Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?

sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole

mõtle omaette, mind tõesti ei huvita

ma ei korralda su elu

kuidas ma saakski

ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."

J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!

Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?

Kolm aastat ehk mis ma NÜÜD siis olen

On tunne, et otsad on enam-vähem koos, selline ma (nüüd) olengi.
Võibki otsustada: oluliselt rohkem ei parane, võibolla ajapikku veidi. Nüüd elan sellena, kes must peale Rongi arenes.

Vahepeal häiris ja olin kuri väljaspoolse arvamise peale, kuidas ei tohiks rahul olla, et end tapsin ja mis välja tuli.
Enam ei viitsi eriti kuri ka olla. Teile ei meeldi?
Teie probleem.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem rahul. Selline tunne, et nüüd elan oma tõelist elu, teen, milleks võimeline olen, ja õitsen kui daalia. Muidugi väsin jubedalt ära, muidugi mu jalad valutavad pidevalt, muidugi ma kohati tuigun ja puterdan väsimusest ja trükivigad, lausestusvigad jne vajuvad robinal peale. Seksiga on ikka veel halvasti (kuigi jälle naaaaaaatukene paremini, see antidepressantide annuse vähendamine kuidagi toimetab mu kehaga).
Aga olen nii palju tõhusam kui enne, mu süda on nii rahulik, mul ei ole nii paljusid muresid, mis varem.

Näiteks ei põe:
* välimuse pärast
* üldise atraktiivsuse pärast
* kohatine püksipissimine ei ole mu arust murekoht
* raha pärast ei muretse
* rääkimata "ma ei ole piisavalt tark/ei väljenda end piisavalt hästi/ei hooli teistest küllaldaselt"-häiritusest

Ma või mu teod või mu sõnad ei meeldi kellelegi? Olgu, aga miks see minu mure peaks olema?!
Issszzzzzzzzand, ikka jaksasin varem põdeda seeüle, et piisavalt hea pole!

Igatahes ei ole enam "aga mis sinu elus siis toimub?" küsimusele "ah, ei midagi, sama vana jama" vaja vastata.

Inimesed kusjuures apsaluutselt ei käitu sedasi, et nüüd kuidagi halvem oleksin.
Rollimängijate kokkutulekul (millest, arvan, ei üritagi kirjutada, sest minu jaoks see oli siiski üle-elamise üritus, ma ei suuda adekvaatselt kirjeldada [kuigi vahepeal oligi täiesti tore näiteks tantsida või kell 4 hommikul üksinda koristada]) sain kolmelt inimeselt kingitusi. Nad olid täiesti omavahel mittekokkuleppinud, lihtsalt lahked mu vastu, ja need kolm kingitust olid: hea kohv, hea raamat ja rippuvad kõrvarõngad.
Ma olen endast vist õige mulje jätnud.
Pealegi nad hoolivad! Nii! Nunnu!

Mul õnnestus ka natuke selgemalt sõnadesse valada, kuidas kipun teistele andma, mida nemad tahavad, ennast tähtsustamata.
Hästi lihtne, tegelikult. Miks mulle ei meeldi need vahepealses vanuses lapsed, kelle kasvatamises ongi neile hetkel tahetu mitteandmine põhiline, miks end tapsin taustaveendumusega "ma ei huvita kedagi", miks tunnen kaasa inimestega üle kogu maailma, läbi kogu aja, väljamõeldud inimestega, ainult nende väga konkreetsetega ei tunne, kelle enda jaoks inimeste killast välja olen arvanud.
Mul on hea, kui teistel on hea. Mul on halb, kui teistel on halb. 
Ja nii ongi.
Kui mitte kellelgi minu arust toredal ei ole minu pärast heam nii, et sellest aru ka saaksin, ongi mul halb, sest on täiesti mõttetu ühiku tunne.

