teisipäev, 17. juuli 2018

Väga fantaasiavaene pealkiri ehk Estcon 2018

Mõtsin, et mul pole Estconi kohta midagi erilist öelda. Võtan siis eeskuju kaladelt ja ei mölise. No kui midagi öelda pole, eks!
Aga siis tuli ostetud head raamatut ("Artemis", jumala mõnus!!!) lugedes meelde, et jäin Sashile kaks eurot sisse nende trükiste eest!
See tundus äärmiselt oluline, jagamist väärt ja sisuliselt tähtis detail. Üldse, miks rääkida üldist uinamuina-juttu, kui on ka väikesed teravad tõed?!

Nii et detailid:

* Arvasin, et meie akna ees on putukavõrk.

Olin selles isegi veendunud. Nii veendunud, et jätsin akna lahti ööseks ja päevaks, sest palav ju! ja süüdistasin sääskede toasolekus vahepeal lahti olnud ust.
Läks poolteist päeva, et avastaksin: putukavõrku akna ees ei ole. Kuid siis uskusin, et selle on mingi droon (õhus lendas ka droone, noh) eest rebinud ning mu poja kinnitused, et akna ees pole meie seal olles küll mingit võrku kunagi olnud, ei veennud mind raasugi.
Alles ülejäänud toakaaslastelt kuuldes, et tõesti polnud mingit võrku, ka meie saabudes polnud, pole olnud! jäin uskuma.

* Nägin ainult üht neist ettekannetest, mida tahtsin näha (kas magasin ja uni oli tähtsam, või ujusin ja see oli tähtsam) ja see üks oli alguses paljulubavalt põnev - siis aga muutus nii halvaks, et lahkusin ruumist ja olin veel kaks tundi takkajärgi kuri.
Otseselt vihastasin.

* Laupäevane lõunasöök oli väga hea. Kui ütlen, et tomatisupp, kaste-kartul-salat-suur lihapall (või ümmargune kotlet?), kõlab jumalast suvaliselt, aga kõik oli hästi tehtud, maitsev, täpselt väljapeetud. Isegi selle kuumaga sõin terve portsjoni ära. Viimase raasuni.

* Selgus, et see, kes laulis väga kõvasti (kuigi üsna õigesti) esimesel varahommikul kuskil viie paiku "Nõia-elu" ja teisel mulle väga vastikut "... tuule suund on nord, nüüd on minu kord ...", oli Raul. Kes pärast vabandas, aga tema salakavala kõhistamise põhjal ütleksin, et väga kahju tal igatahes polnud.

* Nüüd on mul igatahes järvesujumistega algus tehtud. Ma kordi ega tõmbeid ei lugenud, aga kuskil 4 km tuli ära vähemalt.

* Aga trikoo, mille ostsin umbes 8 kilo kergemana, on vähe kitsas.
Taevas tänatud, et ta toonasele endale väga vabalt selga mahtuva valisin.

* Toas oli väga palav. VÄGA. Aga mu poeg käis sealt väljas ainult sunniviisil (või toidu kutsel), sest ka temal on alanud "võõrad inimesed, õudus!"-periood. Istus arvutis ja tal polnud seal isegi megahuvitav - lihtsalt see oli parem, kui minna VÕÕRASTE INIMESTE juurde.

Nüüd, vahemärkusena, on mul jälle sama palav.
Jahe dušš on, arvan, teema.
Ja kui ma vett ka pähe lasen, ehk tasandub natu ära mu järjekordne "ärkasin hommikul, juuksed tundusid liiga pikad, võtsin käärid"-soeng.

Nii, nüüd olen alasti ja märg, kui teile sellised asjad huvi peaksid pakkuma.

Estcon, muide, on ühest küljest väga seksivaene, teisalt veidralt seksistlik üritus.
Ürituse ajaloos on meeleheitlik-väga vihane kaebus nii umbes kuue aasta eest, kus keegi oli jube häiritud, et temaga ühes toas, kuigi kõrvalkoikul, nahistati. Ma olen läinud üsna teravalt ja täiesti kogemata vaidlema teemal "kas aseksuaalsel inimesel on aus teistpoolt-seksuaalpartnerit otsida" (kusjuures mina olin arvamusel, et pole).
Kohta ja aega, kus oleks koos nii palju oma välimusele mitte rõhku panevaid naisi ja mehi, annab otsida. Eeldus on ka, et kõik käivad koos alasti saunas (mitte et see mind häiriks, ma lihtsalt ei salli saunu eriti).
(MUIDUGI on erandeid selle välimuse eest hoolitsemise osas ka ikka arvukalt, dohh!)

