Järvevee värvi tunne

Ma täna juba kirjutasin, aga kurat sellega.
Lugesin ekraanilt ühe lause ja korraga tuli kurbus nagu kosk.

Mitte halb kurbus. Mitte see kurbus, mis teeb haiget nii kõvasti, et saad korraga absoluutselt ja igakülgselt aru, miks sõna "hingevalu" olemas on. Mitte see kurbus, mis haavab hullemini kui luumurd, tundub nagu keev õli su tundekurdudes, kõrvetab need põhjani läbi. Mitte kurbus, mis võtab üksinda kodus karjuma ja kägarasse tõmbuma või väljas laternaposti najal ulguma, nagu rebitaks soolikaid välja - ei, mind tabas see teine kurbus.
Hea kurbus.

See, mis kõlab nagu Wish you were here triibulisel madratsil pragulise lae all, üksi joodud pudeliõllega. See, mis lõhnab nagu jasmiin valgel ööl, kui sa kõnnid paljajalu aias märja rohu sees ega taha minna tuppa tagasi nohisevate laste ja raske vatiteki juurde. See, mis kraabib hinges, kui sa vaatad üle hilisõhtuse põllu lilla silmapiiri suunas ja ühekorraga ei mõista, mis on viga, kui kõik on hästi, ja samas ihkad, et kõik muutuks, kõik, kõik, kõik ja ühekorraga.
See kurbus, mis tundub nagu ilusa inimese hea puudutus, millest kunagi edasi ei minda, maitseb nagu öine soe merevesi, korraga hellitab ja itkeb. See kurbus, mis tabab, kui selgesilmne filmisangar leiab oma sõjaväljal veritseva sõbra veidi enne, kui see päriselt surnud on. See kurbus, mille värvideks on uduvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.

Ja ma jäin mõtlema, miks mul seda kurbust nüüd nii harva on.

Kas ma põiklen ja põgenen ta eest, kuigi ma ometi teda armastan ja ta mu õnnelikuks teeb - nii teistmoodi õnnelikuks, kui rõõm ja rahu, aga ometi kaheldamatult ja kordumatult õnnelikuks?
Või on asi lihtsalt selles, et selline kurbus vajab aega ja ruumi? Vajab tühja vaikset aega, mil ma ei tee midagi, ei saavuta midagi, kus ma saan midagi nimetut igatseda - selle asemel, et minna, anda igatsusele nimi, tal sarvist kinni haarata ja külili matile maha virutada?

Võib-olla ei olegi võimalik elada seda kurbust, elada viimse kui erguni elusat elu, ajuti pürgimisest ja püüdmisest loobumata.

Võib-olla ei olegi võimalik elada elusat elu, vahel elamisest loobumata.

Kuidas küla koerale...

Tundub, et maailm tegeleb õiglane ja irooniline olemisega.
Nt vedeles mul täna hommikust saati vannitoas suur pesukauss märja pesuga. Kella 4 paiku läksin seda pesu siis viimaks välja viima ja, välisukse lahti teinud, mida ma näen? Tumedaid vihmapiisatäppe, mis tekivad välistrepi seni kuivale kivile!
Nojah, ronin siis üles tagasi, laotan pesud tugevneva vihma hallis valguses lastetoa varbseinale ja esiku kapinuppudele laiali - ja olge lahked, pool tundi hiljem särab õues taas päike.
Panen pesema uue masinatäie. Päike, päike, päike, päike - kuni pesu on ära pesnud.
Siis on jälle vihm.

Kaotasin jälle ära oma päevukate ülaosa.
See on nagu mingi needus juba. Või siis püüab maailm mulle midagi öelda.
Vbla on päevukate ülaosadega samamoodi, kui raha ja kodutehnikaga? Et nad tahavad, et neid armastataks, et neist hoolitaks, et nendega tegeletaks? Ja kui sa seda ei viitsi, vaid kehitad õlgu ja mõtled "Küll kuidagi ikka saab" (nt ei lase end segada sellest, et päevitusriideid pole kaasas, võtad särgi ikkagi jõe ääres ära ja päevitad ülemist kehapoolt pesuväel), siis on maailm õiglane ja läkitab su päevukad (ja raha, sest kuidagi ju ikka saab) edasi sinna, kus neid rohkem armastatakse?
Ning need torud, mis seina sees lekivad, seisavad seal omaette ja töömees Gennadi külaskäigust hoolimata jätkuvalt katkistena, kuna sina harjud end pesema pesukausis keset kööki, ja juukseid küürid otse köögi kraanikausis. Sest maailm taipab ju ära, et sa oled selline inimene, kel tegelikult on üsna pohh, kas tal on võimalik end dušinurgas pesta või peab orgunnima mingi loomingulise lahenduse. Ja siis keerab mõnuga. Sest sa ju ei sure selle kätte!
Sel torude asjal on, tõsi, ka plusspool: enam ei ole köögi kraanikauss pidevalt musti nõusid täis. Kuna see on ju ühtlasi ka pesunurga eest. Ja ennast on jube ebamugav pesta mingite tomatikastmega koos olevate pannide ning taldrikute kohal!

