teisipäev, 30. august 2016

Loota või mitte?

Vahel ollakse ka minu vastu hea.
Siis olen nii üllatunud,
et isegi ei tea,
kuhu vaimustust väljendada:
nii armas, nii lahke, nii tore!
Muidugi tuleb järgmine mure
muidugi koorem koorma otsa,
need ei saa iialgi otsa,
aga vahel on inimesed minuga nii head!

Huvitav, kas suudaksin samaväärselt nautida,
kui see poleks ootamatu pauk, mida
üldse maailmalt ei lootnud?
Kui see olekski normaalsus,
täpselt nõnda,
nagu ootasingi?
Miskipärast arvan, et siis need rõõmuraasud
üldse ei puudutaks mind nii.

Aga võibolla oleks kokku helgem,
kuidagi lihtsam ja selgem,
kui uskuda, et maailm ongi kena?

Äkki ma siis ei tunneks
end ajuti nõnda katkisena?

pühapäev, 28. august 2016

Emalõvi ajalugu

Kui olin vanaema-tüki ära avaldanud, mõtlesin edasi.
(Muide, sümptomaatiline - mitte kui olin kirjutanud, vaid kui olin avaldanud. Avaldatud asi on lõpetatud, siis võib tema teemadel edasi juurelda. Poolik asi on ise poolik, mõelda võib aint selle üle, kuidas mida tema juures paremini teha, mitte et mis temast järeldub.)

Oi.
Kuramus, ja mina arvasin, et lapsepõlve mõju on ülehinnatud ning me oleme kõigi oma kogemuste summa, vahet pole, millal need korjatud said. Varasemad on natuke kaalukamad, ent ei tee inimest!

Aga korraga, lapsepõlve taustal, näib mu emalõvi-kompleks loogiline.
Mind ei kaitsnud lapsena keegi, võitlesin oma võitlused ise.
Nii et nüüd seisan oma laste eest ükskõik kelle vastu. See, kui vanaema pikali tõukasin, oli: "Minu lapsega nii ei räägita! Häbi peaks sul olema!" Kõnealune laps oli neljane.
Lähen õpetajaga kooli kõnelema, kui mul on tunne, et ta on valesti käitunud mu järeltulijaga. Paar nädalat tagasi karjusin boonusisa peale, sest mis mõttes peaks mu tütar tema sõnul tegema või tegemata jätma asju mitte lähtuvalt teda ümbritsevatest oludest ja oma tujust, vaid sellest, et ta on laps?!


Mina võin oma lastega nõme olla. Vahel mul viskab kaane pealt ja mõistus ei kontrolli enam mängu. Aga ei keegi teine. Siis tuleb neil minuga tegemist, tänan väga.

Ma tean, et ma iial, iial ei laseks oma laste elu suunata kellegi poolt, kes pole mina, kui lapsed ei taha. Ega, ma vaidlen ka laste isadele vastu, kui neil minu arust õigus pole.
Väga erinevalt omaenda lapsepõlvest, kus vanaema ja vanaisa olid kõikeotsustavad loodusjõud (ja mul oli "MILLEST ta räägib??? Kus maailmas tema elab?" iga kord, kui vanaema seletas midagi teemal, kuidas ikka mina ja mu vend olime rohkem tema ja mu vanaisa lapsed kui oma vanemate omad, ja kuidas pürgisin vanaisa lähedale varases nooruses ja mu vend "läks hukka", sest viidi vanaisa targa suunava käe alt õrnas eas minema).
Ses mõttes on mulle mõnevõrra keerukas, et Tütarlaps elab mu emakodus, mitte koos minuga, ning ikka kord paari kuu sees pakun, et kas ta tagasi ei taha tulla? No aga vähemalt ööseks külla?
Ta millegipärast ei taha.

