Mõtlen oma kutsule kutsikad saada

Liiga. Palju. Asju.

Kuidas ma peletan õudust ja väsimust tohutu hulga kuhjuvate "on vaja teha" asjade ees?
Muidugi võttes plaani kõigist suurema ja koormavama Asja, sest SEE on samas ka põnev ja ta kaunidus paneb juba ette võppuma ja tühja siis mingi kolimine ja remont ja koristamine ja lapsehoidmine ja avalik vestlus poliitikuga teemal "raamat, mida ka veel lugema pean" ja uue romaani jätkamine ja igapäine trenn ja politsei tahab mult veel infot kurva kutsikaloo kohta ja mul ei ole uue korteri esiukse võtit (sest linnal ei olnud, nad käisid alati tagant) ja ma pean seda ka kuskilt küsima ja koopia teha laskma ja üldse ellujäämine.

See Suur Asi oleks nii põnev!
Äkki Läheb hästi?!

Krt, ma ka ei õpi ... Tean küll, et ei lähe ... aga äkki läheb?!?!?!
Ja tegelikult ON sedasi panga peale minnes ka vahel hästi läinud. Vaadake mu lapsi! Ükski mõistlik inimene poleks neid nendes oludes saanud, aga mina, hah! Mõistlik?!?! Hah!!!!
Ja nad on nii neetult oivalised, et kõike väärt.
+ kas kunagi - KUNAGI - on mõni mu mõistlik tegu toonud kaasa märgatavat kasu? Nagu KUNAGI?!?!?!
Nii et jajah. Ebamõistlikkust õigustatud - tehtud.

Tegelt on asi lihtsalt selles, et tahan tunnet, et elan. Et on, mida elult tahta, on, mille nimel võidelda.
Nagunii on raske. Nagunii praegu mõnus ei ole. Kõik need Asjad tapavad mind niikuinii, nad tuleb niikuinii kuidagi üle elada ... aga kui on midagi lahedat ka plaanis, on, mille nimel.

Ma ei ole enam isegi kuri, et inimesed (TM) ei saa aru, kuidas ma mõtlen ja tunnen. Mul on lihtsalt: "Aaah, jälle! Inimesed ... Aga on mõned, kes mõistavad. Mitte alati ühed ja samad, aga alati keegi on!"

Ja nii ongi. Noh, piibliloo moraal- kui Soodomas ja Gomorras leidub ka viis head ja ilusat inimest, on nende olemasolu kurje inimesi täis linnade eksistentsi väärt. Kui maailmas eksisteerivad Ada, Miyazaki, Kaur, kaamos ja Kate Miller-Heidke, on siinne valu ja vaev õigustatud.

Inimesi, kes must aru saavad, ei ole palju.
Aga mõned on. (Lehvitab.)
See õigustab kõikide muude olemasolu samuti.

Remondiga juhtus naljakus.
Mul sai otsa esimese kruntvärvi põhi ja mõtsin siis teise kasutusele võtta. Kõik mu remondid on jätnud igasuguseid materjalijääke, nüüd saab need kasulikult ära kasutada.
Viisin siis ämbri uude koju, võtsin lahti - krt, mis värk? See on peaaegu tahke, peal kerge veekiht, lõhnab ka imelikult ... Otsisin välja ühe metallist pulga ja segasin. Värv natuke vedeldus, ent ei käitunud üldse nagu värv. Seda metallpulka üldse ei värvinud. Kuidas ta niiiiiii halvaks on läinud? See on ju isegi uuem, kui see eelmine kruntvärv oli?!
Otsisin aegumisinfot.
Leidsin, et aegumiseni on aega, aga tegu on pahtliga.

Oi, mul on nii palju pahtlit?!

Kohe leidsin hästi palju pahteldamist vajavat!
Aga kruntvärvi pean juurde ostma.

