teisipäev, 9. november 2010

Ekstreemsport

Mingi erikuradi pöörane ilm on väljas.

Ma oleks ukse pealt tagasi pööranud oma tossude ja tuultpidava vestiga, aga lubasin juhtumisi tänaseks õhtuks mikrofoni hankida arvutile.
Mulle meeldib lubadusi pidada.
Nii et sai siis kaubamaja poole jooksma asutud.

Olen nagu kuulnud, et lõpp lahe on, kui peab iga ilmaga välja minema ja elu kohe palju värvilisem jne.
No... kõnniteel oli siuke õhuke jääkiht ja miski vee-lumelöga kiht selle peal. Ei saanud lombist mööda joosta, sest kõik oli lomp, ja lisaks ilgelt libe lomp. 300 meetri pärast oli mul vasaku jala varvas märg. 800 meetri järel oli ka parema jala varvas märg. Mõtte joosta kaubamajja ringiga matsin umbes siis maha kah, läksin otse, mingi 700m veel ehk.
Seega polnud ma poes eriti väsinud, kuid armetult märg ja külmade varvastega. Ostsin oma klapid ära (ometi kord põhjust olla tänulik üüratute plastvärkide eest, kuhu neid pakitakse - polnud vaja karta, et saavad märjaks) ja paki kommi ka (mardisantidele muidugi, või mis teie mõtlesite?)
Siis asusin tagasiteele.
Tagasiteel oli tuul (ja järelikult ka vihm) - hei, kas see oli varem ka nii tugev? - millegipärast vastu. Lisaks valisin teise tee, lootes, et seal on vähem libe ja lögane. Oligi, aga lisaks oli seal ka vähem tänavavalgustust. Ühe pimeda koha peal, kus lomp üldse ei läikinud, käisin parema jalaga pahkluuni vees ära. Edasi lirtsus varvaste vahel armsasti. Kohe pärast seda sõitis mulle vastu auto, mis küll aeglustas tempot, aga ilmselt ei aimanud pimeduse tõttu, kui krdi sügav lomp tema teel on, ja pritsis mind nii märjaks, et osa vett lendas isegi näkku. Mõtlesin korraks tänuliku žestina keskmist sõrme näidata, aga ta ju püüdis ja mul hakkas hale.

Muidugi ei saanud enam mõeldagi kõndimisele jooksmise asemel (et paremini püsti püsida, noh). Oleksin lihtlabaselt ära külmanud. Niisiis jooksin üle libeda veevälja, reied tasakaaluhoidmispingutusest krampis ja klapid oma hiiglasliku karbiga ühte, kommipakk teise kätte pigistatud.
Kojujõudmiseks valisin tee läbi pargi - et seal on ehk vähem libe. Muidugi pole ka pargis valgustust ja tõenäosus uuesti vette astuda näis suur, aga noh, üks jalg on juba täiesti märg ja teine üpris märg ning veel märjemaks saada pole vast suur kaotus.
Kui ma seal teisest neetult suurest lombist läbi jooksin, taipasin, et siiski on vahe, kas sul on jalge ümber juba soojaks köetud vesi või täiesti värske jäävesi otse lombist.
Ülejäänud teekonnal lirtsus juba mõlema jala varvaste vahel.
Vesi imbus täiesti ebasündsatesse kohtadesse ja tilkus ka sinna, kus võinuks nagu kuiv olla.

Esikupeeglist vaatas viimaks vastu isik, kel oli täpselt samasugune soeng nagu minul tavaliselt pärast peapesu. Lisaks oli ta ilmselt püksi teinud - ja väga ohtralt - sest tema püksid olid puusadest allapoole pea täiesti märjad. 10 cm põlvedest all- ja 20 cm pahkluudest ülevalpool oli veel kuivapoolne triip (ja värvlit kaitses vest), aga kõik muu oli KÜLM ja MÄRG.

Võtsin 15 minutit jube kuuma dušši, lootes, et see säästab mind hirmsast külmetustõvest.
Nüüd tudisen veidralt nagu oleksin 3,5 asemel kuskil 10 km jooksnud.
Aga v-o see on lihtsalt hilinenud vappekülm.

Üldiselt ma nüüd olen enda üle uhke ja loodan, et mardisantide jaoks on liiga kole ilm ja saame kommid endale. Aga ei tunne üldsegi mitte, et mu elu on palju täiuslikum, kuna õnnestus hästi külmaks ja märjaks saada.

Krt - ja tossud unustasin kuivama panna!

P.S. Miks on nägusad noored mehed nii võluvad?

2 kommentaari:

arni.alandi ütles ...

1 vihje (juhuks kui sa ise'i teadnud) - villane on ainus, mis ka märjaks saanuna sooja hoiab. Ei puuvill ega ka 1kõik kui vingelt väljareklaamit tehiskiud seda tee. Seega - hirmsa ilmaga võimalikult palju villast!:)

Anonüümne ütles ...

jah - kui ma veel metsas elasin, siis teised õpsid käisid seenel kummikutega, aga minule kummikud tundusid rohkem (maa)tänavajalatsina, kuna metsas korjasid nad tigusid ja tõuke. Seega panin jalga villased sokid ja tennised ning villaste sääristega koos hoidsid nad mind ÜKSkõik mis ilmaga sooja ning rõõmsana. Iseäranis kergejalgne tundusin ma võrreldes ülesääre-lompi astunud kummikulistega :)

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt lohutada sind ekstreemspordiõhtu pärast, sest mõne ilmaga ei tundu isegi vill üldse mingi argumendina (näiteks kui mina siin tänavalt lehti riisusin ja autod pimedusekatte all parajasti minuga kohakuti jõudmise hetkeks vunki lisasid), ja ükskõik kus metsas sa varem villase üle rõõmu oled tundnud, mõnel päeval... jääb ilm lihtsalt peale! Ning põskkoopapõletik või mõni selline tagajärg ei ole väga värviline elamus tõesti.