Suurekssaamine

Täiskasvanuks saamine oli valus pettumus. 
Veel hullem (ja enne seda) oli ülikoooliminek ja avastus, et see ei teinud mind gruppikuuluvaks, mul ei tekkinud uusi südamesõpru (kuigi mäletan enamiku kursakaaslaste nimesid ja nägusid siiamaale - meid oli 10, nii et väga raske ei ole), ma ei avastanud uut ägedat elu ja kõik see, mis tundus mu vanemate (isa kursus oli küll põhiline) ülikoolikaaslaste sõprusgruppides voogavat ja sädelevat, minu ellu sealt kuidagi ei saabunud. 

Aga täiskasvanuks saamine oli ikkagi veel üks lisapettumus. Kui 18 kõlksus ja ma (kesk)kooliaegsete sõpradega veini jõime, ikka lootsin veel. Aga mida aeg edasi, seda rohkem avastasin, et lapsena oli väga väga rõve elada, aga täiskasvanuna on ainult marginaalselt parem.
Probleemid oli teised, aga peaaegu sama suured.

Peaaegu. 
Oli, mis oli, aga NII rõve kui lapsena, pole enam old. Laps olemise aja positiivne külg aga oli, et siis ma lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. 
No natuke läkski. Aga marginaalselt.
Ja nüüd ... saan vanaks, läheb paremaks? Pole nagu eriti tõenäoline. 
Leidsin kallima, kellega päriselt klappis - jaa, see tegi küll paremaks. 
Aga siiski mitte päriselt heaks.
Meeleolustabilisaatorid aitavad, aga ikka siuke ... kui peaksin surema, kahju küll ei oleks-seis.

Mul on väga raske mõista, et surm on kurb asi ja et kui keegi ära sureb, see on halb ja leinatakse ja nutetakse. 
Mul on väga raske aru saada, et "Ma võiksin selle nimel oma elu ohverdada!" on mingi suur ohverdamisvalmidus. 
Mul on väga keeruline mõista, et "lühendab eluiga!" on mingi argument mitte seda asja teha.
Ma vist ei saa ÜLDSE inimpsühholoogiast aru tegelikult. 
Sest enamasti mul tuleb: "No minul küll nii ei ole," kui keegi väljendab mingeid üldtuntud uskumusi ja veendumusi, kuidas inimesed käituvad, tunnevad, mõtlevad. 
Täna mõtsin, et "Ma ei ole inimene, kui inimesed sellised on," ongi vist ... mitte tõestus, et väljendatud arvamus on vale, vaid järjekordne kivi kuhja "ma ei olegi tegelt inimene"?
Ehk ma olen aksioomina võtnud, et olen inimene, muidugi olen. Aga olen ma kaalunud teisi võimalusi? Äkki olengi äravahetatud laps, verelt haldjas-troll-misiganes? Mingi võõrplaneetlane, kelle geenid on niipalju muditud, et näen välja nagu inimene? 
Olgu, hull olla on siiski tõenäolisem. 
Hulludele on lubatud imelik olla. 
Olen hull edasi. 

Muidugi loodan, et see ei takista mul hooldusisik olemast. 
Ei, ma ei ole mõttest loobunud. Läheb lissalt veidi aega, enne kui kõik tarvilised tõendid kokku saan.
Lissalt veidi aega.

Poeglapse keskkooli lõpuaktus oli täna. 
Huhh, tal see ka viimaks möödas. 
Oot, aga mida mina nüüd siis teen? Kui lapsed kodust lännu? (Ta varsti läheb, kaitsevägi.) Kirjutan veel? Ähh?!
Muide, jutukogu sai kulka toetuse ja ilmub.
Ent kirjutamisega ometi elu ei täida ju?!
Aa, hoolduspere-asi. Justjust.

Muide, kui te keegi peaks tahtma mu poolt hääletada või kellegi teise poolt hääletada: Stalkeri valimine käib veel veidi aega. http://ulme.ee/?fbclid=IwY2xjawK_Y-pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBDVkdiQWduejlDdnBlb1ZKAR4yDY-0NPYtCvMPMvcimSOboGZLdozzdNZ1IqY6KvnYeqKyPhN8vZq9__39Sw_aem_QJCoqS98G1aAgvavaO8-oA
Jah, te võite hääletada ka ainult ühes kategoorias.
Ei, te ei pea olema kõike ses kategoorias olevat läbi lugenud. Ma arvan, heal juhul üks hääletaja loeb kõik läbi, enamik mitte ligilähedaseltki ja mõned annavad teosele hääle, sest enne on selle autori teosed ju meeldinud.
(Ma kunagi üritasin enamust lugeda vähemalt, aga asjata vaev. Teised ei tee seda.)
Piisab sellest, et kolm meeldivat teost nimekirjast läbi loete, panete nad järekorda ja olemas.

Annan teile kinniste juustega pildi - hiljem langes rõhhkond järsult ja mul hakkas pea valutama, tuli lahti teha. Aga lahtiste juustega pildid on kuidagi tavalisemad.

Prillidega on siuke seksika õpetaja olek
Tütarlapse tehtud

Tantsin, aktusesaalist väljasaamise
sabas oodates.
Krt ma jaksan niisama seista,
kui lahe soomekeelne muss ka mängib