Need pisiasjad, mille kohendamine pole üldse vajalik, kuid lihtsalt tore oleks

Olen oma uues korteris tasakesi tapeeti maha võtmas ja maalriteipi paigaldamas ja üpris elev sellest. Mulle meeldib värvida. Kuigi seekord jäi värvivalimise rõõm ära, sest mul on poja toa rohelistest seintest alles umbes 3 liitrit kruntvärvi ja 2 liitrit rohelist. Aga värvida on ikkagi tore, sest täpne ettekujutus tulemist mul puudub (on ebamäärane) ja siis on tunne nagu kingipakki avades: mis seal on? Mis selgub olema?
Ainus point kingitusi pakkida - aga pean tunnistama, et mul ei olegi seda elevust enam ammu kingituste osas, sest tavaliselt ma tean umbes arvata, mis pakis on. Mul on elevus aliexpressi pakkide osas (ma ei tea ju TÄPSELT, missugune saadav ese on, olen ikkagi seni ainult pilti näinud) ja eriti lahedad on pakid anonüümse(te)lt annetaja(te)lt. Need on ikka veel mu südames.
Sest saades oli mul: "WTF? Mis pakk? Mulle? Miks?!" ja siis oli seal sees see ükssarvikuga kaustik või väga väga naise kirja ja Surma pildiga kruus või kõrvaklapid või midagi muud nunnut ja mul oli nii suur rõõm.
Põnevus, mida krooniski hästiminek.
Seinu värvides on samuti nii suur rõõm. Sest kogu ruum muutub, täiesti uus nägu tekib pähe ja kuna ma ei ole mitte kunagi pettunud olnud, mis tulemus seinavärvimisel on, mul on sees hea ootus.

Lootus ja rõõm.

Ainus "aga" asja juures on, et normaaljuhul ma värviks tapeedi pealt, sest suur asi küll, aga seekord oli osa tapeeti MUST. (Eelmiste elanike ettekujutus armupesast oli ilmselt musta sametmustrilise tapeedi panek ümber voodi ja siis selle musta külge looritüllist roosade lipsukeste kleepimine - voodi küll alles polnud, aga kõik muu oli). Ja siis ma kiskusin selle maha ja kui ma juba tapeedikiskumistegevuses olin, kiskusin siis selle all olnu samuti.
Nüüd vist ... tuleb too alumine ka ära eemaldada. Õnneks on mul oma praeguse korteri seinte värvimise jäägina kapis kaks kolmandikku pudelit tapeedieemaldamisvedelikku. Mida on SITAKS. Pudeli peal on kirjas, et sellest jätkub 100-200 ruutmeetri seinapinna tapeedist puhastamiseks.

Lihtsalt natuke on kilplase tunne, sest oleks siis nii, et mul on kuidagi halb olla värvitud tapeeti elamises omades! Ei, üldse ei ole. Lihtsalt teen lisatööd, sest ... ilmselt mulle meeldib tööd teha või midagi.

***

VÄGA meeldib, ilmselt.
Tööd teha.

See tapeedieemaldi oli tõhus. Või noh, on ikka veel tõhus. Maha ei tulnud (tükkhaaval, kihthaaval koorides) mitte ainult viimased kolm korda pandud tapeet, vaid kõik kümme kihti hrutšovka ehitamise ajast, kuni vineer vastas. Mingit heledat sinakasrohelist peenikese mustriga oli pandud kaks kihti - ilmselt kui eelmine ära väsis, teine samasugune peale. Oli oranži, oli kollast pruuniga ja kui ma värve ütlen, tunduvad need ilusad, aga millegipärast tapeedina olid nad jubedad. Kuidagi toonid ja muster koos mõjuvad nii ilgelt, et mul on tõsiselt kahju inimestest, kes selle keskel elasid.
Kuigi oleme ausad - ega see must roosade tüll-lipsukestega parem olnud. Lihtsalt nende puhul on üpris selge, et inimestel oli valikut ja nad tegid sellise. Kuid vanade tapeetide puhul on alati: "Ilmselt parim, mis saada oli," ja kahju.

Nooojah. Lisaks ei võtnud ma kaasa taburetti, seal korteris aga ühtegi tooli pole, nii et lae alla ma ei küünitunud. Aga lohutan end, et kui esimese kihi kruntvärvi peale saan, on kõik kohe rohkem kodu moodi.
Poeglaps lubas homme koos minuga värvima tulla, nii et oleks hea selleks ajaks aluspind nii palju ette valmistada, et värvida saab. Võibolla isegi maalriteip paika sättida!