Ma natuke mõtlen, kas maailm teeb varsti mu inimestega samamoodi. Saadab nad sinna, kus neid rohkem hoitakse, kus sõrmeotsad on siidisemad ja sosinad sisukamad?
Sest inimesed on mulle kallid küll. Ma mõtlen neist tihtilugu, mõtlen kohe tugevalt, nii tugevalt, et nad võiksid seda lausa tunda - aga ometi ei tee ma enamasti midagi, et nendega koos olla.
Ja siis võib ju juhtuda, et maailm võtab nad ära? Nagu päevukad. Viib nad kuhugi, kus neist rohkem hoolitakse, antakse neile küpsiseid, kallistusi, kvaliteetaega ja huvitavaid mõtteid.

Mul, nagu võib käesolevast võrgupäevikust näha, ei ole paraku eriti huvitavaid mõtteid, mida kellegagi jagada. Alalise väsimusvirina asemel pakun erutavaks vahelduseks välja ainult jutu sellest, et ilgelt äge on, kuidas saab magama minna igal ajal, kui tahan.
Eile magasin 4 tundi lõunaund nt. Täna kisub ka nagu juba voodi suunas. Ei, ma ei ole sel kevadel/suvel soojas vees ujumas käinud (ainult korra mingis Lahemaa meres, kus vesi oli selline, et jääkuubikud peaaegu kõlisesid ihu vastas). Ei, ma ei ole praktika lõppemisest hoolimata jälle korralikult treenima hakanud. Ainult korra jooksin sealsamas mere ääres tallad liival villi. Ei, ma ei ole eriti päevitanud, mingit aiatööd teinud, saanud paremaks, tugevamaks ja ilusamaks inimeseks...

Aga ma olen maganud. Ja kavatsen seda kohe jälle teha.
Võib-olla (VÕIB-OLLA) täna õhtul otsustan, et olen välja puhanud, ja lähen oma vastikute natuke hõõruvate tossudega jooksma. Sest tegelikult on see koomasarnane "aga nüüd ma puhkan ja magan ja paranen haigustest"-seisund pärast praktika lõppu juba viis päeva kestnud ja omamoodi õudne hakkab juba. See inimene ma nüüd ka olla ei taha, kes ainult sööb, magab, teeb süüa, sööb, magab ja vahepeal loeb teismeulmekaid ja vahib facebook'i.


Õnneks on vähemalt märgata olulist elavnemist mu kujutlusvõime ja kirjutamistahte piirkonnas.

Sama vana hala

Nimetu kurbus, arusaamatu ahastus - ainult et tegelikult muidugi nimega ja arusaadav.
Labane ja masendav on see elu, kui vaatad ennast korraga seest ja väljast ja kõik motivatsioonid ripuvad juuksekarvade otsas ümber näo alla ja kõlisevad kõrvus, kui pead raputad. Võid ju teeselda, et ei näe ega kuule - aga see oleks teesklus iseenda ees, ja ma olen ju parem.
Enda ees teeselda on täielik madalus: loll on loll olla, aga otse piinlik on teeselda suuremat lolli, kui ma tegelikult olen!

Seletada siin ka ei saa, sest arutada iseennast on ekshibitsionistlik, aga lubatav, seletada iseennast kellegi teisega põimingus on selle kellegi teise suhtes alatu, ja ma ju ei taha alatu olla. Ma olen ju parem!
Või ma ei tea ka...

Vbla olen lihtsalt nõme, üksildane ja mõlemast nähtusest tulenevalt alakiidetud.
Kui ma teen imesid, siis mul ei ole vaja, et mulle silmisse vahitakse ja meelitusi öeldakse, sest siis ma usun ise ka, et bitch, I'm fabulous. Aga kui ma ei tee parasjagu imesid mingil põhjusel, muutub teiste tunnustus jube tähtsaks, sest ma ise ei saa seda



endale enam siiralt ja särava vaimustusirvega öelda.
Samas muidugi ei taheta mulle hästi seda välist tunnustust anda, kui ma parajasti olen vähem kui oivaline.

Minu hinnangul on see loomulikult sigadus, sest kas ma pole siis oma paremate hetkedega ära teeninud natuke sotsiaalset krediiti ja ei või seda rasketel aegadel kulutada, et oma olemist natuke pehmendada?
Samas saan ka täiesti aru sellest, et kui keegi on enamik aega suht lahe, oleks kuidagi pentsik minna ja hakata teda kiitma ja tunnustama nõme olemise hetkedel ja eest.

Kokkuvõte: elu on (nõme) keeruline.