Ja samas ei ole ma räigemat verbaalset ahistamist kusagil mujal kohanud.
"Me ei ole veel omavahel maganud, aga ära muretse, küll jõuame!" ütleb mulle võhivõõras, kole, vanapoolne paks onuke, silmini purjus, seltskonnale esitatud "oot, kas teate, kus toas magab seejasee, mul oleks vaja talle üks asi jätta"-küsimuse peale. "Muruka tisse katsuks küll" on sellega võrreldes veel hea variant, vähemalt ma tundsin ütlejat ja tema mind.
Seekord oli muide rahulik ses osas, et selge oleks. Lihtsalt vahel mõtlen, kuidas selline käitumine on Estconi normaalsus, mina kannatan kõik õlakehitusega ära, ent kas tõesti peab niimoodi olema? Et vägistamisnaljad on tavalised ja neid tehakse mitu tundi järjest seltskonnas, kus on ka 15-aastane tüdruk?

Aga tagasi me lammaste juurde.

* Esimesel õhtul oli mul ebanormaalselt hea olla.
Vahel, nii umbes korra aastas, käib mul selliseid hooge.

pildistas kilpkonn
"Mulle meeldib kõik! KÕIK! Vaata seda värskapudelit! On ju tore? Keegi joob Värskat! NII LAHE!"
Elik mulle meeldiski kõik. "Odessa sašlõkk" on taevalik. Minu Winstoni siider oli taevalik. Õhk oli mahe, kanep lõhnas hästi, kohv (mille ma tegin kaks korda liiga lahja umbes) oli ikkagi taevalik, inimesed ilusad ja head.

* Kohapeal osteti ära viimane kui üks kirjastuse poolt kaasa toodud "Kuningate tagasituleku" eksemplar. Nägin pettunud inimesi, kes ilma jäid, kuulsin võidukat: "Aga mina sain viimase!" teadet. Pühendusi sain ka kirjutada.

* Astra rääkis autos, kuidas tema on end hästi kaua aega paksuks pidanud (et nime ja näo mitteteadjatel või minu plaanitud moel mittekokkuviijatel selge oleks: ta on üleni sale ja kaunis naisterahvas, saledam kui mina hetkel näiteks).
Mina rääkisin oma sarnasest kogemusest.
Esitasin küsimuse, et kui meie oleme paksud, kes ei ole? Ja kuigi vastus oli taandatav sellele, et no anorektikud, mõtlesin hiljem, et seepärast nad ongi anorektikud ju, et nad on paksud enda meelest!
Teen hoopis järelduse, et nagu üldine õnn, on ka rahuldav kehakaal peamiselt inimese enda meeltes, ajus ja tunnetuses. Ja kui võtta, et minu kogemuse kohaselt, on seks samuti peamiselt mõtlemise teema, et mina elangi kuskil 30-60% ajast ettekujutustes - jah, me oleme omaenda maailmad.
Igaühes on terve maailm.
Vast see oli üks viga mille vana endana tegin - arvasin, et minu vaatenurk on ainult minu vaatenurk, minu maailm pole ehtne. Aga kõigi teiste omad on!
KORRAGA.
Aga tegelikult piisabki sellest, kui omaenda maailma uskuda.

Kuradile teiste omad!. Ma mängin sedasi, et omaenda ilmamaal ok on, teiste maailmad pole minu kontrolli all nagunii!

esmaspäev, 16. juuli 2018

Mõjutamine

Lugesin Amanda Palmeri avalikku postitust seal, mis on nüüd rohkem tema blog kui tema blog.

"i want this show to change people’s lives," ütleb ta. "i want it to change MY life. i want it to become a box that takes all the pain and experience and truth of the last seven years and clean it all off like a power-car-wash, redistributing it as glitter in the dark to those who need it," ütleb ta.
Ja siis:
"i want it to be powerful."

"i can already feel it."

"it will be."

