reede, 1. juuli 2016

Aistingute lihtne nauding

Siin üks rääkis oma lapsepõlvest ja mul tuli ka mõte, et võiks rääkida - aga siis matsin mõtte jälle maha.
Sest erinevalt paljudest-paljudest inimestest ma tõesti mäletan seda. Suutlust järjestada, mis on esimene, mis viies ja mis viiekümnes mälestus, ei ole. Mõned varased mälestused on piisavalt üle räägitud, et neid esindavad kujutluspildid ning sinna viivad rajad sisse käidud, mõned on "Oi, õige, ma kunagi käisin mingis majas lasteetendusel, kus istuti laudades ja näitlejad käisid seal vahel. Tükk oli Cipollino ja minu arust sibul ja sidrun üsna saranased nii välimuselt kui hirmutavuselt, sest neil olid sellised poole-näo-mask-köögi-ja-puuviljapead. See maja oli vist Laste Loomingu Maja. Aga millal see oli? Kas käisin juba koolis? Olin viiene? Kaheksane? Kolmene? Kuuene? Kust kurat ma peaks teadma?!"

Sel ajal ma väga väike laps enam polnud =P
Ehk: ma tõesti mäletan. Neid nööre, mille abil mälestused ajust üles leida ja lagedale vedada, on teadlikult võtta vaid natuke rohkem, kui tavalisel inimesel(TM), kuid vahel mingi õiget tooni värv toob mälestuse, vahel toob värvi meenutamine hoopis teise mälestuse, mil pole selle värviga vähimatki seost, kuid mälestused tulevad kohe karjakaupa, sest üks võtab teise kaasa jne. Ja sellest ei anna midagi isegi rääkida, sest mul ei ole meeles mitte lood, vaid mingi tunne, mis oli plekist lainelise servaga liivavormi katsudes, põranda puude, kui ma seal peal tantsisin, viineri maitse, kuidas ma koduõues olnud tohutu rauast kolaka (mis vist oli kütusepaak) taga jahuga kogelmogelit sõin, kuidas tundus rohi päikese käes vastu mu jalgu, kuidas täpselt lõhnas kakajunn - asja iva on, et neid mälestusi on tohutult.
Elu, noh.
Ma elasin ka toona.
Päris elu.
Lood? Lood on fiktsioon. Ma tean seda eriti hästi =) Selleks, et lood üldse sündida saaks, peab keegi neid jutustama, kasvõi inimene ise mõttes iseendale. Ja mul ei ole mingit vajadust oma lapsepõlve lugudeks jutustada. Olid tunded, olid mõtted, oli hernemaitse, oli vanaisa vilistamise heli hommikul - aga lood tuleks teha.
Ma ei vaja seda tööd millekski. Pärast ongi meeles ainult lood ja mitte aistingud, no miks?!

On reede. Päris ma ei rõõmusta, et homme pole vahelduseks kolme tenni päevas - et jaa, põhimõtteliselt mulle treenida meeldib ja siin on kõik NII TORE - aga ma siiski ei ole väsimatu ja lihtsalt ei jaksa piiramatult. Täna on ees veel jõusaal ja kuigi siin on parim jõusaal, mida ma ettegi suudan kujutada, ning nüüdne füsioterpeut võttis eelmise kavaga võrreldes mõnel masinal kordusi umbes poole võrra vähemaks (sest siin käib kõik isikupõhiselt, füsioterapeut teeb sulle kava, see salvestatakse kaardile, mis igasse masinasse sisestada - ja kõike saab rohkem ja vähem teha, ent sul on samas tehtud plaan kogu aeg silme ees), kulub natuke endakokkuvõtmist enne seda ära, sest ma lihtsalt ei jõua enam kergel käel ja jalal asju teha.
Ei. Jaksa.

