Ainult tibijutt

Meil fb-s rollimängijate kommuunis on "minu kodus olevate asjadega ehitan endale etteantud teemal kostüümi ja see on pildil" väljakutse ja ma "postapo" teemale tegin mõned siuksed:

signaliseerin

suitsetan

I am the legend
K. pildid

Kauni maipäeva salvestus.
Nüüd olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.
NIIIII!!!!

Lisaks ei suuda otsustada, kas tahta juuksurisse minna või ei. Oleks nagu vaja: kui ma oma heledad juuksed tumedate peale kammin, näen juba välja nagu keegi Maleva-filmist. Ilma kuklasse tehtud patsita ei lähe mitte aint välja, vaid ei käi ka kodus ringi.
Aga kõik ju tahavad praegu juuksurisse, kindlasti on seal nädalatepikkused sabad ja midagi ja mingi värk ja brrr ühesõnaga.
Võiks nagu helistada ja vähemalt tulevikuks aja kinni panna ikka?
AGA MA EI TAHA ju! Pealegi mulle ei meeldi see juuksur, kelle juures ma Keilas käinud olen. Inimesena. Mulle ei sobi vestlus meessuhetest ja lastest iga kord juukselõikuse taustaks.
Aga uude kohta helistada ja aeg kinni panna on teistmoodi paha.

Nii keeruline!
Ehk siis phmt pean ma tahtma juukseid lõigata rohkem, kui mittetahtma telefoniga rääkida, uut kohta valida või vanasse kohale minna, ja see kõik on hetkel nii raske. Asjad on liiga tasakaalus, valikud halvad. 

Ach, elan oma Maleva-soenguga edasi.

Ühtegi üritust ka pole lähitulevikus, mille jaoks ilus olla.

Muidu seda piltidelt näha pole, aga mu suu oli nendeks hoolikalt fuksiavärvi värvitud (ma kunagi juutuubist õppisin, kuidas tumedat huulemeiki teha. Leevike tahtis huulemakrosid, ma olin talle modelliks ja sellest jäi mulle lisaks oskusele huuli tumedaks värvida ka mitu huulepulka), kostüüm on piltidelt näha ja ma kõndisin, koer rihma otsas niimoodi läbi linna.
Päris palju vaadati.
Olen rahul.
Kuigi hoidsin kõhtu sees, sest noh - mu allavõtmine edeneb, aga see ei tähenda, et oleks täiesti valmis ja rasvavolt kõhult kadunud. 

Lisaks vaatan netist aina Klooga korterite pilte ja mõtlen, mõtlen ja mõtlen. 

Kes ma olen?

Tunne (mitte teadmine, TUNNE), et ma olen palju rohkem kui teiste hinne mu viimasele tööle, on imeline.
Ükskõik, kui väsinud olen (ma olen väsinud).
Ükskõik, kui vähe tehtud saan (aga ma saan PALJU tehtud, sest ma ei karda ülesandeid üldse mitte natukenegi).
Nii hea.
NII HEA!

Sa ei ole oma töö.
Päris kindlasti ei ole sa, mida su tööst ARVATAKSE.
Oo, "Fight Club", ma lembin su esimest kahte kolmandikku nii väga! (Räägin paraku vaid filmist, sest pole raamatut lugenud.) (Ja idee, et hästi palju toimuvast toimub Nortoni tegelase peas, on tegelikult ka ok, lihtsalt filmi lõpus oleks Marla nagu väga päriselt olemas ja wtf, romantiline filmilõpp???)
Nojah, mulle VÕIKS olla iseenesestmõistetav, et ma ei ole oma töö, peegeldused, mis teistesse jätan, ma ei ole oma ümbermõõdud ega põrandapühkimissagedus.
Aga kuna mul on raskusi sõnastamisel, mis ma OLEN, unustan vahepeal ära, mis ma EI ole.

Mõnes mõttes on see isegi naljakas: autistid kui (jah, see on äärmiselt iganenud stereotüüp, aga isegi mul endal tuleb kuskilt "autismispektri häirest" lugedes kohe ette, sest niipea, kui öeldakse "häire", saabub ka kõik see ülejäänud hirmus halvasti vananenud mõtetepagas, et autism on ikka paha, autistid mingid imelikud jne) "enesesse tõmbunud" ja "ainult ennast tunnetavad" - ja siis mina, autist, kelle põhiline raskus on enda ja maailma vahele piir tõmmata. Kui end ei valva, kipun ikka maailma eest vastutamist ja maailma äraparandamist üritama, arvama, et teiste arvamus minust ikka mingil kombel pädeb, ja ahastama, et kuidas maailm ja inimesed SELLISED on. Sest mu jaoks, kui ma ei mõtle selle üle, maailm ja inimesed olen ka mina ise.
Kui jälle meelde tuleb, et mina EI OLE muu maailm, ma ei pea sellega isegi sobima, rääkimata sellest, et mu piinavad hinnangud maailma ühele või teisele ilmingule oleksid hinnangud mulle endale, on nii kerge olla.
Ja siis läheb see jälle meelest ära.
Ja õud ja ahastus ja ahistus ja jõuetus.

Aga tõesti. Kui ma küsin TEILT, kes te olete, kas te suudate midagi muud öelda, kui "mina olen mina"?