Rollimängijate kokkutulek. Iti tegi pilti

Maailm pole selline, kui tahaksin. Mossitus

Ei, nagu.
MisMÕTTES?!
Ehk vihastasin end siniseks seepeale, et võin küll inimesega hästi läbi saada, aga ikkagi on ka tema suhtumises "aga ole parem-ilusam-oivalisem" sees.
Olgu, jah, see on ühiskondlik pidev taust "aga olgem paremad, kunagi ei aita", ega paljud polegi sellest edasi saanud. Esineb ka temas. Võiksin ju mitte hoolida, kulmu kergitada ja oma asju edasi teha. Aga ikkagi.
MisMÕTTES isegi pealtnäha täitsa targad inimesed, kellele ma olen rahulikult ja põhjalikult selgitanud, ikkagi ei kuula mitte mind, vaid mingit taustamüra oma ajus?

Ach, inimesed. Lollakad.
Kõik.
Aga miks nii, mõni võiks ju ikka ok ka olla, isegi nende seas, kes pole välja mõeldud?!
Kuigi isegi nende seas, kes on välja mõeldud ja üleni sümpaatsed, on nt Ace täpselt seda mõtteviisi esindav.
Pole piisavalt hea, peaksin parem olema, ma (Ace ise siis) pole midagi väärt.

A noh, ta on 20 ka animes. Peaaegu laps.
Verinoortel on rohkem lubatud loll olla, neil pole veel võimalust olnud õppida.

Vanuse suhtes on mul endal küll "no kui targaks võib saada, olen alles 37!" Et no ... natuke on küll tunne, et ei jaksa rohkem elamist õppida, kuigi aega ju on.
Tehke teie nüüd mulle, ise ei jõua enam. Maitea, suudelge mu jalad, värvige mu seinad ja õpetage mind taas seksima või midagi.
Kahjuks eluõppimise osas usaldan ainult teadmisi, mis viivad minu omadest edasi - mitte tagasi. Ja ses kontekstis on mõnelt võimalik uusi ideid saada, ent neid inimesi on vähe. Enamikul on minust vähem kogemusi ja nad näevad kitsamat pilti, kuid sinna kitsama pildi juurde ma tagasi minna ei saa ega tahagi. 
Lihtsalt ei näe?
Jama küll.

Muide, üks kõige ilusamaid, paremaid (no tähenduses "hea inimene") ja targemaid naisi, keda tean, on juba rase kunstliku viljastamise läbi.
Kusjuures tema on viis aastat noorem kui mina.
Ma teen midagi õigesti, kui temagi sarnase loogikaga tegutses, mhmh!

Igatahes on mul käes seisund, kus olen väsimusest üle. Põhiakud on tühjad (nii jube oli olla, kui põhja pealt viimaseid energiaraase kraapisin!), lülitus tehtud varuakude peale, enam-vähem elus olemine taas.
Miks ma teen endaga nii?!?!
Sest inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
Teiste sõnadega: loll olen, sellepärast.
Jaa, tegelt on alles homme raske päev.
Krt, phmt on mu plaan elada kuidagi see rollimängijate kokkutulek üle. Mitte hästi üle. Mitte teha kõik asjad ära, mida mul on plaanis teha.
Lihtsalt elada üle.
Õnneks on mul kolm migreenitabletti varuks.

Mitte et ma laktoosivabu küpsetisi ikkagi, nagu plaanitud, kell öösel valmis ei teeks, sest no - ma ju kuidagi jaksan veel?! Ja meil on ju laktoositalumatud üritusel?
Läheb, teen.

Ise tean, et nõme, aga ikka teen. Ilmselt liiga väsinud, et otsustada: olen liiga väsinud, lähen voodisse. Palun, järjekordne näide sellest, kuidas inimene teab, aga ei tunne, ja mille järgi ta siis ikkagi käitub.

Ma arvan, kõige kurvem ja ilusam ja armsam muusikapala One Piece'ist on ainus, mis mind veenab maha rahunema ja tudule keerama.