esmaspäev, 21. mai 2018

Suvi

Noh, vähemalt on taas kinnitust saanud, miks magada ei saanud palju perioode möödunud kolme aasta jooksul.
Nälg! Keha on: "Me peame süüa otsima, eideke, mitte siin põõnama! Kobi üles, mis siin noriseda! Jahile või korja marju või midagi, lihtsalt vedelemiseks ei ole aeg!"
Isegi kui olen magama läinud natuke enne nelja hommikul, ajab nälg kell 7.46 mind üles ja ei õnnestu uuesti magama jääda, loe numbreid või mõtle millest tahes.
See-eest kell 10 hommikul, kaks kohukest hinge all, võiks taas voodisse pugeda. Ootan, kuni valuvaigistav masin viimase satsi tööd lõpetab, ja lähen.

Külm ja unetus, sest nälg. Nojah, peaks ju ilmne olema, ent ikka ma kahtlen natuke, et kuidas siis nii: on ju tervislik VÄHEM kaaluda? inimestel on ju "hoopis rohkem energiat" vähe süües või mis see legend ongi? Kuidas minu keha siis üldse nii ei arva ning väljendab vähese toidu peal kogu aeg, et vähe, vähe, ma ei taha alla võtta, ma tahan SÜÜA, mitte midagi ei jaksa teha ka, sest magamata, sest nälg ja ikaldus?!
Isegi kui ISU ei ole, toidupuudus on keha arust saatanast. Ei taha, ei tohi, kõik on halvasti, kui sa ei söö!!!
Aaa, et miski keskmine "tervislik" ei ole mina?
Haijah. Ega ole küll. Aga kuidagi ikka arvan, et mingi point sel üldisel arvamisel on ju, ega ma siis NII imelik ka ole - ja arusaam, et peaaegu kõik on nii imelikud, tuleb ikka viivitusega.
Peenike on ilus, tervislik ja hea ...
Maivõi, kui sees see on!

Isu ikka veel väga ei ole, aga peab sööma, muidu on elamine raskendatud. Nagu fakk - magan öösel kaks ja pool tundi ning ei jaksa sittagi! See ei ole KUIDAGI hea.
Oeh, ei saanudki täna postitust valmis. Sest ma ei ole väga aktiivne sedasi öösel vähemaganuna.
No - kindlasti see on ka millekski hea. Ma küll ei tea, milleks, aga millekski.

***

Sama jama suht jätkub. Süüa ei taha, kuid kolme võileiva, tükikese koogi ja 5 tomati peal und ei tule. Loen aga numbreid - ja siis, kui viimaks olen nii kolme paiku uinunud, tuleb 10 paik mu lahtise akna alt mööda naine, kes räägib väga valjul häälel puhastustulest, viimsest kohtupäevast ja apokalüpsisest.
Jee, seda mul just oligi vaja. Liiga palju und vist viimasel ajal.

See suvi tundub küll natu õudne. Ilmselt juhtub nagu kaks aastat tagasi, et mais-juunis on suvi ära ja kuskil jaanipäevast algab jahe vihmane periood. Iseenesest ei oleks mul selle vastu midagi, et aastaajad nihkes on (peamine, et nad kunagi ikka tulevad), aga ma ei suuda omaks võtta, et nüüd ongi suvi, naudi! Mul on tunne, et võib toas arvutis istuda ja lugeda (järeleandmine suvele - loen avatud aknal, päikese käes), küll see ujumisaeg-jäätiseperiood ka tuleb veel.

No vbla olen suve jaoks veel liiga väsinud, homme on uus embrüosiirdamine ja ma ei puhkagi kunagi välja - ja see on ka ok.
Kõik on ok.

reede, 18. mai 2018

Mida surmväsinuna tahan ja teen

Ikka veel nii väsinud, et polegi päriselt inimene.
Mitte midagi ei taha.
Ka mitte arvutimänge mängida või lugeda. Mitte midagi. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha ... krt, ma ei teagi, mida veel võiks tahta.
Igtahes ma ei taha seda.

Kallistada võiks. Otseselt kallistust otsima just ei läheks, aga kui koju kätte toodaks, kallistaksin ja oleks isegi tore. Mhmh.

Õues on palav. Toas on ka tegelt. Ei taha õue minna. Ei taha toas olla.

