kolmapäev, 20. oktoober 2021

Lojaalsus

Vaata, kunagi kirjutasin siia, kuidas ma ei tea, mis lojaalsus on ja üldse ei tunne seda.
Ei leia enam seda postitust üles, aga olen kindel, et ta on olemas. Võibolla ka mitu, sest ma olen elus ohtralt imestanud, et kuidas ma saaksin valida oma sõpra, kui ta kandideerib mulle vastumeelse partei nimekirjas (siis ei olnud veel EKREt, mingi Reform nt), või kuidas ma saan toetada pereliiget, kes ajab lolli juttu, või mismoodi peaksin elama kaasa oma kodumaa sportlasele, kes on jobu.  
Nojah. Selgelt ma ei teadnud, mis lojaalsus on, sest ma ei tulnud selle pealegi, et tegu on ühe mu liikumapaneva jõuga, mis kujundab kogu mu isiksust. 

Kui ma olen inimese kohta otsustanud, et "oma", ma täiesti naturaalselt ja kaalumata panen tema heaolu nimel kõik mängu. Sa oled "minu inimene", sul on päris-väga kurb olla ja elad mingis ussimunni kõveruses, kuhu mul on väga ebamugav tulla? 
Päevas kolm bussi läheb ja selle bussiliinini jõudmiseks peaksin enne sõitma teise bussiga minekukohta ja siis veel jala kõndima? Arvestan peas välja teekonna ja küsin sult siis, kas sul oleks parem olla, kui ma teeks koogi kaasa ja sulle külla tuleks. Päriselt, kas see aitaks?

Kui inimene ka hädas pole, ma vahel saadan talle paki väikese kingitusega või virtuaalse embuse või kirjutan kirja, teen rahatutele ülekande või vähemalt komplimenteerin, sest mul on nii hea tunne jagada oma rõõmu selle üle, et ta olemas on.
Ma ei hääleta ta poolt valimistel, ma ei toeta ta meeskonda alal, mis mul täiesti pohh (jalgpallis vbla jälgiksin tulemusi, mänge vaatama ikka ei läheks), ma ei ütle, et surmanuhtlus tuleks taastada ja aborte vähendada, kuitahes kirglik ta neil teemadel ka poleks.
(Kuigi oleks muidugi nunnu,  kui aborte vähem oleks, aga selle nimel kõnelemine on juba mu jaoks kellegi teise elama õpetamine ja seega jäle.)

Aga ükski neist asjust pole mu arust otseselt inimese heaolu vähendav ega vähenenud olekust jälle "talutavale" tasemele jõudmist takistav. 

Need ei ole teemad, mille peale mu lojaalsus aktiveerub, nii et arvasin siiralt, et mus ei ole lojaalsust. 
Aga muidugi on. 
Vahel on isegi naljakas takkajärgi end vaadelda ja tuvastada, kui siiralt ja südamest ma uskusin, et see või teine inimene väärivad kaitsmist, nendesse uskumist, nende mittenaeruvääristamist ja hellust - ja kui see "ta on minu inimene" lõppes ja kinni pandi, saabus mõne aasta pärast ka: "Fakk, ma PÄRISELT tolereerisin, et inimene arvab, et püramiidid on tulnukate ehitatud?!"
Mind segas, aga mitte niivõrd, et otsustada: tema on täielik idioot, temaga pole mõtet rääkida, vaid ma lihtsalt sel teemal temaga ei rääkinud. 
Tõsi, isegi sel juhul ma ei oleks seltskonnas ka "no me keegi ei tea, mis juhtus, see oli nii ammu"-juttu rääkinud mõne "vaaraod ja orjad"-idee najal mu armsale vastuväitlejale, vaid ainult: "Las ta usub, mida usub, mis see sinu asi on?" 
Aga "minu inimene" olemist tulnukausk veel ei seganud.
Lisaks, kuna ma oma inimestest halba ei arva, olen olnud pime nii homofoobia ja rassismi suhtes, sest "ta on ju nii tore, ta ei saa seda tegelikult mõelda, need on lihtsalt viletsad naljad, mis kantud täiesti arusaadavast usust, kuidas KEEGI ei arvaks ometi, et ta sääraseid asju tõsiselt räägiks."

Ja takkajärgi on: "Fuuuuuuuuuuck!"'

