esmaspäev, 20. aprill 2009

Nädalavahetus kui galeeriorjus


Usinus, töökus, sotsiaalsus, tõhusus, suured transpordikulud nii finantsilises kui ajalises mõttes, palju-palju poeglapse süleskandmise kilomeetreid, palju inimesi kohatud ja kõnetatud.

Vahel õnnestub nelja päevaga teha rohkem, kui tavaliselt kuu ajaga.
/tormas neljapäevast pühapäevani ringi nagu metsik obene ja on nüüd kergelt ära aetud.
Aga mu kaal (põrnitseb süüdistavalt sambataolist, minu jäseme kohta küllaltki lihaselist [ja iga normaalse naisterahva jäseme kohta jõuliselt jämedat] jalga) ei kavatsegi langeda. Võib-olla seepärast, et isu on mul väga hea?
Ja kõik need nägusad noored mehed, kelle "Uduvarjude maa" rollidesse ma olen matnud terve [peatäie] [ninatäie] rinnatäie arrrmastust, luusivad kuskil süüdimatult ringi, selle asemel, et mul peost süüa ja end ametlikult ära registreerida.
Olge nüüd inimesed, pange end kirja, koduleht on siin, registreerimisankeet on siin, mis mõte on lasta meil jõllitada 41 regajaga lehte ja sundida siis juurde arvutama end niisama lubanuid või lausa lihtsalt lubavalt käitunud võimalikke tulijaid? Kuskil 60 juures läheb meil nagunii alati sassi ja ikka pole mingit selget arusaamist, et KES siis tuleb ja KES ei tule.
Ja kelle kanda anda rollid X, Y ja Ä, Brrist ja Drrist rääkimata.

Aga tööd teha on tore. Isegi kui palka ei maksta. Ma ei mäleta, kas ma olen siin päevikus juba jaganud Sõltumatute Teadusuuringute Labori (või kellegi teise sarnase) avastust, et inimesed on kõige õnnelikumad, kui nad peavad tavalisest rohkem pingutama ja neil on silme ees suured eesmärgid, mille nimel rühmata?
...ja ikkagi igatseb enamik inimesi elu diivanil, kui mitte midagi ei PEA tegema.
Mina enam ei igatse elu, kus midagi ei pea tegema. Kuigi ma kahtlemata igatsen olukorda, kus töötegemise eest ka midagi makstaks.

/lisab pildi, kus on näha tema suurepärased juuksed. Lihtsalt enesega rahulolu kampaania raames. Laps pole minu oma, muide. Kuigi see on väga kena laps. Ma tahaksin kunagi veel kahte last. Või kolme. No igatahes mitte rohkem kui nelja praegustele lisaks, maakera ülerahvastumisega peab ka arvestama ja kuus last kokku on minu ülemine piir.

1 kommentaar:

d ütles ...

äravõluvad juuksed! aitäh.