Vanasti läksin sellistel aegadel vist ujuma?
Hm. Jaa, pole halb variant. Vaatan, kas mõnes lähedalasuvas kohas on ujutav vesi ... pfff. Kas ei ole kohtagi märgitud või on andmed mingist 2013. aastast.
Kõik on alatu ja vastik, oh, kus ma jään?!
Vbla peaks basseini minema? Ikka parem kui ei midagi?

Võtsin hoopis toa tolmuimejaga puhtaks. Sest tahtsin seda teistest asjadest rohkem teha. Tahtsin - tegin.
Homme läheb mu poeg Soome korvpallivõistlema. Nii et selle arvestusega panin ka pesu pesema (tahtsin, noh, mul on juba ette halb tunne, kui peaksin talle kaasa panema tegelt nende tossude jaoks liiga madalad sokid vms). Võibolla tahangi ainult asjalikke asju täna teha?
Kõlab õigesti.
Loovkirjutamine ja poeskäimine ei kõla ka üldse pahasti. Oi, ja peapesu tundub lausa ahvatlev!

Niih, olen puhas.

Mul ei ole ka mingeid kavalaid mõtteid, mida TEILE kirjutada.
Või ei.
Üks asi on.
Teate, täna on selline luulevormi tunne. Nii et saab sedasi.

***

Kui sa saad lapse
võid oma mugavustsoonile viieteistkümneks aastaks "hüvasti" öelda.
Sul ei ole enam kunagi kõik korras,
lapsed lähevad kell kuramuse 5.45 eksursioonile
ning vajavad ärasaatmist ja kakaod enne.
Või veidi nooremana
topivad suhu kõike, mille kätte saavad,
kaasa arvatud kassi saba
ja telefon.
Sul ei ole enam kunagi vaba aega,
kui, siis 20 minutit nädalas,
ja ole selle eest veel tänulikki.

Ja inimesed imestavad
mis mul VIGA on,
et ise tahan nõnda endaga teha.

Millest nad aru ei saa
on:
ma ei jää mugavustsoonist ilma,
mind ei tõrjuta sealt välja,
ma ei hakka seda igatsema,
sest mul ei olegi mugavustsooni.

Ma ei tea, mis see on,
kuidas seal on,
mismoodi on tore, kui miski ei sega.
Mind segab alati miski,
kui mitte muu, siis tunne, et elan asjata.
Mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal,
maailm ei nihku natukenegi
ja miks siis üldse.
Alati.

Seega
ei kaota ma midagi
mugavustsoonita elu endale garanteerides.
Ainult võidan.
Tunde, et olen vajalik;
et olen sillakaar olematuse kohal;
minu pärast muutub maailm -
minule saab toetuda.

No
enamasti saab ju!

teisipäev, 15. mai 2018

Korralik reisipostitus

Niih. Viimased tunnid Brightonit.
Väga bright. On selge ning särab, siin on umbes sama soe kui Eestis praegu, aga kuna oleme ikkagi LÕUNAS, on päike hammustavam ja eile õnnestus korjata õhetus käsivartele, dekolteele ja õlgadele. Mul õnnestus samuti osta aluspüksid (puuvill, 4 paari 2 naela eest), mis on mulle suured (mida pole iial juhtunud, sest tagumik kahtlemata on mu ülejäänud kehaga võrreldes lopsakas - ja kaunis), aga siiski mitte appi-kukub-alla-ei-saa-kanda-suured, osta toores avokaado poes kuhjast "ripe, ready to consume", ning käia augud oma kahte sokipaari, ühte sukkpüksipaari ja kui täna hommikul puhtad sokid jalga vedasin, avastasin, et ühes neist olid KA augud.

Aga kõik muu on hästi.

Amanda (mu õhetus on kindlalt rare british sun-ist) oli tore. Eile käisime akvaariumis, kus oli maailma kõige nunnum kärssninaga merekilpkonn Herman, keda vaatasin kindlasti oma veerand tundi, kuskil viis-kuus-kaheksa dauni oma vanemate või hooldajatega ekskursioonil ning ma suhtlesin nendega (sest nad pöördusid mu poole), surusin ühe kätt, sest tal oli sünnipäev, ja natuke tundsin suhtlemiskoormust - kuni sisse valgus umbes 100 teismelist prantsuse turisti ja sain aru, KUI toredad, KUI vaiksed ja leebed need daunid ikka olid.

