neljapäev, 11. august 2011

Põgenik võpatas, vaatas tagasi ja ja ja... plahvatas?

Kuna ma kogu aeg kirjutan (mingit täielikku jura sealjuures), vahepeal ainult süües ja magades, ning mu igapäevasesed endorfiinid on organismi lahti laskmata, tundub kogu maailm ühtaegu ebameeldiv, ebareaalne ja tüütu.

Igasugu asjad vihastavad. Nt ajakirjandus (pealkiri: Tulistaja karjus majas vene keeles. No palun?!), kommentaarid seal ("Täpselt samamoodi nagu peetakse ebaviisakaks avalikus kohas kusemist, on ebaviisakas ka end katmata imetada." Maivõi, miks ma üldse loen neid kommentaare?!) isegi lõõgastuseks vaadatavad sarjad... No ei ole lõõgastav!

Miks on isegi briti sarjadega nii, et esimesed osad on lahedad, lahedad, lahedad - ja siis viimane on korraga mingi täielik ilgus, kus kõigist vastassoost sõpradest saavad paaride kaupa armastajad, emotsionaalsed probleemid lahenevad nagu hargneb kampsun, kui õigest lõngast tirima hakata, ja lisaks peetakse alati maha mingi jabur pidu, mille käigus selgub kõiksugu elutõdesid?
Nagu - iu!
Või ma vihastan asjata? Kas äkki teil on olnud pidusid, mille käigus selguvad järjepanu suured elutõed? Või siis tulnud ette seda, et kõik tutvuskonna liikmed jagunevad korraga, üheainsa nädala vältel, õnnelikesse paaridesse?!
Et kõik veel hullemaks teha, lükatakse tanki mingi elutark laps, kes sülgab välja veel ühe suure suutäie imelisi elutõdesid.
Ja siis elavad kõik nende tarkuste toel õnnelikult elu lõpuni.

Krt, mis värk? Miks Nii?

See tekitab mus topeltärritust. Ühest küljest: "Miks ei võiks siis teha natukenegi päris elu moodi seda viimast osa ka? Enne oli ju äge, nagu päris, noh, aga vaimukam!" ja teisest: "Mis siis, kui mitte sarjad pole lollid vaid minul on elust vale arusaam? Mis siis, kui tegelikult ongi kõik nii lihtne ja tuleks ainult õigetel pidudel käia ja õigete lastega kokku sattuda?"

Persse.

Minu lapsed parasjagu ei kostita mind sügavate elutõdedega. Õigupoolest undab üks neist teises toas kõigest kõrist mingeid segaseid e ja i vahepealseid täishäälikuid. Nagu rongivile. Ta on maruvihane, sest ma ei lase teda arvutisse.
Teine on ära.

Vaesed lapsed, nende elu tuleb kindlasti sama nõme kui minu oma. Nad ka ei leia õigeid pidusid ja õigeid elutarku lapsesuid, sest nende ebapädev ema lihtsalt ei suuda neid sihandaste suunas juhtida.

Masendav.

8 kommentaari:

ritsik ütles ...

mis jura sa vaatad? ja miks sellega aega raiskad, kui jura on? ma just lõpetasin lastega Hukkunud alpinisti hotelli vaatamise :P
Nad küll kiunusid aga lõpuni vastu pidasid, seletasin, et see film oli Salatoimikute eellane...
Pidudel ei selgu elutõed, tõehetked saabuvad tavaliselt järgmisel hommikul :)

väga väga naine ütles ...

http://en.wikipedia.org/wiki/Sirens_%28UK_TV_series%29

Tegelt ma tegin natuke ülekohut. Sest hakkasin vinguma umbes faasis, kus 2/3 viimast osa oli läbi ja õudselt jäle oli.
Aga nad parandasid asja järelejäänud 1/3 oluliselt.

Aga hukkunud alpinisti hotelli olen lausa 2x vaadanud ja kummalgi korral ei meeldinud absoluutselt. Probleem oli, et mul oli sügavalt ükskõik, mis neist tegelastest saab.
Üksi atmosfääriline pikk kaader sinisest taevast ja lumest ega mingi hüpnootiliselt inguv muusika ei suuda sellist probleemi parandada.
Ainus, kes sealt mu hinge puudutas, oli sulev luik, aga tema oli ka robot.

Näide kummalises rütmis kulgevast, olulise muusikaga filmist, mis mind siiski puudutas: dead man. Sest seal läksid mulle korda KÕIK tegelased.

ritsik ütles ...

ega mulle ka eriti ei meeldinud aga huvitav oli just tolle aja pildikeelt meelde tuletada. Nii teistsugused värvid, kaadrid, interjöör. Lugu ise oli teisejärguline, päris lahe pigem vaadata, kuidas enne eriefektide võidukäiku ulmefilme tehti..

Absolutely Fabulous ütles ...

Sellega on vist pigem nii, et suurem osa kõigest, mida vaadata ja lugeda pakutakse, on ilge jura. (Ma peaks ometi teadma, ma olen jura tarbimise maailmameister)

Anonüümne ütles ...

Ei maksa jamaga oma närve rikkuda. Telekas annab kanaleid vahetada või kinni keerata. Internetist annab lugeda seda, mis meeldib või üldse mitte lugeda. Maailm paraku ei parane vaid....

Anonüümne ütles ...

Kivisildnik räägib kah, et maailm olla hukas (näiteks värskes Õhtulehes), aga talle makstakse selle eest vähemasti raha.
Mina räägin kah, et maailm on hukas, mina saan selle eest üksindust nautida.

Kui ma olen hulk aega üksindust nautinud ja üritanud aega ära tappa, teda televiisori või intrnetiga surnuks lüües, siis ... aga siis võtan kätte ja ... ja pärast veel ühte suitsu ... hakkan tegema neid asju, mis mulle tegelikult meeldivad ja ja mille tegemise tulemusega jään tavaliselt rahule, ainult - tühi ekraan (paber) hirmutab.
Pärast esimest viite rida hakkab juba parem.

väga väga naine ütles ...

ma enamasti leian alguses, et kõik on lõpp lahe, ma olen täis võrratuid ideid ja üldse, oh, jess, mmm.

ja siis ma krijutan kirjutan kirjutan kuni asi on enam-vähem valmis.

Siis tabab mind õudus. Jumalad, kas ma SELLE jaoks olengi ohverdanud nii palju aega ja energiat v?!

Praegu on õuduse faas täiega peal.

tindarien ütles ...

Järsku sind lohutab humoorikas kujutluspilt sellest, kuidas ma läbi kogu tööperioodi kogu aeg õudusefaase üle elan, aga pärast peaaegu oksendamiseni ehmunud olemist tuleb optimismihoog millegipärast (sestap ma kahtlustangi, et kas MINA olen vaimuhaige, või on romaani kirjutamise vajadus mingi universaalne vaimuhaiguse ilming).
Ilgelt õudne on. Ja HAHi ma ei näinud, ehitasime pönkut. Viimast laviini nägin ainult ja muusika tuli meelde.