Mul ei ole probleemi sellega, et ei taha, elab ema ja boonusisaga. Aga iga kord, kui olen Pealinnas külas ja midagi seal läheb mu lastekasvatuspõhimõtetega vastuollu, on tunne, et päästaks oma tütre! Korjaks ta rinna alla (kuigi ta on pool pead pikem kui mina) ning viiks ära, ta ei pea taluma!
Aint nojah. Ta ei taha.
Huvitav, palju on tema tahtmise ja mittetahtmise juures rolli sellel, et mu emme on oluliselt jõukam kui mina ning rahakotina seega märkimisväärselt vastutulelikum?

Nii, aga teine mõte tuli veel. Õieti järjekorras esimene.
Mida ma kogu aeg otsin ja nii põhjatult õnnetu olen, kui jälle ei leia?

Otsin seda kedagi, kes võtaks mult vastutuse, kelle najale saaksin MINA toetuda ja kes isegi ei peaks midagi tegema, piisaks sellest, kui ta ütleks mulle, et mina ei pea.
Kedagi, keda ma usaldaks ja kellele loota saaks, kelle "maailm läheb hästi, sa oled hästi, kõik on hea!" ütlemine oleks midagi, mida usuks ka.

Oo, oli aeg, kus ükskõik kelle ükskõik kui ükskõikselt pillatud "kõik saab korda" oleks hea olnud!

Ma ei jaksa kogu aeg võidelda, vastutada, ise vapper olla. Vahel tahaksin panna vastutuse kellegi teise peale ja pea kellegi teise sülle.
Ma ei pea temaga magama, mul ei ole ses osas seksile erikategooriat ajus, tahan lihtsalt usaldada, et ta on olemas. Sest ma ei jaksa kogu aeg. Enamik aega - jaa. Aga kogu aeg?
Olla see suur õde, kes teisi kaitseb, teiste eest võitleb või nende probleemid välja naerab, neid endid raasugi välja naermata? Nojah.
Aga kes, kes teeb seda kõike minu jaoks, kui ma enam ei jaksa?

Bah, lapsepõlves puudu jäänud tunde järgi õhkan ikka veel. Et ma ei peaks ise võitlema, et keegi võitleks minu eest!
Sest vapper olen eluaeg olnud, nüüd lausa kõhedalt kartmatu - aga et mitte mina ei peaks hoolitsema oma ema eest, kui isa ära läks, oma isa eest, kes tahtnuks mind rohkem näha, et minu jagamine vanemate vahel oleks miski, mille nad vaikselt omaette ära teevad, mitte et mina pisarais ema ja liikumatu näoga isa vahel nooremana kui kümneaastaselt otsustama pean - millal saab tulla see, et ma ei hoolitse, et minu eest hoolitsetakse? Millal?!

Ja siis muidugi enesetapmise järel saabunud tagasiside "sa oled nii isekas!" - see oli nii absurdne, nii vales kohas, et ma tõesti isegi hingelt väga väga katkisena ei võtnud seda niimoodi südamesse, nagu ta mõeldud oli, vaid kuidas te üldse mitte millestki aru ei saa?!
Mina?! Isekas?! Mina?!
Teeks selle peale suitsu, aga raha on niimoodi otsas, et suitsud ka.

Mida ma ei suutnud maailma toimimises loomulikuks ja õigeks pidada, mille teemal mul ikka veel pahurus on - keegi ei võtnud mu õlgadelt koormat, kui vaja oli.
Ja pärast ...
Olid mõned head. Aga oli ikka päris mitu sellist ka, kelle moraal oli: "Võitle ise, vastuta ise, seisa ise! Mis mõttes sa ei jaksanud?! Nii isekas!!!"

Fakk.

Üks esiema

Mu vanaemal oli eile (24.08, võimalik, et pilti tuleb nii kaua oodata, et kuupäev vahetub veel mitu korda) sünnipäev.
Tähendab, juttu on mu surnud vanaemast ja tal oli sünniaastapäev ja üldse unustasin ma selle ära. Täna tuli meelde.