Siis käisime rannas. Kogu Brightoni rand koosneb kividest, miljonitest pisikestest kividest, mis tekitavad lainete tagasi tõmbudes omamoodi häält ja millele paljajalu astuda on piinav, mõned inimesed ujusid. Ma katsusin vett - KURADI külm, ent ilmselt on ka siin soe suvepäev vaja kohe ära kasutada, ei tea, millal jälle saab - ja seejärel olime pargis.
Kohvimüüja tolles pargis, mille ääres muuseas oli täiesti tasuta kemps, küsis esmalt mu vasaku käe tätoveeringu kohta (ja siis me õestusime hinges, sest tal on parema käe keskmisel sõrmel "humans", et fakki oleks selgem näidata), sai seletuse ka parema käe omale (sest Murca, erinevalt minust, on sotsiaalne) ja tagatipuks demonstreerisin talle ka oma selga.
Ta ütles, et väga lahe, talle tõesti meeldib, ooh.
Olen rahul.
Lisaks küsis ta, kas me oma päevituse saime lihtsalt tänaval kõndides ja Murca ütles, et eih, käisime rannas. Siis ta - kahvatu ja kaunis ja pisike - ütles, et pole NIII kade.
Kuigi kodus - eee ... majutuskodus? - mõtlesin, et mille peale? Et ta ei õhetagi päikesest? Mis see kerge põletus on hea seisund v?

Maailm on kummaline ja mitmekesine!

Siin on nii ILUS!!! Appi. Neile kindlasti tunduks samamoodi ajuvabalt ilus eestlaslik avarus, aga ma olen täiesti sillas sellest, kuidas kõik on pisike, trepid kitsad, uksed samuti, isegi kuramuse vann on sügav ja kitsas! ning ometi on vajalik ära mahutatud, kaunis ja tilluke.

Mu poeg ei ole kaks päeva koolis käinud. (Stuudium ütleb.)
Ta tahtis jääda üksi koju, selle asemel, et elada oma õega koos mu ema juures, ja ma lubasin, sest no 11 - millal veel? Aga kodus uurin järgi, et mis värk, miks ta kooli ei läinud, haige v?

Aga kui kunagi veel Brightonisse peaksin sattuma, oleksin siin vähem "api, õudne, võõras, kõik on uus, api". Saaksin juba aru, kus mis umbes on ja kuidas paigast paika saab.
Minu "võõra maa programm" on 2/3 täidetud: tahan sõita ühistranspordiga (tehtud), käia miskis loomaaias või muus loomadega seotud kohas (tehtud) ja süüa kohalikku jäätist.
Vat jäätist ma pole siin söönud.
Vaatab, kas tuleb isu veel peale või jääb seekord tegemata.
Aga boonusena sõin fish'n'chipsi, sain ära öeldud võõrustajatele, et Mirjam is the social one, I'm the authistic one, nii et see on tehtud, ja teist korda duši all käinud, panin vaiba vanniservale kuivama tagasi. Milliseks käitumiseks meid algul instrueeriti.
Esimesel korral unustasin, vajadus meenus järgmisel hommikul.

Nii et noh - edukas rännak vist.
Vaatab nüüd veel, et lennukist maha ei jääks.

pühapäev, 13. mai 2018

Patoloogiliselt vaprana ma ikka ronin reisima vahel

Tegin avastuse.
Ääretult ilmne, kui ära märgata ja sõnastada, kuid ma polnud seda iial varem teinud.
Ma polnud seda iial varem teinud. Nagu - mis ma olen, 38? Ja NÜÜD siis ...