Mõtlen, kui kuradi vähe mina tahan.
Ma tahan, et mõnigi inimene saaks must aru. Kui mul on mõistetud tunne, kui KEEGI saab, ongi juba jee.
"Muuta inimeste elu?" Jaa, aga ..

Aga ...

Millal ma saan nii suureks ja tugevaks, et enam ei oleks seda aga?

Natuke võiks ju endasse ja oma võimesse mõjutada uskuda ka?
Nt sain ma Stalkeri.
Kilpkonna tehtud pilt
See ikka natu üllatas. Üldiselt olen väga seda meelt, et keegi ei mõista mind, nt mu kirjutatut. Olgu, mõned vähesed, aga no enamasti ...

Ent ...

Tundub, et keegi ikka mõistab.
Pealegi sai Kalmsten ka Stalkeri (ulmekogukonna publikuauhinna) ja tema tööd mulle reaalselt meeldivad - mitte "noh, jah", vaid PÄRISELT.
Teda testlugedes on korduvalt olnud tunne, et ta kirjutab Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi - kuid näib, et see polegi nii.
?!?!?!?!
Kolmas Eesti algupärandi Stalker (mina sain romaani oma, Kalmsten lühiromaani või jutustuse oma, lühijutule anti samuti) läks samuti autorile, keda üleni austan. Meelis Friedenthal.

Äkki ongi võimalik teha asja, mille kohta juba ette planeerida, et see mõjub teistele, sest teistele ikka mõjuvad vahel ka minu või minutaoliste tehtud ja plaanitud asjad?!

Aga äkki ikka pole ka.

RöövelÖöbik on nt oma meeleheidet 30 aastat umbes täis olnud.
Kipun nüüd täpselt samuti tundma kui kunagi nemad. Nina taeva poole ja "ma olen liiga hea teie jaoks, massid, aga ma olen hea!"
Mulle ei olnud nad ka toona vastikud selle hoiaku pärast, aga mõtlesin mitmel puhul, kuidas nad endale jalga raiuvad niimoodi.
Et keegi ei saagi neid massiliselt armastama, isegi kui muusika on väga viis, sest neil on selline hoiak.

Saan nüüd aru, kust hoiak tuleb.
Nüri lootusetus, et keegi peale kriitikute sind kunagi hindama hakkaks.
Suva, kui ülbelt teistega käituksin, suva, kui lahke ja leplik oleksin, tulemus on ikka sama. Enamikule ei meeldi ja vbla muutub ainult, kui karmilt oma mittemeeldimist väljendatakse.

Ent (see on taas ülbus, aga no annan endale aru, et ega mu hinnangupõhimõte olegi absoluutne, ei ole mingi kriteerium. Inimene võib olla täiega tark ja õiges nišis kuulaja-lugeja ja ikkagi mitte hinnata mind või RöövelÖöbikut) elitaarus tapab.
Nišid on niigi väikesed, aga kui olla suunatud endale õige niši tarkadele, on tulemuseks õudus ja ahastus, sest lihtsalt ei ole siukseid inimesi kusagilt võtta.
Eesti rahvaarv ei kanna välja.



Oota, aga ma ju sain Stalkeri!!! Ulmekogukonna publikuauhinna!

/mõtleb, mida see nüüd tähendabki

Tegelt on mul ilmselgeid mõtlemisraskusi hetkel. Olen nii krdi väsinud, et käsi väriseb hiirt kasutades nii, et sellega klikkimiseks sihtimine võtab umbes 4 korda rohkem aega kui enamasti.
Võibolla ei ole erilise läbinägelikkuse ja tõetunnetamise hetk.

kolmapäev, 11. juuli 2018

Hingata sisse ...

Paistab, et elamine läheb jälle kergemaks.
Vahepeal paaril päeval oli väga selge, miks mulle prednisoloon nii hirmsasti meeldis ja arvasin, et jaa, jaa, jaaaaa!
Pea käis ringi, midagi ei jaksanud (aga ikka tegin, sest ma olen mina) ja keegi ei armastanud mind, sest kui annan endast kõik, ma ikka ootangi, et märgataks.
Kui ei märgata, keegi ei hooli.
Aga täna on kuidagi pearinglus ära, avastasin, et mulle on nats raha saadetud, sain kõik öeldaoleva ka hinge pealt öeldud ja nüüd on rahu. Rahulik? No ... igastahes kergem.