Nüüd on ta surnud, ei puutu kuidagi mu ellu ning seega näen ka tema arvukaid häid külgi. Miks ma teda ei sallinud, on ka selge.
Ta oli täpselt see inimene, kelle juuresolekul mul oli "inimene, keda polnud"-tunne.
Vanaema ei näinud mind, mu tegemiste põhjuseid ja nüansse, kõik tema hinnangud ja isegi see, mida tuvastas üldse (mis oli täiega valikuline, ta lihtsalt ei võtnud paljusid nähtusi sisse) olid pärit mingitest aegadest enne minu sündi ning minuga väga lõdvalt seotud. Ta võis minule suunatud näo ning hääletugevusega rääkida ja rääkida ja rääkida, aga mitte miski tema jutust polnud mulle. Kui ma olin toast väljas, võibolla isegi korrust vahetanud, rääkis tema ikka edasi.
Mõistagi polnud see ainult minuga nii, tal oli täiesti kama, keda just ignoreerida, peamine, et keegi oli. Veider, et ta omaette rääkmisega alustada ei tahtnud, ent ei tahtnud. Alustamiseks oli tal siiski kedagi teist vaja, lihtsalt jätkamiseks mitte.
Elas oma peas.
Mul oli tema juuresolekul alati "minu asemel võiks olla ükskõik kes". Isegi kui me tülitsesime, isegi kui me tülitsesime väga rängalt, ma olen teda tõuganud nii, et tal pärast oli reis kukkumisest sinine, ta on mulle öelnud uskumatuid asju: ta ei tülitsenud mitte minuga, vaid kellegagi oma peas.
Minu asemel võinuks olla ükskõik kes.
Ja kuna see kestis aastakümneid, polnud mul vähimatki lootust, et asi muutuks.
Ei muutunud ka.

Paneb päris mõtlema - ma olen omast arust autistlik, aga seda inimpimedust mul üldse pole, et vahet pole, kellega räägin, vahet pole, kuidas ta reageerib, ma raiun oma asja edasi.
Alati märkan märke, kui keegi tundub tüdinud, kohe lõpetan oma teema, vestlus peab olema kahepoolne ja sellest tulenevalt muidugi on mulle absoluutselt kasutud suhtluspartenrid inimesed nagu too vanaema. Ent nüüd on ta surnud ning ma ei pea tundma, kui olematu talle olen - ning tema enda omadused olid tegelikult päris toredad.

Seda, kui kompromissitult keevaline ta oli, olen siin juba kirjeldanud. See kirsipuu maha raiumine, kui vanaema sealt otsast umbes kaheksakümnesena maha kukkus: no anna minna kui lahe! See, et ta mu venna asjad aknast välja viskas, sest ise võtit üles ei leidnud, oli vähem lahe, aga sama emotsiooni-pealt-käitumine.

Ning ega ta juhm olnud. Õpetaja-ameti pidamine läbi noorus- ja keskealise vanuse annab juba tohutud lisapunktid, aga naturaalne praktilisus ostude tegemisel, arvutusoskus ka, tuleb lisaks.
Seda, kuidas ta vedas kokku allahinnatud puuvilju ja lapsed pidid neid pärast sööma, et päris hukka ei läheks, ignoreerin. Põhimõte oli üllas (säästa raha!), lihtsalt välja tuli vahel kui "seda raha poleks üldse olnud vaja kulutada, kõik kannatavad nüüd".
Säästmisoskus oli tal ka elu jooksul õpitud. Armastas korrutada, kuidas enne sõda (see tähendab vahetult enne, kui II maailmasõda tema õuele jõudis) läks ta varateismelise tüdrukuna oma vanemate rahaga ja rattaga Viljandi linna ning ostis seal kangast jms, et sõjaaeg kuidagi üle elada.
(Aaaaa! Sealt mu ema usk, et kangad on kuidagi sõjaajal vajalikud!)
Pärast ehitas ta koos mu vanaisaga maja ja kõik, kõik, kõik oli arvel. Kust midagi sai, kust midagi SOODSALT sai - vanaema jagas matsu.