Võiks midagi arukat ka öelda,
Tore. Pea on arukatest mõtetest tühi seepeale.
Oh, räägin rahast, mida jälle saatis lähedane sugulane küsimatult palju.
Kuna ma olen õppinud ise toime tulema suht olematute sissetulekutega, mul on täpselt teada, kuidas teha kõige odavamalt päris toite, mis poleks samas vaid teraviljakuhjad, kust osta riideid (kaltsukatest), kust jalanõusid, kuidas raamatukogust laenutamine käib, et filme saab arvutisse tõmmata ja et kohvi ostetakse ainult allahindlusega, on mu peamine rõõm ekstraraha üle see, et ma saan lahedas kohas väljas süüa või kohvi juua - ja jootraha anda.
Toredatele inimestele rohkem maksmine on paik, kuhu ma kulutan, kui saan, ja täiega naudin seda. Sest mul läheb endal meel kergeks ja tuju heaks, kui võin endale jootraha jätmist lubada ja teen seda ka. See on ilmselt kuidagi seotud sellega, et ka 60 senti on mu arust olnud "oot, selle eest saab paki piima ja väikese kapsa ning veel mitu kartulit, jee!"-lahedus ja siis mul on konkreetselt tore pakkuda kellelegi seda mõnu. Aga samas mul ei ole üldse kuidagi vastumeelne ka mõte, et teine paneb selle raha kõrvale uue fotoaparaadi ostmise fondi ning see kaob sinna olematuväiksena ära.
Lihtsalt et pole selle serva peal ise, kus kogu aeg kokkuhoidlik pean olema, on nii - kergendav tunne. Aa, et mul võiks ju ka olla mingi fotoaparaadi-ostmise-fond?
No ma ei tea. Jaa, kui mul on vaja, olen võimeline raha koguma ja kokku hoidma ja puha - aga milleks mul seda vaja peaks olema?

Ilmselgelt ei ole raha teenimine ja kogumine mu eriline oskus, millega maailmas läbi lüüa. Aga mul on jälle teisi väärtusi, eks ole =)

kolmapäev, 29. juuni 2016

Keelekümblus

Eile oli mul väga venekeelne päev.
Kuna mul oli ainult kaks protseduuri, tulin peale lõunat haiglast välja plaaniga üles otsida supelrand, sest kell oli alles pool kaks ja ilm nii kaunis, aga massöör hoiatas mind ette, et viimane selline selge, homme (s.t. täna) läheb pilve.

Nii väljusin ja olin vaevalt 300 meetrit kõndinud, kui korraga naisterahvas, kellest just vastassuunas möödunud oli, tegi mingit häält ja kui ma tagasi vaatasin, võttis pilkkontakti ning alustas küsimusega, kas ma vene keelt natuke oskan? Ütlesin oma väga puises vene keeles vastu, et no natukene, ja siis laskusime diskussiooni, kus tema küsis, kus siin ujuda saab ning mina valmistusin seletama, et täpselt vastassuunas kui ta kõndis, ent kuna mul läks aega, et välja mõelda, kuidas vene keeles "teine suund" öelda, rääkis tema juba, et teda oli siiapoole juhatatud, kuskil peaks olema "maljenkoje ozjera".
Naisterahval oli matkakott, seal küljes magamiskott ning armsad lokks juuksed, kõvasti lühemad kui minul.
Arvasin, et mis see "väike järv" ikka muud olla saab kui Väike Viik, näitasin selle talle kätte, ja otsustasin hoobilt ka ise sinna randa otsima minna, aga enne osta vett, sest esiteks oli mul janu (kuna ma siin ei saa üldse oma tavalises koguses kohvi juua, on mul kogu aeg janu) ja mul polnud ka pudelit, kuhu kraanist lasta, sest haigla, mitte kodu.
"Ma selle järgi vaatasin," ta näitas käega, et kaelaripats "et võib vist küsida."
Mul on ju kaelas ukraina vapp, kallis kingitus.
"No moi russki jazõk (paaniline mõtlemine, kuida "still" öelda vene keeles, loobumine) ploha, ja tolka solidarnaja," vastasin ning naeratasin nagu värskelt värvitud kiikhobune.

Siis läksime lahku, mina vett ostma, tema eeldatavasti Väikese Viigi randa.