Mai

Tahaksin, et armastataks.
Ikka
on see mu rütmimasin,
igikestev bass.
Tahaksin, et armastataks.
Plika
või naine noor
või moor
või suremas.
Tahaksin, et armastaks,
aga
just nõnda nagu olen,
teesklematu.
Tahaksin, et armastaks.
Maga!
Laulab ööbik,
vaikselt koidab,
läbi sajab katus.

Vigad

Täpselt ei tea, miks ja kuidas, aga läksin neljapäeval lolliks.
Mitte midagi aktiivselt kurja, kuid ma tegin nii palju asju, nagu ma normide piires tegutsedes teen kolme päevaga (miinus trenn küll, sellega püsisin päevanormide piires).
Nüüd maksan selle eest. Maksin üleeile. Maksin eile. Täna on vähemalt peavalutu, nii et see on korras, aga väga väga väsinud ikka.
Ei ole, kurat, vaja, kurat, kulutada oma lusikaid, kurat, mingi muu hea põhjuseta kui "ei tundu väga halb, teeme veel asju!"

Positiivse poole pealt: sain jälle sabast kinni kalduvusel samastada end ja oma väärtust oma viimase töö väärtusega teiste silmis (jättes muud väärtused üldse arvestamata ja ka töö "mulle endale igatahes meeldib!"-taset ebaoluliseks pidades). 

Nüüd on mõnda aega sel teemal leebe, et kui ka mu värsked tööd kiita ei saa, ma vähemalt ei sure sellesse tunnustusepuudusse, sest mul ei ole tunnet, et kiituse puudumine tähendab kogu mu eksistentsi mõttetuks lugemist. 

Haa, ja siis ma võin selle teema ka ju eluloo-eluõppimise raamatusse sisse kirjutada! See on raudselt üks auk, kuhu komistada ja hätta sattuda - oma väärtuse viimase töö kohta tulnud kiituste hulgaks arvamine.

Ühtlasi on see muidugi ka hea võimalus mitte ühistöö-romaani edasi kirjutada =)
Kui te olete püsilugejad ja mäletate mu väga klassikalise autistliku  meltdowni kirjeldust, siis see oli tolle romaani teemadel. Ma ei ole sinna pärast sõnagi juurde kirjutanud. Korra tegin faili lahti, seegi juba asi! 

Ei, ma ei kandnud teda maha seepärast. Aga no .... kui ma valvan, et ei teeks muud kui seda, mida tahan, ja mõte tolle romaani kirjutamisest on väga ebameeldiv, ma ei kirjuta teda. Pole aeg. Ma kirjutan siis, kui enam vastik pole. 

Aga eluloo-eluõppimise raamatuga tegelen meeleldi. Selle suhtes mul ei ole "keegi ei kiida, tahetakse et muudaksin, see on halb ja mina olen halb ja ikka nad, kuradid, tahavad, et ma elaksin, ükskõik, kui halb ma olen, miks, MIKS, MIKS OMETI, kui ma nii halb olen?!" hullumist ja vaimset köidikutes rabelemise tunnet.
Tähendab, enam ei ole =) 

Kui Varrak ehk Krista Kaer selle kohta "las seisab niisama ja siis vaata uuesti üle" ütles, oli küll tõrge. Ent see tõrge kestiski täiesti mõistliku aja "niisama seismiseks" ning nüüd on taas elevus ja rõõm temaga tegeleda.
Muide, soovitus oli kohane. Ei olnud tekst tõesti raamatuks küps ja mul oleks piinlik olnud, kui ta sellisena välja oleks tulnud. Aga mu "ma olen väärtusetu, kui mu viimane töö oivaline pole!" mõtlemine tõi kaasa soovi mitte enam sellega tegeleda.
Teha midagi muud, mille eest VÕIKS kiita saada.
Ja kui siis jutukogu eest ka ei saanud, oli väga väga väga halb. 

Kurat, oleksin siis varem taibanud, et kirjutan oma väärtuse jälle ainult viimase töö arvele! 

Sest ma ju võitlesin ennast omast arust teiste hinnangutest vabaks ja puha - aga kui "Lihtsad valikud" sai nii palju kiita ning "Kuningad" inertsist samuti, tundus nii vaevatu ja kerge lasta oma enesehinnangul nende peal õõtsuda - ja kui siis "kuigi sa proovid olla hea" (ikka veel arvan, et täiesti teenimatult) ei saanud  paitusi ja vaimustust (või õieti sai rohkem kui miski muu kanalitest, mis pole ametlikud, aga ametlikest ja avalikest ei tulnud midagi), mu sisemine tasakaal kadus.
Teised asjad muidugi võimendasid seda, võimendasid veel ja veel. aga mul oli ikka PÄRIS halb juba vahepeal.

Noh, ja nüüd jälle enam ei ole. "Ma ei ole see, mida mu viimasest tööst väljaspool mind arvatakse!"
Ei ole.
Esiteks olen ma palju enam ja teiseks teiste vaade ei ole üldse pädev ju nagunii, mida ma keskendun sellele!
Noh, ma teen vigu. Olen inimlik inimene.
Näete, see oli taas üks viga.