Võimalik, et kokkusattumus.
Aga mulle tundub küll, et nii oligi, nii OLIGI ja ossa.
Lähen mina poest koeraga parki, purskkaevu juurde, jään sinna seisma ja panen suitsu ette. Koer rahuldas oma loomlikke vajadusi, viskasin jäägin ka koos koniga ära ja asusin siis taas oma poekotte õlgadele cättima - suitsemase ajaks olid nad pingil.
Pingil minu kottidest veidi eemal istus vanatädi. Selline ümar, kortsus ja lahke olekuga. Kui temast mööduma hakkasin, tõusis ta püsti ja hakkas minuga midagi rääkima. Kuna alguses oli: "Вы ку́рите," arvasin, et ta tahab suitsu küsida ja olin juba valmis andma. Aga tema tulistas välja sellise hulga venekeelseid sõnu, et sattusin segadusse. "Ja nje panmaju," vastasin.
Eideke peatus veidi. "Вы говорите по-эстонски?"
Noogutan.
"No juumal ... jumal ..." ja veel venekeelset juttu, kust ma noppisin välja, et jumal ei kiida suitsetamist heaks. Ta matkis ma suitsu tõmbamist, väike pantomiim juhuks, kui ma muidu ei taipa.
Ja siis tuli mulle päris ligi, katsus mu käsivart ka õlavart. Noppisin jutust välja sõnad "молодая" ja "красивая" ja tems muudkui silitas mu kätt.
Ma taeratasin, noogutasin, tegin mõlemat veel ja siis läksin edasi. Õnneks oli Totoro, kes ka meeleldi edasi liikus, sest sealt olid huvitavamad lõhnad juba nuusutatud.
Jõudsin koju, vahejuhtumi juba ajus "möödas, tähtsusetu" kihti asetanud, ja paar tundi hiljem tahtsin minna välja suitsu tegema.
Ja otsisin, mis ma otsisin, suitsupakki ei olnud. Kindlasti polnud seal küljetaskus, kuhu ma peaaegu kindlalt ta panin.
"See eideke varastas mu suitsud ära!"
Kusjuures, kuna ma parajasti ei ole hirmus vaene ja hädine jälle (sain jutukogu honorari ja autorihüvitistasu eelmise aasta eest kätte) ja mul oli kodus ühe teise paki lõpp ka, ma ei kurvastanud ega vihastanud.
Hoopis rõõmustasin. Nagunii ta mõtleb, et tegi mulle teene, et ma lähen koju ja avastan, et suitsud on kadunud, see on ilmselt märk jumalalt, et ma tõesti peaksin suitsetamise maha jätma, ja tema sai suitsud, mina ei sure nii ruttu ära ja kõik võidavad.
Ok, ma küll arvan, et suitsude kadumise taga on tema, mitte jumal, aga ma olen ka sedasorti inimene.
Neid teist sorti inimesi, kes võiksid suitsude kadumist kohe pärast jutlustava sõbraliku mutikesega kokkupuutumist jumalikuks märgiks pidada, on ilmselt rohkemgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.