laupäev, 24. september 2011

Kuidas ma kohviga läbi ei saa

Miks on kohv alati külm, kui ma ta kirjutamise kõrvale mekkimiseks arvuti juurde võtan, aru ma ei saa!
(Samamoodi nagu "Why is the rum always gone?!")
***
Kirjaniku imagoga sobiks nii ilusti kokku see, et muudkui istun, kirjutan ja joon sinna kõrvale kohvi. Millegipärast läheb kohv aga alalõpmata täiesti maagiliselt külmaks just selleks hetkeks, kui ma teda esimest korda lausete vahele lonksama asun.

(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)

Ka on mul mingi imeline kirjutamisvastane inimmagnetism kuskil lümfisoontes ringlemas, sest niipea, kui oma emamajas kirjutama asun, tuleb köögist vanaema ja valab mu üle tunniajase katkematu lobavooluga. (Ei oska ma teile umbkaudugi öelda, mitu korda olen juba kuulnud asjadest (enamasti peenmotoorikat puudutavad), millega mu vanaisa oma insuldi järel enam hakkama ei saanud, sellest, kuidas nemad vanaemaga omal ajal ühe viili ja käsikäruga maja ehitasid ja kuidas Animäe-Leeni mehe nimi oli Risu ja siis teda hüüti Risu-Leeniks, kuni Leeni ema käskis Risu-Peetril ikka teine nimi võtta ja siis sai Leeni Animäeks tagasi.
Ükskord mu pea veel plahvatab neist lugudest.)
Kohv läheb vanaema jutu ajal kindlameelselt üha külmemamaks ja külmemamamaks, aga ma ei saa teda ometi juua ajal, kui ma olen täiesti võimetu kirjutama, kuna vanaema aina räägib! See rikuks ilusa kirjanikupildi täiesti ära!

Kui ma olen omas kodus, ei tule rääkima mitte vanaema vaid Tütarlaps. Ja tema jutud on huvitavamad ja tähtsamad, nii et neid ei õnnestu niigi edukalt ignoreerida kui vanaema omi. Kohv jahtub ära peatamatult ja lõplikult isegi termoskruusis.

Raske, raske on see kirjaniku elu!

Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.
Õnnetuseks töötab kohviautomaat ainult 10- 20- ja 50-sendistega ning seega toimub iga loengupausi ajal automaadi ees pisike münditurg, kus ostetakse endale nt 86 senti osaliselt kohviks konverteeritavat valuutat 1 täiseuro eest, mis kahjuks otseselt automaadikohviks muudetav ei ole.
Kuna automaadikohv on nii palju parem kui sööklas pakutav, ei tundu see ostmise hetkel sugugi paha tehinguna. Paha tundub see aga hiljem, kui tahaks nagu teist kohvi veel, aga rahast ei jätku. =(
***
Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ja kohvi suhe on hetkel complicated.

5 kommentaari:

Minni ütles ...

Ilmselt tuleb kohviautomaadi kohvi magus maitse siiski sellest, et sa ei võta sealt suhkrut enne maha. Need automaadid, mida mina olen koolides kasutanud, töötavad kõik nii, et enne kui vajutad oma valiku nupule (kohv piimaga, kakao vm), enne seda tuleb suhkur maha võtta +/- klahviga ja alles siis kohv valida. Kergelt magus on ta aga sellepärast, et suhkur jääb topsi põhja - kui ära segaksid, siis oleks ilmselt magusam :)

väga väga naine ütles ...

Ei ole nii.
Seal tuleb suhkur eraldi lisada ja hulk inimesi halasid veel selle üle, et unustavad kogu aeg suhkru panna ja kui jook juba valitud, ei saa enam.
Ning ega ta ei ole vastikult magusläila nagu suhkruga olema kipub. Ja põhi ei ole ka magusam kui muu jook.
See kohv on seal just mõnusalt magus, mitte suhkruga solgitud. õrnalt-õrnalt.

Oop ütles ...

Sul on vaja: 1) kõrvaklappe või kõrvatroppe (ma võtsin näiteks enda omad kompuutertomograafi alt kaasa); 2) USB-pessa käivat kohvitopsisoojendajat (ausõna, on sihuke, oma silmaga olen näinud ja palju ei maksa ka).

tindarien ütles ...

Jaa!
Ma olin termoskruusi üle senikaua õnnelik, kuni minu keskkond ilmutas kohanemisvõimet ja suutis hakata isegi termoskohvile traumeerivalt mõjuma. Aga kui soeng võimaldab kõrvaklappe varjata, on sellest kasu ainult nendele, kes tohivad vestluspartneri välja lülitada. Sest see vestleja enamasti ei ole akna taga trelliv asfaldipanijate seltskond (vajalik, aga häiriv), keda absoluutselt ei häiri, et sul on tõesti õnnestunud neid MITTE kuulata. Nad on just sellised tüübid reeglina, kellel on mingisugune ÕIGUS sundida sind ennast kuulama. Ja eks sa katsu siis kirjanik olla. Ma olen loobunud lootmast, et millalgi väljaspool uneaega saab ka kirjutada. Ning selle üle ka virisetakse, et sa korralikult voodisse ei roni vaid "kolistad arvutiga ja põletad lampi". Nii et enne tuleb kümme korda kuulsamaks saada kui õnnestub kohvi kirjutamise kõrvale nautida
Sest kui siis ka Sharon sulle shoti mägionni ei laena kirjutamise ajaks, võid sa eelnevalt kirjutatud bestsellerite eest saadud rahaga uute kirjutamise ajaks naaberkorteri üürida ja seal iga päev "tööl" käia. Aga siis jälle poleks enam ahistavat argielu jalus, mis peksaks loomeinimese hinge vabaduse poole...

notsu ütles ...

hõhõõ. Virginia Woolf ju kahtlustaski, et õeksed Brontëd ja George Eliot sellepärast kirjutasidki romaane, et luulet või filosoofiat niimoodi ei saa, et kogu aeg peab vahele kellegi või millegagi tegelema, aga romaani saab ka jupphaaval. Et äkki muidu oleks nendest kuulsatest 19. s naistest ainult Jane Austen romaane kirjutanud (sest tema oli Woolfi arust sündinud romaanikirjanik), aga teised midagi muud.