Ma ei ole oma riigiga rahul täna

DISCLAIMER: Ma ei ole teinud pidevat uurimistööd, ei ole Türgi asjatundja ega ole isegi läbi lugenud kõiki netimeedias ette jooksvaid allikaid sealsete sündmuste kohta. Järgnev põhineb minu isiklikul muljel ja koosneb minu isiklikest mõtetest.

Kui keegi veel ei tea, millest ma nüüd rääkima hakkan, siis võib lühikest lihtsas inglise keeles kokkuvõtet lugeda nt siit. Koos lisandusega, et nüüdseks on politsei tegevuse tagajärjel Amnesty Internationali andmetel vähemalt kaks inimest hukkunud, sajad, võimalik, et tuhanded vigastatud, ja Türgi peavoolumeedia ei kajasta ikka veel sündmusi. Peaministri sõnum on, et ta surub alla ektremistide ja terroristide tegevust oma riigis ja kord saab majja iga hinna eest.
Meie meedia... no natukene siiski kajastab.

Ning täna leidsin ma Postimehest viimaks ka mingisuguse eestipoolse reaktsiooni Türgi sündmustele. Reaktsioon pärineb täpsemalt Eesti Vabariigi välisministeeriumist (mis minu arusaamist mööda võiks nagu olla pädev ametkond tõstma ametlikult, riigilt riigile, üles inimõiguste hoidmise ja rahumeelsete protestijate mittevägivaldse kohtlemise teemat) ja see on selline.
Päris jube tunne tekkis.

Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Terry Pratchetti raamatut "Püramiidid" ega isegi seda, kas stseen, mida ma nüüd kirjeldama hakkan, oli ikka sellest raamatust. Aga igaks juhuks kirjeldan selle üsna detailselt siin ära.
Seisavad kahe kõrbes asuva väikeriigi sõjaväed teine teisel pool lahmakat liivavälja.
Mõlemal armeel on kaasas kuradi suur puust hobune, mis on nende sõdureid täis, ootamas, et vastased veaks puuhobuse oma linna, sõdurid saaksid hobusest välja ronida, omadele väravad lahti teha ja sellega oleks lahing võidetud.
Mingi noor sõdur, selline natuke helgem pea, küsib oma seersandilt, et kas talle ei tundu, noh, arvestades, et see kuradi suure puuhobuse oma mehi täis toppimine ja siis hobuse vastastele pakkumine on toimunud igas viimases kui omavahelises sõjas viimased 500 aastat, ja eriti arvestades, et need teised on ka samasuguse hobuse ehitanud, kas talle ei tundu pisut ebatõenäoline, et see hobusekavalus läbi võiks minna?
Mispeale seersant vastab, et kuule. Need teised seal on ehitanud selle kuradi suure puuhobuse ja selle omaenda mehi, kes seal praegu higistavad ja janu tunnevad, täis toppinud, lootes, et meie selle oma linna veame. Ja kes iganes on nii kuradi loll, et arvata, nagu võiksime me seda teha, võib olla ka nii kuradi loll, et veab meie hobuse omaenda linna.

Täiesti geniaalne stseen võrratu mõttekäiguga. Olen vaimustuses!

Ja tekkis paralleel.
Meenutasin, kuidas Eestis aasta ja veidi rohkem tagasi valitsuse, nende poliitika ja üldise ülbe käitumise vastased protestijad kähku äärmuslasteks, poliitikasse pürgivateks auahneteks, kesikuteks, seemnesööjateks, kommunistideks ja venemeelseteks sildistati. Ning nüüd, seda välisministeeriumi hoiatust lugedes, ma mõtlen, et... noh, et kui nad leiavad, et on ok omaenda rahvast sildistada sedasi, on järelikult ka ok, kui teised oma rahvaga sama teevad.
Sest meie käitusime nii ja teesklesime, et usume, et meid usutakse. Ja nüüd võime me kah käituda nii, nagu me usuksime neid, ja nemad käituvad, nagu nad usuksid, et me usume neid - ja probleem? Probleemi ei olegi!
Ainult ekstremistid, terroristid ja küll Türgi peaminister varsti riigis jälle korra majja lööb, nagu vaja ongi!



Muidu, et see selge oleks - ma ei võrdsusta kohalikku ja sealset.
Minu pihta ei kasutanud keegi pisargaasi ja politseinikud, keda ma tänavanurkadel nägin, ei mõjunud mitte ähvardusena, vaid kaitsvalt.
Aga midagi sarnast siiski on. Jultunud ülbus, karistamatuse tunne ja kinnitus, et kes arvab teisiti on mingi Seejasee, Ametlik Teine, ja nende osas tegelikult ju ei peagi inimlikult ja mõistlikult käituma.

Nad polegi päris õiged inimesed ju - rääkimata sellest, et nad oleks meie oma rahvas, keda tuleb austada ja kaitsta, mitte põlastada ning rünnata.