde tooli - ma kleebin need kleebised ära ja siis tegelen teiega!" stampväljenduste.

40 tundi nädalas on liiga palju, aga ma olen töötanud 43 nüüdseks ja kolm tundi on veel. Ja kõik on nii haiged, üksteise järel tulevad ülemiste hingamisteede viirused, kõhuviirused, põletikud, lööbed, valud ja muidugi vered, vered, vered...
Kus on niitide eemaldamised? Kas inimesed enam süste ei tahagi saada? Ma oleks valmis isegi vererõhku mõõtma ja tilku andma, et pääseda veerandtunnisest telefonikõnest teemal "kodused sümptomaatilise ravi võtted nohusele 8-kuusele imikule". Kõik tahavad ühekorraga retsepte, tõendeid, raha anda, kassa ei klapi, saatekirju, nõu puugihammustuste ja borrelioosi sümptomite kohta, piim on otsas, kohv on külm, kõrvaotsikud on loputamata, nädalavahetustel on topelt- ja kolmekordsed üritused ja hommikul magasin sisse ega jõudnud seega pead pesta.

Lõbus on, sest ma tean, et järgmisel nädalal ma ei pea seda üldse tegema ja pärast seda taastub töörütm "iga päev on reede".
Natuke nukker on, sest täiskohaga tööle asudes ootabki see kõik mind täpselt samasugusena ees.
Kohe lõpetamise järel see täiskoht terendab.
Natuke perspektiivitu on, sest mu töökoht on nii äge, et kuhu mujale ma üldse minna saaks tundega "oh, samm edasi!"? Soome? Norra? Kanadasse?
***
Aprilliks tuleks romaan lõplikult ära viimistelda.
Vbla see on see kuhugi viiv karjäärivõimalus hoopis.
____________________________________________________________________

*Selline silt (TÄNA EI OLE REEDE!) rippus mul eile registratuuris istudes ekraani küljes, et ma inimestega nende arstiaegadest rääkides ikka teaksin, mis päev on. Sest pärast ebaloomulikult tihedat töönädalat oli juba eile täiesti reedene tunne peal ja unustasin kogu aeg ära, et ei ole veel viimane päev, tibuke, ei ole. 

kolmapäev, 10. september 2014

Aga "tervist!" sobib suurepäraselt

Töötades siin, kus ma töötan - elik tervishoiuasutuses, mis tegeleb eeskätt ravimisega siiski, vastupidiselt riikliku tervishoiuprogrammi optimistlikele ootustele - tekkis mul juba esimese kuu jooksul tõrge kasutada hüvastijätul sõna "nägemist".
Sest noh.
"Nägemist" viitaks nagu sellele, et loodan inimest jälle näha. Loodan järelikult, et ta kas ei saagi terveks või jääb uuesti haigeks või tabab mõni trauma või haigus tema lähedasi - igatahes peab ta meile tagasi tulema. Ja seda ma ju ometi ei soovi. Ma loodan, et ei näe teda niipea, õigupoolest!

"Head aega" on võrratu hüvastijätuväljend. Olgu aeg, mis meie kohtumiste vahele jääb, hea, mu sõber! Kuitahes pikk või lühike see ka oleks, aga olgu hea aeg!
Kuid kuna me kasutame seda mehaaniliselt, mõtte ja tundeta seal taga - sama hästi kui "headaega" võiks pobiseda ka "tadaa," "tšau,""pakaa" või kasvõi "mhmh", ainult et "head aega" on neist veel impersonaalsem, sest tal puudub vähimgi lapselik, frivoolne, unine või eelistatud võõrkeelele viitav lisavarjund - ei kipu see väljend mul samuti eriti üle huulte tulema.
Ütlen ma ju ikkagi asju, mida tõsiselt mõtlen, aga samas oleks tore, kui teine inimene ühtlasi mõistaks, et ma neid sõnu tõsiselt mõtlen. Mitte ei tajuks soovi, et ta aeg oleks hea, täieliku ükskõiksusega kuuldavale toodud häälitsuste jadana, mis viitab mu soovile temast nüüd kähku lahti saada - näiteks.