Inimesed on lollakad. Nad täiesti siiralt päriselt mõtlevadki, et pepuvennad on vastikud ja tulnukad valvavad meie üle ja kõik vaktsineeritud jäävad viljatuteks.
Aga minu lojaalsus pole, et hakkan neile takka kiitma. Minu lojaalsus on, et ma lihtsalt ei usu, et nad seda tõsiselt mõtlevad. Isegi suhteliselt süütu teema osas nagu püramiidide päritolu näiteks, ma mõtlen, et no ta ei ole päriselt süvenenud, luges ühe innustava raamatu läbi ja nüüd usubki.
Hea küll, pole nii tähtis teema ka, et ma viitsiksin talt põhjalikumat uurimist ja nendele ja nondele detailidele keskendumist nõuda. 
Ent kui on tähtis teema, ma lihtsalt ei oleta, et ta nõmedalt mõtleb. Tore inimene ju ei mõtle suurtes asjades nõmedalt. Ta võib vahel eksida, aga pisiasjades!
Muuhulgas: miks ma närvi lähen, kui kommentaatorid oletavad mind mõtlevat nõmedalt-nõmedalt, eks ole. Mu jaoks on see tõestus, et nad ei vaata mind sõbralike silmadega.  Kui vaataks, nad ei oletaks eales selliseid asju!

Aga jah, naturaalselt ja loomulikult ma lihtsalt ei usu, et inimesed nii uskumatult lollid on. Eriti veel pealtnäha täiesti toredad.
Mulle ei kipu see kohale jõudma, kuitahes palju ka vastupidiseid tõendeid ei saabu. 

Kokkuvõte: mu lojaalsus on tohutu, suur ja vägev, ja mulle nii meeldib tegelt inimesi selle varjus näha. 
Maailm tundub parem.
Lihtsalt pettumused on ka vägevad.

Võibolla osalt sellepärast, et olen nii krdi lojaalne, oli mul ka "jess, meie koos"-partneri leidmise iha nii suur? Vbla väike osa sellest on, miks ma lapsi tahan (lapsendamine on jätkuvalt teema)?
Et ma TAHAN seda lojaalsust anda, see on mulle nii tähtis, NII TÄHTIS, aga lihtsalt - pole, kellele?

laupäev, 16. oktoober 2021

Argi-laupäev

Jess, täpselt nagu irve kommentaarides ennustas: kolm päeva ja edasi on suht ok.
Täna on neljas päev.
Hullud rögiseva köha hood ja ilma Sinupretita (kuulsin ükspäev apteekrit kliendile kinnitamas, et Xymelin on ikka tõhusam. Wtf?! Ma ei võrdle ka, Sinupret on nii palju parem!) lahmaks ilmselt ka tatti, ent täielik jõuetus ja ärasuremise tunne on kadunud. 
Ma ei saa öelda, et kohutavalt hea olla oleks, aga pole hirmus halb.
Arvan, täna imen imejaga tolmu põrandalt ära ja käin duši all, juuksed on nii räpased, et seisavad püsti. 
Nii kaugel, et pead värvida, ma siiski veel ei ole. 

Homme Düün ja kulmutegija (kui on rohkem raha, on välimus miski, millesse seda panna). 
Teisipäeval hambaarst. 
Koera vaktsineerimisega saab veel paar nädalat oodata, nii et saabki oodatud, aga larp ja rollimängijate kokkutulek ja "Vikerkaarele" lubasin juttu ja ... 
Ok, juba sellele kõigele mõtlemine tõmbab hinge kinni. Keskendun tänasele. Kohv. Pesuskäimine. Siis vaatab. 
Vbla peaks mütsi pähe tõmbama ja apteeki lonkima. Koer tahab õue viimist ja Poeglaps magab. 
Kui ta saab, magab ta KAUA. 

***

Ei, pärast duši ma puhkan. Joon veel kohvi ja üritan maailma püsti seisma veenda. Muidu ikka kaldub teine siia ja sinna. Söön isegi hommikusööki. Teratasku hallitusjuustuga + tomatid. 
Tomatid ja tsitruselised hallitusjuustuga on tegelikult ohtlik kombo. Mõnede juustudega annavad nad koos oksemaitselise tulemi ja mul pole kunagi meeles, millise juustuga tohib tomatit kõrvale võtta ja millisega mitte. Briega võib, camemebertiga mitte ja sini-valgehallituse segud on kahtlased? 
Kui on suur tomatiisu, testin esimese ampsuga. Kui pole, võtan ilma, söön tomatit nt soolalõheleibade, suitsukeeleleibade või hommikuse krabipulga-salati kõrvale. Või omleti.
Maapähklivõi-saiade kõrvale teda ka ei võta, sest ei viitsi. Vbla tegelt sobikski.
Aga selle hallitusjuustuga, mis täna on, läheb tomat ilusti kokku. Maitsev. 