Olles ostnud vett ja pastaka (millest puudust tundsin haiglas, ja ma isegi mäletan, kuidas viimasel päeval pakkimisnimekirjas ristide tõmbamiseks pastaka kotist välja võtsin - tagasi aga ei pannud) suundusin Väikese Viigi suunas ning leidsin vees ujuvaid inimesi tuvastades üsna kohe ranna üles. Natuke läks aega, et sinna kõndida, veel veidi, et ujuma minna (hästi ruttu läks sügavaks, mis oli phmt tore, sest mul kadus tasakaal ära ning vaarusin edasi, mille iga pealtnägija võis panna selle arvele, et tõttan innukalt sügavamale), siis ma ujusin ja pärast istusin "Valge kaardiväega" rätikule (haigla omand, aga on mulle kasutamiseks antud või ei?!) ning lugesin, Ukraina vapp endistviisi kaelas nagu ta mul umbes kolm kuud kogu aeg olnud on (oot, või juba neli?).
Ja siis jõudis pärale ka naine seljakoti ning lokkis juustega. Ta oli ilmselt teinud ringi ümber Viigi, aga ausalt öelda ma ei põdenud üldse - jõudis kohale? Jõudis. Ta pani päevukad selga, ujus kaugele (mitte nii kaugele kui mina, aga siiski), tuli tagasi ning heitis pikali.
Olin rahul, et ta mind ära ei tundud, sest mu vene keeles rõõmsalt ja rahulikult vestlemise võime on null, ning kindluse mõttes olin tema poole ka seljaga. Alles hiljem taipasin, et kaelaripats oli päevukate nööri vahele kinni jäänud ning rippus selja peal.

Aga võibolla eelistas ka tema puukeelset vestlust võõraga mitte pidada.

Kuid see polnud veel kõik.

(Käisin praegu basseinis esimest korda grupiteraapias - sa kurat! Arvasin, et olen füüsiliselt tugev, pool tundi vesivõimlemist, see võib küll koormus olla, ent mitte suur. Aga kui veest välja ronisin ja avastasin, et käin kahekümnesentimeetriste sammudega ja riietusruumis tahan lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, sain aru, et vist oli päris tõsine. Siis üks naine, kes ka esimest korda oli, hakkas minuga rääkima ja sain teada, et tema ka arvas, et on tugev ja nüüd on jumala läbi sest tempost ja et selle treeneri kohta on teada, et ta on positiivses mõttes hull. Ja mul on täna veel jõusaal ja füsioteraapia. Ma ei tea, oli vist natuke jama, et ma poole "nüüd on teil veel 15 minutit basseinis, pärast tehke saunu ja riietuge ja nii" ujumisele kulutasin [ning imestasin, miks üldse ei jõua, mis mul viga on?!]?!)

Nojah, aga eile siis. Vene keel.
Õhtu ja öö vahel nii 11 paiku läksin suitsuruumi suitsu tegema ja kuna minu järel umbes 5-meetrise vahega tuli sama teed üks mees, kes pealegi pani süütamata sigareti juba ette, nagu üle õla vaadates tuvastasin, jätsin talle ukse lahti.
Mispeale tema pakkus mulle tuld (samas unustaski avatud ukse avali: nagu mis mõte suitsuruumil üldse sedasi on? Läksin panin kinni, õnneks ta ei häirunud) ja hakkas vene keeles vestlema. Küsis ka, et kuidas mul selle keelega on, vastasin, et aru saan, ei räägi, millele tema vastas, et ta oskab eesti keelt veel halvemini ja sama halvasti ka inglise keelt. Noh, ja siis rääkisime vene keeles. Oma üllatuseks sain umbes kõik öeldud, mida tahtsin, kuigi korra väljus suust "hatjela" kui oli plaanis öelda "hadila".
Tore mees oli. Kuna olime sedasi haigla suitsuruumis, rääkisime tervisest, aga kuidagi lihtne oli. "Hea on elus olla" ütles ta mulle, kui ma olin ta puuduvate sõrmedega sõrmekönte vaadanud ja rääkinud, kuidas olin esimesel korral siia haiglasse tulles täiesti horisontaalis ja liikunud üldse.
Seda ütles ka: "Siin on tore puhata". Nõustusin entusiastlikult ja alles hiljem sain aru, et täpselt nii ongi - siin on PUHKUS. Kõik tehakse sinu eest ära, käi ainult protseduuridel ja söömas.
Nii paganama mõnus.
Nii. Mõnus.



esmaspäev, 27. juuni 2016

Paradiis

Krt, haiglas on ikka lahe olla.
Sellest hoolimata, et ma täna alles tulin, kell 5.44 ärkasin, sest keha ütles: "Eideke! Hommik! Seitsmeni magades läheks rämekiireks, aga nüüd on sul aega, mõnus tunne üles kobida, onju?!", mul on juba kaks protseduuri olnud ja nüüdseks nii väsinud, et on suur kiusatus ekraani ühe silmaga vaadata, ning ühe asja jätsin maha, mis kindlasti tulnuks kaasa võtta.