Jah, ma ikka veel hoolin ja seletan. Ma HOOLINGI teiste arvamustest maapõhja, seepärast näengi nii palju vaeva, et õpetada end mitte hoolima

Nii hea tunne oli tagasi saada "mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad"- loogikat ja tunnet.
Kuhu ma selle vahepeal küll kaotasin? Kuidas sedasi läks, et kaotasin?!

Et mina peaks oma tahtmisi teiste omade järgi painutama? Huvitav, kas nemad painutavad OMA tahtmisi minu järgi? Ei? Kuidas siis just mina kahjurlik ja munn olen, kui me teeme täpselt ühtmoodi?!
Kusjuures, pange tähele, kui minuga ilusti räägitakse, ma olen üleni leebe. Aga tule räuskama ja ülbitsema ja saad sama mõõduga vastu, aint vbla kõvemini =D Sest ma võtan selliseid olukordi rõõmu ja innuga ja ei pidurda end sugugi. Kes ei taha minu poolt sellist kohtlemist, võib nt alustada leebe ja rahuliku, isegi veidi paluva jutuga.
See oli suht ammu, mitu aastat tagasi, aga muidugi mäletan, kuidas mingi kommentaator teemal "jeebus, ärge andke nõu, ma elan niigi nii hästi, kui oskan, ja kui teie jutt just väga spetsiifiliselt kitsa teema pädev ei ole, ei ole see minu jaoks kuidagi õigem kui mu enese mõtted antud teema kohta" oli "ähh, toon ei muuda ju midagi, mis seal vahet, kas sulle jutustatakse kellegi oma kogemustest või antakse nõu sedasi teha?! Sa ikka saadad persse!"
Nüüd koerakaka teemadel MITU kommentaatorit olid: "Mis seal vahet, mis tooniga öeldud, sõnum on üks" ja minu tunne käis ning käib liini: "Toon on maailmatähtis. Ikka ja alati. Palju tähtsam kui sõnum, sest tooni pealt ma tunnetan, kas ma tahan selle inimese soove täita (näib, et on kena inimene) või ei taha (jõuan mina iga mölaka tahtmist teha?! No ei!)!"

Kuidas üldse jõudis jutt sinnani, et kui mu meelest igaüks teeb, mis tahab, peaksin mina tegema, nagu teised tahavad, ma üldse aru ei saa.
Nagu - wtf.
Nagu - kus on loogika???
Sa tahad räusata, kui ma oma koerakaka sinu konteinerisse panen? Räuska! See ei tähenda, et ma ei pane. Võib isegi tähendada, et NIMELT panen. Aga sinu tegutsemisvõimalusi see kuidagi ei ahenda, et mina teen, mis MINA tahan.
Sul on võimalus teha, mida sina tahad.
Aga ära looda, et kui sa minu vastu ebasõbralik oled, ma sinu vastu sõbralik olen. Niikuinii ei ole. Ma olen siukeste asjade suhtes TUNDLIK ja tahan kena olla aint inimeste vastu, kes minuga kenad on.

V.a. kui minuga ollakse suht kena, aga teistega väga mölakas ja ma näen seda pealt. Siis hammustan ka kätt, mis mind toidab.
Sest nii ma lihtsalt teen.
I am the warrior, noh.
Ilmselgelt on mu saatus olla väheste armastatud, mitte paljudele meeldiv. Ja noh. Ma eelistangi ju seda =) Armastus ka kolmelt inimeselt teeb mu palju õnnelikumaks, kui meeldimine 300 poolt.

A lugu on lihtsalt hea.

Ikka veel ei valuta!

Tänane suurvõit: ma olen IKKA VEEL peavalutu.
Nagu - oo.
Nagu: jee mina. Hea keha.

Aga kõige otsa sõi Totoro ära nii oma viimased krõbuskid kui ka kondid ja on siukse näoga, et NOH? See oligi kõik v?! Nii et tegelt ütleb mu südametunnistus, et peaks veel poodi minema.