Noh, ja ilus oli ta ka.
Näete, selline oli ta 46-aastasena

Olen siinsamas korduvalt rääkinud, et oli, aga mitte fotodega tõestanud.
Ta oli rebestavalt kaunis. Nii sale. Lugu, kuidas poiste poolt kiuslikult seest riivi pandud ühikaust saadeti öösel peol koju tulles lahti tegema tema kui kõike sihvakam tüdrukutest, kuidas ta keldri piluaknast sisse mahtus- ilma kleidita, sest kes siis selle lõhkumisega riskinud oleks! - olen näiteks 464 korda kuulnud. Kuidas mu vanaisa ulatus tal kahe käe pikkpeetrite ja pöialdega piha ümbert kinni võtma, näiteks 589.
Nii ilus.

Ma küll ei tea, et tal sellest mingit kasu oleks olnud =) Ses osas me oleme üpris ühtekad.
Ta ise vbla väidaks, et sai ju pärast sõda, kui isaseid vähe, mu vanaisa! Too oli MEES, mitte ainult meesterahvas (ikka tsiteerin vanaema) - aga no ma ei tea. Et nagu ilu oli see, mis mu vanaisa tema poole tõmbas, kui vanaisal endal olid rõverasked ajad, pruut suri tiisikusse ja vend oli Siberis ja õde suri ja ..?
Võibolla. Kui hing on katki, võidakse võtta kestahes enam-vähem pandav, kes aga pai teeb - kuid kas see just kasu on sellele, kes võetakse ...
No vanaema meelest ilmselgelt oli, ta on sellest, kui hea mees vanaisa oli, kindlasti vähemalt 1254 korda pidurdamatult kõnelnud.

Mitte et ta seda vanaisale siis öelnuks, kui too veel elas, onju =)
Muide, ega vanaisa mulle ka meeldinud, nii et ses mõttes nad vanaemaga sobisid üksteisega täielikult. Ilus paar, vanaisa oli ka hea välimusega mees, aga inimestena ma neid ei talunud.
Juturaamatutes ja filmides olid alati sellised nunnud ja toredad vanaemad ning vanaisad, võibolla pisut pimedad, võibolla veidi voodihaiged, aga üldiselt üleni lahked, leebed ning armsad - ja siis mul olid sellised.
Üleni võimukad ja võimsad, otsustasid minu ja mu venna üle nagu oma omanduse üle, vanaisa lõunauinakut ei tohtinud pallimängimisega segada ja vanaema rääkis mulle jälle ja jälle ja jälle, milline sita iseloomuga tüdruk ma olen, kus olid nunnud ja lahked vanavanemad? Nemad ei tulnud iial vahele, kui mu ema või isa minu või mu vennaga karmid olid, küll aga on ema korduvalt ja korduvalt klattinud olukordi, kus ma tülitsen vanaema või vanaisaga.
Kui me nende majast minema kolisime, oli minu tüli vanaisaga (mis läks lahti sellest, et pidasin vajalikuks oma venda kaitsta ja mille käigus ähvardasin vanaisa kuuma triikrauaga ning tema surus selle vastu mu käsivart nurgaga) põhjuseks.

Nunnusid lahkeid vanavanemaid mul tõesti ei olnud.
Selle asemel olid päris inimesed, täies jõus ja vägevuses, ja majas ülemad, sest nad olid selle ise ehitanud ja pidasid seda ka väga oluliseks.

Nüüd on nad mõlemad surnud. Saavad lugudeks ja pole sellistena enam hirmuäratavad, vaid kodustatud ja ohutud.
Ohutu - minu vanaema =D
Ei, see on nali, päriselt!
Täiega naljakas.

reede, 26. august 2016

Ving ja hala

Võin ju vinguda, üldiselt teen seda nii harva?