Kui nüüd käsi nii hullusti ei väriseks, oleks suht tore. Ma arvan, viin Totoro välja, aga apteeki ei lähe. Tuian ümber kvartali ja kannatan välja ta hämmeldunud rahulolematuse: "Nii lühikese ringi tegimegi? Siit ka ei lähe otse, vaid pöörame koju?! PÄRISELT?!"

***

Koera lahendus oli mitte ainult iga murulapi juures seisma jääda, vaid ka sinna sisse kõndida ja väga põhjalikult nuuskida iga krdi ruutsentmeetrit. Mina seisin uduvihmas ja ohkasin sisemiselt, aga polnud ka otsustavust edasi minna. 
Ega ta tegelikult ei käitunud ei väljas ega enne väljaminekut väga hädaliselt. Aga no kell oli kaks. Jah, ma võisin ta öösel kell üks veel pissile viia, aga ikkagi. Mina küll nii kaua peale ärkamist ei tahaks umbne olla.
Ehk siis mul endal on halb, kui koer õue viimata. 

Aga terve ma selgelt ei ole. Ehk pärast seda hirmsat pingutust, milleks oli duši võtmine JA koeraga ümber kvartali lonkimine, tahab keha magama, palun, jah, kohe, jah?
No ma siis viin ta =)

kolmapäev, 13. oktoober 2021

Aaah, keha on ikka täitsa keha

Nii krdi halb on.
Mu kohutav meeleolu juba 5-6 päeva on ilmselt ka täiesti tavalise füüsilise haiguse sümptom, mitte põhihaigus ise.
Ei ole covid. On mingi nõme tõbi, mis ei too kaasa palavikku, vaid väikese alapalaviku, nii et ma tükk aega ei saanud arugi.
Ta tõi kaasa nohu (Sinupret sisse ja pole hullu, mõtlesin varem), köha, (see on värske asi, enne pold), kurguvalu (no jälle valutab, oeh, tüütu), kõhuvalu (kas mu naiselikud hädad on kasvamas? Hea, et arstiaeg!), iivelduse (ainult siis on ok olla, kui toit parasjagu suus on) ja jubeda meeleolu. Aga et tegu on Päris Haigusega, sain aru eile, kui tatti hakkas lahmama Sinupretist hoolimata, tuli köha ja väsimus läks veel hullemaks.
Mitte midagi ei jaksa. 
Küllap olin enne ka juba haige, aga kuna tunnuseid oli minimaalselt (korra nägin unes, et mu nina ja suu on täis kohevat head värsket vahukoort. Hämmeldusin, et kust see siis nüüd tuli, ja ärkasin üles, sest hingata ei saanud), ma ei taibanud, et asi on ses mõttes tõsine, et otsene füüsiline tõbi rikub ka meeleolu põhjani ära. 
Tegin asju edasi. 
Veel halvem olla.
Aga ikka tegin. 
Eile käisin naistearsti juures ka ära (jah, on küll endometrioos tagasi) ja vat selle järel läks nii halvaks, et ma ei saanud enam endale öelda: "Ah, see tühiasi, läheb kohe üle." 

Isu üldse ei ole, aga tühja kõhu peale läheb süda pahaks. Jai. Ja liiga vähe söönuna on ta ikka paha. Süda ei ole paha phmt siis, kui mul toit suus on, see on suht kindel.
Aga isu samas ei ole. 
Vähemalt olen ma tapvalt kaunis ja kahvatu. Rõõm kohe peeglisse vaadata. 
Midagi muud ei ole rõõm teha.
Aga no ei peagi tegema. Eesmärk on ellu jääda, eks ju. Mhmh, mhmh. 

Üritasin elu pausile panemiseks Planet Zood mängida. 
Pärast kolm tundi tutorialidega maadlemist ja arvuti peale karjumist: "Miks, MIKS?!" ("Miks mul ei õnnestu puuriseintest veel mõnesid sektsioone klaasiks teha, enne ju sain, miks enam ei saa?! Mida need nupud teevad siis?!") loobusin.
Mängus oli minu seinte ja klaasidega jamamise ajaga möödunud AASTA.
Nii raske! Pole mu praegustele võimetele kohane. 

Põhmõt ma lissalt lebaks põrandal ja teeskleks kiilast karusnahkset vaipa, aga põrand on ka nii kaugel ja sinna vajumine nii raske ja siis peaks veel tõusma ka hiljem ja ... 
Ent hea uudis on, et kui ma terveks saan, on ilmselt maailm jälle parem. 

pühapäev, 10. oktoober 2021

Tegin mitte-endast postituse ära, jätkan taas endaga

Rääkisin ka oma emale sellest hullust psühhiaatrikogemusest. 
"Tema? Oi, temaga on meil igasugust nalja saanud. Läks üks ema tema juurde 12-aastase intelligentse autistist pojaga. Dr. kuulas neid veidi aega, siis krapsas püsti ja pani käed poisi pea peale: "Aga kas ta ristitud on?"
"Eeeeii ... me ..."
"Aga mis te siis arsti juurde tulete? Laske ära ristida!""