Niisiis olen hakanud inimestele soovima kas "kena päeva!" või "kõike head!" või, kui tundub, et neil ei ole just ülemäära kerge elu, "jõudu!"
Sest kui jõudu on, pole mõistust vajagi, eks ole =)

Üldse tundub mulle kuidagi tore ja meelepärane see, kui inimesed mõtlevad, mida ütlevad. Sest keel, keel korraga kaotab ja loob tähendusi. Keel seob meie tundeid emotsioonideks ja informatsiooni mõteteks. Keel võib olla ilu ja aususe vahendaja, kui me seda ainult tahame.
Jaa, jaa, sõna lausumine või kirjapanek ei tähenda mingit igavest lepingut ega tarvitse olla kellegi püha tõde. Aga keel on siiski täpseim vahendaja, mis meil üksteisega lävimiseks võtta on, ja teda võiks kohelda austuse ja sõbralikkusega.
Just nagu inimesigi.

esmaspäev, 8. september 2014

Puravikupirukas

Seened.
Käisin isaga metsas ja ta tegi mulle seente õpituba. Nüüd ma tean igasuguseid huvitavaid maitsvaid seeni, nt lambaseenikut ja lillat ebaheinikut, väga hästi. Oskan neid niimoodi puhastada ja valmistada, et seente sisse jääb minimaalselt okkaid ja liiva (s.t. phmt ei jäägi). Tean, kui palju paremini maitseb metsašampinjon poešampinjonist - need nagu ei oleks üldse sama sorti seenedki - ja korjasin neid metsašampinjone omaenda väikese päevituspruuni käega metsa vahelt mairohelisse plastämbrisse, kuhu nad puravike vahele kenasti pikutama jäid.
Eile koju jõudes olin seenenädalavahetusest nii näljane, et sõin sirgelt ära 250 g šokolaadi, kausitäie jäätist ning siis hakkasin seeni puhastama ja pirukat tegema.
Vastu ööd sõin poole pirukat kah ära.
Lugupeetud isa, kui sa seda loed: kui sul statistikategemisest peaks kõrini saama, võiksid kindlasti päris korralikult teenida ka seenekoriluse töö-ja õpitubadega. 

Mina olen koolituse järel väga rahul. Seeneharitud, väsinud ja õgardlikkusele pühendunud.

Päris hea ikka. Vananaiste suvi ja samblane mets. Hommikukohv rõdul päikesepaistes. Jooks, nii et sügavkollane õhtupäike paistab näkku ja käsivartele. Koer, keda patsutada, taevas, kuhu naeratada...
Mõned mittesöödavad seened on täiesti arulagedalt ilusad, teate. Jämeda jala ja pisikese kübaraga pudelikujuline seen, üleni sügavat tumedat kannikesekarva. Või punane kärbseseen ja punajalg-pilvik, nende erinevad ergavad veretoonid sõnajalgade vahel õitsemas nagu lilled.
Õige inimene läheb ikka metsas õnnelikuks. Need inimesed, kes ei lähe, need on mingid kahtlased. Kõrbetütred või kalamehed, kaktus või heeringas südame asemel rinnus.

Täna on palju tööd. Homme on palju tööd. Ülehomme on palju tööd. Eeldatavasti on palju tööd ka reedel ning võib-olla tuleb tööle tulla isegi neljapäeval, aga seda veel kindlalt ei tea.
Töö on väga hea asi, eriti kui tööd on palju. See tähendab raha ning naudingut olukorrast, et olen üleni kasulik ja vajalik ja hinnatud. 
Lisaks saan tänu seenetöötoale ka suuremas koguses seeni tutvuskonnale laiali jagada ja tunnen end seetõttu nagu toitev maaema, tugevakäsivarreline kaunis Demeter kuldsete põldude keskel. 
Nii meeldiv.

***

Ja ometi ja ometi on sees ka mingi kummaline rahutus.
Tahaks midagi soolast. Või torti. Või küünarnukkidega trollis trügida. Tormata läbi seinte ja üle katuste nagu tuulispask, mitte midagi terveks jätta, mis ette sattub.
Järgmisel nädalal õpin metsas sõja- ja katastroofimeditsiini ning pean niisiis sügavalt läbi tunnetama, mida inimesed inimestele ikkagi teevad vahel. Ja mil moel on mõistlik neid aidata ja mil moel ei ole see aitamine teps mitte mõistlik; millal sa vaatad ja otsustad, et ah, tema sureb nagunii ära, pühendume parem neile, kes ellu jääda võivad. 

Vbla saan selle rahutuse sinna ära maandada.