Ere ja kirgas

Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"

Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.

Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."

Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee...  millestki?
Mida?!

Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.

Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.

Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.

Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.

Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.

Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.

Laps, laps on kõike väärt!

Tita kõhtu saamine sel aastal ei õnnestu.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.

No nii on.
Jõuab.

Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.

Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!

Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.

Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?

Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.

Kirjanik?

Kui mul peavalu kontrolli all püsib elik valu on ainult vähe-vähekene, aga samas olen üleni nõrk, hädine ja pehme, väsimus on saja punkti skaalal näiteks 91, tulevad igasugused lollid mornid mõtted.
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.

Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.

Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."

Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?

Take the fucking donuts, kui sulle mulle antakse, jestas!!!!
Mis, kuradi-siis, et su mu kuradi pea on kuradi nõdras seisus! Take the fucking donuts!!!!!
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!

Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)

Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...

Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!

Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ... 

Muuhulgas võib huvitatu siit välja lugeda, miks mul teemal "rong" mõnele mehele haiget tegemise ees pisimatki tõrget polnud

Mitte et oleksin üldse uskunud, et keegi haiget saab oluliselt. Aga et natuke, ikka lootsin, mitte ei kartnud.

***
Verine ja löödud Trafalgar Law!
Awwwwwww!
Nii kuradi SEKS!!!

Veri ja haavad! Ilus valust kurnatud mees ja kui kõik on kadunud, tulen mängu mina! Oh-kui-kaunis!
Et on olemas naised - nagu PALJU naisi - kelle jaoks on erutav, seksikas ja ahvatlev võimukus, teadlikkus, kui mehel on kõik kontrolli all ja ta on targem kui keegi teine?
Mulle on sihandane isane huvitav AINULT juhul, kui ta on kena ning oletan, et jahe võimukus on ta kest ja kesta all peidus veritsev haavatud loom. Aga toores tõmme, "oh-nii-päris-tahan-isegi-ilma-orgasmita!" on mulle keegi (normaalses proportsioonis ja enam-vähem kenade näojoontega), keda kokku lappida saan, kelle valusid vaigistada ning haavu siduda.

Tõsi, kui inimene kogu aeg lahtiste haavadega ringi jookseb, mulle ta ikka mingit pinget ei paku, sest mul on põnev siduda ja ravida ainult neid, kes ise tahavad paraneda.
Kes ei taha, on hoobilt huvisfäärist väljas.

Aaa, õige.
Loomulikult.
Ma ei olegi normaalne inimene.
Isegi selles suhtes ilmselt mitte.

Mitte et väga keegi oleks. Normaalne. (Loendab mõttes, võttes arvesse kõiki naisinimesi, keda on kohanud alates keskkoolist.) Nii, keda tõmbab võim, jahedus ja raha, neid on vist kõva ...
krt, aina saan neli.
Peab ju vähemalt viies ka olema?!
Ach, ongi üks, kelle seksuaalseid eelistusi pole ma iial paika saanud, kuigi olen talt korduvalt küsinud, kui veel noored olime. Ja hiljem ta abiellus nii ebaatraktiivse mehega, et üldseeisaaaru.

Nii et olgu, viis tuleb VIST ära.

Muidu on nii, et vaatasin eile Terminaator 2 ja see on jumalasta hea film! Seni ei olnud vaadanud, sest liikumatu ilmega musklimees, laps ja pildid-klipid, mida näinud olin, üldse ei viidanud, et seal midagi vaadata on.
Aga oli, oh kuidas oli! Põnev loojooks. Naistegelane käitus üsna pädevalt. Hea dialoog - mitte need kuulsad one-linerid (kuigi muutus arusaadavaks, miks need kuulsad on), vaid mida ning kuidas tegelased muidu rääkisid. Sisemine loogika. Väga ehtsa ja sobivana tulnud lõpp.

Olgu, Sarah Connor kui tegelane võtab enda alla ka kaks ainsat kohta, mille kohta mõttes kõvasti kulmu kergitasin. (Natuke kergitasin veel paaris kohas.) Kui sa oled tark, äkki ei tasu valetamise ja meeldidapüüdmisega algust teha, kui juba kolm ja pool aastat vaimuhaiglas kinnises osakonnas olnud oled? + täielik absurdsus, et ta "ikka veel armastab" meest, kellega koos oli umbes nädala 12 aastat tagasi või nii.
Aga ta oli ikkagi väga pädev naistegelene.
"Fuck you!"-pädev, ilma nähtava meigita ja lausega "Ära minu pärast muretse, mina saan ise hakkama!"

Ja no see hingesugulus, mida tundsin terminaatoritega - mõlemaga, aga tollega, kes lõpus käitus, nagu tunneks valu, vähem - on täitsa hingekriipiv.
Nagu jah. Jah. Täpselt nii ma tunnengi. Ei mingit hirmu. Ei mingit kahetsust. Funktsionaalsus ja näotegemine olukordades, kus teatud käitumist oodatakse. Tasapisi saab põhiterminaator selles näotegemises paremaks. Ka mina olen ära õppinud, kuidas inimesed teatud olukordades käituvad.
Kuigi kui pole sellist olukorda olnud ka kõrvalt vaadates, ei oska teha nii, et teised aru saaksid. (Et korrata ilmselget.)

Noh, jah.
On arusaadav, miks mul varem mingit ahvatlust Terminaatori vaatamiseks polnud - Trafalgar Law, Zoro ja Sanji tüüpi mees, kõva mees, kes teatud hetkel on veetud puruksminemise servale ja väga katki juba, on sealt täiesti puudu.
Ega, mu Suure Õe arhetüüp pole ju teemal "väljastpoolt suruti". Ise tahtsin seda rolli samuti!
Mulle nii meeldisb haavu siduda ja sügavalt silma vaadata, mõistlike sõnade ja hellade kätega valu peletada.
Lihtsalt - lihtsalt et teistele näha jääbki ainult roll ja mitte mina ise, muud osa kui haavade siduja mulle polnudki kellegi elus, oli uskumatult ahastusttekitav avastus.

Mitte et Law ei oleks ikkagi "aah, nii armas, nii ilus, nii nii nii nii niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!", kui ta istub aukilikuslastu ja teadvusetuna tooli külge aheldatuna ning ta pea on tahapoole kaldus, vertikaalis ainult seepärast, et toetub viltusele seljatoele.
Jaa, õpin nüüd abi paluma, abi vastu võtma, enda eest hoolitseda laskma. Kuid mis kihevile ajab ning silmad särama kutsub, on ikkagi "Ta usaldab mind nii palju, et laseb enda juures väga valusate kohtade kallale! Isegi kui tal väga valikut pole, ma ei peta lootusi, seon ta haavad ja võitlen ta eest!"

Pole midagi erutavamat kui absoluutne usaldus.
Mitte. Krdi. Midagi.

Või ei! Olgu, üks asi siiski.
Kena välimus. Ei pea olema maapõhja-kaunis, aga mingist tasemest üle olevate isendite puhul hakkan üldse märkama, et tegu on soolise olendiga. Allpool olijaid siis - loogiliselt - üldse ei näe seksuaalsust võimaldavate isikutena. Kellelegi teisele - ok. Aga mulle, minuga seotuna?
Mul lihtsalt ei haagi.
ÜLDSE.
Ehk kui pole sooline inimene, ta võib mind maapõhja usaldada, mul on ikka ainult sõbralik hellus ta suhtes.

Ikka veel.