pühapäev, 21. august 2011

Ümbertnurga selgitus, miks ma ei käi parasjagu sünnipäevadel, muidu kohtumistel ega üldse kuskil ja mis toredaid asju ma selle asemel teen

Ei jaksa enam kodus olla.

Isegi kui ma oma kirjutist muudkui parandades ja parandades ja parandades tegelikult tõsiselt ajahädas olen, hakkab see koduspassimine õudseks kiskuma. Selline tunne on, et juustealune suisa sammaldub tasapisi.

Samas peaks vist haigusele siiski tänulik olema.
Nii mitmele toredale üritusele on minemata jäänud ja selle asemel kodus tegeldud sellega, et tõmmata maha sõna liigagi, vahtida lauset natuke aega. Kerida üles, kustutada sealt maha kaks nämmutavat lauset. Kirjutada sinna asemele terve (esmapilgul vähem nämmutav, aga järgmisel päeval ülelugemise järel väga palju parandamist nõudev) lehekülg.
Kerida alla tagasi. Kirjutatada sinna juurde sõna "liigagi" ja veel üks lause.

Taibata, mis sisuline muutus sellega just tehtud sai, kerida veel tükk maad allpoole, lugeda sealt, märkida ära terve sektsioon, lõigata see välja ja kleepida kõrvale prügifaili - ning hakata kogu asja uuesti ümber kirjutama.

Seal juures hirmsat rögisevat mädamaigulist köha köhides.

5 kommentaari:

Absolutely Fabulous ütles ...

Aga vähemalt, kui on vaja kirjutada kirjutamisest, teed sa seda hästi.

Anonüümne ütles ...

Ma ei suuda otsustada, kas Sind täiega kadestada või siis täiega üldse mitte kadestada :)

väga väga naine ütles ...

ooh, ma nii tänulik iga hea sõna eest!

väga väga naine ütles ...

(see ei olnud sarkasm tegelikult)

tindarien ütles ...

jehhuu! ma ka haige nüüd! Köha pole veel, aga mädamaik juba tuli (nohu) ning palavik ka kohal. Lapsed jäid enne mind.