Vähemalt on teised ka temaga hädas olnud.

Mis muidugi ei lohuta mind eriti võtmes: "Mul on nii rõve olla, et ma ei saa öösel magadagi, kui teatud väsimuspiirist üle olen, aga enam pole ka arstiaega ootamas."
Ta, muide, oli valmis mulle ravimit kirjutama küll. Seroqueli. Antipsühhootikumi. "Selle rühma ravimid leevendavad teatud tüüpi vaimsete tervisehäirete sümptome nagu hallutsinatsioonid (nt seletamatud hääled), võõrad või hirmutavad mõtted, muutused käitumises, üksildus- ja segasustunne."

Vist ei ole päris ... minu teema. 

Ma sain aru, et asi läheb ikka täiesti otse persse, kui daam ütles mulle mind vaadates: "Ma näen eufooriat."
Mina: Mida?!
Tema: Mhmh
Mina: Kas eufooria ei peaks nagu ... hea tunduma?
Tema: Ei, ma ei öelnud, et eufooria. Ma ütlesin, et et tundute psühhootiline. 
Mina: Just praegu ütlesite! "Ma näen eufooriat!"
Tema (jutustab pikalt, kuidas ta vbla ütleski nii ja kuna mina olen kirjanik, ma keskendun sõnadele, see on minu jaoks tähtis, aga isegi ei pannud omalt poolt sõnadesse, et tegelikult ta eufooriat ei mõelnud)

Nutt ja hala.

Ja kõik on nii raske ja kohutav ja RASKE ja ma ei jaksa, ma tahaks lissalt ... ja sealjuures on kõik hästi ja mitte midagi pole halvasti.
Nagu tõesti. 
Kuid mina ei jaksa elada, raisk! Kui olen puhanud, saan hakkama, aga pärast kuradi kogu kuradi suguvõsaga kohtumist nagu eile, ma ei jaksa üldse mitte midagi, kaasa arvatud hingamine! KÕIK tundub jube ja muserdav, mu pojal on koolis halb ja ta ei oska keemiat, ma tahan surra, K. teeb raamatu kaanekujundust ja see on raske, ma tahan surra, mul on vaja ära vaadata "Düüni" film (mida ma nagunii tahtsin vaatama minna), et natuke tööd teha selle toel, ma tahan surra. 
Sest: "Ma EI JAKSA!!!! Mitte midagiii!!!"
Tuleb ka paremaid päevi?
Kui ma elan elu, mida normaalseks peetakse, ei tule. Mitte kunagi. 
Kui ma elan oma elu ... läheb paremaks. Vbla isegi juba homme. Aga just praegu on ikkagi rõve!!!! !!! !!!!!!!!!!

Ausalt, tegelt ka, ma tahaks kirjutada millestki huvitavast. Ent kui välja arvata läbi ukse kuuldud jutt, mida Poeglaps läbi discordi sõpradega pidas ja millest ma teada sain, et üks neist on vist suudelnud klassiõega, kes mu poja meelest on ilus, aga see on ka ta ainus hea kvaliteet, muidu on ta tüütu, egoistlik, hypocrit (tema sõnastus, lapsed on juba segakeelsed), pole nagu midagi.
Ning sellest ma ka ei tohiks tegelt kirjutada, sest võõras peaaegu-saladus vist. 

No K. on armas. 
Tunnen end jätkuvalt igakülgselt mõistetuna tema silmis =)
See, muide, on mu turn-on ilmselt. Või noh - selliste inimestega haagib mul hirmsasti, kes näevad mind nagu ma isegi.
Mu eelmine lemmik saatis mulle mitu korda linke erinevatele asjadele (üks raamatupoe-müüjast-hundist koomiks-tumblr ja Pauluse kiri korintlastele nt) kaaskirjaga "jubedalt meenutab sind" ja mhmh, mulle ka meenutasid. Mulle NII ÕUDSALT MEELDIB, kui ma ei pea inimestele tõestama, et ei ole kaamel, vaid nad kehitavad õlgu: "Muidugi ei ole sa kaamel, pole kaameli moodigi! Vaata hoopis siia, näed?! Miks see sinu arvates nii on?!"
Ja ma sulan täiega.