Aga - söök tehakse valmis, tuba koristatakse ära, tasuta massaaž, ütleksin, et headuselt elu teine (parim ja halvim tulid mõlemad ühest ilusalongist. Parimat tegi mingi tibatilluke tüdruk, vast meeter ja 55 cm pikk ja kleenuke, aga õlgade laiusest ja salongi särgist väljakummuvate lihaste arvelt oli natuke aimata, et vist tugev. Järgmine kord tahtsin ka teda, aga polevat aega, kas ma lepin teisega? Arvasin, et ikka lepin, aga too, mõnevõrra pikem ja natuke pisemate õlgadega naine, tegi ... midagi. Phmt on tegelt ju tore et mind tund aega silitati, aga esimese korra harda vaimustuse järel ootasin midagi natukenegi samaväärset), puhas voodipesu ning nii palju komplimente polegi ma kolme tunni jooksul enne saanud.
"Oi, sa oled nii ilus ja pruun! Mis on teistmoodi ..? Midagi juustega?"
"No ... olen natuke juurde võtnud?"
"Jaa, just, sa oled juurde võtnud ja näed terve välja! Kohe rõõm sind sellisena näha!"
Arvasin, et noh, jee, aga
"Oi, sa näed nii hea välja! Ja see kleit sobib lihtsalt imeliselt!"
ja
"Issand, kui ilus sa oled!"
ja
"Ma üldse ei saa aru, mida sa meil teed, nii ilus, sujuvalt liikuv ja seesmise säraga!"
tekitasid ikkagi hea tunde. Nad mitte lihtsalt ei mäleta mind (jaa, mäletavad küll, tegelt oli eesnimekasutus ka lausetes sees, aga selle osa tsenseerisin välja), vaid rõõmustavad mind nähes! Et nad iga kord ja kõikidega nii ei tee, on mulle ju teada varasematest haiglaskäikudest. Arst, kes leidis mind palatis voodist pikaliasendis, hoidis mu kätt poole oma jutu ajast!

Nüüd, kus raha väärtust natuke samuti tunnetan (loe: mul on mõned maksmata arved), tõden vaimustusega ka, et kohvik on VÄGA mõistlike hindadega.
Võibolla see ongi nüüd surmajärgne hea? Kõike võib. Midagi ei pea. Kuna mul on terasest tahtejõud, pole ka mingit süütunnet, sest teen kogu aeg rohkem ära kui oma metsikuimates unenägudes varem.

Isegi isa kingitud oma uus arvuti on kaasas. Nagu - täiuslik mugavus.

laupäev, 25. juuni 2016

Õiged asjad

Sain veel rohkem pihta, miks mulle nõu andmine oli ennist kasutu ja nüüd otsest vaenulikkust esile kutsuv.

Vaata, ma ei ole keskmine. Mingi, kuskil, keegi.
Keskmiselt on ilusatel inimestel eelised igal pool alates tööturust lõpetades paljunemisega (või vastupidi)? Mul ei lähe hästi isegi partnerivalikul, ilmselt ma pole piisavalt ilus.
Keskmiselt on intelligentsemad edukamad? Ma ei ole edukas. Noh, olen intelligentne, aga ilmselt seal on mingi värk tarkusega, ma ei ole eriti tark.
Aa, ei, selgub, et tegelikult on keskmiselt edukamad hoopis suurema töövõimega isikud!? Kindlasti on mu puudujäägid töövõimes! Teen rohkem tööd, teen veel rohkem tööd, Tümpsa teeb veel rohkem tööd, PEAB ju aitama?!
Ei, päriselt, edukamad inimesed peaks ju õnnelikumad olema?! Eriti kui defineerida tautoloogiliselt, et suurem edu ongi õnnelikum olla! Mul on midagi viga, et ma õnnelik ei ole, ükskõik kui palju rabelen, ükskõik kui palju olen ilusam, targem, töökam!

