kolmapäev, 14. detsember 2011

Nälja-aastad. Need, mille jaoks on tarvis ette koguda

Imelik lugu.
Tavaliselt, kui olen õhtul õnnetu ja haige, lollaka 37.2 palaviku peal balansseeriv närvipundar, on hommikuks kõik jälle parem.

Täna nägin isegi meeldivaid unenägusid. Lapsed kiitsid tormiliselt heaks päkapiku toodud maiustused, kallistasid ja nunnutasid. Üks sõber helistas (ja tõestas sellega, et mäletab mind ja tahaks muga rääkida, kuigi haiguse tõttu olin sunnitud teda mitte külla kutsuma.)

Aga ikkagi tundub maailm olema haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne.

***

Kuna ma olen hormooni-usku e. veendunud selles, et mu emotsioonid on ainevahetusproduktid, suudan üldiselt igasugused kurbused ja väsimused ja meeleheited üsna kiiresti endast läbi lasta. Ära defineerida, trenniga välja higistada ning teha vastukaaluks asju, mis viskaksid hormoonikokteili keres jälle positiivsele poolele. Annaksid saavutusrõõmu ja "ajan õiget asja" tunde.
Aga tundub, et vahel ei saa nii.
Jah, ok, ma olen haige. Pesin köögipõranda puhtaks ja peeglist vaatab vastu suurepärane teravate põsenukkidega kaame näolapp, kuhu meigi lisamine tunduks kuriteona esteetika vastu (kui mul see miskipärast pikka kampsunisse mässituna kodus ringi lohisedes üldse pähe tuleks). Muidugi ma saan aru, et hormoon, hormoon, hormoon on ikkagi kõige taga.

Aga seda hormooni tasandada ei saa siis, kui kaob ära selgus, mispärast seda teha.
Mille nimel olla õnnelik ja mitte õnnetu, aktiivne ja mitte passiivne, elav ja mitte lihtsalt kuidagi elus? Et oleks hea olla? No aga ainult see ei saa ju olla eesmärk! Siis oleks ju heroiin parim lahendus!
Et teha maailma paremaks? No kuulge! Kui mul on halb, mis te tõsiselt usute, et mul on mingit huvi maailma teiste jaoks paremaks teha??? Kui mul on halb, las olla teistel ka! Paras! (Seepärast hakkab mul tegelikult igasugu tigedatest lõugajatest tavaliselt kahju. Neil peab ikka pagana kehv olla olema, kui nii väga tahaks teiste olemist halvaks teha!)

Päästab tavaliselt identiteediküsimus. Kas ma tahan olla see inimene, kas lebab apaatselt voodis ja vahib süüdistavalt lage: "Misasja sa passid siin mu kohal ega liigutagi, kuigi minul on halb?!"
(Väga ei taha enamasti.)
Aga kuskile vahele poeb mõnikord ka küsimus aga mis siis määrab ära selle, kes ma olen?
Minu enda otsus "tahan näha ennast nii"? Kellegi teise pilk? Kelle? Miks just tema/nende? Kas ma olen parem inimene, kui rohkem tema/nende ootustele vastan? Või siis, kui ma neile ootustele hoopis vastandun?
Kes ma siis üldse - olen? Kui lähen voodisse tagasi ja panen silmad kinni, kas ma olen siis hoopis keegi muu, kui sel juhul, kui avan arvestuse materjalid ja hakkan õppima nagu kurjast vaimust vaevatud?

Kuramus!

Vahel libisevad ohjad käest nii ära, et üldse enam ei tea, mida tahan või olen või... mis värk on.

4 kommentaari:

themarten ütles ...

Väsimusemõtted! Shooo! Kaduge!

- z - ütles ...

minagi olen pikalt oma peas seda laulnud:
http://www.youtube.com/watch?v=vp-VDd2Zpo8

Aga see on ka okei

Anonüümne ütles ...

Sõbrad on varjud. Aamen selle peale.

väga väga naine ütles ...

Niimoodi ütles Athos.