Valuvaigistav masin tiksub. Kui valu vaiksem on, unustan ära, et tasuks kasutada. Ent valu kasvab. Sedasi tasakesi ja märkamatult, kuni taas ärkan selle peale üles, et halb on. Ei saa magada.
Noh, aga vaadakem asja positiivset poolt: vähemalt vitt enam ei valuta.
Mhmh, ma ei pea suguelundite ükskõik milliseid nimetusi roppudeks. Need on ju toredad osad meist, ei paremad, ei halvemad kui näiteks kael. Jah, saab öelda minut moodi. Nt ka ema kohta on mitmeid sõnu: ema, emme, emps, mamps, mammake, memm ... Eri tähendusvarjundid, aga phmt ei ole oluline mitte niivõrd sõna, kui mismoodi ja mida mõeldes seda öeldakse.

Järjest enam tunnen, kuidas nihkun eemale "normaalsest" ühiskonnast. Ma ise tajun seda sääraselt, nagu astuksin sammu tagasi, teise sammu tagasi - ja näen seetõttu laiemat pilti kui enamik.
Tõsi on ka, et ma olen alati kaugemal seisnud kui suurem jagu inimesi, näiteks sobib mulle keerulistel teemadel rääkimine.
Maailm on täis inimesi, kes ei taha seda teha, sest valusatel teemadel kõnelemine tõstab asjaolud korraks nähtvamale, teeb korraks elavamaks, kui nad käsitlemata ja taustal on. Aga mulle on nii selge laiem pilt: et kui raskeid asju muudkui jutuks võtta, ei tee nad varsti enam haiget, vaid on lihtsalt - lood.
Ja kas lugu siis teeb haiget v? Jah, ok, mõni lugu natuke, aga enamasti on lood siiski LOOD.
Millega seoses tahan ma kaalukaid asju rääkida, veel rääkida, teiste kaalukaid teemasid kuulata - sest see on minu arust mõistlik ja vaimsele tervisele hea lähenemine.

Samasuguseid mõistmisi on veel lademes.
Nina vastu seina seistes ei paista tõesti muud kui sein. Aga astud veidi eemale ja hei! See ei ole sein, vaid hästi suure puu tüvi! Puuvõra kaob su silme eest kõrgusse - kuid astu veel veidi tagasi ja näed juba sedagi.
Miks on ropud sõnad ropud?
Miks on paariselu hea?
Miks ei või teha, mida tahan?
Miks ei või inimesed mind aknast paljana näha?
Miks koolid on sellised, nagu nad on?
Miks suremine on kurb?
Miks laps ei või mängurelvaga teist inimest sihtida?

Astud paar sammu kaugemale ja ÜLDSE ei saa aru. Need nö. tähtsad argumendid MIKS JUST NII on ju täiesti kõrvalised?

Kui saad aru, et mingit põhjendatud tausta pole, ainult "nii on tavaks" või "aga äkki juhtub midagi halba?" muutub elu nii palju kergemaks.
Aga normaalsusest nihkud välja.
Mõne jaoks "paraku". Mina rõõmustan kergemaksmineku üle tohutult. Ning normaalsusest loobumine on samuti pigem - kergendus.
Kui saan küsida "aga miks?", end seejuures väärakaks pidamata (et eriti mõistmatu), on kõik hoopis talutavam.
Mitte minus pole viga, et ma ilmselget ei näe, vaid inimesed enamasti vaatavadki nii lähedalt, et ei adu laiemat pilti. Nende ilmselge on mulle "eriti nõrk on ainult seda näha! Vaata laiemalt!"
Oh, on ka teistsuguseid. Kuid vähemus.

Noh, endakiituse peatükk taas täidetud =)
Miks ma ei või sest kirjutada, kui enda meelest teen hästi?
Et äkki juhtub midagi halba?
Noh, jah. Nii võib minna. Aga ma ei karda. Mitte et ei saaks haiget, kui rünnatakse, mitte et ei saaks väga - aga karta ei oska.

Riisipuder.
Moos sai eelmise portsu peal otsa, aga küll ma söödud saan!

pühapäev, 8. juuli 2018

Ikka pole midagi erilist

Tahaksin - midagi.
Kuidagi.
Kuhugi ... olgu, ei jätka. Kisub pornograafiliseks.