Käisin arsti juures retseptiga peavalurohtusid saamas ja nüüd, vaevalt 20 tundi hiljem, nuuskan, ei saa magada ja kehatemperatuur on natuke kõrgem kui normaalne, kuigi mitte 37 kraadi näitajast üle.
Tuju on ka täiesti arusaamatult vilets. Lootusetus lööb üle pea kokku. Et mul on plaanid mitmekordsete varuvariantidega, ei tähenda ju üldse, et plaanid ikkagi täituma peaks, nagunii läheb midagi viltu igal juhul!
Et peaks keskenduma praegusele hetkele? Aga praegu ei ole ju hea!

Kas arstilkäimise ja sita enesetunde vahel on seos? Nakkused ja nende külgesaamine? Muidu ei kahtlustaks, aga kuna ma pole ühtegi teadmatut päritolu tõbe külge korjanud vist enam kui aasta, siis arsti külastamine (ooteruumis ootas seitse inimest, neist üks äärmiselt nunnu imik - õnneks polnud nad kõik selle minu arsti ukse taga) oleks nagu hea põhjus.
Lihtsalt 20 tundi tundub veidi vähe peiteajaks olevat. Ei, muidugi on sellise ajaga ka, aga mõtlesin ...
Kalkun ka mõtles.
Kiirhaigus.
Vabandust, pean jälle nuuskama.

Oo, nüüd on mul kaks mustandit võrgupäevikus kirjutamisel. Seda pole ka peaaegu aasta juhtunud.

Maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus? Armastus?!
Häh.
Raha ka pole. Ritsik just kirjutas, kuidas ma vähemalt selle probleemiga pole üksi. (Linki pole, sest ta pani vahepeal postituse parooli alla ning ma seda oma hala ju ei avaldanud kohe.) Kusjuures üldiselt see ei oleks probleem, lihtsalt praegu, praegu on kõik jamasti ja see ka veel!

Ei, nüüd on ainult üks lahendus - vaadata netist kleitide pilte. See rahustab. Kõik maailmas ei saa ju
halvasti olla, kui nii ilusaid kleite on?
Mõni vaatab sedasi kassipilte. Ma vist võiks kõiki loomi (eriti lõvisid) vaadata, aga kleidi puhul ma võin ennast sinna sisse kujutleda. Lõvi puhul saaks ka seda teha, aga poleks eriti meeldiv kujutlus. Lõvi peaks mu ju selleks ära sööma ning see oleks tõenäoliselt valus, isegi kui ta enne päris ära tapab!
Sest noh, tapmine on tõenäoliselt ka valus.
Naah, kleidid on ohutum valik.
Ja võibolla ehted ka - mul on värk hõbedavärvi ja türkiisivärviga, kuigi materjalide ehtsuse osas mul on pigem "ei taha: siis nad oleks ju kallid ja oleks kahju ära kaotada ja miks?"

Pärast ligi kahte tundi pildivaatamist võib rahulikult magama keerata. Maailm näib 90% vähem hauana ning isegi nuusanud pole juba veerand tundi!

_________________________

Mitte et hommik oleks tore olnud - mu poeg on minu peale kuri. Sest muusika oli liiga vali tema ärkamise ajal. Kui poleks nii vali olnud, ta saanuks kaks minutit kauem magada! Ja paid ja kohv voodisse teda üldse ei lepitanud, ikka on kuri. Oo, mida ma olen teinud, et seda väärida?!

Vähemalt ta läks trenni. Asi seegi.
Nüüd olen üksi kodus - lahe!
Vat see on une ära magamise järel tulnud selge märk mu vaatest maailmale, mis jälle parem on.
Öösel ei näinud ma selles midagi toredat, et poeg magab ja mina saan omaette olla. Või noh, ei tundnud. Mõistusega teadsin ikka, ent ei tundnud.

Lootus on tagasi - miski võib ka hästi minna!