kolmapäev, 14. september 2011

Peeglike, peeglike...

Lõikasin juukseid. Soeng meeldis.
Värvisin juukseid. Sama karva, mis varemgi. Värv loomulikult samuti meeldis.

Vaatasin peeglisse ja miski oli valesti.

Värvisin igaks juhuks silmad ka ära.
Peegelpilt tundus seepeale veelgi valem.
Tükk aega ma ei taibanud, mis katki, mis valesti on.
Siis, valguse ülaltpoolt langedes, mõistsin: poisipea, tušitatud ripsmed, mille tõttu sinised varjud silme all tavalisest veel tumedamatena mõjuvad, peaaegu must juukse- ja (suvi on ju läbi!) peaaegu valge nahavärv + külma ilma puhul selga tiritud mõõdukalt liibuv meestekampsun (tervisi Tumenile ja Maxile!) koos laiade pükstega (tervisi Tindarienile) jätsid must mulje, nagu oleksin ma Euroopa Haige Mees Uuno Prostamool isiklikult.
Või vähemalt midagi sinnakanti, nt mõni narkomaanist Itaalia gootipoiss, kes päeval magab kuskil keldris ning roomab ainult öösel sealt tasakesi välja, et suitsu osta ja kuskil pimedal kõrvaltänaval saladuslikult vanade ajalehtedega krabistada.

Isegi käelabasuurused plekist liistakud, mis naiselikuma välimuse saamiseks kiiruga kõrvade külge said riputatud, ei päästnud.

No... ma ei teagi nüüd.
Kunagi täitsa olid ju ajad, mil suisa ihkasingi androgüünne välja näha...

Oh, vaadake ette, mida te soovite! See on nii ohtlik asi, see soovimine!

3 kommentaari:

irve ütles ...

ilmselt aeg heita endale punkarikostüüm ja endalt tahe sulanduda

ritsik ütles ...

sinised silmaalused annab ära peita. Sul mõni seelik kapis on?
Hoiatus: seelik muudab isiksust! Olen kaks päeva seeliku ja kontsakingadega käinud ja täitsa iseenesest hakkavad silmad plõksuma ja kõnnak voolama. A rattaga sõita ei saa, see on miinus.

väga väga naine ütles ...

Ma tavaliselt kannangi seelikut või kleiti. Seepärast see muundumine nii ehmatav ja ootamatu oligi.