Väga pikk ovulatsioon. Või siis mõjukas, võttis mu oma võimusse juba enne algust ja ei lase enam lahti.
Nii veider on. Enamasti ma olen lihtsalt inimeste inimliku katsumise poolt, ükskõik, milline on nende sugu ja vanus (kuigi tugevad lõhnad mulle ei meeldi), aga praegu katsuks noori nägusaid mehi, suudleks nende nägu, nügiks peaga nagu kass ...

Selle asemel hoian siin päris kassi. Me saame päris hästi läbi, välja arvatud, et kohati ta langeb meeleheitesse ja üritab kahe esikäpaga lingi küljes rippudes välisust avada. Või no - ega ta seal lingi küljes otse RIPPUDA ei saa, link on ju libe. Aga vähemalt on tal selge arusaam, kuidas ust avatakse, lihtsalt talle konkreetselt on see võimatu, sest ta saaks oma kaaluga lingi ainult selle külge pikemalt klammerdudes alla - aga seal pole kuhugi klammerduda.

Nii et ta on vangis.
Aga kuna tal on kassiaids, elik seks on nagunii edaspidi keelatud rõõm, ma otsustasin, et vähemalt õueskäimise nauding peab talle jääma ja kastreerime varsti kassi ära. Siis ta pole enam suur kõuts, aga kurat, et ta elust rõõmu tunda saaks, on tähtsam.
Ainult esialgu on ta siiski vangis.
Me saame siiski suhteliselt hästi läbi. Ostsin talle kvaliteetset toitu, mis oluliselt maitsev ta arust, magame ühes voodis ja kui mina sinna poen, vahetab kass kohta, et me mõlemad ära mahuksime. Ta võiks olla minu loom ikka, aga mu tütar oleks kurb, kui ta ära viiksin.
Pealegi mina teises linnas elan maantee ääres teisel korrusel. Äärmisel juhul saaks kass öösel välja ja eluohtlikum aedlinnas vähesõidetava tee ääres eramajast väljaskäimisest oleks see KORDADES.
Mis ei tähenda, et ta poleks NII NUNNU ja ma tahaks teda nii väga!
Aga tema ja oma tütre rõõmusolemist tahan rohkem.
Aids? Kuulge, ma ei võta seda diagnoosi kui "kohe sureb ära, uäää!" ka inimeste puhul. Üldse, kunagi, kui olin 17 ja mu vanaisal avastati kaugelearenenud ajuvähk, paar kuud elada, ma suhtusin kui "aga PRAEGU on ta elus - leinaaeg on siis, kui enam pole!"
Kuigi ma ei leinanud ka siis, kui enam polnud. Mul on miski teistmoodi ajus: väga rõve on, kui kannatatakse. Kannatus tekitab mus ka kõrvalseisjana nii palju valu, et kohutav. Aga et surrakse?
No ... siis on inimene surnud ja ei tunne valu ja jee ju?

Igatahes, kuna kass on rõõmus, reibas ja ei paista kuidagi kannatavat, ei tundu mulle ka kuidagi hirmus, et tal surmav tõbi keres. Hei, elu lõppeb alati surmaga, meil kõigil on see surmav tõbi keres!

pinterest, ikka pinterest
Suremise hirmus osa on mul kuidagi kaotsis.
Kusjuures mitte enesetapmisega seoses, eks ole. Oli juba enne. Olen sellest kirjutanud samuti.
Ei ole jube, no ei ole!
Mingitele hormoonidele olen hästi tundlik. Mingitele teistele üldse mitte.
Huvitav, kas see ongi iseloom? Et inimesele (tema kehale) ühed hormoonid mõjuvad väga tugevalt, teised mõjuvad aga nõrgalt, vaevu-vaevu? Et "iseloom" on suures osas meil kehades ja keskkonnas vast veidi ... noh, vast ongi iseloom ja intelligents ühe tagumiku kaks kannikat?
Tundub loogiline.

Huvitav, kas minu avastus sel suunal on mingi "kõik teavad seda"? Kuidagi on iseloomu kaasasünnitus mitte-väga-hämmastav mõte vist?

Aga noh - mõnedele hormoonidele olen hästi tundlik, eks ole.
Teisisõnu: palun, siin on nägusa noore mehe pilt!