Kuna ma enne olen sõitnud pealinna, seal 4 ja pool tundi imikut hoidnud, siis pealetükkiva kerjusega suhelnud, sõitnud kodulinna tagasi, käinud oma uues korteris, saanud sealse võtme, vedanud oma ema ja laste abiga sinna korterisse teise käe poest ostetud üpris suure riiuli ja väikese nõudekapi seinalekinnitamiseks, talunud koera hüsteeriahoogu (ta läheb alati imelikuks, kui temaga koos on väljas üle ühe inimese ja nüüd oli NELI), söötnud ema ja tütart isetehtud burritodega, tütrel oma juukseid masinaga lõigata lasknud, leppinud kokku igatöönaisega, et ta tuleb mu uut korterit vaatama ja augusti teises pooles remontima, ja siis maganud, kuni koer mu nälga kurtes äratas, ei ole väga konditsiooni veel poodi ka minna.

Aga noh - kes küsib mu enesetunde järgi, kui on nagunii vaja koeraga õue minna ja poeg magab õndsa und (sest enne  aeti ta üles, et riiulit vedada)?
Jap. On vaja, siis on vaja.
Ok, lähen poodi, lähen.

***

Jõudsin tagasi. Kõndisin pool maad kinnisilmi ja nagunii oli üsna varsti selge, et koer ei olnud "Tahan veel süüa!, vaid "Mul oleks tegelikult nüüd eritada ka vaja!"
Aga mul on poeskäigu tagajärjel kilo koerakrõbuskeid, 50% peale allahinnatud moosipirukaid (ööaeg ja Poeglaps leiab, et moos sobib pirukasse hästi) ja 4,5 liitrit mineraalvett.
Kindlasti on see kõik millekski hea.

Imik, muide, oli ülinunnu. S.t. mitte lihtsalt armas (seda nagunii, aww, AWWW!), aga phmt ta ainult magas ja sõi ning ainus aeg, kui protestida võttis, oli unest ärgates, kui söök veel suhu jõudnud ei olnud. Ema väitel nutab ta ka, kui mähe märg on, aga kuigi ma vahetasin ühel unest ärkamise ja nutu hetkel veidi märja mähkme kuiva vastu, laps rahunes, kui söök suus, mitte kui taguots kuivas ümbrises.
Ilmselt aitas kaasa ka, et kui ta oli ära söönud, panin ta iga kord kohe vankrisse ja läksime kõndima, mis mõjub kõigile tittedele, keda tean ja teadnud olen, väga uinutavalt.
Mul kerge seda vankriga jalutamist teha, mul on muu elu ka. Titeema olles ei ... olnud nii kerge.
Eriti tite JA viieaastase ema olles.
Aa, et mees võiks ka lapsega nagu asju ette võtta, näiteks jalutamas käia? ... ma ei tea, mis mehed teil olnud on või millised mehed te ise olete, aga kui mina noor olin,  siis sel üürikesel ajal, kui ma üldse elasin mingi mehega koos, kui titeema olin, ma ei saanud isegi duši all käia, ilma et murelik isa poleks ukse taga: "Ta nutab! Tule ruttu välja!"
Jaah, ilmselt ma oleksin pidanud teda kasvatama ja õpetama, aga ma olin ka ainult 22, eks ole, ja mul ei olnud ema oleminegi veel selge, rääkimata sellest, et kellelegi isa olemist õpetada. Ma võtsin nii, et tema on ise isa, nii et ilmselt isad on sellised siis, ja kogu marmelaad.

Kui tolle täna hoitud beebi emaga rääkisin, siis tal oli suht sama suhtumine kui minul: üksikema olla on NII PALJU KERGEM, kui mehele ka veel ema eest olla.
Mhmh.
Mhmh!!!

Aga ma ei lähe talle homme taas lapsehoidjaks, kuigi ta küsis. See pole küll tema ega tita pärast üldse (nad on imelised), kuid mul on täna tõesti raske päev olnud ja ma lihtsalt ei jaksa.