Ilming ise on mulle väga tuttav: kui on palju teha, palju muljeid, palju liikumist, ma ei taha tavalisest rohkem süüa - mis oleks nagu loogiline, eks, kuluv energia jms.
Tahan hoopis vähem.
Phmt mulle jätkub, kui otsene nälg eemal hoida. Mitte, et ma ei luba endale või isegi, et pole hetke toitu manustada, kuigi isu oleks - ei, ma olen lauas ja võtan ühe röstsaia. Teist no ei jaksa. Söön seda ühte ka sama aja, mis söögikaaslane kolmele saiale kulutab.
Alati on nii olnud. Larpid - söön väga vähe. Kõik matkad, reisid, suured sündmused - söön väga vähe. Kuna elasin usus, et olen liiga paks, tegin selle arvestusega isegi täiesti hulle rännakuid (jah, mina olingi see inimene, kes läks allakahekümnesena, seljakott seljas, raha umbes nii palju, et kaks liitrist jogurtit osta, isegi korraliku magamiskotita Eesti peale luusima ja siis pani öösel lõkkes teki põlema, sest no ainsaks soojusallikaks olevale tulele oli vaja nii ligi end pressida kui võimalik), et siis nagunii eriti süüa ei taha.
Ei tahtnud ka, aga need kogemused olid piisavalt ebameeldivad, et pärast kolmandat matka enam selliseid asju ette ei võtnud.

Aga ma ei pannud seda kunagi konteksti kuni eilseni, kus ma lennureisi, rongisõidu ja Brightoni öömaja leidmise (pool tundi jalgsirännakut võõras linnas) elasin üle kolme M&M-i, 5 rosina, 5 kõrvitsaseemne ja ühe suurema šokolaadikommi peal. Ja täna olen söönud ühe röstsaia avokaado ja brie'ga, pisikese portsu kanamaksasid, 2 banaani ja 50 grammi salaamit.
Ei, kolm kirsstomatit oli ka.
Mõtlen, et ühe banaani vist võiks veel süüa.

Aga phmt: kõikvõimalike energiat nõudvate sündmuste ajal ma söön väga vähe.
Muidugi!
Sest mul tekib info üledoos, aga toit on ju info. Maitsed, tekstuurid, lõhnad - kõik on teave, mida aju peab protsessima.
Seepärast mul siis vahepeal 3 aastat oligi asi isu koha pealt kehv ja harjusin sellega isegi ära - infohaldusvõime oli ju väga piiratud! Seepärast kõik inforikkad sündmused on mulle allavõtmispotentsiaaliga, kuigi võivad olla söömispühadena tuntud - kodus, jah, ma söön ka tublisti jõulude või jaanide ajal, ent kui tähistan kuskil uues kohas, see ei ole teema.

Muidugi arvasin, et "kõik on ju sellised", ikka imestasin selle üle, et tähistatakse tähtpäevi mingites majutuskohtades või peomajades ja siis on sitaks toitu - kes krt tahab süüa võõras kohas paljude inimeste keskel, kui vahele on veel mingid tegevused ka ette nähud?!
Ent võtsin omaks, et selline tava on, olgu, las siis olla.

Ei mõelnud, et mina olen teistsugune kui tavaline oleks, vaid lihtsalt tava on ajuvaba.

Seda tüüpi majad

A muidu on Brighton imeline. Esiteks on NII ILUS kõik, linn on künkaid täis, vaade on üha kas üles või alla, majad ehitatud arvestusega, et kallak ju, need pisikesed eesaiad, need muinasjutumajad, kõik see rohelus, mis meil vast kahe nädala pärast lokkab, nii palju täiesti tundmatuid taimi ja kõik õitsevad!
Ning lõhnavad.
Teiseks on me öömaja ühes neist muinasjutumajadest (ridamaja, kus on 20 blokki! MIDA?!), millel on 30 ruutmeetrit aeda, kuhu on mahtunud leivaahi, voolava veega sull-purskkaev, laud-toolid, pesunöör, üks puu ja terve lillepottides kasvav lilled-ja-maitseroheline aiandus. Peavad seda kodumajutust vanapaar - no nad peavad üsna eakad olema, nende vanim laps olevat 51 - kelledest naine on esinev tantsija ja mees leivaküpsetamise - siinse heleda leiva - entusiast ja kui me avaldasime hämmingut, et ta näeb nii hea välja, ei oleks küll arvanud, et neil viikümneaastane laps on, mees naeris nagu gnoom: "Jah, ma olen tegelikult 43 aastane, lihtsalt mul on väga raske elu olnud!"
Hommikusöök, mille tema ja Murca tegid, oli ka väga hea, aga seda sõi Murca kolm korda rohkem, sest noh - mul on reisimuljete üleküllus.

Seda tüüpi aiad
Homme siis kontsert.
Ma põnevil ei jaksa olla - kõik on teistmoodi ja unenäoline - aga uudishimulik siiski.