Ja nüüd ma saan aru, et mul ei ole, ei ole kunagi olnud ja ilmselt ka ei tule seda keskmine olemist. Ma olen mina. Sa oled sina. Meid keskmiste arvude järgi keskmiseks lõigata on võimalik, aga kõik eredused ja üle-normi-olemised lähevad kaotsi, ainult seal, kus ruumi justkui oleks, jääb, nagu on. Kõik nõdremad omadused jäävad nagu on.
Pealegi on lõikamine väga valus.
Tõesti, ei tasu vaeva =)

Aga muidugi anti mulle nõu sellise keskmise järgi, et ole ilusam, targem, töökam, rohkem teistele meele järele, oled ka õnnelikum. Mina niisiis rebisin end tükkideks, riba riba järel, aga siis, kui sein vastu tuli, ma ei suutnud enam muganduda, tundmata, kuidas nii on veel vastikum olla, ei taha!, laideti.
Ja siis ma surin ja tere hommikust, ikka laideti!
Polnud piisavalt. Korista rohkem, ole ilusam, teeni rohkem, ole parem ema, ole parem inimene, ole sportlikum, kirjuta paremini -
ja nüüd ma mõtlen ja ütlen küll, et aga minge persse.
Aga enne tõesti püüdsin seda kõike teha ja kunagi ei olnud piisavalt. Nagu tõesti - ku-na-gi. Ei teinud mind õnnelikumaks, et ma end riba riba haaval tükkideks rebisin, ainult valus oli. Ja ikka laideti!

Sest kõigis meis (minus ka) elas mingi oletus, et kui sa paned maailma sisse õiges koguses õigeid asju, küpsetab maailm sulle õnne valmis ja kui sa õnnelik ei ole, paned järelikult valesid asju või vales koguses! Pane rohkem headust, küll hakkab ka hea!
Sittagi. Ma olen mina, sa oled sina ning maailmal on siiralt ükskõik, kuidas mina või sina just elame, tema teeb hoopis oma asju omamoodi ning me oleme kaugelt liiga väikesed, et ära mõjutada, mida ta täpselt küpsetab ja kellele. Ainus, mis loeb, on see, mida ütleb sinu keha, sinu isiklik keha, kas ta toodab õnnelikkust või mitte. Nüüd olen selle ära õppinud ja mul on sügavalt pohhui, mis reaktsioonid inimestel või lausa riikidel on - ma teen, mida mina tahan ja kuidas minu meelest parim on ning ei looda, et pannes maailma sisse õigeid asju, saan rõõmsamaks ning kümme korda kuulsamaks.

Lähen ikka eriti kurjaks, kui mulle antakse jälle nõu nende keskmiste näitajate kohaselt, et vot sellised ja sellised inimesed on keskmiselt õnnelikumad, tee nii! Pohhui mul, mis need keskmised on! Näe mind, see ei ole mingi keskmine, pagan võtaks, on eraldi üksikindiviid, mitte keskmiste näitajate järgi selline ja selline rahvaesindaja!
Näe mind, armasta mind, ma ei ole oma positsioon, haridustase ega amet, ma olen mina! Kusjuures kui seda on arvestatud - kui antakse palumata nõu MULLE, minu eripäradega arvestades, mul on sellega väga okei. Tõesti, ongi vahel täiesti abiks nõuanne olnud - ja isegi kui pole, krt, inimene on mu situatsiooni läbi mõelnud, annab mulle teise vaatekoha ja kui mitte muud, on see vähemalt põnev! Aga mingi "tee nii, keskmisel inimesel on sedasi parem"-nõuanne on tõlgituna mu peas "ah, ega ma ei viitsi su peale eriti mõelda, aga möliseda ikka tahaks" ja ma isegi ei palu ebasiiralt vabandust, kui ütlen magusa naeratusega: "A mine persse!" ning mind rohkem ei huvita.